Sunday, May 30, 2010

Uus Läpakas

Nagu enne sai mainitud muretsesime uue läpaka. Põhjuseid oli mitu, esiteks lapsel on järgmine aasta vaja koolis läpakat, teiseks oleks mõnus omada ühte sellist, mis mugav kaasas tassida ja kolmandaks pole paha omada taolist, mis hästi mugav õue viia, et aias istudes netis surfata. Kaasa oma on veidi suur ja tema tahab ise ka selle peal istuda.

Taolised nõuded panid suht kitsad piirid sellele, mida osta (pisike ja võimalikult kerge kuid mitte eriliselt võimas). Valisime välja MSI X340 seoses piisavalt suure ekraani, eriti väikese kaalu ja korraliku patarei eluea tõttu. Protsessor, mälu ja op süsteem olid ka piisavalt head tavapäraseks tegevuseks ning $500-ne hind soodne.
Põhiandmed on järgnevad:

MSI X340-218US 9S7-135212-218 Notebook PC - Intel Core 2 Solo ULV SU3500 1.4GHz, 2GB RAM, 320GB HDD, 13.4" WXGA, Windows 7 Home Premium, Bluetooth, 8-Cell Lithium-ion Black


Ekraani suuruse üle otsustamiseks käisime paaris arvutipoes erinevaid võrdlemas ja leidsime, et sobivaim ongi selline veidi üle 13 tolline. Läpaka tellisime Tigerdirectist, kust olen enamuse oma arvuti ja elektroonikakraamist muretsenud. Saime ta paari päevaga kätte ja sättisin kiirelt kodus üles. Selle käigus hakkas nii meeldima, et olengi seni suurim kasutaja olnud.

Kõigepealt tuli ports programme ja services startupist maha lülitada, et sellised installida, mis mulle meeldivad. Teatavasti tulevad tänapäeval arvutid terve portsu lisaprogrammidega, mida tegelikult vaja pole aga üritatakse paarikuuse tasuta kasutusajaga pähe määrida. Enamust neist saab asendada parema ja samas tasuta tarkvaraga. Seega esiteks AVG, Chrome ja Skype peale.

Avastasin, et Windows 7 puhul on Eesti tähestiku kõige mugavamaks kasutamiseks klaviatuuri vahetus panna kiirklahvi peale. Alt+Shift pendeldab Inglisekeelse ja Eestikeelse klaviatuuri vahel, mulle on see üüratult mugavam kui kasutada Alt+numbrikoodi täpitähtedele. Preagugi seda blogi toksides istun "lapse" uue läpakaga mõnusalt kohviga tagaaias.

Saturday, May 29, 2010

Teine Nädal

Täna, laupäeval, sai kaks nädalat töölkäimist täis. Täitsa harjumatu ikka kui oled üle poole aasta kodus lahedalt looderdanud. Õnneks ei saa kurta, et töö ise oleks eriti väsitav, aga niisama oli nagu mugavam:)

Neljapäeval tuli mulle postis töölkäimise fakti meeldiva meeldetuletusena palgatshekk. Suurus oli nagu kokkulepitud, kahjuks polnud nad kogemata nulli juurde lisanud:) Samas pidin kahetsusega tunnistama, et sutsu üle kolmandiku läheb nominaaltasust maksudeks. Noh mis ma ikka kurdan, eks järgi jäi ka natuke.

Pere muidugi on juba mõnda aega leidnud, et minu töölesaamist peab väärikalt tähistama, mis seisnes selles, et enamus esimese kahe nädala palgast on läbi lastud. Algatuseks käisime juba enne esimest tööpäeva Hiina restos tähistamas. Siis selgus, et suuremal lapsel on vaja uut läpakat (millel ma praegu toksingi), kaasa avastas, et köögikombain on hädavajalik, pisemal tekkis soov garderoobi täiendada ja mina pidin enda rahustamiseks tshehhi õlut ostma, jne ...

Tööga seoses paistab, et mida edasi seda parem kogu asi paistab. Eile selgus, et kuna kolleeg läheb koolitusele siis usaldatakse masin järgmiseks kaheks kuuks minu hoolde. Natsa üllatav tundus, kuna olen vaid paar päeva sellega tegelenud lisaks omal käel juhendi lugemisele. Täna aga oli mind määratud koos ühe teise kolleegiga kahekesi kogu osakonna peale kõigi masinate valvesse.

Kui kohale sain ei andnud kolleeg end näole. Ma eriti ei muretsenud, noh mis siis ikka, mis vahet seal on kas üks või viis masinat kui niikuinii neid ei tunne. Viimasel momendil saabus tehase ülemus, vaatas mulle muiates otsa ja küsis kuidas läheb. Vastasin "Very well, how are you" nagu kombeks. Ja kui ma ei hakanudki kurtma, et olen üksi ja ei oska midagi anti peale lühikest pausi teada, et mulle on määratud üks teine mees kaaslaseks appi. Vist selline põhjamaine külma kõhuga suhtumine oli veidi ootamatu.

