Jaanituled

Jaanituledega alustasin juba aegsalt esmaspäeval, ehk siis korraldasin emale eeljaanitule suvilas nagu meil tavaks olnud aastaid. Grillimiseks valisin 93% lihasisaldusega Vastse-Kuuste "Klassikalised Eesti Vorstid" lambasooles. Osutusid üllatavalt headeks, ostan teinekord ka niisama lõkkel küpsetamiseks.

Esmalt käisime läbi Pääsküla elamise juurest, ema vaatas veidi aias ja majas ringi. Mustamäel kerge eine ja puhkus. Järgmisena kalmistule emapoolse suguvõsa haudadele, vanaema-vanaisa ja paar onu seal, panime küünla. Suvilas jalutasime ringi, näitasin sissesõidutee äärset kaske, mille jämedam haru kuivanud, tuleb maha võtta. Ja oligi aeg eelmisest aastast valmissätitud oksahunnikule tuli otsa panna. Eelnevalt kontrollitud, et keski sinna pesa pole ehitanud. Oksad olid nii niisked, et süttimine võttis nats aega kuid kuid peenikesed kuuseoksad andsid hoogu kuni kõik lõõmas. Tuleohtu see aasta pole, nii metsaalune kui pinnas päris niisked.

Sütehunnik tekkis muljetavaldav, rest lõkkeasemele ja vorstikesed susisema. Ma lasin varakult õlle enne kui kalja peale ümber kvalifitseerusin. Kartulisalat, kurgilõigud ja rukkileib vorstide kõrvale. Saku rukkilinnase kali oli väga hea. Ilmaga vedas, sest ehkki päikseline siis mõnusalt jahe ja kergelt tuuline. Sääski see aasta praktiliselt pole ja isegi kihulasi mitte, parmudest rääkimata. Puuke pidavat hulgakesi luurama aga rohi nüüd madalaks niidetud, neil pole mõnusat kõrt mille otsast pükstele või säärele klammerduda. Naaber olla paar nastikut näinud, eks neil pidu, sest nii konnasid kui tigusid lademes.

Tagasi Mustamäele jõudes hüppasin niisama Magistraali Sõbralt-sõbrale taaskasutuskeskusest läbi ja skoorisin mitu vjalikku eset. Kolm USA-EUR pistikuotsikut, millest alatasa puudus, Rootsi päritolu plokkide ja nööriga jalgrattahoidja (ratta saab eest ära garaazhi lakke tõmmata) ja moblahoidja rattale, kõik kokku vähem kui 10 euri. Jõime kohvi ja sõime paar saiakest enne kui sõitsin rattaga tagasi suvilasse, et ilusaid päikeseloojangu pilte saada. Jõudsin parasjagu kümneks, piisavalt aega ringi jalutada ja niisama plõksutada enne kui 22:38 päike horisonti puudutas.

Suvilas sõin veel head-paremat ja võtsin õltsi samal ajal läpakal netis surfates. Paraku hakkas uni silma tikkuma ja kobisin voodisse. Audioraamatut ei jaksanud kuulata kauem kui mõni minut, mobla pudenes käest. Uni oli suvilas sügav ja pikk, esimest korda peale lendu korralikult vahepeal ärkamata välja maganud.

Hommikul värske olek, läksin jooksma. Suvila juurest randa ja siis piki Vääna randa edasi tagasi kuni 5 kilti täis sai. Rahvast oli vaatamata suht hilisele hommikutunnile (kell 9) ülivähe, sain paljalt merre karata ja veidi ujuda, et higi maha loputada. Tegin kohvi, eelmisest aastast õhukindlas klaaspurgis säilinud purust sai üllatavalt hea kuuma tõmmise. Jogurt, saiakesed maitsesid hästi. Piisavalt aega enne jaanitulele sõitmist, otsustasin drooni lennutada. Saan mõned suvised kaadrid talviste kõrvale.

Lõpuks muidugi läks kiireks, pidin ju poole kaheks Rummu karjääri jõudma. Pool tundi hilinemist polnud väga hull, teisedki alles saabunud, jet just lasti sisse. Nörritav moment, et kraadidega jooki ei saanud manustada, sest hiljem vaja autoga mõne kildi kaugusel asuvasse jaanitulekohta sõita - narr oleks selle lühikese jupi peal vahele jääda. Köie oli omanik igatahes võlli ümbert kätte saanud. Kimasime kõik karjääris, jet võtab 120 km/h sisse kui gaas põhjas paarsada meetrit otse anda. Ma üle 100 ei julgenud, isegi siis raputas kõvasti pisikestel lainetel. Korra sain õhulendu kui enda lainetest üle uhasin. Sukeldujate poidest üritasime viisakat distantsi hoida, süstavennad meie kimamisest just vaimustuses polnud, jet teeb lühikesi teravaid laineid nagu omast käest tean - samas karjäär priilt kõigile kasutamiseks. Pilte ei jõudnudki teha, peate lihtsalt mind uskuma.

