Aasta 2018 üheksas pildis.

Kaasa eeskujul lasin Instal määrata oma eelmise insta üheksa populaarsemat pilti. Huvitav näha mida teised minu eelmisest aastast kiiduväärilisena leiavad. Erilist üllatust polnud, kajastust leidsid nii hobid, külastatud kohad kui ka tähtsad kaaskulgejad. Muidugi mitte kõik ja võib-olla mitte kõige täpsemas järjekorras. Hobidest nii karate, suusatamine, reisimine kui logelemine said kaaskodanike kiiduavalduste osaliseks. Välja jäid ainukesena sel aastal avastatud ronimine, põhjuseks ehk vähene aktiivsus seoses teisel korral vigastada saanud küünarnuki kõõlusega. Samuti ei peetud matkamist piisavalt põnevaks, aga tõele au andes, ega ma saanud see aasta nii palju matkata kui oleks soovinud, pildistamisest rääkimata.

Lapsed said mõlemad tunnustatud, kaasa paraku millegi pärast üheksa pildi peal ei figureerinud. Enda ja tema õigustuseks peaks mainima, et esiteks ei kipu ta eriti pildile ja teiseks ei olnud ka mind jäädvustatud tema üheksa pildi peal - seega võrdsus majas ;) Torontost neli pilti, nii kohalikust Jaapani restost kui tagaaiast. Mehhikost kaks maastikufotot, Kreekast laeva pealt noorema plikaga ja Eestist Rummu karjäärist luigepere pilt, mida pean ise kõikse õnnestunumaks fotograafilise külje pealt. Aasta oli igati äge, ega muud kui vähemalt sama ootan järgmiselt. Peaasi, et ei korja mõnda soovimatut suveniiri reisudelt kaasa 😜

Kaalust ja Rahvuslikest eripäradest

Enne Eestisse puhkusele siirdumist andsin teada, et vastupidiselt tavakohasele rannahooajaks paastumisele otsustasin puhkuse ajal lõdvaks lasta ja nii palju sealolles pugida kui vats ihaldab. Oleks ju arulage enesepiitsutamine puhkuse ajal kodumaiste hõrgutiste keskel üritada kaalu jälgida, selline masohhist ma ka pole.

Kõigele krooniks sai üsna alguses minna Eestist nädalaks Kreekasse (mille reisupostitused ikka veel kusagil kõvakettal pesitsevad) ja muidugi "kõik hinnas" hotell valitud. Nagu minusugusele ahnepäitsile kohane ei hoidnud end tagasi hõrkude Vahemere roogadega maiustamisel. Tütar (ja ilmselt ka kokad) imestas kuidas ma jaksan alati mitu taldrikutäit nahka panna. Rootsi lauast sai valitud võimalikult maitsvaid liha sisaldavaid ja seega toitvaid roogasid. Magustoidud mulle eriti ei istunud, kuid kompenseerimiseks pugisin söömaaja lõpetuseks kohvi kõrvale koormate kaupa saiakesi ja pirukaid.

Valitsuse poliitika ajab vägisi jooma

Õllest ja veinist, mis pidada samuti kaloreid sisaldama, parem pikemalt ei kirjuta. Kreekas poleks ma ka liberaalsete Kanada seaduste kohaselt kogu selle nädala jooksul tohtinud rooli taha istuda, sest vere tase soontes voolavas alkolahuses osutus normist madalamaks. Eestis suutsid mu neerud ja maks (andku jumal neile jõudu ja pikka iga) kogu Lätist toodud varu läbi filtreerida. Siinkohal pean lisama tänusõnad seda rasket koormat kanda aidanud sõpradele😉Lõpuks jäi puudugi, viimasel nädalal olin sunnitud Eesti riiki aktsiisiga toetama.