Igatahes selgus, et too uus mees oli kõrgema kategooria tegelane. Päeva algus oli rahulik ja lobisesime niisama. Kui ta kuulis, et olen alles teist nädalat, siis oli väga üllatunud, et juba laupäevasesse vahetusse määratud, sest siin tuleb aegajalt kriisidega tegeleda. Kuuldes, et olen järgmisest nädalast üksi masina peale määratud jäi ta momendiks üllatusest sõnatuks ja mainis lõpuks, et vanasti ikka lasti algajatel kolm kuud niisama kruvisid kruttida.

Kurat, ei saa mina aru ja paistab, et paljud teised ka mitte, mis toimumas. Kas see tähendab, et olen heast küljest silma paistnud ja usaldatakse ootamatult vara suurem vastutus või tahavad nad mind paika panna. Igatahes lõuna ajal läks kiireks ja kui olime koos veidi aega ringi sebinud, kusjuures püüdsin jõudumööda abiks olla, kutsus ta mind elektroonika laborisse ja tegi juttu, et varsti vabaneb siin mõni koht kuna vanad olijad lähevad pensionile. Mulle kostis justkui vihjena, ja otsustasin kohe kuuma rauda taguda küsides, mis peab selleks tegema, et nende punti saada.

Vastuse peale oli mul raskusi tõsiseks jääda, kõige tähtsam on ametiühingu soovitus, justkui oleks ajas kolmkümmend aastat tagasi kukkunud. Noh eks siis peab ametiühingule meeldima hakkama:) Aga tegelt muidugi on ajaskaala puhul tegu ikka aastate mitte kuudega. Ei hakka oma lootusi üles kruvima, praeguselgi kohal pole ju viga, ainult igav võib hakata. Pidin peaaegu unustama, et teine vanadele olijatele ootamatu vastutulek oli ülemuse poolt lubatud tööaja varasemaks muutmine, et saaksin enne liiklusummikuid tööle ja koju - seegi olevat suur privileeg.

Monday, May 24, 2010

Aken

Täna on meie riigipea kuninganna Victoria sünnipäev, ja selle tähistamiseks korraldasin suurema lööktöö nädalalõpu. Meil on nimelt garaazhis juba rohkem kui aasta istunud üks aken, mis sai tellitud kui kaotasin töö ja arvasime, et peaks seda vaba aega kasulikult kasutama ning ka esiakna vahetama. Mõte oli tore aga pidevalt tuli miskit vahele nagu Eesti sõit ja kolm aastaaega:) Enamasti oli venitamise põhjuseks siiski laiskus ja see, et tegu polnud just hädapärase tööga.

Pühapäeval pilku peale visates paistis, et nii mõnedki loomakesed nagu hiired, ämblikud ja herilased olid akna taga pesa sisse seadnud. Sorry vennikesed aga teie aeg sai läbi, aitab küll läbi võõra akna maailma imetlemisest. Pühapäev kulus vana akna maha võtmise peale ja tekkinud augu parajaks uuristamisele. Ilmselt olid aknaasjatundjad veendunud, et elu tuleb huvitavaks teha, sest aken oli sutsu suurem kui eelmine vaatamata nendepoolsele kohapealsele mõõtmisele.

Vanad raamid veel ees ............................................ Mõtisklemas

Nii laiuse kui kõrguse osas pidin parasjagu vaeva nägema. Mootorsae ja peitliga nüsisin ettevaatlikult kandevkonstruktsioonide kallal, et neid mitte liiga õhukeseks teha. Kui kella kuueks olin augu enam-vähem parajaks saanud ja kaasa arvas, et võiks ehk akna ette tõsta jahutasin ta entusiasmi meenutades oma eelnevaid akna kogemusi. Võtame rahulikult ja teeme seda homme hommikul, mul on kuri kahtlus, et kui õhtuks ühele poole seeme on hästi läinud.

Tuleb tunnistada, et pere aitas jõudumööda kaasa ja sellise moraalse ning asise toetusega läheb töö palju kiiremini ja lõbusamalt. Ilm ka soosis olles päikesepaisteline ja normaalselt soe 20 kraadiga. Õhtul lasin paar õlut ja mõtlesin läbi kuidas järgmisel päeval akent ette saada. Kuna see oli igavesti suur ja raske, pidin planeerima nii akna garaazhist maja ette vedamise kui ka ette tõstmise hoolikalt läbi. Selle peale ei olnudki tahtnud enne mõelda, sest siis oleks ilmselt kogu ettevõtmine pooleli jäänud. Nüüd aga oli tänavapoolses seinas nii suur auk, et sealt oleks saanud autoga sisse sõita - tagasiteed polnud.

Raamid maas, auk parajaks ....................... Lõdvestumine õhtul õllega

Ööseks tõmbasime lihtsalt kardinad ette. Inimesed loodetavasti petab see ära aga kassid said kohe aru, et nüüd on tore väljas käia millal ise tahavad ja vupsasid peale lühikest uudistamist õue. Koer oli veidi heitunud suurest muutusest, sest nüüd kostsid tänava helid kõik selgelt tuppa. Lõpuks leidis loom, et päris tore on aknalaua najal õue küünitada ja kõigi möödujate peale uriseda ning haukuda. Tänu Kokole polnud muret, et öösel pätid märkamatult majja roniksid.

