Tuesday, May 30, 2023

Kuidas ma üritasin maratoni joosta

Eks mõte on juba mõni aasta kuklas tiksunud. Sellest ajast saati kui esimese poolmaratoni jooksin vaatamata hämmastunud kaaskodanike hoiatustele teemal: "Vaata passi, seal on su sünniaasta kirjas, sellises vanuses inimesed liiguvad rulaatori või kepi najal mitte ei lippa terviserajal noorte näkkidega võidu"! Seekord olin targem ja otsustasin salaja jooksma minna, et keegi jõuaks hullari masinat välja kutsuda. Maraton pole mul kinnisidee või asi nimekirjast, millega enne surma peaks hakkama saama. Niinimetatud "Bucketlistist" kuulsin esimest korda see aasta kui üks überrikas kosmoseturist peale orbiidil käimist mainis: jälle üks asi nimekirjast maha tõmmatud.

Igavalt proosaline miks just nüüd maraton. Kuna eelmine nädal töötasin terve nädalavahetuse võtsin see nädal paar päeva vabaks. Esialgu oli plaanis pühenduda aiandusele, see tähendab aias lamamistoolis õltsi luristades vedelemisele ja mõtliku pilguga möödapääsmatult ärategemist vajavate tööde piidlemisele. Reedel ilmaennustust nähes (kardetavasti viimased mõnusalt jahedad hommikud sel suvel) tekkis mõte, miks mitte maratoni proovida. Ei pea hakkama nõu andma - ma saan aru küll, et normaalsed inimesed ei võta töölt end vabaks selleks, et maratoni joosta.

Kuna sõna maraton kostab piisavalt aukartustäratavalt tegin amatöörliku vea toksisides ta google otsingusse sisse. Äkki viskaks pilgu peale, ehk oleks mõistlik enne "juhendit" lugeda. Inglise keeles on mõiste "google rabbithole" mis tähendab seda, et kui mingit teemat hakkad googeldama siis esiteks on seal liiga palju infot, teiseks viidetel järjest edasi toksides kaevud aina sügavamale ja kolmandaks on enamus infot paremal juhul asjasse mitte puutuv ja halvemal juhul pahatahtlikult eksiteele viiv.

Päris kiiresti jõudsin leheküljele, mis rääkis asjatundliku tooniga pikalt ja laialt jooksmise ohtlikkusest, eriti pikema maa puhul. Paljalt jooksmisele mõtlemisest võid saada ärevushäire või suitsiidsed mõtted. Kui siiski otsustad kergekäeliselt eluga riskida ja jooksutossud jalga tõmmata pead arvestama äärmiselt piinarikka surma võimalusega vedelikupuuduse tõttu. Aga voilaa - meil on selleks lahendus - järgnes mitmete spordijoogifirmade imevedelike nimekiri, üks "parem" ja kui teine. Hind pikalt kallim kui uhkemad prantsuse konjakid, ehkki tegu vaid vees lahustatud erinevate soolade ja suhkrute seguga. Ei saa salata, peast läbi vilksatanud ketserlikku mõtet: osta hoopis konjak - peale pudeli hinge alla keeramist pole vahet oled jooksnud maratoni või kakerdanud kompostihunnikusse oksele. Enesetundel hiljem tõenäoliselt suurt vahet pole😀

Seekord siiski võitis "parem" mina. Ainus mulle nime poolest tuntud firma - Gatorade teistest mõnevõrra odavam, aga ikka haigelt kallis. Jooksuproffide veebilehel jagasid asjatundjad õpetust kuidas ise vastav vedelik kokku segada, paraku peaks erinevaid koostisosi üle maailma apteekidest ja keemiakauplustest tellima - jäi ära. Vahepeal jõudis tütar üles ning küsis mida uurin nii pineva olemisega. Spordijooke üritan valida. Milleks sul neid vaja, vesi on kõige parem. No aga kui pikemalt joosta ja soolasid kaotada ja lihaste toit mingi glüko.... pidada otsa saama. Ähh, mis, võta paar karamellikommi või powerbari kaasa ja veepudel. Kurat, sul vist õigus, eelmine kord poolmaratoni joostes oli lihtsalt veepudel ja lühematel distantsidel ei viitsi kunagi jooki kaasa vedada. Noh eelmine kord ma ju ei googeldanud ka😛

Jõujoogid, eriti Mango täitsa maitsvad.
Kalevi batoonikesi ei teinudki lahti.

Paraku oli hirmupisik sisse süstitud nii, et ostsin siiski Walmardist kolme dollari eest kaks "jõujooki" ja kahekümpsi eest vöö kahe pisikese pudeliga. Vööga läks nihu, sest esiteks ei mahtunud mu mobla kõhutaskusse ja teiseks osutusid pudelid odavaks hiina saastaks, millele korkide keermesse sättimine veerandtunnine peenmehhaanika. Mida muud Walmardist oodata, oma viga, peaksin paremini teadma. Positiivne moment, et joogid ja vöö kokku hulka odavam kui netis pakutav sama firma spetsspordijook.

Mõtlesin logistika läbi, kuidas kogu selle vee ja jõujoogi varuga joosta. Esialgne plaan, kõik kaasa võtta, matsin kiirelt maha, seljakotiga ikka väga tüütu. Mõte veepudel raja kõrval võsasse peita ja aeg-ajalt vajadusel joomas käia tundus päris hea, põhirada nimelt 8 kildine ring pargis. Õhtul panin kumbagi spordijooki ühte vööpudelisse, kaks veepudelit ja järgijäänud jook külmikusse et hommikul hea võtta. Toitumisnõuandeid ei hakanud targu üldse vaatama. Õhtusöögiks segasin majoneesiga salati keedumunast ja tervest tuunikala konservist ning pugisin koos paari saia ning ühe leivaviiluga nahka, kõrvale suur tass koore ja suhkruga kohvi ja muidugi pisike creme brülee koogike takkapihta.

Magama keerasin varakult poole üheteist ajal ja üllatavalt kiirelt uinusingi. Ärkasin poole kuue ajal, kere eelmise päeva 11 kildisest "soendusjooksust" veidi kange. Takkajärgi tundub, et mõistlik oleks olnud eelmisel päeval hoopis puhata ja mitte joosta aga eks vigadest õpitakse. Nii varajase stardi tingis hommikune jahedam temperatuur, minule sobivaim +10C kuni +15C, momendil oligi +14C, kümneks kui plaanis lõpetada lubati kahtekümmet soojakraadi.

