Teekond

Päevapilt: Pikk teekond seljataga

Rullnokad Helsinkis😜

                               Päevavideo: kiirpaadid jäävad seljataha :D

Pole ka ime kui kiirus kiskus nelja raske tüübi ja täis paagiga 80 ligi 

Juulikuu viimasel pühapäeval olid soomlased karjaviisiliselt purjekatega merel

Õunavaras

Päevapilt: Valge kaelusega õunavaras

Täna ses suhtes haruldane päev, et ainult kaks pilti tehtud.  Üks neist dokumendist, mida muidugi postitada ei saa, ehkki suht põnev teine. Hommikul vaatasin aknast välja, tiivuline õunapuu otsas jõllitas vastu. Ilmselt küll mitte sellest sugukonnast, kes mu auto pidevalt täis pasandavad. Masina esiklaasil, kapotil ja katusel olevate plärakate suuruse põhjal võiks kahtlustada lendlehmi. Pilte rohkem ei teinud, sest ülejäänud aeg kulus eri ametkondade netilehtedel surfamisele ja peidetud linkide otsimisele. Lõpuks vist ikka õnnestus pea kõik oluline korda saada, paraku jäi Telliskivi külastamine unistuseks.

Korilus

Päevapilt: Kui ise seenele ei lähe
tuleb 🍄 sinu juurde😁

Korjasin aias ainsalt mustsõstrapõõsalt kahe küüslauguleivaämbri jagu marju, okstele jätsin veel ämbrijagu maiustamiseks. Kirssidega oli hulka lihtsam ja vähem ajakulukas ämbrit täis saada. Nüüdseks on kirsid tumepunased, varre küljest lahti ja lausa magusakad. Patt oleks puu otsa jätta lihtsalt maha pudenemiseks. See aasta isegi linnud ei tunne erilist huvi. 

Suurim üllatus oli kirsse korjates maas mingi pruuni ketta nägemine. Seen ja päris pirakas sealjuures. Lähemal uurimisel määratlesin lambatatikaks. Tähelepanelikumalt ringi vahtides leidsin veel neli pisemat ja ühe piraka. Toast toodud noaga vars läbi lõigatud võis tõdeda, et ussid polnud pisemaile ligi pääsenud, suurtelgi vaid paar auku jalas.

Loomulikult rändasid seened pannile, kaasa abil ja juhendusel sain induktsioonplaadil äsja IKEA'st ostetud panni kasutamise selgeks. Seenesoust hapukoore ja tilliga sobis oivaliselt ahjukartulite ning Rakvere lihapallidega, mis oluliselt maitsvamad kui IKEA omad. 

Koertemagnet

Päevapilt: Koerad😉

Arvasin alati, et olen suur koertesõber. Võta näpust, kaasa haaras hoobilt selle positsiooni. Perekoer ja sõbrakoer piirasid ta kohe ümber ja üritasid mängima meelitada. Pärast tassisid viskamiseks ette oksaraagusid ja puutükikesi. Hundikas juba vanem aga retroiver alles kolmveerand kaks vanuse poolest. Vähemalt sain rahulikult süüa kuni kaasa kutsadega tegeles.

Ah, et kus ma olin, lapsepõlvesõbra ja malevakaaslase juures vanade tuttavate grilli ja saunapeol. Muidu oli igati äge aga pidin seekord nurgas kuivama, sest õhtul vaja veel rooli istuda. Saun oli nii palav, et leil tahtis peanaha maha võtta, nüüd sain aru miks saunamütsi kantakse. Liha nii palju, ei jõudnud kõiki erinevaid maitstagi, üllatavalt headeks osutusid mingid ribid, mis ise kaasa haarsime. Kahjuks ei jõudnud pakendit lugeda, milline konkreetselt, läks enne tuleroaks.

Hallukas

Päevapilt: Fantoomkänguru

Teisiti on raske nimetada Mustamäe kortermajade vahel nähtud känguru. Esimesel momendil lihtsalt fikseerisin fakti. Hakkasin autosse istuma kui aju analüüsimisega ühele poole sai ... Kangestusin ... Känguru!!!, et nagu mis mõttes. Selle ajaga kui mobla taskust õngitsesin ja sisse lülitasin oli loom parkinud autode vahele kadunud. Jooksin sinna, elukas vupsas kiirete hüpetega pika rohu sisse. Seni kui fokuseeritud sain oli juba kaugele jõudnud. Plõksasin kiirelt paar pilti. Tulemus sarnaneb kahjuks klassikaliste lumeinimese fotodega, mille pealt suurt miskit välja lugeda pole võimalik. Äkki tegu kõhukotiga hiidjänesega, ma ei tea mida arvata. Igatahes kui keegi on känguru ära kaotanud siis viimati nähtud pikkade hüpetega liikumas Sõpruse pst 214 ja 218 üheksakordsete vahel😜

Pealinn

Päevapilt: Tallinna panoraam maismaa poolt.

