Tähelepanekuid

Varbad hingavad!

Kas te teadsite kui mõnus on paljajalu autoga sõita ... eriti suvise palavaga. Paari päeva eest käisin auto üle, koristasin igasugu aegapidi kogunenud nodist ja tõmbasin ka tolmuimejaga vaibad puhtaks. Nüüd lausa lust varvastega gaasi ja piduri pedaale näppida (või peaks kasutama sõna varbuda). Kuidas ma küll varem pole selle peale tulnud??? Plätudega kole ebakindel, tossudega kuum isegi kui jahutus peal. Ainus mure, et avarii korral jäävad varbad kuhugi vahele. Samas vaevalt kingad või tossud tõsise matsu puhul rohkem kaitseks. Kas olete kunagi paljajalu autoga sõitnud? Kui pole tasub proovida, esialgu imelik, natu ajaga võib väga meeldima hakata😉

Garaazh, tomatimaa, viinamarjad ja kiwid,
grill, pirnipuu, mina ja koer ja pesu nööril

Võtsin vahepeal ka drooni "talvekorterist" välja ja harjutasin veidi tagaaias selle lennutamist. Seni olin teist ainult automaatrezhiimis kasutanud või moblaga juhtinud, nüüd proovisin ka puldi ära. Natuke harjumist ja päris hästi hakkas välja tulema. Muidugi tekitas isu prillide ja nendega kaasaskäiva juhtmooduli järgi, siis saad elamuse nagu oleksid lind, kes ringi lendab ... või Ukraina operaator, kes okupante jahib. Minu DJI Neo 2 on tegelikult ideaalne nii algajale kui edasijõudnule, võimaldades lihtsat automaatrezhiimis lendamist ja ka palju keerulisemat FPV drooni juhtimist. Soovi korral saab paindlikumaks ja kiiremaks lendamiseks ohutuspiirangud maha võtta, ainult pead kinnitama, et ise vastutad tagajärgede eest.

Ilusad sinised lilled

Oravaurg tomatimaal

Viimased kaks päeva nii palav olnud, et pole tahtnud jooksmas käia, momendil kaheteist ajal juba üle 30 plusskraadi. Sellise temperatuuriga võib orgnismi hullult ära kurnata kui pikemat füüsilist pingutust teha. Tahtsin enne puhkusele minekut võimalikult palju oma 100 km normist ära joosta, kirjas momendil 62, mõnikümmend paistab jäävat Eesti metsaradasid ootama.

Hommikul koera jalutades jäid silma ilusad sinised lilled, tegin pilti aga pole aimugi, millega tegu, AI'd ei viitsinud tüüdata. Aias jooksis paks hall orav kiiruga minema kui läksin kastma. Saadnas oli meeltesegaduses tomatite vahele piraka uru kaevanud. Mõned kreekpähklikoored vihjasid põhjusele, samas praegu peaks neil ju laadnalt söögipoolist olema, milleks mu kompostist läbikäinud pähklikoori välja tuhnida. Muidu kõik siin kena, meil homme esimene vuti MM mäng. Näis kuidas tööle saan, sest staadion otse tee peal ja Kanada - Bosnia mäng algab tund hiljem kui sealt mööda sõidan.

Meenutused

Sushi kümme aastat tagasi ...

... ja eelmisel nädalavahetusel

Nädalavahetusel muru niites ei raatsinud ilusaid siniseid meelespeasid maha lõigata. Meenus Sushi kutsikapõlve pilt kui ta oks hambus kõrvade lipendades sealsamas lilleväljal lidus. Proovisin nüüdki koera meelitada oksa püüdma aga 10 aastaga on loom targemaks ja laisemaks läinud. Vaatas mulle kulmu kergitades otsa: mis mõttes peaks ma mingit oksa jooksma rohu seest ära tooma - ise viskasid, ise tood kui tahad. Togisin ta siis niisama lillede vahele, kus kutsik tülpinud ilmega taguotsa maha toetas.

Sushi ja Koko 10 aasta eest mai keskel Awenda rannas

Hooaja lõpp

Kogu hooaeg esmaspäevast reedeni 9AM-9PM
nädalavahetus 3:30PM-9PM  299CAD (200EUR)

Täna ostsime ära järgmise suusahooaja piletid, kevadel saab soodsamalt. Eks mäeomanikel hea raha kohe kätte saada ja pealegi lootus, et pileti ostnud tüüp jääb suvel auto alla või satub mingisse õnnetusse, mis suusatamise võimatuks teeb. Küllap on nad statistikat teinud arvestades millise hinnatasemega plussi jäävad, ehk mitu piletiostjat kunagi mäele ei jõua. Natuke nagu pensioni arvestamine - riik või ettevõte teavad kaua keskmine kodanik elab, mille järgi ka eelarve arvutatakse. 

Eri vanusegruppide hinnakiri

Minul on kavas juba põhimõtte pärast võimalikult palju suusatamas käia ja kaua elada, et finantsiliselt plussis lõpetada😜 Nii või teisiti on 200 euri eest mäesuusa hooajapilet Ontario parimas suusakuurortis hullult odavalt saadud. 1000 Euri eest eest saaks sihukese, millega võib piiramatult suusatada rohkem kui 60's Ameerika suusakuurortis pluss mõned Euroopa omad. Seda pole mul enne mõtet kaaluda kui pensile jään.

Allpool kohati muda ja kivid väljas

Tipus päris ilus lumine

Pühapäeval olin viimast korda sel hooajal mäel. Hommikul jääs nõlvad muutusid kiirelt päikese käes lödiseks ja pehmeks. Kõige mõnusam oli ennelõunal kui pind veel suht kõva kuid randid võtsid täiega pehmet märga jääd. Sellised olud väsitavad jalgasid, pidevalt oled pinges ja pead tähelepanelikult lumepinda jälgima. Siin-seal tuli jääpuru alt välja nii muda, rohtu, juurikaid kui isegi kive, vanade suuskadega polnud kahju sõita. Mingi moment hakkas vasak põlv haiget tegema, seesama mida trepist lohakalt alla astudes veidi väänasin. Esialgu ei pööranud suurt tähelepanu, panin rohkem koormust paremale jalale ja kihutasin edasi. Peale teist õllepausi püsti tõustes oli põlv kange. Mis mõttes, selline pisiasi nüüd suusatamist segama ei hakka. Paraku ei vedanud lõpuni välja. Kui põlv hakkas liialt valu tegema polnud enam mõnus sõita, nii proff ma pole et ühel jalal sulalumes liuelda. Kartsin ka kukkudes hoopis pahasti häda saada, seega kuulutasin kolme ajal, poolteist tundi enne tõstukite sulgemist, hooaja lõppenuks. Positiivse külje pealt hea, et põlv alles hooaja viimasel päeval lõpu eel sundis suusad kokku korjama.

