Tänu jetiomanikust sõbrale tekkis võimalus Rummu karjääris proovida mis tähendab 300 hobujõulise masinaga kihutada. Mul pole kunagi olnud autot nii võimsa mootoriga, isegi kaassõitjana pole sihukeses massinas istunud. Tütred läksid loomulikult väga põnevile.
Tütar taga, päris põhja gaasi ei pannud aga mootor tegi juba "õiget häält"!
Omanik andis kõigepealt kiire minutilise instruktaazhi: See siin on starterinupp, hoia sekund paar all ja mootor läheb käima. Parema käe all on pisike gaasi käepide nagu jalgratta pidur, hullult tundlik nagu hiljem selgus. Pidurit pole, lihtsalt võta gaas maha, aeglustab kiiresti. Süütevõti tuleb nööriga päästevesti külge kinnitada juhuks kui jetilt maha lendad. Kurvi minnes pead kallutama.
Vanem tütar võeti korraks taha ja sõideti temaga paar näitlikku ringi. Oligi kogu instruktaazh, miks ei võiks autojuhi või motikalubadega sama olla? Sõber astus kaldale, tütar istus ümber juhi kohale, jet lükati kaldast lahti ja oligi valmis. Start, gaas, vesi lendas tagant joana ja eest kahte lehte. Esimesed viis minti võttis ettevaatlikumalt, aga siis hakkas vajutama. Vägev vaadata kuid filmile eriti hästi ei saanud, ohutuse mõttes kimas ta liiga kaugel. Mobla zoomist oli siiski kasu, mõni äge pilt õnnestus saada.
Järgmisena noorem tütar, kes ei jäänud vanemale alla, kippus ainult uljalt liiga kalda lähedal kihutama ja laineid tegema. Kogu piknikule kogunenud seltskond sai proovida, lõpuks jõudis järjekord minuni. Motikaga olen nooruses küll ja veel sõitnud aga jetiga elus esimest korda. Algul proovisin tasapisi tunnetuse kätte saada. Üllatavalt stabiilne masin vee peal, muude ujuvvahendite nagu paadi, kanuu või süstaga ei anna võrreldagi, ma lausa ütleks et stabiilsem kui motikas maa peal.
Gaasikang oli ülitundlik ja mootor tõepoolest võimas. Väidetavalt pidi nullist sajani kiirendama alla kolme sekundi (vormel-1'le teeb silmad ette) ja tippkiirus siledal veel 120 km/h küündima. Mina muidugi ei proovinud kumbagi, ikkagi esimene kord, kogemust pole ja võõras masin. Piinlik oleks rahva ees saja peal kurvis sadulast lennata. Pööramise peal tundus, et tasakaal oli veits paigast, vasakule palju kergem keerata kui paremale. Lõpupoole läksin silma järgi nii 80'ga, jube lahe kimada.
Gaas põhjas täiega
Kaldal aitasin hävitada õltse, veintsi ja igasugu head-paremat näksi sel ajal kui rahvas teisele ringile suundus. Pärast mõtlesin, et huvitav kas jetiga kehtib ka seadus, et promille ei tohi palju olla. Jooke libistava seltskonna põhjal hinnates igatahes mitte, ainult autojuhid piirdusid vaid mõne õllega. Küsima ka ei hakanud, pole vaja liiga palju infot, vahel on hingerahu mõttes teadmatus parem😜
Kogemata sai rahvast hirmutatud😜
Kui teine ring minuni jõudis oli seda va "hollandi julgust" (mis on eesti keeles "Duch courage"?) kõvasti kogutud, paras aeg minna proovima kas 120 on ikka piirkiirus ja kuidas telekas nähtud trikke õnnestub teha. Paraku hüppas noorem tütar seljataha, mis võttis mul veits hoogu maha. Kui õllesena enda elu pärast suurt ei muretse siis lapse pärast täiega ei julge uhada. Hirmus peapesu soolas kaasalt kui miskit peaks juhtuma😜 See on koht, kus naine ütleb, et mõni jääb su nalju uskuma.
Lõbus oli igal juhul koos kimada. Üle saja tuli kiiresti rauda, aga täitsa põhja ei julgenud gaasi tõmmata ja liig järske kurve võtta või lainetel suuremaid hüpekaid teha. Hiljem videolt vaadates oli kuulda omaniku kommentaari, et nüüd lõpuks kostab mootori õige hääl😃
Järgmiseks atraktsiooniks oli jeti taga rõnga lohistamine, millel üks, kaks või mitu tüüpi peal. Siin said ka pisemad lapsed lõbu laialt kuid ega vanemadki võimalusest ära öelnud. Mina sattusin rõngale paari omanikuga, mis tähendas muidugi täiega paarutamist. Vahepeal pidin jalad üles tõstma, tekkis hirm, et varbaküüned tulevad lahti kui jalad vastu vett taovad. Kurvides üle lainete lennates oli tegemist enda kinnihoidmisega, lõuatõmbamise musklid said vatti.
Vanem tütar kombib jeti piire
Bensu veel järgi, soovijad said ka kolmanda sõidu teha, mida vanem tütar kasutamata ei jätnud. Kahju, et kohe moblat välja ei võtnud, plika hakkas jeti piire kompama. Omanik kommenteeris: "Õppimise kõver on tüdrukul kiire". Kihutas täiega ja võttis suurel kiirusel kurve uhades hüpeldes üle lainete. Tuleb muidugi tunnistada, et talle on alati kiirus ja riskantsed asjad meeldinud.
