"Mittetöötamine"

Mäletate veel sellist nostalgilist riistapuud
Küsimus laiale ringile: mis aasta reklaam?

Sai siin ennist kilgatud, et suvilas tegelen puhkamise mitte töötamisega, sest suurt midagi pole teha. Päris nii lihtne see siiski pole. Garaazhi koristamisest juba kirjutasin, aga ei lisanud mida põnevat sealse rämpsu seest leidsin. No näiteks vanade ajalehtede vahelt kukkus välja iidne NOKIA 3310 reklaam, kamina simsi pealt leidsin viikingilaevaga tikutoosi (hind 1 kop), garaazhist Sputniku jalgratta mida saite eelmises postituses imetleda. Laua all ämblikuvõrguga kaetud VEF raadio, laste ja isegi minu mänguasjad kastis, plastiliinist voolitud mehikesed (õhupüssi märklaudadeks kasutasime). Kõik need viisid ammuste mälestuste radadele.

Ei mallanud niisama istuda, suvilas ringi vaadates hakkab nii palju asju silma, mis pole küll esimene prioriteet aga nagu vajaks korrastamist või ärategemist. Aastaid tagasi murdunud kaheharulise kase üks poolik tüvi riivas silma, pealegi olid see aasta ka viimased oksad kuivanud. Tuleb maha võtta. Paraku tegu oma 40 senti jämeda viiemeetrise harudega jurakaga. Kui ei taha, et alla kukkudes liiga palju ümbrust rüüstab, tuleb juppidena võtta. Saagimisel kindlamalt puu otsas püsimiseks lõin naeltega nurkrauad tüve külge, ronisin oma elektrilise kettsaega üles ja asusin jupitama (hea, et kaasa või ema ei näinud😜). Õnneks teine kaldu nii, et polnud muret mis suunas kukub. Läks kenasti aga aega võttis. maas pidin veel jupitama, sest muidu liiga rasked ära vedamiseks.

Teeäärne arooniahekk vajas pügamist, mitu aastat teine lõikamata. Pool päeva kulus kuna hekisaagi mul pole aga tolku poleks suurt olnud, nii jämedaid oksi niikuinii ei võtaks. Neljameetrise kõrguse lõikasin kahemeetriseks, toorest oksarisu tekkis ohtralt. Kirssidel, õunapuudel ja sirelil võtsin kuivanud oksi vähemaks. Kõik vedasin metsa alla lõkkeplatsi juurde, iga aasta tekib uskumatult palju põletamist vajavat risu. Kuna ilmad nii nagu nad on, ehk iga päeva paari tagant tuli kõva vihma, tekitasin kuivematest okstest lõkkeplatsile suure hunniku, natukese kuivaperioodi peale saab tule otsa panna ja eest ära põletada.

Välisukse lukk oli eelmine aasta kinni kiilunud, polnudki päris selge mis viga. Muidu jagu ei saanud kui pidin ühe laua lahti kangutama. Lukukeel töötas aga lingikeel mitte, ehkki link liikus. Kruvikeerajaga sudides sain teise lõpuks lahti. Võtsin luku välja uurimaks mis viga, nojah lingikeel pooleks - müstika kust sihuke jõud saab tulla, ilmselt lihtsalt tüüpiline nõuka aja praak - Vasara lukk. Ajutiseks lahenduseks pidin haagi uksele panema, et irvakile ei vajuks. Teoreetiliselt saanuks ju iga kord võtit keerata aga esiteks töötas vaid südamiku väline pool ja teiseks oskasin võtme maha pillata ning kaotada nagu eelmises postituses mainitud. Pilti otsides avastasin, et tegelt müüakse isegi sihukest tavaari üle neti.

Nagu sellest vähe oleks arvas kaasa, et võiksin ühe toa remontida, muidu äkki hakkab igav. Eriti isu polnud kuid mitmel põhjusel, mida siin ei hakka mainima, tundus see päris vajalik olevat. Seega külastasin paari ehituspoodi ja valisin nii lae kui seinamaterjalid ja ka ukse välja. Õnneks on Eestis materjalide koha pealt palju parem seis kui Kanadas, valik suurem ja mitmekesisem, lisaks langeb rohkem kokku minu maitsega. Teenindajad olid jällegi supertoredad, juhendasid ja aitasid vajalikku valida. Bauhausist sooduka pealt seina ja laekatte materjal, K-rautast uks ja piidad.Transpordi juures aitasid sugulased, parasjagu tassimist kahele mehele. Täna sain esimesed laepaneelid paika!

Tagasi tavaelus

Kahekuune puhkus lõppes suure ja kuluka pauguga, millest tuleb eraldi postitus. Kindlasti õige populaarne, sest no kellele ei meeldiks lugeda teiste apsudest ja ebaõnnestumistest, eriti kui need iseenda lollusega vürtsitatud. See oli siis eelreklaamiks järgnevale postitusele😉

Eile kui lõpuks Torontosse jõudsin otsustasime kaasaga IKEA kohvikusse einetama minna, tal oli rosolje küll mu saabumise puhul valmis tehtud, aga hapukoort ja kurke vaja veel poodi ostma minna. IKEA's pakuti perekaardi omanikele poole hinnaga põhitoitusid - 3 euri eest taldrikutäis rootsi lihapalle, friikate, pohlamoosi ja soustiga oli super diil, rääkimata tasuta kohvist. Eks nüüd peabki väljaminekutega madalamat profiili hoidma (nali).

Suurimaks üllatuseks oli kodus toimunud sisekujundus. Täitsa üllatav kui palju saab osava paigutuse, kena mööbli ja asjade vähendamisega ilmet ja kodust miljööd muuta. Kaasa näitas muudkui ette, mis teinud ja mina südamest kiitsin. Mitte ei saa aru miks ta ainult siis sellega tegeleb kui mind ja lapsi kodus pole - peaksimegi tihemini reisimas käima😜 Kõige rohkem hakkas silma lisandunud avarus, niigi pisikeses elamises on see üks väga oluline näitaja.

Viigimarjad hakkavad looma

Koer ja ülla-ülla eriti kass olid pöördes minu kui karjaliikme naasmise üle rõõmustades. Kuts tormas niisama ringi aga kiisu tahtis muudkui mängida ja nurus paitamist. Ei lasknud mul ei tugitoolis ega diivanil rahulikult lebotada, kohe astus ligi ning hakkas labajalgu näksima, et teda veidi taga ajaksin. Ka kohvrile, seljakotile ja lahtipakitud asjadele pööras rohkem tähelepanu kui Sushi. Laualt käppas kraami maha kuni ajasin teise tuppa, et loom moblat lõplikult ära ei lõhuks.

Magama kerisin kesköösel aga ärkasin juba nelja ajal, mõni ime kuna Eestis oli kell 11:00. Üritasin küünte ja hammastega Unematist kinni hoida, paraku rabeles too end kuue ajal lahti ja tõmbas välgukiirusel uttu, pole lootustki, et ta enne õhtupoolikut näole annaks - kindlasti siis eriti ebasobival ajal. Kõik see kamp põõnas magusalt hoolimata minu ärksusest. Miskit muud targemat ei osanud teha, läksin jooksma ja vaatamata metsatulekahjudest sudusele ilmale lidusin 8km ringi vist lausa suve rekordkiirusega. Järgnes hommikukohv ja kaasa puder virsikutükkidega (meil virsikuhooaeg), samal ajal surfasin netis.

Olen ka võlgu Juulikuu jooksu kokkuvõtte:

Lippasin 13 korraga 103 kilti keskmise tempoga 4:50 kildi peale. Viie (23:09), kümne (48:44) ega ka kilomeetri (4:11) distantsil märkimisväärseid aegasid pole ette näidata. Käisin 130 kilti ja sõitsin rattaga 150 km. Samme keskmiselt 21496 päevas. Puhkuse kohta polegi nii paha ehkki eelmine aasta olin samal ajal tublim.

Öised Mõtisklused

Kui ärkad Euroopa pealinnas kell kolm öösel kõrvulukustava linulaulu peale üles saad aru kui õnnistatud paik Eesti on! Tuleb tunnistada, et Pääsküla on küll pigem aedlinn aga siiski, igasugune linnamüra puudub, ainult linnulaul ja kerge tuulekohin puulatvades. Videot vaadates arvasin algul, et hääleseadistused on läpakas paigast ära aga tegelikult kostis kõrvadele vali vaid seetõttu, et võrdluseks pea täielik vaikus - isegi veidi õudne.