Aias lilled õitsevad, pole lume lõhnagi

Öösel kurivaim tuikas, et magada saaks panin padja põlveõndla alla, sest sirgelt ei kannatanud olla. Järgmine päev oli põlv paistes ning jalg kange nagu pakk. Jooksma mineku peale ei saanud mõeldagi, tööl lonkasin ja vedasin vasakut jalga järgi. Teisipäeval läks veidi paremaks, paistetus alanes ja põlv paindus kuid kükitada ikka ei kannatanud. Jalutuskäigu asemel lasin koera aeda, võtsin õlle ligi ning istusin ja jupitasin eelmine nädalavahetus lõigatud viinamarja ning kiwi vääte. Kuivad põletasin grilli peal, tooremad sidusin punti ja viskasin heki taha kuivama. Plaanis oli kodus suurem korrastamine teha, suusariided pesta ja varustus korda sättida uut hooaega ootama. Paraku plaaniks see jäi, vähemalt riided said pestud ja nädala toidupoekäik sooritatud.

Valik

Järgmine päev oli meie kohtumise aastapäev. Aastas on 4 päeva mida ei tohi ära unustada: sünna, pulmapäev, emadepäev ja kohtumise päev. Mul kisuvad kõik aasta esimesse poolde, teine pool "stressivaba"😜 Eelmine päev ostsin orhidee valmis, jätsin teise mõneks ajaks autosse lootes, et lillemüüja ikka teadis mis rääkis taime külmataluvuse kohta. Õhtul tuppa tuues nägi päris viks välja, peitsin köögi laua alla seniks kui kaasa magama läks, siis alles tõstsin suurde tuppa lootes, et kass öösel teist pikali ei tõmba.

Öösel oli koeral mingi pagana kõhuhäda, ei maganud ja kippus muudkui välja ehkki õhtul sai teist jalutatud. Korra öösel viis kaasa looma õue, seitsme ajal pidin ukse juures meeleheitlikult kraapivat kutsikut uuesti jalutama. Tõbrik tuias ringi, nuuskis niisama muru ja polnud üldse sellist nägugi, et vaja kükitada. Veetsin veerand tundi loomaga õues, ei miskit. Tuppa tagasi astudes kobis kenasti oma kohale ja keeras põõnama, mul muidugi uni läinud. Pöörlesin jupp aega enne kui magama jäin. Uuesti ärkasin alles pool üksteist, kaasa rullis kõrval moblat.

Oh pergel, ilus hommik sisse magatud. Kurtsin naisele, et peab liigutama hakkama, olin restosse brunchi kinni pannud. Too keeras minu poole, pani põlve üle kõhu ja mainis, me ju tingimata ei pea restosse minema. Tahtsin juba vastu vaidlema hakata, et broneeritud ja puha ... õnneks sain seekord naistekeelest aru. Tõepoolest ei pea minema, ega ma elu või isegi maja panti pannud. Valikut oli õige lihtne teha, me ei jõudnud restosse😉 Kass ja kutsik pidid hommikusööki tavalisest kauem ootama.

Päris nälga siiski ei jäänud, sõitsime "romantilist" aastapäeva nüüd juba lõunaoodet IKEA'sse nautima. Nagistasime lihapalle, lonksasime kohvi ja mullijooki ja meenutasime ammumöödunud aegu kui noorte tudengitena kokku saime. Kes oleks osanud ette kujutada, et aastakümneid hiljem istume koos Toronto IKEA sööklas, vaatame rahulolevalt tagasi ja oleme õnnelikud. Elu täis ettenägematuid pöördepunkte, tookord kahekesi esimesel õhtul jahilossis kohtudes polnud neil aimugi sellisest firmast nagu IKEA ja Kanadat teadsime vaid juturaamatute põhjal.

Klindi all hulkumas

Suvilas matk krunditagusesse metsa ja Türisalu panga alla. Algus niiskes ja sääserohkes metsas, raiesmiku äärde jõudes viskasin pilgu vaarikapõõsastele - marju oli päris palju ja ilusad suured ussitamata. pugisin kere nii täis, et kaasa võetud banaan ei tundunudki enam eriti isuäratav. Järsku jäi metsateel silma haruldaselt värvikirev liblikas, sellist pole Eestis küll varem näinud. Erk puna-sinine tiivamuster, putukas oleks justkui muuseumist plehku pannud. Esialgu tegin pildi kaugelt kartes, et lendab minema enne kui saan tegelast jäädvustada. Liblikas osutus õige kartmatuks, parimad fotod sain päris lähedalt. Google image search väidab tegu olevat six spot burnet nimelise koiga - vat sulle siis, polegi liblikas.

Kuuepunkti Koi

Aasakannikesed

Tiirutasin veidi teoreetiliselt paljulubavas seenemetsas kuid nägin vaid ühte puravikku, sedagi mitte metsas vaid kruusatee äärel. Mustikaid sõin natuke kuid putukad peletasid metsast välja. Sääsed imesid mahu poolest rohkem verd kui ma jõudsin mustikaid suu kaudu sisestada. Vääna-Jõesuu rand oli laupäeva puhul rahvast täis, vesi vaikne ja sogane aga päris soe isegi kirdetuulega. Jalutasin üle silla ning suundusin Türisalu panga alla. Iga aasta on siin erinev, sügisesed tormid, talvine sulamine ja külmumine lammutavad pidevalt kallast, järjest uued liivakivi ja paelahmakad kukuvad klindikaldalt rannale.

