Hommikul kaalusin jupp aega mis päevaga ette võtta. Lõpuks leidsin, et peaks ikka Ontario järve äärde Toronto Air Show'd vaatama minema. Kanada vigurlennu meeskond "Snowbirds" pidi mingil põhjusel pausi tegema ja alles millalgi 5 aasta pärast tagasi tulema kui selleks ajaks enam inimpilootidel lubatakse lennata. Eelmine aasta läksin süstaga järvele, paraku oli täna tuul veidi liiga tugev, kardetavasti lööb laine suurel järvel kõrgeks. Istusin ratta selga, paarikümne mindiga jõudsin kohale, sinnasõit suures osas mäest alla mis aitas muidugi tempole kaasa.
Olin enne tehisarult küsinud kus parimad kohad tasuta vaatamiseks. Kahte teadsin kuid Trillium pargis polnud kunagi käinud. Esialgu viskasin end rannas veepiirile sirakile ja vaatasin show esimese poole ära. Ilm oli igati sobiv 20 soojakraadi päikesepaistega. Meil on eelmisest aastast lubatud avalikes kohtades kärakat võtta ja kanepit suitsetada. Kasutasin pakutud vabaduse ära ... küll ainult kahe õlle konsumeerimise näol. Tegid sada ka paljud teised ja puritaanlaste üllatuseks miskit hullu ei juhtunud, meelemürke tarbiti viisakuse piires meeleolu tõstmise mitte mõistuse kaotamise eesmärgil.
Mul aga oleks võinud õltsi nautimine kalliks maksma minna. Võtsin purgist viimast sõõmu kui tundsin, et keegi suus siputab. Pikemata puristasin lõuatäie liivale, kuhu maandus ka maani täis herilane. Oli teine märkamatult purki roninud ja degusteerimisega liiale läinud. Õnneks nii purjus, et ei suutnud oma enesekaitse mehhanismi koordineeritult kasutada. Putukas vedeles selili ja liigutas mõnda aega loiult jalgu enne kui ringi keeras ja rohuriba poole roomama hakkas. Lasin tal minna, hommikul niigi tüübil hull peavalu ja pohmakas.
Seekordne lennushow tundus kuidagi lahjavõitu, eks üheks põhjuseks mitmete ameeriklaste kõrvalejäämine. Esinejad teatasid vaid paar päeva ette, mistõttu asendajate leidmine keeruline ja ajakava kippus auklikuks jääma. Ei teagi kas anti ülaltpoolt käsk või oli oma initsiatiiv soovist kannuseid teenida.
Vaheajal sõitsin Trillium parki, tee peal kimbutas põiekas. Avalikke pellereid üksikud, nende väheste juures megasabad. Meestel on "vanajumal" õnneks elu lihtsamaks teinud, lihtsalt leia endale veidi vaiksem koht. Võrkaia nurga ääres tegin nagu jälgiks põnevusega teiselpool võsas jooksvaid oravaid. Libistasin püstiseistes londi lühkarite säärest välja, sokutasin aiaaugust läbi ja lasin lõdvaks - milline kergendus sellisest kõrgeid moraalinorme eiravast tegevusest😜
Üheksa lennukit moodustasid lennuki kujundi
Trillium pargis vaatasin suure helikopteri trikke ja paari propellerlennuki tiirutamist. Paras üllatus, et samal ajal maandusid reisilennukid Toronto esise saare lennuväljale, vahepeal tundus, et trikitajad ja tavalennukid olid õige lähedal üksteisele. Lõpuks päeva nael ja Snowbirds grupilend. Peab ikka oskust ja kogemust olema, et 9 lennukiga perfektselt sünkroonis lennata. Koju oli vaja ülesmäge vändata, võtsin rahulikult ja käisin toidupoest läbi - puuvilju vähevõitu, haarasin poolteist kilo viinamarju, arbuus oli ahvatlev kuid poleks seljakotti mahtunud.
Kohalike uudiste videolõik annab parema ja laiema pildi kui minu paar fotot
Ameerika mandril kiputakse kõike üledramatiseerima aga seekordne massivne äikesepilvede kogum teenis auga tormi nime välja. Viie paiku läks pimedaks ja siis hakkas välke lahmima ning padukat kallama. Päris mitu korda tuli telefonile hädaolukorra hoiatusi ja soovitati varjuda, ehkki tornaadode kohta seni andmed puuduvad. Puid langes siin ja seal, mitmed ehitised kaotasid katused, jõed ajasid üle kallaste tekitades kohalikke üleujutusi. Mitmed väiksemad ja suuremad tänavad, sealhulgas põhiline läbi linna viiv kiirtee Don Valley Parkaway, muutusid läbimatuteks. Äikesepilved on üsna kohaliku mõjuga, ühed saavad rahet ja padukat aga vaid kilomeeter eemal võib päike paista. Meil seekord vedas, saime küll vihma aga ei midagi erilist, isegi aeda ei tekkinud suurt loiku nagu tavaluselt suuremate vihmade puhul kombeks. Tütar viis oma sportauto õe juurde maa-alusesse garaazhi varju ja panime ka aiamööbli igaks juhuks kokku. Kahjustusi sisuliselt polnud, vaid mõni tomat murdunud aga ikka parem igaks juhuks valmis olla.
Paras aeg ka augustikuu aktiivsuskokkuvõte lisada. Jooksin 16 korraga 120km keskmise tempoga 4:40 kilomeetri peale. Parim kilt 4:04, parim 5K 23:07, 10K 48:11, ehk ei ühtki märkimisväärset numbrit. Kiireim tempo sel aastal esimest korda alla nelja poole minuti ehk 4:29 min/km rohkem kui 7K distantsil. Sammusid päevas päris korralikult 18722, väljas käimist vaid 26km, rattaga 39km. Pulss 40 - 181, rahuolekus 58. Kaal kõikus 75.7 - 77.2kg, puhkusel kaotatud kaks kilo on visad tagasi tulema. Keskmiselt magasin 7 tundi 27 min ja uneskoor rekordiline 81 - ehk siis pealtnäha stressi ei paista olevat, paraku kipun kuue ajal ärkama ja tund kaks pöörlema enne kui uuesti uinun.
P.S. Jooksen nüüd Huawei Smartband 4 pro'ga (vana lagunes juunis Eestis lõplikult ära), mis mõõdab tegelikku distantsi 1-2% lühemana ehk siis paneb umbes 3-6 sek kilomeetri kohta juurde. Seega oleks raske loota mingeid rekordeid isegi kui jaksaks neid joosta.
