Lend Torontosse

Võimalik vaid Eestis - inimtühi lennujaam

Tulles olin sõitnud lennujaamast bussiga Mustamäele. Eelmisel päeval vaatasin kas saaks ka bussiga Mustakalt lennujaama selle asemel, et takso võtta. Kohver mul pisike, bussipeatus üle tee, parem kulutan 20 euri Amsterdamis miski hea peale. Augustikuu esimesest oli Tallinna bussiplaan muutunud, number 13 sõitis küll samas suunas, kuid mitte lennujaama välja. Lähim peatus "Ülemiste linnak" mõnisada meetrit lennujaamast, minusugusele matkasellile muidugi pole probleem. Bussid väljusid 12-20 minuti tagant, kaalusin kas võtta 05:34 või 05:52, igaks juhuks esimene, ühistransport ikkagi. Hommikul sai rahulikult dushi all käia, kohv juua, saiakesed süüa  - kaks croissanti ja vahuveini purk läksid seljakotti lennujaamas konsumeerimiseks.

5:40 bussis Järvevana teel

5:34 Lepistiku peatuses

Bussipeatuses olin paar minti varem, buss tuli täpselt ja sõitis nagu ette nähtud 13 minutiga Ülemiste linnakusse. Mõni minut kulus lennujaama jalutamiseks, seal ootas ees teatav üllatus. Uksed olid kenasti lahti kuid check-in alas polnud ÜHTEGI inimest. Esimene mõte - oot, olen ikka õigel korrusel ... peaks olema, Air Balticu ja Finnairi letid paistsid. Olin küll check-in eelmisel päeval üle neti teinud ja võinuks ise kohvri lipuku välja printida ning kohvri lindi pealt sisse sööta. Kindluse mõttes tahtsin vanamoeliselt inimeselt kinnituse saada, et kõik ikka ok. Läksin leti ette vaadates kas on kusagil kelluke, mida teenindaja kutsumiseks helistada. Paraku astus ametivormis näitsik varjust välja, võttis mu passi, lasi kohvri lindile panna ja trükkis nii kohvri lipiku kui mõlemad pardakaardid - ikka kindlam kui lisaks emailile ja Google Walleti versioonile (mida tavaliselt kasutan) ka paber taskus varuks.

Kohver ära antud jalutasin ringi ja istusin pingile, et vahuvein ja croissandid ära lahendada. Kell oli 06:03 - Mustamäelt bussile astumisest kohvritest lahti saamiseni oli kulunud vähem kui pool tundi, tühjast turvaväravast võinuksin ka hoobilt läbi jalutada. Jook ja söök manustatud sammusingi läbi turva ja vaatasin veidi tollivabas ringi. Ostsin ühe pisikeste kümneeurise Eesti suveniiralkopudelite komplekti tütrele ja GinTonicu endale pardale saamise ootamise aega lühendama. Päris hästi sobis nostalgiliste komeedikommidega. Kaalusin kas peaks võtma ühe joogi veel kui kena neiu ligi astus ja tervitas. Tuttav n'gu, aga esimese hooga ei suutnud paigutada õigesse lahtrisse ... ah jaa, mu ülikooli professorist Toronto sõbra tütar. Selgus, et lendab samade lendudega Torontosse millega minagi. Ikka toredam vesteldes aega veeta kui koguaeg ninapidi moblas vahtida.

Maandumine Amsterdami

Eesti kohal

Air Balticu suunas oskan seekord vaid häid sõnu öelda. Väikese lennuki kohta suht mugavad istmed. Kohe peale õhkutõusu toodi mulle ettetellitud vinnutatud liha ja salat ning jook. Natu harjumatu seda nosida kui enamus inimesi turistiklassis harrastasid kangelaslikult dieeti heites minu hõrgutiste suunas kadestavaid pilke. Ei lasknud end segada, nautisin einet kasutades samal ajal tasuta Starlinki internetiühendust veebis surfamiseks. Liha oli soolasevõitu mistõttu jook kulus marjaks ära. Ilm oli nii pilvine, et paar pilti sain vaid algul õhku tõustes ja hiljem maandudes, muidu lendasime valge "vatikihi" kohal. Tukkusin veidi ja üritasin audioraamatut kuulata millest suurt miskit välja ei tulnud. Amsterdamis viidi meid bussiga terminali, sealt vaatasin kus Toronto lend ja läbisin teel D terminali passikontrolli. Mugavuse mõttes kasutasin Canada passi, automaatkontroll töötas kiirelt ja probleemideta.

Baar: Heinekeni "kodu"

Väljumiseni oli pea 3 tundi aega, jalutasin väravasse aga seal oli alles rahvas eelmisele lennule Johannesburgi minemas. Küsisin tehisarult, kus on lähimad kõige mugavamad tasuta istumiskohad. Teisel korrusel D terminali alguses, pehmed lamamistoolid, kolm minutit jalutada. Saatis mulle kaardi koos märgitud rajaga. Alles siis mõtlesin, et kuidas ta teadis mu täpset asukohta, nojah ju siis lokaliseeris mobla. Kõige soodsama jookidevaliku asjus soovitas tollivabast poest võtta sixpacki Heinekeni, seda olevat ka külmkapis mis asub veidi varjatult nurga taga. Tavapoes üks purk 5,5 eurise hinnaga, baaris 8 aga tollivabas kuus tükki karbis 6:30. Müüja küsis kas kohapeal tarbimiseks või kaasa. Nõks pikaks venis mõttepaus enne kui kinnitasin "kaasa" - ei tahtnud et mind joodikuks peab. Pani ilusti suletud kilekotti (mille sain tasuta, muidu oleks pidanud kilekoti eest eraldi maksma) ja ulatas üle leti.

Mugavusala

Heinekeni hindamas

Läksin osavalt peidetud lamamistoolide alasse, mis pooltühi. Istusin vaatega lennujaamale, võtsin tossud jalast ja asusin janu kustutama - esimene purk läks ilma hingetõmbepausita nagu vesi kerisele. Ei tea miks, aga Heineken Hollandis maitseb hoopis parem. Kõrvale näksisin kaasavõetud küüslauguleibasid ja viimase juustu-singi croissandi. Võtsin ka läpaka välja ja surfasin netis uudisi vaadates ning kokkukuivanud blogimaailmale pilku peale visates. Seoses varase ärkamisega hakkas uni silma tikkuma, panin mobla äratama ja tukastasin. Ega hästi magada saanud, lennu mahamagamise ärevus surises kuklas.

Boeing 787 Dreamliner - sardiinid karbis

Toronto lend väljus õigel ajal. Tuttav preili istus minust vaid rida eespool aga lennuki teises servas. Oleksin istekoha vahetamata jätnud oleksime teineteise taga istunud, nüüd olid naabriks kaks ülekaalus valjuhäälset ja liiga suhtlushimulist inglisekeelset minuvanust meest. Küllaltki tüütu kuni panin kõrvaklapid pähe ja tegin nägu, et vaatan mingit filmi. Valik oli suur kuid vaadata midagi polnud, Odüsseus pole veel lennureisi nimestikku jõudnud. Oma viis-kuus filmi vaatasin kümmekond minutit enne kui katkestasin ja paremat üritasin otsida. Viimases hädas vaatasin paar varem nähtud populaarteaduslikku dokumentaali David Attenborough'iga.

Lend ise oli igav ja vahejuhtumiteta, istevahe vähemalt piisavalt pikk, et sai jalad välja sirutada. Süüa pakuti kolm korda seitsme-poole tunni jooksul, tavaline mittemidagiütlev lennukitoit. Minul on lennukis alati hea isu, vahel võtan teise portsu ka, stjuuardessid jagavad meeleldi nii sööke kui jooke kui ilusti küsida.

