Ma pole massiürituste ja muusika inimene aga laulupidudel olen ikka võimalusel käinud. Samastun Unduski artikliga Postimehes: Eestlasel on madal kollektiivne emotsionaalsus, emotsioon on isiklik mitte massiasi. Aga laulupidu hingemattev olemine kusagil sügavas ühisuses. Ei oota nii nagu vanasti olümpiamänge või vuti-MM'i (enam ei hooli) aga kui aeg käes lähen kohale ja tõsiselt hea tunne selles eestikeelses ja eestimeelses massis end omana ja omade hulgas tunda.
Pileti sain lapsepõlve sõpradelt, paraadile jõudsin väikese hilinemisega. Vaatasime kolmekesi koos kunagise Peda vastas, aeg-ajalt üle tee asuvat Selverit temaatilise ja väga hea jäätise ostmise eesmärgil külastades. Vihma kallas nii pidevalt ja hoogsalt, et isegi mu paadisõidu kilekas hakkas lekkima, püksid õnneks ikka pidasid. Õige suure vihmahoo ajal hüppasin bussipeatusse varju, kus üks ülelahe hõimuvend aeg-ajalt külmarohtu manustades tukkus. Mõni meeldejäävam moment: korporatsiooniga koos marssiv välisminister laulab saksa marssi "Erika", entusiastlik Jaapani Wakayama laste punt, Rootsi puhkpilli orkester, ...
Ei tea kas olime kolmekesi piisavalt silmahakkav vaatepilt, või paraadis möödujad lihtsalt norisid vastutervitust. Igatahes aeg-ajalt hüüti: "Elagu mehed mustas", ega me ka kitsid olnud, lasime siis möödujailgi elada. Paraadi lõpuks olime päris ligunenud, astusin veel korra Selverisse, kas teadsite et viisakamad joogid hoitakse luku taga? Õnneks leidsin teiste vahelt ka plastpudelisse villitud konjaki - klaasi ei tohtivat ju peoplatsile võtta, ja sellise ilmaga alko keelamine oleks kuritegu rahva tervise vastu.
Mehed mustas "Erigrupp" 😁
Paigaltammuv piletisaba (vähemalt nii ma oma naiivsuses arvasin) algas juba Pirita tee ja Narva maantee ristmiku juures samal ajal kui kontserdi alguseni vaid pool tundi. Sissepääsu juurde sammudes tekkis väike segadus ühes väravas tungles rahvas, teine sealsamas kõrval pea tühi, kuhu meie suundusime. Turva astus meist esimesele ligi, kes asus moblast piletit otsima. Ütlesin teisele sõbrale naljaviluks: mehed mustas on erigrupp. Turva kamandas: Stopp!!! Poleks vist pidanud nalja tegema, aga siis sain aru, et stopp käis kõrvaloleva saba kohta - meid viibati koos seljakottidega ilma viivituseta läbi.
Alles hiljem mõistsin, et see pikk saba polnud mitte piletisaba (ei saanudki olla ju, sest piletid olla ammu läbi müüdud) vaid piletitega kodanike saba, kes viisakalt pileti ja asjade kontrolli ootasid. Kardetavasti ei saanud paljud kontserdi alguseks sisse, oma kohtadele jõudmisest rääkimata. Ehk siis ainus kurtmine (kui ilm kõrvale jätta) on mul sissepääsu organiseerimise osas - seda peaks olema võimalik oluliselt sujuvamalt korraldada. Kogemust peaks ju jaguma küll ja veel.
Meie kohad olid suht ees, kummalisel kombel kõvasti tühja ruumi (kohati pea terved read), mis tasapisi veidi rohkem täitusid. Enamus läheduses olevaid laulupeolisi olid välismaalased, ees terve rida mingi firma poolt juhtkonnale ja tähtsamate klientide esindajatele ostetud. Tuletab meelde ameerika spordiürituste süsteemi, kus parimad ja kallimad kohad firmade poolt välja ostetud oma bossidele boonusteks ja klientidele legaalseks altkäemaksuks.
Laulupeo võtmesõnaks kujunes: sajab, sajab, sajab, ... Lõpuks vettis ka paks fleecevammus läbi ja hakkas külm. Paigal istudes ei aidanud muu kui lihastrenn, hoidsin end kätele toetudes toengistes, pingutasin igasugu muskleid nii et lõpuks ajas hingeldama ja hakkas soe ka märgade riietega. Eks konjakitilk ja kuum kohv termoses aitasid ka. Toit oli omal kaasas - võileivad ja saiakesed ja kommipakk.
Koju!
Muusikalist poolt ma oma amatööri vaatevinklist parem kommenteerima ei hakka, ainult ehk meeldejäävat lugu välkudest ja põrguväravatest, mille visuaalset komponenti laululava laele projekteeriti. Kava järgi pidi üritus kestma üheteistkümneni, kuid lõppes pool tundi varem. Ses suhtes hea lahendus, et sain kindlalt rongi peale. Meeldiva üllatusena trammid juba käisid, jalutasin peatuse tagasi ja hüppasin pooltühja vagunisse. Tee peal selgus, et number üks, mis viis otse Baltasse. Trammis lobisesin paari väliseestlasega, USA'st ja Austraaliast, minu vanusegrupist. Porgandit pidin veerand tundi ootama kuid koju jõudsin ilusti enne südaööd.
