3 päevaga 2 korda Pärnus, kord Kõnnus

Tallinna väravad vallikraavist nähtuna

Nii juhtuski kusjuures mõlemad korrad Pärnus olin vee peal sealjuures nii jõel kui merel. Esimesel lapsepõlve sõbra ja tolle vennaga. Tore nagu alati. Sõitsime jõge mööda nii kaugele kui paadiga lubati, Reiu jõe suudmest sutsu edasi ja ka Reiut ennast mööda raudtee sillani. Kalda ääres hakkasid silma edukate kodanike elamised, mõned vähe labased, mõned vägagi maitsekad. Pilti tegin nii ühtedest kui teistest.

Häärberid Pärnu jõe kaldal

Tagasiteel keerasime Sauga jõele, pikalt seal kulgeda ei saanud, madalaks läks. Samas tasus vaeva põnev lind poegadega, varem pole sihukest näinud. Teadjamad väitsid, et Tait ehk ruiklaste sugukonda kuuluv kureline. Mulle ei ütleks selline kirjeldus miskit, pigem manaks silmi ette äärmiselt väära kujutluspildi. Seega saate vaadata videot, et teiegi edaspidi tunneks ära.

Muulide vahelt üritasime lahele sõita aga laine kerkis meie kummipaadi jaoks sutsu suureks ja järsuks. Kui üks pirakam korralikult märjaks kastis ning samal ajal ka merepääste paat ja skuuter mööda kimasid lahel hättasattunuid abistama, otsustas kapten tagasi pöörata.

Merepääste muulide vahelt välja

Jõel peal täistuuridel

Läksime linna peale õhtust sööma. Kummaline kuid rahvast väga hõredalt, kesklinna toitlustusasutused kas kinni või võõrustasid üksikuid kliente. Postipoisis polnud isegi menüüd uksel ega mingit infi avatuse kohta. Sisse kiigates polnud kedagi istumas näha, tahtsime juba ümber pöörata kui hakkas silma baarmenita baar - iseteenindus vist. Üks neiuke ilmus välja, süüa pidavat siiski saama. Istusime lauda, ligi astus vene stiilis kelner (selgusetu millist ajajärku pidi esindama, ilmselt lihtsalt sommide maitse järgi ehitud). Tellisime toidud, mille saabumine võttis kõvasti aega. Tavakohast õlut ja küüslaugu leibu pidime veerand tundi ootama. Road olid muidu maitsvad, teenindus lihtsalt jube aeglane, eriti kui võtta arvesse asjaolu, et pidin bussile jõudma.

Kõigi mugavustega buss

Selline mulle meeldiks😉

Riia - Pärnu - Tallinna buss mugav nagu lennuk, ruumi tegelt rohkemgi. Filmide valiku üle kurta ei saanud, no eriti kui sõidad vaid mõne korra aastas. Vaatasin ühe ürginimeste loo, päris lahe ajaviide, sõit läks kui lennates. Bussiliiklus on ikka jube odav ja mugav Eestis, pilet vaid 9 euri. Ainsaks tõrvapiisaks meepotis osutus Pääsküla peatuse puudumine, pidin bussijaamast tagasi Pässasse sõitma, mis pani pea tunni otsa. Samas tutvusin mõnusa ühistransa linnaliikluse äpiga, kiireim tee polnud sugugi see, mida omast tarkusest oleks kasutanud.  

... vahepeal ei tekkinud soodsat momenti blogida, mõni päev kiire, mõni päev lihtsalt ei viitsinud ...

Ilus on Eestimaa - Kõnnus

Reedel sõpradega saunas, teist korda sel suvel, mõni ime sihukese palavusega. Ei enda sauna ega kaminat pole sel suvel veel kütnud. Koosistumine malevakaaslaste ja kursavendadega, meenutamiste juures kulus parajalt õltsi ja snäkke kõrvale. Sain kätte Rally Estonia särgi tütre sünnakingiks, nüüd veel vaja teisele tütrele Eesti olümpiakoondise oma hankida. Öö veetsin Kõnnus, hommikul tagasi linna, pidin vanemate juurest läbi hüppama ja Pärnu bussile jõudma - Konna kruis jahisadamas ootamas.

