Island2 - Lend, maandumine, jamad

Esimene pilk Islandile lennukiaknast

Olles kandnud kohvi pöördumatult kadunud asjade nimekirja ja registreerinud esimese jamana astusin julgelt ainsa reisijana Iceland Air check-in laua juurde. Näitsik vaatas mulle otsa, õnneks peale lühikest pausi küsis passi mitte: ja mida teie tahate??? Pilet oli mul küll moblas kuid see teda ei huvitanud - üle neti jagatud inf kenasti arvutis. Lasi kohvri lindile tõsta ja hakkas klepsu väljatrükkimiseks klaviatuuril klõbistama. Ma igaks juhuks uurisin kas kohver ikka läheb Tallinna. Oodake ma vaatan ... ei, süsteem ei lase otse Tallinna saata, sest lendude vahe üle 24 tunni. Ei ole, lendude vahe on mul 23 tundi, preili klõbistas veel veidi aga teatas, et kahjuks pean ikka Reykjavikis välja võtma. Jama #2, pean seda totrat 23 kilost kohvrit endaga kaasas vedama või siis lennujaama hoiuruumi panema, mis maksab rohkem kui kohver ise (olin nimelt igaks juhuks eelnevalt välja uurinud).

Turvakontrollist sain lipsti läbi, ainult näppudelt võeti keemiline analüüs, ega mingeid lõhkeaine jälgi pole. Huvitav kas eelmisel päeval lasketiirus käimine paneks punase sireeni üürgama? Lennujaamas oli kaks väikest üllatust: Jama #3 algatuseks hilines lend tunni seoses tehniliste probleemidega, mille kallal mehhaanikud kiirustades vaeva pidavat nägema. Mõtlesin, et parem kui nad ei kiirustaks vaid teeks pigem aeglaselt aga korralikult. Olen liiga palju lennuõnnetuste uurimiste videosid vaadanud teadmaks kui kriitiliseks võivad asjaolude kokkusattumisel ka pisikesed tehnohooldusvead osutuda. Et lennuvälja keskele pisikesse ootepaviljoni viimisest ei kujuneks järjekordne jama seoses tollivaba poe puudumisega, astusin kiirelt kärakapoest läbi.

Tund aega hilinemist tähendab maha visatud aega, millega pole miskit tarka ette võtta, kaua sa hing ikka moblaga internetis surfad. Pikalt ei kaalunud kas osta paar 150 grammist minipudelit või liitrine pakivein. Hindasid nähes haarasin paki punast veini, pole ju vahet, ega seda kellelegi kingiks vii. Ausalt öeldes on vägagi kummaline, miks peaks lennujaamas igatsorti kallite kärakate vahel pakiveini müüdama - kriminaalne inimeste illegaalselt jooma ahvatlemine. Kassas mu ees ostis paarike überkallist konjakit ja paar veini, üle 200 taalase arve maksid silma pilgutamata. Kassaneiu vaatas mulle otsa: see on kõik? Jaa. Kas te teate, et vein pannakse kinnisesse kilekotti ja seda ei tohi avada enne sihtkohas tollist läbiminekut. Minu jaatav vastus tuli ilmselgelt liiga kiiresti suutmata veenda kassapidajat, kes kordas oma jutu üle. Muutusin juba kannatamatuks, jaa-jaa, nad ju ometigi ei saa mulle purukainele täiskasvanule jätta veini müümata paljalt kahtluse tõttu, et äkki joon kohe nurga taga nahka. 