Piirivalvest ja tollist sain kiirelt läbi ning tellisin tütre vastu, kes 20 minuti pärast "lahkuvate lendude" korrusele sõitis. Nii lahkumisel kui saabumisel sõidame sinna, sest liiklust palju vähem: inimesed tuuakse lennujaama ja lastakse välja ning sõidetakse pikemalt molutamata minema. Saabujaid üritatakse vaatamata keelum'rkidele ja politsei patrullimisele kohapeal oodata, tekitades hulle ummikuid. Nagu ikka rõõmustas mu saabumise üle kõige rohkem kutsikas. Suvi on Torontos nüüdseks Tallinnast kõvasti ette jõudnud, viinamarjad juba valmis ja avamaa tomateid nii palju, et ei jaksa ära süüa.

Tore on tagasi jõuda oma teise koju, aga ... parasjagu imelik kahestunud isiksusena kahe passi, kahe kodu ja kahe identiteediga maailmas tolgendada. Tasapisi on tekkinud tunne, et kõikse rahuldustpakkuvam penskarina oleks veeta suveperiood Eestis ja talv Kanadas kasutades mõlema piirkonna eeliseid: Eestis jaheda suve ja Kanadas suusatatavalt lumerohke talve näol.

Lõbu läbi.

Emaga suvilas

Alati enne puhkust mõtlen, et mida ma küll kõik need 6 - 8 nädalat Eestis teen? Hirm et igav hakkab aga iga viimane kui kord jääb nädalake puudu vajalike ja toredate asjade tegemiseks, mistõttu hulk jääbki tegemata. Üheks põhjuseks muidugi esialgu liialt lebolt võtmine, esimestel nädalatel tundub, et aega jalaga segada, küll jõuab. Viimased kaks nädalat tekib vajadus mitmeks kehastumise järgi, muidu ei jõua kuidagi pooligi ettevõtmisi läbi viia. Nii jäigi käimata Relva, Sõja ja Loodusmuuseumis, ERM'st Tartu reisust rääkimata. Soome pikemale reisule ega Rootsi ühepäevasele ei leidnud aega, isegi Pärnu või Lätti seekord mitte. Nii mitmegi tuttavaga suhtlesin vaid üle telefoni või sotsmeedias, mida võinuks edukalt ka Kanadast teha. Pikemaid (mitmepäevaseid) matku ette ei võtnud, isegi süsta ei tõstnud garaazhi lae alt auto katusele. Rattaga vaid sõitsin rohkem kui eelmine aasta, pikim 75 kildine ots algkooli klassikaaslastega. Sportlikult olin tegelt õige aktiivne, kokkuvõte postituse lõpus, et lugejaid statistikaga mitte tüütada. Kas teil kipub ka puhkus käest libisema või olen mina ainus selline tuulepea?

Pirnid

Õunad

Neist põnevatest asjadest mida tegin ei jõudnud isegi kirjutada, milles  võisid blogi jälgijad ise veenduda. Ehk kirjutan takkajärgi kiire kontsentreeritud kokkuvõtte nüüd kui olen tagasi tööl ja vaba aega palju lõdvemalt käes. Saan aru küll, et kostab irooniline aga nii on, isegi magada on rohkem aega kui puhkusel.

Kompositsioon suvilas

Alustan lõpust, mis kõige paremini meeles, ei pea isegi meenutamiseks pilte vaatama. Samas jäävat väidetavalt kõige paremini meelde emotsionaalselt laetud sündmused no ja ülejäänud pole ilmselt niikuinii ülestähendamist väärt. Puhkus lõppes nagu ikka tagasilennuga. Eelmisel päeval panin nii suvilas kui elamises asjad piisavalt korda, et teistel võimalikel kasutajatel lihtne ja endalgi uuesti tagasitulles kena ja puhas, kõik korras ja käepärast võtta. Võttis muidugi oluliselt rohkem aega kui planeeritud, isegi mere äärde ei jõudnud viimasel päeval. Eelnevalt tegin nimekirja moblasse, muidu kindlasti lähevad mõned olulised toimingud meelest. Suvilas jõudsin mustsõstradki ära korjata ja ümberkukkunud puuriida üles laduda (põhjusest ei taha momendil ei kirjutada), luku parandada, ... Elamises oli viimast sättimist ja koristamist rohkem, lisaks vaja rattad ära panna, auto garaazhi, ... jne ...

Emaga õhtusöögile jõudsin alles peale üheksat. Juttu jagus nagu ikka pikalt ja pikalt, sai eriti teravalt tunnetatud, et ikka päris mitu päeva või isegi nädalake kulunuks lisaks just temale aja pühendamiseks. Pakkima hakkasin keskööl ja muidugi avastasin, et kohver kipub kitsaks jääma, osa asju olin sunnitud välja praakima ja maha jätma. Esimese hooga sain kreepsu kui kohvrit kaalusin: ise ronisin kaalule: 77kg, kohver näpus 90kg - mida pekki, kuidas nii pisike kohver saab kergelt pakituna 23kg piiri peal olla. Hakkasin mõtlema, mida välja praakida kui tuli pähe kohver ise korraks kaalule panna. Jõllitasin 13kg näitu ja järsku mõistsin - olin peast arvutamisel totra vea teinud pannes lambist 10 kg otsa. Kuna tavaliselt on mu peastarvutamine perfektne, usaldan lihtsate tehete juures ennast rohkem kui kompuutrit aga näedsa, ka süsinikul baseeruv bioloogiline aju võib eksida😛

Jälle üks tuba elamises enam-vähem korras

Lõpuks surusin nii palju kohvrisse kui mahtus ja natuke rohkem, luku kinnisaamiseks oli vaja sõnaotseses mõttes kohvril kogu keharaskusega istuda ja lukkusid hammas hamba haaval ettevaatlikult kinni sikutada. Kindluse mõttes tõmbasin kaks tugevat pakirihma risti kohvrist üle ja pingutasin täie jõuga. Pakkimise tihedust kinnitas hiljem asjaolu, et Vana Tallinna kommikarp koos kommidega ümbrikuks pressitud, liköörikommid kui minipannkoogid. Enam-vähem ühes tükis karbist kättesaamiseks pidin kodus külmikusse panema. Mis mul siis kohvris oli: kümme poolekilost pakki otse Soomest toodud Kulta-Katariina heledat rösti kohvi, igatsorti kommipakke, mõned suveniirid ja kingitused. Riideid vaid niipalju kui pehmenduseks vaja, ehk siis üks fleece põhja peal ja lühikesed püksid ning t-särk kaane all. Kohver ise sihule kõva kevlarist tehtud, mis kõikse paremini kaitseb ja samas väga vastupidav - kaltsukast kümpsiga ostetud. Seljakotiga oli lihtsam, sinna läks vaid droon, akupakid ja elektroonika kott lisaks poolikule kommikotile, läpakakott käe otsas.

Kohver, seljakott, läpakas

Kahe ajal sain magama, igaks juhuks panin kaks moblat äratama nelja eri ajaga ... alustades 4:45 varahommikul. Lennuk pidi õhku tõusma 7:30, ametlikult soovitatakse 2 tundi varem lennujaamas olla (Torontos isegi 3 tundi). Ma pole kunagi seda järginud ega kunagi lennujaama hilinemise pärast maha jäänud. Tavaliselt piisab tund aega varem kohale jõudmisest, arvestan pool tundi kohvri ära andmiseks ja turvaks ning oledki lennuväravas just täpselt pool tundi enne õhkutõusmist kui hakatakse lennukisse laskma. Kui ka tekivad mingid viivitused või järjekord ootamatult pikk piisab oma pileti näitamisest lennujaama ametnikule ja sind viiakse kättpidi eelisjärjekorras läbi. Aja veetmine (raiskamine) lennujaamas lihtsalt ootamise peale sama ärritav kui liiklusummikus istumine. Alati häirinud igasugu ootamistele minev kasutu ajakulu, vanemaks saades tunnetan eriti teravalt - eks seda aega ka vähem järgi jäänud.