Pileti olin eelmine õhtu interneti kaudu ostnud, seekord vaid 7 euri aga peatus mugavalt Vana-Pääskülas. Buss polnud päris samal tasemel kui eelmine, samas mul polnud vahet, tukkusin enamuse sõiduajast eelmise päeva väsimust välja. Pärnus jäi pool tundi aega, võtsin bussijaama juurest kaks õlut ja lihapirukat, konsumeerisin need läbi linna jalutades. Kaladele peab ju ka mõtlema, loodetavasti pirukas noile mekib. Saku Hele oli muideks sooduka peal ja jääkülm - täielik kaif.

Isuäratav tantsijanna naaberalusel

Jahisadamas vahtisin ringi, kedagi ei näinud, vaid üks neiu seisis sama nõutuna kai ääres ja näppis telefoni. Pikemalt mõtlemata ajasin ligi: "Suundute kah jahisõidule"? Too vaatas mind hindavalt enne kui nentis, et seda küll. Konkreetsemaks minnes sain paraku kahjuks eitava vastuse, tal mitte konna kruis vaid hoopis tüdrukute õhtu väljasõit. Järgmine daam, kellega juttu tegin osutus õigesse kampa kuuluvat. Peagi ilmus isand konn ja teisigi tilkus tasapisi, viimased lausa "akadeemilise" täpsusega.

Saurused, osa peidus

Jaht ja kapten tundusid asjalikud, ei mingeid päästeveste ega keeldu masti otsa turnimise asjus. Kohe alguses kostitati parema silmanägemise (mul õnneks ikka veel 20/20) või hea suurendusega moblade omanikke erutava vaatepildiga naaberaluselt, mis hoolimatult meie vööri eest mööda tuhises. Selle pardal oli ilmselt poissmeeste õhtu pidu, tekil lausa postitantu proff puusi hööritamas ja mehepoegi vägagi isuäratava😘 rinnapartiiga õrritamas. Kui ka kohe oleks pidanud tagasi sadamasse sõitma oleksin ikkagi kruisiga rahule jäänud😜

Julgemad jahivööris😄

Tuul suht vaikne 4-5 m/s, laine poolemeetrine, merel ehk sutsu rohkem. Ronisin vööri kus üks osavam ja julgem reisulistest SG oli end koheselt sisse seadnud. Mõnus merd vahtida ja tunda end nagu nii võikski elada: vuhised sooja ja päikesepaistelise ilmaga purjekal läbi lainete, ise ei pea tüürimise pärast muretsema. Kõik "saurusblogijad" olid lahedad aga jahi pardal või hiljem kohvikus istudes saad suhelda vaid vahetus läheduses viibijatega. Vennastumiseks sobiks vist aiapidu rohkem. Eelnev pole mõeldud kriitikana Konnale, temale suured tänud ürituse korraldamise ja kutsumise eest. Rahvast tean vaid bloginime põhjal, enamus ju enekaid ei postita. Äkki oli probleem brändilapikust🍹, millest algul keegi polnud huvitatud ja mille ise hiljem unustasin, keegi ei tuletanud meelde ka😕

Hansapäevad Pärnus

Malevaajast tuttava Võhu veinitehase lett Hansapäevadel

Jajah, käisin Pärnus juba eelmine reede aga blogida pole jõudnud sel ja paljudel teistel teemadel. Nii kuradi kiire on puhkusel olnud :P Varahommikul ärkasin paha une peale, jooksma ei saa minna eile saadud totaka villi tõttu, eks likvideerin võimaluste piires blogivõlga.

