Tuesday, January 29, 2013

Külmetuse vastu külmetusega !


Vaade õue läbi kohviku akna
Reedel teatasin töö juures, et võtan endale esmaspäeva suusasõiduks vabaks. Ilmaennustus oli küll kübe kahtlane, sest lubas lumesadu ja pealelõunaks isegi lörtsi. Koju tulles selgus, et pisem plika ei saagi tulla, tema suur inglise keele töö lükati reedelt esmaspäevale. Muidu oleks ürituse edasi lükanud, aga lisaks vabale päevale olin ka hambaarsti aja jõudnud tühistada. Mis siis ikka, lähen kahekesi vanema lapsega, kellele see ainus sobiv päev sel nädalal. Pisem sai tuttavatega pühapäeval mäele kaasa, nii ei jäänud temalgi liuglemise lõbud maitsmata. 

Ajasin end kuue ajal üles, et tõstuki avamiseks mäele jõuda. Ei tea kas gripp hakkab lõpuks siia jõudma, aga kurk veidi valus ja nina nohune. Aknast välja vaadates avastasin, et ööga on lubatud 2 sendi lume asemel oma 15 maha sadanud. Mida kuradit, nüüd on liiklus täitsa kaoses, pole mõtet proovimagi minna, kerisin tagasi tudile. Aga und ei tulnud, seitsme ajal tegin kohvi ja vaatasin netist ilmaennustust. Parem kui poleks vaadanud, mäele lubas hommikupoole lund ja pealelõunaks sadu. Togisin lapse üles uurimaks mis ta asjast arvab. Muidugi mäele, sadagu taevast või pussnugasid:)

Läbimärjad suusatajad vihmaga tõstukitoolil
Hakkasin kolu kokku korjama ja autosse toppima kuni plika hommikusööki pugis. Esiteks oli vaja labidaga tee autoni lahti ajada ning sõiduriist paksu lumekorra alt vabastada. Poole kaheksaks saime liikuma ja algus ei tundunud paljutõotav, teed olid ikka veel lahti ajamata. Samas paistis selline olukord olevat inimesed nii ära hirmutanud, et märkimisväärseid ummikuid polnudki. Tee oli raskelt libe aga linnast väljas jäi lund järjest vähemaks ning lõppkokkuvõttes kulus sõidule vaid pool tundi kauem kui tavaliselt.

Hirmutavaks vaid asjaolu, et vahepeal saime vihma vastu tuuleklaasi. Igatahes parkimisega polnud muret, mugav koht kohe mäe alla. Tõstukisabasid samuti polnud, inimesi väga vähe, kes ikka sihukese ilmaga tuleb. Saimegi vaid neli sõitu teha enne kui hakkas sadama, tunni ajaga olime päris märjad. Otsustasime kohvikusse kuivama kobida, et oodata vaheaega vihmas. Niipea kui riided tahenenud kimasime tagasi mäele. Kokkuvõttes saigi niimoodi vahelduva eduga sõita ja sees kuivada kui olemine mäel liiga märjaks kiskus. Tegelikult teatud momendist edasi eriti ebamugav polnud, harjusime märgade riietega ära.

Vihmapilve sees
Vihm kord tihedam, kord udukas, aga riided ja prillid tegi õige kiirelt märjaks. Tõstuki istmetel olevatesse loikudesse polnud ka kõige mugavam istuda. Vahepeal laskus pilv nii madalale, et sõitsime selle sees. Hoogu tuli maha võtta kuna nähtavus nii vilets. Künkakesed tulid ootamatult, aeg-ajalt sai täiesti tahtmatult õhulende teha. Prillidele kogunesid piisad ja neid tuli kindaga paar korda laskumise ajal nühkida, et veidigi pinnase kontuure aimata. Lumepind ise oli üllatavalt mõnus ja ääretult libe. Isegi jäised kohad tänu vihmale rantidega kergemad lõigata.

"Lumeuss" puu oksal
Loll oleks olnud sita ilma pärast kohe tagasi minna, suusatasime hämarani kuni rada kinni pandi, sest lumetraktorid lasti peale. Olime totaalselt läbi vettinud, isegi aluspesu märg. Rahakott ligunenud, moblad ja fotokas veepiiskadega kaetud aga ikka töökorras.  Lapsel vähemalt üks seljakotti ununenud kuiv vest kojusõiduks selga panna. Parkimisplatsil vesi jää peal, libedamat pinda annab otsida, mõlemad oleksime peaaegu sirakile käinud. Lasin lapse rooli, las harjutab libeda teega sõitu. Suurel teel läks lihtsamaks, sool ja vihm olid oma töö teinud, tee märg aga mitte enam lumine. Koju jõudsime parasjagu selleks ajaks, et pisem plika karatesse viia, ise ei viitsinud seekord.