Kuidas teie lennuks valmistute, kas õige varakult või viimasel minutil, kas lähete juba varem lennujaama või kipute sealgi viimaste pardale saajate hulgas olema?

Juulikuus tegin sammude rekordi: keskmiselt päevas 20512 ja kokku 635872 läbides 506 km - need mille puhul pulsikell käe peal, ehk siis reaalselt veel rohkem. Jooksin 14 korraga 101 km keskmise tempoga 4:49 kilomeetri peale. Parim kilt 4:32, parim viiekas 23:22, parim kümps 47:05. Ajad tavalisest nõrgemad, üheks põhjuseks kella vahetus, sest mu kauateeninud (pea 7 aastat) ülitäpse GPS'ga Huawei Smartband 3 Pro klaas kukkus pealt ära, patarei niikuinii kestis maksimaalselt vaid 2 tundi aktiivses GPS rezhiimis. Käisin ja matkasin 134 km, rattal sõitsin 247 km. Pulss 40 - 179, rahuolekus 59. Uneskoor 74, keskmine une kestus 6 tundi ja 45 minutit. Puhkuse jooksul ei kaalunud kordagi kuid naastes kaalule astudes olin 76.0 kg ehk teatava üllatusega normaalkaalust 2 kg kergem.

Lend ja Lounge

Pilvede kohal

No nii, istun momendil lennukis ja netiühendust pole, sest olen kitsi, ei raatsi selle eest ekstra maksta ehkki lennukipileti sain tänu tehisarule soodsamalt kui vist kunagi varem. Nõks üle 600 euriga tipphooajal lennata Eestisse ja tagasi – täielik unelm, eriti kui võtta arvesse, et lennuliinid panid seoses kürtusehinna tõusuga üksteise võidu lisatasusid otsa. Nii palju võin avalikustada, et ostsin pileti Air Balticu kaudu ja ausalt öeldes väike mure vahepeal, et firma läheb pankrotti enne kui lennule saan. Lennuk ise Air Canada oma, mis tegelt ainsaks probleemi allikaks. Nimelt ei tunnistanud see firma jälle mu Canada passi. Kui proovisin teha check-in üle neti siis alguses katkestas kohe ära.

Läksin siis Air Baltic veebilehele, toksisin oma broneeringu sisse ja kõik sujus kenasti. Amsterdam – Tallinn lennul valisin soodsa aknaaluse koha ja lõhevõileiva koos värskendava joogipoolisega. Edasi suunati Air Canada lehele, mis ülla ülla nüüd soostus minuga suhtlema. Valisin jälle varjupoolse aknaaluse istekoha ja läbisin kõik sammud edukalt kuni saadeti check-in kinnitus koos pardakaartidega emailile. Seda avades ootas ees ebameeldiv uudis. Toronto-Amsterdam lennu pardakaardist üle paks punane kiri: see pole kehtiv pardakaart, lennujaamas peate läbima täiendava dokumentide kontrolli. Samas Amsterdam-Tallinn pardakaart tipp-topp. Nagu mis mõttes, jälle sama jama mis talvel???

Nõrgema närvikavaga inimese oleks ilmselt murelikuks teinud. Mina vandusin korra ja leidsin küll lennujaamas lahendan olukorra, kõik ju ametlikult ok, lähen lihtsalt veits varem kohale. Uni oli hea, hommikul käisin jooksmas, samm kerge, juunikuu parim trempo. Peale hommikukohvi jalutasime koos kaasaga kutsikat veidi pikemalt, hea jahedam ja päikseline ilm. Pakkima hakkasin pealelõunal, ega suurt miskit pole ju kaasa vedada, veidi nodi ja pudipadi sõpradele, sugulastele, tuttavatele. Muidu poleks üldse vaeva näinud, aga kohver tuli tasuta kaasa, mis eriti kummaline tänapäeval. Sõitsin ostsin potsiku vahtrasiirupit ja võtsin ka „rahvusvahelised load“ CAA'st välja, muidu kipuvad pollarid Eestis kottima kui kinni peavad.

Tütar viis lennujaama tavapäratult vara, lausa 2.5 tundi enne väljalendu. Seekord automaat esialgu tõrkus aga kui tõmbasin eelmise tüübi pooliku pardakaardi välja ja tegin reseti hakkas tööle. Tunnistas hoobilt passi ehtsaks, trükkis nii kohvrilipiku kui mõlemad pardakaardid – 10 mindiga kõik joones. Läksin lollist peast tavasappa kohvrit ära andma, kus ootasin pool tundi. Tegelt võinuks lihtsalt ise kohvri lindile visata ja minema jalutada, pardakaardid olid mul juba käes. Helistasin poolnaljaga tütrele kas ta ei tahaks mind tunniks koju tuua, mul lennujaamas igav istuda, elame ju vaid 15 mindi autosõidu kaugusel. Seljakoti suuruse või kaalu vastu ei tundnud keegi huvi erinevalt Air Balticu hoiatavast emailist.

Turvast läbi saanud pidin nuputama, mida asjalikku teha, et hiljem poleks kahju meenutada elust raisatud kahte tundi. Tollivaba poe joogiosakond meelitas. Andsin endale aru, et peab piiri pidama, ei taha ju lennust maha jääda. Klaas veini või õltsi baaris oli sama hinnaga mis hea Pinot Grigio liitrine tollivabas – võite kolm korda arvata, mille valisin. Poes tüüp uuris kas Amsterdam lõppjaam, ei ole aga ära muretse, vein sealt edasi ei jõua, too muigas ja arvas et siis pole mõtet kotti panna. Lennujaamas leiab alati vaikse nurga, kus omaette läpaka taga istuda, veini libistada ja eneregiabatoonikesi peale näksida – peaks sihukese dieedi patenteerima. Ühel pool palvetasid nurgas muslimid, teisel pool harrastasid kaks tüüpi joogat, kõrvale istus päevitunud Lõuna-Ameerika kaunitar – elu lill.

Jalad vaevu ulatasid seina vastu

Aeg on suhteline, alkol huvitav omadus seda alati kiiremini voolama panna. Läpakas ei tunnistanud lennujaama wifit aga mobla sai kohe liinile, ühendasin ta taha, et suurema ekraani peal surfata. Pool veini lahendasin ära ja kahest batoonist närisin viimast kui kuulsin väga selgelt ja korrektselt hääldatult oma nime valjuhääldist hõigatavat. Sihuke jälgimisühiskond ometi ei saa olla, et viskavad mu omaette rahumeelselt degusteerimise pärast lennujaamast välja. Väravasse astudes ja ennast tutvustades andis näitsik teada: muutsime teie istekohta. Minu vingu mineva näo peale muigas ning lisas: mõnevõrra paremaks ja endiselt akna alla. Hmm, istekoht oli liigutatud kõvasti ettepoole ... lennukis selgus, et otse äriklassi taha, kus jalaruumi teistelegi jagada. Sellist ruumikust olen vaid korra kogenud kui pooleteise aastase tütrega lendasime, lapse sai istme ees olevasse magamiskorvi susata.

Järgnev Amsterdamis ja Eestis kirjutatud:

Muidu kõik super aga kõrvale sättis end nooruke muslimineiu, ei vea mul ka nendega. Mitte et midagi vastu oleks, aga ise natu ebamugav kraadiga jooke manustada teades, et see nende veendumuste vastu käib. Toitu tellides võitlesin veidi oma parema minaga, halvem jäi peale nagu tavaliselt. Küsisin kohe kaks veini söögi kõrvale ... no et ei peaks stjuuardesse liigselt tülitama, neil niigi kiire. Kana ja salat olid päris normaalsed aga ports kole pisike nagu ikka. Veintsid hinge all tegid uniseks ja tänu super mugavale ning ruumikale istmele põõnasin kuni hommikusöögini mitu tundi ühtejutti.