Kaasa oli üllatunud kuhu lähen nii vara. Uni läks ära, teen jooksuringi. Hästi vaikselt ajasin riided selga, tossud jalga ja võtsin joogipudelid külmikust. Jõin pool klaasi vett väikeste sõõmudega, kõhus ikka lihtsam kaasas kanda, samas liiga palju ka ei saa, hakkab loksuma ja mulksuma. Kellad käe peale, mobla teise vöökotiga kaasa, joogipudelite vöö kõhule ja hiilisin õue. Kolmveerand kuus oli juba päris valge, päike just tõusis. Maja ees panin peale lühikest mõtlemist kõik suured joogipudelid trepile, kui hull janu pööran rajalt tagasi ja jooksen maja juurest mööda. Kaasa võtsin vaid pisikesed 300ml vööpudelid spordjoogiga.

Tänavanurgal start, kellad käima 5:49 ja rahuliku sörgiga liikuma. Paarisaja meetriga oli selge, et veepudelite vööga pole mugav joosta. Keerasin pudelid seljale, vedi parem aga ikka tüütu, muudkui rappusid iga sammuga üles-alla. Naised, kuidas küll teie saate oma rinnapartiiga joosta, eriti kui see veidigi kopsakam juhtub olema, mitte nagu minu 300 grammised??? Esimene mõte oli tagasi pöörata ja kogu kupatus maja ette rohule visata. Pudelit jooksu pealt välja sikutades pritsisin end veel mangomaitselise lurriga märjaks ja vandusin südamest. Teise sain suurema vaevata kätte, mõlemad pudelid käes polnud üldse paha. Otsustasin joosta parki ja seal vaadata mis edasi saab.

Tempo hoidsin meelega madala, just sellise et mahuks nelja tunni sisse, maraton ikkagi, tark ei kiirusta. Tunne oli igati hea, õhk jahutas mõnusalt. Pargis neelasin esimese lonksu ja suskasin mõlemad pudelid raja ääres müürile rohu varju. Viis kilti joostud, hingamine rahulik, isegi higistama polnud veel hakanud. Hoidsin enam-vähem sama tempot. Kümne kildi juures hakkas vasaku põlve väliskõõlus veidi valu tegema. Eriti ei muretsenud, tegu sellesamaga, mis karates ja suusatamisel ikka aeg-ajalt tunda annab. Paremat puusa hakkasin ka tundma, et ta olemas, aga ei miskit hullu. Viieteist kildi peal oli hea tunne, jooksin ilma pingutamata ja hingeldamata omas "naturaalses tempos" umbes nii 5:30 kilomeeter - sellega peaks maratoni kenasti nõks alla nelja tunni lõpetama. Kere ei higistanud aga müts oli märjaks läinud.

Poolmaratoni pingutus vaid 3.2

Kahekümne kildi peal hakkas põlve väliskõõlus uuesti valu tegema. Mõtlesin, et jooksen pargis 30K täis ja keeran siis maja juurde tagasi, kus saan trepi pealt mööda lipates mõne lonksu vett haarata. Iga nelja kildi tagant olin müürist mööda joostes profülaktika mõttes sõõmu spordijooki suhu pritsinud ehkki janu ikka veel ei tundnud. Kohe oli järjekordne joogipaus. Uuesti jooksma hakates tegi kõõlus juba päris kõvasti haiget. Just oli kukkunud 21'ne kilomeeter, ehk poolmaraton joostud aga valu pani lonkama. Pidin kahetsusega tunnistama, nii pole edasi mõtet punnitada. Tõmban veel kõõluse päris ära, ei saa sihukest jama enne puhkust lubada. Lohutuseks: "One has to know when and has to have courage to quit"😒 Kuram võhma poolest oli hullult hea tunne, hingamine sügav ja rahulik, ilma kõõlusejamata võinuks lõdvalt edasi lipata.

Läksin võtsin pudelid müüri pealt ära, kummastki vähem kui pool tarbitud, kokku alla 300ml, janu või veepuudust küll ei tundnud. Küllap seepärast, et jooksin rahuliku tempoga ilma pingutamata, mistõttu polnud õieti higistanud. Distantsiga olin vaid 0.7kg(liitrit) kaotanud nagu hiljem kodus kaaludes selgus. Siit teadmiseks, et jahedama jooksuilmaga on mul vaja suht vähest vee ja joogikogust, ühest liitrist peaks maratoniks julgelt jaguma. Kodu poole jalutades hakkas kõõluse valu kiirelt järgi andma ja peagi polnud üldse tunda - mida pekki. Tuli meelde, et suusatades tihti nii oligi - laskudes nats valutas ja siis kadus ära kui veidi rohkem hoidsin. Tõstukil üles minnes jalg puhkas, joostes seda võimalust paraku pole. Koju jõudes oli nii värske tunne, mine või uuesti jooksma. Kaasa uuris mis nii kaua võttis, tunnistasin oma läbikukkunud maratoniüritust. Enne kohvi ja hommikusööki viisin koerad välja. Huvi pärast proovisin veidi sörkida, kõõlusevalu tuli kohe tagasi, ikka hea et katkestasin, las puhkab.

Kokkuvõttes muidugi kahju, et maraton jäi jooksmata aga positiivne üllatus kui kerge oli neljatunni tempoga jooksmine. Ma tean, et esimese poole põhjal ei maksa põhjapanevaid järeldusi teha, teadjad väidavad, et maraton algab alles 35km peal. Igal juhul plaanis uuesti proovida, kas suvel Eestis kui juhtub hea jahe ilm olema või siis sügisel siin. Saab valitud 1% hulka😎 ja teema millega sõpru saunas tüdimuseni kiusata😜.

Monday, May 29, 2023

Viktooriapäevast nädal hiljem

Nii lastakse meie pool rahva raha taevasse😁

Eelmine nädalavahetus oli Kanadas Victoria Day ja sellega seoses pikk kolmepäevane nädalavahetus. Talvel kui kuninganna siit ilmast lahkus jõudsin juba muretsema hakata, et kas nüüd on maikuu lisa vaba päevaga aamen, ja peab hakkama uurima millal uue kuninga päeva asume tähistama. Selgus et mitte, sest tegu hoopiski tolle üleeelmise sajandi Victoriaga. Mul ausalt öeldes savi, peaasi, et tasustatud vaba päev antakse - sama nagu nõuka ajal kui mai või oktoobripühade puhul ei pidanud kooli minema. Paraadilt sai vanemate tõendiga või vanemates klassides ka ilma selleta poppi tehtud.

