Monday, September 17, 2012

Telgitamine Vihmas 3


Hommikul magasime kõik pikalt, telgist välja kohvi vaaritama sain alles kümne ajal. Ilm oli ilus, puude vahelt üles vaadates paistis sinine taevas ja pisike valge pilv. Haarasin telgist fotoka ning plõksutasin omapärase pildi. Kuna halgusid oli palju, tegime lõkke ka üles, ikkagi hubasem. Hommikusöök, veidi telgi juures logelemist ja randa. Täitsa jama aga tuul ja lained olid ikka tugevad, loll küll kui vedasin süstad ilmaasjata kaasa. Järgnes tüüpiline rannapäev, mille veetsime kividel jalutades, ujumas käies ja lugedes. Näksimine oli ka autos käepärast nii, et vahepeal campingusse asja polnud.

Rannateelt leidsin huvitava pruuni-musta kirju karvase tõugu. Korjasin ta üles, et lähemlt uurida, ehk on selle sugulane, keda laps eelmine öö nägi. Ta oli pimedas miskit heledat täppi näinud, mis aeg-ajalt süttis ja jälle kadus. Arvas, et kommipaber või mõni teine läikiv asi, mis tähevalgust peegeldab. Läheml uurimisel selgus, et hoopiski tõuk. Praeguse puhul polnud päevavalguses võimalik helendamist kontrollida, aga paar fotot sain ikkagi. Koer oli meil täna eriliselt aktiivne, muudkui jooksis ringi, käis ujumas, otsis põhjast kivisid (vist meie kivikiiks on külge hakanud) ja kaevas liiva sisse aukusid - tal oli ilmselgelt supertore päev.


Õhtusöögi valmistasime telgi juures, lõkkel küpsetasime maisid. Meist järele jäänud tõlvikurootsudel lasi koer hea maitsta. Talle miskipärast mais hirmsasti meeldib, närib esihammastega tõlviku terajäänustest täiesti puhtaks ja järab siis veidi tõlviku vart purihammastega. Hämardudes hakkas loom vaiksemaks jääma ja ehkki vahtis lootusrikkalt meie toidupoolist tuli väsimus kallale. Tavaliselt ta ju magab päeval päris palju aga seekord oli kogu aeg aktiivses tegevuses olnud nagu ennist mainisin. Istusin raamatut lugedes toolis kui märkasin kuidas Koko hakkab ära kukkuma. Ta istus, vahtis tühja pilguga kaugusse kusjuures silmad vajusid aeglaselt kinni nagu pisikesel lapsel. Paar korda pidi loomake kummuli kukkuma.

Pisem laps võttis väsinud koera telki ja pani enda kõrvale magama. Suuremaga läksime veelkord randa tähti vaatama, rohkem vist sellepärast, et pimedas metsavahel oli tüdrukul kole põnev sõita. Parkimisplatsil kui tuled sai maha lülitatud oli absoluutselt pime, nagu tüdruk mainis polnud sõnaotseses mõttes kätt näha kui panid selle näo ette. Seekord nägime ainult kahte meteoriiti aga see eest lobisesime pikalt universumi teemadel just nii kui mina lapsena oma isaga seda omal ajal tegin. Tagasi telgi juurde jõudes ja magama pugedes avastasin, et koer oli poolest saati mu magamiskotti pugenud. Sealt kupatasin ta kiirelt oma kohale jalgade juurde.

Öö oli soe ja rahulik, ärkasin vaid korra üles, keerasin külge ning põõnasin edasi.  Hommikul magasime mõnuga sisse, kasutasin kohalikku mugavust ja käisin kuuma dushi all. Hommikust süües arutasime, mis edasi teha. Meil kõigil oli ka kolmapäev vabaks võetud ja seega võimalus veel üheks ööks siia jääda. Samas tundus, et seekord on rand end ammendanud ja võib-olla kuluks meile hoopiski kodune puhkepäev ära. Niikuinii ei saanud seoses tugeva tuulega teha plaanitud pikka süstaretke 10-15 kildi kauguses asuvatele kaljusaartele.