Veerand tundi ujusin allveetõukuriga ringi ja sukeldusin. Igavesti tore riist kuid kahjuks ei saa lõunamerre viimiseks lennukisse võtta kuna patarei mahtuvus liiga suur. Eestis tavaliselt meres suht vilets nähtavus muudest veekogudest rääkimata. Rummu karjäär üks väheseid väga selge veega veekogusid.

Kohe kui jõudsime Jaanitule paika korkisime külmad õlled - imehästi mekkis, pikk ootus ja janu. Enne lõket kõva sööma ja grillimine. Kere sai lihakraami liiga tihedalt täis pargitud, aga mis teha, tegu ju eestlaste pikalt tähtsaima pühaga aastas: uusaasta, jõuludest rääkimata, ei saa ligilähedalegi. Kui lõpuks süütama läksime ja lõke hoo sisse sai kerkisid leegid 7-8 meetri kõrgusele. Järgnes pikk saunas istumine, tiigis ujumine ja õlle libistamine - nagu ikka eestlastel kombeks.

Jaaniuss rohus

Oli juba pimedaks läinud või no nii pimedaks kui jaaniööl minna saab kui tiigis ujudes keegi märkas, et kaldal rohus mingi LED lamp hõõgumas. Esimene arvamus, keegi pervo pannud kaamera, lähemal uurimisel selgus hoopis: jaaniuss mis jaaniuss. Sauna poole sammudes nägime tee ääres veel ühte. Võtsin mobla ja tegin tast pildi, pole enam ammu jaaniussi näinud. Magama läksin kahe ajal, pidu väljas käis neljani nagu korra valju laulu peale ärgates sai tõdeda.

Jaanituli ja "mägimatk".

Mõtlesin juba eile Jaanitulest blogistada aga nii eilne kui tänane päev on kiirelt käest libisenud. Eile kulus taastumise ja mägimatka peale, täna oli vaja veidi helistada ning asju ajada. Siis veel süst homse katsetuse tarvis katusele kinnitada. Lühidalt võin kinnitada, et jaanituli oli äge vaatamata mitte kõige soodsamale ilmale. Lõke nii vägev, et isegi teibaga poleks üle hüpanud. Kohtusin lõkke ääres rattamatkal olevate ameeriklastega ja ajasin paar sõna juttu. Tütar neil Torontos - maailm väike. Õhtut vürtsitas mesilassülemi männi otsast kinni püüdmine, olid teised päeval vehkat teinud ja peremees ei julgenud üle öö vihma kätte jätta.

Biohazard ülikonnas mesilaste kallal

Pidutsesime koos lapsepõlvesõprade, nende laste, laste sõprade ja lastelastega. Vingemad vennad pidasid vastu kella viieni, mina nende hulgas. Tore oli veenduda, et minu maailmavaadet, ehkki suht ebatavalist, kannavad edasi ka mõned noorema põlvkonna esindajad.

Jooke sai hulgaliselt kuid mõistusega tarbitud, öösel küll pidi naispere meid vaigistama kui meremeeste laulud Tallinnani kostma hakkasid. Ärkasin hommikuse katusele plärinal sadava paduvihma peale kümne ajal, olemine värske ja roosa nagu vastsündinul, mine või jooksuringile. Ei hakanud ärplema, suundusin hoopis kööki ja võtsin suure kruusi kanget kohvi. Paari tunni jooksul tilkus rahvast siit-sealt värske kohvi aroomi peale juurde. Kaotused ja vigastused olid minimaalsed, enamik täiesti lahinguvalmis, mis tähendas uute jookida avamist neile, kel polnud rooli vaja istuda. Mina kui pealelõunal koduteele asuja pidasin Värskaga karsket joont, 24'dal pollarid iga nurga peal puhuritega, ei maksa lolli mängida. Viimaseks ürituseks kujunes perekondlik Rummu mägironimine - edukas, kõik jõudsid tippu ja keegi alla ei kukkunud.

