Pühapäeva õhtul kui jalutasin Vääna poest läbi ilmus taevasse pahaendeline lohe. Mis seal imestada, esmaspäevaks ennustati tormi. Öösel juba hakkas tuul maja kallal sakutama ja ulgus räästas. Hommikul oli ilm siiski täiesti joostav, ehkki esialgu plaanisin seda päeva vahele jätta. Vihma parasjagu ei sadanud erinevalt ennustatust ja pilvitus polnud ka kõige ähvardavam, 14 kraadi temperatuur just paras jooksmiseks. Tegin end toas kätekõverduste ja kõhulihaste trenniga soojaks enne kui astusin rõdule ning tõmbasin tossud jalga. Veidi jahe aga joostes läheb keha paari minutiga soojaks.
Jooksuga merre, vett nii merest kui taevast
Isegi metsa vahel puhus tuul parasjagu, rannale jõudes avanes äge vaade: lained käisid riietuskabiinideni välja, mõned prügitünnid olid juba ümber lükanud. Joosta sai suht kitsal liivaribal pidevalt jälgides, et mõni suurem laine papusid märjaks ei teeks. Liiv oli läbi vettinud ja pehme, mis tegi liikumise raskemaks. Iga samm vajus läbi ja tõukamine andis järgi, energiat kulus tavapärasest hulga rohkem. Tuul oli õnneks poolestsaati küljepealt, ehk täitsa vastutuult jooksma ei pidanud. Pooleteisekildise ranna peale vaid paar inimest, pole ka imestada, sest vahepeal tuli lühike sahmakas vihma.
Viis kilti täis viskasin riided seljast ning tormasin lainetesse. Murduvad vahused harjad käisid üle pea juba üsna ranna ääres. Teisest sügavamast osast mere poole ei tikkunud, sest varvas ulatas põhja vaid laine vaos. Voolus oli päris võimas piki randa idapoole seal kus mina vees. Sellise lainega tekivad isegi Väänas ka mere poole voolavad kohad (riptide) mis võivad ohtlikuks osutuda kui ei oska õieti käituda või paanikasse lähed. Möllasin lainetes oma veerand tundi, igati äge suplus - ujumiseks seda nimetada ei saaks. Välja minnes tõmbasin viisakusest vaid jooksupüksid jalga, keha oli nii palav ja märg, et särgi jätsin kätte. Randa mööda tagasi jalutades tulid kaks paksudes jopedes inimest vastu, vaatasid mind kui äraeksinud jääkaru. Kuidas teil, aga mul on alati merest tulles isegi jäise tuule käes päris pikalt soe ehkki vette minek alati kokkuvõtmist nõudev.
Suvilas tegin kuuma kohvi saiakeste kõrvale ja sõin oma tavalise keefiri-moosi-müsli hommikusöögi. Hoovihma sahmakatega ilm välja just ei kutsunud. Blogistasin ja vaatasin läpaka taga videosid ning eelmise päeva vutimatshide kokkuvõtteid. Tukastasin isegi tunnikese. Lõpuks hakkas igav. Kuna tuul oli ilmselt veelgi tõusnud otsustasin randa jalutada mere möllamist vaatama.
Hea otsus, vesi oli tõusnud, lained suuremad ja lohe ning purjelaudurid välja ilmunud. Vaatasin kadedusega nende kihutamist lainetel. Kunagi ammu Kariibis soojas ookeanis õppisin purjelauaga sõitma aga sinna see jäi, ehkki esimese hooga oli plaan ka endale osta. Üks lohelaudur lendas oma 10 meetri kõrgusele ja õige pikalt enne kui tagasi vette maandus. Temast pilti ei saanud küll aga purjelauduri ebaõnnestunud hüppest.
Istun rannatoolil enne merre minemist
Teiste vahtimine ajas endalegi isu peale vette minna. Koorisin riided seljast aga kere oli jaheda võitu. Mis ikka, jooksen mõned kiired sajameetri otsad end soojaks. Püksid olid juba ära võetud, rahvast rannas polnud, sprintisin ihualasti ja mõistsin, et vanakreeka olümpiasportlaste elu polnud lihtne. Palja tilliga jooksmine osutus parajaks väljakutseks. Too tagus hoogsalt vastu kintsusid, eriti kui täiega liduda. Ei oska taolise asja peale mõelda, sest tavaolukorras hoiavad ju alukad või spordipüksid riistvara kenasti omal kohal laskmata liiga vabalt ringi hüpelda. Noh olen nüüd jälle ühe kogemuse võrra rikkam😛 Muideks, avastasin just, et noku emotikoni tavatabelis ei ole.
