Thursday, November 30, 2017

Jõulukink, muretsetud mustal reedel.

Nagu üleeelmises postituses lubasin, kirjutan lühidalt ka ainsast esemest, mille "Mustal-Reedel" ostsime. Kokkuhoidu suurt polnud, ainus rahuldus, et isegi Küber-Esmaspäeval maksis sama asi kümpsi jagu enam. Nagu pildilt ja reklaamist näha, ostsin 

ROG STRIX-GTX1080-A8G-GAMING

videokaardi. Kes pole asjaga kursis neile teadmiseks, et tegu videokaardiga, mis võimeline vedama enamusi tänapäevaseid mänge täis Ultra video seadistuses full HD resolutsioonis ja väga heas seadistuses 4K ekraanidel. Muidugi on eelduseks vastav emaplaat, protsessor ja kiire põhimälu, mis kõik sai eelmine aasta muretsetud.

Nii näeb arvuti pimedas välja ;)
Korra käis läbi mõte ka mälu juurde osta aga minu jaoks täieliku üllatusena oli mälu hind aasta jooksul kahekordistunud. Videokaartide hinnad on ebanormaalselt kallid, sest neid kasutatakse Bitcoini kaevandamiseks, mis viimastel päevadel edukalt 10 ja 11 tuhande dollari vahel kõikunud. Eile siis saime paki kätte ja ma ei hakanud seda jõuludeks hoidma, las laps mängib :) Kaardi arvutisse paigutamine polnud eriti keeruline, olin ikka enne uurinud kas sihuke pirakas judin ära mahub. Kui asjatamiseks läks, selgus et pikkuse poolest jäi kastis alla sendi ruumi kõvaketta kompartmendini.

Füüsiline osa on tegelt kõige lihtsam: Arvuti välja lülitada, stepsel välja, kaas eest ära, video juhe lahti, vana kaart välja, uus sisse, tagapaneeli toetuskruvid kinni, toide ja videokaabel külge, kaas kinni. Suur hetk arvuti peale lülitamine - miskit ei juhtunud!!! Ootasin ägedamat reaktsiooni aga plika kurivaim jagas kahe sekundiga ära, et olin pulli mõttes seinakontaktist juhtme välja sikutanud. Draiverite installimine võttis rohkem aega, sest arvutil pole DVD lugejat, mida tegelt tänapäeval suurt enam ei kasutata. Samas kaardiga tulid kaasa nii draiverid kui juhend DVD'l. 


Polnud hullu, vajaliku softi tõmbas tüdruk ASUS'e ja Nvidia veebilehelt, natu pusimist ja läkski käima. Nvidia Experience programmiga sai lasta automaatselt olemasolevatele mängudele parimad seadistused sätitud. Aura programmiga pani ta kaardi enda valguse soovi järgi kaasa mängima. ASUS Tweak2 pole veel installitud, sellega saab lisaks overklokkimisele mugavalt arvuti ühe nupuvajutusega mängurezhiimi viia nii, et ülejäänud ebavajalikud resursse tarbivad programmid maha lülitatakse. Muidugi toetab kaart virtuaalreaalsust, aga need seadmed jäid esialgu veel ostmata.


Paraku pole lapsel aega mängida, paar nädalat eksamite perioodi ees.

Korduv seaduserikkumine

Anna pasunat kui armastad Jeesust,
saada talle sms-teade kui tahad kohtuda :D
Pidin täna peale tööd noorema järeltulija ultrahelisse viima karates saadud käevigastuse kontrolli, Eelmise nädala röntgen miskit hullu ei näidanud. Aega oli piisavalt, kuid ei osanud oodata, et vihm sihukese liiklusummiku tekitab. Igatahes poole kolme ajal kesklinnas ummikus istudes ei jäänud muud üle kui salamisi telefon taskust välja õngitseda, et lapsele hoiatus anda. Siinmaal on autos telefoni kasutamise eest rängad karistused, mistõttu panin mobla varjatult jalgevahele ja vaatasin tähelepanelikult ringi, ega pollareid või muid ametlikke autosid läheduses hängimas pole.

Helistamise protseduuriga sain päris edukalt hakkama, paraku ei leidnud kõlarinuppu. Hüüdsin plikale, et olen ummikus, jään ilmselt veerand tundi hiljaks, helistagu kliinikusse, ja hoiatagu. Pidin rõhutama, ma suurt tema juttu ei kuule. Kõrvu kikitades jäi mulje, et plika sai aru. Jätsin mobla igaks juhuks jalgevahele, mugavam vastata kui laps peaks helistama. Ja siis jäi silma kõrvalreas politseiauto. Oh pergel küll, aastas näen maanteel koju sõites paar korda pallari masinat ja just nüüd pidi see siia eksima. Muidugi nagu kutsutult helises telefon.

Esialgu lasin rahulikult heliseda, vastu ei võtnud. Kui mobla laul uuesti lahti läks, tuli enda arust hea mõte. Vaatasin võmmimasina poole, keegi mind otseselt ei jälginud. Sügasin mõtlikult habet, rinda ja kätt sujuvalt allapoole libistades ka kubet. Justkui muuseas näpuga üle ekraani tõmmates vastasin kõnele. Kõva häälega ühe suupoolega rääkida üritades andsin teada, et momendil rääkida ei saa, pollar kõrval, koju jõuan 15-20 min pärast, vastust kuulata ei saa. Sõit võttis paar minti kauem kui lubatud, viimases otsas tuli mitu messi moblasse nagu summutatud püstolilaskude põhjal võis otsustada. Vaadata loomulikult ei saanud.

Ukse ette sõites andsin signaali, lootes näha ligitormavat last. Ei miskit, mida kuradit, tuututasin ilma tulemuseta veel ja tormasin siis sisse. Plikat ei kuskil, haarasin mobla avades viimased sms teated. Tuli välja, et kliinikust vastatud: hiljaks jääda ei tohi, muidu lükatakse protseduur kaks nädalat edasi. Seda ei saanud lubada, sest järgmise nädala eksamitel lisaaja taotlemiseks on arstitõendit vaja. Tüdruk oli kohe Google mapsi lahti löönud ja kiireima variandi välja otsinud ning jooksuga bussile kimanud. Helistasin, ta oli kohe kohale jõudmas, punktipealt õigel ajal. Mul oli tõsiselt hea meel, et tüdruk suutis momentaalselt ootamatut olukorda hinnata, parima lahenduse leida ja hoobilt ellu viia. Noorema lapse puhul olen kippunud ikka muretsema, et ta natu saamatu ja äpuke. Tuleb välja, et ta pigem mugav ja kasutab võimalusel kergemat teed, aga kui vaja suudab kiirelt ja otsustavalt tegutseda. Tubli!!!