Hommikul vara ajas isa mu üles helistades ja uurides kuidas aknaga läheb. Olin eelmine päev temaga ühendust võtnud, et diplomeeritud ehitusmehelt näpunäiteid küsida. Tema oli nimelt üksi suutnud suurema ja raskema akna üles panna. Üheks kavalaks trikiks mitme teise näpunäite kõrval oli sissepoole püstise laua panemine, et selle külge aken siduda, kui ta juba ava alusele toetub vältimaks akna tagasi kukkumist.

Peale hommikukohvi mõõtsin augu üle ja leides, et see kõrguse osas veidi liiga täpne on kulutasin tunnikese ja võtsin sendi jagu veel maha. Eelmiste akendega olin tahtnud liiga täpne olla ja sellega endale hirmsasti lisavaeva teinud, sest pidin mitu raksu aknaid peale ja maha tõstma. Selle aknaga tahtsin, et kui üldse ta üles saan, siis peab ka auku sobima.

Nüüd kulus hulk aega vanade tellingu konstruktsioonide tugevdamiseks ja uute lisamiseks. Nagu pildilt võib näha kasutasin igasugu käepäraseid materjale. Loosi läks IKEA aialaud (mille jalgade vahele kruvisin diagonaalid vältimaks kõikumist ja lisatugevdused) eestrepp ja selle käsipuu, kahekordne alumiinium redel tellingualusena (pulkadele ladusin vineerplaadid) ja paar jämedat prussi madalama tellinguna.

Oligi aeg kaasa appi kutsuda, et alustada akna transportimist. Seoses akna raskusega kasutasime sama meetodit, mis vanad egiptlased püramiidide kivide lohistamisel. Nimelt läksid loosi puust rullikud, küttepuude virnast õnnestus leida kaks ilusat ümargust ja kolmandaks sai vana tainarull. Meie kaasaga sikutasime ja hoidsime tasakaalu, vanem laps vahetas rullikuid ja pisem jagas näpunäiteid kuni mul varvas vahele jäi. Valus oli aga hullu polnud, sest see oli sama mis juba karates kannatada saanud, must küüs läks veel veidi mustemaks:)

Kas klaas on ikka veel ees ........................... Aken esimesel alusel

Kui olime akna maja ette saanud algas kriitiline osa. Olin enne kõik käigud läbi mõelnud ja jagasin juhendid kätte kuidas tegutseda. Kõigepealt üks ots üles, siis teine ja nii jupikaupa otsi vaheldumisi kõrgemale tõstes me teda kõrgemale vinnasime. Kaasa hoidis tasakaalu, mina tõstsin ja laps suskas prussijuppe alla. Kostab lihtne aga pea sada kilo kaaluva aknaga redelil õiendamine polegi nii kerge. Lõpuks siiski olime aknaga aknaaluse kõrgusel. Nüüd sidusin köiega akna toas asuva vertikaalse laua külge, et aknal poleks enam kuhugi kukkuda.

Kaasa väga kontsentreerunud .................... Lapsel mõtted kusagil kaugel:)

Edasi libistasime ta jupphaaval tellisservale ja tõstsime lauajupikesi alla pannes avaga samale tasemele. Ava oli hirmuäratavalt täpne kuid suureks kergenduseks paistis siiski piisavalt suur. Külgedelt jäi kummaltki poolt paar millimeetrit puudu, ülal oli pool senti ruumi. Aga veidi ootamatult osutus akna auku sissesokutamine parajaks mustkunstiks, sest seoses sellise täpsusega oli vaja kogu kupatust ühtlaselt libistada. Niipea kui pisike kalle tekkis kiilus sindrinahk kinni. Pooletunnise punnimise peale õnnestus lõpuks täpselt õige asend leida ja kaasaga kahekesi korraga lükates samal ajal kui laps seest vastu toetas libises aken äkki päris lihtsalt ühe pauguga paika.

Kaasa jätsin hoidma ja kobisin siva sisse, et kruvidega aken prusside külge kinni kerida. Aga majavaimul oli meile veel viimane trikk varuks, nimelt oskas drellpuur peale teist auku maha põleda. Ragisev ja suitsu välja ajav puurmasin oli sooritanud oma kahekümneaastase tööperioodi viimase etteaste minnes äärmiselt ebasobival ajal teispoolsusse. Seoses kuninganna sünnipäevaga on kogu Kanada suletud ja uut puurmasinat pole kusagilt võtta. Tuttavad kah kõik suvilates või muidu sõidus. Ei jäänudki muud üle kui kaks kruvi üleval ääres käsitsi jõuga sisse punnida, küll hoiavad homseni kuni ma uue puuri ostan.