Lained olid reaalselt veel suuremad kui hommikul. Edukalt sai kõhuli "bodysurfingut" teha. Voolus võimsam kui enne ja muidugi oskasin sattuda mere poole voolavasse kohta kuna polnud rannalt olukorda jälginud. Midagi hullu polnud, lihtsalt ujusin veidi rannaga paralleelselt ja siis hakkasid lained jälle ise ranna poole tagasi kandma. Kaugemal kimas must paar purjelaudurit suht lähedalt mööda, natuke muretsesin, kas nad ikka näevad mind ja oma lauaga otsa ei aja.
Mind on juba lapsepõlvest peale tormiga mere äärde tõmmanud, lainete möllus on midagi nii ägedat ja võimast, võin seda tunde vahtida randa mööda jalutades. Samuti nagu elavat tuld lõkke näol, häda pärast ajas poisikesena isegi lahtine pliidiuks asja ära. Vanaema muretses, et ega laps ometi püromaan ole, vahib teine tuld nii andunult😁 Tuli ja vesi, kaks vastandit pakuvad oma ürgset jõudu esitledes vägagi kaasakiskuvat vaatepilti.
On teil mingeid vaatemänge, mida lummatuna võite pikalt jälgida?
Mis on lihtsa eluga harjunud inimesel puudu täielikust õnnest ... külm õlu. Paraku tagab külma õlle igal momendil vaid külmutuskapp. Eestis olles meeldib mulle küige rohkem olla suvilas. Põhjus on lihtne - asub metsa ääres, Põhja-Eesti parimast liivarannast vaid kilomeeter, eemal linnakärast, ... jne ... Suvilas õnneks ei saa ka suurt midagi tööd meenutavat tegevust ette võtta erinevalt endistest aegadest kui kartuli, tomati, kurgi, sõstarde, tikrite, õunte, pllomide, pirnide, ... jne ... kasvatamine oli oluline lisaabi hoidistega varustatult talve üleelamiseks. Isegi kui tahaks siis Hispaania teod muretsevad selle eest, et aiandus kujuneks kohutavalt vaevarikkaks ja närvesöövaks tegevuseks.
Mul on olemas 20 euri eest piiramata mahuga 5G internet, mis tagab piisava ühenduse välisilmaga. Saan vaadata läpakalt nii telekat kui youtube videosid, jalka mänge ja uudiseid kui viitsin, kuulata podcaste, häire sõja algamise kohta, ..,. jne ... Oma metsas lõket teha ja liha grillida kui viitsimist, enamasti siiski rahuldun ostetud soojade valmistoitude ja saiakeste ning puuviljadega. Paraku toidu kõrvale joodav õlts kippus olema soojavõitu, sest SENI pole olnud külmkappi. Tegelt on üks, aga see OKA sama vana kui mina ja oluliselt viletsamas seisus, ehk siis külma ei hoia - peaks vist uunikumina maha müüma mitte vanarauda viima. Seega otsustasin osta minikülmiku suvilasse ja sain selle kolmapäeval kätte.
Toppisin autosse ja kimasin suvilasse, naaber aitas maha tõsta. Ehkki kerge teine aga suurt kasti tülikas üksi autost kätte saada. Õnneks meenus kunagi kuuldud inf, et külmikut ei tohi peale pikali transportimist kohe peale lülitada. Küsisin AI käest üle ja tõsi oli aga mitte põhjusel mis mina arvasin. Mitte soojusvaheti vaid kompressori õli voolab valesse kohta. Saades teada mis firma, mis mudel ja kui kaua see autos külili oli teatas Gemini, et 2 tunnist püstihoidmisest piisab aga kindluse mõttes võin hoida 5 tundi enne sisselülitamist. Nii ma ka tegin. Õhtul saabus suur hetk - pistsin stepslisse ... ootan mis ootan, miskit ei juhtu. Pekki, kas Hiina praak?
Võtsin juhendi (juhend külmkapi kasutamiseks??? - ilmselgelt inimkonna intellekt mandub) kätte lugemaks, ega ma midagi valesti teinud. Nojah külmikul on mingi ooterezhiim, peale vooluvõrku ühendamist ootab 10 mintsi enne kui kompressor peale lülitab. Läkski käima kuid haruldaselt vaikselt, kahtlustasin, et miskit ikka nässus, poole tunniga minimaalne temperatuuri vahe. Viskasin moe pärast jahedat vajavad asjad sisse ja kerisin magama. Öö jooksul paar korda ärgates polnud küll kuulda, et külmik töötaks. Kanadas meie uhke suur teeb sellist müra, et õue kuulda, eriti kui mõned klaaspurgid puutuvad üksteise vastu. Hommikul avasin hingevärinal ukse, õlts oli külm mis külm, ta töötab siiski.