Näitsik lõi ohates veini kassast läbi, sulges kilekoti eriti hoolikalt, ulatas pakendi mulle, vaatas silma ja rõhutas veel kord: Kotti ei tohi avada enne sihtkohta jõudmist. Vaatasin talle rahulikult ja kindlalt silma: Ma ei ava kotti enne Reykjavikki jõudmist. Väga lihtne öelda kuna ma ei valetanud, miks ma peaks koti avama, piisab ju näpuga koti sisse korgisuuruse augu tegemisest millest saab paki kaela läbi suruda. Auk tuleb muidugi teha põhja peale, siis väiksem võimalus, et kellelegi silma jääb ehkki ma pole kuulnud, et sihtkohas tollikontroll õiendama hakkaks miks kotis olev jook kahtlaselt kerge. Ma ju ei riku nende seadusi, pealegi pole neil aimugi kas, mida ja kui palju tollivabast poest kaasa ostsin.

Igatahes niipea kui olin jõudnud lennuvälja keskel asuvasse pisikesse lisalennujaama istusin vaiksemasse nurka, surusin pöidla läbi koti põhja, keerasin paki tagurpidi ja pressisin veinipaki kaela august läbi. Keerasin korgi pealt ning mekkisin - ei midagi erilist aga täitsa joodav, kaasas oleva juustu ja küpsiste kõrvale igati sobiv. Kotis eraldi taskus oleva tsheki kui inkrimineeriva objekti kiskusin välja ja viskasin prügikasti. Veerandtunni pärast istus seljataha lärmakas noorteseltskond, kes korkis avalikult omad joogid ja kukkus neid häbenemata konsumeerima. Nüüd võis kindel olla, et kui seadusesilm peaks õiendama hakkama siis mind noorte taustal ei märgata. Paar korda lükati lendu veel edasi, lõpuks lasti pardale.

Istuma sattusin kahe korpulentsema pearätikutega muslimimammi kõrvale akna alla. Seljakoti panin üles kuid veinipaki jätsin enda kätte. Mul polnud kavaski lasta end teiste kodanike religioossetest veendumustest häirida. Ilmselt levis veiniaroomi ja kui võtsin veel paar lonksu ületas see prouade taluvusastme. Nad ei öelnud midagi kuid peagi saabus stjuuardess, kes naeratuse saatel pakkus välja: ehk oleks kõigil mugavam kui saaksime eraldi istuda. No problem vastasin, tõusin püsti, haarasin seljakoti ja veini ning mind juhatati ettepoole täiesti tühja rea juurde. Super, siin saan laiutades magada. Pool veini nahas pidasin piiri ja keerasin magama, kohale jõudes istun ju kohe rooli, nad ei pruugi veini järgi lehkavale turistile autotki anda. Uni oli sügav ja kosutav aga lühike, ärkasin kui kabiinis tuled peale pandi ning maandumisest teatati.

Olime üllatavalt palju aega tasa teinud, sest enne õhku tõusmist kaotasime 1:20 kuid maandusime vaid 45 minutise hilinemisega 09:20. Lennuk sõitis siva jaamahoone juurde ja kohver tuli lindil õige kiiresti. Krabasin selle ning jalutasin Eesti passi kasutades passikontrollist läbi - alati oluliselt kiirem. Tollis kulgesin massis rohelist koridori mööda ja leidsingi end Islandi pinnalt. Mobla olin juba peale lülitanud, ühendas end automaatselt kohaliku võrguga. Otsisin välja autolaenutuse numbri ja helistasin: telefonist kostis - valesti valitud number! Suur Jama #4. Proovisin mitut moodi, küll ilma suunakoodita ja pluss märgiga kuid sellestki polnud tulu. Vahetasin manuaalselt võrku, eri võrkude katsetamise peale kulus oma veerand tundi, miski ei aidanud. Kuradi jama, firma veebilehel oli vaid telefoninumber ja email.

