Monday, August 27, 2012

Õunake läks kituma :(

Kaht alltoodud graafikut vaadates on selge, miks "Õunake" läks emmele kituma, et teised teevad liiga. Viimase aja ülemaailmsed müügitulemused nii telefonide arvu kui ka telefonide op süsteemide alusel on Apple jaoks enam kui murettekitavad. Samsung omaette ja eriti Androidi põhised telefonid kampas on õunakese seljataha jätnud.

Kahjuks selle asemel, et enda toodet paremaks ja müüdavamaks teha otsustas Apple minna tüüpilist "Ameerika" teed ja konkurendid kohtusse kaevata. Ehkki esialgu võib see aidata viib taoline teguviis paratamatult stagnatsiooni teele ning võib pikas perspektiivis saatuslikuks saada. Argumendid kohtus olid nõrgavõitu, mida tunnistasid hulga erinevate riikide (Inglismaa, Saksamaa, Holland, ...) kohtute varasemad otsused, kes ei leidnud miskit ebaseaduslikku Samsungi tegevuses. Aga oma kodupinnal oli Applel muidugi eelis, mida ta ka oskuslikult kasutas.


Naeruväärseim oli väide, et Samsung kasutas sama telefoni kuju, mis Apple - ümarate nurkadega ristkülikut. No huvitav küll, mis kujuga telefon peaks olema? Nagu üks kohtunikest mainis oleks Apple argument põhjendatud kui Samsung oleks õuna kujulist telefoni üritanud müüa:) Tsiteerides Samsungi sisemist teadet: "Ajalugu on näidanud, et veel pole leidunud sellist firmat, kes oleks tarbijate südamed võitnud mitte innovatsiooni vaid patendiseaduse manipuleerimise abil".

Hea kokkuvõtte kogu loo laiemate tagajärgede kohta võib leida Economistis. Igatahes on võimalik, et selle kohtuloo valguses selgub vajadus Ameerika patendiseaduse muutmiseks kui ameeriklased ei taha, et toovad tehnilise arengu ülipiiravate seaduste ohvriks. Ehkki Apple võitis formaalselt arvavad mitmed analüütikud, et Samsung võitis moraalselt ja tarbijate silmis, mis kokkuvõttes kõige olulisem. Samsung sai "tarbija kaitsja" imago, esitledes end kui firmat kes proovib odavaimalt parimat seadet tarbijale pakkuda. Apple muutus ootamatult suureks ülbikuks, kas kohtute kaudu üritab Androidipõhiste telefonide tootjailt ja sedakaudu tarbijailt (enamasti keskklass) raha pommida.

Kohtuasi pole kaugeltki lõppenud, see kaevatakse edasi ja jõuab suure tõenäosusega USA ülemkohtusse, kes peab viimase sõna ütlema. Samas kehtib otsus vaid USA territooriumil ja ehkki tegu suure turuga, eraldaks USA end jälle kord ülbelt ülejäänud maailmast.

Kui tahate ka tulevikus odavamaid ja paremaid tehnoloogilisi judinaid kasutada soovitan boikoteerida Apple toodangut, see oleks üks viis kuidas tavainimene saab natukene taoliste asjade käiku mõjutada.

Sunday, August 26, 2012

Metsaülikooli Lõpetamisel


Korrektsem oleks lisada, et olin külalisena metsaülikooli lõpetamisel, sest ise olen sellest üritusest täispikkuses ainult 1994 aastal osa võtnud kui lapsed polnud veel sündinudki. Seekord siis viisin ja tõin oma lapsi, kes metsaülikoolis osavõtjate pisikeste järgi vaatasid.

Esialgu oli plaanis alles pühapäeval neile järgi sõita kuid mõtlesin, et miks mitte juba laupäeva õhtul kohale minna kui niikuinii selle maa maha peab sõitma. Saab metsas telgis ööbida ja ehk isegi korralikku eesti sauna. Laupäeva õhtul toimub lõpupidu, mida vanasti kogu ürituse põnevaimaks osaks peeti. 

Telki alt tuues muutus koer rahutuks aimates, et miskit põnevat on oodata. OK, las loom tuleb kaasa, avasin ukse ja too kimas otsejoones autosse võttes seekord koha sisse juhiistmel, no palun väga, mida veel. Kuna oli teatav kahtlus koera autojuhtimise oskustas, pagendasin ta siiski kõrvalistmele.

Poest haarasin endale mõned õlled ja koerale vett, mida olin unustanud autosse võtta. Pidin kuivava kurguga pealt vaatama kuidas loom larpis kohe ahnelt kausitäie kerre. Maanteed olid õnneks ummikuvabad, 215 kilti läbisin kahe tunni ja 15 minutiga, mis tegi keskmise kiiruse veidi alla 100 km/h, ehkki see on suurim ametlikult lubatud kiirus siinseil maanteedel. Kõik lasid suurel teel nii 120'ga, kogu kampa politsei kinni ei pea.