Kõikse vingemad paugud video lõpus

Mul aga kujunes pikk nädalavahetus seekord õige iseäralikuks. Polnudki ühtki vaba päeva, sest pakuti võimalust topelt ja Victoria päeval lausa kolmekordset tasu või aega teenida. Sihukest võimalust ei saanud kasutamata jätta kui nädalavahetuse eest läheb kaks nädalat tööpäevi kirja. Telgitama või linnalähedale matkama pole ka mõtet minna, kõik lähemad kohad linnarahvast umbes. Kokkuvõttes igati asjalik ajakulutus, seoses pealinna asjakorralduse vajakajäämistega suurt miskit teha polnudki, saime hoopis kolmekordse tasu eest ilutulestikku vaadata💥💥💥😁

Sunday, May 28, 2023

COD Major League V

Finalistid jalutavad sisse

Täna viis tütar mind vaatama Torontos toimuvat Call of Duty League Major V turniiri finaalmatshe. AMD on üheks sponsoriks, millega seoses minu järeltulija üritusega seotud. Tutvuse poolest sain eripääsme, mis võimaldas ligipääsu pea igale poole. Turniir toimus neljapäevast pühapäevani, osavõtjad maailma parimad COD mängurid, peaauhind pool miljonit dollarit. COD'i sai ise mängitud aastaid tagasi ja nii suur fänn ma pole, et kõik päevad kohal käia, finaalidest piisas täiesti.

Kaalul on rohkem kui elu😜

Toronto meeskond sai poolfinaalis napi kaotuse New Yorgi tiimilt, kes finaalis Atlantaga kokku läks. Show ise on vägav, seatud üles nagu profipoksi või maadluse matsh. Teadustajad, mürtsuv muusika, laseri ja prozhektorishow, meeskondade sissemarssimine, ... Maailma tipptasemel mängijate hiire ja klaviatuurikäsitlemisoskused rääkimata kaardi tundmisest ja meeskonnatööst täiesti müstilised. Mäng ja liikumine nii kiired, et raske jälgida isegi minusugusel harrastushuvilisel. Kui ei teaks, et pole võimalik, kahtlustaks tüüpe häkkimises.

AMD väljapaneku juures istusin ka ise veidi arvuti taga ja katsusin teiste huvilistega jõudu, nojah COD oskused roostes ja selle reaktsiooniukiirusele rõhutava mängu juures mul teismeliste vastu lootusi pole - K/D kippus 0.3 kanti tulema. VR demo polnud eriti huvitav, niisama virtuaalmaailmas ringi hulkumine ja asjade otsimine, ei mingit laskmist ega isegi vastu nina uhamist. Hologrammi esituse juures sain virtuaalpildile nii Toronto meeskonna esinumbri kui ka üldvõitja karikaga.

Tänu eripääsmele oli toitlustamine AMD poolt eraldi ruumis, pakuti igasugu näkse, koogikesi ja ka tugevamat kraami nagu hamburgerid ja grillitud liha. Kreeka salat oli üllatavalt hea aga minu lemmikuks kujunes marjadega cheesecake musta kohviga. AMD alas oli jääkastidest Monsteri energiajook tasuta saadaval, peale kahe nahka joomist tundsin tõesti tiivanukikesi abaluudel sügelevat. Kokkuvõttes igati äge üritus, mängijate osavust vaadates pole miskit imestada, et E-Sporti tahetakse olümpiakavva võtta.

Tütar AMD väljapaneku juures

Saturday, May 27, 2023

Bode Õppetund

Suusaajakirjas "Powder" ilmus artikkel mõnevõrra ebatraditsioonilisel teemal, nimelt lastekasvatamisest. Põhjuseks asjaolu, et USA mäesuusakuulsus Bode Miller "karistas" oma poega "füüsiliselt". Poisi patustamine seisnes jalgpallimatshil mitte pingutamises ja mitte jooksmises. Artiklis kahjuks puudus tagapõhja selgitus, oli tegu viitsimise, jonnimise, ränga kaotusseisu või millegi muuga. Kokkuvõttes nägi isa seda esiteks allaandmisena ja teiseks meeskonna alt vedamisena.

Igatahes poiss pandi ülesmäge jooksma, papa autoga taga cruisimas. Huvitav nüanss, et sellise karistuse oli poiss ise välja pakkunud, ei teagi kas omast peast või isa valikute hulgast. Kommenteerijad jagunesid kahte gruppi: ühed kiitsid kasvatusmeetodi heaks teised leidsid, et igasugune füüsiline karistus on taunitav. Minu arust muidu igati adekvaatne, ainult papa oleks võinud poisiga koos joosta kui tal just suusatamisest lõhutud liikmed takistuseks polnud. Mis teie arvate, oli hea lahendus või mitte, mida oma laste puhul kasutaks?

Friday, May 26, 2023

Mis meil viga on? - 1, Põhiprobleem


Põhiprobleemiks on tehnoloogia arengu kiirus, mis ületab oluliselt inimaju arengu ja muutununud keskkonnaga kohanemisvõime kiirust. Inimkonna praegust olukorda iseloomustab videoklipp shimpasist, kes sai automaadi kätte.

Mis meil (inimühiskonnal) viga on, et käitume nagu jäätise maha pillanud nelja-aastased, mitte nagu tasakaalukad ratsionaalsed täiskasvanud? Miks materiaalse külluse ajastul kipub inimkonnal mõistlikkust järjest vähemaks jääma?

Enam-vähem tänapäevase väljanägemisega inimesed on eksisteerinud umbkaudu 250000 aastat ehk 10000 põlvkonda. Valdav enamus sellest ajast elasime nagu iga teine segatoiduline suurem imetaja avaldamata keskkonnale mingit mõju. Arvukust piirasid samad looduslikud tegurid nagu teiste liikide puhul.

Evolutsiooni käigus on eelis neil, kes suudavad kõige paremini keskkonnaga kohastuda. Inimene läks teadliku keskkonna endale sobivaks muutmisega sammu edasi, juhtus see aga alles 10000 aasta eest põlluharimise esimeste katsetustega. Toidukraami ise kasvatamine võimaldas arvukuse olulist suurenemist, mis omakorda hakkas positiivse tagasiside käigus tehnoloogia arengut kiirendama. Kuidas iganes mõõta, aga tehnoloogia on arenenud ja jätkab arengut eksponentsiaalses tempos. Inimesel bioloogilise liigina geneetiline evolutsioon tohutult aeglasem, pole mingit lootust muutustega sammu pidada.

Uus tehnoloogia tundub eelmistele põlvkondadaele tihtipeale võlukunstina. Antiikaja põlluharimine, karjakasvatus, ehituskunst tunduksid üleloomulike võimetena kiviaja kütt-korilasele. Tänapäeva võime otsesides suhelda teispool maakera olevate kodanikega, lennata Kuu peale, sukelduda ookeani põhja, ehitada tohutute mõõtmetega konstruktsioone, näha nii miljardite valgusaastate kaugusele kui üksikuid aatomeid oleks üheksateistkümnenda sajandi inimesele ettekujuteldamatuks müstikaks. See aga tähendab, et meil pole aimugi paljudest võimetest, mida tehnoloogia 50 aasta pärast võib pakkuda, kui ikka tsivilisatsioon seni püsib.