P.S. Ärge tehke nagu mina tegin, roolis moblaga rääkimine ja eriti muidugi tekstimine on eluohtlik! Vabanduseks võin tuua fakti, et liiklus kulges 10 km/h aga trahvi antakse vahele jäämise korral ikka täie rauaga.

Sunday, November 26, 2017

Uimane

Omaaia gripiravim
Uimane olemine igate pidi. Mingi viirus mulle kallale tulnud. Pole nii kaua haige olnud, et ei mäletanudki kui vastik on selline uimaselt poolvinnas vedelemine. Läbi une kuulsin hommikul kuidas koer voodisse ronis. Hiilis tasakesi ligi, hindas olukorda ja hakkas siis otsaesist lakkuma. Ju ma paistsin nii õnnetu, et ilmselgelt vajasin hoolitsust või vähemalt haletsuslakkumist.

Tahaks nagu miskit asjalikku teha aga ei viitsi. Blogi ikka jaksan oma lamamistoolis lesides klaviatuuril toksida. Kui postitusega ühele poole saan, tegelen ehk veidi vanade fotode arhiveerimisega. Nimelt on mul patakas vanemate pilte, mida peaks sisse skännima, lisaks endiste kursakaaslaste poolt dropboxi paigutatud hunnik ülikooliaegseid mustvalgeid fotosid. Ise ma fotograafiahuviline polnud ja seepärast teismeliseajast kuni ülikoolini minimaalselt pilte, alles peale kaasaga kohtumist järjepidevalt fotosid tehtud.

Eile tööle minnes oli juba niru võitu, aga koju jõudes läks jamamaks. Keetsin kuuma jooki sidrunväändiku marjade tõmmisega. Võttis kurguvalu ja tegi uniseks. Keerasin pikali, põõnasin kaks tundi ühtejutti kuni sugulased külla tulid. Olin neid hoiatanud oma tõbisusest aga selgus, et pereisa kah antibiotside peal, seega pole suurt miskit karta. Nende pooleteiseaastane plika oli igati asjalik, jaksas vaid kümme mintsi võõristada enne kui asus põnevusega uut ümbrust uurima. Meie koertest oli muidugi vaimustuses. Sushi hoidis kartlikult eemale, Koko käis nuusutas üle ja võttis omaks. Pallimängu juures andis siiski kerge urinaga samas kaalukategoorias mudilasele mõista, et sina uustulnuk oled hierarhias minust allpool :)

Koerad on lapse arust nii vahvad!
Mõelge kui kutsa sinuga samas kaalukategoorias!
 
Ilm on kah praegu väga sarnane minu enesetundega, külm niiske ja tatine. Terve õhtu jõin suurtes kogustes kuuma teed, enne magama minekut võtsin kaasa poolt soovitatud sinise öise gripitableti. Nina oli nii kinni, et hingamine suht vaevaline, kurk kippus ka kuivama ja valutama. Kurguvalu vastu pits konjkit ja juba lapsepõlvest saati äraproovitud nipp, õhuke villane sall ümber nina. Väljahingatav õhk soendab salli ja niiskus jääb sinna pidama, sissehingatav korjab nii soojuse kui niiskuse sallist kaasa varustades samas piisava hapnikuhulgaga. Nii ei kuiva kurk ega hakka tulitama laskmata magada. Öö möödus üllatavalt kergelt, ei teagi kas tänu tabletile, sallile või asjaolule, et haigus hakkab tasapisi järgi andma.

Kaalu peale ronides vaatas vastu number 80.5 Kg, üllatavalt madal vaatamata nädalasele treeningpausile ja eileõhtusele pirakale tshiliportsule. Viimane kuu olen toitumisega suht rahulikult võtnud. Saiatoodete ja magusa peale ei mõtle enam üldse. Söön viilaka või kaks sinihallitusjuustuga kohvi kõrvale, mitte pool saia nagu vanasti. Kui isu tuleb võtan paar eesti kommi, rohkem ei tahagi, kunagised lemmikud lehmakommid tunduvad väljakannatamatult magusad. Õhtul veidi näksin midagi kohvi või tee kõrvale, trennist tulles korgin vahel õlle, et mõnusalt enne magamaminekut tugitoolis lõdvestuda. Jäätisega on see kuu kööga seoses külmkapi probleemidega, samas nähes millisest keemiast kohalikud jäätised koosnevad (sulanud olekus vaht peal, paks siirup all) kadus igasugune isu.

Friday, November 24, 2017

Musta Reede Hullus ja külmik.

Siin maal ja eriti muidugi lõunapiiri taga USA's on tegu lausa organiseeritud massipsühhoosi all toimuva tarbimispühaga. Kui vanasti oli põhiliseks ostlemisepäevaks jõuludele järgnev "Boxing Day" mil kaupmehed müüsid soodsalt maha kraami, mis jõulueelsest ostupalavikust üle jäänud, siis nüüdseks on kujunenud Must Reede ja Küber Esmaspäev aasta suurimateks käibetekitajateks. Vastavad reklaamid hakkavad juba mitu nädalat varem kliente pommitama, et viimased ometigi sihukest tähtsat rahvuspüha niisama kodus logeledes mööda ei laseks. See aasta otsustasid mitmed suuremad poeketid osa kraami terve nädala soodukaga pakkuda. Tulemuseks olukord, kus populaarsemad kaubad ammu enne reedet otsa said.

Kui tähelepanelikult olukorda jälgida, selgub, et suur osa "supersoodukal" kaubast pole tegelikult üldse palju odavam kui tavaliselt. Vahel isegi keskmisest kallim kuna efekti mõttes on vahetult enne hindu kõvasti tõstetud, et saaks puhta südamega (nii puhtaga kui see ärimehel olla saab) nimetada kui mitukümmend protsenti hinda langetatud. Paraku on olemas veebilehed, kus saad jälgida kaupade hinnataset üle pikema aja. Seega teadlik kodanik haneks ei lähe, aga kaupmehed selle pärast suurt muretsema ei pea, sest tedlike protsent on õige madal.

Meie külmiku hinnakõikumine 7 põhiketi kokkuvõttes (ilma 13% käibemaksuta)
Eelmistel kordadel olen ikka paar varem planeeritud asja ostnud, ehkki nõukaaja nostalgia mõttes sabadesse seisma just eriti ei kutsu. Seekord lihtsalt juhtus uskumatult soodne ajastus, või vähemalt nii me ise arvasime. Nimelt otsustas külmik vanadusnõtrust üles näitama hakata, sügavkülmas vaid paar kraadi külma. Et miskit mäda saime aru paari nädala jooksul aegamisi pehmemaks muutuvast jäätisest. Kaasa oli varemgi külmkapi teemalisi vihjeid teinud, aga kitsi nagu ma olen ei raatsi ju töökorras ehkki moraalselt vananenud asja välja vahetada. Hakka või naist konspiratsioonis kahtlustama, aga kui ta tõepoolest suutis nii osavalt külmiku ära nõiduda, et mina ei mõista mis viga, on õigusega uue ära teeninud. Insener muidugi niisama alla ei anna. Uurisin ja puurisin nii teoreetiliselt neti ja töökaaslaste nõu varal kui ka füüsiliselt kruvikeerajaga aparaadi kallal mässates. 