Ööunega on mul vahelduv edu, seekord eriti kosutav, ehkki ärkasin enne kaheksat eksami unenäo peale. Suvila ikkagi, mere ja metsa õhk mõjub hästi. Plaanitud mustsõstarde (väidetavalt defitsiit see aasta Eestis) ja vaarikate korjamine jäi ajapuudusel ära. Rattaga linna vastutuules, oskasin isegi ühes pöördes valesti sõita kilomeetri kaotades. Päeval veetsin aega ametnikega vesteldes, seda nii üle telefoni kui näost näkku - puhkus missugune. Täna sain vaid foto Tallinna panoraamist ühe kesklinna kõrghoone aknast.

Puuviljad

Päevapilt: Kollased Hiiu munaploomid veel rohelised

Tänane päev oli hull, õieti küll öö ja päev. Eile õhtul saun noorte sugulastega, saunatasime ja jõime õltsi kella üheni. Mina küll hakkasin üheteist paiku pipardama, sest äratus kell neli hommikul, väljasõit viis, selleks ajaks ei tohi lõhnasid juures olla. Kui eelmine öö magasin kui beebi siis nüüd ei tulnudki und. Pole varem juhtunud, et öö magamata jääb. Hommikuse uimasuse ajas nii kange kohv kui sünnipäevalapse üles laulmine. Üllataval kombel saime 2 min enne viit minema ehkki jõudsin isegi viilu suus sulavat torti alla kugistada.

Pealinnas pidin üheksaks olema kokkusaamisel ametimeestega - jõudsin ilusti. Ajad on muutunud, Võrust saab Tallinna alla 3 tunni isegi minu autoga ja kiirusepiiranguid järgides. Kohtumisel käidud sõitsin koju ja kukkusin voodisse - uni ikka ei tulnud. Uuesti üles ning võtsin järgijäänud asjatoimetused käsile. Veelkord linnaosa valitsusse. Lõpuks kella kolmeks paberimajandus aetud nii kaugele kui võimalik. Nüüd jääb üle vaid oodata ja loota ... lisaks paarile kokkusaamisele.

Otsustasin õhtu endale võtta ja uhasin rattaga suvilasse. Vastutuul enamus teest, niigi olin väsinud. Poest veits valmistoitu, suitsukeelt, leiba, saiakesi ja metspähkli- leiva jogurt, mis üliheaks osutus - soovitan kõigile, kes liigset magusust taga ei aja! Nagistasin pooled keelelõigud leivakäärikutega rüübates "suveõlut" kõrvale. Randa minnes hakkas kark kiiva kiskuma, puhkasin pingil, hea et magama ei jäänud. Kodus avastasin lisaks valminud mustsõstardele umbrohtu mattunud vaarikate otsast hulga suuri ja küpseid marju - pugisin kere täis. Ja ongi aeg põõnama sättida.

Suujärv

Päevapilt: Ilus on Eestimaa

Nädalavahetus Kesk- ja Lõuna-Eestis. Sugukondade kokkutulekud, ühe hoobiga nii minu kui kaasa hõimlased nähtud. Loodus on Eestimaal kaunis, marjad magusad.

Topised

 

Päevapildid: Hundu ja ...

... Ilves ja ???

Kasarmu

Päevapilt: Tondi kasarmud

Tondi kasarmud. Üle tüki aja nägin lähemalt. Ei tea, mida spetsid ütlevad aga mulle meeldib nende arhidektuur. Uskumatu, et vaid osa korda tehtud ja kasutuses, enamus varemeis. Kellele need kuuluvad ja kuidas küll pole omaniku poolt korda tehtud? Koht ju igati hea. Originaalsel kujul kasutamiseks tänapäeva tingimustes pole mõtekas, küll saaks kommertsiaalsel eesmärgil või eksklusiivse kortermajana teenima panna. 

Põhjuseks, miks sinnakanti sattusime - kaasbloggeriga kohtumine. Väga tore oli (vähemalt minu arust), tundsin end kuidagi vabalt nagu vana tuttavaga suheldes. Vist liiga vabalt, kaasa noomis, et muudkui lobisesin ja ei lasknud teistel rääkida🤒 - tal muidugi õigus nagu tavaliselt. Ära pean märkima võõrustajate iseäranis hea kastme, mis riisi ja kanatükkidega oivaliselt kokku sobis. Isegi lapsed ja kass ei võõristanud .

Enne päeval tegin veidi luksepa tööd, üritasin vanemate ukselinki ja lukku parandada. Parasjagu keeruline ja tülikas, nõukaaegse süsteemi asendamine kippus kole keeruliseks minema, polnud terasukse ava suurendamiseks vajalikke tööriistu kaasas. Lõpuks parandasin haamriga tagudes (alati töötav vene värgi puhul) vana lukusüdamiku, ajutiselt käib, kuid siiski vaja uus korralik panna.

