Aktiivsuskokkuvõte 2025

Jaanuaris vaid jalutanud ... tänaseks 37km

Võttis veidi rohkem aega seekord aga siin see eelmise aasta füüsilise aktiivsuse kokkuvõte on. Olen laisk ja kasutan üleeelmise aasta formaati, kui oleksin superlaisk söödaks infi AI'le ja laseks temal jutu kirjutada. Alustan detsembri statistikast.

Detsember

Kuna Eesti reis ees ja kartsin (takkajärgi põhjendatud kartus nii ilma kui eluolude tõttu), et seal ei tule jooksmisest suurt miskit välja, punnisin ennejõule "normatiivsed" 100km napilt täis. Jooksmas 14 korda, distantsi kogunes 105 kilti, keskmise tempoga 4:38 min/km. Kiireim kilomeeter 5+ distantsil 4:15, 5 kildi parim aeg 22:34, ja 10 kildi aeg 46:25, parim 5K+ keskmine tempo 4:34 min/km mu 10K jooksul. Käisin 71 km, sammude hulk 449890, mäesuusatasin 67K.

1. Põhiala jooksu kilometraazh 1331.45km jäi kahele viimasele aastale alla, (2024 rekord 1405.36).

Seitsme aastaga olen jooksnud keskmiselt üle 100 km kuus, kõik kokku 9070.04km. Sel aastal iga kuu üle saja välja arvatud veebruar kui kerge tõbi ja võimas lumi kimbutasid. Samas kogunes maikuus rekordilähedane 185.57km (2024 mai 191.99km).

2. Keskmine tempo 4:41 min/km kordas eelmise aasta ja kõigi aegade rekordit. Jällegi polnud ühtegi pikka distantsi, mis keskmist kiirust alla tõmbaks.

3. Jooksmas käisin ainult 177 korda, keskmine distants - 7.52km. 2024 jooksin 186 korda, 2022 ja 2023 202, 2021 228, 2020 234 ja 2019 255 korda. Distantsid enamasti 7K, sekka mõned lühemad. 10K - 12K otsasid tuli vaid 11. 1011558 jooksusammuga kulutatud 100091 kcal.

4. Parim keskmine kiirus 5K+ distantsil 4:29 min/km (2023 rekord 4:20 min/km), parim kilomeeter 5K distantsil 3:59 (2024 rekord 3:52 min/km) ja parim 5K aeg 22:34  (2021 rekord 21:55), (3-7 km 5K tippmark 21:20). 10K parim aeg 46:25 (2024 tippmark 45:32). Kokkuvõttes ei jooksnud sel aastal ühtegi isiklikku tippmarki kuid samas ei jäänud ka ükski liiga kaugele. Ei väsi kordamast ja end lohutamast, et minu vanuses on väga hea tulemus taseme aeglane sujuv langus mitte rekordite saavutamine. Viimase nimel punnides võib end hoopis kergesti vigastada või mis veel hullem mingi püsiva tervisehäda hankida, see annaks soovitule otsevastupidise tulemuse. Aasta keskmine tempo siiski rekordi kordamine! Poolmaratoni või maratoni kohta ei kommenteeri😜

Süda paistab endiselt igati heas seisus olema, pulsisageduse miinimumi ja maksimumi vahe viiekordne (40-202), rahuoleku pulss 57. VO2 sama mis eelmine aasta, huvitava kokkulangevusega samuti 57. Registreeritud sammusid 5 miljonit 641 tuhat, keskmiselt 15454 päevas. 5622 kilti see aasta läbitud: sealjuures joostes 1331km, käies 646km, rattaga 672km, suuskadel rekordilised 1372km ja süstaga 78km.

Keskmine kaal ka see aasta püsinud stabiilselt 78 kilo vahetus läheduses ilma igasuguse toitumise jälgimiseta. Kui olen füüsiliselt aktiivne võin rahumeeli pugida seda ja nii palju kui isu on ilma, et kaalus märgata oleks. Une üle kurta oleks patt 7:45 kestvuse ja 76 punkti puhul. Samas on enesetunne palju tähtsam kui numbrid. Ainus jama, et viimasel kahel korral on 7 tunnisest ajavahest plesaamine võtnud hariliku paari päeva asemel üle nädala. Järgmisel aastal plaanis jätkata samas vaimus, mis normaalsete olude puhul ei peaks võimatu olema.

Kuidas teil eelmisel aastal kehalise aktiivsusega lood olid?

Militaarunenägu

Viimastel päevadel on isegi tavaliselt hästi magamise taustal olnud eriti head ööuned. Magasin ühe jutiga pea 9 tundi, hommikul ärgates oli pere kodust läinud, ainult mina ja kuts mõnusalt voodis. Eriliselt mõnus ja väljapuhanud tunne. Boonusena nägin omaette põnevat militaarteemalist und, mis suht hästi ka meelde jäi.

Algus veidi ähmane aga seotud sõpradega Eestis pidutsemisega. Jämmi ja saunatamise käigus tuli keegi uudisega, et rahvusvaheline olukord pinevaks läinud, kutsealused peavad kogunemiskohtadesse minema. Kõik, nii mehed kui naised hakkasid riideid kokku korjama, poolikud pudelid rüübati kiirelt tühjaks ja kobiti autodesse. Avaldasin arvamust, et kainet autojuhti vist pole ja promillidega ei tohiks riskida sõita. Sõber rahmas käega, kes see praegu hoolib, politseil muudki teha kui roolijoodikuid püüda, kui jäämegi vahele küll pärast sõda klaarime. Kobisime kiirelt masinatesse, poolest saati riides nagu olime, sõit läks kuhugi Pärnu maantee ääres olevatesse kasarmutesse.

Kohale jõudes juhatasid ohvitserid meie kamba laiali. Üks pagunitega tegelane vaatas otsa ja küsis vanust. Vastuse peale mainis, et ma pole ju enam kutsealune, kas tahan vabatahtlikuna liituda. Muidugi. Me siis saadme su staabi juurde nagu Erik-Niiles Krossi (miks tema nimi unes üles kerkis pole õrna aimugi). Ei-ei ma tahan ikka rindeüksusesse ja tuki pihku saada, et vantidele valu anda. No vaatame, kõigepealt on täna treooria, siis laskmine ning füüsiliste võimete katsed, lõpuks 3 miili jooks. Teooria koha pealt ei tea aga laskmise ja kehaliste katsete pärast ma ei muretse. 

Läksin kiiresti auto juurde, et normaalsed jalanõud kaasa haarata, olin ju rannaplätudes saunast tulnud. Õnneks leidsin äsjaostetud mustad maastikujooksu tossud üles. Järgmine moment istusime laudade taga ja täitsime mingeid ankeete. Keegi avaldas arvamust, kas ma pole liiga vana rindele minekuks. Muigasin, eks me näeme õhtul palju teist enne mind finishisse jõuavad. Üks tütarlaps sikutas kaelanahka ja arvas, et kest vajab väljavahetamist aga sisu paistatb igati normis olevat. Muidu polevat vigagi kuid otsaees sügavad mõttevaod ja silmade ümber kiirgavad naerukortsud - oled vist üks vembumees.

Pole aimugi mis oleks edasi saanud, sest ärkasin kutsiku nuuskimise peale. Olin natu pahane, uni jäi pooleli - just nagu filmi vaatamise juures katkes põneva koha peal. Kahju, et ei saa järgmisel öösel edasi vaadata, ehkki olen kuulnud, et mõned inimesed näevad unenägusid seriaalidena, lausa elavad öösiti paralleelses reaalsuses.

Milliseid põnevaid meeldejäävaid unesid viimati näinud olete?

Novembrikuu liikumiskokkuvõte:
November
Kujunes keskpäraselt aktiivseks, ratast ega süsta enam välja ei võtnud, ehkki ilmade poolest ju võinuks. Jooksmas käisin 17 korda, 128 kilomeetri keskmine tempo 4:37 min/km. Kiireim kilomeeter 5+ distantsil 4.02, 5 kildi parim aeg 23:03, 10 kilti 46:47, parim 5K+ keskmine tempo 4:29min/km. Käimist väljas 37 km, sammude hulk - 433826. Eelmise aasta novembriga võrreldes praktiliselt samad numbrid.