Põhimõte on külmikul nii lihtne, et võimaliku probleemi suudab iga veidigi loogiliselt mõtlev tüüp suure tõenäosusega ära arvata. Minu omal kompressor töötab normaalselt aga radiaator ei lähe kuumaks ja sügavkülma osa külmaks. Temperatuuri andur oli esimene kahtlusalune, paraku selgus, et funksib. Järgi jäi vaid kolm võimalust: kompressori ventiilide, tihendite, membrani lekkimine, freooni aeglane lekkimine süsteemist, süsteemi torustiku osaline ummistumine. Kõik kolm on sellised, et remonti ise ei tee ja töömeeste kutsumisel läheks kallimaks kui 20 aastat vana külmik väärt on. Must Reede oli kohe tulemas, mis muud kui internetti surfama ja soodukaid otsima. Tuleb tõdeda, et siin on esiteks külmikud oluliselt kallimad ja teiseks vanamoodsamad kui Eestis, kus just eelmine suvi sai uus muretsetud.

Sügavkülma sahtlisüsteem tundub mugav olevat.
Vähemalt kodumasinate osas on tegu täieliku reklaamitrikiga nagu kiirelt selgus, taolise allahindlusega on pidevalt miskit pakkumisel. Meil "õnneks" määrab köögi väiksus ja külmiku positsioon väga kindlad piirid, millest üle ei saa minna, seega valik suht piiratud. Eesti eeskujul tahtsime all oleva sügavkülmaga kappi, sihuke "luksus" paneb hinnale oma 50% otsa. Kui tahad veel kahe uksega ka, ongi sama suurusega "French doors" aparaat pea topelt kallim. Vee ja jäämasina lisamine ajaks numbrid ulmelisse kõrgusse. Kokkuvõttes jäime kaaluma kahte suht sarnast LG ja Samsungi varianti, mis mõlemad klientidelt üsna positiivsed ülevaated teeninud. Otsustasime neljapäeval poest läbi astuda, et oma silmaga vaadata ja käega katsuda. Suurt vahet polnudki, lõpuks otsustasime LG kasuks. Läksime koju ja tellisime ladupoest, sest nood pakkusid tasuta kohale toimetamise ning vana äraviimise. Kaubanduskeskused kipuvad järjest tühjemaks jääma, inimesed käivad küll asju vaatamas ja uurimas aga tellivad üle neti sealt kus momendil kõige soodsam. Paraku oli meie koos maksudega ligi $1500'se ($1300 + $170 maks) külmiku hinnavahe viies erinevas suuremas poes vaid $5. Ülejäänud kahes tavahinnaga oluliselt kallim. Õhtul ostsime üle interneti ära. Nüüd pole muud kui oodata, loodetavasti veab vana veel 10 päeva välja, muidu peab toidu garaazhi alla külma viima :P

Täna sai majanduse toetamise ja meelelahutuse mõttes üks judin veel netist tellitud, aga sellest hiljem.

Sunday, November 19, 2017

Droonid ja Asimovi 3 seadust




Kui minu nimi oleks Kim, muutuks ma peale tolle video nägemist senisest hulga paranoilisemaks. Nimelt on videos toodud tehnoloogilised saavutused juba praegu olemas, iseasi kui hästi kõik erinevad võimekused (droonid, energiatarve, tehisintellekt, juhtimissüsteemid, ... jne ... ) koos töötaksid. Paraku on selge, et kõik mida loodus on miljardite aastate jooksul katse ja eksituse meetodiga saavutanud suudab inimene (mis ise selle sama evolutsiooni tulemus) oluliselt kiiremini süstemaatilise füüsikaseaduste tundmisel põhineva uurimistööga üle lüüa. Esialgu on inimkonna saavutused enamasti makrovallas kuid järjest enam suunatakse raha ja jõupingutusi justnimelt mikro ja nanomeetrites opereerivate protsesside tundmaõppimisele.

Vaid üheks pisikeseks valdkonnaks on võimekad, kiired ja rudimentaarsete automaatsete juhtimissüsteemidega varustatud minidroonid. Neid on võimalik suht lihtsalt osavateks mõrtsukateks ümber ehitada ja programmeerida. Juba aastaid on olnud olemas võimalus lasta sõjadroonidel nagu ameeriklaste "Predator" ise otsustada, kas ja millise objekti pihta "Hellfire" rakett lasta. Avalikkusele on väidetud, et niinimetatud "päästikule" peab siiski vajutama inimene ja seni pole moraalsetel kaalutlustel lastud robotil vastavat otsust teha.

Kui aga sügavamalt olukorra üle järele mõelda on tegelikult juba iidsetest aegadest inimesed kasutanud primitiivseid tapjaroboteid saaklooma või liigikaaslase mahanottimiseks. Tüüpiline metslaste lõks pole ju miskit muud kui äärmiselt piiratud intelligentsiga mehhaaniline robot, mille eesmärgiks vigastada või tappa. Arenenumast ajast samal tasemel ehkki oluliselt suurema purustusjõuga tüüpiline miin. Tegelikult on lihtsalt semantiline ja filosoofiline probleem, mida nimetada roboti ja mida inimese poolt vastuvõetud tapmise otsuseks. Mille poolest erineb metsas terava oraga varustatud augu kaevanud ja selle lehtedega katnud pärismaalase tegevus miini maha pannud ja aktiveerinud sõjaväelasest, drooni kontrolliva operaatori klaviatuuriklõpsust või päästikule vajutanud snaiprist. Kõik nad on ju oma tegevusega aktiveerinud mingit sorti süsteemi, mille eesmärgiks on tappa. Robot või süsteem ei tapa, tapab inimene, kes seda süsteemi üles seades vajutabki triklile, vahe vaid ajas ja täpsuses, mis kulub otsuse täideviimiseni.