Mustikad ja Dagö

Päevapilt: Mustikad!

Enne Dagö kontserti astusime metsa alt läbi, sest koht tundus kahtlaselt paljulubav. Kahtlused õigustasid ennast, mustikaid oli korralikult, pugisime veerandtunniga isu täis. Dagö hea nagu ikka ja seekord helitugevus kah paigas, üle 80dB ei lastud. Eelmise aasta 110dB oli raske taluda, kõrvad pärast huugasid. Rummipallid olid super ja muidugi maasika-vahukoore rullbiskviit!

Elukas

Päevapilt: lõõgastuv koer

Naabri hiiglasliku peniga saime sõbraks, peale pikka ja põhjalikku kratsimiskuuri.

Mehed ja meri!

Päevapilt: Mehed ja meri, aastaid meil kokku üle 150!

Mere ääres isaga täna. Peale hommikust vihma läks ilm ilusaks. Viisin vanemad suvilasse. Kõigepealt randa. Ei osanud oodata, et ilm nii tuuline ja seoses merelt puhuvate iilidega suht jahe. Ehkki natu soojemad riided seljas peitis ema end tuulevarju seni kui isaga rannale veepiirile jalutasime. Ega meiegi jäänud kauaks lohelaudureid imetlema.

Suvila rõdul vanematega kohvi ja saiakesi nautimas

Suvila metsa vahel tuulevarjus, rõdul hakkas lausa palav. Jõime kohvi, sõime saiakesi ja meenutasime aegu kui suvilat alles ehitada sai. Olin seitsmendas klassis kui metsa maha võtsime, kände juurisime ja alet põletasime. Kaheksanda klassi talvel käisime suvila tarvis Läänemaal kuuski ja mände langetamas, neist sai nii raamistiku tugiprussid kui voodrilauad. Pärast veel jalutasime krundi taga oma metsa all ja vaatasime piirid üle. Isa tundus füüsiliselt suht kobe, küllap aitas suvila pakutav positiivne emotsioon.

P.S. Tulnuka munad olid koorunud mingiteks eriti jälgi välimusega seenteks, mille peal kärbsed õnnelikult hängisid. Pilti ei saa postitada, pannakse veel bann😜

Pilved

Vahel katab sinisel taevalaotusel sõudvat kena valget pilve väike tume, mis kallab sahmaka külma vett krae vahele. Ega muud kui tuleb rahulikult võtta, välja kannatada ja oodata veits. Ükski vihmapilv pole igavane, peagi jääb sadu hõredamaks, lõppeb sootuks, valge pilv hakkab paistma täies hiilguses ja lõpuks tuleb päike välja!

Tulnuka munad

Päevapilt: Tulnuka munad

Teine öö suvilas, super mõnus ja rahulik kui välja arvata ületee naabri aeg-ajalt kriiskavad pärdikud. Ma tõepoolest pole kuulnud nii palju karjuvaid ja hädaldavaid pisilasi. Õnneks pole nad pideval kohapeal. Hommikujooks, ujumine, hommikukohv ja saiakesed. Õhtul otsapidi lõkkesse jäetud palk suitses ikka veel. Pidin teda kohendama, et liiga hoogsalt põlema ei sütiks. Ei tea kas öö läbi kestnud kuumusest või lihtsalt oli õige aeg, aga lõkkeäärse istepalgi all olid tulnuka munad. Ei-ei, mitte need rippuvad, ikka need munetavad, aga mine sa tea😝 Sellised ehtsad limased, mina katsuda küll ei julgenud. Vaadake ise ja andke hinnang millega võiks päriselt tegu olla ... seened äkki???

Oivalised vaarikad!

Ilm oli tõepoolest palavavõitu, miskit energiamahukat ei viitsinud teha. Koristasin veidi suvila tubasid ja kööki. Pioneeri pliidi (vanemad inimesed teavad, millega tegu) kõrval viimased 15 aastat vedelenud halgude hunniku vedasin garaazhi alla puuriita. Vähemalt need mis koos seisid, mitmed nimelt koide poolt vahepeal tolmuks jahvatatud. Mõttetu sütituseks varutud aastate jagu ajalehti läks sama teed. Saagisin paar pikemat palki pooleks, jupid otstest pikupidi poolikust palgijupist rõdulauakese alla jalgadeks.

Koju jõudes avastasin, et maasikad ja eriti vaarikad vahepeal valmis saanud. Mõnedel vartel sihuke kuhi marju, iga hetk murdumas. Kuna õhtul ähvardas vihma, korjasin kibekähku mustikate peale mõned peotäied vanematele viimiseks. Osa liiga küpsed korjamiseks, läksid näpu vahel plögaks kuid maitsesid see-eest oivaliselt. Õhtu möödus vanade korteris pisiremondi tähe all.

Päev endale!