Igatahes õhtul tuli mõte Pärnu minna ja hommikul sõitsimegi sinnapoole. Laagri bensukas olin dilemma ees, millist kütust tankida. Meediast kuuldud infi alusel (biokütus olla vanadele mootoritele kahjulik, mida mu kasutuses olev 2002 aastakäigu masin kahtlemata on) otsustasin 95 asemel 98 sisse panna. Kui Pärnu jõudes kütusemõõdik polnud ikka liikuma hakanud uurisin isalt, kas seesinane osuti on ka varem jukerdanud. Varem polevat probleemi olnud, ehkki alguses langeb aeglasemalt. Nojaa aga 120 km peale peaks kindlasti liikuma, toksisin näpuga armatuuri, ei miskit. Nüüd nädal hiljem võin öelda, et mõõdik töötab aga on tekkinud tõsine kahtlus, et 98 tõepoolest mõistlik kasutada. 500 kilomeetrise läbisõidu juures on ikka veidi üle poole paagi alles. Täpse kütusekulu numbri saan järgmise tankimise ajal aga tõotab hullult ökonoomne tulevat.

"Sepatöökoda"

"Taluõu"

Pärnu sõidu eesmärk oli onul külas käia, kes vaatamata ligi 90'sele vanusele suht kõbus. Näitas uhkusega aiandust, tomatid uskumatult kenad (suuremad ja rohkem hoolitsetud kui mul Torontos), mustsõstrad muudavad värvi, esimesed vaarikad valmis maasikatest rääkimata. Seedri tänava rajooni oli seoses Hansapäevadega õige keeruline pääseda. Astusin läbi, päris äge üritus, varem pole käinudki. Absoluutne enamus kaubast muidugi tüüpiline mõttetu laadanodi või turistilõks, siiski jäi paar asja silma, kaasale õnnestus miskit osta. Sepistatud esemetest meeldis lohekujuline statsionaarne pudeliavaja, 20 euri ei tundunud liiga palju. Kohe ei tahtnud osta, mõtlesin et tagasiteel võtan. Täitsa jama, aga hiljem ei suutnud enam kaupmeest üles leida.

Ratatosk

Leedukate põnev mööbel

Meelelahutuskava oli päris äge. Mina muusikakauge inimene jäin Keskaja lava juures sommide Ratatosk ansamblit kuulama. Tõepoolest mõnus musa, tegin pilti ja saatsin isegi kaasale, temalegi peaks taoline stiil istuma. Taluõu huvitav idee, söögi ja joogipoolist pakuti hulgi, ma võtsin vaid ühe värske hapukurgi 50 sendi eest. Pärast käisime isaga rannas ujumas, vesi soe kuid rahvast liival ja meres üksikud. Ei tea kas 20 kraadine meri pärnakate jaoks liiga jahe või mis värk.

Rand täiesti tühi

Maasikad hauaplatsil

Viimane käik oli surnuaiale sugulaste haudadele. Sai veits korrastatud ja mõtteid mõlgutatud. Hauaplatsil olid liiva peal hakanud maasikad kasvama, seda juba eelmisel aastal. Isa ja onu olid need alles jätnud, see aasta päris kena saak küljes. Iseenesest mulle täitsa meeldis, kuidagi nii teistsugune ja veidi sümboolne elu jätkumise teemal. Ei, moosiks ma neid ei korjanud. Loodetavasti söövad marju linnud. Kui peakski jõudma kellegi ettevõtliku tüübi kaasabil "Eesti maasikate" sildi all turule, pole vähemalt taimemürkide muret :P

Ei saa me läbi Lätita ...

Lätis Jaaniõlut ostmas :)

Neljapäeva 15'da hommikul muidugi ei viitsinud nii vara tõusta kui oli kavas olnud. Kerge hommikusöök, korjasime asjad autosse ja hakkasime liikuma. Pärnu maanteel oli liiklus õige tihe aga samas ka kiire. Lasin paar tüüpi ette, kelle varjus mugav sõita ilma pidevalt spidokat jälgimata. Ei taha ju isa autot kiiruskaamera pildile jäädvustada. Pärnus tegime peatuse Selveris ostes veits süüa ja muidugi jäätist. Üle silla Riia maanteele ja Läti poole edasi. Tee ääres ilusad männimetsad kõrgetel luidetel lausa meelitasid peatust tegema. Paraku ei tahtnud aega viiita, pealegi polnud veel mustikad valmis, kardetavasti ei saagi enne kui lahkun.