Jõudsin õhtusöögi ajaks, lapsed olid kole rõõmsad minu ja eriti koera saabumise üle. Uurisin kuidas neil läinud on ja kuidas meeldis. Lastega tegelemine olla ikka parasjagu väsitav olnud aga muidu oli väga meeldinud. Nad said aega ka mõningaid loenguid kuulamas käia, vanemale tüdrukule jätnud kõige sügavama mulje ühe Skype looja Jaan Tallinna tehisintellekti teemaline esitus. Pisem plika, kes algul polnud erilises vaimustuses nädalaks metsa minekust, oli üllatavalt rahul kogu üritusega. Kes teab, äkki saavad neistki metsatudengid:)

Võtsin algatuseks õlle, ning siis aitas vanem plika mul telgi üles panna, enne kui tagasi rahva sekka suundusime. Lõpetamise puhul esineti gruppide kaupa isetegevusega, lapsed olid mininäidendi kokku pannud. Kui ametlik osa läbi hakati niisama sotsialiseeruma, kusjuures veinikest oli 16 liitriste pakendite näol ohtralt abiks varutud. Lobisesin tuttavatega ja andsin koera paarile pisikesele plikale hoida, kes hirmsasti Kokoga tegeleda tahtsid. Koer sai peagi aru, et võib tavalisest enam oma tahtmise järgi talitada ja lohistas laudade alt toidujäänuseid noolides tüdrukuid rihmapidi järgi.

Kui lapsed läksid magama, otsustasin momendiks koeraga järve äärde jalutada. Viskasin paadisillale sirakile ja vahtisin tähistaevast, mis tänu niiskele ja kuumale õhumassile kahjuks suht tuhm oli. Samas oli mõnus t-särgi väel selili vedeleda ilma et jahe hakkaks. Õnnestus isegi üks meteoriit näha enne kui suigatasin. Koera rihma olin ümber käe mähkinud ja selle sikutamine mu ärataski. Lahe oli niimoodi tukkuda ja silmi avades põhjatut tähistaevast näha. Plõksasin foto koerast paadisillal ja läksime tagasi seltskonda.


Tunnikese veetsin veel tuttavatega vesteldes, aga lootus sauna minna kustus, sest sinna suundus vaid minust nii 25 aastat noorem rahvas. Kuna tegu segasaunaga siis ei tahtnud minna nilbet vanameest etendama, kes noori tüdrukuid vahtima tuleb. Lõpupidu ise jättis ka palju rahulikuma mulje võrreldes tolle aastatetaguse mürgliga, mida mäletan. Eks sai veits noorem oldud, samas oleksin praegugi hea meelega veidi rohkem mürtsu teinud aga üksinda oleks vist lollilt välja kukkunud:) Mis ikka, kobisin telki tudile.


Hommikul käisime end enne ärasõitu järves värskendamas. Laps eidis pisikese mao, mille otsustas koju kaasa tuua, et seda akvaariumis kasvatama hakata. Hommikusöögiks oli kõik mis laagrist üle jäänud, lauad toidu all lookas. Kahju kohe vaadata, kui palju head ja paremat järgi jäi. Pole imestada, et Koko suurest õnnest pöördesse läks, isegi tema sai hommikusöögiks lihapalle ja sinki. tagasiteele asusime varakult, et pühapäevaseid ummikuid vältida, pealegi olid lapsed päris väsinud. Tee pealt võtsime metsast kaks tamme istikut, eks näe kas lähevad maja ees kasvama. Koju jõudsime ilusti kella kaheks, terve päev veel ees.

Thursday, August 23, 2012

Awenda 2 päev - maod ja sõit Kotkajärvele

Vaatamata suht kõvale küljealusele oli uni mul haruldaselt hea, enne hommikut ei ärganud kordagi üles ja polnud vist asenditki vahetanud, millest veits kange kere tunnistust andis. Kiiret polnud kuhugi, nokitsesin veidi lõkkeaseme ääres. Eelmisest õhtust jäänud jäme halg hõõgus ikka veel alumisel küljel tehes uue tule süütamise lihtsaks kopsumahu harjutuseks. Kolme nelja puhumisega süttisid telkimisplatsilt korjatud peenikesed raod särinal põlema.

Kohvi tegin ärahellitatud eurooplase kombel kaasavõetud kohvimasinaga. Kaasa muigas, et selle pärast polegi uues autos palju ruumi, et tarin taolisi mugavusasju endaga metsa kaasa. Aga värske oakohv hommikul otse masinast ja külm õlu õhtul lõkke ääres on minu jaoks taolised naudingud, mille nimel olen valmis pingutama. Eriti kui see muud ei eelda kui masina ja kohvi kaasa võtmist ning jää ja õlu teel poest haaramist.

Krõbestasin lõkkel paar bagelit, mille lõhna peale nii koer kui lapsed liigutama hakkasid. Philadelphia juust kuuma lõkkel röstitud saiaga sobis suurepäraselt äsja valminud aromaatse kohvi kõrvale. Nii mõnus oli toolis lesides hommikueinet nautida, et ei viitsinud isegi raamatut kõrvale lugeda. Natu segavaks elemendiks olid ärkava telklaagri hääled, aga kõike head ju korraga ei saa.

Kui ülejäänud pere söönud pakkisime kraami kokku ning toppisime autosse. Telk jäi lahtiselt, sest plikad pidin õhtul Kotkajärve metsaülikooli viima, kus elamine nädal aega samuti telkides. Enne lahkumist kasutasime kohalikku luksmugavust kuuma dushi all käimise näol, Canadas on riiklikes loodusparkides telkimine ikka eriliselt tsiviliseerituks muudetud.