Astusin suvalise reisuagendist noormehe juurde ja seletasin olukorda ning palusin tal minu eest helistada, mida too ka tegi. Paraku ei võtnud keegi toru, tüüp lubas kümne mindi pärast uuesti proovida. Vahepeal üritasin lennujaama netiühenduse abil igasugu pähe tulevaid võimalusi, tulemuseta - ainus realistlik oleks takso võtta kui just jala ei taha kohvrit järgi vedades 9 kildist otsa sörkida. Takso puhul muutunuks kogu kokkuhoid soodsama rendihinna pealt mõttetuks aga vähemalt lahendus. Olin juba lootust kaotamas kui märkasin päästeinglit pikka kasvu kõhna hindu näol. Tüübi käes oli plakat rendifirma nimega. Astusin ligi ja tutvustasin end, ta polnud kuulnudki, oli hoopis teistele inimestele järgi tulnud. No ma ei lasknud nööbist lahti, kuni mees lubas ka mind ära viia. Kõik seitse klienti kokku kogutud jalutasime parkimisplatsile ja kobisime mikrobussi. 10:25 jõudsime rendifirmasse, pisikeses kontoris oli vaid üks teenindaja. Sõbralik aga kangekaelne pere trügis esimeseks, neil see õigus, olid lennujaamas minust tund aega kauem oodanud.

Toyota Yaris Hübriid

Kulus oma pool tundi kuni lõpuks ise ette sain. Kasutasin ooteaega kurjalt tasuta väga hea kohvi manustamiseks kuni masina filter umbe läks. Minuga sujus suht kiiresti, võtsin lisakindlustuse, vastasel korral oleks õige suur summa krediitkaardil broneeritud. Sullerid sellised aga no mis teha. Nime nähes küsis preili kust ma pärit ja teatas vastuse peale, et tema on Lätist - väike maailm. Kuna mobla plaan ikka ei töötanud ja olin unustanud Islandi kaardi mällu laadida (potensiaalne Mega Jama) küsisin kus saaks wifit kasutada. Neiu andis firma wifi parooli, laadisin kiirelt kaardi moblasse ja läksin vastavalt tema soovitusele autot pildistama.

Ilm lubatud vihmast palju ilusam, laavaväljad igal pool

11:20 (poolteist tundi loodetust hiljem) anti võtmed kätte ja istusin autosse. Mobla ühendamine suure navi ekraaniga sujus üle ootuste hoobilt. Vajutan nuppu aga masin käima ei lähe, lihtsalt armatuurlaua tuled süttivad ja kustuvad. Mida pekki, piinlik küsima ka minna. Äkki koputab keegi aknaklaasile, kontorineiu annab mulle katusele unustatud kohvitopsi. Lasen jala piduripedaalilt ja masin hakkab liikuma, pidurdan uuesti ning siis äkki mõistan: see ju hübriid, väikese koormusega kasutab vaid elektrimootorit, mis praktiliselt hääletu. Tüüpiline kui ürginimesele antakse 21. sajandi tehnoloogia kasutada.

Küsimus laiale ringile: Mis tunne ja kuidas käitute kui reisil kodumaast kaugel eemal ootamatud jamad tabavad? Äkki jagate mõne meeldejäävaima või humoristlikuma😉

Hawaii: 7Dec-L - Kilauea

Kilauea Halemaumau kraater 2018 mais ...

... ja neli päeva tagasi.

Plaanis oli järjest postitada, kuid seoses Uus-Meremaa tragöödia ja enda eelneva postitusega otsustasin meie 7'da detsembri vulkaanipargi külastuse järjekorras ette tõsta. Muljed ja emotsioonid on nii värsked, nüüd veel võimendatud ka. Alustan siiski hommikust.

Hommikul teenindab noor pere. Tellin vahelduseks kolme muna omleti kõikide lisanditega. Lobiseme: Selgub, et nad teevad lastele kodukooli. Plikad on lihtsalt vapustavalt hästi kasvatatud, rõõmsad ja abivalmid pisikesed blondid tulesädemed. Ütleks, et tuletavad meelde meie lapsi, paraku tuleb ausalt silamd maas tunnistada, enda omad polnud selles vanuses küll nii tublid ja asjalikud. Küsin nõu, kust osta kohalikke ehtsaid käsitöö tooteid, ei taha ju Walmardi t-särki kodustele viia. Parim võimalus olevat igasugu farmers marketid, ehk maakeeli turud. Samas on viimased lahti ainult teatud päevadel ja see, mida soovitati, avatud hoopis pühapäeviti.

