Uidumõtteid ja Juhtumisi

Amasia

2012-02-08T15:25:00.006-05:00

Kas keegi on varem sellist nime kuulnud? Ilmselt mitte, kui lugeja ei juhtu olema geoloogiahuviline. Ja ehkki hoian pilku peal põnevamatel teadusuudistel pole taolise nimetusega varem kokku puutunud. Kui lisada vihjeks järgmised nimed: Nuna, Rodinia ja Pangea ehk Gondwana + Laurasia, siis peaks juba koitma hakkama, kui koolipõlve geoloogiatunnist miskitki külge jäi:)

Igatahes on Amasia järgmise superkontinendi nimi, mis peaks moodustuma 50 kuni 200 miljoni aasta pärast kui ajakirja Nature vastavateemalist artiklit uskuda. Eelmine superkontinent Pangea (vasakpoolsel pildil) asus 300 miljoni aasta eest kesmega umbes praeguse Lääne-Aafrika kohal. Kui seni arvati, et järgmine kord kogunevad maailmajaod kas enam vähem samas kohas või maakera vastasküljel siis uue teooria kohaselt saab keskpunktiks olema hoopiski Põhjapoolus.

Teadlased tulid sellele seisukohale uurides iidsete kivimite magetismi ja maakoore aluste vahevöö kihtide liikumist. Nende teooria järgi liituvad esiteks Põhja ja Lõuna Ameerika, mis liiguvad koos põhja poole põrgates kokku Euroopa ja Aasiaga. Siit ka nimi, ehkki eurooplasena tunnen end vaeslapse ossa jäetuna, Amasias pole isegi e tähte, mõnest silbist rääkimata:) Austraalia nihkub India külje alla ja ongi uus superkontinent moodustunud, ainult Antarktika jääb eraldi.

Selline asetus peaks kliima oluliselt külmemaks muutma, sest poolustel asuvad maismaamassid koguvad alati enda peale massiivsed jääkilbid nagu praegu seda Antarktika juures näha võib. Kontinentide paigutus avaldab tugevat mõju ka bioloogilistele süsteemidele, sest sellest sõltub kui lihtne või raske on liigisisene ja erinevate liikide vaheline kokkupuude.

Kinnisvara haidel pole siiski mõtet paanikasse minna ja põhjapoolseid krunte odavalt müüma hakata:) Mandrite liikumine toimub keskeltläbi sama kiirusega kui küüned kasvavad, seega aega on. Pealegi on nii pika aja peale ette ennustamine kahtlase väärtusega eriti kui arvestada, et isegi ilma ei suudeta üle nädala kuigi täpselt ära arvata. Kel rohkem huvi, võib ise Nature artiklit "Supercontinent Amasia to take North Pole position" lugeda.

Porilaudade paigaldamine

2012-02-06T01:04:00.000-05:00

Tänasel suurel ameeriklaste pühal (superbowl) otsustasin mina hoopiski auto kallal nokitseda ja Hyundai esindusest ostetud porilauad külge panna. Mind nimelt jätab ameerika jalgpall külmaks, golf on ainus ala mis veel igavam. Igal juhul võib etteruttavalt mainida, et Hyundai muretses selle eest, et mul igav ei hakkaks.

Porilaudu ostes pakuti ka installeerimise teenust, millest keeldusin kuna see ületas porilaudade maksumuse. Kui keeruline see siis ikka on, tehnikaülikooli haridusega inimene peaks ju hakkama saama. Paraku avastasin karpi avades, et sellest võib väheks jääda, ilmselt oli eeldatud ka Tartu Ülikooli lõpetamist ja seda vähemalt kahel erialal.

Paigaldus instruktsioon algas nimelt järgmise lausega:

NOTE: Ρεαδ αλλ ινστρυχτιονσ χαρεφυλλψ πριορ το βεγιννινγ ινσταλλατιον.

See võttis tummaks. Esimese hooga keerasin teist külge, mis oli paraku tühi. Milline keeleseaduse rikkumine, meil ju peab iga müügis oleva produkti juures olema tekst kahes keeles, prantsuse ja inglise keeles. Jõllitasin lehte kui mullikas uut väravat, vaatasin ka korra teispoolt vastu valgust, äkki peegelsalakiri, aga ei muutnud see teksti arusaadavamaks. Korea keel ka nagu pole, neil minu arust teistsugused sümbolid.

Lõin käega, võtsin porilauad ja kruvid ühte kätte ning kruvikeerajad teise ja seadsin sammud auto juurde, küll kohapeal selgub. No muidugi polnud see töö erilisi oskusi nõudev, masina alla kiigates ja paar korda porilauda keerates oli selge milline kruvi kuhu läheb. Kutsusin ka vanema plika, ja lasin temalgi nuputada kuidas paigaldamine peaks käima. Hea inimesi üllatada, et mõni blond oskab vahel ka ajusid kasutada.

Kui töö tehtud korjasin tööriistad kokku, juhend jäi ka näppu. Uuesti pilku peale heites tulid tähed kuidagi tuttavad ette. Ja siis äkki mõistsin millega tegu. Keegi naljavend oli inglisekeelse teksti kreeka tähteda kirjutanud! Internetis ju aegajalt näed selliseid mõistatusi aga ühe suurima autofirma kasutajajuhendis pole vist küll varem ette tulnud. Toas andsin tüdrukuile deshifreerida, nemadki said veidi aja pärast jagu ja veerisid naeru saatel lugeda nagu kolmeaastased, kes aabitsa teisele lehele jõudnud.

Pildid meist mäelt

2012-02-05T11:45:00.006-05:00

Kui eelmistes postitustes sai põhiliselt tähelepanu pööratud Maailma Karika etapile ja sellest osavõtjaile siis siinkohal lisan ka mõned pildid meist endist. Näitamaks, et need kaks päeva niisama ei laiselnud vaid suusatasime ikka kogu raha eest:) Neljapäev olime poole kümnest seitsmeni ja reedel kaksteist tundi, kümnest kümneni mäel. Kumbki päev võtsime kolm lühikest näksimise vaheaega kohvikus. Koju jõudsime reedel alles pool üks öösel, laupäeva hommikul polnud mina ainus kel lihased ja liigesed kanged.

Vanema lapse sõitu jälgides ei oska minu treenimata silm enam suurt vahet teha tema ja sportlaste stiilis. Oleks me ainult eelmised 15 aastat kusagil mägedes elanud oleks temast ehk tasemel tegija saanud. Pisem laps on jonnakas, kimab kõigist kiiremini alla kusjuures stiili pole ollagi. Müstika, et pole kordagi tõsisemalt kukkunud ehkki tundub pidevalt viimasel piiril või veidi üle selle uhavat.

Mina sain oma uute suuskadega erinevais oludes harjutada. Veel kord veendusin, et jää ja kõva lume peal pole mul kunagi paremaid laudu olnud. Kandid võtavad täispikkuses ja hoiavad kindlalt jäisel pinnal ka suure kiiruse ja väga madala kaldes asendi juures. Seevastu pehmes lumes ja lumekuhjatistes sõites peab nendega kõvasti tööd tegema, et pöördesse minna. Klambrid on vaja tugevamaks keerata, nagu pildilt näha kus pisem plika jälgib mäel seistes issi õhulendu, suurem on foto autor. Kukkusin kuna küngas põrutas ühe klambri lahti.

Automaailmast sobiks Fisheri RC4'de võrdluseks Ferrari, mis suurel kiirusel ja asfaldi peal perfektne sõita kuid külavaheteel hätta jääb. Aga pole hullu, mul on sellisteks oludeks vanad suusad keldris ootamas. Edaspidi peabki kas mõlemad paarid kaasa võtma või valima sõltuvalt ilmastiku ja lumeoludele.

Ski Cross World Cup Sinimäel

2012-02-04T13:05:00.005-05:00

Finish asus otse meie hotelli Weider Lodge juures

Hommikul ajasime end kiirelt üles, sõime hotellitoas kõhu korralikult täis ja enne kümmet mäele. Võistlejad alles saabusid, kohviku naaberlauas istusid ühel pool venelased, teisel pool Norra võistkond. Laste üllatuseks mainisin, et saan mõlemate jutust aru. Plikad tahtsid, et tõlgiks, paraku polnud seda võimalik teha. Venelased vestlesid omavahel tavalises tänava venekeeles, mistõttu jutu tõlkimine koos kõigi nüanssiega ei tundunud sobilik. Norrakad jälle enamasti nohisesid omaette ja suhtlesid kasutades üksikuid seosetuid väljendeid viie minuti jooksul, mil üritasin neid jälgida.

Rahvast kogunes juba hulgi aga õnneks seadis enamus end finishi juures sisse või siis sõitis mäele, et raja raja kõrval hea positsioon saada. Tõstukeil ei tekkinudki suuremat järjekorda kui tavaliselt, ainult parempoolne tool oli võistlejaile broneeritud. Sponsorfirmadeks Columbia sporditarbed, Rockstar energiajook ja KLM, kes jagasid rahvale nänni. Tuttmütsid, sokid, kõrvakatted, ... minagi sain purgi energiajooki. Kuna lastele see ei maitsenud, olin sunnitud ise nahka neelama. Miskit erilist polnud kuid kingitud hobuse suhu ju ei vaadata.

Esimene hüpe peale starti

Kolm meest õhulennul

Poolel maal kihutamas

Soendussõite ei viitsinud vaadata aga lõppvõistluse laskumisi jälgisime ka meie. Suusatasime raja kõrval, et erinevates kohtades möödakihutavaid võistlejaid näha ja pilte teha. Just enne finaale jõudsime alla, otsisin endale hea vaatega soodsat positsiooni finishi juures. Üks perfektne koht oligi millegipärast rahvast tühi. Ronisin sinna, korkisin õlle ja sättisin fotoka valmis. Rüüpasin just kolmndat lonksu kui keegi õlale koputas. Rajatöötaja vabandas, et segab mind aga ma nimelt blokeerivat vaadet finishile. Oma sõnade kinnituseks osutas tohutule televisioonikaamerale mis nagu kolmikjalal tankitõrje kahur otse minu peale sihtis. Loodetavasti ei jälginud keegi tuttav otseülekannet, lahtine õllepurk peos ja mokk üllatusest töllakil võisin õige lolli mulje jätta:) Sellisel kombel polnud küll tahtmist rahvusvhelist tuntust saavutada:)

Finish, kolm meest hüppel puntis koos

Canadas on tegelt alko tarbimine avalikus kohas keelatud aga ilmselt oli seoses erinevate kultuuride esindatusega seadusesilm kinni pigistatud, sest lisaks õlle rüüpamisele tõmmati rahva hulgas poolavalikult isegi kanepit. Otsisin endale teise koha, kust ulatusin üle inimeste pilti tegema. Lärm tõusis, naiste finaalsõit oligi alanud. Pealtvaatajate suureks rõõmuks läks Kanadalastel väga hästi: Naiste finaalis tuli esikoht ja meeste omas koguni kaksikvõit, kusjuures teine koht vahetus eelviimasel hüppel (vaata fotot).

Oligi kõik, ajasime suusad jalga ja tagasi mäele, aega veel sõita maa ja ilm, tõstuk töötab kella kümneni!

Ski Cross World Cup

2012-02-02T21:42:00.004-05:00

Kole lugu, aga polnud juba pea kaks nädalat suusamäele saanud. Otsustasime selle heastada kahe täispika päevaga Blue Mountainil. Nädala algul avastasin, et neljapäev ja reede toimub seal maailma karika etapp mäesuusatamises. Milline kokkusattumus, kohe helistasin hotelli ja panin toa kinni. Seoses taolise üritusega oli hind suht soolane, $170 ühe öö eest pole omast taskust küll varem maksnud. Aga ega siis maailma tasemel võistlusi siin kolkas iga päev toimu.

Andsin lastele teada, et neljapäev ja reede jääb kool ära - läheme mäele, nagu võis arvata neid see muidugi eriti ei kurvastanud. Põrutasime eriliselt varakult kohale, et soodne parkimine saada. Vedaski, vaid kümmekond autot olid tõstukile lähemal kui meie. Kaks nõlva suletud, seal olid varahommikul treeningsõidud ja lõuna ajal kvalifikatsioon. Päris põnev vahetult vaadata maailma parimaid suusatajaid

Ehkki hotell oli broneeritud alles neljast läksin uurima, äkki on neil juba praegu mõni tuba vaba. Minu ees laias üks venelane, kes valju häälega nõudis oma tuba. Hotelli registratuuri neiu vastas külmalt aga viisakalt, et broneerimine on alles kella neljast, tulgu siis tagasi. Tüüp lahkus vihaselt lastes lendu bljade ja muid sõjaväe leksikonist tuttavaid väljendeid. Selge, et kohti pole aga kuna olin juba siia jalutanud otsustasin siiski küsida.

Laususin: "Olen muidugi liiga vara siin ja paistab, et teil pole veel vabu tubasid". Neiu vaatas mulle otsa, heitis pilgu uksest väljuvale ülbikule, muigas ja sõnas: "Las ma vaatan, äkki on vahepeal mõni tuba vabanenud." Klõbistas veidi klaviatuuril ja teatas: "Teie oma pole küll veel vaba aga kui teil selle vastu midagi pole siis võin upgreidida selle mäe külje all olevasse kompleksi. Teile ei lähe see rohkem maksma, sest üks klient just ütles ära oma broneeringu, mis katab hinnavahe. Välisuksest põhitõstukini umbes 30 meetrit." Sellist pakkumist ei saa ju vastu võtmata jätta, nii ma saingi tolle ülbe venku koha endale, kusjuures tema tasus ka lisakulud:) Ilmselt pole meie idanaabritest rikkuriteni veel jõudnud tõdemus, et klienditeenindajatega on alati kasulik kenasti ümber käia.

Homme elame kaasa soomlasele ja rootslasele kui kõige lähematele naabritele, kes finaali jõudsid. Ah jaa, venelasi ka paar tükki aga no mitte kuidagi ei saa kompleksist üle, tee mis tahad, ei suuda neile puhtast südamest kaasa karjuda:)

Suhkur = Mürk

2012-02-01T22:29:00.003-05:00

SUHKUR on mürk! Selles pole kahtlust, sest praktiliselt iga aine on kas arstirohi või mürk, kõik sõltub kogusest nagu väitis juba keskaja tuntumaid meedikuid Paracelsus. Kaasaja probleemiks on see, et suhkur on odav ja kättesaadav laiadele massidele, mistõttu seda tarbitakse piiri pidamata. Maitseb ta meile ilmselt just seetõttu, et annab vägevalt kaloreid, ürgajal oluline evolutsiooniline eelis.

Liigne suhkrutarbimine tähendab sisuliselt iga suhkrutera, mis looduslikult toiduga kaasa ei tule. Samuti nagu kogu vajamineva soola saaksime tegelikult toidust ilma lisamata kätte saame ka suhkru. Aga kes meist ei tarbiks soola või suhkrut toidu kõrvale, annab ju parema maitse. Eks siingi kehtib reegel, et kui end veidi mürgitada siis ei avalda see kohe ja silmnähtavat mõju. Vaadake videot ja värisege! Põhjalikku artiklit saab lugeda New York Timesi veebilehelt.

Sealjuures rõhutatakse, et kahjulikkus ei sõltu sugugi suhkru tüübist nagu väidab laialt levinud arvamus. Fruktoos ja glükoos pole kumbki kasulikumad tavalisest valgest suhkrust, lihtsalt kallimad. Lisaks suhkruhaigusele, ülekaalulisusele ja paljudele teistele tõbedele kõrgendavat magus ka mitut sorti levinud kasvajate tõenäosust. Seetõttu soovitatakse lausa kanda piiratud juurdepääsuga ainete alla nagu alkohol ja tubakas, et poest saaks osta vaid teatavast vanusest alates. Lapsed, kommi te varsti enam poest osta ei saa kui just mõni täiskasvanu teile teenet ei osuta ja poolsalamisi poe taha ei too nagu praegu õllepudeli:)

Euroopa Liit on isegi siin meie eest hoolitsenud määrates kaela suhkrutrahvi üleliigse kasutamise eest:) Ja ei maksa kaupmeeste kallal iriseda, kes rahva tervist kaitsta üritades suhkru hinna üles kerisid:)

Noh, kas järgmine kord kohvi või tee sisse lusikaga suhkrut tõstes hakkab käsi värisema? Mulle igatahes meeldib selline suhkrutoos nagu parempoolsel pildil.

Ametiühing - absurditeater

2012-01-27T17:13:00.001-05:00

Teisiti ei oska ma seda enam küll kutsuda. Seekordse käiguga asus siinne postimeeste ametiühing absurdsuse poolest maailma organisatsioonide seas esirinda. Hädapärast suudavad ainult Põhja-Korea kommunistid või Iraani usuhullud konkurentsi pakkuda.

Nagu paljudele teada jagatakse ametiühingusse kuuluvate isikute vahel hüvesid rangelt ainult selle põhjal kui kaua nad ametiühingusse kuulunud on. Seega on ametiühingustaazh taolistel töökohtadel kullast kallim püsiväärtus, sest selle alusel jagatakse tööaega, puhkuseid, töökohti, lisatasusid, ületunde, toetusi, ... ühesõnaga kõiki hüvesid mida töökohal saada võib. Teiselt poolt kergendab staazh võimalikke karistusi ja annab omavaheliste lahkarvamuste puhul absoluutse eelise. Kokkuvõttes on ametiühingustaazh suurema võimu ja väärtusega kui tutvused nõuka ajal.

Esimesel pilgul tundub lihtne, mida varem oled tööle võetud, seda pikem staazh. Aga mis siis kui mitu isikut samal päeval, just sellises olukorras oleme mina ja veel 15 töökaaslast. Esimese pauguga seati järjestus "sisseastumiseksami" tulemuste põhjal. Kes sai kõrgemad punktid see ka eespool oli, mina olin seitsmes. Pomm plahvatas nüüd kui järjekordne vahetuste konkurss välja kuulutatud. Töökaaslane teatas, et staazhinimekiri on muudetud. Ei saanud aru, mis mõttes???

Ta oli üllatusega avastanud, et nimi kaks kohta kõrgemal kui enne. Asja uurima minnes selgus järgmine lugu. Nimelt oli ametiühing leidnud (ilmselt kellegi nimekirja lõpus oleva isiku kaebuse põhjal), et teadmiste alusel järjestamine on ebaaus ja otsustas absoluutse võrdsuse nimel uue järjestuse juhuslikult valitud numbri põhjal moodustada. Mulle ei tulnud enam erilise üllatusena, et ametioskuse või tööülesannete täitmise alusel järjestamist peetakse äärmiselt tagurlikuks töörahva kurnamise vahendiks.

Kuna olen just piiripeal, et soodsat vahetust saada muutusin õige murelikuks ja kiirustasin kõiki vasakpoolseid ja eriti rahvusvahelist ametiühinguliikumist maapõhja vandudes (ettevaatuse mõttes eesti keeles:) teadetetahvli juurde asja uurima. Alustasin hingevärinal nimekirja lõpust, ja ülespoole liikudes tekkis kahtlus, et mind on üldse ära unustatud. Viimaks tuli tuttav nimi ja pidin jälle kord tõdema, et elus pole vaja olla ei tark ega ilus - hoopiski õnne peab olema:) Olin tõusnud teisele positsioonile! Kergendus suur, samas ka piinlik tunne, enda arust olin ebaausal teel teiste ees eelise saavutanud. Samas nii õrna südamega ma ka pole, et seda kasutamata jätta kui pakutakse:)

Hiljem kuulsin, et nii mõnigi allapoole kukkunu oli kõvasti lärmi löönud. Arusaadav, sest oleksin isegi end seaks vihastanud kui endisest positsioonist allapoole kukkunud ja seetõttu peaks näiteks öövahetuses tööl käima hakkama. Aga neile oli vastatud, et "Ametiühing" on rääkinud ja otsus on lõplik. Edasikaebamisele ei kuulu, kuna kõrgemat instantsi pole. Pilkavalt lisati, et isegi jumalal ei ole ametiühingu otsuste juures sõnaõigust, puuduvat liikmepilet.

Mõni ime siis, et ametiühingu liikmeteks olvad töötajad on keskeltläbi palju madalama efektiivsusega. Süsteem töötab just nagu nõukaajal, kus igasugust initsiatiivi ja töökust maha suruti aga võrdsustamist ei viidud isegi tollal nii absurdsele tasemele. Paremal (ja tutvustega) töötajal oli võimalus sanatooriumi tuusikut või telekaostu luba saada:) Ärge nüüd valesti aru saage, ma sugugi ei kiida ega igatse taga nõuka süsteemi, lihtsalt lasen välja auru, ei suuda end hoida kui puutun kokku ääretu totrusega.

Nüüd jääb vaid üle loota, et juhuslikult pole allapoole sattunud liiga palju "nähtavate vähemuste" (hindud, aafriklased, pilud, muhameedlased, lühikest kasvu, ülekaalulised, kiilakad, ... :) esindajaid nagu neid siinmaal kutsutakse. Siis oleks põhjust nõuda uut loosi rassilisele, soolisele, usulisele, välimuslikule ... diskrimineerimisele viidates, kusjuures neile tuleks tagada soodus tulemus. Ma meelega ei pannud siia naerukoha märki, sest ei imestaks kui taoline pull juhtuks.

Prüggar Kanadas

2012-01-23T14:45:00.002-05:00

Ka sellises heaolu ühiskonnas nagu Kanada on keskmisest parema sissetulekuga inimene sunnitud aeg-ajalt prügikastist toitu otsima. Taolise käitumiseni viivad ühiskonna poolt peale sunnitud normid ja toitumistavad.

Selgitamaks provotseerivat sissejuhatust tuleks alustada faktist, et kuulun nende hulka, kellele meeldib sealiha ja iseäranis seakamar (vaadates kaasa hiljutist postitust "Soolapekki sibulaga" tundub, et olen Pauli hingesugulane:). Seetõttu sai poolsalaja reedel ostetud klassikaline seajalg ehk "kinkku" nagu seda nõukaajal Soome mõju all olles kutsusime. Poolsalaja seetõttu, et kallis kaasa, kes meelsasti igasugu häid toite teeb, millegipärast ei salli ehtsat seakintsu, kus kont sees ja pekikiht koos naha ja vahel isegi sellel ilutseva veidi laialivalgunud sinise templiga - pidavat liiga rasvane olema. Aga vaatamata ebatervislikkusele, mulle maitseb hirmsasti. Leian, et seni kui mahun maleva aegsesse pluusi ning 25 aastat vanadesse pükstesse ei pea muretsema, mis ja kui palju söön.

Oli plaanis ise ahjupraad teha, aga plaaniks see jäigi, sest laupäev kulus hoopiski arvuti taga kopteri ja lennukipiloodi oskusi lihvides. Kaasa süda läks haledaks ning ta pani ise prae ahju. Peagi oli terve maja sellist jõuluprae lõhna täis, et kõik kes liikuda suutsid kogunesid praeahju ümber:) Läbi ahjuakna kiigates avanes isuäratav vaatepilt, kus kamar seajalal oli kuuma käes kokku tõmmanud moodustades lõigete järgi eraldunud ruudukesi. Kartulid ja porgandid sisisesid pannile valgunud rasva sees. Peale kuninglikku söömat ei jaksanud miskit muud teha kui telekast vaadata paar osa ETV sarjast "Kaks kanget Venemaal" ja siis tudile kerida.

Järgmine päev külmkappi revideerides avastasin eriti räige kuriteo. Keegi oli praetüki pealt rasvasemad palad ning sealjuures ka kamara eraldanud. Mul tekkis kuri kahtlus, mis süvenes kui märkasin koera prügikasti kapi juures keel ripakil nuuskimas. Ust avades ja prügikasti kaant kergitades kangestusin õudusest, parimad palad vedelesid kartulikoortel ja kapsalehtedel muu sodi peal. Vaatasime Kokoga mõistmatult teineteisele otsa, kas tõesti elame koos nii südametu inimesega, kes valmistab hõrgutava prae, laseb meil terve öö peki ja kamaratükikestest und näha ning heidab need siis hoolimatult prügikasti, et meie searasvast nõretavad unistused julmalt purustada.

Järsku märkasin koera ilmes muutust, metsiku lihasööjana mõistsin seda instinktiivselt suutes napilt koera ennetada prügikasti sisu kallale sööstmisel. Olukorda lähemalt inspekteerides, ei paistnudki see nii lootusetu. Kamara ja pekitükid olid enamasti kapsalehtede ja kartulikoorte peal puutumata kokku madalamal asuva sodiga. Ettevaatlikult ringi vaadates veendumaks, et rohkem tunnistajaid peale koera pole, asusin piinlikkust tundmata hõrgutavamaid palasid välja õngitsema. Madalamal asuvad ja hügieeni seisukohast nigelamad notsujala jäänused sai Koko endale, et ta vait püsiks.

Kamaratükid panin kenasti karpi, mille peitsin külmkapi taganurka, kust tavaliselt igaaastase suurpuhastuse puhul avastame mitmesuguseid üllatusi, millest isegi koer keeldub. Ühe kamararuudukese asetasin kodusel leivakäärul alustassile, suts soola peale ja pooleks minutiks mikrokasse. Välja võttes särises rasv veidi kõvemaks ja pruunimaks tõmbunud leival. Kes suudaks sellisest maiuspalast keelduda, isegi kui osa prügikastist pärit:) Mmmmmm ... kui hea!

Puhkuseosakud - II

2012-01-18T18:10:00.002-05:00

Nagu lubasin annan teada, mis uudist puhkuseosakutega tüngategemise rindel. Midagi põrutavat ei osanud müügimehed välja pakkuda. Kuna Time-Share on ilmselt rahva hulgas nii paha kuulsuse omandanud siis pool ajast kulus tõestusele teemal, et see ikka pole time-share mis sulle päha üritame määrida. Sisulist vahet polnud muidugi rohkem kui fakt, et termineid oli võimaluse piires uuendatud ja aja väljavõtmist paindlikumaks muudetud, võimaldades seda lausa päeva kaupa teha.

Esimesele küsimusele, kuidas me nende promopakkumisest teada saime vastasin, et meile helistati ja tehti pakkumine, et saan kaks ööd tasuta nende hotellis veeta kui ohverdan oma ajast poolteist tundi. Sealjuures heitsin väljendusrikkalt pilgu kellale vihjates sõnatult, et aeg hakkas jooksma. Seepeale ei raisanud müügimees rohkem aega, tõmbas kopsud täis ning hakkas jahuma. Pool minutit peale eeldatavalt kümneminutist sissejuhatust tõstsin käe ja palusin, et kas võin ka sõna sekka öelda. Jahmunud vaikusemomenti kasutades sõnasin: Olgem ausad, ma saan aru, et teil on vaja hotelli eest makstud raha võimaluse korral koos soodsa protsendiga tagasi teenida aga parem annan kohe teada, et mul pole kavas miskeid puhkusereise ostma hakata. hoiab kokku nii teie kui minu aega.

See võttis mehel hoogu maha ja olles heitnud pilgu nii minule kui kaasale mainis üsna resigneerunult, et ega nende pakutav puhkuseosakute pakett vist kõigile tõepoolest ei sobi. Aga ta siiski tutvustaks meile, mis neil pakkuda. Lase käia, lubasin lahkelt, rohkem kui tund on veel aega. Järgnevalt täitsime lühikese küsimustiku, mis meie puhkuseplaanidest neile ülevaate andis. Kuna rõhusime metsikus looduses matkamise ja Eestis käimise peale, siis oli selge, et meile nende pakutavad kuurordid üldse ei sobi - me pole tüüpilised ameeriklased kelle jaoks taoline pakend kokku pandud. Üheski meie unelmate reisusihtidest nagu Island, Gröönimaa, Galapagos ja Antarktika neil hotelle polnud. Isegi mitte Mt. St. Anne mäel kus suusatamas käime.

Kohustusliku osana tutvustati ühte suiti hotellis aga Dominikaani kuurordi video näitamisest loobuti, ilmselgelt polnud mõtet. Siis anti edasi järgmisele tegelasele, kes hoobilt alandas hinda 40% võrra. Kui isegi see ei suutnud meid meelt muutma panna astus ligi viimane vend. $27000'ne alghind kukkus $5000 peale, mille eest pakuti 5 aasta jooksul 10 nädalat üle maailma kuurortites kusjuures see oleks ainus kulu, nemad maksavad kõik ülejäänu välja arvatud lennukipiletid. Taoline pakkumine on juba realistlikum aga mul oli kiire ilusa ilmaga mäele minekuga ning pealegi saab selliseid puhkusi üle interneti soodsamalt osta. Eriti head pakkumised õnnetutelt time-share omanikelt, kes olevat valmis ainuüksi hoolduskulude eest oma aega edasi müüma.

Kokkuvõttes saime tulema täpselt pooleteise tunniga. Seekord polnud ka müügiinimesed liiga pealetükkivad, ei tea kas aitas meiepoolne jahe kuid viisakas suhtumine või on neid paremini dresseeritud. Aga kui keegi lugejatest peaks ikka tahtma puhkuseosakuid osta soovitan soojalt esiteks iseseisvalt internetis vastava firma tausta uurida ja siis vaadata kas mitte eelmised kliendid ei paku sama asja poolmuidu! Elagu internet, mis teeb kliendi elu kergemaks kui seda vaid kasutada osata.

P.S. Toetan SOPA vastast kampaaniat!!!

Sitt Suusailm

2012-01-17T23:42:00.000-05:00

Täna veendusin, et sitta suusailma ei ole olemas, kui siis ehk ainult virisevaid suusatajaid. Meie kambas selliseid õnneks ei ole. Naljakas kuidas inimese arusaamine ühe ööga võib muutuda. Alles eile vaatasin külmavärinaga vana tuttava FB postitust, kus ta jooksusellidega kampas kusagil läänerannikul õnnelike ootusärevate nägudega vihmasel teel seisis. Mõtlesin, et mis mõnu küll saab olla külmas vihmas sörkimises. Aga tänane viimane laskumine tihedas vihmasajus läbimärjas suusakostüümis oli nii nauditav, et jääb aastateks meelde - praktiliselt iga pööre tuli minu oskuste piires perfektselt välja. Lumelöga lendas terasest suusakantide alt jugadena.

