Tere talv ja tere rebane!

Kaasa sai maja eest läbisörkiva rebase pildile

Meile sõitis talv sihukese hooga sisse, et mul lausa kaks jooksupäeva vahele jäänud. Mitte et nüüd üldse ei saaks jooksmas käia aga lihtsalt on natuke vastik lörtsi sees jooksutossudega platserdada. Täna oli küll täiega plaanis ring lipata, kuid koertega soojendusjalutuskäigul mõtlesin ümber. Tänavad kuradi libedad, isegi Kokol läksid jalad alt kui hoo pealt pidurdada üritas, et põõsalt ootamatult ninna tunginud uriinihõngu lähemalt nuuskida. Loll oleks suusahooaja eel sörgiringil jalg murda kui seda mäel palju lihtsam ja elegantsem korraldada😜 Seekord siis võitis kaine kaalutlus, pealegi see kuu piisavalt kilomeetreid kogutud.

Täitsa jõulune majaesine

Lumi saabus nii "ootamatult", et ei jõudnudki nädalavahetuseks planeeritud talvekumme alla panna. Homme lubab päikest ja paari soojakraadi, eks siis vahetame kummid ära - loodetavasti. Et arusaamatusi vältida pean rõhutama: jutt on tütre punasest tibukesest, mitte minu Hyndai universaalist. See viimane istub ikka esinduses, sest seoses tarneahelate katkemisega pole enne järgmist nädalat lootust pidurivedeliku toru saada ja ilma piduriteta ei riski nagu lumega sõita.

See-eest sain eile lõpuks hakkama ettevõtmisega mis juba üle aasta oodanud kuid viimasel ajal tungivalt märku andnud, et kui ma kohe käsile ei võta siis kahetsen rängalt. Viimastel nädalatel tuli telekal häält valjemaks timmida, et üle õhupuhuri ventika müra midagi kuulda oleks. Juba eelmine aastavahetus hakkas tavapärasest rohkem häält tegema ja siis sai ka lähemalt uuritud. Tol momendil oli ainsaks veaks ventika balansist väljasolek mis tekitas "kerget" müdinat nagu jookseks kari lambaid allkorrusel. Kuna aga täpselt vajalikus mõõdus ventikat lihtsalt polnud saada otsustasin oodata, töökaaslane lubas hankida.

Küttekolle - all puhuri mootor ja ventikas

Eelmine talv oli soe ja ventika olukord läks nii sujuvalt ning tasapisi hullemaks, et suurt ei märganud, noh umbes nagu laste kasvamisega - suureks saavad ootamatult. Kokkuvõttes segas küll aga mitte nii palju, et nõudis kohest sekkumist. Lohutasin end mõttega: eks siis võtan käsile kui annab otsad, ilmad nii soojad, et ära me ei külmu ja isegi torud mitte. Talve jooksul töökaaslane lubatud ventilaatorit ei leidnud ja nii see kiire üle läks. Suvel kasutab õhujahutaja sama ventilaatorit kuid suvel polnud mind seda kuulamas kui ilmad kõikse palavamad.

Sügisel esimest korda kütet peale lülitades kostis alt juba selline müdin nagu oleks lammastest vastu igasuguseid loodusseadusi suvega põdrad arenenud. Eks ma ikka venitasin veidi ehkki on selge: tehnikaga seotud probleemid ise ei parane erinevalt elusorganismidest, ainult hullemaks lähevad. Kui eelmine nädal lisaks kõigele ka kriuksumist kostma hakkas polnud enam võimalik lolli mängida ja olukorda ignoreerida. Pole selge kaua edasi oleks töötanud aga Murphy seadus ütleb: "Kui miski rikki läheb siis kõige ebasobivamal momendil nagu näiteks külmarekordit purustaval jõuluõhtul."

Korpus, mootor ja ventikas - viisin töökotta

Seega läksin esmaspäeval peale hommikusööki alla, lülitasin kaitsme maha, võtsin ventilaatori koos mootoriga gaasiahjust välja, viskasin pagasisse ja sõitsin tuttavasse väikesesse "Billi elektrivärgid" töökotta. Nagu oli oodata, sellist ventikat neil polnud ja peale veerandtunnist ringihelistamist selgus, et Canadas pole - USA'st saab tellida, kuid aega võtab 2 kuud kui ma just lennupostiga ei soovi seda saada. Pikema otsimise peale osutus parimaks lahenduseks veidi väiksem ja madalama jõudlusega, paraku polnud ka seda neil koha peal olemas, pidid laost tellima - päev paar. Ma ei viitsinud vana tagasi toppida, küsisin kus ladu on - toon ise, ainult 20 minti sõitu. Vahepeal selgus, et mõistlik oleks ka mootor vahetada - laagrid läbi ja võll balansist väljas. Otsustasin lasta neil kohapeal kogu kupatuse lahti võtta, ventika ja mootori vahetada ning uuesti kokku panna - 40 raha töö eest on nohu.

Kodus kogu kupatust tagasi ahju toppides tekkis ootamatu probleem. Mootori juhtmete otsad ja juhtskeemi juhtmete otsad olid mõlemad "emased" ja minu juhtmeotsikute karp jäljetult kadunud. Poodi ei viitsinud sõita, viimases hädas ühendasin kaks "emast" alumiiniumplekist lõigatud "isase" tükiga ning tõmbasin igaks juhuks klepsuga üle, et lahti ei loksuks. Tõehetk saabus kui tütar ahju peale lülitas: ei lennanudki miskit õhku, vaikse vuhina saatel hakkas vahepeal jahedaks tõmbunud tuppa sooja õhku puhuma. Irooniline moment oli õhtul kui kaasa ei märganudki, et puhur enam ei mürise. Huvitav millal talle pärale jõuab, aga noh ma kah pole vahel paar päeva aru saanud, et soeng muutunud😁

Novembris 136 km joostud

Nädala jooksunumbrid

OMICRON

Vaid 25% vaktsineerituse tasemega Lõuna-Aafrikas
on B.1.1.529 Omicron tüve levimiskiirus erakordne
kui võrrelda varasema Beta ja praeguse Deltaga

Polegi pikalt koroona teemal kirjutanud, epideemia oli muutunud põnevast uudisloost tavaliseks olukorraks, millega oleme sunnitud edaspidi koos eksisteerima. Natuke nagu külm sõda, seis on pinev aga kuna kumbki teisest lõplikult jagu ei saa siis katastrofaalset kokkupõrget ei toimunud. Nüüd aga tuli viirusepoiss välja vana tuntud relva uue modifikatsiooniga, mille hävitusjõu potensiaal pole selge. WHO ja paljude riikide reaktsiooni enneolematu kiirus vihjab olukorra tõsidusele.