Päevavideo: Sihukese vihmaga lendaks ise ka kiirelt mesipuu poole
Täna ei jaksa eriti pikalt laulupeost kirjutada, liiga läbiligunenud ja väsinud. Peole sattusin pooljuhuslikult. Plaanis polnud, piletid müüdi niikuinii kohe läbi.
Päevapilt: Õnnelikud märjad pealtvaatajad
Sõbral jäi veits ootamatult pilet üle, pakkus mulle, pikalt ei mõelnud, juhust tuleb kasutada. Peo esimene pool üllatavalt vähese vihmaga aga kui järsku tulema hakkas andis hirmsa pauguga märku ja tuli kui kosest pool tundi jutti. Just mudilaskooride lahkumise ajal lõi välk ootamatult väga lähedal, kohe järgnes kõrvulukustav kärakas, inimesed kriiskasid ehmatusest. Justnagu Himars Ukraina rindel - päris ehmatav. Kõik said märjaks, need veidi vähem, kellel vihmakiled. Vahepeal hakkas kuivatama ja näitas isegi korra päikest. Tegelt nöökis niisama, pool tundi enne viimaseid laule kallas jälle, ainult selle vahega, et välku ei löönud. Homme ehk vähe pikemalt laulupeost, praegu naudin kuuma teed.
Tantsupeol sai käidud, lähen teen mõned pildid laulupeo rongkäigust ikka ka. Päris alguseks ei viitsinud end kohale vedada. Pässas rongi peale minnes sattusin hoobilt ülevas meeleolus rahva hulka, laulu lasti kogu tee. Nõmmel tekkis rongi mahutavuse asjus küsimus, paraku olid kõik abivalmid ja heas tujus, üheski peatuses kedagi maha ei jäetud. Julgen arvata, et rong tegi reisijateveo rekordi. Häid lambaid mahub palju ühte vagunisse😁 Paljud väljusid Lillekülas, mina sõitsin Balti jaama välja. Suundusin läbi linna Viru väljakule, rongkäik täies hoos. Jalutasin kaasa ja tegin aegajalt pilte. Enne Pedat keerasin tagasi, et vastuvoolu rohkem näha oleks. Kaarli kirikuni jõudes vaatasin, terve Tallinn veel tulemata. Kohe alguses olin jõudnud veendumusele - lähen lauluväljakule ka. Otsustasin enne kiirelt kodust läbi hüpata. Balti jaamas selgus, rongini jupike aega. Tegin seda parajaks turul Kalevi poest maiuste ostmisega. Paar juustutükki ja kott värskeid kartuleid ladusin kommide peale.
Saaremaa esindus paraadil
Õhtupäike Lauluväljakul
Kodus praadisin kiirelt kaks muna ning sõin korraliku lõuna, kõhutäiest peaks terveks õhtuks jaguma. Tagasi linna jõudes selgus, et trammid käivad. Seda siiski vaid Viru väljakuni, edasi andsin kondimootorile auru. Veits valulik oli see minek, eelmise päeva varbavill andis tunda, plaaster tuli kohe ära. Mis seal ikka, vahel tuleb tuua ohvreid kunsti altarile, eks varbaid parandan hiljem. Tee peal oli naljakas moment kui nägin üht jommis sommi pingil istumas moblal seletamas. Tekst oli umbes järgmine: "Mingi imelik pidu nendel virolaistel. Keegi õlut ei joo, vahivad ainult kuidas teised mööda marsivad ja muudkui hurraatavad kaasa ...". Joomise koha pealt pean siiski väikese paranduse sisse viima. Balti jaamas nägin üht tüüpi trammipeatuses magamas, poolik viin kõrval. Teine oli vähe kaugemal kummuli põõsa all, särk päikesevarjuks üle pea tõmmatud. Politsei sõitis mööda, vaatas aga midagi ette ei võtnud. Mõlemad tüübid olid välimuse järgi otsustades vennasrahvuse esindajad. Samas võin väita, et kogu laulupeo ajal ei näinud ühtki arusaadavalt joomast kodanikku kogu selles massis. Tuleb muidugi tunnistada, et kohaletulnud 15% eestlastest on ilmselt mõnevõrra positiivses suunas kallutatud valim.
Tule süütamine
Pidu täies hoos esimesel päeval
Piletisaba oli pea olematu, kaks inimest kassa ees. Küsimusele kas sellega saab ka homme sisse anti jaatav vastus. Rahvast oli kõvasti, isegi ülemine muruplats suht täis. Tuttavate leidmise eesmärgil panin oma Canada lipuvärvides mütsi pähe, punavalge hakkas valdavalt põhjamaiste toonide seas hästi silma. Natukese ajaga kohtusin mitme Toronto eestlasega. Lisaks nägin mitut tüüpi noorusaegadest, kellega muidu kokku pole puutunud.