Nii see käis, mina juhendan naised tõstavad:) Kohe kohe saame akna üles, pilt justkui vana egiptuse seinamaalilt, eriti kui kallist kaasat tema "pisikeses mustas kleidis" vaadata:)

Nüüd jääb üle "vaid" viimistlusosa, mis tavaliselt kaks korda kauem võtab. Lõpetuseks tänud perele abi ja heade nõuannete eest, isegi lapsed (kaasast rääkimata) käisid välja paar ideed, mis olid originaalsed ja väga asjalikud.

Hoki MM



Tshehhid voitsid kulla vaga ponevas mangus Venemaa vastu. Ise kahjuks seda ei nainud otseulekandes aga jallegi tuli appi internet. Kiire googeldamisega sai nii varavaid kui ka super ponevat mangu lopuosa naha. Tekkis tunne nagu oleks eestis, sest kuulasin soome YLE2 vahendusel naljaka soome aktsendiga rootsikeelset kommentaatorit.

Saturday, May 22, 2010

Esimene Nädal

Pidasin ikka vastu esimese nädala uuel kohal:) Viimasel kahel päeval sain veel paari apsuga hakkama, aga anti armulikult andeks - no mis sa ikka lolliga teed.

Neljapäeval avastasin parkimisplatsil, et olin suure hommikuse rabistamisega "terasninadega" kingad maha jätnud ja hoopis lapse toidukoti kaasa haaranud, aga tagasi koju polnud mõtet sõita. Sandalette paraku varjata ei õnnestunud ja nii kandsin ülemusele Šveikilikult lollaka naeratuse saatel kõik ausalt ette. Olles aga tuttav sellistes situatsioonides soovitava käitumismalliga pakkusin kohe välja võimaliku lahenduse: "Kuna ma tehnikaosakonnas nii ei või olla siis kasutaksin hea meelega seda aega tehnoloogiaga teoreetiliseks tutvumiseks ja uuriks masina hooldusjuhendit".

Ülemus oli ilmselgelt rahul sellega, et ei pidanud ise asuma probleemi lahendamise kallale ja võttis sahtlist tollipaksuse "Sorteerimismasinate põhikursuse" ning lisas sinna armulikult juurde hinnanguliselt saja suures formaadis lehe jagu elektrilisi ja pneumaatilisi skeeme. Sõnadega "Mine leia mõnus koht kohvikus ja uuri veidi seda kursust" saadeti mind koos kaenlatäie paberitega minema. Leidsingi mõnusa nurgakese kohvikus ja asusin ennast tehnilisest kirjandusest läbi närima. Esialgu kulus aega, et kõik endale loogilisse järjekorda saada aga siis hakkas minema. Pinksi ja piljardimängijad käisid minust küll kaarega mööda, sellist frukti kes tööasju kohvikusse võtaks nägid ilmselt esimest korda:)

Lõunaks oli peale õige mitut tassi kohvi masina üldine tööpõhimõte enam-vähem selge ja sain asuda eri moodulite üksikasjalikuma uurimise kallale. Päeva lõpuks kippus aju susisema aga olin jõudnud poole peale ja enamasti asjast ka aru saanud. Materjale tagasi viies küsis ülemus kuidas läks ja tegi minu vastuse peale õige suured silmad. Raputas siis pead ja mainis, et see kursus on koos praktilise harjutamisega ette nähtud nelja aasta peale. Kurat, no ikka ei õpi, olin vist jälle liiga usin. Aga igatahes nüüd saan aru millest töökaaslased räägivad.

Järgmisel päeval olin koos ühega neist masina hoolduse juures abiks ja jutu käigus selgus, et tavaline asjade käik on hoopis imelik. Nimelt lastakse uutel inimestel kolm-neli kuud kõige lihtsamaid asju nagu tolmuvõtmist ja mutrikeeramist teha enne kui hakatakse seletama mis kus toimub. Minu arust lausa kuritegelik ajaraiskamine, enne võiks ju vähemalt lühiajalise kursuse anda, et ikka saaks aru millega tegu. Alles siis saadetakse jupi kaupa kursustele, mõni ime et nii võtab neli aastat aega materjali omandamine, millest normaalne inimene nädalaga suudaks jagu saada. Aga ilmselt on suur osa tehniliste jooniste lugemise oskusel, ega minagi kõike mäletanud aga paljudest asjadest saad ju loogiliselt aru.

