Koolitusel

Paistab, et viimasel ajal ongi pensieelikutel moodi läinud uuesti koolis käima hakata. Õige mitmed blogistajad, keda jälgin, kirjutavad igasugu kursustel või lausa ümberõppel käimisest. Tõele au andes ei usu ma eriti võimalusse, et pealt 50'ne suudaks tööturul täitsa uuel alal konkureerida noortega. Samas hobina on uute asjade õppimine igati tervitatav nähtus. Väidetavalt pidi ajule koormuse andmine ja uute oskuste omandamine olema parimaks arstimiks dementsuse vastu. Eakamad rõhutavad kogemuse peale ja teataval määral on neil õigus, samas järjest kiiremini muutuvas maailmas on olulisem võimalikult kiire uue info omandamine ja uue tehnoloogia tundmine.

Minu koolitus on seoses riigifirmas töötamisele sihuke sulepeast väljaimetud ettevõtmine. Mingit otsest vajadust pole, aga kuna limiit on antud tuleb koolitusele ette nähtud raha ka ära kulutada. Esimene nädal, mis kulus klassiruumis teooria õppimisele on möödas. Selle põhjal sai teha õige mitu huvitavat järeldust. Esiteks muidugi arusaamine, et keskmine tehnilise haridusega tüüp pole just eriti terav pliiats, vähemalt meie firmas. Keskkooli elektri, hüdraulika ja mehhaanika põhialustest pole neil suurt miskit meelde jäänud. Ma pole ise sellega õieti tegelenud koolist saati, kuid lihtne matemaatika ja algteadmised on siiski ajusopis säilinud. Reedese eksami (58 punkti 60'st) oleksin ka ilma nädalat kursustel käimata edukalt sooritanud. Kas tõepoolest on võimalik, et kooliajal õpitud füüsika võib nii põhjalikult ununeda ehkki kogu meie ümbritev maailm sellel põhineb.

Iseenesest on kursustel käimine päris mõnus. Kohale lähen tund aega hiljem ja vabaks saame varem kui tavalisel tööpäeval. Mõningate uute teadmiste omandamine on lausa nauditav tegevus. Omaette kahju, et omal ajal ülikoolis käies polnud erilist entusiasmi ja huvi õppimise vastu. Põhitähelepanu sai tol ajal pööratud pidutsemisele ja lõbutsemisele. Kuna pea oli hea siis viisakate hinnete saavutamiseks piisas tühisest ajakulust. Takkajärgi tundub, et veidigi vaeva nähes oleks võinud oma erialal päris tubliks osutuda. Samas äkki ongi nii füüsilisele kui vaimsele tervisele parem mu seni viljeletud filosoofia: "Tööd teen selleks ja just nii palju, et mõnusalt elada mitte ei ela selleks et töötada".

Järgmine nädal ootab ees praktiline osa, vaatame kuidas seal läheb. Kipun olema pigem teoreetik aga selles seltskonnas pole karta, et praktikas viimaste hulka jääks.

Õppimisest ja entusiasmist pensieelikuna :P

Esiteks pühapäevahommiku kaalunumber 81.1kg. Ma ei teagi kas on mõtet enam iganädalast kaalupostitust teha, numbrid püsinud suht igavalt ettenähtud piirides, ei mingit dramaatilist äkilist muutust ühes ega teises suunas. Nüüd võin vist üsna kindlalt väita, et kaaluprobleemi saab lihtsalt lahendada kui vaid viitsimist ja tahtmist ette seatud eesmärgist kinni pidada. Minu puhul tähendas saia, magusahulga ja õhtuse õgimise olulist vähendamist - nii lihtne see ongi. Ma ei kahtle, et kilod ronivad üles kui pöörduksin tagasi endise toitumisrezhiimi juurde. Õnneks on magusaisu sisuliselt kadunud, saia kaasa enam ei küpseta, bageleid ma poest ei osta. Kodus küpsetatud teraleiba naudin edasi nagu enne. Õhtul peale trenni ei söö, ehkki vahel tahaks näksata. Tavalisel päeval vahel võtan õhtul tassi kohvi paari Kalle kaaviariga finncrispi kuivikuga.