Päevapilt: Ninamaa neem

Nagu ikka on uni suvilas hea, mere ja metsakohin ning linnulaul teraapiliselt rahustav. Kui vaid tuul poleks pidevalt pihlakaokstega vastu katust tagunud. Hommikujooks läks hea tempoga, kummalisel kombel näitasid mõlemad pulsikellad 4.99 km. Merevesi mõnusalt soe, sumasin lainetes ja hõljusin selili.

Betoonkoloss, vasakpoolset puud
 kasutasin katusele saamiseks

Kaheteist ajal jogurt, kohv ja saiakesed. Kaalusin kas teha plaanitud saagimised või minna metsa hulkuma. Enne lõbu ja siis töö, õudne kui vahepeal tuleks tuumasõda ja lõbu nautimata ning töö tehtud😜 Võtsin pisipange kaasa, äkki leian mustikaid. Neid oli vähe nii metsavahel kui raiesmikus, ehk leian tagasiteel parema koha. Ranniku ääres matkarajal jalutades jäi silma pirakas betoon monoliit - Peeter suure merekindluse osa. oma 8 meetri kõrguse ja umbes 20X20m betoonkuubiku otstarve jäi ebaselgeks. Komandopunkt, tulejuhtimis keskus, moonaladu, ... ?

Betoonkuubiku katusel

Sees veidi rämpsu ja enam kui 100 aastat kestnud tilkumisest stalagdiidid laes. Katusele võimatu siledat püstloodset betoonseina mööda ronida. Aga kõrval kasvavad puud, üks tundus eriti sobiv ronimiseks. Pikemalt mõtlemata kribinal puud pidi üles ja oksa mööda katusele. Tihti seda rada ei kasutata, millele vihjas linnupesa okstevahel kuhu oleks peaaegu sisse astunud. Katus sile betoon, kus loodus lokkama hakanud kaljupinnale iseloomulike vormidega. Kamuflaazh perfektne, ülalt raske eristada tavalisest metsast.

Suurupi sireenijaam

Uudishimu rahuldatud kõndisin liivakivi panga peal Ninamaa neeme tipuni. Suurupi sireenijaam paistis küll olevat maha jäetud vaatamata hoiatavatele siltidele. Tagasitee mere ääres kalda all, palju huvitavam. Liivakivi paljand kohati pääsukeste poolt õige auklikuks uuristatud. Mere äärest sisemaa poole keerates hakkasin mustikaid otsime. Siin-seal veits oli aga vähe, suure vaeva ja ajakuluga korjasin veerand pangekest. Lõpupoole pugisin ikka ise ka. Kokku 10 kilti käidud 

Suvilas korkisin pikema jututa õltsi ja tõin sae välja. Pihlakad said kõva kärpe, paaril õunapuul oli vaja suuri kuivanud oksi saagida, metsa all oleva kuiviku lasin alla. Viimasega veits jama, sest igavese pikana toetas teiste puude vastu ja tuli alles suurema õõtsutamise peale hirmsa pauguga alla.

Kolm on kohtu seadus, neljas liha nahas

Karvane käsi😁

Dilemma: grillima või randa? Võtsin järgmise õltsi ja sinihallitusjuustu nälja peletamiseks. Käin rannas enne, peale grillimist niikuinii ei viitsi minna. Tuul merelt üllatavalt jahe, hea et huudi (kapuutsika) kaasa võtsin. Kaua rannas ei vedelenud, isegi vette ei läinud.

Nüüd oli esimene asi lõke süüdata ja liha välja tuua. Selle ajaga kui tuli madalamaks vajus oli mul kõik valmis. Tõstsin resti süte peale ja lihad restile. Neli tükki tundus vähe palju, aga ma näljane. Küpsemise ajal surfasin netis ja kohendasin tuld. Hea liha tuli, kahjuks kartuleid vaid kolm, leib aitas hädast välja. Enne sisse minemist vahtisin tükk aega lõket, elav tuli on hüpnotiseeriv!

Ufrudt

Päevapilt: Loojang männimetsas

Järjekordse tegusa päeva lõpetuseks otsustasin lõdvalt võtta ja põrutasin suvilasse. Sugulased kutsusid kaasa lapsi hoidma, olin mõnevõrra üllatunud saades teada, et "lapsed" 13 ja 9. Nagu sellises vanuses lapsed ise mu arust lapsehoidjaks parajad, a mis ma tean, tänapäeval nad vist "hilise küpsemisega".

Muidu möödus päev helistamise tähe all, jälle sain targemaks, kui lõpuks peaks kõige kiuste õnnestuma see hooldekodu tramburai võin konsultatsioonifirma avada. Vanemad sai samuti sõidutatud, pakkusin neile vaarikaid ja kirsse aiast - kunagi pakkusid nemad mulle, nüüd osad vahetunud.

