Suvila, ratas, külmkapp

Vaade Vanakalt Tallinnale

Jaanipäeva hommik - jällekord hea uni (öösel sadas), ärkan 10 ajal, pea selge, mine või jooksma. Ei teagi kas mu alkotolerants on saavutanud uue taseme või lihtsalt vähem rüüpan kui vanasti, pigem vist ikka viimane. Vedelesin veel niisama kuni altkorruselt tulev pannkoogilõhn vastupandamatuks muutus. Kaks normaalset kohvikruusi musta nektarit, milleks pidi anuma kohvimasina alla panema ja 4 korda kõige suurema tassi pildi peale vajutama. Rahulik aeglane hommikusöögi nautimine, keegi ei kiirusta kuhugi. Magustoiduks sain isegi tüki lastest üle jäänud eelmise päeva kooki.

Kanada värava löömise moment

Keskpäeval oli aeg lahkuda, ei saa ju külalislahkust kurjalt kasutada. Sõitsin läbi Laitse, mõnus tee ja muljetavaldav Laitse loss tee ääres. Kodus korra tukastan, ehkki tean, et see kurjast, võib just paika loksunud unerezhiimi jälle sassi keerata. Otsustan Pässasse jala minna, Rahumäe treppidest üles, üle Vanaka, hüppetornidest mööda. Panin kõrvaklapid pähe ja rääkisin kaasaga juttu, neil hommikune aeg. Pikalt ei saanud lobiseda, naine tõttas poodi. Võtsin ratta ja sõitsin Pääsküla raba kukekate kohast läbi kuna raadios räägiti, et pisikesi olla hulgaliselt, no siin polnud lõhnagi. Rimist ostsin portsu saiakesi ja pirukaid, Grossi poest jäätist ja pasteeti. Grossi tooted sellised nosatlgilised, ehtsa endise(nõuka) aja mekiga. Jäätis maitses täpselt nagu 15 kopikane kakao jäätis, pasteet nagu Mustamäe kulinaariast ostetu, praekapsad justkui kolhoosi sööklast tulnud😁 Õhtul vaatasin telekast Kanada Shveitsi mängu - täitsa tasemel. Kanada sai küll 1-2 pähe aga vahtralehemaa ainsa väga ilusa värava ühest puutest lõi Eestis alles äsja Nõmme Kaljus mänginud mees.

Neljapäeval viisin ema arsti juurde korralisele ülevaatusele, seis ühe üle 90'se jaoks täitsa rahuldav. Naljanumber, et invaliidsuse kohta vaja arstil kontrollküsimustik täita ja siis tuleb komisjon üle vaatama. No ma ei tea, sulaselge riigi raha raiskamine, raske ette kujutada, et üle üheksakümneselt võiks inimese invaliidsus paremaks minna. Kui peakski selline ime juhtuma on 27 euri kuus riigile hulka väiksem kaotus kui asjaajamiseks kulutatavad arstide ja komisjonide palgarahad. Aga eks bürokraatia peab toitma iseennast.

Viimased korrad suvilas olles hakkas nii meeldima, et otsustasin sinna külmiku muretseda, ainus asi mis puudu täiuslikust puhkusepaigast. Esialgu uurisin kasutatuid, aga nende eest küsitakse pea sama hinda mis uute eest, pealegi ei saa kaasa garantiid ja pole ju kindel mis seisus kodumasin üldse on. Lõpuks otsustasin osta K-Rautast alla 100 eurise pisikese minikülmiku koos sügavkülma osaga. Eks järgmine päev ostan ära, ilm liiga ilus, põrutan hoopis rattaga suvilasse. Tee peal astusin läbi mitmest poest, ostsin paar eri sorti Eesti õlut. Prismas jäi silma 1.5 eurine poolekilone kohvipakk. Hind selline, et tekkis kahtlus kas pole mitte tegu jahvatatud traktorikummide puruga nagu 2015 aasta kuulsas tujurikkuja laulus. Pakendil kirjas: 100% Ameerika ja aasia peenjahvatatud kohvioad, pärit Viet Namist. Otsustasin sooritada inimkatsetuse enda peal ja ära proovida - 1.5 euri pole suur kaotus kui nii jube, et peab ära viskama. 

Taamal Suurupi alumine tuletorn

Sõitsin veidi pikema ringiga mere äärt pidi, Suurupi meresidekeskuse juures lõõgastusin veidi aega mere ääres, imetlesin ilusaid munakaid ja libistasin õlle. Sealt suvilasse 5 kilti metsavaheteid pidi. Kohale jõudes kerge eine ja lühike uinak, no küll on ikka mõnus koht, kere ja hing puhkavad. Lõkkeplatsil kuhjasin hunniku uusi oksi virna järgmise tuletegemise ajaks kuivama. Oksad ei saa kunagi otsa, sest krundi juurde kuulub jupp metsa, kust kuivikuid pidevalt juurde tuleb. Lisaks vanade viljapuude oksad. Nüüd jäi veel silma: sissesõiduteeäärse kase jämedam haru kuivanud, vaja maha võtta. Jämedamad halud viin linna kaminapuudeks.

Õlts on ehtne aga kohv ... ???

Krundi taga raiusin vikatiga jämmeid taimi, pool sai tehtud pool jäi järgmiseks korraks, ei tahnud end liiga higiseks ajada. Kerge eine enne kui asjad kokku korjasin, et randa sõita ja ujumas käia. Tagasiteel linna astusin Tabasalu Selverist läbi, seal just pandi sooja toitu karpidesse poole hinnaga ära andmiseks. Krabasin kaks suurt karpi sashlõkki, kilo jagu 5 euri eest. Väga maitsvaks osutus, ka ema nautis täiega. Rimist võtsin veel neli lihapirukat ja neli moonirulli. Päris väsinud õhtul, ei jaksanud rohkem kui esimese poolaja vutist vaadata, siis keerasin magama. 

Reedel hakkasin uurima, mida peab tegema ema ID kaardi taotlemiseks. Ei saa lihtsalt, täismäng koos näpujälgede ja allkirjaga, peame kohale minema. Kui üritasin aega kinni panna selgus, et esimesed ajad broneeritavad septembris, paraku lõpeb augusti algul kaardi kehtivus. Peame ise kohale minema ja sabas ootama, õnneks oleme nii lähedal, et kui saba kole pikk viin ema vahepeal koju. Mingi võimalus, et ehk lastakse vanainimene vahele, aga selle peale ei maksa lootma jääda.