Pakkisime asjad ja sõitsime randa. Tuul oli vaiksemaks jäänud ehkki "jänes" endiselt vee peal. Otsustasin siiski süstad randa tassida ja vähemalt kalda ääres proovida kas lainetus lubab sõita. Polnudki eriti hull, ümber neeme siiski ei tahtnud sõita, sest seal murdsid lained päris mugavalt. Ainult randa tagasitulekul pidi ettevaatlik olema, et mitte kivide otsa sõita. Vanem laps oli vahepeal üritanud madu leida, kuid seekord õnne tal polnud. Tüdruk oli õige tusane, sest lausa pisike terraarium kaasa võetud, et madu sellega koduloomaks võtta.

Jalutasin auto juurde toidukotti tooma ja nägin teel suurt madu. Surusin maha ebamugavustunde ja otsustasin lape heameeleks proovida teda kinni püüda. Mida kõike me küll oma laste heaks oleme valmis tegema:) Paraku lipsas roomaja kergesti minu kohmakatele katsetele vaatamata kivide vahele auku ja oligi kadunud. Tagasiteel nägin veel üht pisikest, aga see lasi nii siva jalga, et ei jõudnud reageerida. Läksime lapsega kivide vahele otsima kuid muidugi tulutult. Lohutusauhinnaks leidsin talle kaks maonahka, üks neist pirakas 80 sendine ja täiesti terve.

Sõitsime korra kahekesi süstadega vee peale aga tüdruk ei viitsinud väga kaugele minna. Mina otsustasin proovida, kas õnnestub neemest mööda sõita. Lainetus oli rahunenud ja tuul nõrgenenud. Neeme kohal paarsada meetrit kaldast sain aru miks lained siin enne murdsid, sügavust vaid meetri ja kahe vahel, põhi selgelt näha.  Sõudsin neljanda rannani ja siis kalda lähedalt tagasi. Nüüd oli lainetus nii tühine, et sain rahulikult kivide vahel laveerida, kohati vaid kümmekond meetrit rannast eemal, vett põhja all just piisavalt et süsta ära ei kriibiks.

Õhtul viisime süstad auto juurde ja sidusime katusele. Otsustasime istuda rannas ja lugeda kuni päikeseloojakuni. Korjasime ka mõned ilusamad kivid, et kodus kiwide juures olev varjuline terrassi äär lõpetada. Seal ei taha muru kuidagi kasvada, ilusad suured rannakivid on kõige esteetilisem ja mugavam lahendus. Sain mõned head fotod kui päike neeme taha kadus ja asusimegi koduteele.

Laps oli roolis, ta tahtis suure maanteeni ise sõita. Kuidagi imelikult hämar oli, mõtlesin et kas on ere päikesevalgus silmi pimestanud või hakkab tõepoolest mu nägemine nigelamaks minema. Aga kui ise rooli istusin sai selgeks, miks tuled na nõrgad tundusid, laps oli pooltulede asemel parktuledega sõitnud. Imelik, et ükski teine masin meile märku ei andnud, oled küll nähtav aga ise suurt miskit tee peal ei näe.

Veidi enne linna jõudmist hakkas üks süst kahtlaselt loksuma. Kuna sõita palju polnud ja nailonrihmad on väga kindlad siis suurt ei muretsenud. Kodus selgus, et esimene vahtkummist padi oli ära nihkunud aga õnneks süsta ja katuse vahele kiilunud, ilma et oleks kaduma läinud. Toidukraami tassisime sisse ja kohe oma voodisse magama. Järgmisel päeval lõpetasime Mandarini restos pidulikult selle suve rannahooaja.

Sunday, September 16, 2012

Telgitamine Vihmas 2

Hommikune ilm oli nii ilus, et tekkis mure, ega ometi ei maganud kena päikselist telgitamishommikut maha. Ilmajaama infot vaadates rahunesin, Awendas pidi ikka veel sadama, pealelõunal alles lubas päikest. Otsustasime kena hommiku kasutada kaasaga jalutuskäiguks kohalikule minifestivalile, "Taste of Kingsway", lapsed ei viitsinud tulla. Ega seal miskit põrutavat polnud, tänavapidu nagu ikka, kus pakutakse igasugu pudipadi ja toidupoolist. Lonkisime niisama ja vahtisime ringi. Kaasa ostis kohelikke magusaid pontsikuid, mis üllatavalt normaalsed maitsesid. Mina proovisin seemnesinepit ja vorste ja kõmpisimegi koju.

