Võttis veidi rohkem aega seekord aga siin see eelmise aasta füüsilise aktiivsuse kokkuvõte on. Olen laisk ja kasutan üleeelmise aasta formaati, kui oleksin superlaisk söödaks infi AI'le ja laseks temal jutu kirjutada. Alustan detsembri statistikast.
Detsember
Kuna Eesti reis ees ja kartsin (takkajärgi põhjendatud kartus nii ilma kui eluolude tõttu), et seal ei tule jooksmisest suurt miskit välja, punnisin ennejõule "normatiivsed" 100km napilt täis. Jooksmas 14 korda, distantsi kogunes 105 kilti, keskmise tempoga 4:38 min/km. Kiireim kilomeeter 5+ distantsil 4:15, 5 kildi parim aeg 22:34, ja 10 kildi aeg 46:25, parim 5K+ keskmine tempo 4:34 min/km mu 10K jooksul. Käisin 71 km, sammude hulk 449890, mäesuusatasin 67K.
1. Põhiala jooksu kilometraazh 1331.45kmjäi kahele viimasele aastale alla, (2024 rekord 1405.36).
Seitsme aastaga olen jooksnud keskmiselt üle 100 km kuus, kõik kokku 9070.04km. Sel aastal iga kuu üle saja välja arvatud veebruar kui kerge tõbi ja võimas lumi kimbutasid. Samas kogunes maikuus rekordilähedane 185.57km (2024 mai 191.99km).
2. Keskmine tempo 4:41 min/km kordas eelmise aasta ja kõigi aegade rekordit. Jällegi polnud ühtegi pikka distantsi, mis keskmist kiirust alla tõmbaks.
3. Jooksmas käisin ainult 177 korda, keskmine distants - 7.52km. 2024 jooksin 186 korda, 2022 ja 2023 202, 2021 228, 2020 234 ja 2019 255 korda. Distantsid enamasti 7K, sekka mõned lühemad. 10K - 12K otsasid tuli vaid 11. 1011558 jooksusammuga kulutatud 100091 kcal.
4. Parim keskmine kiirus 5K+ distantsil 4:29 min/km (2023 rekord 4:20 min/km), parim kilomeeter 5K distantsil 3:59(2024 rekord 3:52 min/km) ja parim 5K aeg 22:34 (2021 rekord 21:55), (3-7 km 5K tippmark 21:20). 10K parim aeg 46:25 (2024 tippmark 45:32). Kokkuvõttes ei jooksnud sel aastal ühtegi isiklikku tippmarki kuid samas ei jäänud ka ükski liiga kaugele. Ei väsi kordamast ja end lohutamast, et minu vanuses on väga hea tulemus taseme aeglane sujuv langus mitte rekordite saavutamine. Viimase nimel punnides võib end hoopis kergesti vigastada või mis veel hullem mingi püsiva tervisehäda hankida, see annaks soovitule otsevastupidise tulemuse. Aasta keskmine tempo siiski rekordi kordamine! Poolmaratoni või maratoni kohta ei kommenteeri😜
Süda paistab endiselt igati heas seisus olema, pulsisageduse miinimumi ja maksimumi vahe viiekordne (40-202), rahuoleku pulss 57. VO2 sama mis eelmine aasta, huvitava kokkulangevusega samuti 57. Registreeritud sammusid 5 miljonit 641 tuhat, keskmiselt 15454 päevas. 5622 kilti see aasta läbitud: sealjuures joostes 1331km, käies 646km, rattaga 672km, suuskadel rekordilised 1372km ja süstaga 78km.
Keskmine kaal ka see aasta püsinud stabiilselt 78 kilo vahetus läheduses ilma igasuguse toitumise jälgimiseta. Kui olen füüsiliselt aktiivne võin rahumeeli pugida seda ja nii palju kui isu on ilma, et kaalus märgata oleks. Une üle kurta oleks patt 7:45 kestvuse ja 76 punkti puhul. Samas on enesetunne palju tähtsam kui numbrid. Ainus jama, et viimasel kahel korral on 7 tunnisest ajavahest plesaamine võtnud hariliku paari päeva asemel üle nädala. Järgmisel aastal plaanis jätkata samas vaimus, mis normaalsete olude puhul ei peaks võimatu olema.
Kuidas teil eelmisel aastal kehalise aktiivsusega lood olid?
Küllap imestate, et olen viimasel ajal õige produktiivne postituste kirjutamisel. Põhjus on väga lihtne, meil jälle tööseisak, mis tähendab, et vaba aega jääb kõvasti üle. Mis sa hing ikka teed, kui ei viitsi miskit asjalikku ette võtta. Tahtsin hakata aeda talvevalmis seadma aga kui temperatuurid kisuvad 30 kraadi ligi tundub natuke vara. Garaazhi peaks koristama ja hulga rämpsu ära viskama. Kui sellise mõttega ukse lahti tegin jäi pilk lae all rippuva süsta peale. Ega töö pole jänes, et eest ära jookseb erinevalt soojadest ilmadest, mida isegi kliima soojenemise juures kauaks ei jätku. Parem kasutan võimalust seni kui on, lähen teen järvel väikese tiiru. Pärast võib ka natuke streikimas käia, et nimi kirja saada.
"Kariibimere puhkus"😜
Firma pakkus muu hulgas penskarieelikutele "väljaostmis pakendi", kuni pooleteise aasta palga kui lahkute omal soovil. Paneb päris mõtlema, samas ametiühing lükkas pakkumise tagasi kui ebapiisava. No ja süsteem töötab nii, et ega töötajate arvamust küsita, võrdsemad otsustavad, töötajate asi on ametiühingu maksu maksta ja mokk maas pidada. Tuletab vägagi meelde nõuka aega. Jama selles, et AÜ bossid on oma nägemuses endiselt 80'tes kui oli jõudu ja võimalus kaubelda. Praegu peaks lihttöölised olema õnnelikud, et neil on mingigi töö. Liiga palju pigistades tapad kuldmune muneva Kanada postihane maha ja pärast oled hoopis tühjade kätega. Mind õnneks ei morjenda, soovi korral võin hommepäev uttu tõmmata. Samas oleks loll pappi mitte vastu võtta kui seda pakutakse.