Jääb petlik mulje nagu oleks juba maitsnud 

Lõpuks hakkaski Läti piir paistma, võtsin veidi hoogu maha ja kamandasin last mobla valmis panna. Piiriületus toimus praktiliselt märkamatult, sest tegelikult oli vist piirkiiruseks 70 km/h. Plika ikka paar pilti sai, oli veits pettunud, et riigipiiri ületamine pakkus vähem põnevust kui Ontariost Quebecki sõitmine. Piiril oli näha esimene alko müügipunkt ja paar kilti edasi Ainazhis juba suur Super Alko, kuhu kuidagi ei saanud sissepööramata jätta. Vaatamata ennelõunasele ajale käis parklas juba vilgas tegevus, sommide turistibussidesse lohistati alkokaste lausa ehituskärudega. Ega eestlasteski puudus polnud, kes jaanipäeva varusid soetamas.

Pood ise sarnanes kõige rohkem omaaegsetele hulgiladudele ainsa vahega, et kaubaks vaid erineva kangusega kärakas silmi kirjuks tegevas valikus. Esialgu ma käru võtma ei hakanud, ehkki olin vist ainus tüüp, kes korviga ringi käis. Valik oli vägev kuid õlleosakonnas erilist hinnavahet ei täheldanud, eriti kui arvesse võtta Eesti poodides aeg-ajalt ette tulevaid supersoodukaid. Selveris just müüdi A. LeCoq 20 pudelist kasti 11 euriga, mis teeb 55 senti pudeli eest. Siin polnud ükski õlu nii soodsalt pakkumisel. Probleemiks ka fakt, et Eesti õlledest vaid populaarsemad saadaval, minu lemmikutest nagu Saku Hele või Saku Kuld Ale ei olnud lõhnagi. Pole nagu mõtet suvalist tundmatut õlut osta ainuüksi selle pärast, et paarkümmend senti odavam.  Kokkuvõttes ei saanud küll aru, miks eestlased peaks õlle järgi Lätis käima.

Võtsin mõned purgid keskmisest kallimat ja loodetavasti ka paremat Läti kesvamärjukest rohkem professionaalsest huvist. Siidritega pea sama lugu, ei olnud märkimisväärset hinnavahet. Mingi põnev Läti päritolu mustsõstra siider jäi silma, suskasin korvi koos õunamaitselisega. Kangema käraka puhul pole selget ettekujutust Eesti hindadest, võtsin mõne pudeli ägeda disaini tõttu pööramata sisule tähelepanu. Kaasa peale mõeldes rändas paar pudelit Ürdilikööri ja Pirita rohutõmmist korvi. Onule pudel ehtsat Prantsuse  konjakit sugulase poolest. Kokkuvõttes panin kassas tagasihoidlikud 70 euri hakkama.

Järgmine peatus Salacgrivas, kus ostsime poest lehmakommi ja pähkli jäätist ning küsisime kohaliku turistiinfo punkti asukoha kohta. Poemüüja ei saanud inglisest ega ka minu punnitatud vene üritusest aru kuid üks noormees aitas välja ja näitas teed. Infopunktis sai väga huvitava murrakuga inglisekeelt kuulda. Lisaks ümbruskonna kaardid ja hoiatus, et jõeäärsetesse koobastesse, kuhu plaanis minna, ei saa sest katki on. Kas sinnaviiv tee või koopad ise jäi selgusetuks. Kaardi põhjal tahtsime mere äärde minna kuid jõudsime vaid sadama territooriumini, kust läbi värava ei hakanud trügima.

Kõht oli juba tühjaks läinud, tegime eine kohalikus sööklas. Toidu tellimine käis näpuga näitamise ja näoilmete vahetamise teel, paistab et inglisekeele oskus pole Läti teenindajate hulgas levinud. Mina võtsin supi, laps prae. Tüüpiline tugev maatoit, mõlemad jäime väga rahule. Portsud nii pirakad, et pidin ise lõpetama tütre lihatükid ja paar kartulit. Enne sõitma asumist ostsime veel kumbki jäätise ja pidasime auto juures aru kas ikka proovida koopaid või põrutada Riiasse. Kummalgi polnud tuju suurlinna minna, seega sõidame koopaid vaatama, kui tee ongi kõlbmatu, keerame tagasi.

