Thursday, March 31, 2011

Haigusepäev

Ega nädala algul polnud tõbi üle läinud aga otsustasin siiski tööle minna. Mingi imelik kohusetunne nagu sunnib kui just pole voodihaige. Töökaaslased küll imestasid, miks ma tööle tulen kui köhin ja nina nohune, see pidavat olema piisav põhjus koju jäämiseks. Kurguvalust ei julgenud rääkidagi ja palaviku kohta valetasin, et üldse ei ole, no tegelt oli sihuke tühine 37.2. Kui teisipäeval ka välja ilmusin siis vaatasid ja raputasid imetades pead. Kolmapäeval aga lubasid mulle ametiühingu liinis kere peale anda kui ma järgmine päev peaks ka kohale ilmuma.

Ei jäänudki muud üle kui tööle helistada ja esimest korda aasta jooksul haigusepäev välja võtta. Ülemus küsis kohe kas ma olen ka reedel haige. Esimese pauguga ütlesin, et ei tea ju kas olen haige, proovin ikka välja ilmuda. Alles pikale veninud vaikuse peale sain vihjest aru aga ei osanud sõnu leida ja nii lõppes kõne soovitusega mitte liialt pingutada ja teisi nakatada. Ei tea kas ta on näinud seda naljapilti, kus tohter soovitab patsiendil bossi peale köhida kuna patsient on ületöötamisest kurnatud:)

Pergel küll, nüüd ei teagi kas on viisakas kohale minna või mitte isegi kui end paremini tunnen. Tänane päev igatahes oli hea kodus põdeda, enamuse ajast sai voodis vedeleda ja kuuma teed juua. Kui parasjagu ei maganud siis vahtisin telekat või istusin läpaka taga. Nüüd tean mis tunne on kassil, kes 18 tundi ööpäevas magab:)

Tõbise Nädalavahetus

Juba samal ööl suusamäelt naastes ei tundnud end enam kõige paremini. Laupäeval jäin koju vedelema kui ülejäänud pere Eesti majja sõitis, kes tööle, kes Gaididesse, kes lasteaeda kasvataja abiks. Kuna õhtul olime kesklinna külla kutsutud otsustasime sealkandis viibimise ära kasutada ja Royal Ontario muuseumis käia kuhu meil tervele perele aastapilet on võetud.

Olemine oli nadi võitu aga peale koeraga jalutamas käimist läks paremaks, värske õhk mõjus hästi. Jõin kohvi ja surfasin veidi netis, see tegi täitsa normaalse tunde sisse. Lootsin, et tegu on ehk vaid kofeiini puudusega. Kolmeks olime leppinud kokku kohtumise ROM`s, metroosse jalutades oli veel enam-vähem aga vagunis istudes tikkus väsimus ja uni peale.

Linnas käimiseks (nii harva kui seda teeme) kasutame enamasti metrood, sest elame nii lähedal metroojaamale ja autoga on kesklinnas liikumine üsna vaevaline ning aeglane, lisaks veel parkimise otsimine ja selle eest maksmine. Ajaliselt tuleb umbes sama aga mugavuse poolest ja rahaliselt on isegi nelja pereliikme puhul Metrool eelis.

Muuseumi juures olevasse St. George ehk Püha Jüri peatusse jõudes käis peast läbi mõte, et sõidaks tagasi. Kõrvalepõikena mainiks meie kommet nalja pärast kohalikke nimesid otse eesti keelde tõlkida, aeg-ajalt tuleb ette igasugu koomilisi sõnaühendeid. Omavahel kasutades harjume nii ära, et ei märkagi enne kui mõni tuttav teeb suured silmad saamata aru millest jutt. Näiteks kohalikku tehnikakaubamaja "Canadian Tire" kutsume Kanada Kummiks, milline nimi võiks asjasse pühendamatul seostuda pigem apteegi või erootikapoega.