Ahhsoo, pealkirja teemal nüüd ka ikka. Täna sõitsin poodi piima ja juustu ostma ning ühe hooga taarat ära viima. Taara eest sain kenakese taskuraha ja juustu ostsin neli kilo - meie meelisjuust ehtne Hollandist imporditud Gouda vaid 8EUR kilo. Kolm kaheliitrist cappuchino jäätist toppisin ka autosse ja kiirustasin tagasi koju, et jäts selle palavuse käes enne külmikusse jõudmist ära ei sulaks. Ristmikul foori ees hoogu maha võttes vaatan, et kena must kabriolet kõrval ja veel kenamad kaks blondi sees. Andsin signaali, tüdrukud vaatasid minu poole ja lehvitasid naeratades - täitsa minu oma tütred. Viie-poole miljoni linnas on tipptunni liikluses selline kokkusattumine ikka väga madala tõenäosusega juhus, mitte palju suurem kui lotovõit.
Avastasime kaasaga mõlemad, et hea film või seriaal suudab ka meie vastupanu murda. Ilus plaan oli Murderbot seriaali ühekaupa õhtuti vaadata, paraku osutus nii põnevaks ja hästi tehtuks, et kahe õhtuga vaatasime kõik 10 esimese hooaja osa ära. Just parasjagu sürr ja piisavalt musta huumorit nii, et ei hakka segama loogilise või ratsionaalse käitumise ootus. Tegelaskujud hästi välja mängitud, eriti Murderbot (Alexander Skarsgård) ise. Olles raamatut enne lugenud tekib asjaosalistest mingi fantaasiapilt, mis tihtipeale filmist lausa segavalt erineb, seekord mitte. Mitte et ma kutsuks üles piraatlusega tegelema, lihtsalt mainin ära elulise tõsiasja, et seriaali vaatamiseks on õunakesetv konto soovitav kuid mitte hädavajalik.😜
Paraku oli tegu vaid esimese raamatu ekraniseeringuga, aga ma tahaks ka järgmisi näha. Momendil neid tehtud pole ehkki järg olevat plaanis. Loodetavasti peavad nad suht hästi kinni raamatute sisust (nagu esimese hooaja puhul) ja ka raamatute järjekorrast. Samas eeldaks see hulga näitlejate vahetumist, muidugi peale murderboti enda. Ja siis tekkiski mul patune mõte: milleks oodata ja loota, et järgmine hooaeg tehakse sama hästi kui eelmine. Teeks ise, või täpsemalt laseks AI'l genereerida raamatu alusel filmi. OK, saan aru, et ehkki see võimalik siis mul pole juurdepääsu sellistele võimsustele ja AI kasutuse mahule. Video töötlus nõuab liiga suurt ressurssi, aga tekst ... hmmm ... laseks tal lihtsalt järgmise raamatu kirjutada.
Äge eksperiment oleks ise süzhee põhipunktid välja mõelda ja paluda AI'l stiili jäljendades teksti. Raamat on ehk liiga palju esimese hooga kuid lühijutuga peaks ta küll hakkama saama. Kindlasti võtab esialgu kõvasti katsetamist ja promti kirjutamise harjutamist. Või siis lasta tal mingi enda originaalidee alusel lugu teha. Ideedest mul puudust pole, aga haaravalt kirjutada ei oska. Lisaks küsimus ajas ja selles kas huvi küllalt pikalt kestab. Praktika sisuliselt null, isegi blogipostitusi pole ma veel lasknud tehisarul kokku panna. Peaks suht lihtne olema kui põhipunktid ette anda ja lasta stiili jäljendamiseks kogu mu 15 aasta blogindus läbi töötada. Eesti keel võib osutuda komistuskiviks treeningmaterjali nappuse tõttu. Nii või teisiti, kui kunagi teen lisan postitusele juurde infi: AI koostatud.
Lõpetuseks eelmise kuu füüsilise aktiivsuse kokkuvõte:
Septembris sai esimest korda see aasta süst välja võetud, sõudsin 57 kilti, enamuse Huroni järvel. Rattaga sõitsin 85km. Jooksukilomeetreid kogunes 14 korraga 105.24km keskmise tempoga 4:37 min/km. Kiireim keskmine tempo 7 kildi distantsil 4:30 min/km, kilomeeter 3:59, viiekas 23:16 ja kümps 48:34. Käimist ja matkamist 98km. Samme kogunes 488000 sealjuures 15 septembril üle 45000, jala läbitud kilomeetreid 504. Pulss 41-193, rahuolekus 57. Uni keskeltläbi 7:16 75 punktise kvaliteediga. Kaal kõikus 77.2-78.3 vahel.
Viimase öö uni kujunes kõige pikemaks ja paremaks. Hommikused unenäod ja rohkelt on minul korraliku väljapuhkamise tunnuseks. Igatahes telgist sai alles pool üheksa välja ronitud. Esimese asjana mobla laadima viidud, siin julgesin rahulikult jätta seina najale, sajatuhandeste jahtide omanikud vaevalt moblasid varastavad. Toitu tooma minnes nägin tee peal midagi tumedat liikumas, pisike kilpkonnapoeg roomas üle tee järve poole. Pole aimugi kas hiline kooruja või ongi see neil õige aeg, tagasitulles nägin teistki. Ahhaa, seda need metskalkunid siin askeldasid, ju maiustasid vastkoorunud kilpkonnadega.
Enne lahkumist - kõik see mahub lõdvalt süsta
Hommikusöögiks plaanisin nii palju ära süüa kui jaksan, siis vähem tagasi vedada. Paraku jäi pea kõike järgi, vaid pizzataskud ja kringlitükid lõpetasin viimseni ära. Valmis segatud kaerahelbeputru enam ei jõudnud ja ka koer keeldus seda söömast. Veinipaki jõin tühjaks, küpsistepaki lõpetasin ära, pakendid põletasin lõkkes. Prügikasti polnudki muud viia kui mõned õllepurgid ja veinipakis olnud õhuke alumiiniumkiht, mille lõkkest välja korjasin ja kokku nätsutasin.