Uuesti magama jäämine ei tahtnud kuidagi õnnestuda, uni läinud, akna taga juba ahetas. Raadiost kuulsin, et eile oli aasta lühim öö ja pikim päev 18 tundi ja 40 minutit, momendil 04:03 päike just tõuseb. Natuke nörritas aja kulgemise kiiruse suhtelisuse tajumine - mis mõttes juba 2 nädalat suvepuhkust läinud nagu lehm oleks keelega tõmmanud. Lohutavad ees ootavad 6 nädalat, ehk siis kolmveerand veel - aega lõdvalt võtmisega harjuda. Eelmise nädala tähtsündmuseks oli auto remonti viimine ja samal õhtul tagasi saamine. Selgus, et mõlemad vedrud olid pooleks, teine lihtsalt polnud veel taldrikult maha hüpanud, ülemist otsa toetavad laagrid samuti kutud. 

Kogu nali läks maksma 180 euri, kiire töö eest jätsin ka jootraha, mis Eestis pole vist kombeks. Meistrimeheks osutus 5 aastat hiljem lõpetanud koolivend Tipist, kes vabal ajal sõprade autosid nokitseb. Tal pisike garaazhiboks renditud, kus tõstuk ja kõiksugu vajalikud tööriistad. Saime mõnusalt jutule, lubas teinekordki aidata kui vaja, selline tutvus kuldaväärt, boonuseks asukoht vaid veits üle kilomeetri eemal. Sain ise auto tasakesi ohutulede vilkudes sinna sõita, enne küll lasin ketaslõikuriga vedru vastu kummi käiva jupi maha.

Kolmapäeval niitsin muru ja kakkusin mitu kärukoormat naate vaarikatest ja heki alt. Vana maasikapeenra sõitsin niidukiga üle, maasikataimi seal enam polnud ja lilledki heinas lämbunud. Köögi akna all tüdrukute rajatud pisike uus ja jõukohasem maasikapeenar. Oksarisu põletasin lõkkel.

Nejapäeva hommikul jooksin 11 pool kilti Harku metsas. Pärast korrastasin veidi elamist ja sortisin asju. Kaasa oli talvel kogu magamistoa mööbli ümber tõstnud, esialgu harjumatu. Kui olin paar tooli (eriti mugava liikuva seljatoega lebotooli) oma maitse järgi liigutanud tundus parem kui kümmekond aastat kestnud paigutus. Õhtul käisin emaga Nõmmel pisikeses vabariigi aegses pargis, mille taastamine lõpukorral.

Reedel sõitsin suvilasse, täitsa rannailm oli. Muru niidukiga üle käies õnnestus turi ära küpsetada, jaheda tuulega ei tunne kui päike kõrvetab. Niidukit oli võimalik kasutada tänu Soome sõbrale, kes eelmine aasta murutraktoriga suuremad künkad maha hööveldas. Nii kena pole krunt tükk aega olnud. Vihma on ilmselt palju sadanud, kohati lausa lirtsus talla all. Kaks õunapuud, ploom ja kirss on kuivanud, saabki avarust juurde ja küttepuid või isegi kena pingi õunapuu tüvest. Lõunat sõin verandal kus tuule varjus ja päikese käes hakkas palav. Enne kojusõitu tiir rannas, vesi oli suht soe kuid ujuma ikka veel ei läinud.

Laupäeva hommik 8 kildine jooksuring. Suure osa ülejäänud päevast pühendasin emale, olime nii tema pool ehk minu lapsepõlvekodus kui meil. Sai juttu aetud ja asju korrastatud, leidsin ootamatult karbitäie noorepõlve diapositiive ja suure portsu isa-ema omasid. Need tuleb läbi vaadata, sest tegelikult peab minu omasid veel kusagil olema. Õnneks on mul projektor nõuka ajast kuid samas tahaks diakaid kuidagi digitaliseerida. Kaasa rääkis, et on mingid äpid mobla jaoks. Peaks AI käest küsima aga enne küsin lugejatelt: On keegi diapositiive digitaliseerinud ja kas oskab soovitusi pakkuda?

Värvide mäng ja tänupühade tegemisi

Järjekordne ametlik kolmepäevane nädalavahetus - Kanada tänupüha, sarnaneb Eesti lõikuspühale selle erinevusega, et maarjamaal vaba päeva ei saa. Alati on viimase tööpäeva õhtul eriliselt mõnus tunne: kolm puhkepäeva ees ootamas. Plaanis oli auto kallal nokitseda ja õunafarmis käia "talvevarusid soetamas" ja ülejäänud aja täiega lõdvalt võtta. Kui viitsin siis veidi garaazhi ja allkorruse töötuba korrastada. Nagu öeldakse inimene plaanib - vanakurat irvitab. Aga koeraga jalutamas käes tegin vähemalt ümbruskonna tänavatelt pilte siinsetest sügisvärvidest. 

Hommikul sai pikalt sisse magatud kuid muidu algas pühapäev igati lootustandvalt. Käisin autojuppide poes, puutusin kokku äärmiselt asjatundliku ja meeldiva teenindusega ning sain kõik vajaminevad osad. Silmailu pakkuvatest noortest neidistest koosnevat klienditeenindust juhtis üks vanem tugeva idaeuroopa aktsendiga härrasmees. Mul oli küll eeltöö tehtud kuid ikkagi kindlam tunne kui asjatundja üle kontrollib kas jupid ikka õiged ja sobivad. Auto mudeli, kerekuju, seadistuse, mootorimahu, ... jne ... alusel toodi esipidurite juhtpoldid laost - viimased kaks komplekti. Kuna olin võtnud vana kaasa, võisime veenduda, et tegu õige suurusega. Lisaks kummimuhvid kaitsmaks tolmu ja igasugu sodi eest.

Pilv nagu udusulg

Toidupoest haarasin neljakilose käntsaka loomaliha, midagi põnevamat tänupüha õhtusöögiks. Tütar plaanis steaki grillida kuna sõbrad pidid ka külla tulema. Kell alles kolm, teen jooksutiiru enne kui ronin auto alla. Pühade puhul nii liiklust kui rahvast pargis haruldaselt vähe. Kilt joostud oli hea tunne, ilm ilus ja mõnusalt jahe, otsustasin pikemale 11K ringile minna. Tempo algul sihuke keskpärane aga teine pool distantsi panin mõnuga veidi tuure juurde, viimasel kildil andsin mäest üles lipates südamele natsa koormust. Nii 10K aeg 46:33 kui ka keskmine tempo 12.99 km/h täitsa viisakad.

Lõin just kella kinni kui mobla helises, ekraanilt vaatas vastu suure ülemuse number töölt. Kummaline, ületunde tegema kutsutakse tavaliselt paar päeva enne. Boss küsis kas mul oleks kuidagi võimalik tulla, mida varem seda parem. Konkreetset hädaolukorda suudavad lahendada vaid paar tüüpi, kellest kedagi parasjagu tööl polnud. Topelttasu pluss vaba päev muidugi garanteeritud. OK, mis ikka, perekondlik õhtusöök niikuinii järgmisel päeval ja ahnus ei anna häbeneda. Hüüdsin kaasale, et paneks mulle mingit näksi kaasa, käisin kiirelt dushi all ja põrutasin tööle. Seoses pühadega vähe inimesi kohal, keegi ei saanud hakkama. Boss küsis palju mul abilisi vaja. Ei ühtegi, üksi saan kiiremini ja lihtsamalt tehtud. Tunniga valmis, ülejäänud aja aitasin teisi siin-seal, tiksusin niisama ja kuulasin audioraamatut.

Naised köögis ...

Koju saabusin alles peale keskööd, noored olid ikka üleval, ei saanud minagi und, istusin öösel kaheni läpaka taga. Rahvas jäi üleöö, kasutavad allkorruse dojot magamiseks. Hommikul põõnasid kõik pikalt, kaasa ja tüdrukud tegid seltskonnale pannkooke, sain minagi. Plaanisime õunafarmi minna, hakkasin googeldama ümbruskonna paremaid kohti. Osa olid pühade puhul kinni kuna esmaspäev see kõikse tähtsam pereõhtusöögi päev. Mõned ikka lahti, kuid suletakse varakult nelja viie paiku. Aega kippus väheseks jääma. Viimase naela lõi kirstu kui nägin millise hinnaga farmid õunu müüvad. Täitsa ära pööranud: esiteks pead 5-10 taala eest pileti ostma, et ise korjama minna ja korjatud õunte eest maksad poolteist kaks korda nii palju kui poes (3euri kilo). Mida pekki, vanasti sai õunafarmist otse osta, sest hulka odavam pluss tore meelelahutus. Sihukese raha eest pangu oma õunad endale sinna kohta kuhu omal ajal ühes laulus singeri masin ja piletid kuule soovitati pista ja ka pingpongi laud kui veel mahub. Kuradi kasumiahned farmerid ma ütlen.