Pilved ja järeljaanituli

Pildikee metsateelt

Lummavad pilved

Valisime tänase päeva järeljaanitule jaoks koos emaga. Muidu igati hästi õnnestus aga pagana palav ilm oli, isegi ilma päikeseta. Õhk niiske, tuult sisuliselt metsavahel polnud. Enne käisin merre hüppamiseks kiirelt rannast läbi. Rahvast palju, vesi soe, täitsa nagu kusagil sooja mere ääres. Paraja üllatusena teadvustasin, et juba mitmendat korda kuulen harjumatult palju (ameerika) inglise keelt, ka soomlasi mitu seltskonda rannamõnusid nautimas. Oleks üks kord, võiks pidada juhuseks, aga kolmandat korda järjest vihjab trendi peale. Kas tõepoolest on inimesed avastanud, et suvel Vahemere ääres üle 40 kraadise temperatuuriga polegi mõnus, Läänemeri 20-25 soojaga palju rohkem kontimööda. Pilved pakkusid imelisi vaatepilte, pildistasin usinalt.

Järeljaanituli

Lõkkeroikad olid juba paar nädalat tagasi ilusti virna laotud sobivat momenti ootama. Paraku ei õnnestunud mu leivanumber: esimese tikuga süütamine, isegi esimese tikutoosiga mitte - tikuväävel niiskuse käes pehmeks läinud. Autos oli õnneks toos kuivi tikke, nii pea kui peekoni-seene pirukast rasvane Eesti Pagari tühi paberkott tuld nägi läks lõke mühinal. Veidi aeglasema põlemise eesmärgil süütasin päris tipu juurest, tuli liikus vähehaaval allapoole. Kõrgemad leegid taandunud panin raudresti sütele ja vorstid grillima. Lambasooles 87% liha ja juustuga osutusid heaks valikuks. Kõrvale seemneleiba, tomateid, kurki ja Värska vett. Pärast veel terrassil kohv saiakestega, ema maru rahul ja mul hea meel. Värava juures rohus märkasin miskit sinist sillerdamas, pisike värvikirev sulg. Isale alati meeldisid suled, panen selle ta pildi kõrvale mälestuseks.

Tagasiteel pidin tankima, nii suure raha eest pole kunagi elus bensu võtnud - 95 euri läks ja paagis oli nõks alla 10 liitri järgi. Hommikul tegin auto peale teisegi suurema kulutuse, lasin uued (kasutatud) SuveTalve kummid alla panna. Väikeettevõtjast minuvanune mees oli õige sümpaatne, lobisesime endistest aegadest, Ladadest ja vabariigi algaastail vanade kummide toomisest Põhjamaadest. 180 euri täisjooksu eest pole paha kui võrrelda tütrega, kes ligi tonni kulutas oma auto tuliuute peale. Mis teha, autosõit hakkab uuesti luksuseks muutuma nagu nõuka ajal, tegelt muidugi naljakoht, aga ikkagi õige kallis lõbu teine. Eesti suur eelis võrreldes Kanadaga on lühikesed distantsid - keskmine läbisõit ikka hulka madalam.

P.S. Oskab keegi pakkuda linnu nime, sulg tilluke - mahtus tikutoosi.

Jaanid, hein ja rand

Lennuseiklused jäid pooleli Kopenhaageni lennujaamas. Ega seal miskit põnevat enam juhtunud. Kui sain kenasti lennu peale pidin kurvastusega tunnistama, et Air Balticu lennukis on vaiid 2 esimest rida tsiviliseeritud väljanägemisega, ehk siis äriklass, minu iste kuuendas tavapäraselt kitsas. Lend kestis suht lühikest aega, kuid suutsin sellegi jooksul magama jääda, pildi kerisin uuesti ette alles Eesti kohal. Tallinna lennujaamas üllatas tolli ja piirikontrolli osas täielik mahajäetus, ühtki võimuesindajat polnud kuskil näha. Illegaalsetel immigrantidel ja salakaubavedajatel pidu. Ei tea kas kõik juba jaanitulele sõitnud, vahtkonna vahetus, või oleme lõplikult EU'ga integreerunud nii, et polegi põhjust miskit kontrollida.

Mobla millegi pärast ei suutnud datat üles tõmmata, hiljem selgus, et unustasin oma EU rändlusplaanis data roamingu peale lülitada ja Kopenhaageni lennujaama wifis olles seda lihtsalt ei märganud. Bolti äpp ilma ei funksinud, läksin võtsin lihtsalt esimese takso, sõit läheb küll kümmekond euri kallimaks, tühja kah. Kodu võttis tuttava värskepuidu lõhnaga vastu - kopsud kohe lõdvestusid. Kohvri pakkisin kiirelt lahti ja sõitsin ema vaatama, kes pikisilmi ootas. Arvestades ajavahet võis iga hetk karta, et mingi tuumauni tuleb kallale. Esialgu oli igati ok, istusime, jõime kohvi, sõime saiakesi ja lobisesime aga nagu oli karta kippus peagi silm kinni vajuma. Küll jõuab veel koos olla, parem lähen tagasi, muidu jään roolis magama.