Macadeemia pähklid

Küsisin maja ees olevate rohelise kattega pruune mune mahapuistava puu kohta, selgus et tegu Macademia pähklipuuga. Kuigi tavaliselt konsumeeritkse neid röstituna ja maitsestatult olla pähklid söödavad ka toorelt, ainult jube kõva koorega. Seepärast siis kanad käivad auto kõrval ja tormavad nokkima kui mõni ratta all katki praksatab. Saime kohe proovida, üks tüdrukutest lippas ja tõi spets tangid purustamiseks. Maitse poolest nagu veits õlised metspähklid, mulle väga meeldisid. Korjasime mõned peremehe loal koju kaasavõtmiseks. Ta naeris, et võtku me või terve kohvritäis kui viitsime korjata. Poes needsamad hullult kallid. Kui nüüd mõtlen siis meenutavad kõige tohkem ilma okkalise väliskihita kastanit, ühe tuuma ja oluliselt tugevama pruuni koorega. Peaks uurima, äkki kasvavad Kanadas kah.

Päevaplaanis oli saare kaguküljes asuva Vulkaanipargi külastamine, praktiliselt kõige kaugem koht kuhu sõita. Juhuks kui aega üle jääb võtsime kaasa lestad ja snorkeldamisevarustuse.

Kraatrimatka tarvis veekoti ja näksimist. Igaks juhuks kolm õlut autosse, kartsin et muidu ei jaksa oma varu ära juua. Põhiautojuhist tütrele mango mahl. Poolel teel jäi üks lahtiolev turg silma, viskasime pilgu peale. Paraku tegu täikaga, midagi mõistlikku osta polnud. Toidupoest sain ilusa Hawaii kaardiga rannarätiku ja suveniiripoest kaasale sarongi. Ta soovis salli, aga tee või tina, Hawailased salle ei kanna ja turistidele müüa ka ei paku. Äkki oleks hea äriidee😋

Kilauea kaldeera skeem

Ees seisis pikk sõit, lõunanurgast üles pöörates tegin mõned imelised fotod rannikust. Sellel reisul olen praktiliselt iga päev oma paarsada pilti plõksinud. Mis sa hing muud teed eestlase jaoks iga nurga tagant vastu vaatavate vapustavate vaadetega. Nats rohkem kui 2 tundi kulus kohale jõudmiseks. Väravas maksime $25, mis tagas nädalaks pääsu Hawaii igasse rahvusparki. Ehkki meil oli plaan paigas, küsisin igaks juhuks rangeritelt üle, mis nad soovitaks. Meie käsutuses oleva ajaga praktiliselt sama, mida olin silmas pidanud. Ainult järjekorra tegime ringi, et aega maksimaalselt ära kasutada. Kuna just algas tutvustav lühifilm, vaatasime ka selle. Eriliselt rõhutati: Matkadel pidavat tingimata olema tugevad saapad, pikad püksid ja vähemalt 2l vett inimese kohta.

Esiteks läksime läheduses olevat Kilauea põhikraatrit ja auruaukusid (3) vaatama. Palavat auru vuhiseb kraatri äärtel olevatest pragudest. Ilmastik piisavalt vihmane, et vesi voolab pragusid mööda maa alla, aurustub jõudes piirkonda mis üle 100 kraadi ja tuleb surve all teisi pragusid pidi välja. Auru kätte jäädes oli tuttav tunne - justnagu saunas. Kraater või tegelikult kaldeera on tõepoolest pirakas aga hulga väiksem kui Mauna Loa kaldeera. Aktiivne Halemaumau kraater (7), kus kuni eelmise aastani laavajärv mullitas, suht väike.