Eelmine nädal olin koolitusel. Esimesel päeval ikka väga harjumatu kuus tundi instruktori juttu kuulata ja skeemide raamatuid lehitseda. Teisel päeval hakkasin harjuma ja ülejäänud nädal tundsin lausa mõnu uue õppimisest ning eriti arusaamisest. Viimane tund või paar tuletasid meelde ülikooli aega kui päeva lõpus ei jaksanud keskenduda, õppejõud rääkis aga mõtted läksid uitama, valemid tahvlil ei tekitanud enam seoseid. Reedel oli eksam. Kohe esimene küsimus paras pähkel, vaatasin seda kaks minutit, lõin käega ja läksin järgmise juurde. Veerand tunniga vastasin pooled ehk kergemad kümme kahekümnest ja pöördusin siis tagasi teiste juurde. Ükshaaval sain lõpuks kõigist jagu, kahest tunnist vähem kui tund kulunud. 

Ei tahtnud esimesena paberit ära anda, vaatasin teist korda küsimused üle aga miskit parandamisväärset ei leidnud. Üks tüüp andis vastustelehe ära, ootasin veel viis minti ja andsin ka enda oma. Hiljem käidi ülesanded üle, peaksin 90% saama. Ühe ülesande juures tegin tüüpilise lohakusvea lugemata küsimust lõpuni eeldades, et küsitakse väljundit, tegelt küsiti sisendsignaali. Teisel puhul sõltub tõlgendusest, minu vastuse võib lugeda õigeks või mitte. Kokkuvõttes võisin rahuloluga nentida, et aju pole veel liiga pehastunud, saan uute asjade õppimisega hakkama paremini kui enamus nooremaid tüüpe. Hakkasin lausa mõtlema, et õige tore oleks ise kodus mingeid automaatikaprojekte teha. Samas kardan, et sellest ei tule miskit välja eelkõige entusiasmi puuduse tõttu.

Tütar üliõpilasena tegeleb mitme projektiga paralleelselt, temaga koos oleks päris äge miskit ette võtta. Paraku võtab kool ja trenn kogu aja, Tore siiski kõrvalt vaadata millise entusiasmi ja pühendumisega mõlemad plikad rabelevad. Nooremast peast sai ise maja juures mõnuga remonditud ja nokitsetud, nüüd enam ei viitsi nii väga. Hädapärasemad asjad tuleb muidugi teha, aga see mõnus õhin on kuhugi kadunud. Vanasti ootasin tööl kannatamatult millal kuju saan, et remondiga edasi minna. Ei tea kas aastakesed oma töö teinud või lihtsalt laisemaks jäänud. Vanemadki kurdavad, et kõik tegemised võtavad rohkem aega kui vanasti, nende vanuse puhul on see muidugi loomulik. Mina veel liiga noor, et niisama logeleda aga igasugu asjade tegemiseks vajalik aeg kipub salakavalalt näppude vahelt läbi libisema. Pean ikka end kokku võtma, homme oleme kõik kodus ja teeme sügisese suurpuhastuse. Täna hiilisin kohustustest kõrvale ja käisin koertega rannas, tänu palavale sügisealgusele on vesi soem kui juulikuus.

Eesti Keel Toronto Ülikoolis

Eesti Keele kursus Toronto Ülikoolis 2015-2016

Eelmine aasta, kui tütrel oli vaja Toronto Ülikoolis valida kolmanda kursuse ained otsustas ta minu hämmelduseks ka Eesti Keele kursuse võtta. Eesti Elus oli sel teemal pikem artikkel "Eesti keele kursus Toronto Ülikoolis". Miks küll eesti keele kui oskad seda piisavalt hästi Eestis töötamiseks, kas poleks mõistlik õpperaha kasutada erialaste teadmiste süvendamiseks. Selgituseks sain, et kolmandal kursusel on lisaks erialalistele ainetele kohustuslik üks "science" ehk loodusteaduskursus ja üks "arts" ehk humanitaarkursus. Kahjuks teaduse osas olid mitmed põnevamad nagu "Astronoomia" ja "Tuumafüüsika" juba nende erialade tudengite poolt täidetud, ülejäänuist valis laps "Earth Science", mis tegeleb maakera uurimisega. Humanitaaralade hulgast polnudki miskit mõistlikku valida peale Eesti Keele, sest huvi puudumisel oleks kunstiajaloo või usuõpetuse kursus totaalne ajaraiskamine. Loodetavasti ei kujune eesti keel liiga koormavaks ning hea hinde saamine kergem, nii saab ka keskmist nats üles upitada.