Primitiivsemad relvad on pigem vähem valivad ja seetõttu ka ebamoraalsemad. Auku võib kukkuda saaklooma või vaenlase asemel sama hästi su hooletu hõimukaaslane. Sama miiniga ja kõigi teiste tapasüsteemidega, ehkki mida arenenum robot, seda väiksem võimalus, et tabatakse vale märklauda.  Eksimused pole küll kunagi välistatud aga pikaajalised kogemused on näidanud, et arenenud robotsüsteemid eksivad oluliselt vähem kui inimesed. Ega siis ilmaasjata pole enamuse keeruliste masinavärkide juhtimissüsteemid automaatjuhtimisele üle viidud. Tavakodanikud küll sõdivad automatiseerimisele vastu, aga tehnoloogia võidukäigu vastu võitlemine on suht mõttetu aja ja närvikulu. "Resistance is futile" - "Vastupanu on mõttetu" nagu Borg Star Trekis ütleb. Muidugi kavaldab seriaalis inimene alati roboti üle, aga see on ju vaid ulme :)

Lõpuks jõuan pealkirjas toodud Asimovi seaduste juurde, mis mälu värskendamiseks toon välja:
1. Robot ei tohi oma tegevuse ega tegevusetusega inimesele kahju teha.
2. Robot peab alluma inimese antud käsule, kui see ei lähe vastuollu esimese seadusega.
3. Robot peab kaitsma oma olemasolu, kuni see ei ole vastuolus esimese või teise seadusega.
Paraku nagu ma eelnevate näidete varal tõestasin pole inimesed neist seadustest juba sellest ajast kinni pidanud kui ürgmees esimese kivi teise pihta viskas või nuiaga pea lõhki lõi. Seega on vaatamata kenale mõttele tegu sisutute seadustega nagu tihtipeale kipub juhtuma.

Tapjarobotid on ammu olemas olnud ja arenevad edasi sõltumata sellest kas me tahame seda või mitte. Tegu on tüüpilise relvastusalase võidujooksuga, kus sellises murdelises valdkonnas nagu tehisintellektiga varustatud sõjarobotid lihtsalt ei saa oma vastast arengus liiga kaugele ette lasta riskimata vältimatu totaalse lüüasaamisega. Tolles videos on välja toodud vaid üks kitsas ja suhteliselt primitiivne meetod kuidas ebasoovitavaid tüüpe neutraliseerida. Kui veidi lasta fantaasial lennata, mõistate isegi, et dzhinn on ammu pudelist välja lastud ja erinevaid meetodeid robotitega inimeste nottimiseks mõõtmatult palju. Taolised pisidroonid on heaks vahendiks üldtunnustatud pahalaste avalikuks rajalt maha võtmiseks, kellest üldsusel kahju pole. Sihtmärkide elimineerimiseks, mille puhul oluline nii mõrva kui tellijat saladuses hoida, selline droon ei sobi. Ma ei kahtle, et paljude suurriikide ja firmade sõjalise tehnoloogia uurimiskeskused töötavad palavikuliselt lahenduste kallal, mis jälgi ei jätaks paistes välja kui tavalised õnnetused.

Reaalne ja Virtuaalne maailm

Laupäeval oli karate sügisturniir, millest esimest korda rohkem kui kümne aasta jooksul võttis osa vaid üks pereliige, kõige noorem seekord. Vanemal plikal kooliga kole kiire, lisaks eelmise töövõtja AMD mängu ja VR show, kuhu ta esindama oli kutsutud. Mina oma hambaopiga ikka veel audis, isegi köhimine võib haava veritsema panna rääkimata siis tõsisemast pingutusest, mis karate puhul möödapääsmatu.

Noorem laps esines katas päris hästi, kuid kokkuvõttes alles neljas koht. Poolfinaalis jäi hilisemale võitjale alla ja kolmanda koha matshis valis liiga lihtsa kata, mida polnud palju harjutanud. Vabavõitlusest ei võtnudki osa, sest eelmine nädal vigastas trennis rannet. Tegime toenglamangus hüppeid, põhimõtteliselt nagu käru kus teine su jalgadest kinni hoiab aga edasi liikumine toimub kahe käega korraga rusikatelt hooga üles tõugates hüpetega. Nojah, maandus natuke ebaõnnestunult ja rullis üle randme. Kange plika ei jätnud aga pooleli, hüppas saali lõpuni, just enne lõppu väänas veelkord. Kokkuvõttes pidi paar päeva hiljem arstil käima, tehti röntgen ja ultraheli. Kõõluste venitus ja võimalik kerge närvivigastus. Ostsime randmesideme, mis liigest paigal hoiab. Hea isegi et vasak käsi.

Mina astusin peale tööd Extravalanza - 2017 ürituselt läbi. Kuna auto kaasa käes karate turniiril pidin kasutama ühistransporti. Trammiga pole aastaid sõitnud, kuradima aeglane on aga kohale ma lõpuks ikka sain. Ukse taga saatsin plikale paar messi, vastust ei tulnud. Ootasin veits, lõpuks läksin sisse ja andsin turvale teada, et olen ühe töötaja isa. Saadeti edasi ning parema puudumisel riputati võistleja silt kaela, et saaksin kõikjal ringi hulkuda. Vaatasin ringi kuid ikka ei leidnud tüdrukut, järsku jäi üks töötaja silma, keda eelmisest aastast mäletasin. Pidasin kinni ja küsisin, ega ta oska öelda, kus Mari on. Kes Mari??? No üks blond tüdruk, üliõpilane, töötas teil eelmine aasta. Aaaa... muidugi, vaatas mulle otsa: sina oled tema isa. Viis mu läbi mängijate saali sinna, kuhu oleksin kohe pidanud minema, nimelt põhiekspositsiooni alale.

See oli pirakas arvutikast, minul võistleja kaart kaelas :P
Laps ametis ühe suure ekraani juures, kus keegi kunstnik demonstreeris, kuidas virtuaalreaalsuse prillid peas saab ruumiliselt joonistada. Tavaprogrammis joonistad ju lihtsalt ekraanil kahemõõtmeliselt, ruumilisust pead väljendama perspektiiviga. Virtuaalprillidega oled nagu võlur, kes "võlukepikesega" vehkides tekitab jooni, kujundeid, efekte ruumiliselt. Ei kujuta küll ette kuidas on võimalik ruumiliselt täpselt joonistada, aga küllap seegi tehnoloogiliste ja programmerimistrikkidega lahendatav.

Tegin ekspositsioonidele tiiru peale pöörates erilist tähelepanu erinevatele virtuaalreaalsus süsteemidele. Kõik põhinevad momendil prillide või pigem maski ja kõrvaklappide pähe panemisel, kolmest suuremast põhitegijast tundub momendil parim olema HTC. Lisariistvara ja programmeerimise pool on siiski see, mis tohutult erinevaid võimalusi avab. Prillid ja kõrvaklapid on vaid viimaseks lüliks visuaalse ja audio info edasiandmisel läbi silmade ja kõrvade ajusse. Virtuaalse osa loob programm, mis tänu tänapäva arvutusvõimsusele on võimeline imelist ruumilist keskkonda ja kõikvõimalikke elukaid sujuvalt dünaamiliselt kujutama.