Kummaline sinine toon varjupiiril Kuu või jäämütsiga Marss😜
Üleeile õhtul läksin koera jalutama, ilm oli haruldaselt selge, täiskuu heitis puude varjusid tee peale. Silma jäi, et kuu polnud päris sümmeetriline, nagu hiir oleks "juustuketta" äärt nakitsenud. Pool tunnikest hiljem tuppa astudes viskasin uuesti pilgu taeva poole. Kes iganes kuu kallal käis oli juba suurema jupi alt servast ära järanud. No muidugi, päeval mainiti raadios kuuvarjutust, mis suures osas Põhja-Ameerikast nähtav.
Sel fotol jäid ka tähed peale paraku blogis kvaliteet kannatas.
Eelmine kord olin kuuvarjutust pikemalt jälginud eelmisel aastatuhandel, täpsemalt 1997 aasta kevadel Kariibi mere St. Lucia saarel. Viibisime seal puhkusel kaasa ja pooleteise aastase tütrega. Sättisime end bungalows magama kui mõtlesin, et hüppan kiirelt veel baarist läbi haaramaks ühe hea une kokteili endale ja mahla kaasale.
30 aastat tagasi St Lucial, kaasa ja tütar
Poolkuu paistis väga kummalise nurga all, aga ei pööranud tähelepanu, troopika värk - kuu kummuli. Baarist naastes tundus silmnähtavalt väiksem ... no nii palju ma ka joonud ei ole. Aga siis meenus, et eelmine õhtu oli täiskuu. Mis mõttes, Kuul võtab ikka kuu aega tsükli läbimiseks, poole tunniga ei saa faas kuidagi muutuda. Minut mõtlemist - ainult kuuvarjutus võimalik lahendus. Viisin mahla kaasale ja viskasin selili liivale kokteili imema ning kuuvarjutust vahtima. Hammustavad liivakirbud sundisid enne sisse kobima kui varjutus lõppes kuid mälestus sööbis kindlalt ajusagaratesse - ikkagi esimene hoolega jälgitud kuuvarjutus.
3 minutise säriajaga 2X zoom
Enamus Kuust Maa varjus
Nüüd lasin koera tuppa, krabasin külmikust õlle ja läksin aeda. Lamamistoolis ideaalne vahtida tasapisi arenevat Päikese, Maa ja Kuu poolt korraldatud vaatemängu. Erinevalt mõne minuti kestvast päikesevarjutusest kulgeb kuuvarjutus hulka aeglasemalt, põhjuseks nii taevakehade suhteline suurus kui vaatleja asukoht. Igatahes oli mul piisavalt aega mobla seadistustega ja režiimidega mängimiseks ning paarikümne foto tegemiseks. Üllatav, et suurlinna valgus- ja õhureostuses õnnestus telefoni kaameraga sellised fotod saada.
P.S. Hilisemat AI'ga töötlust pole ühegi foto juures kasutanud.
Vaatan ühe silmaga oma suviste fotode kogumile ja teisega blogipostitustele ja näen kui palju ülestähendamist väärt lugusid on kirjutamata jäänud, postitamisest rääkimata. Karta on, et see aasta isegi kui mõned postitused kirjutan takkajärgi siis ei jõua järje peale, liiga palju tuleb uut peale. Sestap jagan esmalt viimast kohalikku sündmust, millest isegi Eesti uudised kirjutasid ja mida ka telekapildis võis näha. Nimelt peeti Torontos uue Eesti Rahvusvahelise Keskuse avamise tähistamise pidu - KESKfEST. Rahunege, vaatamata kõlalisele sarnasusele pole tegu kohukeste skandaalile sarnase poliitilise avantüüriga, ehkki külaliste seas võis ka härra Ratast märgata. See absoluutselt ei tähenda, et keskus avati. Hoonega tutvumisel tuli käia kiiver peas, ehitus ikka veel käib, võiks lausa lisada, et endise (tagasihoidliku) hooga. Plaan muidugi oli, et avapidu tähistab ka avamist, paraku venivad ehitustööd nagu laiskloomad nii objektiivsetel kui subjektiivsetel põhjustel. Hea näide, et ka arenenud riigis Kanadas ei toimi kõik plaani järgi, lihtsalt seda ei võeta nii tõsiselt, virisemist vähem kosta. Tegelikku avamise ja esimeste üürnike sissekolimise kuupäeva on nii mitu korda edasi lükatud, et enne ei usu kui päriselt juhtub - loodetavasti millalgi järgmine aasta.
Pidustused algasid juba neljapäeval, enamus üritusi aga ajal mil mul tööaeg ja nii oluliseks ka ei pidanud, et vaba päeva võtta. Neljapäeva õhtul hakkas siiski närima, kuidas ma nii tähtsa sündmuse lihtlabaselt maha magan, ega siin Torontos ju tihti suuri Eesti üritusi toimu. Vaatsin veebilehelt, mis võiks rohkem huvi pakkuda. Reede õhtul oli "Noortemöll" ja üheteistkümnest salakõrts. Ehkki väidetavalt võivat noorteüritusel kõik vanusegrupid esineda ja ise olin täitsa hakkamas tõmbas kaasa mu indu alla: päris imelik kui kiilakas halli habemega tüüp noortemöllule ilmub. Isegi mu väide: ehk peetakse lihtsalt kostüümiks, ei veennud teda. Salakõrtsi piletid olid välja müüdud, nii jäi ka see ära. Ei lasknud end heidutada, vaatasin laupäeva kava ning avastasin kell kaheksa algava rokk-kontserdi, kus laval ka minu akadeemiline isa. Ostsin pileti nii sinna kui ka hilisemasse salakõrtsi, enne kui kaasale julgesin mainida. Kutsusin ka praegu Seattles elava malevakaaslase. Kindlasti näeb hulka tuttavaid, keda muidu niisama ei kohtaks. Võtan õhtul paar tundi töölt vabaks.
No ja siis kutsuti mind laupäeval neli tundi varem kontorisse ületunde tegema ... mis sobis oivaliselt, õhtupoole mainin, et möödapääsmatu asi tuli ette, pean varem lahkuma. Hommikul sõitsin tööle metrooga ja plaanisin otse töölt kontserdile suunduda. Auto oleks vaid tüliks, esiteks kesklinnas laupäeva õhtul parkimise leidmine ja teiseks koju sõitmine, ei saaks ju eriti jooke libistada. Kuna ilm ähvardas sajune tulema võtsin kile ja vihmavarju kaasa, lisaks viisakamad riided millega sobib rahva sekka ilmuda. Seitsmeks saabus võimas äikesepilv, lõi välku ja kallas nagu oavarrest. Sadakond meetrit bussipeatusse minnes said tossud läbimärjaks.