Kolme paiku asusime uuesti ranna poole teele. Koer pabistas ukse juures laskmata meid silmist, kartis et äkki unustame maha. Hüppasime enne randa viimasest suurest poest läbi, võtsime grillkana ja mõned kilod neid imelisi viinamarju. Koer pidi pool tundi autos kanalõhna tundma, mis looma pea hulluks ajas. Kämping ise oli täitsa tühi rahvast, liivane pinnas juba jõudnud taheneda. Otsustasime kohe randa sõita ja kana seal nahka panna.

Küll maitses hea!!! Mõni ime, et loom oma toitu ei tahtnud ja tiirutas laua ümber kui lasime kanal hea maitsta. Halastasin talle ning andsin krõmpsluud ja kondiotsasid jao pärast. Rannas polnud kah kedagi, tuul ikka veel liiga tugev, et süstaga veele minna. Jalutasime niisama veidi ringi ja lugesime toolides lesides. Õhtul telgiplatsil valmistasime kuuma kakaod ja kohvi. Paraku tundus, et uus masin ei tööta sama hästi kui vana või oli lihtsalt poest ostetud harilik kanada kohvipuru niivõrd nigelama kvaliteediga.

Üheksa paiku läks pimedaks ja kümneks sõitsime randa tähti vaatama. Nii selget tähistaevast muidu ei näe, suuremad linnad piisavalt kaugel, et nende valgus ei sega. Liiv oli jahe aga viskasime rätikud maha ja lesisime selili taevast vahtides. Plikad pugesid sooja saamise eesmärgil minu vastu, Koko kui elus radiaator oli eriti hinnas. Näitasin lastele mobla tähistaeva rakenduse kaudu tähtkujusid ja ka heledamaid tähti, mille nimed ära toodud. Ehkki olin astronoomiahuviline noorest peast, ei oska peast rohkem tähtkujusid või tähti nimetada kui tavakodanik.

Meteooridki ei jäänud tulemata. Harilikul öösel pidavat tunnis umbes 5 lendtähte nägema, meil õnnestus selili lesides poole tunni jooksul rohkemgi märgata, üks neist eriti hele ja suht aeglane. Ilm nii pime, et taskulambita oleks väga raske leida metsa all teed tagasi auto juurde. Rannas siiski peegeldas tähevalgus vee pealt piisavalt tagasi, et kive ja metsaviiru näha. Kuidagi nii mõnus ja rahustav oli, et soojema ilma puhul oleks vist liivale magama jäänud.

Appi metsakoll !!!
Üheteistkümneks olime telgi juures tagasi, lõkkesse jäetud paar suuremat notti hõõgusid ikka veel. Viskasin kaks halgu lisaks, istusime nats lõkke ääres  ja kobisime siis telki. Uni tuli kiiresti aga polnud just kõige parem. Ärkasin valju paugu peale, mis kostis nagu oleks püssist lastud. Vanem laps ja koer olid ka ülal ainult pisem unimüts põõnas rahulikult edasi. Järgnes paar väiksemat raksu ja siis jäi kõik vaikseks. Arutasime tüdrukuga, et ei tea mis see küll oli aga kuna koer ei urisenud ega hakanud haukuma otsustasime, et ju siis pole põhjust muretseda.

Olin just uinunud kui kostis jube ragin ja sellele järgnev mürtsatus. Olles nooruses metsa teinud teadsin, et suur puu kukkus päris lähedal jalalt maha. Seda ikka juhtub taolises ürgmetsas, selgusetuks jäi ainult miks täna öösel vaikse ja kuiva ilmaga mitte aga eelmisel tormisel päeval. Rohkem suurt miskit peale oravate krõbistamise ja aeg-ajalt tammetõrude potsatuste polnud kuulda, uuesti magamiskott ninani ja tudile.

Järgmise ärkamise põhjustas koer, kes hakkas telgis närviliselt ringi sebima ehkki häält ei teinud. Lõpuks puges nohisedes minu juurde, imestusega märkasin, et ta väriseb. Väljas polnud midagi kuulda, proovisin rahustada aga looma värinahood käisid edasi. Imelik, sest vaatamata jahedale ööle külm ei tohiks tal ju oma kasukas küll olla. Lõpuks otsustasin vaadata telgi ukse vahelt välja, kas miskit valesti, pissikas oli niikuinii kallale tulnud.