Tunne nagu lõunamere kuurordis, õhk kolmekümne alla, vesi superselge ja vähemalt 26 kraadi soe. Vahepeal lebotasime vees, joogid kaldal käeulatuses. Sellistel päevadel ei saa aru miks inimesed kuhugi lõunasse kipuvad. Kokkuvõttes super äge üritus, senistest kindlasti puhkuse üks vingemaid.
Kohvi tavalises klaaskruusis, et ka värvi saaks nautida😀
Hommikul avastasin, et Kulta-Katariina pakis on vaid natuke puru järgi. Jõulukuu lõpu puhul avasin Presidentti Gold, mille maitse ei valmistanud pettumust, nautisin aeglaselt ja mõnuga. Kõrvale näksisin kaneelikukleid ning magusaks Ferrero shokolaadikomme. Viimased nooremalt lapselt jõulukingiks. Neile nimelt töö juurde laborisse toovad hambaarstid oma patsientidelt saadud kingitused, mida ise ei jaksa konsumeerida. Paistab, et siingi komme arsti materiaalselt tänada kui tervise tagasi saad või hammas suht valutult parandatud. Enne ei tohi anda, muidu tohter võtab äkki altkäemaksuna ja tõmbab ühe hinnaga kaks välja😜
Kaasa jutu põhjal olla minu toodud kuuse oksad kasvama läinud. Lähemal uurimisel selgus tõepoolest, et sooja ja piisava veega on mingid moodustised okste otstesse tekkinud. Ma pole kindel kas uued võsud või hoopiski käbihakatised. Mis seal imestada, nii värsket kuuske pole meil varem olnud. Novembri keskel jooksuringil märkasin naabruses pooleks murdunud lopsakat kuuske. Loodushoidlik nagu ma olen, õhtul sõitsin kohale ja saagisin mõned ilusamad käbidega oksad maas vedeleva rümba pealt. Kuna puu maja ees pikali siis linn vist ei pidanud end vastutavaks. Jooksmas käies võisin veenduda, et ma pole ainus geenius ümbruskonnas. Kahe nädala jooksul on teiste sama mõtteviisiga kodanike poolt oksi kõvasti vähemaks nüsitud.
Särav-valge maa, tume vesi ja taevas
Pealelõunal viisime tütrega koerad järve äärde jalutuskäigule. Lund oli siingi ühtlaselt vee piirini. Vesi ei tundunud pealtvaadtes üldse külm, mõistus siiski väitis, et ujuma ei maksa minna. Koko kippus küll vette, mitte niipalju ujumise pärast kui lootuses veest kive välja õngitseda. Rabelemise käigus oskas mingil momendil klaasikillu peale astuda nagu lumele jäävate veriste plekkide põhjal paistis. Vaatasin üle aga miskit suuremat haava silma ei hakanud, pehmes külmas lumes jäi veri kiiresti kinni ja minuti pärast silkas loom rõõmsalt nagu enne. Järvel oli kaks luike ja terve parv kajakaid, isegi päike tuli vahepeal välja.
Vahepeal veidi lainet, horisondil paremal Toronto kesklinn
Ma räägin ikka endast mitte Magnus Kirdist või Ott Tänakust. Eile surusin jooksudistantsil veidi rohkem kontrollimaks millist aega jaksaks 90%'se pingutusega joosta. Kaardilt mõõdetud 2650m näeb minu mobla GPS umbes 100m lühemana. Isegi hästi, sest internetis surfates selgus, et kaasasoleva mobla või fitnesstrackeri puhul loetakse 5-10%'st distantsiviga normaalseks, tegelik pikkus tuleb ikka kaardilt mõõta. Igatahes ajaks sain 11:44, mis annab kilomeetri läbimiseks 4:26 ja Cooperi testi (12 min jooks) tulemuseks 2710m. 2400m läbiksin siis umbes 10:38. Hiljem pulsidiagrammi vaadates selgus, et südamekoormuse järgi otsustades rakendasin vaid 80% võimsust kui sedagi.
Kogu eelneva jutu mõte oli järgmine: igas vanuses on võimalik paremaks saada. Nipp seisneb selles, et tuleb lihtsalt valida ala, mida pole enne harrastanud või millega oled minimaalselt tegelenud😏 Eriti tore kui tegu sellisega, mis muidu suht populaarne, siis igasugu võrdlusandmeid laialt saadaval. Eks tuju teeb paremaks kui näed kuidas tulemus paraneb ja võrdlustabelites ronid muudkui ülespoole. Paraku tuleb iga asjaga mingi moment paratamatult piir ette. Vanem tütar sai see nädal kolmanda nädala minuga koos jooksmist täis. Paistab, et temalgi hakkab vähehaaval kergemaks minema, täna jooksis oma rekordi rohkem kui minutiga üle ehkki pistma hakkas. Igatahes on meil plaanis nädalavahetusel talle korralikud jooksujalatsid vaadata.
Muu trenni osas lisasime kätekõverdustele ja kõhulihaste trennile lõuatõmbamisi, rippumist ja planku. Kõike seda tasapisi, et mingeid lolle vigastusi ei tekiks. Kaalu koha pealt olen stagnatsioonis, püsin kindlalt 78 ja 79 vahel. Hommikul dushi alt tulles avastasin, et külgede peale mingid rasvapaunad tekkinud😲 Lähemal uurimisel tundub hoopiski olevat tegu olukorraga, kus kõhu ja küljepeki vahele tühimik tekkinud, sellest sihuke kummaline peegelpilt.