Keskusesse jõudsin täpselt kohale vaatamata asjaolule, et metroorongi uks just üks peatus enne rikki läks kuna mingi tropp üritas end jooksuga läbi pressida. Nagu oli oodata kohtasin hulka tuttavaid nii Kanadast, Eestist kui ka USA'st. Põhilise aja veetsin malevakaaslasega jutustades. Temaga messangeriga ühendust võttes nägin, et eelmised sõnumid vahetasime aastal 2014 - nojah, aeg lendab tõepoolest. Rokk-kontsert oli äge, klassikaline rokk tuletades noorusaegu meelde, liiga vali nagu nelikümmend aastat tagasi. Atomic Heeringa esinejad minu vanusegrupist kuid publik täitsa läbisegi, nii noori kui vanu. Jook maksis kümps (7 euri) topsi eest, mis tuletas meelde nii inflatsiooni kui asjaolu, et pole õige kaua väljas söömas käies ise jookide eest maksnud.
Peale kontserti suundus suur osa rahvast "Salakõrtsu", mis kohalike noorusaja nostalgiline meenutus. Tegu pole miski salajasega, lihtsalt kunagi pidid noored üritustel alksi metsa all või nurga taga vanemate eest varjatult konsumeerima, sealt ka termin pärit. Baarisabas jäi silma siilisoenguga Ratase nägu tüüp, kes lisaks jookidele ka tasuta kartulikrõpse peoga kahte suurde topsi kühveldas. Küsisin kas talle tihti öeldakse, et näeb ratta Jüri moodi välja. Üldises lärmis läks osa tekstist vist kaduma, sest ta vaatas mind veidi mõistmatult. Enne kui jõudis midagi kosta liikusin koos rahvamassiga edasi. Hiljem selgus, et oligi pesuehtne isamaa fraktsiooni europarlamendi saadik. Kummaline aga päriselus tundus mees palju väiksem tähtsusetum kui teleripildis või uudisteveergudel.
Jutustasin pikalt Ottawas elava sugulasega ja kutsuti ka Rotalia korporatsiooni sauna. Kaalusin päris tõsiselt, lõpuks loobusin, sest hommikul pidime kaasaga pannkoogiüritusele minema. Tahtsin selleks ajaks enam-vähem vormis olla, mis Rotalia saunaõhtu puhul eriti tõenäoline ei oleks. Viimane kord aastaid tagasi sealt tulles jõudsin alles viie ajal hommikul koju ja põdesin terve järgmise päeva. Nüüd õnnestus jõuda parasjagu viimase läänepoole sõitva metroorongi peale, enne kahte astusin koduuksest sisse. Uus Eesti keskus asub ses mõttes jube soodsas kohas, et meist vaid kümmekonna metroopeatuse kaugusel sama liini peal.
Fuwa Fuwa pannkoogid
Hommikul kolmekesi pannkoogiüritusele, kus selgus, et selleks ajaks kui meie saabusime olid kõik pannkoogipiletid otsa saanud. Mina ja kaasa olime juba kohvi joonud ja kerge näksi võtnud kuid tütrele paras pettumus. Sõbrad leevendasid seda oma pannkoogi annetamisega. Istusime samas telgis, kus eelmisel õhtul kontsert toimus, lobisesime ja meenutasime vanu aegu. Kolmekesi ajasime ohtralt insenerijuttu, võisime tõdeda, et ükskõik kus maailma nurgas õppinud, insenerid mõtlevad kõik ühte moodi, ja isegi nende kaasteelised mõistavad :D Malevatuttav hambaarst kahe inseneri ema nagu filoloogist minu kaasagi.
Toronto Bloor Street kohviku aknast
Koduteel läksime Jaapani pannkoogikohvikusse Fuwa Fuwa. Pisike koht ja mitte kõige asjalikum teenindus. Esimese hooga ajasid tellimused segi ja unustasid minu oma ning joogid sootuks. Peale veerandtunnist ootamist küsisime, mille peale nad ärkasid ja tõid meile lisaks eelmisele valele tellimusele ka õiged kohale. Pannkoogid ise suht maitsetud, sarnanesid veidi soojale biskviittaignast tordipõhjale. Joogid ka sellised imelikud. Teist korda ma küll neid ei külastaks, pigem astuks sisse teispool teed asuvasse Ukraina pagariärisse kus ehtsat Ukraina borshi pakutakse.
Hoiatus kõigile hobiaednikele ja potipõllumeestele eriti aga professionaalidele: Edasi lugemine või ainuüksi piltide nägemine võib esile kutsuda psühhodrauma või isegi pöördumatud tervisekahjustused, krambid, langetõve hoo, rabanduse ... jne ... - olete hoiatatud ja hiirega edasi kerimine omal vastutusel!!! Postitusest põhjustatud terviserikete kulud kannate ise. Aga nüüd teemasse: vaadake kas leiate kõrvalolevalt tomatipeenra(dzhungli) fotolt tomati😜 Kui mitte, lisan zoompildi lõikeheina vahele osavalt peitupugenud viljakehadest.
Kas teadsite, et tomatitele sobivad edukalt kasvuks ka dzhunglitingimused. See aasta nimelt juhtus mitmete asjaolude kokkusattumusel sihuke lugu, et minu kevadel istutatud tomatitaimed pidid kahe kuu jooksul iseseisvalt hakkama saama nii umbrohu, kahjuritetõrje kui püstiseismisega kasvude näppimisest rääkimata. Ainult vett anti aeg ajalt veidi lisaks. Eestist saabudes ja esimest pilku aeda visates jäi küll mulje, et tomatitest saab heal juhul vaid silo teha. Peenralt vaatas vastu Toronto stiilis "pärandniit", kasvas kõik millele koduse kompostiga väetatud muld sobis. Taimestik ulatus kõhuni, tillid olid ainsad, mis uhkelt kõrgustesse pürgisid, ülejäänud biomass lösutas vastu maad. Paraku paistis roherinde eesservast lopsaka taimestiku vahel mõningaid punakaid ja kollakaid laike, lähemal uurimisel selgus, et tegu päris ehtsate tomatitega.
Peale esimest rohimist 10. august
Tomatipeenar peale istutamist 7. juuni
Esimesed paar päeva lihtsalt korjasin mõne tomati söömiseks, olukorra päästmine tundus suht lootusetu. Nädalavahetusel otsustasin siiski veidi puhtamaks rohida, et näha kas miskit ka kaugemal võsas külge jäänud. Töö käigus läksin hoogu, indu andis iga avastatud uus tomatitaim. Paari tunniga jõudsin peenra lõppu, kus mingit umbrohtu välja sikutades sain äkki aru, et tegu mu paprikatega, mis täiesti ununenud. Nood paraku polnud päikesepuudusel suurt miskit tootnud, vaid üks mäda vili vedeles maas.
Peale rohimist hakkas paistma päris palju ja ilusaid viljasid.