Jalutasin Kalevi kommipoodi lootuses odavaid ja häid maiustusi skoorida. Tuhkagi, kampaania korras odavaid nagu polnudki, viimase paari aastaga on igatsugu magusa kraami hinnad Eestis kõvasti üles läinud, oluliselt rohkem kui õltsi maksumus. Ilmselt uus tervishoiupoliitika: Ära söö magusat, parem võtta õlu või kaks - 175 grammise kommipaki hind sama mis kahel heal või kolmel odavamal pooleliitrisel õllepudelil😦 Igaks juhuks astusin läbi ka uuskasutuskeskusest aga neil külmikuid polnud. Tammsaare K-Rautas polnud mu soovitud külmkappi kohe saadaval, alles 15 juuli tarnitav. Sõitsin Paldiski maanteele, seal sama seis aga teenindaja otsis välja millised võimalikult kohe saadaval. Otsustasin kodus veelkord neti läbi kammida, sest mulle kättesaamise kiirus tähtsam kui hind. Lõpuks läksin uuesti Tammasaare poodi ja otsustasin müügisaalis oleva 150 eurise ära osta.

Klienditeenindajaga asju ajades märkis see, et minu ostetaval pole sügavkülma kambrit, kuram kuidas see kahe silma vahele jäi. Lõpuks leidis isegi soodsama variandi, mille saan mõne päeva pärast kätte. Teenindamise kohta on mul vaid häid sõnu - vene keel "krasavitsal" emakeeleks aga haruldaselt sõbralik ja abivalmis, kutsus veel teise kolleegi appi kas selgitas erinevate markide plusse ja miinuseid. Kanadas küll sellisel tasemel suhtlust suurtes poodides ei pakuta. Kuuldes inimeste kurtmist teeninduskvaliteedi üle ei saa aru milles asi, kas mul mingi hull vedamine või siis eriline anne teenindajates "abistamissündroomi" esile kutsuda. Kaasa arvas, et kuna olen sõbralik ja viskan nalja on ka teenindajad vastusena sõbralikud - kas tõesti nii lihtne see ongi?

Õhtul kiire toiduostlemise tiir, "Conference" pirnid on mu lemmikud, ostsin ka liitrise paki Grossi jäätist, seda hea vuti kõrvale nautida. Õhtusöögiks jalkat vaadetes praekapsad sashlõki ja kartulisalatiga, Õllenaudi HELE keelekasteks kõrvale.

Tegus puhkuse esimene nädal

Vääna rannas loojangu ajal

Puhkuse esimene nädal kujunes igati tegusaks, kui järgnevad ka sellised siis olen puhkuse lõpuks täitsa kutu. Kolmapäev esimene "päris" puhkepäev. Öösel uni vaatamata väsimusele muidugi täiega sassis. Kell kaks silmad lahti ja enne nelja magama ei jäänud, siis uuesti kuue ajal ärkamine, paar tundi ülal, uinusin üheksa, ärkasin pool kaksteist – täielik pardakk. Etteruttavalt võin kinnitada, et vahelduva eduga ja mõnevõrra erinevate intervallidega on selline rezhiim kõik need päevad kestnud. Kuram, nooremana oli ajavahest ülesaamine hulka kergem, või on jälle tegu “ilusate” mälestustega?🤔

Igatahes hommikukohv koos emaga joodud läksin Pääskülla elamist üle vaatama ja end sisse sättima. Kõige olulisem hügieenitarbed, kliendikaardid ja mõningane vajaminev riidekraam üles otsida, auto ning ratas sõidukorda saada. Ei suutnud leida hambaharju ega kliendikaarte, ehkki info nende asukoha kohta lausa moblas märkmetes kirjas. Vandusin ja lõin käega, eks ta ole kui ise paned ära aga hiljem asju liigutatud. Pean oma reisuhambaharjaga läbi ajama ja uue higipulga ostma, ehkki igat sorti hügieenitarbeid oli meil terve kapitäis. Häirib kui tead kindlalt kus tavaline igapäevane eluks vajalik kraam ennevanasti oli aga enam ei ole või siis ei suuda leida. Eks pean võtma paar päeva, et teha täielik inventuur oma kraamile, kõik korralikult sorteerima ja sildistatult ära panema, et selline jama ei korduks.

Tõstsin siis auto aku peale ja panin laadima. Ratta sikutasin garaazhipealsest hoiupaigast välja, kulus oma tunnike, sest esmalt oli vaja kaootiliselt ettekuhjatud kraam ümber paigutada. Tagumine kumm oli eelmine suvi viimasel päeval tühjaks läinud, võtsin ta maha ja vaatasin üle. Täis pumbates kostis tasane sisin, pisike auk väljaspool. Tekitas kahtluse, et miski asi võib ikka veel väliskummis olla. Libistasin näpuga ettevaatlikult mööda kummi sisepinda ja tundsingi õige pea teravat otsa. Tilluke veerandkuu kujuline metallilaast väliskummis, üks ots ulatas läbi, see oligi sisekummi sisse augu söönud. Näpitsatega sikutasin metallitüki välja, väliskumm oli ok. Uus kumm sisse ja lõin täis, ratas korras. Auto käivitamise jätsin järgmisele päevale kui aku laaditud.

Helistasin ka sõbrad läbi ja andsin oma saabumisest märku. Sain saunakutse järgmiseks õhtuks, kalaretke reedeks ja teise üleöö saunaõhtu laupäevasel kohvikutepäeval – tõotab kiire aeg tulema. Õhtul vaatasin jalkat, paraku ei tõmba teine enam eriti, samas alles alagrupimängud, mis suht tähtsusetud. Proovisin varem põhku pugeda kuid kasu suurt polnud, uni endiselt sassis – öösel ülal, hommikul magasin mõnuga kaheteistkümneni. Valged ööd segavad, pean ikka silmaklapid muretsema, kardinad pole piisavalt tihedad. Pääskülas olid varem alati magamistoas ööseks kaasa ostetud katted ees, neist vähemalt valgus läbi ei tulnud.

Neljapäeval oli plaan suvilasse niitma sõita kui auto joonde saan. Käima läks teine sutsti nagu oleksin alles eile kasutanud. Selle koha pealt on küll haruldaselt hea masin – seisab üle talve ja esimese võtme pöördega käivitub momentaalselt, isegi sinist suitsu ei tule algul. Paraku oli kell paljuvõitu et niitma sõita, eriti kui võtta arvesse eesootavat saunaõhtut. Otsisin veel oma asju, kuid kliendikaarte ei õnnestunudki leida ehkki karbi tuvastasin, millele isegi "KLIENDIKAARDID" peale kirjutatud. Rahakotti nende kaartidega seal paraku polnud. Need ei oma küll mingit väärtust kellelegi, lihtsalt hullult tüütu kõik talvel uuendatud uuesti ükshaaval teha. Tegelt aeg lõpetada dinosauruse mängimine, tuleb hoopis poodide äpid alla laadida. Varem pole seda teinud vaid põhjusel, et äppe niigi liiga palju. Üritades Rimi oma alla laadida selgus: need regioonipõhised, pidin endale teise kohaliku google konto tegema.