Rummu karjäär

Kodus muidugi ei tulnud und. Panin teleka peale, jalka just käis, tegin veel ühe kohvi, sõin Maximast ostetud suitsukeele viilakate karbi tühjaks enne uuesti proovisin uinuda. Seekord õnnestus aga öösel kolme ajal ärkasin. Veidikese pöörlemise peale lükkasin läpaka käima ja suhtlesin veidi ülemere perega, seal kell alles kümme õhtul. Neil endiselt vastikult palav, mul tuli akna vahelt värskendavalt jahedat ja puhast õhku. Kaks tundi ärkvel, siis viskasin uuesti pikali ja põõnasin poole üheteistkümneni. Ärgates igati väljapuhanud ja valmis jaanipeva tähistama minema. Sõber helistaski, et nad suunduvad peagi Rummu karjääri jetiga paarutama, kui jõuan tulgu juba sinna enne kui lõket tegema hakkame.

Korjasin vajalikud riideesemed kokku ja toppisin seljakotti, ilm nii soe, et suurt miskit vaja polnud. Peole minek nagu ennevanasti kui tipikatena nädalavahetuseks Tartusse sõitsime. Olulisteks esemeteks olid hambahari (pastat sai laenata), kamm ja rahakott, kõike muud kaasa arvatud öömaja võis lihtsalt leida kohapealt. Kamm ainult asendunud moblaga. Tee peal põikasin poest läbi ja krabasin 24'se kasti õlut, esimeseks soenduseks peaks jaguma😁 Toitu pole sinna kunagi mõtet kaasa viia, neil uhke viimase peal resto söök alates salatitest ja lõpetades kookidega - peremees ise vastutas grillimise eest.

Jämm karjääris käis juba täie hooga, jett tegi vee peal uhkeid ringe rõngas sõitjaga taga. Õltsi ei saanud veel libistada kuna olin roolis, mõne kildi sõidu pärast ei maksa saatusega mängida, too niigi helde mu vastu olnud. Sain kah ägedama rõngal lohistamise tuuri, mingi moment läksid kiirus ja lained nii suureks, et ei jaksanud enam kinni hoida ja lendasin täiega maha. Kiirus sihuke, et põrkasin ja libisesin nagu lutsukivi mööda vett. Mis ikka, ronisin tagasi rõngale ja sõit jätkus. Hiljem küll selgus, et paar näppu olin maha lennates välja väänanud ja käelihased ning kogu õlavööde veits valusad ning kanged.

Niipea kui masinad pargitud korgiti esimesed õlled ja Jaaniõhtu tähistamine võis alata. Seltskond oli valdavas enamuses hulka noorem, ei tundnud mina end ebamugavalt ega ka nemad - ma loodan. Muidu jaaniõhtu nagu ikka - tohutu lõke, joogid, pugimine, saun ja kergemas või raskemas joovastuse astmes kodanike pidu ja pralle. Ma kangemaid jooke peale õlle eriti ei tarbi, seekord sai huvi pärast proovida viina Red Bulliga. Maitse polnudki kõige hullem ja mõjust ei saanud ka kohe aru. Sealjuures oli mõjuagendiks Red Bull mitte alko, kuidas muidu seletada kella kuueni hommikul üleval püsimist ja hommiku kümne ajal täiesti värskelt ärkamist.

Hein kohati rinnuni, vasakul niidetud tee lõkkeni.

Hommikuõlts jäi tegemata kuna päeval on kardetavasti maanteed puhumisreide täis. Kohvi, pannkookide, omleti ja kookide manustamist see ei takistanud. Keskpäeval hakkas seltskond vähehaaval laiali vajuma, aeg minulgi töiseks muutuda. Otsustasin suvilast läbi hüpata, et heina niites viimasedki alkomolekulid kehast välja aurutada. Kohale jõudes pidin tunnistama, et rohumaa hooldamata jätmisel muutub see kiirelt tagasi looduslähedaseks, ehk siis selliseks nagu ta oli enne kui inimene oma maitse järgi kujundama hakkas. Täitsa usun, et kui inimene 100 aastat ei puudu oleks raske leida märke kunagisest asustusest. Naat ja hein olid mitte põlvini vaid üle vöö, kõrges rohus loomade rajad ja isegi paar magamiskohta kus hein maha vajutatud. Õunapuud viletsas seisus, sammaldunud ja oksad kuivanud vaatamata eelmise aasta põhjalikule pügamisele. Suurt vahet pole, sest keegi sealt saaki korjamas niikuinii ei käi. 