Esimest korda registreeriti uus B.1.1.529 Omicron mutatsioon üheksandal novembril võetud proovis, 24 novembril raporteeris Lõuna Aafrika Vabariik avastusest WHO'le. Vaid 2 päeva hiljem kuulutas WHO uue tüve "murettekitavaks" ja paljud riigid kehtestasid totaalsed reisikeelud või karmid piirangud piirkondadele, kus on avastatud uus tüvi. Kogu infot loomulikult avalikkusele ei jagata, keegi peale spetsialistide ei oskaks niikuinii kvalifitseeritud hinnangut anda. Märgiliseks on aktsiaturgude ja naftahinna järsk langus. Inimestel, kes miljardeid pööritavad, on ligipääs infole, mida meedias ei jagata. Ilmselt kardetakse vahepeal jõudsalt kasvama hakanud majanduse järjekordset pidurdumist. Eks esmaspäeval näeme: oli tegu ülereageerimise või järjekordse kriisi avapauguga.

Uusi mutatsioone ilmub igapäevaselt, tegu täiesti tavalise viiruste arenguga. Mis Omicroni puhul niivõrd äreva reaktsiooni põhjuseks??? Tüvi klassifitseeritakse "murettekitavaks" kui ta nakatuvuse, haigusnähtude tõsiduse või antikehade efektiivsuse poolest ohtlikumaks osutub. Konkreetsete mutatsioonide ja Lõuna-Aafrikas lühikese ajaga laialdase leviku põhjal (vaata ülaltoodud graafikut) võib eeldada, et tegu äärmiselt kergelt nakatuva tüvega. Haigusnähtude raskuse kohta pole nii lühikese ajaga võimalik hinnangut anda. Antikehade efektiivsus on nii teoreetiliselt (üle 30 mutatsiooni olulistes piirkondades) kui ka nakatunute põhjal otsustades väiksem. Kui palju pole momendil võimalik spekuleerida, kuid on fakt, et Aafrikast viisid nakkuse välja vaktsineeritud inimesed.

Momendil on väga palju ebaselge: uus tüvi võib osutuda valehäireks või viiruseks, mis vajab täiesti uut vaktsiini või kõige tõenäolisemalt langeb nende kahe äärmuse vahele. Maailma reaktsiooni kiirust vaadates leidsin, et soojamere reiside reklaamide vaatamine on praegu mõttetu ajaviide. Oleks mul olnud reis ostetud, olekin juba eile selle tühistanud, seni kui veel raha tagasi saan. Ühest napikast mulle piisas, ei tahaks jääda isegi mingisse suvalisse troopikaparadiisi pikaks ajaks lõksu. Nagu võisime täna veenduda toimub reisikeeldude väljakuulutamine praeguses skisofreenilises situatsioonis ahvikiirusel, nende mahavõtmine on aga õige aeglane protsess. 

Probleemi sisu seisneb asjaolus, et reisikeelu alla pannakse suure tõenäosusega kõik riigid, kus konkreetne tüvi avastatakse ehkki poliitilised kaalutlused muudavad seda hägusemaks. Paraku on B.1.1.529 ilmselt jõudnud varjatult levida palju laiemalt kui momendil teame, ehk siis on lähemal ajal oodata uute nakkuskollete puhkemist ja avalikuks tulekut. Eelnevast kogemusest teame, et reisipiirangud mitte ei peata viiruse levikut vaid ainult aeglustavad seda. Seega ostetakse nii aega haiglate ettevalmistamiseks ja uue vaktsiini väljatöötamiseks juhuks kui olukord peaks jälle kriitiliseks muutuma.

Loodame parimat aga valmistume halvimaks. Pekki küll, esmaspäeval oli kavas esimest korda üle pika aja karatesse minna, ootan vist veel nädalakese jälgimaks kuidas olukord kujuneb. Suusamäe hooajapiletiga pole nii hull, jama korral lükkavad kehtivuse jälle aastakese edasi - ilmateade pani näpud sügelema, põhjapool 10 cm lund oodata.

P.S. Info panin kokku mitmest eri allikast nagu Nature, BBC, Financial Times ja New Scientist. Paraku muutub olukord nii kiiresti, et viimaste uudiste jaoks tasub ise googeldada ja vaadata mitme tunni eest postitus üles riputati.

Filosoofiline jalutuskäik

Käisime tütrega koeri jalutamas. Tavaliselt ajame väga laial valikul igasugu teemadel juttu. Seekord kerkis üles küsimus inimesest ja elust laiemalt. Olles mõlemad inseneri haridusega vaatame iga objekti läbi professionaalse kretinismi prisma. Järgnevat arutelu palun mitte vaadata kui teaduslikku väitlust, lihtsalt annab aimu, millest kõigest võib koertega jalutades rääkida.

Kõigepealt elu kui selline. Kuna lihtsaimad elu vormid pole just eriti keerulised keemilised süsteemid siis kaldume mõlemad arvama, et praeguse arusaamise järgi elu esinemise võimalus mujal universumis on väga-väga lähedal sajale protsendile. Ei viitsi Drake võrrandit välja tuua aga viimasel ajal on saanud selgeks, et vähemalt temperatuuri poolest elamiskõlblike planeetide hulk on oluliselt suurem kui omaaegsed kõige optimistlikumad hinnangud. Niisiis peaks mingit karva vetikaollust või hallitust suht paljudes kohtades väljaspool meie päikesesüsteemi leiduma.