Rannas selgus, et tuul oli eelmise päevaga võrreldes tugevam ja lained asjalikumad. Võis oodata, et süstaga sõitmine sellejagu lõbusam. Vastulainet tuli olukorda jälgida, et nina ees lainest üle minna. Küljega lainesse jäädes oli oht, et murduv laine võib aluse ümber pöörata. Samas kaugemal lahel olevad suuremad lained olid piisavalt lauged tekitamata mingeid probleeme. Tuuleiilid surusid kohati süsta üllatavalt jõuliselt maa poole tagasi. Allatuult ja laineid ranna poole tulles sai vahepeal mõnuga lainel surfata mõla vaid juhtimiseks kasutades. Madalasse sattudes tuli päris tähelepanelik olla, et mitte kivide otsa kihutada. Nüüd sain täpselt aru miks meresõitjad tormiga randa mitte aga merd kardavad.

Vanem laps oli vahepeal rannast mao leidnud ja tuli seda õnnelikult mullegi näitama. Tegu pisemat sorti mustrilise Fox snake ehk "rebasemaoga", pole aimugi mis tolle ametlik eestikeelne nimi võiks olla. Kivide vahel jalutades märkasin kollakat siugu roomamas, gartersnake meeldib tüdrukule rohkem ja ta lasi eelmise lahti. Uue mao püüdmine võttis oma pool tundi kuna too peitis end vahepeal suurte kivide vahele. Laps pidi kannatlikult ootama kuni lihtsameelne madu uuesti välja puges ja nii end kätte andis. Ega miskit muud kui roomaja pidi taluma tunnike solgutamist kuni uuesti kivide vahele lahti lasti.

Tegin viimase süstasõidu ja viie paiku pakkisime asjad autosse, et metsaülikooli sõita. Tee peal käisime Tim Hortonist läbi, aga tuleb tunnistada, et nende kuulus kohvi on alla käinud ja pontsikud liiga magusad eestlase maitsele. Lapsed võtsid kumbki miski jääpuruse mahla - freezieks vist kutsutakse seda. Otsustasime mitte sõita igavat GPS'i poolt soovitatud marsruuti, võtsime hoopiski kaardi alusel valitud pisikesed veidi otsesemad metsavahelised teed. Vanem tüdruk oli roolis ja mina kaardilugejaks.

Tee oli tõepoolest eriliselt nauditav, sarnanes tõelise rallirajaga pidevate kurvide, tõusude ja langustega. Tüdruk kohanes peagi ning hakkas kurve paarkümmend kilti kiiremini võtma kui märgid soovitasid. Universaalkerega pereauto pole üldiselt taoliseks sõiduks ette nähtud ja kui algul olin veidi pinges sõtkudes ise kõrvalistel automaatselt "pedaale" siis harjusin peagi nähes, et plika kontrollib olukorda. Ainult vahel kippus liiga teeserva minema kui kitsal teel mõni vastusõitev auto ootamatult kurvi tagant välja ilmus.

Kokkuvõttes sõitsime ainult iidset kaarti kasutades vaid kahes kohas veidi mööda ning jõudsime varem kohale kui oodata oskasime. Rahvas oli parasjagu õhtusöögil kui saabusime ja ma oma lapsed-lastehoidjad üle andsin. Telk sai kiirelt püsti, mina enam vahele ei seganud, aitasin ainult kotid kohale tassida. Natuke askeldamist, lobisemist, kerge kohv ja asusingi koduteele jättes lapsed nädalaks metsa teiste lapsi valvama. Eriti tore kui suvelaagris olemise eest ei pea mitte ise maksma vaid hoopis lastele makstakse. Tegelikult muidugi pole rahaküsimus oluline, peaasi et nad linnas molutamise asemel metsas saavad olla.

Wednesday, August 22, 2012

Awenda 1 päev - Tähistaevas.

Randa jõudes tervitas meid vihmapilv
Sain endale pika nädalavahetuse, laupäevast teisipäevani vaba. Ilmad paistsid eriliselt mõnusad olevat, mistõttu ei saanud jätta kasutamata võimalust telgitamise ja rannamõnude nautimiseks. paraku oli Awenda telkimisplats laupäeva õhtuks paksult täis, alles pühapäeva ööseks leidus vabu kohtasid. Tegelikult kulus laupäev niisama kodus lõdvestumiseks parasjagu ära, vanem laps sai ka sõbra sünnarile minna.

Pühapäeval polnud erilist kiiret lahkumisega, sest liiklusummikud on laupäeval kaheksast kolmeni põhjapoole viivatel teedel. Pühapäeval hakkab rahvas juba tagasi tulema. Seekord võtsime ühe süsta kaasa, plikad tahtsid niisama rannamõnusid nautida. Eks teine kord sügise poole teeme pikema süstatuuri lähedalasuvaile (10 - 12 km eemal) tühjadele kaljusaartele.