Ilmselgelt tegu keskmisest jõukamate inimeste laagriplatsiga
Telgi kokkupanemise ja asjade pakkimisega kiiret polnud, võtsin rahulikult, niikuinii tahtsin oodata, et lõke korralikult kustunud. Kraam paati tassitud vaatasin telgiplatsi üle, et miskit maha ei ununeks. Ilusti puhas ja korras, nagu poleks siin keegi olnudki kui soe tuhk lõkkekohal välja arvata. Viimaks krabasin koera sülle, et tal ei tuleks hommikusupluse mõtet pähe. Süsta lükkasin kaldast lahti kell 12 heites viimase pilgu meie laagriplatsile.
Tänane plaan oli ainus käimata saare kirdetipu "Cambrian" matkarada läbi kõmpida, kusagil ilusas kohas süüa, juua, ujumas käia ja lõdvalt võtta. Sellise ilmaga pole mingit kiiret linna tagasi. Chimney Bay lahe laagriplatsile, kust hea Cambrian rajale saada, umbes kuus kilti sõudmist. Rahulikult liikudes kerges vastutuules ja vahepeal pildistades võttis tund ja 10 minti. Mõningase üllatusena polnud eilsest sõudmisest käelihased valusad ega selg kange, ju olen õppinud suht ökonoomselt ja väikese pingutusega sõudma, mis muud.
Süsta tõmbasin kaldale, õlle panin vette külma ja läksime koeraga enne matkale asumist ujuma. Liivane madala põhjaga laht, vesi 20 plusskraadi ringis, just paras, natuke karastav. Kuivasime päikese käes enne kui tossud jalga, särk selga ja kaljust rada pidi mäest üles Cambrian ringile. Seljakotti veepudel ja batoon, mobla kõhukotiga pildistamiseks kaasa. Läksin ujukatega, nii veidi jahedam. Kuna neil rihma pole jäid ka karupipragaas ja sõjaväe puss maha. Ei viitsinud seljakotti panna, sest kui hoobilt käepärast pole võib sama hästi üldse mitte kaasas olla. Seni pole karu näinud, vaevalt siis viimaselgi päeval.
Rada viis kohe kõrgele graniitkaljule, mille päike õige palavaks kütnud, natukese ajaga läks endalgi olemine kuumaks. Küll oli hea, et niisked ujukad jahutasid. Paar korda kuulsin kahtlast kõristamist, just sellist mida lõgismaod teevad. Ühtki ei näinud ja kadakapõõsaste vahele otsima ei läinud, aga kutsiku panin igaks juhuks rihma otsa. Rada märkisid kas kivikuhjad või postid. Kaljudelt avanesid ilusad vaated, pildistasin ja vahtisin, nautisin niisama. Otse raja ääres jäid silma ilusa mustriga eriliselt siledalt ja tasapinnaliselt lahtimurdunud õhukesed graniiditükid, kahjuks suveniiriks liiga suured.
"Väikese koera" väin
Poole tunniga jõudsime Väikese Koera "Little Dog" nimelise kahe saare vahelise kanalini. Siin oli mõnus ujumiskoht, laskusime alla vee äärde ja Sushi, kes muidu ootab minu ära, kargas ise hooga sisse, küllap oli loomal kole palav hakanud. Istusime veidi, lasin tal fotografeerimiseks temaatilise sildi juures poseerida. Kui hakkasime edasi minema tuli üks paat kanalist välja, juht hüüdis, et oleksime ettevaatlikud, sada meetrit edasi on kanali (ja matkaraja) ääres karu. Tüüpiline muidugi, see üks kord kui pipragaasi ja pussi kaasas pole. Rajast kolmandik käidud, tagasi ka minema ei hakka. Ratsionaalselt ju vahet pole, kui karu meid tahaks kätte saada ei tee 100 meetrit sellel maastikul mingit vahet.
Sushi karu junne nuuskimas
Mina "karupeletamis kaikaga"
Sushi panin uuesti rihma otsa ja endale võtsin raja kõrvalt paraja tammeoksast malaka. Mitte, et oleksin seda teab mis tõhusaks kaitsevahendiks pidanud aga ikka parem kui mitte midagi. Dilemma kas proovida mõmmist vaikselt mööda hiilida või loota, et läheb meid kuuldes ise minema, lahendasin kõva häälega rääkimise ja möödaminnes kaikaga vastu puutüvesid kolkimisega. Las kuuleb, et me tuleme niikuinii oma rada ja teda ei karda. Tekst mida rääkisin teemal: "Ott, me tuleme siin rahumeelsete kavatsustega, tõmba heaga uttu, muidu koer hammustab, ... vahepeale ka mõni salm malevalaule, mis minu lauluoskuse ja viisipidamise juures hirmutaks ka kõige hirmsamad koletised minema.
Tunne muidugi nii kindel polnud nagu jutust võiks paista, edasi liikudes vahtisin tähelepanelikult ringi ja eelmise aasta kogemusele toetudes kontrollisin aeg-ajalt ka seljatagust. Paar korda võttis kõhust õõnsaks kui oravad puu otsas kädistama pistsid või uskumatult valju raksuga tammetõru alla pillasid. Kilomeetri jagu olin tähelepanelik, siis rahunesin maha, kutsat siiski kohe rihma otsast lahti ei lasknud. Kokkuvõttes ei näinud karu ega isegi kuulnud mingi suurema looma ragistamist võsas. Ka koer ei andnud urisemisega märku et keegi läheduses. Ainult mõmmi poolt lõhutud kõdunenud notte ja värsked karu junnid raja ääres jäid silma.
Kaardi ja GPS rajad eriti ei kattu
Midagi muud märkimisväärset ei juhtunud, tunni ja 20 minutiga olime tagasi Chimney Bay telgiplatsil. Kõigepealt käisime ujumas, mõlemad olime kuumad. Süstast tõin seljakoti ja kõrvalt veest viimase õlle ning istusime piknikulaua taha. Eriti külm õlts polnud aga janu kustutamiseks läks kui vesi (või peaks ütlema õlu) kerisele. Avasin teise küpsisepaki, saime sealt mõlemad piisavalt kehakinnitust. Kell oli liiga vähe, et tagasi sõudma hakata. Lasin koera rihma otsast lahti ja ronisime veidi kohalikke kaljusid pidi ringi.