Tomatihooaeg käib endiselt täie hooga, neist pole vist võimalik end paksuks süüa. Lõunast vahetust kaifin täiega, iga hommik peale jooksu ja trenni söön hommikukrõbinad ja joon kohvi õues. Ilmaga seni vedanud, vihma pärast paari nädala jooksul pidin vaid korra köögis einestama.
Kajakad ronimiskivil
Põõsad ja liiv rannas vee alla jäänud
Pühapäeval käisime Awendas rannas. Koeri seekord kaasas polnud, hoopis sugulased mahutasime tagaistmele. Ranna äärsel metsarajal tegin kolmekildise jooksutreti. Vesi oli soe, maski ja toruga hulpisin päris pikalt. Hommikupoole oli lahe veealust maailma uudistada aga pealelõunat lõi suur laine vee sogaseks. Veetase on see aasta rekordkõrge, enamus randasid maru kitsaks jäänud, mistõttu rahvas kitsal liivaribal hunnikus koos. Saime akuutselt kultuurilisi erinevusi tunda kui üks filipiinlaste seltskond sisuliselt selga istus, ehkki oleks võinud veidi kaugemal kohad sisse võtta. No tee mis tahad, eestlane pole sellise asjaga harjunud, isiklik privaatsusruum oluliselt laiem meil😛
Sugulane sutsu mossis olekuga😕
Madudepundar põõsa all
Kaasaga kaugemale neljandasse randa jalutades nägime põõsas pirakate veemadude pundart. Vanem laps pahandas hiljem pilte nähes: miks ma neid koju kaasa ei toonud. No ei tea kuhu ära oleksid mahtunud??? See nädalavahetus plaanis Air Show'le minna. Sihuke see Toronto elu.
Viimane pilt juunis minust alukates, olete kõik teretulnud arvustama 😎
Üleeelmise üle pika aja tehtud kaaluteemalise postituse taha sain anonüümse kommentaari, et ma ilmselt põdevat hullult oma kaalu, ju on mulle märkusi tehtud. Võtsin seda sulaselge inimliku kadedusena, sest nagu ka mainisin vastuses, olen enda arust suht heas vormis kui juuksekasv välja arvata 😜 Kinnituseks kõrvalolev softporr pilt 😏 Kommentaarid olnud pigem "positiivsed" stiilis: "ega sul mingi raske haigus ole, et nii saledaks jäänud". Toda küsijat pidin kurvastama, et lihtsalt loobusin saiast ja õhtusest õgimisest. Jutukäigus mainisin kommentaari kaasale ja minu totaalseks üllatuseks arvas ka tema, et postitustest paistab nagu ma põeks oma kaalu. No kui suvalisi anonüümseid netikommentaatoreid ma ei vaevu arvestama siis kaasa arvamust võtan kuulda. Kummaline kuidas ka tema nii valesti mu postitustest aru saanud. Igatahes uskuge või mitte, minu põhiliseks põhjuseks oli enda peal katsetades välja selgitada kui keeruline see kaalulangetamine on, millega suur osa esimese maailma inimesi palehigis maadleb. No ja kui boonusena paar rasvavolti kõhu pealt kaob pole ka sellest kahju. Nagu eeldasin polnud sugugi keeruline kui veidike enesekontrolli rakendada.
Justkui rusikas silmaauku sattusin raamatukogust võetud "Scientific Americani" 2018 aprilli selleteemalise artikli peale "Conquer yourself, conquer the world". Ilmumise aega mainin välistamaks võimalust, et hakkasin eelmine aasta oma katset tegema plagiaadi korras, olles vastavaid uurimistöid lugenud. Lahatakse enesekontrolli võimet, sellega seonduvaid probleeme ja sõltuvusi. Järgnevalt tsiteerin mõne lõigu:
Võime enda emotsioone ja impulsse kontrollida on asendamatu oskus nii isikliku kui tööelu edukuse tagamises.
Sõltuvusest tulenevad muutused ei vähenda enesekontrolli võimet, lihtsalt niikuinii madala tahtejõuga isikud annavad lihtsamini järgi ahvatlustele.
Kokkuvõttes on madala enesekontrolliga inimestel oluliselt suurem võimalus langeda sõltuvuste küüsi sõltumata sõltuvuse tüübist. Samas ei tähenda see, et nad ongi määratud alatiseks ohugruppi. Tahtejõudu ja enesekontrolli saab treenida nii nagu iga teist füüsilist või mentaalset oskust. Osadel nõuab see suuremat, teistel väiksemat pingutust aga soovi korral on absoluutne enamus inimesi võimelised enda hukatuslikest ihadest võitu saama.
Tihtipeale leiavad sõltlased mugava põhjenduse, et veel pole asi nii hull, et peaksin oma joomist, söömist, suitsetamist, mängimist, ... jne ... piirama. Hiljem on hästi mugav vastutus veeretada enda kaelast ära põhjendusega, et kuna olen sõltuvusse sattunud siis ei suuda sellest vabaneda. Tohtrid või psühholoogid peavad pingutama, nemad saavad ju selle eest makstud, aga mina ise võin piipu popsutades kõrvalt pealt vaadata ega pea lillegi liigutama. No ja kui langen tagasi sõltuvusse pole see mitte minu vaid nende halva ravi süü. Sellise mõttemalliga pole loomulikult lootustki.
