"Mittetöötamine"

Mäletate veel sellist nostalgilist riistapuud
Küsimus laiale ringile: mis aasta reklaam?

Sai siin ennist kilgatud, et suvilas tegelen puhkamise mitte töötamisega, sest suurt midagi pole teha. Päris nii lihtne see siiski pole. Garaazhi koristamisest juba kirjutasin, aga ei lisanud mida põnevat sealse rämpsu seest leidsin. No näiteks vanade ajalehtede vahelt kukkus välja iidne NOKIA 3310 reklaam, kamina simsi pealt leidsin viikingilaevaga tikutoosi (hind 1 kop), garaazhist Sputniku jalgratta mida saite eelmises postituses imetleda. Laua all ämblikuvõrguga kaetud VEF raadio, laste ja isegi minu mänguasjad kastis, plastiliinist voolitud mehikesed (õhupüssi märklaudadeks kasutasime). Kõik need viisid ammuste mälestuste radadele.

Ei mallanud niisama istuda, suvilas ringi vaadates hakkab nii palju asju silma, mis pole küll esimene prioriteet aga nagu vajaks korrastamist või ärategemist. Aastaid tagasi murdunud kaheharulise kase üks poolik tüvi riivas silma, pealegi olid see aasta ka viimased oksad kuivanud. Tuleb maha võtta. Paraku tegu oma 40 senti jämeda viiemeetrise harudega jurakaga. Kui ei taha, et alla kukkudes liiga palju ümbrust rüüstab, tuleb juppidena võtta. Saagimisel kindlamalt puu otsas püsimiseks lõin naeltega nurkrauad tüve külge, ronisin oma elektrilise kettsaega üles ja asusin jupitama (hea, et kaasa või ema ei näinud😜). Õnneks teine kaldu nii, et polnud muret mis suunas kukub. Läks kenasti aga aega võttis. maas pidin veel jupitama, sest muidu liiga rasked ära vedamiseks.

Teeäärne arooniahekk vajas pügamist, mitu aastat teine lõikamata. Pool päeva kulus kuna hekisaagi mul pole aga tolku poleks suurt olnud, nii jämedaid oksi niikuinii ei võtaks. Neljameetrise kõrguse lõikasin kahemeetriseks, toorest oksarisu tekkis ohtralt. Kirssidel, õunapuudel ja sirelil võtsin kuivanud oksi vähemaks. Kõik vedasin metsa alla lõkkeplatsi juurde, iga aasta tekib uskumatult palju põletamist vajavat risu. Kuna ilmad nii nagu nad on, ehk iga päeva paari tagant tuli kõva vihma, tekitasin kuivematest okstest lõkkeplatsile suure hunniku, natukese kuivaperioodi peale saab tule otsa panna ja eest ära põletada.

Välisukse lukk oli eelmine aasta kinni kiilunud, polnudki päris selge mis viga. Muidu jagu ei saanud kui pidin ühe laua lahti kangutama. Lukukeel töötas aga lingikeel mitte, ehkki link liikus. Kruvikeerajaga sudides sain teise lõpuks lahti. Võtsin luku välja uurimaks mis viga, nojah lingikeel pooleks - müstika kust sihuke jõud saab tulla, ilmselt lihtsalt tüüpiline nõuka aja praak - Vasara lukk. Ajutiseks lahenduseks pidin haagi uksele panema, et irvakile ei vajuks. Teoreetiliselt saanuks ju iga kord võtit keerata aga esiteks töötas vaid südamiku väline pool ja teiseks oskasin võtme maha pillata ning kaotada nagu eelmises postituses mainitud. Pilti otsides avastasin, et tegelt müüakse isegi sihukest tavaari üle neti.

Nagu sellest vähe oleks arvas kaasa, et võiksin ühe toa remontida, muidu äkki hakkab igav. Eriti isu polnud kuid mitmel põhjusel, mida siin ei hakka mainima, tundus see päris vajalik olevat. Seega külastasin paari ehituspoodi ja valisin nii lae kui seinamaterjalid ja ka ukse välja. Õnneks on Eestis materjalide koha pealt palju parem seis kui Kanadas, valik suurem ja mitmekesisem, lisaks langeb rohkem kokku minu maitsega. Teenindajad olid jällegi supertoredad, juhendasid ja aitasid vajalikku valida. Bauhausist sooduka pealt seina ja laekatte materjal, K-rautast uks ja piidad.Transpordi juures aitasid sugulased, parasjagu tassimist kahele mehele. Täna sain esimesed laepaneelid paika!

Jaanituled

Jaanituledega alustasin juba aegsalt esmaspäeval, ehk siis korraldasin emale eeljaanitule suvilas nagu meil tavaks olnud aastaid. Grillimiseks valisin 93% lihasisaldusega Vastse-Kuuste "Klassikalised Eesti Vorstid" lambasooles. Osutusid üllatavalt headeks, ostan teinekord ka niisama lõkkel küpsetamiseks.

Esmalt käisime läbi Pääsküla elamise juurest, ema vaatas veidi aias ja majas ringi. Mustamäel kerge eine ja puhkus. Järgmisena kalmistule emapoolse suguvõsa haudadele, vanaema-vanaisa ja paar onu seal, panime küünla. Suvilas jalutasime ringi, näitasin sissesõidutee äärset kaske, mille jämedam haru kuivanud, tuleb maha võtta. Ja oligi aeg eelmisest aastast valmissätitud oksahunnikule tuli otsa panna. Eelnevalt kontrollitud, et keski sinna pesa pole ehitanud. Oksad olid nii niisked, et süttimine võttis nats aega kuid kuid peenikesed kuuseoksad andsid hoogu kuni kõik lõõmas. Tuleohtu see aasta pole, nii metsaalune kui pinnas päris niisked.

