Järgneb hoiatav jutustus mis juhtub kui elektriinsener ja bioloog üritavad end torulukseppadeks ümber identifitseerida. Kuna tegu täielikult väljaspool minu kvalifikatsiooni asetseva teemaga palun vabandada eestikeelsete kanalisatsiooni puudutavate terminite valesti kasutamist ja mittetundmist, mitte et ma inglise või mõnes muus keeles neid tunneks. Parandused ja korrektuurid teretulnud.
Nii poolteist nädalat🤭 tagasi pirises õhtul töö juures mobla. Mu kutsungi hääl on erilise sagedusdiapasooniga harmooniliste kompott, et heli võimalikult lühikese maa peale sumbuks. Meenutab hääle kähedaks joonud konna krooksumist. Sõnumid ja teavitused seevastu summutiga püstolilasud (double-tap) koos maha pudenevate kestade klirinaga - muudab tukkuvad kaassõitjad ühistranspordis üllatavalt ärksaks😁 Telefonile helistavad vaid spämmerid või kaasa, needki harva, hea kui kord päevas. Ekraanile pilku peale visates nägin üllatusega tütre nime. Huvitav kas keegi kaval häkker või tõepoolest oma laps, kes muidu vaid tekstsõnumite abil suhtleb. Oligi tema hääl, samas tänapäeva tehnoloogiaga võib hääl ehtne kosta ehkki rääkijaks suvaline tüüp. Kuna raha küsimise asemel hakkas kraanikausist rääkima võis suht kindel olla: tegu ikka oma lapsega.
Köögi valamu olevat alla kukkunud ja selle käigus väljavoolu toru lõhkunud. Uduselt meenus, et mõni aasta tagasi olin toda kaadervärki veidi hädapäraselt putitanud. Lootsin rohkem tütre poiss-sõbra peale - täiskasvanud mees, las tegeleb ise sellega või kutsub spetsialisti. Tüüpilise kanadalasena ta muidugi hakkama ei saanud ja kuna otseselt ei uputanud, ei viitsinud ka rohkem tegeleda. Momendil tütre kaasüüriliseks eestlasest lapsepõlvesõber, kelle isa sõitis kohale ja viskas pilgu peale. Mingi arusaamatu disaini tõttu altpoolt kapi külge liimitud roostevabast terasest kraanikauss oli lahti tulnud. Pole ka imestada, sest hoidsid vaid neli liimitud vineeritükki nurkadest. Müstika, et liim niigi kaua suutis sellist raskust hoida. Vasest väljavoolutoru oli purunenud ja alumiiniumist kopsikut hoidev rõngasmutter murdunud.
Eestlaslikult tegusana sõitis bioloogiharidusega tüüp ehituspoodi, ostis vajalikud jupid valmis ja üritas isegi paigaldama hakata. Paraku selgus peagi, et üksinda pole küll võimatu, kuid äärmiselt tülikas raske kraanikausiga gravitatsiooni vastu võidelda. Mina käisin järgmine päev vaatamas meenutamaks, milline olukord on ja mis tööriistu võiks vaja minna. Kes iganes originaalselt kraanikausi paigaldas polnud kindlasti mitte oma ala spets vaid pigem meie moodi isehakanu ainult et oluliselt madalamate teadmistega elementaarsete füüsika ja mehhaanika seaduste koha pealt. Veetorud ripnesid suvaliselt seina ääres, kapi alumine kahekordne saepurust plaat oli juba varem vett saanud, pehmeks läinud ja keskelt vähemalt 5 sendi jagu nõgusaks vajunud. Viisakama välimuse saavutamiseks tuleb kapi põrand uus panna, lihtsaim lahendus vana plaadi peale uus toetada, sest ääred olid õigel kõrgusel.
Kodus juhtuski olema paraja suurusega pakse vineerplaate - ime küll aga laiuse poolest sobisid millimeetri pealt kaks tükki kokku. Ainult pikkust pidin sutsuke lühemaks võtma ja ukseposti kohale sobiva sälgu lõikama. Lakkisin plaadid mingi keldrist leitud vana lakiga õues ära, et korteris ei haiseks liiga hullult. Pikk nädalavahetus tuli peale, sõber oli sel ajal suvilas, mina sain vaid põrandaplaadid paika panna ja kogu töö käigu läbi mõelda ning tööriistad kohale viia. Esimeseks olulisemaks momendiks saab olema vasest äravoolutoru lahtitinutamine. Omal ajal kasutati majasisese kanalisatsiooni tarbeks mitte plast vaid vasktorusid, ühendused lihtsalt joodeti kinni. Mul vanast ajast propaaniga torujootmis leeklamp, sõbral teine. Paraku on need ette nähtud pisikeste näpujämeduste veetorude mitte viiesendiste kanalisatsiootorude jootmiseks. Loodetavasti pakuvad piisavalt võimsust kui kahte paralleelselt kasutada.