Koertega kaljude vahel matkamas
Aga artikli lõpus tehti juttu ka huvitavast uurimusest mille järeldused väidavad, et sõltuvuses püsimine tegelikult nõuab vägagi tugevat enesekontrolli, eriti staadiumis kus see alles hakkab normaalset elu segama. Sõltlase elu pole tehtud sugugi lihtsaks, sest tihtipeale peab ta varjama oma sõltuvust ja hullult aega ning tegevusi organiseerima, et laks ilma suuremate komplikatsioonideta kätte saada. Seetõttu leidub isikuid, kes suudavad pikka aega sõltlastena pealtnäha normaalset ja igati edukat elu elada. Kui lõpuks pauk käib on see kõigile, ka lähedastele, üllatuseks. Järeldus oli, et innovatiivne ravi oleks nende tahtejõu suunamine sõltuvusest vabanemisele mitte sõltuvuse orjamisele.
Neile, kes viitsisid siiamaani lugeda annan kiusu pärast teada ka oma viimase kaalunumbri 83.1kg, mis paraku esmaspäeva hommikune, pühapäeval läks meelest kuna põrutasime hommikul matkama. See näit on tõestuseks asjaolule, et isegi erapooletud numbrid ei pruugi vahel tegelikkust peegeldada kuna tuleb tunnistada, et seoses kaasa mõneks ajaks kodutandrilt lahkumisega sai eelmine nädal head ja paremat vitsutades viimast võtta. Tüüpiline mugav sõltlase põhjendus 😜
Kuna Lätist saime suht varakult tulema arutasime, mis edasi teha. Vanem tütar pakkus välja veekeskuse, kus aastaid tagasi käisime. Sealt mu elu ainus infarktieelne kogemus kui olin musta torru kinni jäänud ja sõbra hilisteismeline 85 kilone musklihunnikust poeg minust täie vaardiga mööda kihutas. Aga kui lapsed tahavad, eks issi läheb ikka kaasa. Auto parkisime onu maja ette ja jalutasime veekeskusesse, jälle kord sai tõdeda, et Pärnu on ikka väike linn. Kohapeal kassaneiuga arutades otsustasime võtta veekeskuse pluss sauna. Ujulat ei viitsinud kaasata, niisama lebotamine ja reläksimine mõtteis. Kolmetunni pilet on neljapäeval õige soodne: täiskasvanu 17 euri, õpilased 12 nina pealt. Sisse saime veidi peale kahte.
Lapsed alustasid kärestike ja torudega, mina läksin sauna. Pean tunnistama, et juba eesruum ületas kõik ootused. Ma ei tea, kas Euroopas ongi veekeskuste saunad nii ägedad või on ainult Põhjamaades sihuke olukord. Igatahes Ameerika kontinendil pole ma miskit ligilähedastki näinud. Võimalik, et on aga kättesaadav vaid miljonäridele ja sellesse ringkonda ma paraku ei kuulu. Esiteks läksin aurusauna, kus aur ja eukalüptiõli hõng lõid lõõrid puhtaks nagu oleksin korstnapühkija juures käinud. Kaifisin seda kuni kannatasin ning kargasin jahedasse basseini. Aroomisaun erilist muljet ei jätnud, esiteks jahedavõitu ja ainus lõhn mida oma eukalüptiõli loputusest ninaga tundsin pärines istmete niiskest vineerist. Ei tea kas aroomimasin ei funksinud, mina ei leidnud õiget nuppu või pidigi sihuke lahja värk olema.
Soome saun koos leiliga mõnusalt palav. Istusin, viskasin leili, ja kalpsasin jälle vette - korralik tavaline saun. Soolasaunas ei osanud esialgu miskit ette võtta, juhendeid kah kusagil polnud. Googeldada ei saanud, sest moblat sihukesse kohta ju kaasa ei võta. Õnneks polnud kedagi teist, nii et katsetasin piinlikkust tundmata. Ausalt ei osanud soolaga miskit muud ette võtta kui peale hõõruda, minutike oodata ja siis maha loputada. Kui keegi teab, mida tegelt selles saunas tehakse et naudingut suurendada, andke barbarile teada. Olulise infona selgus, et vasaku käe ranne on kriibitud ja säärel olevad lõikehaavad pole veel täiesti paranenud, mõlemad kipitasid. Mõnus aga ilmselt oleks veel nauditavam kui teaks mis teha. Kõige lahjem oli mingi soe ruum, tüüpiline mõttetu ameerika hotelli saun.
Läksin otsisin plikad üles ja kutsusin neid saunamõnusid nautima. Tüdrukud olid ahvivaimustuses, vanem arvas peale teist saunaringi, et veekeskus on väga tugevaks argumendiks Pärnu elama tulemiseks. Istusime kuumavee basseinis ja lõõgastusime nõgusatel soojadel kiviistmetel. Õnneks avastasime ka veejugadega massaazhi basseini, kus lasime kõik lihased ja liikmed üle mudida. Kokkuvõttes tegime neli veepargi, sauna ja päevitamise ringi. Viimane kord saunas oli ikka täielik zen, paksus aurus vaikset muusikat kuulates. Nii lõtv ja mõnus olla, kärestikust alla, välja päikese kätte kuivama ning riietusruumi. Välja saime paar minti enne aja täis tiksumist. Alles väljudes selgus, et baarist joogi tellimiseks oleks piisanud randmesideme viibutamisest, mine või tagasi. Peaaegu unustasin mainida, et sõitsin kõik kolm toru läbi ja hüppasin tornist basseini rääkimata õige mitmetest kärestikuläbimistest.