Koer oli nii ärevil meie sagimisest, et ei tahtnud isegi süüa. Ilmselt sai aru, et plaanis kuhugi sõita. Ma ei imestaks sugugi, kui pakitavate asjade või pigem nende lõhnade järgi otsustades teadis loom täpselt, et plaanis randa sõit. Ja kuna sealt nii meeldivad mälestused, siis pidas kutsa ukse juures vahti. Täielikuks üllatuseks ei aetud isegi kassi toidukausi juurest minema. Igatahes nii pea kui ta uksest välja sai, kimas loom otsejoones auto juurde ja hakkas ümber selle jooksma otsides lahtist ust. Alles siis rahunes kui sai tahaistmele pisema plika kõrvale, vaatas veidi õnnelikult aknast välja ja lasi õnneliku ohkega pikali.

Ilma lubas just parajat, 23 kraadi sooja ning päikesepaiste. Vedasime süsta ja rannatoolid randa aga just kui olime end mõnusalt sisse seadnud saime ootamatult ilmunud pilvemüraka käest sahmaka vihma kaela. Süsta enam tagasi ei viitsinud vedada ja nii jätsin vanema plika vihmavarju ülesannet täitva päikesevarjuga randa lugema, seniks kui pisemaga telgi üles paneme. Telgiplatsile jõudes oli vihm järele jäänud, saime oma elamise ilusti kuivalt sisse seatud.

Koeraga vee peal, kaldast kaugel ei kippunudki ta paadist lahkuma :)
Rannas läksin mina süstaga vee peale sel ajal kui lapsed koeraga kividel hulkusid ja raamatut lugesid. Vesi oli tänu meretuulele (tehniliselt õigem ehk järvetuul) üllatavalt soe ja laine mõnus. Kaldast eemal sai parasjagu kõikumist laineid pidi üles-alla liueldes. Kaugemal avavee peal paistis ka veidi murdvat, kuid ettevaatlikult sõudes ei visanud vett sisse. Tegin paarikildise tiiru ja lasin siis vanemal plikal laineid katsuma minna.

Kohe jõuame kaldale, niimoodi esikäpad äärel ta enamuse ajast oligi.
Lõpuks otsustasin ka koera vee peale viia. Tollele olid sellise suurusega lained ja õõtsumine uudseks kogemuseks. Loom avaldas esialgu soovi paadist lahkuda, aga kaldast kaugemale jõudes leppis oma saatusega, hoidis ainult kramplikult esikäppadega äärest kinni. Eriti kaugele temaga ei läinud, pole mõtet looma ära hirmutada, äkki muidu teinekord enam ei tahagi. Randa jõudes ootasin veidi ja lasin tal alles oma käsu peale paadist välja hüpata.

Telgi juurde läksime varem kui muidu, et kõht täis süüa ja puhata veidi. Vaja ju öösel tähtede vaatamiseks virge olla. Lõkke tegime osaliselt laagriplatsilt ostetud puudest, osaliselt järve äärest leitud nottidest. Kodust ei tohi puid kaasa võtta, et mitte soodustada miskisuguste metsakahjurite levikut, aga pamp halgusid maksab päris kobeda $6.50 ehk kolm õlut kohapeal. Metsa alt ei tohi ise puid korjata, mis on arusaadav, sest muidu tehtaks natukese ajaga telkimisplatside ümbrus lagedaks. Järgmine kord võib osta eramüüjalt, kes paar kilti enne pargi väravat pakub sama koguse küttepuid ainult $3 eest.

Pimedaks läheb siinsel laiuskraadil õige siva, kümne ajal sõitsime randa. Kui auto seisma jäi ja tuled maha lülitasime oli kottpime - ei mingit vahet kas silmad kinni või lahti. Hea, et pealambid kaasas, muidu oleks päris keeruline järve randa jalutada. Vee ääres siiski veidi valgust tähtedest, linnuteest ja veepinna peegeldusest. Panime kerged toolid lamamisasendisse ja pöörasime pilgud taevasse. Lõuna Ontarios pole palju kohti, kus asustuse valgusreostus ei segaks tähistaeva vaatamist. Ehkki pole meteoriidivoolu aeg nägime kohe ka esimesed "langevad tähed".

Olin ettenägelikult mobla kaasa võtnud, nüüd super hea võimalus kasutada Google Sky Map rakendust. Tõepoolest lahe, lülitad selle peale ja mobla ekraanil tähistaeva pilt koos kõigi suuremate tähtede, tähtkujude, planeetide ja isegi galaktikatega koos nimetustega. Meteoriidivooludki oma radiantidega olid märgitud, iseäranis mugavaks teeb tähistaeva jälgimise mobla juurde kuuluva GPS'i, asendianduri ja kompassi kasutamine - tähistaeva pilt muutub vastavalt sellele kus suunas ja mis nurga all moblat keerad. Allapoole suunates võid soovi korral ka oranzhi joonega märgitud horisondi taha jäävat taevast uurida. Oluline, et rakendus töötab ilma võrgulevita kuna kasutab asukoha määramiseks GPS'i ja tähistaeva pildi jaoks sisemälu.
See pilt pole pooltki nii hea, kui rakendus tegelikult välja näeb, eriti korraliku resolutsiooniga nutika ekraanil.

Soovitan soojalt igaühele, kes kunagi huviga tähistaevasse on vaadanud. Kaasas oleva pisikese binokliga veendusime kui palju tähti isegi taolise minimaalse 8 kordse suurendusega juurde ilmub kui palja silmaga võrrelda, mis siis veel teleskoobist rääkida.