Super uudiseks auto tehnoülevaatuse läbimine. Sõitsin mööda ja nägin, et ühtki järjekorras pole. Viskasin kaasa ära ja kimasin tagasi, äkki jopastab. Korraks käis läbi mõte: miski aparaat rikkis ja reede õhtul koht suletud. Täitsa lahti oli, vahepeal üks Corvette sisse veerenud, mis parasjagu CO mõõtmiseks hirmsalt pöördeid tõstis.

Mu massin võeti kohe ette, veerand tundi ja tempel rohelisel lehel. Nii kiirelt pole varem läinud, vahel tasub eksprompt peale lennata. Nüüd tekib küsimus kas mitte õli ja piduriklotside vahetus järgmisse aastasse lükata ehkki viimased 3 aastat pole sellega vaeva näinud😜 20 aastat vana romu mootor sellele vaatamata kui kellavärk.

P.S. Postituse pealkiri vähe kummaline, ei tulnd head ideed kohe, toksisin siis umbes mõned korrad klaviatuuri😁

Miks Donosaurused välja surid

Päevapilt: Miks dinosaurused välja surid😁

Täna Epliku kontserdil Kalju laval saime valgustatud miks dinosaurused välja surid. Laulu ajal "Seks vabas õhus" demonstreeris seda näitlikult ja äärmiselt pühendunult pisike alla kahene põngerjas, kes üritas järjepannu kõiki lavaesise piirdenööri poste panna. Rahvas möirgas naerda ja isegi esinejatel kippusid laulusõnad ning pillimäng segi minema. Aplaus loo lõppedes oli võimas üllatades pisipoissi, kes rahvamassi piidlema jäi. Mina sain kahjuks vaid foto, kaasa lausa terve videolõigu siivutust tegevusest koos laulusõnade taustaga.

Ega muud suurt kontserdist meelde jäänud. See punt on tubli keskmik kuid erilist emotsiooni minus ei tõsta. Sõpradega oli tore lobiseda nagu alati.

Eile öösel muidugi oli raske uinuda kuni mõtlesin, et võrreldes Ukraina sõjaga on minu probleemid väikesed. Alati on aidanud teadmine, et kellelgi on veel keerulisem hakkama saada. Külmalt ja realistlikult kaaludes pole hullu miskit. Hommikul jooksin selle kuu kiireima viieka ja keskmise kiiruse, ehk seegi pani hea aluse tegusale päevale. Suur osa ülejäänud päevast kulus erinevate hoolekandeasutuste esindajatega suhtlemisele, mingisugused tulemused on, lisaks sain mõnevõrra targemaks erinevate tegijate hindamisel. Kohtusime ühe äärmiselt pühendunud ja professionaalse  töötajaga silmast-silma, temalt saime hulga vajalikku infot ja ka moraalset tuge. 

Lootuste purunemine

Päevapilt: Naeris, sugulased kinkisid,
midagi positiivset sital päeval.

Eile oli super päev ja kõik paistis ülipositiivne. Seda raskem oli täna kogeda ilusate lootuste purunemist. Võrdluseks võiks tuua miljonivõidu lotopileti omamise avastamise ja seda järgmisel päeval välja lunastama minnes teada saada, et ajalehes oli trükiviga, piletil vaid vanapaberi väärtus. Mis siis juhtus. Sain tänu uskumatult õnnelikule juhusele isale hooldekodu koha Pihlakodusse. Kõik paistis tore, viisime ta eile kohale, vana rahul, hooldajad andsid hinnanguks teise kategooria, isa käitus nagu kukupai. Istusime temaga kaks tundi koos ja lahkusime peale sööki kui kohvi toodi. Isa pidi esialgu mõneks päevaks sinna jääma, et oludega kohaneda, reedel lubasin ta nädalavahetuseks koju tuua. Lõpliku lepingu pidime sõlmima järgmisel päeval. Hommikul sain emaili, et kõik korras, ehkki tahab koju minna aga see olevat tavaline.

Kahe tunni pärast tuli ootamatult kaks kõnet järjest. Isa on asjad kokku pakkinud ja istub koridoris ning tahab minema hakata. Nad üritavad teda seal jutuga kinni hoida aga vana on kindlameelne ja lubab trolli peale jalutada omamata mingit aimu, kus ta on. Lisaks hakkas rääkima, et peab minema kuna vaja mingi porjekt kinnitada. Kuna too hooldekodu on lahtiste uste poliitikaga ei saa nad kedagi füüsiliselt vastu tahtmist kinni hoida. Põhimõtteliselt sellise taseme dementsusega kliendi hooldamiseks puuduvad neil võimalused. Mis mul üle jäi, sõitsin kohale ja võtsin taadi peale. Isal muidugi eilne jutt mälust pühitud. Kange tahtmine hurjutada millise kuldaväärt võimaluse ära solkis, samas ega sellest kasu pole, tal ju niikuinii meelde ei jää. Jama selles, et nüüd olen lõhkise küna ees, pean hakkama googeldama hooldekodusid, kus võetakse dementsusega patsiente vastu. Kuuldavasti kõik puupüsti täis, taseme kohta pole aimugi.