Tugedeta tomatitaimede mööda maad roomavad varred olid endale juured alla kasvatanud kus iganes maa vastu puutusid, ja lopsakuse põhjal otsustades tundsid end päris hästi. Alustaimestik oli nii tihe, et enamus viljasid vastu mulda ei puutunudki ega polnud ka mädanema hakanud. Isegi kahjurid oli tihe taimkate eemal hoidnud, ükski täie aruga elukas ei lootnud sellisest metsast miskit söödavat leida. Tomatite hulgas oli ka paar kurgi või melonitaime (vilju veel pole ja õite põhjal raske otsustada), mida ei mäleta, et oleks istutanud - ju hakkasid ise kompostis leidunud seemnetest kasvama.
Kokkuvõttes ei saa saagi üle ju kurta😋
Järgmine suurem ettevõtmine oli tomatitaimede "keppimine" (kepistamine?), et saaks nende vahel ilma varsi ja vilju lömaks tallamata liikuda. Selleks sobisid oivaliselt kevadel pügatud mooruspuu oksad. Kõige keerulisem maa peal roomavate omavahel läbipõimunud varte lahtiharutamine nii, et need võimalikult vähe viga saaks. siin-seal otsustasin vastu maad olevad varred nii jätta, sest nood olid juba võimsa juurestiku külge kasvatanud. Lõpptulemus nägi välja nagu poolmetsik pärismaalaste kasvandus kusagil Brasiilia ürgmetsas, vähemalt on lihtsam valminud viljasid kätte saada. Umbrohtu läks kompostihunnikusse neli suurt ämbritäit.
Naispere arvas, et edaspidi võikski nii tomateid kasvatada. Palju vähem tüli ja saaki koguneb ikka rohkem kui ise jõuame ära konsumeerida. Peenra väljanägemine pole esteetiline ainult rikutud maitsega linnavurlele, loodushinge jaoks just selline lokkav naturaalsus paistabki ilus ja normaalne. Aga mis teie arvate, kas on mõtet vaeva näha kui saab ka ilma piisava tulemuse kätte😉
P.S. Kommentaarid teemal: "Kas keegi poleks saanud vahepeal rohida" pole teretulnud.
Kas te teadsite kui mõnus on paljajalu autoga sõita ... eriti suvise palavaga. Paari päeva eest käisin auto üle, koristasin igasugu aegapidi kogunenud nodist ja tõmbasin ka tolmuimejaga vaibad puhtaks. Nüüd lausa lust varvastega gaasi ja piduri pedaale näppida (või peaks kasutama sõna varbuda). Kuidas ma küll varem pole selle peale tulnud??? Plätudega kole ebakindel, tossudega kuum isegi kui jahutus peal. Ainus mure, et avarii korral jäävad varbad kuhugi vahele. Samas vaevalt kingad või tossud tõsise matsu puhul rohkem kaitseks. Kas olete kunagi paljajalu autoga sõitnud? Kui pole tasub proovida, esialgu imelik, natu ajaga võib väga meeldima hakata😉
Garaazh, tomatimaa, viinamarjad ja kiwid, grill, pirnipuu, mina ja koer ja pesu nööril
Võtsin vahepeal ka drooni "talvekorterist" välja ja harjutasin veidi tagaaias selle lennutamist. Seni olin teist ainult automaatrezhiimis kasutanud või moblaga juhtinud, nüüd proovisin ka puldi ära. Natuke harjumist ja päris hästi hakkas välja tulema. Muidugi tekitas isu prillide ja nendega kaasaskäiva juhtmooduli järgi, siis saad elamuse nagu oleksid lind, kes ringi lendab ... või Ukraina operaator, kes okupante jahib. Minu DJI Neo 2 on tegelikult ideaalne nii algajale kui edasijõudnule, võimaldades lihtsat automaatrezhiimis lendamist ja ka palju keerulisemat FPV drooni juhtimist. Soovi korral saab paindlikumaks ja kiiremaks lendamiseks ohutuspiirangud maha võtta, ainult pead kinnitama, et ise vastutad tagajärgede eest.
Ilusad sinised lilled
Oravaurg tomatimaal
Viimased kaks päeva nii palav olnud, et pole tahtnud jooksmas käia, momendil kaheteist ajal juba üle 30 plusskraadi. Sellise temperatuuriga võib orgnismi hullult ära kurnata kui pikemat füüsilist pingutust teha. Tahtsin enne puhkusele minekut võimalikult palju oma 100 km normist ära joosta, kirjas momendil 62, mõnikümmend paistab jäävat Eesti metsaradasid ootama.
Hommikul koera jalutades jäid silma ilusad sinised lilled, tegin pilti aga pole aimugi, millega tegu, AI'd ei viitsinud tüüdata. Aias jooksis paks hall orav kiiruga minema kui läksin kastma. Saadnas oli meeltesegaduses tomatite vahele piraka uru kaevanud. Mõned kreekpähklikoored vihjasid põhjusele, samas praegu peaks neil ju laadnalt söögipoolist olema, milleks mu kompostist läbikäinud pähklikoori välja tuhnida. Muidu kõik siin kena, meil homme esimene vuti MM mäng. Näis kuidas tööle saan, sest staadion otse tee peal ja Kanada - Bosnia mäng algab tund hiljem kui sealt mööda sõidan.
Eile hilisõhtul kutsikut välja lastes tundus aias kuidagi kummaliselt valge nii hilise aja kohta. Ei olnud tegu naabrite laternaga, hoopis täiskuu paistis heledalt ja heitis varjusid. Tänu jahedale ilmale oli õhk selge, sain isegi moblaga päris häid pilte.
Sugulased käisid lausa kolme põlvkonnaga külas: lapselapsed, isa-ema ja vanaema. Lastel on alati kaks põnevat tegevust meie juurde tulles: kutsikuga jalutamine ja mao väntsutamine. Huvitav näha, et just lapsed on need, kes madu üldse ei võõrasta, täiskasvanud pigem ei katsuks või istuks lausa eemal.
Lühike aianduskokkuvõte:
Täna istutasin oma Poola päritolu kolleegilt saadud kuus tomatitaime maha, nüüd on vaba maa täis istutatud ja selle poolest rahu majas. Enne puhkusele minekut tuleb lihtsalt tomatikepid mulla sisse vajutada, naistel see tülikas. Metsmaasikate seest rohisin suurema umbrohu välja, et marjad saaks päikest. Kirsid on juba täitsa viisaka suurusega. Viigipuul esimesed marjad küljes. Pirni ja õunasaaki veel ei oska hinnata, tavaliselt pudeneb kuumade ilmadega hulk pisikesi vilju maha. Kreegil pole vaatamata õitsemisele kahjuks ikka ühtki küljes. Kiwi alles hakkab õitsema. Viinamarjadel päris uhkelt õiekobaraid. Maja esine kääbussirel täisõies, esimesed ajas täna arglikult lahti. Kõik see viiepoolemiljoni linnas Torontos. Korraks viskasin aiatoolile päikese kätte pikutama, silmad kinni tundus nagu oleksin lõunamaa kuurortis.