Tundub, et see esimene etapp on suht lihtne. Sobivatel tingimustel (eelkõige temperatuuri stabiilsus ja oluliste keemiliste elementida olemasolu) peaks algelise elu tekkimine piisavalt pika aja jooksul omama küllaltki kõrget tõenäosusust. Maakeralgi tekkis algeline elu õige kiiresti ja võimalik et mitu korda kohe kui temperatuur selleks võimaluse andis. Edasi läks keerulisemaks: Kui elu tekkimiseni kulus "vaid" pool miljardit aastat maakera moodustumisest siis mitmerakulise eluni jõudis areng alles 2.5 miljardit aastat hiljem. Esimeste loomade ilmumiseni kulus veel pea miljard aastat, 650 miljonit veel ja olemegi praeguses ajamomendis.

Maakera on ainus näide, mida uurida saame. Samas inseneri seisukohast tunduvad eelmainitud arengu etapid ja kiirused üsna loogilised. Natuke üllatav ehk, et üheraksetest mitmerakulisteni jõudmine tundub selle pildi alusel loodusele kõige suuremaks väljakutseks olevat. Edasi läks suht lihtsalt. Teada-tuntud tõsiasi, et mida keerulisem süsteem, seda keerulisem on seda juhtida, hallata, töökorras hoida ja teenindada. Algelise elu puhul polnud probleemi, sest süsteem suht lihtne ja kuna individuaalseid üksusi tohutu hulk, polnud miskit katki kui ellu jäid vaid üksikud, kes suutsid geomeetrilises progressioonis paljunedes kiirelt hukkunute kohad täita kuni järgmise katastroofini. Alati jäi kusagil keegi ellu, kui elu oli natukene aega eksisteerinud osutus steriliseerimine ilma totaalse katastroofita võimatuks. On teooria, et elu oli maakeral juba enne kuu moodustumise kataklüsmi kuid loomulikult ei jäänud sellest siia jälgegi (ainus võimalus orgaanilised ühendid mõnel kosmosesse paiskunud maakooretükil).

Problemaatiliseks läheb asi mitmerakulise elu puhul, loomadest ja inimestest rääkimata. Inimene on suutnud disainida ja ehitada äärmiselt keerulisi ja võimsaid mehhaanilisi ja elektroonilisi masinaid kuid keemial põhineva elu loomisel tehakse alles esimesi ettevaatlikke samme. Loodusliku elu puhul toimib automaatjuhtimine ja infotöötlus üllatavalt heal tasemel, mehhaanikast ja üliefektiivsest ning paindlikust energiakasutusest rääkimata - vaadake kas või kärbest.

Kärbse kokku monteerimine on tänapäeva tehnoloogiate ja teadmiste juures võimatu ülesanne. General Dynamics on teinud päris ägedaid inimeselaadseid roboteid ja ka robokoeri. Mehhaaniline, elektrooniline ja isegi tarkvaraline pool töötavad suht hästi, energiaga on probleem. Esimesed olid üldse juhtmetega seinas, nüüd lippavad akude peal kuid need ei kesta kaua. Laadimiseks vaja jupp aega kontaktiga seinas olla, ei piisa paarist suutäiest ümbruses vedelevast toidust.

Müstika kuidas loodus kahe raku sisse piisavalt infi suutnud pakkida, et nende juhendite alusel mingi loom areneb ja kasvab kusjuures üsna väikese ebaõnnestumise protsendiga. Kes kunagi koodi kirjutanud teab, et natukenegi keerulisema puhul kerkib pidevalt üles olukordi mida ei suuda ette näha. Kui koodis viga jookseb arvuti kinni ja kogu moos. DNA peab suutma kogu loote arengu infi omada ja seda õieti ajastada. Kõige keerulisemaks muidugi aju näol juhtimissüsteemi kokku keevitamine.

Elus püsimine on järjekordseks väljakutseks: masina puhul võrreldav energiakandja tankimise, teeninduse, hoolduste ja juppide välja vahetamisega. Elusolendisse on sisse programmeeritud meeletu kogus vastupidavust ehk siis nii tark kui riistvaraliste pisemate vigade kohene parandus. Oluliste juppide rikkiminekul annab organism otsad just nagu autogi. Ja nagu tütar märkis on elusolend looduse poolt projekteeritud teatud elueaga nagu masingi. 

Ökonoomne on selline masin, mille koostisosad kuludes enamvähem samal ajal üles ütlema hakkavad. Inimese puhul nimetatakse seda vanaduseks kui sul igasugu hädad järjest ligi hiilima kipuvad. Autot pole majanduslikult kasulik pidada kuigi pikalt üle garantiiaja, remont ja ekspluatatsioon lähevad kallimaks kui uue ostmine. Loodusega sama lugu, metsas annab elukas pikema jututa otsad kui aeg käes ja loovutab oma koha järgmisele. Inimestega sutsu teine asi, uunikume on kombeks remontida viimase võimaluseni, sest seda peetakse inimlikuks. Liikide eluigade pikkused on loodusliku valiku tulemusel kujunenud sellisteks ökonoomseteks nagu nad on.

Lõpetuseks jõudsime arvamusele, et ehkki elu on tõenäoliselt suht levinud universumis siis kõrgema arengutasemega ei pruugi seda mitte olla. Ainus loogiline seletus kõrgemate eluvormide eksisteerimisele on meeletu aeg, mida loodus on saanud kasutada katse ja eksituse teel järjest kõrgemale arengutasemele liikudes. Maakeral võttis aega neli pool miljardit aastat mõistusliku elu tekkimine. Kuna tegu vaid ühe näitega siis täiesti võimatu hinnata, on see keskmine aeg, üks või teine äärmus või isegi täiesti unikaalne sündmus. Tegelt muidugi sisulist vahet pole, sest kui ka on teisi tsivilisatsioone meie galaktikas siis nendega suhtlemine valguskiiruse limiteerituse tõttu täiesti ebapraktiline. Inimeste ja universumi aja ja ruumiskaalad nii tohutult erinevad. Inimkond elab pisitillukeses kübemes hetke, universum ei märka kas meid on või mitte, suures plaanis pole mingit vahet. Seega mõistlik oma eksisteerimise loteriivõidust võtta kõik mis võimalik tegeldes maksimaalselt sellega mis meeldib.