Canada mütsiga laulupeol
Saime isaga kokku
Isa leidis peagi mu rahvamassist üles, talle on alati rahvuslikud üritused tähtsad olnud. Laulude koha pealt suurt kommenteerida ei oska. Kõige mõistlikum DVD osta, mis pidi mõne nädala pärast välja tulema. Koju läksime veits enne lõppu kindla veendumusega, et homme tuleme tagasi. Saime isegi bussi peale. Astusin vanemate juurest läbi, et veidi kohvi juua ja emaga muljetada, kes ei saa enam oma seljaga sellistel üritustel pikalt viibida.
Pühapäeval võtsin rahulikult arvates, et niikuinii kulub alguses jupp aega asjaosaliste tervitamisele ja autasustamisele. Taktikaline möödalask, tseremoonia toimus minu meelehärmiks hoopis lõpus. Tunnise hilinemisega kohale jõudes selgus, et eelmise päeva pilet siiski ei kehti. Sissesaamise saagast kirjutasin eelmises postituses.
Rahvamass oli meeletu
Kõik elevil ja rõõmsad
Rahvast oli meeletult, päris kindel, et mina pole kunagi nii palju inimesi lauluväljakul näinud. Muruplatside vahelistel asfaltteedel liikumine toimus teosammul, muruplatsid ise olid nii tihedalt inimesi täis, et muru tekkide ja istumisaluste vahelt eriti ei paistnud. Kümmekond meetrit teest eemal viibiva sõbra juurde jalutamiseks võtsin viisakusest tossud jalast, kuidas sa astud teiste riietele mustade jalatsitega.
Seoses rahvastiku tihedusega käisin vaid kord putkast snäkki ja jooki toomas, lihtsalt liiga aeganõudev ettevõtmine, pealegi olid ka söögikohtade sabad pikad. Üritades õlut osta selgus, et vaid alkovaba pakkumisel. Esmapilgul tundus kummaline, sest päris paljudel olid õllepurgid käes. Hiljem meenus - oma joogid olid lubatud. Kõrvalistuval härrasmehel lausa pirakas külmkarp õllelaadungiga nina ees. Samas nagu enne mainitud ei näinud ma ka pühapäeval kogu selles massis mitte ainsamatki purjakil tüüpi. Kes võttiski lonksu tegi seda viisakuse piires - võib uhkusega väita, et eestlased on jõudnud kultuurrahvaste perre.
Lipumeri
Naabrinaisega laulupeol
Olen kuulnud erinevaid arvamusi aga minule igatahes meeldis kogu üritus ja jättis võimsa mulje, eriti muidugi lõpu ühislaulmised. Tekkis lausa tunne, et momendiks on poliitiline kisklemine tahaplaanile jäänud. Ilmaga muidugi vedas hullult kõigil kolmel päeval, mil kohal olin. Meeldivalt jahe vahelduva pilvitusega, ei piiskagi vihma, ehkki seda oli lubatud. Tallinnast kaugemal paistsid pirakad äikesepilved, mis õnneks kunagi lauluväljakuni ei jõudnud.
Viimasel päeval oli vahepeal isegi mere kohal ähvardavalt tume. Lahkusime tunnike peale tule kustumist, meist jäi kõvasti rahvast edasi laulma. Tagasiteel nägime vastu äärekivi sõitnud musta mikrobussi, mille juures neli eriväelast automaatidega. Polnud massinal kuuliauke
keres ega verepritsmeid tuuleklaasil, ju tegu kerge ülereageerimisega, sest meedias ei leidnud sündmusest hiljem mingit kajastust. Russalka juures saime isegi bussile, jalutasime läbi kesklinna, jõudsin veel jooksuga Pässa rongile. Juubelilaulupeol käidud, ägedaid elamusi kogetud, millest lapselastele rääkida 😀
Täispanoraam laulupeo teisel päeval - 110000 inimest väidetavalt
Ei olnud rongkäik, ei olnud ükski laul, ei olnud meeletud massid puruõnnelikke eestlasi, ei olnud isegi kamamaitseline pohlamoosiga Laulu ja Tantsupeo koorejäätis. Minu muljetavaldavaim elamus oli seotud kahe noore neiu ja jõu ning ilu numbritega. Kõik sai alguse nagu Lutsu Kevades: "Kui mina laulupeole jõudsin olid laulud juba alanud." Läksin viiskalt poolekildisesse tihedasse piletisappa, olin vaid mõned minutid seisnud kui politseinik teatas, et enam pileteid ei müüda. Rahvas suhtus võrdlemisi rahulikult ja keeldus isegi siis laiali minemast kui saime ametliku kinnituse. Keegi ei suutnud uskuda, et laulupeole ei mahu rohkem inimesi, küllap tulevad uued piletid või lastakse varsti niisama sisse heietati lootust.