Kasari süstasõit

Plaan oli juba kolmapäeval sõbraga Kasari jõele süstaga sõitma minna, paraku lubas neljapäevaks palju paremat, lausa päikesepaistelist ilma ja lisaks sain ka veidi rohkem aega ettevalmistamiseks. Vaja selleks, et oma süsta, mis 5 aastat garaazhi lae all rippunud, esimest korda auto katusele sättida. Süst (ja paar jalgratast) sai kunagi Kanadast tuttava konteineris siia saadetud, kuna tal jäi ruumi üle. Vee peale polegi jõudnud teisega, kui seekord ka ei proovi jääbki garaazhi dekoratsiooniks. Süst ise ühekohaline plastikust veidi laiema põhjaga sinine Pelicani firma matkasüst. Pikem ja mahukam kui mu teised kaks Kanadas, kuid tagumine "pagas" aluse peal, mis tänu kõrgemale asetusele muudab süsta ebastabiilsemaks.

Kolmapäeva lõuna ajal sättisin süsta auto katusele, keerasin tagurpidi pakiraamile ja sidusin kõvasti kinni. Igaks juhuks mitmekordselt liiga kõvasti - parem kulutada rohkem aega kui pärast tee pealt üles korjata. Bensu võtsin 80 euri eest, paak oli alla veerandi ja nii ei tahtnud sajakildist sõitu ette võtta. Õhtul liiklust vähe. Esialgu olin ettevaatlik, kuna süst tundus väga kindlalt katusel seisvat, tõstsin kiirust ja peagi lasin rahumeeli Pärnu maantee piirkiirusega 110 km/h. Sõbra talukoha juurde sõitmiseks, kus polnud aastaid käinud ja kiirusepiirangute mugavaks jälgimiseks, kasutasin Googlet. Mulle meeldib aga kui kellegil on Eestis kasutamiseks mõni veel mugavam äpp, andke aga teada.

Kohale sain kenasti, õhtul aega sauna teha ja pikalt lobiseda. Saun on sõbral igati äge torusaun, sellise võiks Torontos küll aeda püstitada. Toru koosneb neljast osast: eesruum väljas (1m), eesruum (2m), pesuruum (2m), saun kahe istelava ja puukütte ahjuga (2m). Kõik puidust tehtud. Paraku tuleb väga hoolikalt arvesse võtta niiskuse muutusest tulenevat puidu mängimist. Torus tekivad võimsad jõud ja kui pole õieti planeeritud tõmbab kogu kupatuse kiiva. Eriti meeldis mulle saunaahi, mis ruumi poole tunniga kuumaks küttis ning tänu torulisele kujule (lagi keskelt kõrgeim) pakkus tavapärasest pehmemat leili.

Uni oli millegi pärast suht rahutu kuid see-eest harukordselt põnev. Nimelt nägin, et Torontosse tagasi saabudes oli meile uus koduloom võetud (mis kipub aeg-ajalt juhtuma) - selline väikese jaanalinnu suurune tuttpütt. Lasin linnu puurist välja ja minu imestuseks kukkus too inimkeeli rääkima. Algul veidi kohmetult aga siis järjest soravamalt. Mul tekkis muidugi huvi kui taibukas ta on, hakkasin järjest keerulisemaid küsimusi esitama, päris tark oli teine. Küsisin, kuidas kõike teab - vastas: internetis ju kõik olemas, olevat wifi salasõna leidnud kui puuri puhastamise ajal ringi jalutas. Puuri koristamise asjus pidin tütrega pahandama, ja miks üldse nii intelligentset elukat puuris peetakse??? 

Hakkas kahtlus tekkima, et äkki tegu hoopis tehisaruga varustatud robotlinnuga. Siinkohal ei mäleta mis edasi sai, aga järgmises unes olin sooja ookeani rannas lebotamas. Mõnus lainetus, kokteilid, surfarid. Palju ei jõudnud nautida, sest suured jäätükid hakkasid randa uhtuma, peagi juba pirakamad jääpangad ning kaugemal paistis jäämägesid. Lained olid ka tõusnud, kiirelt jooksime auto juurde hakates mere äärest kaugemale kihutama, tõusev vesi ja jäämäed jälitamas - ärkasin üles. Unenägude igavuse üle küll kurta ei saa😁

Ilm oli selle suve kohta tõepoolest ilus. Hommikul võtsime laadnalt, kohvi joodud jalutasime veidi ümbruskonnas ringi. Nad asuvad kohaliku paarimeetrise astanguga "panga" äärel, ma ei teadnudki, et Kasari lõunakaldal ka pisike paekivi kallas. Süstad lasime sisse Kloostri silla juurest. Kuival maal sättisin jalatoed parajaks aga esimest korda uude veesõidukisse istusin ettevaatlikult. Üllatavalt mugavaks ja stabiilseks osutus. Iste, seljatugi ja jalatoed super mõnusad ja lihtsalt reguleeritavad, etteruttavalt võin kinnitada, et ei istumine, selg ega jalad ei jäänud kolme tunniga kangeks. Boonusena avastasin mobla hoidiku süstas, mis eriti mugav ja käepärane nii kaardi jälgimiseks kui ka pildistamise tarbeks, muidugi veekindluse eeldusel.

Ainus veidi nirum osa oli kaasas olev lihtne aer, pean parema ja pikema muretsema. Aeruga tõmmates liikus päris kergelt ja samas hoidis ka kurssi paremini kui mu teised - põhjal olevate soonte ja sabakuju mõju. Põlvede kohal pehmendused, et saaks mugavalt jalgu toetada. Sõber kaasaga kaheses arendasid veidi suuremat kiirust, neil ka pikem ja kitsam süst. Suundusime ülesvoolu umbes kolm kilti kuni Rõude jõeni ning seda mööda nii poolteist kilti allavoolu.

Ilm oli süstasõiduks super hea: 15-16 kraadi sooja ja mõõdukas tuul, just paras särgiväel sõudmiseks ilma, et normaalse tempoga palav hakkaks. Tuul ja jahe ilm olid ka sääsed ja parmud minema peletanud, Matsalu kohta täiesti ennekuulmatu. Tänu vihmasele Juunile oli veetase suht kõrge ja vool tuntav, samas tuul ja vool teineteisele vastu tasandasid mõjusid. Kui Kasari on selles piirkonnas kunstliku süvendamisega sirgeks kujundatud siis Rõude ja Vanajõgi mõlemad looduslikult käänulised. Aerutasime kõrkjaseinte ja kaldavallide vahel, aeg-ajalt paistis kaugemal mõni metsaviirg.

Vanajõel kulgesime kuni polnud enam süstatav ehk siis lõplikult kinni kasvanud. Pisemad kalad lõid sulpsu, siin-seal hakkas silma valgeid vesiroose ja kollaseid vesikuppusid. Kull tiirutas taevas, mingi pisike kollane linnuke istus kõrkjale kuid lasi enne jalga kui mul õnnestus pildile püüda. Putukatest nägime vesikirpe, kiile ja mingeid kärbselisi, ühtegi hammustust ei õnnestunud kollektsioneerida. 

Kaks vesikuppu ja kaks kiili

Vesiroos

Kloostri silla juurde tagasi jõudes mõtlesin proovida silla alt läbi sõita. Paraku natu liiga madal tundus, lõin käega, äkki jään peadpidi kinni, milleks lolli mängida. Kokku kogunes 11 kilti süstasõitu, veesõiduk osutus igati mugavaks. Nüüd võin rahulikult soovi korral süsta garaazhi lae alt auto katusele lasta ja sõita süstatama kuhu hing isutab. Elu lihtsamaks ja süsta kinnitamise kiiremaks tegemiseks pean ostma kaks peenikest koormarihma ja jupi torusoendussvammi pehmenduseks katuseraami ja süsta vahele.

I have a dream ...

Mawashi Uraken

Martin Luther Kingil oli sihuke kuulus kodanikevabaduste teemaline kõne kunagi ammu. Minul oli ka eile äärmiselt selge dream, küll unenägu mitte unistus aga miks mitte ei võiks ka unistus olla. Nimelt nägin unes, et olen putka juures vastuvõtul ja kohe läheb käesurumiseks. Taustast miks või kuidas pole aimugi või vähemalt ei jäänud peale ärkamist meelde. Esimene mõte oli: kuradi kahju, et relv ära korjati, aga siis meenus - karates oleme õppinud ka seda kuidas paljakäsi inimene vagaseks teha. Ihukaitsjate lähedalolek tähendas, et protseduuriga peab sekundi paariga ühele poole saama enne kui nood jõuavad vahele segada. Kindla peale minekuks on vaid üks variant - raskekujuline ajutrauma. Lihtne ja lollikindel ees seistes meelekohta tabamine. Küünarnukiga (empi uchi) jõulisem, pöördega tagakäe rusikalöök (mawashi uraken) ootamatum.

