Silmanägemisest ja sittumisest

Jobannõi intelligent

Viimasel aastal olen hakanud märkama, et nägemine pole enam päris see, mis ennevanasti kui poole kildi pealt suutsin autonumbri tuvastada - no ehk mitte poole kildi aga ikka õige kaugelt. Kaugele nägemisega pole endiselt probleemi, kuid pisikest teksti lähedalt enam kõige paremini ei seleta, eriti hämaras. Moblaga õnneks veel probleemi pole, töökaaslased imestavad kuidas ma prillideta telo ekraanilt näen uudiseid lugeda. Ega päris nina alt enam ei seleta - udune kipub olema, pean ikka 30-40 senti eemalt vaatama. Kaasa vahel tahab mulle miskit moblast näidata ja surub riistapuu näkku, siis pean meelde tuletama, et tal on prillid mitte minul ... lase vanainimene vaatab distantsilt kirbukirja. Prillid kunagi aastate eest sai moe pärast töö kaudu tellida. Mitte et nii palju vaja oleks olnud aga kui tasuta pakutakse ega siis ära saa öelda😜

Nüüd olen täheldanud, et vahel õhtupoole kui silmad väsinud on täitsa mõnus prillid ninal läpakast uudisi ja blogisid lugeda, annavad ikka lahutusvõimet juurde. Praegu keskpäeval pilt niisama täitsa selge ja sirge, äkki avaldub esimese ennelõunase õlle toniseeriv mõju. Järsku peaks porgandi söömise asemel silmanägemise profülaktikaks õltsi rohkem tarbima? Teema kerkis üles hoopiski seetõttu, et sattusin alloleva video peale, mille lõpetuseks võisin rahuldusega tõdeda - mul on ka prillideta "üliinimlik" silmanägemine😁 Nali naljaks aga kuidas teie skoorite selle testiga, prillidega või ilma. Väga tõsiselt ei maksa suvalist youtube videot muidugi võtta! Osa ülesandeid mu arust rohkem tähelepanu kui nägemisvõime kontroll.

Tööl netis surfates jäi ka teine huvitav teema ette: 💩 nõrganärvilisemad esteedid ei pea edasi lugema, sest juttu tuleb ei millestki muust kui sittumisest - sõna otseses mõttes. Miks mu uudistevalikus sihuke asi??? - ainus loogiline seletus, et google kuulas pealt kui kolleeg eelmisel päeval töö juures seedimise teemal südant puistas. Jah selline vabameelne häbitu seltskond meil koos😁 Kummaline, erinevalt toidu sisestamisest tekitab jääkproduktide väljutamine inimestes hullult rohkem piinlikust kui seks, ehkki sama moodi iga elusolendi eksistentsi üheks möödapääsmatuks aspektiks.

Tähtsamad punktid artiklist "Parim aeg kempsus käimiseks":

1. Hommik olevat mitmel põhjusel sobivaim ja täiesti piisav ainus potil käik ehkki normaalseks loetakse 2X päevas kuni 3X nädalas. Hommikune asjatamine seotud inimorganismi ööpäeva rütmiga, öösel kogunenud saastast hea kohe hommikul vabaneda.

2. Hommikust potistamist olevat võimalik ja soovitav treenida. Peale hommikukohvi veeda potil viis minutit lõõgastudes (telot näppides😝), kui miskit ei juhtu pole mõtet rohkem molutada. Samas pidada organism suht siva ära tabama, et nüüd on õige aeg. Järjepidevus viib rutiini ja rütmi tekkimiseni, mis olevat kasulik.

3. Tähtsaim on, et sittumine muutuks regulaarseks ja ka täielikult tühjendavaks.

Potil käimise sagedust ja aega määravad toit, füüsiline aktiivsus, reisimine, stress, tervis, tarvitatavad rohud, rasedus ja vanus.

Regulaarse ja tervisliku sittumise saavutamiseks tuleks luua hommikune rutiin ja selleks tegevuseks rahulikult aega varuda, olla füüsiliselt aktiivne, süüa piisavalt kiudaineid, hoida vedeliku tasakaalu, üritada vältida stressi ja vajadusel ka manustada medikamente.

Ise olen täiesti endale teadmata suht "õieti" käitunud, sest seitsmekildist hommikujooksu on õige ebamugav ilma eelneva vetsuskäiguta sooritada. Piisas ühest hädaolukorrast (millest ka blogistasin), et edaspidi mitte riskida samale rehale astumisega. Võin kinnitada, et harjumus tekib tõepoolest üsna kiiresti. Vat sellised lood.

Eelpenskarlusest

Sobib sama hästi ka PRE-Retired kohta

Inimesed kurdavad vananemise üle aga mulle on viimasel ajal hakanud täitsa meeldima. Paar päeva tagasi ärkasime kaasaga tööpäeva hommikul üles, nokitsesime veits moblades. Nats aja pärast ohkab naine, et peab end üles ajama. Mis mõttes, isegi kella vaatamata vastasin: ei pea ju. Ta jääb momendiks mõttesse, ei pea jah, ning tõmbab teki lõuani. Lasemegi silma looja, põõname mõnuga tunnikese lisaks. Pole me kumbki veel penskarid, ehkki võiks olla. Samas sihuke ilma eriliste kohustuste ja kiire ajagraafikuta lõdva eelpenskaripõli on täiega nauditav. Kaasa nokitseb veidi kodukontoris läpaka taga ja käib vahepeal hobi korras sugulaste lapsi hoidmas. Mina küll täisajaga tööl, kuid seda tuleb ka sõna-sõnalt võtta - käin tööl, mitte ei tee tööd ;) Kui peaks tegema, ei viitsiks käia aga kui näo näitamist kompenseeritakse viisakalt ei raatsi raha maha vedelema jätta.