Ammoniit

Poolel teel Keila jõe suudmesse

Loodan alati põnevaid kivistisi leida, seekord vaid üksikud. Veeseis oli madal, suht lihtne kalda all liikuda. Jalutasin umbes poolele teele Keila-Joani enne kui tagasi pöörasin. Ühes kohas paar puud alla vajunud, üks ilmselt pikemat aega samas kohas püsinud ja kõveraks kasvanud nagu palmid troopikasaarte randades, Muidugi ei saanud pildistamata jätta, kasutasin aegfotorezhiimi toetades mobla kivile ja joostes ahvikiirusel puu juurde kus turnisin tüvele "poosi" sisse võtma. Nõudis õige mitu katset enne kui pildiga rahule jäin. Tagasiteel lõikasin otse Vääna jõest läbi, rannas on seda oja vooluhulka arvestades raske jõeks nimetada. Kokku tuli 13.67 km.

Tervitus teispoole

Aspirantuuris lükatit kasutamas

Julgelt võin kinnitada, et eelmise aasta detsembrist kui isa lahkus pole päevagi möödunud, mil poleks tema peale mõelnud. Üllatavalt tihti ka unes näinud. Täna on tema sünnipäev. Poisslapsele on ikka isa eeskujuks igasugustes tegemistes, nii minulegi. Samas tuleb tunnistada, et ei küüni ma tema spordi ega teaduse tulemuste tasemele, liiga laisk kipun olema. Hea teada, et vähemalt on geneetilist potensiaali, mida sai enda lastele edasi kanda. Eks see geenide edasikandumine järeltulevates põlvedes ongi igavene elu kuniks inimkond püsib. Õnne Sünnipäevaks!!!

Isa lemmiklilled pojengid

Emadepäeva eri

Paradiisiõunapuu õied rohul

Emadepäeva puhul tegid tüdrukud hommikusöögi - pannkoogid ja värske moosi mangost, maasikatest ja mustikatest, minu soovitatud banaaani lisamise peale tegid vingus näo. Las olla, ma paneks muidugi igale poole banaani. Enda emaga rääkisin tavalisest pikemalt. Moblaga videokõnega näitasin kõiki kohalolijaid kaasa arvatud koduloomi ja tatsasin aias ringi. Ema näitas omalt poolt vennatütre toodud torti ja lilli, õnneks saab ta nii veidi ka vahetut suhtlemist. Ema nüüd üksi, räägime praktiliselt iga päev pool tundi või enamgi, vähemalt sedagi saan siit kaugelt teha. Õhtusöögiks tellisid tüdrukud Jaapani restost sushisid, Ikkoi sushid on tõepoolest maitsvad, parimad mida Torontos tean.

Kaasale emadepäevaks sirelioks

Kooki ja moosi pugimas

Kass muutub järjest energilisemaks ja vallatumaks. Pean nagu pisikese lapse puhul hoolega jälgima, et kõik asjad korralikult ära pandud. Kapi otsa ei piisa, sest erinevalt kaheaastasest jõngermannist on kass võimeline praktiliselt igale poole hüppama. Sahtel ainus enam-vähem kindel paik mida erinevalt ustest ta avama pole veel õppinud. Läpakal on juba korduvalt tallunud ja selle seadistusi sättinud, moblasid paar korda laualt maha ajanud, pisematest asjadest rääkimata.

Koduloomad köögis

Eile avastasin oma kõrvasiseste kõrvaklappide (sai nüüd ikka korrektne termin) karbi lahtiselt põrandalt. Üks kuular vedeles maas, teine kadunud. Esiteks kontrollisin kassi meelispaika tütre voodit, oligi sinna tassinud. Pealtnäha paistis terve, õnneks polnud veel närida jõudnud. 

Kaasa rabarberikook kohvi ja mangoga

Kiisul vahelduvad metsiku energia hood totaalse laiskuse puhangutega. Loom tormab veerand tundi mööda maja ringi nagu välk nii, et asjad lendavad ja koerad põgenevad. Siis äkki tüdineb ja viskab suvalisse kohta sirakile. Täna oleksin talle peaaegu peale astunud, tüüp külili keset köögipõrandat. Koerad astusid üle, kiisu ei teinud teist nägugi, saatis ainult pilguga ja jäi siis huviga uurima kuidas kohvivett valan. Kõige rohkem meeldib näugurile kurgu alt ja kukla tagant kratsimine, selle peale käivitub nurrumootor täistuuridega.

Ostsin 3 kasti mangosid 14 euriga

Kiisule vastutahtmist rohu manustamine

Ei tea kas olen maininud aga meie kassil on pidevalt kerge nohu ja köha olnud. Lõpuks käisime tõpratohtri juures, kes andis mingisugust antibiotsi ja juhendi, et tegu olevat äärmiselt ebameeldiva maitsega arstimiga. Ma ei saa aru, sellise hinna korral võiks küll pakkuda valikut: vikerforelli, lõhe või tuuni maitseline. Lisaks mainiti, et kui ei aita siis ei aita ja kass jääbki nohisema ja köhima. Mu pakkumist kiisu garantiiaja (aasta anti garantiiaega, tootjapoolse defekti korral võime kauba tagastada) jooksul mittetatistava eksemplari vastu välja vahetamisest kodus ei mõistetud, ähvardati hoopis mind tootjale tagastada, ehkki enda teada mingit garantiid kaasa ei saanud😜 Kass ronis eile esimest korda minu sülle, mõni ime, ma ainus, kes tema kallal meditsiinilist vägivalda ei tarvita.

Aastapäev ja kassiaru vs tehisaru

Kaks kreegiõit nagu meie😍

Meil oli äsja pulmaaastapäev, ei julge kirjutadagi mitmes, igatahes suurem kui 30. Mis me siis selle sündmuse puhul ette võtsime? Tavaliselt olen mingi lille toonud ja perega kuhugi sööma läinud. Seekord sai just kahe päeva eest Hiina restos kere täis pugitud, kellelgi polnud erilist isu välja sööma minna. sõitsime hoopis kaasaga shoppama ja otsustasime aianduspoest miskit kahepeale vaadata - võrdõigusliku nurga alt on ju tegu ka minu pidupäevaga😉

Lilleosakonnast suurt miskit meelierutavat silma ei hakanud kui just sirelit mitte lilleks pidada. Mõned aastad tagasi ostsin ühe kääbussireli, mis ongi väga kääbuseks jäänud. Kevadel peab silmad lahti hoidma, et esimese korraga rohtu pügades kogemata muruniitjaga üle ei käiks. Nüüd jäi silma üks eriliselt huvitavate valgete äärtega lillaõieline variant, läks korvi.