Silmapilguga otsustasin mawashi urakeni kasuks. Kergelt kummardades kuid silmadega distantsi hinnates ulatasin käe, tõmbasin selle samal momendil tagasi kui näpud kokku puutusid ... Edasi käis kõik automaatselt välgukiirusel: jalgade astumine, käsi rinna lähedale enne pööret, puus sisse, õlg sisse, veidi kehakalle tagasi kuna kremli peremees lühike ja lähedal ... rusikas käe kaks nukki raksatasid rahuldustpakkuva mütsuga täpselt meelekohta, kolju üllatavalt kõdunenud, andis järgi nagu mäda melon ... 

Pilt keris ette kui olin poolistukil-poolkülili voodis, rusikas kõrvaloleva padja sees ... Oi kurat, küll on hea, et olen paremakäeline ja kaasa magab vasakul. Õnneks olin suht voodi keskele trüginud, muidu võinuks diivanilaua pihta virutada. Mina ja kaasa olime mõlemad ehmunud, varem pole kunagi juhtunud, et une peale oleksin füüsiliselt reageerinud. Pigem ikka sellistes situatsioonides on nagu mingi kangestus või kõnevõime kadu. Ju siis alateadvuse soov toda tüüpi põrgus kärssamas näha nii suur, et sai isegi unehalvatusest üle. Loodetavasti rohkem sihukesi unenägusid ei tule, muidu pean põrandal pehmel madratsil magama hakkama😜 Takkajärgi kainelt mõeldes: kui selline võimalus päriselt tekiks, oleks õigem parema käega tüüp tasakaalust välja tõmmata samal ajal kui vasaku küünarnuki empi-uchi meelekohta sooritada.

Uni - hea ja paha

Halva unega vanur

Hea unega väiksem kutsik

Uni hea selles mõttes, et viimasel ajal saanud mõnuga päris pikalt magatud minimaalse arvu varahommikuste ärkamistega. Meil vana koera näol justkui väike laps majas, kes pikalt magada ei lase ja tavatseb just siis välja tahtma hakata kui uni kõige magusam. Lõpuks oleme leidnud enam-vähem rahuldava lahenduse, mis vähemalt pooltel öödel töötab. Nimelt tuleb koer korra hilisõhtul või isegi öö hakul jalutama viia, sihuke kilomeetrine ots, et väsitaks looma ära ja paneks ka kõhu käima. Elukas nimelt põõnab enamuse päevast, kuid meie vahele segamiseta tahaks nii kahe ajal öösel kui kuue ajal hommikul õues käia. 

Proovisime söögikordadega reguleerida aga ei aidanud, ükskõik millal sööb, ikka tuleb rahuliku ööune huvides hilisõhtune jalutuskäik ette võtta. Eriti vastiku ilmaga üritame ta korraks maja ette või taga-aeda lasta kuid siis loom ei väsi piisavalt ja ajab ikka varahommikul üles. Mulle üldse ei sobi, sest meeldib võimalusel üheksani magada. Viimased ööd olengi enamasti ühe jutiga vähemalt kaheksa tundi põõnanud. Pikk magamine tähendab aga seda, et hommikul näed unenägusid ja need jäävad ka meelde.

Kass mu hommikupudru pohlamoosi noolimas 

Tänahommikune uni oli sisu poolest halva võitu, ehkki mitte mingi õudukas või luupainaja. Sõitsime isaga autoga Kännu-Kuke juures Vilde Teel Õismäe poole. Kõnniteedel ja isegi sõiduteel jalutas rohkelt räsitud olemisega inimesi vastu igasugu pampusid ja kraami tassides ning kärusid lükates. Sõjapõgenikud sain aru, aga miks nad sealtpoolt tulevad ei mõistnud. Siis olin korraks vanalinnas, auto jupsis. Järgmine moment Balti jaamas. Nüüd sain aru küll milles iva. Sadamat oli pommitatud, suur tulekahju mere pool, kraanad pikali kukkunud. Sadamasse kogunenud ellujäänud põgenesid sisemaale.

No muidugi, venelane proovib takistada NATO vägede appitulemist. Isa kõrval vastas: õnneks nad tainapead nagu tavaliselt. Vaata Ämari pommitasid segi, ameeriklaste transpordilennukid ei saanud seal maanduda, Tallinna lennuväli ammu rivist väljas ja nüüd läksid sadama kallale. Aga meie mehed olid kavalad, nõukaaegne Haapsalu sõjaväe lennuväli lasti võssa kasvada, kuid maandumisrajad hoiti varjatult korras. Rasketehnika juba poolel teel Tallinna. Teab, kas Tapale jõuavad appi, kus praegu lahingud käivad, aga Lasnamäe kaitseliinidele kindlasti. 

Mõtlesin omaette: küll oli sõbrast tark kiirkaater Pärnu viia, sellega saame otse Rootsi, eks siis vaata kuidas edasi. Peab jälle kõike nullist alustama, aga küll saan hakkama, ennegi saadud. Küll ikka inseneriharidus on hea, praktilised oskused aitavad igal pool välja, vaja vaid kohalik keel selgeks saada. Võimsa undamise peale vaatasin üles, hävitajad kihutasid poolviltu kolmeses grupis ida poole - ainult kolm??? Ärkasin imestades, et siis sellist imelikku häält need F-35'd teevad ... hoopis kohalik kaugusest kostev rongivile Torontos. Kulus mõned sekundid enne kui teadvus lõplikult reaalsusse tagasi tuli. 

Uned tavaliselt peegeldavad seda, millest alatedvus mõtleb. Ärkveloleku ajal ma igatahes suure sõja või Eestile suunatud ohu peale ei mõtle aga ju siis kusagil kuklas mingi neuronite punt arutleb probleemi üle ja mõtleb ka lahendusi välja.

Youtube "Next World War" sari on põnevikusorti ebarealistlik stsenaarium.

Lihtsalt sobis temaatiliselt hästi mu unenäo blogipostitust illustreerima. 

Unenägudest ja jooksust

Viimastel päevadel koer lasknud hommikul pikalt välja magada, mis toob kaasa huvitava fenomeni. Väljapuhanud aju hakkab igavusest niisama mängima ja igasugu totraid unenägusid genereerima.

Üleeile näiteks nägin unes, et idanaabri imperaator kutsus mind õhtusöögile. Juurdlesin omas peas, mis küll põhjuseks, miks minusugune suvaline tavakodanik peaks huvi pakkuma. Miskit muud pähe ei tulnud kui aeg-ajalt blogimine poliitika ja sõja teemal. Mingit hirmu polnud, et võiks ära mürgitada või lasta niisama maha lüüa nagu tal tavaliselt kombeks külalistega käituda.

Tegevus toimus sealjuures Tartus🙄 Riia mäel tulime emaga metroost välja (ärge küsige kuidas Tartusse metroo sai), raekoja kell hakkas lööma. Pilku tõstes üllatusin: silma hakkas hoopiski Kremli kellatorn, osutid seitsme peal. Paistab et jääme hiljaks laususin emale, tema vastas rahulikult: kiiret pole kuhugi, putja juures tihtipeale inimesed ootavad tunde enne kui vastu võetakse. 

Ma ikka veits muretsesin ja viipasin takso. Tegu laste versioonist vana Volgaga, vaevu pigistasime end sisse teineteise taha. Juht ei mahtunudki. Ega ometi pea ise väntama hakkama, asusin uurima, kus pedaalid. Juht aga haaras mingit sorti auto nina külge kinnitatud rangidest kinni ning pani kremli torni poole liduma. Siinkohal kahjuks ärkasin üles, täitsa põnev olnuks teada edasist sündmuste käiku.