Sütehunnik tekkis muljetavaldav, rest lõkkeasemele ja vorstikesed susisema. Ma lasin varakult õlle enne kui kalja peale ümber kvalifitseerusin. Kartulisalat, kurgilõigud ja rukkileib vorstide kõrvale. Saku rukkilinnase kali oli väga hea. Ilmaga vedas, sest ehkki päikseline siis mõnusalt jahe ja kergelt tuuline. Sääski see aasta praktiliselt pole ja isegi kihulasi mitte, parmudest rääkimata. Puuke pidavat hulgakesi luurama aga rohi nüüd madalaks niidetud, neil pole mõnusat kõrt mille otsast pükstele või säärele klammerduda. Naaber olla paar nastikut näinud, eks neil pidu, sest nii konnasid kui tigusid lademes.

Tagasi Mustamäele jõudes hüppasin niisama Magistraali Sõbralt-sõbrale taaskasutuskeskusest läbi ja skoorisin mitu vjalikku eset. Kolm USA-EUR pistikuotsikut, millest alatasa puudus, Rootsi päritolu plokkide ja nööriga jalgrattahoidja (ratta saab eest ära garaazhi lakke tõmmata) ja moblahoidja rattale, kõik kokku vähem kui 10 euri. Jõime kohvi ja sõime paar saiakest enne kui sõitsin rattaga tagasi suvilasse, et ilusaid päikeseloojangu pilte saada. Jõudsin parasjagu kümneks, piisavalt aega ringi jalutada ja niisama plõksutada enne kui 22:38 päike horisonti puudutas.

Suvilas sõin veel head-paremat ja võtsin õltsi samal ajal läpakal netis surfates. Paraku hakkas uni silma tikkuma ja kobisin voodisse. Audioraamatut ei jaksanud kuulata kauem kui mõni minut, mobla pudenes käest. Uni oli suvilas sügav ja pikk, esimest korda peale lendu korralikult vahepeal ärkamata välja maganud.

Hommikul värske olek, läksin jooksma. Suvila juurest randa ja siis piki Vääna randa edasi tagasi kuni 5 kilti täis sai. Rahvast oli vaatamata suht hilisele hommikutunnile (kell 9) ülivähe, sain paljalt merre karata ja veidi ujuda, et higi maha loputada. Tegin kohvi, eelmisest aastast õhukindlas klaaspurgis säilinud purust sai üllatavalt hea kuuma tõmmise. Jogurt, saiakesed maitsesid hästi. Piisavalt aega enne jaanitulele sõitmist, otsustasin drooni lennutada. Saan mõned suvised kaadrid talviste kõrvale.

Lõpuks muidugi läks kiireks, pidin ju poole kaheks Rummu karjääri jõudma. Pool tundi hilinemist polnud väga hull, teisedki alles saabunud, jet just lasti sisse. Nörritav moment, et kraadidega jooki ei saanud manustada, sest hiljem vaja autoga mõne kildi kaugusel asuvasse jaanitulekohta sõita - narr oleks selle lühikese jupi peal vahele jääda. Köie oli omanik igatahes võlli ümbert kätte saanud. Kimasime kõik karjääris, jet võtab 120 km/h sisse kui gaas põhjas paarsada meetrit otse anda. Ma üle 100 ei julgenud, isegi siis raputas kõvasti pisikestel lainetel. Korra sain õhulendu kui enda lainetest üle uhasin. Sukeldujate poidest üritasime viisakat distantsi hoida, süstavennad meie kimamisest just vaimustuses polnud, jet teeb lühikesi teravaid laineid nagu omast käest tean - samas karjäär priilt kõigile kasutamiseks. Pilte ei jõudnudki teha, peate lihtsalt mind uskuma.

Veerand tundi ujusin allveetõukuriga ringi ja sukeldusin. Igavesti tore riist kuid kahjuks ei saa lõunamerre viimiseks lennukisse võtta kuna patarei mahtuvus liiga suur. Eestis tavaliselt meres suht vilets nähtavus muudest veekogudest rääkimata. Rummu karjäär üks väheseid väga selge veega veekogusid.

Kohe kui jõudsime Jaanitule paika korkisime külmad õlled - imehästi mekkis, pikk ootus ja janu. Enne lõket kõva sööma ja grillimine. Kere sai lihakraami liiga tihedalt täis pargitud, aga mis teha, tegu ju eestlaste pikalt tähtsaima pühaga aastas: uusaasta, jõuludest rääkimata, ei saa ligilähedalegi. Kui lõpuks süütama läksime ja lõke hoo sisse sai kerkisid leegid 7-8 meetri kõrgusele. Järgnes pikk saunas istumine, tiigis ujumine ja õlle libistamine - nagu ikka eestlastel kombeks.

Jaaniuss rohus

Oli juba pimedaks läinud või no nii pimedaks kui jaaniööl minna saab kui tiigis ujudes keegi märkas, et kaldal rohus mingi LED lamp hõõgumas. Esimene arvamus, keegi pervo pannud kaamera, lähemal uurimisel selgus hoopis: jaaniuss mis jaaniuss. Sauna poole sammudes nägime tee ääres veel ühte. Võtsin mobla ja tegin tast pildi, pole enam ammu jaaniussi näinud. Magama läksin kahe ajal, pidu väljas käis neljani nagu korra valju laulu peale ärgates sai tõdeda.