Traditsiooniline saunaõhtu lapsepõlve sõbrast põhikooli pinginaabri juures. Möödus nagu ikka vanu aegu ja tuttavaid meelde tuletades ja maailma asju arutades ning nentides, et aeg kulgeb halastamatult. Kes oleks võinud ette kujutada, et kaks esimeses klassis koolipingis kõrvuti istuvat poisikest 55 aastat hiljem sunapingil pensionile jäämise plaane arutavad. Õnneks oleme mõlemad piisavalt heas füüsilises ja vaimses vormis, et seda aega nautida ja järgijäänud tegusaid aastaid töö rabamise peale mitte raisata. Hilisõhtul pidin korra veel Mustamäelt rattaga läbi hüppama, et paar kalaretkeks vajalikku aksessuaari kaasa krabada. 12 kilti kesköö paiku sõtkuda oli just hea pingutus parema ööune tulekuks.

Österby sadamas

Reede hommikul korjasid sõbrad mu Pässast peale, suurde masinasse mahtusime kenasti kolmekesi koos paadiga. Sõitsime Haapsalu maanteed pidi ja keerasime läbi Linnamäe loode poole üles – Österby sadamasse, kust vee peale läksime. Tavapärane paadi pumpamine ja kokkupanemine ning asjade sisselaadimine koos õlle manustamisega. Igaks juhuks pidin ka ID kaasa võtma, mille vastu mu kalapüügiluba kinnitati. Plaan oli sõita Vormsi ja mandri vahele Seasaare ligi heade haugikohtade peale.

55 sendine haugipoiss

Ilm oli super hea, kerge tuul ja päike, temperatuur 20 kandis. Poole tunniga olime platsis ja viskasime ankru sisse. Algus oli paljutõotav: mina alles sain instruktsioone kuidas spinnat kasutada kui teine sõber esimese viske tegi ja ilusa 55 sendise haugi landi otsa sai. Viimasest spinnakasutamisest oli mul aastaid möödas, algul läks vähe kobalt ja unustasin õiges järjekorras vajalikke operatsioone teha: keri lant spinna otsa juurde, vajuta näpuga tamiil vastu ritva, lükka spinna lukk lahti, viibuta lant minema hoides mõlema käega käepidemest spinna vänta puutumata, lükka lukk peale, hakka lanti mõõduka kiirusega tagasi kerima. Omaette trikk oli vältida sõprade landi otsa haakimist🤪 Peagi hakkas sujuma, mõned landivisked võrreldava kaugusega teistega.

Loopisime, mis loopisime aga selles kohas tuli otsa vaid üks alamõõduline, piiriks haugi puhul 50 cm. Sõitsime õige mitu korda siia-sinna, vahetasime kohta, loopisime nii ankrus olles kui triivis aga kalu saime õige harva. Päeva lõpuks neli haugi ja üks säinas – kõik ühe mehe püütud, mina ja teine jäime nulli. Eriti ei morjendanud, kalaga poleks ise viitsinud niikuinii tegeleda aga paadiga merel käimine oli täiega tore. Tallinna tagasi jõudsime alles peale kümmet, vaatasin veidi vutti ja keerasin magama.

Hein niidetud

Laupäeval võtsin ette suvilatreti. Kõigepealt oli vaja autole kindlustus peale panna, Eestis on see õnneks paari minuti ettevõtmine, erinevalt paljudest muudest riikidest. Tõstsin muruniitja autosse aga rullil pikendusjuhe oli öö jooksul garaazhist haihtunud. Olin surmkindel, et eile akut peale tõstes liigutasin seda eest ära, hakkasin tõsiselt mälu pärast muretsema - dementsuse esimesed tunnused mälu ja reaalsustaju kaotus. Kergenduseks selgus, et seda oli hommikul sugulane laenanud. Õnneks sain mitmest lühemast jupist piisava pikkusega kokku kombineerida – tülikas kuid ajab asja ära. Hein suvilas üle põlve vaatamata asjaolule, et korra maikuus niidetud. Aia taga täielik võsa. Muruniiduk ägises aga võttis vähehaaval, pidin teist aeg-ajalt jahutama. Kolm tundi kulus, kuid lõpptulemus tuli täiesti viisakas.

Jokkerinäoga kiisu rannaliival

Aega piisavalt randa jalutamiseks. Ilm palav, vesi soe nagu võis veenduda end vees leotavate rahvamasside põhjal. Hüppasin minagi sisse, et higi ja heinatolm seljast maha pesta - esimene suplus see aasta. Vesi suht sogane, vetikaid täis ja rabasid läbivast Vääna jõest pruunikas kuid täiesti ujutav. Padisele sõitsin mere äärt mööda, ilusaid ja kurvilisi teid pidi – tütrele sellised meeldivad, eriti kui ta oma sportautoga saaks siin kihutada.

Sissejuhatuseks pakuti kohvikute päeva menüüst Mehhiko stiilis suppi, täitsa maitsev, eriti koos sibulapirukatega. Saunaõhtu möödus nagu ikka, juttu vestes, suurtes kogustes õltsi juues ja lõpuks telekast Saksa-Elevandiluuranniku vuti matsi vaadates, mis väga põnevaks osutus. Magama minnes unustasin akna lahti teha, ärkasin öösel kolme ajal jubeda palavuse peale. Väljas oli nii soe, et isegi akna avamine suurt ei aidanud, lõpuks siiski tukastasin. Äratas linnulaul ja pannkoogi lõhn – milline idüll.

Ebasihtotstarbeline allveetõukuri kasutamine

Pühapäeval hiline hommikusöök, ja siis jetiga Rummu karjääri kimama. Esimesed sõidud tehti lastele järelveetava täispuhutava aluse peal aga kui valmistusime tõsisemaks kimamiseks juhtus apsakas. Köis sattus jeti alla ja mootor tõmbas selle ümber võlli. Jet veest välja, omanik üritas välja sikutada, aga väga vaevaline protseduur. Lõpuks selgus, et nailonköis lausa võlli peale kinni sulanud. Tuli tuua spets tööriistad, et esiteks ligi pääseda ja teiseks kuidagi hangunud mass lahti toksida. Selleks päevaks jetilõbu läbi.