Kilauea kaldeera, Halemaumau kraater taga

Kuum aur tulvab kaldeera ääre pragudest

Momendil tegu auguga millesse Empire State Building pidavat ära mahtuma (esimesed kaks pilti). Laava voolas vulkaani nõlvale kümned kilomeetrid eemal madalamal tekkinud praost välja jättes kraatri tühjaks. Väidetavalt kulub aastaid või isegi kümnendeid enne kui magmareservuaar uuesti täitub ja kraatrisse jälle laava ilmub. Vaateplatvormini (4) ei hakanudki minema, otsustasime pigem Kilauea-Iki kraatrimatkale suunduda.

Parklasse jõudes tagant veekotti võttes ei leidnud seda millegipärast. Nii selgelt mäletasin, et olin ta näpu otsas auto juurde tassinud ja taha visanud. Kas tõepoolest unustasin auto kõrvale kui korraks maha toetasin, muud seletust polnud. Õnneks ilm jahe ja tuuline, ehk elame üle. Eestlane leiab hädaolukorras ikka lahenduse, veepuuduse vältimiseks neelasin kiiruga kaks õlut. Kõhus ongi vedelikku lihtsam kaasa tassida kui seljakotis, laps võttis eeskuju ning pani mangomahla hinge alla. Matkasaapad jalga ja olimegi kraatri vallutamiseks valmis. Kilauea-Iki matkarada on kokku 6,4km pikk, algab samanimelise mõnda aega (viimane purse 1959) rahuliku kõrvalkraatri servalt (11), viib paarsada meetrit alla kraatri põhjale, kulgeb risti üle kivistunud laavajärve kooriku ja läheb teises servas tagasi üles äärele. Pilte sai teha nii ülevalt äärelt kui alt põhjalt, paraku ei anna fotod edasi seda mastaapi mida oma silmaga ise kohal olles tajud. Mõõtmed ja maastik on lihtsalt teiselt planeedilt.

 Äärel olev vihmamets lopsakas, kõik taimed ja puud mitu korda suuremad kui normaalne. Eriti hakkasid silma sõnajalad, mille leherootsud käsivarre jämedused ja kõrgus nagu keskmisel palmil. Omapära lisab asukoha natuke üle kilomeetri ulatuv kõrgus merepinnast. Temperatuur äärel Eesti niiske suvepäevaga võrreldav, kraatri põhjas kuumem ja kuivem aga tänu pilvedele ja tuulele täiesti mõnus.

Tuulevaikse ilmaga täispäikeses võib must kraatripõhi küll praepanni meenutada. Meil igatahes janu ei tekkinud, pidin hoopis salamisi laavarahnu taga põit kergendama. Põhjal rajalt veidi kõrvale astudes käid nagu mööda klaasipuru, iga sammu ajal kuuled kriginat talla all. Tütre matkatossude tallad olid lõpuks õige siledad, minu tuliuued saapad peaks veel paar kraatrimatka vastu pidama.

Vaatamata tingimustele on mõned ilusate õitega taimed suutnud ka selles kivikõrbes juured alla ajada. Kahe tunniga tegime vastassuunas tiiru peale, vahetasime jalatsid tagasi sandalettide vastu ja sõitsime linnukaitsealale.

Kilauea kraatri vaateplatvormi juurde autoga ei saanud sest tee maavärinates pragunenud. Linnukoht asus Mauna Loa nõlval ülevalpool. Veits üle kilomeetrisel metsarajal nägime kohe kohalikke kaitsealuseid kullinokaga hanesid. Nood ei kartnud üldse, ajasid rahulikult metsa all omi asju.

Korra tulid tütre juurde kui too vaikselt seisis ja siis maha kükitas ning linde narrides oksaraagu pakkus. Kardetavasti on turistid vaatamata keelule linde toitnud. Raja viimasel kolmandikul oli pirakas puu maha langenud, ronisin enam kui meeter jämedat tüve mööda ja võtsin paar pilbast kaasa.