Õnnetu niiske keeksitüki kõrvale pakutav kohv oli tõeline lake, hea et januks võtsin tomatimahla juurde. Kaardi järgi lendasime üle Inglismaa, miskit küll näha polnud, helevalge pilvkate varjas kõike. Kohveiinipuudus tegi uimaseks, otsustasin õnne proovida ja jalutasin lennuki tahaotsa uut topsitäit küsima. Stjuuardessid lobisesid omaette, kõigil auravad kohvitopsid käes. Kallasid mullegi kannust – no see oli hoopis teine asi, ei tea kas äriklassi sort või pilootide eri – nii head pole lennukis saanud, lõi hoobilt vahepeal võbelema hakanud pildi selgeks.

Liigagi mugavad nahast lamamistoolid

Amsterdamis maandusime üheteist ajal kohaliku aja järgi. Veints polnud õnneks seljakotis lekkima hakanud. Lennuväljal mõtlesin kohe Eurotsooni minna aga kui seal peaks olema turvavärav siis enne oodata ja joogipoolis ära lahendada. Paraku oli vaid passikontroll, kust Eesti passiga lihtsalt ametnikule lehvitades läbi jalutasin, automaatskännerid nimelt ei töötanud. Aega oli tuugalt, ametlik lennule laskmine alles nelja ajal. Rahvast suht palju ja mugavaid istekohti suurt polnud, küsisin AI käest, kus Schipoli euroalas kõige mugavamad lõõgastumiskohad ja palusin kaardil ette näidata. Palun väga, kohe siinsamas nahast lamamistoolid teisel korrusel vaatega poodlemisalale. Alt vaadates tundus, et tegu äriklassi loungega, tegelt asus selle kõrval vaba sissepääsuga tsoonis.

Lounges lõõgastumas

Vabu kohti küllalt, inimesed lihtsalt ei oska leida, poleks minagi ilma tehisaruta osanud. Gemini lisas omalt poolt, et võiksin ka kaaluda krediitkaardiga kaasnevat Dragon Lounge kasutamist kuna järgmise lennuni nii palju aega. Küsimuse peale mis see maksab ja mida selle eest saan vastas et 32USD on igati soodne arvestades kui palju söögid joogid lennujaama restodes maksavad, samas kui rootsi laud, tasuta baar, privaatsed mugavad istekohad koos ülikiire netiühendusega on hinna sees. Nojah, tore küll, aga mul praegugi mugav tool ja pool veini ning üks energiabatoon järgi. Istusin veidi, lõõgastusin aga tundsin kuidas kohvi mõju hakkas taanduma, tukk tuli peale. Mõtlesin ühe double cappuchino baarist võtta, kuid hinda nähes mõistsin: tehisarul oli õigus. Korjasin oma kodinad kokku ja läksin lounge ukse taha. Näitasin oma krediitkaardi ette ning astusin sisse. Ametlikult pidanuks eelnevalt reserveerima, õnneks aga rahvast polnud liiga palju.

Tagaseinas privaatkohad ja üks iseteenindus baaridest
Malevasemudega tore ajaveetmiskoht 
🍾🍻🥂🍷🥃🍸

Esimese asjana lasin kohvimasinast kahekordse ... cappuchino ja krabasin kaks sooja croissanti ning leidsin endale mõnusa omaette istekoha – kolmandik hinnast juba tasa :D Kohv läks kiirelt loosi ja erksus taastus. Reklaamitud soe toidupoolis ei paistnud eriti isuäratav, võtsin mitut sorti salateid, oliive juustupallisid, liha ja juustulõike ja proovisin üht teist erinevat – joogiks kõrvale lasin õltsi otse kraanist ehkki pakkumisel ka mitut sort pudeliõlut ja veine kangetest kärakatest rääkimata. Valik polnud just teabmis tasemel aga toit oli maitsev, läpaka taga surfates piiramatus koguses sööki jooki nautides läks aeg lennates. Pool tundi enne lennukile minemist võtsin magustoiduks portsu keskpärast maasika ja vanilli jäätist ning kaks klaasi väga head mahla. Croissandi oleks näppu haaranud aga need kahjuks otsa saanud. Äriklassi vetsu kasutasin seal ka - kuram, rikaste peldikud omaette klassist, sittumine lausa nauding :P

Tallinna lennule minnes jäi üks kahe poisiga naine silma, kuidagi tuttav aga ei suutnud meenutada. Kuuldes teda prantsuse keeles rääkimas arvasin, et kindlasti eksisin. Lennuk suht pisike, mul oli tegu oma seljakoti üles mahutamisega, pidin parasjagu suruma, põhjusega hoiatavad käsipagasi suuruse ja kaalu koha pealt. Ohutusreeglite tutvustamise ajal oli meeldivaks uudiseks tasuta Starlinki interneti pakkumine. Kui sain ka oma lõhelõigud ja salati nina alla tõusis oluliselt hinnang lätlaste lennuliini suhtes. Minu arust silmnähtav ja tunnetatav areng võrreldes veel mõne aasta taguse ajaga. Juba õhus olles sain Kanada tuttavalt teate, et tema naine ja lapsed ka Eesti lennu peal – no muidugi, nüüd tuli meelde kellega tegu, istusid minust kaks rida eespool. Jutustasime veel ja selgus, et lendan tagasi samal päeval kui tema tuleb Canadast – täitsa võimalik et kohtume Amsterdamis, sest lendan sama lennukiga, millega tema saabub. Ütle veel, et kokkusattumisi pole.

Päikeselaik Pakri poolsaarel

Netiteenus lennu ajal aitab aega veeta, suhtlesingi koduste, sõprade ning tuttavatega. Tukastada polnud mahti ja mitu kohvilaksu olid niikuinii une ära ajanud. Läänemere kohal oli enamus ajast pilvitus, vaid GPS abil võis asukohta määrata. Saaremaast ülelennul selgines, tegin Hiiumast paar udust pilti ja hiljem põhjarannikust. Rattad puudutasid maad punkt kell kaheksa õhtul, saatsin kaasale teate: õnnelikult kohal. Mobla olin juba Eesti numbrile ümber lülitanud, et wifi alast lahkudes ühendus ei katkeks. Lennukist väljudes oleksin peaaegu läpaka maha unustanud – nii ametis oma seljakoti välja õngitsemisega. Kohvreid oodates lobisesime Quebecki prantslannast tuttava naisega, nemad teevad nagu meie omal ajal: üks toob lapsed suve algul Eestisse, teine viib suve lõpus tagasi.

Kohver käes tegin mobla lahti, et Bolt tellida aga näpp tonksas kaardirakendust. Hmmm ... vaataks kas ühistransaga saab lennujaamast Mustamäele või Pääskülla. Mis mõttes – 20 minutiga Mustamäele kui kohe lennujaaama peatusse jalutan. See ju sama kiire kui taksoga, prooviks nalja pärast, mul vaid seljakott ja pisike ratastega kohver. Peatuses veeres nr 13 ette, astusin peale ja peale lühikest „ekskursiooni“ Ülemiste keskuse tagant läbi kimas mööda Järvevana täie lauluga Mustamäele välja. Lapspõlve korteri ukse taha jõudsin 8:54, maandumismomendist oli kulunud vähem kui tund. Ema tervitatud lippasin Rimist läbi, võtsin mõned saiakesed hommikuks ja ühe Saku Originaali jalka vaatamiseks kui juhuslikult enne ära ei vaju. Tavaliselt ostan esimesel päeval liiga palju head-paremat Eesti toitu aga kõht oli veel nii täis, et söögikraam ei tekitanud mingeid emotsioone – küll homme jõuab.