Paraku oli sõbral kaasas ka DPV (Diver Propulsion Vehicle) ehk eestikeeli "Allveetõukur" - äitähh tehisaru. Viimases hädas sai sellega naljapärast lapsi sõidutada, ehkki ette nähtud akvalangistide ja snorkeldajate vees kulgemist kiirendava abivahendina. Proovisin ka ära - igati äge - kolme kiirusega: 5, 6 ja 7.5 km/h, tõmbab päris jõudsalt. Ilma kalüpsota hakkaks külm, ise ei pea ju suurt liigutama. Karjääris läksin 5 m sügavusele, kus vesi päris kõvasti rõhuma hakkas - eriti tunned peas. Veidi eelnevalt hingeldades saad paar minutit vee all kulgeda, nägin väikeseid kalasid ja isegi ühe ilusa värvilise ahvena - Rummus vesi super selge, ideaalne sukeldumiskeskkond.

Sõitsin suvilasse tagasi ja astusin Selverist läbi, kus sain esimest korda äppi proovida. Rahvast oli vähe, otsustasin kassaneiult igaks juhuks juhendeid küsida, too oli hästi abivalmis ja sõbralik. Toksis näpuga minu mobla menüül ja skännis esimesed paar asja ise, siis lasi minul edasi teha. Kui tahtsin maksma hakata teatas süsteem, et olen valitud välja ostukontrolli jaoks. Neiu pidi uuesti tulema ja kõik mu asjad teist korda üle skännima🙄 Vahepeal kogunes rahvast juurde ja järsku said kõik teate, et on kontrolliks välja valitud. Vaene neiu jooksis hing paelaga kaelas kliente läbi, enamus olid rahulikud aga nagu ikka leidus paar torisejat. Loodetavasti mina ei põhjustanud seda paanikat. Lahkudes igatahes tänasin tüdrukut personaalselt.

100X zoom rannale

Vaade Türisalu pangalt
rannaviirg paremal

Türisalu pangalt tahtsin merevaatest ja Vääna rannast pilti teha, puud aga nii suureks kasvanud ja tihedalt lehes, et head vaadet ei avanenudki. Pidin jupike tagasi jalutama, enne kui klindiäärelt randa paistis. Katsetasin maksimunzoomi, pilt käes hoides siiski eriti hea ei tule, sest süsteem ei suuda käe värisemist täielikult kompenseerida ja 100X digizoom pole niikuinii eriti kvaliteetne vaatamata sisseehitatud AI töötlusele.

Suvilaidüll

Suvilas korrastasin lõkkekoha ümber, et järgmisel päeval oleks emaga lihtne ja sujuv eeljaanituli. Mõtlesin, kas sõita linna või jääda suvilasse, ehkki magamiseasju kaasas polnud otsustasin jääda. Jalutasin randa, hulkusin seal veidi ringi, pildistasin aga ujuma ei läinud, päris jahe oli. Tagasiteel astusin poest läbi, võtsin veidi toidukraami ja paar õltsi. Õhtul näksisin head paremat, lobisesin pikalt kodustega ja lõpuks vaatasin läpaka pealt jalgpalli matshi. Kuna moblal on piiramatu data plaan, võin endale seda lõbu lubada. Kõrvale rüüpasin jääkülma Heinekeni. Täiuslikust õnnest on suvilas puudu vaid külmutuskapp, et ka hommikul oleks külm õlts käepärast ja jäätis iga moment käeulatuses, muu toidukraami säilimisele aitab muidugi ka kaasa.

Aktiivsuskokkuvõte 2025

Jaanuaris vaid jalutanud ... tänaseks 37km

Võttis veidi rohkem aega seekord aga siin see eelmise aasta füüsilise aktiivsuse kokkuvõte on. Olen laisk ja kasutan üleeelmise aasta formaati, kui oleksin superlaisk söödaks infi AI'le ja laseks temal jutu kirjutada. Alustan detsembri statistikast.

Detsember

Kuna Eesti reis ees ja kartsin (takkajärgi põhjendatud kartus nii ilma kui eluolude tõttu), et seal ei tule jooksmisest suurt miskit välja, punnisin ennejõule "normatiivsed" 100km napilt täis. Jooksmas 14 korda, distantsi kogunes 105 kilti, keskmise tempoga 4:38 min/km. Kiireim kilomeeter 5+ distantsil 4:15, 5 kildi parim aeg 22:34, ja 10 kildi aeg 46:25, parim 5K+ keskmine tempo 4:34 min/km mu 10K jooksul. Käisin 71 km, sammude hulk 449890, mäesuusatasin 67K.

1. Põhiala jooksu kilometraazh 1331.45km jäi kahele viimasele aastale alla, (2024 rekord 1405.36).

Seitsme aastaga olen jooksnud keskmiselt üle 100 km kuus, kõik kokku 9070.04km. Sel aastal iga kuu üle saja välja arvatud veebruar kui kerge tõbi ja võimas lumi kimbutasid. Samas kogunes maikuus rekordilähedane 185.57km (2024 mai 191.99km).

2. Keskmine tempo 4:41 min/km kordas eelmise aasta ja kõigi aegade rekordit. Jällegi polnud ühtegi pikka distantsi, mis keskmist kiirust alla tõmbaks.

3. Jooksmas käisin ainult 177 korda, keskmine distants - 7.52km. 2024 jooksin 186 korda, 2022 ja 2023 202, 2021 228, 2020 234 ja 2019 255 korda. Distantsid enamasti 7K, sekka mõned lühemad. 10K - 12K otsasid tuli vaid 11. 1011558 jooksusammuga kulutatud 100091 kcal.

4. Parim keskmine kiirus 5K+ distantsil 4:29 min/km (2023 rekord 4:20 min/km), parim kilomeeter 5K distantsil 3:59 (2024 rekord 3:52 min/km) ja parim 5K aeg 22:34  (2021 rekord 21:55), (3-7 km 5K tippmark 21:20). 10K parim aeg 46:25 (2024 tippmark 45:32). Kokkuvõttes ei jooksnud sel aastal ühtegi isiklikku tippmarki kuid samas ei jäänud ka ükski liiga kaugele. Ei väsi kordamast ja end lohutamast, et minu vanuses on väga hea tulemus taseme aeglane sujuv langus mitte rekordite saavutamine. Viimase nimel punnides võib end hoopis kergesti vigastada või mis veel hullem mingi püsiva tervisehäda hankida, see annaks soovitule otsevastupidise tulemuse. Aasta keskmine tempo siiski rekordi kordamine! Poolmaratoni või maratoni kohta ei kommenteeri😜

Süda paistab endiselt igati heas seisus olema, pulsisageduse miinimumi ja maksimumi vahe viiekordne (40-202), rahuoleku pulss 57. VO2 sama mis eelmine aasta, huvitava kokkulangevusega samuti 57. Registreeritud sammusid 5 miljonit 641 tuhat, keskmiselt 15454 päevas. 5622 kilti see aasta läbitud: sealjuures joostes 1331km, käies 646km, rattaga 672km, suuskadel rekordilised 1372km ja süstaga 78km.