Esialgne asfalt muutus peagi kruusateeks, mis 60'ga täiesti sõidetav ehkki hullult tolmutas. Aknad tuli üles keerata kui mõni üksik auto vastu tuli. Peale järjekordset hargnemist muutus tee hullemaks, kiirust tuli vähendada. Just enne koobaste asupaika oli teehöövel üle käinud ning rusikasuuruse killustiku hunnikud laiali lükanud. Siin saime kilomeetri ulatuses parasjagu põrutada, aegajalt lendas kive hullu kolinaga rattakoobastesse.

Jõe ääres oli parkimisplats ja mõned lõkkekohad. Tegu vist rohkem kalastusalaga kuna kaardil olid märgitud erinevad tsoonid koos kalade piltidega. Teispool jõge punasest liivakivist paari kolme meetri kõrgune ja mõnisada meetrit pikk järsak. Ilus vaade aga kole pisike kui Eesti pankadega võrrelda.

Siin hakkasid igasugu putukad tüütama nii, et laps ei tahtnud pikalt vee ääres viibida. Jõgi ei tundunud eriti ahvatlev ujumiskoht, meiepoolne kallas sopane ja ilmselt pehme põhjaga. Korkisime ka mustsõstra siidri, maitses väga hea, ehkki juhina sain vaid lonksu mekkida. Otsustasin tagasiteel seda kastijagu kaasa osta. Lahkudes sõitsin silla juurde lootuses mõnda ägedat pilti saada aga puud varjasid vaate. Laps kuulis lähedases võsas ragistamist ja urinat, mu esimene mõte oli pilti teha aga igaks juhuks istusin autosse. Ei saanudki teada millise elukaga oli tegu.

Otsustasime kusagil Lätis randa minna, ehk saab ikka ujumas käia. Tee viis otse Ainazhisse, seal olevat rand nagu enne infopunktis mainiti. Paraku veepiiril palju haisvaid vetikaid, seega mitte eriti ujuma kutsuv. Ronisime hoopis kohalikku vaatetorni, kust Eestigi läänepool kätte paistis. Mis ikka, läksime tagasi, Lätis käimisega üks eesmärk täidetud nagu tütar mainis. Enne piiri ületamist astusin kiirelt kärakapoest läbi, et mustsõstra siidrit haarata. Palun väga, kõik oli ära ostetud ja pood tundus silmnähtavalt kaubast tühjem. Külmikust siiski sain mõned järgijäänud purgid. Eestisse sissesõites vaatas vastu valgustabloo, mis näitas jooksvalt palju miljoneid Eesti Riik kaotab maksudena seoses piiritaguse alkokaubandusega. Ma ei tea, mis sa ikka ennast piitsutad, ise ju kehtestasid kõrgemad maksud.

Pärnus "Seenel" :D

Kell 8 õhtul on paras aeg päevitamiseks

Pärnu jõudes parkisime auto ja jalutasime randa. Tee peal jäi silma, et Amende villas toimub mingi kontsert, rahvast oli päris uhkelt. Pärnu rand oli ikka selline nagu lapsepõlvest mäletan, suur liivaväli, madal meri, rannahoone "seen" kauguses. Käisin vett katsumas, täiesti ujutav temperatuuri poolest. Laps utsitas vette minema, no lähengi, jalutasin sisse. Kella kaheksa kohta täitsa soe vesi, pakuksin et kusagil 19 kraadi ringis.

Ujuma

Merehädaline üksikul saarel, vaid palm puudub

Üksi oli muidugi igav pikalt vees sulistada, välja tulles igatahes külm ei hakanud. Jalutasime seene juurde, istusime seal veidi ja otsustasime siis midagi hamba alla võtta. Tänavakohvikusse ei viitsinud sisse astuda aga burksiputka tundus ahvatlev. Paraku kulus seal burgeri valmistamiseks nii palju aega, et ei jõudnud ära oodata, piirdusime jäätisega.

