Vananemisest

31 Mai 2026

31 Mai 2019

Eelmine kuu postitasin "Muutuva vormi" teemal, ja lisasin ka võrdlevad pildid endast 2019 ja 2026. Visuaalse vormi võrdlemine viis omakorda mõtted nii tegeliku füüsilise vormi kui vananemise peale. Otsisin üles 2019 postituse, kirjutasin toona põhiliselt kahe poole kuu eest alustatud jooksmise ja ka kaalulangetamise teemal - huvitav lugemine ja hea numbriline võrdlusmaterjal. Muideks selgus ununenud tõsiasi, et just siis kimbutas sama puusaprobleem, nagu hiljuti ja kadus sama kiiresti.

2019 mais jooksin põhiliselt 4km distantse pluss 3 kaheksakildist. Kilometraazh kokku 110km keskmise tempoga 5:29 min/km. 2026 mais jooksin 20 seitsmekildist pluss üks 12 km, kokku 157km keskmise tempoga 4:38 min/km. Objektiivsuse huvides tuleb tunnistada, et seitse aastat tagasi olin alles jooksukarjääri alguses, pealegi on viimastel aastatel maikuu kujunenud aasta suurima kilometraazhiga kuuks, ehk mõjutavad eesootav puhkus ja ilmastikuolud.

Luban endale tunnustavalt seljale patsutada seoses järjepidevusega - ega alustades polnud ju selge kas ja kaua suudan/viitsin jooksmisega tegeleda. See oli ka aeg kui kehakaal kippus tõusma seoses karate trennikordade vähenemisega. Praegu võin rahulolevalt kinnitada, et olen püsinud kõik need aastad enda arvates ideaalse 78kg (±1.5kg) lähedal mis mu 189cm pikkuse juures vastab ka tavastandardile tervislikust kaalust. Aga mis kõige olulisem - sellest ajast saati pole ma seitse aastat haige olnud kui kerged nohud ja köhad välja arvata, varem pidevalt tüüdanud kurguvalud hoopis kadunud. Kas põhjuseks on jooksmine, ports erinevaid koroona vaktsiine või midagi muud, raske öelda. Võtan hea meelega sellise kingituse vastu, ükskõik mis siis põhjuseks.

Samas tee või tina kuid vaatamata suurepärasele sportlikule vormile ja raudsele tervisele hakkab organism tasapisi vanemaks jääma. Vananemist saab edasi lükata kuid mitte ära hoida, või noh vähemalt veel mitte. Tehisaru gurud väidavad tõsimeeli, et kümne aastaga saavutame vananemise "paokiiruse", ehk et edusammud meditsiinis suurendavad eluiga kiiremini kui inimene vananeb. Kui vead välja aastani 2035 saavutad soovi korral surematuse😏 Tore oleks aga see on üks koht, kus kipun skeptiline olema. Matemaatika, füüsika ja insenertehnika probleemide lahendamine on üks asi, bioloogilised süsteemid liiga keerulised. Muidugi võimalik, et kuna pole selle ala spets siis ka ei mõista sisu sügavamalt. No ja "Supertehisaru" peaks suutma juba definitsioonipõhiselt kõik probleemid lahendada, mis põhimõtteliselt lahendatavad on.

Hiljuti kuulasin Delfi taskuhäälingust vananemise teemalist lugu, kus rõhutati, et tegelikult pole tähtis mitte see kui vanaks elame vaid kui kaua tervena elame - sulatõsi. Inglise keeles on terminid "lifespan" ja "healthspan". Võime ju oodata ja loota, et äkki tõepoolest tehisaru või meditsiini võidukäik pikendab oluliselt nii eluiga kui tervelt elatavaid aastaid. Paraku passiivne ootamine ja juhusele lootmine pole minu stiil. Hakkasin uurima, mida saab inimene ise ära teha enda tervise, elukvaliteedi ja ka eluea heaks. Vaevalt järgnevad viis elustiili soovitust kellelegi uudiseks, kuid hea siiski kokku võtta tähtsuse järjekorras. Rõhutatakse, et tähtis on järjepidevus (elustiili muutus), episoodilisus (kuu aega teen trenni või pean dieeti) ei aita nagu paljud omal nahal kogenud.

1. Füüsiline trenn nii jõutreeningu (lihasmassi ja luutiheduse jaoks kaks korda nädalas) kui aeroobilise liikumise (150 minutit keskmise aktiivsusega) näol.

2. Toitumine: tasakaalus dieet kuid vähem rasva, suhkrut, soola ja valmistoitusid ning rohkem taimetoitu ning valkusid. 

3. Korrapärane ja piisav uni, soovitav 7-8 tundi pidevalt magamine ja enne uinumist või öösel ärgates "ekraanide" vältimine.

4. Sotsiaalne suhtlus, eriti oluline vanemas eas kui see kipub paratamatult unarusse jääma.

5. Mentaalne stimulatsioon ehk aju tegevuses hoidmine nii hobide kui muude ajutööd nõudvate tegevuste läbi.

Teadlikult pole seni vananemise vastu "võitlemisega" tegelenud kuid ülalpool kirjeldatut lugedes olen igatahes mõningaid asju lihtsalt meeldimise pärast õieti teinud. Spordi poole pealt ehk kõige enam. Toitumise üle ei saa ka kurta, sest enamasti sööme kodus toorainetest valmistatud kraami. Isegi hommikukrõbinaid ja jogurtit olen viimasel ajal ise tegema hakanud. Paraku mitte niivõrd teadlikult tervislikkusele tähelepanu pöörates vaid pigem maitse pärast. Unega on nii ja naa, koguseliselt saan une täis kuid kipun hilja magama minema. Samas minu jaoks äärmiselt oluline võimalus ilma äratuskellata magada nii kaua kui und on. Sotsiaalse suhtlusega veidi ikaldus kui pere välja jätta, samas väga hullu puudust ei tunneta. Mentaalse stimulatsiooni poolest raske hinnata, ühest küljest meeldib igasugu uut tehnoloogiat näppida ja uusi asju selgeks õppida samas saab praegusel ajal juba nii palju lasta AI'l enda eest ära teha no ja inimene on mugav😉

Kuidas teil on õnnestunud tervislikke eluviise järgida, või kas üldse hoolite neist?

Paraku võime üritada kõiki soovitusi perfektselt järgida aga ikka võib tõbi kallale tulla. Tänapäeval veel geenide ja halva juhuse vastu ei saa. Tervislikud eluviisid lihtsalt suurendavad tõenäosust kvaliteetset elu kauem nautida mitte ei garanteeri eluaegset tervist.

Mentaalse stimulatsiooni alla käib ehk üles kerkinud küsimus: Miks organismid vananevad ja millised protsessid seda põhjustavad. Kokkuvõtlikult on vananemine bioloogiline protsess, mida iseloomustab organismi füsioloogilise funktsionaalsuse järk-järguline vähenemine. Mitmerakuliste organismide puhul põhjuseks keeruline omavahel seotud mehhanismide võrgustik.

Vananemise tunnuseid võib jagada kolme rühma: Peamised (molekulaarsel ja rakutasandil toimuvad protsessid), Antagonistlikud (algselt kasulikud protsessid, mis aja jooksul muutuvad häirete tõttu kahjulikuks) ja Integratiivsed (eelmise kahe tulemid). Kes tahab täpsemalt teada siis alljärgnev on Gemini lühikokkuvõte, mis peaks olema ka tavakodanikule suht arusaadavas keeles.

1. Peamised tunnused: "Kahjustused"

Need on fundamentaalsed tegurid, mis käivitavad vananemisprotsessi molekulaarsel ja rakutasandil.

• Genoomi ebastabiilsus: Kogu elu vältel kahjustavad DNA-d pidevalt välised tegurid (UV-kiirgus, saasteained) ja sisemised tegurid (hapnikuradikaalid). Aja jooksul need vead kuhjuvad, põhjustades mutatsioone, mis pärsivad raku talitlust.

• Telomeeride lühenemine: Telomeerid on kromosoomide otstes asuvad kaitsvad "korgid". Iga kord, kui rakk jaguneb, muutuvad need lühemaks. Kui need muutuvad liiga lühikeseks, ei suuda rakk enam jaguneda ning kas sureb või muutub "zombiks".

• Epigeneetilised muutused: Kuigi DNA järjestus jääb samaks, muutuvad elu jooksul "lülitid", mis geene sisse või välja lülitavad. Need muutused võivad viia selleni, et valel ajal on aktiivsed valed geenid, häirides kudede talitlust.

• Proteostaasi kadu: Rakud sõltuvad kvaliteedikontrolli süsteemist, mis tagab valkude korrektse voltumise. Vananedes see süsteem ei tööta kogu aeg korrektselt, mis viib valesti volditud või "klompi läinud" valkude kogunemiseni – iseloomulik Alzheimeri ja Parkinsoni tõvele.

2. Antagonistlikud tunnused: "Reaktsioonid"

Need on protsessid, mis on algselt organismile kasulikud või kaitsvad (nagu haavade paranemine või energia reguleerimine), kuid muutuvad kahjulikuks, kui on liiga aktiivsed või kestavad liiga kaua.

• Toitainete taju reguleerimishäired: Rakkudel on süsteemid (nagu mTOR ja insuliini signalisatsioon), mis annavad märku, millal kasvada vastavalt saadaolevale toidule. Vanemas eas muutuvad need süsteemid sageli üliaktiivseks või väheaktiivseks, põhjustades metaboolseid probleeme ja kiirendades vananemist.

• Mitokondrite düsfunktsioon: Mitokondrid on raku "jõujaamad". Vananedes muutuvad need energia tootmisel vähem tõhusaks ja hakkavad lekkima aktiivseid hapnikuühendeid (ROS), mis kahjustavad raku teisi osi veelgi.

• Rakkude senestsents: Kui rakk on liiga kahjustatud, et normaalselt toimida, läheb see "zombi-olekusse" ehk muutub senestsentseks. Ta ei sure, kuid lõpetab jagunemise ja hakkab eritama põletikku soodustavaid signaale, mis kahjustavad naaberrakke.

3. Integratiivsed tunnused: "Tagajärjed"

Need on eelmiste punktide lõpptulemus, mis viivad otseselt vananemisega seotud füüsilise allakäiguni.

• Tüvirakkude kurnatus: Koed, nagu nahk, veri ja soolestik, vajavad pidevaks uuendamiseks tüvirakke. Lõpuks tüvirakkude varud ammenduvad või nad kaotavad jagunemisvõime, mistõttu keha ei suuda end enam tõhusalt parandada.