Kõigepealt tegime tuuri veeteemalisel eriväljapanekul, kus sai teada hulka huvitavaid fakte. Praegu mõtlema hakates aga ei tule ühtegi meelde:), ju siis aju mälukeskus ei töötanud nii kui vaja. Mäletan vaid seda, et päris põnev oli, ehkki nii väsitav, et peagi suundusin kohvikusse oma valusat kurku ravima jättes ülejäänud eksponaate uurima. Võtsin kuuma kohvi ja topsikese mett kõrvale, kohv oli üllatavalt hea ja mesi võttis kurguvalu. Olen küll lugenud, et ei mett ega muud magusat ei soovitata, sest suhkur on ju mikroorganismide meelistoit aga tunde tegi see vähemalt ajutiselt paremaks.

Siis jalutasime Kaug-Ida osakonnas ja sel ajal kui imetlesin Hiina mütoloogia põrgu piinaja savikuju teatati valjuhääldajast, et muuseum suletakse peagi. Jalutasime veel suveniiri poest läbi, kus oli päris palju huvitavaid vähe teistsuguseid kudinaid, mis sobiks hästi kingituseks. Mulle jäid eriti silma kivististest ja mineraalidest väja lõigatud esemed.

Tuttavate, tegelt sugulase (kes töötab U of Tś) ja tolle sõbranna poole jalutades viis tee Toronto Ülikooli campuse juurest läbi. Olen seal ise aastakese töötanud ja vanem laps sihib toda asutust edasiste õpingute plaaniga. Terve hulk hooneid on mulle väga meeldivas vanas inglise stiilis justkui oleks sattunud Oxfordi või Cambridge. Samas kõrval hulk uuemaid hooneid, millest mõned üsna koledad. Pakkusin võimalust sisse astuda aga lapsed ei viitsinud ja nii suundusime Elm Streetile, kus too korterimaja asub.

Mul meenub alati Elm Streeti nime kuuldes mingi vana õuduka pealkiri "Elm Street strangler" ehk "Jalaka tänava kägistaja":) Maja on ise super vinges rajoonis, otse kesklinnas, aknast avaneb "miljoni dollarine" vaade CN Towerile ja teistele pilvelõhkujatele. Üle tänava asub kaugliinide bussijaam, mis umbes sama suur kui Tallinna oma andes muljet kui vähe Kanadas ja Ameerikas üldse busse sellisel otstarbel kasutatakse.

Meie vastuvõtjaid vaadates tuleb alati meelde kui ise kahekesi saabusime siia ainult paari kohvriga. Korter oli just sama armsalt tühi nagu meil, olulisemaks mööbliks arvutilaud ja arvuti, jällegi samuti kui meil 20 aastat tagasi. Ainult, et minu arvuti oli tol ajal suht kõvaks sõnaks peetud 286, kui keegi veel mäletab millest jutt. Hea lihtne koristada sellist elamist, ärge ainult rohkem mööblit muretsege soovitasin kui sõime kõik koos kenasti põrandal istudes, traditsioonilise Jaapani toaga võrreldes puudusid vaid roomatid põrandalt.

Kurguvalu vastu võtsin kohvi ja paar õlut, mis ajutiselt igatahes aitas. Olime saabunud just sel päeval kui tähistatakse Earth Hour tulede mahalülitamisega. Päris huvitav vaadata kuidas pilvelõhkujatel ükshaaval ja terve hoone kaupa aknad pimedaks läksid. Lõpuks paistis linn päris hämar aga võrreldes aastatetaguse totaalsest elektrikatkestusest põhjustatud täieliku pimendamisega polnud see midagi nagu juhtumit üle elanud kaasa teadis rääkida. Siis sai Toronto kesklinnas pilvelõhkujate vahel tähti näha!