Seega seadsin end suvilas permanentselt sisse. Hommikuti käin rannal jooksmas, kuna liiva peal mõnevõrra raskem siis piirdun 5 kildiga ja natu rahulikuma tempoga - puhkus ikkagi. Eriti mõnus osa on peale jooksu merre hüppamine. Järgneb kohv ja hommikueine heast paremast eesti toidust samal ajal läpakal netis surfates, uudisi lugedes, eelmise päeva vutimatshide kokkuvõtteid vaadates ja teiste blogipostitustele pilku peale visates.
Sõltuvalt ilmast hulgun päeval või õhtul metsa all, suur 200 hektarit Suurupi looduskaitseala pluss vähemalt teist samapalju riigimetsa algab kohe krundi tagant. Või siis käin veel kord mere ääres, samme koguneb 20000 ringis päevas. Kui viitsin askeldan veidi krundil ja majas kuna erinevalt üürnikust on kinnisvara omanikul alati midagi teha - muru niita, metsa all maha kukkunud oksi korjata ja lõket teha, midagi remontida, maja ja selle ümber koristada ...
Elamises aastakümnete jooksul kogunenud mittevajaliku pahna utiliseerimine on kõige tüütum osa. Mille kuradi pärast inimesed muretsevad endale igasugu nodi ja tohutus koguses riideid ega raatsi vanu minema visata. See tüüpiline - äkki läheb vaja. Ennevanasti kuldsel nõuka ajal oli ehk veel mõistetav, midagi polnud saada ja kui vedas ostsid võimaluse korral mitme põlvkonna jaoks ette, rahal polnud niikuinii väärtust. Ringi vaadates nii oma suvilas kui mujal tekib sügav veendumus, et inimesel on aukartusäratav hulk orava geene, kes muudkui kogub varusid ja siis enamuse unustab. Ega ma ise sellest patust prii ole aga teiste poolt kogutud kraami nähes paistab kuidagi selgemini silma - lihtsam mõttetu rämps minema visata, sest pole mälestusi ega emotsionaalset sidet.
Suvila garaazhi riiul, paljude otstarvet ei tea, AI ütles et vasakul mutilõksud
Riiete osas eriti silmatorkav arvestades, et olen juba kolm nädalat saanud edukalt hakkama vaid kahe paari sokkide, kolme paari jalatsite, kolmede lühikeste pükste, kolme t-särgi, kahe flece ja vihmakile ning mütsiga. Sealjuures on üks komplekt puhtalt jooksuvarustus. Suvilas töötamiseks seal asuvad vanad tossud ja paar riietuseset. Suvel muidugi lihtsam aga ikkagi - tegelt läheb päriselt vaja ülivähe riideid.
Kuidas teil suhtumine vanadesse asjadesse. Kas suudate hoida mõistlikku kogust kraami ja riideid ning viite vanad ära kui uued muretsete või kipub kõik kuhjuma, sest lihtsalt ei raatsi loobuda?
Juunikuu aktiivsuskokkuvõte: Jooksin 14 korraga 102km kesmise tempoga 4:41 kilomeetri peale. Enamus kuu esimeses pooles, teises liiga palju muid ettevõtmisi, liiga aktiivne puhkus, et jõudnud rajale. Käisin 66km, samme päevas keskmiselt 17714, rattaga 122km. Pulss 40 - 184. rahuolekus 58. Kaal 76.2-77kg, keskmine 76.6, samas kuu viimases pooles pole mõõtnud ja kardetavasti juulis jääb ka mõõtmata, sest suvilas pole kaalu. Näis mis peale puhkust näitab kui esimest korda kaalule ronin😏 Uni on olnud keskmisest nigelam seoses ajavahe seljatamisega, kuid viimane nädal suvilas super. Füüsilist aktiivsust keskeltläbi 55min päevas.
Jaanituledega alustasin juba aegsalt esmaspäeval, ehk siis korraldasin emale eeljaanitule suvilas nagu meil tavaks olnud aastaid. Grillimiseks valisin 93% lihasisaldusega Vastse-Kuuste "Klassikalised Eesti Vorstid" lambasooles. Osutusid üllatavalt headeks, ostan teinekord ka niisama lõkkel küpsetamiseks.