Kas olete lennujaamades „Loungedes“ käinud ja mis muljed jäänud? Mul oli esimeseks korraks, tegelt valetan, Kuubas korra või kaks olin ju ka, aga neid ei saa päris Loungeks nimetada. Mis üldse selle termini eestikeelne vaste? Tavaliselt ümberistumiste puhul nii vähe aega, et suurem mure järgmisele lennule jõudmine. Ise arvan et tunniks ei tasu aga kui pikem ootamine siis tegu hästi kulutatud rahaga, saad puhata ja lõõgastuda ja toidu-joogi-interneti seltsis mugavalt tormlevatest massidest eemal aega surnuks lüüa selle asemel, et kusagil lennujaama põrandal pikutada.

Hädakisa ja bensuhinnad

Elukallidus ja populaarsus

Mis te arvate, miks USA president hüsteeritseb. Mul väga lihtne seletus pakkuda: Trump ja tema meeskond muretsevad vahevalimiste pärast, mis kujuneks praeguse suundumuse põhjal otsustades vabariiklastele enneolematuks lüüasaamiseks. Eeldatult lühike võidukas ja populaarne ehkki täiesti mittevajalik sõda Iraani vastu on kujunemas Trumpi valitsusaja suurimaks väljakutseks. Lääne poliitikud ei suuda vaatamata korduvatele näidetele ikka mõista, et teistes riikides valitseb teistsugune loogika ja arusaamine. Enamus lääneriike annaks pikema jututa paari päevaga ülekaalukale vastasele alla, samas sõdivad arenguriigid edasi ka täiesti lootusetus olukorras. Lõpptulemusena kaotab suurriik pikapeale kas huvi või vahetub valitsus või kerkivad esile muud prioriteedid. Algne lootus kiirele võimuvahetusele Iraanis on praeguse seisuga kadunud ja nii Iisrael kui USA tegelikult ei tea mis edasi teha, sest ehkki luureagentuurid hoiatasid taolise stsenaariumi eest siis poliitikud ei võtnud neid kuulda. Tüüpiline olukord kus usutakse neid kes räägivad meeldivat juttu. 

Ameeriklastele läheb korda sisepoliitika ja eriti inimeste endi majanduslik olukord. USA's on kujunenud üheks põhinäitajaks bensuhind, mis tavakodaniku heaolu ja elukalliduse lihtsalt nähtavaks indikaatoriks. Mõne sõjanädalaga on see üles uhanud ning Trumpi populaarsust katastroofiliselt alla toonud. Iraan ei saa sõjaliselt kuidagi vastu kuid Hormuze väina sulgemise ja energiarajatiste kahjustamisega tekitab ameerika praegusele valitsusele vastikuid probleeme. See on üks väheseid Iraani mõjusaid relvi, peale ülemaailmse terrorismi käimatõmbamise. Iraani välisministear andis sel teemal täna ametliku hoiatuse. Tänu Trumpi idiootlikule jauramisele ei kiirusta ka ükski teine riik appi, ehkki energiahinnad puudutavad neid valusalt. Kõik märgid viitavad sellele, et isegi kui USA kuulutab sõja paari nädala jooksul võidetuks siis Iraan keeldub alla andmast ja suudab takistada energia vaba liikumist. Kokkuvõttes ei taastu ka kõige parema stsenaariumi korral sõjaeelne olukord mitme kuu vältel, ehk siis sel suvel saab kütus kallis olema.

Kütuse hinnad mõjutavad loomulikult reisimise ja ennekõike lennupiletite hindu. Hakkasin ise kiirelt tegutsema ja ehkki paljud lennuliinid on juba hinda tõstnud õnnestus tänu AI abile skoorida viimase aastakümne soodsaim suvepuhkuse piletihind. Esimese hooga arvasin, et tehisaru hallukas, sest omal käel tavaportaalidest leitud hinnad olid pea poole kallimad. Kontrollisin ikka mitu korda üle enne kui ostsin otse lennufirma käest. Paranoiliselt ei kasutanud AI pakutud linki vaid googeldasin teisel arvutil läbi VPN ja incognito veendumaks, et tegu ikka lennufirma ehtsa veebilehega.

Reisimise hindade teemal nägin lühikest videot suusapuhkustest. Ameeriklastel olevat lausa odavam Euroopasse reisida kui kodumaa kuulsates kuurortites suusatamas käia. Ei imesta, et mäesuusatamist peetakse rikaste meelelahutuseks kui normaalne on pere peale ligi 7000 USD nädalase suusareisi peale kulutada. Eks siin tuleb mängu kombineerimisoskus: me ei maksnud kunagi üle tuhande terve pere nädalase suusapuhkuse eest idaranniku parimas suusakeskuses mäel asuvas hotellis koos suusapiletitega. Järgmise aasta terve hooaja pilet Ontario parimas suusakuurortis praegu 200 euri eest soodukal, loomulikult ostame nagu viimased 20 aastat oleme seda teinud, sest hind odavam kui kolm päevapiletit.

Nimetatagu seda siis koonerdamiseks või majanduslikuks mõtlemiseks, mul suva. Natuke nagu hobiks kujunenud võimalikult soodsate diilide leidmine nii suuremate kuluartiklite (auto, mobla, arvuti, külmkapp, ...) kui ka reisimise puhul. Samas pole ainsaks kriteeriumiks madal hind, ma ei anna järgi endale olulistes kvaliteedinäitajates. Annab samasuguse mõnutunde nagu mõnel teisel kasiinos mängimine, eeliseks muidugi asjaolu, et säästab mitte ei kuluta raha🤑

Kuidas teil, kas kasutate soodukaid kui just ette jääb või viitsite sellega ka veidi vaeva näha.

Niagara Falls

USA juga, mastaabi mõttes taustal kõrghooned

Niagara joal olen käinud mitmeid kordi aga ma ei teagi miks (äkki seepärast et linna sees) pole väga erilist muljet jätnud, ka mitte esimene kord kui seda loodusimet nägin. Seekord siiski paistis talvine jäärüüs  kosk tõepoolest võimas ja kaunis. Mõte koske vaatama minna tuli lambist, nii pikalt (üle 2 nädala) järjest miinuskraadid suht harva esinev meie kandis. Seega on lootust, et joa tekitatud pihustatud vesi katnud ümbruse paksu jääkihiga. Reedel käisin mõtte välja, kaasa oli kohe nõus, lapsed kaalusid veidi aga lõpuks ikka ei tulnud. Laupäeval vaatasin kindluse mõttes netist pilte, kas ikka on lund ja jääd - oli küll ja hulganisti. Pühapäeval asusime peale korralikku hommikusööki teele, google-maps ennustas tund ja veerand ajakulu. Kohale jõudes esimene asi parkimist otsida, joa juures alati hull liiklusummik, otsustasime auto linna jätta. Otse peatänava Turismiinfo keskuse juures asuv pooltühi parkla üllatas soodsa 10CAD hinnaga terve päeva eest - Torontos ei saa kusagil nii odavalt.

Canadapoolne "Hoburaua" juga vikerkaarega.
Paremal ülal posti all imetlevate inimsipelgate hord

Kell oli küll 12 läbi aga rahvast suht vähe, eks ilm esialgu külm ja sombune. Jõe äärde jõudes olid pilved kõrgele tõusnud ja isegi päike hakkas siis-seal välja piiluma. Esimesed pildid USA poole joast, all olevad tohutud kivimürakad jää ja lumega kaetud. Joa kõrgusest raske disatntsilt aru saada kuna kohe kõrval pole suurt midagi, mis aitaks mastaapi mõista. Taamal asuv 20-korruseline maja pole pooltki joa kõrgusest ja USA juga on hulka väiksem kui Canada poolne. Numbrihuvilistele teadmiseks, et Niagara joa kõrgus on 57 meetrit ja laius üle kilomeetri (USA 320m pluss Canada 790m). Keskmine vooluhulk 2,400 m³/s mis kevadel ja suvel küünib 3000'ni, maksimaalne registreeritud 6370m³/s. Võrdluseks Jägala juga 8m kõrge, 50m lai ja 13m³/s keskmine vooluhulk.  