Öösel ei saanud korralikult magada, sest päris paha oli olemine, kurk valus, nina tatti täis ja pea paks - tüüpiline gripitundemärkidega tõbi. Aga samas leidsin positiivse aspektina, et ajastus oli super hea, suusahooaeg sai just läbi, kahju oleks ju päevakestki ilusast talveilmast kaduma lasta. Hommikul peale kohvi joomist läks olemine nii palju paremaks, et sain õues viinamarja vääte lõigata - töö, mis juba hilja peale jäänud aga vajas hädasti tegemist. Ilm oli ilus aga külm, katusel päikese käes sulav lumevesi jäätus varju jõudes ja oli terve pisikese elupuu maja ees jääga katnud. Emme käis samal ajal pisema lapsega tolle lõpukleiti või kleidiriiet otsimas, lõpuks saidki viimasest poest sellise, mis mõlemale meeldis.

Õhtul veel mängisime suurema lapsega arvuti taga sel ajal kui pisem võttis telekat vaadates viimast. Nimelt otsustasime teleka kaabli lahti ühendada, peale pisema lapse pea keegi enam suurt ei vaata ja temalgi oleks vaja rohkem tähelepanu õppimisele või raamatutele pühendada. Uudised ja mõned rohkem huvi pakkuvad saated saab alati internetist maha tõmmata ja vaadata just siis kui selleks isu ja aega. Telekaga on nii, et lülitad selle peale ja jääd siis lollaka näoga vahtima, enne ei märka ära tulla kui paar tundi ajast raisatud. Interneti ühendus sai igaks juhuks vingemaks keeratud, et kiirusest ja mahtu väheks ei jääks kui mitu arvutit paralleelselt täiega tõmbab.

Saturday, March 26, 2011

Suusahooaja lõpetamine

Alustaks sellest, et ilmataat kinkis meile märtsi lõpus ootamatult pea nädala jagu ilusaid külmasid ja päikesepaistelisi ilmasid. Kirsiks koogi peale nagu siin maal tavatsetakse öelda oli sellele eelnev lumetorm, mis suusamäe jäise pinna värske lumega kattis. Oleks olnud patt seda kasutamata jätta, seega helistasin tööle ja teatasin, et seoses ilmastikuoludega võtan neljapäeva ja reede vabaks.

Kodus laste käest uurimisele, kas nad peavad olulisemaks kooli minemist või viimast korda suuskade alla panemist, järgnes vaimustuskisa, et hädasti vaja mäele minna. No vastasel korral oleks pidanud nad psühhiaatri juurde viima, pole veel kuulnud, et terve mõistusega laps eelistaks koolikohustust millelegi muule:)

Igatahes ärkasid nad ilma igasuguse sundimiseta kell kuus hommikul, ajasid riidesse ja võtsid kiire hommikusöögi. Kolmveerand seitse panime ajama, et jõuaks ikka tõstukijärjekorda enne kui see avatakse nagu mu tuttav meie varakut väljasõitu irooniliselt kommenteeris. Mina jälle tunnen, et kui juba midagi teha siis ikka täie rinnaga, niigi on õhtune suusatamine nüüdseks lõpetatud nii, et tõstukid suletakse juba 4:30.

Noh kohale saime küll enne tõstukite avamist, isegi kuu oli veel taevas:) Järjekorda ootama ei jõudnud, sest natuke aega kulub alati varustuse selga ajamisele. Varase saabumise üks eeliseid on see, et parkimise saime lausa kõige lähemale platsile. Ilm oli üllatavalt külm ja vaatamata päikesepaistele hea, et lastel fleece vestid kaasas. Rahvast meeldivalt vähe, sabasid tõstukite juures sisuliselt polnud, ilmselt on paljud juba oma varustuse kokku pakkinud. Laps mainis mulle kohvikus, et issi vaata meie oleme ainsad noored siin, tõepoolest polnud hommikul näha rohkem õnnelikke koolist ära viilivaid lapsi. Suur enamus suusatajatest hoopiski heas vormis penskarid, kes oma vanaduspõlve mugavalt veedavad - justkui kujutluspilt minu pensioniunistusest:)