Täna hommikul saabus tõehetk, mida olin juba kuu aega üritanud vaikselt edasi lükata. Esialgne plaan oli kohe puhkuselt saabudes kaalule ronida, et peale esialgset shokki pöörduda tagasi tervisliku toitumise juurde. Mitmetel põhjustel nagu kohapealne jaanituli, kevadest järgi jäänud õllevarud keldris, kaasa kokandus ja mugavalt lihtsalt unustamine lükkasid seda momenti sujuvalt edasi. Eile õhtul tegin sellise saatusliku vea, et seoses palavusega harjutasin allkorruse dojos ilma giita karate katasid. Peeglist vaatas vastu mingi tundmatu punnkõhuga kiilakas Buddha, kes vatsa vappudes üritas hüpeldes blokke ja lööke sooritada. Tuli tõdeda, et peeglid on kuradist aga samas äärmiselt hea abivahend kaalulangetamiseks kui teil vaid julgust neisse pilku heita.

Aeglaselt tugevneva ootusäreva trummipõrina (ettekujuteldava) saatel käisin vetsus, hingasin mitu korda sisse-välja, et ärevushoost võitu saada ja astusin kaalule. Digitaalne tabloo lõi helendama, numbrid hakkasid jooksma. Pidin tahtejõu kokku võtma, et silmi mitte ära pöörata. Aga kui saabus tasakaalumoment ja numbrid stabiliseerusid olin tõsiselt üllatunud. 83.9KG pole üldse halb tulemus, vaid kaks kilo enda seatud normist üle ja seda ilma igasuguse toitumise kontrollita. Tegelt paistab kaalunumber roosilisem kui tegelikkus, sest seoses minimaalse trenniga on ilmselt osa musklimassist rasvaga asendunud. Mugav oleks nüüd nentida, et kuna asi polegi nii hull võib rahulikult suve lõpuni vanaviisi edasi lasta. Siiski hakkasin end juba ise punnis kõhuga veits ebamugavalt tundma, tuleb minna tagasi tervislike eluviiside juurde piirates õhtust pugimist ja jahutoodete ning magusa piiramatut tarbimist. Õnneks suvehooajal palju puuvilju, mida võib kaalutõusu kartmata kere täis parkida.

Teine teema millest tahtsin kirjutada oli BBC veebilehel nähtud küsitlus: "Mis on sinu varjatud rahvus". Mõte oli selles, et kõigil rahvustel domineerivad teatud iseloomujooned. Tavaliselt ei viitsi ma kunagi sedasorti küsitlusi täita, sest tegu ju üldistamisega, mille alusel indiviidi määramine mingisse gruppi täiesti suvaline. Aga kuna vihma sadas ja millegi muuga ei viitsinud parasjagu tegeleda sai asi ette võetud. Üritasin nii ausalt vastata kui oskasin. Selgus, et kõige rohkem sarnanen ma Kongo elanikuga ja kõige erinevamad on jaapanlased. Ise eeldaks risti vastupidist aga ei taha hakata akadeemikutega vaidlema, võin veel lolliks jääda. Nojah, nagu öeldakse, inimest ei maksa hinnata ainult tema välimuse järgi, hingelt olen neeger mis neeger 😁

Kes soovib teada, millise rahvusega tema iseloom kõige paremini kokku sobib võib järgnevale viitele klikkida: "What's your secret nationality". Tulemusi ei maksa muidugi väga tõsiselt võtta ja kaebuste esitamiseks ärge jätke siia vihaseid kommentaare vaid pöörduge otse BBC poole 😜

Rhodos, saabumine

Vaade meie rõdult

Kolmapäev, 23 Mai

Hommikul ärkasin päris ebameeldiva unenäoga. Olin juba Kreekas mingil üritusel ja hull põiekas tuli kallale. Vetsu kusagilt ei leidnud, lõpuks vajusin vaikselt seltskonnast eemale mingi põõsa taha. Nagu unes ikka muudkui pissid ja imestad, et kuidas nii pikalt jagub aga otsa ei saa. Muidugi ilmusid kusagilt politseinikud välja ning otsustasid mind siivutu enesepaljastamise eest arestida. Selle peale ärkasin. Kergendus oli suur: esiteks käeraudade puudumise ja teiseks kuivade linade üle. Kell oli alles kaheksa aga edasi magada enam ei viitsinud, hommikukohvi kõrvale pugisin korraliku kõhutäie ajades mikrokas kuumaks eelmisest õhtust üle jäänud põdraprae kartulite ja porganditega. Takkajärge selgus, et õige otsus, sest järgmine kord sain korralikult süüa alles õhtul seitsme ajal Kreekas hotellis.