Kokkuvõttes annan sellele asutusele kõhklemata viiest punktist viis nii hinna, teenuste kui külastajate hulga poolest. Infot saab järgnevalt VEEKESKUSE veebilehelt. Kogu saunakompleksis oli sel ajal vaid paar teist klienti, veekeskuses üks lätlaste kooliekskursioon, mõned pered ja paarikesed. Võimalik muidugi et neljapäev kahest viieni ongi haruldaselt soodne aeg külastada. Igatahes on tegu kohaga kuhu kavatsen alati Pärnut külastades minna ja kõigile soovitada. Oot-oot, võib-olla ei peaks soovitama, sest kui osutub liiga populaarseks tõstetakse hinda ja rahvast tuleb kah tihemini 😜
Kutsadega on saanud pea iga päev pargis käia kui ilm vähegi lubab. Elukad juba teavad, ja ootavad mind kannatamatult koju. Uksest välja saades tormavad korraks aeda kontrollimaks, ega ometi mõni jultunud orav pole nende territooriumile ära eksinud. Uudishimu ja põiekas rahuldatud jooksevad otsejoones auto juurde. Muudel aastaaegadel käime jala aga praeguse soolalödiga ei taha koerte käppasid piinata, sõidame autoga kilomeetri jõeäärse pargini.
Mõistatuslik jäljerada jõejääl
Laupäeval oli kaasa kah fotokaga kampas. Ilm nii jahe ja patarei mu moblal tühi, et sain vaid paar klõpsu tehtud enne kui telefon otsad andis. Pirakad jääpangad on ikka kaldal, need ei sula enne kevadet, osa ju paarkümmend senti paksud. Eelmine nädal nägin koiotti, üllatavalt suur teine, keskmisest hundikast julgelt pirakam. Pilti ei jõudnud kahjuks teha. Koerad hoidsid minu ligi aga metsloom ei teinud meist väljagi, sörkis rahulikul ja enesekindlal sammul otse üle tee, vaid korraks viskas pilgu peale. Jõejääl nägin huvitavat jäljerada: tuleb veest ja läheb vette. Ei tea kellele küll kuuluda võiks, saarmas ehk. See aasta pole üldse parte, küllap käre külmalaine peletas lõunapoole.
Jätkan siin Eesti puhkuse päevikut 8. juulist kui Pärnust Tallinna sõidule kulus rohkem kui 12 tundi. Järveotsa järve juurest edasi mööda asfalt ja kruusateid Padise poole. Mul oli kange mustikaisu, pidasin ühes paljulubavas kohas kinni. Leidsin sealt hoopis metsmaasikaid, pugisin viie minutiga esimese isu täis ja korjasin suure peotäie kaasale, kes ei tahtnud putukate pärast autost välja tulla. Maasikad siiski võttis peale lühikest vastupunnimist vastu.
Kaasa pangaveerel jalutamas
Vägev lainemöll
Padisel käisime poes, ostsime järjekordsed jäätised. Küsisin kaasalt tagamõttega, mis ta Paldiskist ja Pakri pangast arvab. Segus et naisuke pole kunagi seal kandis käinud. Lähim tuttav koht Klooga rand, kuhu ema lapsena neid viinud. Lubasin talle esiteks kultuurishoki korraldada ja seejärel imeilusaid vaateid pakkuda. Nii oligi otsustatud, et pöörasime Padiselt Paldiski poole. Linnas sõitsime esimese hooga mingile sadama suletud territooriumile, kust edasi ei saanud mujale kui Norrköpingisse. Natuke vähe aega, muidu oleks võinud ka Rootsis ära käia. Paraku oli Paldiski mõne aastaga Euroopasse astunud ja viimati nähtud nõuka sõjaväe objektidest polnud suurt miskit järgi. Kultuurishokk jäi ära kui välja arvata kohaliku Konsumi poe ees korvitäit mustikaid müüv tädike. Kassaneiu tönkas sealjuures püüdlikult eesti keelt.
Päike ikka veel kõrgel, põrutasime edasi Pakri panga poole. Panga peale parkides oli selge, miks siia tuulepark ehitatud, pidada üks Eesti tuulisemaid kohti olema. Panga äärel puhangud nii ägedad, et päris ligi söendasin vaid käpuli minna. Paremaid pilte üle ääre tegin kõhuli lamades ja kõvasti moblast kinni hoidas. Tuul kippus mu kallist aparaati näppude vahelt minema viima.
Lained lahmisid panga all ägedalt vastu paelahmakaid. Sellise veemölluga poleks seal kindlasti nii kaugele saanud ronida kui eelmine aasta tütrega. Tookord astusime paaris kohas isegi madalast veest läbi. Kaasa eriti ronima niikuinii ei tikkunud, no eks jätame midagi teiseks korraks ka. Samas tunnistas, et siinne loodus ja vaated justkui ei kuulukski Eestimaa juurde, nii erinevad tavalisest rahulikust ja siledast maismaast. Silmasin suurt kajakaparve alla kukkunud paelasul istumas. Äkki tõusid kõik korraga lendu, midagi vist ehmatas, sain paar head fotot.