Veel rääkisime kvantmehhaanika "pommi eksperimendist" - informatsiooni kummalisest käitumisest ning "nähtamatuse" võimalusest seoses "Pauli tõkkega". Kadestan tänapäeva noori kellel on tänu infoajastule äärmiselt mugav ligipääs igasugusele huvipakkuvale infole. Mul muidugi hullult hea meel, et selline tütar ja kaasa, kellega saab põnevaid maailma asju arutada.

P.S. Pean igaks juhuks rõhutama, et ega me sügavast sisust taipa tuhkagi, kuid sellele vaatamata äärmiselt põnev lugeda populaarteaduslikke kokkuvõtteid, mis pandud lihtinimestele arusaadavasse keelde.

Lehed, koerad, BF

Vanatüdruk veidi segaduses ilusast unest ärgates.

Võite vabalt kommentaarides pakkuda, mida küll Koko unes võis näha😁

Ilmad hakkavad külmaks minema kuid lund pole me ikka veel saanud, täna siiski lubati kuni 30 senti põhjapool suusamägede piirkonnas. Isegi  külmakraade siiani vaid ühel ööl. Sügisesed lehekuhjad meeldivad koertele üliväga, kui ma laseks siis nad muudkui nuusiks ja kaabiks nendes. Ei tea mida põnevat seal küll leida on😏 Täna pean lõpuks aeda askeldama minema, ehkki vastikult külm. Lükkan kohvi lõpetades ja blogistades seda momenti veits edasi😉

Kamuflaazhkoerad lehehunnikus 

Viigimarjad

Nagu enne mainitud, siis viimased nädalad olen kohusetundlikult jooksmas käinud. Üle-eelmine nädal lippasin ilusa ilmaga novembrikuu kümpsi, see nädal kaks kuuekat ja neli viiepoolekat.

Tempo on 10 sekundit kildi peale alla läinud kui suve lõpu ja sügise algusega võrrelda. Enesetunne hea kuid ei viitsi suruda, esimene kilomeeter kipub vaevaline olema, peale seda hakkavad jalad ise all käima. Põhjuseks ilmselt asjaolu, et ei viitsi soendust teha ja esimene kilt kulubki soendusele. Unes nägin kuidas piisas vaid keha veidi ettepoole kallutamisest ja jalad jooksid ise ilma mingi pingutuseta - sellised "põnevad" unenäod siis😜

Ja muidugi tänan küsimast, olen juba level 36 Battlefieldis. Pühapäeva pealelõunane ilm pööras vihmaseks, mul mugav õigustus arvuti ette istuda. Mõne tunni mängisime meeskonnaga koos, peale õhtusööki tegin paar vooru omaette. Sõitsin snaipri varustuses hovercraftiga (hõljukiga) ringi ja ajasin inimesi alla (ma ei ole psühhopaat, lihtsalt selline hobi😜), juhil nimelt pole mingit relva ja muud üle ei jäänud kuna keegi teine masinas polnud ning positsioone ei viitsi ka pidevalt vahetada. Uus snaiperipüss osutus oma 8X optikaga ja suurema kaliibriga moonaga õige tõhusaks. Snaiper on natuke sihuke argpüksi amet: teisi saad mugavalt lasta ise nende efektiivsest laskeulatusest väljas olles. Osava kohavaliku korral ohuallikateks vaid teised snaiprid ja helikopterid. 

Robokoer, hõljuk ja kopter - BF 2042

Mäng küll hea kuid vajab veel omajagu lihvimist. Kriitikud on Steamis suht madala skoori andnud, kuid fännidele meeldib kõigele vaatamata. Sõidukite jõuvahekord on paigast ära - tank ja hõljuk sama vastupidavad. Relvade valik suht väike. Puudub igasugune analüüsitav mängukäigu statistika. Masinate juhtimise dünaamika oluliselt erinev varasematest mängudest, nõuab harjumist. Kaartides siin-seal "augud" - kukud maapinna alla, lähed jäämäe sisse, jääd poolest saati seina sisse kinni. Elustamine suht suvaline, vahepeal ei funksi. Mis muud kui loota, et järgmise paari "patchiga" olulisemad vead parandatakse.

Ärevad ajad?

Austraallastele on Taiwani kriis kodule lähimaks probleemiks

Viimase nädala uudistest kumab läbi lausa eelmise sajandi kolmekümnendate lõpu võnkeid. Väga sisukas kaitseväe juhataja asetäitja Venemaa teemaline kokkuvõte ja ka viimane välisilma saade. Poliitiline olukord üle maailma tundub õige ärev olema. Põhiraskuspunktid Ukraina ja Taiwani kohal. Põgenikekriis võib olla vaid tähelepanu kõrvaletõmbamiseks läbi viidud operatsioon. Ei saa märkimata jätta mitmeid eraldiseisvaid kuid olulisi hiljutisi sündmusi nagu CIA bossi ootamatu Kremli visiit, Macroni jõuline avaldus Ukraina kaitmise osas, Brittide lubadus Ukrainasse sõjaväelasi saata, Vene vägede koondumine nimetatud piirkonnas, Vene äsjane kosmoserelva katsetus, Hiina jõulised avaldused ja provokatsioonid Taiwani suunal, ... jne ...

Mis teie arvate, on tegu tegeliku sõjaohuga või kujutavad poliitikud ja sõjamehed tonte ette???

P.S. Maiuspalaks jagan Bellingcati uuringut Ukraina erioperatsiooni kohta - huvitav pilguheit spionaazhimaailma tegelikkusesse.

