Sunday, October 2, 2022

Lääst Blääst ja särinal elamine

Nii nimetati Toronto Eesti majaga hüvastijätmise pidu. Rahvast oli murdu (üle 600 pileti müüdud), läksime meiegi terve perega kohale. Aktus, ansamblid, tantsimine, vanade sõpradega kohtumised (mul paraku neid siin suurt pole, aga sellest hiljem), joogid, söögid, ... Käisime hulkusime lastega terve maja ruumid ja igasugu peiduurkad läbi, mille eksistentist varem polnud aimugi.

Laas Leivat puldis - sündinud kõnemees!

Tõele au andes lootsin üritusest enamat, tegelt ei teagi täpselt mida. Sain paari sugulasega kokku, mis oli iseenesest tore, polnud neid aastaid näinud. Niisama tuttavatega vahetasin tervitusi ja arendasin lühikesi vestlusi. Ostsin kahekümne dollari eest kolm joogikupongi, esimese eest õlts, teine läks gin ja tonic alla, kolmas "Rolling Estonian" kokteil. Mahavisatud raha, ilma sõpradeta pole ikka pidu.

Andres Raudsepp ja "Mehhiko bänd"

Kaasaga metroo poole kõmpides tuli paras masendus peale. Mida kuradit ma siin Kanadas teen, viimased paar aastat kulgeb elu üksluiselt ja igavalt nagu vaevu hingitsev küünal - säraküünalt tahab mu iseloom! Ainsad veidigi toredamad momendid on reisud, matkad, suusatamine, rattasõidud, ... Tahaks kellegiga koos möllata, paraku olen viimane aasta enamasti üksi ette võtnud. Lapsed liiga suured, neil palju lõbusam oma sõpradega. Kaasa ei saa jala pärast suusatada ja matkaminegi pole soovitav. Selliseid sõpru siin õieti pole kellega koos käia: kes vanaks jäänud, kes paksuks läinud, kas niisama ei viitsi, ... armukest kah nagu imelik võtta, liiga palju potensiaalset tüli😜

Tütred lasketiiru seina ääres

Nooremana sai siinse kambaga koos aega viidetud, üksteisel külas käidud, grilliõhtuid tehtud, õltsi rüübatud ja lobisetud. Koroonaga tuli auk sisse ja ei paista, et traditsioon taastuks, rahvas enam suurt viitsi. Enne sai vabadel nädalavahetustel aias ja maja juures nokitsetud, nüüd on igasugune entusiasm kadunud - maja läheb tulevikus tütrele, mis ma rabelen, las tema teeb oma tahtmise järgi. Tuju võttis ka ära asjaolu, et mõningaid ümberkorraldusi tehti ilma minuga kooskõlastamata. Tänagi läksin aeda, vaatasin ringi ja istusin lihtsalt lamamistooli lugema. Samas kummaline, et Eestis on mul endiselt entusiasmi õunapuid lõikuda, vaarikaid rohida, puid maha võtta, maja juures askeldada ... juured ikka seal, võõramaa mullas lihtsalt hingitsen.

Melodramaatiliseks minnes on Eesti puhkus veel jäänud, mis elule mõtte annab😁 Sealsed lapsepõlvesõbrad on jäänud endiseks ja valmis ikka saunaõhtuid, pidusid ja igasugu hulle üritusi ette võtma. Siinsed inimesed liiga igavad ja alalhoidlikud, nagu kogu see arenenud riikide sotsiaaltoetuste süsteem. Olen veel liiga "noor" ja jõudu täis niisama alalhoidlikult golfi mängimiseks, keegli veeretamiseks või muudeks penskarite tegevuseks. Küll 80'selt jõuan, praegu kuni kere jaksab tahan mägedes ronida, sukeldumas käia, kiirelt suuskadel kihutada ... - aga mitte üksi. Mingitesse kohalike klubidesse ei viitsi ka minna. 

Järgmise aasta suvepuhkuseni on veel 8 pikka kuud😒 Aasta lõpus võiks tegelt nooreks penskariks hakata, paraku vastutalve kojujäämine ei tee elu lõbusamaks. Nii palju kui jaksan suusatada saan niikuinii töö juurest vabu päevi võtta ja mis ma ikka niisama istun jalad seinal. Peab mingi hea plaani välja mõtlema, kuidas elu uuesti täie leegiga lõõmama panna! Õnneks terve talv aega plaanida👌

Saturday, October 1, 2022

Sügisene suplus

    Koko tegeleb oma lemmikhobi veest kivide koukimisega, Sushi lebotab vette

Nagu eilses postituses kirjutasin lasin reedel tuumasõja hirmus linnast jalga ja läksin metsa matkama - pool eelmisest lausest nali, eks ise mõelge milline pool😉 Septembri viimase päeva ilm oli ilus ja suht soe, nõks alla 20 soojakraadi. Veetemperatuur sama, nagu videolt võite näha lasi kutsik end kõhuli vette. Olin ujukad kaasa võtnud aga vette siiski ei läinud, tuul jahedavõitu ja põhi libedaid kive täis. Eelmine talv ja suvised tormid on rannajoont ja kaldaäärset põhja kardinaalselt muutnud.

Murumunad
Kanada vahtraleht


Kivikuningas

Rannas lugesin jää ja Gröönimaa teemalist raamatut. Koerad tuterdasid ja nuuskisid ringi, vahepeal kaevasid kive kaldaäärses vees enne kui väsisid ja viskasid liiva peale siruli. Kaua ei kannatanud niisama päikese käes istuda, loomad rihma otsa ja metsa hulkuma. Kui loomad peavad üldjuhul rihma otasas olema siis metsarajal lasen nad lahti, pole muret et kaduma läheks või metsloomi üritaks püüdma minna.

Hoiatus teed ületavate elukate teemal

Muretsesin veidi Koko pärast aga too pidas kümnekildise matka üllatavalt hästi vastu, suht kerge sörgiga liikus. Ainult rannas lahtiste kivide vahel kippus koperdama. Sushi lippas nagu kutsikas edasi tagasi. Matkalt tagasi jõudes andsin koertele autasuks viinereid, koeratoitu polnud kaasas, elukad muidugi rõõmustsid. Viinerid siinmaal on ikka üks rämps nagu võisin jällekord veenduda, isegi kallimad juustuga maitsestatud firmakad jäävad koertele. Rannas lugesin veel veidi kuni silm vajus kinni, tukkusin pool tunnikest vaikse lainete sahina saatel kaabu silmadel. Koduteel autos magasid väsinud ja õnnelikud koerad kogu tee.

Kutsad rannal jooksmas


Thursday, September 29, 2022

Armageddon

Hullu käitumist on raske ette ennustada, sest see ei allu tavaloogikale. Sama probleem miks psühhopaatidest sarimõrvareid raske kinni püüda - tavakodanikul pea võimatu nende mõttemaailma sisse tungida.

Olukord hoopis hirmutav kui riigi juhtkond kollektiivselt segi pööranud. Ainus võrdlusmoment lähiajaloost Hitleri Saksamaa.

Pulli mõttes üritan ennustada lähipäevade sündmusi, kui mööda panen siis hea vabandus, et ei suuda maniakkide maailma sisse elada, kui täppi läheb ... pange mind igaks juhuks puuri😜

Esimene samm polegi ennustus, sest sisuliselt see juba välja kuulutatud:

Homme 30 Okt kell 15:00 kuulutab P Ukraina neli oblastit venemaa osadeks.