Ekraanil paistan ka mina vasakul kaheksajala haarme all
Liitreaalsuse demo juures sai näha ja interaktiivselt suhelda virtuaalse koletisega, kes oli projekteeritud ruumi keskele postamendile. Samas oli tegelik ümbrus tagaplaanil näha. Sisuliselt nagu hologramm, mida sai "kaardikepiga" juhtida. Programm tekitas kujundi, kaamerad varustasid tegeliku ümbruse videokujutisega ja arvuti sulatas kõik selle sujuvalt kokku. Kuna kaamera polnud kiivri peal, sai ka iseennast läbi prillide näha, tekitades tunde nagu unenäos kui "vaim" on kehast väljas ja vaatab sind ennast eemalt.

Mitmed erinevad versioonid ründavate robotite nottimisest, arbuuside ja muude aedviljade "mõõgaga" hakkimisest, kotkana Pariisi kohal lendamisest sai ära proovitud. Võrreldes eelmise aastaga on graafika läinud palju paremaks ja sujuvamaks. Kõige ägedama mulje jättis siisiki demo, millele viis mind kättpidi toosama daam, kellelt Mari kohta küsisin. Astus ligi ja uuris, kas tahaksin üht audiodemo näha. Pole eriline musafänn aga kuna ta nii kena oli olnud vastasin: miks mitte. Mind juhiti VIP saali, kus AMD TrueAudio esitlus aset leidis. Saad vaadata mõneminutilist videot, nii pilt kui heli on absoluutselt ruumiline 360 kraadi igas suunas, umbes 6 X 6 meetri alas võid ringi jalutada. Pähe pandi HTC prillid ja erilised kõrvaklapid.

Esimesel pilgul tundus nagu tüüpiline futuristlik film, lihtsalt ruumiline. Vaatasin ringi siia, sinna, tõepoolest oli nii otse üleval, all kui ka ka seljataga pilt olemas. Video kvaliteet polnud just tippklassist aga sellele vaatamata tekkis tunne nagu asuksin Startreki "Holodeckil". Jalutades ringi muutus ümbrus nagu oleks tegu tegelikkusega, ala piirile jõudes ilmus hoiatuseks valgusjoontest "võre". Tegu muidugi piiratud alas tasase pinnaga nagu ka põrand millel käisin. Heliefektid olid võimsad, raske isegi kirjeldada mis mõttes erinevad tavalisest "Surround Soundist", lihtsalt tundusid täiesti loomulikud selles virtuaalses ümbruses. Tulnukate laev maandus, ämblikud tulid välja ja panid paar tüüpi nahka, üks jooksis minu kõrvalt läbi. Tunne oli et oleks võinud talle jala taha panna, kahjuks jäin selle mõttega hiljaks. Kükitasin barjääri taha, kallutasin pead, tegin muid trikke - virtuaalne reaalsus käitus nii nagu oleks tegu tegeliku ümbrusega, ei mingit märgatavat ajalist nihet - tundus täiesti loomulik. Allolevat tehnoloogiat selgitavat videolõiku vaatasin, muidugi on võimsast arvutist läbi VR prillide ja kõrvaklappide tohutult mõjuavaldavam ja video kvaliteet hulga parem.


Video niru, tähelepanu koondatud audio kontseptsiooni selgitamisele.

Ei jaksa ära oodata millal selline tehnoloogia tarbijani jõuaks, tegu oleks kvalitatiivselt täiesti uue meedia ja meelelahtuse tasemega. Kontserdil näiteks istuksid nagu kohapeal, ringi vaadates näeksid teisi tüüpe, pead keerates muutuks heli veidi, saaksid virtuaalselt vestelda kõrvalistujaga. Filmi vaatamisel ei peaks piirduma vaid ühes suunas vahtimisega, saaksid filmikeskkonnas ringi käia ja just sellest perspektiivist näha, mis sulle huvi pakub. Hiljem esitlejatega vesteldes selgus, miks heli nii loomulik tundus. Nimelt toimub helitöötlus vastavalt vistuaalreaalsusele, kõik objektid mida näed mõjutavad tegelikult seda mida kuuled. Programm võtab arvesse esemete kujusid, materjale ja sinu asendit akustilisest vaatevinklist. Heli vaadeldakse kui reaalset füüsikalist laineleviku protsessi, tulemuseks ennekuulmatult loomulik audio.

Sel üritusel hakkas tekkima lootus, et tuleviku virtuaalreaalsus polegi enam nii ulmeline. Loodetavasti saan veel enda eluajal virtuaalselt kosmoses ringi lennata või Antarktikas hulkuda oma elutoast lahkumata. Natuke mängisin ka traditsioonilisi mänge nagu vormeli võidusõit, milles olevat olnud üks paremaid terve päeva jooksul kui korraldajaid uskuda. Starwars Battlefront polnud paha, aga iga kell eelistan siiski vana head Battlefieldi seeriat.

Sihuke näeb välja arvutimängu võistlus
VIP alas ei häbenenud cappuchinot tellida, mis ülimaitsvaks osutus, nälja kustutuseks pugisin paar pizzalõiku. Tütar tegeles sel ajal põhisaalis. Päris naljakas oli kõrvalt näha kuidas noormehed üritasid temaga juttu teha, plika suhtles sundimatult ja lahedalt. Kui hakkasime ära minema tuli mitu neist nägemist ütlema, tundes samal ajal huvi, kas homme ka ikka näeme. Hiljem bussis koju sõites selgus, neiu ise üldse ei mõistnud, et poistel võis ka muu huvi olla kui arvutitest ja mängudest rääkimine. Mis mõttes, kas sa tõepoolest ei saanud aru, et noormehed sinu pärast, mitte selle kunstiprogrammi tõttu juttu ajama tulid. Mul ei tekkinud kordagi illusiooni, olen ise kunagi noor olnud, kenadele tüdrukutele jäi ikka pilk peale, kuidagi pidi ju jutule saama. Tütar suhtles mitmetega, andes mõista, et oleks tore kuulda kui firmas mõni põnev töökoht tekib või vabaneb. Paar FB kontakti igatahes lisandusid.

Lõpetuseks pühapäevahommikune kaal 81.1 kg, kenasti normis nagu peab. Eelmine nädal teksasid jalga ajades avastasin, et kevadel ostetud pikad püksid ei seisa ilma rihmata üleval, jälle jama :P

Thursday, November 16, 2017

Hambasaaga

Ei ole enekas, aga nii see värk välja nägi.
Tegelt hullem, sest mul kaks implaanti,
lisaks üks hammas just välja tõmmatud
Praegast istun kergelt uimase olekuga voodis, saabusin just hambaarstilt, kus sain mitu hobusesüstlatäit valuvaigistit. Siinmaal pakutakse minu arust sellega üle, sest hambakontsu välja murdmine ja isegi kruvide lõualuusse sissekeeramine ei tekitanud mingit valuaistingut. Lihtsalt sihuke imelik surve oli nagu kahetollisel plangul kui kruvi järjest sügavamale läks.