Sirel ja Kreek mahaistutamist ootamas

Viljapuu istikute nurgas avaldas kaasa soovi meie vana pirnipuu uue mitmesordilise vastu välja vahetada. Pirnipuuga on see jama, et ehkki pirnid head siis need sunnikud ju ei seisa üldse ja saavad kõik korraga valmis. Nädala pooleteise jooksul pugime nii, et kõhud lahti ja jagame tuttavaile aga kauem pidu ei kesta. Pealegi ei saa pirnidest miskit mõistlikku teha ka. Mitmesordilise puhul ehk saavad eri aegadel valmis ja jagub kauem värskeid närida. Pirni eeliseks ussiresistentsus. Õunapuud meil küll kannavad kenasti, kuid õunad nii ussitanud, et vaid mõned ampsud naksan sügisel, absoluutne enamus läheb otse komposti.

Istikute pottide vahel märkasin üht õige rapitud välimusega isendit, okste otsad murdunud ja kuivanud, iga hetk veepuudusest hingusele mineku välimus, miks küll sellist üldse välja pannakse. Pilku ära pöörates vilksatas midagi tuttavlikku tüve külge kinnitatud sildikese küljes. Kahtlaselt kreegi välimusega teine, nimeks Plum Damson. Veidike tehisaruga konsulteerimist ja googeldamist, mille käigus selgus, et nii Eestist tuntud kreegi kui ka tolle sordi ladinakeelne nimi sama: "Prunus insititia". 

Kreegid on meie mõlema lemmikud kui luuviljalisi (kirsid, ploomid, aprikoosid, ...) silmas pidada. Puu ise oli küll õnnetu välimusega aga äkki armastuse ja hoolega õnnestub üles putitada ning isegi vilja kandma saada. Kuna tegu olevat kultuurploomi esivanemaga peaks nõudma vähem hoolt ja olema muidu ka vastupidavam nii ilmastikule kui pinnasele. Täiskasvanud kreek andvat heal aastal paarkolmkümmend kilo vilju - sellest jagub koduseks tarbimiseks ja jääb ülegi. Ainsaks mureks pesukarud, kelle nahka läks meie esimene aprikoosipuu, rüüstasid vaesekese nii ära, et see andis otsad. Aga kõigepealt tuleb kreegile leida sobiv päikseline koht ja maha istutada.

Äsja tekkis arusaamatus kassi ja tehisaru vahel. Olin läpaka lauale lahti jätnud, et endale kohvi ja näksi teha. Tagasi tulles avastasin kõigepealt AI chatboti vabandava vastuse: ta ei saavat aru mida küsin. Ega ma ise ka aru saanud, mingi täielik krüptograafiline teade, lõpus mõnikümmend n tähte ja vabas valikus sümboleid. Lisaks oli seadistuste aken sellise koha pealt avatud, mida polnud kunagi näinud. Hiir kurivaim ka ei liikunud, et õnnestuks aken sulgeda. No muidugi oli kass klaviatuuril jalutanud ja puutetundlikku ekraani lakkunud. Hiire sain käima, kuid miski muu ei funksinud, ekraan täiesti hangunud. Ei jäänud muud üle kui "hard reset": arvuti maha lülitada ja uuesti peale. Nüüd nagu funksis kõik aga kui alustasin messangeriga vestlust ei kuulnud teine pool miskit. Üldseadistustes oli mikker peale lülitatud, häälesettingutes samuti, arvuti näeb et mikker võtab häält vastu, peaks nagu töötama aga ei piuksugi. Igavene jama, rääkisin hoopis moblaga. Pärast avastasin, et kass oli suutnud Lenovo eriseadistustes patarei säästurezhiimis mikri maha lülitada, mul polnud aimugi, et sihuke võimalus olemas.

Palun joonista sama puu tüüpiliste mustade või tumesiniste viljadega, paiguta tagaplaanile blond naine ning kiilakas lühikese halli habemega mees. 

Üldse olen tehisarus veidi pettunud, talupoja tarkuse (common sense) sorti arukust ikka vähem kui võiks igasugu kõrgtehnoloogiliste teadmiste juures eeldada. Palusin aastapäeva puhul joonistada pildi kreegipuust. Esiteks maalis rahumeeli kirsse kandva oliivipuu??? Mõningase vestluse peale suutsin tüüpi veenda, et kreek ei ole mitte kirss vaid ploomi alamliik. Paraku viljad kollased, tehniliselt polnud tegu eksimusega, sest Lähisidas tõepoolest kasvavat ka sellised kreegid. Palusin viljad mustadeks või tumesinisteks muuta ning taustale lisada blondi naise ning lühikese halli habemega kiilaka mehe. Pilt oli nii naljakas, et ei hakanud rohkem tuunima. Kreegid meenutavad kirsse või mustikaid aga vähemalt okste küljes. Blond naine vihjab ilma loata mu unenägude vaatamisele. Lühikese halli habemega kiilaka asemel on tagaplaanil hägune lühike halli habemega härjapõlvlane, poliitiliselt korrektselt kiilaspea asemel vaid kõrgema juustepiiriga😁

Mesimumm ja koerakakk

Päevapilt: Mesilane roosiõiel maiustamas

Koerad ajasid varakult üles, pidin poole seitsme ajal neid jalutama. Plaanis oli hommikul vara kümps joosta, sest mõneks ajaks viimane jahedam (alla 20°C) hommik. Paraku nii väsind ja unine tunne, et viskasin uuesti sirakile ja ärkasin alles üheksa ajal. Veidi uimerdamist, ukse vahelt välja piiludes tundus ikka veel mõistlik temperatuur ja õhuniiskus. Järgnevaiks päevadeks lubab sauna. Jooksen täna kümpsi ära, muidu jääb veel augustis vahele.