Tehnoloogia ja teaduse arenemise kiirusel on nii head kui halvad küljed, sest ühest küljest muudab see elu oluliselt lihtsamaks ja nauditavamaks teisest küljest palju ohtlikumaks. Meditsiin ja biotehnoloogia võimaldavad elada kauem ja kvaliteetsemalt kuid samas saab neid teadmisi edukalt kasutada eluslooduse kaasaarvatud inimese hävitamiseks. Võimalikud head kaalub üles võimalik halb, sest ühe vale otsusega võime olla võimelised tsivilisatsiooni hävitama. Praegu veel ei hakka hammas kogu inimkonna või veel vähem kogu eluslooduse peale.

Thursday, May 25, 2023

Oot - a - miks?


Tim Urbanit tutvustas mulle kõigepealt Lexi podcast, mis jättis sügava mulje. Nüüd laenutasin raamatukogust tema viimase raamatu "What's Our Problem? - Eneseabi Ühiskondadele"  audioversiooni. Veebilehelt saab raamatut tellida eri platvormidele nii audio kui E-raamatuna. Olen momendil kuulanud kaks tundi (kaksteist veel järgi) ja mulje nii võimas ning ajakohane, et esimeseks mõtteks oli kontrollida, ehk juba eesti keelde tõlgitud. Pole veel jõutud, pole ka imestada, sest välja antud 21 II 2023. Raamatut kuulates tuli nii palju tuttavat ette - probleemid, arusaamised ja mõtted, mida olen ise mõlgutanud või sõprade-tuttavate, kaasa, tütardega arutanud. Paljud vaatenurgad nii sarnased justkui minu peast võetud, ainult kenasti selgelt väljendatud ja süstematiseeritud. 

Kes vähegi tunneb huvi inimeste ja inimkonna ette kerkinud probleemide, ajaloo ja tuleviku vastu soovitan soojalt seda raamatut. Neile, kes mingil põhjusel ei saa (keeleoskus, hind, kättesaadavus, ...) aga huvi tunneb, pakun võimalust minu poolt jupikaupa avaldatava huvitavamate momentide lühitõlke näol. Eriti põnev oleks arutleda tema tõstatatud teemade üle. Kui ka kellelegi huvi ei paku, kirjutan kokkuvõtte endale, lihtsalt nii haarav.

Tim'il on ka igavesti põnev blog waitbutwhy, kus ta postitab harva aga see-eest sisukalt. Raamatu kujunemisloost tasuks ehk lugeda läbi "Minu viimase 6 aasta lühiajalugu", sealt saab ka audioraamatu juurde kuuluvaid illustratsioone vaadata.

Tim Urban otsustas 2016 aastal oma blogis kirjutada Ameerika ühiskonnas teravalt ja ootamatult üleskerkinud probleemidest üritades mõista põhjusi - MIKS? Algul arvas, et postitusele kulub paar nädalat, paraku kasvas see üle setsmepoolesaja leheküljeliseks raamatuks, mille kirjutamine võttis kuus aastat. Vastust otsis ta lihtsale küsimusele: "Mis meil viga on???"

Selle asemel et fokuseerida traditsioonilisele poliitilisele vaatevinklile vasak ja parempoolsest maailmavaatest kasutab ta vertikaalset: miks me (indiviidid ja grupid) mõtleme nii nagu me mõtleme. Raamat "Whats wrong with us" ongi vastuseks esitatud küsimusele.

Loodetavasti ikka hakkan nüüd järjest postitama, sundus kuklas kui juba avalikult lubatud.

Sunday, May 21, 2023

Mõõgad, Patrioodid, Pistrikud ja President

Pistrikud Ukraina värvides

Rindel jätkusid sel nädalal lahingud Bahmutis ja selle ümbruses, kus ukrainlased linnas viimaseid maju proovivad hoida (võimalik et juba lahkunud). Samal ajal likvideerivad nad nii põhja kui lõuna pool asuvaid tiibasid, mille abil vene pool üritas linna ümber haarata. Kui nii edasi läheb võib tekkida irooniliselt absurdne olukord, kus venelased Bahmuti lõplikult vallutades võetakse seal kotti. Isegi vene sõjavägi ei saa nii loll olla ... või saab🤔

Olulisemad sõjasündmused toimusid õige kaugel rindest. Esimeseks Kiievi ründamisel kasutatud ülihelikiirusel lendavate Kizhallide (Mõõkade) allalaskmine. Seni olid hüpersoonilised raketid ukrainlaste väitel ainsateks relvadeks, mille vastu neil rohtu polnud. Mõne nädala eest seati üles ameeriklaste Patriot õhutõrje patareid, mida venelased lollist peast katsetama kiirustasid. Kui üks Kinzhall alla lasti, peeti seda kas juhuslikuks vedamiseks või tehniliseks veaks. Järgmisel rünnakul kõigi kuue allalaskmine on aga karm fakt, mis muudab kõigi osapoolte positsiooni.

Kinzhall on nimelt Iskenderi kõrval põhiliseks taktikalise tuumarelva kandeplatvormiks. Ukraina suutis sisuliselt ühe õnnestunud õhutõrje operatsiooniga hävitada vene taktikalise tuumalöögi tõsiseltvõetavuse. Kui juba ukrainlased suudavad rakette alla lasta pole Kinzhallidel mingit võimalust NATO professionaalse õhutõrje vastu. Võib muidugi väita, et tänu võimsusele ei pruugi tuumalöök olla täppislöök, paraku oluliste sihtmärkide puhul on täpsus vajalik.

Kogu lugu varjutab paras infomüra: vene pool väidab kõigi tabamuste õnnestumist samas kui tõestust on leidnud allalastud raketi tükkidest tingitud ühe Patriot laskeseadeldise kerged vigastused. Kaudset kinnitust Ukraina versioonile lisab info kolme Kinzhalli peakonstruktori arreteerimisest mitte kangelase kuldtähega autasustamisest, mida võinuks sihtmärkide hävitamise puhul oodata. Pealegi oleks olnud edu korral loogiline rünnaku kordus, järgmistel lainetel Kizhalli ei kasutatud. Paras müsteerium kuidas võimalik Patrioti aastakümnete vanuse tehnoloogiaga ülihelikiirusel liikuva raketi mahavõtmine. Kindlasti mingid nüansid mida avalikkusega ei jagata, hea kui peale sõdagi teada saame.

Teine üllatav sündmus on loetud minutite jooksul kahe kopteri ja kahe lennuki allalaskmine vene territooriumi kohal. Video põhjal otsustades oli tegu kas maa peal baseeruva keskmaaõhutõrje raketi või lennukilt lastuga. Venelaste endi poolt allalaskmise versiooni tõesuse seab kahtluse alla jällekord - pole ju võimalik niiiii... ebakompetentne olla ... või on🤔 Kaldun siiski arvama, et tegu Patrioti katsetamisega mitte Ukraina lennukitelt USA õhk-õhk rakettide kasutamisega.