Esmalt käisime läbi Pääsküla elamise juurest, ema vaatas veidi aias ja majas ringi. Mustamäel kerge eine ja puhkus. Järgmisena kalmistule emapoolse suguvõsa haudadele, vanaema-vanaisa ja paar onu seal, panime küünla. Suvilas jalutasime ringi, näitasin sissesõidutee äärset kaske, mille jämedam haru kuivanud, tuleb maha võtta. Ja oligi aeg eelmisest aastast valmissätitud oksahunnikule tuli otsa panna. Eelnevalt kontrollitud, et keski sinna pesa pole ehitanud. Oksad olid nii niisked, et süttimine võttis nats aega kuid kuid peenikesed kuuseoksad andsid hoogu kuni kõik lõõmas. Tuleohtu see aasta pole, nii metsaalune kui pinnas päris niisked.
Sütehunnik tekkis muljetavaldav, rest lõkkeasemele ja vorstikesed susisema. Ma lasin varakult õlle enne kui kalja peale ümber kvalifitseerusin. Kartulisalat, kurgilõigud ja rukkileib vorstide kõrvale. Saku rukkilinnase kali oli väga hea. Ilmaga vedas, sest ehkki päikseline siis mõnusalt jahe ja kergelt tuuline. Sääski see aasta praktiliselt pole ja isegi kihulasi mitte, parmudest rääkimata. Puuke pidavat hulgakesi luurama aga rohi nüüd madalaks niidetud, neil pole mõnusat kõrt mille otsast pükstele või säärele klammerduda. Naaber olla paar nastikut näinud, eks neil pidu, sest nii konnasid kui tigusid lademes.
Tagasi Mustamäele jõudes hüppasin niisama Magistraali Sõbralt-sõbrale taaskasutuskeskusest läbi ja skoorisin mitu vjalikku eset. Kolm USA-EUR pistikuotsikut, millest alatasa puudus, Rootsi päritolu plokkide ja nööriga jalgrattahoidja (ratta saab eest ära garaazhi lakke tõmmata) ja moblahoidja rattale, kõik kokku vähem kui 10 euri. Jõime kohvi ja sõime paar saiakest enne kui sõitsin rattaga tagasi suvilasse, et ilusaid päikeseloojangu pilte saada. Jõudsin parasjagu kümneks, piisavalt aega ringi jalutada ja niisama plõksutada enne kui 22:38 päike horisonti puudutas.
Suvilas sõin veel head-paremat ja võtsin õltsi samal ajal läpakal netis surfates. Paraku hakkas uni silma tikkuma ja kobisin voodisse. Audioraamatut ei jaksanud kuulata kauem kui mõni minut, mobla pudenes käest. Uni oli suvilas sügav ja pikk, esimest korda peale lendu korralikult vahepeal ärkamata välja maganud.
Hommikul värske olek, läksin jooksma. Suvila juurest randa ja siis piki Vääna randa edasi tagasi kuni 5 kilti täis sai. Rahvast oli vaatamata suht hilisele hommikutunnile (kell 9) ülivähe, sain paljalt merre karata ja veidi ujuda, et higi maha loputada. Tegin kohvi, eelmisest aastast õhukindlas klaaspurgis säilinud purust sai üllatavalt hea kuuma tõmmise. Jogurt, saiakesed maitsesid hästi. Piisavalt aega enne jaanitulele sõitmist, otsustasin drooni lennutada. Saan mõned suvised kaadrid talviste kõrvale.
Lõpuks muidugi läks kiireks, pidin ju poole kaheks Rummu karjääri jõudma. Pool tundi hilinemist polnud väga hull, teisedki alles saabunud, jet just lasti sisse. Nörritav moment, et kraadidega jooki ei saanud manustada, sest hiljem vaja autoga mõne kildi kaugusel asuvasse jaanitulekohta sõita - narr oleks selle lühikese jupi peal vahele jääda. Köie oli omanik igatahes võlli ümbert kätte saanud. Kimasime kõik karjääris, jet võtab 120 km/h sisse kui gaas põhjas paarsada meetrit otse anda. Ma üle 100 ei julgenud, isegi siis raputas kõvasti pisikestel lainetel. Korra sain õhulendu kui enda lainetest üle uhasin. Sukeldujate poidest üritasime viisakat distantsi hoida, süstavennad meie kimamisest just vaimustuses polnud, jet teeb lühikesi teravaid laineid nagu omast käest tean - samas karjäär priilt kõigile kasutamiseks. Pilte ei jõudnudki teha, peate lihtsalt mind uskuma.
Veerand tundi ujusin allveetõukuriga ringi ja sukeldusin. Igavesti tore riist kuid kahjuks ei saa lõunamerre viimiseks lennukisse võtta kuna patarei mahtuvus liiga suur. Eestis tavaliselt meres suht vilets nähtavus muudest veekogudest rääkimata. Rummu karjäär üks väheseid väga selge veega veekogusid.