... ja kass ka ...
köögipõrandal päikeselaigus

Seega olin sunnitud auto piduritega alustama, tegevus mida üritasin salamisi iga hinna eest edasi lükata. Jama sai alguse sellest, et needsamused riistapuud kippusid vilistama valjemalt kui politseisireen, eriti esimene juhipoolne ratas. Lähemal uurimisel võis veenduda: esirataste piduriklotsid olid omadega kutud, kettad samas suht heas seisus. Mul olid nii kettad kui klotsid eelmisest korrast olemas kui tagumised rattad tegin, esimesi ei viitsinud ja vedasidki poolteist aastat lisaks. Pidurite mahavõtmine kujunes parajaks tramburaiks: poldid räigelt kinni roostetanud ja ligipääsetavus õige keeruline. Lasin roostesurma peale ja väänasin kõigest jõust mutrivõtmega, caliperi sain kätte kuid kummalgi rattal oli üks guide rod totaalselt bracketisse kinni kiilunud põhjustades klotside ebaühtlase kulumise. Autoalaseid spetsiifilisi termineid eestikeeles ei tea, vaevalt kedagi huvitab kuid soovi korral võib allolevalt insenertehniliselt jooniselt järgi vaadata millest jutt. Järgnev osa ongi rohkem mu enda tarbeks kui peaks kunagi jälle sama probleemiga kokku puutuma siis hea blogist "auto" tagi alt otsida. 

Guide rod'id peavad vabalt liikuma, et süsteem korrektselt töötaks. Lisaks poleks mahtunud uued klotsid peale. Guide rod kätte saamiseks tuli neid hoidev raam (bracket) maha võtta. Torupikendusega väänates oli hirm raami hoidva nr 17 poldi pea maha keerata. Õnneks lõpuks ikka läks liikuma. Paraku pidin Guide Rod välja tõmbamiseks need koos raamiga tööle viima. Üks oli mingil kummalisel põhjusel kõver, arusaamatu kuidas, selliseid jõudusid seal lihtsalt ei ole. 20 tonnise pressiga vajutas töökaaslane poldi sirgeks. Tegelt poleks olnud vaja, sest ostsin niikuinii uued, aga pole paha kui igaks juhuks tagavaraks olemas.

Uue Guide Rod peale panemiseks tuli raamis olev auk terasharjaga põhjalikult puhastada. Kinnikiilumise põhjuseks asjaolu, et tootja ja töökojad kasutavad odavamat libestit, mis kuumaga pikapeale hangub. Lisa veidi tolmu ja roostepuru ning annab Gorillaliimile silmad ette. Olin juba eelmine kord ostnud kvaliteetseks määrdeks ette nähtud korralikku silikoonmöga. Auku sobitades tekkis probleem kummitihendiga, lõpuks lõin jõuga ja noppisin välja pisikese kummiriba, mis muidu oleks vahele jäänud. Piduriklotside raamile sättimisel tuli viimane korralikult roostest puhastada, muidu jäid terasklambrid raamist veidi eemale ja klotsid ei mahtunud kuidagi. Viimane operatsioon raamide, klotside ja caliperi velje juurde kinnitamise näol kulges suht lihtsalt.

Mõlema esiratta caliperi silindrit sisse surudes lükkasin nii palju pidurivedelikku tagasi süsteemi, et mahuti ajas üle. Esimese ehmatusega mõtlesin, et süsteem hakkas kusagilt lekkima. Koorem langes kui märkasin pidurivedelikku mahuti ääreni ulatuvat - korgi olin lahti keeranud vältimaks ülesurvega tihendite lõhkumist. Tundus, et esipiduri klotside vahetusega sain lõpuks ühele poole, kuradi palju aega ja tööd kulus nii pisikese ja lihtsa töö peale. Aga mis teha kui pole spetsialist ja pole ka kõiki vastavaid tööriistu. Rattad peale ja lasin masina tunksiga pukkidelt alla. Katsesõidul oma kvartalis pidurdasin mõned korrad nii et roostetükke ja sädemeid lendas kui ABS plokki tõmbasin, esialgne nühkiv heli kadus kiirelt kui mõned ebaühtlased roostekohad maha kulusid. Korra pidin veel rattad maha võtma, sest kiirustades olin unustanud ilukilbid peale panna aga need käivad ju rattamutrite alla😜 Õlivahetusega ei viitsi ise jamada, odav töö ja mul pole vana õli kuhugi panna.

Koduloomapilte

Eile kui tukkusin hiilisid tüübid vaikselt voodisse ja jäid koos magama

Kiisu Koko pesa hõivanud

Nurrumootor oma toolis

Viimasel ajal kogunenud igavene hulk koduloomapilte moblasse. Vaatasin neid üle ja puhastasin veidi mälu, jagan siis oma blogis kah. Kiisu kui kõige uuem pereliige figureerib ka kõige rohkem fotode peal. Ta on lõpuks täiega harjunud ja hakanud majas enesekindlalt saba püsti ringi hulkuma nagu peremees muiste. Kõik kohad vaja läbi nuuskida ja uurida. Arvutite juurde ja tööruumi ei taha looma lubada, mine tea, äkki tuleb isu juhtmeid närima hakata. Mis keelatud on loomulikult kõige põnevam ja nii ta luurib momenti kui keegi veits hajameelne ning sopsab siis jalge vahelt ikka keelatud ruumi. Elukas nii kiire ja osav pugeja, et kulub tükk aega enne kui õnnestub välja ajada.

Koertega kiisu täiesti sõbraks saanud, vahel lausa magavad koos. Kui Sushiga käib mitu korda päevas suurem tagaajamine ja madin siis eile suutis isegi vana Koko kaasa meelitada. Luuras, kargas kukile ja jooksis eest ära, Koko üritas veidi kohmaka sammuga taga ajada. Lõbus paistis mõlemal olevat. Sushi muutub kole armukadedaks kui kassi silitada või sügada, ronib kohe ligi ja hakkab nina pihku toppima - mind vaja ka hellitada! Kassid koerad on ühed toredad tegelased, teevad elamise ja olemise kuidagi soojaks ja koduseks.

Argielu

Meta nägemus koera 15 aasta sünnast.

Vahelduseks argielust. Eelmise nädala algul õnnestus miski viirus üles korjata. Kuna ei testinud pole ka aimu millega tegu, A-, B-, C- gripiga või mõne koroona uuema tüvega, vanemad ei tohiks ju külge hakata. Avaldus teine korraliku nohuna (mis pole siiamaani täiesti järgi andnud), uimasusena ja väsimusena. Palaviku kohta ei oska kommenteerida, sest ei kraadinud, aga ilmselt märkimisväärset ei esinenud. Kaasal samad sümptomid veidi võimendatud kujul, tal oli ka kurk valus esimesel päeval. Ses suhtes ei saa kurta, et otsest vastikut olemist peale väsimuse õieti polnudki. Peale koroona algust ehk siis viie aasta jooksul pole mul kurk tunda andnud, mis muidu mitu korda aastas kippus valus olema ja elu segama. Ei tea kas vaktsiinid kõrvaldasid selle vaevuse või lihtsalt organismi immuunsuse arengu uus etapp.

Jooksmise algusest peale pole nii pikka jooksupausi teinud, tervelt kuus päeva jäi vahele. Ühest küljest väsimus, teisest vastikud vihmased ja külmad ilmad ja kolmandast otsustasin käituda täiskasvanuna ning mitte hoobilt välja tormata kohe kui natu parem olemine. Saan veel külma ja olen pärast nädala takkaotsa tõbine. Eile läksin esimest korda uuesti rajale, üllatavalt hea tunne oli, polekski nagu pausi pidanud. Isegi lihased polnud täna haiged, seega uuesti tavapärase seitsmekas. Kui hoiab vormi, saan ka aprillis sada kilti kirja. Veidi sihukest sülitama ajavat paksemat nohu on ,aga muidu täitsa normaalne olemine.

Nädalavahetusel tegin isegi koduseid töid. Koristasin veidi tööruumi, sest kaasa soovil tuli paarile uksele uus käepide paigaldada. Neid poleks muidu leidnud kui poleks tööruumis korda majja löönud. Teise ettevõtmisena küürisin vannitoas vanniseina, mis kõrge kaltsiumisisaldusega vee tõttu õige rõvedaks läinud. Keraamilised plaadid ja vanni põhi ning seinad kaltsiumkarbonaadi kihiga kaetud, natuke veel, et stalaktiidid vormuksid. Esteetilistel kaalutlustel pilti ei pane, ehkki endale tegin mälestuseks. Varem oleme igasugu kemikaale kasutanud, seekord lükkasin korra küünega ja avastades kui lihtsalt maha tuleb, ostsin dollaripoest karedaid köögishvamme. Nendega kuivalt nühkides tuli see kraam valge tolmuna lahti. Hõõruma pidi küll täie jõuga, kuid ükshaaval plaate ette võttes ei tundunuki ületamatu ettevõtmisena. Lohutasin end, et Siberi sunnitöölaagris oli päeva normiks käsitsi kaks kuupmeetrit kive lõhkuda.