Teine uni seotud tööotsimisega. Igati mõnus ja pingevaba intervjuule minna, kui pens välja teenitud. Mõte vastu võtta vaid sellist tööd, mis huvipakkuv ja stressivaba ning järab piisavalt vaba aega. No ja siis turgatas pähe küsimus, aga miks ma üldse otsin tööd, võiks ju niisama logeleda :D

Kolmas täna hommikul seotud auto ärandamise ja kurjategijatega kaklemisega. Põhjus õige lihtne, sest eelmisel päeval virutati töökaaslase naise auto otse töökoha parklast. Kõik ilusti turvakaameras näha, tüübid parkisid oma masinaga (ilmselt varem varastatud) mõni koht edasi. Üks tuli välja, viibutas mingi ludinaga ukse juures, tegi ukse lahti, askeldas veits ja sõitis minema. Teine auto kohe järgi.

Politsei ütles, et neil pole aega autovarguste ja röövidega tegeleda, need omandanud epideemia mõõtmed. Soovitas mitte nii kalli, ilusa ja uue autoga sõita, ostku kindlustuse raha eest mõni vana või tavaline mudel, siis pole põhjust muretsemiseks. Tõepoolest, Torontos on teatud piirkondades kalli auto roolis ohtlik punase tule taga seisma jääda, kõrvalolevast autost astub tüüp välja ja võtab su masina GTA (Garnd Theft Auto) stiilis üle. Mul pole seni muret olnud, ükski terve mõistuse juures autovaras üle kümne aasta vanust universaalkerega Hyundaid ei himusta. Unenäos aga olin superman ja klohmisin neli kaaki laiali, ehkki üks üritas matsheetega kallale tulla. Ärgates adrenaliin laes, süda tagus nagu oleks maratoni finishis. Mis tuletas meelde, et igakuide jooksukokkuvõtte aeg.

Veebruaris sain rajale tagasi, tavalisest palju mahedam ilm aitas kaasa. 15 jooksuga läbisin 103.22km keskmise tempoga 4:44 min/km. Kiireim 5K 23:08, 10K 47:59 ja kilomeeter 4:14, parim keskmine tempo 4:35 min/km. Suusamäel neli korda mille jooksul 364 km kirjas, kaks kolmandikku sellest suuskadel. Jalutamist vaid 19 km kella järgi, tegelt ikka rohkem, sest sammusid keskmiselt päevas 14647. Kaal stabiilselt 78kg.

Stahhaanovlane, ehk kuidas kiirelt ajavahest üle saada.

Taustapildi huvides kordan nats eelnevat infot: Teisipäeval ärkasin öösel enne nelja olles umbes 3 tundi maganud. Lennuväljale poole kuueks. Õhkutõus pool seitse. 3 tunnise lennu ajal tukkusin vahepeal. Ümberistumise paus 2 tundi. Kaheksatunnise lennu ajal Torontosse küll üritasin aga magama ei õnnestunud jääda. Kohaliku aja järgi maandusime 13:30 (20:30 Eesti aja järgi). Kummalisel kombel tundsin end suht värskena ja lasin kaasal tööasjad autosse visata. Põrutan otse tööle, päev ajavahe tõttu niikuinii raisus, parem uimerdan tööl ja saan selle eest makstud kui viskan aja niisama kodus maha.

Viisin kaasa koju ja sõitsingi tavalisest ettevatlikumalt. Liiklus oli õnneks üllatavalt hõre, tunnike jäin hiljaks. Kolleeg ei uskunud, et otse lennuväljalt tulin, pidin näitama ajastambiga pilti Gröönimaa liustikest, millest möödunud vaid 6 tundi. Tegin alustuseks sahmaka kohvi ja jäin huviga ootama millal unemati koti pähe tõmbab. Kui ikka väga uimaseks lööb keeran puhkenurgas diivanile pikali ja magan veidi enne kui koju sõidan. Pea läks vahepeal uimaseks aga möödus peagi. Kummalisel kombel erilist unevajadust ei tekkinud. 

Kümne ajal töö lõppedes istusin autosse, loodetavasti ei jää pooletunnise roolis olemise ajal magama. Sõit möödus vahejuhtumiteta, vanasti päeval kahe ajal koju sõites kippus uni hullemini ligi kui nüüd, aga siis pidin ka viis hommikul tõusma. Koju jõudes tervitasin koeri, need nägid mind esimest korda üle pika aja. Tegin tassi kuuma teed ja paar võileiba ning surfasin veidi internetis enne kui teki alla pugesin. Mõni ime, et uinumisega erilist probleemi ei olnud. 27 tundi järjest magamata (kui tunnike tukkumist lennukis välja arvata) - minu jaoks rekordiline.

Uni oli hea, kaheksa pool tundi ilma vahepeal ärkamata skooriga 82 punkti sajast. Hommikul üllatavalt ergas tunne, läksin tegin jooksuringi. Tempo küll tavapärasest aeglasem aga vähemalt osaliselt võis jäiste ja lumiste olude kaela ajada. Edasi möödus päev nagu iga teine kui tööle vaja kohale minna. Praegu kolm päeva möödas ja julgen kinnitada, et esimesest päevast tavarütmis tagasi. Ei mingeid tavapäraseid ajavahest tulenevaid tüsistusi nagu öösel ärkamine või päevane unisus. Kui Eestisse lennates võttis mul kohanemine üle nädala siis nüüd hüppasin hoo pealt ilma probleemideta tavarütmi reele.

Kuna tegu esimese korraga, ei julge üldistada ja soovitada, aga kindlasti proovin järgmine kord sama taktikat. Vähemalt seekord seljatasin ajavahe ilma erilise pingutuseta lihtsalt esimesel päeval kohaliku normaalse magamaminekuni ülal olles. Tuleb tunnistada, et tavaliselt on minu jaoks kergem päeva pikemaks venitamine kui lühemaks tegemine.

Kuidas teil ajavahega kohanemine, kas läheb suht lihtsalt või on uni pikemalt paigast ära? Kaasneb mingeid teisi tüsistusi nagu peavalu? On vahet kumba pidi, kas päeva pikenemise või lühenemise suunas liikumine?

Tudengipidu

Diplomit saades oli mul küll tunne: "Suur tänu ...
aga ma veedaks hea meelega veel 5 aastat ülikoolis"🍻

Mulle meeldib unenägusid vaadata, põhjuseks muidugi asjaolu, et enamasti on need sellised seikluslikud ja toredad ehkki absurdsed. Ärkasin ja nagu ikka tõetruude unenägude puhul, nats aega mõtted ka poolärkvel uneolukorras edasi. Selline une ja reaalelu piiri peal jõlkumine. Mõtlesin, et pekki küll, ma ju abielus, lapsed ja puha, kuidas siis nüüd nii, pole ikka viisakas nii rajult tudengielu nautida. Mõistuse selginedes ühest küljest kergendus, et tegu ainult unega, teisest küljest, mis siin salata, kahjutunne, et need ajad igavesti möödas - saab vaid unes nautida või vanu pilte vahtides meenutada.

Uni ise oli tudengipeost: vanade mälestuste, uuema aja filmidest nähtu ja laste ning nende sõprade juttudest kuuldu segu. Olime kusagil ühikas, vinge melu, vali muusika, tants, joomine, suitsetamine ja aktiivne suhtlemine. Tavalised lollused, lumesõda siseruumides (ju siis talvine aeg), uljad võistlused, pesukaussi segatud jube kokteil, mida igaüks oma kruusiga ise ammutas, hapuka maitsega kartulisalat, ... Kaasaja momenti tõi sisse asjaolu, et seltskond oli mitmerahvuseline ja rassiline. Mingi moment saabusid mu vanemad, kes õnneks end suht vaikselt ülal pidasid ja omaette kushetil istudes toimuvat jälgisid. Eriti ei lasknud end segada aga natu ebamugav oli ikkagi, ei saanud end nende pilgu all väga lõdvalt tunda.

Õnneks suht hämar, lootsin, et ega nad eriti hästi näe. Sebisin ühe kena tüdruku ära, lobisesime, tantsisime ja läks isegi õnneks. Kui pidu lõppema hakkas pugesime koos teki alla nagu hästi arenenud üritusel kombeks. Võisin veenduda, et oli kenam, armsam ja seksikam kui julgenuks loota. Hommikul ärkasin tüdruk kaisus, nina tema juustes, lõhnas nagu kastehein😁 Blond, mis siin imestada, minu maitse, seekord küll lühikeste juustega. Mõtlesin õhtut meenutades: kurim, kaitsevahendeid ei pruukinud, noh jah, vahel ju juhtub ikka. Suigatasin uuesti, plika hakkas liigutama ning puges teki alt välja.

