Tuesday, January 28, 2014

Jaapan-16 Gyoen aiad, Narita ja kojulend

"Puuke" Gyoen aedades :)
Ajasin, end varakult üles, et viimasest päevast võtta nii palju kui annab. Kasutasin võimalust ning hüppasin dushi alt läbi sel ajal kui naispere mõnuga põõnas. Korkisin hommikuse õlle ja pakkisin asjad kokku, hea kui liiga palju kraami pole. Kogu selle kolistamise peale keeras ainult Christina külge aga põõnas temagi edasi. Vanem plika tudis sügavalt kui beebi nagu pildilt võib näha.

Otsustasin igaks juhuks lennuväljale suunduva kiirrongi piletid kinni panna, ikka kindlam tunne. Selleks oli vaja kohalikku jaama jalutada, et kassas broneerida. Hommikune linn vaatamata pühapäevale juba ärkvel, eelmise õhtu laga enamasti koristatud. Kassas oli ootamatult saba, mis aga suht kiirelt liikus, näitasin meie abonentpiletid ette ja sain neli rongipiletit Naritasse. Väga täpselt kasutasime oma abonente, sest täna oligi nende kehtivuse viimane päev.
Magus hommikune beebiuni 18'dal sünnal

Tagasi tuppa jõudes leidsin uniselt uimerdava seltskonna. Sel ajal kui nemad oma asju kokku panid sõin hommikusöögiks eelmisest õhtust üle jäänud mereande ja sushisid. Kuna külmkapis leidus õige mitu õlut, neelasin teise purgi nahka, siia ei saa ka neid jätta. Sushi ampsude ja õllelonksude vahepeal vestlesin kaasaga kandes ette, et viimasel päeval oleme kõik elus ja terved ning tagasilennuks valmis. Tegelt päris terved polnud, Christina oli ilmselt Fuji ronimise ajal külma saanud ja tundis end õige sandisti.

Shibuya jaamas pakke valvamas
Poole üheteistkümneks olime valmis, elamine koristanud nagu viisakatele inimestele kombeks. Jalutasime Shibuya jaama, et oma seljakotid pakihoidlasse susata ning siis linna peale uitama minna. Lennujaama rong pidi väljuma alles kolmveerand kaks. Paraku selgus ebameeldiva üllatusena, et rongijaamas on küll paar automaatset pakihoidu aga esiteks liiga vähe, sest vabasid praktiliselt polnud ning teiseks liiga pisikesed, meie seljakotid poleks kuidagi sisse mahtunud.

Istusime jaama maha arutamaks mis ette võtta. Pakkusin välja, et valvame vahetustega siis saavad teised vahepeal ringi käia. Aga Christina mainis, et ei taha niikuinii kuhugi minna, sest tunneb end nii viletsalt, oli nõus kogu aja pakkide juures kükitama. Tõime talle lohutuseks veidi head-paremat näksi ja läksime laiali. Lapsed tahtsid Harajukus ja Shibuyas shopata, et viimast raha sirgeks lüüa, mina otsustasin Shinjuku Gyoen aedadesse jalutama minna. Leppisime kokku, et keegi ei tohi kaduma minna, muidu saab emme pahaseks. Astusime samale rongile, kus ka allolev pilt võetud.

Plikad astusid Harajuku jaamas maha, mina sõitsin ühe peatuse edasi Yoyogi jaama, mis tundus kaardi järgi Gyoeni aedadele kõige lähemal olevat. Astusin üle tee ja võtsin enam-vähem õige suuna. Paraku olid tänavad suht ebamugavate nurkade all, pidin parasjagu põiklema, aeg-ajalt mobla GPS'i piiludes, et kursist mitte kõrvale kalduda. Õnneks nägin pisikest nurgapoekest, kust janukustutaja haarasin. Sihukese palavusega peab vedeliku taset organismis hoidma ja õlu sobib selleks hiilgavalt.