Beausoleil1: Sisseseadmine ja lühimatk (14.Sep)

Varustus enne süsta paigutamist ... pluss mina ja kuts

Nagu kombeks unustasin midagi maha, kuna avastasin vähem kui kildi pärast pöörasin tagasi. Laualt haarasin oma pulsikellad ja õlled, no kuidas sa ilma keha ja hingekosutuseta matkale lähed? Seega lõplikult lahkusin 10:40. Google kaart näitas tund kolmveerand sõitu, liiklus oli päris ok, mõni üksik ummik. Googlet kasutasin eelkõige teekonna lõpuosa pärast, et ei kulutaks aega väikelinnas õige sadamakai otsimise peale. Tee peal kuulasin ajaviiteks Asimovi Asumit. Poole üheks sõitsin rahvuspargi sadamasse, paraku polnud kedagi kohal ehkki silt OPEN uksel. Helistasin ja sain ühe neiu kätte, ta juhatas ka parkimise ja ütles, et registreerimine saarel. Laadisin oma süsta ja kraami vee äärde maha ning sõitsin auto lähedal üle tee asuva maja ette. "Joe's Parking" ei tunnista inflatsiooni, ikka $10 päev nagu 14 aastat tagasi. Jalutasin kiirelt kohaliku kärakapoe juurest läbi, et oma 3 õllele veidi lisa võtta kuid see oli pühapäeva puhul suletud, eks pean riskima võimalusega, et alko tase veres langeb järvel ohtlikult madalale.

Kraami süsta mahutamine võiks kõrvaltvaatajale tunduda ilmvõimatu, kuid tean kogemusest kui palju tegelt süsta panipaikadesse võimalik toppida. Magamiskott ja riidekott ninasse. Telk, madrats ja päästevest seljataha, toidukraam ning nõud ja muud tarvikud tagumisse luugiga suletud panipaika. Veepudel hoidjasse ja kaart istme vahele käepärast. Ühe õltsi kolmest lahendasin pakkimise käigus, võtsime ka kerge eine enne vee peale minekut. Poole kahe ajal lükkasin süsta kaldast lahti. Koer kurivaim oli muidugi just enne otsustanud ujuma minna ja seejärel liivas püherdada - tõstsin liivase kuid rõõmsa looma paati.

Kuts naudib veeprotseduure just enne lahkumist

Sajakonna meetri pärast oli võimalus lõigata läbi madala väina vältimaks ümber pisikese saare sõitmist. Otsustasin proovida, ehkki tundus kole madal. Oli nii madal, et pidin mõned meetrid kätega kahelt poolt vastu liivapõhja toetades edasi lükkama. Kilt sõitu ja siis keerasin kitsasse poolekildisesse kanalisse mis viis risti läbi Robertsi saare. Päris palju veesõiduvahendeid tuli vastu, pühapäeva lõuna, mis imestada. Õnneks pidi kanalis väga aeglaselt sõitma, seega lained probleemi ei tekitanud. Süstaga ikka mõnus, kanalist väljudes lõikasin jälle saarte vahelt madalast kohast tee otsemaks. Kaarti eriti ei vaadanud, teadsin enam-vähem mis suunas sõita ja kuidas laagriplats välja näeb, mööda ei saa sõita. Sõudsin üle avavee liiga Beausoleil saare lähedale, otsetee asemel veidi kõveram rannajoont järgides. Kauguste arvestamine vee peal (eriti madalal istudes) on keeruline ka siis kui oled küll ja veel paatidega sõitnud.

Sõudsin kaljusaarte vahelt läbi ja hakkaski silma sihtsadam. Veidi veel ning keerasin nina liivaranna poole, arvestades kus umbes võiks mu telgiplats asuda. 14:40 sahises nina liivale, 5 kilti sõudsin tunni ajaga. Sushi kargas kohe maha ja läks ümbrust uudistama. Sikutasin süsta veidi kuivemale, ajasin veetossud jalga ja läksin uurima kus täpselt mu telgiplats #21 asub. Esimese hooga ei leidnudki, kummaline aga tühja kah, praktiliselt kõik platsid tühjad. Kuts rihma otsas jalutasime kontorisse registreerima. Seal peeti kiire loeng telgitamiskorra ja karude teemal ning juhatati mu plats kätte, olin mõnikümmend meetrit põhjapool randunud.

Luiged ei lase end jetist järvel hirmutada

Välipliit

#21 osutus igati heaks valikuks, otse kalda ääres, parasjagu varjuline ja piisavalt privaatne. Tuleb mainida, et Cedar Springs telgitamisala on üks kõige tihemini pakitud ja väikseima privaatsusega, mida olen näinud. Kõrghooajal võib päris tülikas olla kui naabrid lausa külje all. Lisaks telgiplatsidele on ka väikesed laudadest ja plastikust kokku klopsitud suht õnnetu välimusega hütid, millel isegi gaasigrill ja puidust toolid ukse ees. Ilmselt mõeldud kodanikele, kes telgi asemel tahaks looduses suvilas olla kuid kellel ostmiseks raha ei jagu. Siin seal olid ka kividest laotud kõrge korstnaga pliidid, kas neid keegi kasutab, ei usu. Varjualused iseenesest hea idee juhuks kui vihma sajab, no ja toitu tuleb hoida karude ning muu fauna eest peidus trellide ja raske metalluksega varustatud "vanglas".

Telgiplats #21 otse järve kaldal

Süsta lohisatsin vees telgiplatsi ette, tõstsin asjad lauale ja tõmbasin süsta kõrgemale kaldale platsi peale. Kõigepealt telk üles ja siis üks õlts ning kerge näks. Aega liiga palju, et niisama telgiplatsil molutada. Viisin toidu "puuri" ja panin asjad telki. Võtsin kaardi välja vaatamaks, kuhu põnevasse kohta võiks hulkuma minna. Kell kolmveerand neli, julgelt kaks-pool tundi aega. Sobiva pikkusega matk tundus risti üle saare viiv rada, poolel teel kõrgeim punkt koos vaatega ümbruskonnale. Panin taskusse kaks Kalevi marja-pähkli batooni ja pudel vett kätte, nii lühikese matka peale ei hakka isegi miniseljakotti võtma. Karupipragaas ja suur sõjaväe puss enesetunde turgutamiseks vöö peal hakkasime astuma.