Raiusin vikatiga paar tundi maja ümbert veidi lagedamaks ja laia raja lõkkeplatsini - tasuks sain kaks puuki nagu hiljem selgus. Neil kõrge rohu sees eriti mõnus tshillida. Rohkem ei viitsinud seekord, loodan sõbra abile, kes murutraktoriga käib oma krunte niitmas. Häda selles, et pind on jube mättaliseks läinud, jube tülikas vikatiga vehkida kui iga nats aja tagant mättasse lööd. Ma ju linnauntsakas, kel õigetest niitmisvõtetest õige vähe aimu. Vikati teritamine pole kah käes nagu see isal oli, temal käis luisk siuh-säuh nii kiirelt et mul lõi südame alt õõnsaks, äkki lõikab nukkidesse. Kunagi ei juhtunud, isegi veidi enne 90 aastaseks saamist oli ikka tema see kes teritas.

Vana tuttav kahe tipuga kivi Vääna rannas

Mere äärde minemata ei saanud kuidagi jätta. Ilm soe ja vesi ilmselt ka kui suplejate arvu järgi otsustada, Kilomeetrike mööda randa, jätsin tossud särgiga rannale ning hüppasin sisse. Vesi oli täiesti ujutav, pakuks nii 20 ringis. Tagasiteel oleks üks rattur selja tagant hooga tulles peaaegu otsa ajanud, pidurdas raginal ja karjus "kurrat kuhu nüüd", vastasin "kurrat vaata ette". Nii nejakümnene sportrattaga vinks-vonks vormis tüüp vaatas tagasi, mühatas ja surus edasi. Pekki, ei tea mis kombed Eestis ratturite ja jalakäijate puhul kehtivad, ma olen paraku harjunud, et ratturi asi on hoida piisavat distantsi, vältimaks kokkupõrget jalutajatega.

Sõber helistas ja pakkus välja Lahemaa rattaringi idee. Ilm tõotab teisipäeval super. Sealkandis olen autoga küll sõitnud aga mitte rattaga, nii mõnigi kord suud vesistanud toredaid metsateid silmates. Palju polnud mind vaja veenda, head ilmad tuleb eesmärgipäraselt ära kasutada!

Eeljaan või järelsünna

Päevapilt: Udu heinamaal nõks enne päikesetõusu

Eile sai malevasõbra juubelit tähistatud. Päris äge üritus oli, mitmeid vanu tuttavaid nägin üle hulga aja. Tähistamine oli kestvuse poolest nagu ennevanasti aga intensiivsuse poolest hulka mõistlikum. Magama läks põhikamp nelja ajal, hommikul küsis vaid üks tüüp peavalurohtu. Ülejäänud rahvas nägi täitsa viisakas välja. Magada ainult ei saanud, sest tõmbasin lollist peast väikese toakese ukse kinni, kolme inimesega koos lämmatas nagu allveelaevas. Lõpuks ei pidanud vastu, kobisin poole seitsme ajal välja ja tukkusin võrkkiiges õues. Peale pikaleveninud hommikusööki esitas kohalik kurg nokaklõbistamisetenduse. Postitan praegu ära, ei riski õhtu peale jätta, eks jaanutule pilte näete järgmises või siis uuendatud ja parandatud versioonis😎

Jaanid ja Kessulaiu Sfinks

Täna, juunikuu viimasel päeval, käisin esimest korda üle pika aja jooksmas. Polnudki väga hull arvestades, et eelmine kord oli 10 päeva tagasi. Plaanis oli varemgi aga mitmesugused põhjused segasid, eelkõige muidugi see Eestile tavapäratu neetud kuumus ja niiskus. Isegi täna varahommikul enne kuut oli juba 19 kraadi ja niiske, peale esimest kilti tilkusin higist, ehkki eriti ei surunud. Kui isegi dushi all käimine ei jahutanud piisavalt olin sunnitud soojapuhuri külmapuhuri rezhiimile ümber lülitama, küll on ikka mõnus jahedas!

Kui arvasite, et olin vahepeal Jaanikoomas siis väga ei eksinudki kui arvestada õlle ja muude joovastavate jookide kogust, mis Jaaniõhtule sõites paadi peale laadisime. Seekord siis Jaanituli Kõinastu laiul Muhu ja Saaremaa vahel. Selline tore koht kuhu saab kas paadiga või jala Muhumaalt kaks pool kilti läbi mere matkates. Läbi talve püsielanikke seal polegi kuid endiste omanike sugulased on enamasti päris uhked elamised püsti ajanud. Elektrit pole samuti, kel vaja on paigaldanud päikesepaneelid või generaatori.