Hommik ei alanud eriti lootusrikkalt, hotelli aknast välja vaadates avanes trööstitu vaatepilt. Paksu udu tõttu palju kaugemale vihmaga püdelaks muudetud lumelöga täis parkimisplatsist ei näinud. Lapsed põõnasid, polnud nagu mõtet sellise ilmaga neid tagant kiirustama hakata. Kuna uni oli läinud otsustasin hotellirestoranis hommikueine võtta, mille reklaamimiseks oli meile 10 dollarine kinkekupong antud. Kogu eelneva põhjal poleks pidanud üllatuma, et ühe inimese lihtsa buffet tüüpi hommikueine hinnaks kuulutati $13.95. Aga noh 4 dollarit võib ju maksta.

Kokk polnud muidugi veel kohale jõudnud nii, et algatuseks nosisin sarvesaiu kohvi kõrvale. Koka saabudes tellisin kaks praemuna - praekartulid, vorstikesed ja peekoniribad pidin iseseisvalt taldrikusse laadima. Tavaliselt pole harjunud nii tugeva hommikusöögiga, igatahes lahkusin pakkudes viisakalt ka tipi juurde. Naljakas moment oli see, kui teenindaja igaks juhuks enne arve esitamist mainis tipi andmise kommet:) No kas tõesti oli mul selline nägu ees, et kavatsen maksmata minema joosta, ehkki lugesin eine kõrvale viisakalt National Posti:))) Oli kange tahtmine natsa kiusata ja 5 senti jätta, aga lõin käega ja lisasin arvele kohaliku kombe kohaselt kolm dollarit ehk umbes 15%.

Hotellituppa naastes avastasin, et lapsed põõnasid rahulikult edasi. Hakkasin asju kokku panema ja vähehaaval ajasid nemadki end üles. Kes hiljaks jääb see ilma jääb. Hommikusöögiks jogurt, saiakesed ja tee. Kraami autosse tassides tuli tõdeda, et vahepeal ilm pigem hullemaks läinud. Sadu tihem ja parkimisplatsil tuli lompide vahel loovida. Mäele jõudes polnudki miskipärast eriti üllatav fakt, et vabu parkimisplatse võis lausa kohviku kõrval leida.

Juba lühikese jalutuskäigu jooksul autost kohvikusse said meie suusariided korralikult märjaks. Ajasime suusasaapad jalga ja peale lühikest kõhklust suundusime mäele. Tõstuki juures köötsutas vihmavarjus üksik mäetööline, kes ei näidanud üles vähematki huvi meie piletite vastu. Mõni ime, sest terve mäe peale oli kokku kümmekond fanaatikut, kes vihmavalanguid trotsides nõlvadest alla uhasid. Tõstukitoolil olime sunnitud istme lohus asuvasse vihmavee lompi istuma.

Esialgu oli päris raske, sest nähtavus nullilähedane. Kogu mägi oli kattunud piimja uduga ja lisaks tegid suusaprille tihedalt katvad vihmapiisad kogu ühtlaselt tumevalge pildi parajalt säbruliseks. Isegi paari meetri peale ei seletanud silm lumepinna kontuure, nüüd kujutan ette mis tunne on prillideta tugevalt lühinägelikul isikul. Seega tuli iga pööret korralikult sõita, ei saanud riskida poolkülitsi lumekünkasse sissesõitmisega.

Peagi harjusime ja päris mugav oli suusatada aga nelja laskumisega olime nii märjad, et otsustasin sisse minna riideid kuivatama. Kindad olid juba esimese paari sõiduga vettinud, viimased tegin paljakäsi ja huvitaval kombel polnud kätel külm. Joped lasid vaatamata paljureklaamitud märjavastupidavusele kõigil läbi, pole ka ime sest ilmselt oleks selles ilmas ainult Kalüpsoga kuivaks jäänud. Kohvikus kuivatasime riideid vetsu kätekuivatite kuuma õhu käes, mis kuigipalju aitas.

Suurema saju otsustasime mööda lasta, et veidi hiljem uuesti proovida. Olin nimelt märganud mäel paari inimest läbipaistvast kilest keepidega, nagu neid Eestiski rahvaüritustel vihmase ilma puhul jagatakse. Ajus klõpsatas relee ja lahendus oligi käes. Läksin küsisin kohvikuneiult, kas nad saaks mulle anda nelja suurt prügikotti, aga muidugi aitas ta mind hea meelega. Kuivasime veel veidi, lapsed sõid kohvikuroog "Putini" nahka ja otsustasime proovida kuidas "prüggaritena" mäel esinemine õnnestub. Peaauk põhja keskele, käeaugud kahte nurka ning oligi veekindel kostüüm valmis.

Kilekottidest oli suur abi, sest need olid nii pikad, et ulatusid ka istekohta ning põlvi katma. Liigutusi suusatamise juures suurt ei seganud, sest kile ise ju niivõrd kerge. Päris naljakas oli kilekottide laperdades mäest alla kihutavaid lapsi vaadata. Kahju, et varem selle mõtte peale ei tulnud, sest ehkki märjemaks riided enam ei saanud, polnud esimeste sõitude niiskus kuhugi kadunud ja peale pooleteise tunnist tuules ja vihmas suusatamist hakkas lastel külm. Mul endal läks tunne järjest mõnusamaks, aga ei tahtnud neid sundida mäele jääma. Lasin lapsed sisse ja tegin üksi paar eriti nauditavat laskumist enne kui viimast korda kohviku juurde liuglesin.

Nüüd igatahes on selge, et suusatamist saab nautida iga ilmaga, lihtsalt varustus peab vastav olema. Ilmselt pean lisaks varukinnastele ka mõned prügikotid auto pagasisse hoiule suskama.

Mäel

2012-01-16T23:42:00.000-05:00

Selle nädala algul sai veidi puhkust välja võetud ja tervislikult kasutatud nagu võib piltidelt näha. Õnneks on seni ilmaennustus puusse pannud ning ilm mäel superhea, täna paar kraadi külma ja "hardpacked" lumi, mitte +8C troopilise vihmatormiga, mida lubati. Pühapäev oli hoopiski jube külm ning tuuline, vuntside jäätumise põhjal otsustades pidi tuuleindeksiga temperatuur nii -20C ringis olema. Uued Fisheri suusad lõikavad nii tasasel kõval lumel kui jäisel pinnal imeliselt, künklikum ja pehmem lumi nõuab rohkem tööd aga saame hakkama!

Puhkuseosakud

2012-01-14T09:31:00.000-05:00

Juttu tuleb ühest siinsest kavalast ärivõttest millega lihtsameelseid haneks tõmmatakse. Inglisekeelseks terminiks on Time-Share, eesti keeles ei osanud paremat vastet leida kui puhkuseosakud. Lühidalt on tegu pakkumisega, et sulle müüakse nädal või kaks aasta jooksul hotellisviibimist mitmesajas firmale kuuluvas kuurortis üle maailma. Arvestades, et seda pakutakse tavaliselt kuni viiekümneks aastaks, ei tundu $10000 - $40000 hind esimesel pilgul üldse paha.

Hotellitoad on väga viisakad, kuid see on ka ainus pakkumise positiivne külg. Ülejäänud kõik negatiivseid alustades sellega, et ülalmainitud hind on vaid esimene kulu. Lisaks tuleb iga aasta välja käia umbes $500 "hoolduskuludeks", kohalesõidupiletid tuleb ise osta (firma poolt 10 - 20% hinnaalandus võrreldes tavahinnaga). Pole vaja palju matemaatikat teha veendumaks, et kõiki puhkusekulusid kokku liites läheb see süsteem kallimaks kui omal käel üle interneti osta.

Aga kõige ebameeldivam osa on veel mainimata. Nimelt seod sa end kogu selleks ajaks lepinguga, mis tähendab et isegi kui ei kasuta oma nädalaid pead kogu aja hoolduskulusid ikka maksma. Teoreetiliselt on võimalik oma osakut edasi müüa aga praktiliselt ülikeeruline, sest isegi professionaalsed müügimehed saavad arvestada paremal juhul paari protsendise müügieduga eelnevalt hoolikalt selekteeritud klientuuri hulgas. Sama kehtib kasutamata aja väljaüürimisel, väga raske. Lisaks pole enamus kuurorte populaarsematel aegadel nagu jõulud, koolivaheajad, ... jne vabad. Seega hoiatan kõiki, tegu on sihukese tüngaga, mida piinlik isegi vaenlasele soovitada. Kes tahab põhjalikumalt tutvuda, siis siin on üks asjalik allikas.

Tekkib küsimus, miks ma siis ikka iga aasta või paari tagant nende reklaamüritustel käin. Väga lihtne, nimelt pakutakse ainuüksi kuulama tulemise eest kahte tasuta hotelliööd suusakuurordis. Pooleteise tunnise kohustusliku müügiloba kuulamise eest polegi see nii paha. Samas on kaasa nüüdseks nii tüdinud, et polnud sugugi rõõmus kui järjekordse timeshare reklaamürituse nädala alguseks broneerisin. Nõustus lõpuks ainult laste pealekäimisel ja seetõttu, et kui me ei lähe siis soolatakse niikuinii $500'ne hotellitoa arve selga kuna olen juba aja kinni pannud. Ainuüksi see fakt peaks loogiliselt mõtlevaid isikuid ettevaatlikuks muutma.

Kõik oli kena kuni ilmaennustus otsustas eile siga keerata. Nimelt muutus mõnekraadise külmaga päikesepaisteline nädalaalgus väga kiirelt vihmaseks lubades teisipäevaks koguni +8C. Ja edasi lükata pole muidugi võimalik seoses firma "kliendisõbraliku" poliitikaga. No mis siis ikka, hambad ristis uhan soojas vihmasajus mäelt alla nii et sopp suusataldade alt lendab, eks seegi ole uus kogemus:) Ainus õrn lootus, et kohalik ilmaennustus on järjekordselt puusse pannud ja vahepeal ilm uuesti ilusaks jõuab minna. (Jõudiski, vaadake all olevat ennustust!!!, tänane) Igaks juhuks peab läpakad ja raamatud kaasa võtma, et saaks vähemalt arvutimänge togida ja lugeda kui näiteks troopilise vihmahoo tõttu suusatõstukid suletakse.

Aga kokkuvõttes on meil siiamaani praktiliselt alati ilmaga väga hästi vedanud, mäletan vaid ühte korda nii 10 aasta eest kui tõstukil mäkke sõites olin sunnitud istmel olevas veelombis istuma. Eks informeerin ka värsketest müügitrikkidest kui miskit uut vahepeal välja mõeldud.

Kass Enampakkumisel

2012-01-11T15:00:00.000-05:00

Mängin rahulikult (no tegelt mitte nii rahulikult) arvuti taga ja kui vastane kolmandat korda minu lennuki alla laseb tunnen imelikku haisu. Õrnalt tajusin seda ennegi, pidades kassikasti juurest tulevaks aga toolil niheledes on lehk ootamatult tugevaks muutunud. No ei saa olla, et olen nii sisse elanud, et ehmatusest püksi teinud. Kummardun nuusutama ja pole kahtlustki, kusehaisu pahvakas lööb vastu.

Mida kuradit, olen ikka täielikus segaduses. Katsun ehmunult pükse, need tunduvad kuivad aga fleece materjal on ju sihuke salakaval, et ei pruugi aru saada. Muuseas kätt üle tagumiku libistades tunnetan niiskust???, süda jätab paar lööki vahele, ega ma ometi emaseks pole muutunud!

Vaatan arvutitooli poole, selle must pind tundub kuidagi tavalisest tumedama tooniga. Pisuke lootuskiir lööb särama ja saab kinnitust kui kummardun tooli lähemalt uurima. Riidepõhi on niiske ning aroomi põhjal otsustades ilmselgelt kusene. Minus võitleb kergendustunne vihaga koduloomade, iseäranis kasside vastu. Süüdlane lesib siinsamas põrandal ja jälgub parastava pilguga minu tegevust, vähemalt nii see mulle momendil tundub.

Pikemalt ootamata raban looma nattipidi haardesse ja torman trepist üles. Teel välisukse juurde informeerin kogu peret mitte just sõbraliku tooniga, et seda looma ei taha ma enam meie majas näha ja kräunatuse saatel uksest välja ta lendab.

Kurat ja põrgu, olen püha viha täis. Taolisest kassist, kes kõigi oma eritusproduktidega alates oksest ja lõpetades vedela sitaga meie elamist õnnistab, on mul kõrini. On päevi kui koju saabudes jääb lõhna põhjal mulje, et tegu hoopiski loomaaia kassiliste ekspositsiooniga.

Pakun välja kolm varianti: kass õuekassiks muuta, kuulutusega ära anda või metsa viia. Koonduslaagerlikult lõpliku lahenduse poolt ei suuda ma isegi nii vihasena olla. Metsa viimise puhul on tal vähemalt võimalus, loomaarsti kätte antuna seda pole. Naispere on muidugi kassi poolel, aga kellestki pole õhinal looma sõnniku rookijat. Lubadusi on ennegi antud kuid kasside tagant koristamisega on alati üks sõda. Peale tulist vaidlust, kus teema puudutab rohkem looma kui meie heaolu löön käega ja lähen lugema.

Paraku olen liiga pehme südamega ning õhtuks on hinge pugenud pisike mure. Salamisi piilun ukse taha, aga looma ei paista kusagil. Enne magama minekut käin seda lontrust prügi viimise kattevarju all isegi väljas otsimas, aga elukas kadunud kui tina tuhka. Ksss..., ksssss!!! - kissutan natuke, kuid sellest pole tulu. Valju häälega kutsuda ka ei julge, teised äkki veel kuulevad ja arvavad, et olen kassile andeks andnud:)

Kõige tipuks meenus seik, mis hakkas süümekaid tekitama. Nimelt oli loom enne vetsus potti vett lakkuma tikkunud. Hirmutasin teda veidi, tonksasin ja tõmbasin vett peale, et eemale peletada. Ilmselt ei aidanud, sest mõne minuti pärast tormas kass kräunudes märgi käpajälgi maha jättes trepist alla. Pisem plika oli teda sutsu tugevamini tõuganud nii, et esimesed käpad märjaks said ja kiisu tõsiselt ehmus. Kuidagi ei taha uskuda, et kassil niipalju mõistust, et tooli (miks minu!) peale kusemisega taolise tembu eest kätte maksab. Varem selliseid lugusid kuuldes olen neid folklooriks pidanud. Kurat teab, aga teooria kontrollimiseks katsetuste seeriat ei kavatse ma oma kodus korraldada.

Selline lontrus, kelle pärast ei saa korralikult öösel magadagi, ajab ikka närvi küll. Loogiliselt võttes pole tal ju õues häda miskit, paar kraadi sooja ja kuiv ilm ei tee sihukesele karvatuustile miskit. Proovin end rahustada, et maal jooksid kassid aastaläbi õues ringi. Paar korda nagu kuuleks näugumist, uni läheb ära aga põhimõtteliselt üles end ka ei aja. Kella viie ajal siiski piilun ukse taha, vaikus. Enne töölesõitu teen tiiru ümber maja, loomast pole kippu ega kõppu.

Töölt koju helistades selgub, et kass on siiski koju jõudnud. Hiljem kaasaga rääkides kerkib üles müsteerium, sest selgub, et keegi pole teda sisse lasknud. Pean vist lapsi rohkem pinnima, küllap nemad seda mingil momendil vaikselt tegid. Aga probleemi see ei lahenda, kassiga tuleb miskit ette võtta. Ilmselt on lihtsaim loom õuekaks koolitada, sest ausa südametunnistusega ei saa teda ju kellelegi soovitada. Loom on ilus, armas, nurrub mis kole ja hõõrub end sõbralikult vastu, aga kord paar nädalas korraldab seatempe. Oleks nigu rikkis auto maha müümine, mis pealt vinge välja näeb aga sees suurt hulka vigasid peidab.

Aga kui keegi on nõus võtma armast nurruvat kohitsetud isast Puma nimelist kassi, kel vahel kõhuhädad ja kes pisikiusamisele vastab kuserünnakuga, andke märku kui suudate armastavat ja hoolitsevat kodu pakkuda!

Pühapäeva hommik tagaaias

2012-01-08T14:54:00.000-05:00

Hommikul õllepudel näpus oma "valdustele" pilku peale viskama minnes jäi silma selline hingekosutav vaatepilt, mis lausa nõudis fotole jäädvustamist. Öösel sadanud kerge lumekirme sädeles päikeses ja keset muru jäänud üksik aiatool lausa ohkas igatsusest lahkunud suve järgi.

Täna on mu viiepäevase minipuhkuse viimane päev, mistõttu ei viitsi suurt miskit teha. Ainus, keda eilse suusatamise rammestus ei paista kimbutavat oli mu pisem laps, kes tekstis tuttavatele ja kauples end ka täna mäele kaasa. Aga nüüd lähen alla arvuti taha ja lõdvestun veidi võttes kiiremaid kurve rallimängus või helikopteri kabiinis kõrgemat pilotaazhi harjutades. Hei-hopsti!

Toronto Ilm

2012-01-08T01:39:00.001-05:00

Vahel tahaks ikka mainida, et ilm mulle siin linnas meeldib. Vaadake ainult: hilishommikul käin rattasõidul koera jooksutamas ja õhtul mäel suusatamas. Tuleb muidugi tunnistada, et suusamägi on nii 120 km loodes ja osa lumestki tehislikku päritolu - aga ikkagi meeldib. Täna õhtul lasti ilutulestikku, ei tea kas koolivaheaja lõppemise puhul või mis. Ja nagu teiselt pildilt näha oli igaks juhuks kiirabi masin tulede vilkudes mõne luumurruga hulljulge teismelise vastuvõtmiseks valmis.

Õhtune suusahooaja avamine

2012-01-05T12:07:00.001-05:00

Lõpuks ometi saime eile mäele. Toronto on endiselt lumevaba aga Blue Mountainil, rohkem kui 100 km põhja pool, üle poole meetri lund maas. Palju naturaalne ja palju tehislik ei tea, kuid liu laskmiseks piisavalt. Esiteks tuli suusad mäekorda seada, mis seisnes keldris lastele saabaste ja suuskade jalga ning suusariiete selga proovimises. Vanem sai 100% ulatuses jätkata eelmise aasta kraamiga, nooremale sobis vaid jope. Suusad 10 senti pikemad kui eelmisel aastal, saapad samuti suuremad ning püksid pidime uued leidma.

Endale olin ju sügisel uued suusad ostnud. Saapad nende sidemeisse ei sobinud, pidin ninaosa klambrid lahti võtma ja ettepoole liigutama. Moodsate sidemetega pole õnneks see eriti raske, sest klambrid on kruvitud suusa peale permanentselt kinnitatud plaadile mitte otse suuskadele. Alumiiniumplaadil olid augud ilusti märgistatud vastavalt saapapikkusele nii, et ei pidanud isegi mõõtmisga vaeva nägema. Tagumist klambrit sai samuti veidi taha liigutada, aga selle reguleerimiseks piisas seadistuskruvi kruttimisest. Klambrite tundlikkuse sättisin suht madalaks 5 peale, esimesel päeval võtan rahulikult.

Kuna meie hooajapiletid kehtivad jõuluajal vaid poole viiest õhtul kuni kümneni sai hommikul rahumeeli sisse magada. Veerand kolmeks asjad autosse, sarvesaia poest läbi ja teele mäe poole. Parkimisplats oli täis, saime vist viimase koha lähema peale. Laps mainis, et kogu ürituse ebameeldivaim osa on varustuse tassimine mäe alla. Ega see meeldiv pole, ajab naha nii palavaks, et selleks ajaks selg märg kui suusasaapad lõpuks kohvikus jalga aetud.

Põnevusega ootasin, mis tunne on uute suuskadega, esimene mulje: jube libedad põhjad. Paari laskumisega tuli tunnetus sisse ja peab tunnistama, et õieti asetatud sidemed ja head suusad teevad elu palju lihtsamaks. Mure, et võistlussuuskadega on rahulikumalt raske sõita ei leidnud kinnitust, suurema kiiruse juures hakkasid nad lihtsalt veel paremini tööle. Lausa otsisin jäiseid kohti, et näha kui hästi randid mäes peavad. Suusad olid väga stabiilsed, nendega julgesin palju madalamalt sõita kui tavaliselt - kokkuvõttes paksult rahul!

Plikadel tuli ka suusatamine kiirelt uuesti meelde. Vanem sõitis juba eelmisel aastal paremini kui mina ja tegi seda ka nüüd. Kõrvalt vaadates ei paistnud erilist vahet tema ja treenivate võistlejate sõidus, aga seda muidugi subjektiivse issi silmade läbi:) Nooremal läks samuti palju paremini, paistab et uued suusad aitasid kaasa. Tema peab siiski töötama sujuvama pöörde ja madalama asendi kallal, kiirust on niigi liiast, jõudis alati esimesena tõstukisappa.

Rahvast oli mäel ohtralt seoses koolivaheajaga. Ilm ka suht hea, paar miinuskraadi ja nõrk tuul. Ainus segav asjaolu: miski niiske hõre lumepudi, mis prillidele kleepus nii, et iga natukese aja tagant tuli neid puhastada. Tegime seitsme ajal poole tunnise joogi-söögi pausi kuuma tee ja sarvesaiadega. Lapsed ostsid kohvikust Quebeck'i rahvusroa "Putini", mis oma nime vääriliselt rõve välja näeb, koosnedes rasvase soustiga üle valatud praekartuleist.

Ega enne mäelt ära ei tulnud kui tõstukid kümne ajal kinni pandi. Seekord ei raatinud aega pildistamisele kulutada nagu võib näha, alles viimasel kahel laskumisel tegin paar fotot. Viimased pildid mäe all kohviku ees, kui asusime asju kokku panema, et autosse tassida. Kahetunnine kojusõit kulges vahejuhtumiteta ja poole ühe ajal öösel parkisin auto maja ette. Esimene suusaretk edukalt tehtud!

Õudusunenägu

2012-01-04T10:45:00.000-05:00

Jalutan oma vanas koolis teadmisega, et vaja tundi minna. Mõtlen, et miks küll peale nii pikka aega ja meenub, et ma ikka ei lõpetanud keskkooli. Loogiline mõistus küsib: Kuidas sa siis ülikooli sisse said, aga uneteadvus leiab salakavalalt kohe vastuse: Tol nõuka ajal juhtus imelikumaid asjugi, küllap sai kedagi kusagil "määritud", ja nüüd tuli see välja.

No kiire on ka, ilmselt olen esimese tunni niikuinii sisse maganud, sest õpilasi sagib koolis ringi. Gustav Adolfi Gümnaasium pole teatavasti standardprojekti põhjal ehitatud ja arhitektuuri tundmata pole seal lihtne orienteeruda. Aga õnneks sattun kohe teisel katsel ukse vahelt sisse piiludes bioloogia klassi, mis just lõppenud. Asjaolu, et klassikaaslased näevad just samasugused välja kui 30 aasta eest, ei tundu üldse kummaline. Isegi mu keskkooli salaarmastusest blondiin pole karvavõrdki muutunud:)

Küsin, mis järgmine tund on ja selgub, et Eesti Keel. Klass asub (vähemalt unenäos ja ka omal ajal) neljandal korrusel, lähen seda otsima. Leiangi suurema vaevata ehkki tundub, et vahepeal on koolis kõvasti ümberehitust tehtud, keskel asuva suure ringtrepi asemel kaks tavalist ehitatud nagu standardses Mustamäe numbrikoolis, kus esimesed kaheksa aastat sai käia. Klassiruumi sisse astudes leian, et momendil on hulgaliselt vabu kohti. Viskan koti tagarea lauale, korraks käib peast mõte, äkki on tegu mõne klassi jõmmi kohaga. Kättemaksuhimuline muie tuleb näole, proovigu vaid ülbama hakata, saab väikese üllatuse osaliseks, olen vahepeal karates musta vöö teeninud. Kool sarnaneb ju vanglaga, kus ühiskongis kangem koll viskab oma asjad just sellele narile, mis meeldib ja teised tegelased kolivad vaikselt minema kui tüli ei soovi.

Et tunni alguseni veel aega, lähen kooli peale uitama. Mida kuradit, vahepeal on artitektuur uuesti muutunud, või ei pannud ma seda lihtsalt enne tähele aga hoone on viiekordseks kasvanud. Muidugi oskan ära eksida ja kiirustades kella vaadates jooksen direktorile otsa. Too suurekasvuline tugev mees peab mu kinni ja küsib kuhu nii kiire, kas eksamile. Vastan, et Eesti Keele klassi aga olen nii kaua koolist eemal olnud, ruumide paigutus meelest läinud. Nojah siin vahepeal muudatusi tehtud möönab direktor, lisades et sinusuguseid takkajärgi lõpetajaid on meil kolmekümne ringis laseb mul minna.

Nüüd eksin aga lõplikult ja peale suht sihitut treppidest üles alla tormamist jõuan hoopis botaanikaaia moodi kohta, kus soe ja niiske ning ohtralt troopilisi taimi. Seal töötavalt laborandilt uurin kus siin see bioloogia klass asub, lootuses et selle juurest leian eelnevat käiku korrates lihtsalt tee tagasi emakeele klassi. Too vaatab mulle imestusega otsa andes segadust tekitava vastuse: See on meil ju Rahukohtu tänaval. Mis mõttes, alles kümme minutit tagasi oli ju siinsamas majas???

Pole aega juurdlema jääda, tunnialguse kell võib iga hetk heliseda. Torman kooli hoovile ja sattun seal madalast uksest sisse astudes hoopis mingisse võlvitud avarasse keldrisse. Nüüd olen täielikus segaduses, õnneks annab uni armu ja ärkan. Uimase peaga üritan kõigepealt meelde tuletada, millised eksamid siis tegemata jäid:) Milline kergendus kui mõistan, et oli vaid uni - pole vaja uuesti lõpukirjandit kirjutada ega isegi ülikooli kõrgema matemaatika eksamile minna, seegi diplom olemas!

Viimasel ajal pole unesid näinud või pigem ikka ei mäleta neid, sest ärkan ju nii vara. Tänagi olid silmad punkt 5:10 lahti aga panin nad mõnuga uuesti kinni. Kui järgmine kord võpatusega ärkasin oli kell ainult 5:40. Sel ajal olingi une näinud, mis tundus pea poole päeva pikkune ja nii selge, et reaalsusse tagasipöördumine võttis mitu minutit aega.

Unustasin enne mainida, et tänast pikka põõnamist võimaldas mu töökoht. Sain nädala lõpuni vabaks vastutasuks selle eest, et soostusin ametlikul riigipühal 2. jaanuaril ja sellele kohe järgneval 3. kuupäeval tööle minema. Mulle sobis suurepäraselt, sest praegu ongi laste koolivaheaja viimane nädal, lumi tuli lõpuks maha, saame suusatama minna. Eile juba seadsin sidemed parajaks ja proovisime saapad üle, et ei tuleks ootamatuid üllatusi. Pisemale plikale pidingi oma varudest uued saapad valima.

Uue Aasta Hommik

2012-01-01T13:56:00.000-05:00

Hommikuks pole seda vist korrektne nimetada, sest rahvas ja loomad hakkasid end kellaaja järgi otsustades pigem kesklõunal liigutama. Mitte, et eile oleks miskit metsikut möllu pannud aga neljani olime siiski üleval, mis pole just tavaline.

Kui aastavahetusel oli uni kallal siis külaliste lahkumise ajaks olin juba päris erk, sest tavakohane 5:10 AM ärkamisaeg hakkas lähenema. Teki alla pugedes saabus uni siiski paari minutiga ja tudisime kenasti esimese lõunani välja.

Igatahes tegin endale jõulude puhul kingituseks saadud "Juhla Mokka" kohvi ja nautisin seda eelmise päeva kartulisalatit, rosoljet ja koduküpsetatud musta leiba kõrvale naksates. Telekast vaatasime Eesti eelmise õhtu naljasaadete kokkuvõtet. Mõnus oli lihtsalt soojas toas diivanil kaasa kõrval lebotades telekat vahtida.

Koer oli eelmisest õhtust nii kutu, et ei tikkunudki õue vaid vedeles külili vaibal nagu pohmakas parm. 2012 aasta esimese päeva ilm küll miskit head ei ennustanud, selline vihmane, pime ja porine nagu novembrikuu Eestis. Aga täna on plaanis suusavarustus üle vaadata, et lähematel päevadel saabuva külma ja lumega mäele kihutamiseks valmis olla!

Vaade möödunud aastale

2011-12-31T11:44:00.000-05:00

Ongi käes 2011 aasta viimne päev, aeg heita tagasi pilk sellele aastale. Mis huvitavat juhtunud, mis sitasti läinud, mida põnevat ees oodata. Momendil seda lugu kirjutades istun tööl, esimesel pilgul vaadates tundub nagu jube nöök olema, aga tegelt mitte. Nimelt on kell alles 10 hommikul ja terve päeva töö juba tehtud, nüüd pean lihtsalt hängima kella kaheni kui aeg koju vanaaasta ärasaatmise peoks valmistuma minna. Boonuseks veel see, et seoses tänase päevaga jookseb kahekordne tasu!

Isiklikus elus miskeid muutusi pole olnud ega ka ette näha:) Super hea naine, kaks talutavat last, kelle teismelise ea probleemid ei käi üle pea, armas koer, kaks kassi, oma maja millel pole ülejõu käivat võlga peal - mis sa veel oskad tahta. Muidugi võiks kõik veel paremini olla:) Nagu näiteks neli naist;), teenijad kes geeniustest laste, koera ja kasside järgi vaatavad, villa ookeani rannal suusamägede all, mootorjaht kai ääres loksumas ja kopter ja reaktiivlennuk maja taga ja .... :)))

Töö koha pealt ei tea küll ühtegi teist kohta, kus saaks nii tagasihoidliku pingutuse ja totaalselt stressivaba tegevuse eest nii korralikult tasustatud. Põnev mul muidugi pole, aga vaba aega jääb piisavalt, et töö kõrvalt enda jaoks põnevate asjadega tegeleda. Ja paljudel siis meie hulgast on selline töö, mis samas ka hobiks, ja kuhu muudkui tagasi kipuks. Enamasti on töö siiski vahendiks, et teenida endale normaalset äraelamist võimaldav rahahulk. Leian, et mida lihtsamini seda saavutada, seda parem. Unustasin mainida, et järgmiseks aastaks olen teeninud välja 558 tundi ehk 2 tundi vähem kui 14 (neliteist) nädalat puhkust!!!