Särgi ja mütsi kastsin aiavoolikuga märjaks, see mu salanipp suvel. Lippasin suht ühtlaselt ja rahulikult: esimese viie kildi ja teise viie kildi ajad erinesid vähem kui 20 sekundit, ainult viimane üheteistkümnes kilt kiirem. Kokkuvõttes normaalne tempo 4:47/km, ei väsitanud liialt ära. Aiavooliku all jahutasin end külma veega maha, käisin dushi all ja avasin aialaua taga kohvimasinat peale lülitades hommikuõlle. Üks 0.33 pilsner pakub ka maksale vajaliku treeningkoormuse😜

Millegi pärast levis laua juures kummaline aroom, kontrollisin parema jala plätut. Kuram, koera sita sisse astunud. Aiavooliku joaga sai õnneks suht lihtsalt puhtaks. Paar lonksu pilsnerit nauditud pidin nentima, et sitahais oli endiselt ligi, ehkki nõrgem. No muidugi, olin ka vasaku jala plätuga osanud hunnikusse sattuda.

Õlts otsas oli aeg kohvi ja toustitud küüslaugu saiakesi nautida. Aias ringi vaadates jäi silma roosipõõsas entusiastlikult nektarit varuv paks maamesilane. Just sobiv päevapildile jäädvustamiseks. Tegin isegi video kui ta vaheldumisi valge ja punase õie peal maiustas. 

Tühi päev ja paadilugu

Päevapilt: Öine köögiaken

Hommikujooks, hommikusöök, hommikune aias nokitsemine, hommikune telefonivestlus, toidupoe väisamine, bensu võtmine, tööle sõites ummikus istumine, napilt pool minti enne "kella kukkumist" tööle jõudmine, tööl molutamine, ... ehk siis midagi märkimisväärset täna ei juhtunud - tühi päev.

Üks huvitav seik siiski: Töökaaslane oli lambist võtnud pähe mõtte endale kaater osta. Poole tunniga valis netist väljanägemise poolest päris uhke välja - 1300 EUR'i eest😜 Mootor Johnsoni 150hp. Võtsin veidi tüübi entusiasmi maha küsides kas ta ostaks sama hinna eest auto kui ei saa sõitu proovida. Talle tuli ka täieliku üllatusena, et paadiga vee peale minekuks peaks olema juhiluba. Eesti kogemustele tuginedes olen kuulnud, et tegu pole niisama formaalse paberiga, pead ikka üht-teist merendusest ja navigatsioonist teadma, meremärkidest rääkimata. Kui küsisin kuidas paati vette kavatseb lasta siis sellisele pisiasjale polnud mõelnud.

Surfasime veits netis ja minu üllatuseks selgus, et Canadas on veesõidukijuhi paberi saamine ülilihtne: online kursus, test ja saadki eluaegse loa (Pleasure Craft Operator Card). Aega kuluvat tund paar, mootori võimsuse või paadi pikkuse piirangutest juttu polnud. Vaid noortel kehtivad mingid mootori piirangud. Kolleegi suurim üllatus oli asjaolu, et sellise suurusega paadis peab loomulikke vajadusi rahuldama üle parda või eelistatult muidugi hauskarit kasutades. Tüüp pärit Lähis-Idast, tema perepildil naine ja tütred nägu katvate rätikutega. Nende kultuuriruumi puhul ei tulevat selline asi kõne alla. Pole hullu, rahustasin, kui häda piisavalt suur muutuvad normid kiiresti😁 Homme lubas helistada kui kaater ostetud. Kutsele alust proovima minna vastasin viisaka äraütlemisega - enesetapuks on lihtsamaid ja valutumaid meetodeid - tüüp polevat kunagi väikeses paadis istunudki kaatri juhtimisest rääkimata!!!

Ootus

Päevapilt: Kaasat oodates

Täna pidi kaasa saabuma, etteruttavalt võin kinnitada, et saabus ka. Eks pidin veits oma poissmehe elamist korda sättima, et ta väga ära ei ehmataks. Pesin nõud kraanikausist, pühkisin suurema prahi koridorist kokku, tegin prügikastid tühjaks, korjasin laiali vedelevad asjad ja riided kokku, ... jne ... Tõin poest veits söögi ja joogipoolist, mis teadsin talle meeldivat. Punktide teenimiseks panin lille vaasi lauale ja esimesed 5 oma aia maasikat sinna kõrvale. Flightradari pealt jälgisin lendu, esimene hilines veidi, ümberistumisega läks vähe kiireks, teine jõudis õigel ajal. Olin just jalatsid kokku korjanud ja läksin viimast paari trepile liivast puhtaks kloppima kui massin maja ette veeres, kust unine kaasa välja pudenes.

Kännuhunnik

Kännuhunnik aias - keeruline ja
potensiaalselt ebastabiilne nagu elu.

Tänane postitus on lühike. Väsind rattasõidust, eile suvilasse, täna tagasi. Uni on suvilas miskipärast jube hea, mida kinnitab ka fakt, et öine pulsisagedus langeb 40'ni. Paar korda üritasin ujumas käia, aga vesi on ikka veel kuradima külm, kannatab ainult korraks sisse kasta. Suvilas põletasin väga ettevaatlikult lõkke sisse, isegi lepametsa all hullult kuiv. Heina rehitsesin kuhjadesse homse saju hirmus. Kõike ei jaksanud, meeletu palavus ja tuulevaikus ajasid metsikult higistama. Nägin tagasiteel blondi pikkade juuste ja imelise figuuriga näkki ... minust tõuksiga ebaratsionaalsel ja ohtlikul kiirusel mööda kihutamas. Seega peaks ka tänane uni hea tulema kui näki peale mõelda😜

Võõrutusnähud

Sipelgas avanevat pojengi mekkimas

Ärkasin pool üksteist magades kogu öö ühte jutti. Vägev, lõpuks siis organism leppinud ajavööndiga. Natuke hilja oli jooksma minna, otsustasin vahele jätta või hiljem õhtul teha ringi. Suur viga - terve päev möödus uimasuse tähe all. Kui ei saa hommikul pingutusega kaasnevat "õnnehormoonide" doosi on terveks päevaks näru ja mõttetu olla. Peaaegu oleksin päevapildistamise unustanud. Homme pean kindlasti hommikul metsa lippama minema. Positiivse külje pealt on jooksmine palju tervislikum ja odavam kui narkotside panemine😛