Õhtul rääkis tütar oma California puhkusest ja näitas suurel ekraanil mõningaid pilte. Igati äge, hea, et minul noorest peast selliseid võimalusi polnud, kardetavasti poleks suutnud piiri pidada. Ainuüksi motikatega kihutamine oli piisavalt ohtlik. Täna veeretas lapsuke oma musta kabrioleti garaazhist välja, võttis kindlustuse peale ja hakkas selle kallal nokitsema.
Tütar Californias Sonoma ringrajal kumme vilistamas
Ja esmaspäev takkapihta. Meil Victoria Day, ehk suve esimene pikk nädalavahetus. Saabus tõeliselt vastiku kuumusega, laupäevast teisipäevani üle 25 soojakraadi. Tegelt oleks vingumine patt, sest seni on meil olnud harukordselt jahe kevad. Loodus enam-vähem sama kaugel kui Eestis, ehkki siinne laiuskraad 45 võrreldes Tallinna 60'ga. Pirnid ja õunapuud on õitsema hakanud, kirsid juba poetasid õielehad maha. Sirelitel ka kohati õiekobadad päikselisemates kohtades lahti. Sirelid seostuvad lapsepõlvest Pärnu maja pumbakaevu ümber olnud kõrgete lausa puudega, mille äraõitsenud rootsusid pidin tihtipeale lõikama - et järgmine suvi rohkem õitseks. Nagu ma seda oodanuks, tüüpiline töö tegemine et saaks rohkem tööd teha. Hilisemad mälestused suvila valgest topeltsirelist väravas ja lillast rõdu ees. Ja muidugi kaasaga seotu, kellele sirelilõhn nagu mullegi hirmsasti meeldib. Tulin kevadtöödest kirjutama aga läks mälestuste heietamiseks nagu oleksin vanainimene😜
Momendil esmaspäeva õhtu kell 9 ja lebotan 25 kraadise temperatuuriga vaid spordipükste väel tagaaias lamamistoolis. Grillile sai hubasuse mõttes eelmise aasta tomatikeppidest väike lõke tehtud. Kohvi nõristasin aialaual masinaga, kõrvale näksin kaasa selle aasta esimest rabarberikooki - nämm!!! Tegelt oli plaanis naisele üllatus valmistada ja ise rabarberikook küppsetada aga kui tuppa läksin kontrollimaks palju hapukoort külmikus alles, leidsin naisukese köögilaual tainast rullimas. Küsimusele, mis plaanis, vastas ta otsekui mõtteid lugedes - rabarberikook, mine too mõned varred. Minu väljavalitud Nami Nami Hõrgu retseptis kasutati 3-4 aga kui nendega tagasi tulin saadeti veel kolme järgi.
Igatahes pühapäeva alustasin sportlikult, hommikul kaheksa ajal veel piisavalt jahe, et jooksma minna. Lippasin 12 kildise ringi pargis keskmise tempoga. Nüüd on aiavoolikust tuleva vee all lausa nauding end peale jooksu maha jahutada, karastamiseks seda nimetada enam ei saa. Järgmisena võtsin ette vannitioa kraani külge "muslimi" dushiotsiku lisamise. Kes teab millega tegu see teab, ei hakka siin pikemalt kirjeldama aga selle näol on küll tegu ühe asjaliku aksessuaariga, mis elu hulka lihtsamaks teeb. Oleks vaid pähe tulnud kui lapsed tited olid. Protseduur ise oli super lihtne, lihtsalt keera otsik kraani peale - oluline muidugi õige keere. Esimese pidime Amazoniga tagasi saatma, sest ma olin küll õige keerme valinud kuid isase mitte emase otsa😡 - säh sulle inseneri.
Järgmisena võtsin ette lihtsaima ülesande ja niitsin muru teist korda sel kevadel, akuniiduk on ikka super. Ennetamaks küsimust miks ma robotniidukit ei kasuta on vastus lihtne, see "leiab" kiirelt uue omaniku kui pidevalt silma peal ei hoia - ka meie muidu suht turvalises rajoonis. Kanadas elame väga multikultuurses keskkonnas kui mõistate mida silmas pean.
Üleskaevatud tomatimaa, rabarberid taga nurkades, särk ja püksid nööril varjusid heitmas.
Aiamaa ettevalmistamine tomatite istutamiseks seisneb komposti tassimises ja maa ümber kaevamises. Kõva füüsilist pingutust nõudev tegevus, higistasin nagu loom aga kolme tunniga sai tehtud. Ümbruskonna linnukestele pakkus huvi, sest kompostis vingerdas lugematus koguses igasugu ussikesi, kes neile väga isuäratavad paistsid. Enne hilisele lõunasöögile siirdumist pidin dushi all käima, eks ma haisesin nagu kompost.
Päeva lõpetuseks võtsin ühe kange õlle enne kui tagaaia puu otsa ronisin, et viimast plaanitut ja kõige kõrgemat oksa maha võtta. Sihuke 20 senti jäme aga õige mitmeharuline ülevalt. Lihtsalt alla ei saa lasta kukkuda, sest just sidekaablite kohal. Pidin nii kõrgele ronima, et saetud oksajupid poleks liiga rasked eemale viskamiseks. Puu haruldaselt sitke ja suht turvaline ehkki kõrvalt(alt) vaatajale võiks tunduda hirmus kui tuule käes õõtsun ja ühe käega kinni hoides teisega kaugele küünitades oksa saen. Kokkuvõttes läks õnnelikult, eriti viimase tüvejupiga, mida lahti murdudes osavalt alla suunasin, kuid mis takerdus momendiks ettejäänud oksa vastu ja raksatas alla vaid loetud sentimeetrid sidekaableist mööda.
Vasakpoolsed tüved tuleb naabriga kokku leppida. Mind ei sega ja kukuvad tema aeda kui saagida.
Jupp aega kulus okste kokku korjamisele ja esialgsele laasimisele, lõpliku lühemaks lõikumise jätsin esmaspäevaks. Õhtu lõpetasin lõkke, ja vanilli jäätise ning värske mango magustoiduga, mida maitsestades konjakiga ei koonerdanud. Lebotoolis lõket vahtides ja desserti nautides tuli pähe ketserlik mõte, et miks minna kuhugi soojale maale hotelli kui ka kodus nii lõõgastav olemine. Eks muidugi keskkonna vahetus üheks põhjuseks ja kodus pole ka ookeani vastu varbaid loksumas sel ajal kui lakei kokteili toob. Talvel on kontrast suur, suvel polegi kunagi soojamaa reisu ette võtnud - mulle juba nende talv liiga palav, mis siis suvest rääkida.