Tüüpiline saare kruusaseid alasid kattev mets

Algul veidi ronimist, tegu ikkagi graniitaluspõhjal saarega, mille lõunakülje moodustavad suuremas osas jää kantud kruusa ja liivakuhjatised. Niinimetatud "lookout" saare kõrgeimas tipus osutus pettumuseks, sest läbi  tiheda lehestiku ei avanenud mingit vaadet. Mis ikka, sammume edasi saare läänekaldal asuvale Christian Beach rannale. Osa rajast kruusakattega autotee, nagu mis mõttes??? Kohale jõudes selgus, et ka siin rannas on hütid ja ilmselt siis nende üürnikele tassitakse pisikeste ATW'dega kraam kohale. Suht lühike liivarand oli pea inimtühi, vaid teises otsas paistis keegi. Otsustasin paljalt riideid märjaks tegemata sisse hüpata, käimisega oli palav hakanud. Põhi tüüpiline Põhja-Eesti kohati liivane, kohati kivine, vesi mõnusalt soe. Kuts kargas minu järgi vette nagu tavaliselt.

Christian Beach

Päikese käes kuivanud kaalusin kas minna tagasi sama teed või teha saare lõunatipule ring peale. Aega paistis olevat piisavalt, hakkasin randa mööda astuma. Paraku oli suht väike osa liivane, üsna pea asendus lahtiste suurte munakatega millel polnud kõige kergem käia, eriti koeral, kes hakkas maha jääma. Kaardi põhjal otsustades läks rada tegelt kaldaga paralleelselt metsa sees, seda mööda oli hulka lihtsam kulgeda ja aeg-ajalt sai ikka rannavaateid nautida. Lõunatippu jõudes jäi silma omapärane välikemmerg, kuhu saamiseks tuli trepist üles minna. Ei tea mis põhjuseks, äkki lammutavad karud maapinnal oleva ja isuäratavalt lõhnava ehitise muidu ära.

Kuumaga on jahutav järv taevalik, vaadake näoilmet

Kõrgpeldik metsas

Idakaldal telgiplatsi poole minnes jalutasime jälle kruusateel. Ma ikka rääkisin kõva häälega ja vilistasin lootes, et hoian nii mõmmisid eemal. 

8.9 km matk ümber lõunatipu

Metsast kostis igasugu hääli kuid kedagi peale oravate ja koopaoravate silma ei hakanud. Tammetõrud teevad maha kukkudes üllatavalt valju kolksatuse kui muidu vaikne. Veidi eemal jäi lagendikul silma õunu täis õunapuu aga kui üritasin ligemale minna osutus madal kadakatest ja põldmarjadest võsa liiga raskesti ning valuliselt läbitavaks. Õunaraks jäi ära, las karud maiustavad. Siin oli sadakond aastat tagasi ka asustus olnud millest isegi kivisillutisega tee, kalmistu ning mõned varemed alles jäänud. Tagasi telgiplatsile jõudes olime 2 tunni ja 12 minutiga käinud 8.9 km, kell kolmveerand seitse, viimane aeg õhtusööki valmistama hakata.

Kõigepealt muidugi tuli lõke süüdata. Õnneks olid ümbruse lõkkeplatsidel pühapäeval lahkunud telgitajad päris palju puid maha jätnud, tegin kiire tiiru ja korjasin kaks kotitäit halgusid. Ühel platsil vedeles just kui minu peale mõeldud üks pooltäis ja teine tühi puudekott. Süütamiseks kasetoht ja peened oksaraod ning lõke põleski. Vee keetmiseks on tegelt vaja suht väikest tuld, poti hoidmiseks tassisin tannast suure kivi. Paar halgu lõhkusin peenemaks oma massiivset sõjaväe pussi kiiluna kasutades ja sellele teise haluga peale tagudes. Õhtusöögiks valisin kartulipudru ja õlle kõrvale pugisin mõne lõkkel soojaks aetud pizzatasku. Sushi muidugi keeldus oma toitu söömast seni kui ei poetanud sellele veidi maiuspalasid pizzatükkide ja paari törtsu kartulipudru näol.

Kuts õhtusöögi ootel

Magustoiduks läks kringel loosi, kohvi valmistasin laisa inimese kombel lahustuvast, mis niiskuskindlas tabletitopsis kaasas. Pimedas limpsisin lõpetuseks punast veini ja näksisin juustuküpsiseid kõrvale. Loomulikult pole tegu mitte traditsioonilise hardcore matkaja vaid mugavusi taga ajava linnavurle õhtusöögiga. Seekord ilmselt kujunebki üritus tavapärasest oluliselt lihtsamaks, sest telki ei pea kordagi liigutama, toidukraam luksuslikum ja moblalevi olemas. Samas annab rohkem aega matkamiseks, süstasõiduks või niisama lebotamiseks. Pimedas vahtisin mõnda aega lõket kuni tukastus peale tuli - kella vaadates paras üllatus, alles pool kümme. Viisin toidukraami puuri, vaatasin veidi tähti ja kobisin koeraga telki. Magama jäin kiirelt ja põõnasin ilma vahepeal ärkaamata varahommikuni. Kahju, et kauem ülal ei olnud, järgmisel päeval kuulsin, et korralikud virmalised olla olnud.