Keskmine kaal ka see aasta püsinud stabiilselt 78 kilo vahetus läheduses ilma igasuguse toitumise jälgimiseta. Kui olen füüsiliselt aktiivne võin rahumeeli pugida seda ja nii palju kui isu on ilma, et kaalus märgata oleks. Une üle kurta oleks patt 7:45 kestvuse ja 76 punkti puhul. Samas on enesetunne palju tähtsam kui numbrid. Ainus jama, et viimasel kahel korral on 7 tunnisest ajavahest plesaamine võtnud hariliku paari päeva asemel üle nädala. Järgmisel aastal plaanis jätkata samas vaimus, mis normaalsete olude puhul ei peaks võimatu olema.

Kuidas teil eelmisel aastal kehalise aktiivsusega lood olid?

Vedru, Hein ja Padakonn

Kodumaale saabumise päeval oli üheks esimeseks asjaks autole kindlustuslepingu sõlmimine, mis osutus ülilihtsaks ja odavaks ning pea sama lihtne aku pealetõstmine. Olen viimasel ajal aku maha võtnud ja soojas hoidnud kui masin mitu kuud kasutuseta garaazhis seisab. Nagu ikka üllatab mind iga kord selle vana auto mootor, mis peale poole aastast või isegi pikemat seismist esimese võtmepöörde peale probleemideta käivitub. Sõitsin garaazhist välja tänavale aga esimesel ristmikul käis pauk ning järgnes kummaline kolin ning nühkiv hääl. Võtsin hoogu maha, mis see nüüd oli. Juhitavusest suurt aru ei saanud, kumm polnud, muidu oleks rooli kiskuma hakanud või iseloomulik lohin kostnud. Kui kärsahaisu hakkasin tundma, jäin seisma. Tütar oli talvel käsipiduri peale jätnud, äkki see kiilus kinni, murdus pauguga lahti ja hakkas vastu hõõrudes kärssama. Astusin välja, raske aru saada kust just kärsakas tuli, katsusin pidurid üle, ei olnud kuumad.

Sõitsin veel veidi ja tõmbasin kerge hoo pealt käsipiduri peale, eriti ei tunda polnud ja miskit ei muutunud. Mõtlesin juba, et äkki kõik korras kui kuulsin ja tundsin vibratsiooni. Mootoripööretest ei sõltunud, ikka liikumisest, ehk siis peab olema seotud mehhaanilise käiguosaga. Pidasin kinni, et veel kord lähemalt uurida, aga pidin ootama autos, sest väljas oli hakanud paduvihma kallama. Vihmahoo vahepeal üritasin masina alla piiluda kuid ei näinud midagi lahtist ripnevat. Õnneks polnud kodust kaugel, tasakesi sõitsin tagasi maja ette, pean välja uurima mis probleem, selle autoga praegu ei sõida kuhugi. Jätsin masina maja ette vihma kätte, peseb kõntsast ja linnusitast puhtaks.

Järgmisel päeval tagurdasin ettevaatlikult garaazhi kuhu isa kunagi ettenägelikult kanali oli ehitanud. Tagarataste juures, kus käsipidur, ei hakanud miskit silma. Autot edasi lükates kuulsin esimese parema ratta juures hõõruvat häält. Alt vaadates midagi ei näinud aga kuidagi imelik asend. Tõstsin masina tungrauaga üles ja võtsin ratta ära. Probleem selgus hoobilt - näpujämedune amordi spiraalvedru pooleks, ülemine jupp üle tugitaldriku alla libisenud ja hakanud vastu kummi hõõruma - mis oli ka kärsahaisu põhjuseks. Oma jõududega sellest jagu ei saa, helistasin tüübile, kes eelmine suvi uued kummid pani. Tema ise ei tegevat kuid sõber peaks küll suutma uue vedru paigaldada, sain numbri ja leppisime tolle mehega aja kokku.

Järgi mõeldes ei oleks saanud sellise jama juhtumiseks olla paremat ajastust ja kohta. Väikesel kiirusel, kodu lähedal ja siis kui mina roolis. Kuna töökoda vaid kilomeetri kaugusel peaks saama sinna omal jõul. Lahtise vedrujupi kas lõikan relakaga pooleks või siis tõmban nipukatega kere külge kinni, et uuesti ratta vastu hõõruma ei hakkaks. Kvartalisisestel tänavatel võin tasapisi 10 kilti tunnis kohale veereda. Autota jäämine sundis mind rattaga suvilasse heina niitma sõitma. Pühapäev lubas õnneks ilusat ja keskmise läänetuulega ilma. Tuule suund ja tugevus oluline, sest suur osa teest Tallinnast Vääna kulgeb lagedate alade ääres, vastutuulega paras surumine.

Läänetuulega valisin pikema kuid metsavahelise tee. Kohalikust poest ostsin paki suitsukeelt, kaerapehmikuid ja kolm õltsi heinalise janu kustutamiseks. Joondudes põhuimõtte: "Enne lõbu, siis töö" järgi läksin kõigepealt randa ja avasin intrigeeriva sildiga õlle: Tuisu, väikese kardemoni ja apelsiniga hele talvepruul. Ehkki reklaam oli põnev veendusin kardemoni maitse mittesobivusest õllega. Kui kohvi teeb paremaks siis õllele annab nilbe meki. Maha ei raatsinud kallata aga rohkem ei osta. Tuul oli jahe, rahvast rannas üksikud kuid mõned tüdrukud hulpisid õige pikalt vees - väga külm ei saanud olla, ise küll ujuma ei läinud.

Suvilas avanes suht trööstitu pilt, hein üle põlve vaatamata naabri kuu aja tagusele niitmisele. Kergelt roostes vikat garaazhi lae all alles, luisku pidin otsima kuid leidsin sellegi sauna eesruumist. Kui võiks arvata, et eelniitmine teeb elu lihtsamaks siis eksite, pikemat rohtu lõikab vikat kergemalt. Pooleteise tunniga sain kergema kolmandikuga ühele poole samas järgmise aastaaja kevade A Le Coq'i Lääneranniku pilsnerit nautides. See õlts oli super hea, meenutas kunagi ammu sama firma pilsnerit - äkki ongi sama retsept, lihtsalt teise sildiga. Lõunasöögiks sõin suitsu seakeelelõikude paki tühjaks, kõrvale hammustasin kaerapehmikut ja rüüpasin oma tuntud lemmikut "Praha Zlata".