Startisime Virtsust vältimaks praamijärjekorda. Tuul polnud eriti tugev, aga vastik järsk poolemeetrine segalainetus muutis tavaliselt nauditava paadisõidu katsumuseks. Pidevalt kerkisid laineharjad ei tea kust ja glisseeriv paat maandus pauguga just järgmisse lainesse. Täispuhutud kummist pontoonidel istumine päästis tagumise otsa klopitud snitsliks muutumast. Sellele vaatamata järgmine päev tunne nagu oleks peksa saanud. Vesi õnneks suht soe, lendas pidevalt nii pähe kui ka kaelaaugust ja käistest veekindla jope alla. Normaalselt alla kahe tunni sõidule kulus pea neli tundi.

Kõinastu Jaanituli

Peremees pakkus õuel telgitamise võimaluse või põrandakoha aidas. Valisin viimase, sest ei viitsinud telki püsti ajada teades kui vastikult palavaks hommikul võib minna. Väike mure oli igasugu sitikate pärast aga totaalse üllatusena tegu üle pika aja esimese Jaanitulega, kus mind sääsed, kihulased ja parmud nahka pista ei üritaks. Kohalikud olid ka imestanud, tavaliselt pidada putukad korralikult kiusama. Jaanituli ise suht tagasihoidlik, samas rannas mõnus vedeleda, õltsi libistada ja teiste saareelanikega sotsialiseeruda.

Mõnus oli hommikul sellisel rannal magada

Magama keerasin millalgi öösel, hommikul kuue paiku läks uni. Lonksasin ettenägelikult varutud Värskapudelist mõned lonksud ja loivasin rannale. Mõnus kerge briis puhus merelt, viskasin klibuvallile sirakile. Poleks osanud oodata, et peenike klibu suht pehmeks osutub, vormib ennast keha järgi ja erinevalt liivast ei hakka riiete ning naha külge. Jäin lainete loksumise saatel magama ja ärkasin alles selle peale kui sõbrad tulid külmad õlled näpus kadunud "väliseestlast" otsima. Kosutav uni värskes õhus oli pühkinud viimasedki jäljed eelmise õhtu peost. Külma kastega kaetud Saku Kuld paistis iseäranis isuäratav.

Peremehe valge hunt

Käisime ujumas, põhi polnud kõige mugavam, vajas veesusse. Vesi värskendavalt jahe, kuid rannavalli varjus olevas hoovis läks päikese käes kiirelt liiga palavaks. Peale võimast hommikusööki viis peremees saart tutvustavale ringile. Merikotkapesa ei leidnudki küll aga ühe põlisasuka ehitatud metsaonni, mis vabaks kasutamiseks igaühele seniks kui peremeest kohal pole. Nagu kaks päeva hiljem selgus, olin sellelt retkelt ka kaks puuki üles korjanud. Laiu keskel endised põllu ja praegused heinamaa siilud ning paks mets. Metsas jooksis nina alt läbi triibuline metsseapõrsas.

Poissmeeste söögilaud

JärelJaaniLõke

Ülejäänud päev kulus söömise, õllevaru lõpetamise ja rannas vedelemise tähe all - meenutas noorusaja malevasuve, ainult tüdrukud olid puudu. Õhtu naelaks kujunes peremehe järeljaanituli, mis oli eelmisel päeval põletamata jäänud. Teistega võrreldes vägevaim, õhus keerlevad sädemed ja põlevad lehed panid rookatustega majade omanikud muretsema. Paar pealtvaatajat said mälestuseks oma riietesse augud.

Uni oli jällekord väga hea, ikkagi värske laiuõhk, mis muud. Kolmandal päeval hakkasime tasapisi asju kokku pakkima ja koristasime peo jäljed ning põletasime rämpsu lõkkes. Rannavalli oli kohalike väidetel talvine jäämasside pealetung tundmatuseni muutnud. Ühtlane lauge nõlv jääpankade poolt üles küntud. Jää oli madala lahe põhjast hulga kive üles korjanud, rannale toonud ja mõned pirakad rannal olnud vee äärest üles harjale lükanud, vaod nende taga ikka veel selgelt näha. Klibu nagu buldooseriga üle käidud.

Paekliburand kubises igasugu põnevatest kivististest, küll oli koralle, vetikakolooniaid, üksikuid nautiloide ja tigusid. Korjasin õige mitu kaasa, kahju et ruum ja kaal rangelt limiteeritud. Enne lahkumist käisime ka kohalikus muuseumis. Igasugu huvitavaid ajaloolisi esemeid, mille otstarvet keeruline määrata. No kas teate kuidas näeb välja lamba naha puhastamise riistapuu??? Aukohal oli endise meremehe poolt Kanada idarannikult toodud pirakas merevähk.