Läheme lennukile

Viimaste asjade pakkimine, kohvri kaalumine, väljuva lennu üle kontrollimine ja lapse üles ajamine võtsid järgijäänud aja. Lõpuks oli kõik valmis, tellisin Taxify kaudu takso ette, E klassi mersa saabus 5 minutiga. Juht oli väga vaikne venelane, kogu sõidu ajal vahetasime vähem kui 10 sõna, auto samas päris mugav. Taksomeeter näitas 7.80, andsin tüübile 9 euri vaevatasuks, oleks jutukam olnud poleks kümnest kahju olnud. Lennujaamas sujus check-in kiirelt, charterlennule üle neti teha ei saanud. Väljalend venis sutsuke aga õhus tegime aja tasa, maandumine 5 minti ennetähtaegselt. Lennuk ise suht lage igasugu meelelahutusest, ei filme ega tasuta jooke, sööke. Kogu Euroopa oli pilvekatte all, alles vahemere kohal hakkas sinist alt paistma.

Esimene pilk Rhodosele

Kohvri saime kohe kätte, tolli polnudki, keegi ei tundnud lennujaamas huvi passi või ID kaardi vastu. Marsa leidsime kohe üles, paarikümne minutiga viskas Kristose nimeline tore kreeklane lennujaamast hotelli. Esimene mulje väljastpoolt ei olnud eriti uhke aga teenindaja lauas sõbralik ja tavalise fassaadi taga avanes kena basseinide ja madalate majakestega palistatud siseõu. Siin oli ka esimene kord kui tuli ID kaart ette näidata, mis tõmmati magnetkriipsu kaardilugejast läbi. Toa saime tasuta upgrade merevaatega. Pisike aga puhas ja korraliku vetsu ning dushiga, lisaks külmik ning lisatasu eest seif. Toa wifi eest maksime 9 euri, Fuajees ja baarides on see tasuta ja täitsa normaalse kiirusega.

Kerged joogid baaris

Oma „kõik hinnas“ eeliste kasutamist alustasime baarist, mina krabasin õlle, tütrele valge vein. Istusime basseini lähedal laua ääres ja surfasime netis. Baarid olid lahti vaheldumisi, pidime ajaga kaasa liikuma kuni kell seitse avati resto õhtusöögiks. Eelnevate internetist loetud arvustuste põhjal olin veidi mures, aga nagu peagi selgus polnud põhjust. Valik polnud tõepoolest sellel tasemel, mis 5 tärni hotellides kuid nii salatid kui soolane toit väga maitsvad. Eraldi peab välja tooma oliive ja mereandidest soojasid toitusid. Kartulisalat ainus, mida enam ei võtaks, mitte et paha, aga Eesti oma vastab rohkem minu maitsele. Magustoidud esinesid ehk kõige nõrgemalt, vaid kaks kooki, mõlemad keskpärased. Masinaga tehtud filtrikohv polnud suurem asi, üllatav sest üldiselt lugesin kiitvaid hinnanguid Kreeka kohvi kohta. Greibimahl oli väga hea, õuna oma nii magus, et tütar selle jägri jättis. Mis parata, eks laps peab siis veini toidu kõrvale jooma, sest see oli küll hea.

Õhtusöök, esimene käik ;)

Kere sai igal juhul täis pugitud. Istusime mõnda aega restos ja surfasime netis aga tütar lasi jalga kui eemal paar tüüpi suitsetama hakkas. Mind suitsuhais ei sega suurt, meie naispere seevastu lausa allergiline tubakakärsa vastu. Plika suundus tuppa, mina lõpetasin oma kokteili ja istusin edasi, sest peagi pidi Battlefield V avaüritust üle neti live näidatama. Paraku selgus peale kolmandat õlut, et olin tunnikese segi ajanud, üheteistkümneni ei viitsinud oodata ja kobisin tuppa. Peab magama keerama, sest hommikueine algab 7:30, puhkust ei saa ju raisku lasta minna – ok nalja tegin, mis puhkus see oleks kui ei saaks sisse magada.

Meie tuba seal heledamas majas keskel otse basseini kohal