Tavaline päev algab üheksa, kümne paiku ärkamisega, just siis kui uni ära läheb. Esmalt koerte jalutus ja jooksuring ning dushi all käimine. Jooksmas käin sõltuvalt tundest ja ilmast, täna näiteks lihtsalt ei viitsinud minna, muideks ei mingeid süümekaid😜. Tavaliselt koguneb 100 jooksukilti kuus ehkki eelmised kaks jäid "objektiivsetel" põhjustel 50 kanti. Veebruaris olen juba 30 lipanud, ilm muidugi on soosinud. Kui jooksmas ei käi teen pikema jalutuskäigu, mulle on erksa enesetunde jaoks ilmast sõltumata oluline vähemalt tunnike õues viibida.

Järgneb hommikukohv kaasa valmistatud pudru või võileibadega läpaka taga surfates. Emaga räägin nüüd iga päev pool tunnikest ja kui enne seda ei jõudnud õues käia lähen hiljem. Peale lõunat sõidan tööle, lisaks hommikuse logelemise võimalusele on sellise ajastuse juures äärmiselt oluline liikluse moment. Toronto teed suht ummikuvabad vaid kümnest kaheni lõuna ajal ja üheksast õhtul kuueni hommikul. Kiire toidushoppamine tööle sõites kord, paar nädalas.

Paraku nii massi kui sotsiaalmeediat jälgides jääb mulje, et paljude elu pole nii mugav ja lihtne. Hakkasin mõtlema, mis on väärikat eelpenskaripõlve (või elu laiemalt) võimaldavad faktorid. Esiteks ilmselt hea tervis, osalt kaasasündinud, osalt enda valikutest sõltuv. Teiseks head inimsuhted, nii lähedastega kui laiemalt. Sõltuvad minu eas suures osas enda tehtud valikutest. Kolmandaks pingevaba majandusseis, ei pea hakkamasaamise pärast muretsema. Finantsolukorra määravad nii "rahatarkus", tegutsemisala kui ka õnn. Viimaks - kõige tähtsam - oskus elu rahulikult ja stressivabalt võtta, see viimane on täiega õpitav kui vaid ise nõus vastava filosoofia järgi elama. Pean silmas eelkõige mõistmist, mis on elus tegelikult tähtis, ajaplaneerimise võimet (maksimaalset vaba aega) ning hobidega tegelemist: tööl käin et elada mitte ei ela et töötada. Just broneerisin hotelli suusamäel😉

Automaatikuna julgen väita, et tegu kontrollitud positiivse tagasisidega. Kõik ülalmainitud faktorid võimendavad üksteist. Samas muidugi ka vastupidi, kui üks paigast ära, hakkab see teisi õõnestama ja kui õigel ajal jaole ei saa võib kogu süsteemi kokku jooksutada. Kogu mugavalt elamise kunst on tervise, suhete, raha, hobide ja stressi haldamine. MOTT, ehk Mida Oligi Tarvis Tõestada nagu mu matemaatikaõpetaja Gustav Adolfis tavatses öelda.

Tahtsin lisada ühest teisest blogist silma jäänut. Nimelt "stardipakud" elus. Need on kahtlemata olulised, kuid lõpptulemuse määrab ikka inimene ise. Viletsa stardiga tuleb lihtsalt rohkem pingutada jõudmaks võidujooksus esimeste hulka, oma valik kas teed seda toore jõu, manipuleerimise, kavaluse või tarkusega või lööd hoopiski käega. Stardipakkudest olulisemad lapsepõlv (kasvatus, suhted) ja haridus mitte jõukus. Samas ei maksa unustada, et "esimeste hulka" tähendusest on igaühel erinev arusaamine. Personaalselt hindan kõige rohkem elu nautimist, aga milles teie näete elu eesmärki?

Morbiidsed mõtisklused ja elu kolmandikud

Me kõik sureme, mis aga tähendab et on hullusti vedanud. Loendamatu enamus inimesi kunagi ei sure, sest nad pole kunagi sündinud. Potensiaalsete inimeste arv, kes kunagi ei näe ilmavalgust on ettekujuteldamatult suur ... Richard Dawkins, Unweaving the Rainbow. Sellise nurga alt vaadates on kõik pea 8 miljardit käesoleval ajal eksisteerivat ilmakodanikku lotovõitjad. Kui osutud võitjaks on äärmiselt totter see tuulde lasta ehk siis elu niisama ära raisata või enneaegselt minema visata kas õnnetuse läbi või veel hullem vabatahtlikult. Kodaniku kohus on oma ainsat elu võimaluste piires mõnusalt ja mugavalt kasutada seniks kuniks jagub.

Siinkohal kerkib sujuvalt üles küsimus kauaks ja mis tähendab mõnusalt. Nagu väidetakse oled 20-30 eluaastaks oma bioloogilise funktsiooni täitnud – evolutsiooni tähenduses on inimese elu mõte elu edasi anda, pärast seda tal enam sellisel kujul tähendust ei ole. Ehk siis kõik mis peale 30 eluaastat puhas boonus, looduse poolest mõttetu raiskamine. Ühiskonna jaoks umbes 60 ehk pensiiga piiriks seatud: seni tee tööd ja ole karjale kasulik, kui kauem välja vead siis viisakuse pärast toetame aga majanduslikus mõttes oleks kena kui sa liiga kaua pensifondi ei koorma.