Pisike mure oli, et loodetavasti ei külmetanud oma valusale kurgule juurde ja ehk ei lõpeta kopsupõletikuga. Aga teisipäeva hommikul ärgates olid nii kurguvalu kui nohu nagu pühitud. Paistab, et parimaks profülaktikaks külmetuse vastu on talvel läbimärjana päevake suusamäel veeta :) Ehk tõhusaim vahend külmetuse vastu ongi külmetus.

Wednesday, January 23, 2013

Preon, Kvargi jupid ?

Nüüd kui lõpuks on Higgsi osake ametlikult avastatud loen novembrikuu Scientific Americani artiklist "The inner life of Quarks", et äkki leidub veelgi osakesi, mille uurimiseks oleks vaja võimsamaid kiirendeid ehitada. Kostab justkui oleks tuumafüüsikud oma töökohtade pärast mures:) Igatahes olevat juba mõnda aega eksisteerinud teooriad, mis ennustavad, et kvargid polegi algosakesed, neidki saab pisemateks "tükkideks" lõhkuda.

Mõnes mõttes polegi nagu miskit imestada. Ajaloost tuntud fakt, et elementaarosakestena tuntud aineosakesed on mitu korda õnnestunud katki teha avastades, et need koosnevad järjest pisematest juppidest. Miks peaks see siis nüüd kvarkide juures toppama jääma. Tavaline aine koosneb aatomitest, aatomid neutronitest, prootonitest ja elektronidest, neutronid/prootonid kvarkidest. Nüüd siis kvargid ja elektronid preonidest?

Momendil on siiski tegu puhtalt teoreetilise värgiga, sest ühtki tõendit preonite eksisteerimise kohta pole avastatud. Ainsaks põhjuseks, miks neid üritatakse sulevarrest välja imeda on asjaolu, et standardmudel ei suuda rahuldavat vastust pakkuda mitmetele füüsika ja kõiksuse probleemidele. Ilmselge, et vaatamata äärmiselt heale vastavusele tegelikkusega on miskit kusagilt puudu ja preonide teooria vaid üks katse neid puudusi kõrvaldada.


Preonide teooriaid on mitmeid, neist levinuima alusel leidub vaid kaks preoni - üks +1/3 elektrilise laenguga ja teine neutraalne, kummalgi on ka antiainest koosnev vaste -1/3 ja 0 laenguga. Maailm tundub nagu lihtsamaks minevat, sest kõik tuntud elementaarosakesed, nii fermionid (4x3=12 aine osakest) kui bosonid (5 vastasmõju kandjat) koosneksid vaid nelja preoni kombinatsioonidest. Edasi läheb veidi keerulisemaks, sest elementaarosakestele tuntud omaduste ning lagunemise seaduspärasuste tagamiseks peaks nood koosnema kas 2-st, 3-st või 6-st preonist.

Füüsikutele on ka mokkamööda asjaolu, et preonide teooria pakuks mugava lahenduse fermionide "perekonna probleemi" (generation problem) lahendamiseks. Nimelt on aine osakesed koondunud kolme gruppi (perekonda) massi alusel kuid tavaline mateeria koosneb praktiliselt ainult esimesest grupist, kahte raskemat pole nagu üldse vaja. Preonide teooria väidab, et raskemad grupid peegeldavad lihtsalt kergemate ergastatud olekut.

Praeguse seisuga kavatsetakse LHC'st kogutud olemasolevat andmehulka põhjalikumalt uurida lootuses leida mingeid vihjeid preonide kohta. Ja kui midagi ei leita on lootust lähitulevikus uusi andmeid saada. 2015 aastaks nimelt kavas LHC kiirendi energiat pea poole võrra tõsta viies selle 13 - 14 TeV'ni. 

Võiks küsida, et  millist kasu sellest tavakodanik saab, kas poleks mõistlikum raha muud moodi kulutada. Parimaks vastuseks on fakt, et 100 aasta eest ei kujutanud inimesed ette kuidas võiks aatomi ja tuuma tundmaõppimine meile kasulikuks osutuda, kvantmehhaanika avastati veel hiljem. Momendil põhineb tohutu hulk inimkonna valduses olevat tehnoloogiat neil teadmistel, tuumaelektrijaamadest kuni nuti telefonideni. Seega on loomulik, et me ei oska isegi ähmaselt ette kujutada, mis kasu uued teadmised tuua võiks. Aga lisaks oleme me ka lihtsalt uudishimulikud !!!

P.S. On olemas ka Prionid, mis samuti hirmus pisikesed ja omaette põnevad, paraku imetillukeste haigusetekitajatena hoopis teisest ooperist.

Sunday, January 20, 2013

Jesuiitlik Koeratemp

Peamine kahtlusalune
Eile õhtul avastasin, et Shveiki lugudel on tõepõhi all, eriti neil, mis puudutavad loomi. Kas mäletate, kui Shveik lasi varastada mingi obersti koera, et seda ülemleitnant Lukashile kinkida. Igal juhul kasutas ta selleks oma professionaalsest koeravargast sõbra abi, kes muidu mõrtsukalikult kurja eluka maksavorstiga ära meelitas. Juba see moment on täiesti usutav, sest meie koeral kaob lojaalsus nagu tina tuhka ja ununevad kombed kui liha lõhn ninna ulatub.