Kolmas otsus, mis lahinguväljal enne aasta lõppu ei hakka mõju avaldama, on F-16 Falconite (Pistrike) andmine Ukraina õhujõududele. Lühiajaliselt tegu pigem moraalse stiimuliga: antakse kõrgtehnoloogiat, Ukraina toetus saab olema pikaajaline, lääne panused Ukraina võidule liiga suured, et hiljem alt ära hüpata. Hävitajate puhul kujuneb ilmselt suurimaks probleemiks tehniline hooldus ja logistika. Mehhaanikute väljakoolitamine võib pilootide omast rohkemgi aega võtta. Lihtsaks lahenduseks oleks hooldus ja remont mõnes NATO riigis, mis nihkuks juba õige lähedale otsesele sõjalisele sekkumisele. Kokkuvõttes on muidugi F-16 pea igas mõttes parimaks lahenduseks võimalike lääne hävitajate hulgast.

Neljandaks Hiroshima G7 Ukrainat puudutav deklaratsioon kus ühemõtteliselt rõhutatakse, et rahuläbirääkimistest ei saa enne juttu olla kui vene sõjaväelased on lahkunud kogu rahvusvaheliselt tunnustatud Ukraina territooriumilt. Krimmi saatus on seega lõplikult otsustatud. Lisaks Ukraina ülesehitust ja julgeolekut ning vene tuumaähvardusi puudutavad punktid. Reparatsioonid ja sõjakurjategijate vastutusele võtmise detailid otsustatakse rahuläbirääkimistel või vene kapitulatsiooniakti lisades.

Suur vastupealetung pole ikka veel alanud. Üllatamise mõttes oleks sobivaim moment just nüüd kui Zelenski Jaapanis G7 kohtumisel, kahjuks pole ilmselt Ukraina veel valmis. Hiroshimast tuleb tõenäoliselt pühapäeval veel uudiseid, aga minu arust on märgilisem edukas Araabia visiit ja võimalik India toetus Ukraina rahuplaanile. Venemaa kaotas sel nädalal enamuse veel säilinud rahvusvahelise mõju riismetest.

Lõpuks ei saa mainimata jätta "The Atlanticu" artiklit: "It's not enough for Ukraine to win. Russia has to lose". Muidu kordub sama mis peale esimest maailmasõda kui kaotanud ja kibestunud Saksamaa üritas paarikümne aasta pärast revanshi võtta, sest nende imperialistlikku ideoloogiat ei hävitatud. Peale teist maailmasõda okupeeriti Saksamaa mõneks ajaks ja tehti põhjalik ajuloputus, et nad saaksid normaalsete riikide hulka tagasi pöörduda. Kahjuks ei näe sellist võimalust ka kõige optimistlikuma stsenaariumi korral. Seega tuleb nii NATO'l, Ukrainal kui Eestil peale sõja võitu kohe hakata panustama kaitsevõimekusele mitte jääda loorberidele puhkama. Venemaa võimalik lagunemine võib anda veidi hingamisruumi.

Sõja lõpu kuulutajaks saab olema praeguse Kremli bossi tembeldamine ameerika spiooniks ja kiire hukkamine. See oleks lihtsaim vastus vene rahva küsimusele, miks maailma teine armee endiselt vasallriigilt ja kahekümne teiselt armeelt armetult peksa sai. Korrektsuse huvides tuleb küll mainida, et Ukraina on viimase aasta jooksul tõusnud seitse kohta ehk 2022 aasta 22'lt kohalt tänaseks 15'le. Iseasi kui palju selline hindamine tegelikkuses väärt, venemaa seal endiselt teisel kohal napilt USA järgi, põhiliselt muidugi oma strateegilise tuumapotensiaali tõttu.

Lõpetuseks video kus aastal 2018 küsiti Zelenskilt: kus ta näeb ennast 5 aasta pärast ... mitte keegi ei oleks osanud tegelikkust ette kujutada. Mul on küll tunne, et saab mis saab aga Ukraina rahvas võlgneb talle tohutult tänu. Kes ja kas keegi teine oleks suutnud Ukrainat sellisel tasemel sõjas juhtida, mitte ei kujuta ette. Ajalugu siiski teevad ka ootamatult esilekerkivad eredad isiksused.

Monday, May 15, 2023

Tehniline Ülevaatus

Aasta oli siis 2015, garaazhi katusel, maja juba lõpetatud, Kiki aitamas.

Nagu ühele õigele eesti mehele kohane ei käi ka mina vabatahtlikult arsti juures seni kui meelemärkusel püsin. Minestanud olen üks kord elus kui proovisin kas põnevikus kirjeldatud kunstlikult esile kutsutud minestamise protseduur funksib. Funksis küll, pilt tuli alles põrandal uuesti ette. Õnneks pääsesin suuremate vigastusteta, lõin vaid vasaku küünarnuki ära. Seekord tegi kaasa sellise tembu, et pani mu tehnilise ülevaatuse aja ilma minuga konsulteerimata kinni.

Väidetavalt olla ma arvuti taga mängides nõusoleku andnud. Võib isegi tõsi olla, sest kuulipildujaga teismelistest kärmeid vastaseid nottides ei saa lubada tähelepanu hajumist. Kiireimaks meetodiks kõrva ääres pinisevast segavast kärbsest lahti saada on vastata: "jaa-jaa, ok, ...". Kaasa muidugi teab seda ning kasutab aeg-ajalt häbitult ära. Nagu tookord kui ma olla lubanud uue katuse panna. Vanal polnud häda midagi, suurema vihmaga tilkus vett köögi lauale ja supipotti kui see keset lauda juhtus asetsema. 

Õige mul häda, supp vähe vedelam, naine kipubki sihukest tegema, kus lusikas sõna otseses mõttes püsti seisab ja mida wikipeedias ühepajatoiduks nimetatakse. Viimases hädas võinuks ju supianuma norguvajunud potitaimega asendada, mis niikuinii kastmist vajab. Aga ei, minu geniaalsed ideed ei maksa midagi, ikka pidin raskema vastupanu teed minema ja kulutama kolm nädalat arvuti taga istumise asemel katusel plaate tagudes. Ainus hea asi, et kõrgusekartusele osutades võisin katusele sixpacki õltse kaasa võtta. Enne alla ei tulnud kui õlts, päevanorm naelu või sindleid otsa sai, tavaliselt küll õlts.

2023 - kaugelt vaadates ei hakka
silmnähtavaid muutusi silma.
 