Mauna Loa nõlva pidi üles sõites lootsin rangerite soovitusel kõrgemalt häid fotosid kogu vulkaanipargist saada. Tee oli äärmiselt käänuline, mis tütrele hullult meeldis. Ma pidin istmest kinni hoidma ja aegajalt isalikult manitsema. Vahepeal tuli vihma, vahepeal udu, maastik muutus pidevalt. Siin oli ilmselgelt hiljuti tulekahju olnud millest söestunud tüved ja heleroheline uus rohi märku andsid.

Kogu saar on äärmiselt tuleohtlik, sest mõne päevaga kuivatab päikseline ilm rohu, mille kustutamine süttimise puhul pea võimatu. Lõpuks kõrgemale jõudes selgus, et pilved varjavad enamuse pargist, ots ringi ja tagasi, suund mööda „Kraatrite Keti“ nimelist teed alla rannikule.

Esialgu peatusime iga „pisikese“ paari- kuni mõnesaja meetrise läbimõõduga kraatri juures, peagi saime aru, et nii ei jõua kuhugi. Järsku jõudsime mustale laavaväljale, mis nii suur, et paistab orbiidilt kätte.

Värske ja vedel sulakivi valgus uuest madalamast praost välja ja kattis meeletu maaala õhukese musta kihiga. Eelmine aasta hävis üle 700 hoone, laavavool on pidurdamatu loodusjõud mille vastu inimeste tehnoloogia ei aita.

Päike hakkas madalale vajuma pakkudes imelisi pildistamise võimalusi. Tütar lõpuks tüdines, käisin ise teiste omasugustega moblaga vaimustusest ohkides fotografeerimas sellal kui tema autos ootas.

Topeltkuju laavavälja taustal ;)

Sõidu kaugeim punkt oli kohas kus laavavool mereni ulatudes tee laialt läbi lõikas. Sügavasse ookeani järsult rannakaljult valguv sulakivi tekitas igasugu põnevaid pinnavorme. Kokkuvõttes on mitusada hektarit uut maad juurde tekkinud. Pildistasin nii, et näpp väsinud, pilvede ja merevärvidega mängiv päikeseloojang andis põhjust.

Tagasiteele asusime hämaras, ees ootas kakspool tundi sõitu. Pakkusin juhtima, aga tütar ei suutnud kuidagi loobuda võimalusest Jeepiga käänulistel teedel kihutada. Koju saime alles poole üheksaks. Vee seljakott oligi tuppa jäänud, täielik müstika kuidas ma surmkindlalt mäletasin, et selle auto juurde viisin. Aju on üks väga ebausaldatav riistapuu, eriti mälu seisukohast vaadatuna.

Sõime kodus kiirelt kõhud täis, ei viitsinud restosse minna. Mina ajasin eelmisel päeval ostetud suitsulõhe nahka. Järgmiseks ettevõtmiseks kujunes check-in, mida nädalataguse kogemuse tõttu lausa kartsin. Nomuidugi polnud ka tagasilennu pileti kood kehtiv. Proovisin lennufirmale helistada kui selgus, et levi pole. Sõidaks paarsada meetrit edasi, aga juba olin toidu kõrvale õlle libistanud. Läksin moblaga õue ja peale mõningast ringijalutamist leidsin maja ees koha, kus kaks pulka ette keris. Paraku oli nii pime, et ei näinud lugeda pileti infi. Sebisin ühe laterna maast, mille valgusel sai helistatud ja uus kood saadud. Tütar toksis tolle sisse ning saigi check-in tehtud ja pagasi eest makstud. Tähistamiseks korkisin viimase „Castaway“ õlle. Päev lõppes igatepidi positiivse noodiga, sest tütar leidis tooli alt „kadunud“ päiksekad.