Mina olin paraku eelmisest korrast tantsupeol õppinud ning lahkusin peagi. Enne veel soovitasin ühel tüübil panni lakkuda ja kiirelt kaduda enne kui rahvalt kere peale saab, molkus tuli 100 euri eest piletit pakkuma. Helistasin isale, et piletid otsas, ärgu tulgu. Tema juba kohal, lubas ise asja uurima minna. Kohe koju minna nagu veidi narr, teen tiiru ümber väljaku, äkki tuleb mingi hea võimalus. Väravates paraku olid suht tähelepanelikud tüübid, ei hakanud üritama end mööda libistada. Ülemisest sissepääsust möödas jõudsin veidi metsasemasse alasse, kus rahvast palju polnud. Silma jäi kaks miniseelikus neidu, üks ühel pool, teine teisel pool aeda. Väljaspoolne üritas ronida aga ei saanud hakkama. Soovisin muiates jõudu. Vastuseks sain resoluutse: "Mis sa ilgud, tule aita"!
Üle kümne tuhande kodaniku väljaspool raudse eesriide taga
Gentleman nagu ma olen, kaks korda ei lase öelda. Ei saa ju mööda lasta võimalust noort ilusat tütarlast kallistada ja veidi pepust lükata kui too ilusti palub. Kui tüdruk kõrgemale kerkis ja vaatepilt õige põnevaks läks kamandas too "Ära vahi!" Vastumeelselt keerasin pilgu võsa poole. Nõks veel, natu toetust, jalg vupsas üle aia, teine järgi ja oligi plika ilusti sees. "Viska asjad üle ja tule järgi"! Piinlikkusega tuleb tunnistada, üle mikrosekundi mu kõhklus ei kestnud. Lendasidki jope ning kott üle aia tütarlaste käte vahele. Noorte naiste pilkude all forsseeris pealt viiekümnene halli habemega kiilakas kolmemeetrise aia elegantselt nagu kunagi sõjaväelaagris olin õppinud. Tüdrukud laksutasid tunnustavalt keelt ja ulatasid mu asjad tagasi. Lõime patsi ning jalutasime kiirelt rahvamassi sisse. Loodetavasti ei püüdnud mõni luuredroon mind videole, pärast veel kaasa näeb Aktuaalses Kaameras kuidas isamaaliste laulude kuulamise asemel preilidega aia ääres amelen😜
Eks elu ongi selline. Kes alla annab ja käega lööb jääb kindlasti ilma. Kes üritab, sellele võib ootamatus kohas õnn naeratada, ole ainult mees ja haara sabast nagu presidentki kõnes mainis. Sõber, kellele olin enne väljastpoolt helistanud, et piletid otsas, lähen vist koju, polnud üldse üllatunud kui tema kõrvale end seadsin. Ma teadsin, et sina saad kuidagi ikka sisse. Ju tunneb mind paremini kui mina ise, tegelt olen ka lennujaama turvatsooni end edukalt sisse surunud kui ühe koti sinna unustasin. Peagi helistas isa: ta oli end ja mind "sisse rääkinud", tulgu ma mereväravasse. Tänud aga ma juba sees, ju see mitte alla andmine on perekonna viga. Kompensatsiooniks teen annetuse mõnele lastekoorile, muidu kipub karmavõlg kole suureks kasvama😏
Neist oli küll kahju, kes kohale tulnud ja värava taha jäid. Samas saan aru, et isegi laulupeoplatsil on inimeste mahutavus piiratud. Rahvast oli paksult ja kui uskuda korraldajate numbrit 110000 siis tundub ilmvõimatu kunagine väide 300000 inimese osalemisest laulva revolutsiooni ajal.
Enne kui ma hakkan ronimise teemal jahuma pean ühe hiljutise sündmuse suhtes võla likvideerima. Nimelt oli nooremal järeltulijal nädala eest sünna. Kavatsesime jälle välja sööma minna, sest keegi ei viitsinud pidusööki valmistada (emme ikka veel ookeani taga). Paraku töölt koju saabudes avastasin kodust peolised eest, laps tegi sõbrannadega lollusi ja teatas, et läheb hoopis nendega linna peale. OK, pole enam titt, et issi peaks peo pärast pead valutama. Kui paarist long dringist lõbus seltskond oli end üles löönud viisime nad edasi ühe sõbranna juurde ja suundusime kahekesi vanema plikaga IKEA'sse kerge einega noorema sünnat tähistama. Muuseas sai sealt kaks riiulikasti ostetud ühendades meeldiva kasulikuga.