Sellist UFO't nägin öösel :)
Nii pea kui sain ukse tõmbluku lahti uhas koer minust mööda, puges välise katte alt läbi ning leekis minema. Kuradi jama mõtlesin, hakka nüüd veel looma pimedas püüdma. Selleks ajaks kui ise välja sain polnud teda kusagil näha. Astusin kümmekond meetrit metsa vahele, et vaikselt vastu puutüve soristada. Kõik oli vaikne, ei miskit kolli metsas. Kutsusin vaikselt koera, kuulsin lehtede sahistamist ja märkasin, et loom oli tee ääres "potitamis" asendis ja punnitas. Ju oli loomal nii kange kakahäda, et ajas värisema, aga õnneks telki ka ei teinud. Imelik ainult, et ei läinud ukse juurde kaapima, nagu tavaliselt kui meile vaja märku anda, et õue tahab.



Wednesday, September 12, 2012

Telgitamine Vihmas 1

Telgiplats koos "tasapinnas"
koormakatetest vihmavarjetega.

Otsustasin mõned päevad oma järelejäänud puhkusest sisse kasseerida ja suve lõpetamise puhul 6 päevase minipuhkuse korraldada. Ilmajaam lubas mõnusaid soojasid ilmasid, lastel esimene-teine koolinädal piisavalt lohvka, et nende puudumine ei tekitaks erilist probleemi. Neljapäeval kui peale poest vajaliku kraami toomist ilmajaama ennustust üle kontrollisin veendumaks, et peale T-särgi miskit paksemat riietuseset pole mõtet kaasa võtta tabas mind ebameeldiv üllatus.

Nüüd siis äkki olid ilmatargad avastanud, et palava ja päikselise nädalavahetuse asemel on hoopiski oodata tsükloni saabumist Põhjajäämerelt. Ei-noh, minus kahvatas ameeriklastele omane tunne, tekkis südamest isu meteoroloogiatalitus täies koosseisus kohtusse kaevata ja lisaks ettemakstud campingu platsi maksumusele oma puhkusetasu, laste koolitamise hind, karates käimata jäänud kordade maks, pere ja naabrite närvikulu, kes pidid mu vandumist kuulama ning loomulikult korvamatu väärtusega moraalne kahju sisse nõuda.

Aga leplik ja saatuse löökidega harjunud nagu ma olen, hakkasin hoopiski talveriideid keldrist üles tooma. Järgmise sammuna otsustasime raamatukogust läbi astuda, et vihmaga telgis kükitamise ajaviitmiseks piisavalt lugemisvara varuda. Järgmine hommik silmi avades tekkis kerge lootus, et äkki on tsüklon otsustanud oma kodukohta Baffini saare juurde pidama jääda, või vähemalt oodata veidi sobivamat aastaaega enne Lõuna-Ontario külastamist. Veebilehe uurimine kahjuks purustas mu soovunelma, hakkasin raske südamega süstasid auto katusele kinnitama, tagurpidi asendis pakuvad need vähemalt vihma ja tuulevarju.


Pilt rannast teisel päeval enne ujuma minekut.
Teele asudes oli ilm endiselt ilus ning soe, isegi päike paistis. Toidupoest krabasime kotitäie puuvilju, millest suured viinamarjad nii maitsvaiks osutusid, et neid lausa kolm kilo võtsime. Umbes viis kilti enne kohale jõudmist hakkas koer õnnetundest niuksuma ja lasi igasugu muid erutatud hääli kuuldavale. Ilmselt tundis lõhna järgi ära selle toreda koha, kus oleme ennegi käinud. Registreerides selgus, et soovi korral võime muuta juba valitud platsi. Olime broneerinud nädala algul ühe kahest allesjäänust aga preagu oli seoses tsüklonist tulenevate äraütlemistega valik suht lai.

Sõitsime veidi ringi ja valisime sellise, kus suured puud tihedamalt platsi ümber võimaldamaks lihtsamalt vihmakaitsest koormakatte üles sidumist. Lisasime kohe samale platsile veel kaks ööd juurde, siis pole hiljem vaja uuesti kontorist läbi käia. Autost välja astudes kuuldus pahaendelist müristamist ja niipea kui telk sai üles langesid esimesed piisad.

Pisem plika ronis sisse sel ajal kui meie vanemaga koormakatteid puude vahele tõmbasime. Vihm läks ägedamaks ja seetõttu polnud ka aega sättida. Ajasime kiiruga kaks segi, väiksem sattus telgi kohale, suurem lõkkeplatsi ja lauda katma. Selleks ajaks kui viimase üles saime olime ise läbimärjad ning külmunud. Vihma kallas sõnatõsises mõttes kui tuletõrje voolikust, tuul puhus veetpritsmeid ka katte alla. Just kui tahtsme telki varju pugeda kostis pisema lapse hädakisa, et vesi jookseb telki.