• Muutunud rakkudevaheline kommunikatsioon: Seda nimetatakse sageli terminiga "inflammaging" (põletikuline vananemine). Kehas tekib krooniline, madala tasemega põletik. See "müra" süsteemis takistab organite ja rakkude omavahelist efektiivset suhtlust, viies süsteemse rikkeni.

• Autofaagia häirumine: Rakud kaotavad võime "süüa" ja taaskasutada omaenda kahjustatud osi (autofaagia), mis viib rakulise "prügi" kuhjumiseni, segades normaalset tööd.

Tomatid ja puusavalu

Tomatitaimede valik, tagaplaanile jäi enda kastmiseks kasutatud öökulli õlts.

Tomatid valitud ja istutatud. Kui eelmine aasta kasvatas kaasa ise seemnetest, siis seekord jäime kuidagi hiljaks ja pidin poodidest vaatama. Costcost võtsin kaks lihavat ja suurt "Beefsteake" ja kaks varajast võileiva tomati "Early Girl" taime. Spets aianduspoes oli valik hulka suurem ja hind muidugi kopsakam. Ostsin neli taime: kollane madala happelisusega, mitmevärviline "Vikerkaar", rohelise-kollase triibuline "Sebra" ning tumelilla "Kesköö amps". 

Shveitsi salat

Kuidagi ei suuda välja mõelda mis moodi saab sellel "Vikerkaare" taimel olla erinevaid tomateid. Insenerina näen ainsa lahendusena, et tegu taimedega, mis kasvatatud segi läinud seemnetest. Ehk siis keegi ei tea millised tomatid otsa tulevad aga keegi ärigeenius otsustas nimetada vikerkaareks, ägeda pildi juurde teha ja tootmispraagi müüki paisata. Viljapuudel saab pookida eri oksi eri sortidega samale puule aga tomatitaimel peaks mingit erilist geenitehnoloogiat kasutma, et iga tomat isesugune kasvaks.

Kui keegi teab või oskab lahendust välja pakkuda kommenteerige. Ma tean küll, et võiksin AI käest küsida aga liiga lihtsalt teada saamine võtab põnevusemomendi😜 Varasemast kogemusest meeldivad mulle kõige rohkem Sebra tomatid - hästi mahlased, mahedad ja pehme lihaga. Millised tomatid teie lemmikud ja millised Eestis populaarsemad? Ostsin ka neli taime Shveitsi salatit ja neli tavalist lehtsalatit, hea ju rohelist omast aiast toidu kõrvale noppida, kurb vaadata kui viljakandev maa niisama söötis seisaks😉

Tomatid ja salatid istutatud, ruumi veel järgi 6 taimele.
Paremal hammasratastega dekoreeritud "inseneri" peenar😎

Teine teema on seotud vasaku puusaga. Eile lippasin hommikul 7 kilti lõdvalt, ilma mingi kahtlase tundeta. Sõitsin tööle, astusin autost välja ning pääsla poole jalutades hakkasin tundma kergelt ebamugavat tunnet vasakus puusas. Tööl läks järjest valulikumaks kuni ei saanud enam korralikult liikuda, täiega lonkasin, nii kuradi valus oli. Liikuma aga pidin, ettevaatlikult eri asendeid proovides selgus, et kõige vähem valus oli astuda hästi sirge rühiga vasak jalg veidi sissepoole pööratud. Komberdasin päeva lõpuni, paremaks ei läinud. Samas trepist üles või alla minnes polnud midagi tunda. Koju jõudes oli seis hulka parem, ainult veidi tundlik.

Järgmine hommik kahtlustasin, et kogu lugu nägin unes, puus nagu uus. Otsustasin jooksma minna aga kui peaks andma tunda jätan kohe pooleli. Seitsme kildiga polnud midagi häda. Ju kõik tipp-topp, ei tea mis imelik asi. Paraku tööle jõudes kordus eelmise päeva jama, õnneks küll palju leebemalt - valulik oli aga mitte nii pahasti, et pannuks lonkama. Koju jõudes jälle läinud. Ei tea kas lihtsalt allergia töökoha vastu või töökingade viga, peame seal nimelt spets jalatseid kandma. Samas on need mul juba kaks aastat olnud. Ainus kord varem olen sama valu tundnud kui kunagi ammu suusatades paremale puusale häda tegin, kuid selle paranemine võttis ikka paar nädalat. Kokkuvõttes müstika, hea vähemalt, et nii siva lahenes ... kui lahenes - eks homme näeb.

Tervisest, mitte ainult meeste

Tore on olla noor ja terve😜

Täna sattus ette Eesti Päevalehe artikkel: "Kaks äärmust mis Eesti mehe tervist tapavad". Kipun arvama, et nii mõnedki teemad kehtivad ka naiste kohta, ehkki õrnem sugu on üldiselt vastutustundlikum ja hoolikam. Igatahes avaldati seal mitmed õige hirmutavad ja mõtlemapanevad statistilised andmed tervise kohta:

1. Eesti meeste oodatav eluiga on 2024. aastal 75,1 aastat ja naistel 83,4 aastat, Eesti mehed elavad tervena keskmiselt 56,8 aastat, naised 60,6 aastat.

2. Tartu Ülikooli 2022. aasta pilootuuring näitas, et 40–49-aastaste meeste seas olid vaid veerand normaalkaalus. 73%-l meestest oli kõrgenenud kolesteroolitase ja enam kui pooltel tuvastati kõrge vererõhk.

3. Kui eelnevalt arvati, et riskitegureid esineb umbes viiendikul uuritavatest, näitas lõpptulemus, et vähemalt üks riskitegur esines 97%-l ligi 3000-st uuringus osalenud mehest.

Kaheks meeste tervist lõhkuvaks äärmuseks on:

 - Meeste hoidumine arsti juurde pöördumisest: probleemide käes kannatatakse vaikides ja enesesse tõmbunult. Selle asemel, et midagi ette võtta, tehakse tööd ja kustutatakse muresid õlleklaasi taga. Kehakaalul lastakse rahulikult tõusta, kuni põlved hakkavad valutama ja rinnus pistma. "Kuldne põhimõte": Kui ei ole surmatõbi siis saab ikka viinast abi.

 - Läbimõtlemata üritus järsult ja kardinalselt oma eluviise muuta: seni niisama lebotanud ja minimaalset füüsilist aktiivsust harrastanud mees võtab pähe sportlikuks hakata või  kampaania korras kaalu kaotada. Kuna seatakse liiga kõrged eesmärgid, mida soovitakse liiga kiiresti saavutada, lõpeb üritus enamasti läbikukkumisega, mis lisaks vigastustele paneb põntsu ka vaimsele tervisele.

Ühes äärmuses lastakse probleemidel vaikselt üle pea kasvada, teises pingutatakse üle. Liiga sageli jääb muutus aga üldse algatamata, sest usutakse, et kui kohe ei suudeta teha 180-kraadist pööret ega seata endale reaalselt saavutamatuid eesmärke, ei ole väikestel sammudel mõtet. 

HEA TERVIS nii füüsilise vormi, kehakaalu, kui harjumuste koha pealt on võimalik saavutada läbi järjepidevuse ja varase sekkumise. Muudatusi liikumises, toitumises ja taastumises tasub teha väikeste sammudega, mitte šokirežiimis. Tervisekontroll ei ole nõrkuse märk, vaid viis võtta vastutus nii enda kui ka oma lähedaste ees.

Võtmesõna on ELUVIISI muutus mitte kampaania meetodil mingi näitaja saavutamine, et kohe peale seda vana moodi edasi lasta. Lihtsad ja praktiliselt igaühele jõukohased soovitused:

- 30 minutit liikumist päevas

- Ekraani väljalülitamine tund enne magamaminekut

- Kord aastas arsti juures kontrollis käimine

Need pole sotsiaalmeediasse postitamist väärivad tegevused, aga suurendavad tervelt elatud aastate arvu ja parandavad nende kvaliteeti. Ise käin vaid esimese soovituse järgi😏

Mauna Loa tipus, taamal Mauna Kea

Õnneks olen olnud läbi elu füüsiliselt suht aktiivne ja kui Koroona ajal polnud enam võimalik karated grupitrennis harrastada hakkasin jooksmas käima. Seega olen kogemata ennetanud tõsisemaid terviseprobleeme. Tänu trennikogemusele oskan seada realistlikke eesmärke, alustada uue alaga vähehaaval oma keha jälgides tasapisi koormust tõstes. Kuna ei pea oluliseks "naabrist parem" olemist ei punni ka mingite numbrite nimel. Samas ei saa salata, et omavanustega võrdlemine kõditab eneseuhkust😏 Päris pohhuist kah pole, jooksu ja muud liikumisstatistikat ikkagi põnev vaadata, milleks siis muidu pulsikell😜

Tervis on kogu elu olnud tipp-topp, oma osa ilmselt geenidel aga ma ei kahtle et füüsilise aktiivsuse, eluviiside ja vaimse tasakaalu rolli ei saa alahinnata. Minu arust tähtis end mitte piirata mingite absoluutsete keeldude või käskudega vaid võtta elu lõdvalt ilma pingeta. Bob Marley: Don't worry, be happy!!! Õnneks pole mulle selleks kanepit aga muid meelemürke vaja, mis ei tähenda et neid üldse tarvitada ei tohiks kui osata piire tunnetada😉

Kas ja kuidas teie oma tervist hoiate?

Kassi kreedo

Kassi kreedo: Kolleege, omakseid, sõpru ja nende sõpru aidatakse esmajärjekorras. Tagapõhja teadmata tundub ju täiesti normaalne, iga korralik inimene peaks nii käituma. Paraku on tegu tunnustatud arstiga, kes väidetavalt aitas mitte ainult heast südamest vaid ka meelehea eest ja seda riikliku rahastuse alusel töötavas süsteemis.

Sarnased probleemid, ehk korruptsiooni ahvatlus,  tekib alati kui ühiskond maksab kinni üksikisikule pakutava teenuse, eriti kui nõudlus ületab tugevalt pakkumist. Küsimusele, kas tema kreedo järgimine on õiglane teiste maksumaksjate suhtes, vastas ortopeed, et see on suhteline küsimus ja keegi pole jäänud ravimata. Ehk siis kui ma õieti aru sain maksti järjekorra koha eest. Seega ei kannatanud mitte riik vaid need kodanikud, kes koha eest lisa ei maksnud pidid kauem ootama.