Tähtis saab olema hoopiski lisanduv ultimaatum:

Astuda läbirääkimistesse ja peatada sõjategevus. Ukrainale antakse loetud päevad aega viia oma väed välja "vene territooriumilt". Vastasel korral ähvardatakse kasutada kõiki "sõjalis-tehnilisi" meetmeid (kaasa arvatud tuumarelvad) "vene territooriumi" vabastamiseks.

Kolmandaid riike ähvardatakse vahele segamise korral tuumalöögiga.

Ei näe mingit võimalust, et Ukraina või lääs läheksid sellisel viisil läbirääkimistele.

Tähtaja möödudes kasutab venemaa taktikalist tuumarelva rünnakul oleva Ukraina relvagrupeeringu vastu (Donbassis), ning korratakse ultimaatumit karmimatel tingimustel. 

Kui lääs jääb molutama ja ei reageeri kiirelt antakse uued löögid nii söjaväe gruppide kui poliitilise ja sõjalise juhtkonna hävitamiseks.

Ainus võimalus sellist stsenaariumi ära hoida on panna Kreml uskuma, et tuumarelva kasutamise korral järgneb USA hävitav rünnak vene poliitilise ja sõjaväe juhtkonna pihta. NATO ei hirmuta, sest too ei jõua reageerida piisavalt kiirelt. Võtmeküsimus: "Kas Lavroviga P'le saadetud privaatne ähvardus piisavalt hirmutav"??? Kardetavasti mitte, muidu poleks ju homsel showl mõtet 

Analüütikud räägivad USA tavarelvastuse kasutamisest, paraku nõuaks see liiga palju ettevalmistusaega. Ainus realistlik kiire vastukäik on USA tuumaraketid, mis tähendab tuumasõda.

Ei saa ka välistada vene ennetavat tuumalööki nii armee kui komandopunktide ja Zelenski ning Reznikovi likvideerimiseks. Pretsedent on olemas: sõda alustati ilma mingi ametliku ettehoiatuse või isegi lavastatud provokatsioonita.

Õige aeg homme hommikul kaugele metsa matkama minna😉


P.S. Lõpetaks positiivse stsenaariumiga alternatiiv reaalsusest: P teatab homme tagasiastumisest ja vene vägede kapituleerumisest, kõne lõppedes sooritab tseremoniaalse enesetapu - unistada ju võib😁

Wednesday, September 28, 2022

Ratsukäik gaasiga

                                   Taani kaitseväe video Nordstreami gaasilekkest 

Rootsi ja Taani seismoloogiateenistused registreerisid erinevatel andmetel kaks või kolm võimast plahvatust enne kui massiivsed mulisevad alad (suurim kilomeetrise läbimõõduga) merepinnale ilmusid. Nagu iga kuriteo puhul kerkib kaks põhiküsimust: miks ja kes, kusjuures miksi lahendamine (motiiv) juhib enamasti üsna kindlalt lahendusele kes.

Paraku pole motiiviga sugugi nii lihtne kui esmapilgul paistab. Nordstream 1 torudes pole gaasi juba mõnda aega pumbatud, Nordstream 2 mitte kunagi ehkki gaas mõlemas surve all sees. Seega kõige loogilisem motiiv: takistada vene gaasi pääsemist Lääne-Euroopasse ei sobi. Venemaa saaks ju lihtsalt kraani omalt poolt kinni keerata. Pealegi on Euroopa niikuinii arvestanud selle talve üle elama ilma idapoolse gaasita. Ei Ukraina ega Lääne poolt poleks mõistlik. Ukraina puhul poleks tulemus lihtsalt riski väärt ja Lääs toimib üldiselt teistsuguste meetoditega.

Kui lihtsad lahendused ei sobi osutub tihtipeale õigeks esmapilgul vähetõenäoline - Vene. Aga mida venemaa saavutaks sellise käiguga??? Natuke kukla kratsimist ja sogane vesi hakkab selginema. Tegelt lausa geniaalne käik, ehkki vaevalt seda õnnestub maailmale maha müüa.

Vene pool süüdistab Ukrainat või USA'd, kes soovisid kõrvaldada gaasi näol eksisteeriva vene Euroopasuunalise manipuleerimishoova. Kui suudaks Euroopat seda uskuma panna väheneks soov Ukrainat abistada ja süveneksid lõhed Euroopa riikide vahel. Valitsused ei lähe liimile, kuid nagu ammu teada on teatud ühiskonnakihte lihtne lollitada. Ma poleks üllatunud kui nii Ameerikas kui Euroopas teada-tuntud Kremli agenda ajajad juba homme selle või mõne sarnase versiooni üles võtavad.

Lääne valitsused saavad ilmselt suht kiirelt aru, et plahvatuste taga oli venemaa. Kremli saadetud signaali sisu: vaadake mis me oleme võimelised tegema, teie äsja avatud Norra gaasitorustik (ega ka mitmed teised) pole sugugi turvalisemad. Kui tahame, jätame ikkagi suht lihtsate käikudega Euroopa külma kätte, vaevalt te gaasitoru õhkulaskmise peale meile otseselt sõja kuulutate, eriti kui meie ähvardame tuumarelvaga.

Lisaks muidugi sobib ideaalselt sisetarbimiseks: kollektiivne Lääs ja Ukraina on hakanud meie taristut hävitama, seega on õigus teha vastukäik ja nende torud õhku lasta. Lisab ka mugavalt põhjendust sõjaolukorra välja kuulutamisele, mida ilmselt niikuinii tõsiselt kaalutakse. Niipea kui Ukraina oblastid on venemaa osadeks nimetatud kuulutatakse ametlikult välja sõda ja täielik mobilisatsioon, et "vabastada" "põlised" vene alad. Ilmselt loodetakse inimmassi jõule, kuna töökorras rauda neile suurt toetuseks kaasa anda pole. Kui enne arvasin kuumaks minevat enne aastavahetust või alles järgmisel kevadel siis praegu jääb mulje, et lähimate paari kolme nädala jooksul toimuvad murdelised sündmused. Kreml on sõjatandri arengutest paanikas ja hakkab kasutama meeleheitlikke võtteid. Õrn lootus osalise mobilisatsiooni läbikukkumisele, mis võiks sõjaseisukorra ja täismopi väljakuulutamist revolutsiooni kartuses ära hoida.

Elame näeme kas Halloweeni ajal istuvad uste ees plastikust luukered või ehtsad ehkki mõnevõrra radioktiivsed😜

Monday, September 26, 2022

Banaanipuud Torontos

Pika nädalavahetuse sissejuhatuseks läksime kolmekesi koertega kohalikku High Parki jalutama. Naispere askeldas noorema tütre elamise ümberkorraldamisega, ei hakanud end sinna vahele toppima, koerad on palju leplikumad😁 Tavaliselt lähen autoga kuid seekord otsustasin kaasa soovitusel metroo kasuks, jääb ära närvesööv parkimise otsimine ja kella kontrollimine, et trahvi ei saaks. Koertel oli esimest korda metroosse minna, Kokol kama kaks aga Sushist võis ette aimata probleemi. Juba automaatselt avanevad uksed ehmatasid kutsikat, elukas surus otsustavalt kõik neli jalga vastu ja keeldus edasi minemast. Õnneks on metroo põrand klaassiledateks lihvitud graniitplaatidest, kuts lohises väikese vaevaga järgi.

Sain mõningate kõõrdpilkude osaliseks, mitte just tavaline pilt: üks koer jalutab õnnelikult kõrval ja nuusib uusi lõhnu, teine lohiseb taga nagu mänguasi. Õnneks Sushi ei teinud mingit häält. Trepi juurde jõudes olin sunnitud ta sülle krabama, muidu oleks lihtsalt alla veerenud. Perroonil maha pannes jäi loom hirmunult harkisjalu seisma ja keeldus rongi peale minemast, mis ikka lohistasin ta sinnagi. Vagunis võtsin kutsika sülle, too surus end minu vastu ja värises. Rahunes alles siis kui jõudsime vahepeal maa peale ja aknast paistis pimeduse asemel maju ning puid mööda vuhisemas.