Pihlakodust sain tänu juhatajale soovituse Benitasse. Enne kui edasi lähen tahan rõhutada, et absoluutselt kõik Pihlakodu töötajad, kellega kokku puutusin, olid äärmiselt meeldivad ja professionaalsed, asutus ise väga soliidne, hinnad taskukohased! Benitaga kontakteerudes selgus muidugi, et isegi selles kuningliku hinnakirjaga (millega võivad asjast huvitatud nende veebilehel tutvuda) asutuses on kõik dementsete toad praktiliselt täis, isegi kui jaksaks maksta. Igaks juhuks läheme homme ikka vaatama ja ilmselt paneme järjekorda, mille pikkus võib eeldatavalt aastane olla. Vahepeal on mul vaja leida mingi lahendus sest 89 aastane ema pole võimeline olema täiskohaga hooldajaks dementsele vanurile.

Kui kellelgi on mingeid mõtteid või soovitusi olen üks hirmus tänulik suur kõrv! Privaatse meili võib saata aadressil: ttimm ät email.com

P.S. Ühe eelmise postituse all soovitatud KSle saatsin FB kaudu teate ehk saab sealtkaudu natuke tarkust juurde.

P.P.S. Annan endale aru, et igal juhul oli parem kohe pang külma vett kaela saada, mitte kuu aja pärast kui juba kodumaalt lahkunud olen.

Valmis

Päevapilt: Sipelgas maasikamahlast kere punni imenud.

Eile maasikaid ja vaarikaid rohides (naadimetsast vabastades)  avastasin ootamatult, et mõned maasikad valmis ja vaarikad juba tumepunased. Täna läksin üle kontrollima, nojah, ülejäänud fauna sipelgate ja tigude näol oli tänulikult marju nosimas. ei jäänud muud üle kui mõningad asisemad ära korjata ja loota, et poolvalmite kallale putukad ei torma. Koduaia maasikatel, vaarikatel on ikka hoopis teine maitse kui poest või turult ostetutel. Ega neid palju pole aga maitse suhu saamiseks piisavalt. Jõudsin ka kuivanud kibuvitsa ära ja juppideks lõigata. See taim on küll ilusate õitega kuid käitub nagu tõeline umbrohi. Ajab juurikaid laiali ja uusi kasvusid igalt poolt välja, okastest ma ei räägigi. Oksad tuleb ära põletada vältimaks elupõliseid vigastusi ja hingelist traumat.

Õhtul külastasime kaasa sugulasi ja käisime tagasiteel Järve keskusest läbi. Koduekstrast ajutisele köögilauale lauale uus vakstu ja induktsioon kuum plaat, mida mugav kasutada ning vajadusel kerge suvilasse kaasa vedada. Tegelt muidugi ei kujuta ette, et viitsiks seal miskit kuumaks ajada, salatitest, saiakestest ja lõkkel grillitud kraamist ning jookidest elame ära. 

Noorus ei tule iial tagasi

Päevapilt: Malevahundid on 40 aastat hiljem
🍷veinipudelid 🍦jäätiste vastu vahetanud😜

Ma vihkan aja halastamatust. Enamus meist olid Aravetel malevas olles 20 aastased, seda aastal 1983 - ülejäänud matemaatika tehke oma vastutusel. Elu üks ilusamaid suvesid möödus seal. Kõigist neist juhtumistest võiks kirjutada mitu noorsoo romaani, paraku jääb mäletajaid ja mälestusi aina vähemaks. Ja tegelikult, vaevalt läheks see korda inimestele, kes ise polnud asjaosalised. Natuke nagu oma reisude kirjeldamine: endal jube põnev ja ägedad mälestused, kuulajad suruvad vaikselt haigutust alla.

Täna tuli neli Aravete veterani kokku, tegime ekskursiooni lahigukuulsuse paikadesse. Mälestusi jagus kogu autosõidu ajaks nii tulles kui minnes. Enamust pole küll sünnis välisvaatlejatega jagada, mõnesid sooviks isegi unustada. Tähtsamatest paikadest külastasime BAM'i, endist KETE sauna ja peokompleksi, kus momendil kardirada. Siin võimaldati meil kord nädalas pesemas käia. Ei taha mõeldagi kuidas me haiseda võisime selliste hügieeniolude juures - noorematele lugejatele teadmiseks, higipulka sel ajal NL's ei tuntud. Nädal aega samades tööriietes higistada, öösiti lakas ameleda, milline bukett see küll olla võis. Paraku asjaosalisi tol ajal küll ei häirinud.

Aravete 83 elumaja

Keskusest sõitsime mööda, kus iga hommik kongis (kinniehitatud veoauto kast) enne objektidele suundumist, oma töökäske ootasime. Vastavat hoonet ei suutnudki tuvastada, söökla see-eest leidsime kohe üles. Järgmisena astusime väetisehoidlasse, mille põrandat omal ajal suruõhu vasaratega üles võtsime. Jube haisev ja tervistkahjustav töö, tol ajal ohutustehnikast suurt ei hoolitud aga imekombel oli vigastusi vähe ja surmajuhtumeid haruharva. Herned põllul maitsesid hästi.