Kokkuvõttes tekitab selline arstiabi süsteem arusaadavalt surve. Erateenuse korral maksad täie rauaga aga saad kohe abi ja seda võivad endale lubada keskmisest tunduvalt paremini hakkama saavad. Riikliku tervishoiu süsteemi kaetud teenused tasuta kuid järjekorrad pikad. Kui oodata kannatad pole probleemi aga mõne tervisehäda korral võib ootamine olla mitte ainult ebamugav (nagu ortopeedi puhul) vaid lausa eluohtlik. Loogiliseks lahenduseks altkäemaks, mis odavam kui eraarsti juurde minek aga kvaliteetse teenuse (samad arstid enamasti) saad kiirelt kätte.

Mul tekkis kohe idee: miks mitte korraldada järjekorrakoha avalikke oksjone. Näiteks pooltele tasuta teenustele, tulu läheks tervishoiusüsteemi ja arsti vahel jagamisele. Teenuse hind oleks odavam kui erapraksise puhul, kuid hädasti soovijad saaks kiirelt ette ja keegi ei peaks muretsema seaduserikkumise pärast. Lisaks muidugi tuleks rangelt kontrollida järjekorra liikumist. Natuke nagu alkoaktsiis, kui ära keelata ei saa, miks siis mitte teenida selle pealt, eriti praeguse pingelise eelarve seisuga😜

Delfi artiklis kirjeldatud juhtumi puhul oli ilmselt tegu suht suurejoonelise, pikaajalise ja hästi sisseõlitatud süsteemiga. Süüdistatava kodust leiti 70000€ sula ehkki tõestada suudeti vaid 585 euro ulatuses raha kahtlast liikumist, patsientidelt puuvilja koti või akude vastuvõtmist😁 Kohus karistas kaheaastase tingimisi vangistuse ja 585€ hüvitusnõudega, mis ajab muigama. 70 tonni konfiskeerimisest kuuldes läks ilmselt küll kiisul naerutuju ära. Paraku pole nõutud arstil probleemi, sest jätkab töötamist erakliinikus, kus võib seaduslikult küsida just seda hinda mis patsient jaksab maksta.

Ma ei küsi kas olete kunagi altkäemaksu andnud või vastu võtnud, sest niikuinii kõik on. Tihtipeale on tegu definitsiooni küsimusega: kas shokolaadikarp arstile või lilled õpetajale on altkäemaks? Ka kellegi otsustaja põhjuseta kiitmist võib altkäemaksuna vaadelda ... jne ...

Küsin hoopis, kas peate moraalselt taunitavaks kolleegide, sugulaste, sõprade, tuttavate aitamist eelisjärjekorras juhul kui selle eest materiaalset tasu ei võta? Samas, isegi kui ei võta tunneb aidatu ikkagi moraalset võlga ja on kindlasti palju meelsamini valmis ka sind tulevikus vajadusel aitama. Käsi peseb kätt kutsutakse seda.

Prokurör märkis, et Kassi kreedo pole kooskõlas Eestis kehtiva õiguskorraga.

Reaalses maailmas peetaks kodanikku viimaseks tropiks kui sõpra (sugulasest rääkimata) hädas ei aita, ehkki formaalselt "õiglases" maailmas justnagu ei tohiks eelistusi olla. Paraku pole inimene tundetu külmalt ja objektiivselt reegleid järgiv robot.

Vigadest (mitte)Õppimisest

On siin blogis saanud kilgata: "Tark õpib teiste vigadest, loll ei õpi enda omadestki". Olen end ikka targaks pidanud aga võta näpust. Just kirjutasin oma põlveprobleemidest ja sellest, et nüüd peaks veidi aega rahulikumalt võtma. Olen ju nii ise kokku puutunud, kõrvalt näinud kui lugenud (jah sind Rents pean silmas) spordivigastustest ja neile järgnevast taastumisest ning inimese vastupandamatust soovist liiga vara, enne lõplikku paranemist, uuesti jõu ja ilu trikke sooritama hakata. Pühapäev jäi suusatamine katki kuna jalg lihtsalt enam ei kannatanud välja, esmaspäeval oli põlv paistes, valus ja kange nagu pakk. Teisipäeval puhkasin kodus ning üritasin võimalikult vähe liikuda (tavalise keskmise 15000 sammu asemel kogunes 5000), kolmapäeval oli veidi parem aga põlv oli ikka tundlik, isegi ettevaatlikult liikudes põlveõndla kõõlused valusad ja aeg-ajalt käis terav valusähvakas kusagilt paremalt küljepealt läbi.

No ja siis saabus neljapäev, öösel polnud miskit häda, sain edukalt igas asendis magada ilma et põlv valutanuks. Hommikul koera jalutama viies ettevaatuse mõttes päris tavalise sammuga ei astunud, natu kange oli ikka veel. Kuid pooleteisekildise kõnni jooksul läks tunne heaks, täitsa nagu poleks miskit häda olnud. Koju jõudes kargas pähe ketserlik mõte: võiks ju natuke proovida sörkida. Parem mina küll üritas mõistust pähe panna, aga see pisike kuradike vasaku kõrva taga sosistas: "Ainult natuke proovid, no mõned sammud, lihtsalt vaatamaks, kas ikka mäletad kuidas jooksmine käib". Mõistus vaidles vastu: "Ära mängi lolli, kannata paar päeva ja lase paraneda, muidu teed rohkem viga ja pead pikemalt pausi pidama". Kuradike: "Pane lihtsalt tosssud jalga, jaluta nendega, ega ju jooksma ei pea". Nii see vaidlus kestis mu peas kuni äkki avastasin end tänavanurgalt jooksuvormis pulsikella sättimas.

Lolliks olen läinud või, mille kuradi pärast ma kella jooksurezhiimi peaks panema kui ainult veits sörkida kavas? Kuradike muheles: "Ainult mõned jooksusammud, alati võid ju kella stoppida või tulemuse kustutada kui see mõttetult lühikest distantsi või aeglast kulgu näitab". Tonksasin näpuga ja entusiastlik hääl teatas: "Your running session has started!". Alguses võtsin ikka väga rahulikult kergelt sörkides ja ettevaatlikult pehmelt vasakut jalga sättides. Tasapisi tekkis kindlam tunne ehkki paar korda oli kerget valu tunda. Paarsada meetrit sörgitud mõtlesin, et jooksen veel veidi, saab mingigi distantsi kirja. Nagu iseenesest viisid jalad tavaringi peale, kuradikese kõhistavat naeru oli kuulda.

Ja siis teatas kell esimese kildi aja, viis pool minti on aeglasem kui mu poolmaratoni tempo. Seni igatahes ei andnud põlv tunda, sörgin veel veidi. Teine kilt kulges kiiremini kuid aeg ikka üle 5 mindi. Kolmanda juures hakkas normaalne jooksutunne sisse tulema. Ise ka imestan kust võtsin jõu ja mõstuse, et tavalise seitsme kildi distantsi asemel lühema viieka valisin. Lisasin veits tempot ja viimased kaks läbisin juba nelja poole mindiga. Koju jõudes polnud põlvevalust lõhnagi, ainult trepist üles minnes vasak jalg väsinum. Loputasin end kiirelt kastmisvooliku all, miinuskraade enam oodata pole seega hakkasin eelmisest nädalast hommikust dushi aias võtma. 10 kraadise õhutemperatuuriga jahutab külm vesi mõnusalt jooksukuuma keha maha.

Praegu istun IKEA lebotoolis läpaka taga, nillin kohvi ja murran pead kuidas selline lollus võiks mõjuda põlvele, kas saan iseseisvalt toolist püsti või pean ootama kuni kaasa koju tuleb😜 Üleüldine enesetunne on samas super nagu ikka peale füüsilist pingutust, jääb vaid loota, et õnnehormoonid liiga tugevalt füüsilist valu ei varjanud. Eks ma täiendan õhtupoole kuidas põlv end tunneb. Nii või teisiti, isegi kui õnneks läheb annan aru, et polnud mõistlik ja kindlasti ei propageeri ega soovita teistele sellist "taastusravi".

Aga muidu on meil varsti kevad. Kirss maja ees alles pungas kuid nartsissid juba kollakaid õisi välja pitsitamas. Delfist lugesin üllatusega Türil õitsvatest kirssidest, siin pole veel lõhnagi. Tavaliselt Toronto kevad kaks kolm nädalat Eestist ees, see aasta paistab maha jäävat. Aga kui soojad ilmad ükskord tulevad siis täiega, temperatuuride mõttes siin kevadet suurt pole, talv keerab natukese ajaga kuumaks suveks nagu kontinentaalsel kliimal kombeks.

Hooaja lõpp

Kogu hooaeg esmaspäevast reedeni 9AM-9PM
nädalavahetus 3:30PM-9PM  299CAD (200EUR)

Täna ostsime ära järgmise suusahooaja piletid, kevadel saab soodsamalt. Eks mäeomanikel hea raha kohe kätte saada ja pealegi lootus, et pileti ostnud tüüp jääb suvel auto alla või satub mingisse õnnetusse, mis suusatamise võimatuks teeb. Küllap on nad statistikat teinud arvestades millise hinnatasemega plussi jäävad, ehk mitu piletiostjat kunagi mäele ei jõua. Natuke nagu pensioni arvestamine - riik või ettevõte teavad kaua keskmine kodanik elab, mille järgi ka eelarve arvutatakse. 

Eri vanusegruppide hinnakiri

Minul on kavas juba põhimõtte pärast võimalikult palju suusatamas käia ja kaua elada, et finantsiliselt plussis lõpetada😜 Nii või teisiti on 200 euri eest mäesuusa hooajapilet Ontario parimas suusakuurortis hullult odavalt saadud. 1000 Euri eest eest saaks sihukese, millega võib piiramatult suusatada rohkem kui 60's Ameerika suusakuurortis pluss mõned Euroopa omad. Seda pole mul enne mõtet kaaluda kui pensile jään.