Kohe kui jõudsime Jaanitule paika korkisime külmad õlled - imehästi mekkis, pikk ootus ja janu. Enne lõket kõva sööma ja grillimine. Kere sai lihakraami liiga tihedalt täis pargitud, aga mis teha, tegu ju eestlaste pikalt tähtsaima pühaga aastas: uusaasta, jõuludest rääkimata, ei saa ligilähedalegi. Kui lõpuks süütama läksime ja lõke hoo sisse sai kerkisid leegid 7-8 meetri kõrgusele. Järgnes pikk saunas istumine, tiigis ujumine ja õlle libistamine - nagu ikka eestlastel kombeks.
Jaaniuss rohus
Oli juba pimedaks läinud või no nii pimedaks kui jaaniööl minna saab kui tiigis ujudes keegi märkas, et kaldal rohus mingi LED lamp hõõgumas. Esimene arvamus, keegi pervo pannud kaamera, lähemal uurimisel selgus hoopis: jaaniuss mis jaaniuss. Sauna poole sammudes nägime tee ääres veel ühte. Võtsin mobla ja tegin tast pildi, pole enam ammu jaaniussi näinud. Magama läksin kahe ajal, pidu väljas käis neljani nagu korra valju laulu peale ärgates sai tõdeda.
Nädalavahetusel muru niites ei raatsinud ilusaid siniseid meelespeasid maha lõigata. Meenus Sushi kutsikapõlve pilt kui ta oks hambus kõrvade lipendades sealsamas lilleväljal lidus. Proovisin nüüdki koera meelitada oksa püüdma aga 10 aastaga on loom targemaks ja laisemaks läinud. Vaatas mulle kulmu kergitades otsa: mis mõttes peaks ma mingit oksa jooksma rohu seest ära tooma - ise viskasid, ise tood kui tahad. Togisin ta siis niisama lillede vahele, kus kutsik tülpinud ilmega taguotsa maha toetas.
Sushi ja Koko 10 aasta eest mai keskel Awenda rannas
Korjasin Kaamose blogist üles väljakutse postitada vanu fotosid teemal "Noored ja ilusad". Kipun arvama, et mitte ainult noored pole ilusad, või kuidas seda ilu üldse mõõdetakse, aga parem ei hakka arutelu tõstatama - kindlasti leitakse soovi korral mingi aspekt mille kallal norida ja tüli üles kiskuda. Kõrvaloleval fotol lausa kolm põlvkonda ilusaid inimesi: mina onupoegadega, ema, onunaine ja vanavanemad.
Tõele au andes oli tegu pigem haleda jäljendamisüritusega, mitte ehtsa 18'da sajandi džentelmani stiilis matkamisega. Mul polnud kusagilt võtta ei teenindavat personali pakikandjate lakeide või orjade näol ega ka vastavat riietust. Kui aga väga tahta ja fantaasial lennata lasta, võib ju retke sellisena ette kujutada😜 Vähemalt proviant, mis koosnes shampanjast, sinihallitusjuustust, croissantidest ja jäätisest andis mõõdu välja.
Autotee puhta lumega kaetud
Aastalõpu torm oli ajendiks, miks soovisin korra suvila juurest läbi käia. Tahtsin kontrollida ega mõni puu pole maha murdunud, varem seda paar korda juhtunud, suur kask kümmekond aastat tagasi isegi katuse najale kukkunud. Olen küll maandanud riski suuremate puude kõrguse ja võrede olulise kärpimisega aga seoses maapinna iseärasusega (meetri sügavusel ülikõva liivakivi aluspõhi) ei saa puud juuri sügavale ajada.
Metsloomarada mere poole
Kui juba minna võtan ka talvise matka ette. Enne aastavahetust sooja ilmaga käisin Vääna rannas ja Türisalu panga all drooni lennutamas, nüüd võiks mingi teise marsruudi võtta. Plaanisin mereäärt pidi Vääna-Jõesuust ida poole Suurupi suunas kõndida. Bussil olles tekkis äkki mõte, miks mitte Murastes maha minna ja sealt otse pankkaldast alla mere äärde marssida. Pealegi on Coop pood siinsamas, saab hoobilt mulliveini ja muudki haarata. Mõeldud-tehtud, vajutasin stopp nuppu ning astusin kargesse kuid päikselisse talveilma. Lumi kriuksus taldade all, temperatuur kümne miinuskraadi juures, täitsa mõnus kuna tuult sisuliselt polnud. Poest võtsin pudeli shampat, kaks banaani ja jäätise - viimase peale kergitas kassatädi kulmu.