Oleks ilm veidi soem olnud oleksime ilmselt randa tähistaeva alla magama jäänud, aga 15 kraadi oli natsa jahe eriti kui arvestada, et mul peale õhukese pusa muud seljas polnud. Korra nägime ka portsu meteoriite korraga pea samas kohas, kõigepealt kaks pisemat ja siis paarikümne sekundi pärast veel kahte heledamat samas suunas alla sähvatamas. Kokku sai umbes kaks tundi rannas veedetud, linnainimesele elamus missugune. Uni tuli telgis kiirelt, oravate ja hiirte askeldamine ei suutnud isegi koera erutada. Too oli tervest päevast ringijooksmisest nii kutu, et kukkus külili ja jäi sinnasamasse magama, pidin ta meie jalgade juurde lohistama, et ise mugavalt ära mahuksime.


Tuesday, August 14, 2012

Pesukarude kättemaks


Pesukaru "kvaliteedikontrolli" läbinud viinamarjad
Sellest ajast peale kui meie viinapuud marju kandma hakkasid olen pidanud pesukarudega võitlema õiguse üle, kes need nahka saaks panna. Olen kasutanud mitmeid vahendeid alates nailonvõrkudest kuni '22 kaliibriste relvadeni. Efektiivsuse seisukohast on loomulikult radikaalsemad vahendid etemad stalinlikul põhimõttel: "Pole inimest (pesukaru) pole probleemi". Samas pole kahjuks linna piires raskema kaliibriga tulirelvade kasutamine lubatud mujal kui lasketiirudes ja sinna pole õnnestunud loomi meelitada.

Seoses eelpool mainitud piirangutega olen jäänud pidama ürginimese tasemel relvade juurde, mille kasutamist kohalik seadusandlus oma krundi piires ei reguleeri. Lihtsamate kuritegude puhul nagu ilma luba küsimata eravaldusse sisenemise eest saavad need loomad tunda tammemalakat turjal. Raskemate kuritegude nagu viinamarjavarguse puhul võib kohevasse karvakasukasse mõni auk juurde tekkida suusakepi otsa kinnitatud pussnoa abil.

Eelneva põhjal võib jääda ekslik mulje nagu ei meeldiks mulle pesukarud. Tegelikult meeldivad väga, aga nende sarm väheneb lineaarselt seoses lähedusega minu aiamaale, saavutab nulltaseme piiri peal ja hakkab eksponentsiaalselt negatiivsemaks muutuma majataguse viinamarja istanduse suunas. Et ma mingi pesukarusid vihkav maniakk pole kinnitab ka tõsiasi, et kuriteolt tabades üritan neid pigem õpetada kui vigaseks või maha lüüa. Kaikaga kergelt üle turja mitte näkku ega jalgadesse konte murdma, noaga pisikesed torked tagumikku või muidu lihaselisse piirkonda mitte kõhtu või koonu suunas.

Aga nagu olen lõpuks aru saanud, loomad ei hinda minu "inimlikke" meetodeid ega võta õppust vaid käivad edasi viinamarjade kallal maiustamas. Kui nad niisama sööks poleks asi nii hull aga lontrused naksavad veidi igast ettjuhtuvast marjast. Mis ei meki jäetakse otsa mädanema, mis meeldib lutsitakse magusam mahl välja ja kest ning seemned sülitatakse maha, käituvad raisad nagu tüüpilised barbarid.

Nädalavahetusel sai mõõt täis ja otsustasin varased viinamarjad ära korjata, et mitte iga öö elukatega võitlemas käia. Jätsin paar ilusat kobarat eriti raskelt ligipääsetavatesse kohtadesse lootuses, et sinna nad ei ulata. Öösel olidki lontrused kohal ja peale mõningast väätides ragistamist võisin nende pettunud häälitsuste põhjal rahuldusega arvata, et miskit söödavat loomad ei leidnud. Võta näpust, lõuna ajal koju jõudes selgus, et ka viimaseid kobaraid oli näksitud. Vandusin ja korjasin needki ära, mõne terveks jäänud marja suskasin suhu, liiga ahvatlevad olid minema viskamiseks.

Elegantne lahendus pesukaru probleemile
Ei möödunud kaua, et oma viga mõista. Pesukarud olid seekord kõiki rahvusvahelisi kokkuleppeid kaasa arvatud Genfi konventsiooni eirates võtnud kasutusele bioloogilise relva. Isegi Saddam Hussein, Hitler ega Stalin ei langenud nii madalale! Esimeseks märguandeks oli kahtlane korin kõhus, ei möödunud kaua kui hakkasin üha kiireneva sammuga pelleri poole astuma. Hea, et keegi ees polnud, sest alumise korruse vetsu poleks ma täispasandamata pükstega ilmselt enam jõudnud.  Veendusin näitlikult koolis pähetuubitud väite ekslikkuses, et seedeprotsess võtab 24 tundi aega. Viinamarjad ei suvatsenud mu kehas üle kolme tunni püsida. Lühidalt ja viisakuse piiridesse jäädes võin mainida, et tundsin end kui vett täis kummipall, millele auk sisse torgatud.