Suusatamisest on juba nii palju kirjutatud, et ei oska enam miskit lisada. Kokku võtab seda sõna NAUDING, ja selleks me ju elame, et võimalikult palju ennast mõnusalt tunda. Lihtne vastus keerulisele küsimusele, mis on elu mõte - mis muud kui võimalikult palju nautida seda lühikest aega mis meile tolle Maa nimelise kosmoses kihutava märja kivitüki peal antud. Muideks all oleval pildil on näha, mis juhtub siis kui kiirus ületab oskused. Mäeteenistus lööb suusad risti püsti mäele, et teised suusatajad neile otsa ei kihutaks kui "langenu" "kirstu" veeretatakse.

Puhkepausi ajal avastasin veel ühe naudingu. Istusin õues päikese käes ja sõin banaani, mingi moment mõtlesin, et peaks veidi põuetaskus olevat konjakit rüüpama, hiljem enam ei saa, sest vaja kainelt rooli istuda. Polnud veel banaanitükke alla neelanud kui pisikese lonksu võtsin - maitseelamusest läksid silmad punni. Küps banaan konjakiga on tõeline hõrgutis. Suskasin järgijäänud pooliku banaani klaasi ning kallasin hea sortsu konjakit otsa. Siis võtsin kahvli, lögastasin banaani ja segasin selle kraami ära - tulemus oli kergelt pruunika varjundiga kreem, mis maitses oivaliselt, soovitan südamest teistelegi. Naaberlaudade poole ei julgenud vaadata, loodetavasti ei ajanud taolise barbaarse aktiga kellegi südat pahaks. Retsept muideks väga lihtne: Küps banaan ja konjak, segada kokku, kogused vastavalt maitsele - hea tulemus garanteeritud!

Sel ajal kui oma jubedat ollust mõnuga limpsisin jäi silma konstruktsioon, mis oma mõttetusega tõsiselt üllatas. Nimelt oli kohviku kõrvale ehitatud lõbustuspargi tüüpi pisiraudtee, millel sai miniautos kahekesi 10km tunnikiirusega mööda relsse mõnikümmend meetrit alla laskuda. Oleks see ainult lastele aga ei, täiskasvanu ühe sõidu pilet maksab $15, lapsel $5 aga laps ei tohi üksi sõita:) Samas kõrval on mitukümmend korda kõrgem suusamägi, millel saad oluliselt suurema kiiruse ja sõidad just selles suunas kus meeldib.

Mõnulesime väikeste vaheaegadega poole viieni kuni vaatamata entusiastide lunimisele lülitati tõstukid kinni põhjendusega, et mäetöötajad on ka inimesed ja tahavad koju minna. No mis jutt see on, kas suusatajad siis pole inimesed, et ei taha koju minna:)

Tagasiteel lasin vanema plika rooli, too sai esimest korda veidi pikemalt kätt harjutada, muidu on juhtinud vaid paar korda parkimisplatsil ja korra lühikese jupi põldudevahelisel kruusateel. Plika oli juba mitu korda küsinud, mis seal ikka, eks üks kord peab alustama, parem juba sellise vanema autoga, mis niikuinii varsti surnuaiale kolib. Keerasin suurelt maanteelt maha, panin käsipiduri peale ja vahetasime kohad. Plika istus rooli, tõmbas käigu sisse ning liikumas olimegi. Esialgu suht aeglaselt, aga peagi hakkas ta end kindlamini tundma ja lasi sirgetel lõikudel 70-ga. Isegi tee ääres einestav metskitsepere ei seganud tüdruku kontsentreerumist:)