Tagaplaanil Naissaar
Esimene kilt sirgelt mööda lumist autoteed kadakate vahel sirgelt panga äärele. Mõnus ja lihtne oli käia, sest lumi puhas, valge ning kokkupressitud, õnneks ei tunnistata siin soola ega liiva. Pangast alla viis järsk kaldtee, mida mööda inimene polnud paar päeva käinud. Sulaga võiks päris libe olla, praegu polnud probleemi. All metsa vahel läksin algul rada pidi loode poole aga keerasin siis kõhutunde järgi kirdesse mere poole suunduvale rebase jäljerajale. Sadakond meetrit kaldast oli aed ees, eramaa. Hoiatus "Kuri koer" kahe krundi piiril oleval väraval mind ei heidutanud. Värav õnneks lukus polnud, sumpasin läbi lume mere äärde.
Kallas siin suht madal, vaid paar meetrit. Meri polnud üldse jääs nagu olin lootnud, vaid jääsupp loksus ranna ääres poolkülmunud adruvallide ees. Matk kujuneb loodetust palju vaevarikkamaks, jääl jalutamise asemel pean ukerdama lumevaalude alla peitunud jäistel ja libedatel kividel. Aga mis seal ikka, vähemalt ära eksida ei saa ja kell alles veerand kaksteist, aega maa ja ilm enne kui pimedaks läheb. Veetase ainsaks murekohaks, sest kohati ulatub meri järsu kaldani ja selle temperatuuriga ei taha sissekukkumisega riskida. Eks ronin siis kalda peale kui muudmoodi ei saa.
Kümmekond minutit randa mööda jalutades jõudsin paari meetri kõrguse liivakivi paljandini, siin ulatus lahtine jääsuppi täis vesi pea kaljuni välja. Ääres meetri jagu jääd, mis peale ettevaatlikult kobamist tundus piisavalt kindel. Kui edasi ei peaks pääsema annab siin kaldast allamurdunud puud pidi üles ronida. Juba enne oli ohtralt jääpurikaid, ümber nuki keerates terve kaljusein ühtlase valgjääga kaetud. Sama fenomen, mis suvila juures, aluspõhja liivakivi nii tihe, et ei lase vett läbi, vesi voolab kivikihi peal õhukese pinnase all.
Hindasin olukorda, kas saab edasi. Järsku jäi silma tume avavus jääseina moodustavate purikate vahel. Lähemale minnes paistis kena koobas kuhu isegi mina sisse mahuks kui vaid avavusest sisse pääseks. Otseloomulikult pidin proovima, kummargil ja külg ees manööverdades ei pidanud isegi seljakotti ära võtma. Koobas küllalt suur, et sain püsti olla. Jääseinast kumas piisavalt valgust läbi purikatest looduse kunstiteoste nautimiseks.
Perfektne koht einestamiseks aga natuke liiga vara. Pildistasin isu täis ja kobisin tuldud teed välja, sest teiselt poolt polnud võimalik nagu algselt olin lootnud. Ettevaatlikult ümber purikate seina minnes piidlesin kahtlevalt kitsast jääga kaetud pinda - ühel pool loksus jääsupp teisel pool järsk kallas. Tagasi ei viitsinud minna ja pealegi oli see jää hunti või suurt koera kandnud nagu jäljerea põhjal võis järeldada. Algul kõhklevalt ja siis üha julgemalt jalutasin üle jää veidi kindlamale pinnale.
Veerand tundi kividel ja lumes komberdamist ning jõudsin Suurupi merekoopani. Alla vee äärde ei hakanud laskuma, suvel olin käinud ja miskit erilist polnud, pealegi veetase liiga kõrge ja kindlasti jube libe. Too jääkoobas oli kordi ägedam aga suvel paistab ilmselt suht mittemidagiütleva eendialuse liivakivi seinana.
Tund aega ja 5 kilti matkatud jõudsin Suurupi vabadussambani. Nahk soe, madala päikese käes hea lumise pingi peal kiire eine võtta. Korkisin shampa, näsisin croissante, naksisin sinihallitusjuustu ja tundsin end super hästi kalda all ujuvaid ja suklelduvaid luikesid vaadates. Taamal valendasid jää ja lumega kaetud kivid vees, paistis Naissaare rand ja metsaviirg, horisondi kohal õhuke pilvekiht.