Ehmunud parv tõusis õhku
Tuules osavalt liuglevad kajakad
Tagasi sõites vaatasin kiirelt ühe Peeter-Pauli kindlustuse torni üle. Mõned käigud viisid kindlustuse sisemusse, aga taskulambi ja aja puudusel ei hakanud kaugele ronima. Lõikasime poolsaare keskelt läbi tuulepargi, et otse Laulasmaa teele saada. Tuule käes pöörlevad tuuleveski tiivad teevad õige hirmuäratavat vuhinat, mida isegi läbi kinnise auto akna kuulda ja tunda. Saan aru küll, miks inimestele eriti ei meeldi selliste tohutute tiivikute juures elada, madalasageduslik vibratsioon ja võnked käivad kehast läbi nagu rokk-kontserdil.
Pakri tuulepark
Leetse mõis
Vaistu ning mälu järgi orienteerudes läksin omadega veidi segi keerates liiga vara ilusale üliheas korras asfaltteele, mida Vana-Tallinna maanteeks pidasin. Paraku viis see paari rikkuri villade juurde ja sealt edasi Leetse mõisa. Nüüd muutus tee järjest raskemini läbitavaks, aga just kui otsustasime tagasi keerata jäi silma Leetse rannaäärne RMK lõkkekoht. Igavesti äge ja heas korras kuid samas ilmselt vähe kasutatud paik. Tühi rand, lõkke ja telkimisplatsid, siia võiks kunagi tagasi tulla.
Leetse RMK telgiplatsi rannariba lääne ...
... ja idasuunas
Veidi seiklemist, mida mobla abil Google kaardi kasutamine eriti põnevaks ei lasknud minna ning lõpuks saime Keila maanteele. Seoses teeremondiga otsustasime pöörata Laulasmaa suunas, aga siingi käis teeehitus, paigaldati kergliiklusteed, asfalt üles võetud, vahepeal sõitsime lausa liiva peal. Läbi Laulasmaa Keila-Joale on tõepoolest ilus maastik, mustikaid täis männimetsad ja veel mitte liiga palju asustust. Viimased jäätised tegime Keila-Joa poes. Lühike peatus Türisalu pangal ja siis ühe jutiga Tallinna välja. Kokkuvõttes kulus terve päev Pärnu-Tallinna sõidu peale, aga näha sai rohkem kui teinekord terve nädala jooksul.
Pisemal lapsel oli sünna eelmine nädal. Tüdruk oli juba pikalt ette planeerinud kuidas ja kus seda pidada, tahtsid sõbrannadega omapäi telgitama minna. Õppejuhiload oli ta eelmine aasta teinud, suvel võttis ametliku sõidukursuse, et saaks iseseisvalt kohale sõita. Aga tuulepea nagu ta on, läks meelest, et ehkki meil on peres kevadest kaks autot, läheb mõlemaid pidevalt ka vaja kuna nii mina kui vanem tüdruk käivad tööl. Kumbki ei saa ilma sõiduvahendita normaalse ajaga tööle jõuda. Kiki oli Awenda telkimiskoha juba suve algul kolmeks päevaks broneerinud, pühapäevast kuni teisipäevani. Autoeksami oli ta paar päeva varemaks planeerinud optimistlikul veendumusel, et saab kindlasti läbi. Probleemiks aga osutus paberite ajamine, sest ta ei suutnud oma kursusel käimise tõendit õigeks ajaks kätte saada, mis oli eksamile laskmise eelduseks.
Hakkame sõitma, Koko roolis :D
Kokkuvõttes oli vaja, et keegi neid sõidutab, sest kiirteel ei tohi ta õppelubadega üksi sõita. Kuna mul vabu päevi parasjagu üle jäänud pakkusin välja, et võin ka ise nendega telgitama tulla kui see väga ei sega. Tüdruku mureks oli rohkem, ega mul igav ei hakka. Pole hullu, võtan õlut ja raamatuid kaasa, naersin selle peale. Paistis tõepoolest, et minu seltskonna vastu polnud tal suurt miskit. Mina omal ajal poleks küll mingi hinna eest tahtnud, et keegi vanematest kaasa tuleb kui sõpradega läheme pidu pidama, aga eks me tegime ka rohkem lollusi.
Täna täisealiseks saanu tuleb notipoest
Pühapäeva varahommikul saabusid sõbrannad kenasti veidi enne õiget aega kohale, asjad olid mul juba eelmine õhtu Kiki abiga autosse pakitud. Seega polnudki miskit muud kui ootusärevuses vinguvad koerad uksest välja lasta ja autosse istuda. Hea, et olime ka suusakasti katusele pannud, kergemad ja mahukamad asjad nagu magamiskotid, alused, telgid, toolid, paadid, jne ... läksid kõik sinna. Pagasiosasse pakkisime külmkarbi, toidukarbi ja seljakotid. Enamus toidust ostsime tee pealt kaasa. Joogipoolist võtsin mina mõned õlled, Kiki käis esimest korda poest siidrit ostmas, oli ju just samal päeval alkopoe mõttes täisealiseks saanud. Kärakapoes teatasin, et mina teid ei tunne, ise ostate oma raha eest.