Reedene prohmakas oli samas õige naljakas. Tööle saabudes märkasin, et üks mees oma firma kaarti miskist krediitkaardi lugeja tüüpi aparaadist läbi libistas. Oi kurat mul tekkis kahtlus ja küsisin, et kas hoonesse läbi turvauste sisenedes siis ei lähegi minu saabumine kirja. Selgus, et mitte, kaart tuleb ta tehnikaosakonnas läbi masina tõmmata. Pergel küll, olen seega ametlikult esimesed neli päeva tööluusi pidanud:) Manasin juba tuttava Šveikiliku naeratuse näole ja marssisin oma murega kontorisse kõige kõrgema ülemuse jutule. Paraku sekretärineiust kaugemale ei jõudnud aga see rahustas, et küll saab asjad joonde. Hiljem mainiti, et ongi korras ja pealinna on ette kantud, et ma olen siiski kõik selle aja tööl olnud. No eks palgapäeval näeb:)

Sõbralikud kolleegid näitasid kuidas ennast sisse moldida ja lisasid, et ka lõunaajal on vaja end sisse-välja kirjutada, ehkki tegu olevat rohkem formaalsusega. Lõuna ajal kogusin jälle veidi infot ja sain teada, et sellele töökohale, mille sain oli tegelikult veel rohkem kandideerijaid kui enne arvasin. Nimelt olevat aasta algusest pea iga nädal soovijatel lastud teste kirjutada aga kokkuvõttes olid firmasiseselt vaid kaks inimest testist edukalt läbi saanud. See oligi põhjuseks, miks üldse võeti inimesi väljastpoolt tööle.

Täna, ehk viiendal päeval, sain kätte niinimetatud "Teretulemast pakendi" mis oleks pidanud mind esimeseks tööpäevaks ette valmistama. Sisaldas see suuremas osas tüüpilist tuutu-luutut aga kübeke ka asjalikku infi. Positiivne, et puhkust saab soovi korral juurde võtta ja igasugu soodustusi jagatakse kamaluga kuni poole hinnaga mäesuusapiletiteni välja. Negatiivse külje pealt seda, et kui kõik muud kindlustused ja plaanid hakkavad kohe pihta siis hambaarsti värk - just see ainus, mida mul vaja oleks - ei kehti enne 6 kuud töötamist. No kurat küll, peab vist oma taskust selle kinni taguma, sest ega hambaarstil käimata saa ka olla.

Noh ja siis veel seda ka, et seoses "raske" esimese nädalaga anti mulle nelja päevane nädalalõpp töölesaamise šokist taastumiseks:)

Friday, May 21, 2010

Elu, tehislik

Nagu Science ajakirja artiklis kirjutatakse saidki lõpuks tehiselu valmis, vähemalt selle definitsiooni järgi, mis nad ise andsid: "orgaanilistest molekulidest laboris kokku pandud organism, mis pole kunagi varem eksisteerinud." Üksikasjadesse laskudes - samasugune eluvorm küll eksisteeris kuid mitte see konkreetne bakter mis kokku pandi. Kirjutasin samal teemal märtsikuus "Tehis Elu", kui nad ennustasid, et peagi tuleb sellekohane teade.



Kuidas teadlased siis siiamaani "vanajumala" valdkonda kuuluva saavutusega hakkama said. Esiteks dekodeerisid olemasoleva bakteri DNA. Teiseks kopeerisid geneetilise koodi ja konstrueerisid keemiliselt uue kromosoomi eelneva info alusel. Viimaks suskasid selle kromosoomi bakterirakku, mis suutis edukalt paljuneda. Kokkuvõttes muidugi kasutasid nad olemasolevat elusaine infot aga tehniliselt tõepoolest panid kokku kaks "eluta" osa (sest kromosoomita bakterirakk pole elus) ja tekitasid nii "uue" elu.

Kui seni on õnnestunud vaid geneetiliselt muundada elusorganisme (DNA juppide lisamisega) siis nüüd saavutati uus tase tõestades, et täielikult tehislike organismide loomine on võimalik. Taolisel tehnoloogial on tohutu lai võimalik kasutusala alates ülemaailmse saastatuse likvideerimisest ja lõpetades enneolematult võimsate bioterrorirelvadega. Nagu ajaloost teada, et kui miskit on avastatud (tuumaenergia) ei saa seda olematuks teha, lihtsalt peame õppima uute teadmiste ja tehnoloogiaga elama ja lootma, et seda enamasti kasutataks "õilsatel" eesmärkidel.

Wednesday, May 19, 2010

Kolmas Päev

Hehee, mu esimese päeva kirjeldus langes tsensori karmi käe alla ja seda paraku avalikult enam näha pole. Tekkis pisike mure, et liigne otsekohesus võib vahel pahandusi tekitada kui puhtjuhuslikult lugema sattuvad inimesed, kes "naljast" aru ei saa. Ühesõnaga, kes luges see teab millest juttu oli ja kes hiljaks jäi peab edaspidi leppima nuditud poliitiliselt korreksete variantidega:)

No igatahes olin täna kolmandat päeva tööl ja ega olukord pole suurt muutunud aga infot olen jupikaupa juurde kogunud. Täna sain ka oma ametliku nimekaardi, mis avab elektroonilise valve all olevaid uksi. Alles nähes oma nime ja pilti firma logoga kaardil jõudis pärale, et ilmselt ikka pole tegu naljaga ja olen tõesti seal tööl.