Igatahes kui koer oli varastatud ja teda enne üleandmist toas kinni hoiti mõtles kaval loom, et kui teeb loigu põrandale siis visatakse ta selle eest ukse taha nagu seda karmi obersti juures kutsikapõlves oli juhtunud. Aga võta näpust, koeravaras ainult irvitas ja surus looma nina loiku, et teinekord sihukest asja ei juhtuks. Siin oli ka ütlus, et see koer on jesuiitlikult kaval.

Eelnev jutt oli selgitavaks sissejuhatuseks Koko eilsele jesuiitlikule koeratembule. Aga et kõik ilusti ära rääkida algan otsast peale. Meie kutsa kuulub küll ametlikult pisemale lapsele, aga ta on oma koeraaruga pannud pereliikmed paika hundikarja sotsiaalse seisundi alusel. Igatahes vaieldamatuks liidriks ja alfaemaseks peetakse pere-emmet. Põhjuseks muidugi see, et temalt saab enamasti toitu, temaga käiakse tihti õues ja kaasa on ka viitsinud käituda koeraraamatute soovituste järgi. Teisel positsioonil asub vanem plika, kes küll toitu ei anna ega jaluta koera kuid see eest jälgib karjajuhi käitumismalli koeraga suhtlemises.

Koera omanik ja mina alfaisasena jagame kolmandat positsiooni. Mõlemad tervitame elukat koju jõudes, mis polevat just hea märk oma üleoleku näitamiseks. Kuna mina ei viitsi kutsaga suurt tegeleda peale vahel sügamise, ega talle süüa pakkuda, siis ilmselgelt ei ole ma isegi alfaisasena koera silmis erilist austust ära teeninud. Mis isane see on, kes süüa ei suuda muretseda :) Siis tuleb ta ise ja viimasel pulgal kükitab meie karvane kiisu.

Kuna enamus elust karjas käib vastavalt sotsiaalse hierarhia tasemele kuulub selle alla ka magamine. See oli paraku ainus koht, kus kaasa tegi loomale järeleandmisi. Esialgu oli koeral oma pesa aga kutsikana näris ta selle peagi ribadeks ja kolis pisema lapse voodisse üle. Mõne aja möödudes hakkas öösiti meie ukse taga kraapimas käima ja une huvides sai loom sisse lastud, kus ta vaikselt hommikuks põrandalt meie voodisse oli roninud. Lõpuks kujuneski olukord, et elukas tuli juba õhtul meie tuppa ja sättis end mugavalt minu poolele. Magama tulles togisin ta jalgade juurde ja nii see asi käis kuni eluka öised kratsmised hakkasid kaasa und segama.

Eelmine nädal võttis naisuke vastu otsuse, et loom peab põrandal magama, ja tegi koerale miski pesasarnase nurgakese paarist vanast padjast ning diivanikattest. Koko ei saanud algul üldse aru, mis jama see on, et teda voodist minema aetakse. Eks sai looma koera maiuspaladega meelitatud ja autasustatud kui too pessa läks. Paari päevaga tundus, et asi ongi kombes. Loom ronis kord paar voodisse aga hüppas kohe maha kui kamandasime. Igatahes magas öösel kenasti pesas.

Aga eile kui magama tulin ja teki maha tõmbasin avastasin linalt suure märja pleki. Mis siin on juhtunud, tekk oli sellist karva, et ei paistnud enne väljagi. Keegi oli igatahes minu koha peale mugava soru lasknud, koera käest küsides vaatas too muidugi süütu näoga otsa, et ei tea midagi. Märga plekki nuusutades tundsin mingit kummalist õrna lehka, ilma laboratoorse analüüsita ei saanudki aru, mis see on. Olles just lõpetanud nädala teise kriminulli asusin sel ajal kuritegu lahendama kui kaasa linu vahetas.

Kõigepealt tuleb kindlaks määrata tegelased, kes pääsesid kuriteo paigale ligi sel ajavahemikul, teisena hakata motiivi otsima. Loik tekitati millalgi poole kaheksa ja üheteist vahel õhtul ja sel ajal võis iga pereliige momendiks märkamatult magamistuppa hiilida. Jäi üle motiivi otsima hakata. Esimene võimalus, et keegi lastest mingi tundmatu vedeliku voodisse ümber ajas ei tundunud eriti tõenäoline. Nad on sellest vanusest väljas, kus taolist õnnetust peaks varjama. Kaasa ja enda elimineerisin samal põhjusel, kahtlusalustena jäid alles vaid kass ja koer.