Telgiplats osutus päris suureks ja mõnusaks, ehkki enne muretsesin, et viimase allesjäänuna on kindlasti nigelavõitu. Oli juba hommikul tühi, saime kohe telgid püsti panna. Tüdrukud kolmekesi ühes telgis, mina koertega kolmekesi teises. Meie uus sinine kerge Asolo matkatelk käib haruldaselt mugavalt ja lihtsalt püsti - paari minuti töö isegi kui koerad erutatult jalus jooksevad. Enne randa minemist võtsime kerge eine, toidukastid ja joogid läksid pagasis kaasa, et nälja korral ei peaks rannast liiga vara tulema hakkama. Veeseis oli endiselt kõrge ja tuul päris tugev, "jänes" järvel, sihukese ilmaga poleks saanud süstaga vee peale minna.
Ilm on tormine
Tütre sõbrannad polnud siin varem käinud, olid meeldivalt üllatunud koha ilust, kenast rannast ja suhtelisest metsikusest. Koerad kihutasid pikemalt mõtlemata lainetesse. Kui ujumisest isu täis hakati teiste koertega sõprust looma, nuuskima ja üksteist taga ajama. Tavaliselt kartlik Sushi üllatas mind positiivselt. Hirmust polnud jälgegi, muudkui kihutas ringi ja kutsus endast suuremaid elukaid tagaajamisele. Koko kaua ei viitsinud joosta, tuli heitis päikesevarju lesima nagu soliidsemas eas koerlasele kohane.
Lained murravad kividel
Tüdrukud suurele kivile ronimas
Kui lapsed ujuma läksid hakkasid mõlemad koerad hirmsasti muretsema ja ujusid jupp aega nendega kaasa, enne kui minu keelitamise peale tagasi randa tulid. Vist polnud kindlad, kas tüdrukute kilkamine mitte hädakisa pole.
Mina kivikuningas
Noh, tuled ka juba ?
Vahepeal hakkasin ise ka huvi tundma kui plikasid enam kusagil ei näinud. Jalutasin neeme nukini, nojah, seal suure kivi juures nad ronisid. Kui päike hakkas madalamale vajuma sõitsime tagasi telgiplatsile, et päevavalguses lõke üles seada ja õhtusöök valmistada.
Õhtusöök - maisid ja vorstid lõkkel, pussnuga lauas kinni :)
Toitu oli nagu tavaliselt nats liiga palju muretsetud aga lõkkel küpsetatud mais ja vorstid maitsesid kõigile üliväga. Koerad said maisitõlvikuid järgijäänud teradest puhastada ning mõned vorstitükid, oma toitu nad selliste maiusroogade kõvale suurt ei tahtnud. Magustoiduks grillisime küüslaugusaiasid lõkkel. Joogiks võtsime sünnipäeva puhul lahjasid siidreid ja õlusid. Tüdrukud käitusid üllatavalt viisakalt, üle kahe siidri kogu õhtu jooksul keegi ei tarbinud. Eks mul enne ikka oli pisike mure, äkki joovad liiga palju ja lähevad kole lärmakaks, aga ei miskit sellist. Pimedas sõitsime randa langevaid meteoriite vaatama kuid täiskuu ja kergelt pilves taevas segasid nii palju, et näha oli vaid suuremaid tähtkujusid.
Hommikul otsustasin, et korraldan tüdrukutele matka, mis nad niisama looderdavad. Rääkisin Kikile enda ideest, too ütles, et ära küsi, lihtsalt ütle, et täna matkame randa, siis ei tule neil pähe vastu vaidlema hakata. Saigi nii, hüppasin peale hommikusööki autosse ja kimasin koos toidukraami ja paatidega randa. Kuna polnud kindel, kas nad iseseisvalt ikka õige tee leiavad sörkisin ülesmäge tagasi laagriplatsile, mis võttis 40 minutit. Olidki kenasti valmis, ainsaks probleemiks, et neil polnud matkajalatseid. Pole hullu, rada on lihtne, saate ka plätudega selle läbi käia. Koerad sikutasid ees, mina veenõuga taga - nii me teele asusime.
Plätudega kividel turnimas
Kohe vette
Kokkuvõttes tuleb tüdrukuid kiita, kordagi ei kostnud kurtmist, ehkki ega nad vist suured matkajad pole. Tunniga olime rannas kohal ja kõik kiirustasid vette, sest metsavahel oli õige palav. Seekord ilm palju vaiksem, paadi pumpasime kohe täis ja lapsed läksid mitmeks tunniks ujuma.
Vees hea peput jahutada
Kutsadega kivil seismas
Vesi oli nii soe, et Sushi lihtsalt istus vahepeal vette. Karjast koertest valis endale välja kaks lemmikut, kellega rohkem asjatas. Mina käisin vahepeal lestade ja ujumisprillidega vees, kalda poole ujudes hakkas vee all ootamatult silma paar siputavat käppa ja tundsin koera nina oma seljal. Üles vaadates nägin kena blondi enda poole kiirustamas, kes kukkus hirmsasti vabandama. Ega koer mind ometi ei ehmatanud? Pole hullu, nii lihtsalt mind juba ei ehmata, mul endal siin kaks ringi jooksmas.