Tohutu pirakas mitmeharuline paju

Kirsid õitsevad maja ees

Aga kõige sellega tegelesin õhtupoole, sest meie Kokol oli täna 15 sünnipäev. Sel puhul viisin ta koos Sushiga parki jalutama. Vanaproua ei jaksa enam väga pikkasid maid käia, sõitsime autos kohale. Kahekildise jalutuskäigu jooksul lonkisime tuttavatel jõeäärsetel metsaradadel kus loom sai igasugu põnevaid lõhnu nuuskida, mida kodu ümbruses ei leia. Liikusime päris aeglaselt, ei saagi aru kas ta väsib või on lihtsalt liigesed kanged. Samas vahel tuleb kodus sihuke tuur peale, et kepsutab ringi nagu kutsikas ja ajab kassi taga. Tagasi jõudes andsin talle salamisi lõigu seapraadi. Oleks õues grillinud aga ei saanud kodutöid enam edasi lükata, muidu võetakse toidukaardilt maha. Eks teeme tagantjärgi grillipeo kui ilmad soojemad ja aega nats rohkem.

Talvenostalgiat

Täna Mustamäelt Nõmme alt läbi metsa Pääskülla jalutades avastasin, et -16C on soojavõitu, särk seljas läks turja pealt niiskeks, pidin teise kodus toolileenile kuivama riputama. Vat paari päeva tagune -24 oli tuulega näos tunda, isegi habe jäätus hingeaurust kapuutsi külge kinni. Seega sai jällekord kinnitust tõsiasi, et inimene harjub kõigega. Talv mulle tegelikult meeldib, soojalt riides olles: fleece, fleece vest, kapuutsiga parka, soojad püksid ja lumesaapad, müts ja kindad - külm ei sega. Loodus on super ilus ja isegi linnatänavad kuidagi puhtad kui sool ei jaksa enam lund sulatada. Momendil istun kamina ees, limpsin Maximast avastatud Moldaavia konjakit Legion (nii hea, et tuleb teine veel osta) Vana Tallinna martsipanikommidega, lisan halgusid aeg-ajalt tulle ja tegelen mittemidagitegemisega.

Vanakas - selline armetu küngas??? 

Nostalgialaksu sain Mustamäe nõlvade ja Vanaka alt läbi jalutades. Lapsepõlve kelgu ja suusamäed. Mustamäe liivanõlval käisid hiilgeaegadel sajad lapsed kambaviisi kelkudega alla kihutamas. Metsa all suusatasime murdmaad nii vanemate kui sõpradega, lisaks muidugi võistlused kooli spordipäevadel. Ei saa aru kuidas paljud meenutavad õudusega kooliaja sportlikke ettevõtmisi. Ise alati ootasin rõõmuga "vaba päeva" koolist. Ainus ebameeldiv kogemus kui sulalumega sai vale määre alla pandud, lumi suurtes klompides suuskade all pidin 5km aja peale sõitma - kuradi väsitav oli, finishis vere maitse suus ja sirakil nagu lepaleht.

Slallipoisid Nõmme hüppetorni suusanõlval

Vanakal käisin slallisuuskadega, esialgu isa töökohast laenatud ametiühingu "Polsportidega", hiljem enda ostetud Bulgaaria suuskadega ning lõpuks kooliekskursioonil Moskvast toodud 300 rubla maksnud Austria Fisheritega. Trosstõstuk vedas üles ... juhul kui keegi selle käima oli pannud. Algul keegi ei kontrollinud sõiduõigust, igaüks kel pugla nimeline raudkonks, haakis end trossi külge ja sõitis üles. Elekter tõmmati otse posti otsast, eks TPI mäesuusaklubi liikmetest elektrikud olid mootori paigaldanud ja illegaalsed ühendused teinud.

Kui tõstuk ei töötanud, võtsime suusad õlale ja ronisime mäest jala üles - entusiasmi oli noorest peast kuhjaga. Praegu vaatasin ja ei suutnud uskuda, et sellise pisikese künka pealt saab hoogu sisse, aga sai ja harjutamiseks piisavalt. Nõmme tunnelit tol ajal polnud, üle tee saamiseks oli vaja suusad jalast võtta. Hüppemäe juurde jõudes nägin et moodsal ajal on hoopis siin mäesuusanõlv sisse seatud, tõstuk töötas ja isegi lumekahur puhistas. Poisikesed lasid liugu, nõlv siin tegelt suurema kõrguste vahega kui vanaka oma.

Mäest üles Glehni lossi juurde kõmpisin Trepi kaldteed pidi. Ka selle kohaga hulk toredaid mälestusi seotud, siin toimus enamus TPI suuremaid pidusid. Baaris pakuti viina apelsinimahlaga neile, kel oma kaasavõetud kraamist väheks jäi. Õige mitmeid neiukesi siit peale pidu ühikatesse saadetud ja tee peal musi noritud😗 Sarviline Kalevipoeg kenasti vanas kohas ja ilmselt kõpitsetud, sest minu ajal oli hulka viletsamas seisus. Krokodilli ei läinud metsa vahele otsima. Nina järgi suundusin üllatavalt sirgelt pea kodutänava otsa, viis pool kilti sai tunni ajaga jalutatud. Lumesaapad olid hea idee, soojad ja kõrge säärega, metsavaheteedel kohati paks lumi.

Linnutoidumajake aias

Maja ees vaatas vares vaatas mulle otsa, suled soojuse hoidmiseks puhevil astus mõned sammud eemale aga ei viitsinud lendugi tõusta. Madalalt paistev päike pani külmailma lume sätendama ja heitis müstilisi varjusid. Mõnus tuppa astuda, tuli kaminasse teha, kohvimasin käima panna, konjak välja kallata ja leekide võbelemist vahtides lõõgastuda. Talv on imeline, eriti selline külma ilma ja kerge koheva lumega ... kui kuuma kamina ees istuda.

Üldistamise ohtlikkusest ja sellest kuidas magavale kassile hiir suhu jooksis

Viimaste aastate jooksul on meie kandis ringihulkuvaid müügimehi-ukselekoputajaid õige väheks jäänud. Harvem kui kord kuus ilmub keegi etteteatamata ukse taha. Isegi telefonimüüjad mind enam ei tülita. Raske sellisele õnnele loota, et olen ise eriline või müügimeeste nimekirjades lootusetu juhtumina maha kantud. Vahel kui mõni koputabki ei viitsi ukselegi minna, lasen koeral tülitajad haukumisega minema peletada.

Kolmapäeval olin just jooksmast tulnud ja dushi alt väljas vaid rätik ümber niuete kohvimasina üles sättinud kui ukse taga koputati. Laususin kutsikale, no vaatame nalja pärast, kes seekord mu hinge järgi tulnud. Ukse taga oli kaks üliviisakalt riides prouat, kes poolpaljast mind nähes ehmunult sammukese taganesid. Kergitasin kulmu ja mühatasin küsivalt samas pealetükkivat muiet ning urisevat koera kaelarima pidi tagasi hoides.

Üks proua sai kõnevõime tagasi: "Vist ei ole kõige parem moment igavesest elust rääkimiseks". Noogutasin nõustuvalt samal ajal kui koduse Kerberose urin oli võõrast häält kuuldes tooni võrra ähvardavamaks muutunud. "Aga siin on reklaamleheke, olete igal ajal teretulnud meie lähedalasuvasse babtistikirikusse". Prouad tegid kibekähku vehkat enne kui jõudsin oma leivanumbri välja käia, mida sellise seltskonna eemalhoidmiseks kasutan: Ma olen satanist, momendi olekus võinuks ka nudist juurde lisada😁

Panin ukse kinni ja pakkusin kutsale maiust hea esinemise eest, olnuks inimene löönuks patsi Sushiga. Rätiku riputasin kuivama ja läksin ihualasti kohvi kallama kui kostis uuesti koputus. "Mida pekki, te esimese korraga sulaselgest "inglishist" aru ei saanud või", urisesin omaette. Kuts pistis järgmise maiuse lootuses ägedalt haukuma. Korraks käis peast läbi mõte piiblisulaseid aadamaülikonnas üllatada, aga seadusehirmus (indecent exposure) tõmbasin enne ukse avamist alukad jalga. Hästi tegin, ukse taga seisis turske neeger, justkui raskekaalu poksiringist välja astunud ... Laskmata end mu välimusest häirida tutvustas madala häälega: "Minu nimi on Lance".