Viieni vihtudes sain kahe kolmandikuga ühele poole, natuke peab ka seemneks jätma. Teatava üllatusena oli mu eelmise suve lõpus ehitatud lõkkokste virn kenasti alles ja valmis selle aasta jaanituleks. Veel jäi silma, et muidu nii ohtralt levinud tigusid ei näinud. Ei tea kas põhjuseks pirakad kärnkonnad või lihtsalt selline aasta.

Padakonn

Tagasisõit sujus allatuult oluliselt kiiremini kui tulles, mõned sekundid alla tunni. Lõikasin ka karjääri juurest otsemaks ehkki sealne kruusatee pakkus väljakutseid. Peale dushi all käimist olin nagu uuesti sündinud, hüppasin ratta selga ja tõin Maximast veel 12 Praha õltsi, rohkem sadulakotti ei mahtunud. Pean veel mitu raksu käima, soodukas ei pruugi kaua kesta ja pikk suvi ees.

2024 kirjas ja pildis

Killarney süstamatkal 2024 septembris koos kutsikuga

Päikesevarjutus, virmalised, karu Killarney matkal, auto. Need neli asja meenuvad kõigepealt kui aastale tagasi mõelda. Lisaks veel suusareis Mt Tremblant, traditsiooniline suvepuhkus Eestis, minipuhkus kaasaga metsasuvilas. 

Ülejäänud juhtumisi on kõige kergem meenutada pildialbumit või blogi vaadates - mugavuse ja kiiruse mõttes kasutan pilte. Niisiis, kuu kaupa minnes:

Jaanuar Suurupi rannas

Jaanuar

Esimest korda üle aastakümnete talvel Eestis. Kui enne oli paljude kodanike hirmujuttude tõttu kerge mure kuidas kohanen pimeduse ja külmaga siis sain peagi aru, et mind ei sega pimedus ega külm, pole kunagi seganud. Hoopiski hubane ja mõnus külmal talveõhtul kamina ees istuda, head raamatut lugeda ja oivalist konjakit jätsi või shokolaadiga limpsida. Tihti sai jalutada vähemalt kord 5km Mustaka ja Pässa vahel. Ema juures skännisin moblaga paar albumit hunniku vanu must-valgeid pilte, mis kujunes aegavõtvaks ja selga valusaks tegevaks kuid mälestuste säilitamise mõttes oluliseks protseduuriks. Jube külm oli, pidin soojapuhuri sulatamisega tegelema. Sõpradega käisime pankranniku all mere jää peal matkamas. Kanadasse täpselt kuu peale jõulusid ja kohtusin esimest korda uue UKKO nimelise kiisuga.

Veebruar - kiisu juba kodunenud

Veebruar

Palju pilte 🐈kiisust. Nagu tavaliselt tõi naispere meile uue kodulooma sel ajal kui mina Eestis. Seatakse mind fakti ette ja kogu moos. Samas ses mõttes hea, et mul puudub igasugune vastutus, ei pea liivakasti tühjendama, toitma ega loomaarsti juurde vedama - ainult nunnutan kui viitsin😜 Alles 20'l sain esimest korda suusamäele, nädal hiljem tütrega minisuusapuhkus, paar päeva hotellis Blue Mountainis. Mingi moment tekkis mure, et hooajapilet läheb seoses pika Eesti reisi ja kohalike viletsate suusailmadega vett vedama, kuid lõpuks kogunes rohkem kordi mäel kui keskeltläbi.

Märtsis Mont Tremblantil

Märts

Ka see kuu möödus kassi pildistamise ja suusatamise tähe all. Käisime Toronto sõbraga Quebeckis Mont Tremblantil Idaranniku eestlaste suusapäevadel. Esimese öö veetsime siidritalu pidava eestlase juures, ülejäänud mäel hotellis. Autosõitu kogunes tublisti üle 1000 kildi edasi-tagasi. Quebeckist tõin salakaubana mitu kasti kohalikku käsitööõlut, teoreetiliselt peaks seda "piiril" deklareerima, paraku pole isegi piiripunkti provintside vahel. Märtsis tuli Torontos põhiline lumi, päris korralikult füüsilist aktiivsust selle teisaldamisel sissesõiduteelt hangedesse, et auto ikka liikuma saada.

Aprill 8 täielik päikesevarjutus Ontarios

Aprill

Viimane sõit suusamäele. Päikesevarjutust vaatama koos kaasaga, ilmselt jääb elu ainsamaks korraks täielikku päikesevarjutust näha. Absoluutselt oli väärt sõita paarsada kilti läänepoole, väga omapärane lausa "kosmiline" elamus. Kahju ainult, et ei saanud korralikult kasutada "astrofoto" funktsiooni, sest äsja mahapillatud mobla jupsis, hea et üldse pilte sain. Esimest korda elus mobla parandamine, kujunes ootamatult lihtsaks ja edukaks ja raha säästvaks tänu youtube juhenditele, "vabakaubandusele" ning julgusele asja ette võtta. Kevad, kõik õitseb, koertega jalutuskäigud looduses.

Virmalised 10 Mail

Mai

Õitsemine jätkub, hunnik lille ja õunapuu, pirni, kirsiõite pilte. Võimsad virmalised 10 mai öösel, sõitsime spetsiaalselt pea 100 km linnast välja neid koos kaasa ja tütrega vaatama. Ise ka ei tea miks "astrofoto" funktsiooni ei kasutanud, oleks hulka ägedamad pildid saanud. Kuu lõpupoole käisime tütre ja Sushiga päevasel matkal Torontost nii 100 km kaugusel looduspargis jääaja uuristatud suures uhtorus.

Juuni lõpus kiirkaatriga Soome

Juuni

Aias hakkab looma. Maasikad punased ja valmis suhu pista juba esimesel juunil, sõstrad värvi muutmas, kiwid ja viinamarjad viljad külge võtnud. Kuu lõpu poole pistame põske esimesed vaarikad ja kirsid. Jaanipäevaks lendan Eestisse, põhjalik pidu Rummu karjääris ja jaanituli koos saunaga sõbra pool. Vee peal skuutriga kihutades naksatavad kaks näppu liigesest välja, annavad teised siiani tunda. Mõned päevad suvilas mere ääres, sõbraga Lahemaal rattasõit. Teise sõbra kiirkaatriga igaaastane retk üle lahe Soome, tüüpiliselt kulub kastidekaupa õltsi ja ka kangemat kraami, õnneks võib rahvusvahelistes vetes rahulikult võtta. Juuni lõpus Eestiski maasikad ja vaarikad valmis.