             Vaade esmalt USA joale ja siis kaugemal asuvale Canada omale

                            Canada "Hoburaua" juga veidi lähemalt

Canada pool on mööda kõrget paekallast umbes pooleteise kildi pikkune jalutuskäik Ameerika joast Canada omani. Siitpoolt vaade ilmselgelt palju parem, sest mõlemaid jugasid saab otse joa suunas ja ka mitme nurga alt imetleda. Rahvast oli ikka veel suht vähe, saime suurema trügimiseta "reelingu" äärest parematelt positsioonidelt pilte teha. Tänapäeva digifotoga on ikka mugav, plõksi palju tahad, samas hiljem kustutamisega tükk tüli kui soov vaid tõeliselt häid kaadreid alles hoida. Meenub, et olen varem talvel kaks korda käinud, kord 89'l aastal kui esimest korda Canadas viibisin ja teine kord kui lapsed tillukesed olid - tookord metallaial nii paks jääkiht, et augud paistsid vaevalt läbi.

                           Canada joa äärel kus vool langeb sügavikku

                           Niagara jõgi paarkümmend meetrit enne juga

Jõgi oli suures osas jääga kaetud kuid joale lähem kiire vool vaba vesi, jääsupp uhas üle ääre alla sügavikku. Nüüdseks päike väljas ja ka rahvast palju rohkem. Arutasime, kas minna joa alla platvormile ja selle taha tunnelisse vaatama, noh kui juba siin oleme teeme ära. Kaasa on käinud aga mina ei mäleta, et oleks. 28 raha nina peale maksis liftisõit alla.

Platvormil olime päris joa lähedal, ses suhtes vedas, et tuul puhus eemale ja nii langev veemass kui jääpurikad kõik ilusti selgelt näha. Kui tuul platvormi poole puhub oled nagu autopesus, näha pole suurt miskit ja moblat või kaamerat on mõistlikum veekindlas kilekkotis hoida. Kõvade miinuskraadidega nagu praegu, kattuvad ka riided kiirelt jääkihiga. Tunneli akendest polnud muidugi miskit näha, kõik paksult kinni jäätunud. 

           Joa all vaateplatvormil sai kõige vahetumalt looduse võimsust tunnetada

Suveniiripoes sulatasime end viis minti üles, loomulikult ei ostnud midagi. Meie pärast võivad suveniirimüüjad üle maailma pankrotti minna, juba viimased paarkümmend aastat oleme tihtipeale mitte midagi reisult kaasa ostnud, vahel korjan vaid rannalt või mäelt ilusa kivikese või siis metsast põneva puujuurika. Kallast mööda tagasi auto poole jalutades oli päike selja tagant, tegime veel portsu pilte. Ainuüksi minu moblaga sai kokku vist üle saja, lisaks kaasa fotokaga ja tema moblaga tehtud. Pärast huvitav võrrelda, kas ja palju paremad päris fotokaga võetud.

Kaasa pildistab

USA pool üle kilomeetri kaugusel

Enne kojusõitu arutasime kas kuhugi sööma minna aga tundus mõlemale liiga tülikas ja aegavõttev ettevõtmine, kodus palju mugavam mõnusalt oma laua taga head-paremat nosida. Astusime kohalikust Costco Business Centrest läbi. Juustu sai jällekord hulgim ostetud, mulle 2 kilone itaalia Gorgonzola, kaasale 3 kilone Hollandi suitsu Gouda, 20 kilone jahu ja 10 kilone Ambrosia õunte kott - mõlemad "Proudly Canadian". Lisaks tumeda shokolaadi ja pähklite batoonikesed, nii maitsvad paistsid pildi pealt ja olid ka tegelikult.

Kõigile kes tahavad seda loodusimet näha saan vaid soovitada oma silmaga pilk peale visata, kellegi teise kirjeldused või isegi pildid ja videod ei anna pooltki personaalsest kogemusest!

Zürich ja kõhutõbi

Zürichi lennuväli

Tegelikult oli esiteks siiski kõhutõbi, kust see tuli, või mis tüüpi, pole aimugi. Igatahes tundsin end laupäeval juba lõuna ajal kahtlaselt, ehkki miskit potensiaalselt ohtlikku polnud enda arust söönud. Ometigi sõime emaga sama kraami ja tal polnud häda midagi. Värske õhu käes läks olemine palju paremaks, isegi sörkisin kilomeetri jagu bussi peatusse. Kodus korjasin kiirelt vajalikud asjad kokku ja võttiski sõber mu auto peale, et saunaõhtule sõita. Tee peal läks olemine jälle vastikumaks, kui Keilas Rõõmu poest provianti ostmas käisime, tekkis igasugu maitsvaid toiduained mähes tõsine soov ropsida. Suutsin end siiski tagasi hoida ega reostanud väikelinna esinduskauplust. Ostsin pudeli mineraalvett suu loputamiseks kui asi peaks tõsisema pöörde võtma, ootasin teisi parkimisplatsil värske õhu käes. 

Külla jõudes oli veidi parem kuid süüa küll miskit eriti ei julgenud. Täielik jama, sest neil alati tohtu mitmekesine ja maitsev toiduvalik. Õues grillimise asemel veetsin esialgu veidi aega vetsus kaaludes kummast (või ehk ka mõlemast) otsast õigem seedeorganeid koormavast kraamist vabastada. Otsustasin klassikalise variandi kasuks - seegi kinnitas, et kõhus toimub mingi tuumareaktsioon. Olemine läks paremaks, laua öörde tagasi jõudes soovitati profülaktika mõttes konjakit võtta. Tundub raiskamine jumalate nektarit kõhuhäda raviks kasutada aga mis sa hädaga teed, vähemalt saab tuju paremaks kui ka muud abi pole.

Kui grill-liha tuppa toodi, ei suutnud visuaalsele ega lõhna ahvatlusele vastu panna ja krabasin paraja käntsaka. Mõistus üritas mind pidurdada, aga toitumisinstinkt saavutas kiire ja kerge seljavõidu. Kindluse mõttes korkisin õlle, et liha kergemini alla loputada. Kui kõht veerand tunni jooksul mingit protesti ei avaldanud võtsin ka pakutud ohtralt vahukoorega kaetud tordilõigu vastu - paistis liiga maitsev, et ära öelda. Mõned oliivid kõrvale näksitud, veel üks lihatükk ja kõige peale puuvilja. Kõht oli ilmselt sellisest vastutustundetust käitumisest shokis, igatahes reaktsiooni ei järgnenud. Järgmiseks sai pikalt nauditud sauna ja lumes püherdamist vaheldumisi. Vedelikukaotust kompenseerisime ohtra õllega. Öine kojusõit kujunes põnevaks, kohati polnud tuisus teed õieti näha aga kohale siiski saime.

Järgmine päev oli veel natu kummaline ja väsinud olemine, söögiisu polnud just kõige parem aga muidu suuremat häda midagi. Niikuinii palju teha ei saanud, pidin lennureisiks valmistudes pakkima. Ses suhtes on ainult seljakotiga reisimine eriti mugav, et pakkimine iseäranis kiire ja lihtne, palju sa ikka kaasa mahutad. Paar kommipakki, mõni ema saadetud pisikingitus lastele ja kaasale, paar riietuseset ja droon ning oligi kõik. Riietuse koha pealt ajasin 3 nädalat läbi 2 t-särgiga, 2 paari sokkidega, 2 paari alukatega, lisaks veel fleece, fleece vest, müts, sall, kindad, tormikile ja talvejope. Viimast ei kasutanud kordagi, fleeced ja tormikile olid super mugav ja paindlik riietus kogu selleks perioodiks nii sula kui krõbeda külmaga.