Gyoen Aedade plaan
Jõudsin miskit parki piirava raudaiani, GPS väitis, et tegu Gyoen aedadega. Minu ettekujutus aedadest on küll tonks maad erinev, Eesti mõistes lähimaks vasteks oleks ehk Kadriorg aga suuremas mastaabis. Tarast kuidagi üle ei saanud isegi kui oleks julgenud proovida. Jalutasin pargi serva mööda edasi ja otsustasin, et kui 10 minutiga sissepääsu ei leia hakkan tagasi astuma.


Õnneks siiski sattusin väravale, kus tuli 200 jeenine sissesaamismaks tasuda. Odavamalt kui purgi õlle hinnaga lunastasin pääsu järjekordsesse imelisse Tokyo kesklinnas asuvasse parki. Vaatamata pühapäevasele päevale polnud inimesi, kuidagi kõhe ja kummaline keset miljonilinna sagimist sattuda taolisse rahusse ja suhtelisse vaikusse. Tõepoolest, liiklusemüra kostis vaevalt siinsete hiiglaslike puude alla, mille võrede varjus vaatamata päikeselisele päevale õige hämar oli.


Lonkisin niisama sihitult, istusin pingil ja vahtisin ringi. Metsaalused vaheldusid hoolitsetud hekkide ja muruväljakutega, siin seal tiigid ning neid ühendavad pisikesed jõekesed.


Kui märkasin, et aega enam palju järgi pole viskasin kümneks minutiks murule sirakile ja vahtisin lihtsalt taevasse. Taamal paistis metsa taga pilvelõhkuja. Kuidagi eriliselt rahustav ja mõnus olemine, lasin silmad korraks kinni, tukk tuli peale.


Huvitavad puud ja elukad ning igasugu jaapaniteemalised nägemused ujusid silmi ees. Äkki ehmusin ärkvele ja krabasin mobla järgi, et kella vaadata. Numbreid nähes ohkasin kergendatult, lennuk pole veel läinud, olin vaid minutit viis tukastanud, kuid selle aja jooksul uskumatult palju und näinud. Samas polnud aega enam palju järgi, asusin tagasiteele.


GPS on ikka hea riist, sellega pole võimalik eksida, jalutasin teist teed pidi samasse jaama ning sõitsin Shibuyasse. Rongis sain FB messi lastelt, kes juba muretsesid kus olen nii kaua.


Tee pealt krabasin kohaliku kõige parema jääkülma õlle, rongini veel veerand tundi aega, kesvamärjuke aitab lahkumise stressist üle saada.


Rahvas juba ootas kannatamatult kui saabusin, võtsime oma kotid selga ning jalutasime platvormile rongi ootama.


Lennujaama ekspress osutus pea sama kobedaks kui superekspressid, tore et ka viimasest rongisõidust hea mulje jääb. 71 minutiga läbisime 92.2 km nagu piletil kirjas, ilma abonendita oleks maksma läinud 3310 jeeni nina peale. Kokkuvõttes võin kindlalt öelda, et meie kahenädala raudtee abonentpilet tasus kuhjaga ära. Paningi kõik pikemad sõidud selle mõttega kirja, et hiljem saaks tasuvust hinnata. Täpseid numbreid pole viitsinud kokku liita aga kindlasti oleme omadega kõvasti plussis, lisaks sõidu mugavus ja moment, et kui kuhugi isu minna siis sõidu taha see ei jää, sest pileti eest niikuinii ette makstud, kasulik ära kulutada.



Tee peal tegin viimaseid pilte rongi aknast Jaapani majadest, põldudest ja maastikust.


Lennujaamas sõitsime ülemisele korrusele ja saime seal oma Canada karate meeskonnaga kokku. Nemad lendasid meist tund aega varem välja otse Torontosse, meil lühike vahepeatus Calgarys. Pakkide äraandmise juures näitasime piletid mobla ekraanilt ette nagu moodsas maailmas asi toimib.