Kassi välistas asjaolu, et tema kusehais on oluliselt vängem. Järgi jäi vaid koer, aga mis oleks motiiviks. Loom pole kutsikast saati tuppa soru teinud ja kui tõepoolest häda käes, jookseb välisukse juurde ning annab kellukesega märku, et õue vaja. Ainus seletus oligi see, et loom oli kas solvunud oma voodist välja tõrjumise üle või siis proovis kavalusega seda kohta tagasi saada. Võibolla tõepoolest lootis, et avastades loigu voodist lähen mujale magama ja tema saab endisele kohale tagasi ronida, küll see niiske plekk millalgi kuivab ka. Tõepärasust lisas ka kaasa poolt netist avastatud fakt, et mõni kutsa pidavatki nii oma magamiskohta märkima.

Igatahes lõppes hilisõhtune perekondlik krimidraama linade ja teki pessu viskamisega ning madratsi puhastamise ja ringi pööramisega. No vaatame mis edasi saab, peab vist magamistoa ust kinni hoidma hakkama. Koera polnud mõtet karistada, sest tembust selleks ajaks pikk aeg möödas ja ta poleks aru saanud, mille eest karistus tuli.

Tuesday, January 15, 2013

Noored võtke aru pähe!

Sibid ajavad juttu:  Nalja teed või ...
mul on ka magistrikraad filosoofias
Täna lugesin Delfist artikli, millele olin sunnitud kommentaari saatma ja tunnen, et pean end ka siin blogis välja elama. "Kõrgharitud noore lugu kuidas ma tööd otsin" tekitas palju vastakaid tundeid. Ühest küljest tore, et on noori idealistlikke inimesi, teisest küljest kahju vaesekestest naivistidest, kes nii perspektiivitut eriala nagu filosoofia õpivad. Ei tea kas seepärast omal ajal õpetatigi näiteks psühholoogiat Tartus ainult teise kõrgharidusena, et sul pidi ikka enne mingi äraelamist võimaldav amet olema:)

Lugu ise - Ilus blond neiu, kes lõpetanud Tartu Ülikooli Filosoofia eriala. Aga noorel on mure, vaatamata otsimisele pole sobivat (loe erialale vastavat) tööd leidnud. Tsiteerin teda, et tekiks parem arusaamine:

"Filosoofia oli see, mis pani mind sisemiselt põlema, janunema elu järele. Ja ma pidin usaldama oma sisetunnet.
Nüüd võin rahuliku südamega öelda, et see oli üks õigemaid otsuseid, mis olen oma elus teinud. Ma kirjutasin oma lõputöö naudingust, eksistentsiaalsest hedonismist, uurides inimese täieliku vastutuse ja elunautimise vahelist suhet.
Filosoofia õppimine arendab mõtlemisvõimet, õpetab kahtlema, küsima, analüüsima ja täpne olema. Need on väga universaalselt vajalikud oskused. Ma arvan, et tegelikult peaks selline oskustepagas andma mulle võime saada hakkama üpris laias töövaldkonnas."
No nii, kas keegi lugejatest oskab ette kujutada, millisesse firmasse oleks mõtet oma CV'd saata??? Ilmselt ka neiu ise ei kujuta suurt ette, sest tunnistab, et juba ülikooli filosoofia erialale astudes aimas raskusi töö leidmisel.

Enne kui ma edasi kirjutan tahan rõhutada, et mulle endale meeldib filosoofilisi raamatuid lugeda ja sõpradega õllekannu taga filosofeerida. Aga filosoofilisi raamatuid (vähemalt selliseid mida ostetakse) kirjutavad üksikud ja sedagi alles peale pikaajalist edukat karjääri akadeemiliste asutuste juures. Mujal ju filosoofe pole vaja, ükski erakapitalil seisev firma pole nõus lihtsalt selle eest maksma, et mingi tüüp eksistentsi või hedonismi üle targutaks. Ja kui oligi mingi selline firma, siis läks ta pankrotti. Labaselt öeldes: müügimeest on vaja, kes aitaks kama maha lükata, et pappi kokku panna, möliseda oskab iga loll.

Seega saab filosoof, muusik, kunstnik, sportlane, ... ära elada ainult siis kui ta suudab ühiskonnale pakkuda midagi, mille eest ollakse nõus maksma. Hobi korras võib igaüks tegeleda eelpool nimetatud aladega. Ja paraku on filosoof nirumas olukorras kui teised, sest teatavasti võivad mõned erakordselt edukad sportlased, või muusikud miljoneid teenida, samas pole ma veel kuulnud miljonärist filosoofist, või vähemalt mitte sellisest, kes filosoofeerides oleks taolise raha kokku ajanud.