On siis sel aastal miskit halvasti läinud. No kindlasti on, aga midagi märkimisväärset ei tule pähe. Pisiasjade üle kurtmine oleks nagu nende üle irvitamine, kellel tegelikult probleemid on. Ei siiski, jälle on üks aasta ära kulutatud ja aasta vähem sellesamuse maa peal pesitseda jäänud. Sinna pole aga miskit parata, seega tuleb püüda iga aasta, kuu, päev, tund ja minut nii elada, et sellest mõnu tunda ja mitte asjata raisku lasta. Eriti totter oma aega kulutada tegevusele, mida vihkad või muretsemisele asjade üle mida niikuinii muuta ei saa. Lapsed, kui seda juhtute lugema: see ei tähenda, et tubasid pole vaja koristada:)))

Äkki torkas pähe, et paljude puhul on ju tervis probleemiks. Aga millega alati hästi olnud, seda ei oska nagu hinnatagi, sest pea 50 aasta jooksul pole praktiliselt kunagi miskit tõsisemat häda olnud. Aeg-ajalt ette tulnud hambavalu või külmetuse pärast ei sobi nagu nuriseda. Eks siin on aidanud suht tervislikud eluviisid ja head geenid, mis muud, no ja arstirohtusid peale aspiriini olen haruharva tarvitanud, vähem kui 10 korda elu jooksul.

Mida siis järgmiselt aastalt tahta. Olen pisikeste nõudmistega ja täitsa rahul kui elu jätkub samal rajal, mis sel aastal. Samas ei kurdaks kui saaks ühe suurema (no ikka mitu miljonit, et saaks pensile jääda) lotovõidu:) Kahjuks seda vist ei juhtu, sest võitmiseks on vaja lotot mängida, millega olen haruharva tegelenud - vähem kui kord aastas. Seda, et järgmine aasta inimkonnale viimaseks peaks jääma ei maksa karta, parempoolsel pildil lihtne selgitus, miks Maajade kalender järgmisel aastal lõppeb:)

Mul oli ruumi ainult 2012 aastani. Hehee, see ehmatab üks päev mõnesid päris korralikult!

Lubadusi (kohustusi) pole ma kunagi uueks aastaks andnud või võtnud. Milleks end ilmaasjata stressata, eriti kui need sellised on mis pingutust nõuavad. Küll ma siis teen kui tuju tuleb või vajadus lausa möödapääsmatuks osutub.

Kõigile seda postitust lugema sattunuile soovin uuel aastal piisavalt aega tegelemiseks just nende asjadega mis meeldivad ja minimaalselt aega nende tegevuste jaoks, mis ebameeldivad kohustused:)))

2011 Teaduses

2011-12-31T03:00:00.000-05:00

Discovery põhjal on aasta viis tähtsamat teadusalast sündmust järgmised (kokku oli 100, mida ei viitsi siin ära tuua):

1. Valgusekiirust ületavate neutriinode avastamine (veel kinnitamata)

2. AIDS'i blokeerivate modifitseeritud immuunsusrakkude loomine.

3. Superraal (tehisintelligents) võitis "Jeopardy" mängu inimeste vastu.

4. Kepleri teleskoobi poolt avastatud ootamatult suur hulk planeete.

5. Interneti roll sotsiaalseis rahutustes ja interneti vabaduse piiramise arutelu.

Kohe tahaks rõhutada, et minu jaoks on see nimekiri ja eriti järjekord imelik. Isiklikult peaksin tähtsaimaks Kepleri teleskoobi avastusi, siis kohe järgneks Higgsi bosoni esimeste "jälgede" tuvastamine ja kolmandaks ehk valguskiirust ületavate neutriinode avastamine. Need olid ainsad tõeliselt põrutavad sündmused, ülejäänud rohkemal või vähemal määral oodatud. Aga kes tahab lugeda kõigi saja kohta lõhikest kokkuvõtet peab seda ise Discovery vahendusel tegema.

Estonia, of course:)

2011-12-30T23:26:00.000-05:00

"Estonia, of course" ütles minu vanem tüdruk kui küsisin, mida ta pani oma BF3 "sõdurinime" päritolumaa koha peale. Tegelikult on see tema puhul tehniliselt vist ebakorrektne, sest esiteks mängime me ju Canadas ja teiseks on ta ka siin sündinud. Aga ilmselt tunneb ennast ikka nii tugevasti eestlasena, et ei saa üle ega ümber. No mis seal salata, mul oli muidugi hea meel seda kuulda, rahvuslik kasvatus pole läinud vett vedama:)

Mõni päev tagasi mängides lasime ühe helikopteri alla ega andnud armu ka langevarjuga välja hüpanud piloodile. Kui ta sai kuulipildujaga kaljude vahel ära hakitud hüppas ekraanile teade: "Hästi tehtud Koba". Selge, et minu mängijanime põhjal eeldati, et oskan Eesti keelt, ehkki siis veel polnud ma oma päritolu maad määranud. Tekstisime veidi ja selgus, et parasjagu oli teinegi eestlane serveris, saime omavahel relvavendadeks.

Tekkis huvi kui populaarne see mäng Eestis on ja peale lühikest googeldamist leidsin õige mitu eestlaste punti, kes neti peal koos mängivad. Alumisel pildil on näiteks "Eesti Leegioni" nimeline klann ehk mängijate sõpruskond. Ise pole veel ühegi liikmeks astunud, enne tahaks ikka veidi mänguoskust harjutada. Praeguseks olen helikopteris juba päris hea, eriti piloodi abilisena kui laps juhtkangide taga lendab. Tema relvastuses on nii maismaa kui õhutõrje raketid, minul kuulipilduja ja juhitav tankivastane rakett.

Selles mängus ongi vaja meeskonnas mängida, üksikud nokitsejad notitakse kiirelt maha. Ehkki grupid on 4 kuni 6 liikmelised annab ka kahekesi mängides koostöö häid tulemusi. Kui helikopteris on plika enamasti piloodi rollis siis tankis juhin mina ja tema istub kuulipilduja taga. Enamasti mängin helikopteris või tankis aga ka lennukiga on õnnestunud paar vastast alla lasta nagu kõrvalolevast statistikast näha.

Puhtalt jalaväelasena pole me palju mänginud, see on oluliselt realistlikum kui eelnevais mängudes. Niisama pideme tühjaks laskmise asemel on kasulik valida kohta ja tulistada enamasti kindla peale, sest esimese pauguga annad enda asukoha ära ja kui vastaste meeskonnatöö hea, lasevad teised su sõelapõhjaks isegi kui esimese mehe maha saad. Nüüd tulevad vabad päevad, peaks saama veidi mängida.

H5N1 Remake

2011-12-29T15:44:00.000-05:00

Ehkki selle aasta gripi hooaeg paistab olevat tavalisest palju rahulikum on paari aasta taguse H5N1 tüvega linnugripi nimeline tõbi jällekord uudiste lävepaku ületanud. Seekord mitte niipalju massimeediasse kui pigem erialastesse väljaannetesse. Või õigemini üritatakse valitsuste tasemel ära hoida gripialase uurimistöö tulemuste avaldamist. Miks küll peaks meditsiinilise uurimistöö tulemuste avaldamist piirama või lausa keelama.

Põhjus iseenesest seisneb uurimuse "plahvatusohtlikkuses", lausa võrreldav tuumapommi alase teadustööga. Nimelt suutsid kaks erinevat teadlaste gruppi (Yoshihiro Kawaoka juhendatu Wisconsin-Madisoni ülikoolis ja Ron Fouchieri meeskond Erasmuse Meditsiini Keskuses Rotterdamis) saavutada sarnase tulemuse tõstes oluliselt H5N1 nakatavuse taset. Seni oligi äärmiselt madal nakkusohtlikkus ainsaks piiravaks faktoriks, mis ei lubanud linnugrippi ülemaailmseks tapvaks epideemiaks paisuda. Viirus nimelt ei levinud õhu kaudu, nakkuse võis saada vaid otsese kontakti teel.

Ärevust tekitavaks osutus eelkõige meetod, kuidas lõpptulemuseni jõuti. Algul kulutati palju aega ja vaeva üritades viirust manipuleerida ülikeerukat geenitehnoloogiat kasutades. Kui see aga positiivset lahendust ei toonud, tekkis idee lasta loodusel oma rada mööda minna. Kergelt modifitseeritud viirustega nakatati katseloomi järjestikku ja juba kümnes põlvkond andis soovitud tulemuse. Evolutsiooni teooria leidis jälle kord kinnitust, viirus oli "loomulikul teel" omandanud vajalikud mutatsioonid, et nakatada piisknakkusena õhu kaudu.Lõpp-produktil oli vaid viis mutatsiooni kahes geenis, võrreldes loodusliku viiruse põhitüvega. Samas kui neid mutatsioone on avastatud juba ka looduslikel viirustel pole nad seni kõik koos esinenud. Fakt, et nii väike mutatsioonide kombinatsioon muudab viiruse "Supermõrtsukaks" vihjab sellele, et tegu on vaid aja küsimusega, millal epideemia looduslikult puhkeb. Evolutsiooni pole nimelt võimalik vaka all hoida. Ainus küsimus näib olevat, kumb juhtub enne: kas suudavad pahatahtlikud inimesed (terroristid, tagurlikud rezhiimid) viiruse "töövalmis" häälestada või saab loodus ise sellega hakkama.

Tavakodanikel tekkib kindlasti küsimus, miks üldse lubatakse teadlastel sellise asjaga tegeleda. Ühest küljest on uurimistöö äärmiselt vajalik andes edumaa vaktsiinide või ravimite loomisel, eriti teades, et varem või hiljem viirus niikuinii muundub ohtlikumaks. Teisest küljest peaks ammu olema selge, et administratiivsed keelud ja käsud ei ole võimelised teadlasi peatama. Kui huvi on siis uuritakse niikuinii ja parem kui esimesena jõuavad lahenduseni "omad". Kokkuvõttes ilmselt avaldatakse artiklid Nature's ja Science'is kuid teatavate kärbetega, et vältida olulise info jõudmist "valedesse" kätesse. Mõned punktid tõenäoliselt salastatakse, aga palju see aitab on iseasi. Selge, et kui üks inimene suutis lahenduse välja mõelda suudab seda ka teine ja kolmaski mõne aja pärast.

Kokkuvõttes jääb üle loota, et vaktsiinid või ravimid suudetakse välja töötada enne kui epideemia puhkeb. Seekord pole ilmselt põhjust muretseda inimeste pärast, kes keelduvad vaktsineerimast. Argument, et H5N1 tapab 60 - 75% nakatanutest on ilmselt piisav, võtmaks riski ühel juhul miljonist narkolepsiat saada. No ja kui mitte siis saame jällegi näha kuidas evolutsioon töötab, kui ellu jäävad füüsiliselt vastupidavamad või siis loogiliselt mõelda suutvad isendid.

Kuusk IKEA'st

2011-12-25T16:11:00.000-05:00

Ajaline järjekord tiba sassis, aga detsembri fotosid üle vaadates avastasin kuuse toomise pildid. Oleme vist kõik siin veedetud aastad IKEA poe ehtsa kuuse endale tuppa üles pannud. Esiteks soodne hind (tasuta, kui kulutad aasta esimese kuu jooksul poes $75) ja lisaks tohutu valik nagu piltidelt võib näha. See aasta selgus, et lapsed nii suured, et ei viitsinud kuuske valima tulla:( Niisiis pidime kaasaga kahekesi selle "kõige ilusama" puu leidma.

Jõuluaeg

2011-12-25T13:34:00.000-05:00

Minu jõuluaeg hakkas alles 24'da pärastlõunal, kui kahe ajal töölt lahkusin. Aga mis jõuluaeg see on kui lund pole, lohutuseks vaid fakt, et see aasta pole ka enamuses Eestis lund maas. Sellest küljest muidugi hea, et ei pea lund ajama ja auto aknaid jääst puhtaks kraapima. Samas maateed puhtad ja mugav sõita, eks igal halval asjal on häid külgi, kui neid vaid leida.

Koduteel sain lapselt kõne, et astuksin IKEA mööblipoest läbi ja tooks rootsi pirnisiidrit. Paraku oli see läbi müüdud, pidid leppima õunapohla siidriga. Kodus käis köögis möll, seapraad, pasteet, hapukapsad, ahjukartulid, tort, puuvilja tükkidega keeks, jne ... justkui oleks tervet näljast pataljoni külla oodata. Pidulik õhtusöök võttis üle tunni, kõik nautisime täiega emme roogasid. Praad oli nii hea, et ei raatsinud selle maitset õllega segada. Võtsin poti Tshehhi Ceske Budejovice Checvari enne keelekasteks ja pudeli kohalikku kesvamärjukest "magustoiduks". Koko kippus ka jaole, limpsides taldrikult viimaseid palasid.

Huvitav, et kui vanasti oli pekisem koht vastuvõetamatu, siis nüüd nautisin silmad mõnust vidukil natukese pekiga pehmet kamaratükki mustal koduleival. Tuleb tunnistada, et maitsemeel muutub koos ajaga, olen seda ennegi tähele pannud. Kui olime mõnusalt kushetile end kerinud meenus ootamatult hapukapsas, mis potti ununenud. Olin ainus täitmatu, kes jaksas end püsti ajada, et potist paar ampsu põske pista.

Peale lühikest lesimispuhkust suundusime traditsioonilisele jalutuskäigule, vanasti kui lapsed pisemad olid tõi jõuluvana sel ajal kingitused kuuse alla. Ilma lumeta tuli "Rootsi tunne" peale, meenus kui rohkem kui kakskümmend aastat tagasi jõuluajal mööda Göteborgi tänavaid käsikäes kaasaga jalutasime ja igatsevalt majade akendesse vaatasime. Ise elasime sel ajal sadamasse ankurdatud naftaplatvormil põgenikelaagris. Hea tunne, et on pisike soe maja ootamas, kuhu külmast õuest tulles diivanile ja tugitoolidesse kerra kerida ning kasside, koera, laste ja kaasaga kodusoojust nautida.

Kuuse alla oli ootamatult palju pakke ja pakikesi ilmunud, enamus muidugi lastele mõeldud. Ma kergitasin kulmu, ja uurisin ettevaatlikult kaasalt, et mis on juhtunud meie tavapärase kingipoliitikaga, üks või kaks asjalikku kinki pereliikme peale. Seekord oli küll nats ülepingutatud, samas olen ise ka süüdi, mõned arvutiasjad sai juba enne jõule kätte antud. Igatahes ehkki laud ja pool põrandat oli kraami täis, polnud miski selline mõttetu rämps, mis lihtsalt kombe pärast ostetud. Mina sain isegi töökohast kingituse: "head töötajad", need kes jõulueelsel kiirel ajal ületunde tegid võisid valida kas nädalase lisapuhkuse või siis nädalase lisapalga vahel. Loomulikult valisin puhkuse, aeg on ressurss, mida jääb ainult vähemaks, raha saab alati juurde teenida.

**********************************

** Lõbusat vaba aja veetmist kõigile !!! **

**********************************

Surmahaldjas

2011-12-21T15:31:00.002-05:00

Täna Delfi uudisi sirvides avastasin esiteks et ongi talvine pööripäev, ehk minu nimepäev Toomapäev käes. Teine üllatus oli see, et olen vanarahva arusaamiste põhjal surmahaldjas ja katku patroon. Samas nagu ikka uskumuste põhjal võib ka positiivsemaid külgi leida, maajumal Toomas olevat lisaks karjakaitsja, pikse ja põua eest hoidja.

Vanarahvas tegi Toomapäeval sellised lihtsamaid majapidamistoimingud nagu pühadeks loomade tapmine ja koristamine, kõik pühadega mitte seotud töötegemine oli keelatud. Eriliselt väärib märkimist komme, et sel päeval pidada õllejanused Toomad ringi liikuma, kellele ei tohi keelekastet keelata, muidu võib õnnetus majja tulla. Nii et olge aga kapaga valmis kui peaksin ukse taha ilmuma! Ma selline moodne nii, et olen ka pudeli või hädapärast isegi purgiõllega rahul, ainult hea mark peab olema!:)

Mõningaid muid omavahel kohati vasturääkivaid killukesi, mis veel lugesin, aga mis pole nii olulised. Toomas olevat uskumatu - see küll tabas naelapea pihta. Toomas olevat lisaks katkule ka arhitektide ja pimedate patroon:) Õlest Toomas sai tihtipeale kere peale kui mustuse, korratuse ja õnnetuse sümbol. Õlut nuruv Toomas kandis kaasas puust saue või kaigast, ilmselt enesekaitse huvides kui külarahvas peaks õlese ja lihase Tooma segi ajama:) jne ... Kes rohkem huvi tunneb võib Kultuuriaknast ise lugeda.

Järelehüüded

2011-12-20T03:36:00.000-05:00

Viimase paari päeva jooksul on kaks märkimisväärset lahkujat olnud. Esiteks muidugi tuleks mainida Rootsi autofirmat SAAB'i. Pole küll kunagi olnud au omada ühtegi tema toodet ega isegi sõitnud sellega, aga kuidagi kahju on ikkagi. Automaailm jäi jälle veidi vaesemaks, tegu oli ju vähemalt minu arust ühe aegade jooksul silmatorkavama disainiga masinaga. Kuuldavasti pole oodata, et keegi firma ära ostaks, ehkki hiinlased olid hiljuti huvi üles näidanud. Ilmselt müüakse maha juppide kaupa ja kardetavasti ei hakka vasakul olev embleem enam ühegi uue auto nina kaunistama.

Teisest lahkujast kahju küll pole, ehkki uudistekanaleis näidati kuidas korealased surmauudist kuuldes "hüsteeriliselt nutsid". Põhja-Korea "kallis juht" sai lõpuks kokku oma tuntud hingesugulaste Stalini, Hitleri, Mao ja teistega. Huvitav ainult, mis sealkandis edasi saab, kaua ometi saab selline riik kahekümne esimesel sajandil edasi kesta. Troonipärija olevat kuulu järgi kogenematu nii, et pole ka võimatu täiesti uue juhi või siis dünastia välja ilmumine. Revolutsiooni tegemiseks on kodanikud vist liialt näljast nõrgad.

Hamster G500

2011-12-19T18:02:00.007-05:00

Minu paari kuu eest muretsetud hiir sai endale väärilise paarilise. Tegu on küll teise alamliigi ja natsa paksema pigem hamstri välimusega loomakesega, aga vanemale lapsele meeldis ta nii väga, et ei raatsinud ära öelda. Eelmine nädal oli see saadaval allahindlusega, ja peale mõningast kaalumist olles veebilehtedelt lugenud paljusid kiitvaid hinnanguid, otsustasime ära osta.

Kui tahtsin tellima asuda, selgus muidugi, et seoses suure nõudluse ja jõulueelse ostuhullusega oli välja müüdud ja ilmselt ei jõua varem poodi kui uuel aastal. Natuke veebis surfamist näitas, et teistes poodides siiski on saadaval, ehkki soolasema hinnaga. Meenus, et enamus suuri poode on nõus müüma odavamalt, kui näitad ette konkurendi reklaami.

Töölt koju sõites astusin elektroonikapoest läbi ja sain eelviimase Logitech G500 hiirekese, minust jäi riiulile kurva näoga maha viimane avatud pakendis lösutav loomake. Nüüdseks on ehk taibukamad mõistnud, et tegu arvutihamstri, mitte tema karvase elusa suguvennaga. G500 hiirel on hulk programmeeritavaid nuppusid, kaaluvihtide komplekt ja terve hulk lisamugavus funktsioone (kerimisratas näiteks võimaldab ka külgsuunas liikumist ja nii sujuvat kui järkjärgulist rullimist). Kolme aastane "no questions asked" garantii annab lootust, et tegu vastupidava kaubaga.

Järgmine päev ühendas laps ta oma uue läpaka taha ja peale seadistamist läks mänguks lahti. Ei võtnud kaua aega, et plika harjus uue hiirega ja statistika hakkas silmnähtavalt paranema. Eks võtab paar nädalat aega, et täpselt oma käe ja harjumuste järgi teda lõplikult seadistada aga esimeste muljete põhjal on laps väga rahul. Soovitan soojalt igaühele, kellele meeldib paugutamismänge mängida ja kes raatsib suht soolast $60'st hinda maksta. Tegelt saab oskaja ka $5'se hiirega edukalt mängitud. Eks see ole nagu igal alal, prof oskab hinnata ja kasutada kvaliteetvarustust, amatöörile (nagu meile) see suurt ei tähenda.

Mõned punktid mängu kohta pole hinnavahet väärt, pigem on põhjuseks odava hiire aeg-ajalt ebaühtlane käitumine, mis palju frustratsiooni tekitab. Loll ikka küll kui vaenlasele ligi hiilides asja eest teist taga ennast seetõttu ära annad, et ootamatult paugu lased kuna hiire nupp põhjuseta kontakti andis. Loodetavasti meeldivad hiired teineteisele ja äkki võib isegi järelkasvu oodata:)

Kelmuskunst

2011-12-17T14:56:00.006-05:00

Paremat tõlget kui "Kelmuskunst" ei osanud leida raamatule pealkirjaga "The art of deception". Tegu on Kevin Mitnick'i, Ameerika ühe tuntuima häkkeri kirjutatud kokkuvõttega arvutivõrkudesse sissemurdmise strateegiast ja taktikast koos arvukate näidetega. Sellise raamatu peale sattusin tänu oma raamatukoist vanemale lapsele, kui märkasin laual huvitava pealkirjaga teost.

Autor kirjeldab kuidas ja miks temast sai üks tuntumaid häkkereid. Sealjuures rõhutab, et tuntus on aktiivselt tegutseva häkkeri juures eriti ebasoovitav omadus. Anonüümsus on ainus, mis kaitseb ja selle säilitamise peale kulub teinekord rohkem aega ja energiat kui süsteemist info pihta panemise peale. Kõige edukam pole mitte see kurjategija, kes vahele ei jää vaid see keda isegi ei teata otsida, sest kuritegu ise on märkamatuks jäänud! Seega parimatest ei kuule kunagi, justkui parimad spioonid jäävad nad avalikkusele ja vahel ka spetsidele tundmatuteks.

Teatavaks uudiseks on fakt, et enamus edukaid häkkereid pole sugugi mitte filmides kujutatavad asotsiaalsed +6 prillidega nohikud, kes päevade ja ööde kaupa arvuti taga istuvad. Tänapäeva süsteemide turvalisus on nii tugevaks keritud, et pelgalt programmeerimisoskusega enam naljalt sisse ei murra. Enamasti osutub turvasüsteemi nõrgaks lüliks hoopis inimkomponent, keda manipuleerides on võimalik sooritada esmane sissemurdmine. Seetõttu on praegusel ajal tipphäkkeri tähtsaimaks oskuseks inimlike nõrkuste ära kasutamine. Siit ka raamatu pealkiri "Kelmuskunst" aga mitte "Programmeerimis trikid".

Uskumatu kui lihtsalt on tegelikult võimalik mitte ainult tavalisi inimesi vaid ka turvatöötajaid ja isegi IT spetsialiste haneks tõmmata. Lihtsalt tuleb osata õigetele nuppudele vajutada ja inimesed ise annavad sulle info mida vajad. Tihtipeale piisab salajase info saamiseks ainult küsimisest kui subjektile õieti läheneda. Loomulikult on eelnevalt vaja "kodutöö" teha, et vastava firma tavade, leksikoni, töötajate nimede, telefoninumbrite, ... jne ... olla piisavalt kursis, vältimaks lolli vahelejäämist.

Alles siis kui häkker on süsteemi esmaselt sisse murdnud muutub oluliseks tehniline taip ja programmeerimisoskus. Vahel on endagi arvutist suht keeruline ühte või teist faili leida, suurte andmehulkade või jooniste leidmine ja jälgi jätmata mahalaadimine võõrast arvutivõrgust nõuab juba eksprerdi tasemel teadmisi nii riistvara kui tarkvara poole pealt.

Üheks hirmutavaks ja samas tähelepanu äratavaks teemaks on see, kui kergesti võib osav häkker soovi korral identiteedivarguse sooritada. Enamus arvutikasutajatest kipuvad vaatamata pidevale hoiatamisele lohakad olema. Suurte organisatsioonide puhul leidub alati keegi, kes kasutab liiga lihtsat turvasõna, ei varja seda piisavalt, avab tundmatuid emaile, on muidu hooletu, ... Häkkeril on lihtsalt vaja see isik tuvastada ja edaspidine on spetsile juba lihtne.

Tähelepanuvääriv on ka väide, et kõik tuntud viirusekaitse programmid ei tuvasta teatavat tüüpi nuhkvarasid. Tegu pole sealjuures mitte suutmatusega vaid ilmselt valitsusepoolse poliitilise survega, sest vastavad kolmetähelised organisatsioonid vajavad märkamatut juurdepääsu inimeste arvutitele. Mõni ime siis, et ameeriklastel on viimasel ajal õnnestunud enamus terrori operatsioone ära hoida. Niipalju siis paljuräägitud privaatsusest:)

Siin on teatav sarnasus krüpteerimisprogrammidega: kui tuli välja lihtne ja praktiliselt murdmatu krüpteerimisprogramm, üritati see ära keelata. Blackberry, mis kasutab krüpteerimist andmete edastamisel sai teatavais riikides loa tegutsemiseks ainult peale seda kui soostus võtmeid korrakaitseorganitega jagama.

Kokkuvõttes tuleb veel kord rõhutada, et tänapäeva maailmas privaatsus sisuliselt puudub. Ma ei imestaks kui juba Windows op süsteemis on spetsiaalselt tagauksi sisse jäetud, et "vanemale vennale" mugavat ligipääsu garanteerida. Ainsaks rahustavaks asjaoluks meeletu kogutava info hulk, mida ka kõige parema tahtmise juures ei jaksataks töödelda. Tavainimesel pole põhjust muretseda millegi muu kui oma krediitkaardi või pangakonto numbrite pärast, mida lohakuse korral lihtne pihta panna. Eks küberkurjategijad töötavad ka printsiibi alusel, kus määravaks kasumi ja riski suhe. Tõsised tegijad tegutsevad pankade, suurte korporatsioonide või kindlustusfirmade vastu, kus tõsiselt suured rahad liiguvad, tavainimeste kontodel on liiga pisikesed summad, et neid huvitada.

Juba märkasin kodus ka autori teist raamatut "The art of Intrusion", ootan kannatamatult järjekorras, millal laps selle läbi saab.

Ride the Rocket ehk Seks Metroos

2011-12-15T01:50:00.000-05:00

Viimasel ajal olen vaid tõsistest asjadest bloginud, nüüd ka veidi kohalikke kõmu-uudisi:)

Ride the Rocket, ehk Ratsuta Raketil on Toronto metroo reklaamlauseks. Viimaste sündmuste põhjal omandas too sõnaühend ootamatult vallatu tähenduse:) Pühapäeva lõunal poole kolme ajal, nagu võis turvakaamera lindistuse põhjal veenduda, ei suutnud üks paarike kirepuhangule vastu panna ja otsustas lausa metroovagunis üritada iivet tõsta. Keegi kade kaassõitja aga ei kannatanud välja ja vajutas hädaabi nupule. Reisisaatja (jah Toronto metroorongides on ka sellised tegelased kohaliku nimetusega "train guard") tõstis paarikese jaamas välja, aga ega siis alustatud asja enam nii lihtsalt pidama saa.

Paarike otsustas oma meeliköitva tegevusega otse ootesaali põrandal jätkata. Paraku leidus jälle keegi kiusupunn, kes selle asemel, et etendust rahulikult jälgida, kutsus politsei. Parajalt nokastanud seksijad arreteeriti avalikus kohas ebasündsa käitumise eest. Rong seisis kogu etenduse ajal, kas turvalisuse või siis rongijuhi uudishimu tõttu, võimaldades kaassõitjail telefonidega videosid võtta, mida kas niisama netti riputati või uudisteagentuuridele maha müüa üritati.

Metroo poolne kommentaar oli esiteks kergendustunne, et tegu polnud nende töötajatega - neil niigi piisavalt piinlikke skandaale. Peadirektor soovitas edaspidi metroos seksi mitte harrastada, sest reisijate hulgas on ka lapsi ja muidu konservatiivsete vaadetega inimesi. Keda huvitab, võib Toronto Sun'is avaldatud põhjalikumat artiklit lugeda või ka tsenseerimata videot vaadata:)))

EÜE 50

2011-12-14T06:27:00.000-05:00

Mulle saatis vana kursusekaaslane ja malevasemu FB kaudu teate, mis tõi silmi ette mälestusi ammumöödunud aegadest. Kunagi olime tõepoolest ainult 20 aastased ja meri põlvini, ning nõuka aja kõigi totruste kiuste oskasime elust rõõmu tunda ja täie rinnaga elada! Aga nagu ma mainisin olime siis ju vaid 20 aastased, saledad ja ilusad nagu võib ka allolevalt 83 aasta suvel tehtud pildilt näha:)

Ametliku EÜE lehekülje peal antakse teada, et 50 juubeli puhul plaanis mälestusraamat kokku panna. Raamat jätab mind suht jahedaks aga idee, et ühte kohta digitaalselt kokku koguda pilte, lugusid ja inimesi nendest aegadest on suurepärane. Igatahes mina olen vaatamata 7 aastasele malevastaazhile kaotanud enamusega oma vanadest malevakaaslastest sideme, nüüd siis võimalus seda taastada. Kes iganes loeb seda postitust ja on kunagi malevas olnud, pange end kirja ja riputage oma mustvalged või tolle aja kohta haruldased värvilised fotod kah üles. Seegi on tükike meie põlvkonna ajalugu!