Fakt, et ma ronimisest pole postitanud ei tähenda, et poleks selle peale iga päev mõelnud. Ma tean küll et mõtlemisest üksi ei aita, tegusid peab tegema. Kui muidu ei usuks siis kõiketeadev Google ja Youtube igatahes on mu uue huviala välja nuhkinud. Ühes tuleb reklaame, teises on hakanud ronimiseteemalisi videosid karate, ralli, arvutimängu ja ajalooteemaliste vahele ilmuma. Aga eile võtsin ette pikema ronimistuuri, mis kohati vähemalt V1 taset eeldas. Nimelt turnisin oma maja esiküljel suur galloniline värvipott ühes käes ja pintsel hammaste vahel. Maja esikülje värvimine oli heaks vahepalaks, mis oluliselt tõstis ronimise raskusastet. Ootamatult avastasin, et kohad kuhu tundus võimatu olevat ilma tellinguteta ligi pääseda, õnnestus edukalt värvida redeli negatiivse kalde pool rippudes.
Üldfüüsilist sai ka parasjagu, sest redeli tipus räästa alla võimalik minna vaid pintsliga, mida keerutasin aeglaselt peos, et värv välja ei tilguks. Üles-alla tuli nii mitukümmend korda käia. Kaaslinlastele pakkus vaatepilt ilmselt mõnusat meelelahutust, sest lõpuks olin siit ja sealt valgete täppide ja laikudega kaetud, kaasaarvatud habe ja rinnakarvad. Kes ütles, et ronimisoskusel puudub praktiline väljund 😜 Aga päris boulderdamisele saan loodetavasti ülejärgmine nädal, karate trennis värbasin paar uut huvilist, lubades kordumatut elamust. Seega jääb veidi aega teooriaga tutvumiseks ja papude ostmiseks. Nädalavahetus kulub meil jaapani külaliste võõrustamisele ja suurel igaaastasel "Canadian National Exhibition" näitusel käimisele, kus vanem plika "Gaming Garage" paviljonis oma firmat esindab.
Karaoke laulupidu Torontost vaadatuna otse eetris
Pühapäeval elasin läpaka taga Tänakule kaasa ja peale ralli edukat lõppu vaatasime telekast otse Lauluväljaku üritust. Öelge mis tahate, aga minule igatahes meeldis väga. Eriti karaoke formaat, tänu millele sain ka ise aktiivselt osaleda ja (kaaskodanike huvides) õlu rinnus vaikselt kaasa mõmiseda. Ei ole ma mingi laulumees kuid hulk vanu lugusid olid üldrahvaliku uue kuue saanud. Minu lemmikuks mutionu laul. Kui oleks valida siis läheksin pigem sellisele igamehe rahvapeole kui härdalt pidulikule ametlikule laulupeole. Rahvast vaadates mõtlesin äkki, et taolised üritused on vist ühed vähesed, kus 99% ulatuses koos vaid eestlased kui "eksootilised" turistid välja arvata. Või eksin, ehk oskab keegi kohalkäinuist kommenteerida. Aga kui mul õigus, siis just selliselt, põhimõtteliselt erinevates kultuuritaustades avaldub näitlikult Eesti ühiskonna põlisrahva ja muukeelse elanikkonna sügav lõhestatus.
See aasta õnnestus nii planeerida, et sain osa võtta nii Eesti kui Kanada Jaanituledest. Esimesest olen juba jutustanud, nüüd siis Seedrioru Suviharja pidustuste lühikokkuvõte. Ilm tegi selliseid rekordeid, et mul oli tõsine kahtlus kas üldse minna üritusele. Kui ikka ähvardab +35C varjus ja niiskuseindeksiga +45C võtab vähe jahedaks või siis pigem palavaks 😜 Pealegi tulin otse töölt kusjuures veel 12 tunnine päev. Viskasin kaheksa õlut koos kuue jääpudeliga külmkasti. Muideks suvehooajal soovitan teistelegi tavalise bensujaama jääkoti asemel ise kodus jääpudelid külmikus teha. Liitrised neljakandilised plastikust keefiri pudelid sobivad ideaalselt. Sellised jääkamakad hoiavad toidu ja joogid külmad palju kauem kui jäätükkide kott, pealegi jääb sulavesi pudelisse. Pudeleid ei tohi ääretasa vett täis lasta, muidu viskavad korgi maha või lähevad hoopis katki - kui koolipõlvest ei mäleta või puudub kogemus talvel õue jäänud õllepudeliga siis tuletan meelde, et jää on suurema ruumalaga kui vesi 😉
Peitepilt: Kus on "laps" ?
Igatahes keerasime õhujahutaja autos põhja ja sõitsime kohale. Pilet suht soolase hinnaga $50 täiskasvanule ja $30 tudengile, samas toimub see üritus vaid kord aastas ja takkajärgi võin kinnitada, et vähemalt minu jaoks oli väärt iga senti. Jõudsime aktuseks ja minilaulupeoks. Jube palav oli aga koorid laulsid kenasti kangelaslikult Irvo Surva juhatusel. Ikkagi Eesti 100 aastapäevale pühendatud üritus. Laps ei viitsinud pikalt kuulata, läks otsima ümbruskonna matkaradu. Mina sattusin kokku ühe tuttava rahvatantsu neiuga, kellega lobisesime laulupeo lõpuni. Tema läks proovi, mina uue õlle järgi ja ujukaid jalga ajama, et tiiki hüpata. Jõudsin just õlle haarata kui telefon piuksatas, tütar kutsus tagasi auto juurde soovitades tee peal silmad lahti hoida. Mitte ei saanud aru millest jutt kuni järgmine mess käskis seisma jääda ja ringi vaadata. Mis mõttes, kusagil sind pole. Lõpuks märkasin puu otsas liikumist, 22 aastasest poleks nagu oodanud sihukest üllatust.