Teise maiuspalana jagan videoklippi meie meeskonna Battlefieldi mängimisest. Salvestatud tütre arvutil, sest minu oma ei jaksa mängu ja salvestust korraga vedada. Minu tunneb aktsendi järgi kergesti ära. Vabandan ette mõningaste ebatsensuursete väljendite pärast, mis paraku tänapäeva nooruse tavakasutuses😜

Laenulapselaps

Pole vist varem maininudki et meil on parema puudumisel laenulapselaps. Oma lastel ei paista veel järelkasvu plaani olevat aga nii minul kui eriti kaasal tekkinud mingi kummaline nostalgia või isegi igatsus. Eile oli sugulaste viieaastane koolivabal päeval meie pool ja veetis ka öö. Pisiplikale meeldis nii väga, et kui vanemad järgi tulid ja koju viima hakkasid tõusis vägev protestikisa. Mõni ime, nii tore ju mängida koerte ja maoga ja tädiga uusi mänguväljakuid avastada. Allkorruse dojo põrand oli lastest jäänud mänguasju täis. Vanavanemana on ikka palju lihtsam lastega tegeleda: kui vanem peab 24/7 lapse jaoks olemas olema siis vanavanemad mõned tunnid, päev või maksimaalselt paar korraga - koormus pole võrreldav. Pealegi on iga asi palju põnevam ja toredam kui harva saad, natuke nagu mandariinide või nätsuga nõuka ajal😜

Level 23

Minu avatar 23 levelil

Millega küll tegeleb penskarieelik öösiti, et hommikul olemine uimane ning väsinud? Mille muu kui arvuti taga mängimisega kui tegu sellise ebatraditsionaalse tüübiga nagu mina. Laupäeva öine ralli tuletas noorusaegu meelde: kuus tundi kella viieni hommikul kuue värakendava õllega. Noored meeskonnakaaslased läksid juba nelja ajal magama, nõrgukesed sellised🤪

BF 2042 Antarktika kaart

Pühapäeval sai niisama uimerdatud ja poes käidud kuni rahvas hakkas Discordiga messe saatma, et aeg minna venelasi Antarktikast välja peksma. Ühe kaardi lugu on nimelt sihuke, et Venemaa puurib illegaalselt Antarktikas kümmekond aastat naftat, USA väekontingent saadetakse seda lõpetama. Maastikuks jääliustik ning selle esine kaljupind pluss naftaplatvorm, mahutid, kaevandusehitised, masinad ning tööliste barakid. Avamaastiku tõttu suht snaiprisõbralik kaart. Meeskonna kaaslasteks tütre netisõbrad, enamus ameerika "young professionals" kes teenivad kuuekohalisi palkasid - õhtuti lõõgastuvad arvuti taga üksteist nottides.

Kokkuvõttes läks ka pühapäev looja karja, magama keerasin siiski juba enne kahte kui meeskond relvad (hiired) kokku pakkis. Aktiivsusmonitor andis mulle hindeks "alla igasugust arvestust". Hea et AI kiirabi ei kutsunud, vaid raske haigus oleks põhjuseks, et tavapärase 15000 sammu ja 70-80 "südamepunkti" asemel skoorisin pühapäeval 1959 sammu trajektooril: arvuti, külmkapp, vets ning 2 südamepunkti kui pulss mänguärevuses tõusis🤪 Äramärkimist väärib mängus saavutatud 23 tase, minuvanuseid seal palju pole.

Esmaspäeva alustasin hilise hommikujooksuga, milleks tuli seekord tahtejõudu rakendada. Viimased 5 nädalat olen üle 30km jooksnud, seega pole vaatamata mängimisele seis tegelikult hull. Nokitsesin ka tubaseid töid teha nagu lampide ümberpaigaldamine. Vastasel korral võidaks mind kodus toitlustamise nimekirjast kustutada😒 Aias kiskusin tomatikepid välja ja põletasin koos muu oksarisuga ära, korjasin viigipuu viljad otsast ja nosisin viimaseid kiwisid. Aiatöödest on jäänud viigipuu talveks sissemässimine, tomatimaa ümberkaevamine ja viinamarjade ning õunapuude lõikumine. Kui ilma annab on lootust järgmine nädalavahetus ära teha.

Sohitegemisest

Tokyo Olümpiamängude meeste 75+ kg finaal. Tekitas tohutult poleemikat. Suur enamus karatekaid leiab, et tegu oli kas ettekavatsetud vea välja meelitamise või simuleerimisega. Kaldun esimese variandi poole, mis poleks küll eetiline kuid kaval (seis 4:1 ja mõned sekundid lõpuni). Samas nokaudi simuleerimine on räigelt reeglitevastane. Tegelikku olukorda teab vaid iraanlane Sajad ise.

Seoses arvutimänguga tekkis mul tütrega arutelu sohitegemise teemal. Kes ei tea siis laskmismängude juures on võimalik kasutada igasugu keelatud "abivahendeid" lisaprogrammide, makrode, originaalkoodi häkkimise, ... jne ... läbi. Saad eelise näiteks sihtimistäpsuse, tulistamiskiiruse, läbi seinte nägemise, ... võimega. Mulle on arusaamatu, miks mängu juures sohki teha.

Tütar siis seletas: "Oled ju viieaastastega mänginud, lapsed tihti ei suuda kaotamisega leppida. Need on tüübid, kes lihtsalt pole selle koha pealt "täiskasvanuks" saanud. Või siis on arvutimäng nende elus ainus oluline element, enamuses või kõiges muus on nad läbi kukkunud. Pidin tunnistama, et kui mäng on muutunud elu mõtteks, on ka sohitegemine arusaadav.

Eelnev vestlus viis mõtted sohitegemisele laiemas plaanis. Variante on palju ja piirid suht hägused, mida peetakse absoluutselt keelatuks või häbiväärseks, millesse suhtutakse ükskõikselt, mida peetakse lubatuks või peaaegu kiidetakse vaikimisi takka. Ma ei kahtlegi, et kõik inimesed on millalgi elus sohki teinud. Nii koolis spikerdamist kui tööintervjuul oma nõrkuste varjamist võib laias plaanis sobitsemiseks pidada. Paarisuhtesse astudes üritavad inimesed alati vähemalt alguses oma vigasid peita. Juhilubade, vaktsiinitõendite, .. ostmine või altkäemaksu eest hüvede saamine eriti räige petmine.