Uuesti astuma hakates oli valida, kas minna mööda teed või edasi randa pidi. Esimene oleks kiire, lihtne kuid igav, teine kindlasti nii pikem kui raskem. Kell alles pool üks, kiiret pole kuhugi, ei juhtu tihti selline ilm ja võimalus nii kenas looduses ajapiiranguteta uidata - muidugi lähen kallast mööda edasi. Nagu oli oodata osutus liikumine hulka vaevalisemaks, kalda alla suht palju lund kogunenud. Saapad pole mul mõeldud talvematkaks, ülalt ääre vahelt tuleb lumi sisse ja sulab muutes sokid märjaks. Üllataval kombel aitas külm ilm, sest sokid jäätasid saabaste külge kinni ja rohkem lund sisse ei pudenenud. Kuiv külm lumi ei sulanud jättes matkasaapad vähemalt väljastpoolt kuivaks. Tallad osutusid super headeks, haakusid hästi nii lumel kui jääl, needsamad mis mind tulikuumade Hawaii vulkaanide laavaväljadel edukalt teenisid.
Jäämäed, silmapiiril oranzh torn
Mis ja kus see on???
Järgmise neemiku juures jäi silma "ehtne" jäämägede ahelik. Kui zoomisin pildistamiseks märkasin mingit imelikku oranzhikat kõrget objekti silmapiiril. Zoomisin maksimumi peale, ei olnud purjekas - kas "tundmatu" tuletorn või mingi laeva pardaehitis. Pigem ikka tuletorn, aga kus jääb mõistatuseks - äkki keegi teist oskab pakkuda, Naissaarest vasakul umbes loodesuunas - ega ometi mõni Soome oma valguskiirte murdumisega kätte paistnud?
Järgmisena ilmus nähtavale Ninamaa neem koos viltuvajunud vana tuletorniga, seal asub sireenijaam. Olen seal kurduvalt käinud ja otsustasin seekord kaldast üles ronides otse lõigata, lumes sumpamine väsitav ning aeganõudev. Kalda peal matkarajal kulgemine hulka lihtsam ehkki ükski inimene polnud siin liikunud. Mitmesuguseid loomajälgi hulgim alates hiirtest ja lõpetades huntidega. Põnevaim jäljerida kuulus ilmselt saagi kätte saanud hundile. Nimelt läks risti üle raja kummaline lumevagu, lähemal uurimisel oli näha veretilku ja harkis jäljerea põhjal võis otsustada, et saaki oli kõhu all lumel lohistanud õige pirakas isend. Tee suundus võssa, kümmekond meetrit läksin uudishimust järgi aga kaugemale ei viitsinud, liiga raske läbitavus.
Kaks tundi ja seitse pool kilti kõnnitud jõudsin järjekordsesse pisikesse Suurupi "salaranda", mis asub mereside keskusest veisi edasi kohe neemenuki taga. Päike oli enam-vähem maksimaalses kõrguses, avanesid lummavad vaated. Kallas lumega kaetud, valgete jäämütsidega kivid sätendasid mustas vees, taustaks madalad pilved kauguses ja sinine taevas pea kohal.
Kibuvitsad ja kõrrelised kargest külmast härmas, siin sain enda arust mitmed üle aegade ilusamad pildid. Lonksuke shampat libistasin hinge alla, et ikka täielikku naudingut tunda. Edasine matkarada pidi kulgev tee suht tuttav, suvel kordi siin käinud, ainult hullult parme ja sääski seoses niiske ning soise kõrkjastikuga.
Lagendikul polnud matkateel isegi ükski loom käinud, täielik karge ja säravvalge tühjus. Läbi tuhkja lume sammudes kostis vaid sahinat ja kriuksumist talla all. Suurupi ranna vaevalt oma uhket nime välja teenivast hiidrahnust läksin maa poolt mööda, Merejääle ei julgenud roostikus ronida.
Suvilaühistu paatide sisselaskmiskanalini jõudes tegin viimase pausi. Pildistasin, rüüpasin shampat ja nautisin vaateid. Mingi must lind köötsutas suled puhevil oksal ja piidles mind kahtlustavalt. Aega oli kulunud ainult kakspool tundi 10.5 kildi peale, mis rajaolusid arvestades üllatavalt kiire tempo.
Siit keerasin suvila poole, kõmpisin läbi lume kanali kõrval kuni sõiduteeni. Otsustasin teed lühemaks lõigata ja sammusin metsaveeres eramaa sildi alt läbi. Suvel siit ei lähe aga praegu millegi pärast tundsin, et ei riiva sellise käitumisega liiga jõhkralt kellegi privaatsust või omandiõigust.