Ei julgendud silmi lahti teha, piilusin natuke ripsmete vahelt, vou tõepoolest ilus teine. Ei tea kas laseb vaikselt jalga ja proovib unustada piinlikkust tekitava juhtumise. Äkki tundsin musi põsel, silmi avades nägin ta naeratavat nägu. Vägev, rõõmutunne hinges sirutasin käe, et uuesti kaissu tõmmata. Paraku viibutas neiuke näpuga hoiatavalt, pilgutas silma ja lisas mahedal häälel pehmelt s'i sisistades: "tssss..., ehk hiljem näeme". Läinud ta oligi, enne kui jõudsin nime või telefoninumbrit küsida. Siis kuulsin ema etteheitva tooniga mu nime ütlemas, tõmbasin teki üle pea üritades end madalamaks kui muru teha. Lootsin, et nad noomima ei tule ja mind piinlikku olukorda ei pane.

Järgmine moment jalutasime noortekambas loengusse. Proovisin palavikuliselt mõelda millisesse, mingeid materjale polnud, ah istun lihtsalt läbi, eks hiljem tublimatelt laenan nagu ikka kombeks. Olime neljakesi toanaabritega, üks pikem lokkis peaga, ilmselt toavanem või miskit sellist ütles: "Kuule, ära oma vanemaid igale peole ka kutsu, nad küll ei seganud aga imelik oli ikkagi". Vastasin: "Muidugi, mõtlesin ise ka nendega sel teemal rääkida". Hiinlasest sõbra poole pöördudes uurisin: "Ega sa tea seda tüdrukut kellega olin"? Tema: "Ei tea, äge tots oli sul, aga küsi teiste naiste käest, mõni kindlasti tunneb". Ja siis hakkaski uni hajuma ... 😔

Aga kuidas teil unedega, pigem toredad või ebamugavad?
Ülikooli(kooli)ajaga, tahaks võimalusel tagasi või pigem mitte?

Tõbise uned

Bodypainted asiaadist astronaut

Sai siin kilgatud, et haigus mind ei võta, karistus kohe käes. Paar ööd on uni öösel suht niru olnud, justkui hapnikku vähe ja pea raske ärgates. Tütrel oli paari nädala eest koduse iganenud testiga määratud koronts, mis paneb mõtisklema. Seni on kehv enesetunne avaldunud hootises väsimustundes ja kerges köhas (laps köhis nagu hobune), nina hästi vähe kinni, kurk ei anna üldse tunda, silmad tunduvad imelikud. Kraadinud pole. Jooksmise asemel jalutanud õues viiekildiseid otsi. Tegelt on vist arrogantne sihukest kergelt kehva olemist haiguseks nimetada, päriselt tõbised kodanikud oleks püsti õnnelikud nii kergete sümptomitega - ma lihtsalt viiest aastast terve olemisest ära hellitatud. Koroona vastu räägib asjaolu, et eile hommikul ärkasin jälgi sitahaisu peale üles - vana koer pasandas esikusse kuna unustasin teda õhtul hilja jalutama viia.

"Marsikivi" tagaaiast😏

Unenäod muidugi vastavad: olin Marsil, kus teatavasti õhku napib. Enne tagasilennuks kosmoselaevale ronimist otsisin mingit suveniiri kaasa võtmiseks, keegi ju muidu ei usu, et Marsil käisin. Millist suveniiri Marsilt võiks leida, otseloomulikult miskit muud seal pole kui kivid ja tolm aga kivid on mulle alati meeldinud. Põhimureks kui suurt võiks võtta, kuhu seda vaikselt peita nii, et kosmoselaeva tasakaal paigast ära ei läheks. Arusaamatu, miks selle pärast muretsesin. Igatahes ärkasin enne üles kui maale tagasi jõudsin ja ei saanudki teada kas õnnelikult või põrutasin mööda ja crashisin vastu Kuud nii, et päästemeeskond pidi mind lusikaga kokku kraapima😜

Teine unenägu: Olime kaasaga Põhja-Korea saatkonnas vastuvõtul??? Tema läks mingit etendust vaatama, mis mulle huvi ei pakkunud, eelistasin nimelt oma tähelepanu keskendada rootsi lauale ja kokteilidele. Seal haakis end külge kena pilusilmast modell, kes vaid bodypaintinguga kaetud. Igavesti erootiline aga no naine siinsamas ja kindlasti spioon, miks muidu ligi ajab. Olukord lahenes nii, et kaks jeepitäit põhjakoreakaid kimas kohale, krabas preili kinni ja hakkas autosse toppima. Sel ajal kui kaalusin, mida teha, saabus "Bond" oma "Aston-Martiniga", lükkas ühe Jeepi teelt välja, sõitis teise vastu seina ja päästis "printsessi". Mis edasi sai ei tea, ärkasin üles. Kokkuvõttes, milleks kinos käia või telekast filme vaadata kui unenäod sellist meelelahutust tasuta pakuvad😁

Täna magasin suht hästi ja sügavalt, kaasa kupatas mu igaks juhuks allakorrusele kunagisse lapsehoidjatuppa, et ma pisikuid liialt ei jagaks. Kuna jooksma veel ei lähe, blogistan siin pühapäeva hommikul vara kohvi luristades sel ajal kui pere ja koerad põõnavad. Und nägin tänagi - olmeõudukaks võiks kategoriseerida. Nimelt unes vaatasin telekast saadet kus mingid tüübid kurtsid: neil linna veevärk liiga suure kasutamise eest teenuse pakkumise lõpetanud. Muidugi leidsin oma postkastist teatise: Seoses rohkem kui nelja kuupmeetri tarbimisega keerame vee ja kanalisatsiooni homsest kinni - mingit apellatsioonivõimalust ei pakutud. Nagu mis mõttes, neli kuupi on ju köömes??? Hakkasin palavikuliselt telefoninumbrit otsima, teatisel oleva peale helistades kostis klassikalist muusikat ja automaatvastaja korrutas: oleme kõnedega koormatud, hindame klienti väga, esimene vabanev teenindaja vastab, ... Ärkasin põieka peale ja võisin hoobilt veenduda, et ei vesi ega kanalisatsioon polnud veel kinni keeratud🚽

French River, La Dalle kärestik, 18sep

French River kaardi mulle oluline osa (ruut 1km)
 telgiplatside ja levinumate veematka radadega

French River Provincial park asub Torontost 300km ehk 3 tundi sõitu loodesuunas mööda Higway 400 ja 69. Põhilised pinnavormid on pragunenud graniitaluspõhjal liustikest ning veest siledaks lihvitud kaljude vahel asuvad jõed, järved ja sood. Kaljusid katab seedri ja männimets, kohati ka kuuski ja veidi lehtpuid. Loomastikust võib kohata karusid, hunte, põtru, kopraid, koopaoravaid ja massassauga lõgismadusid. Linnud tavalised Kanada asukad: haned, kaurid, kotkad, öökullid ja hulk pisilinde. Mootorpaatidega ligipääsetavas osas on üksikud kunagi ehitatud suvilad, samas kärestikud muudavad õige raskeks jõelt ja järvistust mootorpaadiga Huroni järve Georgian Bay peale pääsemise.

Algselt mõtlesin pühapäeval minna aga mõistsin kiiresti, et ettevalmistuseks on tark rahulikult aega võtta, parem esmaspäeva varahommikul sadamasse jõuda. Ostsin telgitamisloa üle neti ja printisin välja, et poleks vaja pargi külastuskeskusest läbi mineku peale aega raisata. Telgiplatsid on märgitud kaardile ja kaart jagatud 9 tsooniks, konkreetset telgiplatsi ei saa broneerida küll aga pead tsooni ära märkima. Telgiplatsi saab see kes esimesena jõuab, kokku paarsada telgiplatsi. Hommikul võtsin rahulikult ja kulutasin aega rohkem kui plaanis, minema sain alles pool üheksa. Erilist kiiret polnud, sest ilm lubas ilus ja tuul suht nõrk, 5 tunni aerutamisega peaks kenasti enne pimedat esimesse telgitamiskohta 801,802 või 803 jõudma. 