Lisaks akuutsele kõhulahtisusele oli süda paha, jube väsimus ja külmavärinad. Mõtted hakkasid juba tiirlema teemal, kellele mida päranduseks jätta. Ainus asi mis eluisu tagasi tõi oli kättemaksu soov pesukarude vastu. Asusin mõttes ette manama kujutusi kuidas kõige hirsamal kombel neid kuradi poolt loodud loomi põrgusse, ehk sinna kust nad tulnud on, tagasi saata ja kohe hakkas parem. 

Momendil tunnen end üsna hästi, ehkki pole ettevaatuse mõttes miskit muud manustanud kui paar pudelit mineraalvett. Proovisin küpsist näksida aga üle poole ei tahtnud, vee ja kõhulahtisuse dieedil olen 24 tunniga 3.5 kilo alla võtnud. Võiks täitsa patendi võtta ja pesukarude poolt lakutud viinamarju enda nimelise dieedi sildi all raske raha eest müüma hakata. Kaalukaotus on garanteeritud, sest süüa mitte lihtsalt ei taha vaid see on ka mõttetu kuna ei püsi piisavalt kaua keres, et toitained jõuaks imenduda. Kui ära ei sure siis nädalaga on kindlalt 10 kilo läinud, muud pole vaja teha kui umbes viis eritöötlusega viinamarja iga päev alla neelata:)

Thursday, August 9, 2012

Ebavõrdne vahetus


Millalgi kevadel tuli ukse vahele teade linnalt, et kuna maja ees kasvav suur vaher on ohtlikult kõdunenud siis võetakse see peagi maha. Meile tundus puu ikka veel päris kobe, aga kuna ta kasvab linna maa peal (10 jalga sõiduteest) pole meil sõnaõigust. Vahepeal läks kuu ja teinegi, miskit ei juhtunud, mina läksin Eestisse puhkusele ja olime kogu asjaloo peaaegu et unustanud. 

Ja siis üks päev kui kaasa töölt koju jõudis oli puu läinud, ainult ülessongitud muru andis tunnistust, et siin kunagi võimas vaher kasvanud. Eks me põdesime ikka ka, oli teine justkui pereliige, kellega üle 14 aasta koos elanud, ja äkki enam pole, ainult nats saepuru mullal tema mälestuseks. Mingi aeg hiljem anti teada, et linn istutab uue puu, milleks saab olema kas tamm või punane vaher. Noh ok, siingi polnud meil valikut, istutavad mis iganes parajasti käepärast. 

Saabusin Torontosse, maja ees jube tühi, ainult pügamata murul kasvasid mõned paarikümne sendi pikkused umbrohud. Et aga kogu haljastus oli niikuinii segi keeratud ja suvel peab siinse palavusega kastma nagu segane, et miskitki rohelust säilitada, otsustasin "landscapingu" sügisele lükata. Kes teab kui suure puu nad istutavad ja palju pinnas selle käigus veel kannatada saab. 
Nädal enne pere saabumist otsustasin, et oleks viisakam kui majaesise hõreda väga "loodusliku" kõrrepõllu veits lühemaks pügan. Muruniitjaga nahistasin seda vähest rohelust ja ka suuremaid taimi. Silma jäi keset rohuvaba platsi endisel puu asemel kasvav imelik suurte lehtedega umbrohi. Ilmselt kellegi mahasülitatud sihvkast kasvama läinud päevalill, käis mõte peast läbi. Las tühi kasvab, sammusin niidukiga temast mööda, niikuinii oli lähema paari meetri ulatuses vaid kuivanud mullapuru ja tolm. 

Alles kui pere koju jõudis ja nende küsimuse peale, mis imeliku asja ma kasvama olen pannud, vastasin enda arust nalja tehes, et see ongi linna poolt istutatud puu. Kaasa algul ei uskunud kuid hakkas siis lähemalt uurima ja võttis isegi interneti appi. Ootamatult tuli välja, et ongi puu, sorti paraku kindlaks ei suutnud teha, valik jäi mitme sarnase lehekujuga erineva puuliigi peale. Igatahes kui see tõepoolest linna istutatud puu on, olen sügavalt pettunud, ootasin ikka vähemalt kahemeetrist istikut. Aga ju siis siiagi jõudnud kokkuhoiu poliitika ei võimaldanud suuremaga laristada, eks töömehed tõid ise esimese ettejuhtuva istiku metsa alt võttes linna käest "tamme" väärilise maksu. 

Meie plaanime iseseisvalt sügisepoole miski korralikumas mõõdus puu kohale tarida ja tolle ette maha istutada. Vaatame kumb kauem vastu peab, ja kui mõlemad, las siis kasvavad sõbralikult koos üles.

Tuesday, August 7, 2012

Kaks Medalit Londoni Olümpialt

Ma ei taha ära sõnada, aga rohkem ei julge küll enam loota vaatamata sellele, et Eesti võistlejaid ikka veel tules. Kaks medalit ja seda kahe päevaga on niigi üle minu ootuste, ehkki enamasti just sellist numbrit ennustati. Isiklikult nägin ülioptimistliku maksimumina nelja ja miinimumina ei ühtegi, reaalselt ootasin Kanterilt medalit. Takkajärgi paistab, et kolmas oli õige lähedal sõudjate puhul, tulid nad ju neljandaks kusjuures kuuldavasti Austraallased polnud miskit sorti ületamatult tugevad tegelased.