Higgsi Boson

2011-12-13T21:41:00.006-05:00

Eilne päev oli nii tippteoreetikutele kui niisama füüsikahuvilistele väga ootusrikas. Nimelt eeldati, et CERN teatab ametlikult Higgsi Bosoni avastamisest. Aga jälle kord tuli pettuda, või siiski mitte? Ehkki teistele osakestele massi "andvat" Higgsi Bosonit ei kuulutatud välja oldi siiski tema avastamisele või välistamisele pikk samm lähemale astutud. Võimalik massivahemik peaks olema 115 ja 130 GeV vahel, mis sobib päris hästi supersümmeetria teooriaga. Kui teda siiski ei leita, tuleb suur osa füüsika alustalasid ümber paigutada. Mõne teoreetiku arvates oleks see isegi põnevam tulemus, pakkudes enneolematuid väljakutseid uue põlvkonna teadlastele.

Allolevas tabelis on esitatud lihtsalt standardmudeli olemus ja elementaarosakesed, millest koosneb tavaline meile tuntud aine, mis paraku moodustab vaid 4% kogu universumi massist. Standardmudel ei seleta ei tumeda aine ega tumeda energia ehk ülejäänud 96% olemasolu. Nii et avastamisrõõmu peaks jaguma tulevastele põlvedele iga tulemuse puhul.

Miks Higgsi Bosonit üldse nii kangekaelselt taga aetakse, et selle eesmärgi nimel on isegi majanduslikus kitsikuses viibivad riigid nõus kulutama miljardeid dollareid. Tegu on standardmudeli ainsa puuduoleva, või õieti avastamata osakesega, mis peaks seletama ära massi ja gravitatsiooni olemuse ja loodetavasti heitma ka valgust tumedale ainele ja energiale. Igatahes anti teada, et lõpliku vastuse peaks saama järgmise aasta lõpuks, kui on kogutud piisavalt statistilist katsematerjali ja seda põhjalikult analüüsitud. Jääme aga põnevusega küüsi närides ootama.

Partija zhulikov i vorov

2011-12-07T22:59:00.005-05:00

Mis te arvate, millise partei pildid ekraanile hüppavad kui googeldada "party of crooks and thieves" ehk siis sulide ja varaste partei. Sugugi mitte mõne Aafrika või Lõuna-Ameerika korrupteerunud üheparteilise rezhiimi logod. Hoopiski meie keskerakonna "vennaspartei" Ühtse Venemaa pildid viimaste valimistega seoses.

Mulle oli ausalt öelda üllatuseks, et venelased ise on lõpuks hakanud aru saama, et nende riigikorralduses on miskit mäda. Putinil igatahes oli tulemusi kuuldes tõsine ilme näol. Päris huvitav oli lugeda Aleksei Navalny blogi, soovitan soojalt igaühele, kes vene keelest aru saab. Inglise keeles on nii Economistis kui ka BBC's asjalikke artikleid. Aga tundub, et vaatamata ilmselt võltsitud valimistulemustele toetab siiski suur osa rahvastikust Putinit, kes pole lasknud ühtegi arvestatavat konkurenti tekkida. Kõik on kas vangi pandud, maalt välja saadetud, ise ära põgenenud või maha löödud.

Valimiste kohta lugedes tuli nostalgia peale. Nii armas kuulda kuidas valimisosalus mõnes piirkonnas lausa 140%-ni küündis, kuidas valimisi läbiviivaid ametnikke oli koolitatud lisasedelite sisse laskmise tehnoloogias, kuidas Moskvas näiteks valimisjärgsete küsitluste ja tulemuste vahel haigutas 20%-ne vahe, kuidas keskusest anti juhend, millise protsendi partei peab saavutama, ja kuidas Tshetsheenias Putinit nii palju armastatakse, et tema parteile anti lausa 99.5% häältest (muideks sama protsent mis Moskva ühes hullumajas:). Aga mis seal imestada kui automaaditoru kuklas hoitakse:)

Samas ei saa ma aru miks neil ikkagi sellist tsirkust vaja oli. Eeldatavasti oleks Putini ja Medvedevi sulide ja varaste jõuk niikuinii ka ausad valimised võitnud, ehkki väiksema ülekaalu ja absoluutse enamuseta. Aga võib-olla KGB koolitusega juhtkond lihtsalt ei kujuta demokraatia mängimist teisiti ette. Venemaa on küll suur ja võimas aga sellise poliitilise süsteemi jätkumise korral ootab teda paremal juhul ees NL saatus ja viletsamal puhul endise Jugoslaavia oma.

Korruptsioon ning riigikapitalism on vaatamata korra majja löömisele majanduslikult väga ebaefektiivsed, mitte palju paremad kui NL'i endine sotsialistlik imperialism. Viimane valimisjärgsete rahutuste ajal tehtud pilt võib olla prohvetlik viidates tulevasele riigikorraldusele Narva jõe taga.

Kepler-22b

2011-12-06T17:24:00.004-05:00

Eile kui juhtumisi oli minu sünnipäev tegi NASA tähelepanuväärse ametliku avalduse. Esimest korda leidis kinnitust avastatud päikesesüsteemiväline planeet, mis paistab olevat sobilik sellistele eluvormidele, mida meie tunneme. Veel nimetu aga meie päikesega väga sarnase tähe ümber tiirleb maakerast 2.4 korda suurema raadiusega planeet, mis asub just parajas kauguses, et vesi esineks vedelas olekus. Keskmine temperatuur peaks olema nagu mõnus Eesti suveilm, +22 kraadi celsiuse järgi. Aasta kestab 289 päeva. Pole selge, kas tegu rohkem gaasi, kivi või veemaailmaga aga sellises kohas peaks elu suht lihtsalt suutma kanda kinnitada.

Kohvreid ei maksa siiski veel pakkima hakata, sest ehkki too süsteem asub galaktilises mastaabis suhteliselt lähedal kulub isegi valgusel sinna jõudmiseks 600 aastat. Samas pole olukord lootusetu, sest kui suudaksime valgusekiirusele väga lähedase kiirusega kihutava kosmoselaeva ehitada ei kulu kohale jõudmiseks sugugi mitte 600 aastat. Tänu relativistlikule aja kulu aeglustumisele ülisuurte kiiruste juures ei pruugi rändurite jaoks lend kesta kauem kui paar aastat. Mahajääjate poolt vaadatuna siiski kõik need 600 pluss veel paar.

Aga Kepleri juurde tagasi pöördudes on olulisemaks faktiks, et seni avastatud 2326 planeedi hulgast on 48 suuruse poolest maa sarnased ning elukõlblikus piirkonnas. Lõplikku kinnitust pole need veel saanud, sest selleks peab olema planeet kolm korda tähe eest läbi läinud. Statistiliselt on seni registreeritutest 90% kinnituse leidnud. Taoline tulemus sisuliselt kinnitab, et kui isegi soodsate tingimuste juures on elu tekkimine haruldane siis tänu tohutule planeetide hulgale (Kepler on uurinud läbi vaid väikese osa meie galaktika lähipiirkonnast) leidub elu paljudes kohtades isegi meie galaktikas ja miks ka mitte mõistuslik. Jääme aga ootama, millal esimesi kindlaid maavälise elu märke leitakse. Paljud teadlased arvavad, et juba lähema paarikümne aasta jooksul on see võimalik.

Hyundai Elantra Touring 2012

2011-12-01T20:05:00.006-05:00

Tänaseks olen olnud 2012 aasta Hyundai Elantra Touringu mudeli omanikuks täpselt kaks kuud ning läbi sõitnud 3000 km. Sellest ajast peaks piisama, et tema plusse ja miinuseid hinnata. Loomulikult on minu puhul tegu diletandiga, mistõttu tehnilisi andmeid siin üldse puudutama ei hakka. Jutt saab olema puhtalt tavakasutaja subjektiivsest vaatevinklist nähtuna.

Nagu hea kombe järgi kohane alustan silmatorganud positiivsetest omadustest tähtsuse järjekorras:)

1. Laes olev päikeseprillide panipaik. Uskumatu kui olulised on vahel disaini pisikesed mugavusdetailid. Üldse on väikesi kaanetatud ja kaaneta kudina karbikesi meeldivalt palju.

2. Ruumikus. Vaatamata eelmisest autost väiksematele välismõõdetele (v.a. kõrgus) jääb sees minu pikkusele mehele ruumi üle. Ka tagaismetel pole kisas, ainult pagasiosa mõnevõrra lühem. Süsta enam autosse sisse ei mahuta:)

3. Tundlik rool, parem juhitavus, pisem pöörderaadius kui eelmisel autol.

4. Suur tagaluuk, külmkapp või pesumasin mahuvad sisse!

5. Koer tunnistas auto kohe omaks.

Negatiivsed momendid:

1. Nõrgem mootor.

2. Maanteel sõites "pisikese" auto tunne, no vähemalt Ford Taurusega võrreldes:)

3. Bensukulu oluliselt suurem kui reklaamitud. Isegi minu konservatiivse sõidustiili juures kipub kombineeritud linna ja maantee kulu ületama 8't liitrit saja km peale.

4. Väga tavaline välisdisain. Väljanägemiselt odav must plastik siseviimistluse juures, mis suvel võib kole palavaks minna.

5. Pagasiluugi klaas ei käi eraldi lahti nagu Taurusel.

Kokkuvõttes sobib piiratud majanduslike võimalustega kodanikele, kel vaja kõrge tarbimisväärtusega keskmise suurusega universaalkerega autot ja kes ei hooli suurt väljanägemise või tehniliste omadustega eputamisest. Ise olen nelja vääriliselt rahul.

Tehnoloogiline Mahajäämus !

2011-11-29T16:08:00.007-05:00

Ma varsti enam ei imesta, et igasugune uuem tehnoloogia Põhja Ameerikasse viimases järjekorras jõuab. Viimaseks näiteks Samsung Galaxy Note. Olen veebilehtedel selle "varsti tootmisse tuleva" super nuti telefoni omadusi uurides juba piisavalt ilastanud. Mulle just perfektselt sobiv, sest vanema plika Google Nexus veebis mugavaks surfamiseks veidi liiga väikese ekraaniga, tahvelarvutid jälle liiga suured ja samas ei oma siinmaal mugavat mobla ühendatavust.

Galaxy Note just paras kompromiss oma suure lahutusvõimega 5.3" surfatava ekraaniga olles siiski veel kaasaskantav. Teadsin, et siin pidada too riist müügile tulema millalgi 2012 esimeses kvartalis.

Täna sain shoki kui Delfit lugedes avastasin EMT reklaami, kus seda Eestis juba pakutakse. Avasin kiirelt Samsung canada veebilehe lootuses, et ongi teine juba välja tulnud aga võta näpust. Canada uusim Samsungi telefon on Galaxy Nexus, mis varsti pidavat poodidesse jõudma. Galaxy Note nende otsingusse toksides ei tulnud ühtegi vastet, no sellest pole nad lihtsalt veel kuulnud.

Esialgu mõtlesin, et äkki minu viga, ei saa ju nii olla, et Eestis müügil ja siin ei teatagi. Googeldasin siis ja sattudes kasutajate foorumitesse sain aru, et polnudki eksitust. Nimelt tellivad kohalikud huvilised neid telefone Euroopast, Aasiast, ... ja mujalt, sest Põhja Ameerikas ei ole saadaval ja lähemal ajal ei tulevat ka. Ei tea kas siin on kadunud Steve Jobsi käsi mängus või mis, aga kuri kahtlus, et kohalikele tootjatele üritatakse eelist anda konkurentide toodangu väljalaskmist igasugu bürokraatlike trikkidega takistades. Seda muidugi tarbijate arvelt, kellele i-Telefone, Mustmarjasid ja Motorolasid igal nurgal pähe määritakse.

Nii hädas ma ka pole, et Eestist tellima hakkaks, aga turri ajab selline asi ikka küll! Mis ikka, tuleb varuda kannatust ja oodata millal see siin saadavale ilmub ja millise kirvehinnaga:)

Küber Esmaspäev

2011-11-28T17:18:00.010-05:00

Kes naiivselt arvas, et tänupühade kommertsiaalne osa "musta reedega" läbi sai eksis rängalt. Lisaks suurele rahvaste rändamisele (kuuldavasti 40% USA elanikkonnast), mis lennufirmade ja naftatootjate äri edendab otsustati mõnda aega tagasi lisada "Cyber Monday". Seda nende lüpsmiseks, kelle rahakotti mõned dollarid olid ununenud või kelle krediitkaardid polnud veel limiiti ületanud.

Marketingu analüütikud olid avastanud, et müük läheb palju paremini, kui päevale mingi nimi anda. Küber Esmaspäev sobis suurepäraselt, sest eriti viimasel ajal on suurt tähelepanu pööratud online ehk interneti kaudu kauba tellimisele. Eks oma osa mängib ka asjaolu, et mitmepäevasest kalkuniõgimisest oimetud inimesed ei jaksa end enam poodidesse vedada. Loogiline lahendus: Kui mägi ei lähe Muhamedi juurde peab Muhamed mäe juurde minema. Rahakulutamis võimalus tuuakse sulle koju diivanile kätte.

Täna pakutava kauba valiku puhul rõhutatakse eriti noortele ja meestele mõeldud kraami peale nagu elektroonika, arvutid, spordikaubad, ... Kaval reklaampilt soovitab ka naisi mitte unustada:) Minagi vaatasin mugava Redflagdeals veebilehe abil üle tuntumate firmade pakkumised ja võisin rahuloluga veenduda, et polnud sendi võrragi reedesest paremad. Samas mitmed tõsiselt head kaubad (nagu meie läpakas) tänaseks välja müüdud.

Kuid arvutimängude osas pakuti 50%'st allahindlust mitmele reedesest väljapanekust erinevale. Rõõmuga sai Originilt Battlefield Bad Company 2 teine koopia $9.99 eest tellitud, et oleks võimalik kahekesi koos paralleelselt internetis mängida. Vanem plika oli sutsu nördinud, sest reedel muretsetud Sims 3 oli nüüd koos "Pets" ehk koduloomade lisaga soodsamalt saadaval. Aga nagu ameeriklased ütlevad: you win some, you lose some:)

Eraldi tuleks rõhutada, et see on kuldne aeg küber sulleritele, kes lihtsameelseid, hajameelseid ja muidu arvutiasjandusega mitte kõige paremini kursis olevaid kliente mitmesuguste trikkidega haneks tõmbavad. Interneti kaudu tellides peab päris tähelepanelik olema, eriti kui pakkumine uskumatult soodne paistab - enamasti siis on ta ka uskumatult soodne nii, et jääd nii kaubast kui rahast ilma:)))

Euroopa Ühendriigid

2011-11-27T11:14:00.005-05:00

Viimase paari aasta ja eriti paari nädala jooksul on Euroopa vähehaaval liikunud tõsise kriisi suunas, millest viimases Economistis asjalik artikkel. Ja mitte ainult mjandusliku, sest ka poliitilisel tasemel pole ühtsusest suurt miskit järgi jäänud. Mitte et seda kunagi eriti palju oleks olnud. Mina lihtsalt ei kujuta ette, et 27 riiki suudaksid mingeid asjalikke otsuseid vastu võtta kui kõigil vetoõigus. Igaühel ju enda huvid ja kultuuriliste, majanduslike, geograafiliste, poliitiliste, kaitse, .... erinevuste tõttu on need erinevad.

Euroopast ei saa kunagi vabatahtlikult tekkida mingisugust Euroopa Ühendriike, sest oleme liialt erinevad ja hoiame enda väärtustest liiga tugevasti kinni. Võiks väita, et USA-sse rändasid välja Euroopa ja kogu maailma eri piirkondadest inimesed, kes veelgi erinevamad. Aga immigrantidel on alati lihtsam kohaneda ja mõne aja jooksul kokku sulada, sest nad ei eeldagi et kõiki nende arusaamisi uues kohas aksepteeritakse. Analoogia peremehe ja külalise suhetega: peremees eeldab, et külaline teatavaid põhireegleid tunnistab samas andes kergelt andeks väiksemad eksimused. Külaline omakorda proovib viisakas olla ja käituda nii, et mitte peremeest solvata - ta ju ikka külaline, kelle peremees vihastades võib välja visata.

USA's, Canadas, Austraalias, ... on absoluutne enamus elanikke immigrandid ehk külalised, põliselanike protsent kaduvväike. Samas on euroopas enamasti tegu rahvusriikidega, kus põliselnike peremehe tunne väga tugevalt teadvuses vaatamata sellele, mida poliitikud oma kõnetoolidest poliitilise korrektsuse sunnil lobisevad. Ja seetõttu jääb veel pikaks ajaks alles hõõrumine peremeeste ja külaliste vahel sõltumata ajast kaua külalised külas olnud. Ehkki seaduslikult on võimalik kodanikuks saada, saab põlisrahvuste teadvuses kodanikuks vaid sündida. Selline arusaamine on ilmselt meiega kaasa tulnud juba ürgsest ajast - grupilojaalsus kui ellujäämiseks hädavajalik omadus.

Nüüd astun ohtlikule ja tänamatule ennustaja rajale, aga ma ei hooli, sest pole poliitik, kes peaks oma kõigi sõnade eest vastutama:) Mis saab Euroopast tulevikus. Praeguses olukorras ei kujuta ette, et Euroopa Liit sellisena säilib. Põhi ja lõuna on selleks liialt erinevad, Saksamaa lihtsalt ei jaksa lõpmatuseni nõrgemaid (loe laisemaid) majandusi toetada isegi kui ta seda tahaks. Ilmselt hakkab ka vähehaaval kaduma koos viimaste sõjast osavõtnutega kollektiivne süütunne, millele toetudes oli siiamaani lihtsam õigustada kingitud miljardeid.

Kujutan ette, et tuleviku Euroopa Liit meenutab rohkem erinevate gruppide liitu, kus Saksamaa ja Prantsusmaa moodustavad tuumiku. Ülejäänud grupid, mis tugevamini või nõrgemini tuumikuga ja omavahel seotud võiks olla: Lõuna-Euroopa (Itaalia, Hispaania, Kreeka, ...), Kesk-Euroopa (endised NL satelliidid), Põhja-Euroopa (Põhjala riigid, loodetavasti ka Eesti), Suur-Britannia (Inglismaa, Põhja-Iirimaa). Pisemad riigid liituvad ühe või teise grupiga sõltuvalt oma arengutasemest ja huvidest, mõned võib-olla ei liitugi. Sellise struktuuriga oleks lihtsam asju ajada, sest gruppide sees on erinevused pisemad ja ühiste otsuste vastuvõtmine lihtsam. Majanduslike ja poliitiliste pingete vähendamiseks on ilmselt mõttekas kui igal grupil oma valuuta. Venemaad lähema paarikümne aasta jooksul Euroopasse ei lasta, sest selleks pole ei poliitilist soovi ega ka majanduslikku võimekust.

Omaette põnev oleks võtta kätte piiridega kuid värvimata kooliatlas ja joonistada 2030 aasta Euroopa kaart. Võiks lausa teha võistluse, kes kõige täpsemalt uued piirid (majandustsoonid) ette ennustab. Ma olen päris kindel, et vanad ei jää kauaks püsima. Loodan, et seekord joonistatakse mõju ja huvisfäärid ringi majandusmeeste mitte diplomaatide või kindralite poolt. Pessimist võiks väita, et ka kolmekümnendail oldi samal arvamusel.

Must Reede

2011-11-25T21:51:00.007-05:00

Täna 25 Novembril, täpselt kuu aega enne päeva kui miljonid lapsed ameerika kombe kohaselt jõulupäeva hommikul kuuse alla oma pakke avavad, tähistati USA's Black Friday-t ehk musta reedet. Päeva mille jooksul inimesed kõige suurema hulga raha poodidesse viivad, isegi jõulude eel ei osteta nii palju kraami. Viimastel aastatel on see traditsioon ka üle 49'da paralleeli jõudnud. Eriti märgatavalt sel aastal kui minagi oma panuse USA (või pigem Taiwani kui tootja) majanduse turgutamisse andsin.

Siin Canadas ei paista inimesed odavate pakkumiste peale nii hulluks minevat kui USA's. Raadios nimelt räägiti kuidas mingi suurema poe (vist Walmart) ukse taga oli üks proua kavalat trikki kasutanud, et oma mehele trügimises eelist anda. Nimelt lasi ta pipragaasi kinniste uste taha kogunenud trügiva jõugu peale, ja mees lipsas märga rätikut näol hoides segadust kasutades esimeste hulgas uksest sisse. Aga no eks ameeriklased on vähe emotsionaalsemad ka kui külmad canadalased:)

Tegelikult on muidugi tegu päevaga mil kaupmehed üritavad seisma jäänud kraamist lahti saada. Inimesed meelitatakse poodidesse piiratud koguse supersoodsa hinnaga hea kaubaga. Ja kui juba oled kliendi poodi saanud, küllap midagi ta siis ikka ostab. Nii lähebki avamise ajal kiskumiseks nende väheste tõsiselt soodsate asjade pärast. Kavalamad (nagu mina:) sooritavad oma ostud neti teel, vältides trügimist. Muidugi võid ka nii ilma jääda kui ei ole kohe jaol või ei kasuta miskit kavalamat nippi;)

Mina panin arvuti abil oma ostu juba neljapäeva õhtul kinni kui isegi õiget hinda veel väljas polnud. Piinlik tunnistada, aga seekord muretsesime vanemale lapsele uue läpaka, mis loodetavasti peaks kaua vastu pidama. Tema vana läheb telekaga kasutamiseks, sest kaasa soovib vahel privaatselt enda oma taga istuda mis momendil pildikastiga ühendatud.

Läpakas sai piisavalt võimas valitud, et ta ka viimaseid mänge (nagu BF3;) jaksaks vedada. Hind 1149 canada dollariga seetõttu suht kopsakas aga parim, mida siinmaal õnnestus leida. Arvustuste põhjal on see pill enam-vähem parim, mida planeedil "inimliku" hinnaga pakutakse. Sarnaste näitajatega eritellimuse alusel kokkupandud spets mänguläpakad maksavad poole rohkem.

Asuse firma ise annab lisaks tutvustavale videole järgmise, mitte just tagasihoidliku iseloomustuse:

Hail to the King!

The world of portable gaming has a new reigning king. The G74SX is a performance notebook that imposes its will with the combined power of a second generation Intel® Core™ i7 CPU and NVIDIA® GTX 560M GPU with 3GB of GDDR5 VRAM. A score of P2008 in 3DMark11 and P9180 in 3DMark Vantage takes over the reins as the fastest notebook in the land. Support for DirectX®11 ensures that you’ll not only have the fastest rig in town, but also the ability to play games as they were meant to be seen for a long time ...

Momendil on läpakas postipakis alles kusagil poolel teel, eks kirjutan pikemalt kui kohale jõuab ja esimesed lahingud maha peetud. Sel otstarbel sai täna veel üks ost sooritatud, nimelt õnnestus Battlefield3 teine koopia alla poole hinna saada! Black Friday puhul pakkus Origin seda üle interneti mahalaadimisel $30 eest. Kui küsisin kohalikus elektroonikapoes naljapärast, kas nad saaks mulle sama hinda pakkuda, andis kena klienditeenindaja neiu pikemalt puiklemata lisaks 10% maha nagu nende poes kombeks. Tavaliselt internetihinnaga poed ei võistle aga ilmselt on konkurents nii tihedaks läinud, et kaupmeestel tasub iga dollari pärast pingutada.

Kodune Leib

2011-11-23T23:39:00.002-05:00

Täna sain oma elu kõige maitsvamat leiba naksata. Kaasa on küll aastaid saia ja kooke küpsetanud aga tänane leib oli esimene katsetus. Algul jäin veidi kahtlevalt piidlema kahte niruvõitu pätsikest, mis keeksivormi põhja nii kolme sendi paksuselt katsid. Köögis leviv lõhn oli aga isuäratav ja nii lõikasin pisikese viilaku tihedat ja nätsket kuuma leiba ning panin võid peale.

Suhu susates võttis paar sekundit enne kui maitseelamus kohale jõudis. No tõepoolest super hea, just selline rukkileib nagu minu ettekujutuses too peab olema. Ikka on mida närida, mitte nagu kohaliku poe õhkutäis poroloonist madratsit meenutavad küpsetised. Rukki maitse oli paras, kerge hapukas mekk just mokka mööda, tekstuur tugev. Absoluutse täiuslikkuse saavutaks, kui veidi terakesi juurde lisada nagu seda seemneleiva puhul tehakse. Uurisin kohe, et kas ikka juuretis on alles, pisikese näidise sellest peaks laskma kaasal pangaseifi hoiule viia:) Mis täpselt sees ja kuidas tehtud, eks sellest kirjutab autor ise.

Karate Sügisturniir 2011

2011-11-20T22:47:00.028-05:00

Seekord võtsid meie perest võistlustest osa vaid kaks nooremat liiget. Mina olin umbes kuu aega tagasi oma vasaku jala puusa ning põlve vigastanud ja ehkki käin trennis edasi ei saa eriti mugavalt jalalööke teha. Ilmselt on tegu vähe tõsisema kõõluste venitusega, sest kergemad lähevad tavaliselt paari nädalaga üle. Pean lihtsalt rahulikumalt võtma ja laskma paraneda nagu arst soovitas. Tolle vigastuse tõttu olin sunnitud ka oma teise astme musta vöö eksami kevadele edasi lükkama. Tegelikult päris hea, sest nii saan rahulikult katasid harjutada ja vigastust ravida. Õige loll oleks olnud võistlustuhinas jalale uuesti haiget teha, nii võiks hooaja suusapiletid ja suusapuhkus minna vett vedama.

Aga nüüd võistlustest endist, mis toimusid Jaapani kultuurikeskuses ja mida ametlikult nimetatakse Shito-Ryu Itosu-Kai Canada sügisturniiriks. Osavõtjate arv oli seekord väiksem kui tavaliselt, kevadised meistrivõistlused on alati rahvarohkemad. Kümmekond klubi oli oma esindajad võistlustulle saatnud ning mõnes grupis oli päris tihe rebimine. Alguses pidulik sissemarss ja Canada hümni laulmine, sissejuhatavad kõned ning kohe anti teada, et võistkondliku kata esitajad end valmis seaks. Järgnes eri vanusegruppide laste võistlus nii katades kui kumites. Nagu piltidelt näha on nooremad osavõtjad päris pisikesed aga sellele vaatamata hingega asja juures.

Minu plikadel oli aega, sest mustad vööd võistlevad viimases järjekorras. Nad läksid suurde saali oma katasid üle kordama ja vabavõitluse kombinatsioone lihvima. Pisem käis vahepeal ka puhvetis abis. Peale lühikest vaheaega toimus demonstratsioonesinemine, kust tüdrukud osa võtsid esitades kolmekesi Awayagi kata. Demonstreeriti erinevate traditsiooniliste Jaapani relvade kasutamist ja enesekaitse võtteid.

Eriti muljetavaldav oli ühe pisikese hiina tüdruku esinemine, kes olevat lausa käsitsivõitluse "olümpiaadil" esimeseks tulnud. Tema esitust filmisin, mistõttu ainus pilt on suht mittemidagiütlev. Siinkohal tahaks rõhutada, et ka enda plikade esinemisest pilte minimaalselt, sest tegelesin filmimisega. Video monteerimisega ei viitsi suurt õiendada, selle töö lubas kaasa teha ja vastavad videolõigud enda blogi varsti üles riputada.

Ja kutsutigi juuniorid mustad vööd katasid esitama. Katade puhul võistlevad musta vöö kandjad poisid ja tüdrukud vanusest sõltumata ühes grupis. Pisem plika tegi hea esituse, mille põhjal lootsin nii kolmandat-neljandat kohta. Päris suure üllatusena sai ta jälle esikoha. Minu arust olid paar teist paremad, aga kes olen mina, et vaielda viie kõrgema astme mustast vööst kohtunikuga;) Alloleval pildil kiirustab tüdruk oma medalit vastu võtma.

Vanema tüdruku kata esitus toimus õnneks enne noorema vabavõitlust. Täiskasvanud mustad vööd esinevad kahes voorus. Esiteks kohustuslik kata, milleks Bassai-dai või Seienchin. Neli paremat saavad järgmisse vooru kus kata on vabal valikul, kuid ei tohi korrata eelnevalt esitatut. Vahel tuleb ka kolmas voor kui võistlejad sama arvu punkte kogunud. Minu tüdruk läks teisena põrandale, mis on hea, sest siis ei ole muret, et jääd istudes kangeks, ning pole ka aega närvitsemiseks. Ta valis esimeseks Seienchini, mis päris ilusti välja tuli. Ei ühtki suuremat apsakat, andes lootuse teise vooru pääsemiseks.

Allolev pilt tehtud tavalisest võistluste vahele jäävast miljööst, kus keegi ei poseeri, sest ei tea, et pildi tegin:)

Ja läkski nii, ta kutsuti uuesti välja. Teiseks kataks oli suhteliselt keerulisem Matsumura-bassai, mida kõvasti dojos harjutatud. Seegi õnnestus kenasti, ei mingit koperdamist ega pausi valel ajal. Peale kõigi esinejate nägemist oli ta minu hinnangul kolmandat või neljandat kohta väärt. Üks võistleja oli selgelt parem, teine ka aga kolmas tegi mõned vead. Paraku antakse mustade vööde autasud kätte alles lõpus, seega jäime esialgu teadmatusse.

Kohe algas pisema lapse vabavõitlus, milleks valmistuvatest osavõtjatest tegin kiirelt foto enne madina algust. Esimeseks vastaseks sai ta endast oluliselt suurema tüdruku, keda küll kevadel võitnud. Mulle paistis, et läks mütsiga lööma ja enne kui arugi sai oli 0:2 taga. Kohe võttis küll kena löögiga punkti tagasi aga siis tegi rünnakule minnes vea ning kaotas matshi 1:3, sest seekord oli võistlus kolmanda punktini. Edasisest konkurentsist hoobilt väljas. Mõnes mõttes hea, sest viimasel ajal on ta end minu arust põhjendamatult heaks pidanud, ehk hakkab rohkem õpetusi kuulama.