Teisipäeval läksime suure hurraaga peale. Kui kõik valmis sätitud panime leeklambid vuhisema. Sõber kuumutas kahe leegiga, mina haarasin suurte tangidega torust kinni, valmis seda niipea välja sikutama kui tina sulab ja toru liikuma hakkab. Järsku lõi üks leeklampidest tõrvikuna laialt leegitsema, ilmselgelt lekkis gaas kusagilt ballooni juurest. Veidi rabelemist - kuna leek käis üle regulaatorinupu oli ainsaks lahenduseks kiirelt vannituppa tormata ja tule summutamiseks märg rätik üle leeklambi mähkida. Tuli kustunud keeras mees gaasi kinni. Esimese hooga ei saanud me aru kust täpselt lekkis. Keerasime leegiotsiku tugevamini ballooni külge ja proovisime uuesti - paarkümmend sekundit ning tulevärk kordus. Nii edasi ei saa, laseme end õhku või paneme maja põlema. Kui sõber soovis veel kord katsetada ajasin sõrad vastu näidates AI infi: 2.1%-9.5% propaani õhus on plahvatusohtlik!
Proovisime ainult ühe leeklambiga, sõber kuumutas ja mina ootasin kannatlikult tangidega torust sikutades. Tina hakkas lõpuks sulama ja maha tilkuma ja siis käis väike pauk pritsides sula tina minu suunas. Õnneks olid kaitseprillid ees, kogus väike ja tina siiski jahtub nii kiiresti, et vaid habe ja rinnakarvad veits kärssasid, arme ei saanud küll aga psühholoogilise trauma, elulõpuni jään sulatina kartma😜 Eks torude vahele imbunud vesi oli keema läinud ja kui tina lõpuks sulas prahvatas aurusurve selles suunas välja, kus kõige vähem takistust. Kuumutasime veel mõned minutid, paraku ei jagunud ühe leeklambi võimsusest kogu toruliite ulatuses tina sulana hoidmiseks.
Ainus lahendus toru katkine osa maha lõigata ja vahejupiga jatkata. Tänapäeval käsitsi keegi ei nüsi, tõime kodust suure sae, millega omal ajal kogu maja vana malmist veetorustiku seintest välja lõikasin. Ehituspoest saime pika otsimise peale sobiva kummist vahejupi, aega läks palju, enam pole ju poodides spetse juhendamas. Ainult paar neiut silma peal hoidmas kui iseteeninduskassast läbi lähed. Toru saagimine õnnestus kenasti. Kummist vahejupi peale pressimiseks oli libestit vaja, paraku ei leidnud muud kui vedelat seepi aga küll ajab asja ära. Nagu rusikas silmaauku sobiva üle kümne aasta vana päevituskreemi, mida allkorrusel igaks võimalikuks elujuhtumiks säilitasin, oli kaasa suvel salamisi ära visanud. Torustikuosa tundus nagu kokkupanemiseks valmis olevat.
Põhitöö valamu altpoolt kivist laua külge liimimise näol seisis ees. Mul oli sügav kahtlus kuidas liim roostevaba terase külge nakkub. Ehituspoes igatahes müüdi sihukest sodi, mida just sel eesmärgil kasutatakse - väidetavalt liimib praktiliselt kõiki puhastatud pindasid, isegi plastikut - terasest ja kivist rääkimata. Minu pealekäimisel "üleinseneerisime" selle koha pealt. Esiteks panime liimi valamu äärele ja surusime siis kogu kupatuse altpoolt kivist laua vastu, toeks tugevad puupulgad. Natuke sebimist kausi perfektselt sümmeetriliselt lauas oleva augu alla sättimisel. Järgnevalt tugevast puidust lauajupp täispikkuses kõigi nelja ääre alla liimiga kivilaua külge, peaks hulka tugevam olema kui originaalsed neli vineeritükki. Liim pidi nakkuma 20 minutiga ja kivinema 24 tunniga. Õhtu käes, kergema osa torustiku paigalduse näol jätsime järgmiseks päevaks.
Hommikul krapsti kohal. Kerge värinaga südames avasin ukse, valamu endiselt kohal, ei olnudki alla kukkunud. Sobitasime vasktorud paika, plast tihendid vahele ja keerasime ühendused kinni. Viimaseks operatsiooniks kraanikausi parempoolse väljavoolu kopsiku kinnitamine, mille tihendus rõngasmutter oli purunenud. Kui sõber läks poodi uut ostma, selgus et mutrit eraldi ei müüda - ainult kogu komplekt, mis koosnes roostevabast kausikesest, väljundtorust, kummi ja papitihendist ja mutrist. Ainult neli juppi aga kui mitu võimalust erinevas järjekorras paigutada. Täisvereliste meestena loomulikult usaldasime oma kõhutunnet mitte ei hakanud sihukese lihtlabase asja puhul juhendit lugema. Võimalikud lekkimisekohad kausi ja kopsiku vahel ja toru jätkud. Kummitihendi panime muidugi kopsiku ja kraanikausi vahele - kahtlaselt suur vahe jäi, aga no kuhu mujale panna. Papivõru oleks minema visanud kuid moe pärast suskasime rõngasmutri alla. Kolm torude jätkukohta said plasttihendid.