Kui tundmatut musta meest ukse taga nähes tekib paljudel refleks kärbiku järgi haarata siis meie rajoonis tavaliselt tegu rahumeelsete muru niitmise või lumeajamise teenust pakkuvate tüüpidega. See vend oli aga kübe liiga heas vormis ja korralikult riides. Polnud tuju lasta kohvil külmaks minna, enne kui mees jõudis jätkata lõikasin vahele: "Pole vaja uusi aknaid, katus tipp-topp, välisuks pole enam esimeses nooruses, aga selle värvin ise". Tüüp neelatas enne kui peale lühikest pausi jätkas: "Ma pakun sulle 200 dollarit".

Kas finantsmaailmas tõepoolest sihuke konkurents, et investeerimisgurud käivad nüüd juba uksel kliente noolimas🤔 Tegelt muidugi tüüpiline suli, kes üritab raha välja petta. Hakkasin ust kinni lükkama kui tüüp hüüatas: "Ma olen filmimeeskonnaga". Peatusin, vaimusilmas kangastus filmitähe hiilgav karjäär ... totralt õnnelik naeratus ilmselt peegeldas mu mõtteid liiga selgelt. Järgmise lausega tõi mees halastamatult mu maa peale tagasi: "Kahe soti eest rendiks su sissesõiduteed, paar autot vaja homme parkida".

Üritasin pettumust varjata ja proovisin halva mängu juures head nägu teha. Ok, Hollywoodi seekord ei jõua aga kolme kasti õlle raha nagu maast leitud. Ei hakanud isegi ülemusega nõu pidama, andsin kohe jaatava vastuse. Päevaks viin meie autod tütre kortermaja garaazhi, mis see seitsesada meetrit jalutada kui autot vaja. Vahetasime kontaktid, raha lubas hommikul üle kanda, mis tõepoolest ka juhtus.

Kokkuvõttes olingi ainus kannataja, hommikul pidin kodust kümme minti tavalisest varem lahkuma. Naabermaja ees, kus põhiline võtteplats, käis suurem sagimine. Igatsorti abimehed ja tehnikud jooksid ringi, ühtki kuulsat näitlejat silma ei hakanud, ega ma tegelt poleks tundnud ka.

Paraku mis kergelt tulnud see kergelt läheb. Kaasa käis järgmisel hommikul kutsikutega veterinaari juures igaaastasel ülevaatusel, ei julgend küsidagi palju finantsi sinna kulus. 

Nörtti

Olen kaks õhtut teleka ees sarja vahtinud - sommide Nörtti - Dragonslayer666. Mu arust just parajalt tasakaalus absurdi ja päriselu piiril noortest inimestest, kelle elu mõte on arvutimäng. Just lõpetasin Jupiterist esimese hooaja (8 osa) vaatamise, kokku 24 teisi ehk siis kaks kolmandikku järgi jäänud. Episoodid mugavalt lühikesed, ainult 15 minutit. Nii palju kui olen ise kokku puutunud harrastajana mängides ja tütrele vahel kõrvalt kaasa elades peegeldab seriaal päris hästi reaalsust. Palju tuttavaid momente: mäng, tüübid, turniiri melu, ... Mõned kohad põnevuse huvides muidugi üle pingutatud, no näiteks nagu päris spordis ei saa paari kuuga meistriks (Megaman, Obama, Pinoccio) nii ei juhtu seda ka arvutimängu mängides, ikka aastaid kulub.

Viimase aja uudistest on kosta, et E-sporti olevat lausa plaanis olümpiamängude kavva võtta (tüliküsimuseks soov FPS laskmismänge (kõige populaarsemad) välja jätta). Ühest küljest kostab kummaline, ei paista suurt miskit ühist spordiga olevat, ainult reaktsiooni ja näpumängu kiirus klaviatuuril. Turniiritasemel tegelt muidugi ka taktikaline ja strateegiline mõtlemine ning eelkõige meeskonna koostöö. Kui nüüd mõtlema hakata siis näiteks laskmises vähemgi sportlikku momenti. Samas sport pole enam ammu ainult musklimäng. Profid tõepoolest treenivad kümme tundi päevas, mõni ime kui paljud närvipingele vastu ei pea ja läbi põlevad. Miljonitest mängijatest jõuavad tippu vaid need üksikud, kellel talenti ja vastupidavust. 

Arvutimängu juures huvitavaks nüansiks asjaolu, et tegu ühe vähese alaga, kus nohikutel ja suhtlusraskustega noortel pigem eelis kuna võtmata osa muudest "normaalsetest" noorte tegevustest pühendavad rohkem aega hobile. Aga mis ma siin ikka pikalt lobisen, vaadake ise, soovitan soojalt neile kel lapsed arvutimängueas. Võite veenduda, et polegi nii hull ja kahjulik tegevus nagu hirmutatakse - nagu mu tütar küsis kunagi: "Kas tahaksid, et mängimise asemel jõlguksin ostukeskuses ja teeks suitsu"😀 Lasime mõlemal plikal mängida palju soovisid tingimusel, et koolis kõik tipp-topp. Tuleb tunnistada, et vahel utsitasin ise tagant, ja mängisime koos meeskonnas. Meie laste puhul ilmselt õige lahendus, üks sai seoses arvutioskusega viisaka töökoha tippfirmas, töö ja lõbu käsikäes. 

Huvitav teada kas ja kui siis kuidas piirate oma laste arvutimängimist ja mis arvate E-spordi olümpiakavasse võtmisest.

Muudest juhtumistest jooksin täna oma selle aasta kiireima ja elu kolmandaks kiireima 10 kilti. Ilm oli hea: +10C ja vahelduv pilvitus, jalas lühikesed püksid aga seljas hästi õhuke pikkade käistega fleece, nokats peas. Pühapäeva pärastlõuna olin sunnitud veetma kaasa tungival soovil poolest kerest köögi valamukapis. Köögikraan meil igati vinge ja moodne, ainult 20 aastat kestnud aga hakkas vaatamata eluaegsele garantiile vananemise tundemärke näitama. Suletud asend polnud täpselt see, mis paberite järgi, paraku ei tilkunud ega miskit. Siin-seal metall küll kobrutas kunstiliselt, mitte ei roostetanud. Ei saanudki aru milles küsimus, ilmselt alumiiniumi elektrokeemiline korrosioon, roostevaba teras ja keraamilised jupid peaks ju igavesed olema. 

Kaasa varmalt valmisostetud uus kraan oli paar kuud kurvalt nurgas oma aega oodanud. Ma suutsin edukalt mööda vaadata, no ei tundunud elutähtis ettevõtmine nagu youtube videote vaatamine, uudiste lugemine, podcastide kuulamine või arvutil mängimine. See nädal hakkas kaasal kannatus lõppema, sain mitu korda meeldetuletust. Parem enne ära teha kui kringli või leivaküpsetamine hakkavad soiku jääma. Tegin karbi lahti: Hiina toodang, vaatasin väga kahtlevalt plastikust vee sissevoolutorusid - võrreldes vana vasksetega ei äratanud just usaldust. Kõigepealt uurisin kiirelt netist hinnanguid - nelipool tärni tegelt täitsa hea, võtsin südame rindu, teen ära. Vana Itaalia päritolu kraani mahavõtmisega oli parajalt jama, eks 20 aastat liigutamata osad kinni kiilunud, nõudis mitte mõistust vaid toorest jõudu. Uue paigaldamine läks suht sujuvalt, praeguse seisuga isegi ei tilgu kusagilt läbi😜 Pean netist uurima või spetsidelt küsima kuivõrd plastikut saab usaldada. Jama kui plasttoru lõhkeb või kinnitusest murdub ja pool maja uputab. Loogiliselt võttes ei tohiks firma purunemisohtlikku materjali kasutada, aga mul vanakooli inimesena rohkem usku metalli kui plastikusse.

Kasarmu

Päevapilt: Tondi kasarmud

Tondi kasarmud. Üle tüki aja nägin lähemalt. Ei tea, mida spetsid ütlevad aga mulle meeldib nende arhidektuur. Uskumatu, et vaid osa korda tehtud ja kasutuses, enamus varemeis. Kellele need kuuluvad ja kuidas küll pole omaniku poolt korda tehtud? Koht ju igati hea. Originaalsel kujul kasutamiseks tänapäeva tingimustes pole mõtekas, küll saaks kommertsiaalsel eesmärgil või eksklusiivse kortermajana teenima panna. 

Põhjuseks, miks sinnakanti sattusime - kaasbloggeriga kohtumine. Väga tore oli (vähemalt minu arust), tundsin end kuidagi vabalt nagu vana tuttavaga suheldes. Vist liiga vabalt, kaasa noomis, et muudkui lobisesin ja ei lasknud teistel rääkida🤒 - tal muidugi õigus nagu tavaliselt. Ära pean märkima võõrustajate iseäranis hea kastme, mis riisi ja kanatükkidega oivaliselt kokku sobis. Isegi lapsed ja kass ei võõristanud .