Pilt rannast teisel päeval enne ujuma minekut.
Mida kuradit, olin ju spetsiaalselt telgi kõrgema koha peale pannud sellise jampsi vältimiseks. Selgus, et liiga väikese koormakatte pealt maha voolav kosk langes otse telgi tagaseinale. Kiirelt sikutasime vaiad välja ja lohistasime telgi veejoa alt ära. Põrand oli märg, õnneks polnud me jõudnud magamiskotte veel autost telki tassida. Äikesevihm on kiire tulema ja minema, selleks ajaks kui saime enda elamise enam-vähem vihmakindlaks tilkus vaid puudelt suuri piisku. 

Asusime kuuma jooki valmistama, et end üles soendada. Elekter teeb elamise ikka pikalt mugavamaks võimaldades igasugu tehnoloogiajudinaid laadida, õhtul laagriplatsi valgustada, kuuma vett kannuga keeta ja isegi masinakohvi valmistada. Pergel küll, kohvi välja võttes selgus fakt, mis oli löögiks allapoole vööd - kohvimasin koju jäänud. Eks peab siis valmistama seda jooki ennemuistsel viisil keeva vett puru peale kallates ja lastes kohvil "tõmmata" nagu mu vanaemal oli kombeks öelda. Samas avastasime ka olulise puuduse meie vihmakatete juures, kahest ei piisanud telgi, lõkkeaseme ja laua katmiseks - kompromissi tulemusel olid kõik märjad.

Vanem laps, kellele meeldib autojuhtimist harjutada, tuli välja hea ideega. Sõidame linna ja ostame poest veel ühe katte, nööri ja kohvimasina sulle, viimane küll poolnaljaga. Sihukese ilmaga polnud niikuinii suurt miskit targemat teha, põrutasimegi 20 kildi kaugusel olevasse asulasse. Võtsime kaks koormakatet, teise telgi põhjale, et kuivem oleks magada. Silma jäi 18 dollarine kohvimasin, võtsin kaenlasse, see ju sama hinnaga kui 9 tassi kohvi Tim Hortonist.

Tagasi telgiplatsile jõudes oli esimene asi uus kate laua ja lõkke kohale paigutada. Pigaldamisel ilmnesid mõningad probleemid, mida ei saanud eukleidilise geomeetriaga lahendada. Kuna nelinurksed katted olid seoses ümbritsevate puude asetusega igaüks ise suunas, ehkki enam vähem paralleelsed, tuli servade "kokkutraageldamiseks" kasutusele võtta kõrgema matemaatika põhine kõverpindade teooria. Selget tunnistust faktist, et me keegi selle ala spetsid pole andis lõpptulemus. Kolm katet igaüks ise nurga all kiivas, servad koos alates kergest ülekattest kuni 10 sendise vaheni. Siit järeldus, et enne tuleks katted maas kokku panna ja alles siis üles riputada, kokkuvõttes palju lihtsam ja rahuldav tulemus garanteeritud.

Hakkas juba pimenema, paras aeg õhtusöögiks. Pakkisin ootusrikkalt lahti uue masina, et kohv peale panna. Vesi sisse, kohvitops välja, filter masinasse, ... Kuradi-kurat, filtrid olid ju teise kohvimasina sisse jäänud ja seega samuti kodus. Peale esimest vandumist hakkasin rahulikumalt mõtlema, mida MacGyver oleks teinud sellises olukorras. Ühesõnaga, mis asendaks kohvifiltrit metsas telkimas olles. 

Kuivad lehed ehk, ok selle jätame viimaseks kuna on karta teatavat kõdu kõrvalmaitset. Kaasas olevad pruunid paber salfrätikud olid kahjuks taaskasutatud materjalist, ei tahtnud mõeldagi milliseid kemikaale sealt kõik on võimalik kuuma veega välja leotada. Hmm... , naistel on ju alati kombeks autos hoida ninapühkimis paberikesi, peale nende teiste hügieeni vahendite, mis võiks ka teoreetiliselt sobida. Õnneks leidsingi pisikese pakikese, paistsid kübe tiheda koega olema aga ajasid asja ära, ka kõrvalmaitse polnud eriti tuntav. Hiljem mõtlesin, et oleks võinud arstikarbist marlit kasutada, kuid sellelgi võib miski antiseptiku mekk juures olla. Nagu näha leidub tegelikult hulgaliselt vahendeid, mida saab vajaduse korral mitteeesmärgi päraselt kasutada.