Inimese keha on evolutsiooni käigus kujunenud nagu ühele korralikule masinale kohane, juppidele antud garantii teatud ajaks (esimene kolmandik ehk 30 aastat), peale seda hakkab rikete tõenäosus järsult kasvama. Nagu ka masinate puhul pole mõtet raisata ressurssi liiga töökindlatele juppidele, või üritada liiga kaua vana süsteemi töös hoida - odavam uus muretseda kui vana remontida. Organismi (masina) tööiga on korraliku hoolduse ja sihtotstarbelise kasutamisega võimalik oluliselt pikendada. Kes poleks näinud mõne vanahärra vabariigiaegset läikimalöödud uunikumi, mis ikka veel tuksub ja tasahilju podisedes liigub. Samas kui õli ei vaheta või vale kütust bensupaaki lased ning jätad hooldused vahele vananevad ja kuluvad nii auto kui inimene kiiresti. Lisaks muidugi osa ka õnnel, mõned eksemplarid lihtsalt pannakse kokku defektsete juppidega või sinisel esmaspäeval.

Kokkuvõttes võiks siis elu jagada kolmeks 30 aastaseks perioodiks: esimene taastootmine, teine ühiskonna toetamine, kolmas iseendale nautimiseks kui bioloogiline ja sotsiaalne roll täidetud. Trikk on selles, et esimese kahe jooksul end mitte ribadeks pingutada, muidu kujuneb kolmandast vaid pikk põdemise ja kannatuste rada või jääb see üldse ära kui kuuekümnendates kõrvad pea alla paned.

Võitjad elumängus pole need, kes kolmekümnendates, neljakümnendates hullu panevad, firmasid loovad ja hunnikutes pappi ning kinnisvara kokku ajavad, et viiekümnendates või kuuekümnendates infarkt või insult saada. Võitjad on need kes võtavad rahulikult, elavad töötavad mõistlikus tempos, tegelevad juba sel ajal hobide ja muude meeldivate asjadega ega lase end ühiskondlikust arvamusest ja trendidest survestada säilitades piisavalt energiat ja vaimset ning füüsilist tervist oma penskarielu nautimiseks. Muidugi leiduvad mõned üksikud, kelle töö ja hobi langevad kokku, aga esiteks on need erandjuhud ja teiseks kipub iga hobi liigse koguse korral tööks muutuma.

Miks ma sellest kirjutan, eks ikka sellepärast, et enda väljateenitud puhkus läheneb meeldivalt peadpööritava kiirusega. Töö juures jõudehetkedel (loe tundidel) mõlgutan mõtteid igasugu hobide, reiside, põnevate projektide üle, mida võiks ette võtta kui töölt lõplikult ära tulen. Absoluutselt ei mõista inimesi, kes räägivad, et töölt lahkudes hakkaks kodus igav??? Mis mõttes, nii tohutult on igasugu põnevaid asju maailmas, mida uurida, vaadata, teha, ...

Nagu muuseas eeldasin, et penskariiga võiks umbes 30 aastat kesta. Pole statistikat uurinud ja ilmselt keskeltläbi on see palju lühem, kuid enda nurga alt vaadates (vanemad, vanavanemad, tervis, ...) tundub see täiesti reaalne. 85'da eluaastani on kõik mu teadaolevad otsesed eellased täis tegusad ja ontlikud olnud, üks sugulane lausa 101, liigub omal jalal ja mõistus täiesti selge.

Kas vaatate ootuse või hirmuga tulevase penskariaja peale, millised plaanid, ... ?

Tegelt ega vist keegi enne ei mõtle kui see aeg käegakatsutav, no mina igatahes ei mõelnud😜

Musta Reede juhtumised

Esmaspäeval käisin tööl ja võtsin selle eest vahetuskaubana neljapäeva ning reede vabaks.  Kaasa oli sel nädalal kodus, lootsime elamise juures veidi sättida.  Köögis vaja uus pliit ära paigutada, mis algas korraliku tulevärgi ja ehmatusega. Pole mul mingit vabandust lolluse kohta, millega hakkama sain. Täiesti tuimalt proovisin kuidas äsja poest ostetud tugevvoolu pistik koos pooleteisemeetrise juhtmega stepslisse sobib. Sobis perfektselt: käis pauk, lendas sädemeid, kaasa kiljatas ja mina vahtisin juhmi näoga stepslit. Mis mõttes ma polnud kaitsmeid maha lülitanud??? - tuli tõdeda - jumal hoiab lolle. Nojah, poest ostetud juhtmed olid kenasti teibiga kokku mässitud - maas vedeles tahma ja kärsanud teibitükke. Sihukese pulli eest tuleks elektriinseneri paberid ära võtta.