Enne päeval tegin veidi luksepa tööd, üritasin vanemate ukselinki ja lukku parandada. Parasjagu keeruline ja tülikas, nõukaaegse süsteemi asendamine kippus kole keeruliseks minema, polnud terasukse ava suurendamiseks vajalikke tööriistu kaasas. Lõpuks parandasin haamriga tagudes (alati töötav vene värgi puhul) vana lukusüdamiku, ajutiselt käib, kuid siiski vaja uus korralik panna.

Noorus ei tule iial tagasi

Päevapilt: Malevahundid on 40 aastat hiljem
🍷veinipudelid 🍦jäätiste vastu vahetanud😜

Ma vihkan aja halastamatust. Enamus meist olid Aravetel malevas olles 20 aastased, seda aastal 1983 - ülejäänud matemaatika tehke oma vastutusel. Elu üks ilusamaid suvesid möödus seal. Kõigist neist juhtumistest võiks kirjutada mitu noorsoo romaani, paraku jääb mäletajaid ja mälestusi aina vähemaks. Ja tegelikult, vaevalt läheks see korda inimestele, kes ise polnud asjaosalised. Natuke nagu oma reisude kirjeldamine: endal jube põnev ja ägedad mälestused, kuulajad suruvad vaikselt haigutust alla.

Täna tuli neli Aravete veterani kokku, tegime ekskursiooni lahigukuulsuse paikadesse. Mälestusi jagus kogu autosõidu ajaks nii tulles kui minnes. Enamust pole küll sünnis välisvaatlejatega jagada, mõnesid sooviks isegi unustada. Tähtsamatest paikadest külastasime BAM'i, endist KETE sauna ja peokompleksi, kus momendil kardirada. Siin võimaldati meil kord nädalas pesemas käia. Ei taha mõeldagi kuidas me haiseda võisime selliste hügieeniolude juures - noorematele lugejatele teadmiseks, higipulka sel ajal NL's ei tuntud. Nädal aega samades tööriietes higistada, öösiti lakas ameleda, milline bukett see küll olla võis. Paraku asjaosalisi tol ajal küll ei häirinud.

Aravete 83 elumaja

Keskusest sõitsime mööda, kus iga hommik kongis (kinniehitatud veoauto kast) enne objektidele suundumist, oma töökäske ootasime. Vastavat hoonet ei suutnudki tuvastada, söökla see-eest leidsime kohe üles. Järgmisena astusime väetisehoidlasse, mille põrandat omal ajal suruõhu vasaratega üles võtsime. Jube haisev ja tervistkahjustav töö, tol ajal ohutustehnikast suurt ei hoolitud aga imekombel oli vigastusi vähe ja surmajuhtumeid haruharva. Herned põllul maitsesid hästi.

Elamise ülesleidmine võttis veidi aega, igaüks mäletas veidi erinevalt. Lõpuks jõudsime õige talumaja hoovi, kus noor petrenaine koos poisikesega aiandusega usinalt tegeles. Tutvustasime end kui kummitusi 40 aasta tagusest nõukaaegsest minevikust. Vaatasime ringi, meenutasime üksikasju nagu peldiku, baari ja sokipuu asukohti. Sokikuivatuspuuks kasutatud sirel ukse kõrval oli kuivanud. Laut vana koha peal aga katus ja vahelagi sisse kukkunud - paljude romantiliste seikluste tunnistajaks olnud lakast polnud lõhnagi järgi.

Malevapulmad olid Albu mõisas

Viimaseks peatuspaigaks Albu mõis, maleva pulm toimus seal. Mu sõber tunnistas, et see tema ainus pulm elus, toda pruuti sai vaid ühe öö nautida. Lehtse korrusemajasid ei viitsinud vaatama minna, ehkki sealtki nii toredaid tüdrukutega seotud mälestusi kui külmajudinaid tekitav tööõnnetus meeles. Pärast istusime malevasemu aias, tegime sashlõkki, konsumeerisime pool kasti õltsi ja meenutasime endisi ilusaid aegasid . Lõpuks jalutas iga roju oma koju.

Raputan tuhka paranoilisele kiilaspeale.

Päevapilt asfalteerimisest

Lähen mina hommikul jooksma, sätin nurga peal just kellasid kui truck peab kõrval kinni ja "Asfaldi" iirlane astub välja ning enne kui jõuan reageerida surub käe pihku. Mõtlen kohe hakata protestima, et kas mu emaili ei lugenud korralikult läbi, aga löön käega - huvitav mis tal öelda, niikuinii pole ma enam millekski kohustatud. Küsib veelkord põhjuse kohta, mina muidugi teatan, et ei jaga seda infot. Siis ütleb, et tema poolest oleks pakkumine ikka jõus. Kas tahan näha teid, mis kahe päevaga ümbruses tehtud. OK, mul pole kiiret, teen talle üllatuse ja lähen räägin klientidega.

Sõidutas mind oma truckiga esimese tee juurde, seesama suur nurgatagune lahmakas. Hea näeb välja küll aga tahan omanikuga rääkida. No hea küll, ma ootan. Käisin helistasin kella, noor naine kes uksele tuli mainis, et kõik olevat läinud nii nagu lubatud, ei mingeid ülekulusid. OK, näitad ehk veel ühte, viis mu järgmise maja juurde. Seal polnud omanikku kodus aga uksel moblaühendusega kell. Omanik kiitis taevani, mehed olevat koguni mullahunniku tasuta aias laiali vedanud ja muidu väga rahul. Lobises kole pikalt teine. Järsku kerkis kahtlus, kuram sihukese moblaühendusega kella võib igaüks uksele kleepida, kust ma tean kellega tegelikult rääkisin. Ütlesin iirlasele, et tahan veel ühe kliendiga rääkida. Mees kukkus järsku hädaldama, et tal kole kiire. Ma võin maha astuda ja ise koju jalutada, ära muretse. Ilmselgelt eriti tüübile ei meeldinud aga lasi mu välja.

Kolmandas kohas tuli uksele minuvanune härrasmees. Ütlesin, et olen naabruskonnast ja mulle pakub sama firma tee tegemist, kes talle eile tegi. Tahaks teada kuidas rahule jäite ja kas pidasid lubadustest kinni. Nii ja naa vastas mees. Tal oli naine lepingu teinud ja kui mees vaatama läks mis toimub hakkasid tüübid just teed üle pindama ilma et oleks alt vana asfalti ära võtnud. Oli vaielnud nendega, lõppes nii, et maksis juurde ja tegid korraliku töö. Soovitas lepingus kõik selgelt kirja panna ja tööl silma peal hoida.

Läksin koju ning arutasin asja kaasaga. Too arvas, et pole mõtet selle firmaga tegeleda. Mina arvasin, et kui panen lepingusse kõik tingimused selgelt sisse ja lisan, et kokkulepitud hind jääb nii nagu märgitud paberil, hinda ei saa muuta mingitel tingimustel, võiks ju teha. Vaatame kas ta üldse nõus selliste tingimustega. Kuna seis oli üks-üks kutsusin tütre oma arvamust kuulda andma. Tütar leidis, et kuna kliendid üldiselt paistavad rahul ja kui tingimused kirja panna võiks selle hinna eest lasta teha, isegi kui kvaliteet pole kõige parem. Lahendab vähemalt esialgselt aegajalt lumesula ja vihmavee keldrisse nõrgumise probleemi.

Läksin iirlase juurde, kes kaks maja edasi askeldas oma meeskonnaga ja ütlesin, et kui kirjutame lepingusse minu tingimused sisse tellin töö, aga kaua läheb. Tingimustega oli nõus ja lubas pärastlõunaks valmis saada. Kurat see on küll ahvikiirusel tehtud, aga ok. Kümne minuti pärast lendas keskameeriklastest immigrantide jõuk peale ja hakkas meie sissesõiduteed lammutama. Korraks käis kõhust imelik tunne läbi, äkki kiusu pärast keeravad vänta, sest enne ütlesin ära. Samas ärimehel pole mõtet, ta huvitatud rohkem rahast kui kiusust, mis midagi sisse ei too.

Helistasin tööle ja võtsin oma viimase "koroonapäeva" välja, selle mis suusatamaskäikudest üle jäänud. Tunni ajaga lammutati vana asfalt üles, riisuti killustik siledaks ja seati teealus uue pealepanemiseks valmis. Rööbastesse jätsid veidi vana alles, mille vastu mul miskit polnud, muidu läheks kole paksult uut asfalti. Kalde asjus pidime minema kompromissile, sest majad sellise kalde peale ehitatud, et kogu teed poleks võimalik tänava poole kaldu ehitada. Pool kallakuga aia poole ja täpselt nii kõrge, et vesi voolab ilma lompi tekitamata garaazhi nurga juurest aeda. OK, kulub vähem kastmisvett. Tee keskelt kergelt nõgus, et igasugune vesi eelkõige tee keskele, mitte maja seina äärde koguneks, enne kui minema voolab.