Kõik puud meie krundil olid kenasti elus ja terved aga naabril kaks pirakat leppa täis pikkuses ümber kukkunud nii et juurepuhmad püsti. Mõlemad puud poolest saati minu krundil, ega ma pahanda, kui nii jäävad saan suvel hulga küttepuid. Astusin korra sisse, et shampa ära lõpetada ja viimane croissant nahka panna. Korra tuli isu kohvi teha, busside sõiduplaani vaadates tundus hea mõte hoopiski astuma hakata, parasjagu jõuan aga järgmine tuleb alles tunni aja pärast. Peatusse jõudes lõin kella kinni, talimatk kujunes 13.44 km pikkuseks kestvusega kolm ja kolmveerand tundi. Bussis linna poole sõites vaatasin oma fotod üle, et kohe viletsamad kustutada. Paraku hakkas tukk kimbutama ehkki jalgades küll mingit väsimust ei tundnud. Käisin veel Selverist läbi, ja võtsin kartulisalatit ning mingid seakamara snäkid, mis vaatamata ahvatlevale nimele ja välimusele tegelt süüa ei kõlvanud.
Kokkuvõttes julgen väita, et see matk kujunes mu Eestis viibimise kõrgpunktiks!
Tehniliselt korrektne oleks küll öelda pärast tormi, sest põhiline möll oli ju öösel. Eelmine päev kole kiire. Seadsin 5 kuud garaazhis seisnud auto sõidukorda: kui panin aku peale, lõin kummid täis ja keerasin võtit - läks vurr käima. Paraku oli lisaks esitulele (mille pirn sai vahetatud) ka armatuurlaua tuli läbi põlenud. Valges ei sega kuid pimedas ei näe muhvigi, sõida umbes teiste järgi. Muidu masin tipp-topp, nii palju kui 23 aastat vana auto saab olla. Seega sõidutas sugulane mind koos emaga enda poole järeljõulule ja tagasi. Tore oli tervet nende peret näha, lapsed juhtusid ka kodus olema. Kummaline, et kui varem suurt ei mõelnud sellele siis mida vanemaks saad seda toredam on sugulastega läbikäimine. Oskasin oma mobla maha jätta, mis juhtub umbes kord aastas. Samal õhtul saabus mu Soomes elav lapsepõlvesõber ja läksime otse samas tänavas elava teise lapsepõlvesõbra, esimese klassi pinginaabri poole sauna.
Päeval olin astunud Kivimäe Maximast läbi, et paar õlut osta. Ostsin kõik Praha Zlatad ära, sest mu lemmikõlle hind 99 senti purk ja purke riiulil vaid 24. Sihuke laadung võttis kaaslasi murelikult kulmu kergitama, ega ma ometi joodikuks ole hakanud. Rahustasin - neist peab ka uueks aastaks jaguma. Leilitasime ja tiksusime poole kaheni. Juttu jagus ohtralt, meenutades aastat 83 kui olime koos EÜE's. Lapsed kõigil suured, elavad oma elu, pole enam endised ajad kui talu, maja, maa, ... jäid lastele. Uuel põlvkonnal sootuks erinev elustiil ja prioriteedid. Kohanema peame meie mitte nemad, aga see mõttemalli muutmine saab olema raske. Koju jalutasime võimsate tuuleiilide saatel, siin-seal olid oksad tänavale murdunud.
Öösel tormas nii hullult, et korralikult magada ei saanud. Mõlemil läks kuue ajal hommikul uni lõplikult ära, minul ikka veel jetlag aga sõbral niisama unetus. Mis ikka, hommikusöök ning panime pimedas ajama. Loksal võtsime kohvi ja paar saiakest enne suvilasse minekut. Torm oli siin suure kuuse maha murdnud, isegi vedas, sest kukkus kolme kase vahele ja jäi pidama enne kui oleks murutraktori lömastanud. Lennutasime veidi drooni, millest eelmises postituses juttu ja suundusime siis mere äärde. Seal tuul veidi raugenud, kuid lained endiselt kõrged. Üle Eru lahe Käsmu poolsaare ranna lähedal oli näha rannavalve laeva, kasutasin mobla zoomi pildi saamiseks. Huvi pärast sõitsime ka Pärispeale, sealne rand avamere lainete meelevallas. Poolsaare tipus vägev lainetemöll.
Kuidagi harjumatu, et päike terve päev nii madalal, juba enne kahte hakkas metsa vahele peitma. Tagasiteel loojang kolme ajal, vahepeal paistis madal päike nii eredalt silma et teed raske näha, oota või loojang ära. Viru raba parklas oli üllatavalt palju autosid, rahvas vabadel päevadel loodust nautimas. Tore ja asjalikult veedetud päev, samas nii väsitav. Pea uimane, uni tikkus silmi, koju jõudes viskasin sirakile ja jäin pooleks tunniks magama - ikka see neetud ajavahe.