Vulkaanidega ei mängita - üleeile kraatris

Kilauea-Iki kraatri põhjast jalutasime läbi 7Dec 2019
Tee heledam joon, tagaplaanil aurav põhikraater

Plaanis oli hakata reisupäevikut postitama, aga elu tegi omad korrektuurid. Honolulus just enne väljalendu lugesin BBC värskelt laekunud uudist Uus-Meremaa vulkaani tragöödia kohta.  Turismigrupp oli kraatris sel ajal kui vulkaan aktiveerus. Momendil tundub, et tegu pigem kuuma auru massiivse eraldumise kui laava purskega, mis ilmselt seletab ka pea olematut hoiatust. Purskele tavaliselt eelnevat olulist maavärinate tiheduse ja tugevuse tõusu ei täheldatud. Maavärinad on tänapäeval parim magma liikumise ja võimaliku purske ennustusvahend. Hawaii vulkaanid on pideva jälgimise all, maavärinate infi jagatakse päevade ja nädalate kaupa avalikult koos geoloogide ametliku häiretaseme deklareerimisega. Samas võib aktiveerumine ikkagi suht ootamatult toimuda, pinge pinnases vabaneb suurema maavärinaga, tekitades kuhugi prao, millest surve all gaasid, aur või hullemal juhul laava välja purskab.

Turistid kraatri põhjal mõni moment enne purset.
Kahjuks ei näe neil mingit pääsemsivõimalust.

Lugu puudutas mind kübeke lähemalt kui paljusid teisi, sest puhkust veetsin viimase nädala jooksul sõna otseses mõttes ühel maailma suurimal ja samal ajal aktiivseimal vulkaanil magades ning ringi hulkudes. Hawaii suur saar nimelt pole miskit muud kui megavulkaan, millel mitu kaldeerat, kraatrit ja lugematu hulk pisemaid koonusi, auke ja pragusid, kust auru, gaase ja laavat võib välja pursata. Suurem aktiivsus saare lõunaosas, kus alles eelmine aasta märkimisväärne laavavool aset leidis. Hawaii asub niinimetatud Hot Spoti kohal, mistõttu pursked enamasti rahulikuma iseloomuga. Laava on nii vedel ja kuum, et voolab suht rahulikult kraatrist välja.

 Ülalolev video on lingitud BBC veebihelt

Plahvatuslikud pursked toimuvad suuremalt jaolt maakoorelaamade kokkupuutekohtadel kus laava viskoossem ja potensiaatsed surved tugevamad. Samas on ka Yellowstone Hot Spot vulkaan, mille pursked pea alati katastroofiliselt plahvatuslikku laadi. Sealseks eripäraks asjaolu, et Hot Spot on mandriplaadi all ja katastroofilise purske põhjustab kaldeera kollapseerumine. Samas ei maksa unustada, et vulkaanid käituvad vahel ettearvamatult. Kilauea vulkaani kaldeera Halemaumau kraatrisse on tekkinud kuumaveejärv, mille puhul tegu potensiaalse plahvatusohuga. https://www.nps.gov/havo/planyourvisit/lava2.htm

Rada Kilauea-Iki kraatri äärel

Tütrega Kilauea vulkaani kaldeera äärel jalutades arutasime selle üle, mis juhtuks kui vulkaan aktiveeruks. Suure tõenäosusega ei jõuaks miskit ette võtta. Olime parasjagu rahulikuma osa paksu metsa kasvanud kraatri äärel oleval rajal. Vihmamets nii tihe, et võimatu rohkem kui mõni meeter sisse joosta, mingilgi kiirusel edasi liikumisest rääkimata. Kaldeera aktiivsemas osas tuhiseb pragudest auru, maavärina korral kardetavasti kukuks massiivsed kaljulahmakad mitusada meetrit alla kaldeerasse. Praeguseks pole jõutud mitmeid teesid taastada, mis eelmise aasta pursete ja maavärinate tagajärjel kannatada said. Mõnes mõttes on enamuse suuremate looduskatastroofidega nagu vulkaanipurse, maavärin, tsunami, suur metsatulekahju, ... olukord sihuke, et suurt miskit pole teha kui asud valel ajal vales kohas.