Aitab küll, asume asja juurde, käin nagu kass ümber palava pudru justkui oleks miskit varjata. Hommikujooksu tütrega jõudsin kenasti enne arsti poole jalutamist ära teha. Kohale sain lausa minut liiga vara, uks oli lahti aga arsti ei kuskil. Viie mintsi pärast tuhises ta kohale ja kutsus kohe kabinetti. Pikkus ja kaal mõõdeti üle, kui esimesega ettearvatavalt muutusi polnud siis kaalu kohta ütles arst, et olen üle 10 naela (5kg) alla võtnud. Mis mõttes, viimased aastad samas kaalus püsinud imestasin. Eelmine kord iga-aastasel ülevaatusel olid igatahes tükk maad raskem. Millal eelmine kord? 2015 ... Nojah, siis polnud veel jooksma hakanud.

Vererõhk oli "nagu noorel mehel", mis ta sellega veel mõtles, ma ju olen noor mees😁 Numbrid ütles aga aju ei registreerinud, kui korras siis milleks mälukeskust koormata. Küsimustele allergiate või muude tervisehädade kohta vastasin eitavalt. Vaatas mu vaktsineerimised üle ja küsis kas tahan vöötohatise vastast ja järjekordset koroona boosterit. Tolle esimese lasin teha, maksis pea kaks sotti aga paar tuttavat on õige vastikult täiskasvanuna tuulerõugeid üle põdenud. Koroonat esialgu ei võtnud ehkki tasuta. Viiest süstist peaks mõneks ajaks piisama, eks sügisepoole vaatan. Arst: Sinuga saab viie minutiga hakkama, tavaliselt kulub ülevaatusele pea tund. Surus vereanalüüsi saatekirja pihku kuna see käib ülevaatuse juurde.

Püsti tõustes otsustasin küsida kaela peal oleva väikese munaja moodustise kohta. Kunagist ummistunud rasunääret sai vist liiga agaralt tühjaks pigistada, nüüd on hakanud silma paistma. Arst viskas pilgu peale ja arvas, et ilmselt tegu lipomaga. Polevat ohtlik aga kui soovin eemaldada oleks vaja kirurgilist sekkumist. Pidavat ligi tonn maksma minema kuna tegu "kosmeetilise" protseduuriga. Oleks kasvaja saaks tasuta, no ma parem maksan omast taskust. Igaks juhuks kobas lümfisõlmi ja lasi proovi võtta, paraku ei andnud see mingit selget tulemust. Millalgi sügisel peaks oma kaelapunniga kirurgi juurde aja saama. Kiiret pole kuna ei sega ega tekita vaevusi, samas midagi ta mulle juurde ka ei anna😜

Vereproovi pole veel jõudnud andmas käia, teab kas viitsingi, samas oleks lihtsalt info mõttes huvitav teada näitajaid. Kas või seda, on mul mingeid soodumusi kestvusaladega nagu jooksuga tegelemiseks või tõepoolest tegu vaid pealehakkamisega. Kas ka Harju keskmise organismiga võib vanur heas vormis püsida kui vaid viitsib ennast liigutada.

Sunday, May 14, 2023

Emadepäeva eri, boulderdamine, steak

Õige tegus emadepäev. Kaasale tõin eile lilled valmis, hommikul ootasid köögi laual. Videolingi vaheldusel kutsusime ka Eestis asuvad vanemad hommikusöögile külalisteks. Vanem tütar küpsetas pannkooke, mina tegin moosi asemel puuviljasalati värsketest maasikatest, mustikatest ja mangost. 
Ausalt öeldes palju parem kui moos, sest suhkrut ei pea üldse lisama, vahukoor tõstab maitset - kokkuvõttes teeb selline hommikusöök restole pikalt silmad ette. 

Palju ei julgenud pugida, sest sel ajal kui kaasa nooremaga shoppama suundus läksime vanemaga boulderdama. Ma natuke ajasin vastu kuna koroona ajast pole seinal käinud. Ei aidanud ka väide, et ronisussid väikeseks jäänud - pidavadki number väiksemad olema. Samas tekkis huvi, kas üldse veel miskit suudan, kätele pole jupp aega trenni teinud.

Ei ole fotomontaazh, vastavalt
relatiivsusteooriale sõltub
fenomen vaatajast😜


Ei teagi kas rõõmustada või kurvastada aga piletimüüja neiu tegi mulle penskari allahindluse. Sussid olid ikka hullult kitsad aga ega need maratonijooksuks ole mõeldud nagu tütar teatas, vahepeal võid maha võtta ja jalgu puhata. Sissejuhatuseks ronisin ühe V0, veendumaks et ikka seinal püsin ja nukkidest kinni jaksan hoida. V1'sid sai õige mitu proovitud. Sutsu raskemad aga kõik esimese korraga ronitud.

Just siis kui tahtsin V2 proovida tuli kari lapsi juhendajaga seina juurde. Mis ikka võtsin vahepeal jalatsid ära ja ootasin kuni lapsed järgmist seina avastama läksid. Esimesel katsel hooga peale minnes ronisin end mõtlematult lolli asendisse, kust ei osanud edasi saada. Teisel lasin tütrel filmida, sain peaaegu üles välja aga viimast nukki stabiilselt ei puutunud, ehkki pildilt võib petlik mulje jääda nagu oleks hakkama saanud. Tütart vaadates tundus muidugi hullult lihtne.

Sellisesse asendisse
ronides potsatad peagi😏

Proovisin veel paari aga probleemiks hakkas muutuma käte väsimus. Täitsa uskumatu, ei jaksa enam eriti kätega rippuda, pean hakkama uuesti lõuatõmbamist harrastama. Ronisin veel mõned V1'd ja lõpuks üritasin üht märgistamata kollast mis seekord ei alistunud. Põhiprobleemiks mul muidugi totaalselt ununenud tehnika ja raja vaatamise kanapimedus. Võtsin ka hulga rahulikumalt, ei tahtnud saada sihukesi käevarre kõõluste venitusi ja lihaste rebendeid nagu esimesel korral. 

Tütre jätsin seinale, ise vahetasin jalatsid jooksutossude vastu ja sörkisin koju. Otsetee oleks 4.5 kilti, tegin väikese kaare, et 6K täis saada. Kodus instagrammi avades hüppas nagu nöökimiseks ette blogituttava (tervitused Rents) boulderdamine - ei saa mina aru kuidas teistel see nii kergelt ja graatsiliselt käib. Lohutan end asjaoluga, et enamus minu vanuses kodanikke seina poole ei julge vaadatagi, alla hüppamisest rääkimata. On mis on, aga kuna aeg liigub halastamatu kiirusega, kavatsen võtta viimast ja igasugu hulle noorte inimeste harrastusi teha kuni vähegi jaksan.