Lennujaamas astusime tollivabast poest läbi aga seal polnud suurt miskit võtta, kõik jube kallis. Lennukisse istudes ootas meid ees meeldiv üllatus, tegu tuliuue 2012 aasta Boeingu mudeliga kus ruumi oluliselt rohkem tänu osavale istmete disainile. Lisaks igaühel korralik suur LED ekraan nina ees, kust sai soovi järgi mida iganes vaadata, alates uudistest ja lõpetades igasugu mängudega. Viimaseid oli võimalik võrgus kaasreisijatega meeskondasid moodustades mängida. Sellega siiski ei viitsinud tegeleda, vahtisin hoopis aknast välja kuni Jaapan veel paistis.

Õhkutõusmine Narita lennuväljalt, pildistamine keelatud :P
Õhtusöök oli päris hea aga lapsed ainult näksisid veidi. Kokkuvõttes pugisin kolm beefi portsu ja andsin enda magustoidu ning saiakesed vastu. Punast veini muidugi rüüpasin vastavalt vajadusele kõrvale, mis tähendab kolm pudelikest, üks iga portsu eest;) Kui päike hakkas loojuma plõksisin pilte. Täna oli vanema plika 18's sünnipäev, mõtlesin teha talle üllatuse ja küsisin stjuuardilt kas neilt selliseks puhuks miskit põnevat saaks tellida, too lubas uurida küsides ka tüdruku nime.


Peagi pandi tuled maha, et reisijad saaks soovi korral magada. Und mul polnud, klõpsutasin video puldiga otsides, kas miskit huvitavat sisukorrast leian. Tavaliselt ei viitsi ma filme vaadata, aga kuna pole vähemalt viimased 8 aastat kinos käinud ja ka kaabeltv'd pole kodus enam mitu aastat, siis kasutasin juhust. Valisin endale välja viimase agent 007 filmi ja "Olympus has fallen", parajad ajuvabad märulid mõlemad aga aitasid aega veeta.

Vahepeal isegi magasin paar tunnikest, tänu kavalama konstruktsiooniga toolidele. Seljatuge võimalik palju madalamale lasta mistõttu isegi minu mõõdus isik võib end välja sirutada ega pea kringliks keeratuna iga paari minuti tagant asendit vahetama. Kui idakaares taevas helendama hakkas pandi tuled peale ja serveeriti hommikusööki, stjuuard tõi lapsele kaks suurt shokolaadi tahvlit teatades, et see on kingitus lennuki meeskonna poolt. Plika punastas suurest rõõmust.

Järsku katkestati video ja lennuki valjuhääldist kostis krõbinat ning mehe hääl hakkas surmtõsiselt rääkima. "Siin lennuki kapten, palun tähelepanu, mul on teile tähtis teade edasi öelda". Järgnes paar sekundit vaikust, mille peale jutumulin vaikis ja reisijad kohkunult lennuki esiosa poole piilusid, kurat kas lennukil kütus otsa saamas või terroristid kabiinis. Läksin isegi haneks pingsalt kuulatades - mootorid teevad nagu tõepoolest teistsugust müra, oh kurat.

Meie seas on üks ... (paus pinevuse tõstmiseks) ... neiu ... (paus) ... kellel on ... (siinkohal ootas enamus rahvast ilmselt järgneva sõnana pomm või relv) ... nii täna kui oli ka eile tähtis päev, ta sai 18 aastaseks. Happy Birthday Mari !!! Reisijad olid nii jahmunud, et vaid mõned üksikud taipasid plaksutada, laps vaatas minu poole olles punapeeti kadestama paneva värvuse omandanud ning küsis: "Issi, kas sina tegid seda?"