Töö on endiselt äärmiselt pingevaba ja on kadunud mure, et kutseoskused võiks olla vananenud. Sellest andis tunnistust kummalise numbrikombinatsiooni logoga arvuti, mis juhib süsteemi. Kes teab millal protsessoreid numbriga tähistati saab aru, igatahes oli see eelmisel sajandil. Mõnes mõttes on mul ilmselt eelis nooremate ees, kes pole kunagi sellist riista näinud, ei tea mis on floppy ja kellel pole ka aimu DOS'i käsklustest. Ainsaks lohutuseks on kava süsteem uuema vastu välja vahetada kuna tagavara osasid pole enam võimalik saada.

Tõeliselt huvitavad faktid selgusid aga niisama lobisemise käigus. Nimelt on meie osakonnas minu grupis enamus tehnikuid ülikooli haridusega: arhidekt, elektri insener, disainer, ... Muidugi tekkis küsimus miks. Tüüpiliseks põhjuseks osutus, et peale koolide lõpetamist ei saanud nad oma erialal tööd. Sellesse firmasse saades aga ei tahtnud enam lahkuda, hakkas meeldima.

Ja seda võin ka rahulikult kirjutada, et ülemused, nii otsene kui ka üleüldine on asjalikud ja lahedad tüübid, kellega juttu ajades jäi mulje, et meie mõtteviisid on üsna sarnased. Töökaaslastega suheldes oli kohe aru saada, et tegu pole tavaliste mutrivõtmega vehkivate mühakatega. Kokkuvõttes pole ühegi ebasümpaatse inimesega veel kokku puutunud või vähemalt pole keegi end veel sellest küljest näidanud. Pigem vastupidi, kõik on lausa kahtlaselt vastutulelikud. Peab tunnistama, et ainsaks stressi allikaks on tihe liiklus tööle sõites, mis aga töökohal kiirelt kaob. Praegu on küll tunne, et olen õnnega koos, sest tänapäeval normaalse sissetulekuga stressivaba töö leidmine on ikka väga haruldane.

Noh vaatame, mis järgmised päevad toovad.

Monday, May 17, 2010

Silver Creek

Kiki klindipraos
Lapsed mäekolli koopas -->

Pühapäeval sai jälle kord pere ja noorema lapse sõbrannaga kohalikus looduses matkal käidud. Seekord valisime Bruce Traili
pealt suhteliselt Toronto lähedase "Silver Creeki" nimelise rajajupi. 40 minutit kiiret sõitu ja olimegi kohal. Rada kulges mööda küllaltki erodeerunud klindi äärt, mis päris tiheda vana metsaga kaetud.

Koopasuu
Metsavaim -->

Esialgu kimbutasid veidi putukad aga meeldiva üllatusena kadusid nad peagi ära. Kohe alguses oli raja ääres hulgaliselt sügavaid pragusid ja koopaid, mida lastega uurimas käisime. Pidime koeral silma peal hoidma, et see kuhugi sisse ei kukuks, kust teda enam kätte ei saa. Pilte sai hulgaliselt tehtud, seekord õige mitmed pikad ja kitsad. Ise pean põnevaimaks puhkama jäänud metsavaimu, kes selili metsavahel lesides suu lahti norskab.


Vasakult paremale:
1. Trillium & Canadian
2. Koko jäljed peale mudas müttamist
3. Metsiku viinamarja väädid
4. Ka oksast kasvab puu
5. Harmooniline abielu


Jalutasime seni kui jõudsime järveäärsele kruusateele, kust edasi rada enam nii huvitav polnud. Tagasiteel panime käigupealt nahka võileivad rüübates veekotiga kaasasolevat vett peale. Kuna kohati oli ojakesi ja märjemaid kohti siis koer sai mudaseks nagu tont, küll oli hea, et enne olime ta karvkatet vähendanud.
Kalda äärel jäid silma aeglaselt tiirutavad haukad või kotkad, paar korda lendasid nad väga lähedalt meist üle aga ei jõudnud küllalt kiiresti fotokaga jaole, muidu oleks vägevaid pilte saanud.

Tagasiteel tegin üksi kiirelt veel ühe lühikese veidi üle kilomeetrise ekstra tiiru, teised enam ei viitsinud kaasa tulla. Paraku polnud selle raja ääres midagi erilist, mida me enne polnud näinud. Kokkuvõttes kulus koos autosõiduga kõigest viis tundi. Kodus viskasime kaks pizzat ahju, mis kiirelt nahka pandi. Jäi veel aega et tolmuimeja juhe, minu rattakumm ja pisema lapse ratta pedaalid parandada. Päev sai lõpetatud mõnusa lõdvestusega libistades paar purki tšehhi õlut päikese käes lesides ja raamatut lugedes. Homme ootab ees tööpäev:( :)

Sunday, May 16, 2010

Koera makeover


Nädalavahetuse otsustasime tegusalt mööda saata, need mu viimased lauspriid päevad, esmaspäevast algab töömehe põli. Laupäeval polnud kõige parem ilm ja seega askeldasime koduseid tegemisi, millest tähtsaimaks koera pügamine.