Nädala alguses sai plika lisaks oma uue arvuti protsessorile ka eelmise poolaasta eksamihinded kätte. Issi rind kohe paisus uhkusest, see laps annab mulle silmad ette. Ehkki sain isegi omal ajal päris hästi ülikoolis hakkama siis õppekoormused pole paraku võrreldavad. Minu ajal tuli õppimisega tõsisemalt tegeleda vaid eksamisessiooni ajal samas kui pidu ja pillerkaar ülejäänud aasta jooksul. Tütre puhul näen, et ilma pideva õppimiseta pole lootust normaalseid hindeid saada. Seda eriti eksamitel, sest kuus eksamit oli kaheksa päeva peale kontsentreeritud. Vahel tuleb ette, et kaks eksamit samal päeval. Selge, et ilma eelneva õppimise ja aine valdamiseta pole võimalik neid sooritada.

Tütre kolmanda aasta sügissemestri tulemused Inseneriõpingutel Toronto Ülikoolis

Samas pole sugugi kindel kumb meetod pikas perspektiivis paremaks osutub, sest minu põlvkonna Eesti ülikooli haridusega seltskond on üldjuhul nii Eestis kui välismaal päris edukalt läbi löönud juhul kui omal ajal sai õige eriala valitud. Kokkuvõttes saime oluliselt väiksema vaevaga suht sama tulemuse kui teised hullult õppides. Lisaks säilis õpihimu, mida tuupimine ära ei võtnud. Lugesin hiljuti artikli siinsete arstide kohta, mis oli õige hirmuäratav. Nimelt olevat varjatud saladuseks asjaolu kui meeletult suur on enesetappude hulk sellel erialal ja seda eelkõige stressi ning ülekoormuse tõttu. Suur palganumber ei tule mitte kõrgest tunnipalgast vaid hullumeelsest ületundide hulgast. Sama probleem ka ülikoolides, eriti just aasia päritolu üliõpilaste hulgas, kellele pannakse nii pere kui kogukonna poolt ebarealistlikke ootusi. Eluterve laisklemine ja hobidega tegelemine on mõistlik, hea õigustus lapsele korraliku mänguarvuti võimaldamiseks :D

Tunnistused

Selle kooliaasta esimesed tunnistused on nüüd käes. Kohe võin mainida, et olen mõlema lapse tulemusega rahul. Kui vanema tüdruku oma oli veidi parem kui ootasin siis noorem üllatas tõsiselt positiivses mõttes. Ma ei teagi kas eelmises koolis või eelmisel aastal olid tal nõudmised kõrgemad, on üheksas klass lihtsam kui kaheksas, on talle sattunud iseäranis heatahtlikud õpetajad või on laps tõepoolest õppimisse tõsiselt suhtuma hakanud. Tüüpiline eesti vanema mõttekäik kui lapsel üle ootuste hästi läheb:)

Nüüd siis konkreetsete tulemuste juurde kus numbrid väljendavad protsenti nagu meil omal ajal ülikoolis kombeks oli. Esimene tulp lapse tulemus, teine tulp klassi keskmine.

Pisem pseudonüümiga K on saanud kõigis ainetes klassi keskmisest parema hinde kui kehaline kasvatus välja arvata. Viimase pärast ma suurt ei muretse eriti peale seda kui laps tuli täna esimeseks katas karate Canada Shito-Ryu meistrivõistlustel juunioride mustade vööde kategoorias (millest tuleb juttu järgmises postituses). Oma jutu järgi polevat ta meeskonna spordis eriti osav, tühja kah. Võrreldes eelnevate aastatega on edasiminek hinnetes ilmne kui just tegu pole mingi statistilise eksitusega. Võimalik, et aitab ka sõprade valik, kes enamasti õppimist oluliseks peavad. Siin loetakse üle 80%'st tulemust "viie" vääriliseks, millise mõõdupuu kohaselt oleks tal viis viit ja kolm nelja. Ainus mure, et laps suudaks seda taset hoida!

"Puhtalt viieline" vanem tüdruk hoiab oma taset, aga see aasta on ta pidanud märgatavalt rohkem koolitööga tegelema kui eelnevail. Plikal on hea pea ja kui vaid viitsimist siis ei tohiks mingi ainega probleemi tekkida. Tema puhul pole mul suurt aimugi, mis nad koolis õpivad, abi pole kunagi vaja olnud. Juba hakkavad osade ainete hinded olema ülikooli sissesaamiseks olulised. Suht kõrgelt hinnatud Toronto Ülikooli saamiseks peaks olema 85% keskmine ja sama ülikooli kõrgtehnoloogia alale saamiseks eeldatakse 92% loodusteadustes. Eks näe kuidas läheb, aga momendil ei paista tema pärast olevat põhjust muretsemiseks.