Kui arvate, et tegu karate traumast põhjustatud operatsiooniga siis eksite. Tegelik olukord palju proosalisem, nimelt lagunes mingil tundmatul põhjusel üks hammas ära, millele sild toetus. Kokkuvõttes oli vaja sild katki lõigata, lagunenud hammas välja murda, teise sillaotsa kroon lihvida ja kaks kruvi lõualuusse keerata, mille otsa saaks kunsthambad kinnitada. Kogu pull võttis kaks tundi ning läks maksma odava auto hinna, esimene sissemakse üle kolme tonni. Ma tean, et mitmed tuttavad on käinud Eestis implaante panemas, sest hinnavahe Kanadaga on selline, et lisaks implaadile saad tasuta reisi mitte ainult Eestisse vaid tervele perele viietärni hotelli Kariibi mere äärde.

Oli minulgi see plaanis suvel ette võtta, aga nagu ikka jäi aega väheks ja lükkasin edasi järgmisele aastale. Paraku tuli kuu aja eest põletik ja peale 3D röntgenipilti selgus, et sillaga on aidaa. Stomatoloog pakkus välja mitmeid lahendusi paraku odavamate puuduseks rohkem ebamugavust nagu tavaliselt ikka. Odavaim variant oli mitte midagi teha peale lagunenud hamba välja tõmbamise ja silla eemaldamise. Paraku ei tahtnud ringi käia kolme kõrvutiasetseva puuduva hambata.

Päris hamba ja implaanti võrdlus
Proteesid oleks saanud mõistliku hinnaga, samas tuletas see hirmutavalt meelde vanaema, vanaisa öökpil asunud proteeside veeklaasi - eee... natuke liiga noorena tunnen end veel selliste aksessuaaride jaoks. Viimane võimalus oligi implaantide paigaldus, mis hinna poolest hullult kallis. Ei mõista kuidas kaks kruvi ja nende peale klõpsatav portselankapsel nii palju maksavad. Kaalu poolest tuleb kullast hulka kallim ja kindlustus ei kata kah. Arutasin kodus olukorda ning kaalusime kommertslaenu või koerte müüki vorstivabrikusse - OK kohatu nali. Raske südamega sai implaantide otsus vastu võetud, nüüd pean vähemalt 30 aastat veel elama, et majanduslikult ära tasuks :P

Koer käis kah teisipäeval hambaarstil, tema hambakivi eemaldamise eest tuli vaid $350 tshekk välja kirjutada. Jah, vahel ikka kirjutame siinmaal tshekke, Eestis vist hüpati taolisest finantsteenusest lihtlabaselt üle nagu ka telefonide vastamismasinatest. Koko pandi täisnarkoosi alla, sest ega loom aru saa, et tema hammaste kallal viilimine tervisele kasulik on. Pisem kutsa läks kodus üksi olles õige murelikuks, nad pole ju kunagi omaette olnud. käis ringi nuuskis ja niuksus, isegi minu kohalolek suurt ei lohutanud. Kui vanem koer kunagi tulevikus parematele jahimaadele läheb tuleb vist üsna kindlasti mingi teine loom Sushile seltsiks muretseda.

Kokkuvõttes soovitan tagantjärgi tarkusena hoolikalt oma hammaste eest hoolitseda, hoiab hullult valu ja raha kokku.

P.S. Kui keegi peaks oskama Eestis mõnda head implaantidega tegelevat hambatohtrit soovitada, andke teada, mulle mahub veel paar tükki puuduvate hammaste asemele ;)

P.P.S. Lõualuu hakkab tuikama, vaatame kaua ma vastu pean ilma apteegist dokumendi vastu välja kirjutatud opioididel põhineva retseptinarkotsita :P

Monday, November 13, 2017

Vana Aja Lugu

Esimese maailmasõja lõpp külvas teise sõja seemne
Nonii, jällekord pikk nädalavahetus, mille eest tuleb tänada nii saksa keisrit, vene tsaari kui inglise kuningat. Eriti aga serbia anarhiste, kes ertshertsog Ferdinandi maha tapsid ja väidetavalt selle teoga esimese maailmasõja süütasid. Poleks sõda alustatud ei oleks saadud seda ka lõpetada, ja mina poleks saanud 11 novembri puhul valitsuse poolt täielikult kinnimakstud vaba päeva et sellest läpaka taga kirjutada.  ERM'is saab tutvuda kuidas sõda eesti sõdurile paistis - Elame veel, esimese maailmasõja aegsed päevikud. Ajaloo teema juures ei saa mööda minna vene revolutsioonist, mis hiljuti 100 aastat vanaks sai. Omajagu huvitav on olnud lugeda praeguseaja vaatevinklit revolutsioonist, mida minu kooliajal pühaks peeti ja suureks nimetati.

Väidetavalt oleks võinud pigem eelnenud tsaarivõimu kukutamisele viinud veebruarisündmusi revolutsiooniks nimetada, oktoobrimäsu rohkem verine riigipööre. Mnjah, raske endalgi ette kujutada, et kunagi sai tribüüni eest läbi marsitud ja parteigenossede rõõmuks "kurraaaaaat" hüütud. Ajaloolaste hulgas valitseb üsna kindel üksmeel, et poleks olnud toda revolutsiooni oleks Venemaast suure tõenäosusega kujunenud USA'ga võrdne eelmise sajandi suurvõim. Eestlaste õnneks seda ei juhtunud, sest arenenud, tsiviliseeritud ja võimsa Venemaa kõrval poleks meil ilmselt olnud lootust ei omariiklusele ega rahvuse säilimisele.

Praeguse seisuga paistab, et Hiina hakkab domineerima käesoleval sajandil nii nagu USA seda eelmisel tegi. Euroopa Liidul seisavad ees keerulised ajad, kogu süsteemi tuleb kardinaalselt muuta kui tahetakse Euroopa Liitu üldse säilitada. Konsensuslik otsuste vastuvõtmine on täiesti perspektiivitu olukorras, kus erinevatel riikidel nii erinevad huvid. Lisaks sekkub Venemaa kes suudab ähvarduste, majandusliku surve või äraostmisega iga kell paari riiki sundida endale meelepäraselt hääletama. Eestil jääb vaid üle loota, et NATO vägede kohaloleku heidutusest piisab Venemaa eemal hoidmiseks.