Hommikusöök venis ja siis otsustasin Tele2 esindusest läbi hüpata, sest salasõnad keeldusid töötamast. Auto saadan ei tahtnud käivituda, napilt läks, pean ikka uue aku ostma. Mustika keskuses on Bauhof ja Tele2 mõlemad. Bauhofis aku soodsalt saadaval, kuid nõks liiga pikk, hea et mõõtsin enne kui ostsin. Tele2 esinduses selgus: salasõnad ei tööta, sest firma on seoses häkkimistega salasõnade kasutamise blokeerinud, veebilehel nad seda infi küll ei jaganud. Sisse saab logida vaid SmartID, ID kaardi või MobiID'ga. Mul netileping pole enda nimel, aga muuta seda saab ainult lepingutegija füüsilise kohaloleku puhul või ametliku volitusega. Kodus proovisin veel paari trikki, lõpuks õnnestus leping siduda enda isikukoodiga. Probleem lahendatud, sest nüüd sain sisse logida enda nime alt mitte enda kontosse ja endale ka igasugu toiminguteks admin õigused anda.

Aku panin madala vooluga laadima, loodetavasti ikka saan homme poodi sõidetud. Tühi aku tekitab lisaks sellise probleemi, et ma ei pruugi autosse sisse saada. Nimelt kumbki võti millegipärast mehhaaniliselt lukku ei keera, ainult nupust funksib. Kui aku tühi siis lukk muidugi lahti ei lähe. Kokkuvõttes googeldasin autoakusid Tallinnas. Firmasid mitmeid aga erinevaid akusid sihuke hulk, et silmi eest kirju. Mingi veebilehe peal panin masina aasta ja mudeli kirja ning sain soovituse sama aku kasutamiseks, mis praegugi peal. Kõikse soodsam K-Rautas kui E-poest osta, paraku jäin nats hiljaks, et samal päeval kätte saada. Klienditeenindusse helistades väideti, et soodushind kehtib tegelt poes ka kui olen kliendiks registreeritud. Tipptunnil ei tahtnud sõita, lükkasin homse peale, aku tahan niikuinii rahulikult kodus vahetada mitte parkimisplatsil.

Uimastav jasmiinihõng maja ees

Köögikraan loksus, pidin kraanikausi alla kappi pugema, et kinnituskruvidele ligi pääseda. Eriti idiootlik disain, kruvid paigutatud nii, et kinnikeeramiseks peaks kapi tagaseina paneeli ära võtma. Vandusin ja üritasin näppudega kruttida, nats paremaks sain aga seejuures kukkus mingi praht silma, silm hakkas kipitama. Loputasin külma vee all, läks paremaks. Lõpuks leidsin haruldase suurusega mutrivõtme #11, millega õnnestus kraan fikseerida. Nälg majas, külmkappi avades miskit eriti isuäratavat ei leidnud. Ah, keda ma petan, suurt midagi ei leidnud. Ratta selga ja poodi. Salati võtsin, aga olen juba tüdinud, tahaks miskit sooja, ostsin lihapalle ja mune. Koju jõudes tekkis soov enne tuppa minekut veits rattaga ringi sõita, 13K ring Harku metsas. Poole üheksa ajal oli üllatavalt palju jooksjaid. Tuppa jõudsin parasjagu Ukraina Stuudio ajaks, mule praadida või lihapalle soojendada ei viitsinud, läksid külmalt peale. Homme saab parem päev olema!

Äraõitsemine

Umbrohi, mille muru seest välja
nokkimisega hullu vaeva nähakse

Suvilas on inimtegevushäältest harjumatult vaikne magada, linnud ainult laulavad kõrvulukustavalt, eriti varahommikul. Peale viit läks uni ära, vaatamata kangelaslikele jõupingutustele ei tulnudki tagasi. Lõpuks lõin käega, ja läksin hoopis järgijäänud osa niitma. Päike oli kuue ajal nii madalal metsa taga, et pea igal pool vari. Esiteks kõikse raskem tiheda heina osa, hommikusest kastest veidi niisket rohtu hulka lihtsam niita.

Vahepeal tuli tera varre küljest, ta viimasel ajal kippunud loksuma, olin eelmine aasta traadiga üritanud parandada. Nüüd võtsin kolm kruvi ja keerasin tera kanna ja varre vahele tihendamiseks. Uskumatult hästi funksis, ülihäiriv loks kadunud kui tina tuhka. Õunapuude, kirsside ja ploomide vahelt oli tänu vohavale naadile küll kergem, kuid hulka aegavõtvam niita. Lisaks veel ploomide ja kirsside võsud, mis siin seal võrseid ajasid. Need naksasin oksalõikuritega pinnasest välja. Vikat ei lõika küllalt madalalt, mõne aastaga kasvavad sihukesest kohast nii jämedad võrsed, et enam ei saa jagu. Kahe poole tunniga niidetud - ise läbihigine. 

Teab keegi, mis selle põõsa nimetus?

Jooksutossud jalga ja sörgiga randa. Liiva mööda on ikka raskem joosta kui korraliku pinnase peal. Vesi oli eriliselt värskendav, loputasin higi ja võimalikud puugid maha. Korraks maha istudes viskasin pilgu netiuudistele. Keegi eestlane oli jooksnud 55-59 aastaste 5K Eesti rekordi. Päris muljetavaldav aeg - nõks alla 17 minuti. Mina jään tegelt vaid 6 minutiga temast maha olles samas järgmises vanusegruppis. Ainult 6 on muidugi iroonia - 5K distantsil on see tegelt hull vahe. Peaks uurima mis on Eesti eri vanusegruppide rekordid. 

Tagasiteel poest läbi, tahtsin paar saiakest kohvi kõrvale. Nüüd võis küll inflatsiooni täheldada, kaks eilset kreemisaia 1.40 Eur. Võttis kaaluma kas poleks mitte õigem sama raha eest kvaliteetõlts külmikust haarata. Paraku vaja rooli istuda, seega tehnilistel põhjustel ei saanud päeva härrasmehelikult alustada. Õhtul olin akut laadinud, kahjuks aku boosterpatareile ei sobinud kaasavõetud toiteblokk, USB ühendus vale. Jäi vaid loota, et saan suvilast minema.