"Ei, see oli ju lennuki kapten" vastasin, mille peale sain etteheitva pilgu, "Kas sina küsisid et nad teeksid?". Nojah võtsin patu omaks. Nüüd jääb sinul (ja nii mõnelgi kaasreisijal;) 18 aastane sünna eluks ajaks meelde. Kas teadsid, et sul oli sünnipäev kaks päeva järjest, muutsin teemat. Tõepoolest jäi plika mõttesse, eile kui Jaapanis ärkasime oli 4's august ja täna hommikul ärgates Canada kohale jõudes on jälle 4's august. Põhjuseks muidugi asjaolu, et vahepeal Vaikse Ookeani kohal ületasime rahvusvahelise päevavahetuse joone, või mis iganes selle gloobust poolitava kriipsu nimi eesti keeles on (International date line).


Peagi hakkas Kanada rannik paistma ja asusime kaljumäestikku ületama. Tegu pole sugugi kitsa Vaikse ookeani äärse mäeahelikuga nagu võiks arvata. Esiteks lendasime üle Rannikumägede (Coastaol Range) aheliku, siis pikalt Fraseri platoo kohal, lõpuks üle Columbia mäestiku, kus asuvad mitmed tuntud suusakuurordid nagu Banff ja Jasper.


Calgary asub rannikust umbes 800 km kaugusel, sealt algavad tuhandeid kilomeetreid laiuvad preeriad. Viimaste iseloomustamiseks ütles mulle kord üks Saskatchewanist pärit tüüp: "Maapind on nii sile, et kui su koer ära jookseb näed teda veel kolm päeva" :)

Calgarys pidime tollist läbi minema. Üks hiiglase kasvu morni ilmega mundrimees võttis meid ette, aga kuuldes et tuleme Jaapanist Canadat esindamast sulas kui lumi preeriapäikese käes, viskas nalja ja lõi templid passidesse. Ilmselt on see lennujaam paljudele Aasiast saabunuile esimeseks punktiks Canada pinnal, mistõttu Canada teemat oli tugevalt promotud nii plakatite, väljapanekute kui kujudega.

Calgary Stampeede
Hei pilud - see on Canada !
Lennujaamas tuli mitu tundi molutada, kasutasin seda aega netis surfamiseks ja kaasaga rääkimiseks. Edasi lendasime alles kahe ajal. Vetsu külastades avastasin teatava üllatusega, et tegu sama lennukiga, millega Jaapanist saabusime. Vetsus oli endiselt klepsuga leheke, mis Jaapanikeelsete hieroglüüfidega selgitas poti kasutamise põhimõtteid. Lend Torontosse kestis 3 tundi, oli igav ja süüa ka korralikult ei antud. Vähemalt maandusime kenasti, saime oma pakid kätte ja tollist kiirelt läbi. Kaasale helistasin lennujaamast, 15 minuti pärast oli suur perekallistus ja kohvrid autosse. Kodus nii palju muljetamist, et rääkisime pidevalt üksteisest üle, vaene kaasa pidi kõiki korraga kuulama ja vaimustusest ohkima ning asjalikke vastuseid pilduma :)

Kokkuvõtteks võin julgelt kinnitada, et Jaapan on tõepoolest üks põnev ja super turvaline ning sõbralik maa kuhu tasub võimaluse korral vähemalt kord elus minna. Kalliduse poolest Euroopaga samal tasemel, aga nagu igal pool, kui veidi ise otsida, saab kõvasti soodsamalt. Kahest nädalast jäi muidugi väheks aga samas leian, et suutsime selle aja sisse maksimaalselt tegevust pakkida, rohkem poleks lihtsalt füüsiliselt jõudnud. Muidu oleks rohkem töö kui puhkus olnud. Ette planeerimisel on omad head ja vead. Kui liiga kindlalt kõik planeeritud kaob paindlikkus, kunagi ei tea kaua tahad kusagil olla või äkki hoopis kuuled koha peal mõnest eriti põnevast paigast. Seega hea kui olemas üldteadmised ja mingi kondikava aga kellajaliselt ei soovita planeerida, ehkki Jaapani puhul oleks see tänu nende täpsusele reaalselt täitsa võimalik.

sayōnara

1 comment: