Äikesetorm

     Kohalike uudiste videolõik annab parema ja laiema pildi kui minu paar fotot 

Ameerika mandril kiputakse kõike üledramatiseerima aga seekordne massivne äikesepilvede kogum teenis auga tormi nime välja. Viie paiku läks pimedaks ja siis hakkas välke lahmima ning padukat kallama. Päris mitu korda tuli telefonile hädaolukorra hoiatusi ja soovitati varjuda, ehkki tornaadode kohta seni andmed puuduvad. Puid langes siin ja seal, mitmed ehitised kaotasid katused, jõed ajasid üle kallaste tekitades kohalikke üleujutusi. Mitmed väiksemad ja suuremad tänavad, sealhulgas põhiline läbi linna viiv kiirtee Don Valley Parkaway, muutusid läbimatuteks. Äikesepilved on üsna kohaliku mõjuga, ühed saavad rahet ja padukat aga vaid kilomeeter eemal võib päike paista. Meil seekord vedas, saime küll vihma aga ei midagi erilist, isegi aeda ei tekkinud suurt loiku nagu tavaluselt suuremate vihmade puhul kombeks. Tütar viis oma sportauto õe juurde maa-alusesse garaazhi varju ja panime ka aiamööbli igaks juhuks kokku. Kahjustusi sisuliselt polnud, vaid mõni tomat murdunud aga ikka parem igaks juhuks valmis olla.

Paras aeg ka augustikuu aktiivsuskokkuvõte lisada. Jooksin 16 korraga 120km keskmise tempoga 4:40 kilomeetri peale. Parim kilt 4:04, parim 5K 23:07, 10K 48:11, ehk ei ühtki märkimisväärset numbrit. Kiireim tempo sel aastal esimest korda alla nelja poole minuti ehk 4:29 min/km rohkem kui 7K distantsil. Sammusid päevas päris korralikult 18722, väljas käimist vaid 26km, rattaga 39km. Pulss 40 - 181, rahuolekus 58. Kaal kõikus 75.7 - 77.2kg, puhkusel kaotatud kaks kilo on visad tagasi tulema. Keskmiselt magasin 7 tundi 27 min ja uneskoor rekordiline 81 - ehk siis pealtnäha stressi ei paista olevat, paraku kipun kuue ajal ärkama ja tund kaks pöörlema enne kui uuesti uinun.

P.S. Jooksen nüüd Huawei Smartband 4 pro'ga (vana lagunes juunis Eestis lõplikult ära), mis mõõdab tegelikku distantsi 1-2% lühemana ehk siis paneb umbes 3-6 sek kilomeetri kohta juurde. Seega oleks raske loota mingeid rekordeid isegi kui jaksaks neid joosta.

Napikas

Pilt õhtul töölt aknast läänesuunas 

Eile hakkas ühe ajal sadama, lääne pool tõusis tohutu must äikesepilv, välgutas ja müristas pidevalt. Hüppasin siva autosse, et enne suuremat vihmavalingut tööle jõuda. Õieti tegin, sest paarkümmend minutit hiljem kui naised koju jõudsid kallas kui oavarrest, raske oli neil auto aknast läbi vihma teed näha. tööl jälgisin murelikult läänekaart, kus paksud pilved. Äike on lokaalse iseloomuga, kesklinnast veits idas saime vaid veidi teed märjaks. Põhiline sadu oli läänes ja põhjas, jõed ajasid üle kallaste. Vahelduva eduga sadas kuni õhtuni aga nii vägevalt enam ei kallanud kui lõuna ajal.

      Videol olev piirkond meist paar-kolm kilti lääne pool - tõepoolest napikas!

Hakka või uskuma, et kliimamuutus ka siia jõudnud - vähemalt üleujutuste trendi jälgides. Kui meie piirkonnas (Toronto lääleosa) olid eelmised kaks vihmast põhjustatud üleujutust aastatel 1965 ja 2013 siis see suvi lausa kaks korda juhtunud. Eilne läks küll napilt mööda. Paralleelselt Ontario järve suubuvatest jõgedest (tegelt normaalolukorras vaevu põlveni ulatuvatest ojadest) võttis põhikoormuse enda peale kaks kilti lääne pool olev Etobicoke Creek päästes meid kõige hullemast. Aga seal oli see-eest tõsine uputus, vesi suurtel tänavatel voolas nagu mäestikujões, kohalikus kaubamajas kahlasid inimesed pahkluuni. Tänagi ähvardab äikesega, momendil küll ainult vahelduv pilvitus ja jälgilt lämbe ning niiske - jooksma ei läinud.

Ilmakärakaga Laulupidu

            Päevavideo: Sihukese vihmaga lendaks ise ka kiirelt mesipuu poole

Täna ei jaksa eriti pikalt laulupeost kirjutada, liiga läbiligunenud ja väsinud. Peole sattusin pooljuhuslikult. Plaanis polnud, piletid müüdi niikuinii kohe läbi. 

Päevapilt: Õnnelikud märjad pealtvaatajad

Sõbral jäi veits ootamatult pilet üle, pakkus mulle, pikalt ei mõelnud, juhust tuleb kasutada. Peo esimene pool üllatavalt vähese vihmaga aga kui järsku tulema hakkas andis hirmsa pauguga märku ja tuli kui kosest pool tundi jutti. Just mudilaskooride lahkumise ajal lõi välk ootamatult väga lähedal, kohe järgnes kõrvulukustav kärakas, inimesed kriiskasid ehmatusest. Justnagu Himars Ukraina rindel - päris ehmatav. Kõik said märjaks, need veidi vähem, kellel vihmakiled. Vahepeal hakkas kuivatama ja näitas isegi korra päikest. Tegelt nöökis niisama, pool tundi enne viimaseid laule kallas jälle, ainult selle vahega, et välku ei löönud. Homme ehk vähe pikemalt laulupeost, praegu naudin kuuma teed.

Vihm

Päevapilt: Õunapuuaeg maja taga, taamal männid.

Täna varahommikul saabus meie hoovile selline haruldane loodusnähtus nagu vihm. Momendil taevas ühtlaselt hall, sajab pidevalt ning rahulikult - keera või uuesti magama. Eile suvilas kaalusin kas sõita rattaga koju õhtuse palavusega või oodata hommikuni. Kaheksast lubas vihma, polnud kindel kas saan enne üles, otsustasin õhtuse rattasõidu kasuks. Õieti tegin, sest magasingi sügavalt kümneni. Vihmaga olen ennegi rattaga sõitnud ja ega see tükki küljest võtnuks aga mugav nüüd ka pole ja mul polnud vihmariideid suvilas kaasas.

Samas meenutab tänane vihmane ilm Torontot: +18C kraadiga ikka veel suhteliselt soe. Kui ma ei eksi kipub Eestis temperatuur suvel vihmase ilmaga pigem kümne kraadi ringis olema. Tänane postitus läheb "eetrisse" tavalisest varem, sest õhtupoole sõidan malevakaaslase sünnale, just tuli kinnitav kõne - saan küüti. Üritus kusagil Kesk-Eestis, malevas olin 80'te alguses kaks aastat Kesk-Eesti regioonis.

Jooksmisega on kaks päeva vahele jäänud, enesetunde mõttes pole hullu - rattasõit on kompenseerinud liigutamisevajaduse. Samas selle kuu normi 100km täitmiseni veel 25 minna. Kas ja kuidas peale Jaanipäeva joosta jaksan sõltub rahvuspüaha tähistamise intensiivsusest. Samas viimastel aastatel pole ise tahtmist olnud liialdada ja ka sõbrad ei jaksa enam. Meie vanuses ei pidutse kuueni hommikul, et kaheksa ärgata ja edasi lasta, organism ei peaks sihukesele koormusele vastu. Ime isegi, et need tüübid veel elus, kes ülikooli ajal mitu suve järjest elasid motode järgi: "Vett ei joo ja jala ei käi" ning "Käib töö ja vile käsikäes" kuude kaupa kaineks saamata. Jajah - Noorus on ilus aeg!

LakePlacid1: Paduvihmaga suusatama

Suusapuhkuse algus polnud just kõige paljutõotavam. Ennustas vihmast ilma ja ehkki panime ajama pool kaheksa vabariigi aastapäeva hommikul jõudis vihm meile juba ukse ette järgi. Viimased asjad sai kibekiiresti masinasse visatud, et auto ja maja vahel joostes liiga märjaks ei saaks. Toronto piiridest väljudes tabas selline padukas, et ka kõige kiirema klaasipuhastaja vehkimisega suurt miskit näha polnud. Enamus sõidust sadas vähemal või rohkemal määral. Järgmise ägedama lahmaka saime kohe peale USA piiri ületamist. Piirivalvurile suusareisu USA'sse sisenemise põhjuseks tuues olin küll natuke murelik, äkki tüüp mõtleb, te tahame tema arvel sihukese vihmasaju saatel lolli nalja teha. Kõik sujus siiski libedalt, viskas momendiks passidele pilgu ja tõstis tõkkepuu.

Esimese tankimise juures ameerikas jäin hätta, sest neetud pump keeldus minuga koostööd tegemast. Esiteks ei tahtnud krediitkaarti aksepteerida ja siis keeldus bensu andmast. Lõpuks läksin sisse õiendama, nojah tegu iidse pumbaga, mille puhul pidi ise püstoli all oleva klõpsaka üles tõstma. Hea veel, et tegu polnud käsipumba või lausa ämbriga. Isegi hind ei olnud märgatavalt soodsam kui Canadas, $2.54 galloni eest teeb umbes 95 Canada senti liitrist, viimati Costcost tankisin sama hinnaga. Teed puhtad, aga ameerika poolel kohati suurte lompidega üle ujutatud ja päris auklikud. Lake Placidisse jõudsime kella kaheks, vaid pool tundi hiljem kui planeeritud.

Esimese peatuse tegime Hannafordi nimelise supermarketi juures. Eelnevalt internetist leitud kohalik kõige kõrgema hinnangu saanud pood oli niikuinii otse meie tee peal. Kuna hotellis vaid hommikusöök hinna sees, tuli õhtuse näksi peale mõeldes veidi provianti varuda. Ostsin kolme sorti juustu, paki suitsuviinereid ja salsa. Krõbeküpsised, puuvilja ja nachod olid Canadast kaasas. Õlleleti ees sai pikalt elu uuritud ja vaadet nauditud. Canada õlled hinnas pole, neid sai 60 senti purk. Import õlled ja paremad kohalikud nats üle dollari pudeli eest. Pika kaalumise peale haarasin 12'se kasti Saranac Pale Ale.

Esimene vaade mäele

Hotelli sõitsime suusamäest mööda, otsustasime, et kaval kohe piletid kaasa haarata siis ei pea järgmine päev sabas trügima. Mäel vihmaga sõitmas nägime vaid paari kolme suusatajat aga vähemalt tõstukid töötasid. Kardetavasti on homseks mägi hullult jääs, hea et kandid teritatud. Willkommenhofi pisikese "bed & breakfast" majutusasutuse juurde jõudsime kolmeks. Ühtegi autot ees polnud aga sisse astudes lõi esimese muljena ninna hubane puusuitsu lõhn. Leti taga istus vanem valgepäine härrasmees, tervitas meid lahkelt ja pakkus välja võimaluse oma elamist eriti soodsalt apgreidida. Mõne lisadollari eest saime suure toa koos mullivanniga, muidugi võtsime.

Meie tuba

Laps ronis õrrele

Koht koosneb kaheksast väljaüüritavast ruumist, mõnusast "raamatukogutoast" ja suurest söögitoast. Ülejäänud atraktsioonidest väärivad äramärkimist saun ja kuumavee bassein õues. Peremees elab naisega ehitise ühes otsas, hommikutoitu valmistavad kahepeale. Õlut võib ise külmikust võtta ja paberilipakale kirja panna, hiljem lisatakse arvele otsa. Kokkuvõttes haruldaselt hubane ja mõnus koht, iga kell eelistaks taolist majutust impersonaalsele hotellitoale.

Raamatukogu ruum kaminaga

Söögituba, meile laud hommikuks kaetud

Kui lisada lähedus mäele ja soodne hind ei saa aru miks see koht pidevalt välja müüdud pole. Tarisime oma asjad tuppa ning viskasime korraks lebotama. Teatava ootamatusena avastas tütar, et lisaks suurele voodile ja kushetile on ka lisamagamisase katuse alla ehitatud, loomulikult hõivas ta selle hoobilt. Mina korkisin õlle, peale esimest lonksu ei uskunud oma maitsemeelt. Nii head kesvamärjukest polnud aastaid mekkinud. Kõik oli perfektne: esimene maitse, temperatuur, järelmaitse, just paraja jumalahulga ja värskusega. Inimesed jätke meelde: Saranac American Pale Ale - super hea! Võib vaid järeldada, et kui ameeriklased väga püüavad siis oskavad isegi nemad õlut pruulida.

Saranac American Pale Ale

Nagu võite arvata ei piirdunud ma ühe pudeliga, linna peale õhtustama sõites oli tütar roolis. Valisime google abil välja "Asian Buffet" nimelise toitlustusasutuse. Jällekord otsetabamus kümnesse, valik parem ja toit maitsvam kui meie lemmik hiinasöögikohas Torontos, pühapäeva õhtusöök vaid 13USD. Pugisime end täis heast paremast kaasa arvatud krevetid ja krabitükid, vaid kohv jättis soovida mida imehea cheescake tükkide kõrvale luristasin. Nii rahul olime, et jootrahaks jätsime lausa viieka. Ilmselgelt oli pooletunnine autosõit ära tasunud, ehkki toitlustusasutusi võis ka lähemalt leida.

Tagasi jõudes andis peremees teada, et soovi korral peame sauna ise peale lülitama, maha läheb taimeriga. Juhust ei saanud kasutamata jätta, pole ju suvest saati seda mõnu saanud nautida. Eriti palavaks saun ei läinud ja ma ei tahtnud ise termostaati timmima hakata. Lebotasime sirakil laval, viskasime leili, käisime dushi all, nillisin veel ühe õlle - poolteist tundi sai kaifitud. Enne tuttu keeramist kasutasime kiire wifi eeliseid, surfasime ja lobisesime kodustega. Magama sai õige varakult, veits peale kümmet. Uinumine natu raske sest nii vaikne, et lausa imelik.

P.S. Enne märtsikuud rohkem postitusi ei tule, suurte failide üleslaadimise kiirused on haigelt aeglased :P

Võõrustamine ja stiilinäiteid ;)

Pühapäev ja esmaspäev käisime suusatamas. Seekord polnud vaja hotellituba võtta sest kolmapäeval trennis avastasin, et üks meie klubi vanem ja staazhikam karateka on mäest paar kilti eemal asuvasse kuurortlinna Collingwoodi kolinud. Too kutsus mind külla, kui peaksin sinnapoole juhtuma. Numbreid vahetades mainisin, et äkki kasutangi tema pakkumist. Kanadas on raske aru saada, kas kutsutakse muuseas jutu sees viisakusest või võib tegelikult ka kohale ilmuda. Tüüp igatahes saatis mulle järgmine hommik SMS, et ta mõtles seda täiesti tõsiselt.

OK, kuna meil oli kavas esmaspäev minna aga lumeolud tundusid soodsad mõtlesime, miks mitte teha sellisel juhul kahepäevast suusaretke. Saatsin vastuse küsides mis ta arvab, kui me astume pühapäeva õhtul nende juurde sisse. Kohe tuli vastus: olete oodatud, lisaks kirjeldus ööbimisolude kohta, mis superlahedad kostsid. Reedel oli mul kuuetunnine kahenädalase koolituse "lõpueksam". Kolmveerand tundi peale algust olid kõik küsimused vastatud, andsin eksamilehed ära. Juhendaja ütles, et võin rahumeeli koju sõita, sest saan niikuinii terve päeva eest makstud. Naeris veel: oma "viga" et nii kiirelt eksamiga hakkama said.

Koduteel tekkis mõte vaba päev ära kasutada ning suusamäele põrutada. Mõeldud tehtud, poole kümneks oli hommikusöök söödud, asjad autos ja asusin teele. Uhasin suusatada kaheteistkümnest kaheksani, ehkki plaanis oli kuue ajal koju sõitma hakata. Aga just siis läks tunne super heaks, ja "veel paar" sõitu kujunes lõpuks paarikümneks. Pimedas valgustatud mäe eeliseks on hästi selged kontuurid ja vähem rahvast, tänu millele palju lihtsam ning kindlam kiirust arendada.

Laupäev sai niisama puhatud ja maha molutatud. Magasin poole päevani, käisime koertega jalutamas ja kõmmutasin arvuti taga vastaseid. Pühapäeva hommik oli aega maa ja ilm kuna meie soodushooajapileti kehtivus algab nädalavahetusel alles 3:30 peale lõunat. Sättisime rahulikult suusakraami valmis, ja panime autosse. Ilmaennustus küll hirmutas veidi: hommikuks lubatud jäävihm jõudis kohale just sel ajal kui hakkasime sõitma. Akna kraapisin esimestest piiskadest tekkinud jääkorrast puhtaks, panin soojenduse maksimumi ning asusime teele. Viie minuti pärast saime jäätavat paduvihma. Liiklusolud kujunesid pehmelt öeldes keeruliseks aga kuna normaalsed inimesed autoga sihukese ilmaga ei sõida, oli tee tühi. Kokkuvõttes kulus tavalisest vaid pool tundi rohkem mäele sõiduks, sedagi suures osas seoses teiste taga möödasõidu võimaluse ootamisele.

Mäel sadas hoopis lund ja seda õige tihedalt. Suusatasime kaheksani, rahvast oli üllatavalt palju. Helistasin sõbrale andmaks teada, et poole tunni pärast jõuame kohale. Maja leidsime lihtsalt üles, ehkki Google üritas valesse tänavaotsa juhatada. Elamine kujutas endast suurt kahekorruselist täiskeldriga uut maja. Meile oli "eraldatud" teine korrus kahe magamistoaga. Kui jäime nende küsimuse peale õhtusöögi osas vastusega veidi viivitama, lõi perepea munad peekoniga panni peale. Kõhud kenasti täis luristasime külakostiks toodud Tshehhi Pilsnerit ja lobisesime maast ning ilmast. Tüüp on põnevat elu elanud, enamuse noorusest töötanud sõjaväes, politseis ja üle maailma terrorismiga võitlevas eriüksuses. Osa võtnud operatsioonidest kõigil kontinentidel peale Austraalia ja Antarktika.

Magama kerisime alles keskööl, uni oli jube mõnus, põõnasin üheksani. Kuna peremees on elurõõmus ja täie tervise juures penskar, kel aega külalisi võõrustada, võttis meid hommikul vastu kohv ja röstsaiad. Tõepoolest toredad inimesed on meie karate peres. Suusamäel sadas kerget lund ehkki oli lubanud päikest. Mäel võeti keskpäeval võistlusnõlval väravad maha ja lubati ka tavakodanikke peale. Jube lahe oli sõita jäiseks pritsitud siledal nõlval kui suusakandid hoiavad nagu küüntega jääst kinni. Sai harjutada nii lühemaid kui pikemaid pöördeid. Jällegi kujunes kõige mõnusamaks õhtune suusatamine, kuidagi ei saanud mäelt ära. Peale lume silumist ei raatsinud isegi puhkepausi teha. Järgmine esmaspäev ehk jälle kui ilm vähegi lubab.

Tormihoog Torontos

Eile kui istusin allkorrusel arvuti taga läks äkki ootamatult pimedaks ja kostis miski mühin, mürin. Mida kuradit, mis toimub, tormasin trepist üles. Akna taga kihutasid metsiku tuule käes veejoad pea maapinnaga paralleelselt, vett lausa kallas lainetena taevast alla. Loodetavasti ei kesta see pikalt, muidu on keldri üleujutus kindlustatud nagu eelnevast kurvast kogemusest teame. Kaasa haaras mobla, et tormi läbi köögiakna filmida - hea mõte, kus minu oma on. Jooksin magamistuppa ja rebisin Nexuse laadimisjuhtme küljest ära. Seni kui askeldasin ning kaamera käima sain oli tuule jõud vähe raugenud. Julgesin esiukse lahti teha, ilma et peaks kartma tolle koos lengidega minema lendamist. Allolev video ongi sel hetkel filmitud, samas vähenesid nii vihmahulk kui tuulekiirus silmnähtavalt lühikese ajaga. Eriti just lühiajalisuse ja intensiivsuse tõttu jäi mulje nagu oleks tegu nõrga trombiga. Hiljem lugesime ilmateate lehelt, et tuule kiirus oli 90-100 km/h, tornaadoks loetakse ametlikult alates 120 km/h.

Laastamistöö meie tänaval

Laps saabus mõni mint hiljem koju, autoga polnud suurel tänaval läbi saanud sest puu risti üle tee. Läksime välja vaatama ja märkasime, et ka meie tänaval puu asfaldil pikutamas, seda polnud tüdruk märganudki. Mitmed masinad, kes blokeeritud suurelt teelt lootsid meie tänava kaudu läbi saada olid sunnitud tagasi keerama. Kogu meie pisikeses elamutekvartalis oli õige mitu suurt puud murdunud, küll keskelt pooleks küll juure pealt maha võetuna. Oksarisu kõik kohad täis. Palju olevat kaasa aidanud asjaolu, et lehed ikka veel küljes, mis tekitavad hulga suurema tuuletakistuse. Meil läks korraks elekter ära, arvutid lülitusid välja ja tütre 3D printer jäi poole pealt seisma, õnneks miskit läbi ei kärsanud. Tervet Torontot oli torm parasjagu rüüstanud, isegi paar ehitusjärgus maja laiali lükanud. Vedas, et korsten sai just enne remonditud, poleks miski ime kui tuule mõjul muidu ümber kukkunud.

Kõrvaltänavas juurikalt murtud puu

Pirakas puu risti üle Kiplingi

Kaasa sugulase juubelil

Äikesepilved piiravad

Olime juhtunud Eestis olema just sel ajal kui kaasa ühel sugulasel suurem juubel. Külalised olid kutsutud rahvariietes aga meil muidugi polnud sellist atribuutikat kusagilt võtta. Laenasime naabritelt tikitud vöö, et kohe ukse pealt tagasi ei saadetaks. Üritus ise toimus Kehra kandis, päris lähedal kohale kus esimese suve üliõpilasmalevas veetsin. Suureks kurvastuseks määrati mind kaineks juhiks, mitte et naine ja tema õde oleks plaaninud soliidses vanuses jooma hakata, pigem kartusest, et tekitan oma "vaimukate" kommentaaridega piinlikke momente.

Ilm oli pigem augustikuine selles mõttes, et igasse suunda kuhu vaatasid võis märgata äikesepilvi lähemal või kaugemal. Ilmselge, et mõnega saab see üritus varem või hiljem pihta ja meil kellelgi polnud vihmavastast varustust kaasas. Jäi vaid üle loota, et tegu pole vabaõhu sünnariga ja vajadusel saab ka varju alla minna. Kohale jõudsime ühtede esimestena nii, et mul tekkis kahtlus, kas ikka õige päev. Vana talumaja oli elamiskõlbulikuks sätitud ja ilmselt plaanitakse sinna tulevikus pensionile jääda. Kui kõvasti vaeva näha saab sellisest kohast igati vinge elamise.

Minu lemmikud Moozalt ja Kremlin

Külalised jäätist degusteerimas

Pikapeale saabusid ka külalised, kelle hulgas oli ka tuntud välisilma juhtfiguur. Peale sissejuhatavat vabaõhu mängu kutsuti rahvas lauda. Tüüpiline klassikaline lookas Eesti sünnipäevalaud, kust midagi ei puudunud. Esimese serveeringuna sai omakorjatud seentest tehtud paksu suppi, mille puhul ei saanud ma ära öelda ka teisest kausitäiest. Igasorti salatite kõrvale serveeriti äsjasuitsetatud kala, tahtis keele alla viia. Shampat ma suurt mekkida ei julgenud, siin Eestis on ju kole kuri nulltolerants lõhnadega sõitmise vastu. Magustoiduks pakuti Eesti päritolu väikefirma Pura Vida käsitööjäätist. Firma omanik oli ise külmikuga hulga erinevaid sorte kohale toonud. Need olid küll üle prahi, nii häid jäätisi polegi saanud. Minu lemmikuks kujunesid Kremlin Pure (creme-brulee) ja Moozart (pähklijäätis). Seda kraami pidi ainult paaris kohas Eestis (Stockman) saada olema, enamus läheb ekspordiks.

Ehkki naistel oli algul plaanis vaid paar tundi peol olla ei saanud me enne pimedat minema. Autoaknast plõksutasin paar pilti Eestimaa suveööst.

Toronto Toomaöö Jäätorm

Võimas leinapaju sai rängalt rappida

Eesti keeles ei oska mõistlikku vastet sõnale Icestorm leida, seega kasutan otsetõlget. Tegu on sihukese loodusnähtusega, kus soojem (plusskraadises) õhumass on kiilunud end külma pilve ja maapinna lähedal oleva külma õhumassi vahele. Pilvest sadav lumi sulab allapoole langedes soojas õhus kuid jõudes alumisse külma õhumassi jahtub maha sellise temperatuurini, et pisemgi häiritus jäätab tilga pea momentaalselt. Tegu alajahtunud (supercooled) vedelikuga. Seega jäätub veepiisk esimesel kokkupuutel, milleks võib olla nii puuoks, elektriliin kui ka maapind.

Tavaliselt ei kesta sellised harukordsed klimaatilised olud eriti kaua ja tihtipeale tekkib vaid õhuke "musta jää" kiht teedele või kerge jäide okstele ning muudele pindadele kuhu alajahtunud vihm langeb. Vahel aga liiguvad vastavad õhumassid eriti aeglaselt lastes "jäävihmal" suht pikka aega sadada, mistõttu tekkiv jääkiht võib õige paksuks ja seega raskeks kujuneda.

Toronto piirkonnas algas jäävihm 21 detsembri, ehk Toomapäeva õhtul ja kestis üle 12 tunni, jääkihi paksus ulatus sõltuvalt asukohast poolest sentimeetrist kolme sendini. (Võrdluseks "sajandi" jäätorm Quebeckis kestis 1998 aastal 5'st 10'da jaanuarini, kusjuures jäävihma sadas kokku 80 tunni jooksul, jääkihi paksus ulatus 6 kuni 12 sentimeetrini!!!) Ühesõnaga käesolevaga polnud tegu mitte niivõrd eriliselt võimsa kuivõrd siinsele piirkonnale ebatavalise juhtumiga.

Jää glasuuritud auto

Loomad uudistamas, suuremad oksad
pole veel murdunud ja alla kukkunud

Pühapäeva hommikul kui tahtsin tööle sõita avastasin, et auto on kaetud sendi paksuse jääkihiga. Kuna teed olid jääs, oleksin niikuinii hiljaks jäänud ja lisaks ka elekter öösel läinud, otsustasin koju jääda. Kahju oli küll lasta vett vedama võimalust veel kahte lisapuhkusepäeva juurde teenida aga samas polnud selle nimel mõtet taoliste teeoludega riskida. Kobisin kiirelt tagasi teki alla kaasa kaissu, maja oli juba jõudnud mitu kraadi külmemaks minna. Gaasikütet juhib ju elektroonika, mis teatavasti elektri puudumisel ei tööta.

Kõrvaltänaval

Ületee naabri majaesine

Kümne paiku hakkas väljast aegajalt imelikke mürtsatusi kostma. Läksin vaatama, oksad murdusid suurte puude küljest ja prantsatasid maha. Ületee naaber kraapis parasjagu oma Mersa akent jääst puhtaks kui talle ports pisemaid jäätükke pähe sadas. Vana ei mõelnud kaua, kargas autosse ja tagurdas jääs aknaga poolpimedalt garaazhi. Just õigel ajal sest kostis ragin ja pirakas oks sadas maha sinna kus enne auto oli, pool kõrval oleva mikrobussi katusele lüües pleki lömmi.

Jääga kaetud hekk

Sihukeste põnevate sündmuste peale oli uni läinud, võtsin fotoka ja panin koerale rihma ning papud, et minna kaema, kas saab uudiskõlbulikke fotosid. Vahepeal prantsatas veel paar oksa siin ja seal alla. Maja ees tegin meie kuusekestest ja koerast ning kassist pilte. Proovisin just saada head fotot kuusest tänava poolt kui kuulsin raginat, polnud aega ringi vaadata, pistsin punuma meie maja poole. Selja taga raksatas pirakas ront vastu maad, kurat peab ettevaatlik olema, nii entusiast ma ka pole, et valmis kunsti nimel ohvreid tooma.

Lehtpuu "tõrud" jääs,
Lumehelbed kaunistuseks

Jäidisega kaetud kuuseoksad

Koeraga jalutama minnes kukkus siin ja seal oksi maha, jäätükke rabises pidevalt. Lõpuks ei saanudki eriti kaugele minna, sest meie tänaval palju suuri puid, mille oksad väga kahtlaselt tee kohal jää raskuse all kaardus. Tagasi maja juurde jõudes sain just sisse kui käis eriti vägev pauk, minu reie jämedune haru võttis ületee tüübi elektrijuhtme puhtalt maha tõmmates ka seina juppe ja vihmaveetoru kaasa. Kurat asi on tõsine, infi sai mõnda aega moblaga, aga siis said meil akud tühjemaks ja levi kadus, ilmselt langesid moblamastid rivist välja. Igatahes tundus, et suur osa Torontost on ilma elektrita. Nüüd oli päris hea meel, et kevadel meie majaesine suur poolkõdunenud vahtrapuu maha võeti.

Lehed jääs

Mustad marjad glasuurikihi all

Süüa ei saanud teha, elamine läks jahedaks, pakkusin välja kohvikusse hommikusöögile sõitu. Lapsed olid nõus aga kaasa muretses teeolude pärast tuues ka välja probleemi, et kus me teame, kas kohvikutes on elektrit. Ega ei tea, aga proovida ju võiks, teeolude pärast ma ei muretsenud, ainult oli vaja kuidagi mahasadanud puuokstest ja elektriliinidest mööda manööverdada. Ikeas oli elekter ilusti sees, saime kuuma joogi ja lihapallide ning röstsaia eine.

Kodus tagasi hakkasime arutama, mis edasi saab. Kui elekter ei peaks tagasi tulema, siis peab maja soojana hoidmiseks miskit ette võtma. Esimene võimalus, mis pähe torkas, oli grilli tuppa lohistamine. Paraku selle gaasiballoon tühi, pole hullu, uue saab alati osta. Süüa saab nii grilli kui ka matkapliidiga teha. Enda pärast suurt muret polnud, sest meil kõigil magamiskotid mis taluvad miinuskraade, lisaks hunnik suusariideid. Pikema külma korral pean veetorud tühjaks laskma, et need lõhki ei külmuks.

Tänavad meie rajoonis

Otsustasime tuttavate juurde minna, et vähemalt moblad laadida, kui neil peaks elektrit olema. Nüüd aga oli levi lõplikult lännu. Ei miskit, sõitsime nende maja ette lootuses, et vana malevasõbranna mind selle ilmaga ukse taha ikka ei jäta. Vanem plika mainis: "Liivi on cool, tema ei ehmata kui ootamatult sisse sajame". Kohalikus Canada kultuuris pole küll taoline teguviis kohe üldse mitte viisakas. No muidugi kutsuti meid sisse, ehkki pererahvas parasjagu remonti tegi. Meil oli enne olnud kavas kesklinna õhtusöögile minna, aga olime sunnitud sellest ära ütlema, ei tahtnud pikka maad sõita ja samas metroo puhul polnud kindel kaua seegi liigub.

Räsitud hiiglane

Puud jääs või praod "taevaklaasis"

Esialgu oli kavas tõepoolest pool tunnikest veeta, et moblad laadida, aga jutt hakkas jooksma ja kui peremees käis välja idee, et võiksin sõita poodi õlle järgi sel ajal kui ta värvimist lõpetab oli asi otsustatud. Tänutäheks ei osanud muud paremat teha kui tema auto jääst puhastada, asi seegi. Õhtul saime isegi sauna ja vahtisime ameerika jalgpalli. Mul läks peaaegu meelest, et kodus temperatuur järjest langeb. Õige isekas oli elektrikerisele vett uhada ja ülemäärase kuumuse välja laskmiseks saunaakent lahti teha sel ajal kui pool Torontot külmetas. Õnneks õlled aitasid südametunnistuse häält summutada ;) Kokkuvõttes suured tänud eesti sõpradele.

Haru ei pidanud vastu

Sendipaksuse jääkihi jõud

Kodus polnudki asi väga hull, temperatuur +15C, küünlad aitasid veidi. Kui tahtsin grilli tuppa vedada ajas kaasa sõrad vastu. Raadios olevat hirmutatud, inimesi karjakaupa haiglates põletushaavade ja vingumürgitusega just seetõttu, et grillid tuppa toonud. Proovisin seletada, et iga asja tuleb mõistusega teha, loll saab kirikus ka peksa, aga ei aidanud. Noh temperatuur polnud veel kriitiline, andsin kodurahu huvides alla ja kobisime varakult tekikuhja alla tudile.

Jääsabadega marikomeedid

Lehed ei jõudnud veel langedagi

Vaatamata jahedale õhule oli uni hea ja külm küll ei hakanud. Kella nelja paiku kuulsin, et ventilaator läks peale - kas tõepoolest elekter tagasi. Kuulatasime mõlemad kangestunult põnevil, kaasa ajas käe teki alt välja, öölamp läks põlema, hurraa!!! Aga muidugi polnud sugugi selge kaua elekter püsib. Kruvisime kütet juurde, et maja võimalikult soojaks ajada juhuks kui vool peaks vahepeal kaduma. Pidas siiski hommikuni vastu, kui tööle läksin oil temperatuur mõnusad +24C.

Teel oli näha, et suur osa linnast endiselt kottpime, tööl siiski vool olemas aga mitmed ei ilmunud välja. Paljud töötajad troopikast pärit, kes ei oska taoliste loodusõnnetustega toime tulla. Filipiinlane mainis, et ta eelistaks iga kell kas taifuuni, maavärinat või vulkaanipurset, siis vähemalt teab mis teha, aga jäätormi polnud enne elus näinud.

Jõuluehted, lehed, jää

Naturaalsed jõulutuled,
Päike sätendab jääklompidel

Hiljem selgus, et meil läks isegi hästi. Kõige hullemal ajal olid ligi pooled Toronto majapidamised vooluta. Praeguseks ehk esmaspäeva õhtuks, ikka 200 000 külmas ja pimedas, lisaks veel langeb temperatuur öösel -15C ligi, mis asja ainult hullemaks teeb. Teatati, et mitmetes piirkondades pole loota voolu tagasi enne jõulupäeva ja kohati on karta, et katkestus kestab nädalavahetuseni.

Meie majaesine elus jõulupuu

Keegi naljahammas teatas raadios, et positiivsest küljest vaadates, ei lähe vähemalt jõulukalkunid halvaks, sest ehkki külmkapid ei tööta pliitidest rääkimata, siis ilmaennustust uskudes peaks kalkunid kenasti õues aastavahetuseni välja vedama kui pesukarud neid enne nahka ei pane :D  Hea võllanalja kuulata kui endal soe majas, aga jälle kord saime tunda kui hellaks on ühiskond muutunud igasugu loodusvingerpusside suhtes. Tsivilisatsioon püsib elektril, ei taha mõeldagi, mis juhtub kui elekter peaks pikemaks ajaks kaduma, ja see täiesti võimalik võimsa päikesetormi puhul. Väidetavalt küpsetaks 1859 aastal toimunud päikesetormiga võrreldav enamuse maakera energia ülekandesüsteemidest ja satelliitidest.

Häid jõule, nautige sooja tuba, sooja toitu ja jooki !!!   ..... seniks kui seda on :P

Uputus !

8 Juuli vihm, taamal juba uputab meie tänaval

Pole viitsinud ja jaksanud selle eelmisel esmaspäeval aset leidnud neetud uputuse pärast blogistada, lisaks on kaasa niikuinii juba 2 pastitust teinud. Seega ma palju ei mulise,viskan lihtsalt paar pilti üles. Algas kõik ühe ägeda vihmasajuga, aga selliseid juhtub siin ikka õige mitu korda suve jooksul. Seekordne erines vaid koguse poolest, nimelt sadas kahe tunni jooksul kuu normi, 24 tunniga pole aga mõõtmistulemuste algusest peale (1937) nii palju sadanud, isegi orkaan Hazel jäi sellele alla.

Nurgatuppa tekkimas bassein

Kuue paiku ladistas sadada, siis hakkas tagaaias vesi tõusma aga asi muutus hulluks kui meie tänaval kanalisatsiooniaukudest vesi alla minemise asemel üles hakkas ajama. Tänav oli kui jõgi, tekkis kerge mure, mis allkorrusele minnes kinnitust sai. Kuulsin mulinat torustikus ja juba niriseski pisike vallatu ojake põrandal. Niipalju siis nendest tagasivoolu kaitsetest, ei töötanud eriti hästi. Samas poleks ka töötavaist kasu olnud nagu hiljem selgus kui peldikust vesi kui arteesia kaevust välja suruma hakkas. Kokkuvõttes hea et enne vett ees, seega ei saanud nii palju kanalisatsiooni tuppa. Kummalisel kombel meil vedas selle koha pealt, sitta majja ei tulnudki, ilmselt oli vihm enamuse allavoolu jõudnud ära viia.

Hommikune vaatepilt vannitoas,
ilmselgelt on vetsupotist tulvanud

Asusime perekondlikult päästma, mis päästa andis, jõudsin mainida, et poleks ime kui elekter läheb kui minuti pärast käis pauk ja oligi pime - nagu selgus terve Toronto, sest alajaamad jäid pooleteise meetrise veekihi alla. Edasi rabasime pealampidega ja lõpuks lõime käega enam polnud teha miskit, vesi muudkui tõusis. Kui kummikutest üle ulatus, otsustasime keldrist lahkuda ja vanema lapsega tänavale olukorda uurima minna.

Meie tänavast uhas vägev jõgi üle vaid paar maja edasi. Suurel teel Kiplingi peal oli vool autodest jagu saanud, mitmed seisid poole ukseni vees, politsei oli tänava sulgenud. Sillale ronides saime pildi katastroofi ulatusest. Toronto oli pime, isegi CN tornil vaid avariituled vilkumas. Pisike Etobicoke Creek oli paisunud märatsevaks mägijõeks, nii näeb välja veepind kui tünni ümber lükkad. Kaldale eriti ligi ei julgenud minna.

Mööbel ja muu vara tasuta pakkumisel kui kerge hallitus ei heiduta

Paar päeva hiljem avanes tänaval huvitav vaatepilt kui rahvas oma vettinud kolu tänavale hakkas vedama. Huvitava faktina peab mainima seda, et niipea kui eismesed asjad keldritest välja tariti ilmusid nagu imeväel kohale "raisakullid", igasuguses suuruses veokitega tüübid, kes kola kastidesse loopima asusid. Esialgu tundus õige imelik aga samas miks mitte, ongi hea kui prügimäe asemel kraam taaskasutusele läheb. Eks meil lendavad need kaarnad ka tavalisel prügipäeval ringi, vahel isegi paremate palade pärast omavahel kiskuma minnes, nüüd aga jagus kõigile ja jäi ülegi, oleks vaid kastid suuremad olnud :)

Sitt Suusailm

Täna veendusin, et sitta suusailma ei ole olemas, kui siis ehk ainult virisevaid suusatajaid. Meie kambas selliseid õnneks ei ole. Naljakas kuidas inimese arusaamine ühe ööga võib muutuda. Alles eile vaatasin külmavärinaga vana tuttava FB postitust, kus ta jooksusellidega kampas kusagil läänerannikul õnnelike ootusärevate nägudega vihmasel teel seisis. Mõtlesin, et mis mõnu küll saab olla külmas vihmas sörkimises. Aga tänane viimane laskumine tihedas vihmasajus läbimärjas suusakostüümis oli nii nauditav, et jääb aastateks meelde - praktiliselt iga pööre tuli minu oskuste piires perfektselt välja. Lumelöga lendas terasest suusakantide alt jugadena.