Hommikusöögi vabaõhuveranda 

Rõdul nautisin hommikukohvi saiakestega. Sääsed saabusid hoobilt ja asusid jalg üle põlve mu verd luristama. Ei lasknud end häirida, liiga mõnus olemine. Mitmed lilled jäid silma, tegin pilti - ehk kõlbab mõni päevafotoks. Katkusin ka verandaesise kivitaimla puhtaks, kännuhunnikuga ei viitsinud jamama hakata. Masin läks vaevu käima, poodi ei julgenud sõita, otse koju. Esiteks kruvisin juhtmed klemmide küljest lahti ja puhastasin pinnad. Panin nii autoaku kui ka kaasaskantava akuboosteri laadima, loodetavasti aku ja genekas ikka ok, armatuurlaual igatahes hoiatustuld polnud.

Vanemad tõin pulmaaastapäeva puhul enda poole. enne astusin Selverist läbi ja võtsin saiakesi ning vahukoore-virsiku koogi. Osutus väga maitsvaks, lisaks kroissante ja Prantslaste alkovaba granaatõuna maitseline mullivein. Istusime isa-emaga ümber laua ja lasime head maitsta, desserdiks shampa ja shokolaad, maasikad ainult unustasin külmkappi.

Õhtul lihased vähe valusavõitu, mõni ime kui ainult korra aastas niidad vikatiga ja kohe terve krunt korraga. Putukate poolest tekkis küsimus kas Eestisse kah mustad kärbsed jõudnud. Sajad sääsehammustused ei jätnud jälge aga paar ampsu olid tüüpilised auguga nahas ümbert punased. Muidugi olin ka puugi üles korjanud, sättis alles teine end kubemepiirkonnas sisse, sain küüned taha ja vetsust alla ta tee läks. Profülaktika mõttes loputasin piiritusega, seekord väljastpoolt.

Kohalikke uudiseid

Üle-eelmine nädalavahetus käisime tütrel külas. Viisime sünnakingituse ette ära, kokku pani ta selle ise. Linnaelu kohta avaneb korteri aknast suht äge vaade. Laps paksult rahul omaette

Rippuv korvtool

elamisega, no mis seal salata, olime meie ka kaasaga kui kohe peale abiellumist päris enda ühetoalise korteri õnnelikeks omanikeks saime. Kummaline, siis oli elu nii aeglane, aega jäi nii palju üle, et vahepeal mängisin igavusest noolemängu kui teda kodus polnud. Praegu sihuke tunne, et pidevalt kiire ehkki tegelt ju tööl käin sama pikalt. Tol ajal oli ajaröövliks telekas, nüüd interneedus. Net käib aga erinevalt telekast pidevalt sinuga igalpool kaasas.

Sisutühi puu

Kevadtorm käis üle. Meie suurt ei märganudki, enne tööle minekut läks nagu vähe tuuliseks, pidin läpakaga tuppa tulema. Poole tunni pärast tööle sõites ei saanud tänavaotsast välja, sest igavene pirakas puu maha murtud. Seest oli teine juba üsna tühjaks kõdunenud, varem või hiljem oleks pikali kukkunud. Järgmise päeva jooksuringil võis õige mitut pikali puud näha, suurematest okstest rääkimata. Torm oli parasjagu rüüstanud ja Ontarios lausa 8 inimest surma saanud, enamasti puude alla jäämise tõttu. Hea, et maja ees enam suurt vahtrat pole, ei pea auto ja maja pärast muretsema.

Hirmarmsad pesukarupojad

Paar nädalat olin aias istudes naabri kuuri all vidistamist kuulnud. Pesukarukahtlus sai kinnitust kui naabrinaine kurtis, et üks pisike ukerdab aias ringi. Rahustasin ja soovitasin mitte torkida, küll ema tuleb ja peagi üles korjab. Kui aga õhtul koertega välja minnes ikka karvakera nägin tekkis kahtlus, kas emaga miskit juhtunud. Kaasa uuris internetist mis teha, soovituseks lasta pisikesi vähemalt üks öö omaette olla ja alles siis loomaabiga ühendust võtta kui järgmine päev ikka üksi niuksuvad. Süüa ja juua mitte pakkuda, muidu tunnevad liiga mugavalt ja ei kutsu ema.

 

Maikuus 132km joostud

Koerad tundsid sügavat huvi, Sushi tahtis kangesti mängida pisikestega. Isegi naabri kass tuli pesukarupoegi uudistama ja üle nuusutama. Öösel oli kõik vaikne, küllap ema taris tagasi pessa. Paraku läks järgmine hommik maja ümber lausa kuuehäälne niutsumine lahti, ka ülejäänud olid näljas pesast välja roninud. Naabrinaine kogus nad pappkarpi kokku ja kutsus loomapäästjad välja, kes paari tunni pärast pisikesed minema viisid. Ilusad ja armsad teised aga suureks kasvades igavesed röövlid.

Õitsvad metsmaasikad ja meelespead

Aiatöödega olen suures osas ühele poole saanud. Maa ümber kaevatud, tomatid istutatud, marjapõõsaste oksad lõigutud ja tugikepid alla pandud, suure mooruspuu oksad saetud, metsmaasikate vaheline umbrohi kitkutud ... jne ... 

Nagu linnuke oksal 😁, leiate ikka üles😎

Vihm ja rekorduni

Vihmane ilm ei sega lõõgastavat lugemist lõkke ääres

Millalgi öösel hakkas sadama, rahustava rabina saatel super uni. Vahepeal tõmbasin magamiskoti luku lahti kui olemine liiga soojaks läks ja põõnasin siis ühe hooga poole kümneni. Pulsikella järgi rekordpikk uni, 10 tundi ja 35 minutit. Hommikul imestasin mis pagana värk, kuidas sai palav hakata kui temperatuur vaid paar kraadi üle nulli. Nojah, mõni ime, olin -10C peale markeeritud magamiskoti haaranud. Tegelt ei usu, et tolle suht õhukese magamiskotiga sellise külmaga normaalselt magada saaks. Telgis on mu külmarekordiks seni -5C temperatuuriga magamine ja tuleb tunnistada, et oli jahe, magamiskoti kapuuts ümber näo.