Kaks eelpenskarit sügispäikeses konte soendamas
Telgiplatse oli siin neli tükki, üks ilusamas kohas kui teine. Juuresolevad sildid andsid teada, et neid ei saa broneerida: kehtib esmasaabuja õigus. Hüppasime veel kord vette ja otsisime siis eriti mõnusa kaldega sileda kalju kus pikali visata, vaadet nautida ja silm looja lasta. Olime mõnda aega tukastanud kui äkki kostis venekeelset muusikat, mida perset. Täitsa uskumatu, mingid idanaabrid olid oma mootorpaadiga saabunud ja keerasid musa peale. Ei saa aru inimestest, kes tulevad loodusesse krapikastiga. Õnneks läks peagi keegi lähemaist paadiomanikest neid informeerima, et see siin ei ole piknik Lasnamäe nõlval ja müra vaikis.
Kultuurierinevused😕
Imelise vaatega telgiplats
Paraku olid nii uni kui mõnus tunne läinud, molutasime veel veidi kutsaga ja läksime istusime süsta. Kell oli pool viis, natuke vara aga mis seal ikka, sõuan tasapisi need 5-6 kilti mis sadamani jäänud. Tagasitee läbi Roberts saare kanali, samast kust tulles. Lasin paar mootorpaati mööda et vaadetest pilte teha.
Kõik kraam süstas ja ruumi jääb ülegi😁
Poole kuue ajal Honey Harbour sadamas, tõmbasin süsta liivale, koer randa, sirutasin selga ja asusin tasapisi asju välja tõstma. Kutsik muidugi läks jälle ujuma ja liivas püherdama, tühja kah, ehk kuivab selleks ajaks kui kõik asjad autosse tassin. Kraam kaldal ilusti valmis laotud võtsin looma rihma otsa, et auto parklast ära tuua. Tagasi sõites ootas üllatus ees. Pargi ametnikud olid sadamaparkla sissesõidu väravad kinni pannud, no mis mõttes???
Hooga viimasest väinast läbi
Tagasi sadamasse
Ma polnud ainus kes pika ninaga jäi, samas hea et autot alla ei jõudnud enne sõita, muidu pidanuks seal hommikuni ootama. Koera panin auto juurde posti külge kinni ja hakkasin varustust mäest üles vedama. Polnud miskit hullu, käkitegu võrreldes nende portaazhidega, kus muidu vaja süsta üle kaljude tassida. Lihtsalt tüütu kui oled hinges valmis, et tõstad otse kailt autosse. Tagasisõit kujunes üle ootuste kiireks, kui sõitma hakates olid Toronto ümbruses suured ummikud siis kohale jõudes tipptund läbi. Süsta ja muu matkakraami vedasin aeda, küll hommikul jõuab korralikult ära panna. Kuts kukkus toas külili ja jäi nii sügavalt magama, et isegi kiisu ei suutnud oma näksimisega teist äratada.
Rikaste ja ilusate uhked järveäärsed suvilad
Lõpuks kodus peale väsitavat matka
Kokkuvõttes tore saar ja õnnestunud matk, võib teinekordki minna. Samas plaaniks ka mujal kui põhilaagris telgitamist, ilusaid platse jagub. Seda postitust kirjutades vaatasin ka eelmise 2011 aasta matka lugu ja veendusin, et tasub kirja panna. Lugedes ja pilte vaadates meenub nagu oleks eile juhtunud, ilma kirjelduseta paljalt piltidena ei mäletaks paljut kuid nüüd kargasid ootamatult ette mälupildid, mis kusagil aju kolikambris 14 aastat tolmukihi all peidus istunud, ka need mida kirjas polnudki. Kellele mu reisi ja matkakirjeldused mõeldud, enamasti iseendale, no ja äkki kunagi lapsed tunnevad huvi meenutamaks mis väikesest peast tegid.
Öö möödus rahulikult ja soojalt, kerge fleece kulus ära ehkki temperatuur alla 12 kraadi ei langenud. Ärkan veidi hiljem, 7:30 juba täitsa valge. Tavalised hommikutoimetused: mobla laadima, hambapesu, toit tuua puurist, vesi, lõke süüdata, ... Koer hulgub omaette telgiplatsi ümbruses ja oskab endale mingeid pisikesi takjaid karvadesse korjata. Nende karvust kiskumisega veedan seni aega kuni vesi keema läheb. Hommikusöögiks kaerahelbe puder, paar pizzataskut, leib vorstiga, ja kringlitükid kohvi kõrvale. Täna oli plaanis süstamatk, esiteks vaatan ilmaennustust - tuule tugevus normaalne 5-10 km/h, puhangud 15, õhtul veidi tõuseb. Suund põhjast, 12 paiku keerab kirdesse, taevas selge, temperatuur tõuseb 24 kraadini.
Kokkuvõttes väga hea süstasõidu ilm. Võtan kaardi ette saamaks paremat visuaalset ülevaadet. Mingit konkreetset plaani või ülesannet pole, mulle meeldib käigu pealt otsustada, mis ette võtan, siis pole ka mingit stressamist kuidas ja kas jõuan. Nagu eilse matkagagi, panen esialgse kava nii paika, et seda saaks soovi korral või olude sunnil sujuvalt muuta. Tekkis mõte ümber terve saare sõita - nats üle 20 kildi, ilm selleks piisavalt soodne. Samas oli mul õlts eelmisel õhtul otsa saanud ja janutas. Kui võtta veidi erinev marsruut, sõuan ümber kahe suure saare ja põikan sadamasse sisse haaramaks kärakapoest sixpacki ja saan ka kivi autosse visata, pole vaja järgmisel päeval vedada.
Edasi sõites on mitu alternatiivi sõltuvalt enesetundest ja tujust. Võin tagasi sõita sama teed pidi kuidas saarele läksime, siis tuleks mingi 10 kilti - liiga nõrk, niisama telgiplatsil pool päeva vedeleda oleks igav. Järgmine võimalus sõita ümber Little Beausoleil Island saare ja läbi selle ning põhisaare vahelise kitsa Little Dog kanali ning Beausoleil saare idarannikut pidi tagasi. Kolmas võimalus sõuda ümber saare põhjatipu läbi Main Channel väina avaveele ja siis pisisaarte vahelt põigata Long Bay lahte. Seda kasutan juhul kui hakkan hilja peale jääma või laine avaveel liiga kõrgeks osutub või lihtsalt olen liiga väsinud. Sealt tassiksin süsta portaazhi rada pidi alla kilomeetri risti üle saare kitsaima koha läänerannikult idarannikule. Viimane variant on täismäng ja tiir saartele peale ümber lõunatipu.