"VIP" vastuvõtt
Edasi otsustasime malevasõbrannale minna tere ütlema. Seal selgus ootamatult, et nende juures toimub niinimetatud VIP'de lõunajook ja söök kuhu nüüd ka mind kutsuti osa võtma. Natuke ajasin viisakusest sõrgu vastu aga kui õllepudel suhu suruti polnud miskit teha, maha või rinna peale ei saa ju lasta voolata. Tuttavaid oli ohtralt, aeg läks lennates. Vahepeal korraldati pisike kohapealne laulmine ja ringmäng. Vestluspartneritest suurt kedagi ei mäleta, mingi tüüp Costa-Ricast jäi meelde, sest enne olime just tütrega arutanud kuhu järgmisele reisile snorkeldama minna. Suure joomise ja söömise sildi all hakkas juba hämaraks minema kui rahvas suundus tantsuetendust vaatama. Mul tuli tee peal tuttavaid vastu, jõudsin alles lõpu eel kohale.
Järgmiseks Terminaatori esinemine, mis kujunes minu jaoks õhtu naelaks. Ei ole ma miski muusikainimene aga see bänd tõi elavalt silmi ette 30 aasta tagused ajad. Ääretult lahe musa ja nostalgilised lood. Suht universaalne muusika, nii noored kui vanad kargasid koos rocki rütmis. Isegi silmi ei pidanud kinni panema, et end kolmkümmend aastat ajas tagasi mõelda.
Paremat punti selliseks rahvapeoks on raske ette kujutada. Tuju oli nii hea, et enam ei lugenud õllepudeleid. Tõmbasin isegi paar kõhvi sigarit, mida tuttav pakkus, sihukest pattu pole maleva ajast saati teinud. Takkajärgi tuleb tunnistada, et vastik maitse oli veel hommikul keele peal.
Õhtu lõpetas ilutulestik, ja ehkki oleksin hea meelega edasi jäänud kippus laps koju. Ei vaielnud vastu, sest hommikul oli meil kavas randa sõita, ja liiga hilja peale jäädes poleks kellelgi olnud jaksu rooli minna.
Tütrega Terminaatorit kuulamas
Malevasõbrannadest korraldajad - ÄITÄHH
Paraku juhtus nii, et ei jõudnudki me järgmine päev randa. Tütrel kadus isu ja rahvatantsu neiuga, kes oleks meeleldi meiega liitunud, tekkis mingi kommunikatsiooni probleem, kuidagi ei jõudnud teated õigel ajal kohale. Aga kokkuvõttes julgen kinnitada, et parim Suvihari kus olen käinud. Ilmselt oligi hea, et ööseks sinna ei jäänud, küllap oleks veel õllekest libistanud ja kes teab mida muud joomasena proovinud. Hommikul oli niigi veidi kummaline tunne nagu ennevanasti peale malevapidu 😛
Allpool postitamata jäänud laul Eesti Jaaniõhtu kontserdist 😜
Reedesel juunikuu viimasel päeval oli õige hull ilm. tantsupeolistest oli kahju, ise ei kippunud sugugi sinna ligunema. Kasutasin aega ära, et Mustamäel viimaste pisiremontidega ühele poole saada. Natuke elektrijuhtmetega judimist, et vetsu lüliti ikka ventilaatori ka käima paneks. Üllatuseks oli uus ja eriti mugav juhtmeühenduse vidin, mida piinlik tunnistada, et elektriinsener pole varem näinud. Iseenesest lihtne ja geniaalne, tõmbad juhtmel isolatsiooni jupike maha, suskad auku ja vajutad klambri kinni, ei nõua mingeid abivahendeid. Testeriga sai pinged enne kontrollitud aga nagu kõik asjad, siis ka testri klemmid olid aja jooksul pikast seismisest korrodeerunud ega andnud ühendust, vajasid veits puhastamist. Sama iga aasta teleka puldiga, kui pikalt ei kasuta lähevad kontaktid mustaks ja ei funksi. Ukselukule panin väljaspoole viisaka vineeritüki lõhutud koha ette.