High Parki jaamas läksime maha, panin looma perroonile ja otsustasin vaadata mis saab. Veidi seisis paigal, nähes et suundume ülesviiva trepi poole, otsustas kaasa tulla. Liikus õige ettevaatlikult, kümne sammu kaupa, aga vähemalt liikus. Iga kord kui seisma jäi ootasime kannatlikult kuni võttis julguse kokku ja astus järgmised sammud. Metroost välja saamine võttis kolm korda rohkem aega kui normaalselt, loodetavasti koer sai suuremast hirmust üle.

Marjad väänkasvu otsas

Pargis oli koertel igati tore, hullult uusi radasid ja lõhnu. Viisin nad miniloomaaeda, kus vaatasid kitsi, biisonit ja jaanalinde. Kõige kummalisemaks osutusid keset muruplatsi kasvavad banaanipuud. Talve need kindlasti üle ei ela, ju olid kevadel pulli mõttes suht suurtena maha istutatud, nii kiiresti nad ju ometigi ei kasva. Kokku sai veidi alla kahe tunni jalutada, mistõttu tagasisõidupilet metrool tasuta. Koerte eest ei pea niikuinii maksma ja mingit suukorvi kohustust meil ka pole. Seekord oli Sushi juba julgem ja peale paari pausi tuli vabatahtlikult kaasa, vagunis hüppas minu kõrvale tooli peale.

Kaheliitrises potsikus

Kodus korjasin kõik sidrunväändiku marjad, sest järgmiseks kolmeks päevaks ennustas vihma ja eelnevast kogemusest tean, et valmis marjad lähevad veidi pikemalt niiskes olles kiirelt hallitama. Neist saab maru maitsvat teed, segan lihtsalt suhkruga nagu toormoosiks. Väga tugevalt ei tohi purustada, et seemned katki ei läheks, need annavad muidu tugeva vaigumaitse. Marjad tugevalt happelised ja omapäraselt eksootilise maitsega kui kuuma vee sisse lusikatäis toormoosi panna. Mulle väga meeldivad. Kasvavad ka Eestis vägagi edukalt. Lisaks marjadele kasutatakse lehti ja vääte tee keetmiseks, lihtsalt kauem vaja leotada. Maitse siis hoopis teistsugune meeldiv ja aromaatiline, tee ise kuldkollane. Küpseid kiwisid on praegu iga päev alles kõhutäie jagu, nädala paari pärast peaks saama korjama hakata.

va banque

Viimaste päevade sündmusi vaadates jääb mulje, et idanaabri diktaator otsustas panga peale minna. Kuulutati välja just äsja edasilükatud referendumid ja "osaline"mobilisatsioon ning ähvardati uuesti tuumarelvaga. Mõttekäik on ilmselt suht lihtne ja sirgjooneline: teeme "referendumid", liidame neli Ukraina oblastit venemaaga ja siis teatame, et vene territooriumi ründamise korral kasutame "enesekaitseks" tuumarelva.

Sellise stsenaariumiga lõikab Kreml igasugused võimalused läbirääkimisteks, sest on selge, et Ukraina ei kavatse enda territooriume loovutada ja samas ei võta ka vene tuumarelvaga hirmutamist tõsiselt. Nad on korduvalt õigusega rünnanud nii Krimmi kui vene piiriäärseid alasid droonide, rakettide ja suurtükitulega, mingit erilist reaktsiooni pole järgnenud.

Miks nii äkki selline käik tehti, eks ikka seepärast, et tavasõjavägi on osutunud üllatavalt hambutuks. Maailma "tugevuselt teine" sõjavägi on loovutanud strateegilise initsiatiivi maailma tugevuselt kahekümne teisele riigile. Küllap võtsid kindralid lõpuks julguse kokku ja teatasid, et olemasoleva sõjaväega pole võimalik rinnet hoida. Kui täiendust ei saa langeb peagi Herson või Lugansk või murravad ukrainlased Aasovi mere äärde poolitades vene väekontingendi.

Mobilisatsiooniga loodetakse esiteks rinnet stabiliseerida ja võimaluse korral eelnimetatud oblastid okupeerida. Paraku on suht kahtlane kas ja kuivõrd see õnnestub. Esiteks varustus: juba praeguse armee varustamisega on probleemid, ladudest tuuakse välja aegunud nõuka aegne raud, mida just kõige paremini pole hoitud. Teiseks väljaõpe, mida ei jõuta anda kui soov kiirelt auke kinni toppima hakata. Kolmandaks mobiliseeritava kontingendi moraal, kutseline sõjavägi ja vabatahtlikud on üks asi, sunniviisiliselt kaevikusse sügistalvel kupatatud kahuriliha hoopis teine asi. Suur osa sellest seltskonnast ilmselgelt eelistab võitlemisele vangilangemist ja ülejooksmist. Mäletan veel oma nõuka sõjaväe kadetiaja kogemusest, et üks populaarsemaid jututeemasid kasarmus oli kuidas sõja puhul saaks end kõige efektiivsemalt ja ohutumalt ameeriklastele või sakslastele vangi anda.

Tagasi pealkirja teema juurde. Kui Kreml tõepoolest järgib eelpool kirjeldatud stsenaariumi siis ilmselgelt lootuses, et see hirmutab piisavalt läänt, et nood hakkaks Ukrainale survet avaldama. Olukorra muudab ebastabiilseks asjaolu, et mõlemad näevad teist poolt bluffimas. Venemaa kasutab tuumapommi ainult juhul kui on üsna kindel, et lääs seda tema vastu ei kasuta, ega Kremliski kõik enesetapjad pole. Kolmanda maailmasõja vältimiseks peab Lääs suutma veenda venemaa juhtkonda tuumarelvaga tulevas poliitilist ja sõjaväelist juhtkonda hävitavas vastulöögis. Suure tõenäosusega näeme enne aasta lõppu kas NATO liitlastel on piisavat poliitilist tarkust, ühtsust ja otsustavust.

Miks läks Kremli kaak panga peale, eks ikka selle pärast, et mõistis lõpuks olukorra kriitilisust. Sõja kaotamine tähendab talle kindlat võimust, elust ja mis peamine surematust kuulsusest ilma jäämist. Sõja põhjuseks oli ju tema soov kirjutada enda nimi ajalukku kui üks vene suurtest valitsejatest. Tal on kokku varastatud kõik materiaalne mida hing ihaldab, kogu võim mis venes võimalik, aga saades seitsekümmend ja mõistes oma surelikkust tahab tüüp ka igavest kuulsust. Sõda niisama kaotades kaotab ta kõik, ajalooraamatutes saab olema kõrvuti Saddam Husseini, Gaddafi ja Ceausescuga. Tuumasõda valla päästes saab kindlasti ajalukku ka kaotuse puhul selliste kuulsuste kõrvale nagu Hitler, Stalin, Pol Poth, Mao, Caligula, ... Põrgus koht kõikse kuumemas katlas broneeritud.