Jaanituli ja "mägimatk".

Mõtlesin juba eile Jaanitulest blogistada aga nii eilne kui tänane päev on kiirelt käest libisenud. Eile kulus taastumise ja mägimatka peale, täna oli vaja veidi helistada ning asju ajada. Siis veel süst homse katsetuse tarvis katusele kinnitada. Lühidalt võin kinnitada, et jaanituli oli äge vaatamata mitte kõige soodsamale ilmale. Lõke nii vägev, et isegi teibaga poleks üle hüpanud. Kohtusin lõkke ääres rattamatkal olevate ameeriklastega ja ajasin paar sõna juttu. Tütar neil Torontos - maailm väike. Õhtut vürtsitas mesilassülemi männi otsast kinni püüdmine, olid teised päeval vehkat teinud ja peremees ei julgenud üle öö vihma kätte jätta.

Biohazard ülikonnas mesilaste kallal

Pidutsesime koos lapsepõlvesõprade, nende laste, laste sõprade ja lastelastega. Vingemad vennad pidasid vastu kella viieni, mina nende hulgas. Tore oli veenduda, et minu maailmavaadet, ehkki suht ebatavalist, kannavad edasi ka mõned noorema põlvkonna esindajad.

Jooke sai hulgaliselt kuid mõistusega tarbitud, öösel küll pidi naispere meid vaigistama kui meremeeste laulud Tallinnani kostma hakkasid. Ärkasin hommikuse katusele plärinal sadava paduvihma peale kümne ajal, olemine värske ja roosa nagu vastsündinul, mine või jooksuringile. Ei hakanud ärplema, suundusin hoopis kööki ja võtsin suure kruusi kanget kohvi. Paari tunni jooksul tilkus rahvast siit-sealt värske kohvi aroomi peale juurde. Kaotused ja vigastused olid minimaalsed, enamik täiesti lahinguvalmis, mis tähendas uute jookida avamist neile, kel polnud rooli vaja istuda. Mina kui pealelõunal koduteele asuja pidasin Värskaga karsket joont, 24'dal pollarid iga nurga peal puhuritega, ei maksa lolli mängida. Viimaseks ürituseks kujunes perekondlik Rummu mägironimine - edukas, kõik jõudsid tippu ja keegi alla ei kukkunud.

❄️💦💥Eriskummaline vana-aasta õhtu💥💦❄️.

Aastavahetus on tõepoolest eriskummaline. Esimest korda elus täiesti üksi kui kell lööb kaksteist ja aastanumber vahetub. Oleks ju võinud sõprade, sugulaste või tuttavate juurde end sokutada aga kui hakkasin mõtlema siis lihtsalt ei viitsinud. Oli isegi plaan suusamäele aastavahetuseks minna, kuid nii eelmise esmaspäeva mats kui vihmane ilm tõmbasid sellele mõttele kriipsu peale. Poleks ka originaalne, korra või isegi kaks oleme 31 detsembril Blue Mountainis pere ja sõpradega mäest alla lasknud. Üksi olla on teistlaadi, päris äge oleks kusagil inimestest eemal suvilas või lausa telgiga metsas. Noh nii palju ma ka ühiskonda ei vihka, et selle pärast nullilähedase vihmase ilmaga telgis kössutada😜

Päeval oli momendiks veidi kurb tunne, samas praegu istun "kamina" ees, rüüpan kohvi ja toksin sedasamust blogipostitust, isegi konjakit ei viitsinud kallata, ehk hiljem. Kaminatuli suurel ekraanil nii ehtne, et tundub nagu kiirgaks sooja. Kell alles kümme aga juba kostavad akna taga ilutulestiku paugud. Naaber poole tunni eest sikutas oma kobarmoonaga raketid kuuri alt välja tegi ägeda peaproovi. Kutsik meil õnneks eriti ei karda, kiisu pani küll magamistoast plehku. Ronisid teised vahepeal võidu mulle sülle, kiisu üldse hakanud rohkem lähedust otsima. Hommikupoole alustasin eelmise aasta kokkuvõttega, see võtnuks liiga palju aega, jätsin pooleli. Küll homme (või ülehomme, või nädalavahetusel) jõuab.

Eriskummalisusele lisas vürtsi asjaolu, et Eesti aastavahetuse võtsin vastu kiirteel liiklusummikus🚗🚕🚙🚌🚎🚜🚛🚚🚐🚑🚒🛴🏎️🚓🚗🚕🚙. Kaasa tütardega helistas ka sel ajal Tallinnast Vabaduse Platsilt, kus sõpradega viibisid. Paraku olid ilmselt moblamastid nii ülekoormatud, et vaatamata mitmele katsele ei õnnestrunud korralikku sidet saada. Praegu kaks tundi veel aega, käin koeraga jalutamas ja ilmselt vahin kodutrepilt ilutulestikku. Kesklinna või järve äärde suurt ametlikku ilutulestikku vaatama ei viitsi sõita. Üksi ei hakka ka traditsioonilist shampat avama, mullijoogi tarbeks ostsin hoopis paar põnevat siidrit. Mis seal ikka - loodetavasti tuleb algav aasta igast otsast parem kui eelmine. Kõikse suurem, soov oleks vene rezhiimi kokkukukkumine ja Mordori riigi lagunemine, tundub küll ebarealistlik kuid "kõikvõimas" NL varises samamoodi ootamatult (ja pikisilmi oodatult) kokku - elame näeme.