Allpool kohati muda ja kivid väljas

Tipus päris ilus lumine

Pühapäeval olin viimast korda sel hooajal mäel. Hommikul jääs nõlvad muutusid kiirelt päikese käes lödiseks ja pehmeks. Kõige mõnusam oli ennelõunal kui pind veel suht kõva kuid randid võtsid täiega pehmet märga jääd. Sellised olud väsitavad jalgasid, pidevalt oled pinges ja pead tähelepanelikult lumepinda jälgima. Siin-seal tuli jääpuru alt välja nii muda, rohtu, juurikaid kui isegi kive, vanade suuskadega polnud kahju sõita. Mingi moment hakkas vasak põlv haiget tegema, seesama mida trepist lohakalt alla astudes veidi väänasin. Esialgu ei pööranud suurt tähelepanu, panin rohkem koormust paremale jalale ja kihutasin edasi. Peale teist õllepausi püsti tõustes oli põlv kange. Mis mõttes, selline pisiasi nüüd suusatamist segama ei hakka. Paraku ei vedanud lõpuni välja. Kui põlv hakkas liialt valu tegema polnud enam mõnus sõita, nii proff ma pole et ühel jalal sulalumes liuelda. Kartsin ka kukkudes hoopis pahasti häda saada, seega kuulutasin kolme ajal, poolteist tundi enne tõstukite sulgemist, hooaja lõppenuks. Positiivse külje pealt hea, et põlv alles hooaja viimasel päeval lõpu eel sundis suusad kokku korjama.

Aias lilled õitsevad, pole lume lõhnagi

Öösel kurivaim tuikas, et magada saaks panin padja põlveõndla alla, sest sirgelt ei kannatanud olla. Järgmine päev oli põlv paistes ning jalg kange nagu pakk. Jooksma mineku peale ei saanud mõeldagi, tööl lonkasin ja vedasin vasakut jalga järgi. Teisipäeval läks veidi paremaks, paistetus alanes ja põlv paindus kuid kükitada ikka ei kannatanud. Jalutuskäigu asemel lasin koera aeda, võtsin õlle ligi ning istusin ja jupitasin eelmine nädalavahetus lõigatud viinamarja ning kiwi vääte. Kuivad põletasin grilli peal, tooremad sidusin punti ja viskasin heki taha kuivama. Plaanis oli kodus suurem korrastamine teha, suusariided pesta ja varustus korda sättida uut hooaega ootama. Paraku plaaniks see jäi, vähemalt riided said pestud ja nädala toidupoekäik sooritatud.

Ennustusvõistlus 2030

Postiljon aastal 2000😁

Järgnevat võtke kui ajaviitelist poolmuigvel mõtteharjutust mitte kui sisutihedat ennustamist😉

Sattusin hiljuti video peale, kus näidati 1899 joonistatud piltennustusi, kuidas võiks elu välja näha aastal 2000. Omaette huvitav vaadata, enamus muidugi mööda pakutud, kuid mitmed ideed üllatavalt hästi täppi läinud. No ja sealt tekkis mõte, miks mitte proovida ise mitmeid asju ja sündmusi ette ennustada ja kutsuda ka lugejaid kaasa lööma. Saja aasta peale nagu pole mõtet, sest mind ju pole nägemas, kas ja kui täpselt pihta läks. 5 aastat tundub sobiv ajavahemik, piisavalt lühike, et mõned meist saaks viie aasta pärast näha palju puusse panime ja piisavalt pikk, et tänapäeva üüratult kiirete muutuste juures oleks ikka miskit ennustada.

Kõigepealt tuleks teemad paika panna. Ma pakuks järgnevad kategooriad: Teadus. Tehnoloogia. Meditsiin. Sotsiaalmajandus. Maailmapoliitika. Isiklik elu.

Teadus:

Lokaalne inimvõimekusega personaalne AGI, ehk siis selline, mis istub su läpakas või moblas ja pidevalt käepärast. Lisaks info ja teadmiste jagamisele pakub ka sõbrana seltsi.

Tuline arutelu (millest võtab osa AI) kas tehisintellekt on juba "teadvus" või mitte. Sellest sõltuvalt kerkivad esile eetilised ja legaalsed küsimused. ASI (Super tehisintellekt) pole saabunud.

Ränipõhise ja inimaju otseühendamisel (Neuralink) väikesed edusammud kuid infokanali maht, kiirus ja täpsus pole piisavad ainult mõttega ótseseks paindlikuks masina või roboti juhtimiseks.

Tehnoloogia:

Autonoomsete mobiilsete robotite kasutamine laialdane vaid nishialadel nagu sõjandus, AI'ga varustatud erineva otstarbega maa ja õhudroonid (traditsioonilised inimjuhitavad tankid ja lennukid ladudes või kasutuses erijuhtudel ning vähearenenud riikides). Robotite laialdast tavaelus kasutamist piirab hind ja tootmisvõimsused mitte võimekus.

Juhita autod ja õhusõidukid pole uudiseks kuid pole veel ülekaalus.

Inimese Marsile saatmise idee on maha maetud kuna AI'ga varustatud robotid palju efektiivsem, odavam ja ohutum.

Tööstuslikult kasutatav Termotuumasünteesi abil energia tootmine endiselt 20 aasta kaugusel nagu viimased 100 aastat😜 

Meditsiin:

Mitmed peaaegu kadunud haigused tagasi tulnud seoses vaktsineerimise vähenemisega.

Kui mõne haiguse raviga saavutatakse tulemusi siis vähiravi edusammud vaevumärgatavad. Vähiga elatakse kauem kuid esinemissagedus tõuseb.

Inimkonna keskmine eluiga kokkuvõttes langeb seoses nii haiguste, keskkonna saastatuse kui erinevate vägivaldsete konfliktidega.

Sotsiaalmajanduslik olukord:

Rikaste ja vaesete piirkondade erinevus kasvab. Rikkad hakkavad järjest tugevamini immigratsiooni kontrollima. Mitmed vaesed piirkonnad langevad kaosesse, rikkad loobuvad üritamast neid aidata. Kasvab ka ühiskonna kihistatus, edukuse juures muutub haridus veel olulisemaks.

Krüpto teeb võidukäiku kuid erinevate "müntide" väärtus väga kõikuv. Mitmed muutuvad prügirahaks kuna juhtivad majandused keelavad nende kasutamise samas kui krüptorahal puudub riigi toeta igasugune materiaalne tagatis. Bitcoini väärtuse ennustamine dollarites pole võimalik kuna kummagi väärtus võib palju muutuda sõltuvalt etteennustamatutest sündmustest.

Sel või järgmisel aastal algavast majanduskriisist (põhjuseks Trumpi majanduspoliitika, initsiaatoriks Muski pankrott) mis kestab paar-kolm aastat, ollakse 2030 just välja tuldud. Tulemuseks USA märgatavalt vähenenud ja Hiina suurenenud mõju maailmas.

Maailmapiliitika:

Maailm on muutunud bipolaarseks: Hiina ja USA võimsaimad riigid. Vältimaks maailmasõda on nad ülejäänud maailma jaganud mõjusfäärideks. USA domineerib läänepoolkeral, Hiina Aasias ja Aafikas välja arvatud Jaapan ja Lõuna-Korea. 

Austraalia ja Euroopa saatus pole veel lõplikult määratud. Kui Austraalia proovib USA'le läheneda, siis Euroopa üritab kangekaelselt sõltumatust hoida.

Maailma on tekkinud hulk uusi tuumariike (Poola, Saksa, Argentiina, Brasiilia, LAV, Lõuna-Korea, Austraalia, Canada, Rootsi ...), kes mõistavad, et tuumarelv on ainsaks sõltumatuse tagatiseks. Tuumarelva leviku piiramiseks pole tuumariikidel ei moraalset õigust ega piisavalt koostööd.

ÜRO on sisuliselt lakanud eksisteerimast. USA on NATO'st lahkunud. NATO Euroopa riigid olles silmitsi eksistentsiaalse ohuga moodustanud teovõimelisema organisatsiooni kaotades vetoõiguse ja luues automaatse kaitsekohustuse rakendamise, vastutöötavate riikide liikmelisus peatatud või nad välja heidetud.

Dnepri läänekalda Ukraina NATO's, idakalda oma formaalselt Hiina vasalli vene võimu all. Kehtib vaherahu kuid mitte rahu. Kremlis uus võimur (sama hull) kuna eelmisega juhtus "õnnetus", vene on muutunud lõplikult Hiina toorainebaasiks. Eesti piir käib vastu Hiina müüri kuid müür on Narva jõel.

Isiklik elu

Olen aktiivne penskar. Jooksen 50-60 km kuus keskmise tempoga 5:30 km. Käin endisest rohkem suusatamas tänu vabale ajale. Kaal sama mis nüüd ja ülikooli ajal ehk 78kg. Nimetamisväärseid tervisemuresid endiselt pole. Oma aja jagan Eesti ja Kanada vahel, lisaks muidugi kübeke ringireisimist. Tegelen hobidega, aianduse ja matkamisega.

Kutsun lugejaid kas kommentaarides kritiseerima või vaatenurka avaldama või veel parem oma blogides ennustama kuidas võiks välja näha olukord aastal 2030! Teemad ja huvipunktid võtke vabalt just need mis teid kõnetavad. Mu arust oleks üüratult äge 5 aasta pärast võrrelda ja üksteise möödalaskmiste üle sõbralikult naeru mugistada😉

Võllanali ehk Olecranon Bursitis

Kuu aja eest jäi esimest korda silma

Eilne vaatepilt

Kuu aega tagasi tütar märkas, et küünarnukil, mis suusatades pihta sai, on poole golfipalli suurune muna tekkinud. Kuna valu ei tundnud ja peeglist küünarnukki ei vaata siis ise ei märganudki. Katsudes sihuke pehme nagu vedelikku täis õhupall. Esialgne reaktsioon tüüpiline täisverd eesti mehele: terviseprobleemi ignoreerimine - ähh, mida ei vaata ja ei tunne, seda pole olemas. Kuna ära ei kadunud otsustasin naiste pealekäimisel arsti aja kinni panna ja ette näidata. Aga enne esitasin küsimuse tehisarule (ChatGPT 4), mis mu lühikese asjatundmatu kirjelduse peale hoobilt diagnoosi pani. Tegin seda inglise keeles, milles LLM töötab paremini ja lugejatele kergemaks mõistmiseks lasin tal hiljem eesti keelde ümber tõlkida:

Minu küsimus: Kahe kuu eest lõin küünarnuki ära. Liigese liigutamisel valu ei tee. Vaid veidi valulik kui üritan ülesirutada. Küünarnuki otsale tekkis umbes 4 cm läbimõõduga pehme muhk. Kas sa oskad pakkuda millega võiks tegu olla?

ChatGPT vastus:

Vedeliku täis muhk, mis on veidi suuremaks kasvanud, viitab suure tõenäosusega olekranooni bursiidile (mis kuradi asi see veel on), mis tekkis pärast sinu küünarnuki vigastust kaks kuud tagasi.

Mida jälgida:

✔️ Kui see ei ole punane, kuum ega väga valulik, on tõenäoliselt tegemist mittenakkusliku bursiidiga (tekkinud trauma või ärrituse tõttu). See võib iseenesest taanduda.
❌ Kui see muutub kuumaks, punaseks või valusaks, võib see viidata infektsioonile (septiline bursiit) ja peaksid viivitamatult arsti poole pöörduma.