Momendil ei näe põhjust, mis ajendaks idanaabreid konflikti otsima, muret tuleb hakata tundma kui sealne olukord sisemiselt ebastabiilseks peaks muutuma. Sellisel juhul on võimalik, et Kremli maniakk näeb ainsa väljapääsuteena sõjaga rahva enda taha ühendamist. Esimeseks tõsisema ohu märgiks on lääneliitlaste reaktsiooni ja NATO tõsiseltvõetavuse kompamine provokatsioonide või otsese sõjalise riigipöörde katsega mõnes NATO'sse mittekuuluvas Euroopa riigis. Õnneks on vedelgaasi tootmise mahu ootamatult võimas kasv oluliselt vähendanud Venemaa majanduslikku mõjuvõimu, seda eriti Lääne-Euroopa suunal.

Proosalisematel teemadel: Kaal näitas hommikul 81.4Kg. Arvuti sain jooksma nagu oleks tuliuus. Natuke kahju kohe, olin juba mõttes hakanud uue massina osasid kokku panema ja salamisi pcpartpicker kodulehte piilunud. Kunagi muidugi ei tea, äkki kukub kruvikeeraja emaplaadile või tilgub õlu protsessorile :P Tegin niiöelda stressitesti (vähemalt nii selgitasin olukorda kodustele ;) ) mängides paar päeva Battlefieldi mitu tundi ühtejutti. Arvuti vedas lõdvalt välja ja mina sain nii osavaks, et skill-level jõudis enneolematusse kõrgusse. Arvestatav saavutus, sest 4 aastat vana mängu juurde on suuremas osas jäänud vaid proffidest veteranid ja klanniliikmed.

Sunday, November 5, 2017

Arvutinuhtlus ja unenägu

Enne kui ma hakkan kompuutri teemal jahuma tahaks oma kaalu infi jagada, sest vähemalt see on suht positiivne. Eelmise pühapäeva number oli 81.4kg täna hommikul 81.8kg. Tegelt olin veendunud, et ületan 82 piiri, sest õhtul ei suutnud kiusatusele vastu panna. Kaasa oli mingil seletamatul põhjusel teinud "jõulupraadi" - hapukapsad, ahjukartulid ja suitsuseapraad peki ning kamaraga. Isegi praegu kirjutades valgub suu vett täis. Ühesõnaga murdusin ja pugisin enne tudile minekut hapukapsaid ning seapekki nii et rasv mööda lõuga alla nirises, musta leiba ampsasin kõrvale. Ei saa salata, et kuradi hea tunne oli. Magada muidugi polnud täiskõhuga enam nii mõnus, ju seepärast nägin ka tsunami unenäo.

Üldiselt on minu õudukad sellised, kus küll võitlen igasugu pahade jõududega, aga tänu oma pingutusele, kavalusele ja üleloomulikele võimetele võidan lõpuks ning ärkan ülevoolava rahuldustundega. Seekord siis olin kusagil rannas, vaatasin järsul kaldal asuval tribüünil kuis imekenad topless neiud mängisid võrkpalli ;) Järsku märkasin, et vesi voolab minema. Selge et tsunami tulemas, aga oli sihuke rahulik, ujutas nats võrkpalli platsi ja mäng läks edasi. Järgmisena jäi silma  kaugemalt merelt lähenev vahutav voog. See tundus kahtlaselt suurem, igaks juhuks ronisin mitu rida kõrgemale. Randa jõudes lõi laine hooga mööda tribüüni üles, paar tüüpi hoidsid pinkidest kinni, et vesi neid minema ei viiks. Mis tüdrukutest sai, ei märganud.

Tekkis mõte, et kui kaks lainet on tulnud võib ka kolmas ja veelgi võimsam randa uhada. No muidugi, taamal merel oli näha kiirelt lähenev järgmine vahune lainehari. Ronisin siva kaldajärsakust üles, viskasin pilgu tagasi, ehk võiks siia vaatama jääda. Ei kurat, liiga ohtlik, sörkisin edasi. Linnakeses oli mitmeid majasid, aga vaid üks hotell tundus piisavalt tugev ja kõrge. Silmanurgast juba nägin kuidas vesi pargis puude vahelt võimsa vooluna lähenes. Jooksin kiirelt välistreppidest üles, pergel uksed kinni. Polnud hullu, peagi sooritasin kaelamurdvalt võimatuid akrobaatika trikke, hüppeid ja partuuri ning natukese ajaga jõudsin betoonist hoone katusele. Siit avanev pilt kinnitas, et just parajal ajal sain laine eest minema, ümberringi voogas mööda rämpsu, autode ja hüttide segu, vahel inimesed abitult hulpimas. Ärkasin pääsemistundega, küll oli hea elus olla :D

P.S. Järgnev jutt on kompuutrist, kellele teema igav soovitan siin lõpetada ;)
Nüüd arvuti juurde, mis täna terve mu päeva hakkama pani. Juba paar nädalat on miski kratt kompuutris ringi hulkunud aeg-ajalt täiega süsteemi ära hangutades. Esialgu mõtlesin, et vahel ikka juhtub, tühja kah, eriti kui uuesti sisse lülitades kõik korras oli. Vähehaaval tekkis aga kindel muster, arvuti kippus hängima just siis kui mängimise ajal kas sisenesin mängu või sessiooni lõppedes uus kaart peale laaditi. Esialgu kahtlustasin Battlefieldi ja lasin Origini repairiga kõik failid üle, mõned vajasidki parandamist. Noh hullult graafikakaarti koormav värk, igaks juhuks panin ka viimase GeForce draiveri peale. Siis aga juhtus sama jama nii CoD kui ka täieliku üllatusena CS'ga, mis suht vähe graafikat koormab. Viimast mängisin niisama pulli pärast kontrollimaks, kas ka sihukesel juhul probleeme. Varem oli arvuti paar korda freezinud kui lihtsalt kauem ära olin.

Mis võiks olla ühine nimetaja, raske ette kujutada. Riistvarast ehk emaplaat, tarkvarast windows ise. Nimelt langes probleemide tekkimine umbkaudselt ajaliselt kokku viimase developers upgrade installimsiega. Viimasel ajal oli kummalisel kombel ka audio hakanud veits jupsima, see tuleb mul emaplaadilt. Esialgu otsustasin lihtsamad variandid elimineerida, ehk siis draiverid üle käia. Tuleb tunnistada, et nii mitmedki olid aegunud, Realteki audio draiver lausa 5 aastat vana. Ehkki win device manager väitis, et see on kõige uuem ja parem julgesin kahelda ning läksin Realteki kodulehele asja uurima. Muidugi oli seal selle aasta septembri väljalase olemas. Seega kui tahate draivereid ajakohastena hoida ei maksa windowst usaldada. Arvutikarbis vaatasin igaks juhuks esipaneeli audiokaabli üle, õrnalt puudutades kukkus see emaplaadilt lahti. Vat sulle sähh, seal siis oligi jama, surusin kindlalt pesasse tagasi.