🎇💥💥💥Kõigile lugejatele HAA!!! ... Head Algavat Aastat!!!,🍾🥂💥💥💥🎆

Killarney süstamatk 5 - Killarney järv, Threenarrows matk, Karu2 (19Sep)

Kvartsiitkaljud Killarney järve ääres

Uni on looduses ikka täitsa uskumatult sügav, rahulik ja kosutav. Kell kaheksa läheb pimedaks, askeldad veidi ringi ja vahid lõket aga teed mis sa teed üle kümne ei viitsi ülal olla. Kodus harva kui enne poolt ühte voodisse lähen, netis liiga palju huvitavat sisu, millest lausa sõltuvus tekkinud. Täielikku vaikust katkestavad harvad metsloomade või lindude häälitsused aga peale esimest ööd ei pane neid enam tähele. Kui öösel ärkadki korraks jääd kohe uuesti magama. Pole mingeid muresid või probleeme, mille peale mõtlemine võiks une ära ajada. Ärkasin tavaliselt veidi enne päikesetõusu, nii poole kaheksa ajal kui oli juba valgeks läinud. Und seega üheksa tunni ringis, mis tähendas hulgaliselt hommikusi unenägusid. Neist võiks lausa omaette postituse kirjutada - nii palju ja kummalisi sai näha. Üksinda põlismetsas telgis magamine võib tunduda natu hirmutav, sinu ja metsloomade vahel vaid õhuke riie. Tegelt on inimesed kõige ohtlikumad elukad. Siinkandis pole kuulnud ühestki juhtumist, kus telgis magajale oleks loom kallale tulnud kui seal just hästi lõhnavat toitu ei hoitud. Ehk siis kodus oma voodis magamine on hulka ohtlikum kui sügaval metsas telgis põõnamine.

Päikesetõus telgiplatsil, taamal süst

Toidupoolise pärast polnud põhjust muresteda, seljakoti söödavaga tõmbasin seekord eriti kõrgele puu otsa, keegi ei ulata ei alt ega ülevalt proviandi kallale. Hommikuujumine seekord veidi raskendatud, madalas vees lahtised ja teravad kivid, läksin veetossudega et jalgadele mitte haiget teha. Hommikusöögiks tegin esimest korda pudru, lisaks näksisin kohvi kõrvale magusaid Keto kookosehelbeid, lõpetuseks paar viilu suitsuvorsti. Kutsik millegipärast korraldas näljastreigi, keeldus oma krõbinatest ja nokkis vaid vorstitükid esihammastega graanulite vahelt välja. No ise tead, kui praegu ei taha siis enne õhtut ei saa. Lõunasööki matkal olles ei viitsi korraldada. Sööme ju ainult hommikul ja õhtul, ega sa ühe päevaga nälga sure. Niikuinii taskus kaasas paar energiabatooni ja kuivikuid närida. Seekord lisasin kaks pisikest kotikest (paarkümmend grammi) marmelaade. Kaasa akupank andis lõpuks otsad, võtsin enda oma kasutusele. Nendega seoses selgus kummaline asjaolu, et moblat laadisid mõlemad aga kellasid minu oma ei laadinud. Õnneks teine kogus end veits, sain ka kellad hommikusöögi ajal laaditud.

Panoraamvaade telgiplatsi 11 eest järvelt

Vaated endiselt sellised, et ei suutnud end tagasi hoida ja muudkui plõksisin fotosid. Hiljem saab alati kustutada ja kunagi ei tea milline võte iseäranis äge juhtub tulema - küll on hea, et mälu miskit ei maksa. Tänane plaan matkata lihtsalt lõbu pärast 8 kildine portaazh mägede vahelt ThreeNarrows järvele edasitagasi. Sinna saamiseks vaja süstaga oma kakspool kilti tagasi sõita. Täna oli esimene ja ainus kord selle matka jooksul kui ei pidanud kraami kokku pakkima ja süsta toppima - teeb ikka elu palju lihtsamaks. Telgi jätsin üles, toidu tõmbasin puu otsa. Saime juba kümne ajal vee peale. 

Meie ees startis paar, kelle telgiplatsilt eelmine õhtu laul kostis. Tervitasin ja tänasin etenduse eest, kolme-neljakümne vahel proua vabandas, et nii väike repertuaar. Ei osanud kommenterida, ei tahtnud oma võhiklikkust demonstreerida aga üle tunni kestnud kordusteta laulmine tundus mulle õige laiade oskustega. Ei hakanud küsima, kellega tegu, piinlik kui mingi hullult kuulus esineja ja ma pole kuulnudki😛

Ooperilaulja oma kaaslasega kanuus

Sõudsin rahulikult ja tegin kaljudest pilte, nemad libisesid ees minema. ThreeNarrows portaazhile lähenedas sain aru, et laulja oma sõbraga sama tee valinud. Nemad aga ilmselgelt liikusid järgmisele järvele, sest mees võttis kanuu selga, naine seljakoti ja astusid metsarajale enne kui randusin. Pool kraamist olid randa jätnud, ühe korraga ei jaksanud nemadki kõike tarida. Kummalisel kombel kuulsin vasakut kätt metsas ragistamist ehkki rada tundus paremale viima. Ju pöörab metsa all, muud ei osanud arvata, no karu ju ometi pole. Seekord nats julgem tunne, nii "karudeodorant" kui pussnuga kaasas, rohkem mõmmi peale ei mõelnud. Lasin kutsiku maha, astusin ise välja, vahetasin veetossud kuivade matkatossude vastu, vedasin süsta võssa ja viskasin veekoti selga. Kui soov villidest hoiduda on kuivad jalatsid obligatoorsed iga natuke pikema matka korral. Metsaretkel võivad villid äärmiselt tülikateks ja valusateks kujuneda, sest nii või teisiti pead edasi liikuma.