Järgmiseks oluliseks momendiks oli vanema tüdruku vabavõitlus täiskasvanud naiste mustade vööde kategoorias. Esimeses ringis tal vedas, sest sai vastaseks enda vanuse tüdruku. Too oli küll hea aga minu "laps" surus peale tasavägist 2:2 algust enda ründava stiili peale ning võitis kokkuvõttes 6:2. Sellega oli auhinnaline koht kindlustatud kuna osavõtjaid vaid kuus, mitmed naised loobusid vabavõitlusest osavõtust viimasel momendil erinevatel põhjustel. Teise koha matshis läks tüdruk millegipärast pingesse, mis muudab automaatselt aeglaseks. Iseenesest polnud kõrvaltvaadates vigagi, aga vastane sai algul paar punkti. Siis tabas minu plika veidi liiga tugevasti pähe saades hoiatuse. Nüüd muutus ettevaatlikuks ning kaotas kaks vaieldavat punkti.

0:4 seisus polnud miskit kaotada aga hea kombinatsiooni lõpetas ta jällekord sutsu tugeva sisselöögiga teenides teise hoiatuse, ning sellega oligi matsh läbi. 0:6 kaotus paraku ei peegeldanud tegelikke jõuvahekordi. Ehkki vastane oli võidetav kasutas too oluliselt osavamalt olukordi ära. Kokkuvõttes jäin nii kolmanda koha kui esitusega rahule. Päev enne võistlusi kui dojos harjutasime avastasin äkki, et tüdruk on just vabavõitluses suure sammu edasi teinud. Liikumise kiirus ja kordinatsioon märgatavalt paremad kui alles paari nädala eest. Aga eks see võtab veidi aega, et vabavõitluses alati lõdvalt aga kindlalt esineda. Vähemalt nüüd ta teab mis tunne on kui keha kiirelt ja täpselt tahtele allub. Siitki pole pilte, ei viitsinud videost välja lõigata, küll kaasa teeb selle ära:)

Järgnes meeste mustade vööde vabavõitlus. Mul ikka kangesti sügeles sekka lüüa, olin kindadki igaks juhuks kaasa võtnud;) Õnneks võitis külm kaalutlus, küll jõuan kevadel. Sain mõned hea situatsiooniga aga viletsa kvaliteediga fotod. Miks osa alavalgustatud või udused ei oska öelda, ei tea kas välk jupsis või ajas fotoka automaatrezhiimi heledate tulede valgus sassi, aga korralikke pilte ei saanudki. See eest jäädvustasin mitmed videolõigud, mis väärt ülevaatamist.

Lõputseremoonial anti vanemale tüdrukule kolmanda koha medal nii vabavõitluse kui ka kata eest nagu olin arvanud. Lisaks sai ta parima naissoost juuniori karika, sest oma vanuse poolest on ta tehniliselt ikkagi veel 16 aastasena juunioride klassis ehkki võistleb täiskasvanutega.

Pisem plika sai oma suureks rõõmuks ka karika "sportsmanshipi" eest. Ei suuda korralikku eestikeelset tõlget selle kohta välja pakkuda, sest ei oska öelda mille eest talle taoline autasu anti. No imelik oli küsima ka minna:)))

Alumisel pildil antakse vanemale tüdrukule vabavõitluse kolmanda koha medal üle, millele järgneb kõigi mustade vööde käepigistus.

Sellega polnud päev veel läbi, sest suundusime tuttavate juurde nende lapse sünnipäevale. Krabasin poest kasti head õlut kaasa. Kohale jõudes rüüpasin kiirelt paar tükki kerre ja kuna kogu päeva polnud praktiliselt miskit söönud hakkas see mugavalt pähe. Nojah, oli lõbus aga kui peale neljandat või isegi viiendat õlut kümne paiku lahkusime andsin autovõtmed igaks juhuks kaasale. Kodus polnud und ja kobisin alla arvuti taha mängima, kus libistasin tapatalgu käigus huvi pärast veel ühe hiina õlle. Mänguoskusele paistis alkohol pigem positiivselt mõjuvat. Aga kokkuvõttes tähendas selline nali, et hommikul polnud mitte ainult kaasal vaid ka minul peavalu:( Mida kuradit, õllest ju olla ei saanud, seda oli liiga vähe, aga äkki see viimane "hiinlane" oli miski mürk. Igatahes aiamaale kaevama jõudsin alles peale kella ühe paiku lürbitud "hommikukohvi" :)))

Tunnistused

2011-11-19T23:06:00.004-05:00

Selle kooliaasta esimesed tunnistused on nüüd käes. Kohe võin mainida, et olen mõlema lapse tulemusega rahul. Kui vanema tüdruku oma oli veidi parem kui ootasin siis noorem üllatas tõsiselt positiivses mõttes. Ma ei teagi kas eelmises koolis või eelmisel aastal olid tal nõudmised kõrgemad, on üheksas klass lihtsam kui kaheksas, on talle sattunud iseäranis heatahtlikud õpetajad või on laps tõepoolest õppimisse tõsiselt suhtuma hakanud. Tüüpiline eesti vanema mõttekäik kui lapsel üle ootuste hästi läheb:)

Nüüd siis konkreetsete tulemuste juurde kus numbrid väljendavad protsenti nagu meil omal ajal ülikoolis kombeks oli. Esimene tulp lapse tulemus, teine tulp klassi keskmine.

Pisem pseudonüümiga K on saanud kõigis ainetes klassi keskmisest parema hinde kui kehaline kasvatus välja arvata. Viimase pärast ma suurt ei muretse eriti peale seda kui laps tuli täna esimeseks katas karate Canada Shito-Ryu meistrivõistlustel juunioride mustade vööde kategoorias (millest tuleb juttu järgmises postituses). Oma jutu järgi polevat ta meeskonna spordis eriti osav, tühja kah. Võrreldes eelnevate aastatega on edasiminek hinnetes ilmne kui just tegu pole mingi statistilise eksitusega. Võimalik, et aitab ka sõprade valik, kes enamasti õppimist oluliseks peavad. Siin loetakse üle 80%'st tulemust "viie" vääriliseks, millise mõõdupuu kohaselt oleks tal viis viit ja kolm nelja. Ainus mure, et laps suudaks seda taset hoida!

"Puhtalt viieline" vanem tüdruk hoiab oma taset, aga see aasta on ta pidanud märgatavalt rohkem koolitööga tegelema kui eelnevail. Plikal on hea pea ja kui vaid viitsimist siis ei tohiks mingi ainega probleemi tekkida. Tema puhul pole mul suurt aimugi, mis nad koolis õpivad, abi pole kunagi vaja olnud. Juba hakkavad osade ainete hinded olema ülikooli sissesaamiseks olulised. Suht kõrgelt hinnatud Toronto Ülikooli saamiseks peaks olema 85% keskmine ja sama ülikooli kõrgtehnoloogia alale saamiseks eeldatakse 92% loodusteadustes. Eks näe kuidas läheb, aga momendil ei paista tema pärast olevat põhjust muretsemiseks.

Toronto Aastaajad

2011-11-15T15:02:00.007-05:00

Novembri 15 kuupäev, kell on kolm ja jahedavõitu päike paistab, sooja nii 15 kraadi ringis. Mulle meeldib Toronto sügis. Just eile rääkisin üle Skype sõbraga Eestist ja jutt läks sita ilma peale nagu novembrikuus kipub juhtuma. Tuletas elavalt meelde neid poriseid ja pimedaid aegu peale oktoobri lehesadu ja enne detsembri lund. Aga siin tekib vahel tunne nagu oleks alles augusti lõpp käes.

Praegugi seda postitust toksides istun tagaaias ja nillin Creemore Springs Lager õlut, mis pidada canada parim olema nagu mu pruulmeistrist naaber väidab. Hinna põhjal otsustades päris kindlasti, sest 0.33 pudel maksab 2 eurot. Tõele au andes on hea küll aga kahtlen, et seda hinda väärt (mistõttu need ongi viimasest peost ülejäänud notid, mis üks hea ja kalli maitsega tuttav kaasa lohistas). Isiklikult eelistaks maitse poolest ikkagi A. le Coq'i Pilsi, mille poole liitrise pudeli sai suvel Eestis kampaania korras kolm korda odavamalt!

Tagasi pealkirja teema juurde. Ega siin muidugi alati sügisel selline ilm pole aga pimedat pilves ja sajust palju vähem kui Tallinnast mäletan. Ja kui päike välja tuleb on tal ikka veel piisavalt võimu, kuivatades teed paari tunniga ära. Isegi talvel pole seetõttu nii palju löga tänavail, päike lihtsalt kuivatab selle esimesel võimalusel. Vaid valge soolakord jääb asfaldile ja betoonile, mistõttu koer kannab tänavail jalutades papusid jalas.

Talv on siin lahe, vahepeal külma ja lumetorme ja siis ilusat päikesepaistet. Kevad on Torontos lühike, kuiv ja harjumatult palav. Talvest suveks üleminek nii kiire, et tihtipeale ei jõua aiatöödegagi ühele poole enne kui 30 kraadine palavus tapma hakkab. Suvi kindlasti see aastaaeg, mille puhul iga kell Eestit eelistan. Siinse palavuse ja niiskusega pole ka pea 20 aasta jooksul ära harjunud.

Eestlasele võib kuuma üle kurtmine kosta eputamisena aga uskuge mind. Kuumalaine esimesel päeval päris vahva, teisel päeval pole häda aga neljandaks päevaks istuvad ka kohalikud õhujahutusega majades turvaliselt varjus. No ja mis kuradi suvi see on kui väljas ei saa olla, hullem kui Eesti talv kui vähemalt suusatama saab minna. Kokkuvõttes leian, et Eestil on oma geograafilise asukohaga vedanud: on aastaajad ja pole maavärinaid, vulkaanipurskeid, orkaane, tsunamisid ega mingeid teisi maailma mastaabis märkimisväärseid katastroofe. Eestis on ikka hea elada vaatamata tavapäraselt vihmasele jaanipäevale ja sääskedele:)

Mendelejevi Tabel

2011-11-14T22:39:00.007-05:00

Novembrikuu "Discovery" ajakirjas oli eelviimasel leheküljel välja toodud mõningaid kilde Mendelejevi ja tema kuulsa tabeli kohta, millest polnud mina ja ilmselt ka paljud teised kunagi kuulnud. Keemia oli mul kooliajal reaalainete hulgas kõige nigelam ja seega ei pakkunud erilist huvi, aga mõningad põhiteadmised on ikka siiani meeles tänu erikooli süsteemile.

Eks enamus mäletab Mendelejevi tabelit rippumas keemiaklassi seinal aga kas keegi ka kunagi sellele mõtles, et tegu oli ju legaalse superspikriga, kui seda vaid lugeda osata. Elementide keemilised omadused on suures osas määratud väliskihis olevate elektronide arvuga, mistõttu klassikalises tabelis ongi kaheksa tulpa. Moodne tabel on keerulisem, sest esiteks on maksimaalne väliskihis olevate elektronide arv määratud lihtsa valemiga 2n² kus n on kihi number. Teiseks ei määra kõrgema aatommassiga elementide puhul keemilist aktiivsust mitte ainult välimises kihis olevad elektronid. Kolmandaks muudavad olukorra keerulisemaks nii mõnedki erandid.

Aga aitab populaarteaduslikust lobast, toon välja pigem mõned põnevamad ja kasulikumad faktid. Lihtne viis otsustamiseks, millised ained teineteisega reageerivad: Lõika moodsast tabelist keskmised elemendid välja, järgi jääb 8 tulpa. Voldi 4'da elemendi juurest kokku ja kõik teineteisele langevad elemendid reageerivad aktiivselt teineteisega. Põhjus lihtne, sest nende kombineerumisel täitub väline elektronkiht täpselt 8 elektroniga, mis on stabiilsuse tunnuseks. Neljanda tulba elemendid aga reageerivad omavahel moodustades kristalle (räni), ahelaid (süsinik), ...

Mendelejev oli agar kaardimängija ja leidis, et elementide organiseerimiseks on mugav neid ja nende omadusi kaartidele kirjutada. Mõningase sarnaste omaduste kombineerimise peale laduski ta seitsmetulbalise pasjansi:) Ise oli kaardimängu analoogiast nii sisse võetud, et ei tahtnud kaua aega tunnistada inertgaaside olmasolu, sest need ei sobinud tema pasjansi süsteemi nõudes kaheksandat tulpa.

Viimased avastatud ja ikka veel ametliku nimeta elemendid on 114 ja 116 aga eeldatakse, et teoreetiliselt on viimane võimalik element massinumbriga 137, seega peaks uute elementide avastajatel veel küllaga tööd jätkuma.

Auto müüdud

2011-11-13T23:16:00.004-05:00

Ostmise peale olen ma küll mihkel aga müügimeest minust pole. Seda kogen iga kord kui vaja vanast autost lahti saada. Lausa stressi tekitab sihuke ettevõtmine nagu auto müümine. Ja ometigi suutsin nooremast peast sellega nii hästi toime tulla, et esimeste autode puhul ostsin masina, sõitsin sellega veidi ja müüsin siis alati kallimalt edasi.

Natuke kahju kohe loobuda sellest autost. On meid kokkuvõttes hästi teeninud ja pole kordagi tee peale jätnud. Ja kus kõik oleme koos käinud ja palju aega tema sees istudes veetnud. Aga mis teha, paratamatult saabub kord aeg kui meie teed lahknevad. Viimasel aastal oli selge, et see juhtub üsna pea, sest pisivigasid kippus järjest tihemini ette tulema ja kaugel seegi moment oli kui esimest korda oleks tee äärde ära väsinud. See masin oli mul kõige suurema kilometraazhiga, mis kunagi olnud, 201000 pole ükski enne välja vedanud, enda sõidetud veidi enam kui 105000.

Mul on ka kogemus igat karva muslimitega ja paistab et neil sellidel on oma taktika. Kõigepealt lepivad hinnas kokku aga kui maksmiseks läheb on ikka raha vähem. Siis näidatakse oma tühi rahakott ette ja kukutakse soiguma ning lubatakse prohveti habeme nimel kohe homme puuduv summa ära tuua. No kes see loll ikka uskuma jääb, teatavasti pole uskumatule valetamine nende arusaama järgi patt.

Aga seekord ei viitsinud neljakümnest puudujäänud dollarist suurt numbrit teha, sest auto sai mu hoovi pealt minema ja kokkuvõttes sain selle eest ikkagi ligi kolm korda rohkem kui diiler pakkus. Masin oli iseenesest suht heas korras, aga miskipärast näidati isegi minu soodsa hinna puhul minimaalset huvi. Vaatamas oli kahe nädala jooksul käinud vaid kaks inimest, müüsin ta kolmandale. Inimesi hirmutab kui ülevaatus tegemata, sest siis ei tea palju võib kordasättimine maksma minna.

Mina ei viitsinud aga sellega enam jamada, ega vanasse masinasse raha sisse panna. Mehhaanikust ostja teadis ilmselt enam-vähem mis masin väärt ja tegi kokkuvõttes hea äri. Nii et nüüd on siis lõpuks mu viimane Ford Taurus Wagon läinud - adjöö.

Kultuurierinevused :)

2011-11-12T13:01:00.004-05:00

Selle pildi leidsin oma tuttava FB postitusest. Foto mõnedest tuntud riigijuhtidest G20 kohtumisel iseenesest ju ei miskit erilist, aga juurde lisatud tekst oli ikka tõepoolest vaimukas, eriti viimase aja poliitiliste sündmuste valguses!

Cultural Differences Noticed at the G20 meeting in Toronto ...

The Canadian: Self-absorbed and disconnected from reality.

The American: Businesslike, unwilling to be distracted.

The French and the Italian: "LOOK AT THAT ASS!"

Kultuurierinevused G20 kohtumisel, Väga tüüpiline:))) Lisan eestikeelse vabatõlke.

Canada - endale pühendunud ja kaotanud kontakti reaalsusega,

USA - professionaalne, ei lase end segada millestki.

Prantsusmaa, Itaalia - Vau milline pepu !!!

P.S. Eriti meeldib mulle Sarkozy näoilme:)))

See ongi Jalgpall :)

2011-11-11T17:01:00.008-05:00

Ma ei leia, et oleks põhjust häbeneda kaotust 0:4 kui vastaseid väljakul kolme mehe võrra rohkem kusjuures üks neist kohtunik. Igatahes mäng ise mulle meeldis, sest Eesti meeskond ei andnud alla ka lootusetus seisus ja mängis talupoja kangekaelsusega lõpuni nii, et viimaks oli kohtunik sunnitud oma erapooliku vilepartii punktiks kaheldava penalti lisama. Samas peaks positiivse momendina mainima, et Eesti peab edasisaamiseks Iirimaal ainult 5 vastuseta väravat lööma, mis on täiesti võimalik kui peaks kohtunikuga samamoodi vedama kui seekord iirlastel.

Aga selline see jalgpall juba on ja sellega tuleb leppida. Niikuinii oleks sutsu palju oodata, et me jalgpallis suudame selle mängu suurkujusid lüüa. Iirimaa tunnuseks on ju jalgpall ja katoliku usk, millest viimane moodsal ajal kaduma hakanud. Mis neil vaesekestel alles jääks kui me ristikulehe maa asukatelt jalgpalli võtaks:) Alumistel piltidel on momendid, mis ilmselt mängu tulemuse määrasid, viga ja selle eest määratud ebaadvekaatne karistus:(

Aga mulle ikka väga meeldib mu töö (mis annab igal võimalikul juhul vaba päeva nagu näiteks 11.11.11). Siis veel meeldib hirmsasti kiire interneti ühendus, neti telekas ja ETV, mis võimaldab telesaateid, kaasa arvatud spordisaateid, otse vaadata. Nüüd on tõesti kodus teleka ees istudes tunne nagu oleks Eestis, ei peagi enam lennukisse istuma. Pildi kvaliteet väga hea, vaatamata sellele, et fotode peal just nii ei paista. Aga ega telekast pildi tegemisel vist kunagi kvaliteetset fotot saa. Jään põnevusega järgmist mängu ootama lootes, et ETV'l ikka õigus ka seal toimuvat matshi rahvusvaheliselt netis näidata.

Eesti-Iirimaa

2011-11-11T15:08:00.003-05:00

Täna äkki tundsin, et Eesti on ikka täiega Euroopas ja Maailmas. Nimelt teades, et Eesti jaoks lausa sajandi matshiks kutsutud Eesti-Iiri jalgpallimatsh pidi kolmveerand kümme ehk kolmveerand kolm kohaliku aja järgi algama, viskasin pilgu läpakal peale. ETV kannabki üle - super, kohe HDMI taha ja signaal telekasse. Kiirelt korkisin õlle ning jõudsin just hümnide ajaks end mõnuga IKEA mugavasse tugitooli istutatud. Ega suurt lootust ju pole aga ikkagi uhke ja hea tunne vaadata kuidas Eesti maailma tasemel esineb!!! Eks hiljem kirjutan pikemalt, momendil 31'l minutil oleme küll taga 0 : 1 aga Eesti surub iirlasi kaitsesse!

Mälu

2011-11-08T16:32:00.007-05:00

Mis arvate millisest mälust tuleb juttu, kas püsi- (ROM) või muutmälust (RAM). Vale puha, hoopis kõige tavalisemast kõrvade vahel asuvast mälust, millest sõltub kui kiiresti suudate leida oma eelmisel päeval kiiruga kuhugi "kindlasse" kohta susatud autovõtmed üles. Vahel võivad autovõtmed ka õige tavatutesse kohtadesse sattuda nagu juuresolevatelt piltidelt võib näha. Kellel meil poleks sellega probleeme, ja tavaliselt kipub just nii juhtuma, et mida kiirem seda jäljetumalt on kõik vajalikud asjad saladuslikult peitu pugenud.

Mul kippus unustamisega juba lapsepõlves suuri probleeme olema. Tihtipeale ei suutnud hommikul kooli tormates vihikut, raamatut, kalkulaatorit, taskumalet või miskit muud olulist leida. Inimese pea pole põhjatu prügikast kuhu igasugu rämpsu pidevalt võib sisse loopida, paratamatult hakkab varsti üle ääre ajama ja osa asju kukub välja. Probleemiks kipub olema oskus eraldada rämpsu vajalikust, sest tihtipeale mäletame absoluutselt ebaolulisi asju detailselt samas kui lihtsad kuid tähtsad ununevad.

Mingi moment hakkasin juba arvama, et normaalne elu ongi kui suure osa ärkveloleku ajast kulutad otsimisele. Aga lõpuks viskas üle, no kaua võib. Istusin maha ja otsustasin leida loogilise lahenduse - Heureka, nii lihtne see oligi! Minusuguse kalamäluga isiku jaoks on ainult üks lahendus - distsipliin. Kokkuvõttes tuleb piiratud hulk eriti olulisi objekte panna ALATI (see on oluline võtmesõna) kindlasse kohta, kust võid seda ka kinnisilmi leida.

Kõige raskem oligi muidugi distsipliini kasvatamine, koju jõudes oli ikka esimene liigutus autovõtmed instinktiivselt pikemalt mõtlemata kuhugi visata. Aga kui veidi aega olin endaga vaeva näinud ja avastasin kui palju see elu lihtsamaks muutis polnud enam keeruline end momendiks sundida. Võtmed riputan kindlasse nagisse, rahakoti, kella ja mobla sinnasamasse lähedale riiulile. Need ongi 4 hädavajalikku asja, mida pean tööle minnes kaasa võtma. Uksest välja astudes seisatan momendiks ja kontrollin, et kõik need 4 asja on ikka füüsiliselt minu küljes. Sedagi juhtunud, et enne suure tuhinaga uksest välja tormamist olen momendiks autovõtmed käest köögilauale asetanud ja puudumist märganud alles auto ust avama asudes. No ja muidugi snepperlukk kindlalt sulgunud:(

Kokkuvõttes:

1. Määra ära suht väike number HÄDAVAJALIKKE asju.

2. Aseta need ALATI kindlasse kohta, ükskõik kui kiire momendil on!!!

3. KONTROLLI lahkudes füüsiliselt katsudes, et need ikka on sinuga kaasas!

Igatahes on tulemuseks uskumatuna tunduv olukord, kus olulisi asju praktiliselt enam kunagi maha ei unusta. Olen sarnast meetodit laiendanud ka reisima/matkama mineku puhul. Kui vanasti võis kindel olla, et olulisi asju jäi maha siis nüüdseks olen toksinud arvutisse Excelis kolm üldist nimekirja: Talveasjad, Suveasjad, Eestireis. Nimekirjad on koostatud osavõtjate nimede alusel ning lisaks üldised esemed. Enne iga konkreetset reisu teen arvutis vajalikud muudatused, trükin nimekirja välja, jätan mõned tühjad read viimasel momendil lisanduvate esemete tarvis. Märgin vastava eseme alles siis tärniga ära kui see kohvris või kotis sees.

Võib tunduda, et kole aegavõttev organiseerimine aga uskuge mind, iga planeerimisele kulutatud minut toob tagasi kümme asjatule rahmeldamisele kaotatud minutit. Lisaks muidugi oluliselt madalam stressi tase ja hilisem närvitsemine kui miskit maha jäänud. Loomulikult pole see lollikindel süsteem ja vahel ikka ununeb mõni asi aga minusuguse uimapea puhul ainus mõeldav lahendus. Peagi on veelgi lihtsam, kui saan iga moment pähe kargava idee nutitelefonil nimekirja toksida.

COD4 MW3

2011-11-07T15:24:00.004-05:00

Suur enamus neist, kes ei tea mida pealkirjas olev tähtede ja numbrite kombinatsioon tähendab on ilmselt üle 30 aasta vanad ja "õrnemast" soost. Sellega ei taha ma sugugi naisõiguslasi solvata, lihtsalt millegi pärast on kujunenud nii, et naissoo esindajatele ei paku kõmmutamismängud pinget kui üksikud erandid välja arvata. Samuti tuleks suhtuda ka pakutud vanusesse, ega ei teagi teisi endavanuseid hulle, kes vahel tunnikese või kaks oma niigi vähesest vabast ajast arvuti taga mängimisse mataks. Sõdurinimede põhjal otsustades ilmselt mõningaid siiski leidub. Kes veel pole aru saanud, siis tegu on "Call Of Duty 4, Modern Warfare 3" nimelise mänguga. Mul on olemas neist kolmest esimene (taaskasutuskeskusest $2 eest saadud). Olen mänginud veidi, aga eeldab minu jaoks liiga kiiret reaktsiooni. Igaks juhuks lisan ka kohe, et mul pole plaanis COD4 MW3'e osta, üks mäng BF3 kujul röövib piisavalt aega:)

Nagu nimest võib arvata on eri aegadel terve hulk sama seeria mänge välja lastud. Minu hinnangul ongi domineerivateks selles kategoorias Battlefield ja Call Of Duty. Esimene neist realistlikum ja trailerite põhjal hinnates paremate efektidega, mõeldud rohkem arvutil üle interneti meeskonna mänguks. Tohutu suured detailsed kaardid, kus madistab kuni 64 mängijat korraga (mitteametlikes serverites kuuldavasti enneolematu 256). COD on aga tuntum nimi ja ligi 10 aasta jooksul on nad sisse toonud uskumatuna tunduva 3 miljardit dollarit. Battlefield 3 oli esimese päeva õhtuks müünud 5 miljonit koopiat umbkaudse hinnaga $60 tükk. Pole just keeruline numbreid kokku lüües arvutada, millised summad liiguvad mängumaailmas.

Täna on lehtedes esikülgedel kuulutused, COD4 MW3 väljatulekust. Jälle kord poed südaöösel lahti ja mitmete suuremate linnade keskustes on juba õhtul korraldatud vastava teemalised rahvapeod, kus pakutakse temaatilist nänni tasuta, erisoodustusega riistvara ja kuponge teistele mängudele, kohtumised arendajate ja programmeerijatega, ...... Ühesõnaga 8 november 2011 on mängumaailmas oluline daatum. Kardetavasti ilmub homme kooli palju kalapilgulisi punaste silmadega magamata lapsi, kes öö läbi teineteist virtuaalselt nottinud:)

Ostuhullus ja Laenubuum

2011-11-02T18:38:00.006-04:00

Kui meie viimase aja krediitkaardi arveid vaadata võiks arvata, et oleme viimaks ameeriklasteks muutunud, kes pikemalt mõtlemata hullumiseni asju ostavad. Seda on ka Visa ja American Express ilmselt suure rõõmuga tähele pannud, sest just tuli teade krediidi limiidi olulisest tõstmisest. Tundub, et nii jätkates võiks lausa keskmiseks kreeklaseks muutuda, kelle võlakoorem peale kulutusbuumi üle pea kasvanud. Järgneb Ameeriklaste kohta avaldatud võrdlemisi hirmutav statistika:

Kesmine krediitkaardivõlg pere kohta: $15,799

Krediitkaartide hulk USA elanikel: 609.8 miljonit (3.5 inimese kohta)

Keskmine protsent: Uus kaart 14.89%, Olemasolev 13.10%

Kogu krediitkaardi võlg USA's: $793.1 billion

Inimeste koguvõlg: $2.43 trillion

Rohkem samateemalist infot leiab järgnevalt veebilehelt: www.creditcards.com

Paraku on pisike aga oluline vahe meie ja tavalise krediitkaardi kasutaja strateegias. Nimelt on meil kombeks krediitkaarti kasutada deebitkaardina makstes alati arved keskeltläbi kuu aega hiljem 100% ulatuses ära. Nii hoidume röövellike laenuprotsentide maksmisest, kuid saame samas kasutada kõiki krediitkaardi eeliseid nagu maksmise mugavus, turvalisus ja lisaks teatavad rahalised soodustused.

Kuidas siis suht tagasihoidliku sissetuleku puhul võrdlemisi lahedat elu elada. Minu arust pole seal midagi keerulist, võtmeks on talupoeglik majandusmõtlemine ehk lihtsalt tavaloogika, "common sense" inglise keeles. Ühest küljest teha vaid vajalikke kulutusi aga teisest küljest ka mitte keelata endale asju või tegevusi mida naudid. Elame ju lõppude lõpuks vaid üks kord sellesinase maamuna peal.

Kokkuvõttes pole kunagi midagi peale maja võlgu ostnud. Esiteks nii palju vaba raha lihtsalt polnud ja teiseks on majalaenu protsent madalaim võimalikest. Aga siingi on majanduslik mõte taga, nimelt on vähemalt Ameerikas oma majas kokkuvõttes odavam elada kui üürikorteris, eriti pikas perspektiivis vaadatuna. Üüriga võrreldav summa kulub kuus maja laenu tagasimaksetele aga tegelikult maksad seda endale, sest lõpuks oled maja omanik samas kui üüriraha on puhtalt kaduma läinud. Elukvaliteedist muidugi rääkimata, kuna vähemalt minu jaoks on oma aed ja oma elamine hindamatu väärtusega. Tean millest räägin, sest rohkem kui esimesed 30 eluaastat olen ju elanud üüripinnal.

Ja lõpuks kordan kuldseid sõnu mis mu sugulane lausus kui Kanadasse saabusime: "Every buck you save is worth 2 bucks you earn". Iga dollar mida kokku hoiad on väärt kaks dollarit mida teenid, tegelikult momendil isegi veidi rohkem, sest igasugu maksude peale kulub kokkuvõttes rohkem kui 50%. Seega olen viimase paari kuu jooksul "teeninud" nagu advokaat:D Kokkuhoid võrreldes tavahinnaga: mobla $170, pesumasin $200, auto $2100, karate aastamaks $1500, suusad $300, suusapuhkus $1100, suusatamise hooaja piletid $700, telekas $800 - kogukokkuhoid $6870 ehk siis $13740 lisasissetulek:) Tegelikult saaks ju ka ilma nende kulutusteta elatud ja veel rohkem kokku hoitud aga mis elu see siis oleks.

Oluline on muidugi see, et kõik need ostud olid vajalikud, aga mitte tehtud lihtsalt trendiga kaasa minnes. Moblasid oli siinmaal niikuinii lõpuks vaja muretseda, pesumasinata ikka ei saa, autota ameerikas oled kui invaliid, karate on füüsilise koormusena haruldaselt kasulik tervisesse investeerimine, suusatamine ainsana lihtsalt nauding (taastab töövõimet:), uus nutitelekas hoiab kaablimaksu arvelt kokku ja säästab aega võrreldes tavalise telekaga.