Koertega kivil
Näkist fotograaf ;)
Ajasime veidi juttu ja pärast kui kutsadest kivil pilti tegin hüüdis preili mulle rannalt, kas tahan koertega koos fotole jääda. Miks mitte, hea võimalus, sest lapsed kaugel. Ujuski kohale ja klõpsutas minust õige mitu fotot - nii kena. Märkasin, et tüdrukud ronisid kaugemal suure kivi peal. Mobla oli käes, hea võimalus minna neist paar fotot võtta. Läksime koertega randa mööda lähemale, äkki kuulsin sahinat ja nägin pirakat veemadu kivide vahelt vette libisemas. Proovisin teda pildile saada aga roomaja oli liiga kiire, kadus enne kui sain mobla korralikult fokuseerida. Koerad said aru, et miskit toimub, kuid madu ei märganud. Vastasel juhul oleks vist ägedaks haukumiseks ja püüdmiseks läinud.
Need on ju omad
Kõik koos paati!
Alles lähemale jõudes tundsid kutsad häälte järgi ära, et tegu oma karja liikmetega. Mõlemad kargasid vette ja ujusid suure kivi juures askeldavaid tüdrukuid tervitama. Siin sain filmida paar videolõiku kividel ronivatest ja ujuvatest koertest.
Koko oli osav ronija aga pisike Sushi jäi vahel hätta, küll ei julgenud kivilt vette hüpata, küll ei saanud veest järsu kivi peale ronitud.
Randa tagasi minnes kolisime oma asjad piknikulauale, mis sobivalt vabanenud. Mina haarasin õlle ja sõudsin käte abil laste paadiga vee peale lõõgastuma. Taevas hakkas järjest rohkem pilve kiskuma, kaugemal oli näha välgusähvatusi ja kuulda müristamist. Õhk isegi vee peal olles äikeseeelselt lämbe ning niiske.
Lõõgastumine
Ilm kisub ähvardavaks
Oma "Tuborg Goldi" nautides ja purki uurides avastasin üllatusega, et see on Türgis toodetud. Et nagu mis mõttes, Taani õlu pruulitakse muslimimaal ja tuuaksa Kanadasse, kummaliseks on maailma kaubanduse loogika muutunud. Kaua ei julgenud loksuda, äkki saab veel vihma kaela, siis ebamugav lõket teha, koormakatet polnud me ka vihmavarjuks üles pannud. Kuna aga toit oli randa kaasa tassitud võtsime kiirelt kerge õhtuoote.
Õhtuoode
Suur tükk ajab suu lõhki :P
Pilved aga liikusid eemale ja õhtul sadama ei hakanudki. Enne magamaminekut käisin koertega korra rannal, aga ka seekord ei võimaldanud täiskuu ja sumune õhk tähistaevast nautida. Pimedast metsast kostis kahtlasi hääli, kutsad ajasid karvad turri aga haukuda ei julgenud. Lesisin veidi koertega rannal, pikapeale hakkas jahedavõitu, autosse ning tagasi laagriplatsile. Tüdrukud juba magasid, eks minagi suundusin kutsadega telki.
Hilisõhtu telgiplatsil ...
... ja öö rannal
Öösel hakkas sadama ning muudkui kallas. Õnneks vaatan telgiplatsil alati oma asukohta selle mõttega, et oja või loik külje alla ei tekiks. Kohvi ja hommikusöögi võtsime päikesevarjude all, mis mingil määral vihma eest kaitsesid.
Vihmane hommik
Kuna ilm ei näidanud mingit paranemise märki ja üks neidudest pidi kella kaheks linna tööle jõudma, panime asjad kokku ning asutasime end tavalisest palju varem minema. Telkidega oli lihtne, viskasime lahtiselt suusakasti, niikuinii tuleb kodus kuivatada enne kokkupakkimist. Tee peal võtsime kiire näksi Tim Hortonis.
Sõidu ajal tekkis paras tehniline probleem, parem tagumine piduriketas hakkas hullult vibreerima niipea kui natuke kõvemini pedaali vajutasin. Tulles oli seda juba tunda aga tagasisõites läks asi päris hulluks. Proovisin nii sõita, et minimaalselt oleks pidurdamist. Rahulikult sajaga polnud häda miskit aga pedaali katsudes hakkas kogu tagumine ots võdisema, sõitsin nii pika pikivahega kui võimalik, et pidurdamise asemel hoo maha võtmisega aeglustada.
Totaalselt roostetanud piduriketas
Torontosse jõudes ei julgenud isegi tüdrukuid koju viia. Laadisime asjad maha ja põrutasin otseteed autoremonti, masinat ju homme vaja, et tööle minna. Muidugi selgus, et kõik pidurikettad on suht kulunud, tagumisel vasakul kipuvad tükid ära kukkuma. Kõigi nelja ratta ketaste vahetamise arve oli natuke alla 1000 dollari. Muidu võtaks asja käsile ja teeks ise koos vanema tütrega ära, aga ühe päevaga ma kindlasti hakkama ei saa ja järgmisel päeval juba vaja jälle kaugele põhjapoole sõita. Tegin südame kõvaks ning otsustasin lasta see töö ära teha. Lohutasin end mõttega, et kui nässus pidurite pärast autoga matsu paneks, läheks palju rohkem maksma. Kokkuvõttes kujunes lapse sünna õige kulukaks kui lisaks arvestada minu kaks tööpäeva, telgiplatsi maksumus ning muud kulud. Samas ei saa paljusid asju rahas mõõta, oma plikaga sünnipäeva koos veetmine on hindamatu nagu Mastercardi reklaamis öeldakse :D