Juulis järeljaanituli emaga suvilas

Juuli

Tegelen igaaastase muruniitmise, aianduse ja küttepuude varumisega. Auto enda nimele ja uued korralikud all-season kummid alla, et saaks vajadusel ka talvel kasutada. Veel kord Lahemaal rattaretk, seekord koos kahe lapsepõlvesõbraga. Pääsküla rabas joostes näen raja kõrval mändide alust kollendavat - korjan portsu kukekaid, jätkub nii mulle kui emale. Mustad sõstrad ja tikrid saavad valmis - minu lemmikmarjad. Mitmed korrad ratta ja autoga suvilasse, vahel ööbin seal ja lihtsalt olen, loen suvalisi 40 aastat riiulis puutumata olnud raamatuid. Jään magama vaikuses ja ärkan linnulaulu peale.

Koko 10 aasta eest lumes möllamas

Rannas käin jooksmas, lisaks mõned matkad ümbruskonnas. Emale järeljaanituli, eks proovin talle võimalikult palju seltsi pakkuda kogu oma Eestis oleku aja jooksul. Soomes elava lapsepõlvesõbraga Roosta rannas. Ema ja sugulastega tema sünnikodus Lääne-Virumaal - tonnide kaupa mälestusi. Paadisõit põhjaranniku saartele ja nende vahel. Käin nii palju kui saan meres ujumas, vesi hullult soe, samas peale hommikujooksu pole vahet, niikuinii hüppaks sisse. Juuli kurvaks sündmuseks kujuneb meie kalli esimese koera Koko parematele jahimaadele siirdumine.

Augustis Peraküla inimtühjas rannas

August

Korjan veel portsu kukekaid samast kohast kust paari nädala eest. Õunu see aasta lademes, kokku riisumine ja komposti vedamine igavene õiendamine. Peaks mahlaks tegema aga lihtsalt pole aega ja kes jaksaks nii palju seda juua. Emaga Pääskülas ja suvilas. Õpetajaneidudega Peraküla rannas ja rabamatkal. Kopenhaageni kaudu tagasi Kanadasse. Sushiga sõidan nädalavahetuseks Awendasse randa. 17 Augustil suur torm, vihm ja üleujutused. Aias kõik valmib, mida on paraku nii pesukarud kui oravad märganud. See aasta eriti näljased, panevad suurema osa pirnidest nahka, isegi tomatid ja kurgid näritud viinamarjadest rääkimata.

September

Killarney süstamatk Sushiga

Metsasuvilas kaasa ja kutsikuga

Lennushow, lähen seekord rattaga järve randa mitte süstaga järvele. Kaasa ja koeraga haruldaselt lõõgastav mitmepäevane minipuhkus Kotkajärvel sõprade suvilas. Saan lõpuks astrofoto rezhiimi moblal korralikult käima, siin on ka nii metsik piirkond ja vähe valgusreostust, et tulemus vapustav. Parim aeg matkamiseks - Sushiga kahekesi Killarneysse nädalaks süstaga metsikusse loodusesse. Kujuneb aasta tähtsündmuseks - näen karu ... liiga lähedalt ja virmalisi suht ähmaselt.

Oktoober

Lehekuul värvimäng ja kiwide ning viigimarjade valmimise aeg, kui kiwisid ei jõudnud ära süüa siis viimaseid sel aastal ei saanud, vaid pisikesed toored punnid otsas. Tütar ostab endale sportauto mängukanniks, kadestamist väärt. Käime kumme vilistamas ja linnast väljas kurvilistel teedel tuld andmas - vägev!!! Minu esimene auto oli samaealiselt vana loks, kuid armas ikka. Tegelt hea, et endal polnud võimalik sportautot osta, poleks ilmselt piisavalt vastutustundlikult suutnud sellega ringi käia. Kuu lõppeb traditsioonilise Halloweenipeoga sõprade juures.

November

Kulgeb uue masinaga askeldamise käigus kuhu mindki kaasa haaratud. Kuu keskel algab streik, igavene tüütu jura aga mis teha, ametiühingu vastu ei saa. Samas koguneb palju rattasõidu ja käimiskilomeetreid. Kaasaga Rootsi jõululaadal. Täiesti ootamatult puutun kokku kohaliku tervishoiusüsteemi päikeselise poolega: tänu mingile arusaamatusele või lihtsalt hullule õnnele eemaldatakse kirurgiliselt kaelale tekkinud moodustis tasuta ja samal päeval kui seda konsultatsiooni mõttes haiglasse ette näitama lähen. Eeldatavalt pidanuks maksma tonni ringis ja ooteaeg üle poole aasta. Keegi ei mõistnud kuidas võimalik, kaasa arvatud mu perearst ja mitu tuttavat meditsiinitöötajat. 

31 Detsembri õhtul koera jalutamas

Detsember

Õlleadvendikalendri kuu. Streik saab lõpuks enne jõulusid läbi. Kuna tööl ei saa käia, hulgun palju rannas. See aasta lumi maha suht varakult, kolmeteistkümnendal esimene suusatamine. Pere sõidab Eestisse jõuludeks. Kahekümne teisel jooksen 10 külmakraadiga kümne kildi elu tippmargi 45:32. Kahekümne kolmandal suusatama, kõva lumesadu, suusatada hea kuid autoga sutsu tülikas sõita. Viimasel laskumisel sõidab kanepiuimas tropp mulle täie kiirusega sisse, tulemuseks mõned mõranenud ribid, nikastatud küünarnukk ja puukas reiel - suudan ise autoga koju sõita kuid köhida, naerda või keerata on siiani rindkerel valus. Jõuluõhtu omaette kodus kassi koera ja maoga, jõulupäeval sugulaste juures. Aastavahetus samuti üksi kodus, täitsa ok. Selline aasta siis - ei msikit vapustavat, hulgaliselt toredaid elamusi ja mõni kurb moment.

Rattaga Käsmu poolsaarel

Käsmu kivikülv

Eelmine rattasõit Lahemaal oli nii äge, et kui sõber pakkus võimaluse seda korrata ei kahelnud momendikski. Seekord kolmekesi, omaette naljakas kamp. Kõik olime kunagi Mustamäe mammutkooli esimeses klassis. Poleks osanud ette kujutada, kuidas aastakümned hiljem sõidame koos ratastel Lahemaa metsas, kõigil lapsed ja üks isegi vanaisa. Tõdemus: aeg lendab ja inimeste eluteed on ettearvamatud - kaos valitseb.

Sõitsime Eru lahe äärde, tee ääres korjasime metsmaasikaid ja mustikaid suhu. Väga rikkalikult polnud aga söömiseks piisas. Rannas käisime ujumas, vesi mõnusalt karastav peale 20 kilti rattasõitu. Liival lebas mingi vana laevavrakk, õieti vaid põhi koos kaarte jäänuste ja mõne lauaga. Väga vana ei saanud olla, sest ehkki prussides võis näha vanu sepisnaelu siis siin-seal ka jämedad poldid suurte mutritega.