Kohe algul pidime pisikesest asustatud punktist läbi sõitma, paistis et laps närveeris aga sai kenasti hakkama. Unustas vaid ristteel suunda näidata, polnud häda - taga kedagi momendil ei passinud. Plika vabandas end välja, et rallimängus, kust enamus tema sõidukogemust pärit, suunda ei näidata. Tuletasin igaks juhuks meelde, et meie autoga ei maksa hakata proovima kuidas külg ees kurvist läbi minna:) Olin valinud kurvilise tee, mis harjutab roolitunnetust, muidu siin ju enamus sirged justkui joonlauaga üle kaardi tõmmatud nagu ülevalolevailt piltidelt võib näha. Kokku sõitis tüdruk 15-20 km läbides kaks pisemat ja ühe veidi suurema asula ilma, et oleks ohtlikku situatsiooni tekitanud. Vahepeal kippus ainult kiirust ületama, mida märkasin seetõttu, et taha kogunenud autod hakkasid äkki maha jääma.

Hooaja lõpetamise puhul tegime eine Tim Hortonis, kus lapsed ilgelt magusaid pontsikuid võtsid - nii magusaid, et kaks tükki jäi järgi. Minul igatahes kippus süda pahaks minema, kui glasuuriga kaetud ja siirupist nõrguvaid kulinaarseid koletisi nägin. Neile kuuele pontsikule kulutatud suhruhulk vastas julgelt nõukaaja kuu normile. Vanasti olid nende küpsetised söödavad aga viimastel aastatel on kahjuks mindud ameeriklaste jälgedes varjates toote maitsetust ja viletsat kvaliteeti meeletu magusahulgaga.

Viimastel kilomeetritel lennuväljast möödudes avanes huvitav vaade pilvega osaliselt varjatud loojuvale päikesele, mis jättis mulje nagu oleks tegu ulmekaga, kus UFO lennuväljale maandub. Loojanguteemaline pilt sobib ka hästi kokku suusahooaja lõpuga.

Friday, March 25, 2011

Jalutuskäik Pargis

Siin mõned pildid nädalatagusest koolivaheajast kui käisime lastega ja koeraga pargis "kevad" jalutuskäigul. Ilm oli tõesti kevadine ja hinge puges kartus, et lund enam ei näegi. Takkajärge võib tunnistada, et kartus oli enneaegne nagu võib ka kaasa blogist näha. Minul igatahes esmaspäevane töölesõit superlahe, sest teed tühjad. Vähemalt linnas kuna paljud autojuhid linna ei jõudnudki, õnnetused ummistasid enamuse suuri maanteid, vahepeal olevat koguni iga minut tulnud politseile teade uuest avariist. Aga nüüd piltide juurde.

Esimesel üritab pisem laps koera üle lombi tassida, et see kole märjaks ei saaks. Suurt abi polnud, sest kutsa leidis peagi mudasemad kohad üles ja jooksis seal ilmse naudinguga ringi. Millise tegevuse tulemusel muutus tema alumine pool veerandtunniga porinuustikuks. Teisel pildil paistab suurveega jõe kaldale jäänud jääpank, millelt purikad alla ripuvad.

Kodus ma looma enne tuppa ei lasknud kui lapsed viimase õues sooja veega plastkarbis suuremast porist puhtaks loputasid. Teatava üllatusena polnudki koeral suurt miskit selle vastu, ju oli soe vesi vahelduseks päris mõnus. Kogu seda askeldamist tuli ka naabrikass uudistama nagu võib näha viimaselt pildilt. Muideks nad on meie kutsaga üsna sõbrad, kokku saades nuusutavad ja ei kipu kiskuma. Ainult kui Koko tahab liiga aktiivselt mängima hakata annab kass sisistades suulise hoiatuse.

Friday, March 18, 2011

Virtuaalne ja Reaalne

Eile oli omaette huvitav situatsioon. Mängisin parasjagu arvutil Battlefieldi kui telekast (mis jookseb kõrvaloleva arvuti ekraanil) teatati, et ÜRO võttis vastu otsuse kaitsta Liibüa tsiviliste Gaddafi jõudude eest igasuguste (kaasa arvatud sõjaliste) vahendite abil. Taustaks näidati videolõike lahingutest. Nii siis jooksiski kahel arvutil paralleelselt sõjateemaline video, ühel virtuaalne mäng, teisel tegelik lahing.