Kaljunukil kõõlumas

Täistuuridel glisseerimine

Paadi lükkasime kaldast lahti alles peale lõunat. Ilm oli super, kogu tee sai täiega paarutatud üle 30 km/h. Minimaalse lainetusega, kulus vaid poolteist tundi kui Kessulaiu kõrvalepõige välja arvata. Kessulaiu panga all tõmbasime paadi korraks randa ja hulkusime paekaljut uudistades ringi. Kivistisi siin ei leidunud küll aga oli pank mõnus ronimiseks. 

Siin-seal värsked varingud, kohati alt lainete poolt nii ära uuristatud, et kalle pikalt negatiivne. Tagasi merele minnes hüüatas kaaslane: "Vaata, Sfinks"! Tõepoolest moodustasid paekalda nukk, praod ja varjud kaljul ning alla varisenud kivid üllatavalt sarnase pildi kuulsast Egiptuse Sfinksi raidkujust - muidugi eeldusel, et sul hea fantaasia😉 Virtsu sadamas pakkisime paadi kokku, võtsime bensukast jäätised ja sõitsime Tallinna. Alles peale keskööd sain koju oma voodisse. Kokkuvõttes igati äge paadireis, jälle üks varemnägemata koht külastatud.

Kessulaiu Sfinks

Eeljaanid suvekodus

Majatagune õunaaed/heinamaa

Suvekodu on sobiv nimetus kohale kus mul suvel kõikse rohkem meeldib olla. Viimastel aastatel just Jaani eelsel ajal sinna jõudnud. Tänavugi kujunes esimeseks ettevõtmiseks heina niitmine vikatiga nagu ennemuistsel ajal. Naaber oli õnneks nii kena olnud, et trimmeriga sissesõidutee puhtaks tõmmanud ja paar meetrit ka piiri äärest. Plaanis oli varahommikul kohale sõita, kuid seoses ajavahega uni segi, kolmest viieni olin ärkvel, neetult valge ju väljas. Panin silmaklapid ette ja jäin uuesti põõnama, alles üheteist ajal ärkasin. Seega kohale jõudsin ühe paiku. Ei hakkanud ennast kohe puhkuse esimesel päeval tapma, niitsin vaid kaks kolmandikku krundil kasvavast kõhuni heinast. Laisklemisest andsid tunnistust ka pihud, mis seekord isegi rakku ei läinud.

Valge topeltsirel

Hein Ukraina värvides lilledega

Metsaalusel lõkkeplatsil põletasin hakatuseks hunniku eelmise aasta õunapuuoksi. Tavapärane jalutuskäik mere äärde. Rahvast üllatavalt vähe vaatamata suht soojale ilmale ja täitsa normaalse temperatuuriga veele. Kas polegi siis puhkused juba alanud või on kõik väljamaale põrutanud. Kümmekonna inimese hulgas rohkem kui pooled väljamaalased, üks suur pere Rootsist. Naljakas oli kuulda ema ja laste nägelemist kui nood arvavad, et keegi teine aru ei saa😜 Tagasiteel jalutas kass üle tee, hiir oli hambus. Minu kiisutamise peale vaatas väga kahtlevalt üle kulmu, ega ma ometi himustavat silma tema saagile heida.

Tühjal rannal

Must kass hiirega üle tee ... seljatagant

Eelmisel aastal ehitatud kivitaimla oli mutt päris korralikult üles kaevanud, uskumatu kui palju pahandust sihuke tegelane teeb. Lilled enamus õitsenud kuid sirel veel täies ilus. Maja taga jätsin ka paar pisikest laiku imekena sinikollaste lilledega tikitud heina alles. Kokkuvõttes nägi aed palju parem välja, eelmise aasta harvendamine aitas, tegelt peaks veel kõvasti oksi lõikama rääkimata krundil kasvavate paari suure lepa lühemaks võtmisest, et need tormituulega murdudes miskit ei lõhuks. Metsa all tuleks paar puud maha võtta, üks kuivik oli ise ümber kukkunud.

Vanematega lõkke ääres

Selle aasta tule disain

Järgmine päev eeljaanituli vanematega. Tegelt super hea mõte ametlikust päev varem korraldada, uskumatult vaikne ja omaette olemine. Lõkke ehitasin kiirelt risti-rästi lepa kuivikutest, parasjagu suure et jaguks süsi vorstikeste grillimiseks. Sääski oli võrreldes eelmise päevaga ootamatult palju, ei tea mis neid välja meelitab. Olin plaaninud ka kohvi ja magustoidu aga kõige tähtsama vee näol maha unustanud. Ei viitsinud spetsiaalselt poodi ka sõita, kohvitamise korraldasime takkajärgi linnas. Vanemad olid väga rahul, omal käel nad ju suvilas enam ei käi. Täna sõidan sõbra paadiga paariks päevaks Saaremaale päris jaanitulele.