Kõigi nende aladega on veel üks suur probleem - konkurents! Tegelejaid on massides, äraelamise tasemel edukaid ehk protsendi jagu, tõeliseid tegijaid veel 10 korda vähem. Aga mis ülejäänud teevad? Kui neil pole rikkaid vanemaid või ei juhtu lotoga vedama peavad kas mingi ameti selgeks saama või siis tänavale minema. Nii lihtne see ongi. Tänavamuusikuid, kunstnikke ja näitlejaid näeb linnas igal tänavanurgal, samas pole ma veel kohanud õpetajat või inseneri. Põhjajoonud tüüpidest ei räägi, see on omaette teema, ega pole erialaga seotud.

Ja mis saab edasi. Kui preilil just roppu moodi ei vea ja ta tänu eelpool nimetatud artiklile omale sponsorit ei leia, siis on realistlikult temagi ainsaks võimaluseks mingi praktiline amet selgeks õppida. Naljaga pooleks, aga ka baaridesse eksivad tihtipeale tõelised filosoofid, kelle ideed lihtsalt pole veel tunnustust leidnud:) Teoreetiline võimalus on õpinguid samal alal jätkata, aga suure tõenäosusega tähendab see aja ja raha raiskamist ning paari aasta pärast samasse punkti tagasi jõudmist.

Karm tõde on see, et mida varem too tütarlaps endale tunnistab, et filosoofia on küll põnev aga sellega elatise teenimine praktiliselt lootusetu, seda parem. Filosofeerimist võib ta lubada endale nii palju kui süda lustib - tööst vabal ajal.

Ma ei hakka üldse kirjutama kui keeruline ilma kogemuseta ka praktilisel alal tööd leida, eriti veel noortel.

Lõpetuseks tahaks lisada, et isiklikult tunnen kahte (teine tekkis peale FB kommentaari lugemist :) inimest, kes oma hobiga ära elavad. Kõik teised teevad tavalist tööd, et saaks vabal ajal ka hobiga tegeleda. Müts maha nende õnnelike ees, kes kõigi takistuste kiuste hobist omale elukutse vorminud!

P.S. Olen pikalt hiljaks jäänud oma looga, blogspot kubiseb sama artikli kohta avaldatud kirjutistest, ning enamus palju elegantsemalt esitatud kui minu tükk, üldmõte ka kõigil seniloetuil sama.

Sunday, January 13, 2013

Kevad käes :)

Seda, et elu ainult meelakkumine pole kinnitas tänane hommik. Esiteks muidugi on viimased kaks päeva ilm täitsa eesti suvi ehk nii sitt suusailm olnud kui olla veel saab. Eile näitas termomeeter +14C, mis sulatas viimased lumevallidest alles jäänud linnatolmust kõntsased laigud. Õhus oli kevade lõhna tunda, ja seda 12 jaanuaril! Kui mul oleks suusakuurortite aktsiaid müüks need küll kiiruga maha, tõsine kahtlus kas 10 aasta pärast siinkandis enam üldse suusatada võimalik. Käisin koeraga rattaga sõitmas, aga vaatamata sellele, et tee oli kuiv oskas loom ikka sopa sisse roniga ja enda karvastiku mudaseks teha. Kodus muidugi nautis täiega kui tema jalgu ja kõhtu vannis sooja veega pesin.

Öö oli samuti raskelt plussis, mida kinnitas asjaolu et isegi praokil aknaga oli paksu teki all palav magada. Läbi une kuulsin kuidas ladistas vihma sadada. Hommikul läks uni varakult, kella kaheksa ajal kööki koperdades tundsin, et põrand märg. Mis mõttes, ega ometi kass loigu teinud. Näpp sisse, nuusutasin, tavaline vesi. Mida kuradit, köögilaud kah märg. Mäletades koolipõlves õpitud gravitatsiooni seadust ja tuletades meelde vanarahva tõde, et vesi voolab allapoole sundis loogika pilku ülespoole suunama.

Nomuidugi, laest lahtikoorunud värvitüki otsa oli parasjagu tilk kogunemas. Ega see tegelikult eriline üllatus polnud, sest juba sügisel punnitas köögi laes veidi värvi lahti, mis vihjas niiskuseprobleemidele lae peal. Novembris kukkusid peale suuremat vihma mõned värvitükid põrandale ja lagi oli niiske. Ronisin katusele ning avastasin ebameeldiva tõsiasja, tõrvapapist katuseplaadid on päris läbi omadega. Tegelikult peaks uued panema aga ilmad juba külmad ja vihmased, katusel töötamine pole just mugav. Lagi niikuinii rikutud, seega pole mõtet ka sees remonti enne teha kui uus katus peal. Kokkuvõttes otsustasin tuntud mõttetera alusel, ega töö pole jänes, et eest ära jookseb, katusepanemise kevadele lükata. Äkki veel tuleb maailma lõpp ka, loll sellele uue katusega vastu minna:) Põrutasime hoopiski Costa-Ricasse elu nautima.