Thursday, September 22, 2022

Amatöör arboristid

Zoomitult samas
Kolmeharuline lepp, tütar tipus

See postitus on ammusest ajast suvel kui veel kodumaal viibisin. Eelmine aasta sai suures koguses (ehkki mitte piisavalt) õunapuu oksi lõigatud, see suvi pidin asuma suvilas suurte puude kallale, mis kippusid endast majale ja naabri autole ohtu kujutama. Kümmekond aastat tagasi sai pirakate leppade tipud maha võetud, kuid vahepeal toimus vägev juurdekasv. Naaber oli kutsunud ametliku arboristi. Tema väite peale, et odavalt sai - vaid 70 - 100 euri puu noogutasin kaasa aga sisimas pööritasin silmi. Mis mõttes, minu plaanitud 5 puud läheks koos maksudega viis sotti. Loomulikult teen ise, esiteks olen ihnuskoi aga lisaks meeldib kõrgetes kohtades turnida, paneb vanainimesel vere käima. Pealegi sattus tütar vaimustusse kui kuulis, et saab puu otsa ronida😁

                            Kolmeharulise pügamine, ärge teie nii tehke😜

Esiteks läksin maja juures oleva kolmiku kallale. Seal suht lihtne lõigata, sest kolm suurt tüve nii koos, et ühe pealt sai teisi saagida. Kasutasin elektrisaagi kuna bensukat polnud, juhtme kaasa vedamine veidi tülikas aga saag ise hästi kerge. Üles saamine polnud just lihtsamate killast, vahepeal polnud poolteist meetrit ühtki oksa. Netist arboristi ronimisvarustust vaadates tundus see ülehinnatud olevat kui vaid kord kümne aasta jooksul vaja läheb. Kui oksi pole tuleb ise teha, garaazhi alt suuri naelu otsides jäid metallist prussikinnitus nurgikud silma - ideaalsed jalatoed. Natukese ajaga sai neli jalatuge tüve külge naelutatud, mugav ronimistee valmis - insener leiab alati lahenduse.

                           Vaade ümbruskonnale kolmeharulise lepa otsast

Seon allatõmbamiseks nööri puu külge

Jäme nöör ümber keha, et üles jõudes oleks lihtne saag ja pikendusjuhe järgi sikutada. Tipus oli ikka õige kõrge, alt tundus oluliselt madalam kogu asi. Igaathes esimene päev kulus ettevalmistamisele ja katseks ühe haru saagimisele. Järgmine päev tulid tütred kaasa, saime kõik rohkelt ronimise ja saagimise lõbu. Pilte ja filmi tegime nii ülevalt kui alt. Õhtupoole käisime rannas, põletasime lõket ja küpsetasime vorste. Kaks suuremat ja problemaatilisemat puud jäid järgmiseks korraks.

Üks neist kasvas otse väravas, üle 20 meetrise lepa oksi ja latva tuli ettevaatlikult pügada, sest nii maja lähedal. Auto parkisin eemale, et mõni oks kogemata katusele ei kukuks. Kui parasjagu kõige tipus jalgadega kinni hoides ja ühe käega mootorsaega küünitades kaugele ulatuvat pirakat oksa saagisin jäi naaber vaatama. 

Väravaäärne puu, arboristihakatise leiate?

Sul ikka ohutusvahendid on??? No muidugi vastasin, kaks õlut julgestuseks rinnus ja teravad varbaküüned😁 Tüüp ainult vangutas pead, pidas mind ilmselt hullunud enesetapjaks. Tegelt muidugi miskit ohtlikku ette ei võtnud, ehkki alt vaadates võis selline mulje jääda. Vaid üks kord kadus ronides jala alt ootamatult kõdunenud oks. Kuna ronides peab alati kolm toetuspunkti olema jäin lihtsalt kätega rippuma ja käisin matsti rinnaga vastu tüve.

Kui ise väsisin läks tütar üles ja lõpetas töö. Tema pärast polnud vaja muretseda, plika on ju tegelenud boulderdamisega ja teab mis teeb. Vahe ainult selles, et seinal pole riskimomenti, kui kukudki siis paksu mati peale. Viimaseks ettevõtmiseks jäi suure metsaaluse lepa täies koosseisus maha võtmine. Oli teine hakanud vanaema 40 aasta eest istutatud seedrit liialt varjama. Jällegi tagusin jalatoed külge, et üles saada. Oksi pidin seepärast maha võtma, et puu kukkudes liialt seedrit ei rüüstaks. Kinnitasin ka pika köie üles, millega puud õiges suunas pikali tõmmata.

Tütar sama puu tipus turnimas

Kõigepealt saagisin suure hamba soovitava kukkumise suunas, siis läksin ise köiest sikutama ja andsin tütrele austava ülesande puu teiselt poolt läbi saagides langetada. Hoiatasin, et niipea kui hakkab liikuma tõmbaks sae välja ja laseks jalga, kui saag peaks kinni jääma ärgu muretsegu, jooksku minema. Teise plika panime ohutusse kohta ajaloolist momenti videole jäädvustama. Tüve saagimine võttis ootamatult palju aega, puu liiga heas tasakaalu asendis. Sikutasin ja sikutasin, vahepeal juba tahtsin vaatama minna mis toimub kui kostis esimene kerge raksatus ja tundsin, et köis hakkab järgi andma. Tütar pani plehku mina sikutasin puud pool sekundit enda poole ja kihutasin siis risti kukkumise suunaga metsa. Mõlemad olime omale "põgenemistee" eelnevalt ette valmistanud, et viimasel momendil mõne oksa peale ei komistaks või segadusse ei satuks.

Puu tuli hirmsa ragina ja mürtsuga maha, pea täpselt sinna kuhu tahtsin, ainult üks vana ploomipuu sai veidi räsida. Noorem tütar sai kõik kenasti filmi peale. Laasisin suuremad oksad ära aga tüvega ei viitsinud jamada, seda saan järgmine suvi jupitada paraja pikkusega palkideks lõkke ääres istumiseks. Ongi kergem ja kuivem, puu jäi nimelt kenasti kahe oksahunniku peale meetri jagu maapinast kõrgemale. Igavene lahe metsamehe töö, äkki pensile minnes hakkangi hobiarboristiks seni kui ronida jaksan ja meeldib😜

                           Nii pirakat puud pole me kumbki enne langetanud.

Monday, September 19, 2022

Ukraina ja Rootsi, mõlemad sini-kollased

Canada valitsus võttis vastu otsuse riigipea (Briti kuninganna nimelt on Canada riigipea) surma ja matuse puhul anda kodanikele vaba päev leinamiseks. Mulle sobib, vaba täies ulatuses tasustatud päeva olen valmis vastu võtma igal suvalisel põhjusel, kahju et siin oktoobri revolutsiooni aastapäeva ei tähistata😜 Kannatamatult ootan millal idanaabri diktaatori päevad loetud saavad, selleks puhuks kavatsen ise töölt vaba päeva võtta kui riiklikult ei peaks antama ja sõprade keskis vägeva peo shampuse ning ilutulestikuga maha pidada💥 

Nädalavahetusel toimus igati sobivalt iga-aastane Ukraina festival. Miskit muud targemat teha polnud, läksime kohale. Bloor, üks ida-lääne suunalistest peatänavatest nii kildi ulatuses suht meie lähedal liikluseks suletud. Üritus ise tüüpiline tänavapidu nagu neid suvel pea iga nädalavahetus Torontos kusagil toimub. Seekord seoses sõjaga muidugi tähelepanuäratavam kui muidu. Bändid, toidu ja joogi telgid, tänavamüüjad, igatsorti lõbustused, nagu mini tivoli. Minu lootus mõne puruks lastud vene tanki taustal selfi teha ei täitunud, ukrainlased polnud viitsinud nii kaugelt rauda kohale vedada.