Nüüd juba reede õhtu ja mina ikka elus. Neljapäev libises kuidagi iseenesest käest, aga noh puhkama peab ju ka, eriti peale sellist shokki! Lisaks elektriasjandusele kujunes kõige närvesöövamaks asjaolu, et tööriistad on täiesti iseenesest oma asukohti vahetanud või hoopistükkis ära kadunud. Ehituspoodi pidin kolm korda külastama, ikka oli miskit puudu või ununes. Täna veel hüppasin dollaripoest läbi kui selgus, et ühtki kolmest korralikust ehitusnoast ei suutnud lokaliseerida: $ 1.25 eest sain sihukese, mis hädapärast loosi läks. Tuhandete kruvide hulgas polnud muidugi sobivaid, poest toodud 12 põrandaplaadi (paigutan seinale) pakendis oli neid vaid 6, sest number 12 tähistas hoopis plaadi paksust😡 Algus igatahes sai tehtud, esmaspäevaks ehk saan ühele poole tööga, mis arvestuslikult pidanuks mitte rohkem kui päeva võtma😜

Toredamatest juhtumistest pean mainima hommikujooksu, kui poolkogemata tuli 5 kildi elu teine aeg. Keskmine kiirus 4:29 kilomeetrile 5.47km distantsil, algusest mõõdetud 5K aeg 22:41. Reede sai igati ilusa alguse. Hommikukohvi kõrvale otsustasin Musta Reede pakkumisi uurida. Plaanis on 10 aastat vana arvuti uuendada, tütar saatis mulle mõned lingid. Mina muidugi uurisin ja puurisin seni kuni huvipakkuv emaplaat otsa sai, tütar jäi tänu minu mökutamisele ägedast monitorist ilma. Arvutikraami jälgime üldiselt PCpartpicker veebilehe kaudu, mis otseülekandes kajastab eri poodide hindu. Ootamatult tulid ühte poodi mõned uuesti müüki, panin kinni aga mingi moment jooksis net umbe ja jäin ilma - kurrrrrrat!!! Tahtsin juba füüsiliselt kohale sõita, aga kodust välja astudes selgus, sealtki müüdi viimane ära. Mis teha, elame veel arvas tütar - mis elu see enam on ilma MSI MAG X570 Tomahawk WIFI ATX AM4 emaplaadita ühmasin. Tegelt ju ilma ei jäänud aga 259 eest väljamüügil olnu eest taheti nüüd 400.

Sellised keskklassi judinad, mis peaks mõne aasta mängimist vastu pidama
Eurodesse teisendamiseks jagage CAD hind 1.5'ga
16GB mälu saan tütrelt ja videokaardi tõstan vanalt ümber.

Lõpetasin kohvi ja surfasin nats niisama kui äkki arvuti pingis. Amazonis kolm Tomahawki motherboardi soodukaga pakkumisel, ahvikiirusel klikkisin hiirega ühe ostukorvi ja enne ei lahkunud kui kaasa oli selle oma konto peale vormistanud. Protsessor kah ootamatult veidi soodsamalt pakkumisel, lisaks veel terabaidine "parimaks" hinnatud mänguri SSD, tellisin needki kohe ära, enne kui kaovad. Lõpuks sain suunduda tagasi köögiremondi juurde. Tuju hea, töö edenes oluliselt jõudsamalt, vähemalt tundus nii. Köögist enne pilti ei hakka postitama kui selle valmis saan. Päevale pani märja punkti koer, kelle olime suure askeldamise käigus unustanud - loom lasi peale kangelaslikku kinnihoidmist hiiglasliku loigu köögi põrandale. Muidu ta ikka hakkab välisukse juures käppama aga mul oli kolu ees.

Lummav varjudemäng leegivõbinas mis kaasale Rootsit meenutab

Kuidas teie Must Reede möödus, kas tegite ostusid või jäi see päev hoopiski märkamata. Meil siin koroonaolukorras ostukeskused suletud mistõttu mingit tavapärast trügimist polnud. Kõik kes oskasid ja soovisid ostlesid interneti vahendusel. Kauba saab kätte posti teel või poe ukse eest kokkuleppeliselt üles korjates. Mõned tüübid toovad ise tasuta koju nagu mu kaasa poolt Rootsi jõululaadalt tellitud küünlajalad.

Puhkuse lõppemise sündroom ja filosofeerimine unistuste elukorraldusest.

Tõmbasin neljaks päevaks linnaelust uttu

Loodetavasti pole ma ainus, kellel puhkuse lõppemine kui mitte just enesetapu mõtted siis vähemalt sünge meeleolu esile kutsub. Sellega tundub olevat nagu viina võtmisega: mida pikemalt pidu paned seda ägedam pohmakas järgneb. Mõni ime, et pooleteise kuune puhkus täitsa auti lööb. Neli päeva käisin tööl ja juba esimesel tunnil hakkasin kella vaatama, millal ometi lõunapaus tuleb. Päeva lõppu ei jõudnud kuidagi ära oodata. Ühesõnaga põdesin neli päeva tööl ja langesin tagasi tsüklisse. Peaparanduseks tegin endale neljapäevase lõdvestumise nädalavahetuse reede õhtust teisipäeva õhtuni. Tõmbasin sõna otseses mõttes uttu ehk siis linnast välja ürgmetsa, millest mu eelnev postitus pajatab.

Ekslikult lootsin, et sihuke lühiajaline lõõgastus toob mu sujuvamalt tagasi tavaellu sundides tsivilisatsiooni rütmiga uuesti ära harjuma. Pigem tekitas mõtteid, mille kuradi pärast me üldse elame ühiskonna poolt pealesurutud reeglite järgi selle asemel, et olla nii nagu ise mõnusalt tunneme. Põhiliseks põhjuseks muidugi kartus muutuste ees nagu orjadel või puuriloomadel. Kui ahelad vabad, puuriuks lahti või töölt-kodust-linnast väljas ei oska peale algset joovastust suurt miskit peale hakata. Tihtipeale lähevad orjad tagasi peremehe juurde, loomad puuri ja inimesed linna tööle. Orjus küll ahistab aga pakub kindla ehkki nigela ninaesise samas kui vabaduses pead ise otsuseid vastu võtma ja nende eest ainuisikuliselt vastutama.