Mida saad praegu teha:

✅ Väldi küünarnukile toetumist, et vältida lisakahjustusi.
✅ Kasuta jääkotti (10–15 minutit paar korda päevas), et vähendada turset.
✅ Pane ümber elastiksidemega kerge kompressioon, et vältida vedeliku kogunemist.
✅ Võta põletikuvastaseid ravimeid (nagu ibuprofeen), kui on valu või turse.

Millal arsti poole pöörduda:

🔹 Kui turse jätkuvalt suureneb või ei parane.
🔹 Kui märkad punetust, soojust või suurenevat valu (võimalik infektsioon).
🔹 Kui muhk takistab liikumist või muutub väga valulikuks.
🔹 Kui see ei ole mitme nädala pärast kadunud.

Mõnikord arst torkab vedeliku nõelaga välja, kui see on liiga suur või ei kao iseenesest. Kui see ei ole tõsine, võib see aeglaselt iseenesest taanduda.

Kas see tekitab pigem ebamugavust või on lihtsalt märgatav?

Arstile ma muidugi ei maininud AI diagnoosist sõnagi. Too vaatas, küsis millal märkasin esimest korda, katsus ja ütles siis: "mul on sulle hea ja halb uudis, alustan halvast". Vastuseks vaid mühatasin küsivalt. Arst vaatas kavala näoga otsa: "Halb uudis on see, et sa sured ära". Kergitasin küsivalt kulmusid. Enne kui öeldu kohale jõudis ja südari oleks põhjustanud lisas arst: "Hea uudis on see, et sa ei sure selle muhu tagajärjel ja ilmselt mitte nii pea". Mulle on alati meeldinud võllanaljad😁 Eriti sobivad praeguse välispoliitilise olukorra puhul. Teeme ultraheli ja siis otsustame, kas vaja midagi ette võtta. Selgitas, et ilmselt tegu sama probleemiga, mille tehiaru diagnoosis. Miks meil enam arste vaja kui tehisaru nii tublilt oskab diagnoosi panna?  Minusugustele tüüpidele, kes niisama loba ja ajaviitmist ei salli, sobib ideaalselt kiire ja kuiv info ning probleemile lahenduse pakkumine.

Kuna olen selline kobakäpp, kes end pidevalt kuhugi ära lööb, otsisin arsti juurest tulles garaazhist üles laste rulluisutamise küünarnukikaitsed ja panin peale. Enne tonksasin ikka hooletult paar korda nädalas millegi vastu. Nüüd vähemalt pole muret, et asi lisavigastuste tõttu hullemaks läheks.

Ingliskeelne originaalversioon:

I hit my elbow 2 months ago. It does not hurt when moving the joint. Only slightly painful when trying to overstretch. On the tip of elbow developed soft pump about 4 cm across. Could you guess what might be the problem with my elbow?

ChatGPT said:

It sounds like you might have olecranon bursitis, also known as "student's elbow" or "Popeye elbow." This happens when the bursa (a fluid-filled sac that reduces friction in the joint) becomes inflamed, often due to trauma (like hitting your elbow), prolonged pressure, or repetitive movement.

Key Signs of Olecranon Bursitis:

• Soft lump (fluid-filled swelling) on the tip of the elbow
• Minimal pain or no pain with movement
• Tenderness or mild pain when pressed or overstretched
• Warmth and redness (if infected, but not always present)

What You Can Do:

1. Avoid Pressure on the Elbow – Try not to rest your elbow on hard surfaces.
2. Ice Therapy – Apply ice for 10-15 minutes a few times a day if there's swelling.
3. Compression Bandage – Can help reduce swelling.
4. Anti-inflammatory Medication – Like ibuprofen, if there’s mild pain or swelling.
5. See a Doctor If:
   • The lump grows larger.
   • It becomes hot, red, or very painful (signs of infection).
   • It doesn’t improve over time.

Most cases of bursitis go away on their own, but if fluid builds up too much, a doctor might need to drain it. If it's infected, antibiotics might be required.

Would you say the lump is firm or more fluid-like? And has it grown bigger or changed over time?

A fluid-filled lump that has grown slightly bigger over time strongly suggests olecranon bursitis, most likely from your elbow injury two months ago.

What to Watch For:

✔️ If not red, warm, or very painful, it’s likely non-infectious bursitis (caused by trauma or irritation). This often resolves on its own with care.
❌ If it becomes hot, red, or painful, infection (septic bursitis) is a concern, and you should see a doctor immediately.

Jooksmisega oli see kuu täielik ikaldus nii ilma kui tõbine olemise tõttu. Lausa 11 päeva jäi vahele kuu keskel. 7 jooksuga kogunes vaid 50km keskmise tempoga 4:44 kilomeetri peale, parim kilt 4:24, viiekas 23:38 ja parim keskmine tempo 4:39 min/km. Käimine vaid 20km. Suusatasin seevastu suht viisaka distantsi 395 km kolme päevaga.

Tõbi ja lumi

Ma ei mäletanudki mis tunne on tõbine olla, viimasest korrast üle 5 aasta möödas, koroona epideemia algusest saati terve püsinud kui mõni kerge nohu välja arvata. Ega nüüdki polnud mingi raske haigus, lihtsalt kõva nohu, uimane ja väsinud olek. Mu tavakohaselt õrn kurk õnneks ei valuta, see oleks muidu kõige tülikam. Samas kui oled harjunud terve olema tundub kuidagi ülekohtune haigeks jääda, no mis mõttes jumalad mind karistavad. Mõeldes teistele kodanikele või isegi koroonaeelsele ajale kui ikka kord paar aastas kurk valus, nohu ja köha kimbutamas peaks ju tegelt tänulik olema. Lihtsalt vastik on haiglaselt end tunda, isegi jooksmas pole juba 5 päeva käinud. Esmaspäeval suusamäel olin tipp-topp, teisipäeval väsitas jooksmine ära ja õhtul tuli nohu kallale. Kolmandal päeval võtsin mingi külmetusevastase tableti - sellised, mida ühe hommikul ja ühe õhtul. Ega ei ravi aga enesetunde teevad paremaks. 

Täna lõpuks hakkab normaalsem tunne tagasi tulema, homme jooksma ei kipu isegi kui tervise poolest suudaks sest meist on mõne päeva jooksul kaks korralikku lumetormi üle käinud. Torontos sadas maha mõlemal juhul pea 40 senti lund. Labidaga käsitsi lumeloopimine paarikümnemeetriselt sissesõiduteelt oleks ka tervele inimesele viisaka füüsilise koormuse taganud. Kaasa õnneks aitas, ehkki ega temagi 100% tervise juures pole. Tööle ja tagasi oli sõna otseses mõttes väga tore sõita - täitsa nagu Rootsi rallil. Kuna paksu lumega kaetud maantee suht tühi sain tuld anda. Masin ujus mõnusalt, esirattaveoga korralike talvekummidega on hoopis teine tunne. Rööpad olid isegi kiirteel nii sügavad, et kohati käis põhi vastu. Aeg-ajalt jalgu jäävatest äpudest lasin paremalt või vasakult mööda, sõltuvalt sellest kus rohkem ruumi, rajajooni polnud paksu lume all niikuinii näha. 

Sõbrapäeva veetsin väga ebaromantiliselt öösel diivanil ja mitte selle pärast, et lilled oleks unustanud vaid polnud tahtmist kaasaga nakkusi kokteiliks segada. Kiisule igatahes meeldis, ronis kohe õhtul mu kõhu peale nurruma, ei raatsinud teist maha lükata. Öösel korra ärgates imestasin, et selg nii soe, kass kurivaim tihkelt diivani seljatoe ja minu vahel, oleks võinud ta kogemata laiaks keerata. Täna näppisin looma karvanutsakut rinnalt lahti, kiisule täitsa meeldis, mõnules nagu spas.

Stargate AI1 lisa

Täna rääkis samal teemal ka Matt Wolfe, kes pani kokku lühikese kokkuvõtva youtube video olulisematest seikadest. Miks ise vaeva näha, kui keegi teine selle töö palju osavamalt ja sealjuures tasuta ära teeb ning vabalt jagamiseks netti riputab. Eeldab inglisekeele oskust või siis AI kasutamist eestikeelse tõlke jaoks. Kui pensile lähen, ehk hakkan kah videosid kokku panema kui selleks ajaks AI pole kogu inforuumi üle võtnud😜 Soovitan soojalt vaadata, kuid mulle jäid konkreetsellt silma kaks momenti, mida eelmises postituses ei katnud, mõlemad Oracle CTO (Cief Technology Officer) Larry Ellisoni poolt väljaöeldud. 

Esiteks rääkis ta vaimustatult AI panusest tervishoiu ja vaktsiinide arendamisse kusjuures Trump seisis kõrval ja noogutas heakskiitvalt kaasa. Seletage mulle lollile, mis mängu siin mängitakse kui tervishoiuministriks pakub Trump antivaxerist Kennedyt??? Kummaline oli rõhuasetus VÄHIVASTASTE vaktsiinide peale. Pole veel kuulnud, et vähi vastu oleks vaktsiini, kui jätta kõrvale HPV ja Hepatiit B viiruse vastane vaktsiin, mis võivad vähki tekitada. Esiteks küsisin AI käest ja siis ka tuttava meditsiinilise haridusega ülikooli professorilt. Nagu kahtlustasin - vähivastast vaktsiini pole olemas ja seda pole ka võimalik luua, sest vähi puhul on tegu rakusiseste geneetiliste muutustega, mida enamasti põhjustab kas keskonna mõju (kemikaalid, kiirgus, ... jne ...) või juhuslik mutatsioon, väga harva patogeen, mille vastu oleks võimalik vaktsiini luua. Kokkuvõttes nagu mis jura see nüüd oli???

Teiseks tuleb välja, et Ellisoni üks meelisideid on AI abil totaalse jälgimisaparaadi loomine, mis suudaks reaalajas kodanike käitumist monitoorida ja ilmselt ka mõjutada kui silmas pidada tema väidet kuritegude ärahoidmise kohta. AI arengu puhul võib see tõepoolest võimalikuks osutuda aga ma julgen kahelda, et demokraatlikus ühiskonnas inimesed sellise süsteemiga nõus oleks. Kokkuvõttes jääb mulje, et Projekt Stargate populariseerimise ja finantseerimise eesmärgil räägitakse igasugu ilusatest üldinimlikest eesmärkidest samas kui tegelike hoitakse varjus. Ei taha kosta vandenõu teoreetikuna, kuid kahtlemata pakub enneolematu arvutus, andmekogumis ja töötlusvõime eelkõige huvi militaarsest vaatevinklist ja miks ka mitte kodanikel silma peal hoidmiseks, kas või terroristide ennetava avastamise sildi all.