Aga nüüd medalite juurde. Järjekorras esimesena minu kui asjatundmatu jaoks üsna ootamatult maadluse hõbe. Kui kuulsin töö juures uudist, et Nabi finaali jõudnud uurisin kiiruga järgi, millal see toimub. Õnneks piisavalt hilja, et sain otseülekandes CTV'st vaadata, mis pakub olümpia ajal pea 20 otseülekannet internetis.


Matshi algus venis, mistõttu sain ka hulka kergemate kaalude pronksi ja kullamatshe jälgida. Pole selle ala asjatundja, aga enamasti olid vastased liiga kogenud, et keegi oleks suutnud mingit võtet teha. Tulemused otsustati parteris kusjuures kaitsjail (alumisel) paistis eelis olevat, sest too sai punkti kui ründaja ei suutnud võtet teha. Nabi jäi oma suurfavoriidist vastasele paraku alla mõlemas raundis, aga viisakalt punkti ja kahega vastavalt. Lõppkokkuvõttes supersaavutus, üle 60 aasta eestlastele esimene maadlusmedal olümpialt.

Kettaheite finaali jõudsin samuti koju jälgima. Seda sai juba Eesti TV otseülekandena vaadata, kaasa mainiski, et sihuke tunne justkui polekski Eestist ära tulnud. Võistlust pikalt ümber jutustama ei hakka, eks igaüks kes jälgis, peab tunnistama, et nii põnevat ja tasavägist heitlust tipptasemel saab harva näha. Kanter paugutas esimesed neli enamvähem ühte auku nagu isegi hiljem ütles - vähem kui meetri sisse: 65.07, 65.79, 66.02, 65,96. Iseenesest väga head tulemused aga siin ei anta ju autasusid täpsuse või stabiilsuse eest, isegi mitte keskmise tulemuse järgi.

Enne viiendat katset tõin fotoka ja ütlesin kodustele, et kui miskit tuleb siis nüüd tuleb. Gert astus ringi, tegi pausi ja siis kiirelt pöördesse. Sain vaevu pildi klõpsata ja jäin lummatult ketta lendu jälgima unustades, et tahtsin ka maandumisest foto teha. Jessss!!!!! ... Ketas maandub esimese kahe tulemuse joonele, rõõmukisa kodus ja peale pingsat ootust selgub, et meie mees läks soorsoosik Hartingist mööda teiseks. Veel  mõni heitja ja siis on Hartingi kord, tolle heide ei tundu eriti hea, kisub sektori äärele aga kandub kaugele, ... liiga kaugele - 68.27'ga liidriks. Järgneb iraanlase Hadadi superheide veel vähemalt meetri jagu kaugemale, aga too astub ringi servale, sooritust ei loeta.

Viimane voor on närviline: tagant ähvardavad reaalselt poolakas ja legendaarne leedulane Alekna, kelle ette Kanter pronksi positsioonile astus. Samas hõõgub lootus, et äkki meie mees põrutab viimasega ära, kõik on veel võimalik. Gerdi viimasest heitest teen foto momendist kui ketas langeb staadioni murule - 66.99'ga tulemus ei parane. Pildil on näha kui lähestikku esimesed kolm tulemust on, nagu Kanter hiljem intervjuus ütleb: "Pronksi ja Kulda eraldab vaid ketta laius"! Õnneks ei suuda keegi enam parandada ja lõppkokkuvõttes igati tubli kolmas koht, hõbedast jääb puudu 15, kullast 24 sentimeetrit - nii ühtlane on momendil kettameeste tase!


Suured tänud nii Heikile kui Gertile medalite ning haarava ja meeldejääva vaatemängu eest!

Monday, August 6, 2012

Kummaline juhus.

Millest muust täna varahommikul ikka kirjutada kui kettaheitest. Aga seda mitte ainult Kanteri suurepärase tulemuse pärast, vaid hoopis kummalise kokkusattumuse tõttu, kuidas ma asjast aimu sain. Kõigepealt muidugi rõhutaks, et Toronto aeg on 7 tundi taga Eestist. Kella 7:00 paiku kui ärkasin olid kodumaal osutid juba 14:00 näitamas. Vähkresin veidi ja kuna magama uuesti ei jäänud otsustasin mobla pealt kettaheite uudisi vaadata. Delfi järgi olid sel ajal, umbes 07:15, kaks esimest eestlast põrunud ja Kanteri esimesed kaks katset ebaõnnestunud :( Ei julgenudki telekat või arvutit peale panna ja otsustasin edasi tudida. Aga kus sa enam magama jääd, mõtteid ei suuda ju nii lihtsalt vaos hoida.


Tegin silmad uuesti lahti ja otsustasin läpaka peale panna, tulgu mis tuleb. Sel momendil pööras mu tähelepanu endale miski liikumine akna taga, justkui kass oleks sabaga vehkinud, ega ometi meie oma õue saanud ja aknalauale roninud. Ajasin end rohkem istukile ja mis ma näen, paari päeva eest aknaraami vahele susatud pisike eesti lipp lipendab muidu vaiksel hommikul ei tea kust saabunud tuulepuhangus. Muigasin omaette, et see nüüd küll tähendab, et Kanter tegi hea heite:) Ja mis ma näen minuti pärast kui arvuti pildi ette võtnud, punaselt kiri Kanter pääses viimase katsega lõppvõistlusele, uudise saabumise aeg 07:20, kell parasjagu 07:21! Sihuke asi ajab ka skeptikule külmavärina peale, ehkki mõistusega saad aru, et juhuslikke sündmuste kokkulangemisi ikka toimub.