Laevavrakk rannas

Matsikivi

Kõige otsem Palganeemele olnuks mööda randa aga liival rattaga tülikas sõita, jalgsi küll valinuks selle raja. Metsatee oli enamasti suht kergelt läbitav, vahepeal veidi juurikane, kivine ja liivane kuid hübriidrattaga sõidetav. Jalgratas on ikka igavesti tore leiutis, ainuüksi lihasjõuga saad nii kiiresti edasi liikuda, muidugi aitab hea tee palju kaasa. Sõitsime ühes kohas õigest teeotsast mööda aga paar kilti siia-sinna ei tee vahet. Põrutasime Käsmu ja pöörasime sealt Matsikivi poole. Rahn ise mitte eriti muljetravaldav kui Jaani-Tooma kiviga võrrelda. Palganeem tüüpiline Põhja-Eesti merest uhutud ümmarguste mürakatega neemikuots. Tee peal möödusime Käsmu kivikülvist, väikesed kukekad kasvasid lausa keset metsarada - eks soe ja vihmane ilm meeldib neile.

Palganeem

Järgmiseks sihtmärgiks Kuradisaar. Päris palju turiste tolgendas Käsmus, igat sorti väljamaa keeli oli kuulda. Kuradisaarele paraku ei saanud kuna sildi põhjal otsustades kestab lindude pesitsusrahu 15 juulini. Vaevalt keegi oleks kontrollinud aga ei hakanud seadust rikkuma, nii suurt häda saarele pääseda kah polnud.

Kuradisaar

Enne tagasisõitu otsustasime Käsmu poest veidi kehakinnitust võtta. Ajastus osutus perfektseks, kerge tibutamine muutus päris korralikuks vihmaks. Istusime poe ees varjude all, jõime õltsi ja sõime värskelt ahjust tulnud kuumi pirukaid peale. Kokkuvõttes istusime seal pea poolteist tundi oodates kuni suurem vihm üle läks. Poele tegime kena käibe, õige mitu tühja õllepurki jäi meist maha.

Tagasitee 25 kilti asfalti pidi läbi Võsu veidi rohkem kui tunni ajaga. Tõusime merepinnalt 70m peale, mis kohati nõudis parajat surumist. Spidoka peal näitas läbisõiduks 69km. Talu õuele jõudes oli esimeseks asjaks saun küdema ja liha grillile visata. Kogu päev, õhtust rääkimata läks kvaliteetajana kirja. Ainsad veidi segavad tegelased on sel aastal sääsed, kuidagi ei anna teised rahu isegi juuli keskel. Saunas kangutasin puugi puusa pealt lahti, ei kõva leil ega külmas allikas suplemine sundinud teda ise lahti laskma.

Heategu

Tänase päeva hea tegu sai keset päeva tehtud. Kiikasin suvilas heina vedamise vaheajal pooleteise meetri sügavusse pinnaveekaevu, mida kastmiseks kasutame ja mis ma näen: väikese liivakivi eendi peal peesitab ainsas päikeselaigus madu. Olen sealkandis varemgi nastikuid ja mõnda üksikut rästikut näinud, kasulikud tegelased, hoiavad konnade ja hiirte populatsiooni kontrolli all. Ilusast välimusest ma ei hakka pikemalt leelutama, kuna ilu on maitse asi ja paraku leidub inimesi, kes madude soomuse läiget, värvide puhtust ja vilgast roomamist ei oska hinnata. Kollase kaelalaigu põhjal ilmselgelt nastik. Teab kaua see tegelane kaevus olnud, äkki kevadest saati, konni igatahes ei hakanud ühtegi silma ja isegi teod olid kadunud. Maod on visad vennikesed, peavad päris pikalt söömata vastu aga see isend paistis õige pikk ja kiitsakas.

Muidugi pean ta kaevust välja aitama - aga kuidas? Ise kaevu käsitsi madu püüdma väga ei meelitanud, mitte et madu niipalju kardaks aga kaevus suht vähe ruumi ja pinnad libedad. Kui madu vette sulpsab on teda õige keeruline kätte saada, muidu kuiv jahe soomus muutub märjana libedaks. Nagu mu sõnade kinnituseks libises siug vette kui liigutasin kaevu ava peal olevat aiavõrguga kaetud raami. Kõige lihtsam muidugi asjatundjatelt küsida, ei mitte AI vaid vanema tütre käest seekord. Paraku oli kell veidi varajane Kanadas, vastust igatahes kohe ei tulnud. Järsku jäi silma reha, mida heina riisumiseks kasutasin. Kui ettevaatlikult tõsta, peaks madu kenasti rehapulkade taha jääma. Kaas maha tõstetud, lükkasin reha kaevu, nastik ootas rahulikult vees ja jälgis mind pea kõrgelt väljas. Esimese katsega sain tegelase rehale, tõstsin välja ja imetlesin eredas päikesevalguses sätendavaid soomuseid. Madu potsatas murule ning roomas kiirustamata metsa poole.

Google soovitatud "maantee"

Suvilasse sõitsin rattaga, 20 kilti pole ju miski maa. Lasin Googlel soovitada kõige otsemat - teinekord tasub ikka enda mälu usaldada. Google viis mu heinamaa serva ning juhatas risti sellest üle, teeks olid vaid niiduki poolt sissesõidetud rattajäljed. Õnneks mu hübriidjalgrattaga pole suurt probleemi aga tüütu ikkagi. 

Samas sain nautida imeilusaid Eestimaa vaateid: niidud, põllud, mets, erksinine teaevas pimestavvalgete pilverünkadega. Muidu lahe sõita ainult vastutuul segas. Arvasin heina vedamist lihtsaks ja kiireks tööks, peale kahte tundi, kolme õlut higist leemendades ja sääskedest sööduna mõistsin oma eksimust aga tehtud see sai. Nahistasin veits süüa ja sõitsin mere äärde higi ning mustust maha loputama. Vesi oli tänu meretuulele hullult soe aga vetikasodi täis. Kui tavaliselt vetikad vaid kalda ääres siis seekord isegi kaelani vees - uju nagu kapsasupis - puhtamaks ei saanud.

Käruga käsitsi heina vedamine

Tagasisõit läks hoopis ludinal, taganttuulega kergliiklusteel tuli 30 sisse naigu niuhti. Minu rattaga palju kiiremini vändata ei annagi, ees väikseim käik ja taga kuues. Kokkuvõttes kujunes tavapärane tee vaid paarsada meetrit pikemaks, kuid palju parema kattega ja ei mingit taluhoovidest ning heinamaadelt läbi sõitmist. Päris sportlik päev oli, 55 kilti rattal, 5 hommikul jooksu, korra ujumas, heinategu ja naatide kitkumine - puhkus missugune - uni tuleb täna hea.