Tagasiteel Amende villast möödudes tundusid lood kahtlaselt tuttavad. Vaatasin kuulutust, pole võimalik "Vennaskond" - minu noorusaja lemmikpunt esineb. Kiirelt koju, võtsime onu koera rihma otsa ja kiirustasime tagasi. Sisse ei hakanud enam minema, kaifisin aia taga silmad pilukil koos mõnekümne teise fänniga. Ikka hullult nostalgiline tunne tuli peale, silmad kinni tundus nagu oleks ajas 40 aastat tagasi liikunud. Võtsin jupikesi paarist lahedamast loost moblaga video peale. Loodetavasti ei hakata kusagil kisama, et rikun autoriõigusi :P

Peale kontserti viisime koera koju ning läksime muuli peale jalutama. Hakkas juba kergelt hämarduma, aga seda põnevam on. Kooliajal käisin sõbraga täispimedas taskulambiga tormise ilmaga muulil. Päris närvekõdistav kogemus oli kilomeeter rannast eemal läbi madalamates kohtades üle kivide käivate lainete jalutada.

Mina ja ...

... Kiki keskööl muuli lõpus.

Praegu oli madal veeseis, kivid terve muuli ulatuses veest väljas ja lainetust polnud ka. Loojuvast päikesest sai paar ägedat pilti, muuli lõppu jõudsime veits enne keskööd. Tore nostalgiline oli tütrega samasid kive mööda kõmpida, kus ise ligi 50 aastat tagasi sai lapsena jooksujalu lipatud.

Melanhoolsed Meeste Laulud

Kaasa oli juba kevadel muretsenud piletid Pärnus 7 juulil toimuvale Matvere kontserdile, mille nimeks "Melanhoolsed Meeste Laulud". Päeval ajasime linnas asju, mille tulemusel saab mõningaid varasid veits konsolideerida. Pealelõunal panime jällekord Pärnu poole ajama. Käisime kiirelt ka elektroonika poest läbi, et onule pisike kingitus viia. Ta endise sportlasena vaatab põnevusega igasugu spordisündmusi, nüüd peaks olümpiamängud veits kvaliteetsemalt kätte tulema. Kontserdi asukoht oli Amende Villa aias. Olime kuulnud, et Eestis tihtipeale igasugu suvised kontserdid ja etendused välja müüdud, aga ilmselt soeses ilmaennustusega oli rahvast ootamatult napilt. Küllap ei julgenud paljud Tallinnast ja mujaltki tulla, mõni ime, sest tee peal suurem osa ajast kallas hullult. Kontserdi ajal aga ei saanud tibagi krae vahele, ehkki vihmavarjud ja kiled olid igaks juhuks kaasas.

Amende villa seestpoolt

Äge kaminaruum ja reception 

Amende villa aeda sisse jalutades saime meeldiva üllatusena kokku oma tuttavatega, vanem naabripoiss oma pruudi ja onuga kohal, viimane mu lapsepõlvesõber . Nemad olid kohe esiritta kohad võtnud ja mahutasid meidki enda kõrvale. Nii vahetust lähedusest tundus isegi kummaline esinejatest pilte teha. Naabripoiss astus Amende juurest läbi, võtmaks veini ligi, mida meilegi lahkelt jagas, Mina viskasin pilgu peale. kuidas see asutus seestpoolt välja näeb. Uskumatult ägedaks on tehtud, momendiks tekkis lausa nõukalik mure nagu omal ajal Viru hotelli minnes, et kohalikuna sisse ei lasta ja visatakse sihukesest uhkest asutusest välja. Need mõned ruumid, kust läbi jalutasin, olid ikka viimase peale üles löödud,

Amende Villa kontserdiootel

Esiritta saime kohad, sõber korgib veini

Kontsert ise mulle kõige ägedamat muljet ei jätnud. Matvere on muidugi alati tasemel, aga tundus kuidagi veits väsinud. Millegi üle konkreetselt nagu kurta ei oskagi, kuid mulle meeldisid palju rohkem tema meremehelaulud, mida olen nii Torontos kui Eestis kuulamas käinud. 