Jaanitorm

See aasta polnud Jaaniõhtu ilm sugugi tüüpiline. Nagu kõik eestlased teavad siis tüüpiliselt tegu sita suusailmaga, lund just ei tule ehkki temperatuuri poolest ju täitsa võiks, jääkülma vihmaga pole ilmajumal sel ajal tavaliselt kitsi olnud pilvedest rääkimata. Nagu eelmisest postitusest võisite lugeda toimetasin vanematega Jaanitule ettenägelikult eelmisel päeval. Hommikupoolik polnud üldse paha kui ebatavaline kuumus välja arvata. Olin juba asjad autosse visanud, ilm hakkas millegi pärast pimedaks kiskuma. Kukkusid esimesed piisad, paar tugevamat tuulepuhangut. Aega oli, lasen suurema sabina mööda, siis sõidan. Surfasin netis, esimesed välgud, müristamine, vihmahood läksid tugevamaks ja järsku vappus maja tuulepööristes. Akna taga toimus metsik möll, naabermaja vaevu paistis läbi lainetavate vihmavaalude ja lendavate puuokste.

Esimene reaktsioon oli läpakas maha lülitada ja ettejuhtuvad tundlikumad elektriasjad pistikutest välja tõmmata. Teine reaktsioon mobla haarata ja filmima ning pilte tegema hakata. Algsed kiiruga katsetused läksid aknapinnale keskendunud fookusega nässu. Toetasin mobla vastu akent, nii oli klaas liiga ligi ja automaatika pidi kaugema fookuse valima. Mida ta seal voogavas veemassis leidis jääb mõistatuseks, kõigele vaatamata sain paar päris ägedat lõiku. Alles siis kargas pähe mõte: äkki tornaado tulemas ja peaks keldrisse peituma. Kaine mõistus rahustas: oleks see tornaado, oleksid ammu hiljaks jäänud. Kokkuvõttes üks võimsamaid äikesetormi hoogusid, mida olen näinud.

Poole tunniga oli läbi, auto polnud pihta saanud. Pärnu maanteel igatahes siin-seal suuri oksi maas, Ülemiste tunnel just avati kui sinna jõudsin. Narva maantee oli ok, liiklust minimaalselt, sain rekordajaga sõbra juurde. Parkisin masina, avasin ukse ja hakkasin kõrvaltistmelt seljakotti võtma kui tundsin midagi märga käsivarre vastus. Pilku ukse poole pöörates oleks nõrganärvilisem tüüp rabanduse saanud. Pirakas hunt pea ukse vahelt sees hindas mu toiduks sobivust aktiivselt nuuskides ning keelega mekkides. Õnneks tunnistas sõbraks ja ei hammustanudki kätt ära vaid tõi hoopis oksa mängimiseks. Klassivenna treenitud võistluskoer.

Pakkisime asjad konspiratsiooni mõttes ümber teise autosse, vahetasime moblad, jätsime koera hütti valvama käsuga iga järgmine tüüp maha murda ja suundusime järgmise vandenõulase poole. Tee peal haarasime Grossi juurest moona kaasa, mul õnnestus isegi neli viimast kollase märgistusega fugassi välja lunida. IPA kahjuks totaalselt ära tarbitud.

Peeglike, peeglike seina peal:
Kes on Liivimaa kõige kõhnem mees?

Ülejäänud peost pole miskit erilist kirjutada. Tavaline Jaanipidu grillimise, õlle, õgimise ja meres ujumisega. Traditsioonilisele saunale ütlesid kõik ühest suust ei, kes tahaks sihukese temperatuuriga veel kuumemasse keskkonda kolida. Lõkke süütamiseks kulus oma viis liitrit bensu, vihm oli ettevalmistatud lõkke põhjalikult läbi immutanud, hea et tuul polnud üldse merre viinud. Magama suht varakult, ei viitsi enam selles vanuses läbi öö kärakat visata ja möllata.

Hommikul libistasin klaasikese valget veini ja läksin ujuma, meri täiesti mõnusalt soe. Natuke ringisõitmist kohalike vaatamisväärsuste uudistamise eesmärgil. Muuseumis ei maksa nõrganärvilistel kaalulangetajatel hommikuse pohmas peaga peeglisse vaadata nagu ülaloleva foto põhjal võib veenduda😁 Käisime isegi Kunda rannas ja Rakveres ära, niikuinii jäi koduteele. Ilm keeras jälle jube palavaks, Kundas oligi eelmine päev rekord olnud: +34.1C just enne tormi kui ilmajaama uskuda. Rakveres Tarvase juurde ronimine õige väsitav ning higistama ajav ettevõtmine aga ära sai tehtud. Kuidas sa ikka Rakveres käinuna ilma härja kara katsumata koju lähed😜