Pühapäeval käisime noorema tütre juures korteris veidi aitamas üht kui teist sättida. Tegin talle magamistoa ukse sisse kassiaugu, et plika ei peaks kogu aeg öösel ust avamas käima kui kiisudel soov välja-sisse käia. Kassid algul võõrastasid, suurem togis käpaga, nuuskis ja uuris enne kui julges läbi pugeda. Pisemat pidi maiusega meelitama ja paar esimest korda käsitsi läbi toppima aga täna olla mõlemad iseseisvalt käinud. Uks muideks ilus kuid igavene haltuura, kahelt poolt liistude peale löödud vormitud soome papp. Köögikapi ukse hinge keerasin kinni nohisedes, et sellega saaksid küll ise hakkama. Teadagi need IKEA reguleeritavad hinged, googeldama oleks pidanud kui kohe ära ei jaganud. Samas polnud tal õige otsikuga kruvikeerajat.

Jooksmisega läheb normaalselt, reedel esimest korda kilomeeter alla nelja minuti (3:58) ja selleks oli veel seitsme kildi distantsi viimane kilomeeter. Keskmine tempo kujunes ka päris viisakaks 4:31 km peale. Ainult viiekat pole see aasta veel alla 22:30 jooksnud. Kümps paar korda napilt alla 48 minuti. Rattaga pole suvel rohkem sõitnud kui mõned korrad niisama tuuritanud ja poes või raamatukogus käinud. Üksi igav ja tütar ei taha oma vana rattaga kaasa tulla, otsib praegu endale uut. Raamatukogust tõin paar populaarteaduslikku ja kergemaks lugemiseks Grishami "Sooley" - täitsa hea ajuvaba lugu oli, tüüp oskab pea igal teemal nii kirjutada nii, et tahad lõpuni lugeda. Lisaks raamatud samblikest, mineraalidest, parasvöötme ürgmetsast ja Arktikast.

Kaasa näitas ühe rootslanna videot (tal neid hulgi) sealses looduses elamisest. Hästi mõnus vaatamine, lausa teraapia😆 Tuletas elavalt "vana head Rootsi aega" meelde - seda meie noorepõlve Rootsi-aega mitte toda ajaloolist Põhjasõja eelset😉 Vat sellist elu hakkan elama kui pensile lähen!

Monday, September 12, 2022

Hunta

Nii Harkivi kui Hersoni oblastite rindesündmusi ja vene momendi võimekust vaadates (reserve õieti enam pole) tekib tunne, et õudne lõpp hakkab lähenema. Võimalik, et palju kiiremini kui keegi oodata oskab. Viimaks on ka venemaal hakanud rahvale läbi televisiooni kohale jõudma: erioperatsioon ikka päris plaanipäraselt ei käi, mis iganes ametlikud uudised ja Peskov väidavad. Mida rohkem desertööre ja lepingu üles öelnud vabatahtlikke tegasi üle piiri kodudesse põgeneb, seda rohkem levib infot ka rohujuure tasandil.

Muidu osavalt manipuleeriv Kremli pealik on viimasel ajal teinud mitmeid vigasid, kuid kõige tõsisemaks kindlasti sõjaväe juhtkonna välja vihastamine. Ülemjuhataja annab tehniliselt võimatud ülesanded täitmiseks ja süüdistab siis kindraleid kui sõjavägi armetult põrub. Hullem veel: tüüp mõtleb nagu Hitler omal ajal, et on sõjaline geenius ja liigutab rindel väegrupeeringuid. Keegi muidugi ei julge vastu vaielda kui ei taha kohast ilma jääda või aknast alla kukkuda. Vene süsteemis hinnatakse kuulekust mitte initsiatiivi ja oma peaga mõtlemist. Kui täidad ülemuse käsku ja läheb halvasti ei juhtu midagi hullu, ülemus ju niikuinii oma viga ei tunnista ja ebaõnnestumine aetakse tavaliselt nelja aastaaja või NATO kaela.

                            Ülevaade olukorrast venemaa pilgu läbi :D

Eelmisel vene julgeolekunõukogu kohtumisel olla räägitud enamus ajast kõigest muust kui sõjast, alles lõpus ühendati ka rindel olev kindral videolingiga nõupidamisele. Täpsemat infi pole, kuid paremini informeeritud allikad väidavad, et kindral saatis Vladi peale pika monoloogi kuulamist nahhui. Eilseks planeeritud kohtumise väejuhatusega jättis ülemjuhataja ära ja põrutas hoopis suvilasse. Peskov soovitas ajakirjanikel rindeuudiste kohta aru pärida kindralstaabilt mitte Kremlilt.

Ega kõik vene kindralstaabi kõrgemad sõjaväelased lollid ole, nad saavad selgelt aru, kes läbikukkumiste peasüüdlane. Paraku peab sõjaväelane käsku (ka lolli) täitma, seda tambitakse juba utshebkast alates kirsaga tagumiku kaudu ajudesse. Au pihta käib kui sind süüdistatakse alusetult teiste tehtud vigades. Mistõttu ma ei kahtlegi, et justnimelt nii kõrgemate sõjaväelaste kui ka keskastme polkovnikute hulgas käärib rahulolematus ja idanevad mõtted, et katastroofi ärahoidmiseks on ainsaks lahenduseks võimu enda kätte võtmine.

Sütikuks võib kujuneda järgmine suurem sõjaline lüüasaamine. Dnepri läänekalda langemine, Ukraina läbimurre Melitopoli kaudu mere äärde Berdjanskisse või hoopis läbi Luganski Donbassi grupeeringu seljataha. Juba praegu on näha ka esimesi avaliku rahulolematuse märke rahva seas: linnanõukogude pöördumised, vestlussaated telekas, milbloggerite sõim armee juhtkonna ja ülemjuhataja aadressil. Ei maksa oodata rahvaülestõusu nagu 1905, pigem sõjaväelise hunta võimuletulekut. Loosungiks "Venemaa päästmine", rahva hulgas kahtlemata esialgu populaarne, edasine toetus sõltub tegevusest.

Sõjaväelaste puhul on loomulikult oodata konflikti eskaleerimist üldmobilisatsiooni ja/või massihävitusrelvade kasutusele võtuga. Nii nagu Vova ei saa endale lubada lüüasaamist rindel nii ei saa seda lubada ka hunta, kes militaarsete loosungitega võimule tuleb. Kui Kremlit toetab FSB (peale märtsikuist rappida saamist mitte eriti entusiastlikult) siis sõjaväe seljataga on pigem võimekamgi GRU. Võimu ülevõtmine käib ilmselt äärmiselt kiiresti ja suht väikese vägivallaga, VV nimel pole ka rosgvardija valmis föderaalvägede vastu astuma ja surema. Kodusõda ei tule, küll aga võib viimane klassikaline impeerium laguneda õige mitmeks eraldiseisvaks osaks.

Paraku kaotab Venemaa sõja niikuinii. Erinevalt Saksamaast, kellel oli teise maailmasõja eel vaieldamatult parim sõjavägi, moodsaim sõjatehnika ja mitmed tugevad liitlased pole Venemaal ühtegi tõsiseltvõetavat liitlast ning sõjavägi kujutab endast eelmise sajandi tehnikat kasutavat suht väikesearvulist viletsa väljaõppega kampa. Saksamaa võitmiseks kulus üle viie aasta, Venemaa pekstakse porri aasta, pooleteisega. Pikas plaanis võidab sõja majanduslik võimsus: nagu teise maailmasõja saatuse otsustas USA sõttaastumine liitlaste poolel nii määravad ka selle konflikti saatuse USA, Hiina ja Euroopa majandusvõimsus oma sõdureid kasutamata. USA ja Euroopa on Ukraina poolel, Hiina ootab rahulikult varjus ja võtab peale sõja lõppu vähem või rohkem varjatult üle Siberi koos maavaradega, mida neil hädasti tarvis.