Igatahes vedas alt lootus, et talvel kõva vihma ei saja ja rohkem katus läbi ei tilgu. Esiteks mõtlesin ajutise abinõuna pakkimiskilet katusele tõmmata, et liigne veehulk kipsplaate laest alla ei kukutaks. Igaks juhuks ronisin siiski enne pööningule asja uurima. Hea, et läksin, sest asi polnud üldse nii hull kui kartsin. Katus tilkus läbi vaid mõnest üksikust kohast, lihtsaimaks lahenduseks oli paari suure plastkasti paigutamine märgade kohtade alla. Loodetavasti peab lagi kevadeni vastu, eriti kui vihma asemel lund sadama peaks hakkama nagu normaalsel talvel kohane. Nüüd siis teada, millega ma aprilli algul ühe oma nädalavahetuse sisustan, kui just lagi enne pähe ei kuku :)

Friday, January 11, 2013

2012 Teadussündmused

Discover ajakirja jaanuari/veebruari numbris (jah, see tuli juba detsembris välja) on ära toodud 100 nende arust tähtsamat eelmise aasta teadussündmust. Mis kriteeriumiks võetud pole selge, aga kindlasti enamus olulisi asju on kajastatud. Järgnevalt toon ära mõned, mis erliselt minu tähelepanu püüdsid.

1. Muidugi on kahtluseta tähtsaimaks Higgsi bosoni avastamine, mis kinnitas küll standardmudeli paikapidavust teatavates piirides kuid samas tõstatas uusi küsimusi.
2. Curiosity edukas maandumine ja tegevus Marsil näitas, et suudetakse ka keerulisi ja raskeid aparaate edukalt kohale toimetada ning kaugjuhtimise ja automaatika abil töös hoida. Samm lähemale inimese Marsile saatmisele.
6. Algas erakapitalil põhinevate kosmoselendude ajastu. SpaceX Dragon oli esimeseks erakosmoselaevaks mis rahvusvahelise kosmosejaamaga põkkus viies kohale varustust.
7. Katsetatati esimesi mõttega juhitavaid roboteid. Ehkki tegu alles väga kohmaka prototüübiga on lootust, et selle tehnoloogia arenedes suudame kunagi ka keerulisi masinaid ainuüksi mõttega juhtida.
16. Suhkru kahjulikkus on leidnud nii kindlaid tõendeid, et tõsiselt on hakatud kaaluma suhkru kasutuse reguleerimist nagu alkoholi puhul. Lisaks toksilisele toimele tekitab suhkur sõltuvust samuti kui alkohol või uimastid.
19. 3-D printerid on muutunud piisavalt töökindlaks ja odavaks, et neid saab peagi kasutada paljude erinevate keeruliste objektide kodus tootmiseks. Kuuldavasti olevat selle tehnoloogiaga isegi esimesed töötavad relvad valmistatud (Näpp silma Obama relvavastastele seadustele).
26, 27, 29 Väikseim magnetiline mäluelement, mis koosneb vaid 12 raua aatomist. Süsiniku nanotorude kasutamine mikroelektroonikas. Ühest aatomist koosnev transistor.
51. Mitme inimlase liigi avastamine, kes alles hiljuti välja surid.
87. Vaiksest ookeanist leiti bakterid, mis asusid 100 meetri paksuse ja 86 miljoni aasta vanuse (dinosauruste aja) savikihi all. Ja nad olid elus ehkki kogu see aeg muust maailmast eraldatud. Võimalikuks osutus kuna elutegevus aeglustunud 100000 korda võrreldes sarnaste bakteritega tavatingimustes.
93. Leiti Juura ajastu kirbud, huvitav kui suured punnid neilt saaks, kirbud nimelt olid 2.5 cm pikad!

Kas pole teadus üks ütlemata põnev värk!!! Küll on tore, et sellised ajakirjad nagu Discover ja Scientific American tutvustavad avastusi, leiutisi ja muid saavutusi tavakodanikele arusaadavas keeles.

Thursday, January 10, 2013

Lõvinaine

Üle-eelmine nädal raamatukogus jäi pihku miski kriminull paljulubava pealkirjaga "Beastly Things". Mõtlesin, et toon kaasale vahelduseks, muidu unustab paberkandjal raamatu lugemise täitsa ära. Aga mingi moment oli mul endal lugemisvara otsas ja võtsin selle Donna Leon'i (ehk Naine Lõvi - ma millegi pärast arvan, et seda võiks nii otse tõlkida) kirjutise nina alla. Tegu Itaalia autoriga, kelle raamatutes toimub tegevus Veneetsias.

Hakkasin lugema ja ei saanud pidama, enne kui raamat läbi sai. Eelmine neljapäev juba läksin autori nime järgi teisi teoseid otsima, leidsingi "Surm imelikul maal". Mis mind siis pani ka teist raamatut krabama. Stiililt sarnaneb viimase aja populaarsete Põhjala autoritele. Tegevus toimub minu jaoks eksootilises Veneetsias, mille eluolu ja kohalike vaateid valgustatakse läbi uurijast peategelase Comissario Guido Brunetti silmade. Kõige paremaks iseloomustuseks on ehk: "üks lahe lugemine".