10:15 hakkame minema
Korjasin kodinad kiirustamata kokku, vaatasin et lõke kustunud ja tassisin süsta vee äärde. Söögipooliseks jälle kolm batooni, küpsisekott (rohkem koera peale mõeldes) ja joogiks kaks pudelit veega juhuks kui mingil põhjusel õltsi ei peaks saama. Järvel on joogiga ses suhtes mureta, et alati võid üle parda küünitada ja janu täis juua, lisaks vesi kui jahutaja käepärast. Koer sisse tassitud lükkasin süsta veerand üksteist kaldast lahti. Suund Roberts saare lõunatipu peale. Kerge tuul ja laine eriti ei seganud, rohkem tüli suurte ja kiirete paatidega, mis laineid tekitasid.
Saare lõunatippu jõudes läksin veidi lohakaks ja keerasin ilma kaarti vaatamata enda arust õigete saarekeste vahele. Mõne aja pärast kui kahtlane hakkas tunduma võtsin mobla välja. Õigel ajal, muidu tulnuks mõnus ring teha, olin liiga idasse kaldunud. Veidi "peenhäälestamist" ja "suunamudimist" - see sõna sobib mu arust ülihästi kirjeldamaks paadiga vee peal optimaalse trajektoori jälgimist. Igatahes otsustasin riskida ja proovida sõita pisisaare ja mandrivahelise silla alt läbi, kaardi järgi peaks olema võimalik. Lähemale jõudes selgus, et nelja meetri laiune sillaalune läbisõit oli metallkonstruktsioonidega tõkestatud. Kuradi jama, no miks küll, sõudsin siiski lähemale. Hmmm ..., äkki mahun süstaga läbi, ettevaatlikult ühelt poolt metallvarrastest tõmmates ja teiselt poolt kivisid vastu lükates libisesingi edukalt jahisadamasse. Siit pool kilti rahvuspargi kai juurde, kus tõmbasin süsta rannale. Viis pool kilti sõutud.
Sushi muidugi kargas vette end jahutama ja siis liiva sees püherdama. Las kaifib, selleks ajaks kui uuesti sõitma hakkame on ehk kuivanud ja suurem liiv karvadest pudenenud. Kuts rihma otsa, kivi kotiga teise kätte ja jalutasin mäest üles paarisaja meetri kaugusel pargitud auto juurde. Koer ei tahtnud eriti auto ligi tulla, vist kartis et äkki hakkame koju sõitma. Õllepood oli siit sadakond meetrit, loom aia külge seotud astusin sisse. Pikalt aega ei viitnud, haarasin kuuspaki tuntud head "Steamwhistle" käsitöö pilsnerit. Kassas maksmise ajal helises telefon, ema helistas uuesti Eestist, nojah enne õigel ajal kell 11 ei saanud rääkida, sest parasjagu sõudsin järvel.
Läksime istusime kutsikuga järve äärsele kaljule, kus sai vaateid nautides teloga lobiseda ja janu kustutada ning küpsiseid nagistada. Selja ja jalgade sirutamine kulub marjaks ära, süstas teha ei saa, selleks peab kaldale minema. Jutud aetud kergendasime mõlemad kutsikuga keha ja jalutasime randa süsta juurde. Sel ajal kui õltsi pagasisse paigutasin ja süsta vette tõmbasin otsustas koer ujuma minna. Pekki küll, nüüd on märg koer põlvede vahel, hakkab veel teisel vee peal tuule käes jahe. kamandasin välja ja enne kui keelata jõudsin viskus loom liiva sisse püherdama. minu pahandamise peale arvas, et aeg mängida hakates ringiratast eest ära jooksma. Hingasin sisse-välja, lõin käega, maailmas on hullemaidki asju kui liivane ja märg koer süstas.
Kena majake müüa
Sadamast välja veerand üks, kaks tundi teel oldud. Muidugi ei hakka kohe tagasi minema, võtsin suuna Main Channel peale. Millega ei olnud arvestanud oli liiklus, suuri ja kiireid paate liikus siin õige tihedalt, ometigi tegu teisipäeva ja hooaja välise ajaga. Suht tüütu oli iga natukese aja tagant poolviltu paatide vöörilainetesse pöörata, et vesi üle parda ei käiks. Lõpuks õppisin möödasõitvate suuremate jahtide laineid enda huvides ära kasutama ja neil süstaga surfama. Eks ta veidi riskantne on ja nõuab osavust, et süst ei pööraks lainega paralleelselt ning rulliks ümber.
Kaldal jäi silma suur haigur, muidu oli lindusid suht vähe. Vahel hüppas mõni kala veest välja, neid paraku ei näinud, ainult peale plartsatust tekkinud laienevaid ringe. Tuul oli vastu, mitte küll tugev aga piisavalt tülikas. Vahepeal olin jõudnud väikese kanali lähedusse, kust saaks keerata saare idakalda varju. Kaalusin, vaatasin kella, kuid otsustasin paar kilti edasi Frying Pan laheni sõita, seal otsustan kas keeran tagasi või sõidan edasi. Pool tundi sõudmist ja olin kohal, marsruut keeras otsevastutuulest poolvastutuulde, laine eriti ei seganud, väsimust ei tundnud. Mis ikka - põrutan edasi, alati saan vajadusel portaazhi peale minna. Pealegi oli kell alles kolmveerand üks.
Varsti sain väikeste saarte vahele, kus navigeerimine ilma kaarti kasutamata mõnevõrra raskendatud. Otse sõitmiseks valisin horisondil mingi punkti, et siis selle suunas nina hoida. Saared olid enamasti eraomaduses, igaühel ilus uhke suvila või mitu peal.
Vahtisin ringi, nautisin vaateid, lonksasin õltsi ja sõudsin tasapisi. Mingi moment sain aru, et ilmselt olen portaazhirajale viivast Long Bay lahest mööda sõitnud. Enesetunne oli endiselt hea, vaatasin igaks juhuks ilmaennustust, ega see vahepeal muutunud ole. Hmmm ... õhtupoole pidi tuul tõusma, kuid mitte palju. Sõidetud 17 kilti, kell oli veerand kolm, aega maa ja meri. Kaalusin olukorda, viimases hädas kui laine peaks liiga suureks minema, eks siis sõidan randa, peidan süsta ära, jalutan laagriplatsile ja sõuan ta järgmisel päeval telgi juurde.