Ma väga ei imestaks kui järgmise aasta suvepuhkust saaks Ukraina terviseks kohalikku odavat ja head shampust juues Krimmis veeta ;)

P.S. Ikka veel on raske aduda, et asume maailmaajaloo pöördepunkti vahetus läheduses, vähemalt sama olulises kui aastal 1991 äkki isegi 1918 või 1945 aastaga samas kategoorias!

Sunday, September 11, 2022

Aiast, ilmast ja koertest

Kiwid valmimas

Kuts noppis viinamarjatomati
Nädalavahetus oli palav aga sellele vaatamata käisin jooksmas ja täna hommikul 7 ajal lippasin isegi kümneka 21 kraadise sooja ning pea 100%'se niiskusega. Muud miskit kui ajas hullult higistama. Õhtul koertega jalutamas hakkas ilm juba mõnusamaks kiskuma. Pirne pugin endiselt nii palju kui jaksan, tee mis tahad, üle 10 päevas ikka ei söö. Seedimise igatahes hoiab vägagi kiireloomulisena😜 Tomateid saab samuti hulgaliselt konsumeeritud, värsked oma aia omad ikka üle kõige pipra, soola ja minu segatud kastega (hapukoor, majonees, natuke mädarõigast). Tööle võtan muu toidu kõrvale iga päev kausitäie tomatisalatit ja viis-kuus pirni kaasa. Muudest aiasaadustest kiwid veel valmis pole aga kui saavad tuleb nii palju, et jaga või polgule.

Tavalised ja ...
... oranzhi rohelisekirjud tomatid.

Tänapäeva Tsushima või hoopis Fredericus?

Ukraina SOF peale Izjumi vabastamist

Lihtsalt ei saa postitamata jätta huvitavat kokkusattumust. Üleeile Ukraina vasturünnaku kulgu kaardil vaadates tuli deja vu tunne peale. Äkki mõistsin, et eriti koha aga ka sündmuste arengu poolest teatavad sarnasused 80 aasta taguse 2 maailmasõja lahingutega Izjumi ruumis - operatsioon "Fredericus". Mitte, et ma oleks sõjaajaloo asjatundja, lihtsalt lugenud Eesti lahinguüksuste sõjateest. Pataljon "Narva" nimelt võttis osa ka Izjumi lahingutest paiknedes Andrejevka külas Izjumi külje all. Paraku ajasin aasta segi - eestlased sõdisid siiski mitte 1942 "Fredericus" operatsiooni ajal vaid 1943 "Izjum-Barvenkovo" ränkades kaitselahingutes.

Igatahes postitasin FB's 8. septembril sõjaajaloo veebilehe lingi tollest lahingust. 10 septembril märkasin twitteris Krossi samateemalist postitust koos kaartidega, mis tõepoolest sarnased. Nagu ta tabavalt märkis siis ehkki mõlemal korral võitsid läänesuunal asunud väed siis erinevalt 1942 aastast said seekord natsid lüüa😜 Samal päeval mainis ka Arestovitsh oma netiesinemises toda operatsiooni. Paistab, et venelased käituvad nagu teada-tuntud anekdoodis, astudes ikka ja jälle sama reha peale olgu nad stalinistid või putinistid. Pealkirja juurde tagasi tulles kipun arvama, et venemaa tulevikule vaadates on sel kaotusel rohkem sarnasust Tsushima kui Fredericusega.



Saturday, September 10, 2022

Sõjakavalus

    Ukraina välkrünnaku edule aitasid kaasa just saabunud A10 ründelennukid

Täna õhtuse seisuga võib suht kindlalt väita, et Ukrainlased mängisid oma piiratud ressurssidega venelased täiega üle. Kes iganes Harkivi vasturünnaku plaani välja mõtles läheb sõjanduse ajalukku, seda hakatakse sõltumata lõpptulemusest tulevikus üle maailma sõjaväeakadeemiates analüüsima. Tänapäeva olukorras on aga kõige müstilisem, et venelased õnge läksid. Pole ju võimalik, et ei nende humint, signint ega satelliitide ja droonide visuaalsed vaatlused ei suutnud Harkivi kandi rünnaku eest ette hoiatada. Ainsa seletusena näen sõjalise juhtkonna, eesotsas ülemjuhatajaga, võimetust ette kujutada Ukraina tõsisemale rünnakule asumise võimalust, eriti olukorras kus lõunarindel juba surutakse.

Kes veel pole aru saanud siis lisan igaks juhuks, et video on tegelt muidugi fake. Samas mõne sekundi olin isegi üllatusest tumm enne kui mõistsin, et tegu naljaga.

Kuidas mulle kogu operatsioon takkajärge (teadagi on takkajärge hea targutada) paistab:

1. Ukraina hakkas varakult ette kuulutama Hersoni piirkonna vastupealetungi. Tundus igati loogiline koht. Küsimärke oleks pidanud tekitama nii avalik reklaam kui algul sildade õhkimata jätmine.

2. Himarsid hakkasid tuld andma alles siis kui vene pool oli mitmed võitlusvõimelisemad üksused idarindelt Drepri läänekaldale viinud. Sildade lõhkumisega täideti kaks eesmärki: varustusteede läbilõikamine ja mis peamine 20000 meheline väekoondis lõksus teispool jõge. Kogu see aeg tegeleti hoolega moonaladude ja juhtimispunktide hävitamisega.

3. Alustati oodatult vastupealetungiga, mis oli mõlema poole jaoks enam-vähem eeldatud intensiivsusega. Vene pool taganes kaitses, Ukrainlased edenesid peale esimese kaitseliini murdmist siin-seal aeglaselt kuid visalt ja pidevalt. Samas mingist otsustavast läbimurdest juttu ei saanud olla. Küll piisas sõjategevusest nii vene tähelepanu hoidmiseks Hersonil kui ka plaanitava referendumi edasilükkamiseks.

4. Täiesti ootamatu rünnak Harkivi kandis. Esialgu vene pool suurt ei muretsenud: Ukrainal pole niikuinii piisavalt jõudu, ilmselt arvati, et tegu pigem petterünnakuga, äärmisel juhul üritusega Balaklia vallutada. Paraku osutus vastas seisvate vene vägede kvaliteet nii madalaks, et Ukraina liikus edasi endalegi ootamatult kiiresti, jõudes paari päevaga Kupjanski lähedale, kus lõikas läbi põhimaantee Izjumi suunas. Venelased kas löödi maha või jooksid laiali - nende segadusest annavad head tunnistust pealtkuulatud sideseansid ja telefonikõned, puruks lastud ja mahajäetud tehnika ning vangide hulk. Kuuldused vene läänerinde juhi kindral Suhhovoi vangilangemisest on ilmselt ekslikud, tegu lihtsalt vapustavalt sarnase alampolkovnikuga.

5. Momendi seisuga paistab olevat põhieesmärgiks Izjumi ümberpiiramine löögiga põhjast piki Oskili reservuaari kallast. Sillad on juba puruks lastud vältimaks rünnakukiilu tiiva ohustamist idapoolt. Kupjansk on suure raudtee ja maanteesõlmena ilmselt sekundaarse tähtsusega eesmärk. Kupjanski sild samuti läinud vältimaks vene reservide toomist linna lääneosa kaitseks. Raudtee siin siiski teispool jõge aga selle kasutamiskõlbmatuks muutmiseks pole vaja minna üle jõe, piisab täiesti roobaste töötlemisest suurtükiväe poolt.