Halloween

2011-10-31T23:51:00.010-04:00

Ka selle aasta halloweeni veetsime tuttavate pool nagu viimased rohkem kui kümme aastat. Vanem tüdruk on juba sutsu liiga suur, et uste taga komme norimas käia aga kostüümi tahtis ikka selga panna, et lastega kaasa minna. Pidime isegi rauapoest talle "kadunud hinge" riietuse jaoks kole olulise jämeda ketijupi ostma. Pisem plika läks lihtsamat teed, kasutades oma punast mantlit ja dollaripoest ostetud rohelisi sarvi ning plast harki "kuradiplikaks" moondumiseks.

Teisedki lapsed olid oma riietuse kallal kõvasti vaeva näinud nagu fotodelt näha. Üks heasüdamlik proua andis vanemale tüdrukule tee peal koti, et mis sa niisama tatsad, korja ikka mõned kommid endale kah.

See piirkond on alati olnud üsna tihedalt dekoreeritud, tegin fotosid nii mõnegi maja eest. Inimesed ikka viitsivad vaeva näha. Piinlikkusega tuleb tunnistada, et pole ise kunagi peale paari nüsitud kõrvitsa miskit muud kaunistust maja ette pannud. Vabanduseks ehk see, et pole ju kunagi sel ajal kodus olnud. See aasta jäime isegi kõrvitsast ilma, sest üleeile polnud neid enam üheski poes saada. Salati jaoks peame vist kellegi paari päeva pärast tee äärde tõstetud kunstiliselt graveeritud kõrvitsa vaikselt koju tassima:D

Äpardus

2011-10-30T18:08:00.007-04:00

Pean ikka olema tähelepanelikum aiasaadustega. Eelmine nädal korjasin ja puhastasin pool pühapäeva sidrunväändiku marju. Sai kena potitäis ning esimene marjadest keedetud tee maitses kogu perele. Mõnus hapukas ja kerge kirjeldamatu pikantse kõrvalmaitsega. Lisaks pidada veel paganama tervislik olema.

Kallasin marjad klaaskaussi ja valasin hulga suhkrut peale. Olin nagu kusagilt kuulnud, et suur hulk suhkrut pidavat kaitsma puuvilju halvaks minemise eest. Jätsin kausi suhkruga kaetud marjadega lauale ja plaanisin need lähemas tulevikus purki toppida ning külmkappi panna. Eelmise aasta saagiga olin just nii toiminud ja sellest purgitäiest oli veel veidi järgigi. Aga täna hommikul kui lõpuks asja käsile võtsin avastasin õudusega, et suhkrukorra all olid marjad täiega hallitama läinud. kurat oleks pidanud ikka läbi segama aga nüüd oli muidugi hilja ja kogu kupatus rändas orgaaniliste jäätmete potti ning sealt komposti. Eks järgmine aasta olen hoolikam.

See tuletas ka meelde, et viimane aeg kiwid ära korjata. Eelmine nädalavahetus olin osa korjanud aga paljud viljad ikka veel kõvad, jätsin need otsa valmima. Paistab, et vahepealne öökülm oli kaasa aidanud ja kiwi marjad küpseks saanud. Peale paari marja suhu suskamist veendusin, et just õige aeg korjamiseks. Redel kaasa ja saingi natukese ajaga karbitäie. Kahjuks on oravad maitse suhu saanud ning terve hulga kiwisid nahka pannud. Maha kukkunud kiwid pistetakse ilmselt hiirte poolt nahka, sest närimata marju tihti maast ei leia. Saime piisavalt, et paar päeva oma aiasaaduste kallal maiustada. Need kindlasti kauaks lauale vedelema ei jää.

BF3 - Lahingutules:)

2011-10-29T12:49:00.011-04:00

Et miks ma pole juba mõnda aega bloginud. Noh jube kiire vaenlaste nottimisega:) Teisipäeval peale tööd käisime vanema lapsega poest mängu ära toomas. Esimene arvutimäng, mille olen täishinnaga poest ja veel ette ära ostnud. Põhjuseid selleks oli, esiteks olen juba mitu aastat Battlefieldi seeria fänn olnud, alustades 1942'st, siis mängides pikalt BF2, viimasel ajal BFBC2. Võimalus BF3'e beeta versiooni tasuta proovida veenis, et tegu on parima selleteemalise arvutimänguga.

Ostmiseks oli mitu võimalust, mugavaim muidugi otse üle interneti Origini või mõne teise firma kaudu maha laadida. Mul oli aga soov omada füüsilist koopiat, mistõttu sortisin kiirelt läbi kohalike elektroonika ja arvutipoodide veebilehed. Hind oli igal pool sama: $60 CAD aga erinevad poed pakkusid juurde erinevaid poesiseseid soodustusi. Parim pakkumine Best Buy oma, kust olime just teleka tellinud. Lisaks $15 lisakaartide pakendile, mis automaatselt ettetellitud mänguga kaasa tuleb saime $10 kupongi edaspidiseks kasutuseks. Selleks ajaks kui mina tellisin oli juba ligi 2 miljonit koopiat ette müüdud, mis vihjab, et ma polnud ainus kellele BF3 meeldis.

Esmaspäeva öösel olid mitmed poed spetsiaalselt avatud, et saaks mängu esimesel võimalusel kätte. Boonuseks pakuti esimesele sajale kliendile tasuta BF-3 teemalist t-särki. Laps oleks hea meelega öösel sappa läinud aga mina ei viitsinud, sest juba pealelõunal koju sõites nägin esimesi fanaatikuid poe ees kannatlikult sabas seismas. Ja õnneks ei tohi tüdruk autoga omaette veel sõita.

Koju jõudes oli esimene asi mäng installida ja ära proovida. Saime ta peale üsna valutult, ainult Nvidia draivereid tuli uuendada. Esiteks sai mindud üksikmängijana sisse, et arvuti vastu mängides proovida kuidas erinevad funktsioonid töötavad.

Nüüd tekkis probleeme meie uhke hiirega, keda mäng keeldus ära tundmast. Viimases hädas programmeerisin hiire enda programmi abil erinevate klaviatuuri klahvide funktsioonid ümber hiire klahvidele. Paraku kippus tekkima mingi imelik viivis ja vahepeal ei töötanud hiir nii nagu ootasin. BFBC2 peale tagasi minnes oli kõik tipp-topp. Võib-olla probleem hoopis harjumatus mängu funktsioonide kasutamises. Arvuti vastu mängimine igatahes tundus olevat lihtsam kui BFBC2 puhul, suht siva sai esimestest lahingutest läbi.

Võrgus teiste mängijate vastu astudes polnud enam sugugi nii lihtne kui beeta versioonis. Aga peale seda kui algatuseks sain 4 korda järjest maha tapetud hakkas asi vähehaaval minema. Veidi vajab harjumist asjaolu, et sõdurid pole enam nii hästi näha kui enne, sulavad maastikku palju realistlikumalt. See eeldab eriti maastikul mängides rohkem hiilimis ja peitmismängu ning meeskonna koostööd. Isegi linnakaartidel pole neil mängijatel enam nii suuri eeliseid, kes oma kiire reaktsiooni peale lootes nagu peata kanad lihtsalt ringi jooksevad ja igas suunas paugutavad.

Kasutasin erinevaid relvasid, proovimaks kuidas need funksivad. Momendil tunduvad minusugusele amatöörile mugavamad snaiperipüss ja kuulipilduja. Algaja kohta saavutasin rahuldava tulemuse kill/death suhtega 0.83. Ainus suur puudus mängu juures on see, et saab kasutada vaid ühte "sõdurinime". See sunnib iga mängijat oma mängu eksemplari ostma kui nad oma statistikat oluliseks peavad. Meie esialgu piirdume ilmselt ühe mänguga, plika on niikuinii minust osavam, nii et tema mängimine minu nime all mõjub mu statistikale vaid positiivselt. Viimane pilt on Pariisis linnalahingust, kaart nimega "Seine forsseerimine".

Nuti TV (3D Full HD)

2011-10-22T21:26:00.008-04:00

Kaasa teadis väita, et Eestis pidavat sellist telekat nii kutsutama. Loogiline, kui interneti telefone nuti telefonideks nimetatakse. No nii, nüüdseks oleme suure osa teleka funktsioonidest selgeks saanud ja erinevaid filme ning videosid vaadanud. Full HD on muidugi sammuke edasi teleri arngus ja 3D paras hüpe. Interneti otsekasutus võime muudab teleka pea et megaekraaniga miniarvutiks.

Esiteks minu arvamus pildi kvaliteedi kohta, mis on muidugi vägev, eriti kui võrrelda meie eelmise analoogteleka või siis arvutiekraaniga. Värvide seadistust tuli veidi käsitsi sättida, sest tehase originaal seadistus oli ebaloomulikult terav ja intensiivsete toonidega. Kiire liikumise puhul esineb märgatav piirjoonte hägustumine isegi 120 Hz skaneerimise juures. Täheldasin seda netist otse tõmmatava video puhul samas mängis DVD puhtalt. Seega võimalik, et tegu oli võrgukiiruse probleemiga ehkki teoreetiliselt peaks lubatavast "kuni" 24 Mbps allalaadimiskiirusest küllaga jaguma ja ülegi jääma. Teisi arvuteid polnud ka momendil peal ja kindluse mõttes olin võrgujuhtme otse telekasse susanud ega kasutanud WiFi't.

42 tolline ekraan on 4 meetri pealt vaatamiseks piisava suurusega. Tavalise lahutusega videot või interneti telekat vaadates hakkab lähemalt vaatamise puhul märkama kandilisi piksleid. Disain mulle meeldib, soliidne must kitsas äär ilma silmahakkavate nuppude, väljundite või kõlariteta - justkui suur maal kui foto peale panna.

Olen proovinud nii USB sisendit (fotod ja koduvideod), HDMI otsikut (arvuti kõvakettal olevad fotod ja video ning interneti TV) kui ka võrgukaablit (otse netist video ja netis surfamine). USB pealt tuleb tipp-topp, telekas toetab suurt hulka formaate, paljusid pole kuulnudki. HDMI'ga sama lugu, interneti TV kipub vahel hakkima, aga seda ilmselt saatja serverite ülekoormatuse tõttu. Eesti teleka vaatamise võimalus suurelt täisekraanilt on ikka mugav küll.

Otsene internetiühendus annab võimaluse netis surfata ja tervet hulka programme kasutada. Populaarsematest Netflix ja mitmed teised filmi ning video arhiivid (ilmselt meie olulisim netipõhiline kasutusala), Youtube (päris mõnus kasutada), Facebook (ilma keyboardita suht mõttetu), Twitter, Google Maps (hea aga piiratud täpsusega), Skype (läpakal mugavam) ja mõned teised, mida pole veel jõudnud vaadata.

3D on täiesti omaette lugu. Telekas võimaldab vaadata nii tavalisi filme 3D formaadis kui ka spetsiaalseid 3D filme. Mõlemal puhul on vaja telekas lülitada 3D rezhiimi ja kasutada passiivseid 3D prille. Tavalise filmi puhul muudavad prillid kujutise küll ruumiliseks, aga efekt pole just eriti muljetavaldav. Spetsiaalsete 3D filmide puhul on asi teine, objektid "hüppavad" sulle näkku ja kauguses asuv silmapiir jätab tõepoolest mulje, et telekas on portaaliks kuhugi teise ilma. Populaarteaduslikud filmid ja saated on tõepoolest muljetavaldavad.

Kokkuvõttes leian, et HD on väärt osta. Suurus sõltub vaatamise kaugusest ja rahakoti paksusest. Interneti ühendatavus (nuti tv) mugav aga seda funktsiooni saab suht lihtsalt arvutit telekasse ühendades simuleerida. Interneti kasutamine ilma klaviatuuri või spetsiaalse juhtpuldita tüütu. 3D on muljetavaldav aga tavavideote vaatamine 3D rezhiimis jätab soovida. 3D filmid kallid ja neid pole eriti palju ka internetist tõmmata, ühesõnaga 3D funktsionaalsus pole momendil nii oluline. Sellega tasuks ahk aasta paar oodata, läheb odavamaks ja filme ning programme tuleb ka juurde.

Ise olen paksult rahul, sest sain teleka nii soodsalt, et lisafunktsioonid tulid sisuliselt tasuta kaasa. Lõpetuseks tahaks rõhutada, et Nuti TV puhul on ülioluline Firmware pidev uuendamine - kindlustad olemasolevate funktsioonide probleemideta toimimise ja laadid automaatselt alla ka uusi.

LG 42LW5700 - varajane jõulukink

2011-10-22T10:01:00.007-04:00

Informeerimata kõrvaltvaatajale võiks paista, et meie järjekordne panus maailma majanduse edendamisse polnud eriti arukas. Irooniline küll, aga omamata sateliidi taldrikut, kaabeltelevisiooni ja isegi tavalist antenni muretsesime endale teleka. Ja sealjuures sugugi mitte taaskasutuskeskusest $12 eest vaid hoopiski enam-vähem tehnika viimase sõna, millel isegi 3D ehk ruumilise pildi vaatamine võimalik.

Miks küll ometi, kaasa oli ju peale meie kaabelühenduse katkestamist suvel eelmise teleka lastelaagrile annetanud. Päris ilma teleka vaatamiseta me ka nüüd läbi ei saanud, tõmbasime internetist filme ja programme, mis tõesti huvitavad. Teatava imena meeldivad mõned neist meile kõigile nii, et korraldasime vahel "perekondlikke" filmiõhtuid. Sealjuures kippus 23 tollise ekraaniga sel otstarbel kasutatud arvutiekraan pisikeseks jääma.

Olime otsustanud millalgi jõulude paiku, kui super soodsad pakkumised, suurema ekraani muretseda. Aga eelmine nädal tuli kaasa emailile teade elektroonikapoe sünnipäeva erakordsest väljamüügist. Seal oli pakkumine, millest ei saanud mööda vaadata. LG 42 tollist interneti ühendatavuse ja 3D ehk ruumilise pildiga LED telekat pakuti odavamalt kui sama suurt tavalist. Asi tundus kahtlaselt hea, tavaliselt on taolisel puhul põhjust kahtlustada mingit trikki. Aga et tegu oli ühe suurema siinse elektroonikapoega, võtsime sooduka täpsema uurimise alla.

Esiteks muidugi veendumaks, et pole tegu labase pettusega, logisime nende veebilehele otse (mitte läbi emaili lingi) sisse. Pakkumine ikka seal, järgmiseks sammuks teleka kohta infi uurimine. Paraku oli tegu nii uue mudeliga, et selle kohta polnudki palju võrdlusmaterjali ega ülevaateid leida. Aga suht heaks indikaatoriks pidasin sama firma eelnevaid mudeleid, mis parimate "Smart" TV'de hulka kuuluvad. Paar ülevaadet, mis leidsin olid vägagi kiitvad, kriitikat pälvisid minu jaoks mitteolulised faktorid nagu näiteks disain ja WiFi klaviatuuri puudumine.

LG enda kodulehte uurides avastasin, et nende hind on sama mudeli eest $1499 ehk rohkem kui 2 korda kallim kui $699, mis momendil veebitellimusel küsitav. Järgmine kõige soodsam pakkumine terves Canadas oli $999 sama mudeli eest, isegi USA's oli hind kõrgem. Leidsime, et pikalt pole siin miskit mõelda kuna väljamüügil olev piiratud kogus telekaid kahanes silmanähtavalt, kaasa pani tellimuse sisse ja olimegi perele varase jõulukingi või pigem halloweenikingi:) ostnud. Nüüd polnud muud teha kui oodata millal saadetis ukse taha tuuakse. Elasin üle kerge ehmatuse kui kuulsin, et Canada Postiga teenust kasutatakse, kuna olen näinud kuidas pakke koheldakse. Ju siis seepärast oli tegu tasuta kohaletoimetamisega:)

LG 42LW5700 pole muidugi suuruselt võrreldav nende 60 ja 70 tollistega, mis paistavad ameeriklaste lemmikuks olevat muutunud. Siinsesse pisikesse majja just paraja suurusega. Paradoksaalselt oli seni isegi eesti suvekodus olev 32 tolline oluliselt vingem kui kõik siinsed pildikarbid.

Kõik tehnilised andmed teleka kohta võib leida nende kodulehelt aga olulisemad toon järgnevalt välja:

LG 42LW5700 on 42 tolline Full-HD 1920 x 1080 3D funktsionaalsusega LED "Smart TV"

Kontrast 5000000 : 1, 120 Hz skaneerimine, 2.4 ms response time (videomänguks sobiv).

Ühendatavus: WiFi n, LAN, USB-2, HDMI, Component, Composite, VGA, Dig Audio, ...

Üleeile ta siis saabus. Kuna meid polnud päeval kodus viidi pakk postkontorisse, kuhu tuli ise järgi sõita. Postitädi vaatas meid kui hulle kui mainisime, et tulime teleka järgi. Tema küsimus kas meil ikka kindlustus on ajas mind tagasihoidlikult öeldes sutsu ärevile. Pakend paistis siiski ühes tükis olevat, ehkki veidi tambitud olemisega. Isegi Fordi taha mahutamisega oli probleeme, suur teine ikkagi.

Kodus välja võttes ei paistnud miskit häda olevat. Meeldiva üllatusena olid kaasas neli paari 3D prille ja WiFi-n pulk, mida ostulepingu alusel pakendis ei pidanud leiduma. Täiskomplektist jäi nüüd puudu ainult niinimetatud "Magic Wand" ehk spetsiaalne suunatav kaugjuhtimispult, mis lihtsustab interneti kasutamist ja mängude mängimist.

Ühendasime aparaadi elektrivõrku ja lülitasime sisse. Esiteks kurtis, et ei leia TV kanaleid, mida meil muidugi seoses kaabli puudumisega pole. Siis tundis ära traadita interneti ja kukkus oma firmware update alla laadima. See oli hirmaeglane protsess, 10 minutiga jaksas vaid 1% alla tõmmata. Miskit mäda, aga jätsime ta jupitama ja vaatasime enda pilte ning koduvideosid ekraanilt. Kvaliteet tundus olevat parem kui tegelikkuses. Muid interneti funktsioone ei saanud katsetada, sest nagu telekas väitis "unavailable during update".

Kui tudile mineku ajaks oli vaid 30% käes lõin käega ja katkestasin alla laadimise. Läksin läpakal neti peale surfama ning avastasin, et teistel on sama probleem olnud. LG kodulehel oli üleval hoopiski uuem firmware versioon kui see, mida telekas ise üritas maha tõmmata. Laadisin ta USB pulgale ja saatsin LG klienditoetusele emaili küsides kas on vaja jupikaupa firmware uuendada või tohib kohe viimane versioon peale panna. Selleks ajaks oli kell pool üks ja viimane aeg magama kerida. Viimane pilt on tehtud täna hommikul kui olime juba enamuse funktsioone käima saanud. Lisaks meeletule hulgale interneti TV'le ja videotele on ka Eesti TV otseülekannete vaatamine nüüd täiesti tasemel kvaliteediga. Hoolikalt vaadates paistab pildilt teleka allosas eestikeelne tekst:)

Suusashow

2011-10-16T18:34:00.007-04:00

See nädalavahetus oli Toronto suusashow. Läksin kohale rohkem selle pärast, et harilikult oleme alati seal oma talvise suusapuhkuse broneerinud. Põhjus lihtne, show-special hinnad on kohati poole odavamad kui muidu. Samas pead 4 kuud ette kinni panema omamata aimugi võimalikust ilmast. Aga seni on alati vedanud, sest sula peale pole sattunud. Paar korda on kole külm olnud, aga meid see suurt ei sega, sest riideid saab alati rohkem selga ajada.

Tuttavas reisuagentuuris paningi hotellitoa tõstuki vahetus läheduses kinni ja otsustasin siis pilku visata skiswap osakonda, kus pakutakse kasutatud varustust ja eelmise aasta mudeleid, mis poodidesse seisma jäänud. Hinnad muidugi soodsamad kui tavaliselt, sest kraamist vaja lahti saada. Show algas neljapäeval ning laupäevaks polnud suurt miskit head ja odavat enam järgi jäänud. Nina eest krabati ära kaks paari Atomice, mis oleks suuremale tüdrukule sobinud. Aga pole hullu, ta saab see aasta veel eelmise aasta suuskadel sõita, pole teine õnneks eriti kasvanud ega kaalus juurde pannud.

Ja siis jäi pilk peatuma mulle paraja pikkusega Fisheritel. Kobedad võistlussuusad, aga ilmselt liiga kallid. Rohkem naljapärast keerasin hinnasildi enda poole, mida kuradit, ainult $200 küsitakse. Kindlasti on miskit viga, või siis väga kulunud põhjad. Kuid huvi oli tärganud, inspekteerisin hoolikalt nii sidemed kui suusad üle. Tegu paistis olevat vaid mõned korrad sõidetud suuskadega, rantidel täispaksus alles, põhjad jumalast siledad ning pealispinnal vaid üksikud kriipsud. Kaalusin, mis teha kui äkki menus, et mul ju lapse mobla kaasas. Istusin maha ning googeldasin infot Fischer RC4 Worldcup RC Z13 Flowflex Race Skis kohta.

Selgus, et tegu 2009 aasta Fisheri tippklassi suuskadega (originaalhind $1100), millest paremaid jagatakse vaid tegelikele world cup'i võistlejatele. Suusad mõeldud ekspertidele, suusainstruktoritele ja kohalikel võistlustel kasutamiseks. Eriti kindlad suurel kiirusel suure ja keskmise raadiusega pööretel kõval lumel ja isegi jäistes kohtades. Ehkki minu taset kirjeldab täpsemini pigem julge asjaarmastaja, oli hammas asjatundjate haruldaselt kõrgeid hinnanguid lugedes verele läinud. Ei hakka siin tehnilistesse üksikasjadesse laskuma aga väidetavalt tagab stabiilsuse lisaks suusa enda sisekonstruktsioonile spets võistlussidemete ja plaadi kasutamine.

Võtsin suusad kaenlasse ja jalutasin kassa juurde lisades järjekordse koorma krediitkaardile, mis õnneks tõrkuma ei hakanud. Eks me talvel näe, kas head suusad teevad minust parema suusataja või hoopiski ajavad Fisheri esindajad mu mäelt minema, et ei teeks nende toodangule häbi:)))

Hiir - uus koduloom:)

2011-10-13T15:59:00.013-04:00

Meil on eilsest uus koduloom - Hiir kelle nimeks Fierce V2. Õnneks rahuldab ta oma energiatarbe USB juhtme kaudu ega tiku sahvrisse talvevarude kallale. Kassid paraku näitasid üles ebatervet huvi, mistõttu pean jälgima, et juhe on alati hoolikalt peidetud. Nimelt on meil nii mõnedki telefoni, toiteploki, kõrvaklappide, hiire, jne ... juhtmed aeg-ajalt närida saanud või kurvemal juhul lausa juppideks järatud. Just praegu lõi pähe lihtsalt rikkaks saamise idee. Vaja leiutada kasse eemale peletav aine, millega saab igasugu juhtmeid töödelda - mõelge vaid milline kokkuhoid maailma ulatuses. Olen kindel, et tootel oleks minekut iga moodsa kasse omava pere juures, kus kaotatakse aastas hulk raha kiisude poolt rikutud elektroonika tõttu.

Aga nüüd tagasi põhiteema juurde, milleks on arvutihiir nagu taibukamad lugejad on ilmselt juba aru saanud. Selle suveni polnud ma kunagi erilist tähelepanu hiirele pööranud. Hiired olid alati kas tulnud kaasa arvutiga või olin neid siis kohalikust taaskasutuskeskusest 2 dollarise tavahinnaga ostnud, kui kodus mõni jälle "sabast" ilma jäänud. Isegi praegu vedeleb mul arvutitarvikute karbis veel paar antiikset "munaga" hiirt. Need vahetsin välja, kuna tüütu oli iga natukese aja tagant tolmust puhastada. Olin kuulnud, et mängimiseks kasutatakse teistsuguseid hiiri aga ei pidanud seda oluliseks kuni meil suvel külas olnud naabripoiss silmagi pilgutamata $65 Razer Death Adderi nimelise hiire alla pani, olles õnnelik et nii odavalt sai. Mulle tundus täiesti arusaamatu kuni sain ise arvuti taga proovida.

Muidugi istus hiir pihku mugavamalt ja sihiku liikumine oli kindlam ning kiirus reguleeritav, mis tegi mängimise lihtsamaks. Samas minu oskuste juures ei tekitanud see algul erilist vahet. Pikapeale hiirega harjudes hakkas skoor siiski paranema eriti kui üritasin mängida samas stiilis kui asjatundjast naabripoiss. Nagu tihtipeale juhtub siin maailmas sain asja väärtusest aru alles siis kui sellest ilma jäin, nimelt kui hiir koos naabripoisiga Eesti rändas. Õnneks polnud tal vaja teha kaitsesüstimisi ega garantiinis hoida:) Igatahes tekkis mul kindel veendumus, et meie mänguarvuti "upgreidimisel" annab kõige efektiivsema tulemuse uue korraliku hiire lisamine.

Et just põletav vajadus polnud, jäi see seoses pesumasina ja auto ostuga veidi venima. Aga eelmisel nädalal käisime koos vanema tüdrukuga läbi paar elektroonikapoodi, kus avastasin oma üllatuseks tohutu hiirte valiku. Neid oli sõna otseses mõttes sadu erinevaid alates lihtsamaist $5'se hinnasildiga ja lõpetades nii paarisajani ulatuva maksumusega. Kuna sellise valiku juures oli võimatu otsustada tulin koju ja googeldasin "best gaming mouse" lootes, et kui sain nii auto osta küllap saan ka hiire:) Paraku oli erinevaid arvamusi palju, kokkuvõttes jäid minu hinnaklassis kõlama kaks nime, too sama Razeri Death Adder ja Logitechi MX 518.

Ja eelmine nädal tuli teade, et MX 518 on väljmüügi peal. Kohale minnes selgus, et juba olid kõik ära ostetud ja uusi enam ei tule, sest selle tootmine on lõpetatud. Soovitati G500, mis olevat uueks versiooniks, hind muidugi ka soolasem. Mis ikka, otsustasime hakata proovima, millised lisaks headele omadustele ka mugavalt pihku sobivad, ja mille lisanuppude asetus samuti mugav. No nii, sellest oleks pidanud alustama, sest kiirelt selgus, et vaid paar hiirt olid nii mulle kui lapsele käes mugavad hoida. Kõige parem tundus hoopiski Rude Gameware Fierce V2. Kohe osta ei julgenud, sest polnud selle kohta netist midagi lugenud. Kodus googeldasin ja avastasin, et peetakse üldiselt heaks, kurdetakse põhiliselt klienditeeninduse ja kaasas oleva miniCD pärast, millel draiverid ja soft.

No ma ei saa aru mis mängijad need on, kes ei oska hiirt installida või siis vajalikku softi netist leida. Igatahes otsustasin ta ära osta, sest mulle meeldis, et koos kahe pöidlanupuga oli lisatud ka kaks esimese sõrme lisanuppu. Kokkuvõttes oli sellel $39.95-sel kõik mis tahtsin ja veel rohkemgi, teised samade funktsioonidega hiired kiskusid $100 ligi.

Asjast huvitatutele on siin Rude Gameware kodulehelt kopeeritud tehnilised andmed:

-5000 DPI Laser Engine

-1000 Hz polling with 1 ms response time

-Onboard memory to save your modifications

-7 independently programmable buttons and macro support

-Adjustable Weights

-Zero-Acoustic Ultra-smooth Teflon feet

-Always-On mode

-On-the-Fly Sensitivity DPI adjustment (no driver needed)

-LED DPI Indicator-Gold plated USB connector for maximum conductivity

-7 foot, lightweight, non-tangle cord-Included customization software

Tundlikkust saab seadistada 400 - 5000 DPI, kusjuures 4 eelhäälestatud seadistust saab mängus käigu pealt hiirel oleva nupuga vahetada. Eriti mugav kui mängid snaiperit või siis hüppad vahepeal tanki. Kuidas hiire raskus peaks mänguoskust mõjutama ei kujuta küll ette aga küllap siis on sellelgi oma osa, miks muidu pisike hiire sisse sobitavate kaaluvihtide komplekt kaasas. Et naabripoiss oli ostnud ka spets hiiremati ei saanud minagi nigelam olla:) Ostsin ka, ja sama firma oma - pidada tundlikkust stabiilsema hoidma. Seni olen niisama laua peal hiirt nühkinud aga kui seda kogemata naabripoisi "Death Adderiga" tegin järgnes kohe märkus, et nii võib hiireke viga saada.

Eile tõin ta siis koju, ühendasin arvutisse ja peale mõningast mässamist sain käima. Oleks kohe saanud kui oleks juhendit lugenud nagu laps soovitas, aga ma ju nii tark, et pole vaja lugeda:) Tagajärjeks see, et nuppude programmeerimine läks segi. Snaiperit mängides püstoli haaramise asemel viskasin granaadiga, see põrkas toa seinast tagasi jalge ette maha. Ukse otsimisega polnud aega jännata, hüppasin küll kiirelt aknast välja aga sain ikka killud selga - "Epic Failure" nagu enesetappu BFBC2's iseloomustatakse. Esimene tunnike mängu läks hiirega harjumiseks ja hakkasin juba kurvastusega uskuma netist loetud kommentaari, et kui sa muidu paugutamismängudes hädapunn oled siis jääd ka hea hiirega ikka kobakäpaks. Lõpuks hakkas siiski paremini minema, eriti snaiperina. Viimases mängus sain tulemuseks 6 : 0 ja võisin rahulikult magama minna, raha polnudki maha visatud:)

Kivid

2011-10-11T09:24:00.015-04:00

Mulle on millegi pärast lapsepõlvest peale kivid sügavat muljet avaldanud. Neis on midagi igavest või igavikku kuuluvat. Alati kui kusagil reisimas või matkamas käin võtan mälestuseks kivikese või kaks kaasa. Washingtonis oli kaasa sunnitud mind keelama kui Valge Maja ees ebaterve huviga lahtist graniitsillutise kivi piidlesin:) Paistab, et lastelegi on minu kiindumus edasi kandunud, sest nemadki tassivad rannast ämbrite kaupa ilusaid kivikesi koju kaasa. Suuremad aga sobivad ideaalselt turnimiseks.