Kohvi kõrvale närisin kodust kaasa võetud pizzat, lapsed sõid paar kooki kakao juurde. Tegime ka lõkke üles, mis polnud just eriti kerge arvestades, et lõkkease oli paari tunni eest paarisendise veekihi all olnud. Kasetüvelt õnnestus märjema tohu alt ka kuiva tõmmata, see süütas peenemad oksad ja natukese ajaga põles kena lõke. Muidugi hakkas uuesti sadama, aga kiivas vihmakatted pakkusid piisavalt varju, et lõkke ääres istudes märjaks ei saanud. Nats lugesime lambivalgel ja kobisime siis telki tudile. Kõige suurem probleem oli koeraga, kes enne telki laskmist tuli suuremast porist puhtaks kraapida.

Öö kohta võib mainida, et sadas pidevalt, vahepeal tugevasti ja vahepeal lausa kallas. Laps piilus eriti tugeva vihmahoo ajal telgi ukse vahelt välja, vett tuli taevast jugadena aga olime siiski nii hea koha valinud, et sisse enam ei tulnud. Kaks pisikest oja voolas telgist kummaltki poolt mööda. Hommikul jäi sadu veidi vähemaks. Tavaliselt on siinkandis tegu vihmahoogudega mis kiirelt üle lähevad, sellist nalja pole näinudki, et kaks päeva järjest sajaks. Hiljem kuulsime, et tegu selle suve suurima päevase sajuhulgaga, sõltuvalt asukohast oli 35 - 65 mm 24 tunni jooksul vett maha tulnud.

Kuna ilm sitt ja miskit asjalikku telgiplatsil teha polnud, otsustasime lähimasse asulasse poodi minna, et kakaod ja kohvifiltreid tuua. Mõttes õigustasin seda käiku põhjendusega, et laps saab sõitu harjutada. Tagasiteel käisime vaatasime ilmaennustust, mis rannailma just ei lubanud. Kogu päevaks ja eelolevaks ööks olevat oodata vahelduva tugevusega vihmahoogusid. Camping oli vaatamata eelnevale totaalselt täis broneeritud olekule tühi, vahest 5% telgiplatsidest hõivatud. Istusime resigneerunult lõkke ümber ja üritasime lugeda aga hakkas nagu ära tüütama. 

Lõpuks pakkusin lastele välja idee, sõidame õhtuks ja ööseks koju, homme ilus ilm, siis tuleme tagasi. Natsa loll 400 kilti edasi tagasi autos loksuda aga vihmaga telgi ees istumine tundus veel igavam. Nagu öeldakse, elad ainult üks kord, milleks siis kannatada, parem ikka nautida, pealegi kui see vaid paagitäie bensu ja 4 tundi aega maksab. Telgi ja muu kolu jätame muidugi maha. Lapsed olid kohe nõus autosse istuma ainult koer hakkas vastu ajama, temale paistis ka vihmane ilm metsas meeldivat. No muidugi, kodus ju ei lasta ilma rihmata ringi joosta, lehtedes püherdada ja nii palju kui lustib oravaid taga ajada.


Otsustasime korra rannast läbi käia, kuna laps tahtis Liisu hauale ilusa kivi leida. Vedas, sest parasjagu oli paus vihmahoogude vahel. Jalutasime kivide vahel otsides sobivat. Paar enam vähem kena jäi silma kuni plika hüüdis, et on selle õige leidnud. Nojah, ilus Liisu moodi triibuline kivi oli tõesti. Paraku nii suur, et vaevu jaksasin tõsta, seljakotti muidugi ei mahtunud. Vinnasin ta kuidagi sülle ja tarisin hirmsa pingutusega autoni. Esiistme jalgade ruumi mahtus teine napilt ära.

Lapsed vette tormamas
Pisem laps oli vahepeal koeraga jalgupidi vette läinud ja teatas, et tahab ujuma minna, vesi olevat soe. Avaveelt puhuv 40 km/h tuul oli korralikud lained üles ajanud, mis siis ikka, hüppame enne kojusõitu veest läbi. Ainsaks probleemiks osutus sügavamale ja pärast välja saamine, sest lained olid vee läbipaistmatuks lahminud, mistõttu polnud võimalik põhjas asuvaid kive näha. Saime kõik kriimustada aga lainemöllus ujumine/hulpimine oli seda väärt. Välja tulles kere nii soe, et kuivas ise ära, külm ei jõudnudki hakata. 