Pühapäeva hommikul pardakaarti üle neti kinni pannes kasutasin Canada passi. Swissair aksepteeris passi kuid Air Canada ei lasknud jälle istekohta kinni panna, no vähemalt ei andnud error teadet. Takso otsustasin igaks juhuks ette tellida, sõbrad nimelt väitsid, et varasel hommikutunnil ei pruugi Bolti hoobilt saada, ei tahtnud riskida lennuväljale jõudmisega. Pealegi sadas vahepeal oma 20 senti lund, loodetavasti lennuväli ikka toimib. Euroopas mitmes kohas nagu Pariisis ja Frankfurtis totaalne kaos lennuväljadel. Viimase päeva veetsin ema seltsis ja läksin varakult magama, sest äratus juba poole nelja ajal, et poole viieks lennujaama jõuda, planeeritud õhkutõus 06:05.

Ärkasin 5 minti enne mobla äratuskella, panin kohvi peale ja tegin hommikused protseduurid enne kui kiire näksi võtsin. Kõht tühi ja enesetunne vaatamata lühikesele unele täitsa hea, viskasin kiire pilgu külmkappi. Silma jäi pasteet, mis hullult isutas - parim enne - 10 jaanuar, ähh päev üle miskit hullu ei tee. Nuusutasin igaks juhuks, lõhnas hästi. Panin paksult paari saia peale ja sõin kogu topsi tühjaks - kuradi hea. Tühja karpi prügikasti visates vilksatas kuupäev 01.01.26 etiketil - mida??? ... kõhus läks külmaks, olin valesti vaadanud, see pasteet 11 päeva üle aja. Samas maitse oli super, no näis mis saab, lennukis toidumürgituse üleelamine polnud just ahvatlev väljavaade. Võtame seda kui testi ja loodame parimat.

Lennujaama võtsin termostopsiga kohvi kaasa, hea lendu oodates eelmisel õhtul kaasa ostetud saiakesi nosida. Takso saabus minutipealt, juht oli lahe Eesti mees, kelle poeg elab Uus-Meremaal. Lennujaamas rahvast vähe, kutsuti kohe äriklassi leti äärde. Poleks ju vaja olnud, sest pardakaart olemas, aga lootsin et saavad siin ka istekoha kinni panna. Paraku Air Canadale ei õnnestunud ehkki paberid korras ja kohti oli, isegi mu eelnevalt vaadatud 20K endiselt vaba. Pean Zürichi lennujaama Transfer Deski juures seda tegema. Lennujaamas võtsin tollivabast passionfruiti joogi ja vanalinna suveniirpakendi, kassaneiu vaatas otsa arvates, et pole vaja pakendada, küllap kohapeal tarbimiseks. Mullijoogi võite välja jätta aga vanalinnasid ma küll kohapeal jooma ei hakka - need läksid duty-free kotti. Pärast ostsin veel ühe gin-tonicu, 2 euri eest varahommikul lustakas meeleolu on väga odavalt saadud.

Õhkutõus 06:30 Tallinnas, Laagri ... Järve keskus

Lennuväli oli lumine kuid sahkadega puhastatud ja lennud väljusid ilusti õigel ajal, vaid paarikümne minutilise viivitusega. Põhjus selgus kui olime juba pardal, nimelt pesti tiivad ja kaeti antifriisiga vältimaks pindadele jää tekkimist, mis nii mõnegi lennuõnnetuse põhjustanud. Tallinnast õhku tõustes sain paar pilti veel unes tuledesäras varahommikusest linnast, kus võis kenasti linnaplaani ära tunda. Lend ise sujus igavalt, peagi hakkas koitma ja Zürichis maandusime juba valges. Lennujaam osutus ootamatult suureks, terminalide vahetamiseks pidin sõitma elektrirongiga.

Maandumine Zürichis

Piiriületusel otsustasin kohe Eesti passi kasutades minna lihtsama vastupanu teed. Scan, pilt, tervitus puhtas Eesti keeles ja väravad avanesid. Otsisin transfer deski üles ja lõin oma istekohata pardakaardi letti. Noormees küsis, enne vaatamata, kas Air Canada lennule. Ilmselt on selle lennufirmaga pidevalt probleeme, miks muidu. Kui klaviatuuri klõbistama hakkas uurisin ehk võimalik saada aknaalune koht. On ikka, näiteks 32A vaba, aga see on tiiva peal varjab vaadet, samas ekstra jalaruumiga, mille eest tuleb tavaliselt lisa maksta. 46K allapäikest parema vaatega kuid veidi kitsam. Valisin siiski esimese, pikakoivalisena on jalaruum mugavuse (niipalju kui seda lennukis õnnestub saada) mõttes päris oluline.

Vaade lennujaama aknast, suusataja unelm

Aega 4 tundi väljalennuni, otsisin lennujaama wifi üles. Arhailine süsteem saatis wifi putkat otsima, kus pidin oma pardakaardi numbri sisestama, et saada neli tundi kehtiv parool. Ostsin tollivabast kohaliku õlle 5 eurise kõrgmäestikuhinnaga ja konsumeerisin oma kaasavõetud pirukaid. Surfasin netis, jalutasin ringi, imetlesin kauguses kumavate mägede vaateid, no on ikka mõni riik õnnega koos, suusamäed paistavad otse lennujaama aknast. Lõpuks hakati lennule kutsuma, kohe äriklassi taga olevana minu tsoon viimasena. Sisse minnes nägin juba kaugelt, et peakohal pagasiruum võetud. Suskasin enda seljakoti äriklassi vabasse panipaika, ainult drooni ja dokustaadid läpakakotiga võtsin kaasa. Istekoht üsna keset tiiba piiras vaadet aga mis seal ikka, filmi vaatamisel ja põõnamisel ei sega.

Alpide ahelik

Pilvelained Canada kohal

Õhku tõustes sain paar pilti mägedest. Peale seda lendasime pea kogu aeg pilvede kohal, vähemalt iga kord kui aknakatte üles lükkasin laiutas all pimestavvalge pilvelainetus. Ajaviiteks filmide nimekirja sirvides kinnitus üha rohkem veendumus, et filmid on minu jaoks kaotanud oma kunagise külgetõmbe. Sadade võimalike ja sealjuures ka uute hulgast ei jäänud silma ainsamatki, mida kindlasti tahtnuks vaadata. Lõpuks siiski panin peale Jurassic Parki viimase, mida polnud veel vaadanud. Graafiliselt äge aga sisult ikka väga tühi ja mõttetu, enne lõppu panin kinni. Mingi vana ulmekomöödia "Paul" oli päris hea, sihuke klassikaline natuke tobe aga mitte liiga üle piiri - punkte lisas kaasatud religiooni nöökimine. Viimaseks maiuspala dokumentaali näol suurimast pangaröövist kui riiklikult (teadagi kelle poolt) sponsoreeritud häkkerite grupp äärmiselt professionaalselt tegutsedes oleks peaaegu Bangladeshi keskpangalt aastal 2016 miljardi pihta pannud - lugu (mitte kõigi detailidega) avaldati alles 2023.

                                                   Billion Dollar Heist

Jäälill lennuki aknal

Toit lennul oli keskpärane, aega aitasid sujuvamalt veeta lisaks küsitud veinid ja õltsid, mida filme vaadates mõnus limpsida. Kui juba olen sihukese hinna lennupileti eest välja käinud on ainult aus kui mu 9 tundi kestvat sunnitud istumisaega "tasuta" alkoannustega leevendatakse. Torontosse jõudsime isegi veerand tundi varem kui plaanitud, helistasin kohe tütre vastu, mugav vaid veerandtunni kaugusel lennuväljast elada. Piirikontrolli läbisin Canada passiga probleemideta, tollist jalutasin seljakotiga niisama läbi, kohvrit polnud ju vaja oodata. Kümmekond minti ja vuraski punane Mazda ette. Alati laseme end lennujaamas üles korjata lahkumise tsoonist, sest seal palju vähem tunglemist, reisijad lastakse maha ja kõik. Saabumiste korrusel alati hull trügimine ja võitlus üksikute parkimiskohtade pärast.