Esmaspäeval sai rohkem logeletud aga palavam oli ka. Rohisin vaarikaid ja sõstrapõõsaste aluseid, jupitasin eelmise päeva oksahunniku paraja pikkusega (4 jalga) haokubudeks, et linn need maja eest ära viiks. Haokubude tegemine paras ettevõtmine sest oksad üsna kõverikud ja paljude raagudega. Lahendusena toppisin neid jäme ots ees ämbrisse nii palju kui mahtus, siis panin koormarihma ümber ja sikutasin täie jõuga raginal kompaktseks pundiks enne kui nöörijupiga kinni sidusin. Plaanitud tomatitaimede istutamine lükkus teisipäeva peale, sest täna aianduspoed kinni.
Mul on poolest saati valmis ka välispoliitiline postitus aga ühest küljest toimuvad sündmused nii kiiresti, et kui kohe ei postita siis järgmine päev on uudis vananenud või hoopistükkis muutunud, sest praeguse ameerika valitsusega pole mingit stabiilsust ega kindlustunnet. No näis kas lähematel päevadel saab NATO, Ukraina, Hiina teemal kirjutada või hüppab Iraan uuesti esiuudiseks või otsustab Trump hoopis Kuubale üks-null teha.
Puude otsas ronimine on mulle lapsepõlvest saati meeldinud. Soliidses eas härrasmehele selline asi ei sobi aga immigrandi eelis seisnebki asjaolus, et võid süüdimatult kummalisi asju teha väites, et kodumaal on see kombeks. Viisakas kanadalane võtab sirge näoga teadmiseks ja teist korda ei küsi miks sa puu otsa ronisid - ju tuli koduigatsus peale😁 Ilmselgelt on lapsed minult selle huvi pärinud, plikadena ronisid vanemate hirmuks Pääskülas ja suvilas koos naabripoistega kõik suuremad puud läbi.
Pühapäeval oli minu kord, tagaaias suure mooruspuu oksad kole pikaks kasvanud. Kaasa üritas keelitada puu otsas kõõlumise mõttest loobuma. Kole kõrge ja ohtlik olevat. Oli kõrge tõepoolest, oma 10 meetrit, aga väga tore, eriti kui tugevamad tuulehood puud kõigutasid. Jõudsin kõik meie aia kohal olevad käsivarrejämedused oksad saetud, teine pool ootab veel ees. Boonuseks kadus nädalake kimbutanud seljavalu, ju venitasin või väänasin mõne liigese või lihase tagasi õigesse paika😁
Isane jänku kui vasakpoolse jälje põhjal otsustada, toetas ka 5'da jala maha😁
Märts käes aga meil tuli sihuke külmalaine, et isegi mina ei läinud täna jooksma. Koer ajas varakult üles, teda jalutama viies pidin mitu fleesi üksteise otsa tormikile alla panema. Öösel oli õhuke külmalume kiht maha sadanud, kaheksa ajal pühapäeva hommikul aedlinna tänavail vaid metsloomade ja mõne üksiku minust varasema koerajalutaja jäljed. Kutsik, kes selle külmaga algul eriti jalutada ei tahtnud muutus jäljeridasid nähes uudishimulikuks, hakkas nina maas järgi käima. Lõpuks tegime ümbruskonnas pooleteise kildise ringi. Palju oli jänese ja orava jälgi, samas ka kasside, rebaste ja koiottide jäljeridu. Viimaste "teadetetahvlitele" jättis ka meie kutsik jalga väristades oma "säutsu" kollase sirtsu näol.
Kuts inspekteerib, peaks AI käest küsima kes.
Tuppa tagasi tulles jõin kohvi, vahtisin veidi netis ja pugesin siis uuesti kaasa kõrvale teki alla sooja. Koer ronis jalgade peale, põõnasime nii pea üheteistkümneni. Pean tunnistama, et kui penskarielu selline ongi siis miskit muud ei oska tahta. Töö juures on ilmselgelt ülemused veidi närvis, muretsedes oma kohtade pärast ja seega üritades igasugu totralt kunstlike vahenditega paremaid efektiivsuse numbreid saavutada. On selge, et AI on hakanud tasapisi ka meile sisse imbuma, hulk andmetöötlust, kontoritööd ja juhtimist/organiseerimist võimalik väga lihtsalt automatiseerida. Robotite pärast veel ei pea muretsema, see võtab natuke rohkem aega. Mina penskarieelikuna loodan salamisi võimalusele, et firma ostab välja. Nimelt kaalutakse teatud kategooriatele pakkumist: anname paari kolme aasta palga peo peale pluss täis pensi kui vabastad töökoha vabatahtlikult. Tänu lepingule ametiühinguga lihtlabaselt koondada ei saa isegi kui tööd pole anda.
Iraanis paistab esialgne operatsioon ameeriklastel ja Iisraelil kulgevat sujuvamalt kui oleksin oodanud. Venelaste poolt Iraanile müüdud moodne õhutõrje praktiliselt kaotusteta maha võetud, pommitamiskampaania kestab täie hooga edasi. Suur osa rezhiimi juhtkonnast maha tapetud kuid paistab, et nii kohalik julgeolek kui ka sõjavägi ei tõtta poolt vahetama. Ega rahvas ka peale kuu aja tagust protestidemonstratsioonidele järgnenud tapatalgut julge tänavale tulla. Hästi võtab olukorra ja Iraanlaste nägemuse kokku X's nähtud kohaliku postitus:
„Iraanlasena võin teile öelda, et olukord ei ole enam lihtsalt poliitiline – see on eksistentsiaalne. Me oleme lõksus kahe kokkuvariseva struktuuri vahel: üks neist on sisemine, teine väline. Ühelt poolt seisame silmitsi sügavalt disfunktsionaalse valitsusega, mida juhivad kõrgeim juht ja Islamivabariigi mittevalitavad institutsioonid.
Kümnendid täis majanduslikku haldusomavoli, teisitimõtlejate mahasurumist ja brutaalset ideoloogilist kontrolli on võõrandanud mitu põlvkonda. Keegi ei usu enam reformidesse – sest iga katse on kas kaaperdatud või purustatud. Kuid siin peitub paradoks: me kardame kohutavalt ka režiimi kokkuvarisemist, sest oleme pealt vaadanud Lääne sekkumise tagajärgi sellistes riikides nagu Iraak, Liibüa, Süüria ja Afganistan. Igale neist lubati vabadust; igaüks neist laskus kaosesse, kodusõtta või võõrokupatsiooni.