Proovisin uuesti ja nüüd jooksid mängud mõnda aega sujuvalt kuni ootamatult jälle freezis just uue kaardi laadimisel. Kurat küll, ei jää muud üle, peab tegema põhjaliku kontrolli nii videokaardile, protsessorile kui emaplaadile. Videkaardi Furmark uhas kenasti lõpuni ilma probleemideta, temperatuur stabiliseerus 79C juures, kusjuures ventilaator töötas vaid 60% peal. Protsessori ja emaplaadi testimiseks kasutasin Hot CPU testerit, kumbki ei näidanud miskit probleemi. No ma ei tea, panin uuesti BF peale ja mängisin edukalt paar tundi kuni jälle kahe mängu vahel uue kaardi laadimisel arvuti kinni jooksis. Uuesti käima pannes ei võtnud ekraan enam pilti ette - pizdets nagu venelased ütlevad. Kisu või oma viimased juuksed peast. Läksin olukorda tütrega arutama, tema ju töötas sihukese asja peal AMD juures. Puurisime asja siit ja sealt poolt, põhimõtteliselt jäi kaks võimalust kaalukausile:
1. Emaplaat (6 aastat vana) on jõudnud lõpusirgele, termopaisumistega tekkinud kuhugi praod, mis vahel piisavalt ühendust ei anna.
2. Windows ise ebastabiilseks muutunud, konflikt windowse ja minu konkreetse kaardi draiverite vahel.
Kui kellegi veel miski võimalus pähe vilksatab palun alandlikult teada anda, lugejate hulgas teadaolevalt mul paar arvutispetsi ;)

Kindluse mõttes kiskusin videokaardi välja ja proovisin oma vana kaardiga arvutit peale panna. Pilt sisuliselt sama, kaks sekundit peale windowse starti hangus pilt ekraanil ära. Ilma kaardita keeldus nelja vihase piiksu saatel üldse peale minemast. Kurat küll, ilmselt emaplaat siiski, peab uurima kas saan vana windowse uuele emaplaadile üle kanda, loll oleks uue eest maksta. Kuna arvuti lahti käisin profülaktika mõttes kõik kontaktid ja juhtmete ühendused üle kaasa arvatud mälud pesades. Pool naljaga suskasin videokaardi tagasi ja panin arvuti peale. Mida perset, vedas pildi ette, ehkki windowse ratas jooksis all ääres ja esileht keskelt pooleks. Aga laadis üles, ning läks kenasti käima. Esimese asjana tõmbasin tekstifaili süsteemi infoga ja laadisin selle pilve, äkki annab Microsoftilt Windowse versiooni uuele emaplaadile välja nuruda. Just googeldasin, sõltub Win10 tüübist, mul ilmselt upgrade 7 OEM versioonilt, millelt ei saa üle kanda :(

Kogu selle loo toksisin praegu oma mänguarvutil pidevalt seivides, seni on vastu pidanud. Äkki oli süüdlane mingi korrodeerunud ühendus või pistik, samas peale nii paljusid pettumusi ei julge lihtsat lahendust loota. Mänginud ma pole praegu, ehk siis pole ka tüüpilist probleemi situatsiooni tekitanud. Igal pilvel on hõbedane äär nagu öeldakse, aeg muidugi sobivaim arvuti kokkujooksmiseks, sest lähenemas Black Friday ja Cyber Monday, mil aasta soodsaimad arvutipakkumised tulekul. Loodetavasti vaja vaid emaplaat ja mälud uued osta.

Thursday, November 2, 2017

Tondimaja

Ülemise akna all oli meie köögilaud
Teisipäeva õhtul sõitsime traditsioonilisele halloweeni üritusele vanade sõprade juurde, kus juba pea 20 aastat oleme käinud. Lapsed nägid see aasta hullupööra vaeva oma kostüümide kallal, mis pidid endast meduusa õdesid kujutama. Vanem tüdruk ehitas madude liikuma panemiseks mootoritega kaardervärgi. Oma 20 madu ehitaja kiivril, pead 3D printeriga tehtud, punased LED lambid helendamas.
Mereröövel pakub kärakat
Kogu see kupatus ta peas kaalus üle 5 kilo julgelt, ainuüksi jupid maksid $100 ringis. Mina ausalt öeldes ei saa aru nende entusiasmist, nagu natuke vanad sellise nalja jaoks. Samas ega ma ütlema ka ei hakka, las teevad kui rõõmu tunnevad nagu kaasa mind manitses. Ise läksin eriti lihtsa vastupanu teed tõmmates karate gi musta fleece peale.

Liiklus oli üllatavalt sujuv, seltskonna korjasin pangast üles ja toimetasin sihtkohta, parkimisega näkkas lausa tuttavate maja vastas. Tänav oli uhkelt kaunistatud nagu tavaliselt, kuid halloweeni jooksjaid tundus keskmisest vähem olevat. Ilm polnud nii paha, vihma ei sadanud ehkki üsna jahe ja tuuline. Tegime tiiru nende tänaval ja läksime ka oma vana maja vaatama, kus 20 aasta eest sai elatud ja kus ka mõlemad lapsed sündinud. Momendil täielik tondimaja, eelmine omanik müüs arendajale, kes plaanis maja maha tõmmata ja kaks uut asemele ehitada. Paraku selgus, et üle 100 aasta vana ehitis on muinsuskaitse all ning nii ta seisma jäi.


Tänaval pakuti täiskasvanutele isegi veini paaris kohas. Ei tea kas järgmine aasta saab kõhvi või paar kanepit, mis suvel siinmaal legaliseeritakse. Kui käed külmuma hakkasid läksime tagasi tuttavate juurde sooja, võtsime mõned õlled ja kuuma tshilit. Ausalt öeldes oleks hõõgvein ära kulunud, järgmine kord võtan pudeli kaasa, kui sama külm ilm juhtub olema.

Vasakpoolne on ajaloo kõige
õudusttekitavam president :)
Omaette kummaline on mõelda, et sama seltskonnaga sai 18 aastat tagasi koos istutud. Ei tea mis näoga oleksime praeguseid minasid vaadanud oleks tol ajal saanud tuleviku visiooni silmi ette manada. Tegelt pole enda arust küll suurt muutunud, ainult lapsed suureks kasvanud. Keegi pole meie seltskonnast isegi paarilist vahetanud. Huvitav mitu aastat läheb enne kui lapselapsed kostüümides koperdama hakkavad :D

Peitepilt:  Leidke kõik 4 vasakpoolsel pildil olevat
last 18 aasat hilisemal parempoolsel pildil üles ;)