Suure rabelemise (koerapoolse), vandumise (minupoolse) ja meie mõlema rahustamise (kaasapoolse) tulemusel said looma jalad ja kõht karvkattest olulisemalt puhtamaks. Selja ja küljed peame teine kord ette võtma. Vähe katkutud välimusega teine on, aga ega me looma näitusele vii.

Piltidel olen küll mina masinaga koera kallal aga tegelikkuses tegi kaasa suurema töö, mul kippus kannatlikkust nappima:) Ei kujuta ette kuidas küll need Austraalia lambapügajad nii kiirelt ja osavalt palju suuremal loomal kasuka maha võtavad. Koerale asi suurt ei istunud millest andis tunnistust kiire toast lahkumine kui vaatasime video pealt tema pügamist ja karvalõikaja surin kostma hakkas:)

Friday, May 14, 2010

Postiametnik

Täna andsin oma allkirja dokumendile, millega müüsin end koos naha ja karvadega maha Kanada valitsusele. Kui seni olen vaid kodanik siis nüüdsest lisaks veel riigiameti töötaja. Allkirja andmisel käsi küll ei värisenud, sest inimese kurss on momendil siin suhteliselt soodne. Samas oli kuidagi kahju vahetada küllaltki tulutoov ja mitte mingit pingutust nõudev austusväärne töötuseisus näruse riigitöölise ameti vastu, mis küll tulusam kuid eeldab kardetavasti mingit tööpanust:)

Nii mõnus oleks ju olnud veel vähemalt aastake loodrielu elada, ehkki tekkis pisike hirm, et harjun nii ära, et ei oskagi enam muud teha kui talvel suusatada ja suvel matkata või aias päikese käes lesides raamatut lugeda ning õllekest niristada. Kogu töösaamise lugu oli nii sürr, et ikka ei taha veel hästi uskuda. Eks sellest pean panema kokku ühe pikema postituse. Aga kokkuvõttes kahtlustan, et olulisemaks minu kutseoskustest osutus aastake Tartus Ülikooli psühholoogia õpinguid, millest küll pool aega sai "Humalas" veedetud:)

Saatuse irooniana on amet ise minu 30 aastat tagasi TPI's omandatud põhierialaga tihemini seotud kui ükski eelmine. Niisiis olen ringiga tagasi automaatika, elektri ja mehhaanikaga seotud tegevuse juures. Paraku ei mäleta tollest ajast oma erialast suurt midagi, palju eredamad mälestused on igasugu pidudest, malevast ja ühikaelust.

Aga kui nad mind tööle võtsid siis õpetagu välja ka:))) Õnneks on piisavalt näiteid, kus oskusteta inimesed töötavad rahulikult oma kohtadel kuna töölevõtnud ülemus ei julge oma viga tunnistada:)

Wednesday, May 12, 2010

Torm

Tegelikult oli torm eelmisel laupäeval, aga alles nüüd sai mahti või õieti viitsimist sellest kirjutada. Ilm oli selline vihmasevõitu, välja ei kippunud. Istusin allkorrusel arvuti taga ja kuulsin isegi sinna kuidas tuul ulus ja ventilatsiooniavade katteid logistas. Lõuna paiku kostis miskit raginat väljas ja kui aknast uurisin avastasin maja eest suure käsivarrejämeduse ja nelja meetri pikkuse oksa, mis oli napilt naabri autost mööda kukkunud.

Astusime plikadega õue, et olukorda lähemalt uurida aga jääkülm tuulehoog oleks peaaegu ukse käest kiskunud. Temperatuur oli langenud veidi ajaga +15-lt nulli ligi. Joped selga saanud ja uuesti välja läinud hüüatas pisem plika äkki: "Issi vaata" ja osutas üle tänava. Seal oli päris pirakas vahtra tüvejupp keset sõiduteed maha tulnud. Tuul aga räsis nii tugevasti puid, et pisemaid oksi kukkus iga natukese aja tagant, ohutuse mõttes kamandasin lapsed tuppa tagasi.

Alles järgmisel päeval vedasin majaesise oksa tahaaeda olles selle enne paariks jupiks saaginud. Selline tasuta küttepuu kulub meie välikaminas hädasti ära. Ja kui läksime pärast lastega tänaval vedelevat suurt puud uurima astus üks naaber ligi ning tegi nalja, et võid selle endale võtta kui tahad. Hei, hea mõte, siin on mul aasta kaminapuude varu. Tõin käsisae ja poole tunniga oli puu jõukohasteks juppideks saetud ning sobivad oksad aeda lohistatud.

Tüve poolitamise ajal sõitis ligi üks mees oma puuoksi täis järelkäruga ja küsis kas võtan kõik endale. Tema äri seisneski selles, et tormi poolt murtud suuremad oksad kokku korjata, ära lõhkuda ja siis küttepuudena maha müüa. Pidin teda kurvastama, et minust jäävad maha vaid lehed ja näpujämedused oksad. Esmaspäeva hommikul uudistas seda hunnikut mõningase üllatusega metsaveomasina ja harvesteriga varustatud linna poolt kohalesaadetud koristusbrigaad:)

Sunday, May 9, 2010

Emadepäev


Nii minu emale kodumaal kui meie laste emmele, kes seljataga mõnusalt voodis lesib ja raamatut loeb samal ajal kui lapsed kutsa kaasabil pannkooke küpsetavad.