Käisime garaazhist läbi vaatamaks, leidub seal miskit, mida oleks mõtet alles hoida. Tegu 70'tel ehitatud garaazhikompleksiga, kus kunagi isa oma esimest Ladat hoidis. Praeguseks pole juba kümmekond aastat muud kasutust leidnud kui külm ja niiske kolikamber. Lae alla oli riputatud kaks täitsa heas korras ratast: Turist ja vabariigi algul ostetud naisteratas. Need tasub hoida, kui mitte sõitmiseks siis vähemalt hipsteritele maha müümiseks. Põnevaim leid oli pronksist käepidemenupuga ja pooliku roostes teraga mõõk, kust kes ja millal leidnud polnud meil kellelgi aimu, Poisikesena enda tehtud õhupüssi maha ei jätnud. Õunamahlapurgid paistsid vaatamata roostetanud kaantele heas korras olevat, panin mõned autosse. Hiljem kui avasime maitsesid nagu oleks eelmine aasta kaane alla saanud ehkki tegelik vanus võib lausa 10 aastani ulatuda. Mõned tööriistad oli mõtet võtta aga enamus tasub jätta ja isegi mitte näha vaeva prügisse vedamisega. Kui kord garaazhid ostetakse lükkab niikuinii arendaja buldooser kogu kupatuse kokku.
Otsustasime õhtul sauna teha, võtan eestimaal olles viimast selle koha pealt. Sel ajal kui isa sauna küttis viisin noorema tütre esimest korda manuaalkäigukastiga autoga sõitu proovima. Kohalikel pisikestel teedel hea harjutada, kiirused pole suured aga raskem osa ongi ju madalate käikude vahetamine. Seletasin 10 minti teooriat kasutades analoogiaks jalgratast, millega ta tuttav. Esimese raksuga sai ilusti minema, vahetas käike kolmandani aga kui ristmikul seisma jäi ei vajutanud sidurit alla. Masin muidugi suri välja. Sõitsime oma pool tundi, plika sai esimese korra kohta üllatavalt hästi hakkama. Nagu ise ütles, ega ta naudi, aga hea omada sellist oskust. Noh oskuseks veel vara nimetada, enne peaks ikka nädalakese minuga harjutama kui suurele teele julgeks lasta. Saun sai korralik, esimest korda proovisime ära Jaanipäeval tehtud vihad. Isegi plika oli päris korralikult vihelnud nagu laval vedelevate lehtede põhjal võis otsustada. Enne lahkumist käin võimaluse korral veel korra saunas.
Laupäeval Canada 150'dal sünnipäeval oli ilm veidi parem aga tantsupeole ikka ei kippunud. Laps oli pool ööd üleval olnud ja põõnas pikalt sisse, ei hakanud teda segama. Tegin endale kohvi ning blogistasin paar tundi. Otsustasime, et sobiv päev poodides käimiseks nii minule viimaste asjade kaasa ostmiseks kui ka temale kraami muretsemiseks, mida autoga kergem tarida. Sõitsime Rimisse, Järve Selverisse ja siis Mustamäele kus vaatasin kiirelt vanemate arvuti üle ja paigaldasin vajalikud uuendused. Seda aega kui viirusetõrje skännis, kasutasime koos garaazhist läbi käimiseks, kust panin peale kirjutuslaua klaasi ja veel mõned mahlapurgid. Prismast saime lõpuks linnasejahu, mida kaasa oli tellinud ja mida kusagilt mujalt ei leidnud. Ananassi kommid olid ka vaid 5Euri kilo tavalise 11 asemel, võtsin terve kilo.
Õhtul sain kokku lapsepõlve sõbra, tema venna, poja ja tolle tüdruksõbraga. Pidasime maha parajalt ägeda olengu nii, et kostis Torontosse välja nagu mu kaasa võis kinnitada, kes vahepeal tütrega üle Skype lobises. Pole enam mitu aastat nii ägedat "ärasaatmispidu" pidanud. Hommikul igatahes suu kuivas ja vesi tundus kõige parem jook olevat. Magasime pikalt sisse ehkki oli kavas laulupeo rongkäiku vaatama minna. Kuna lauluväljaku üritus pidi alles 2 ajal algama suundusime "porgandiga" 12'ks linna. Paraku oli selleks ajaks kõik läbi, lauluväljakule jalutamiseks polnud ma eriti vormis. Omaette naljakas, et kuue nädala jooksul jõudsin linna vaid viimasel päeval, ehkki ise elan Pässas. Bussiga tagasisõitmine oli omaette trikk, sest kesklinna teed olid terrorismiohu tõttu massiivsete betoontõketega blokeeritud, raske oli aru saada, kust bussid sõidavad.
Kodus tegin pooletunnise uinaku ja sõitsime Mustakale vanaisa lastud ja vanaema tehtud põdrapraadi nautima. Õhtuks uuesti Pääskülla kooki kohviga võtma ja viimast sauna kaifima. Isa saatsin hilisõhtul jalutades eelviimasele bussile. Tagasitulles astusin naabrinaise juurest läbi, kellega pool tundi lobisesime enne kui tuppa tulin viimaseid asju pakkima. Kaalu kippus veits üle olema, sest piletiga üle interneti check-in tehes selgus ootamatult, et 23kg asemel on kohvri kaaluks lubatud 20kg. Paar kommi- ja kohvipakki panin käsipagasisse viies kaalu 21 kilo peale. Käsipagas seevastu oli julgelt üle 12 kilo lubatud 8 asemel. Loodetavasti ei panda kaalule, suuruse kontrolli olen näinud aga mitte käsipaki kaalumist. Magama sain alles kahe ajal, äratuse sättisin 6:10 peale.