Nii et ei, me ei usalda USA-d ega Iisraeli. Mitte sellepärast, et me toetaksime oma režiimi, vaid sellepärast, et me teame, kuidas imperiaalsed jõud kohtlevad Lähis-Idas „vabastatud” rahvaid.
Nende keeles tähendab vabadus sageli vaakumit, tuld ja püsivat ebastabiilsust. Praegu elavad paljud iraanlased kolme tõega korraga: Islamivabariik on moraalselt ja poliitiliselt pankrotis. Välisjõudude pakutavad alternatiivid ei ole vabanemine – need on häving.
Halb valitsus on üleelatav. Valitsuse puudumine ei ole. Me ei vaiki mitte sellepärast, et me nõustuksime. Me oleme ettevaatlikud, sest oleme liigagi hästi õppinud, mis juhtub siis, kui suurriigid otsustavad „aidata”. Kokkuvõtvalt: Iraan on rahvas, keda hoiab pantvangis tema oma režiim, kuid keda kummitab naabrite saatus. Me oleme kinni majas, mida vihkame, ümbritsetuna tulekahjudest, mida kardame veelgi rohkem.“
Iisraeli soov on hävitada eelkõige Iraani tuumapotensiaal ja soovitavalt ka majanduslik. Eriti hea tulemus oleks riik osadeks lammutada kuna tegu potensiaalselt võimsaima Iisraeli suhtes ebasõbraliku jõuga seal piirkonnas. Ameeriklased lihtsalt käituvad Iisraeli turvamehena. Ehkki rezhiimi vahetusest räägitakse siis tegelt pole see kummalegi tähtis. Pigem võiks ohtlikuks kujuneda demokraatlik ja kiirelt arenev Iraan, kes kujuneks eeskujuks ja juhtivaks jõuks shia muslimiriikide hulgas. Trump ega USA pole siiani avaldanud oma pikemat plaani (kahtlen üldse selle olemasolus) peale tuumavõimekuse hävitamise ja uduse jutu rahva poolt võimu enda kätte võtmisest. Ilmselt oleks nad vägagi rahul Iraagi või Süüria stsenaariumiga.
Trump väitis täna, et pommitamiskampaania kestab veel neli nädalat. Ma ausalt öeldes ei kujuta ette, kust nad nii pikaks ajaks sihtmärke leiavad kui just ei asu lisaks sõjalistele objektidele ka tööstuslikke puruks laskma. Iraani kiviaega pommitamine tekitaks pigem hullema probleemi, inimesi on seal riigis 90 miljonit, vaevalt nood rahumeelselt valmis lihtsalt ära surema. Keskvõimu kokkukukkumisega seoses tekkiv eri rühmituste vaheline arveteklaarimine viiks meeletu põgenikekriisini. Nii palju on ka Ameeriklased õppinud, et maavägede sisseviimist rahuvalvajatena ilmselt isegi ei kaaluta.
Ukraina on vahepeal uudistes hoopis tagaplaanile vajunud, mis ei tähenda, et seal miskit ei toimuks. Viimase aja arengud näitavad, et vene edenemine on üha aeglustunud ja talvine platsdarmide ettevalmistamine suviseks suurrünnakuks äpardunud. Kohati Ukraina isegi maad tagasi võtnud. Sõda on muutunud üha enam droonide ja rakettide sõjaks, kus tankid ja muu rasketehnika etendavad pigem märklaudade rolli. Droone mõlemal poolel nii palju, et isegi üksikute sõdurite püüdmine muutunud mõlemal pool surmavalt tõsieluliseks arvuti ja sportmängu kombinatsiooniks. Analüütikud eeldavad, et vene pool on sunnitud mobilisatsiooni oluliselt tõhustama kui tahab suvel mingitki tulemust saavutada. Ukrainlastel meeste osas kitsikus käes, aga see olnud nii viimased kolm aastat. USA on sisuliselt välja tõmbunud, Euroopa aitab rahaliselt ja relvastusega nii palju kui saab vaatamata Hungari ja Slovakkia sabotaazhile. Need kaks tuleks lihtsalt nii EU'st kui NATO'st välja visata, kõik hingaks kergendatult.
Muusikasõpradele Ukraina moodsat heliloomingut alloleval videol😉
Pühapäeval oli kole külm, jälle 20 kraadi ringis. Jooksma ei tahtnud minna aga niisama toas ei kannatanud ka istuda, mõtlesin veidi läheduses asuvas pargis ringi hulkuda. Kui muidu Toronto on suurlinn mis suurlinn siis õnneks siin päris palju ja kohati suht metsikuid parke. Põhjuseks asjaolu, et asub jääajajärgse moreeni ja savikihi peal, mille sisse liustikuääre esised sulaveejõed sügavad orud uuristasid. Praegu muidugi on ürgorgude põhjas vaid pisikesed ojad ja mõni väike jõgi. Kõrgete kallaste vahelised orgude põhjad aga lamedad, mis kevadise suurvee, suviste paduvihmade ja sügiseste orkaanijäänuste ajal üleujutusi tekitavad. Peale Torontos 81 inimest tapnud 1954 aasta oktoobriorkaani Hazel keelati orgude põhjas ehitustegevus, nüüdseks ongi need muutunud loodusparkideks, kus igatsorti linnastunud metsloomi võib kohata.
Keegi lausa hüpetega kiirustanud
"Lumeinimese" jäljed😁
Mul vaid kilomeeter mööda tänavaid kõmpida, et ühe oruni jõuda. Panin matkasaapad jalga plaanides seekord rohkem jalgradadel käia mitte lumes sumbata. Võimaluse korral hoopis jõejääl, mis peale kolme külmanädalat peaks kenasti kandma. Teatava üllatusena polnud pargis eriti teisi minusuguseid entusiaste käinud. Rajad küll olid aga osaliselt tuisklume alla mattunud ja kohati pidin vaid metsloomarada kasutama. Kõrvaleastumine garanteeris sahmaka lund üle saapaääre, õnneks oli nii külm, et lumi eriti ei sulanud ja jäätas soki saapa külge kinni laskmata rohkem lund saapasse.
Alguses käisingi viis kilti vinkavonkalisi radasid mööda metsavahel, enne oru lõpuni jõudmist (lennuväli nimelt tuleb ette) läksin jõe peale ja keerasin tagasi. Jää polnudki nii tugev ja paks kui olin lootnud. Siin seal võis kiirema vooluga kohtades näha isegi lahtist vett sulisemas. Kohati oli paljas jää, millel julgem käia, kohati lumekate peal, seal ei näinud kas ja kui tugev jää all on. Tegelikult muud ohtu polnud kui jala märjaks saamine, sest jõe sügavus pole kusagil üle meetri. Jõge olid lihtsamaks kulgemiseks kasutanud nii koiotid kui teised loomad. Lumistes kohtades lootsin nende peale ja jälgisin loomarada.