Giants Tomb silmapiiril keskel
Giants Tomb Island
Avaveel, suund Gin Islands
Otsisin horisondil enda arust õige punkti saare lõunatipu lähedal ja lasin rahumeeli edasi. Neli tundi sõutud hakkas tekkima kerge kahtlus, avavett kummaliselt väga laialt ümberringi, ja Giants Tomb Island, mis ka Awendast näha tundus kahtlaselt lähedal. Positsioneerisin enda GPS'ga ja sain teatava üllatuse osaliseks. Selle kursiga oleksin põrutanud otse lahe vastaskaldale, olingi juba viimastest saartest möödas. Järsk pea 90 kraadine suunamuutus, boonuseks oli poolseljataha pööranud tuul. Esialgu mõtlesin otse majaka poole minna, sest meenus, et lastega olime mingi majaka juures ujumas käinud, äkki näen selle koha ära, aega on. Lähemale jõudes mõistsin: majakas saarel (Brebeuf), aga saarele me küll toona ei ujunud, vale koht.
Brebeuf Majakasaar
Meenus, et kõige otsem tee Beausoleil lõunatipule peaks olema pisikeste Gin Islands saarte vahelt läbi, mida matka ajal kaldalt nägin.
Gin Islands, pool kilti sõuda
Kaardile visatud pilk kinnitas seda, nüüd oli vaid vaja õiged saared horisondil leida. Ei osutunudki väga keeruliseks, need ainsad selles mõõdus graniitkünkad. Kümmekonna minuti pärast kontrollisin mobla kaardilt üle, et liigun ikka õiges suunas - liikusin akkuraat. Kolmveerand tundi allatuult ja lainet sõudmist ning sõitsingi läänepoolse saare edelaranda tuulevarju, kust lihtne süst kaljutpidi kuivale sikutada. 21 kilti sõutud, kell kolm, paras aeg einet võtta, õlts lahendada, sirakile visata ja veidi hinge tõmmata.
Läänepoolne saar
Miilustan kutsikaga😘
Kutsik jooksis mööda pisikest saart ringi, las lippab, kaduma ta siin minna ei saa. Valisin mugava kaldus sileda päiksesooja kaljupinna ja võtsin vabalt: sõin batooni, jõin õlle ja lasin pikali. Isegi silm läks momendiks looja, taustaks uinutav lainemühin vastu kaljusid. Tukastusest uimaselt virgudes tundus justkui varasemast valjem. Aju hakkas parasjagu infi töötlema kui üle põse ja huulte libisev soe märg keel äratas. Kiirelt istukile ehmatades oli esimene asi pilk veele visata. Laine ja tuul olid tõusnud kuid asi polnud hull, jänest veel peal ei olnud, molutada siiski pole mõtet.
Lasin süsta otsapidi vette aga kutsik millegipärast arvas, et võiks veel saarel aega veeta ja keeldus kutsumise peale kaljut pidi alla laskuma. Pidin lõpuks loomale järgi ronima ise ühe silmaga süsta jälgides, et lained ja tuul seda vahepeal kaldast lahti ei lükkaks. Saare varjust välja sõites oli lainetust tunda kuid allatuult eriti ei seganud. Pooliku õlle olin joogihoidjasse susanud ja kui hakkasin lonksu võtma libises märjast käest ning kukkus koerale selga, kutsik sai õllekümbluse. Beausoleil saare lõunatippu siit üle 3 kildi avavett ja kaldaäärset kulgemist. Rannale lähemale jõudes polnud lainetega üldse probleemi, põhjaprofiil ilmselt soodne, pikalt madal. Kohati liikusin vaid poolemeetrises vees, vaid veealuseid kive pidi jälgima.
Ümber lõunatipu keerasin vastutuulde, pildistama hakates mõla käest pannes keeras süst kiirelt risti ja läks allatuult triivima. Siin oli see koht, kus Koko ujuma õppis, haruldaselt pikalt madal liivapõhi, soe vesi, mõned kõrkjasaared. Sõitsin liivaleetseljakule, tõmbasin süsta kuivale ja käisime Sushiga mitu korda ujumas. Kulus hädasti ära, sest Sushi lõhnas liisunud õllest kui sadamakõrts. Ilm oli endiselt soe ja nüüd vaid viimane ots ees, 25 kilti sõidetud, kolm umbes minna. Paraku oli see kolm kilti üsna tugevas vastutuules, hoidsin ranna lähedale, et puud võimalikult palju tuulevarju pakuks. Lõpuks viimane kaljusaar enne sadamakaid ja meie telgiplatsi esist liivikut.
Randusime veerand kuus, vee peal olime seega täpselt seitse tundi läbides 28.26 kilomeetrit. Nii pikka süstasõitu järvel polegi varem teinud. Erilist väsimust polnud aga kere ja jalad kangevõitu. Näis kuidas homme käelihased ja selg on. Süüa teha oli natuke liiga vara. Lähedal olev päikese käes kümblev Thumb Point kaljuneemik paistis väga ahvatlev, eriti kui seal siraki visata ja õltsi konsumeerida. Mina polnud ainus, kes nii arvas nagu kohale jõudes selgus, kolm neli seltskonda võttis päikest ja limpsis mitmesuguseid jooke. Sushi muidugi tõmbas tähelepanu, jahil olnud inimesed olid enne näinud kuidas ta uhkelt mu põlvede vahel süstas istus.
Õhtusöögiks tegin kartulipudru, kuumutasin lõkkel viimased pizzataskud ja sõin vorstileibasid. Õhtukohvi kõrvale kaks kringlitükki, kaks jäi hommikuks. Vaatasin, et mobla üsna tühi, lähen laadin kontori juures, kus istun mugaval toolil, surfan netis ja naudin samal ajal veini viimaste juustuküpsistega. Kuts istus mu kõrval ja kuulas kikkis kõrvadega aeg-ajalt mandrilt üle vee kostvat huntide ulgumist. Eriti ei paistnud häirivat kuid mingi moment muutus rahutuks ja hakkas metsa poole vahtides madala häälega hoiatavalt urisema. Pingutasin silmi, midagi ei näinud, ka taskulambiga mitte.