Nagu igal eelmisel suvel viimastel aastatel, käisin Kallaste turismitalus kontserdil. Ma pole küll eriline musafänn aga kui pakutakse sõitu ja toredat seltskonda siis miks mitte. Dagö laulusõnad on päris vahvad, kui neid ilma kurdiks jäämata võimalik kuulata. Eelmine aasta oli sama punt, kuid tookord hääletugevus nii ägedaks keeratud, et kõmas kerest läbi ja bass lõi kõrvad lukku. Seekord tundus palju normaalsem. Hakkasin muretsema, et olen vist vanaks ja kurdiks jäänud ainus lohutavam võimalus, et istekohtade paigutus soodsam. Asjatundjad siiski kinnitasid, et see aasta oli "volume" maha keeratud, ju siis ka mõned teised peale minu on sama probleemi kurtnud.
Vaheajal võtsime lapsepõlve sõbraga kahe peale sashlõkid ja lõheprae. Kõht sai ääreni täis, kõiki friikartuleid ei jaksanudki lõpetada. Kõrvale pidin jooma vett, sest oma tavalist jooki õlut ma igaks juhuks pole juba paar päeva tarbinud. Kuu aja eest viga saanud näpp on Eesti arstide ravikuuri all. Ei taha teisega kauem jamada, pigem kannatan veidi aega janu käes. Loomulikult süüdati eeljaanituli, mis tänu eelnenud vihmahoole suitses nagu metsatulekahju. Käisin vaatasin vanade põllutöömasinate väljapanekut ja tegin portreefoto kameruni kitsest, kelle silmade pupillid on ristküliku kujulised.
Pealtvaatajate hulgas jäi silma üks telekast tuttav nägu. Kuna minu nägudetundmise juures ei või kunagi kindel olla, küsisin igaks juhuks üle, ega mu silmad eksi. Tuli välja, et oligi tegu Kassandraga "Viimase Võmmi" seriaalist, mida Torontoski jälgime. Tegin vargsi pildi ja postitasin koheselt feisspukki. Üllatus tuli järgmisel hommikul kui preili ise fotot kommenteeris. Keegi mu FB tuttavatest oli ka tema sõber nagu selgus. Jällegi tuli konstateerida, küll on ikka väike see Eesti.
Kontserdi lõppedes lobisesime veidi aega korraldajatega puhveti juures. Kuna tegu mu lapsepõlve sõbra poja tüdruksõbra isa firmaga pakuti maitsta igasugu häid suupisteid. Õige mitmed neist valmistatud mitmekülgselt andeka preili enda poolt, kes tegelikult juurat õpib. Kõikse maitsvamad olid rabarbari koogid, mida mulle kiitmise eest kaasagi pandi. Jooke ma suurt luristada ei julgenud aga KARU nimelisest veinist ei suutnud ära öelda. Mekkisin paar pisikest lonksu, täitsa joodav see mesikäpa nektar.
No nii, pühapäeval käisin kultuuripunkte teenimas:) Olime koos tuttavatega kutsutud laululava avamisele Padise taha. Tegu oli imeilusas kohas asuva turismitaluga, kuhu kohaliku kultuuri arendamiseks ja ilmselt ka mitte täiesti filantroopseil eesmärkidel ;) oli otsustatud laululava ehitada. Mõeldud - tehtud, ja nagu stendilt võis näha kuu ajaga üllatava kiirusega. Lava ehk katusealune ja istepingid liivakaldal olid tõepoolest korralikult tugevalt ja maitsekalt loodusega kokku sobivalt ehitatud.
Kameruni Mägikitsed
Esialgu tutvustas sõber meile kohalikke vaatamisväärsusi miniseiklusraja ja iga sorti elukate näol. Kameruni mägikitsi pole ma enne mujal kui loomaaias näinud, küll aga murdjaid hanesid, kes ka kitsedele tuule alla tegid. Üks elukas üllatas oma ootamatu köögi juurde ilmumisega isegi kohalikku pererahvast.
Murdjad haned
Vaskussi õnnestus mul teist korda elus näha, seekord jõudsin märgata, et tal on vaskpruuni vana sendi karva naha peal ka ilusad eresinised laigukesed.
Vaskuss
Saabunud oli hulgaliselt ümberkaudseid laulukoore aga kuna muusika pole minu tugev külg siis kuulasin esimesed 13 laulu ära, ning peale seda viitsime aega pinksi mängides. Korraldatud oli asjalik toitlustamine supi, risotte ja pannkookide näol. Rahvale paistis see üritus igatahes hästi peale minevat.
Laulupeo esimesel päeval sai käia rongkäiku vaatamas ja hiljem ka lauluväljakul. Kui rongkäigu ajal oli väga hea ilm siis hiljem hakkas sadama ja enamus esinemiste ajast möödus vahelduvate vihmahoogudega.