Laps jäi huviga uurima ja teatas, vaata issi, nemad kasutavad sarnaseid õhutõrje raskekuulipildujaid mis meiegi. Tõepoolest, aga samas pani see vaatepilt mõtlema. Vastasin, et pisikeseks erinevuseks on asjaolu, et nemad ei saa "respawnida" ehk 10 sekundi pärast uuesti ellu ärgata kui pommi või mürsuga pihta saavad ja see tegi plika veidi tõsisemaks kui ta asja üle järgi mõtles. Kõrvaloleval pildil põmmutab noor neiu tankikomandörina virtuaalvenelasi:)

Samas on aga igasugune laskmisemäng äraütlemata põnev ja nakkav. Oleme nüüd uuel arvutil kumbki päris palju oma aega klaviatuuri, hiire ja joysticki liigutamisega magama pannud. All toodud ekraanipiltidele toetudes võib veenduda, et laps minust selle koha pealt tublisti osavam on. Oma sõdurinimeks võtsin asjakohaselt "Kobakäpp", et kaasmängijate näägutamist ennetada, kui ei jaksa piisavalt kiiresti reageerida.

Aga Liibüa teemale tagasi tulles tekitas telekast nähtud teade pigem muret. Mida küll ameeriklased seekord on venelastele maha müünud, et ÜRO's nende hääl osta. Nii see ju teatavasti suures poliitikas käib, alles eelmisel päeval olid nii Venemaa kui Hiina täiega vastu tollele resolutsioonile. Mitte ei usu, et nad oma meelt südameheadusest muutsid. Loodetavasti pole telgitagune tehing seekord Ida-Euroopaga seotud.

Tuesday, March 15, 2011

Kevadine Koolivaheaeg


Mulle algas see töiselt, reedel laupäeval ja pühapäeval käisin tööl teenides veel kuus vaba päeva juurde. Sobis oivaliselt, sest ilm oli soe ja kohati vihmane. Esmaspäev ja teisipäev see eest ennustuse kohaselt suusailm - paar miinuskraadi ja päikselised. Võtsingi need töölt vabaks, et lapsed mäele viia.

Esmaspäev sai ebatavaliselt vara lapsed üles ajada, juba pool seitse sikutasin neid varbast. Veidi enne poolt kaheksat autosse ja peale tavapärast sarvesaiade ostu täistuuridel mäe poole teele. Ilmaennustus oli täppi läinud, päike, värske lumi ja mõned miinuskraadid. Vaatamata koolivaheajale polnud palju rahvast hommikul mäel aga poole kaheteistkümneks tekkis tõstuki juurde tõsisem saba. Meie kobisime kohvikusse keha kinnitama, mina istusin õues päikese käes ja lasin euroopa õllel hea maitsta. Pildile on jäänud ka külmarohi, milleks minule meeldib kõige rohkem korralik brändi.

Keskpäevaks saabusid eesti tuttavad, kellega tavaliselt koos suusatamas käime. Nüüd täitsime terve kuuekohalise tõstukitooli enda kambaga. Lapsed kimasid vahepeal omaette aga siis avaldasid soovi, et teeksin neist hüppe pealt pilti. No mis mul üle jäi, kõik said igatahes õhus fotole.