Kive maja seina äärest eemale tõstes tekkis naljakas moment. Ühe pirakama juures arvasid töötajad, et seda ei jaksa veeretada. Viskasin kildu: Pole hullu, kui ise ei jõua kutsun tütre😝 - lükkasin näpud alla, tõstsin kivi sülle ja tassisin muru peale. Kui vana sa oled, imestasid noormehed ümberringi. Vastuse peale laksutasid kadedalt keelt. Jõlkusin koguaeg juures ja hoidsin silma peal. Tegelt tegid täitsa korralikult ja asjatundlikult, paaris kohas küsisin sõbralikult, ehk saaks veidi lahtist liiva paremini ära harjata, muidu uus asfalt ei nakku nii hästi. Tõin neile paar plastämbrit, lasin täis panna ja vedasin majaesise muru peale lohu täiteks. Asfalti panek võttis poolteist tundi, oskusi nõudva põhitöö tegi iirlane ise, minu pilgu järgi õige asjatundlikult. Kella neljaks tee valmis. Küsisin neilt ämbritäie asfalti, hea majataguse betooni pragusid täita.

Ja just siis peatas pollarite masin maja ees. Paar keskameeriklast kadus sellise kiirusega nagu soe sitt lehma ihust. Kui arvasin, et nüüd mingi jama tuleb siis eksisin, iirlane rääkis politseiga kaks minutit ja need sõitsid edasi. Kas osa mu hinnast kulus ka politsei meeleheaks polnud selge. Enne maksmist võtsin aiavooliku ja lasin laialt tee peale kontrollimaks, et vesi kenasti ikka liigub kuhu peab. Kõik toimis, vesi voolas ilusti garaazhi nurga juurest aeda viinamarjasid niisutama. Tänasin töö eest, tasusin kokkulepitud summa ja lisasin juurde pudeli vanalinna.

Sellise ootamatu lõpuga meie sissesõidutee asfalteerimise saaga. Iseasi kaua vastu peab, ega selle hinna eest üle 10 aasta looda, samas vana asfalt oli poole õhem ja kestis pea 40 aastat.

Äkki inimesed siiski on ilusad ja head ... vahel. Tütar ütles elutargalt: ükskord vedamine ei tähenda, et peaksidki hakkama müügimehi usaldama😉

P.S. Need üle-eelmise postituse moraalipunktid kehtivad ikka😉

Kevadisest aiandusest

Päevapilt - Õunu lubab uhkelt

Kastmisega on saanud viimased paar nädalat tegeleda. Vett tahavad nii tomatid, maasikad, mustsõstra põõsad, till kui lilled - vihma pole pikemat aega sadanud. Vaarikaid ei viitsi kasta ehkki neilegi kuluks ära. Pirnil pole see aasta pea ühtegi vilja küljes, õunapuud seevastu hullult täis. Ei tea kas põhjuseks põhjalik harvenduslõikus või lihtsalt hea aasta. Peame ilmselt mahla tegema, et raisku ei läheks.

Madalaks pügatud õunapuud

Põhitööks kujunes siiski garaazhi nurga juures kasvava lumemarjapõõsa väljajuurimine ja viigipuu asemele istutamine. Lumemari iidne ja hullult juurdunud, osa oksi lõikasin saega eest ära et juurikaosale üldse ligi pääseks. Lõpuks kujunes lahenduseks kangi kasutamine. Kangutasin põõsast välja nagu purihammast. Muud ei aidanud, tuli kangiga mitmeks osaks lammutada ja siis ükshaaval tellisele toetudes välja kangutada. Paari kangema juurika juures vajutasin ühe tellise maa sisse, pidin teise peale panema. Hiljem kobestatud augu suuremaks kaevamine ja viigipuu istutamine oli naljaasi. Kobedamad lumemarjapõõsa juurikatega oksad istutasin kompostihunniku juurde vaarikate rea otsa, kahju oli teisi lihtsalt ära visata. 

Mu Nike Pegasus Zoomide tallad on läbi kulunud, pärastlõunal käisin tossupoes jooksujalanõusid vaatamas. Üle interneti neid ei saa tellida, kui palju ja pikalt joosta peab veenduma, et ikka perfektselt sobivad nii pikkuse, laiuse, jala kuju kui ka mugavuse poolest. Soodusmüügil New Balance Fuel Cell Propel V3 polnud õiget numbrit, V4 tundus väga mugav aga suvel ainsat saadaolevat värvi musta näol nagu ei taha. Nike Pegasus Zoom 39 sama häda, poes vaid must versioon, samas pidavat kohe-kohe 40 välja tulema. OK ootan ära ja proovin kas paremad. Veendusin, et sõltuvalt mudelist on parimaks suuruseks mul 11.5 või 12. Matkamiseks pidada ühed paremad olema Saucony Pelegrine - poes sai teisi isegi simuleeritud kivisel kaldega pinnal proovida - päris head, paraku momendil puudust ei tunne.

Teeehitajate saaga arenes üllatava kiirusega. Mind nad enam ei tülitanud aga kaasa nägi hommikul koeri jalutades kuidas tüübid tolle teise maja juures töötasid ja õhtul kui uuesti läksime oli kena asfalt maas. Tehnikal polnud mingeid firmalogosid, ilmselgelt laenutatud. Samas kahe töödejuhataja autod olid muljetavaldavalt uhked. Maja ees polnud ka tavakohast reklaamsilti. Üks võimalus, et teevad lihtsalt mustalt - nii saavad maksudest ja regulatsioonist kõrvale hoida, kiirelt tehes väiksem võimalus linna kontrollidele vahele jääda. Siinmaal ei tohi teoreetiliselt ka pisiremonti oma majas ilma projekti ja linna loata teha. Omanikud küll enamasti vilistavad selle peale, kuid firmad peavad aega ja raha bürokraatiale kulutama, muidu soolased trahvid ja tegevusloa peatamine. 

Tüübid olid suutnud kellegi kohe nurgataga veel ära rääkida nii, et meie majale tellitud kraam raisku ei läinud. Seal lähemalt ei läinud uurima, õhtupimeduses alles kärutasid asfalti. Mõlemate majade teed said valmis päevaga. Näis kaua vastu peab. Paistab et kas nad ei teinud suurt juurdehindlust või omanikud maksid. Lasen veidi settida enne kui lähen küsin järgi. Tee-ehitusest ma ise miskit ei tea kuid väidetavalt vajab tee alus lisaks vibreerimisele ka aega, et asfaldikiht kohe läbi vajuma ei hakkaks.

Petuskeem?

Pildipostitus - Inglise tüüpi cottage
pildistatud rattaga töölt tagasiteel

Jutt tuleb sellest et momendil pole ikka veel päris selge kas pääsesin petuskeemist või olen lihtsalt vanast peast paranoiliseks läinud.

Eile hommikul parkis mingi truck mu sissesõidutee ette. Tahtsin õiendama minna, et mis jama siin toimub, ma pean veerand tunni pärast välja sõitma. Ust avades oli tüüp juba trepil. Mhm kergitasin küsivalt kulmusid. Meie firma teeb supersoodsalt teeehitustöid, teie tee vajab väljavahetamist. Seda tean isegi, tavaliselt saadan sellised tüübid pikalt, mul kiire, lähen tööle. Ainult 2 minutit ikka on aega. Ah ok, no mis sa mulle räägid.

Asfalt vaja vahetada. Nõus, palju maksab. Viskas pilgu peale ja ütles: "Teen supersoodsalt nelja tonniga". See number oleks pidanud häirekellad tööle panema, eelmine "superpakkumine" oli viisteist. Kuldreeglit: "Liiga hea, et olla tõsi" varjutas inimlik ahnus. Seletasin, mis kõik mul vaja oleks: tee profiili muuta, alus tihendada, keskelt nõgus vihmavee tänavapoole voolamiseks, maja seina vastu mõnesendine vall, ... Tüüp noogutas kaasa, jaa-jaa, väga hea mõte, teeme ära. Kas tänaväärne 3 meetrit riigimaad ka hinna sees? Kõik hinna sees, enne ei pea maksma kui töö valmis - täiesti riskivaba! Teeme kahe päevaga ära.

Oot, las ma mõtlen, astusin tuppa küsisin, mis kaasa asjast arvab. Tavaliselt skeptiline naine pidas mu üllatuseks igati heaks mõtteks. Viskas siva pilgu peale, mis netis arvustused on. Mõne minutiga ei leidnud midagi hullu, ei liiga ülistavad ega liiga laitvad. Ainult mehe hullult sõbralik ja kõike lubav suhtumine tundusid kahtlased, jama küll, et sõbralikkus kahtlusi tekitab. Rääkisin veel juttu, küsisin businesscard'i, see reklaamleht olevatki. Firma olevat 45 aastat funksinud. Enda nime nagu ka ei öelnud. Kui ikka kahtleva ilmega olin andis omal algatusel kaks sotti alla - 3800CAD hullult odav. Ei tea mis mul sisse läks aga lasin tal lepinguplanketi täita.