Penskaripõlve idüll😁

Juba mõnda aega olen mõelnud, et minu ideaalne penskaripõli (ja miks ka mitte eksistents üldse) kujutaks endast elu kõigi mugavustega metsaonnis. Asukoht peaks olema piisavalt eraldatud tsivilisatsioonist aga mitte liiga kauge lähimast külapoest, sest ainuüksi jahilkäimisest, kalapüügist või metsaandide korjamisest äraelamine mind ei vaimusta. Pealegi on õllepruulimine liiga aeganõudev ning keeruline tegevus😜 Mere lähedus oluline, juba lapsena sai iga ilmaga mererannas jalutamas käidud. Kõigi mugavuste all pean silmas elektrit, internetti, veevärki, kanalisatsiooni, nii puidukaminat kui soojuspumba kütet laiskade päevade tarbeks, sauna, helikopteri maandumisplatsi😵, ... OK, ma parem lõpetan oma unistuste nimekirja enne kui metsaonn hakkab "Neverlandi" villat meenutama.

Eriti tore kui keegi vahel silitaks ka😉

Kõige vastuolulisem on fakt, et tegelt võiksin finantsiliselt kõike seda endale juba praegu lubada aga esiteks pole julgust nii järsku elumuudatust ette võtta ja teiseks on igasugu muid sidemeid, mille lahtiharutamine või katkestamine liiga keeruline. Pealegi ei tahaks ma seal onnis ka täitsa üksi olla, samas kaasa erilist vaimustust üles ei näita ja kust ma leiaksin teise sellise, kes minu kiiksusid välja kannataks ja nii hästi leiba küpsetaks muust toidutegemisest rääkimata. Kokkuvõttes olen seega sunnitud käituma nagu vahva sõdur Shvejk: "Lõuad pidada ja edasi teenida".  Aga vahel salamisi unistada ja sellest blogistada ei saa keegi keelata😜 Ongi aeg lõpetada, et lõunasöögi karp tööle kaasa panna😫

Nagu ülalolevatelt piltidelt näha elab meie kass juba neljakuuselt täiesti kompleksidevabalt minu unistuste elu. Kui ajasin kassi diivanilt maha tema asemel silituste saamiseks sain hoopis õiendada. Kaasa väitis, et nii lihtsalt see ei käi, hellitused vaja välja teenida. No mis see kass siis erilist tegi??? Tema on lihtsalt nii nunnu sain vastuseks. Palun väga, enda arust olen pea sama karvane aga kordagi pole mind selja või kõhu pealt hellitlevalt kammitud - Elu on ebaõiglane!!!😝

Kas kellelgi peale minu kah tekib puhkuse lõppedes soov kogu senine elukorraldus kuradile saata ja paksu metsa või üksikule saarele põgeneda. 

Filosofeerimine sohva teemal :P

Pea nädal tagasi ilmus meile uus kushett majja. Ega ma suutnud üle kahe päeva oodata. Kuna mingeid selgitusi vabatahtlikult ei tulnud otsustasin ise küsida otse, et miks seda mööblitükki vaja oli ja miks minuga ei arutatud. Olin nagu eriti suuremahulise finantskuriteo advokaat kaks päeva oma argumente ette valmistanud põhjendamaks miks eelmainitud objekt kahjulik ja sobimatu meie majas. Kaasa suutis kummagile küsimusele vastata ühe lihtlausega, mis mu relvituks tegid. Kogu minupoolne põhjendusarsenal alates kusheti materjalist ja lõpetades tolle mõjuga koerte hingeelule kaotas igasuguse tähenduse. "See kushett teeb mind õnnelikuks"!!! Minu poolt minut vaikust seedimaks kuuldu salakavalust ja mõistmiseks, et vastuargumendid lihtsalt ei eksisteeri käesolevas neljamõõtmelises universumis. Kahtlane, et neid üheski paralleeluniversumitestki leiduks. Lõpuks olin sunnitud nentima: "Kui sulle õnneks nii vähesest piisab siis on küll tore". Arglik katse minuga mitte konsulteerimise põhjuse väljauurimiseks sai väga loogilise vastuse, millele ei saanud vastu vaielda: "Sa poleks niikuinii nõus olnud".

Vot sellise keskaegse Itaalia Machiavelliliku manipuleerimise ja Ivan Julma hirmuvalitsuse kombinatsiooni tingimustes olen sunnitud siin kaugel maal viimast jõuraasukest kokku võttes meeste õigusi kaitsma. Lahing kaotatud ei hakanud pikalt vimma pidama ja kolmandal päeval isegi istusin sohvale. Minu oma oli ikka palju mugavam ja pehmem aga mis sa teed kui kõrgemad jõud on teisel arvamusel. Nüüd olen mõned korrad tumeda riidega kaetud shvammitükil telekat vaadanud. Positiivse külje pealt pole veel kärntõbe ega istmikuseent saanud, asi seegi. Samas on kushetil avaldunud üllatav mõju mu kaasale. Koos telekat vahtides nihkub ta nüüd ligi ja suskab isegi jalad ahvatlevas poosis mulle sülle. Sihukest asja vanal nahkdiivanil küll ei toimunud, ehkki ka tollega on seotud ilusaid mälestusi 😉 