Igatahes täna plaanis järjekordne võtta, selliste raamatutega mõnus tugitoolis lõdvestuda, ajurakukesi pole vaja pingutada:) Soovitav lugemine neile, kellele meeldisid Stig Larssoni või Camilla Läckbergi omad.

Wednesday, January 9, 2013

Taevane Vaatemäng

Järgmise aasta lõpus on meil lootust saada ühe vägevaima palja silmaga jälgitava taevase vaatemängu tunnistajateks. Teaduslikult korrektse nimega komeet C/2012 S1 (ISON) peaks kõigi eelduste kohaselt kujunema üheks ajaloo heledaimaks komeediks, mis kõrgpunktis võrreldav täiskuu heledusega ja ka päeval nähtav. Õnneks on ta kergelt jälgitav nii enne päikesele lähenemist kui ka peale temast möödumist.

Komeedi avastasid International Scientific Optical Networki 40 cm teleskoobiga eelmise aasta 21 septembril kaks venelast Kislovodskist. Sel momendil asus ta miljard kilomeetrit maast eemal ja oli 100000 korda nõrgem kui kõige tuhmimad palja silmaga nähtavad tähed.

Momendil on komeet umbes Jupiteri orbiidi kaugusel Päikesest. 1. oktoobril jõuab Marsi orbiidini ja täpselt kuu ajaga Maa orbiidini 1 novembril. Sel ajal on komeeti näha hommikutaevas. Edasi sööstab komeet järjest kiirust kogudes Päikese poole, kusjuures heledus pidevalt kasvab ja ilmub "saba".

Viimaste arvutuste kohaselt jõuab komeet Päikesele lähimasse punkti (perihelion) 28 novembril, olles vaid 1.18 miljonit km Päikese pinnast (võrdluseks, et Maa on keskmiselt 150 miljonit km ja Merkuur 58 miljonit km päikesest eemal). Sel hetkel kihutab komeet maksimaalse kiirusega 684000 km/h.

Nii lähedal Päikesele peaks komeedi pinna temperatuur tõusma 1.1 miljoni kraadini Celsiuse järgi, mistõttu on oodata pinnakihtide aurustumisest põhjustatud hüppelist heleduse kasvu. On ka võimalik, et sisepingete tõttu komeedi tuum laguneb mitmeks tükiks.

Kirch'i komeet 1680
Kui komeet on Päikesest möödunud ja hakkab eemalduma on oodata veelgi vägevamat vaatepilti, sest nüüd tõukab "päikesetuul" vabanenud tolmu, gaasi ja osakesi temast ettepoole. Ja ehkki komeet eemaldub Päikesest läheneb ta nüüd Maale olles kõige lähemal 64 miljonit km kaugusel 25. detsembril. Selleks ajaks jääb ta põhjalaiuskraadidel pidevalt öisesse taevasse.

Seoses orbiidi sarnasusega on võimalik, et tegu sama komeediga, mis 1680'l aastal inimesi hirmutas. Ei miskit muud kui jääme põnevusega seda taevast vaatemängu ootama!

KOI 172.02

Suure tõenäosusega saab esimene päikesesüsteemi välise elu märke ilmutav objeks kandma vähemalt algul putuka nime, kes villastesse kampsunitesse auke närib. KOI tähendab lahtiseletatult Kepler Object of Interest ehk Kepleri Huvipakkuv Objekt. KOI 172.02 on senistest planeetidest kõige rohkem maaga sarnanev kõigi teadaolevate oluliste näitajate poolest. Pooleteise maa massi, 242 päevase aasta ja vedela vee piirkonnas paiknemise ning päikesesarnase tähe ümber tiirlemise tõttu on ta momendil lootustandvaim kandidaat päikesesüsteemi välisele elule. Aga kindlasti leitakse lähemal ajal meile tuntud eluvormidele veelgi soodsamaid tingimusi pakkuvaid planeete. Igatahes elame huvitaval ajal, kus astronoomias tehakse põnevaid avastusi lausa iga kuu.

Planeetidest

No nii, lõpuks on jõutud planeetide olemasolu ja arvu ennustamise juures olukorrani, mis hakkab ka tavamõistuse loogikaga kokku sobima. Kas mäletate veel aega, mitte nii ammu tagasi, kui tõsiselt vaieldi selle üle, kas peale päikese üldse teistel tähtedel planeete võiks leiduda. Ja kui leidubki siis väga vähestel. Mulle jäi alati arusaamatuks, miks meie päikest (muidu nii tavalist tähte) peeti planeetide koha pealt eriliseks või isegi ainulaadseks.