Uni hakkas kallale tulema ehkki kell polnud veel kümmegi. Mobla 80% laaditud, tõmbasin seinast välja ja läksime tagasi telgi juurde. Kuuvalgus piisav, et ähmaselt heledamat teed näha, pealampi ei hakanud sisse lülitama. Äkki Sushi sikutas järsult rihmast ja lõrises täie häälega, mingi tume kogu otse nina ees tee peal. Panin kiirelt lambi peale - okassiga kurivaim, küll oli hea, et koer rihma otsas. See nali oleks võinud lõppeda halvemini kui skunksiga kohtumine, Sushil ju pole kogemust okastega loomaga. Telgi juures istusin veidi lõkke ääres, panin viimased suured halud tulle, homme minek. Veini ei jaksanudki ära lõpetada, pidin viima puuri ülejäänud toidu juurde. Tähistaevas äge kuid ei virmalisi ega meteoore.
Varustus enne süsta paigutamist ... pluss mina ja kuts
Nagu kombeks unustasin midagi maha, kuna avastasin vähem kui kildi pärast pöörasin tagasi. Laualt haarasin oma pulsikellad ja õlled, no kuidas sa ilma keha ja hingekosutuseta matkale lähed? Seega lõplikult lahkusin 10:40. Google kaart näitas tund kolmveerand sõitu, liiklus oli päris ok, mõni üksik ummik. Googlet kasutasin eelkõige teekonna lõpuosa pärast, et ei kulutaks aega väikelinnas õige sadamakai otsimise peale. Tee peal kuulasin ajaviiteks Asimovi Asumit. Poole üheks sõitsin rahvuspargi sadamasse, paraku polnud kedagi kohal ehkki silt OPEN uksel. Helistasin ja sain ühe neiu kätte, ta juhatas ka parkimise ja ütles, et registreerimine saarel. Laadisin oma süsta ja kraami vee äärde maha ning sõitsin auto lähedal üle tee asuva maja ette. "Joe's Parking" ei tunnista inflatsiooni, ikka $10 päev nagu 14 aastat tagasi. Jalutasin kiirelt kohaliku kärakapoe juurest läbi, et oma 3 õllele veidi lisa võtta kuid see oli pühapäeva puhul suletud, eks pean riskima võimalusega, et alko tase veres langeb järvel ohtlikult madalale.
Kraami süsta mahutamine võiks kõrvaltvaatajale tunduda ilmvõimatu, kuid tean kogemusest kui palju tegelt süsta panipaikadesse võimalik toppida. Magamiskott ja riidekott ninasse. Telk, madrats ja päästevest seljataha, toidukraam ning nõud ja muud tarvikud tagumisse luugiga suletud panipaika. Veepudel hoidjasse ja kaart istme vahele käepärast. Ühe õltsi kolmest lahendasin pakkimise käigus, võtsime ka kerge eine enne vee peale minekut. Poole kahe ajal lükkasin süsta kaldast lahti. Koer kurivaim oli muidugi just enne otsustanud ujuma minna ja seejärel liivas püherdada - tõstsin liivase kuid rõõmsa looma paati.
Kuts naudib veeprotseduure just enne lahkumist
Sajakonna meetri pärast oli võimalus lõigata läbi madala väina vältimaks ümber pisikese saare sõitmist. Otsustasin proovida, ehkki tundus kole madal. Oli nii madal, et pidin mõned meetrid kätega kahelt poolt vastu liivapõhja toetades edasi lükkama. Kilt sõitu ja siis keerasin kitsasse poolekildisesse kanalisse mis viis risti läbi Robertsi saare. Päris palju veesõiduvahendeid tuli vastu, pühapäeva lõuna, mis imestada. Õnneks pidi kanalis väga aeglaselt sõitma, seega lained probleemi ei tekitanud. Süstaga ikka mõnus, kanalist väljudes lõikasin jälle saarte vahelt madalast kohast tee otsemaks. Kaarti eriti ei vaadanud, teadsin enam-vähem mis suunas sõita ja kuidas laagriplats välja näeb, mööda ei saa sõita. Sõudsin üle avavee liiga Beausoleil saare lähedale, otsetee asemel veidi kõveram rannajoont järgides. Kauguste arvestamine vee peal (eriti madalal istudes) on keeruline ka siis kui oled küll ja veel paatidega sõitnud.
Sõudsin kaljusaarte vahelt läbi ja hakkaski silma sihtsadam. Veidi veel ning keerasin nina liivaranna poole, arvestades kus umbes võiks mu telgiplats asuda. 14:40 sahises nina liivale, 5 kilti sõudsin tunni ajaga. Sushi kargas kohe maha ja läks ümbrust uudistama. Sikutasin süsta veidi kuivemale, ajasin veetossud jalga ja läksin uurima kus täpselt mu telgiplats #21 asub. Esimese hooga ei leidnudki, kummaline aga tühja kah, praktiliselt kõik platsid tühjad. Kuts rihma otsas jalutasime kontorisse registreerima. Seal peeti kiire loeng telgitamiskorra ja karude teemal ning juhatati mu plats kätte, olin mõnikümmend meetrit põhjapool randunud.
Luiged ei lase end jetist järvel hirmutada
Välipliit
#21 osutus igati heaks valikuks, otse kalda ääres, parasjagu varjuline ja piisavalt privaatne. Tuleb mainida, et Cedar Springs telgitamisala on üks kõige tihemini pakitud ja väikseima privaatsusega, mida olen näinud. Kõrghooajal võib päris tülikas olla kui naabrid lausa külje all. Lisaks telgiplatsidele on ka väikesed laudadest ja plastikust kokku klopsitud suht õnnetu välimusega hütid, millel isegi gaasigrill ja puidust toolid ukse ees. Ilmselt mõeldud kodanikele, kes telgi asemel tahaks looduses suvilas olla kuid kellel ostmiseks raha ei jagu. Siin seal olid ka kividest laotud kõrge korstnaga pliidid, kas neid keegi kasutab, ei usu. Varjualused iseenesest hea idee juhuks kui vihma sajab, no ja toitu tuleb hoida karude ning muu fauna eest peidus trellide ja raske metalluksega varustatud "vanglas".