Personaalselt pean ebaeetiliseks otsese võistluse käigus sohi tegemist (arvutimäng, spordivõistlus, valimised, ... ) Sellistes olukordades mina ei teeks sohki eelkõige põhjusel, et ma ju ise tean, et poleks nii saavutatud tulemust väärt. Karates on olukord ses suhtes keeruline, et osavõtjana tunnetad õige selgelt kas sinu või vastase löök oli punkti väärt, samas kohtunikel seda palju keerulisem hinnata. Isegi kui tunned, et sina või vastane sai teenimatu punkti ei hakka seletama. Reegel on: kohtunikuga ei vaielda ja punkt. Tavaliselt loodad vigade tasakaalule. Mõnel spordialal on sohitegemine võistluse osaks kujunenud nagu jalgpalli murul püherdamised, mõnel saad simuleerimise eest karistada: jäähoki, karate.

Samas koolis sai vahel harva spikerdatud ja selle pärast ma küll süümekaid ei tundnud. Liikluses lubatust kiiremini sõites sama lugu, paraku vaheletrügimist väldin ja kui vahel satun olukorda, kus olen selleks sunnitud, tunnen piinlikkust. Inimestele üritan ikka tegelikust paremat muljet jätta, viimasel ajal võib-olla enam mitte nii väga😜 Tööl oma ülesannete kiiremini tegemine ja ülejäänud aja eraotstarbel kasutamine on ju tehniliselt ka sohi tegemine, millegi pärast ei tekita minus moraalset dilemmat. Müügimeheks ma ei sobiks, sest see eeldab kliendi ninapidi vedamist, mille vastu tunnen sügavat vastumeelsust.

Mida teie arvate sohitegemisest, millist sorti oleks aksepteeritav, milline mitte?

Milline kellegi lemmik ajaviide???

Pikalt pole siin aega aega viita blogistamisega. Öösel tuli BF 2042 lõplik versioon välja. Nii fänn ma ka ei ole, et kella kaheni oodata ja siis mängima hakata. Vaatasin õhtul paari oma lemmiku profi youtube videot ja kommentaare. Neile igatahes hullult meeldis, eriti võimalus mängida vanu battlefieldi mänge üle. Hommikul peale jooksu ja kohvi mängisin ise kah tunnikese. Tõepoolest esimesel pilgul paistab parim BF seeria väljalase üle aegade - mõni ime, sest on vanad head kokku kogutud, uusi võimalusi loodud ja kõike seda tänapäevase graafika ning protsessori võimsuse juures.

Tegelt on mu seekordne küsimus: milline teie lemmik ajaviitmise ja lõõgastumise meetod? Ise olen lisaks arvutil mängimisele viimasel ajal vaadanud youtube videosid - teemadeks momendil lennuõnnetuste tehniline analüüs, "Awkward muppets" (mehhiklasest töökaaslase soovitus). Vahele ka märulite lühikesi lõikusid nagu "Nobody", populaarteaduslikke jupikesi huvipakkuvatel teemadel, autoõnnetusi ja sõjatehnika viimaseid uudiseid. Kaasa on TikTok lõksu langenud proovides mindki sinna sisse vedada. Olen kõrvalt vaadanud, kuid üldse ei tõmba - lühikesed inimeste esinemised tunduvad aja viitmisena selle väljendi halvas mõttes😜 Aga noh, maitse asi - igaühele oma.

Üks pekkis päev :(

Klaas on rohkem kui pooltäis

Algus oli igati paljutõotav, ilmateade lubas 16 soojakraadi ja päikest. Mida sa hing 8 novembril veel oskad tahta eriti kui töölt terve päev vaba. Otse loomulikult oleks patt seda hädavajalikele aiatöödele või autoga nokitsemisele kulutada, pigem ikka matkama koertega. Niagara Joa alla hulkuma minek tundus igati hea mõte, esmaspäeval peaks parkimist jaguma ja rahvast vähe liikumas. Mõeldud-tehtud - hommikukohv nahas, koerad autosse ja asusin teele. Juba sissesõiduteelt välja sõites tundusid pidurid kummaliselt pehmed, armatuurlaual viskas punase pidurihoiatustule ette. Järgmise ristmiku peal vajus pedaal tasapisi alla ja masin kippus liikuma hakkama, pidin korra pumpama. Kuram, nii küll sõita ei julge, keerasin tagasi, parkisin maja ette ja kamandasin pettunud koerad välja.

Nojah, parkimiskohas oli näha, et autost miskit vedelikku välja tilkunud. Kiikasin masina alla, põhi oli keskelt märg, näpule jäi punaka varjundiga vedelik. Kapott lahti, uurimaks pidurivedeliku anumat. Päris tühi ei olnud aga miinimumist polnud palju puudu. Ajutiselt võiks aidata vedeliku lisamine kuid kui süsteem kusagilt lekib võin kergelt tee peale jääda, otsustasin hoopis lähimasse Hyundai teenindusse sõita. Paar kilti üritasin fooride rohelisi tulesid sihtides minimaalselt pidurdada. Esinduse juurde pöörates palju enam pidurijõudu järgi polnud, parkisin massina ära ja läksin häda kurtma.

Lubasid üle vaadata ning õhtuks teada anda mis probleemiks. Hea et nii lähedal, jalutasin paar kilti koju, sest pandeemia ajal tavapärast taksoteenust nad ei paku. Koerte lohutusauhinnaks viisin elukad pikemale pargijalutusele, rohkem kui kuus kilti sai longitud ja puude all nuusitud. Ilm hullult ilus, otsustasin selle kuu kümpsi joosta, niikuinii päev nahkas. Ajasin üle pika aja jalga Nike jooksutossud, täitsa üllatav kui palju muudavad jalatsid jooksutunnetust. Esimesed viis kilti läks lennates kuid lõpupoole kippusin väsima. Kõigele vaatamata selle aasta 10K teine aeg.