Liiklus esmaspäeva hommikul linnast välja sujus kiirelt, kolme tunniga olin kohal. Külastuskeskust siiski väisasin, sest tahtsin veekindla paberkaardi osta. Nii metsikus kohas ainult mobla kaardi peale loota poleks mõistlik. Moblaga võib ikka miskit juhtuda, kaob ära või aku tühi ja akupakid märjad. Moblalevi küll pole aga neile teadmiseks, kes soovivad nii akut kui raha säästa siis mobla Google kaardirakendust saab edukalt kasutada ka seal kus igasugune moblalevi puudub. Lihtsalt tuleb eelnevalt piirkonna google map mobla mälusse alla laadida. GPS satelliidid pole leviga seotud ja saadavad tasuta signaali pea igalpool maailmas, mobla GPS vastuvõtja töötab ka lennurezhiimis, millesse ma mobla patarei säästmise ja tsivilisatsioonist eraldumise eesmärgil kohe ka lülitasin.

Hartley Bay -> La Dalle kärestik 15K

Külastuskeskusesse sisenedes panin kutsika sigaretikonide posti külge ja läksin ise asju ajama. Äkki hüüdis üks külastaja, et kellegi koer jooksis minema. Mis mõttes, see ju raudpost, igal juhul tormasin välja. Post vedeles poolel teel parkimisplatsile, koera trajektoori tähistasid üksikud junnid  nagu Hansu ja Grete loo leivapalukesed. Kutsik oli juba parkla kaugemas otsas ja suundus metsa poole, hüüdsin ning jooksin järgi. Loom hakkas esialgu veel kiiremini liikuma aga siis tundis hääle ära ja võttis hoo maha. Pidin ta autosse panema ja junnid tee pealt üles korjama. Keskusesse tagasi jõudes ostsin kaardi ja igaks juhuks ühe ekstra päeva juurde, teab mis kõik võib juhtuda, hea kui lisapäev varuks, maksis vaid $9 niikuinii. Saatsin ka kaasale teate, et ärgu imestagu kui päev hiljemaks jään, kui nädal siis saatku kopter otsima, kui kuu siis võib mu toidult maha arvata. 

Sadamasse viis pea 20 kilti kruusateed. Maksin "vettelaskmistasu" ja nelja päeva parkimise eest $76. Rahvast sisuliselt polnud, sain kohe kai äärde sõita, asjad ja süsta maha laadida ning auto mõnekümne meetri kaugusele parklasse viia. Valisin kõige madalama paadisilla, viisin sinna esimese tretiga süsta seljas ja teise korraga kogu ülejäänud kraami koos koeraga. Asjade süsta pakkimine läks kiiresti, kraami tundus palju olevat kuid suht kerge, polnud muret liigse kaalu pärast. Sooja küll vaid 18 kraadi aga särgi peale panin vaid päästevesti, eks vee peal näeb kas fleece ka vaja. Kutsikale kah vest selga ja ronisingi süsta, viimasena sikutasin Sushi rihmapidi silla äärele ja tõstsin ta süsta põlvede vahele. Kell 13:17 panin pulsikella ja mobla teekonda mõõtma ning lükkasin sillast lahti - seiklus võib alata!

Esialgu kaks kilti kuni pöördeni kerge vastutuul, vahepeal ka küljelt, aerutamine läks sellele vaatamata mõnusalt sujuvalt. Kutsik vahtis veidi aega ringi ja keeras siis magama. Peale pööret oli tuul tagant ja püsis nii päeva lõpuni, aerutada suisa mõnu. Algul sõitis kaks mootorpaati mööda, kuid need võtsid väga viisakalt hoo maha tekitades minimaalseid laineid. Esimese puhkepausi tegin alles kaks tundi hiljem kui 10 kilti sõidetud. Pildistasin, filmisin ja korkisin rahulolevalt õlle, senine tempo ületas ootusi. Ilma erilise pingutuseta peaks 4 tunniga jõudma tükk aega enne hämarat plaanitud telgiplatsile, ainult pool teed veel ees.

Üllatas, et kogu selle aja jooksul nägin vaid ühte seltskonda telgiplatsil, mitte ühtegi kanuud ega süsta vee peal. Kilt enne kärestikku sõitsin ilusatest vaadetest haaratuna valesse lahte sisse, lisas aega juurde kuid see-eest sain mitu ägedat fotot. Seni olin kulgenud mobla peal Google kaardi järgi ja pean tunnistama, et moblaga on ikka hulka mugavam. Vee peal oled väga madalal ja kui kallas nii liigendatud sadade pisi lahesoppide ja neemikutega on tülikas ning aeganõudev paljalt kaardi ja kompassiga orienteeruda. Kärestiku info põhjal soovitati kindlasti portaazh teha, mitte üritada läbi sõita. Koeraga ja esimesel päeval poleks niikuinii sihukest asja riskinud, tundmatu kärestiku puhul on alati mõistlik eelnev luure teha.

Portaazhile jõudes olin 3 tunni 13 minutiga 15km aerutanud. Nõks alla 5K tunnis on koos pildistamis ja õllepausidega vääga hea tulemus, ok taganttuul aitas muidugi kaasa. Kaldal oli suur kanuu surnud kanada hanega ja üksik hiinlane hirmsa hulga varustusega. Peale tervitamist esimeseks küsimuseks kas saan teda aidata asju tassida. Jõllitasin kahtlustavalt linnu laipa ja vintpüssi. Tüüp ei longanud ning paistis muidu tervise juures olevat. Sisemuses pööritasin silmi, et nagu mis mõttes, sõidad üksi metsikusse loodusesse ja hakkad esimese vastutuleja käest oma asjade tassimiseks abi küsima. "Every man for himself" asemel vastasin viisaka kanadalase kombel, et esiteks vean oma varustuse üle ja kui aega jääb aitan tema oma tassida. Mehel niikuinii kiiret polnud, tal kavas sinnasamasse telkima jääda, mul veel üle tunni aerutada.

Viisin süsta ja kotid ära ning läksin tegin siis mõned pildid kärestiku algusest. Telgitamisplats kärestiku kohal kaljul paistis igati kena. vaatasin kella, aega na napi võitu aga paar tretti jõuan ikka teha, lähen aitan tüüpi. Too oli mind nähes üllatunud, ju arvas, et tõmbasin uttu. Selgus, et kanuu tassimise juures ei tahtnudki abi, sest tegi vlogi ja selle juures olevat oluline, et kannab ise kanuud seljas. Pidavat lausa 10 päeva matkal olema just fotode ja youtube video tegemise eesmärgil. Ma siis võtsin kaamera, drooni ja paar kotti ning läksin ees. Selja taga oli kuulda kuis kanuu käis kolksudega küll vastu puid ja maapinda aga isegi nüüd keeldus tüüp abist. Mis ikka, respekt, las punnib omaette.

Portaazhi lõppu jõudes panin ta asjad maha. Olin kraami juba süsta toppinud ja tõstsin nüüd Sushi ka sisse. Süsta kaldast eemale lükates läksin kolksuga vastu kivi, kutsik ehmus, kargas üle parda ja ujus kaldale. Pekki küll, läbimärg loom külmetab paadis, kell ka juba palju. Küsisin kaldal askeldavalt hiinlaselt millisele telgiplatsile tollel kavas minna. Alumisele, heh siis on ülemine vaba, lähen võtan selle, koer saab kuivada ja mul kah rahulikult aega telki püstitada ning lõket teha.

Nats nöök oli kogu kraam uuesti süstast välja kiskuda ja terve tee tagasi kärestiku alguses oleva kalju peale tassida. Süsta ei viitsinud seljas vedada, otsustasin üritada kärestikust üles sõita. Kutsikat ei saanud välja jätta, see oleks mulle vette järgi kalpsanud. Hiinlase kätte ei saanud hoiule jätta, äkki paneb nahka😋 Tegelt Sushi ise pelgab võõraid. Võtsin süsta kaasa, ega enam märjemaks ei saa kui hüppabki uuesti vette. Kärestiku servast sai täitsa normaalselt vaiksemaid kohti pidi üles sõita, paaris kohas pidin nõksu tõstma üle kivide. Kutsik käitus viisakalt ja lahkus paadist vaid siis kui selleks loa andsin, küllap tundus vahutav veevool hirmsam kui süstas istumine. Süsta tassisin lõpus veidi kõrgemale kalju peale. Nüüd alles märkasin, et pole ei pulsikella ega mobla kinni lülitanud, kaks kilti kõmpimist ja tunnike tulid süstasõidule otsa. 