Tormiga ujumas
Autosse saime just selleks ajaks kui uuesti sadama hakkas. Ehkki tee peal oli vahepeal kuivem ja korra näitas isegi päikest polnud kahju, et koju sõitsime. Tahtsime emmet üllatada-ehmatada, lastes koera vaikselt uksest sisse, aga too oli mõlemad lukud peale keeranud nii, et koera asemel hirmutas teda hoopis vaikselt lukkude kallal askeldamine. Oli just uudistest kuulnud, et siinkandis pidi miski pätt sissemurdmisi harrastama. Suur kergendus kui hoopiski oma pere ukse taga. Kodus olles mängisime pikalt arvutil ja nautisime muid tsivilisatsiooni "mõnusid". Magama keerasin harjumatult hilja - alles peale keskööd, looduses olles pole pimedas suurt miskit teha mistõttu tavaliselt läheme juba 10 paiku tudile. Päris hea oli oma voodis soe kaasa kaisus uinuda. 

Thursday, September 6, 2012

Liisu Matused



Paistab, et olen veel vanas eas sentimentaalseks muutunud. Õhtul kui kiisu lahkus mõtlesin ta peale ja ööselgi ei saanud korralikult magada. Lõpuks sain aru mis mulle hinge peale käis. Tundus kuidagi täiesti sobimatu oma pereliiget metsa alla viia. Alles siis jäin hommiku eel magama kui olin otsustanud, et toon kassi järgmine päev ära ja matan ikkagi tagaaeda maha kui vanem laps just väga vastu pole.


Tööl olles liikus aeg teosammul, kummitas mure, et miskid loomad võivad ta vahepeal ära närida. Ilm oli kah kole kurb ja vihmane, hea et Liisule see enam miskit ei tähendanud. Niipea kui lahti sain oli sõit metsa alla. Kassike ilusti keras sinna kuhu ta jätnud olin, muidu justkui magaks, ainult karv oli vihmast märg. Mässisin ta kaasavõetud froteerätikusse ja võtsin ilma mingi ebamugavustundeta kätele ning kandsin autosse. Võõrast surnud looma küll ei tahaks puutuda.

Kodus viisin ta garaazhi, kus oli õnneks päris jahe ja helistasin siis kaasale, kuna polnud kellelegi enne saanud mahti teatada, mis mul plaanis oli. Kergenduseks oli tal hea meel mu teguviisi üle, oli ise sama mõelnud. Tema koju saabudes arutasime parasjagu, kuidas lapsele teada anda kui tüdruk aeda jalutas. Ütlesin otse, et tõin loomakese ära ja äkki siiski mataks ta aeda. Ta oli kohe nõus, eelmisel päeval olevat kaotus liiga värske olnud ja kartnud, et nii tuletab see iga päev end valusalt meelde. Nüüd aga olevat juba lihtsam.

Vahel jagasid Liisu ja Koko
sõbralikult minu IKEA tugitooli
Kaalusime kaht eri varianti kuhu loomake matta - kas maja ette uue pisikese sirelipõõsa alla või siis tagaaeda enda istutatud kirsi varju, viimane tundus igati sobivam. Mis siis ikka, pidin võtma enda kanda hauakaevaja ameti. Kohe pean tunnistama, et lihtne see pole ja nad on väärt iga senti mis teenivad. Tööle asudes pidin end peagi lisaks tavalisele labidale ka terava servaga dessantlase labida ja kirvega varustama, puujuurikaid õige tihedalt, mida vaja katki raiuda.

Kui paarikümne sendi paksusest mustmulla kihist läbi sain algas tihe järve või liustikusettelise päritoluga liivsavi. Mida sügavamale, seda tihedam pinnas ja raskemalt kaevamine või pigem labidaservaga raiumine edenes. Kui olin labidavarre sügavuse ehk umbes meetri saavutanud, otsustasin et aitab küll. Päris traditsioonilist 6 jalga poleks kuidagi ulatanud kaevata. Põhja ladusime lapse poolt rannast korjatud ilusad lihvitud graniidist munakivid ning haud oligi valmis.