Peale dushi all käimist rehitsesin lehed, niitsin muru. Just jõudsin muruniitja garaazhi alla lükata kui telefon helises - Hyndaist helistati. Uudised olid halvad, finantsilises mõttes katastroofilised. Kui ma olin arvestanud paarisajase väljaminekuga siis selgus, et pidurivoolikud lekivad, üks hullusti teine natuke - soovitati mõlemad välja vahetada. Voolikud polevat kallid aga töö ... kaheksa tunni töö hind on tonn. Mis mul üle jäi, masin seal, nende piduritega ei sõida. Mõnda teise kohta vedamine maksaks veel, kui voolikute vahetamine neil võtab 8 tundi (ok tegelt ehk 4) siis mul esimesel korral kindlasti mitu päeva pluss osade tellimine pluss mõne roostes või deformeerunud jupi lõhkumine, ... Kas mul üldse olemas kõik vajalikud tööriistad.

Loll tunne oli küll, sest koridori nurgas vedeleb alles avamata pakis äsja ostetud uus tungraud, autotoed ja rataste fikseerimise komplekt. Tegelt muidugi läheb seda niikuinii vaja kui pidurikettad vahetan või tütrele talvekummid alla paneme. Või kui pensile lähen ja rohkem aega masina kallal nokitseda😜

Kurat küll, eile rõõmustasin, et kutsuti ületunde tegema ja sisuliselt passimise eest maksti poole nädala palk, täna võisin kõik selle ja veel ohtralt otsa teenindusele edasi kanda. Aga minul on osav enesepettuse skeem sihukesteks juhtudeks. Otsi igast halvast midagi head ja leia kasvõi väljamõeldud põhjus, miks see või teine jama oleks palju hullemini võinud lõppeda või sulle pikas plaanis kasulikuks võiks osutuda.

Mis ma siis mõtlesin: Hullult hea õnn, et pidurivoolik ütles üles oma maja ja Hyndai teeninduse vahetus läheduses. Oleks see juhtunud näiteks Niagara joa parkimisplatsil või kuu aja eest tuhendekildisel puhkuseväljasõidul oleks palju-palju suurem jama olnud. Või mis veel hullem: oleks sõidu ajal vedelik välja nirisenud ja ma poleks enne avastanud kui kiirteel 120 peal pidurdada üritades ... tagajärgede peale ei julge mõeldagi.

Nii ma siis mõtlesin pooltühja klaasi mitte lihtsalt pooltäis vaid pea pilgeni kui vaht maha arvata. Kuna ilm ikka veel soe tõin tagaaiast hunniku kevadel lõigatud oksi, tegin lõkke ja haarasin külmikust õlle. Igal juhul on aiatoolis lebotades Grolschi libistada palju mõnusam kui surnukuuri külmkambris koertega kõrvuti pikutada😜 Kõik mis ma kaotasin oli ju natuke aega, sutsu meelerahu ja paki raha - viimast kahte saab aga alati tagasi kui viitsimist "õieti" mõelda ja natuke liigutada.

Kas teie ka kasutate jamade korral nende "toredaks" mõtlemist või on teil mingid muud meetodid kuidas halvad juhtumused ja õnnetused valutumalt üle elada?

P.S. Hakkasin mõtlema, et ma pole nii rikas, et vana autot omada. Peale seda väljaminekut sõidan järgmise kallima probleemini ja ostan uue, siis saab jälle aastaid rahuliku südamega ringi vurada.

Tervise ja aktiivsuse teemal.

Täna oli artikkel ERR veebilehel jooksmise mõjust põlvedele. Kokkuvõttes jooksmine põlvi ei riku kui nad juba enne korrast ära pole. Võib hoopis hästi mõjuda, pigem muudab passiivne eluviis liigesed kangeks ja valulikuks. Seega võin ka penskarieelikuna rahulikult jooksmisega edasi tegeleda muretsemata, et kulutan oma põlved ära. Niikuinii võtan suht rahulikult kui tõsiste tegijatega võrrelda. Kahe-poole aastase jooksmise ajal pole kordagi ei liigese ega kõõluseprobleeme esinenud.

Endiselt püsin kenasti 100km kuus (Oktoobris 138km) jooksugraafikus. Talvel alustatud virtuaalse Islandi saareümberjooku juures olen juba üle 80% läbinud, 75% puhul sain neilt ka kaardi. Keskmine tempo on juulist saati alla 4:40 kilomeetrile, samas nii juulis kui augustis sai lõdvalt võetud, kumbki kuu alla saja kildi joostud. Nüüd sügisel kui ilmad jahedamad on kergem tihemini õues lippamas käia. Tempot pole kavas tõsta, pigem veits järgi anda - niigi olen kiirem kui eelmise aastaga võrrelda.

Teine rahuldustpakkuv artikkel Delfis, kus arst mehi hoiatab ja neile soovitusi jagab:

Ära suitseta - Ma ei suitseta, pole seda kunagi teinud ka.

Piira alko tarbimist - Piirangi. Tegu muidugi suhtelise soovitusega: piirab nii see tüüp kes päevas kahe viinapudeli asemel vaid ühe tarbib kui ka see kes nädalase õllekasti asemel paar pudelit võtab. Jahedate ilmadega on õlleisu kadunud mitte et ma teadlikult eesmärgipäraselt piiraks.

Söö tervislikult - Söön üsna tervislikult, sest toitun kaasa tehtud roogadest, mis kipuvad tervislikud ja õnneks ka maitsvad olema. Pugiks hea meelega rohkem aga ta sunnik ei tee suuri koguseid ja ise jällegi ei viitsi.

Proovi püsida normaalses kaalus - Püsin kui 78 kg 189 cm pikkuse juures selleks pidada. Tõsiselt üllatav oli lugeda, et 40-50 aastastest meestest on pea kolmveerand ülekaalulised. Tänavapildis nagu silma ei hakka või siis ei oska ma vaadata.

Vähene liikumine viib hauda - Enda arust ei peaks muretsema, võttes arvesse mu jooksmas, matkamas ja suusatamas (loodetavasti varsti ka tagasi karates) käimist ja ka muidu üsna aktiivset eluviisi.