Esmalt panin telgi üles, siis tegin lõkke. Üllatas sütituse puudus, tavaliselt leidub siinkandis ikka kaskesid. Lõpuks siiski ühe leidsin ja sain sellelt ka paar tohutükki. Lõket süüdates selgus, et suht asjata: lõkke juurde kuhjatud seedermänni okste küljes olevad okkapuhmad läksid kui säraküünlad. Mul lausa tekkis mure metsatulekahju pärast, okastega kaetud maapind õige kuiv. Vett keetsin potiga kohvi tegemiseks aga süüa ei viitsinud vaaritada, polnud isu, sõin järgijäänud kringlitüki ja pizzaviilu, Sushi jättis solidaarselt pool toitu järgi.

Kell on 19:59

Kell kaheksa veel taevas hele aga kümne mindi pärast täiesti pime, tähistaevas säras nagu tänapäeva inimesed seda harva näevad, lähema 50 kildi ulatuses pole suuremaid valgusreostusallikaid. Nats istusin lõkke ääres ja vahtisin tuld ning mõtisklesin. Kuidagi üksik ja kurb, pole ju varem üksi pikemal matkal käinudki. Hea, et kutsik sai kaasa võetud, pakub veidigi seltsi. Üksi pole elamusi kellegiga jagada, hiljem fotode, videote või juttude põhjal ei saa kümnendikkugi tegelikust tundest edasi anda. Konjak maitses nagu arstirohi, pole teist piisavalt, et tuju heaks teha, panin korgi tagasi peale. Üsna kiiresti hakkas jahedaks minema. Kutsik oli õnneks selle ajaga kuivanud. Kell vaid 8:30 kui kobisin telki ja üritasin magama jääda. Esialgu oli küll hea rammestus aga uni ei tulnud. Aeg liikus aeglaselt nagu purgist välja kallatav mesi, iga nats aja tagant imestasin et vaid 10 või 15 minti eelmisest kellavaatamisest kulunud.

Külm hakkas ja õhkmadrats läks tühjaks - sikutasin kutsiku kaissu ja kurtsin talle, et tahan koju. Elukas ainult mörises õnnelikult ja toppis nina mu kaenlaauku. Uni oli rahutu, hulk igasugu imelikke unenägusid noorusaja sõbrannadest, külm ja küljealune hullult kõva. Lõpuks tüdinesin ning puhusin madratsi uuesti täis, vähemalt jäin vastu hommikut pehmel alusel korraks sügavalt magada.

Linnupoeg

Päevapilt: Nõudlik pettunult mossis ilmega linnupoeg

Täna oli eriliselt pikk ja pausideta uni, kümme tundi ühte jutti. Oma algkooli pruudiga sehkeldamise pealt äratas mind karmilt ema telefonikõne. Pärast ainult mõtlesin, et huvitav küll kuidas neiu tegelt praegu välja näeb, parem kui ei tea, sest vahel pole hea omada liiga palju tõest infot. Ega ma arva, et isegi kaheksanda klassi tüdrukule enam apetiitne välja näeks😜 Nimelt näen unes oma noorusaegade sõpru ja sõbrannasid alati sellistena nagu nad tol ajal olid ja ennast ka. Mõni ime, sest kui hiljem pole näinud ja mingit ajakulu kristallgloobust ei oma, polegi võimalik näha sellisena nagu nad praegu on.

Täna viisin vanemad üle pika aja suvilasse. Neid rõõmustas, et suvila näeb välja ja lõhnab nagu 40 aastat tagasi kui värskelt valmis sai. Mingit kõdunemis või kopitamislõhna pole, sest täispuidust maja toetub betoonpostide peale, põranda alt käib tuul läbi, mis hoiab kuivana. Vaatasime ringi, tegime kohvi, sõime saiakesi. Süütasin isegi pisikese lõkke, suuremat ei julge ikka teha, vaatamata hiljutistele vihmahoogudele metsaalune krõbisevalt kuiv.

Risuhunniku sisse roomas pirakas nastik ja sealt puges välja suur linnupoeg. Tüüp vahtis mulle tükk aega otsa, lasi kuuldavale seeria nõudlikke piiksatusi ja ajas noka nii pärani kui vähegi sai. Lõpuks pani noka kinni, vaatas veel korra ja üritas siis jooksuga jalga lasta. Koba teine, loodetavasti peidab end ilusti ära, muidu lihtne saak kohalikele kassidele.

Õhtusöök ühele, magustoiduks jäätis mustsõstardega

Linna koju jõudsin alles seitsmeks, sõbraga rattasõidule vähe hilja minna. Ajasin tossud jalga ja läksin jooksuringile. Üllatavalt palju sportlikke inimesi sel ajal Harku terviserajal. Viiekas joostud hakkasin toitu valmistama. Praemuna on kujunenud mu firmaroaks. Praadisin viimased jaanipäevast üle jäänud sashlõkitükid ja lisasin kartuleid juurde. Salati tegin sõbra õpetuse järgi: kurk, tomat, sibul ja kaks küüslaugu küünt hakituna ning rohke rammusa hapukoorega üle valatuna. Pipart ja soola maitse järgi.

Kuninglikku õhtusöögi kõrvale pudel Saku heledat. Telekast uudisi vaadates jäi järjekordselt silma asi, mis mind häirib. Naaberriigi diktaatori kõnet võib ju mainida aga selle videopildis näitamine on nagu reklaamimine. Mu arust oleks õige aeg kogu maailmal toda idiooti ignoreerima hakata, miskit arukat tema suust ju niikuinii ei tule. Mida vähem lõust ekraanil figureerib, seda parem. Samas Lukashenkot tasub vaadata, tüüp on ikka täielik tolbajoob, kõige naljakam osa, kus seletab kuidas putka ja prigoga rääkides ainuisikuliselt hoidis ära maailmasõja😁 Ukrainlastel olla mõningaid edusamme Bahmuti juures ja lõunarindel.

Võõrutusnähud

Sipelgas avanevat pojengi mekkimas

Ärkasin pool üksteist magades kogu öö ühte jutti. Vägev, lõpuks siis organism leppinud ajavööndiga. Natuke hilja oli jooksma minna, otsustasin vahele jätta või hiljem õhtul teha ringi. Suur viga - terve päev möödus uimasuse tähe all. Kui ei saa hommikul pingutusega kaasnevat "õnnehormoonide" doosi on terveks päevaks näru ja mõttetu olla. Peaaegu oleksin päevapildistamise unustanud. Homme pean kindlasti hommikul metsa lippama minema. Positiivse külje pealt on jooksmine palju tervislikum ja odavam kui narkotside panemine😛

Hommikusöök venis ja siis otsustasin Tele2 esindusest läbi hüpata, sest salasõnad keeldusid töötamast. Auto saadan ei tahtnud käivituda, napilt läks, pean ikka uue aku ostma. Mustika keskuses on Bauhof ja Tele2 mõlemad. Bauhofis aku soodsalt saadaval, kuid nõks liiga pikk, hea et mõõtsin enne kui ostsin. Tele2 esinduses selgus: salasõnad ei tööta, sest firma on seoses häkkimistega salasõnade kasutamise blokeerinud, veebilehel nad seda infi küll ei jaganud. Sisse saab logida vaid SmartID, ID kaardi või MobiID'ga. Mul netileping pole enda nimel, aga muuta seda saab ainult lepingutegija füüsilise kohaloleku puhul või ametliku volitusega. Kodus proovisin veel paari trikki, lõpuks õnnestus leping siduda enda isikukoodiga. Probleem lahendatud, sest nüüd sain sisse logida enda nime alt mitte enda kontosse ja endale ka igasugu toiminguteks admin õigused anda.

Aku panin madala vooluga laadima, loodetavasti ikka saan homme poodi sõidetud. Tühi aku tekitab lisaks sellise probleemi, et ma ei pruugi autosse sisse saada. Nimelt kumbki võti millegipärast mehhaaniliselt lukku ei keera, ainult nupust funksib. Kui aku tühi siis lukk muidugi lahti ei lähe. Kokkuvõttes googeldasin autoakusid Tallinnas. Firmasid mitmeid aga erinevaid akusid sihuke hulk, et silmi eest kirju. Mingi veebilehe peal panin masina aasta ja mudeli kirja ning sain soovituse sama aku kasutamiseks, mis praegugi peal. Kõikse soodsam K-Rautas kui E-poest osta, paraku jäin nats hiljaks, et samal päeval kätte saada. Klienditeenindusse helistades väideti, et soodushind kehtib tegelt poes ka kui olen kliendiks registreeritud. Tipptunnil ei tahtnud sõita, lükkasin homse peale, aku tahan niikuinii rahulikult kodus vahetada mitte parkimisplatsil.