Mis saab edasi, kas suudetakse 1. kaardiväe tankiarmeest, 4. kaardiväe tankidiviisist ja 2. kaardiväe laskurdiviisist koosnev pea 20000 meheline Izjumi grupeering ümber piirata ning hävitada või sundida alla andma. Kui ma varem poleks kuidagi uskunud siis seoses vene sõjaväe juhtkonna käpardlikkusega Ukrainlastel kuldne võimalus. Nii või teisiti, lisaks hoobile vene poole niigi madalale moraalile on ka sõjaplaanidele kõva korrektuur tehtud. Seda oli vaja andmaks nii Ukrainlastele kui lääne toetajatele usku Ukraina võimesse oma alad vabastada.

Seoses Ukrainapoolse infosuluga ja välgukiirusel arenevate sündmuste ning tüüpilise lahingukaosega pole selget pilti mis tegelik seis rindel. Erinevaid kaarte on mitmeid, toon ära kolm huvipakkuvamat. Ukraina aja järgi 10'da hommikul postitatud 9'da lõunaajal põhinevad kaardid võivad olla praeguste sündmuste kiiruse juures täiesti vananenud.

DeepStateMap, Izjumis 3 väeosa

RyBar, vene milbloggerite kaart 


Kõige sensatsioonilisem kaart

Wednesday, August 31, 2022

Augusti viimne päev

Omatehtud pirnismuuti!
Augusti viimane päev käes ja ikka pole jõudnud (viitsinud) oma Eesti puhkuse viimaste nädalate juhtumistest kirjutada. Pole nagu õieti kiire ka olnud, kuid läpaka taga teksti toksimine kuidagi ei ahvatle. Nädalavahetuse lihtsalt lebotasin ja molutasin maha, vabanduseks võiks mainida, et kuum oli - pea 40 kraadi niiskuseindeksiga. Mis inimeseloom sihukese ilmaga muud ikka teeb kui istub aias lamamistoolis ja luristab jääkülma õlut vahepeal netis surfates ning kadedalt Gröönimaa jääliustike vaateid silmitsedes. Pean end vist ikka kokku võtma, muidu jäävad järgmised põlved ilma mu põneva elu kroonikast😜 Järgmiseks tärminiks eesootav pikk nädalavahetus - no vähemalt lubama olen ma kange.

Viimased päevad muudkui vahin Ukraina vasturünnaku tulemusi oodates rindeteateid. Paraku käitub Ukraina pool liialt professionaalselt, ametlikud teated äärmiselt infovaesed ja üldised. Muidugi arusaadav, et detaile ei taheta avaldada ja kui mingi piirkond suudetaksegi vallutada või objekt hävitada siis parem kui tuleb vastasele üllatusena. Loll oleks anda vaenlasele koordinaate kuhu nood oma suurtükiväe löögi saaks koondada. Hägune lootus, et Dnepri läänekallas suudetakse tagasi võtta. Eeldused selleks on loodud pikaajalise ning pideva komandopunktide ja laskemoonaladude (vaata videot😧) hävitamisega. Vene armee puhul suurimaks probleemiks motivatsioon: rünnata ja röövkäigul käia on tore aga kui kaitsesse surutakse tekib kiirelt küsimus, mille kuradi pärast võõral pinnal surra, mida me kaitseme kui keegi meid siin ei salli. Ukraina poolel kodumaa, lähedaste ja vabaduse kaitsemise nimel motivatsiooni kuhjaga kuid tehnikat napib. Vene päritolu otsakorral ja läänest antakse valikuliselt ning näpuotsaga, hea et sedagi.

Kusagil Hersoni oblastis

Videot tasub lõpuni vaadata, kus põhiline puänt!!!

Tuimalt kaardile vaadates jääb mulje, et Ukrainlaste kavalaim käik oleks murda läbi Antonovka silla juurde poolitades nii Vene grupeeringu. Mõlemad pooled jäävad sellisel juhul lõksu, üks Hersoni linna ja teine põhjapoole, piiramisrõngas langeb moraal kiiresti. Praegu olevat vaid esimene kõige nõrgem kaitseliin siin-seal läbi murtud. Asi seegi aga Ukrainlastel oleks vaja paari kolme nädalaga saavutada silmnähtavat edu enne kui sügisvihmad stepi rasketehnikale läbimatuks muudavad. Samas on praegune seis täitsa ulme, kes oleks Veebruari lõpus osanud loota, et venelased Kiievi alt minema pekstud ja kuue kuu pärast surub Ukraina neid lõunas tagasi ning pommitab Krimmi.

Sportlikust vaatevinklist olen kenasti tagasi pildil vaatamata jooksu mõttes palavuse tõttu aasta kõige ebamugavamale kuule. Täna jooksin selle aasta kiireima viieka ja ka tugevaima keskmise tempo, eelmisele aastale jääb siiski veel alla. Augustikuu sada jooksukilomeetrit sai samuti kenasti täis. Ainsaks ebameeldivaks momendiks mu Fitbit Charge 5 pulsikell, mis otsustas ekraanilt pildi eest visata. Päris ära ei surnud, sest mobla äpp näitab, et kell siiski funksib. Paraku ilma kellasihverplaati kasutamata ei saa jooksu algust ega lõppu täpselt fikseerida, samuti ei pane ta rada paika. Patarei, mis muidu nädala välja venitas läheb poole päevaga tühjaks. Proovisin teha restart ja igasugu trikke, miski ei aidanud. Enne kui prügikasti viskan üritan Fitbitilt abi või moraalset kahju korvava kompensatsiooni välja pinnida, no üle aasta peaks sihuke asi ju ikka vastu pidama. Hea, et vana aus Huawei töötab perfektselt, nii ei jää mu jooksud märkimata. 

Käib mõningate kommentaaride kohta😁

Friday, August 12, 2022

Seitsmest ei jätku kuidagi!

Puhkus ja Elu libisevad kiirelt mööda kui pilved Eesti taevas, naudi kuniks jagub!

Jutt on suvepuhkuse nädalatest. Ma ei kujuta ette kuidas on võimalik (või mis mõte) elada kui puhkust aastas vaid 2-3 nädalat, mis ameerikamaal kombeks. Distantsilt objektiivselt vaadates on tegu sulaselge orjusega - pea 50 nädalat virutad keel vestil tööd teha, et saaksid paar-kolm puhata. Isegi põhjamaade vanglates võimaldatakse pikem puhkus😜 Sellest tsüklist saab välja murda vaid ühiskonnale selga pöörates (silla alla või sügavale metsa elama minnes), hõbelusikas suus sündides, üliedukas ja osav aga tark olles või siis penskariks hakates. Viimasel puhul oled muidugi enne rabanud või osav olnud, muidu elamisväärset elatusraha ei jaguks.

Kuts kodus demonstreerimas kuidas penskaripõlve veeta kui enam jaksu pole.

Tõepoolest, mida vanemaks saan seda rohkem olen hakanud oma aega hindama. Mõni ime, jääb ju teist aina vähemaks ja mitte kusagilt juurde ei tule. Istusime lapsepõlvesõbraga saunas ning jõudsime jutu käigus õudsele arusaamisele: nii kaks kolmandikku elust läbi. Viimast järgijäänut peaks täiega nautima kuniks füüsiline vorm ja tervis seda lubavad. Me oleme veel arvestatavas vormis (siinkohal tänud esivanematele kaasaantud geenide eest!), aga kes teab kauaks seda jagub. Enamus klassi ja koolikaaslastest "vanaks jäänud" selle sõna otseses ja ebameeldivas tähenduses - ei jaksa või viitsi miskit põnevat teha, pole lihtsalt huvi või tervist. Hea, et mõttevahetus suht puhkuse alguses toimus, järgijäänud nädalaid sai võimaluste piires täie rinnaga nauditud - hea et mul nooremaid sõpru, kes jaksavad tempot hoida😁

Kuus kilti sujuvalt tõusvas tempos,
7 nädalat ebatervislikku puhkust ei tapnudki vormi.
Peaks hakkama miskit mägimatka planeerima!
 