Midterm test

Nii seda nimetati kui eile kursustel esimene tõsine teadmiste kontroll korraldati. Test koosnes kahest osast: teoreetilised küsimused ja praktiline vea leidmine ning parandamine. Teoreetilises osas oli 25 küsimust, millest enamus eeldasid jutustavat vastust, ainult kolm olid valikvastuse tüüpi. Materjal on meil kokku kahes 300 lk köidikus ja ühes pirakas sama lehekülgede arvuga elektri ja elektroonikaskeemide kogus.

Seoses materjali mahukusega oli tegu "avatud raamatu" tüüpi testiga, põhimõtteliselt võisid kasutada kõiki materjale. Rõhk on pandud arusaamisele mitte päheõppimisele, mis sellise hulga korral oleks niikuinii võimatu. Kui ikka lugenud ja aru saanud pole ega siis vastuseid köidikutest üles ei leia.

Kasutasin meetodit, mis juba kooliajast tuttav. Need küsimused, mida paugupealt teadsin vastasin kohe ära, milles kahtlesin jätsin hiljemaks. Nii sain paarikümne minutiga testi lõpuni kusjuures üle poolte küsimustest olid vastatud. Ja siis läks raamatutes tuhnimiseks ning vastuste otsimiseks. Ka siin ei kulutanud palju aega ühelegi, mida üsna kohe ei leidnud sellest hüppasin üle. Teise ringi lõppedes oli mul tund kulunud, järgi jäänud kolm vastamata küsimust ja üks kahtlane. Veel pool tundi ja olin ka kõigile neile enda arust enam-vähem rahuldava vastuse kritseldanud.

Testi andsin ära ühena keskmistest ja suundusin siis praktilist probleemi lahendama. Pirakas sorteerimismasin seisma jäänud, punane alarmtuli välgub. Pilk arvutiekraanile vihjas, et tegu on elektrilise probleemiga. Ma ei hakanud minema õpetatud rada pidi, kompuutri taga teste jooksutades vaid otsustasin kasutada tavaloogikat ja elektriskeemide kausta. Suht kiiresti suutsin isegi ilma testerita elektrikapis jõuda jälile releele, mis kogu häda põhjuseks. Ehkki see oli suht osavalt maskeeritud. Helendav diood näitas, et on töökorras aga riist ei lülitanud järgmist peale, vigane sisemine kontakt. Lahenduseks relee vahetus.

Täna saime kätte kirjaliku testi tulemused, millega võisin paksult rahule jääda. Juhendaja mainis, et võttis minult ühe punkti maha ebaselge sõnastuse pärast, lisades muiates, et oleks ju piinlik kui vähem kui pooleaastase staazhiga töötaja kohe 100% saaks. Nojah, ülejäänud kursusekaaslased olid enamus kõrgema kvalifikatsiooniga ja rohkem kui 20 aastase kogemusega. Kõik me kuus saime läbi, mis eeldas vähemalt 75%.

Lõuna ajal kuulsin ka töökaaslaselt huvitavat infot selle kohta kuidas staazhikamad vennad meie töökohas kursustel käivad. Nimelt olla nad teatanud ülemusele, et on nõus minema lisakoolitusele vaid ekstra soodustuste eest. Neile antigi kahekordne töötasu või iga päeva eest lisapuhkusepäev lisaks veel maksti ekstra päevaraha "komandeerimiskuludeks". Lahkusid tavaliselt enne kahte, sest olid "raskest õppimisest" väsinud, testegi ei kirjutanud väites, et sellise staazhi puhul on testi noudmine solvav.

Mul oli seda raske uskuda aga kui ka teine mees hiljem kuuldud infot kinnitas paistis tegu olevat tõepärase juhtumiga. Endale polnud muidugi pähegi tulnud mingit soodustust lunida ja kui ei küsi ega siis ei saa ka. Võtan igatahes järgmiseks korraks teadmiseks:) Pool aega on veel ees, mille lõpetab suur test viimasel päeval. Aga paistab et kui kuulata juhendajat ja ise veidi kodus materjale enne üle vaadata siis ei tohiks see suureks probleemiks kujuneda.

Tegelikult olen ka ilma igasuguste lisasoodustusteta väga rahul, et saan ennast täiendada ja mulle makstakse selle eest palka ka veel. Enne tööle saamist olin ju end kirja panemas ülikooli kursustele, et saada erialast koolitust ja siinseid kehtivaid pabereid, ning oleksin pidanud ise portsu raha välja käima. Nüüd saan seda kõike firma kulul, super, eks ole!!!