Hommik ei alanud eriti lootusrikkalt, hotelli aknast välja vaadates avanes trööstitu vaatepilt. Paksu udu tõttu palju kaugemale vihmaga püdelaks muudetud lumelöga täis parkimisplatsist ei näinud. Lapsed põõnasid, polnud nagu mõtet sellise ilmaga neid tagant kiirustama hakata. Kuna uni oli läinud otsustasin hotellirestoranis hommikueine võtta, mille reklaamimiseks oli meile 10 dollarine kinkekupong antud. Kogu eelneva põhjal poleks pidanud üllatuma, et ühe inimese lihtsa buffet tüüpi hommikueine hinnaks kuulutati $13.95. Aga noh 4 dollarit võib ju maksta.

Kokk polnud muidugi veel kohale jõudnud nii, et algatuseks nosisin sarvesaiu kohvi kõrvale. Koka saabudes tellisin kaks praemuna - praekartulid, vorstikesed ja peekoniribad pidin iseseisvalt taldrikusse laadima. Tavaliselt pole harjunud nii tugeva hommikusöögiga, igatahes lahkusin pakkudes viisakalt ka tipi juurde. Naljakas moment oli see, kui teenindaja igaks juhuks enne arve esitamist mainis tipi andmise kommet:) No kas tõesti oli mul selline nägu ees, et kavatsen maksmata minema joosta, ehkki lugesin eine kõrvale viisakalt National Posti:))) Oli kange tahtmine natsa kiusata ja 5 senti jätta, aga lõin käega ja lisasin arvele kohaliku kombe kohaselt kolm dollarit ehk umbes 15%.

Hotellituppa naastes avastasin, et lapsed põõnasid rahulikult edasi. Hakkasin asju kokku panema ja vähehaaval ajasid nemadki end üles.  Kes hiljaks jääb see ilma jääb. Hommikusöögiks jogurt, saiakesed ja tee. Kraami autosse tassides tuli tõdeda, et vahepeal ilm pigem hullemaks läinud. Sadu tihem ja parkimisplatsil tuli lompide vahel loovida. Mäele jõudes polnudki miskipärast eriti üllatav fakt, et vabu parkimisplatse võis lausa kohviku kõrval leida.

Juba lühikese jalutuskäigu jooksul autost kohvikusse said meie suusariided korralikult märjaks. Ajasime suusasaapad jalga ja peale lühikest kõhklust suundusime mäele. Tõstuki juures köötsutas vihmavarjus üksik mäetööline, kes ei näidanud üles vähematki huvi meie piletite vastu. Mõni ime, sest terve mäe peale oli kokku kümmekond fanaatikut, kes vihmavalanguid trotsides nõlvadest alla uhasid. Tõstukitoolil olime sunnitud istme lohus asuvasse vihmavee lompi istuma.

Esialgu oli päris raske, sest nähtavus nullilähedane. Kogu mägi oli kattunud piimja uduga ja lisaks tegid suusaprille tihedalt katvad vihmapiisad kogu ühtlaselt tumevalge pildi parajalt säbruliseks. Isegi paari meetri peale ei seletanud silm lumepinna kontuure, nüüd kujutan ette mis tunne on prillideta tugevalt lühinägelikul isikul. Seega tuli iga pööret korralikult sõita, ei saanud riskida poolkülitsi lumekünkasse sissesõitmisega.

Peagi harjusime ja päris mugav oli suusatada aga nelja laskumisega olime nii märjad, et otsustasin sisse minna riideid kuivatama. Kindad olid juba esimese paari sõiduga vettinud, viimased tegin paljakäsi ja huvitaval kombel polnud kätel külm. Joped lasid vaatamata paljureklaamitud märjavastupidavusele kõigil läbi, pole ka ime sest ilmselt oleks selles ilmas ainult Kalüpsoga kuivaks jäänud. Kohvikus kuivatasime riideid vetsu kätekuivatite kuuma õhu käes, mis kuigipalju aitas.

Suurema saju otsustasime mööda lasta, et veidi hiljem uuesti proovida. Olin nimelt märganud mäel paari inimest läbipaistvast kilest keepidega, nagu neid Eestiski rahvaüritustel vihmase ilma puhul jagatakse. Ajus klõpsatas relee ja lahendus oligi käes. Läksin küsisin kohvikuneiult, kas nad saaks mulle anda nelja suurt prügikotti, aga muidugi aitas ta mind hea meelega. Kuivasime veel veidi, lapsed sõid kohvikuroog "Putini" nahka ja otsustasime proovida kuidas "prüggaritena" mäel esinemine õnnestub. Peaauk põhja keskele, käeaugud kahte nurka ning oligi veekindel kostüüm valmis.

Kilekottidest oli suur abi, sest need olid nii pikad, et ulatusid ka istekohta ning põlvi katma. Liigutusi suusatamise juures suurt ei seganud, sest kile ise ju niivõrd kerge. Päris naljakas oli kilekottide laperdades mäest alla kihutavaid lapsi vaadata. Kahju, et varem selle mõtte peale ei tulnud, sest ehkki märjemaks riided enam ei saanud, polnud esimeste sõitude niiskus kuhugi kadunud ja peale pooleteise tunnist tuules ja vihmas suusatamist hakkas lastel külm. Mul endal läks tunne järjest mõnusamaks, aga ei tahtnud neid sundida mäele jääma. Lasin lapsed sisse ja tegin üksi paar eriti nauditavat laskumist enne kui viimast korda kohviku juurde liuglesin.

Nüüd igatahes on selge, et suusatamist saab nautida iga ilmaga, lihtsalt varustus peab vastav olema. Ilmselt pean lisaks varukinnastele ka mõned prügikotid auto pagasisse hoiule suskama.