Keerasime kõik tihemini kinni ja olime veendunud edukas projekti lõpetamises. Enne tähistamiseks õlle avamist viskasime kildu ja avasime moe pärast enesekindlalt kraanid ... viiest liitest kolm lekkisid! Nagu mis mõttes, tegime ju kõik õieti, kuradi imelik. Järelikult ei keeranud piisavalt kõvasti kinni. Milleks mõelda kui jõudu on: suured tangid kätte ning väänasime nii et silmad punnis. Kes oleks arvanud, et kanalisatsioonitorustikuga tuleb ringi käia nagu naistega (vabandage võrdlust): õrnalt aga kindlalt. Igatahes ühe plasttihendi keerasime laiaks ja kõige tipuks hakkas tänu pikema varrega kruustangide kasutamisele vasakpoolse kausi kopsiku ringmutter keermest üle hüppama. Selleks õhtuks aamen, ei viitsinud uuesti poodi sõita, homme ka päev.
Järgmine hommik magasime sisse ja asusime töö kallale häbelikult kõrvad lontis, eelmiste päevade tagasilöökidest ettevaatlikult. Mulle ei andnud rahu kraanikausi ja kopsiku vaheline suur pragu, kust must kummitihend välja pressis - ei paista normaalne. Võtsin kopsiku karbi kätte - ennäe, külje peal mustvalgel kenas selges kirjas paigaldamisjuhend. See läbi loetud oli selge, et vaja veelkord poodi minna. Esiteks oli paigaldusjärjekord oluliselt erinev: kopsik, torumehe kitt, kraanikauss, kummitihend, papptihend ja lõpuks rõngasmutter. Nojah - takkajärgi kõik targad, päris loogiline ju. Mul kodus oli mingit 20 aastat vana kitti aga kuna kummalgi polnud isu neljandat päeva kohale tulla ostsime uue. Kruttisime mõlemad kopsikud õiges järjekorras paika, keerasime vasktorude tihendid paraja tugevusega kinni. Puruks pressitud tihendi ühenduse kruttisime ilma tihendita pingule - interneti asjatundjate arvamused läksid lahku aga mitmed väitsid, et sihuke ühendus ei vajagi tihendit: vask vase vastu tugevalt keerates piisavalt tihe.
Kõik vist valmis, kontrollisime veel korra üle. Oh kurat, üks kinnitusmutter valepidi. Toru küljes olevaist üks üht, teine teistpidi. Sõber vaatas ja vandus, et nii peabki olema. Mina ajasin oma joru, no pole võimalik, ebasümmeetriline ju. Vedasime isegi pudeli peale kihla. Koos lähemalt uurides ja argumente esitades selgus, et mina eksisin. Tootja oli mingil kummalisel põhjusel samale torule eri otstesse paigutanud kaks peegelpildis mutrit enne kui toruotsad laiaks pressis, ehk siis meie ei saanud kuidagi mutrite poolt vahetada. Enne kraani lahti keeramist tegime lühikese pausi - saabus tõehetk, juba mitmendat korda. Esialgu ei tilkunud kusagilt. Lasime kraanikausid täis ja siis hooga tühjaks voolata, ka nüüd jäi kõik kuivaks. Lõpuks ometi tehtud. Kraanikaussi toetavaid pulki ei julgenud veel ära võtta, las seisavad paar päeva.
Finantsilisest küljest läksid jupid maksma 100 taala aga meie tööaeg ja närvikulu muidugi ületasid seda numbrit mitmekordselt. Seepärast las torumehed teevad torutöid, insenerid projekte ja bioloogid uurigu elukaid. Paraku on siinmaal meistrimehed nii ära hellitatud, et paljalt kohaletulemise eest küsivad soti või kaks enne kui teatavad kas üldse nõus tööd vastu võtma. Teevad muidugi siva kuid parasjagu ülejala kui just pole tuttav või sõbra soovitatud. Kahjuks ei tunne ühtki selle ala spetsi, seega tegime ise. Tänaseks paar päeva möödas ja telefoni ekraanile pole tütre nime ilmunud. Mine tea kas kõik korras või muutis lekkiv kanalisatsioon lapse mobla kasutuskõlbmatuks.