Uimastav jasmiinihõng maja ees

Köögikraan loksus, pidin kraanikausi alla kappi pugema, et kinnituskruvidele ligi pääseda. Eriti idiootlik disain, kruvid paigutatud nii, et kinnikeeramiseks peaks kapi tagaseina paneeli ära võtma. Vandusin ja üritasin näppudega kruttida, nats paremaks sain aga seejuures kukkus mingi praht silma, silm hakkas kipitama. Loputasin külma vee all, läks paremaks. Lõpuks leidsin haruldase suurusega mutrivõtme #11, millega õnnestus kraan fikseerida. Nälg majas, külmkappi avades miskit eriti isuäratavat ei leidnud. Ah, keda ma petan, suurt midagi ei leidnud. Ratta selga ja poodi. Salati võtsin, aga olen juba tüdinud, tahaks miskit sooja, ostsin lihapalle ja mune. Koju jõudes tekkis soov enne tuppa minekut veits rattaga ringi sõita, 13K ring Harku metsas. Poole üheksa ajal oli üllatavalt palju jooksjaid. Tuppa jõudsin parasjagu Ukraina Stuudio ajaks, mule praadida või lihapalle soojendada ei viitsinud, läksid külmalt peale. Homme saab parem päev olema!

Hommiku-uni

Sõidan E'ga, tema roolis, mina kõrvalistmel. Vaja lennukile jõuda ja E sõidab liiga kiiresti. Korra haaran roolist et õnnetust ära hoida, teinekord ka aga sõidab ikka vastu seina, õnneks suht aeglaselt. Masina nina lömmis, kapoti punane plekk kortsus, siin alles märkan, et uus auto kurat. Peaks saama edasi sõita, ei lähe käima.

Õnneks lennujaama lähedal, jalutame koos edasi, tuttavate laps käekõrval. Oleme hiljaks jäämas, tund aega õhkutõusmiseni. E tahab et tooksin ära maha jäänud lapseistme. Mis mõttes, lennukis pole ju vaja, küll ostame uue. Naine ei jäta jonni, puhisen aga kiirustan tagasi, loodetavasti lend hilineb, nagu viimasel ajal tavaline.

Eksin ära, olen kusagil lennujaama lähedal, mõtlen niikuinii ei jõua istet tuua. Lennukid lendavad üle pea, mingid reisijad tulevad teed mööda. Küsin inglise keeles teed lennujaama. Vanem naine ja mees seletavad aktsendiga, eestlased äkki. Lähen eesti keelele üle, ongi. Minu üllatuseks väidavad et oleme Texases, Dallases. Küsin igaks juhuks üle ühelt kenalt sihvakalt brünetilt, see juhatab teisele poole. Kahtlane, lähen Wyatt hotelli valvelauda veelkord kinnitust saama, nemad ikka teavad. Tädi trükib mingile paberile numbrikoodid ja tahab mult allkirja???  Vaatan - ei saa tuhkagi aru.

Kell jube palju, peaks E'le helistama, kas üldse lennule veel jõuan. Mobla on millegipärast taskus plastkotis ja pealegi katki läinud. Kuram küll, see ju uus ka veel nagu kaameraaugu kuju järgi aru saan. Kesta tükid kukuvad ära, aga sisuga saan üllataval kombel rääkida. Lend pole veel läinud kuid pean kiirustama. Mobla tükid topin kotti, koti taskusse, ehk saab uued kestad panna.

Lähen välja ja istun ette sõitnud bussile. Miks mul arvamus, et peaks viima lennujaama poole, ei tea. Peagi ütleb juht, mine siin maha ja edasi läbi tunneli, tema keerab teises suunas. Jube kahtlane tööstuspiirkond paistab. Suurest kahe rööpmepaariga tunnelist jookseb tohutu kari väikesi neegripoisse vastu, mingi kooli võistlus vist.

Kummaline tundub, aga kuna paremat ideed ei tule, sammun edasi. Keset tunnelit tuleb kaubik vastu, peab kinni, pole kuhugi põgeneda. Kaks tüüpi hüppab välja, krabab mind kinni ja lohistab autosse. Käed jalad tõmbavad kleeplindiga kinni. Mõtlen, pole hullu, miskit peale katkise mobla pole röövida, aga lennukist jään küll maha. Sõidavad garaazhi, kus heledad tuled ja hulk piinamisagregaate üles seatud. Üks tüüp kuumutab gaasipõletiga sangpommi peenikest käepidet.

Hirmu eriti ei tunnegi, kuna riigisaladusi ei tea eks mõtlen mingi loo välja. Kui ei usu, ehk tapavad kiiresti maha. Seis sant, peaks veel E'le helistama ja igaks juhuks hüvasti jätma. Tüübid tulevad ligi, lõikavad klepsud lahti - no nii, hakkab peale jõuan mõelda. Kui hakkavad näkku peksma, ehk ei löö mu kalleid impante puruks. Vahepeal olin silmanurgast ringi vahtinud kas hakkab mõni ese silma, mida saaks relvaks kasutada. Kolde kõrval vedelevad sepatangid jätsin meelde. Paar kolli löön maha või vigaseks enne kui must jagu saavad.

Tüübid aga lähevad eemale ja jätavad minu istuma, üks ütleb üle õla tagasi vaadates: joogid ja snäkid on teises ruumis. ????? Ma ei saa midagi aru, vaatan ringi. Eredad tuled, piinariistad, atribuutika, kaamerad, ... Kuulen: mine söö, praegu võtete vaheaeg. Filmistuudio äkki, miks ma siin olen??? Tahan helistada, mobla ei funksi. Piilun ukse vahelt, teises ruumis rohkem rahvast, ilmselgelt filmiinimesed. Hästi varustatud "rootsi laud" keset ruumi. Astun sisse, kõhu söön igatahes täis. Üks ruudulises pintsakus tüüp tuleb ligi, hakkab seletama, mida järgmises stseenis peab tegema. Väga intiimne kostab, hakkan vastu ajama. Siis näitab vaid miniseelikus piltilusa blondi poole, tema on partneriks.

Ei tundugi enam nii paha mõte, shampapokaaliga neiuke tuleb sõralikult ligi ja istub kohe vasaku põlve peale. Põlvel hakkab erutavalt soe. Ära ole nii tagasihoidlik, pole üldse keeruline, relax. Panen käe ümber selja, ta muigab kavalalt kui näpud prinki rinda puudutavad. Klaasukse peegeldusest paistab päris kena pilt. Imestan endamisi et näen täitsa kobe välja, just selline nagu 25'selt. Põletavam mure: kuidas püsti tõustes siivas välja näha, preili on oma lähedusega nõdra liha virgeks ajanud ...

No ja siis hakkab pilt hajuma ning mõistan pettumusega: tegu vaid unega. Proovin küll jõuga edasi magada, et toredat momenti natukenegi venitada, paraku mis läinud see läinud. Lebotan natuke unistades silmad kinni ja mõtlen unenäo uuesti läbi. Eelnevast kogemusest tean, et silmade avanedes ähmastuvad detailid ja ununeb uni, nähtut üle korrates jääb rohkem meelde. Ärkamise pettumust aitab leevendada mõistmine, et nii mobla kui auto on ju terved! Nobeli preemia kodanikule, kes leiutaks masina, millega saab endale meeldiva süzheega unenägusid tellida ja neid salvestada, et hiljem järgi vaadata või lausa filmitööstusele maha müüa.

Uned, mida mäletan on absoluutses enamuses toredad, millest kahju ärgata. Õudukaid, kui neid nii üldse saab nimetada, vaid kahel teemal: olen auto puruks sõitnud või olen eksamil ja ei tea teemast midagi. Samas pole ma kunagi avariid teinud ega eksamil läbi kukkunud, ehk siis põhjendamata hirmud.

Kuidas teil toredate-halbade unede suhe, kas esineb ka korduvaid teemasid?