Jalgpalli vaheajal naabrite juures köögis

Üks seltskond nautis esitust tasuta, sättides end aia taga mugavalt rannalinadele jooke mekkima. Kontsert oli suht lühike, enne ööbimiskohta jalutamist jõudsid naabrid ka toidukast läbi hüpata, et õhtuseks jalgpallimatshiks söögi-joogi varusid muretseda. Kutsusid meidki vaatama, oleme nimelt üleaia naabrid nii Tallinnas kui Pärnus. Äge istumine kujunes, elasime kaasa Saksa kaotusele Prantslastele, magama saime alles peale keskööd.

Ülestähendamata meenutusi Juunikuust Eestis

Vaatasin, et Eestis polnud seekord piisavalt aega ja viitsimist, et kõigist märkimistväärivatest sündmustest blogistada, eriti peale seda kui kaasa saabus. Takkajärge pikalt ei viitsi kirjutada, riputan üles mõned pildid ja natuke lühikest teksti. Mis siis peale Jaanipäeva sai, kohe 25'l läksime Svjata Vatra kontserdile Kalju lavale. Rahvast oli sellise päeva kohta üllatavalt palju, ehkki korraldajad mainisid, et enam-vähem tasa tulevad - 400-500 piletit on piiriks. Eesti publikut on raske käima tõmmata, suure higi ja vaevaga sai Ukraina päritolu peaesineja paarkümmend inimest lavale. Mis teha kui me oleme sellised põhjamaised ja külmad tüübid, kes ilma käraka näol eelsoenduseta eriti esinema ei tiku.

Järgmisel päeval võtsin ette hädavajaliku töö suvilas. Ostsime Bauhofist vetsupoti ja elektritarbeid ning sõitsin Isaga suvilasse. Vesi ja kanalisatsioon on seal sees aga ei korralikku kraanikaussi ega ka vetsu veel pole. Kraanikausi jätan järgmise aasta peale, kui kööki saab laiendada, vetsupott oli plaanis kohe sisse panna. Teoreetiliselt lihtne töö võttis palju rohkem aega ja närvikulu kui oleks eeldanud. Poti õigesse kohta panek polnud probleem, aga poti sees oleva kaadervärgi käima saamine paras pähkel pureda ka kahele insenerile. Esimese katsetuse peale hakkas vesi paagi ja poti ühenduskohast sorinal jooksma, olin unustanud ühe kinnituskruvi korralikult peale keerata. Lõpuks saime tehtud, aga veevärki ühendama ei hakanud kuna kasutamist nii vähe. Suvel mõned korrad kui vaja kallab kanistrist vee paaki ja käib küll, eks järgmine aasta ühendame ära kui kraanikauss ja dush ka paika saavad.

Tallinna Väravad

Ägedad kalarootsust riidenagid

28'l põrutasime Pärnu blogisõbraga kohtuma. Mina kasutasin juhust ja lasin onul oma pöialt veel kord lahti lõigata, et vaadata mis seal punnitab. Ei olnudki miskit hullu, natuke sodi tuli välja aga nahaaluse verevalumi ja armkoe paranemine võtvat aega. Parkisime auto maja juurda ning läksime linna peale kolama. Pärnu on ikka nii uskumatult väike, oma osa etendab kindlasti asjaolu, et enamus lapsepõlve mälestusi ajast kui kõik tohutu suur tundus. Nurgapoest võtsime jäätise, jalutasime Tallinna väravate alt läbi ja mööda Rüütli tänavat bussijaama poole. Vaatasime ringi suveniiripoodides nagu turistid muiste. Ilusaid asju oli hulgi aga mõtet neid muretseda kahjuks mitte. Esimese näksi võtsime pontsikubaaris ja korralikuma eine "Kadri juures", kus söök haruldaselt kodune, maitsev, külluslik ja odav.

Kaasaga "Kadri Juures" einetamas

Vesiroosid Vallikraavis

Pealelõunal läksime randa ning peale lühikest otsimist leidsimegi Swiss-Sirja koos kolme lapsega üles. Jutustamist oli palju, jalutasime rannas ja Pärnu tänavail, kohvi jooma istusime Amende Villa aeda. Seal oli mingiks ürituseks valmistumine ja meiega ei viitsitud suurt tegeleda, lõpuks siiski toodi tellitud joogid ette.