Ära vaju stressikoorma all kokku - Õnneks suht kerge seda täita, sest ei töö ega pere põhjusta stressi ja laiematele maailma probleemidele olen ammu käega löönud. Töö ja puhkus on kenasti tasakaalus, vähemalt nii palju kui võimalik. Ega ma ilmaasjata töö ületunde lisaraha asemel lisapuhkusena kasuta. Samas unega on viimasel ajal veidi kaldu asjad: kipun poole ööni läpaka taga istuma ja siis muidugi hommikul kümneni põõnama - siin on parandamise ruumi, peab pöörduma tagasi 24:00-08:00 rezhiimi.

VO2Max poolest olen omavanuste
meeste hulgas skaalalt väljas

Alusta tervisekontrolliga pigem varem kui hiljem - Sellega on nadisti. Kuna silmaga nähtavaid või ihuga tuntavaid hädasid pole siis ei ole ka viitsimist lihtsalt uudishimu pärast doktorit külastada. Kaasa ikka käib vahel peale, et peaks kontrollis käima - võtan sel viisaastakul plaani, eks autot tuleb kah aeg-ajalt teenindusse ülevaatusele viia isegi siis kui mootoris jõudu piisavalt ja imelikke hääli sõidu ajal kuulda pole.

Eelnevat lugedes tekib küsimus: miks see peaks ainult meeste kohta kehtima, minu arusaamist pidi on need hoiatused-soovitused täiesti kehtivad mõlemale soole.

Kokkuvõttes peaks uuel aastal järgmise aasta lubaduste - eesmärkide kirja panema tervislikul ülevaatusel käimise. Omaette huvitav ju enda vereproovi või mingite muude testide (mida iganes siis seal tehakse) numbreid vaadata ja keskmiste ning tervislikega võrrelda. Südame ja veresoonkonna haiguste koha pealt ei peaks mul muret olema kui pulsikella numbreid uskuda, samas ei või iial teada.

Koroonast ja vaktsineerimisest ei viitsi enam kirjutada, minu blogi arvamus niikuinii olukorda ei muuda. Kivirähk kirjutas sel teemal hea lühijutu "Tõnissoni oma pea", mis päris hästi momendi skisofreenilise olukorra kokku võtab. Kui kodanikud pole võimelised numbreid ja trende hindama süüdistagu iseennast. Kahju ainult, et nad sellega teistele käru keeravad aga nagu eespool mainitud keeldun ma laiemate maailmaprobleemide pärast stressamast kuna see niikuinii miskit ei muuda😜

Hoopiski ootan kannatamatult Battlefield 2042 ametliku mängu väljatulekut 19 Novembril.

Aga mis on teie oodatumad ees-seisvad sündmused???

Taudiaja Halloween

Tegelt oli taudiaja Halloween eelmine aasta kui igasugu üritused rangelt keelatud. See aasta lõdvendati suhtlemise ja läbikäimise piiranguid kuid karmistati vaktsineerimsinõuet just oktoobri lõpus. Seega võis korraldada Halloweeni pidusid ja ka käia majast majja elanikke hirmutamas ning kommi nurumas. Eesti kombel "Trick or Treat" asemel "Pomm või Komm" siinmaal küll öelda ei või, inimesed kutsuvad politsei😜 Ehkki tütardel vanust liiast, et kommi nurumas käia, meeldib neile ürituse kostümeerimise osa. Terve laupäev ja osa pühapäevast nähti väärika väljanägemise nimel vaeva. Kaasa vorpis söögipoolist teha, mina käisin koertega pikemal jalutuskäigul ja jäädvustasin ümbruse koledamaid väljapanekuid mälukaardile. Mu arust oli kõige õudsemaks baptisti kirikuesine jumalavallatu dekoratsioon kus paraja nurga alt vaadates jäi mulje, et ükssarvik paneb nõiakassi kusjuures kummitus jälgib seda toimingut huviga kõrvalt😂

Maski valmistamine

Warframe Grineer Soldier

Pühapäevase Halloweeni tohutuks eeliseks on liiklusummikute puudumine, praktiliselt kogu tee läbi linna (kiirteel) sain sada rauas uhada. Rahvas hakkas juba varakult liikuma kuid üldiselt oli nii dekoreeritud majasid kui ka lapsi vähem kui eelnevatel aastatel.

Lohe ja kummitus

Selle ühenduse vili saab olema ÕUDNE

Kurvastusega tuli nentida, et naabermaja omanikud, kes tavaliselt veini pakkusid, olid ära kolinud. Mina jooksudressid seljas kehastasin enda arust sportlikku noort penskarit. Kolm varateismelist naakmanni aga kommenteerisid vene keeles, et Solikamski mafioosod joovad viina mitte õlut😎 Jalutasime mööda mahajäätud seisus majast, milles elasime rohkem kui 20 aastat tagasi. Uus omanik ostis tolle lootuses suurele krundile kaks uut ehitada, linn pani keelu peale kuulutades maja arhitektuurimälestiseks - nii siis rohkem kui saja aastane ehitis tasapisi kõduneb seal.

Mõttemängud

Meie kamp

Sõpradega koosistumine nagu ikka: õlled, söögid, palju jutustamist kuna vahepeal pole pikalt näinud. Rahuloluga võisin tõdeda, et muidu erineva maailmavaatega inimesed on vaktsineerimise koha pealt küll kõik sama meelt. Iroonilise juhusena oskas Eestist siia saabunud vaktsineeritud peapiiskop just Torontos koroona üles korjata. Jäeti lennukist maha ja istub nüüd terve perega karantiinis. Mina kogu meie kambast ainus, kes ringi reisinud. Enamus polnud julgenud ette võtta, kuid plaanivad järgmine aasta kuhjaga tasa teha. Kui inimesed üle maailma sama moodi mõtlevad tõusevad lennu ja hotellide hinnad lakke nagu juhtus Hawaii'l kui see piirkond lõpuks turismile avati. Ei tea kas peaks juba praegu lennupileteid broneerima hakkama, et hiljem mitte hinge hinda maksta või hoopis ilma jääda.