Elamise ülesleidmine võttis veidi aega, igaüks mäletas veidi erinevalt. Lõpuks jõudsime õige talumaja hoovi, kus noor petrenaine koos poisikesega aiandusega usinalt tegeles. Tutvustasime end kui kummitusi 40 aasta tagusest nõukaaegsest minevikust. Vaatasime ringi, meenutasime üksikasju nagu peldiku, baari ja sokipuu asukohti. Sokikuivatuspuuks kasutatud sirel ukse kõrval oli kuivanud. Laut vana koha peal aga katus ja vahelagi sisse kukkunud - paljude romantiliste seikluste tunnistajaks olnud lakast polnud lõhnagi järgi.

Malevapulmad olid Albu mõisas

Viimaseks peatuspaigaks Albu mõis, maleva pulm toimus seal. Mu sõber tunnistas, et see tema ainus pulm elus, toda pruuti sai vaid ühe öö nautida. Lehtse korrusemajasid ei viitsinud vaatama minna, ehkki sealtki nii toredaid tüdrukutega seotud mälestusi kui külmajudinaid tekitav tööõnnetus meeles. Pärast istusime malevasemu aias, tegime sashlõkki, konsumeerisime pool kasti õltsi ja meenutasime endisi ilusaid aegasid . Lõpuks jalutas iga roju oma koju.

Väljapääs

Päevapilt: pääs paralleelreaalsusse

Suvilapäev. Ilm polnud küll poolpäikseline nagu ilmateenistus lubas, hoopiski pooluduvihmane. Kõigele vaatamata käisime rannal jalutamas ja suutsin isegi lõkke ühe tikuga süüdata nagu ehtne skaut ehkki tegelt olin kunagi pioneer ja selles organisatsioonis pöörati põhitähelepanu noorte kommunismiehitajate üles kasvatamisele😁 Kokkuvõttes sai hunnik eelmise aasta õunapuuoksi põletatud ja sütel shashlõki toorvorste grillitud - maitsvad ehkki soolasevõitu. Isegi varem niidetud ja kohati juba vettinud heina vedasin aia taha hunnikusse. Mets ja meri teevad suvilast asendamatu koha ehkki täna kostis keskmisest rohkem askeldamist. Kaasa arvas, et natuke liiga tiheasustus tema maitsele, mõlemal pool ja ka üle tee naabrid näha😏 Linnas ju sama, aga ilmselt mängib oma rolli kruntide suurus, mis nõuka ajal riiklikult minimalistlikud paika pandud. Samas kui Torontoga võrrelda on tegu tohutute maavaldustega, seal linna piires tihtipeale maja taga miniatuurne platsike kuhu vaid pisike istepink ja grill külgepidi ära mahuvad - maa ropult kallis.  Kõik on suhteline!

Kaasa tühjal rannal

Õhtukohv

Päevapilt: Hea une kohv ja saiakesed

Päeva lõpetan sama moodi nagu alustan: kohvi ja saiakestega. Täna avastasime meeldiva üllatusega, et Rimis peale kaheksat kondiitritooted poole hinnaga. Olime parasjagu poes sisseoste tegemas kui valjuhääldist seda kuulsime. Sai siis mõned saiakesed lisaks ostetud. Õhtul meeldib mul niikuinii hea une kohvi kõrvale paar tükki nagistada ja hommikul ei viitsi ju enne kohvitamist poodi värskeid ostma minna. Rimi kassas jurasime jupp aega, uue ja moodsa aparaadi kaal liiga tundlikuna ei tahtnud kuidagi tunnistada ostetavat kaupa sellisena nagu ette nähtud. Lõpuks aitas meid lausa kaks abivalmis assistenditädi - pole küll asjatundja, aga mu talupoja mõistuse arust oleks hulka kiiremini ja väiksema tööjõukuluga tavakassas hakkama saanud.

Kaasale hakkas suur tuba meeldima, seal on avarust ja valgust mitme tavalisue jagu. Kolis oma tööarvuti üle ja lebotas diivanil seda tähtsa näoga toksides. Ise tavaliselt einestan magamistoas teleka ees kuid läksin ja proovisin, hakkas meeldima. Õhtul lesisime koos diivanil, kummalgi oma läpakas süles. Valmistasin, või õieti soendasin ise õhtusöögi üles: ürdiakrtulid ja lihapallid kukeseene/puraviku kastmes. Kõrvale lõikusin kurgi, tomati, sibula, küüslaugusalati hapukoorega. Joogiks mulle õlts, kaasale eilsest üle jäänud kolmandik Wõlu tikri vahuveini. Täitsa Michelini tärnidega õhtustamine😋