Swiss-Sirja kolme lapse ja Enega Pärnu rannas

Omaette huvitav oli kuulda kuidas lapsed emaga eesti ja prantsuse keelt rääkisid, mida noorem seda rohkem prantsust muidugi. Õhtul käisime onu koeraga jalutamas, kes seda lõbu just tihti ei saa. Loom oli Minu kutsumise peale veits kartlik aga Enet usaldas hoobilt. Tegime pika tiiru Muulini ja läbi rannapargi, kutsal ohtralt nuuskimist aga lõpupoole hakkas väsima ja kodu poole sikutama.

Öö veetsime Pärnus. Tahtsin tunda jällekord seda täielikku lõõgastumist, mida kunagi teismelisena kogesin kui koolivaheajal sai raamatut lugeda poole ööni ning hommikul sisse magada poole päevani. Koht oli õige, õhkkond ka, aga väsimus selline, et lugemisest miskit välja ei tulnud, jäime mütsti magama. Hommikul jõime kohvi ja asutasime end teele. Tahtsin vaadata mustika ning seenekohti aga ei tundnud enam kunagisi ära, jääb teiseks korraks.

Õhtul malevakaaslase poole külla koos algkooli pinginaabri ja tema naisega. Tuleb nentida, et viiekümneste pidu pole see mis 20'te oma kunagi. Tore oli ja süüa sai õige hästi aga ligi hiilis tundmus, et noorus on läinud ja ei tule iial tagasi. Kipub just siis juhtuma kui puutud kokku inimestega, kellega absoluutne enamus koosveedetud ajast oli kuldsetes kahekümnendates või isegi varem. Märkimata ei saa jätta haruldaselt head metssea praadi, mille peremees ise valmistas. Hiljem tegime tiiru ümbruskonnas. Kunagine Kalamaja on muutunud tundmatuseni, praegu tegu viisaka rajooniga, kus elamiseks peab sul suht kopsakas rahakott olema. Pole ka imestada, tegu ju mereäärse piirkonnaga, mis kõigis Põhja-Euroopa linnades kalleimaid rajoone.

Piirivalveameti uus teeninduspunkt

Juuni eelviimasel päeval käisime pangaasju ajamas. Meie finantsnõustaja on igavene tore naine, kellega kipub pool ajast eluolust lobisemise peale kuluma. Seekord oli ka mu pangatöötajast kaasa mu personaalse esindajana kohal. Limpsisime kohvi, nautisime vaadet vanalinnale ja merele ning ajasime isegi veidi rahaasju. Mul oli ID kaardiga miski kamm, proovisin seda pangas vahetada aga ei õnnestunud. Järgmine päev läksin Piirivalveametisse, mis nüüd väga mugavalt Tammsaare teel asub. Saba ehmatas mind ära, aga see liikus sihukese kiirusega, et alla poole tunni oli 30 inimest vastu võetud ja minu järjekord käes. Kuulsin kuidas üks kõrvalistuv ameeriklaste paar imetles Eesti riigitöötajate kiirust ja efektiivsust. Minugi kaart sai korda tehtud mõne minutiga ning tasuta.

Õhtul oli Jää-Ääre kontsert ja kui naabrinaine poleks küsinud siis vist poleks viitsinud minna, olime eelmiste päevade sebimisest õige kutud. Aga millal veel saab Eesti kultuuri nii mugavalt nautida, autosse ja kolmveerandtunniga Padisele. Rahvast oli rohkelt kuid saime kenasti ääre peale istuma. Kokandust õppiv naabripoiss oli köögis tegev, tahtsin temalt suppi tellida aga kahjuks oli juba otsas. Mis ikka, võtsin shashlõki salatiga. Vahepeal ilmestas kontserti ootamatu heliefekt kui kaks Briti Eurofighterit madalalt üle lendasid, müra oli kõrvulukustav kuid palju magusama tooniga kui kunagistel vene hävitajatel.