Hakkame astuma, karu vasakul võsas

Algul tegin enekapulgaga paar pilti, rada viiski paremale ja keegi ragistas ikka metsas. Mis meil sellest, kuts ei pööranud ka tähelepanu. Algul oli veidi ronimist aga siis läks tasasemaks, kivisid suht vähe, tavaline pinnaserada, kohati isegi märjavõitu kui kulges soo või oja kõrval. Kilomeetri pärast oli pisike sooga piiratud järv kust avanes vaade vastaskalda järskude kvartsiitkaljude peale. Üldse tunduvad mägede läänenõlvad laugemad kui idapoolsed, ju liustike lihvimisest tulenevalt. Jääajad olla need kaljud mitme kildi võrra madalamaks kulutanud, varem olid siin ikka tõsised mäed. Miljardi aasta eest väidetavalt sama kõrged kui Himaalaja praegu - tegu on kunagise kontinentide kokkupõrke alaga - lõunas graniit ja gneiss, põhjas kvartsiit, liivakivid ja kildad.

Kaljud soo taga

Reljeefi mõttes suht lihtne loodusjalutus kaljudevahelist orgu mööda, kahe kildiga tõusume vaid 70m, siis laskusime sama palju. Poolel teel jõudsime ooperilaulja paarile järgi, hoiatasin veidi eemalt et nood ei ehmataks kuuldes kedagi taga sammumas. Üllatavalt kaugele olid jaksanud ühe hooga tulla, aga nende kanuu ka kevlarist - hästi kerge ja tugev. Istusid maha puhkama, otsustasid kanuu ja seljakoti poolele teele jätta ning ülejäänud kraami järgi tuua. Mulle poleks ehk üksi süsta ja varustusega neljakildine ots üle jõu käinud kuid kindlasti väga raske olnud, eelkõige süsta tassimise pärast. Pidanuks ju kolm korda seda maad käima nagu nemadki praegu.

Rada oja põhjas kividel

Tee äärne oja langes suht järsult ja oli veerohkem, koer sai kive mööda turnida ning isu täis juua. Veesõiduvahenditega kodanikel viimane ots veidi lihtsam, sest just lõpu eel pisike järv millest nemad saavad üle sõita. Meie pidime kutsikaga üle poole kildi läbi ürgmetsa murdma, samas võrreldes üleeelmise päevaga kukepea. Veel 400 meetrit ja jõudsimegi La Cloche aheliku põhjaküljes asuva ThreeNarrows järve äärde. Veeskamiskohast sadakond meetrit edasi oli mõnus sile kalju vee ääres. Ronisime selle peale, võtsin riided seljast ja kargasime koos koeraga vette. Nii mõnus ja karastav peale sellist matka. Viskasin end kaljule sirakile päikese kätte kuivama, jõin vett ja näksisime kuivikuid, energiabatooni isu polnud - tundus kuidagi liiga toitev.

Kõik mu matkariided

Kutsik liustikust lihvitud kaljul, Threenarrows lake

Pool tunnikest vedelesime enne kui tagasiteele asusime. Nüüd oli rada oma tõusude ja takistustega juba tuttav ning läks kiiremini. Olin üllatunud kui nägin vaid kanuud ja seljakotti aga mitte tuttavat paari, huvitav mis neil nii kaua võtab. Poole kildi pärast tulid siiski tee peal ülejäänud varustust tassides vastu. Nad olid järve ääres eine võtnud ja seal ka karu näinud - nii et see metsas ragistaja oligi mõmmik. Karu otsis ronte lõhkudes metsas tõuke ja pugis tammetõrusid ning polnud neile tähelepanu pööranud. Tüüpidel vedas hullult tuulesuunaga, mis karu poolt puhus. Nad olid nimelt kõik oma toidu järve äärde jätnud - oleks ott toidulõhna tundnud poleks miskit järgi jätnud ja võimalik, et isegi tulnud meilt kõigilt lisa küsima.

Sushi vee kohal palgil istumas

Tagasiteel rääkisin pidevalt Sushiga kõva häälega, et ei satuks mõnes piiratud nähtavusega kohas ootamatult karuga kokku. Kõik meeled olid erksad nagu jahimehel, paraku ei näinud kedagi metsavahel - küllap mu jutuvada peletas kogu fauna eemale. Järve äärde jõudes kuulsin lähedal metsas ragistamist, aga seegi kord otsustasin hoiduda pildistama minemisega end fotokunsti altarile ohvriks toomast. Fototõestust karust ei saa pakkuda, peate mind lihtsalt uskuma. Ja ausalt öeldes ega ma liiga pikalt rannas ei viivitanud, süst vette, koer sisse ja lükkasin mõlaga kaldast lahti. Mine sa tea neid mõmmikuid, äkki tahab mu süstaga tasuta teisele kaldale saada ja ei oska arvestada, et veesõiduk pole tema gabariitidele sertifitseeritud.

Sügisvärvid hakkavad looma

Kuna pool päeva alles ees ja energiat küllaga otsustasin ka teist järve külastada. OSA järve portaazhini 2.5 kilti sõudmist, portaazh ise vähe üle poole kildi. Eelmistest kordadest mäletasin, et sealses rannas eriti ilusad mitmevärvilised kvartsiitkivid. Portaazhil oli rohkem liikumist kui mujal, siit kaudu sai suht väikese tassimise vaevaga edasi järgmistele OSA ja Muriel järvele. Rand mõnus peen kruus, sõitsin hooga süstaga kaldasse, kuts hüppas ise ilma utsitamata maha.