Tahtsin küll lisatööd ka ükshaaval kirja panna ja saada kinnituse, et märgitud summa katab kõik kulud. Mees ütles et muidugi on kõik hinna sees, pole vaja kirjutada, garantiiks asjaolu, et ma ei pea maksma kui rahul ei ole. Selline jutt oleks pidanud valvsaks tegema aga mul kiire ja tüüp tundus usaldusväärne. Kus mu kaine mõistus küll oli - ahoi! "Usaldusväärne" mulje on professionaalse petise tunnus! Kaasa oli vahepeal veel surfanud ilma märkimisväärsete tulemusteta ning andis oma heakskiidu. Lugesin lepingu siva üle, jube üldsõnaline, jättes kole laia tõlgendusruumi. Ses mõttes hea, et mingeid kohustusi ega leppetrahve polnud. Kirjutasin alla.

Kimasin tööle ja olin rõõmus super hea diili üle kuni kaasa helistas. Ta oli nimelt hakanud süvitsi tuhnima ja lugema asfaldipanejate petuskeemide kohta. Mida rohkem luges, seda kahtlasem tundus. Esiteks selgus, et selle ja väga sarnase nimega tuntud firmasid mitu. Veebileht oli uhke aga kui kaasa google mapi pealt aadressi vaatas paistis õige kahtlane tühermaa mingi saraga, tehnikat ei kuskil. Email oli gmaili aadressiga ja nimel 001 taga - ei ole normaalne väidetavalt 45 aastase staazhiga ettevõtte puhul. Tütar tuhnis välja, et veebileht alles selle aasta märtsis loodud. Kõige tipuks leidis kaasa kohalikust veebifoorumist loo iiri aktsendiga petturitest, kes paari aasta eest sarnaselt tegutsenud. Põhikaebused vilets kvaliteet ja lubatud alghinnast mitu korda kallimaks kujunenud maksumus.

Pekki, võtsime lepinguplanketi ette saamaks aru kui sügavalt oleme end sisse mässinud. Lepingut lähemalt uurides, (mida oleks pidanud kohe tegema ENNE allakirjutamist - idioot) rahunesime veidi. Isegi meie saime aru, et tegu polnud juriidiliselt paikapidava paberiga (dokumendiks seda nimetada ei saanud). Äramärgitud hinnangulise "estimated" tasu eest lubatakse teha hulk nimetatud töid ja kõik. Nagu millal, mis tingimustel, kui suures ulatuses, milliseid materjale kasutades, kui kiiresti, kuidas ja millal maksmine peaks toimuma, millised õigused ja kohustused on lepingu osapooltel, ... jne ... mitte sõnagagi mainitud. Nägi välja nagu nõukaaegne kopeerpaberiga blankett. Kogu lubaduste jutt oli suuline, kirjalikult polnud miskit paberil. Kokkuvõttes lehkas hullult petturluse järgi.

Ettemaksu mitte küsimine jätab hea mulje aga tegelikult suurt miskit ei muuda. Tüübid ilmuvad kohale, kisuvad asfaldi üles ja teatavad, et oi, ikka palju kallimaks läheb, me ei arvestanud selle või teise asjaoluga või pidasime ainult poolt teed silmas. Enne edasi ei tee kui maksad. Ja mis sa siis teed, formaalselt ühtki lepingupunkti rikutud pole, osa tööst tehtud, suusõnalised lubadused ei maksa midagi. Kuna lepingu katkestamise, rikkumise, muutmise, ... kohta polnud sõnagi, peaks lepingu ülesütlemine isegi peale allakirjutamist lihtne olema, eriti kui kumbki pool pole lepingu täitmisega alustanud.

Jõudsime ühisele arusaamisele, et helistan hommikul firmasse ja teatan lepingu katkestamisest. Enne magama minekut kaasa veel helistas huvi pärast veebilehel olnud telefoninumbril. Mingi raske aktsendiga naine vastas hallooo. Nii küll auväärse firma ametlikult telefonilt ei vastata laupäeva hilisõhtul. 

Hommikul helistasin esiteks veebilehe numbrile, keegi ei vastanud, jätsin sõnumi, et soovin lepingu katkestada. Reklaamkaardi numbril helistades samuti keegi ei vastanud, sinna ei jätnud sõnumit. Poole tunni pärast helistasin uuesti, nüüd vastas toosama naine kes eile. Minu küsimusele, kas tegu firma x telefoniga vastas jaatavalt. Ütlesin, et soovin lepingut numbriga yyy üles öelda. Naine hakkas mingis slaavi keeles rääkima tagaplaanil mehega ja pani kümmekonna sekundi pärast toru hargile. Misasja??? 

Saatsin mõlemale numbrile eelnevalt valmiskirjutatud tekstsõnumi selge sõnumiga: katkestan lepingu, ei taha, et keegi tuleks, kedagi saadetaks või mingeid töid tehtaks minu krundil. Sama teksti saatsin ka emaili aadressile lisades juurde, et proovisin kaks korda kummagi telefoni peal ühendust saada kuid kõne katkestati. Emailis kopeerisin ka kaasa aadressi. Kirjalik sõnaselge tekst on hiljem oluline kui tegelastel tuleks pähe lepingu pärast kohtuse pöörduda. 

Läks 10 minti mööda ja vend helistas: milles asi, miks ei taha enam meie teenust. Tegin nagu tütar soovitas: ütle lihtsalt kindlalt ei, sa ei pea põhjendama, nii on kõige lihtsam tüübist lahti saada, ära lasku vestlusesse. Ütlesin, et ei soovi oma põhjusi jagada ja kõik. Käis mitu korda peale, endalegi üllatuseks ütlesin kindlalt ei. Lõpuks mees alustas lauluga, et kõik juba tellitud, hulk raha hakkama pandud, ... Selle asemel, et torgata: "Kindlasti tegid seda laupäeva öösel" vastasin viisakalt: "väga kahju aga ei saa aidata". Lõppes kõne tema poolse aja raiskamise süüdistusega. Nojah, klientide leidmine on "part of business", harju ära. Kui sa ei vaevu või ei oska piisavalt kindlat tagapõhja ehitada, süüdista ennast. 

Samas tuleb tunnistada, et minu näite põhjal otsustades on ka mesijutuga võimalik soodsal momendil isegi meiesuguseid skeptikuid ära rääkida. Tänud internetile, mille abil on võimalik väikese vaevaga päris hulgaliselt infot leida, info mitteleidmine olnuks muidugi veel valjemaks häirekellaks.

Moraal: 

Ära osta asju või telli teenuseid ukse/telefoni müüjatelt - korralikku kaupa ja teenuseid otsib klient ise.

Ära kunagi kiirusta olulise tehinguga. Nagu autosõidu puhul võidad minuti, kaotad elu (raha).

Tee taustauuring interneti abil.

Loe leping hoolikalt läbi ja vajadusel nõua muudatusi, kui ei olda nõus ära sõlmi lepingut.

Kui hind tundub liiga hea, et olla tõsi, siis seda ta on.

Küsi dokumenti, tee autost ja ka müügimehest pilti, korralikul inimesel pole midagi varjata. Küsi telefoninumbrit ja helista telefonile.

Kui tüüp hakkab rääkima kas sa mind ei usalda, jaluta minema.

Noh, saite targemaks, või teadsite kõike seda enne. On teile miskit pähe määritud mille pärast endal kah hiljem piinlik?

Tegelt tuleb tunnistada, et ma pole päris 100% kindel, kas ikka on tegu petuskeemiga või tegelt superpakkumisega ehkki kõik peale magusa jutu vihjab petukale. Samas ütleb rusikareegel: eksi alati ettevaatlikkuse poole. Aga mul on peagi võimalus jõuda tõe jälile, sest paar tänavat edasi olevat keegi töö tellinud. Tüüp näitas mulle isegi kliendi lepingut, mis on absoluutselt ebaprofessionaalne ja lausa kriminaalne konfidentsiaalsete andmete lekitamine. Käisin huvi pärast kontrollimas ja leidsin tõepoolest mainitud maja ees asfaldil märgid. Huvitav moment, et tolle maja esine tee neli korda lühem meie omast aga küsitud ja allakirjutatud hind samuti neli tuhat. Mille kuradi pärast mulle pakuti 4X odavamalt????? Mingi kala siin on millest aru ei saa. Igatahes kui tolle maja tee tehtud lähen uurin omanikult kuidas läks ja annan teilegi teada.