Paraku on palju selliseid asju, mis meenutavad üht või teist romantilist momenti elu eri etappidest. Enamust õnneks või kahjuks ei saa majja või oma tööruumi lihtsalt ruumipuudusel kokku kuhjata. Hakka veel kaasale seletama, miks mul stringid tööriista kastis või kõrvarõngas pudeliavaja küljes 😜 Mõned inimesed miilustavad meelega maailma kuulsates kohtades, mis kuhugi ei kao ja jäävad meenutama ilusaid aegu alati kui neid uudistes näed. Samas natu riskantne ju ka, justkui tätokaga: mis siis kui äkki ükskord enam ei meeldi. Tätoka veel saad suure raha eest välja kärsatada aga proovi sa Eiffeli torni õhku lasta kui oled seal oma eksiga õrnutsenud aga nüüd soovid toda mälestust kustutada 😝

Märg unenägu :)

Võiks arvata, et minu eas ja õnnelikus püsisuhtes sihukest asja ei juhtu, aga võta näpust. Pühapäeval sai mõnuga ja pikalt sisse magatud, mõni ime, sest öösel mängisin Battlefieldi kella üheni. Nagu hommikuse unega ikka: kui ärgata pole vaja, selgineb teadvus momendiks ja mõistes, et pühapäev, uinud uuesti õnnelikult silmi avamata. Sellises olukorras on uni ja tegelikkus veidi sassis omavahel, sihuke poolune poolärkvel olek. Mitu und sai järjest vaadatud. Viimane jäi õige eredalt meelde.

Istun kusagil rannas oma keskaaegse unistuste tüdrukuga. Lobiseme ja tunnen end sama kohmetult ning ärevil nagu tollal kui oled teismelisena armunud, ega tea mida julgeks või tohiks tüdrukuga ette võtta. Vaatan mere poole kui tunnen, et ta paneb oma sooja põse minu põse vastu. Ooo... milline paradiislik õnnetunne voogas läbi, silmad kissis naudin seda julgemata pead tema poole pöörata. Ja siis tunnen mõningase üllatusega kuidas tüdruk näksib mind kõrvast ja asub seda limpsima. Keeran veidi tema poole hakates huultega vastu põske nahistama, nii hea on olla nagu ainult unes või armunudteismelisel võimalik.

Mõnus soe karvane põsk, ... , eee, mis mõttes hakkab teadvus selginema. Uni on nii lahe, et kuidagi ei taha ärgata aga enne veel kui silmad avan mõistan milles asi: kutsikas on roninud voodisse ja limpsib mu kõrva. Reaalsus lööb jalaga kõhtu: Ei mingit randa ega poolpaljast tüdrukut, aeg koerad õue lumisesse aeda pissile lasta. Kõigele vaatamata olen kutsikale tänulik, et lasi mul veelkord kogeda mis tunne oli teismelisena armunud olla!

Euroopa pärismaalased.

Marimetsa raba

Mikita viimast artiklit lugedes sain äkki aru miks mu salaunistuseks on alati olnud mereäärses metsas üksinduses asuv majake. Mugavustele mööndusi tehes eeldan ideaalis elektrit ja muidugi kiiret interneti ühendust :) Olen ju üks väheseid allesjäänud Läänemeresoomlasest Euroopa põliselanikke, kelles läbi põimunud kaasasündinud loodusläheduse igatsus ja sügav individualism. Linnad pole mulle vaatamata kaasatulevatele mugavustele kunagi meeldinud, samas elan momendil paradoksaalselt Põhja Ameerika miljonilinnas. Esimesed meeldejäävamad loodusekogemused on muidugi Eestist, samas niiöelda "ärkamine" toimus Kanadas kui läksime kaasaga nädalasele kanuumatkale metsikusse loodusesse, kus veerandi Eesti pindala peal elas karusid rohkem kui inimesi. Seda tunnet, et oleme ainult meie ja metsik loodus pole võimalik kirjeldada. Igasugused argimured ja isegi mõtted kadusid, aeg kulus ümbritseva imetlemisele ning üksinduse nautimisele.

Postimehes avaldatud artikli "Läänemere Soomlaste Viimane Karje" teemal polemiseerimist olen lugenud nii Delfis, leheartiklites kui blogides aga alles ise lugedes sain aru kui hästi see avab Soome lahe kallastel asuvate inimeste sisemusse peidetud mõttemaailma. Tavaliselt ei viitsi kirjutisi lugeda kui need tasulistel lehekülgedel, pean ema tänama, et ta mulle üle telefoni mõned lõigud ette luges ja huvi sütitas. Nagu tänapäeval ikka saab kõike tasulist ka tasuta kätte kui veidi viitsimist otsida. Googeldades oli juba teine vaste mingi minule tundmatul veebilehel Telegram avaldatud artikli täistekst, väidetavalt isegi autori loal. Kui tahate tasuta lugeda klikkige järgmisele lingile "Läänemere Soomlaste Viimane Karje".

Autor alustab metsateemaga tehes seda üsna objektiivselt tunnistades, et ehkki Eesti metsade pindala on suurim viimase 50 aasta jooksul siis koostiselt pole pilt eriti kiita, vanasid metsi on kõvasti raiutud asemele kasvanud võsa või suht elujõuetud istutatud monokultuursed noorendikud. Põlismets ja võsa pole võrreldavad ei emotsionaalses ega materiaalses mõttes ehkki metsakatte pindala poolest võib tunduda seis üsna hea. Mikita väidab, et Maa ja mets, jõed ja järved on kõige iidsem osa meie rahvuslikust identiteedist, millele on peale järelemõtlemist raske vastu vaielda. Kui põlismetsad ja looduslik maastik asendada istanduste või parkmetsadega oleme nagu üks tavaline isikupäratu Kesk-Euroopa riik, ainult kliima on sitem.