Nüüd siis avaldati Ameerika Astronoomia Ühingu (AAS) viimasel 221'l konverentsil uurimistulemused mille põhjal peaks ainuüksi meie galaktikas leiduma vähemalt 17 miljardit enam-vähem Maa mõõdus planeeti tähe lähedasel orbiidil ning tõenäoliselt palju rohkem tähest kaugemal, mõned neist tuntud eluvormidele soodsa temperatuuriga piirkonnas. Ülal toodud pildi põhjal on selge, et keskeltläbi on rohkem kui pooltel tähtedel mingit sorti planeedid. Lisaks ollakse veendunud, et praktiliselt kõik päikesesarnased tähed omavad planeete.

Seega pole ei meie maja, linn, riik, manner ega isegi planeet enam nii unikaalsed kui algul võis arvata. Tõenäoliselt selgub varem või hiljem tõsiasi, et maaväline elu pole samuti kuigi unikaalne. Aga miks siis pole me kohtunud ufolastega või isegi neilt miskeid signaale veel saanud. Siin on mitu võimalust, populaarse kuid ebareaalse seletuse, et me oleme nendega kohtunud, osa elab isegi meie keskel või peetakse Area 51 vangis jätaks praegu kõrvale :)

Isiklikult arvan, et sellel küsimusel on paar lihtsat ja loogilist ja kahjuks igavat vastust:
1. Mõistuslik elu on väga haruldane, 0 - 10 tsivilisatsiooni galaktikas.
2. Tsivilisatsioonide eluiga on kosmilises mastaabis lühike.
3. Valguskiiruse piirangust pole võimalik mööda pääseda.
4. Tohutud vahemaad muudavad suhtlemise mõttetuks. Meie galaktika läbimõõt umbes 100 000 valgusaastat.

Nii et vaevalt me lähemal ajal ufolastega kokku puutume. Samas ei maksa unustada, et teadus on pidevalt pakkunud üllatusi nii, et 100 protsendise kindlusega ei saa midagi välistada :)


Tuesday, January 8, 2013

Ebapedagoogiline lugu

Nagu pildilt näha, olen suutnud lisaks omalastele ka
Toronto Ülikooli juures töötava sugulase "ära rikkuda"
Järgnevat lühikest juttu pole soovitav lugeda kooliealistel lastel ja korralikel lapsevanematel. Mina nimelt olen sellist tüüpi äärmiselt ebapedagoogilise suhtumisega isa, kes küsib lastelt ega nad ometi ei taha esimese vaheaja järgse koolipäeva asemel suusamäele minna. Noja lapsed, nagu see vaimselt tervete puhul kohane, arvavad õhinal, et tegu on ühe ääretult toreda mõttega. Kindlasti leiavad nii mõnedki, et minu käitumine on äärmiselt vastutustundetu, ja nii need lapsed pätistuvadki. Esiteks lähevad kooli asemel suusamäele, siis ostukeskusse, edasi piljardisaali, baari ja lõpuks vargile:)

Vanem tüdruk roolis
Aga näe minu vanemad käitusid minuga nii ja pole ma siiamaani veel kuritegelikule teele sattunud kui riigitööle minemine välja jätta:) Igatahes olin omal ajal ja olen tänini väga tänulik, et mulle anti võimalust toredate asjadega tegeleda ka siis kui kooliskäimine seda segama kippus. Noh vaikimisi oli muidugi eelduseks, et õppimisega on asjad enam-vähem joones. Eks see sundis mind ka hindeid viisakal tasemel hoidma. Ausalt öeldes ei saa aru vanematest, kellel selle koha pealt puudub paindlikkus, sest liigse sundimisega saavutad ainult vastupidise tulemuse. Aga ma ei taha siinkohal kedagi õpetama tulla, eks igaühel on omad "õiged" arusaamised, mille järgi me käime.

Noorem neiu on osavamaks saanud
Vanem alati meie pere meister olnud

Aitab targutamisest, järgnevad mõned pildid suusatajatest. Seekord olime autos neljakesi: mina, tüdrukud ja Toronto Ülikooli juures töötav sugulane. Vanem tüdruk enamuse ajast roolis harjutamaks maanteesõitu rasketes oludes tuisu ja libedaga millele tagasiteel lisandus pimedus.

Tom mäel lund pritsimas
Jüri noore inimese kombel lumelaual

Ilm oli normaalne, mõned miinuskraadid ja hea lumi. Peale lõunat saime ka päikest aga siis tõusis õige tugev tuul, mis tekitas pinnatuisku. Korraliku riietusega sellised pisiasjad õnneks ei sega.

Mis vilju kannavad talvel puud ...
Punased püksikud :)

Tõstukil üles sõites jäi silma miski punane riidetükk okstes tuules lehvimas. Kui eelmine aasta oli tegu rinnahoidjaga, siis seekord oli keegi vallatu preili lausa püksikud kaotanud:) Hiljem kuulsin, et teise tõstuki ääres olla koguni "rinnahoidja puu" kasvanud, kus oma kümmekond "vilja" otsas rippunud, mina seda kahjuks ei näinud.