Pühapäeva pärastlõuna

  Tütar filmib moblaga enda metsas suusatamist, mina ei julgenud sinna tikkuda

On see nüüd sõltuvus või lihtsalt tundemärk, et inimene ikka ei õpi oma vigadest. Täpselt 4 nädalat tagasi sain suusamäel sihukese matsu, et ribid mõrased aga kui tütar laupäeval küsis, ega ma taha temaga järgmine päev suusatama tulla, vastasin peale piinlikult lühikest mõttepausi: Muidugi! Oleks siis veel ekstra head olud või isegi terve päev aga kavas vaid pealelõunast õhtuni mäel olla. Ilma lubas õige külma, kuna niinimetatud "Arctic Vortex" on kohale jõudnud, üle kümne miinuskraadi temperatuuri pole pea nädal aega loota, lisaks läbilõikav tuul.

Tütrele polnud suusatamisest küll, pühapäeva hommikul käis veel enne sisehallis paar tundi seina ronimas. Tehing oli selline, et mina sõidan sinna ja tema tagasi. Plika tukkus kõrvalistmel sel ajal kui mina "Mickey-7" ulmeka teise osa "Antimatter Blues" lõpuni kuulasin. Ashton on päris mõnus autor, paraku rohkem temalt raamatuid pole ja esimese teose ekraniseering peaks alles selle aasta aprillis tulema. Kui raamat loetud siis film ausalt öeldes eriti ei tõmba, rikub veel mu enda fantaasia loodud kujutelma ära :P

Juba esimeste laskumiste ajal hakkas vastu igasuguste ilmateate lubaduste kõvasti lund sadama, vahepeal lausa raske näha nõlva ja lumepinda - prillid ja suu lund täis. Suusatasin õige ettevaatlikult ja aeglaselt, mingit soovi polnud külge maha panna. Tütar filmis mind kõrval sõites, talle sama teenust ei suutnud pakkuda kuna esiteks arendas plika liiga suurt kiirust ja teiseks hoidis mind tagasi hirm ribidele liiga teha. Vahepeal kippus nägu külmuma, mul habe ja vunts jääd täis. Korralikud riided hoiavad keha sooja ja varbad sulasid ka üles kui vahepeal korra sees käisime. Viimane sõit 2 minutit enne liftide sulgemist üheksa ajal täis pimedas - kokku tuli 70 kilti mäel. Õnneks pidasid nii küünarnukk kui ribid kenasti vastu.

Kassidest ja koertest ja dieedist

Kes küpsise virutas? - Süütu mittemõistmine

Täna on 29's ja väljas sajab kasse ja koeri nagu inglisekeelsetes maades kombeks paduvihma kohta öelda, ilmateade hoiatas üleujutuste eest. Küll on hea, et sai normaalse ilmaga ja lumega lausa 2 korda enne jõule suusamäel käidud. Hea pole muidugi see, et vana kere mäe peal rappida sai, aga positiivsest küljest vaadatuna oleks võinud ka palju hullemini minna. Ah jaa, käisin perearsti juures oma vigastusi näitamas. Tulemus enam-vähem nagu arvata oli. Arst vaatas, torkis veidi näpuga ja ütles, et lahtisi murdusid pole, muidu oleksin sellise katsumise peale röökima hakanud. OK, seda teadsin ise, et särk ei jää selga tõmmates läbi naha turritavate ribide otsde taha kinni. Mu küsimuse peale, kas oleks mõtet röntgenipilti teha pidas doktor sihukest ettevõtmist mõttetuks - mõrad ilmselt on aga ega see pilt midagi muuda, niikuinii pole muud ravi kui võtta rahulikult, mitte tõsta raskeid asju ja oodata kuni ise ära paranevad. Oli nagu imelik peale käia, et tahaks katkise rinnakorvi pilti blogisse üles riputada - ehk siis nii jäi.

Vereanalüüsi juures oli häid ja mitte nii häid uudiseid. Mingitsorti kaasasündinud südame ja veresoonkonna haiguse riski määrav marker Lipoprotein A olla nii madal, mida tema oma praktikas varem näinud pole: normaalne alla saja, mul 18. Arst vaatas otsa rõhutades: See ei tähenda, et nüüd võid tähistama hakata ja kahe suupoolega seapekki pugima ning vaadi viisi õlut kaanima - lihtsalt sul on lotoga vedanud, ära mängi võitu maha. Mitte nii hea on LDL kolesterooli taseme tõus eelmise aasta 2.5 pealt piirmäära 3.5'ni. Mis juhtus, oled mingeid toitumisharjumusi muutnud või füüsiline koormus madal? 

Esialgu ei tulnud miskit pähe aga siis meenus, et viimase paari kuu jooksul sai hommikuti kaks praemuna peekoniga hinge alla pandud - arst pööritas silmi: see seletab ühe hoobiga su kolesterooli, ega sa piimarasvasid liiga palju tarbi. Vastasin, et ei usu, no kui jäätis välja arvata. Küsimusele palju kulub tunnistasin ausalt: soodukalt ostan kaks-kolm kaheliitrist topsi ja keeran need nädalaga hinge alla. Doktor vaatas otsa: sa mõtlesid kuu ajaga? ... Ei, ei, ikka nädalaga, vahel läheb tops ühe korraga aga mõni päev unustan ja ei söö üldse, vabandasin. Teil Ida-Eurooplastel kombeks ka palju võid süüa? Oh ei, saia leiva peale ei pane enam, samas eks kuklikeste ja kringli sees seda ikka natuke leidub. Arst tõstis pilgu: Ma parem ei küsi palju sa kuklikesi sööd, pigem ime et kolesterool sellise toitumise peale nii madal. Pead tänama oma geneetilist eelsoodumust aga soovitan soojalt munade, jäätise ja võiga hoogu maha võtta.

Teine silma jääv number on B12 vitamiini madalavõitu tase, 216 on nõks madalam normatiivsest 220'st. Nii väikese vahega võid seda parandada dieedile rohkem tähelepanu pöörates, süües B12 pakkuvaid toitusid nagu kalad (sardiinid, tuunikala, lõhe, forell), loomaliha, maks, neerud, merekarbid, pärm, ... või vältides vitamiini omandamist pärssivaid toite nagu alkohol, kohv, tee, täistera jahust pagaritooted, ... Alternatiiviks on B12 vitamiini tablettidena manustada. Tablette ma üldiselt ei viitsi võtta, eelistan pigem toidule rohkem tähelepanu pöörata. 

Olen tõepoolest jõudnud lõpuks staadiumi, kus peaks dieedile tähelepanu pöörama??? Siiamaani olen söönud just seda ja just nii palju kui isu on. Kala on alati meeldinud, eks annan kaasale teada. Maks maitseb kuid pole vist kolesterooli seisukohast kõige parem. Loomaliha söön hea meelega, seda erinevalt sealihast kodus eriti tihti ei pakuta. Merekarpe ei taha ja kuulen esimest korda, et keegi pärmi sööks. Alkost, kohvist või kaasa kaneelikuklitest loobumine ei tule kõne alla, kui üldse siis surmanuhtluse ähvardusel😜 Nagu ausalt öeldes ei kujuta ette sellist elu kui pean mõtlema mida ja palju suhu pistan. Isegi ei tea millest loobumine kõige raskem võiks olla. On teil lugejad kogemusi, et äkki olete sunnitud mingit igapäevast toiduartiklit piirama või hoopistükkis loobuma ja kui raske see võiks olla?

P.S. Arstile muidugi ei hakanud ütlema, et pühade ajal pole mul küll kavas lookas laudade taga suud vesistada ja rasvast nõretavatest praetükkidest, magusatest shokolaadikringli lõikudest, kohvist, konjakist või saunaõllest loobuda. Äkki uuel aastal hakkan uueks inimeseks saamise peale mõtlema, pealegi pole momendil kedagi kodus kontrollimas ja sunnimeetodeid rakendamas😁

Jõuluõhtusöök ja esimesed 100

Poissmehe jõuluõhtusöök

Teadvusele tulin selle peale kui kass jooksis jõuluhommikul kuue ajal üle kõhu. Asend oli ärgates täpselt sama mille õhtul sisse võtsin kui lasin ettevaatlikult selili - ainsasse poosi, mis väga valus ei olnud. Uskuge mind, uneprobleemide lihtsaim "naturaalne" lahendus on füüsiliselt enda väsitamine. Eelmisel päeval ärkasin nõks enne kuut, enne seitset hakkasin mäele sõitma, kus kogunes 111 suusakilomeetrit. Koju jõudsin kümneks ja enne magama minekut pidin ka sissesõidutee vigasena lumest puhtaks lükkama. Kuna vasakut kätt ei kannatanud üldse labida külge panna, lükkasin parema käega ja tõstsin labidat jalaga - insener leiab ikka lahenduse.

Vasaku käega hakkasin tekki maha lükkama, tasuks valusähvatus küünarnukis. Kere oli ühest asendist kangeks jäänud ja põiekas ka kallal, pean end ikka kuidagi vetsu orgunnima. Natukenegi liigutades olid nii ribid seljal kui abaluud valusad. Rullisin end parema külje peale, et saaks terve käega püsti lükata. Keha üritasin võimalikult sirge hoida, iga painutus või pööramine valus. Voodiäärele istuli saades arvasin ekslikult, et raskem möödas. Kus sa sellega, nii püstitõusmiseks kummardamine kui vetsupotile ettevaatlikult istumine andsid läbiklohmitud keres teravalt tunda. Ehkki põhimats seljas neerudest kõrgemal kontrollisin igaks juhuks pissi värvi, punakas või pruun vihjaks neeruvigastusele - kõik ok, ilus kollane.