Blogistada pole just seetõttu jõudnud, et liiga palju muud aktiivset tegutsemist, ei raatsinud raisata aega toas läpaka taga istumisele. Nüüd olen tagasi tööl, vähemalt saan makstud selle aja eest mil näppudega klaviatuuri toksin. Isegi jooksmine jäi viimastel nädalatel unarusse, paar korda kui käisin polnud samm just kõige kergem ja sirgem, pidutsemise väsimus andis tunda. Nüüd juba kolm päeva kaine olnud, eile ja täna hommikujooksud tehtud, üllatavalt palju energiat. Ei teagi kas maks avaldab tänu või lihtsalt ilm soodne. Täna veel ei viitsi aga eks vähehaaval postitan ägedamatest seiklustest jupi kaupa takkajärgi, osadest pean siiski vaikima seoses moraalinormidega, legaalsetel põhjustel või bloggeri community guidelines rikkumise kartuses (juba sain hoiatuse, ei teagi veel mille eest).

P.S. Kommentaariumi teen uuesti vabaks. Puhkuseteemal vaevalt viitsib keegi sappi pritsida ja kui ükskord sõja juurde jõuan peaks Ukraina vasturünnak täies hoos olema, ellujäänud vatnikud piiri poole pagemas.


Tuesday, July 26, 2022

Puhkuse haripunkt - Jetiga Rummus

Issi ja tütar lükatakse kaldast lahti
Tänu jetiomanikust sõbrale tekkis võimalus Rummu karjääris proovida mis tähendab 300 hobujõulise masinaga kihutada. Mul pole kunagi olnud autot nii võimsa mootoriga, isegi kaassõitjana pole sihukeses massinas istunud. Tütred läksid loomulikult väga põnevile.
       Tütar taga, päris põhja gaasi ei pannud aga mootor tegi juba "õiget häält"!

Omanik andis kõigepealt kiire minutilise instruktaazhi: See siin on starterinupp, hoia sekund paar all ja mootor läheb käima. Parema käe all on pisike gaasi käepide nagu jalgratta pidur, hullult tundlik nagu hiljem selgus. Pidurit pole, lihtsalt võta gaas maha, aeglustab kiiresti. Süütevõti tuleb nööriga päästevesti külge kinnitada juhuks kui jetilt maha lendad. Kurvi minnes pead kallutama.

Vanem tütar võeti korraks taha ja sõideti temaga paar näitlikku ringi. Oligi kogu instruktaazh, miks ei võiks autojuhi või motikalubadega sama olla? Sõber astus kaldale, tütar istus ümber juhi kohale, jet lükati kaldast lahti ja oligi valmis. Start, gaas, vesi lendas tagant joana ja eest kahte lehte. Esimesed viis minti võttis ettevaatlikumalt, aga siis hakkas vajutama. Vägev vaadata kuid filmile eriti hästi ei saanud, ohutuse mõttes kimas ta liiga kaugel. Mobla zoomist oli siiski kasu, mõni äge pilt õnnestus saada.

Järgmisena noorem tütar, kes ei jäänud vanemale alla, kippus ainult uljalt liiga kalda lähedal kihutama ja laineid tegema. Kogu piknikule kogunenud seltskond sai proovida, lõpuks jõudis järjekord minuni. Motikaga olen nooruses küll ja veel sõitnud aga jetiga elus esimest korda. Algul proovisin  tasapisi tunnetuse kätte saada. Üllatavalt stabiilne masin vee peal, muude ujuvvahendite nagu paadi, kanuu või süstaga ei anna võrreldagi, ma lausa ütleks et stabiilsem kui motikas maa peal.

Gaasikang oli ülitundlik ja mootor tõepoolest võimas. Väidetavalt pidi nullist sajani kiirendama alla kolme sekundi (vormel-1'le teeb silmad ette) ja tippkiirus siledal veel 120 km/h küündima. Mina muidugi ei proovinud kumbagi, ikkagi esimene kord, kogemust pole ja võõras masin. Piinlik oleks rahva ees saja peal kurvis sadulast lennata. Pööramise peal tundus, et tasakaal oli veits paigast, vasakule palju kergem keerata kui paremale. Lõpupoole läksin silma järgi nii 80'ga, jube lahe kimada.

                                                 Gaas põhjas täiega

Kaldal aitasin hävitada õltse, veintsi ja igasugu head-paremat näksi sel ajal kui rahvas teisele ringile suundus. Pärast mõtlesin, et huvitav kas jetiga kehtib ka seadus, et promille ei tohi palju olla. Jooke libistava seltskonna põhjal hinnates igatahes mitte, ainult autojuhid piirdusid vaid mõne õllega. Küsima ka ei hakanud, pole vaja liiga palju infot, vahel on hingerahu mõttes teadmatus parem😜

                                        Kogemata sai rahvast hirmutatud😜

Kui teine ring minuni jõudis oli seda va "hollandi julgust" (mis on eesti keeles "Duch courage"?) kõvasti kogutud, paras aeg minna proovima kas 120 on ikka piirkiirus ja kuidas telekas nähtud trikke õnnestub teha. Paraku hüppas noorem tütar seljataha, mis võttis mul veits hoogu maha. Kui õllesena enda elu pärast suurt ei muretse siis lapse pärast täiega ei julge uhada. Hirmus peapesu soolas kaasalt kui miskit peaks juhtuma😜 See on koht, kus naine ütleb, et mõni jääb su nalju uskuma.

Lõbus oli igal juhul koos kimada. Üle saja tuli kiiresti rauda, aga täitsa põhja ei julgenud gaasi tõmmata ja liig järske kurve võtta või lainetel suuremaid hüpekaid teha. Hiljem videolt vaadates oli kuulda omaniku kommentaari, et nüüd lõpuks kostab mootori õige hääl😃

Järgmiseks atraktsiooniks oli jeti taga rõnga lohistamine, millel üks, kaks või mitu tüüpi peal. Siin said ka pisemad lapsed lõbu laialt kuid ega vanemadki võimalusest ära öelnud. Mina sattusin rõngale paari omanikuga, mis tähendas muidugi täiega paarutamist.  Vahepeal pidin jalad üles tõstma, tekkis hirm, et varbaküüned tulevad lahti kui jalad vastu vett taovad. Kurvides üle lainete lennates oli tegemist enda kinnihoidmisega, lõuatõmbamise musklid said vatti.

                                          Vanem tütar kombib jeti piire

Bensu veel järgi, soovijad said ka kolmanda sõidu teha, mida vanem tütar kasutamata ei jätnud. Kahju, et kohe moblat välja ei võtnud, plika hakkas jeti piire kompama. Omanik kommenteeris: "Õppimise kõver on tüdrukul kiire". Kihutas täiega ja võttis suurel kiirusel kurve uhades hüpeldes üle lainete. Tuleb muidugi tunnistada, et talle on alati kiirus ja riskantsed asjad meeldinud.

Tunne nagu lõunamere kuurordis, õhk kolmekümne alla, vesi superselge ja vähemalt 26 kraadi soe. Vahepeal lebotasime vees, joogid kaldal käeulatuses. Sellistel päevadel ei saa aru miks inimesed kuhugi lõunasse kipuvad. Kokkuvõttes super äge üritus, senistest kindlasti puhkuse üks vingemaid.
Jetiga paarutamas Rummu mägede taustal