Õhtusöögiks tegi vanem plika loomaliha steaki. Meie peres pole see kunagi kombeks olnud, tüüpiliste eestlastena oleme ikka sealiha puginud. Tütrel tuli eelmine nädal kange isu, no tee kui tahad. Temaga on sihuke värk, et teebki. Nagu tänapäeval kombeks, omades minimaalset kokandusealast kogemust (pannkoogi küpsetamise või muna praadimise näol) tegi youtube lahti ja vaatas paar videot ning teatas siis, et steaki küpsetamine on naljaasi. Läks poodi, ostis lihatükid (kallid kuram) ja hakkas peale. Mul erilist lootust õhtusööki saada polnud, salamisi närisin paar leivakääru Kalle kaaviariga õlle kõrvale aias tööd tehes.

Kuue paiku kutsus laps meid sisse, õhtusöök valmis. Mis ma oskan kosta, loomaliha steigid olid tõepoolest maitsvad ehkki sutsu liiga soolased. Liha pehme ja seest veel punane - medium rare nagu ma teada sain kui uurisin miks loom taldrikul veel tõmbleb. Ahjukartulid olid super ja tomatikurgi salat neutraliseeris edukalt liha soolasuse. Tütar väitis, et oli täpselt retsepti järgi teinud, järgmine kord lubas vähem soola panna, alati saab ju lisada kui vähe. Magustoiduks emmele ja lastele mango jäätis, mulle Lähisida tüüpi kardemoni ja safraniga maitsestatud mandlijäätis. Tuleb tunnistada, mango vastab paremini mu maitsele.

P.S. Parima ülevaate steigi küpsetamisest annab Ene postitus.

Sunday, May 7, 2023

Blogistamisest ja kõhutõvest

Üldhariduslik kaka kaart😣
Lugesin just kaasa postitust avalikus blogis, mis kole harvaks jäänud (kinnises blogis ta seevastu õige aktiivne). Ja mitte ainult tema vaid ka mitmete teiste postitusi kipub järjest vähemaks jääma. Ega ma ise pole patust puhas, võrreldes eelmiste aastatega jääb postitusi alla saja aastas kui sama tempoga jätkata, ainult 2013 oli nii niru kirjutamisaasta. Kasutan endiselt Feedlyt, vanasti tuli päevas pea kümme postitust, mida lugeda, nüüd hea kui paar-kolm. Töö juures hakkab igav, õnneks aitab auku katta podcastide kuulamine. Positiivne selles plaanis, et silmad saavad puhkust. Kõrvad mul seoses puuduva muusika või raadiohuviga täiesti värsked ka praeguses vanuses, peaks julgelt mõnikümmend aastat veel vastu panema. Tegelt ei saa ka silmade üle kurta, prillid küll kunagi muretsetud aga kasutan neid üliharva.

Tänases Aktuaalses Kaameras rääkis Saaremaa kõhutõve puhangust. Kummaline kokkusattumine, aga mind tabas eile öösel elu kõige hullem toidumürgitus. Nii ma seda vähemalt nimetan, sest kuidas muud moodi ootamatut plahvatuslikku kõhulahtisust ja oksendamist defineerida. Magama minnes muud kummalist polnud, lihtsalt uni ei tahtnud tulla. Vedelesin pea kaks tundi poolunes, mingi moment hakkas kõhus veidi mulisema ja korisema. Kuna und polnud tatsasin vetsu. Esialgu polnud miskit, aga kui surve reaktoril põhja alt ära viskas toimus plahvatuslik reaktsioon. Tundsin end nagu Muski starship stardis oodates millal realtiivjõud võidab gravitatsiooni ja lendan läbi peldiku lae, pööningu ning katuse orbiidile. Õnneks sai esimene kütuseports enne otsa ja isegi stardiplatvorm pidas vastu. Lehk samas oli nii lämmatav, et ukse taha uudistama tulnud kutsik hakkas peale nuuskimist köhima.

Kohe ei julgenud lahkuda. Õieti tegin, nagu olin kartnud polnud kütus mitte otsa saanud, ainult alumised paagid tühjenenud. Paar raksu tuli ülemistest lisaports, mis otsekohe düüside kaudu endise aktiivsusega väljus. Lõpuks tundus, nüüd olen küll tühi, harisin enda ära ja koperdasin nõrkade jalgadega voodisse. Padjad sättisin veidi püstisemasse asendisse, poolistukil kuidagi parem tunne. Und ei tulnud ikka, kõhus mulises endiselt. Ma ei tea kuidas teil on aga minul annab lähenevast oksehoost märku süljenäärmete aktiviseerumine. Kargasin püsti ja tormasin vetsu, parasjagu jõudsin potti kallistama. Reaktori katus lendas suuremagi jõuga kui põhi enne, kaasa aitasid võimsad maokrambid. Kaasnevad kraaksatused kostsid ilmselt üle terve kvartali, hea et koerad ulguma ei hakanud. Kaks tundi kestis purske aktiivne faas, samas olin nii ära hirmutatud, et ei julgenud magama jääda. Täielik kahepoolne klistiir.

Varahommikul kuueks pidin erakordselt tööle minema. Paar tundi tukkusin enne kui mobla piiksus. Olemine oli nõrk, kuid süda polnud enam paha. Kui peaks tööd tegema oleksin helistanud, et olen haige. Paraku tundus kahekordne tasu liiga ahvatlev, parem juba saan põõnamise eest makstud, kohalesõitmine nii varakult pole ka paha. Tusaseks ajas kõhutõve ajastus seetõttu, et olime plaaninud pühapäeval perega pulmaaastapäeva tähistamise restos. Mul ajas ainuüksi toidu peale mõtlemine sees keerama. Tööl tegin endale tassi kanget teed, magasin tunnikese, siis nokitsesin veidi. Kohv muutis enesetunde elamisväärseks, näksida julgesin alles keskpäeval ühe pisikese piruka. Kõht loksutas seda kahtlevalt edasi-tagasi aga tagasi ei lükanud. Arutasin kaasaga ja leidsime, et lükkame restokäigu edasi. Jõle piinlik kui peenes kohas kargan mingit hõrgutist mekkides püsti ja pelleri poole tormates hakkan nagu Islandi geiser mõlemast otsast purskama. Tellisime hoopis sushit koju, siis saan koduses tuttavas ja kontrollitud keskkonnas ettevaatlikult näksimisega katsetada.

Eriliselt isuäratava välimusega maitsvatele sushirullidele ei suutnud vastu panna. Isu tuli tagasi, julgesin isegi pudeli õltsi konsumeerida. Nüüdseks viis tundi möödas ja olemine täiesti vonks. Üritasin järgi mõelda, mis võis põhjustada sihukese akuutse aga samas kiirelt mööduva seedeprobleemi. Teised olid eelmisel päeval samu toitusid söönud, kellegil mingit probleemi ei esinenud. Ainus kahtlusalune toiduaine oli töö juures pakutud õun. Haiguslik seedehäire ei tohiks ju nii kiirelt mööduda. Tuleb välja, et inimesel on õige palju vett seedetraktis, hommikul kaalusin 3 kg vähem kui võinuks eeldada. Veepuudus pidada sihukese tõve puhul kõige suuremaks probleemiks olema, kaks liitrit/kilo jõudsin õhtuks tagasi juua ja süüa.