Lillevalikuga otsustasime eile Madakaskari Jasmiini kasuks, sest mingil imelikul põhjusel polnud lillepoodides kõige tavalisemaid nartsisse - meie emme lemmiklilli saada. Viimases suures lilleäris olid ka nartsissid aga kassa poole jalutades lõi ninna imeline lõhn. Selle allikaks osutus eksootiline jasmiinikorv ja nii rändasidki nartsissid tagasi riiulile. Korraks küll kahtlesin, kas see lõhn ikka meeldib emmele, aga vanem laps arvas, et ta niikuinii kiidab kui meie lille viime ja lubas vastasel juhul vastutuse enda kanda võtta:)

Thursday, May 6, 2010

Neandertaallased!

Neandertaallased polegi välja surnud!!! Sellise sensatsioonilise väitega tulevad välja teadlased "Science" hiljuti avaldatud artiklis. Siiski pole põhjust metsa minnes hirmu tunda, neid pole leitud Siberi metsades ringi hulkumas:) Aga nende geenid elavad edasi tänapäeva inimestes, mis tähendab et meie esivanemad hullasid vahetevahel koobastes Neandertaallastega. Nende "jälg" meie DNA's on küll pisike 1 - 4% kuid väga oluline.

Vägagi huvitavaks faktiks on see, et Neandertaallaste geene esineb Eurooplastel ja Asiaatidel kuid mitte Aafriklastel. Seletus on iseenesest lihtne, vaid need moodsate inimeste eellased, kes Aafrikast välja tulid puutusid kokku tolleaegse tugevama inimliigiga. Seega on vaid mustad Aafriklased "puhtad" inimesed samas kui kõik teised rassid inimeste ja neandertaallaste ristsugutised. Selline avastus annab teaduslikku alust rassismi teooriale kuid paraku teistpidi:) Teisest küljest on koertestki teada, et ristsugutised on tihtipeale elujõulisemad ja tervemad kui puhtatõulised. Sellega ma ei taha väita, et ühed teistest paremad on, lihtsalt rassid on mitte ainult väljanägemiselt vaid ka sügavamalt geneetilisel tasemel erinevad - see pole muidugi mingi uudis.

Mõningaid kaasaegseid inimesi nähes ei teki küll kahtlust, et nendes on pikalt rohkem kui 4% Neandertaallaste geene säilinud, heaks kuid mitte ainsaks näiteks üks tuntud poksija, kellest ka korra varem kirjutasin:)

Wednesday, May 5, 2010

Tööpakkumine

See kuulutus vihjab ehk veidi ülepaisutatult millised on praeguses olukorras tööandja ootused - "Pead olema 18 aastane 20 aastase kogemusega" :)

Aga eile sain Canada ühelt suuremalt firmalt tööpakkumise ja ausalt öeldes on emotsioonid segased. Ühelt poolt ju väga tore, et sind tahetakse sellise firma poolt kuhu sissesaamiseks ollakse tihtipeale valmis oma vanaema maha müüma. Teiselt poolt aga polnud sellega arvestanud ja seega olid suvise Eestisõidu piletid broneeritud. Kurat, et nad ka ei võinud enne otsustada.

Muidugi ei tule töökoha vastuvõtmisel kuu aja pärast plaanitud Eesti sõit kõne alla. Sisuliselt on valik pohhuistliku
elunautimise ja majandusliku kindlustunde vahel. Kuna olen liiga realistlike maailmavaadetega inimene siis paraku kisub asi mõistusega otsustamise kasuks. Veider fakt, et pakkumise sain esimese intervjuu peale vihjab kas tööturu olukorra olulisele paranemisele (ametlik tööpuudus siiski canadalaste jaoks harjumatult kõrge 10%) või rängale vedamisele või sellele, et ma lihtsalt "meeldisin intervjueerijatele" nagu vanem laps arvas:)

Selline töökuulutus pole just julgustav:) Tööpakkumise all on mõrvauudis!

Viimase võimaluse võib ilmselt kõrvale jätta, sest põhi intervjueerija oli minuealine meessoost tehnikaosakonna ülem:) Seetõttu kahtlustan, et tegu on siiski vedamisega, sest nii mõnigi tuttav on juba pikemat aega tööd otsinud. Ja sellisel juhul oleks ju lausa vastutustundetu taolist võimalust käest lasta. Homme juba pean oma vastuse sisse saatma. Aga tegelikult ju vahet pole kui teadlasi uskuda. Mõlemad võimalused juhtuvad objektiivselt, lihtsalt huvitav kumba paralleelsesse reaalsusse ma sattun:)

PARALLEELSED REAALSUSED:
Sain jälle palgakõrgendust ja võitsin jälle loteriiga.
Jälle lasti mind lahti ja mul oleks vaja jälle dollarit, et lotot mängida.