Rusikasuurune puukas reiel oli kergelt lillaka värvi omandanud, tuim lihasevalu paraku eriti ei sega. Natuke lebotasin lamamistoolis, hea selja ja jalgade toega polnud valu pea üldse tunda, ainult veidi tuikasid pihtasaanud kohad. Vasaku käe küünarnukk muidu suht ok aga teatud asendid ja ka natukenegi pinget keeramiseks ei saa peale panna - jube valus. Näiteks jope selgaajamine paras ettevõtmine. Pealtnäha ei hakanud peegli ees midagi silma. Selga peeglist hästi ei näinud ja tegelt ega väga ei tahtnudki näha. Rahuasendis tuikab, kuum ja suriseb. Üllataval kombel õppisin suht kiirelt käima nii, et polnudki eriti valus - kõnnak küll sarnaneb sajaaastase ettevaatliku jalgade lohistamisega. Kummardada ei saa ja ka kükitamisel peab ettevaatlik olema. Kingad õnneks paelteta, sai lihtsalt püsti jalga suruda ja ka teise jalaga aidates maha võtta. 

Kokkuvõttes sain kiirkursuse kui keeruline on ka lihtsaimate toimingutega hakkama saamine vaid ühe käega ja piiratud keha liikumisvõimega. Koera junnid jäid kenasti aeda maha, ma lihtsalt ei saanud kummardada. Kassi liivakasti puhastamiseks pidin pingi peale istuma. Autosse istumisel tuli parema käega ukseavast kinni hoida, et end ettevaatlikult istmesse lasta vajuda. Väljasaamine veel keerulisem, kõrvalt võis jääda mulje kui invaliidist või hädisest vanurist. Selle pildi põhjal poleks keegi uskunud, et sama tüüp eelmisel õhtul suusamäel kihutas. Vanast kogemusest tean, et tavaliselt kõige ebamugavam kolmandal-neljandal päeval - õnneks saan vabalt võtta, puhkepäevad ju.

Kõige rohkem teeb meelehärmi, et sel aastal kardetavasti suusamäele enam asja ei ole ja ega vist jooksmagi julge minna. Hingamine valus ning isegi käies raskemalt astumine teeb haiget. Õhtupoolikul sain juba paremini ringi liikuda ja ka ribides tuikamine jäi vähemaks. Küünarnukiga pean ikka ettevaatlik olema. Suured plaanid endale igavene äge jõuluõhtusöök teha läks aia taha, ühe käega ei saa kõva suitsuvorstigi lõigata. Seega meisterdasin mikrokas käepärastest vahenditest nagu kartulid, lihalõigud ja hapukapsas jõuluroa, kaasa verivorstidega ei jaksanud jamada. Õllepurki õnneks saan ikka ühe käega lahti kui teda põlvede vahel kinni hoida. Eluvee Eau Benite tervendav toime kulub marjaks ära. Tekst 24'das ja viimases aknakeses: "Bon reveillon avec vos proches" millegi pärast hoopis soovis "Head vana aasta õhtut koos lähedastega".

Kaasa oli mulle riidekappi jõulukingituseks Taani küpsiste karpe jätnud, ikka ehtsaid mitte neid hirmilusates karpides Hiinas või Indias tehtuid. Kui juba toidust rääkida siis meeldiva üllatusega võib tõdeda, et külmikus hakkab ruumi tekkima ja ärasöödud toitude tagant mitmesuguseid üllatusi nagu näiteks kõrvitsasalat välja ilmuma. Kolme nädalaga peaks jõudma üsna tühjaks süüa ja isegi sügavkülma osa ehk poole peale vähendada kui vahepeal poes mitte käia. Õhtul on plaanis haavu lakkuda ja kuum vann teha, näis kas viitsin või kerin hoopis varakult põõnama - väsitav invaliidina ringi liikuda.

Käisin ära, vedelesin tund aega kuumas vannis. Välja tulles oli kere mõnusalt lõdvestunud, soe ja pehme. Täitsa teine inimene, igasugu valud taandusid, käies polnud enam vajadust longata ja ribidki enam ei tuiganud. Lugesin Lendkonna "Esimesed sada, segadus" uuesti üle. Nii palju tuttavat ehkki nüanssides erinevat. Olles kaua moodsast Eesti kirjandusest suht isoleeritud ei tea on teisigi sarnaseid sellest ajajärgust raamatuid või mitte. Minu jaoks igatahes esimene taoline, igati tervitatav üritus jäädvustamaks meie noorusaega suht ehedalt ja proosaliselt nii nagu see oli.

Veri ja raud

AI nägemus verd asendavast sularauast

Kunagi detsembri algul käisin kaasale toeks vereanalüüsi andmisel ja lasin siis ühe hooga endast ka paar topsi välja niristada. Täna tuli meelde ning otsustasin visata pilgu peale, mis Lifelab testi näitajad on. Ilmselt midagi kardinaalselt pahasti pole, muidu oleks ehk kiirabi või politsei kohale sõitnud, sõltuvalt mis ainet verest üleliia avastati. Enamvähem kõik vinks-vonks aga rauda kipub mul vähe olevat 86 ug/L samas kui normaalne oleks 300-600 ug/L ja kolesterool 5.20 mmol/L piiri peal. Raua vähesuse kohta küsisin tehisarult kuidas see võiks avalduda. Kuna raud mõjutab vere hapnikutransporti alandab madal ferriidi tase vastupidavust ja VO2 maxi ning tekitab pidevat väsimust. 

Et nagu mis mõttes??? - jooksen pidevalt hommikuti 7K, vahel ka pikemaid distantse ja sealjuures oma vanuse kohta vägagi viisaka tempoga. VO2 max on kõigi kolme pulsikella ja ka mobla äpi alusel excellent ehk suurepärasena skaala paremast äärest pea väljas. Väsimuse üle ei saa kurta isegi peale jooksuringi, pigem vastupidi - tekib mõnus erksus ja tegutsemistuju. Testi tulemus ilmselt pole ekslik, sest kahe eelmise puhul eelmisel ja kolme või nelja aasta eest suht sarnased numbrid.

Järgmisele küsimusele kuidas seletada madalat rauataset ja head vastupidavust ning kõrget VO2 max samal isikul vastas AI: See on väga huvitav olukord, võimalikud põhjused geneetilised iseärasused - lihased töötavad äärmiselt efektiivselt ka madala hapnikutarbimise juures kompenseerides madalat raua taset või individuaalsed eripärad - organismi harjumine madala hapnikutasemega nagu kõrgmäestiku trenni puhul, suurepärane tervislik seisund või toitumine. Eelnevast sõltumata suurendab vere hapniku transpordi võime kasv ehk siis rauataseme tõstmine sooritusvõimet märgatavalt. Kas see peaks tähendama, et kui õhtul paar naela närin ja mõne pisema mutri neelan jookseksin maratoni nigu niuhti😜 Ma pole kunagi mingeid toidulisandeid tarbinud aga nüüd tekkis huvi kas tõepoolest näiteks rauataseme tõstmine normaaltasemele annaks tunda jooksutempo juures või on see vereanalüüsi värk üks niisama tänapäeva VooDoo nõidus.

Summaarne kolesterool oli mul piiripealne 5.2 mmol/L, ehkki mõlemad nii HDL kui non HDL kenasti normi piires. Summaarne segane veidi seetõttu, et ühe (HDL) piirist 1.00  mmol/L ei tohi madalam olla ja teise non HDL piirist 4.20  mmol/L üle olla aga mõlemad liidetakse kokku ja summa ülempiir 5.2  mmol/L. Kaasa võttis vastutsue enda peale arvates, et ju ma söön liiga palju tema küpsetatud saiasid. Ise salamisi kahtlustasin viimase aja kohustuslikku advendi õlledieeti🍻

Oskab keegi lugejaist kommenteerida vere rauataset, selle mõju vastupidavusele ja kas rauataseme tõstmine (kuidas üldse teha) võiks mõjutada vastupidavust?

Tänaseks õllemargiks BLANCHE de CHAMBLY - lähem tutvustus 8. detsembri postituses. 16'nda advendiaknakese all oli kiri: "Ce soir c'est un classique indemodable" - "Aegumatu klassika täna õhtul". Kui õieti mäletan siis tegu ainsa mõistliku 5%'se kangusega õllega. Ääremärkusena peaks mainima, et isegi advendisundjootmisega on mind raske alkohoolikuks koolitada: eile õhtul ei jaksanud tervet 0.33L ja 9.5%'st õltsi manustada, pool klaasi läks külmikusse hommikut ootama. Fakt et ära ei raatsinud kallata annab ehk lootust😉

Operatsioon ☣👽"Alien Invasion"👽☣

Pildil paistab õige pirakas moodustis kuklas

HOIATUS! Ei soovita edasi lugeda kodanikel, kel lähemal ajal toitumine plaanis või muidu nõrganärvilised. 

Et kõik ilusti ära rääkida tuleb alustada sellest, et mul oli juba teismelisena kombeks ise punne ja ummistunud rasunäärmeid tühjaks pigistada. Kostab jube nilbe aga kuidagi rahuldust pakkuv oli peegli ees näha kuidas küüntega vajutades punn mäda pritsides lõhkes või musta peaga rasu-ussike nahapoorist välja roomas. MA JU HOIATASIN! Eks noor inimene tahab kaubanduslik välja näha ja selliste protseduuride jaoks kedagi teist tüüdata tundus sobimatu. Pealegi jättis teise inimese näos täis elujõus õidepuhkenud vistrik eriti eemaletõukava mulje - omaette alati mõtlesin, no miks ta küll sellega midagi ette ei võta. Tegelt oli mu naha tervis keskmisest oluliselt parem, eelnimetatud operatsioone polnud just tihti vaja ette võtta.

Hüppame mõnikümmend aastat ajas edasi. Ka praeguses soliidses vanuses tuleb kord kuus ette olukord, kus vaja silmajäänud punn või mustpea likvideerida. Kümmekond aastat tagasi ilmus kaela peale sihuke rasunääre, seoses asukohaga oli äärmiselt tülikas temaga tegeleda. Aeg-ajalt sai pigistatud aga mingi moment ilmselt väljapääsuava ummistus ja pitsitamine enam ei mõjunud. Jätsin teise rahule, ehkki sõrme all oli punnikest tunda. Möödusid aastad ja tasapisi kasvasid punni mõõtmed. Kuna areng oli nii ühtlane harjusin teisega ära, kaela pealt karvu ajades raseerisin ka teda. Kusagil kolm neli aastat tagasi juhtis kaasa moodustisele tähelepanu ja soovitas igaks juhuks arstiga konsulteerida. Mina tüüpilise mehena ei pidanud seda arstivisiidi vääriliseks, tüli ei teinud, ei valutanud, silma (minule) ei hakanud - järelikult pole probleem.