Loodetavasti võib homsesse postitusse panna pildi kus meie mehel medal kaelas, ükskõik mis karva ehkki kuldne kõikse toredam oleks.

KOHAL MARSIL !!!


Ja ühes tükis :)
Juba tulid ka esimesed pildid, millest postitasin ühe, kus Curiosity vari Marsi pinnal.


Sunday, August 5, 2012

"Viimane õhtusöök" - poissmehena ;)


Keegi kuulus kunstnik on vist maalinud pildi sel teemal, aga kui ma uduselt õieti ikka mäletan siis kujutati tollel miskit seltskondliku läbu, mina paraku õhtustasin ainult koera seltsis. Seega kes loodab siin kunstiteemalist arutelu leida võib kohe veebilehe kinni klõpsata.


Viimaseks poissmehe õhtusöögiks grillisin burgereid (8 tükki) ja suskasin ka kaks paprikat ning mõned enda aia tomatid hakkliha kotlettide kõrvale susisema. Kartulid, mida polnud kuna unustasin neid poest tuua, asendasin maisitõlvikutega. Hooaeg momendil käes mistõttu 5 tõlvikut võib 1 dollariga saada.

Pole varem tomateid grillinud aga kusagilt oli kõrva jäänud, et sedagi võib teha - osutusid vägagi maitsvaks, teen teinekordki. Kaasale panga poolt jõuludeks kingitud Itaalia punane vein sobis oivaliselt kõrvale. Siit on ka mõista, et meie peres seisab kõik muu alkohol peale õlle õige kaua, hea et kärakal säilivustähtaega pole:)



Taldrikul olevat saiatükki ma paraku proovida ei saanudki, sest sel ajal kui maisist pilti tegin haihtus see müstilisel kombel jälgegi jätmata. Koera käest asja uurides vaatas ta mulle arusaamatuses otsa väljendades kogu oma olekuga, et imestab isegi kuidas sai lihtsalt kaduma saab minna, ilmselt kass varastas selle. Mul tekkis siiski kuri kahtlus, sest järgmisel momendil ei suutnud ta oma ihasid talitseda ja üritas lausa mu nina alt kotletti taldrikult pihta panna. Minu kurja hääle peale tõmbus tagasi aga erilist süütunnet üles ei näidanud. Seda polevatki oodata nagu Discovery'st lugesin, koertel pidavat siiski vaid põhilised emotsioonid esinema aga nii keeruline nagu süütunne käib nende ajule üle jõu.


Magustoiduks nautisin vanillijäätisest jäämägesid konjaki loigus, nii palju jooki siiski polnud, et oleks saanud kontrollida kas jäätis konjakis ujub:) Lugemiseks anonüümse blogilugeja poolt soovitatud "Black Swan", mis juba esimese 10 lehekülje põhjal otsustades nii huvitav tundub, et seda peab vähehaaval ja mõttega lugema. Muideks raamatukogus oli ta mingil müstilisel põhjusel liigitatud programmeerimisalaste raamatute kategooriasse???

Friday, August 3, 2012

Curiosity = Uudishimu


"Uudishimu" nimeline Marsi kulgur hakkab peagi "Marsi teduslabori" nimelise kosmoselaeva pardal kohale jõudma. Momendil on mõlemad umbes poole miljoni kilomeetri kaugusel, hea tervise juures ja täpselt õigel kursil nagu NASA eilsest teadaandest võis lugeda, trajektoori korrektsiooni polnud vaja teha. Marsile maandumise moment on eeldatavasti 10:31 PDT 5. augustil. Toronto aja järgi oleks see 01:31 ja Eestis 08:31 6. augustil. Tegelikult aga 14 minutit varem, lihtsalt raadiosignaali näol info meieni jõudmine võtab 13.8 minutit. Lisaks olümpiamängudele veel üks ülipõnev sündmus, mida saab ka otse jälgida NASA TV pealt


Nagu ka lennusõidu puhul on kosmosereisidelgi ohtlikeimaks momentideks start ja maandumine. Maandumist nimetataksegi 7 õuduseminutiks, sest selle aja jooksul pole ühendus võimalik aga kui olekski siis midagi teha ikka ei saaks. Videomängugi on üle 100'se pingi (0.1 sekundilise viivitusega) raske mängida, mis siis veel 13.8 minutist rääkida, arvestades seejuures, et Marsi atmosfääri sisenemise kiirus on 5800 m/s ehk 5.8 km/s! Alltoodud videlõik annab kõigest sellest hea ülevaate.



Muidugi on internet täis infot nii, et igaüks kes googeldada mõistab, leiab rohkem põnevaid artikleid, pilte ja videosid aga ilmselt on siiski kõige autoriteetsemaks allikaks NASA ise. Nende veebilehel tiksub ka pidevalt kell, mis näitab kaua aega maandumise momendini on jäänud. 

Kokkuvõttes on oodata, et 6. august saab üks põnev päev olema:
Esiteks Curiosity maandumine
Teiseks kolm eestlast olümpia kettaheitel
Kolmandaks pere saabumine Eestist tagasi