Ise oskasin suurel kiirusel pöördeid harjutades momendiks tasakaalu kaotada ja avastasin end oma suureks üllatuseks peale paari akrobaatilist trikki selg ees mäge pidi alla kihutamas. Ei tundunudki liiga paha aga kaua ei saa ju nii sõita, kes teab millele või kellele otsa põrutad, seljataha ei näe ju. Kui proovisin end uuesti õiget pidi pöörata, selgus et trikisuusatajat minust pole. Mis täpselt juhtus ei tea, vist lõikas suusa välimine kant jäässe ja sooritasin tahtmatult tagurpidi salto. Maandudes puutus esimesena lumepinnaga kokku õlg ja siis kohe hea raksuga kiiver. Peale paari rullimist lendasid mõlemad suusad jalast. Ilma varustuseta mäge mööda alla lohisedes tundsin kuidas jope selja alt lumepuru sisse lendas, õnneks osa sellest vuhises uuesti krae vahelt välja:) Lõpuks pidama jäädes tundsin end päris reipalt ja vaatamata valulikule õlale hüppasin entusiastlikult jalule. Õnneks ei jäänud sellises asendis lumele vedelema nagu too punases kostüümis preili keda minu pisem laps suusakepiga torgib üritades kindlaks teha kas too ikka elus on:)

Ootamatult kostis hindavat huilgamist ja plaksutamist, paistab et tõstukitoolidel üles sõitvatele teismelistele olin jätnud oma "esitusega" soodsa mulje. Kahju, et sellest kukkumisest videot ei saanud, hiljem oleks olnud põnev vaadata, mis täpselt juhtus. Üks suusk oli nii kõrgele jäänud, et pidin ootama kuni heatahtlik lumelaudur selle kaenlasse haaras ja minu juurde tõi. Liigutasin jäsemeid ja liikmeid ning miskit ei paistnud katki olevat, vaid õlg tegi veits valu.

Ilm oli nii hea, et enne lumetraktorite mäele ilmumist polnud kellelgi isu sisse minna. Puhkus ja söömine toimus viie paiku, vanem laps valis toiduks kanada prantslaste "Putiniks" nimetatud praekartulitest, soustist ja juustust koosneva roa. Paistab, et oli päris maitsev, sest kahele portsule "Putinile" tehti paari minutiga ots peale.

Peale sööki otsustasime sõita nii kaua kui viitsime. Mäel kohtasime vanu tuttavaid karate trennist, nende kolmest plikast kaks käisid mitu aastat koos meie omadega dojos. Tänu nädalavahetuse kella nihutamisele kestis valge aeg seitsmeni, kui saabus ilus loojang. Päike laskus mäeharja taha heites kiired puude jääga kaetud okstele, mis sätendasid nagu muinasjutu mets. Enne lõplikku loojangut värvus taevas põnevatesse toonidesse, millest lapse pealekäimisel pilti tegin.

Wednesday, March 9, 2011

"Retro" suusastiil


Esmaspäeval ilmaennustust vaadates tekkis mõte, et igaks juhuks peaks järgmisel päeval suusamäele minema. Nimelt ähvardas seesamune asutus kolmapäeval algava viiepäevase vihmasajuga, mis kardetavasti paneb lumekattele tõsise põntsu isegi põhja pool asuvates suusakeskustes. Ehkki ilmaennustus kipub kole ebatäpne olema otsustasin igaks juhuks seekord uskuda ja uurisin lastelt ega nende koolitöö suusatamist ei sega.

Vanema lapse kurguvalu ja köha näol esinevad haigusnähud avaldasid ootamatut paranemise tendentsi, ehkki enne oli kaheldud kas üldse saab kooli minna:) Edaspidi hea teada, millised rohud haiguse vastu kõige paremini aitavad. Mina olen ka selline, kes usub et kui enesetunne piisavalt hea, et jaksab jalad alla võtta siis värske õhu käes aktiivne kehaline tegevus võib tervisele ainult hästi mõjuda. Pisem siiski ei saanud kaasa tulla, selgus et tal oli sel päeval prantsuse keeles "presentation" ehk mingi esinemine.