Sõjauudistest kuulasin eile Arestovitshi analüüsi kuidas võiks Ukraina vasturünnak minna. Tema jutt kattus pea üks-ühele minu pakkumisega. Nojah, kaardile vaadates pole ju tegelt palju võimalusi, vaid detailidega saab manipuleerida. Ainsateks suurteks üllatusteks oleks äärmiselt ohtlik Dnepri forsseerimine, milleks mu arust puudub Ukrainal võimekus või Svatove/Kreminna piirkonnas riskantne kaarmanöövriga vene tagalasse murdmine. Bahmuti, Avdiivka või Vuhledari ümberhaaramise võimalusest räägivad isegi venelased, seega poleks tegu üllatusega, ehkki õnnestumise korral tõsise kuid mitte otsustava löögiga Kremlile.

Wednesday, May 3, 2023

Muutustest

... kaasa mu kingitud lilledega😁
Mina praegu ja ...

Meenutus endistest aegadest
Meil siin natuke aega tagasi möödus järjekordne ametliku kooselu aastapäev. Numbrit ei hakka nimetamagi, endale tundub, et pole nii vanagi😁Kui nüüd peeglisse vaadata tuleb vist tunnistada mõningasi muutusi välimuses võrreldes aastate taguse kohtumisega😜

Aprillikuu jooksukokkuvõtte avaldaks kah ära ehkki rekordilisest 10K distantsist kilkasin juba järgmisel päeval. Aprillis jooksin 156km keskmise tempoga 4:44 kilomeetri peale. Kiireim kilomeeter 4:11, viiekas 22:46, kümps 45:52, parim keskmine kiirus 4:35/km. 21 korda jooksmas. Koertega jalutamist 30 kilti, ratast tühised 11.5km. Täna jäi silma Runners Worldi artikkel Mark Zuckerbergi hiljutisest 5K jooksust, mille ta 19:34'ga läbis. Minu aeg paistab selle kõrval täiesti viisakas arvestades, et Mark oma 38 eluaastaga alles varakeskealine.

Sõjauudistest olevat öösel keegi Kremli pihta kaks drooni lennutanud. Ainus loogiline järeldus, mis oskan sellega seoses teha, on vene põhjenduse otsimine mingiks kavandatavaks suuremaks sigaduseks. Sellise kiiruse ja suurusega droonid ei läheks kuidagi Moskva õhukaitsest läbi, neid suudaks kuulipildujaga alla lasta. Ehk siis tegu on spets propuskit omanud lennuvahenditega (videolt (eeldusel, et see võltsing pole) paistavad kaks tüüpi drooni saabumise ajal katusel ronivat). Ukrainale ei annaks taoline operatsioon absoluutselt midagi.

Monday, May 1, 2023

Ootavad ja loodavad

Üks paljudest vasturünnaku võimalikest plaanidest

Tsitaat "The Atlantic" ajakirja analüüsivast artiklist "Vasturünnak".

"Mitte ainult ukrainlased vaid ka ida ja lääne eurooplased, Kesk-Aasia, valgevenelased, Venetsueela, iraanlased ja paljud teised kelle diktatuurid toetuvad venemaale ootavad Ukraina vasturünnakut. Sel kevadel, suvel on Ukrainal võimalus muuta maailma geopoliitilist olukorda terveks järgmiseks põlvkonnaks. Samuti USA'l, kelle toetusest või piisava toetuse puudumisest vasturünnaku edu sõltub"

Võtmesõnaks on siin EDUKAS, sest niisama vasturünnakust ei piisa, see peab olema piisavalt edukas, andmaks lootust ja usku nii ukrainlastele endile kui nende toetajatele. Edu definitsioon on suht lihtne: suure maa-ala suhteliselt kiire ja väheste ukrainapoolsete ohvritega vabastamine, soovitavalt vene armee mastaapse lüüasaamise ja rindelolevate väeüksuste hävitamise või vangistamisega.

Suur, kiire ja vähesed ohvrid on muutujateks edu summa juures. Kui üks muutuja ootamatult suur võib veidi teiste juures järgi anda kuid mitte liiga palju. Kiirel ja väheste ohvritega vasturünnakul pole mõtet kui edu piirdub mõnesaja ruutkilomeetri tagasivõitmisega nagu pole ka mõtet kiirel suure maa-ala vabastamisel massiivsete kaotuste hinnaga. Suure ala tagasivõitmine väheste ohvritega mis venib järgmisse aastasse ähvardab "sõjaväsimusega" nii ukrainlaste kui toetajate puhul, USA valimiste mõjule ei taha mõeldagi.

Suur tähendab minimaalselt vene rinde läbimurret ja ukraina vägede Aasovi mere äärde jõudmist. Zaporozje ja Hersoni (Luganski?) oblastite vabastamist võiks lugeda kevadsuvise vasturünnaku eesmärkide täitmiseks. Piisavalt kiire tähendaks läbimurret vähemalt juuni lõpuks, eesmärkide täitmine oleks Zaporozje ja Hersoni (Luganski?) vabastamine augusti lõpuks. Vähesed ohvrid tähendab olukorda kus Ukraina ei kaota vasturünnaku käigus liiga palju materjali ega elavjõudu, mis võiks omakorda muuta Ukraina haavatavaks vene võimaliku uue rünnaku puhul. Numbreid pole siin võimalik pakkuda, sest sõltub palju suudab lääs lisaks olemasolevale veel tehnikat ning moona saata ja suured on Ukraina elavjõu reservid. Vene sõjaväe moraalse ja materiaalse kokkukukkumise korral (millesse mul kahjuks erilist usku pole) lõpeks sõda palju vähemate ohvritega mõlemalt poolt.

Väga harva esineb olukordi, kus ühe keskmise suurusega riigi tegevusest võib sõltuda maailma geopoliitiline olukord järgmiseks mitmekümneks aastaks. USA ja lääneliitlased laiemalt peaks meelde tuletama tarkusetera: 

"Issand, anna meile meelekindlust leppida asjadega, mida me ei saa muuta, julgust muuta asju, mida me muuta saame ja tarkust nende vahel vahet teha."

Lääne abist lähemate kuude jooksul (asi mida suudavad muuta) sõltub millises maailmas elame (kui üldse elame) järgmised mõnikümmend aastat. Nii et võtku end kokku ja andku Ukrainale kõik sõjaline ja majanduslik abi mida neil vaja ja rohkem.

Kui ei toida praegu enda (momendil Ukraina) sõjaväge siis toidad varsti vaenlase (vene) sõjaväge! (tasub ka Nursipalu ja Eesti sõjalise eelarve puhul meeles hoida😉)