OSA järve rand, kõigepealt joome, siis ujuma

Portaazhirada lihtne, minimaalselt tõusu. OSA järve randa maabus just valjult vaidlev  asiaatidest noorpaar, neiu oli Sushist vaimustuses. Vahetasime paar sõna, nemad tulidki Murieli järvelt ja suundusid Torontosse. Jalutasime koeraga kaldaäärses vees mõnisada meetrit lõunapoole lühikese portaazhini, käisime sealt ka läbi metsa korraks Killarney järvesopi ääres, mis väga kinnikasvanud ja soine. Kanuu ja süstaga saaks läbi kuid ühes kohas vaja kopratamm ületada.

Saarekesd OSA järves

Tagasi OSA järve äärde jõudes sattusime sama paariga kokku. Nad olid avastanud, et enne vales portaazhis, tahtsid lühemat tassimist ehkki tammi ületamine lisatakistus. Sel ajal kui lobisesime kadus kutsik ära. Ta vahel pelgab võõraid inimesi kuid tavaliselt ei lase mind silmist. Ei osanud kohe tähelepanu pöörata, alles peale paarikümmet sammu randa mööda märkasin: Sushit pole kuskil. Hüüdsin koera ja vilistasin, kippu ega kõppu. Läksin veits tagasi ja vaatasin ringi, ikka ei leidnud teda, ütlesin asiaatidele, et hüüaksid kui koera märkavad. Kurim teab kuhu loll loom hulkuma läks. Astusin mõned sammud metsa sisse, vilistasin korduvalt ja kutsusin nimepidi. Hakkasin juba muretsema kui lõpuks nägin kutsikut eemal metsas otsivalt ringi vahtimas. Mind nähes tuli kui tuulispask saba taga õnnest vänderdamas.

Äsja ujumast tulnud koer

Käisime ujumas, kuivasime rannas kui üks väikeste lastega ja kahe koeraga pere saabus. Ajasin kiirelt püksid jalga, et kanadalastele mitte traumat tekitada. Hiljem selgus, et nemad olid tulnud kahe supilauaga ja kanuuga. Pereisa ühel laual kolme poisijõmpsikaga, ema teisel tütre ja kahe koeraga ning vanaema-vanaisa kanuuga. Laevastiku jätsid teise järve äärde, siia tulid ujuma. OSA järv asub liivakivi paljandite kohal mistõttu ilus liivane ja madal rand lastele ujumiseks nagu loodud. Jalutasime kutsaga randapidi põhjapoole kuni neemiku otsani, klõpsisin mõned pildid ja pöörasin tagasi. Koer käis mitu raksu vees, las solberdab ja tunneb mõnu, süstas märg kuts ei sega ja kuivab ammu enne ära kui õhtul telki magama läheme. Ainus probleem, et niiskus toob ikka veel kergelt esile rohkem kui kuu aega tagasi skunksilt saadud leha. Ega vist enne kao kui kõik karvad vahetunud.

Kopramaja

Soostunud järvesopp

Kokku sai jalutatud pea kolm kilti, sõudsin kinnikasvanud järvesoppi soosaarte vahele. Eelmine kord korjasin süstast jõhvikaid, see aasta polnud ainsamatki. Kohati nii madal, et nühkisin põhjaga kas veealuse puutüve või lausa muda vastu. Veekasvud olid parajaks takistuseks jäädes pidevalt mõla külge ja takistades edasiliikumist. Koeral tekkis mingi moment idee soosaarele maha hüpata, õnneks sain nattist kinni enne kui elukas lahkuda jõudis. Paras peavalu olnuks teda sealt tagasi süsta meelitada, sest ise polek saanud õõtsikule minna. Kopramaja nägime ära kuid elanik ei andnud elumärki. Paras aeg tagasi keerata, veerand kuueks, just õhtusöögi ettevalmistamise ajaks jõudsime tagasi telgitamisplatsile. 

Veetaime leht

Tavalised toimetused: lõke ja toidutegemine. Viimase õhtu puhul otsustasin veidi pidulikuma eine valmistada. Matkal olles kvalifitseerus pidulikuks ürtidega kartulipuder lõhega. Pudrupulbrit oli nelja portsu jagu, tegin poole ära, paras potitäis. Retsept küll eeldas piima ja võid, mul oli lisada vaid kuuma vett ja kala. Aga kui maitsesin tahtis keele alla viia, poti ümber nuuskiv koer pidas samuti roast lugu - polnud ma kitsi, andsin tallegi - mõned lusikatäied koera krõbinate peale. Sushi igavene tegelane on liiga osavaks läinud, lahmis pudru ja kalatükid nahka ning sülitas suhu sattunud koeratoidu graanulid välja. Pidin need üles korjama, et lõhn ei meelitaks metsloomi ligi. Õhtul enne magamaminekut olin sunnitud lõkkesse viskama kui koer keeldus kõiki lõpetamast.

Istusin lõkke ääres, lonksasin veini ja vahtisin taevasse lootuses jälle virmalisi näha. Koer ei läinudki telki, korra jäi metsa poole vahtima ja hakkas urisema. Näitasin pealambiga metsa poole kuid ei näinud ei kellegi silmi ega kahtlasi varjusid. Polnud ka mingit liikumist kuulda. Oli kes oli, näole ta end igatahes ei andnud. Kuts puges mulle sülle ja jäi viie minutiga norinal magama, ju tundis end mõnusalt ja turvaliselt. Virmalisi seekord ei näinud, kuna kuu ikka väga hele polnud ka tähistaevas märkimisväärne. Vahtisin lõket soe kuts süles norisemas - sihuke inimestest eemal ürgmetsas kohustustevaba lõõgastumine on minu jaoks päris puhkuseks. Lõunamere reisid ja igatsorti muud puhkused natu liiga tegevuse ja inimesterohked, et end täiesti lõdvaks lasta.