Valitsuse ja rahva vastandamisega pole ma päris nõus nagu ka Rail Balticu ja Iraagi sõja paralleelidega. Seda ei usu, et raudtee Eesti poolitab või mingil muul moel elamiskõlbmatuks teeb, parimaks vastuväiteks on tiheda ülikiire raudteevõrgustiku ja rahvaarvuga Jaapan, kus ometigi korraliku põlismetsa all üle poole saareriigi pindalast. Eks siin pakuvad mõlemad pooled üle, nii need kes süüdistavad vastaseid vene agentideks olemises kui ka need kes peavad valitsust riigi Brüsselile mahaparseldajateks.

Nõustun, et on tekkinud "Kahe kultuuri laupkokkupõrge. Me teame tegelikult väga hästi, mis on Eestis unikaalne, mis maailmas müüb. Need on metsikuvõitu loodus ja paganliku moega kultuur, laulupidu ja kõik muu säärane. Ja need ei ole mitte euroopa kultuuri, vaid läänemeresoome leiutised. Eesti riik müütab ja brändib oma pärismaalasi, keda ta teise käega kõrist pigistab. Ja siis peab too pärismaalane ajama selga setu rahvarõivad, tantsima ja puhuma torupilli ja see etendus peab välja nägema rahvuslik, vanapärane ja unikaalne." nagu Mikita kirjutab. Me oleme nagu Euroopa indiaanlased, kelle keskkonna ja isiksuse ürgsus müüb aga see kõik on äärmiselt kerge kildudeks lagunema.

Põlisrahvas, kogukondlik liikumine, hajaasustus, ... need on märksõnad, mis tähistavad läänemeresoome kultuuriruumi. Momendi probleemiks, et tänu meie vaoshoitusele ja tasasusele ei ole läänemeresoomlus kunagi avaldunud poliitilises vormis, mis oleks ainsaks teeks oma sõna kuuldavaks tegemiseks. Kardetavasti võetaks poliitikasse astumist vastu hullu kisa ja natsismi süüdistustega. Paraku on minu arust poliitika ainsaks pääseteeks, artiklite ja arvamuslugude kirjutamine tekitab küll elevust kuid sel pole mingit reaalset jõudu. Muidugi tuleb tunnistada, et rahvas on väsinud ja tüdinud poliitikast ning pettunud uutes paljutõotavates ühe valimistsükli parteides. Momendil pole ka näha ühtki tõsiselt võetavat ja piisavalt tarka persooni, kes võiks taolise liikumise etteotsa asuda. Partei nimeks sobiks hästi Põlised või Põliselanikud mitte Põliseestlased, mis tekitaks lisaks võrdlusmomendile "Perussuomalaistega" koheselt teravat vastukaja rahvuslikul pinnal.

Mikita toob välja hea võrdluse oma väite juures, et praegune maailm pole jätkusuutlik: "Praegu kütame ahju oma tare seinast virutatud palkidega".  Lõpulõik on nii hea, et olen sunnitud selle täies pikkuses siia kopeerima: "Kui meid peaks ootama ees kõva maandumine, siis klammerdub inimene oma elunatukese külge ning ahiküte, Eesti mets ja maagiline sõna ongi kogu tema ellujäämise arsenal, ühesõnaga kõik see, mille on kinkinud meile läänemeresoome kultuur. Kui meid peaks ootama ees pehme maandumine, siis on just läänemeresoome see, mille poolest eristume ja oleme unikaalsed. Kui meil pole vaja üldse maanduda, siis on läänemeresoome parim raketikütus, mis lajatab meid otse stratosfääri.". 

Tagasi rutiini

Pargis koertega 1 Jaanuari keskpäeval

Tagasi rutiini tõepoolest. Ma tean, et sõna rutiin kõlab kuidagi halvasti, justkui miski orjus, mida peab päevast päeva järjekindlalt tegema isegi kui ei sooviks. Ega igapäevane rutiin pole ka minu jaoks meeliülendav või õhinat tekitav nagu puhkusereis, suusatama minek või pidutsema siirdumine. Samas ei kahtle ma, et minu rutiin oleks paljudele inimestele maailmas kui just mitte elu unistuseks siis kindlasti nauditavaks ja rahuldust pakkuvaks. Eriti selgelt tunnetasin seda Kuubas kohalikega rääkides. Meenus omaaegne eluolu nõuka võimu all kui suured unistused piirdusid oma korteri või reisiga Lätti. Nii et vastuseks küsimusele kas sellist elu me tahtsimegi on vähemalt minul kõlav "Jaaaa...". Muidugi alati võiks veel parem olla, aga jäädes realistiks ei põe ma asjaolu, et mõnedel dollarimiljonäridest tuttavatel või kodanikel on palju paremini läinud - edu neile.