Keskaegne Tallinn

Päevapilt: Oleviste torniaknast

Täna tutvusid vahtralehemaa turistid linnaga. Tavaliselt satun puhkuse jooksul kesklinna maksimaalselt paar korda, sel aastal juba teine kord kui laulupeol käimist esimeseks nimetada. Kaasa pakkus hommikul välja keskaja päevade väisamise, mis mul selle vastu saab olla kui programmis ka kommipoe külastamine. Elroniga saab meie juurest 20 mindiga kesklinna! Liikusime mööda tänavaid nagu tüüpilised turistid, pea kuklas ringi vahtides ja iga nats aja tagant pildistades. Raekoja platsil kohtas kaasa sugulast ja vihm sai meid kätte. Varjusime naise juhtimisel käsitööpoodides.

Viru tänavat mööda Viru väravani ja siis enne müüri vasakule. Külmavärinaga meenus: siin kandis oli nõuka ajal meie rajooni sõjakomissariaadi hoone. Müüri sees mingi resto aga meie tähelepanu köitis võimalus müürile ronida. 4euri näo pealt tundus kallis, kuid nagu hiljem selgus, kujunes see hästi kulutatud rahaks. Tornid ja müüripealne laudtee eeskujulikult korras, sellise nurga alt vaadet vanalinnale polnud enne kogenud. Tornidest mitmelt tasandilt 360 kraadi panoraam. Ilm soosis, pilvitus ja päike tekitasid põnevaid valgusefekte. Häid fotosid (vähemalt minu arust) sai liiga palju ühe postituse jaoks.

Tornide liiga järske ja kõrgete astmetega treppe oleks mu harrastusronijast  laps täiega nautinud! Seintele oli riputatud hulk kirjeldustega varustatud ajaloolisi fotosid vanalinnast koos tänapäevaste võrdlevate piltidega. Pooleldi nagu muuseum. Tornide laskeavadest ja akendest tehtud pildid tulid kohati välja nagu postkaardid ... kui meid endid sealt maha kustutada. 

Vanalinna katusekortereid vaadates mõtlesin, et pole kunagi kujutanud ette, et selles piirkonnas inimesed päriselt elavad. Ühest küljest jube hipster asuda keset vanalinna, teisest küljest paras tüli ja ebamugavus, aknast avanevad vaated enamasti ei kipu kõige maalilisemad olema, parkimisvõimalusest rääkimata. Siseõued seinast seina, alates umbrohus ja ehitusjäätmetega kaetutest kuni viimase peale viksituteni.

Justkui "maal" seinal

Sissemüüritud pea

Tagasiteel põikasime veel korra raekoja platsile ja siis läbi Saiakäigu ja Börsikäigu Suur-kloostri tänavat pidi minu vana kooli, Gustav Adolfi Gümnaasiumi juurde. Vene saatkonna ees oli metallpiire hulga sõjavastaste ja tiblasid pimedasse kohta saatvate loosungitega. Huvitav mis tunne diplomaatidel on, nad ju pole lollid ja teavad mis tegelikult toimub. Pole ime kui sihukese kognitiivse dissonantsi tingimustes tundub ahvatlev kõrgemate hoonete lahtiste akende juures kõõlumine. GAG hoone nostalgiliselt vana tuttav, praegu uksed suletud ja hoov üles kaevatud, sisse ei saanud. Keskkooliaja mälestused valdavalt toredad: seda nii seoses tüdrukute, sõprade kui õppimise (tähtsuse järjekorras) koha pealt.

... karvaste kaenlaalustega
KURAT

INGEL pühapaistes ja ...

Viimane peatus Kalevi kommipood Balti Jaama turul. Oli uude kohta kolinud mida esimese hooga ei leidnud. Kaasa rõõnuks olid tema lemmikud Vana Tallinna martsipanibatoonid soodukal, terve suur karp 5.90, võtsime kaks. Mina ajasin küüned taha Kalevi marja-pähkli batoonikeste kastile, lisaks paar uhket kommikarpi ja hulk muid maiustusi. Kokku kulutasime pea 60 euri. Kokkuvõttes on kommid kallimaks läinud aga soodukalt ostes endiselt täiesti talutav hind, eriti kui need põhitoiduaineks pole. Enne Paldiski rongile kiirustamist jõudsin veel Selverist läbi hüpata, et jäätis ja jook sõidule kaasa haarata. Selline tüüpiline turisti päev oli täna.

Õhtul võõrustasime veel vanemaid ja proovisime Wõlu tikrimaitselise vahuveini ära. Mina arvasin maitse järgi, et tegu lasteshampaga, kaasa meelest on 6 mahuprotsenti mudilaste peole nats liiast. Ma ei tea, äkki oli 0. lihtsalt eest ära kulunud, meki järgi pigem nagu limonaad mitte siider, mis tavaliselt ju veelgi lahjem. Linnupiima kommid igatahes sobisid oivaliselt kõrvale!