Kaks aastat tagasi koroonavaktsiini manustades otsustasin perearstilt küsida, mis ta arvab. Tavaline tsüst, ei miskit ohtlikku, aga kui tahad uurida lasta, võime laboris proovi võtta. Käisin ultrahelis ja jäme nõel torgati sisse koeproovi saamiseks. Tulemustest lubati peagi teatada. Paraku sõitsime järgmisel nädalal Kariibi merele puhkusele ja kogu asi ununes. Kui nad helistasidki siis mu telefoninumbrile mingit teadet ei jäetud. Punn kasvas vahepeal rahumeeli edasi hakates omama austusväärseid mõõtmeid. Üritasin teist ignoreerida aga hiljuti pooleaastaselt puhkuselt naasnud kolleeg küsis tööl kas kasvatan endale teist pead. Kui ise ei näe, siis pole nagu olemas, eriti kui valu ei tee ja muud moodi ei sega. Viimase tilga karikasse kallas pilt, mille tütar tegi kui tema sportauto roolis rallitasin. Kuram, kaamera petab, nii suur see muhk küll olla ei saa. 

Otsustasin lõpuks asjaga tõsisemalt tegelema hakata, helistasin perearstile ja läksin kohale. Too kinnitas endiselt, et tavaline tsüst (mis iganes see siis on), teeb su isikupärasemaks😒 aga soovi korral võin opereerida. Uus ultraheli ja peale seda lubas kirurgi konsultatsiooni aja kinni panna. Hoiatas ette, et esiteks on järjekord operatsioonile aasta ringis ja teiseks läheb umbes tonni maksma kuna tegu "kosmeetilise" protseduuriga. Kirurgi juurest helistati eelmine nädal, konsultatsiooni aja kohalikku megahaiglasse sain juba eilseks. Google mapsi peal kulutasin koos kaasaga aega tegemaks kindlaks, kus parkla asub ja kus selle tohutu ehitise peasissepääs: "streetview" on ikka üks tänuväärne leiutis. Arstiabi on meil teoreetiliselt tasuta kuid vähemalt parkimise eest võtavad pappi mõnuga: iga pool tundi $4.

Hommikul sõitsin varakult kohale, parkisin masina, veetsin aega mitmes registratuuris paberimajandusega ja sain koodilindi käele - jah enamuses arenenud riikides on endiselt paber kuningaks. Viimases, kirurgia registratuuris hoiatati, et neil oli mingi hädaolukord mistõttu kõigi ajad edasi lükatud, trükiti veel pakk pabereid, anti minu kätte ning öeldi: järgi "I" tähte. Minu mõistmatu näoilme peale küsis registratuuritöötaja tõrksalt: kas oled esimest korda siin??? As a matter of fact, yes - vastasin. Preili pööritas silmi, tõusis püsti ja näitas põrandale, kus hulk tähestiku tähti maalitud. "Näed see on "I..iiii" osutas suure "I" suunas, mine edasi kuni I'd otsa lõppevad ja pane oma paberipatakas seal ukse juures olevale kandikule ning istu maha ja hakka ootama. Ise ära midagi küsi, kui sinu järjekord kätte jõuab kutsutakse sisse - CAPICHE? Hakkasin astuma pilk kramplikult põrandale naelutatud, et jumala pärast siin labürindis ära ei eksiks.

Ühe ukse ees lõppeski I'de rida, panin paberid kandikule ja istusin vabale kohale koridoris olevas toolidereas. Kiitsin end mõttes täpse ajastuse eest, paar minti enne vastuvõtu aega jõudsin kohale. Paberid korjati kandikult peagi, inimesi läks sisse, tuli välja ja uusi saabus. Möödus tund moblat sirvides ja aeg-ajalt tukastades aga minu nime ei hõigatud ega hõigatud. Tekkis õigustatud mure: äkki nad unustasid mu pataka kuhugi aknalauale või pillasid prügikasti. Kaalusin kas peaks minema küsima, otsustasin end enne kaasale üle FB kurtes maha laadida ja veel veerand tunnikest oodata. No nii, kui järgmisel korral mind ei kutsuta lähen küsin mis pull. 

Väike operatsioonituba

Õde astus välja ja hüüdis mingi teise nime, hakkasin end püsti ajama, kuid üks mees jõudis ette ning õiendas õige nõudlikult: ta juba pool tundi oodanud ja peab tööle minema, arstidel polevat tema aja suhtes mingit austust ja nii edasi ... Õde mainis kuivalt: arstidel on väga kiire, viivitus võib kujuneda kuni kahe tunni pikkuseks ning osutas seinale, kus oligi selline hoiatus. Kui talle ei sobi võib registratuuris uue aja kinni panna, teised saavadki kiiremini ette. Mees pomises midagi pahuralt enda ette ja istus uuesti maha. Pekki, olen niikuinii kohal, eks ootan siis veel tunnikese. Sain just silmad kinni lasta kui kuulsin oma nime õige moonutatult hõigatavat, no ei ole nad eesti keelt ikka veel ära õppinud😏

Kabinetis tuli kõigepealt arstitudeng küsitlema üleüldise tervise ja konkreetse probleemi kohta. Üllatuseks selgus, et neil pole ühtset süsteemi nagu Eestis, pole võimalik mingeid andmeid minu kohta välja võtta. No aga mis kasu siis ultrahelist või koeproovist kui te seda infot ei näe imestasin. Ega ei ole küll miskit, aga ära muretse, teeme siin kohapeal uued testid. Mõni ime, et meditsiinisüsteem nii kallis ja ebaefektiivne kui igasugune koordinatsioon puudub. Ootasin veel veidi kuni arst sisse tuli. Küsis paar täpsustavat küsimust, vaatas ja katsus muhku kaelal, ning küsis kas tahan sellest lahti saada. No jaa, selleks siia tulin. Arst vaatas kella: mul enne lõunat veidi aega, kui panen kohe tuimestuse süsti opereerin poole tunni pärast ... sobib? Tudeng segas vahele: ultraheli ja koeproovide tulemust pole. Arst vastas, et kui lahti lõikan küll siis näen millega tegu ning vaatas mulle küsivalt otsa. Täna??? ... küsisin igaks juhuks üle, silmad imestusest suured. Jah täna, sa selline leplik ja vaikne patsient, muigas ja pilgutas silma. Taara tänatud, et ei jõudnud enne uksele mölisema minna. Muidugi olen nõus, ma niikuinii juba siin, äitähh!!! pomisesin.

Arst lasi õel tuimestiga süstlad tuua, suskas mitu korda kaela ja saatis ukse taha sõnadega, et oodaku kuni opi saal valmis pannakse. Paarikümne mindi pärast kutsuti mind tagasi, viidi opisaali, lasti riided vahetada ja haiglahõlst selga panna. Õde läks arsti kutsuma, ma sain momenti kasutada ning moblaga paar pilti plõksata. Arsti saabudes käsutati kõhuli lauale ja hakati tegutsema. Esialgu desinfitseerimine ja raseerimine ja siis läks lõikamiseks. Ega ma miskit suurt tundnud, paar korda nagu oleks nõelatorge olnud. Korra nirises veidi verd lõua kõrvalt põrandale, loodetavasti kägiveen jäi ikka terveks. Arst uuris ega ma mingeid verevedeldajaid kasuta, vastasin et ei aga mul pärilikult keskmisest vedelam veri. Kaelanahka sakutati jõuliselt siia-sinna kuid kuidas või mida lõigati polnud võimalik aru saada.

☣👽☣👽☣👽☣

Arst kaks õde ja tudeng samal ajal rääkisid omavahel puhkusereisidest, restodest ja poiss-sõpradest. Mul oli tahtmine meelde tuletada, et hei ega te unustanud, et ma pole üldnarkoosis. Kogu atmosfäär meenutas meditsiiniteemalist teleshowd. Siis sikutati jõulisemalt ja miskit tuli lahti. Veits veel sonkimist ning peagi tundus nagu õmmeldaks haava kokku. Arst ütles: muretsemiseks pole põhjust, tegu mingit sorti tsüstiga mis polevat ohtlik. Pani suure plaastri peale ja küsis kuidas end tunnen - väga hästi, vastasin. Õhtu poole võib kael veidi valulikuks minna, kahe päeva pärast vaheta plaastrit, ära märjaks tee. Kui küsisin sporditegemise kohta soovitas algul mitte väga aktiivselt rabeleda aga kerge sörk pole vastunäidustatud. Tänasin veel kord ja läinud ta oligi. Kogu protseduur võttis hinnanguliselt 15-20 minutit. Õde lasi riidesse panna ning küsis kas tahan näha kaelast välja sikutatud elukat - aga muidugi. ☣Biohazard☣ märgistusega topsis meditsiinilises lahuses oli valkjas veidi verine tomp - meenutas mulle 👽"Alien"👽 filmi. Küsisin kas võin endale saada, õde naeris: seda pole varem talt küsitud, paraku saadetakse "elukas" laborisse täiendavale uurimisele. Igaks juhuks loobusin naljatamast: "Pange ikka korralikud trellid ümber" Kahju ainult, et unustasin opist endast pilti paluda😜

Noaga säuh ja valmis, tänud kirurgile!!!

Kui on mingeid probleeme või küsimusi võite helistada. Siin on kaks plaastrit, esimene vahetage 48 tunni pärast. See on kõik, võite minna. OK, suured tänud, jalutasin opi saalist välja. Kael oli vaid veidi kange, ei miskit muud erilist. Ju siis võin autoga rahumeeli sõita, selle kohta nad midagi ei öelnud. Parkimispileti eest makstes turgatas äkki, raha nad ju ei küsinudki opi eest. Kummaline, sest tavakodanikul ei pruugi sellist summat hoobilt laest võtta olla või kukub lihtsalt hinna üle vaidlema. Tavaliselt ikka enne maksad ja siis saad teenuse. Natu raske uskuda, et mulle lihtsalt ilusa näo ja meeldiva käitumise eest tasuta tehti. Eks me näe kas arve tuleb postiga, postiamet paraku streigib teist nädalat😜

Teatava üllatusena ei valutanud kaelahaav hiljem üldse erinevalt pöidlast kui kunagi sellest suur pind välja lõigati. Täna juba sõitsin rattaga 40 kildise ringi, seda küll suht rahulikult, et liiga higiseks ei läheks. Homme kavas hommikul jooksma minna, siis ehk tuleb plaaster kergemini lahti kui uue vastu vahetada.  Kui seni olen kurtnud kohaliku arstiabi üle siis seekord pole muud kui kiidusõnu. Siinse meeletute operatsiooni ootejärjekordade meediahädakisa taustal kipun arvama, et mul lihtsalt hullult jopastas ajastuse ja arstiga ja üldse. Ei tea millise heateoga eelmises elus sellise vedamise ära teeninud?