P.S. Kõhuga kõik korras, järgmisel päeval käisin juba jooksmas kuid paari päevaga kaotasin 3 kilo kaalust.

Mälestused ennemuistsest ajast

Negatiiv tulevase kaasaga 86

Kraamimise käigus jäi näppu pruun lapik pappkast. Tegin selle huvi pärast lahti arvates, et küllap leian mingi järjekordse aegadest ammustest pärit rämpsu aga selgus - tegu visuaalse aardelaekaga. Kastis kenasti kaheksa karpi slaide ülikooliajast, lisaks paar patakat kirjasid nii vanadelt pruutidelt kui sõpradelt. Vaatasin ja lugesin jupikesi siit sealt, nii mõnedki ammu ununenud seigad ja mälupildid kerkisid silmi ette. Mõne kirja puhul ei suutnud meenutada, kellega küll võiks tegu olla. Olid alles ajad, kui kirjutasime ja saatsime paberil kirjasid ümbrikega - kus pidi kannatust olema päevi või nädalaid vastust oodata. Mäletan kuidas tüdrukute kirju sai oodatud, iga päev südame põksudes postkasti piilutud - kas on juba tulnud. Tänapäeva valguskiirusel toimiva side juures ei kujuta inimesed ja eriti noored ette nii aeglaselt kulgevat elutempot. Mõni ime, et vohavad keskendumisraskused ja tähelepanuhäired - aju lihtsalt on meeletult kiire, mahuka ja pidevalt muutuva infovooga totaalselt üle koormatud. Kui enam ei jaksa hallata viskab kaitsme välja.

"Digitaliseerimismasin"

Slaidikarbid ja väike osa vanu kirjasid

Slaidid olid järgmised, millele tähelepanu pöörasin. Jama selles, et nende vaatamiseks kasutatava aparaadi olin nii osavalt kuhugi ära pannud, et kuidagi ei suutnud leida. No ja lihtsalt vastu valgust vaatamiseks on isegi minu nägemise puhul liiga miniatuursed. Kohti, inimesi ja situatsioone küll näeb aga nägusid ei seleta. Otsustasin proovida hoida lambi läheduses ja samal ajal moblaga pildistada. Tulemus oli tähelepanuväärne, sest nüüd sain fotot oluliselt suurendada detaile minimaalselt kaotades. Käes hoides pole muidugi mingit stabiilsust ja ehkki mobla suudab teataval määral liikumist kompenseerida siis nii slaidi hoidmise nurk, kaugus kui käevärin viivad pildi kvaliteedi paratamatult alla. Aga kui niisama saan juba suht hea tulemuse peaks veidi vaeva nähes hulka parem tulema.

Kuutsemäel 1985

Ostsin Bauhofist kuue poole euriga ühtlast valget valgust kiirgava LED lambi. Tohutu eelis võimas valgustugevus ja väike sooja eraldumine, vanades projektorites oli probleemiks nii vähene luumenite arv kui palav lamp, mis kümmekonna sekundiga hakkas filmi materjali küpsetama. Slaidi asetasin tasapinnalise LED lambi peale ja pildistasin moblaga. Kuna slaid jube väike tuleks ligidalt pildistada, kuid siis tekivad moonutused. Katsetasin erinevate zoomidega, 4X sobis kõige paremini, kui detaile ei taha kaotada tuleb kasutada vaid optilist mitte digi zoomi. Paraku tee mis tahad, käes hoides pole võimalik nurka ega liikumist stabiilsena hoida. Tõin vanaaegse köögitabureti, mille keskel ümmargune auk. Panin mobla taburetile ja pildistasin läbi augu - hoobilt lahenesid mõlemad eelnevad probleemid.

Rumeenia suusareis 1986

Plõksisin mõned pildid aga lamp oluliselt suurem kui slaid, kuidagi vaja valgust varjata, muidu ajab kaamera valgustundlikkuse sassi. Võtsin piisavalt suure lampi katva papitüki, lõikasin sellesse slaidi suuruse augu ja panin slaidi augu peale, nüüd oli vaid see valgustatud. Taburet liiga kõrge, tõin pisikese pingi, sättisin veidi ja saavutasin olukorra kus 4X zoomiga kattis slaid praktiliselt kogu kaamera vaatevälja. Paar katsefotot tulid igati hästi välja. Samas oli paljude slaidide kvaliteet ikka väga vilets, isegi nii pildistades ei saanud aru mis, kes või kus. Ma ei teagi kas tegu viletsama kvaliteediga filmiga, mis aja jooksul tuhmunud ja värvi kaotanud või siis fotografeerimisel ülevalgustamisega. Proovisin pilte käsitsi töödelda, aga kole aegavõttev ja tulemus polnud eriti hea, no ma ei tunne asja. ja siis turgatas, miks mitte kasutada AI abi. AI Enhancement tegi imet. Tõmbas mu foto pilve, töötles seda kümmekond sekundit (kulutades vett ja energiat nii et planeet ägises) ja saatis tagasi uskumatult hea tasemega pildi. 

... ja tulemus peale esimest töötlust

Originaal ...

Kuidas ta suudab seda on paras müstika, sest ka puuduva info asendab üsna hästi. Nägudest saan veel aru, küllap kasutab samast näost talletatud infot, foto peal lihtsal saab aru mis suunas pea ja mis ilme ning ehitab näo sinna peale. Arvatavasti talitab sarnaselt maastiku, ehitiste ja taustaga. Muidugi tuleb aru saada, et nii "ehitatud" foto pole tegelik vaid ainult peegeldab kõige tõenäolisemat olukorda. Samas pole vahet kas pilt on "ehtne" või näeb ehtne välja, tegu pole ju mingi kohtu asitõendiga. Kui veidi rohkem protsessi tundma õppida, natu paremat tehnikat kasutada (mitte põlveotsas kokkupandut) ja vaeva näha peaks olema võimalik väga tõepäraselt fotosid taastada.

AI esimene töötlus tõi värvid tagasi

Originaal

Algul viitsin aega iga foto töötlemisega aga siis vaatasin, et nii ei jõua kuhugi ja pealegi pole esimese hooga leitud meetod kindlasti mitte kõige parem. Seega otsustasin lihtsalt teha siva fotod kõigist slaididest, küll hiljem jõuab töödelda ja siluda. Niikuinii on kaasa meie peres selle ala spets, ehk saan tema kaela veeretada😜 Kokkuvõttes pildistasin kaks karpi 84 aasta Tshehhi praktika slaide, karbi 85 aasta Otepää suusatamise omasid, karbi 86 aasta Rumeenia suusapuhkuselt, kaks karpi minu ja kaasa 86 ja 87 aasta omasid kui olime just kohtunud ja kõrvuni armunud ja kaks karpi 88 aasta Canada reisist.

No ja siis leidsin veel kaks suurt kasti slaide, enamasti vanemate omad aga kindlasti on seal vahel nii minu lapsepõlve kui noorusaja pilte. Neid polnud enam aega üle vaadata, jäävad järgmiseks puhkuseks. Nii või teisiti on digitaliseerimine mõistlik kui soov pilte alles hoida, sest nii slaidid kui ka paberil fotod paratamatult tuhmuvad aja jooksul. Pealegi on nii hoidmine kui vaatamine digitaalvormis oluliselt mugavam tänapäeval.

Kuidas teil, olete vahel ootamatult avastanud vanu "kadunud" fotosid ja mis teete nendega kui leiate. Mulle tundus kuidagi mõttetu järgmiseks 20 aastaks kingakarpi tagasi panna. Olulisemad paberkandjatel olevad digitaliseerisime juba mõnda aega tagasi, nüüd siis järg slaidide käes. Canadas on meil mingi slaidide skännimise aparaat aga slaide ei viitsi sinna vedada ega aparaati siia.