Jäälilled jõel
Lumekiht varjab nõrgemat jääd
Kaks korda vajus jalg jääst läbi kivide lähedal, kus lumi varjas kiiret voolukohta katvat õhukest jääd. Mõlemal korral sai saabas veidi märjaks, vett ei tulnud isegi üle ääre, jõudsin jala enne välja tõmmata. Sile jää oli kohati õige libe aga matkasaabaste muster hoidis hästi. Maanteesillani jõudes otsustasin eravalduse silti ignoreerides selle alt läbi minna, teadsin küll, et teisel pool golfiväljak. Ilmselgelt praegu golfi keegi ei mängi, keda ma ikka segan jõel jalutades. Loomulikult oli ala inimtühi, jõgi vonkles laugete küngaste vahel möödudes klubi peamaja eest. Paar kilti ja jõudsin jälle tuttavatesse kohtadesse, kus ennegi koeraga kaldapealsel hulkunud. Siin suubus teine pisike jõgi ja allavoolu oli jääkattes hulga rohkem auke. Ronisin järsust kaldast üles ning kõmpisin tänavat pidi koju. Linnamatka pikkuseks kujunes 11 kilti, aega kulus pea kolm tundi.
Vahelduseks ilmajuttu. Mitte, et põnevad uudised otsa oleks saanud, lihtsalt meil oli siin tõepoolest märkimisväärne lumesadu. Väidetavalt üks paksemaid lumehulkasid, mis 24 tunni jooksul Torontos maha sadanud. Lubatud 25 sendi ❄❅❆ asemel tuli 60! Kaost vähendas asjaolu, et aktiivne ilmastikunähtus kestis alates pühapäeva varahommikust kuni hilisõhtuni, ehk siis vabal päeval. Pealegi tegu koheva külmailma lumega, mida suht kerge lükata ja kühveldada. Pühapäeva lõuna ajal võtsin kutsiku ja plaanisin parki jalutama minna, paraku keeldus koer meie tänavaotsast kaugemale liikumast. Ilm oli külm, sadu tihe ja maas juba nii paks lumekiht, et loomal käisid käpad all ringi. Viisin Sushi tagasi tuppa ja otsustasin ise lühikese tiiru teha.
Juba järgmisel tänaval oli tee lahti ajamata, pidin poole sääreni lumes sumpama. Õnneks on mul korralikud Sorel talvesaapad jämeda tallamustri ja sooja sisesussiga nagu mäesuusasaabastel. Välisosa tugev materjal, mis peaks metsamatkal okstele ja jäätükkidele hästi vastu pidama. Juba esimene kilomeeter tänavatel ajas naha kuumaks, veidi kergemaks tegi autoratta rööbastes käimine, kõnniteed lahti ajamata. Parki jõudes oli rada lumes üldisest lumekihist madalama vaona näha, kuid keegi polnud viimase paari tunni jooksul siin küll käinud. Vaatamata viimaste päevade tugevale külmale võis jõel õhukest jääkihti katva paksu lume vahel märgata lahtisi lahvandusi.
Neljarealine maantee
Isegi metsloomad paistsid sihukese ilmaga eelistavat vaikselt kusagil kuuseokste all või võsas kükitada. Vaid paar jäljerada lumel, üks uudishimulik koiott oli jõe peal hulkunud. Lume paksus kõikus veidi alla põlve kuni pea hargivaheni. Tänu kohevale lumele sai liikuda mitte kõrgete sammudega astudes vaid lihtsalt jalgu lühikeste sammudega läbi lume läbi surudes, sama tunne nagu läbi vee kahlates. Pikapeale kujunes päris väsitavaks, ajas hingeldama aga tekitas vähemalt sooja. Paar korda komistasin mahakukkunud puutüvedele, mida paksu lume all polnud märgata.
Õhtune vaade eesuksest
Pargis kahlasin neli kilti. Tagasi tulekuks valisin suurema tee, lootes et puhtaks aetud ja kergem käia - viga. Kahtepidi kaherealisel teel oli aetud lahti vaid üks sõidurida kummaski suunas ja lumi lükatud kõnniteele. Pidin mitusada meetrit mägironimist harrastama meetrikõrguse lumevalli lumekamakate peal ronides. See oli kõige väsitavam osa, kuna kümmekond senti värsket kohevat lund varjas lumevalli kontuurid. Pidevalt astusin mingisse auku või jäin lumekamaka taha saapaninaga kinni, koperdasin nagu liitri viina hinge alla pannud parm. Koju jõudes olin 2 tunniga 6 kilti läbinud. Andis hea aimu, kui palju raskem paksus lumes talimatk. Mul vähemalt ootas ees soe tuba, fleecest hommikumantel ja kuum kohv mitte märg telk 15 külmakraadiga.
Hommikujalutus ümbruse tänavail
Tütar puhastab autot lumest
Naabrid tegelesid oma sissesõiduteede lahtikaevamisega. Ma korra veidi lükkasin enne tuppa minemist aga jätsin enamuse järgmiseks päevaks. Pole ju kiiret, esmaspäeval tööle ei lähe ja pealegi sadas endiselt juurde, alles hilisõhtul pidi lõppema.
Töö ajab ka -15C'ga naha kuumaks
Kuts maja ees sissekäiguteel
Hommik oli ilus aga külm ja külmaks pidi jääma vähemalt järgmised kaks nädalat. Korra käis peast läbi mõte suusatama sõita, noorem tütar oli nimelt mäele hotelli lisapäeva võtnud kuna ei tahtnud lumetormiga liigelda. Paraku 15 miinuskraadi ja endiselt umbes maanteed kriipsutasid idee läbi. Peale hommikukohvi lükkasime kahepeale tütrega sissesõidutee puhtaks. Mina rohkem ei viitsinud ja läksin kaasa ning koeraga ümbruskonna tänavatele jalutama, plika kühveldas edasi ja puhastas ka autod ära. Maja ette ja taha aeda tekkisid päris kõrged oma 2 meetrised lumemäed. Aias kaevasin kompostihunnikuni tee lahti, kutsikul oli põnev tunnelis joosta aga kui korra üritas kõrvale lumme hüpata kadus silmist. Natuke sebimist ja kiirelt ronis tagasi tee peale. Mul tuli patune mõte kiisu lumme visata, et sellest aktsioonist viraalne TikTok video teha ja odavalt kuulsaks saada. Naised laitsid maha - kes pärast mind ja kassi tohtri juurde sõidutab, üks vajab füüsiliste teine hingeliste haavade ravi.