Lilled metsaoja ääres

Ämblikupoiss õies, leiate?

Sadas ühtlast vihma, õnneks tuult polnud. Kümne paiku ajasin sooja fleece ja vihmakile peale, kobisin välja, tegin lõkke, panin kohvi peale ja sättisin end lõkke äärde lugema. Koerad esialgu vahtisid minu juures, aga neil oli ilmselgelt igav. Vihmaga polnud ka isu metsa all hulkuda, lasin loomad autosse pikutama, vähemalt suht soe ja kuiv. Kolmandik raamatut loetud ja kaks raksu kohvi koos hulga kroissantidega konsumeeritud enne kui vihm pealelõunal paar tundi enne lubatud aega järgi jäi.

Lasin loomad autost välja ja otsustasin teha lühikese matka, kaugele ei riskinud minna, äkki hakkab uuesti sadama. Päris niiske ja külm, lisaks tilkus puude otsast piiskasid kaela, vihmakile kulus marjaks ära. Algul läks rada metsa all, siis mööda sajand vana taluteed paekalda ääreni. Mingi huvitav geoloogiline fenomen on tekitanud just kalda äärele oma kümmekond meetrit kõrged luitevallid. Nende harjasid mööda jalutades peaksin jõudma tagasi telgiplatsi juurde kui mobla kaarti ja GPS'i uskuda. Koerad olid rihma otsast lahti, mets tihe, jalutasin läbi tihniku mööda kitsast metsloomarada.

Mingi moment sain aru, et koeri pole enam minuga. Seisatasin, kutsusin Sushit paar korda ja jäin kuulatama. Pisem kuts ilmus krabinal põõsastest välja aga Kokot ei kuskil. Täitsa jama, sest too ju ei kuule, ka nägemine pole suurem asi. Lõhna vähemalt tunneb hästi. Mis teha??? Ütlesin Sushile: "Koko, otsi Koko". Kutsik pani ajama, paraku polnud ma sugugi kindel, et ta minust õieti aru sai. Ainus võimalus üritada täpselt sama teed tagasi minna,  kui Koko lõhna järgi tuleb, peaksime kohtuma. Tükk tegemist ja arvamist, kuna olin vaid üldsuunda mitte konkreetset trajektoori jälginud. Kümmekond minutit ärevust enne kui kuulsin krabistamist ja märkasin Kokot puude avhel. Nüüd muidugi polnud Sushit kuskil, tema pärast ei muretsenud, kutsusin paar korda ja juba jooksiski rõõmsalt ligi.

Telgipaltsil võtsime kerge näksi ja kuna aega küllalt üle otsustasin loomadega järve äärde randa sõita. Parkimisplats täiesti tühi, vaid üks auto peale meie. Matkasime kõik rannad läbi, viimase juures käisin korra metsa all, siit saaaks teoreetiliselt suht otse telgiplatsi juurde, vahepeal ainult läheb kardetavasti õige soiseks. Kokku pea viis kilti randasid pidi hulkumist.

Vinge nustriga kivi

Õhtusöök, lõke ja lugemine. Põletasin enamuse puudest ära, ei tea kas hommikul viitsin tuld teha. Seekord olin ülal südaööni enne kui koos koertega telki pugesime. Öö oli külmem kui eelmine, Kokole pidin teki peale panema, vaeseke hakkas pesas värisema, Sushil polnud häda. Endal just paras, magamiskoti luku tõmbasin kinni.

Hommikul võtsin rahulikult, tegin ikka lõkke ja põletasin hommikukohvi nautides ja lugedes pea kogu küttematerjali. Järgmistele jätsin sütituseks neli-viis peenemat halgu ja veidi kasetohtu - nii mõnus kui tuled lõkkeplatsile ja leiad sellise üllatuse eest. Koormakatte mahavõtmine, telgi kokkupanemine, kogu kolu autosse pakkimine. Prügi ei tekkinud mul üldse, paberkotid ja kroissantide karbi põletasin lõkkes, isegi banaanikoored ja õunasüdamed söestusid täielikult, vaid tühjad õllepurgid võtsin karbiga kaasa. Koerad autosse ja vaatasin telgiplatsi enne ärasõitu üle, et miskit maha ei ununeks - kõik korras ja puhtam kui enne minu saabumist.

Sõitsime järve äärde, looduses viibimise võimalust ei saa ju kaotsi lasta. Käisime kopratammi matkarajal ning siis pikalt mööda randa lõpuni massiivse kivikülvini. Kaugel järvel Giants Thumb saare ees jäi silma üksik purjekas. Mõtlesin proovida kui hea mu mobla zoom on - täiesti üllatav tulemus, kvaliteet pole muidugi sama mis proffide kaameraga kuid 40 kordse suurenduse kohta siiski väga hea. Viskasin korraks liiva peale külili ja jäin isegi tunnikeseks tukkuma. Koerad peesitasid minu kerest moodustunud tuulevarjus. 

40X mobla zoomi kohta pole paha

Puhkeoleku pulss kukkus metsas
netivabalt lõõgastudes silmnähtavalt

Kell alles kolm, kuidagi ei raatsinud veel kodupoole sõitma hakata. Tõin autost tooli, õltsi ja raamatu ja istusin rannas lugedes ning vahepeal niisama ilma millelegi mõtlemata laineid vahtides. Tuul oli päris tugev, korralik jänes peal. Kui kõrged pilved päikest varjutama hakkasid läks kiirelt jahedaks, enam polnud väga kaif tuule käes istuda. Mis ikka, lõõgastuspuhkus selleks korraks läbi, autosse ja kodu poole teele. Päris mõnus oli mõelda, et tegelt ka järgmine päev vabaks võetud, ei pea kohe tööle tagasi minema. Lisaks kõigele on veel järgmisel nädalavahetusel kuninganna sünna, tänu millele kolmepäevane nädalavahetus ees ootamas.

Silmapiiril sama saar, mille ees seilavat purjekat pildistasin.