Planeedidki polnud tekkides miskit muud kui sulakivi kerad, mis kaetud õhukese gaasikorraga. Sellest ägedast perioodist on maa peal ilma moondumata säilinud vanimad senileitud kivimid veidi üle 4 miljardi aasta vanad, Labradoris, Gröönimaal ja Austraalias. Meteoriidid on samuti enamasti pärit tollest perioodist kui planetoidide kokkupõrked haruldased polnud. Terve hulk neist, raud-nikkel meteoriidid, ilmselt pärit ammusel ajal hävinud planeedi metalsest tuumast

Kividest raiutakse kujusid ja neist tehakse mälestusmärke just sel põhjusel, et peavad kaua vastu kui just inimese kuri käsi ise ei kipu lõhkuma. Isegi haudadele pannakse ju kivid, lootuses oma siin planeedil veedetud üürikesest hetkest mingi jäävam mälestus alles jätta.

Üks põhjusi, miks mulle Awenda looduspark nii väga meeldib ongi rändrahnude, kivide ja kivikeste rohkus. Isegi rannakruus ja liiv on palju põnevamad kui mujal. Nagu Eestiski on siit käinud üle mitmed jääajad ning liustikud on oma turjal tarinud kaasa kive paljudest eri piirkondadest põhja poolt. Alati teen jalutuskäigu kividel aga väsi imetlemast nende kuju ning kivimi mustrite mitmekesisust.

Rannas on kivid vihma, tuule, liiva ja lainete koosmõjul puhtaks lihvitud, mistõttu ka pisemad konarused ja tooni muutused selgelt nähtavad. Kivide vahel suudavad vaid üksikud taimed piisavalt toitaineid leida, et elus püsida. Oma üllatuseks leidsin pisikese canada "rahvuspuu", punase vahtra, heledate kivide vahel kangekaelselt juurdununa.

Sügissuplus

2011-10-09T23:14:00.007-04:00

Täna käisime meie lemmikrannas Awendas. Nii hilja sügisel polegi sinna enne juhtunud. Aga kui ilmad sellised juulikuised, et linnas temperatuur lausa üle +30C ja samas vabad päevad, siis ei saanud ju minemata jätta. Esimene asi oli ka vesi varbaga ära proovida. Soe just polnud aga karastatud eestlase jaoks täiesti ujutav. Hinnanguliselt nii +17C ringis. Meie perest läksid ujuma Koko ja mina, vanem tüdruk oli algul ka tulija aga peale jalgupidi vees sulistamist mõtles ümber - loodetavasti pole muutunud ärahellitatud canadalaseks:)

Peale minu ja koera käisid mõned veel vees, aga enamus rahvast eelistas ennast niisama rannaliival praadida. Peagi hakkas igav ja kuna keegi teine ei viitsinud suurt liigutada, võtsin koera jalutuskäigule kaasa. Kõmpisime liiva ja kive mööda kaugel asuva neemiku tippu välja. Seal tundsin mõnusat rammestust peale tulevat. Ilmselt aitasid kaasa paar eelnevalt neelatud õllekest ja fakt, et öösel poole kolmeni mängisin arvutil Battlefieldi nagu mingi teismeline.

Igatahes kui leidsin ilusa päikese poole kaldus suurema kivi, viskasin sirakile ning panin silmad kinni. Värskendava tuule ja parajalt sooja päikese käes ning lainete kohina saatel tuli uni kiirelt. Ärkasin täiesti värskena alles poolteist tundi hiljem koera norskamise peale. Imelik küll aga kergelt konarlikul kivil magades polnud üldse aru saanud, et ase kuidagi ebamugav oleks, kodus oma voodis ärgates olen hommikul tihtipeale kangem. Ei tea kas peaks magamistuppa killustikku põrandale laotama:)))

Maanteehullus

2011-10-07T15:08:00.006-04:00

Maanteehullus tundus mulle parimaks tõlkeks inglisekeelsele sõnale "roadrage". Sellise pealkirja, põhjuseks on asjaolu, et oleks täna peaaegu oma uue auto "ära ristinud", millega kaasnes kaasliikleja Canada jaoks harjumatult ebaadvekaatne käitumine. Aga las ma räägin kõik ilusti ära kuidas see juhtus nagu "Agu Sihvka" raamatus:)

Sõitsin mina töölt kodupoole suht kitsal kaherealisel maanteel paremas reas nii 70 km/h mõtted eelseisval pikal nädalalõpul. Ees tuterdas vanem mees rattal, otsustasin ohutuse mõttes temast veidi suurema kaarega mööduda. Kõrval oli rida parasjagu pikalt tühi, kontrollisin ka kõrvale vaadates ja keerasin nii poole rea peale. Ootamatult uhas vasakult ilmselgelt ja tuntavalt lubatud 60 km/h lubatud kiirust ületades mööda suurem sõiduauto, mille lahtisest aknast kostis ebatsensuurne mehe suguelundit iseloomustav väljend.

Masin pööras minu ette ja pidurdas korraks järsult üritades ilmselt sellega anda märku, et olin miskit valesti teinud. Nojah, oleksin pidanud rea vahetuse momendil veel kord üle kontrollima aga hiljem sündmuste käiku läbi mõeldes oli ainsaks loogiliseks seletuseks, et ta keeras minu tagant vasakusse ritta andes samas kõvasti gaasi. Kuna ise sõitsin ka üle lubatud kiiruse ei osanud oodata, et keegi nii siva võiks kõrvale jõuda. Kokkuvõttes ei puutunud me kokku ja seega eeldasin, et sündmus on lahenenud.

Aga kus sa sellega. Järgmise foori juures jäin tema kõrvale seisma, vaatasin huviga, milline tegelane roolis istub. Turjakas punase näoga ülesärritatud härga meenutav mehemürakas oli veendunud, et peab mulle liikluseeskirju omas keeles tutvustama. Lasi aknaklaasi alla ja saatis teele veel mõned trükimusta kartvad väljendid. Vaatasin talle otsa, muigasin ja vangutasin pead ilmega nagu oleks poisike pahandust teinud. See ajas mehe täitsa endast välja, autost kostis tati pritsimise saatel sellist röökimist ja vandumist, mida pole varem mujal kui filmis kuulnud ja näinud. Kui ma endiselt muiates ja huviga jälgides oma inglisekeele sõnavara täiendasin tekkis paus, sest mees ajas suures tuhinas endale tatti kurku ja hakkas köhima. Tõepoolest koomiline.

Foor läks roheliseks ning ta oli vahepeal sunnitud tähelepanu juhtimisele pöörama. Aga sõitis siis kõrvale ja röökis edasi. Mõtlesin hüüda: "Take it easy, otherwise you are going ta have a heart attack". Aga järsku olekski see juhtunud, pärast veel süüdistavad mõrvas. Teisest küljest ei tea, äkki hull kriibib mu tuliuue auto ära. Naeratasin hoopiski armsalt, mille peale teine juht lasi kuuldavale gorillaröögatuse, ja tituleeris mind vaatamata kahvatule nahavärvile kohaliku kõige "koledama" rassikuuluvust iseloomustava "N....." sõnaga. Nähes, et see minu head tuju ei suuda rikkuda, ega isegi vastama meelitada, andis gaasi ja uhas minema. Jõudsin siiski numbrimärgi APBY 200 meelde jätta juhuks kui mehel peaks tekkima järgmise foori juures isu miskit tõsisemat ette võtta.

Oleks selline nali parkimisplatsil juhtunud oleks ilmselt löömaks keeranud. Ma pole tülinorija tüüp aga kui keegi ilma suurema põhjuseta närvitseb, kipun irooniliseks minema. See omakorda muidugi provotseerib teist tegudele. Pean tunnistama, et mõtlesin huviga, kas mees hüppab foori taga autost välja ja tuleb kiskuma, aga seda ei juhtunud. Teisest küljest on siiski mõistlik ettevaatlik olla, võid ju sattuda mõne tulirelvaga paberitega hullu kõrvale, kus käsikähmluse oskused ei pruugi aidata. Kokkuvõttes hea õppetund, et rida vahetades peab olema veelgi tähelepanelikum, mida kindlasti meie pere uuele juhile rõhutan.

Suvekuu Oktoober:)

2011-10-06T14:49:00.003-04:00

Vaadates eeloleva nädalavahetuse ilmateadet, võiks tõesti siinset oktoobrit suvekuuks nimetada - laupäev, pühapäev lubatakse lausa +29C koos niiskusindeksiga. Noh vähemalt eesti mõttes, kus üle +20C kraadiseid päikesepaistelisi ilmasid suvelgi liiga palju pole. Eriti meeldivaks teeb selle asjaolu, et ilusad ilmad sattuvad "tänupühade" pikale nädalavahetusele, mis riigitöötajaile tähendavad 4 vaba päeva. Olemegi juba hakanud plaanima, mis teha. Laupäev on kavas sõita Blue Mountainisse igaaastasele suusavarustuse laadale, ehkki põletavat vajadust millegi järgi pole. Aga seal toimub ka muid huvitavaid üritusi ja tagasiteel ilmselt teeme pikema peatuse mõnes looduslikult kaunis kohas, et veidi metsavahel matkata.

Või läheme isegi randa, sellise ilmaga peaks vesi veel täiesti ujutav olema. Või teeme kanuu või süstasõitu, eks vaata mis perekonna nõupidamisel otsustatakse. Ja muidugi kavatsen ma taolise õlleilma puhul veidi kesvamärjukest mekkida ning sellega seoses naised uue auto rooli lasta. Õigus jah, polegi veel masina liikusid teinud ja shampapudelit vastu porilauda puruks löönud:) Igatahes ootan kannatamatult homset pealelõunat kui töölt saabun ja pikalt vaba aeg ees. Praegugi läpaka taga toksides istun lühikeste pükste ja t-särgi väel aias päikese käes, loodetavasti ei põleta end ära:)))

Oapuu

2011-10-05T15:58:00.007-04:00

Aias kasvab meil vist lausa oapuu, kasvud küünivad pilvedeni:) nagu ühes muinasjutus kirjutati. Maha said oad küll liiga hilja pandud, sest mina olin Eestis ja teised pereliikmed pole eriti huvitatud aiandusest. Eks ma siis iga kord helistades tuletasin meelde ja tüütasin kuni lõpuks ikka seemned mulda susati. Juuli alguseks olid väädid piisavalt pikad, et vajasid pisikesi tokke. Augustis olid need lühikeseks jäänud, surusin naljapärast mulda paar õige pikka vahtraoksa, mis maja esiselt puult torm oli maha murdnud.

Paistab, et oale see meeldis. Ilmselt oleks nad veelgi kõrgemaks kasvanud oleks toetus roikad pikemad olnud. Tore oli meie "oapuud" vaadata, aga kui tuli aeg korjama minna, selgus et redel vaja abiks võtta. Päris tipust pidin isegi mina redeli ülemistel pulkadel seistes ja tasakaaluharjutusi sooritades kõigest väest küünitama. Ubadest tegime minu ühe lemmikroa, suitsupeekoniga pannil praetud kaunades oad. "Oapraest" kahjuks pilti pole, sai enne otsa kui taipasin fotokat haarata:)

BF3 - Lõpuks Ometi

2011-10-04T07:37:00.000-04:00

Tõepoolest, lõpuks ometi tehti kauaoodatud BF3 ehk Battlefieldi seeria järjekordne sõjamäng tavakasutajatele kättesaadavaks. Esialgu tegu Beeta versiooniga,mis on tasuta ja piiratud võimalustega, aga annab aimu kuidas mäng välja näeb. Autoostu madinaga seoses polnud enne laupäeva aega seda proovida. Siis aga laadisin maha ja panin käima kasutades Origini softi. Kõik sujus ladusalt, ainult videokaardi draiveri pidin uuendama. Poleks isegi vaja olnud, sest see andis mulle teatava eelise. Nimelt jooksis mäng ka vana draiveriga aga kohati paistis maapind läbi, mistõttu vastaseid oli ka läbi mäekünka näha:)

Mäng ise sarnaneb eelnevatest kõige rohkem BFBC2-le, mida oli ka oodata. Üks mõnusamaid efekte on muidugi mängus esinevate objektide purustamisvõimalus, mis uue Frostbite 2 mängumootoriga veelgi detailsemaks tehtud. Tegelikult on beetaversioonis (vähemalt nii vähe kui mina seda mänginud olen) võimalik mängida vaid jalaväelasena. Seega paistab olevat tegu justkui BFBC2 ja COD kombinatsiooniga, millel vägev graafika taga. Samas on minu arust mäng muudetud realistlikumaks nii, et võrreldes varasemaga on veidi suuremad eelised mängijatel, kes planeerivad oma taktikat. Meeskonna koostöö on veel olulisem kui eelmistes sama tüüpi mängudes. Niisama ringijooksmine ja igas suunas tulistamine on suht "eluohtlik" kui vähegi asjalikumad vastased. Delfis on sel teemal artikkel ja eestikeelse kommentaariga mänguvideo.

Mulle igatahes meeldib nii, et kavas ilmselt esimest korda üle pika aja ametlikult mäng osta. Nädalavahetuse jooksul kulutasin pool tunnikest arvuti taga mängimisele, selle ajaga õnnestus veidi asjale "pihta" saama hakata, aga suurem osa ajast kulus muidugi hiire tundlikkuse seadistamisele, klahvide ümbernimetamisele ja uute funktsioonide õppimisele. Kiirelt ei oska neid ikka kasutada, mis tähendab, et enne saan maha notitud kui tuleb meelde, et snaipri püssi stabiliseerimiseks on vaja vajutada teatud klahvi:) Selle ajaga õnnestus 9 vastast erinevate automaatpüssidega teise ilma saata, kusjuures ise sain 15 korda maha notitud. Minusuguse amatööri kohta täitsa rahuldav tulemus! Aga kellele iganes meeldib paugutamismänge mängida, sellele soovitan soojalt. Eriti nüüd, kui seda saab üle kuu aja tasuta proovida. Maha laadida saab Origin'i veebilehelt.

Hyunday Elantra Touring EGS 2012

2011-10-03T14:40:00.010-04:00

Reedel peale tööd sõitsin pangast läbi, korjasin kaasa ja tsheki ostusummaga peale. Kui kellelegi on üllatuseks, siis Ameerikas kasutatakse ikka veel üsna tihti suuremate ostude puhul antiikset tshekisüsteemi, Eestis on see vist üsna tundmatu makseviis nagu olen aru saanud. Kirjutad lihtsalt panga poolt väljastatud oma arvenumbriga paberilipakale summa ja ongi tehtud. Autoostu puhul peab siiski kaasnema panga kinnitus, et sul niipalju raha arvel ka on. Poole kolme paiku liitusime linnast välja lääne poole suunduva autodevooluga, mis liikus kiirteel enamuse ajast tüüpilise ummikutempoga ehk 5 - 30 km/h. Seetõttu kulus umbes 40 km läbimiseks poolteist tundi. Mõnes mõttes hea, sest muretsesin ikkagi esilaagrite pärast. Loll küll kui need oleks autot ostma sõites kinni jooksnud, aga alla 70 km/h sõites ei tee laagrid erilist häält.

Aotopoes selgus, et vaatamata meie täpsele saabumisele polnud müügitädi veel valmis. Ta tegeles alles eelmise kliendiga, kellele müüdaval masinal olid mõningad muudatused võrreldes sellega, mis too oli soovinud osta. Et saaksime aega parajaks teha anti meile võtmed kätte ja juhatati müügisaalis või pigem varjualuses garaazhis auto juurde. Kaasa esimene huvi oli näha milline numbrimärk, kas ikka lihtsalt meelde jääv nagu vanal autol, oli küll. Mina asusin kindlaks tegema, millise mudeli margiga täpselt tegu. Ust avades tõmbasin mõnuga kopsu seda mõnusat "uue auto lõhna", mida pidavat isegi deodorantidena müüdama. Olles piisavalt nuuskinud asusin masinat lähemalt uurima. Kerget segadust tekitas asjaolu, et lisaseadmeid tundus rohkem olema kui ette nähtud. Istmel lebava tavaliselt klaasile kleebitava hinnasildi peal oli aga see "tegelik" 2012 aasta mudeli hind, $800 kõrgem kui meie lepingus.

Ütlesin kaasale, et kui nad peaks üritama hinda kuidagi kokkulepitule juurde keevitada siis hakkan küll kõva häälega protestima. Naine rahustas, et numbrit lepingus ei hakata muutma, aga no lepingus oli ka teistsugune mudel kirjas paraku. Igatahes otsustasin hinnaküsimusega siis tegelema hakata kui see üles kerkib, seni uurin hoopis masinat. Olime nagu pisikesed lapsed (eriti mina:) ronisime autos ühelt istmelt teisele, vajutasime nuppe, avasime laekaid, kruttisime rooli, .... kange tahtmine oli suuga "prrrrrrr....." autosõidu häält teha:) Tagaistmel vedelev katuseraam kinnitas, et tegu oli ikka meile mõeldud autoga. Masin oli pargitud kõrvuti "Tucsoni" sport-crossover mudeliga nii, et mugav võrrelda. Päris sarnased, Tucson lihtsalt Touringu kokkusurutud ja kõrgem versioon. Leidsime, et tegime õieti Touringut valides.

Saime end tüdimuseni autos lõbustada, lõpuks kobisime tagasi kontorisse kui tunni aja jooksul ikka veel müügitädi end näole ei andnud. Ta saatis just eelmisi ostjaid võtmed pihus välja ja astus siis ligi vabandades viivituse pärast ja küsides kas meil on mingeid küsimusi tekkinud. Oli jah: esiteks, kas katuseraami pakendi karpe peaks kaks olema kuna seal seisis peal "package 1 of 2" - ei sest neile oli lihtsalt tulnud 2 komplekti raame. Teiseks, kas ikka saame kaks võtit kaasa - jah muidugi. Kolmandaks, miks numbrimärgi klepsul on ainult selle aasta automaksu kleps - nende viga, annavad $74 selle raha tagasi.

Ja siis saabus suur moment, käidi leping välja mainides, et nad olid sunnitud mõningaid muutusi sisse viima. Ma juba hakkasin kopse õhku täis tõmbama aga õnneks viskasin pilgu lõppnumbrile enne kui jõudsin protestima hakata. See igatahes polnud muutunud, ehkki alghind oli tõusnud $800 võrra, seega tegelikule tasemele. Müügitädi hakkas meile numbreid seletama, kuidas ta lõpptulemuseni tuli ja uuris siis kas meil on mingeid küsimusi. Vaatasin kiirelt kaasale otsa ja ütlesin rõhutades, et MEIL ei ole mingeid küsimusi, oleme rahul. Olin nimelt märganud, et katuseraami hinnanumber oli sattunud valele reale, mistõttu meile tehtav hinnaalandus tõusis kokkuvõttes üle $2100, lisaks veel see $800'ne alghinna vahe viisakalt meile tehtava soodustuse otsa liidetud. Nii saame tuttuue 2012 aasta auto, millel on rohkem varustust ja ekstra katuseraam soodsama hinna eest kui eelmise aasta kasutatu eest küsiti.

Kirjutasime siva lepingule alla, andsime tsheki üle ja istusime autosse. Võtme pöördega käima, käik sisse ja garaazhist välja enne kui nad ümber mõtlevad. Nurga taga lasin kaasa välja, kes meie vana masina koju pidi sõitma. Lasin ta ette, et oleksin jaol kui miskit peaks juhtuma. Tegelikult muidugi ülemäärane muretsemine, Ford sõidab ilmselt veel mitutuhat km enne kui parandada vaja. Esimene mulje Elantras veidi pikemalt sõites oli positiivne, juhikohal tundus ruumi pigem rohkem olema kui vanas autos. Madalal kiirusel kostis mootorimüra rohkem. Gaas ja pidurid harjumatult tundlikud. Armtuurlaua sinine kuma meeldiv ja raadio asjalik. Eks ma kirjuta veel, kui oleme rohkem sõitnud.

Põhilised tehnilised andmed vastavalt Hyunday esindusele (Canadas pole ikka 2012 aasta mudeli infi veebis veel ülal):

Mootor: 4-cyl, 2.0L, 138hj bensiinimootor

Bensukulu, maantee/linn: 6.5/8.7 l/100km

Käigukast: Automaat-4 käiguline

Esirattavedu, 15 tollised rattad,

ABS ketas pidurid, Elektrooniline pidurdusjõu jaotus

Veojõu kontroll (traction control)

Elektrooniline stabiilsuskontroll,

Kliimasüsteem, kesklukustus, ...... jne

Valik ja Ostmis Strateegia

2011-10-01T10:53:00.012-04:00

MILLINE?

Kui oli selge, et vajame uut autot, osutus järgmiseks loogiliseks sammuks valiku tegemine, milline siis nende sadade erinevate mudelite hulgast. Kui paar viimast aastakäiku juurde lisada, laienes valik lausa tuhandeni. Et mitte lolliks minna taolise hulga juures hakkasin tähtsuse järjekorras erinevaid kriteeriume rakendama, et valikut kitsendada normaalseni.

Esimeseks kriteeriumiks oligi aastakäik: 2010 - 2012, mitte vanem, et ei peaks liiga kiiresti jälle autot vahetama hakkama. Teine valik puudutas auto suurust ja kandevõimet, mis ei saanud eelmisest eriti väiksem olla. Kolmas oluline moment bensukulu, sest nüüd kasutan autot iga päev 40 km töölesõiduks. Et kaks viimast kipuvad omavahel vastuolus olema tuleb nende vahel kompromiss leida. Viimane ja mitte sugugi väheoluline on muidugi hind, $25000 tundus olevat mõistlikuks ülemiseks piiriks.

Et need kõik ühe raksuga paika panna googeldasin internetis "best small wagon". Hinnangute andjaid on palju aga peale kolme nelja tuntuma üle vaatamist tundus valik langevat Hyundai Elantra peale. Ford kahjuks enam ei tooda seda tüüpi universaalkerega masinaid, mis mulle meeldivad. Elantra Touringu 2010 ja 2011 aasta mudelit soovitavad nii Consumers Guide kui ka mitmed teised ratingu agentuurid, kusjuures minu jaoks kolm olulisemat asja: mahutavus, töökindlus ja bensukulu olid eriti kõrgelt hinnatud.

Järgmine moment oli netist kuulutusi uurima minna. Vaatasin muidugi ka "trendikamaid" universaalkerega mudeleid nagu Audi, BMW, Subaru ja Volvo aga need kippusid minu hinnaskaalasse mahtuma alles alates 2008 - 2009 aastakäigust ja 70000km läbisõidust. Vinged küll ja ilusad vaadata aga tuletasin endale meelde, et autot on mul vaja eelkõige tööle, suusatama ja matkama sõiduks, mitte naabrite ees eputamiseks. Ei saa salata, et Hyundai juurde tagasi pöörates näris veidi hinges, no kellele ei meeldiks uhke Euroopa auto roolis istudes neiukeste pilke endale tõmmata:)))

Aasta, paar vanasid Hyundai Elantra Touringu mudeleid palju pakkumisel polnud, mis vihjas omanike rahulolule. Kes ikka tahaks kohe vahetama hakata kui masin meeldib. Enamus olid kas rendiautod või siis müügiesinduse masinad, mida klientidele proovisõiduks pakutakse. Neil on küll täisgarantii kaasas aga teadagi, et rentnikud ja katsetajad neile usaldatud vara suurt ei hoia. Hinnatase samas suht kõrge, $15000 - $18000 sõltuvalt läbisõidust ja aastakäigust. selle mudeli eramüüjaid oli terve Toronto peale vaid kaks tükki, neist ainult ühel vastuvõetav värv, sätendav titaanhall.

Eelmisel nädalal astusime koos kaasaga lähimast Hyundai esindusest läbi, et saaks autot oma silmaga näha ning katsuda. Meile näidati selle aasta mudelit, mis tundus igati kobe olevat. Proovisõidu leppisime kokku nädalalõpuks kuna ilm oli sajune. Tehti ka suht soodne hinnapakkumine uue auto peale, aga punase roolis ei kujuta end ette ka olulise hinnaalanduse juures. Neil kahjuks polnud sobivaid kasutatud masinaid, aga meie olime oma silmaga nähes ja käega katsudes saanud veendumuse, et see mudel sobib.

OSTMISE PROTSESS

Kodus mõtlesin, et milleks peaks mina vaeva nägema auto ostmisega. Osta on lihtne aga müüa kuradima raske nagu omast käest tean. Las müügimehed teevad selle töö minu eest ära, selle eest nad ju makstud saavad. Helistasin 7 - 8 esindusele (siin tuleb esile suurlinna eelis!) öeldes müügiesindajale et tahan Elantra Touringut osta. Tehku mulle oma kõige soodsam pakkumine aasta kaks vana kasutatud masina peale, naljapärast lisasin, et kui uus eriti soodsalt siis vaataksin ka seda võimalust. Pakkumised saatke minu emaili aadressile. Lisasin lõpuks, et helistan kümnele esindusele aga vaatama sõidan kahe kolme juurde, kes mulle kõige soodsama pakkumise teevad. Olen tõsine klient ja kavatsen nädala lõpuks olla uue auto omanik, ostan loomulikult sellelt kes mulle soodsaima pakkumise teeb.

Nii tekitasin olukorra, kus müügiesindused võistlesid niinimetatud "pimedas oksjonis" minu pärast. Kui tahtsid mind üldse oma müügisaali saada (eduka müügi vältimatu tingimus) pidid juba algatuseks sellise pakkumise tegema, mis teistest eeldatavalt oluliselt parem. Nii tuligi natukese ajaga pakkumisi, millest enamus suht ligidal kuulutuse hinnale aga kaks oluliselt paremad. Mõlemad paraku mitte väga lähedal, üks 20km läänes, teine 35 km põhjas.

Lähemal olev avaldas lisaks kasutatu soodsale pakkumisele ka arusaamatult odava uue masina hinna. See tundus liiga hea, et uskuma jääda, aga otsustasime eelmine nädalavahetus sinna kohale sõita, et proovisõitu teha ja müügimeestega juttu ajada. Muidugi oli plaanis ka teise kohta minna ja lõpuks infoga varustatult meie lähimast esindusest läbi astuda, sest seal oleks mul kõige soodsam teeninduses käia.

Reedel oli meeletu vihm, ei hakanud minema, laupäeval olin tööl ja jõudsime esimesse kohta kohale alles poole neljaks. Algatuseks tegime proovisõidud nii Elantra Touringu kui ka Tucsoniga, millest varem kirjutasin. Mõlemad meeldisid, raske isegi otsustada kumb rohkem. Tagasitulles istusime laua taha ja hakkasime hinnajuttu vestma. Selgus, et 2012 aasta Elantra pakutud hind polnudki eksitus. Tuliuue ja eelmise aasta 13000 km sõitnu hinnavahe oli vähem kui $100, ainult tuliuue eest tuleks $1500 "transporditasu" juurde maksta. Samas on 2012 aasta versioonil mõned lisajudinad nagu veojõu kontroll, stabiilsus kontroll ning natsa ekstra salongi mugavus funktsioone.

Läksime kaasaga välja arutama ja teistele müügiesindustele helistama, aga olime visiitkaardi koju unustanud. Uue hind tundus nii uskumatult hea (netist teadsin, et tegelik baashind peaks Touringul olema $800 kõrgem kui meie lepingus kirjas, kus kasutati vana 2011 mudeli hinda). Millegipärast polnud Hyundai enda canada veebilehel 2012 aasta Touringu kohta üldse infot. Otsustasime uue ostu lepingu alla kirjutada, sest ei kujuta ette, et saaks mujalt pea $2000 MSRP'st (manufacturers suggested retail price) ehk baashinnast maha. Keskeltläbi müüakse ameerikas uusi autosid umbes $500 odavamalt kui MSRP. Läksime sisse, kontrollisin üle, et andmed lepingus õiged (aasta, mudel, lisavarustus) ja kirjutasime alla ning maksime krediitkaardiga $500 sisse, mis siin lepingu sõlmimisel kombeks.

Terve nädal ikka kahtlesin, et miskit ei ole päris õige selle asja juures. Tehing tundus kahtlaselt liiga soodne olevat. Oleks teadnud, et ostan uut mudelit, oleks veidi teisiti käitunud. Siin on olemas tasulised veebilehed, kus saad teada hinna, mille edasimüüja peab tehasele maksma (kaasa arvatud igasugu boonused ja "salajased" tagasimaksed). Olles varustatud sellise infoga, ei saa keegi sul nahka üle kõrvade tõmmata. Normaalseks kasumiks peetakse 3 - 5% sõltuvalt mudeli nõutavusest. Aga vahel saab soodsamalt, kui diileril vaja kvartalilõpu plaani täita. Kokkuvõttes maksab ainult lihtsameelne või rikas MSRP uue auto eest. Uue auto ja üldse auto ostmise kohta on kirjutatud lausa mitmeid raamatuid. Ei julge nüüd takkajärgi lugeda, äkki saan teada mis kõik valesti tegin ja kui palju veel oleks odavamalt saanud:)

Numbrid ja meenutused

2011-09-30T21:26:00.007-04:00

Vahel paistavad pisikesed numbrid niiiiiii .... armsad! Eriti kui neid odomeetri peal vaadata:))) Ülemisel pildil meie vana auto armatuurlaud koos läbisõitu näitava numbriga 201123 km, alumisel tutika kahe kohaline kilometraazh 73 km, millega ta Hyundai esindusest endale saime. Koju sõiduga oleks peaaegu ühe numbrikoha juurde keevitanud. Seega istub nüüd füüsiliselt meie maja ees minu elu esimene tuliuus auto, seni olen aruka inimesena vaid kasutatuid ostnud:)

Selle koha pealt vaadates tundub nagu oleks nõuka ajal elu üsna normaalne olnud. Isal oli sama vanuseni jõudnuna juba kaks uut autot või õigemini zhigulit ostnud. Samas ei maksa unustada paradoksi, et tol ajal olid keskmiselt kasutatud autod kallimad kui uued. Kui jutt juba ajaloole läks siis meenub, et õllepudel maksis 33 kop, ehk 120 rublase keskmise kuupalga eest saanuks osta 360 õllepudelit, õlut ennast lausa 900 pudeli jagu, ehk 450 liitrit kuna tagastatav pudel maksis tervelt 20 kop!!! Siin saaks keskmise netokuupalga eest osta nii 1000 samasuurt pudelit, ehk 500 liitrit õlut (pudeli maksumus on tühine). Järeldus: elu on praegu Canadas pea sama hea kui Nõuka ajal Eestis:)))

Viimasel pildil istun meie uues masinas sellise ilmega nagu oleks kooki moosiga pakutud:) Ei saa salata, et tuju hea, osaliselt põhjustas selle ootamatult soodne viimase hetke muutus hinna ja mudeli kombinatsioonis. Koju sõites vaatasin hoolega, et ei kriibiks teist tipptunni liikluses:) Esimene silmatorkav kogemus puudutab mootori võimsust, mis jääb vanale autole tuntavalt alla. Noh ja siseviimistlus pole ka nii luksuslik kui vanas masinas, palju plastmassi. Aga muidu on loomulikult uus etem. Tegu ju ikkagi Koreas Euroopa turu jaoks toodetud Hyundai i-30'ga, mis Ameerika variandist oluliselt erineb. Olengi nüüd Korea fänniks hakanud:)

Contagion

2011-09-27T15:20:00.007-04:00

Hiljuti tuli kinodesse järjekordne katastrooffilm "Contagion" kiirelt leviva tapva viirusnakkuse teemal. Meie peres on vist lahti pääsenud selle mutantvariant, mis mikrobioloogia printsiipe rikkudes hüppab ilma mingi pingutuseta liigilt liigile. Ainsaks positiivseks momendiks fakt, et seni piirduvad sümptomid ägeda aevastamise, väsimuse ja kerge palavikuga.