Telgiplats #21 otse järve kaldal
Süsta lohisatsin vees telgiplatsi ette, tõstsin asjad lauale ja tõmbasin süsta kõrgemale kaldale platsi peale. Kõigepealt telk üles ja siis üks õlts ning kerge näks. Aega liiga palju, et niisama telgiplatsil molutada. Viisin toidu "puuri" ja panin asjad telki. Võtsin kaardi välja vaatamaks, kuhu põnevasse kohta võiks hulkuma minna. Kell kolmveerand neli, julgelt kaks-pool tundi aega. Sobiva pikkusega matk tundus risti üle saare viiv rada, poolel teel kõrgeim punkt koos vaatega ümbruskonnale. Panin taskusse kaks Kalevi marja-pähkli batooni ja pudel vett kätte, nii lühikese matka peale ei hakka isegi miniseljakotti võtma. Karupipragaas ja suur sõjaväe puss enesetunde turgutamiseks vöö peal hakkasime astuma.
Tüüpiline saare kruusaseid alasid kattev mets
Algul veidi ronimist, tegu ikkagi graniitaluspõhjal saarega, mille lõunakülje moodustavad suuremas osas jää kantud kruusa ja liivakuhjatised. Niinimetatud "lookout" saare kõrgeimas tipus osutus pettumuseks, sest läbi tiheda lehestiku ei avanenud mingit vaadet. Mis ikka, sammume edasi saare läänekaldal asuvale Christian Beach rannale. Osa rajast kruusakattega autotee, nagu mis mõttes??? Kohale jõudes selgus, et ka siin rannas on hütid ja ilmselt siis nende üürnikele tassitakse pisikeste ATW'dega kraam kohale. Suht lühike liivarand oli pea inimtühi, vaid teises otsas paistis keegi. Otsustasin paljalt riideid märjaks tegemata sisse hüpata, käimisega oli palav hakanud. Põhi tüüpiline Põhja-Eesti kohati liivane, kohati kivine, vesi mõnusalt soe. Kuts kargas minu järgi vette nagu tavaliselt.
Christian Beach
Päikese käes kuivanud kaalusin kas minna tagasi sama teed või teha saare lõunatipule ring peale. Aega paistis olevat piisavalt, hakkasin randa mööda astuma. Paraku oli suht väike osa liivane, üsna pea asendus lahtiste suurte munakatega millel polnud kõige kergem käia, eriti koeral, kes hakkas maha jääma. Kaardi põhjal otsustades läks rada tegelt kaldaga paralleelselt metsa sees, seda mööda oli hulka lihtsam kulgeda ja aeg-ajalt sai ikka rannavaateid nautida. Lõunatippu jõudes jäi silma omapärane välikemmerg, kuhu saamiseks tuli trepist üles minna. Ei tea mis põhjuseks, äkki lammutavad karud maapinnal oleva ja isuäratavalt lõhnava ehitise muidu ära.
Kuumaga on jahutav järv taevalik, vaadake näoilmet
Kõrgpeldik metsas
Idakaldal telgiplatsi poole minnes jalutasime jälle kruusateel. Ma ikka rääkisin kõva häälega ja vilistasin lootes, et hoian nii mõmmisid eemal.
8.9 km matk ümber lõunatipu
Metsast kostis igasugu hääli kuid kedagi peale oravate ja koopaoravate silma ei hakanud. Tammetõrud teevad maha kukkudes üllatavalt valju kolksatuse kui muidu vaikne. Veidi eemal jäi lagendikul silma õunu täis õunapuu aga kui üritasin ligemale minna osutus madal kadakatest ja põldmarjadest võsa liiga raskesti ning valuliselt läbitavaks. Õunaraks jäi ära, las karud maiustavad. Siin oli sadakond aastat tagasi ka asustus olnud millest isegi kivisillutisega tee, kalmistu ning mõned varemed alles jäänud. Tagasi telgiplatsile jõudes olime 2 tunni ja 12 minutiga käinud 8.9 km, kell kolmveerand seitse, viimane aeg õhtusööki valmistama hakata.
Kõigepealt muidugi tuli lõke süüdata. Õnneks olid ümbruse lõkkeplatsidel pühapäeval lahkunud telgitajad päris palju puid maha jätnud, tegin kiire tiiru ja korjasin kaks kotitäit halgusid. Ühel platsil vedeles just kui minu peale mõeldud üks pooltäis ja teine tühi puudekott. Süütamiseks kasetoht ja peened oksaraod ning lõke põleski. Vee keetmiseks on tegelt vaja suht väikest tuld, poti hoidmiseks tassisin tannast suure kivi. Paar halgu lõhkusin peenemaks oma massiivset sõjaväe pussi kiiluna kasutades ja sellele teise haluga peale tagudes. Õhtusöögiks valisin kartulipudru ja õlle kõrvale pugisin mõne lõkkel soojaks aetud pizzatasku. Sushi muidugi keeldus oma toitu söömast seni kui ei poetanud sellele veidi maiuspalasid pizzatükkide ja paari törtsu kartulipudru näol.
Kuts õhtusöögi ootel
Magustoiduks läks kringel loosi, kohvi valmistasin laisa inimese kombel lahustuvast, mis niiskuskindlas tabletitopsis kaasas. Pimedas limpsisin lõpetuseks punast veini ja näksisin juustuküpsiseid kõrvale. Loomulikult pole tegu mitte traditsioonilise hardcore matkaja vaid mugavusi taga ajava linnavurle õhtusöögiga. Seekord ilmselt kujunebki üritus tavapärasest oluliselt lihtsamaks, sest telki ei pea kordagi liigutama, toidukraam luksuslikum ja moblalevi olemas. Samas annab rohkem aega matkamiseks, süstasõiduks või niisama lebotamiseks. Pimedas vahtisin mõnda aega lõket kuni tukastus peale tuli - kella vaadates paras üllatus, alles pool kümme. Viisin toidukraami puuri, vaatasin veidi tähti ja kobisin koeraga telki. Magama jäin kiirelt ja põõnasin ilma vahepeal ärkaamata varahommikuni. Kahju, et kauem ülal ei olnud, järgmisel päeval kuulsin, et korralikud virmalised olla olnud.