Hommikul helistasin tööle, et võtan vaba päeva kuna ilm on soodne suusatamiseks. Ülemus soovis head libisemist, nii lihtne see oligi. Igati vinge töökoht, et sellisest põhjendusest piisab. Tegime kummalegi kuuma joogi termostopsi autosse kaasa ja ostsime ka Vicksi kurgupastille, need ei ravi aga võtavad vähemalt valu ära. Plika proovis oma köhimist varjata kartes, et issi hakkab liiga muretsema. Kiusu pärast ütlesin ühe tema köhahoo peale, et peame vist ikka tagasi keerama. Vaene laps ehmatas ära aga sai mulle otsa vaadates aru, et teen nalja. Ilm oli igatahes täis päikesepaisteline ja mõne miinuskraadiga, ideaalne suusatamiseks. Rahvast oli sellele vaatamata vähe, tõstukisaba minimaalne nagu ülemiselt pildilt võib näha. Hommikul juhatasin päeva sisse tõstes konjakiplasku "hukkunud" suusatajate terviseks nende "memoriaali" juures.

Lumepind oli esialgu mõnus kõva, lõuna ajal läks pehmemaks, kuna päike on juba nii tugev. Sellest sain tunnistust hiljem kodus peeglisse vaadates kui mulle valgete prillidega punaseks põlenud nägu vastu vaatas. Töö juures järgmisel päeval jäi see paljudele silma, haiguspäevaga poleks küll suutnud kedagi ära petta. Vähehaaval hakkas lumi kuhjadesse kogunema ja jää tuli alt välja. Hooaja lõpuks on aga suusatamine nii hästi kätte tulnud, et enam üldse ei sega. Õhtupoole otsisin meelega jäisemaid kohti, et õiget sõiduasendit süvendada.

Vahepeal muidugi lasen lõdvaks ja siis pidavat mu sõidustiil väga "Retro" olema nagu tüdruk häbeatult teatas: "Issi sa ikka hoia madalamat asendit ja suusad rohkem laiali, muidu sõidad nagu vanainimene". Oma sõnade kinnituseks püüdis mind korra pildile tõepoolest mingis biitlite ajajärgu stiilis, põlved sündsalt kokku pigistatud nagu süütul vanapreilil:) Laps näitas ette kuidas peab sõitma ja mina proovisin jõudumööda järgi, ongi see aeg saabunud kus muna õpetab kana:) Kokkuvõttes oli jällekord igati tore suusapäev. Loodetavasti saame ilmataadi kiuste ka järgmine nädal laste märtsivaheajal suuski alla panna.

Sunday, March 6, 2011

Valimised

Peale suusapuhkust ei olegi viitsinud blogida. Nädal läks ka kole siva mööda, laupäeval sai veel 16 tunnine tööpäev tehtud ja selle eest 4 puhkusepäeva juurde teenitud.

Aga nüüd olulise teema juurde milleks on valimised ja mida jälgisin neti vahendusel otse ETV valimisstuudio saadet vaadates (muideks super kvaliteediga). Hindaks tulemusi kahe sõnaga HEA ja OOTUSPÄRANE. Väga hea hinnangu oleksin andnud siis kui kesk oleks neljandaks jäänud. Samas juhib nende tegevus kohaliku venelaskonna hääled rahumeelselt ametlikult "eestikeelsele" parteile võimaldamata piisavalt populaarse äärmusliku venekeelse partei tekkimise. Väga paljuütlev oli taust Savisaare kõne ajal, mitu trullat vene mammit huilgamas, tagaplaanil kostis venekeelne jutt - tüüpilised valijad, mis muud. Tallinnas ja Ida-Virumaal kesk võitis aga palju olulisem näitaja oli enamuses maakondades neljandale kohale jäämine.

Kui seni sai kirjutatud põhiliselt kaotajast siis nüüd võitjatest, kelleks on kõik kolm ülejäänud parteid, kes parlamenti pääsesid. Kõik võitjad kostsid veidi pettunud, sest ilmselt ootasid veelgi paremat tulemust. Praegune seis eeldab 99% tõenäosusega, et valitsema jääb praegune ehk Reformi ja Isamaaliidu koalitsioon. Seega pole erilisi muutusi poliitikas oodata, mis kostab ju hea uudisena.