Haiguse tõi majja ei keegi muu kui koer. Paar nädalat tagasi hakkas asja eest teist tagant aevastama. Esialgu tegi see nalja, sest polnud varem näinud, et koer selliselt "Atsihhh.....!!!!!" inimese moodi aevastaks. Aga kui asi kestis mitu päeva ja loom kippus ka loiuks jääma ning keskmisest rohkem vaibal külitama, muutusime murelikuks. Nähes, et ta keelega tihtipeale üle nina tõmbas tuli meelde vanaemalt kuuldud tarkus, et koer on tõbine kui nina kuiv ja soe. Ilmselt proovis loom keelega limpsides haistmismeelele olulist niiskust ninal säilitada.

Plaanisime teda juba loomaarstile viia, aga siis tuli nädalavahetus ja peale metsajalutuskäiku paistis looma olukord parem olema - värske õhk aitab isegi koera. Esmaspäeval konsulteerisin karate trennis tuttavat loomaarsti ja too arvas sümptome kuuldes, et asi pole hull kui loom vahepeal ikka joosta jaksab. Järgmine päev töölt koju tulles kuulsin jälle aevastust, aga seekord seljatagant, ehkki koer tuterdas mu nina all. Ringi pöörates nägin meie pisemat karvanuustikust kassi postil imestunud olemisega istumas, endal selline ilme näol, et mis see siis nüüd oli.

Mõned päevad olid meil kaks köhivat kodulooma, koeral andis see järgi samas kui kassil läks asi hullemaks. Sellega asi ei piirdunud, sest peagi otsustas ka teine kass kampa lüüa, ning meil oli kodus kaks teineteise võidu aevastavat kassi. Koera olukord oli enam-vähem normaalseks muutunud ja seetõttu ei muretsenud eriti kasside pärast, küll läheb üle. No muidugi otsustas viirus lõpuks järgmisele liigile hüpata. Nädalavahetusel hakkas kõigepealt vanem plika turtsuma ja esmaspäeval noorem. Mõlemad kurtsid väsimust, palavikku siiski ei tundunud olevat ja koolist koju me neid ka ei jätnud. Las viivad teatepulga edasi, ega meil kahju pole:)

Tegelt nad polnud õieti haiged, rohkem nagu loiud ja tihedalt aevastavad. Sai koer terveks ilma loomaarstil käimata, saavad lapsed ka:) Nüüd oleme meie kaasaga järjekorras. Ootan lausa põnevusega, millal mulle see koduloomade aevastustõbi kallale tuleb, täna juba andis sutsu lootust - töö juures köhisin kaks korda:) Oma elektroonilist kohalkäigutabelit uurides avastasin, et mul on õigus kolm pool nädalat haige olla, olen kogu uues töökohas viibitud aja jooksul vaid kaks haiguspäeva välja võtnud. Atsihhhhh....!!!!!

Vana Auto

2011-09-25T10:43:00.006-04:00

MIKS ?

Kõigepealt selgitaks põhjusi, miks uus auto sai ostetud. Peamiseks muidugi vana auto iga ja seisukord, kus tema liikumas hoidmiseks kipub kuluma rohkem raha kui uue auto liising. Oleks autodega tegelemine minu hobi või isegi kui mul poleks auto alla ronimise vastu midagi, peaks seda masinat veel paar aastat, sest nii mootor kui käigukast tunduvad olema tipp-topp korras. Foori taga seistes on mootor nii vaikne, et vahel viskan pilgu tahhomeetrile veendumaks, et too ikka töötab. Heitgaaside test on olnud pea samal tasemel, mis uuest peast ja mingisuguseid vedelikke ei tilgu läbi. Pildi peal näeb teine nii hea välja, et äkki ei raatsigi ära anda:) Kui keegi huvitatud, annan väga soodsalt ära, aga paluks nädala alguseks teada anda!

Miks siis ikkagi sellest loobuda. Alustan ehk momendist kui eelmine esmaspäev sai masin Fordi ülevaatusele viia. Selgus, et probleeme on siiski parasjagu ja nende täielik lahendamine maksaks kopsaka summa. Esiteks muidugi õhujahutaja, mis suvel otsad andis - $1500. Teiseks esirataste laagrid, mis undavad ja kindlasti vaja vahetada - $600. Parempoolne munakas, mis sai paugu kui kiirteel täiega ootamatust august läbi uhasin, hea et ratas ära ei tulnud - $300. Kogu esimene varrastesüsteem logiseb, pole just hädapärane vahetada aga aasta paari jooksul kui vaja teha neelaks oma $600. Käigukasti hooldus - $200. Tagumiste pidurite trumlid vajavad vahetust, radiaator ja kogu voolikute ning kinnitite süsteem vajaks putitamist. Siis veel ports pisiasju nagu käsipidur, paar läbi põlenud lampi, õhufilter, automaatlukustus, kruvi kummis, ... lisaks muidugi ilmuvad esimesed roosteplekid siin-seal kerele.

Kokkuvõttes kuluks üle $3000, et masin korralikult liikuma saada, kui lasta teistel teha. Hädapäraselt ise nokitsedes ja odavamaid remonditöökodasid kasutades saaks ilmselt $1000 hakkama. Noh õhujahutaja/ventilaatori probleemi lahendasin nii, et sikutasin õhujahutaja kompressorit pealelülitava relee välja ja nüüd käib ventilaator ilma õhujahutuse kompressorit peale lülitamata. Kuidas sellele tulin on omaette õpetlik lugu:

Alustuseks rõhutan, et autode alal olen võhik, kõik mis tean olen netist lugenud või kasutajajuhendist vaadanud. Taurusel on õhujahutaja standardvarustuses, mistõttu üks pearihm ajab kõiki aparaate nagu veepump, kompressor, ... ringi. Kui üks neist kinni jookseb hakkab rihm vastaval kettal libisema ja suitsema ning põleb lõpuks maha, mis oleks peaaegu juhtunud kui suvel ventilaatori peale lülitasime. Paraku on ventilaator ja õhujahutaja kompressor elektrooniliselt kokku ühendatud nii, et kui ventilaator peale lülitada hakkab ka kompressor käima ehkki jaheda ilmaga selleks mingit vajadust pole. Põhjus olevat selles, et kui kompressor terve talve ei käi siis suveks on ta kinni kiilunud.

Igal juhul kapotikaant tõstes ja olukorda lähemalt uurides (plika lülitas ventikat peale ja maha) selgus, et kompressori veoketas, üle mille rihm jookseb, käib kenasti niisama libisedes ringi. Alles ventilaatori pealelülitamine sunnib teda kompressorit ringi ajama, järelikult peab seal miskisugune sidur olema. Interneti pakutud lahendus oli kompressor maha võtta ja tavaline konsooli otsas olev ketas selle asemel panna, vastav jupp oli isegi $45 eest müüa. Mina aga mõtlesin, miks kogu seda vaeva näha, kõik mis vaja, on sidur kuidagi teovõimetuks muuta, et ta ei haagiks kompressorit taha kui ventikas peale lülitada.

Jälle nina kapoti alla ja oligi selge, siduri külge jookseb juhe kontaktiga, mis ilmselt juhib tema tegevust. Kui see juhe lahti sikutada, peaks probleem olema lahendatud, sest sidur ei saa signaali peale lülituda isegi kui ventikas käima panna. Siis tärkas pähe mõte visata pilk kaitsmete ja releede karbile. No muidugi oli seal ka relee, mis lülitab kompressori siduri peale. Sikutasin selle välja ja $1500 probleem oligi lahendatud. No mitte päriselt, sest õhujahutaja ei tööta aga ventikas, mis on oluline, vähemalt funksib. Käsipiduri probleemi lahendasin alumiiniumitüki trossi kinniti vahele keeramisega, vähemalt mõneks ajaks ok. Aga siis sai isu otsa, laagreid ja munakat ei viitsi ette võtta, pealegi pole vastavaid tööriistu.

Ja kui ka kõik parandatud ei muuda see fakti, et ikkagi tegu vana autoga, millel iga moment mingi judin võib üles öelda ja mind tee peale jätta. Fordi esindusele maksin 100 ülevaatuse ja õlivahetuse eest, ning ütlesin, et ei soovi muid parandusi, panen selle peale kuluva raha pigem uue masina sisse! Järgmises postituses kirjeldan kuidas uut autot hakkasin otsima.

Tuliuus Auto

2011-09-24T21:50:00.007-04:00

Jah, sain selle tembuga hakkama, mida kunagi sai lubatud mitte iialgi teha. Nimelt ostsime endale uue aga mitte vähekasutatud auto nagu seda siiamaani olen teinud. Tegelikult just tuliuue, sest Hyunday Elantra Touringu järgmise ehk 2012 aasta mudeli teise toodanguvooru esimesed autod just jõudsid Canadasse, mis oli ka ilmselt mõningase hinnasegaduse põhjuseks.

Enamasti on majanduslikult kasulik osta aasta-kaks vana autot, millel hind juba poole peale kukkunud aga tarbimisväärtus suht vähe kannatanud. Seekordki vaatasin ennekõike vähekasutatud autosid aga rohkem naljapärast sai diilerilt ka uue hinnapakkumine küsitud. No ja kui selle sain olin veendunud, et ta eksis ega pööranud suuremat tähelepanu emailile. Kohapeal tegime proovisõidu kasutatud masinaga ja proovisime rohkem naljapärast alumisel pildil olevat Hyunday Tucsoni nimelist sportlikku maasturit. Mõlemad olid mõnusad sõita. Välimuse poolest on sarnased, üks lihtsalt veidi "saledam" kui teine. Nii tehnilised näitajad kui vaatlejate kiitvad hinnangud sarnased, Tucson $4000 kallim.

Hinna peale juttu viies selgus, et tuliuue hinnanumber oli endiselt uskumatult soodne. Mõtlesime momendi ja sõlmisime lepingu uue Elantra Touringu või Tucsoni ostmiseks tingimusel, et esmaspäeva hommikul teatame lõpliku valiku. Võrreldes teiste diilerite poolt pakutud ligi $2000 soodsamal hinnanumbril on igatahes allkirjad all nii, et see ei saa muutuda. Momendil kaldub valik Elantra Touringu poole. Eks annan teada kui masin käes. Kavas ka pikemalt blogida miks ja kuidas see automuretsemise protseduur käis ning miks just selline sai sadade erinevate mudelite hulgast valitud.

Varahommikune Vahetus

2011-09-18T11:04:00.005-04:00

Eelmisest nädalast rakendati meil tööl uus tööaegade süsteem. Vahetusi on tervelt kuus: kaks hommikust 06:00-14:00 ja 08:00-16:00, kaks lõunast 14:00-22:00 ja 16:00-24:00 ja kaks öist 22:00-06:00 ja 24:00-08:00. Kõik pidid andma sisse oma sooviavalduse, mida nad tahavad. Kas said seda, mis soovisid sõltus ametiühingu staazhist, kui kohad täis tuli mingi teine valida. Minul staazhi vaid veidi üle aasta aga siiski sain enda jaoks parimasse vahetusse, mis tähendab varahommikust 06:00-14:00.

Põhjuseid, miks ma just niisugust tööaega soovisin on mitu. Esiteks muidugi on hommikune vahetus ainus, mille korral saad normaalse unerezhiimi juures perega koos olla. Öist ei tahaks kuidagi, inimene ikkagi päevaloom, kes pimedas harjunud puhkama. Olen küll mõned korrad öösel ületunde teinud, kord kaks kuus on see võimalik topelttasu eest aga rohkem ei tahaks. Lõunane on täiesti välistatud kuna peret ei näeks üldse ja karate trennis ei saaks ka käia. Varahommikune kella kuuese algusega on parim kuna väldin kurikuulsaid Toronto liiklusummikuid, mis algavad poole seitsmest hommikul ja kestavad lühikese lõunavaheajaga kaheksani õhtul.

Tekib küsimus, miks siis kõik ei taha seda vahetust. Õnneks on inimesi erinevaid ja seega palju põhjusi miks eelistatakse lõunast või õhtust vahetust. Mõned ei tahagi naisega samal ajal kodus olla:), teised leiavad, et selline aeg on hea põhjus lastega jamamisest kõrvale hoida, kolmandad just laste pärast on lõunases vahetuses hoides neid hommikul, et ei peaks aeda viima või lapsehoidjale maksma, neljandatele lihtsalt meeldib suht lihtne öötöö ja selle eest saadav lisatasu.

Aga esimese nädalaga olen varasema tõusmisega harjunud ja super rahul selle valikuga. Tõusen 05:15, panen kohvi peale, riidesse, näo ja hambapesu, kiire banaan hambu, õhtul valmis pandud toidukott ja läpakas ning lugemine kaasa ning istun autosse 5:35. Sõidu ajal rüüpan termostassist värsket kohvi ja naksan võileiba peale, tööle jõuan 05:55. Kuuest kaheksani on minu aparatuuri ülevaatus ning testimine planeeritud. Kaheksaks ametlik päevatöö tehtud. Lähen kohvikusse hommikusöögile ja loen lehti või kaasavõetud ajakirja/raamatut.

Järgijäänud aja aitan siin seal teisi, käin lõunal, surfan läpakaga netis, loen, ... ühesõnaga ootan millal kell kukub, et kahe ajal uks kinni lüüa ja koju sõita. Viiest päevast vaid ühel oli paariminutine ummik, muidu lasin kogu maantee osa üle 100 km/h jõudes koju 20 minutiga. Varem kulus selle peale kaks korda kauem aega. Ja nüüd on pea terve päev veel ees. Väga mõnus tunne, iga tööpäev oleks justkui laisk nädalavahetus, kui alles kahe ajal pildi ette kerid:) Vahel teen pooletunnise uinaku enne kui lapsed koolist saabuvad. Magama minemine on siiski varsemaks nihkunud, tuled lähevad meie peres nüüd juba üheteist ajal maha. Ei miskit muud kui loodan, et pealinnas ei tule kellelgi tarkpeal mõtet midagi muutma hakata ja sellist mõnusat töörezhiimi pea peale keerata. Paraku kipub see tihtipeale just nii olema, sest peakontoris pole neil ju oma kõrgete palkade õigustamiseks miskit muud teha:)))

Joodiku Surm

2011-09-17T14:21:00.007-04:00

Laupäevane lõunaaeg, ilm ilus päikseline, +20C sooja, nokitsen rahulikult aias selle kui teise asjanduse kallal, mis vaja parandada või muidu korda teha. Et töö paremini jookseks avan õllekese ja limpsin seda vähehaaval. Kodus tavaliselt olen esteet ja joon eeljahutatud õllekannust või klaasist, millegipärast tundub maitse parem:) Võimalik, et lihtsalt kujutan ette aga mulle meeldib vahel niimoodi "viisakalt" juua. Tegu nagu omaette rahustava teraapiaga:) Kallad õlle klaasi, vaatad kuidas vaht peale tõuseb, klaas jahedusest uduseks tõmbab ja siis see esimene lonks, mmmm.....

Klaas sai poole aialaua parandamise jooksul tühjaks, panin ta lauale ega hakanud enne uut õlut tooma kui töö lõpetatud. Kui viimane kruvi kinni keeratud ja laud uuesti püsti viskasin igatseva pilgu üksi laual kurvalt seisva klaasi peale. Aga ei olnud ta sunnik sugugi kurb ega üksi, vahepeal ahjualune kohale ilmunud, kes pikkade sõõmudega viimast tilka põhja pealt lurpis. Alkohol oli ilmselt mõjuma hakanud, sest elukas vajus külili ja luristas selles asendis edasi. Läksin tuppa fotoka järgi, et fotosüüdistus saada. Tagasi jõudnuna avastasin, et putukas oli vahepeal juua täis peaga magama jäänud ja õlle põhja sisse ära uppunud. Siit moraal: Ei maksa ennast silmini täis juua ka siis kui kärakat tasuta ja piiramatult käepärast, võib kurvalt lõppeda!

Samsung

2011-09-14T18:44:00.003-04:00

Viimasel ajal on meie pere Samsungi firmale päris heaks kliendiks olnud. Esiteks sai vanem laps Google firmamärgi all müüdava kuid Samsungi poolt toodetud Nexus S mobla omanikuks. Nüüd oli kaasa kord endale sellelt firmalt mänguasi osta milleks pesumasin wf220. Olime juba ammu plaaninud uut osta, sest vana ei pesnud enam korralikult. Viimaseks tõukeks sai fakt, et pump läks läbi, ei viitsinud isegi uurima hakata kas saaks seda parandada. Olin ta niikuinii kasutatud peast kohe sisse kolides tasuta saanud, sest mingi laopood, kust ostsin, pani uksed kinni enne kui Visa kaardilt raha maha tõmmati. Too vahetas välja masina, mis koos majaga tuli ja olles pea täpne koopia mulle lapsepõlvest tuttavast ümmargusest ja käsirullkuivatiga masinast.

Üllatav, et Samsung niivõrd erinevaid produkte heal tasemel toodab. Ostmisele eelnes netis surfamine, milles mina ei osalenud. Usaldasin kaasat, et küllap tema teab mis tahab. Mingil põhjusel oli üheks valikukriteeriumiks eestlaetavus, ehkki pealtlaetavad tükk maad odavamad ja minu arust ka mugavam sealt pesu kätte saada.

Hind oli küll üllatavalt kõrge, aga Searsi kaubamajas parasjagu sooduspakkumine, mistõttu saime ta $200 odavamalt. Hind $699 pluss maksud $100 ja kojutoomine $60. Masin oli just sent liiga lai, et minu Fordi mahtuda. Mehed tassisid lisaks kohaletoomisele selle raha eest vana välja ja uue sisse. Tegime kohe katsepesu ning peale mõningaid ärevaid momente kui peale sissejuhatavat meeleolukat muusikat:) masin minutiks vait jäi, hakkas asi liikuma. Vett paistab see tõepoolest vähe kasutavat ja pesu läheb ka puhtamaks kui vanaga. Oleme rahul! Järgmisena peaks autot vaatama, kahju et Samsung neid ei tee:) Vist peab tõsiselt mingit Korea marki uurima, viimasel ajal on selle maa tooted siin hea kvaliteedi kuulsuse omandanud.

Muinasjutumets

2011-09-13T19:56:00.009-04:00

Sellisena kujutasin lapsena ette vendade Grimmide õudusmuinasjuttude metsa. Pildil on looduskaitse alal pisikese jõe orus asuv Torontost umbes 70 km loodesse jääv elupuu ürgmets. fotot ei ole miskit moodi töödeldud, igasuguste värvide puudumine ilmselt tekitabki teatava õõvastustunde, sugugi ei imestaks kui siin nõiad või trollid elaksid:)

Aga kui tähelepanelikumalt vaadata on siiski märgata tillukesi eredaid värvipritsmeid selles must-hall-valges maastikus. Mitmesugused kummalise välimusega marjad ja seened kasvavad isegi taolise metsa all. Samas ei olnud julgust ühtegi neist maitsmiseks suhu pista.

Leegionid

2011-09-10T17:19:00.005-04:00

Ehkki pole viimasel ajal lugemist unarusse jätnud, ei ole olnud viitsimist loetud raamatuid blogis kommenteerida. Sel nädalal lõpetasin ühe, "Anna mulle tagasi mu leegionid" (Give me Back my Legions!) mis minu arust väärib ära märkimist. Olen alati nautinud ajaloolisi romaane, ja seekordki ei pidanud pettuma, ehkki haarasin ta raamatukogu riiulilt pelgalt kaanepildi põhjal. Nii esi kui tagakaanel ilutses rooma sõdalase kujutis. Autor Harry Turtledove tuli nagu tuttav ette aga ei arva, et oleks varem ühtki tema teost lugenud.

Romaani tulipunktiks on meie ajaarvamise 9 aastal toimunud germaanlaste ja roomlaste vaheline Teutoburgi metsa lahing (Schlacht im Teutoburger Wald), mis ajaloolaste arvates osutus omamoodi pöördepunktiks tolle aja tsivilisatsioonide kokkupõrkel. Rooma impeeriumi aeglase kuid kindla kokkutõmbumise ja lõpuks sajandeid hiljem lagunemise esimeseks vihjeks. Kui palju oleks maailm teistsugune välja näinud oleks lahingu tulemus teistsugune olnud ei saa kunagi teada. Arvatavasti oli selle sündmuse mõju ajaloo kulule määrava tähtsusega. Muidugi on selge, et taoliseid pöördepunkte on alati olnud ja tuleb edaspidigi, kusjuures tegu võib olla palju vähemtähtsate sündmuste kui lahingutega. Lahing ise on võrreldav venelaste esimese Groznõi rünnakuga, kus nood linnas tshetsheenide seatud lõksu lihtsameelselt ja ülbelt vastast alahinnates sisse sõitsid kaotades ligi 400 tanki ja soomustransportööri ning tuhandeid sõdureid. Ja kui ärplema hakata võiks isegi mainida, et 1200 aastat hiljem tegime saksa rüütlitele Ümera all vägagi sarnase triki!

Tagasi raamatu juurde. Põhitegelasteks on Germaanli hõimude juht Arminius ja Rooma keisri Augustuse Germaania provintsi valitsejaks saadetud Publius Quinctilius Varus. Nende omavahelise suhte analüüs, eriti põhjused miks roomlane usaldas Arminiust mitte aga teisi roomasõbralikke germaanlasi on raamatut läbivaks teemaks. Varus ei võtnud kuulda isegi oma sõjameeste nõuandeid, mis lõpuks talle saatuslikuks sai. Nii tegelased kui kirjeldatud sündmused on tõesti olemas olnud ja toimunud. Et tegu on romaaniga, siis loetavuse huvides üht teist juurde lisatud või veidi muudetud. Palju muidugi autori ettekujutusvõime vili, aga mis teha kui ajaloolisi dokumente on suht vähe säilinud ja nendegi objektiivsus küsitav. Nagu heaks tavaks ei saa läbi ilma armastusloota, mis õnneks siiski suht pealiskaudselt kirjeldatud.

Huvitav võrdluspunkt tekib praeguse aja impeeriumide ja nende poolt allutatud rahvaste arusaamiste võrdlemises tolleaegsetega. Just sama moodi ei saa aru roomlased, miks ometigi metsikud ja barbaarsed germaanlased ei taha rooma riigi alamateks saada, et kõiki "tsivilisatsiooni hüvesid" nautida. Germaanlased jällegi peavad maksude kogumist labaseks röövimiseks kus tugevam võtab jõuga nõrgemalt raha ja asju. Lisaks teevad roomlased seda eriti küüniliselt võttes iga aasta parasjagu, et järgmine aasta oleks jälle võtta. Rooma riigi poolt vastu pakutavaid "hüvesid" germaanid paraku üldse ei hinda, vabadus on olulisem.

Mäletan, et 20 aastat tagasi olime meiegi valmis vabaduse nimel kartulikoori närima. Hea et nii ei läinud, aga küll see mälu on lühike, sest praegu hädaldatakse pisiasjade üle millest tol ajal ei osatud unistadagi. Eriti häirib mind virisemine stiilis "Kas sellist Eestit me tahtsimegi". No kurat, meil on lõppude lõpuks demokraatia: kui tahtsid teistsugust siis vali see partei, kes neid vaateid esindab. Jälle kisub jutuvanker teisele teele:)

Kokkuvõttes avastasin endale autori, kelle ajalooteemalised raamatud mõnusaks ajaviiteks. Ristikivi või Waltari tasemele ta ei küüni aga tugeva nelja paneks ma küll. Võin soovitada neile, kellele ajaloolised romaanid meeltmööda.

Pesukaru ja Viinamarjad

2011-09-08T23:39:00.008-04:00

Kui õieti mäletan siis koolis pidin kunagi lugema vana vene valmi pealkirjaga Rebane ja Viinamarjad". Siin Canadas on küll rebaseid aga nagu ka vene reinuvadereid viinamarjad neid ei huvita. Kui valmi uskuda, siis hapud olla olnud. Samas näitavad patoloogiliselt suurt huvi üles pesukarud ehk raccoonid nagu neid kohaliku nimega kutsutakse.

Pesukarud näevad küll kenad välja aga on kohalikele aiapidajatele lausa nuhtluseks, sest õgivad kõiki aiasaadusi mis vähegi magusamad. Viinamarjad on nende lemmikuks ja seetõttu kõik kohalikud istandused elektritaraga piiratud. Mina paraku ei saanud endale seda lõbu lubada, sest kui näiteks elektri või kaablifirma tehnik peaks sutsaka saama on jama kui palju. Esimestel aastatel rüüstas pesukarupere meie aprikoosipuu nii põhjalikult, et too kuivas ära. Viinamarjadelt on nad alati käinud matti võtmas. Alumisel vasakpoolsel pildil eilse rüüstekäigu tulemus, parempoolsel korjatud marjad ja maas hunnikus eelmise öö jäänused looma pidusöömast.

Algul kui istikud väiksemad, katsin need tugeva peene võrguga, mida loomad ei saanud katki närida. Siis sain enamuse saagist ise süüa, ehkki osa suutsid nad ka läbi võrgu ära lägastada. Peagi kasvasid neli istikut nii pirakaks, et enam võrguga ei kata. Olen üritanud kasutada mitmeid eri meetodeid alates aiavoolikuga loomade pritsimisest kuni suusakepiga torkimiseni. Probleemiks on see, et siis pean öösel õue minema, sest need elukad käivad ainult pimedas vargil.

See aasta olen peaaegu käega löönud, mistõttu umbes kolmveerand saagist tuli maja taga luuaga maast kokku pühkida ja ämbritega komposti viia. Seal toimub sihuke kihin ja käärimine, et kõik ümbruskonna äädikakärbsed parvena kokku lennanud. Loodetavasti ei saabu varsti ka kohalikud parmud toore veini aroomi peale:) Olen ikka mõni öö pesukarudega võitlemas käinud aga täna sai kõrini ja läksin korjasin nii küpsed kui pooltoored marjad vähemalt maja taguse istumiskoha kohalt ära.

Peale sorteerimist, kus umbes pooled kaduma läksid, sai kaks parajat kausitäit mahla valmistamiseks ja üks eriti ilusate kobaratega niisama nahka söömiseks. Kaasa pani õhtul mahlamasina pliidile ja peagi sorises värske nektar potti. Kahjuks ei oska veini teha, muidu valvaks palju karmimalt. Selline asi hakkaks küll südametunnistuse peale kui teaks, et raccoonid veinitoorainet raiskavad. Sel teemal olen ka varem bloginud.

Topeltjärelsünna

2011-09-04T21:06:00.004-04:00

Eile oli meil kahekordne järelsünna lastele. Kutsutud siinsed eesti tuttavad, hea põhjus kokku saada, kohalikke uudisi vahetada ja niisama omavahel lobiseda. Ilmaga läks omajagu huvitavalt, septembri kolmandal kuupäeval oli sooja üle +40C kui koos niiskusindeksiga mõõta. Õhtupoole andis palavus järgi nii, et maja taga õues sai ilma aiavoolikust kastmata istuda. Õnneks ei tulnud lubatud äikesetormi, suuremad pilved läksid kahelt poolt mööda.

Nii toimuski põhiline istumine tagaaias kuni ootamatu ägedusega sääserünnak naised tuppa ajas. Mehed mõmisesid õllede taga edasi ja pea kohe olid ka sääsed läinud. Ei vasta vist tõele, et naistel kibe veri, pigem vastupidi:) Tuppa kohvi peale panema minnes selgus, et kogu naiste kari istus teleka ees ja vahtis Eesti järjekaid. Lapsed allkorrusel arvutite taga mängimas. Kui kohv valmis, lasti pirakal shampapudelil kork minema, pisike laul ja klaasid kõlisema. Vanem laps, kes sai 16 katsus keelega shampat aga tegi väga virila näo pähe ja haaras hoopis Mango mullijoogi järele. Mõtlesin, et mina selles vanuses luristasin juba õlut aga muidugi mitte vanemate nähes:)

Noh üritus tehtud ja linnuke kirjas, pole piinlik jälle veidi aega teiste tuttavate pidudele minna:))) Mulle nimelt meeldivad seltskondlikud üritused, aga ise ei viitsi kuidagi korraldada. Seda juba teismelise ajast peale, sest korraldaja oli ikka see, kes teiste laga pidi hommikul koristama, tore kui mõni heasüdamlik neiuke appi jäi. Praegusel ajal muidugi on seltskond viisakam, või siis lihtsalt vanemaks jäänud:) Aga poes käima, toitu tegema, organiseerima, koristama ja nõusid pesema peab ikka ise. Seekord küll pääsesin kergelt, seoses laupäevase tööpäevaga, kaasa ja esimest korda ka lapsed olid põhitegijad. Toit oli jälle suurepärane, eriti kaneelirullid ja krevetisalat, tänud emmele!