Tekkib õigustatud küsimus, milles siis minu rutiin seisneb. Tavaline nädal sisaldab 5 päeva tööl käimist, kusjuures palk ei vasta absoluutselt kaasas käivale vastutusele või töökoormale, seda heas mõttes. Ainsaks miinuseks, et vaatamata eriala lähedusele, ei eelda töö pea mingisugust ajupingutust. Ajurakkude treeninguks loen kodus populaarteaduslikke ajakirju ja raamatuid või surfan vastavatel netilehtedel. Lisaks käin vastavalt viitsimisele kaks kuni kolm korda õhtuti kahetunnises intensiivses trennis. Trennivabadel päevadel loen või surfan netis selle jagu rohkem. Paar korda nädalas mängin arvutil paugutamismänge, aga too tegevus käib hooti, vahel pea iga päev nädalas vahel jääb kaks nädalat vahele - ühesõnaga sõltlaseks mind veel kutsuda ei saa. Ka blogimine võtab oma aja.

Ma ei tea kas nädalavahetuse tegevust rutiiniks saab nimetada aga kuna siiski korduv toon ka selle välja. Vabadel päevadel võtame tavaliselt ette mingi vabaõhu tegevuse kui ilm vähegi lubab. Talvel suusatamine või koertega pikem tiir kusagil looduses, suvel rattasõit, rand, matkamine, ... jne ... Nagu enamus inimesi olen vahel nädalavahetusel sunnitud ka olmeliste probleemidega tegelema. Pean siis silmas kas remonti või aiandust. Seni kui ilm hea ja saan väljas olla, pole nii hull. Higistama ajavalt rassimine on omaette nauditav, eriti kui paar potti õlut ligi võtta. Tubaseid olmetegevusi seevastu kipun häbematult edasi lükkama kui need just nii hädavajalikud pole, et ilma üldse elada ei saa nagu näiteks ummistunud peldik. Isegi sel juhul tekkib tahtmine soovitada perel teist vetsu kasutada.

Meil Kanadas on järgmine riiklik püha alles "perepäev" veebruari keskel, millest mulle palju tolku pole. Riigiametid toda mitteametlikku püha vabaks ei anna, kaasa vähemalt võib kodus istuda, pangad on ju kinni. Mina pean ootama kevadiste munadepühadeni, enne kui lisa vaba päeva saan. Et elu järgmise kolme kuu jooksul päris lootusetu ja mõttetu ei tunduks teen talvel mõned mini suusapuhkused. Aprillist läheb jälle normaalsemaks, sest suveperioodil on Kanadas iga kuu mingi vabu päevi pakkuv püha. Sihuke siis minu rutiin, nagu mainitud konti ei murra aga erilist rõõmustavat ka ei paku.

Kahetsused

Mõne aja eest lugesin Ekspressi loo, kus halastajaõde kirjutas, mida inimesed enne surma on kõige rohkem kahetsenud. Toon ära 5 kõige tihedamini esinenud teemat ja enda seisukohad sinna juurde.

1. Elasin nii, nagu teised minult ootasid, mitte, nagu oleksin ise tahtnud.

Eks teatud määral ikka tuleb teistega arvestada aga enda puhul ei saa ma küll öelda, et võimaluste piires ei elaks nagu tahan. Teen, mis mulle meeldib (suusatan, matkan, loen, surfan netis, mängin arvutil, rüüpan õlut, ... ) ja enamasti üritan vältida või teen minimaalselt asju mis ei meeldi (tööl või kontserdil käimine, nõude pesemine, kassi kasti puhastamine, ...)

2. Töötasin liiga palju.

Kattub minu puhul veidi eelmise punktiga ja siinkohal võin rahuliku südamega ausalt välja öelda, et sellist pattu minu hingel pole. Töötan just niipalju kui hädasti vaja ja puhkan niipalju kui võimalik. Tänu praegusele töökohale võin endale teataval määral kombineerides kohaliku arusaamise järgi harukordselt pikka puhkust lubada.

3. Mul polnud julgust oma tundeid väljendada

Ka seda ei pea kahetsema, kui ikka varba ära löön siis ei hoia oma tundeid vaka all, pigem vastupidi, kaaskodanike arvates väljendan end liigagi valjult ja julgelt:) Kui miskit meeldib või ei meeldi, ei häbene seda otse välja öelda. Tuleb tunnistada, et taoline otsekohesus on vahel sekeldusi kaasa toonud, aga mind see suurt ei häiri.

4. Kaotasin kontakti sõpradega

See on vist ainus punkt, mis minu puhul osaliselt paika peab. Aga mis parata, üle ookeani on keeruline sõpradega kontakti hoida, ehkki võimaluste piires saab seda interneti või telefoni teel teha.

5. Ma ei lasknud endal õnnelik olla

Minu arust kattub see punkt esimesega. Mis siis veel õnnelikuks teeb kui mitte oma tahtmise järgi elamine.

Mida siis oleks kahetseda. Momendil nagu eriti ei tulegi miskit pähe. Ei tea ju kas paljud olulised otsused oleks elukäiku paremaks või halvemaks muutnud. Mis oleks saanud kui oleksin Eestisse jäänud, või Rootsi, või Austraaliasse või Lõuna Aafrikasse läinud, kurat teab.

Kuid saatuse poolt pakutud võimalused olen enda arust suht edukalt suutnud ära kasutada. Loodetavasti võin südamerahuga nii poole sajandi pärast kõrvad pea alla panna, ilma et oleks vaja kahetseda raisku läinud või maha molutatud elu pärast.

Kokkuvõttes: Elu tuleb nautida täiega iga päev nagu see viimane oleks!

Lõpetuseks hea kild Voltairelt, kes surivoodil vastas preestri manitsusele kuradi hukkamõistmise kohta kuldsete sõnadega: Oot oot, kallis mees, see pole küll õige aeg uusi vaenlasi endale tekitada:)