Uudishimulik oli ta alati!
Kiisu muldasängitamise ajaks oli juba pimedaks läinud, tõmbasin juhtme ja panime lambi kirsi otsa. Pere kogunes aeda ning tõin garaazhist rätikusse mähitud kassikese. Panime talle kaasa annetuse "Styxi ületamiseks" nagu vanas Kreekas kombeks oli. Siiski mitte suhu vaid rätiku voltide vahele kaasa kaks kahedollarist münti aastatest 2003 ja 2012 sümboliseerimaks kassi sünni ja surma aastat.

Asetasin ta ettevaatlikult haua põhja ning ladusin siis lapse poolt ulatatud kividest kambri ümber loomakese keha. Tüdruk viskas veel järgi kaks dollarilist raha samade aastaarvudega ja ühe Eesti Vabariigi 10 sendise - Liisu olevat ju ikkagi Eesti kiisu. Nii teeme tulevaste põlvede arheoloogide elu lihtsamaks. Peale sai asetatud mõned suuremad ja ilusamad kivid ning lõpuks puistasid lapsed ja kaasa pihuga pisemaid kivikesi. Ehtne Eesti kivikalme ainult et maa all.

Ilus triibuline kiisu nimega Liisu
Minu osaks jäi liivasavi seguga haua täitmine ja lõpuks kuhiku tasandamine. Kõige peale asetasime ajutiselt suure betoonist kõnnitee plaadi, sellele küünal ja pisike lillekimp. Kavas on muretseda üks ilus triibuline kivi hauale ja mõned varjulises kohas kasvavad lilled. Seisime veidi veel koos ja meenutasime meie kallist Liisut - kole kurb oli aga elu on selline. Kõige kenamini lausus pisem tüdruk, et nüüd on Liisu alati kodus - tõsi on, mul suur kergendus, et ta ikka metsast ära tõin.

Wednesday, September 5, 2012

Võlakriis - aga kus ja kellel?


Viimasel ajal on pidevalt uudistes juttu Euroopa võlakriisist. Vahepeal sähvatas teade, et USA läheb pankrotti kui kongress ei tõsta võlapiiri ega luba raha juurde trükkida. Muidugi tegi ta seda, kes siis ikka endale lühikeses perspektiivis probleeme tekitab, palju lihtsam neid edasi lükata ajale kui ei olda enam vastutaval kohal:)

Võlgnevus iseenesest pole aga sugugi nii lihtne kui pealt paistab. Seda saab vaadata õige mitme eri nurga alt. Täna jäi silma Economisti Maailma üleüldise võlgnevuse interaktiivne kaart, kus iga riigi kohta tuuakse ära võla absoluutne suurus, suurus ühe elaniku kohta, võlg protsendina aastasest kogumajandus produktist (GDP) ja võla aastane muutus. Pildile jäänud pidevalt suureneva "võlakella" näit on 2012 aasta 5. septembri seisuga kell 4:00 AM Greenwitchi järgi.

Olulised on kõik eelpooltoodud numbrid aga ilmselt iseloomustab kõige paremini iga riigi seisu võla protsentuaalne suhe aastasesse GDP'sse. Igaüks võib ise vaadata ning olen kindel et avastab nii mõndagi üllatavat ja saab ka aimu, kus järgmised probleemid ees ootamas. Minu jaoks oli kübe ootamatu paljukiidetud Kanada võlanumber, mis USA oma ületas, noh OK meil on maavarasid jalaga segada, millega suudame oma võlga kindlalt tagada. Eesti on selles pildis eeskujulikus positsioonis ehkki viimasel aastal on võlg õige kiiresti kasvanud.

Segaduse suurendamiseks lisan ka teise kaardi, mis jätab tunduvalt süngema mulje. Lisaks riigivõlale on koguvõlga arvutades juurde liidetud tarbimisvõlad, finantsvõlad ja mittefinantsvõlad. Leidub vähe riike, kelle koguvõlg jääks alla 2 aasta majanduse koguprodukti väärtuse.

Teatava suurusega võlg on normaalne, seni kui selle raha kasutamisest saadav tulu ületab protsendi mille laenamise eest pead maksma. Ajutiselt muidugi võib ka miinusesse minna aga seda ainult ajutiselt, muidu hakkab peagi rott panka kippuma nagu oleme viimasel ajal piisavalt tihti näinud.

Lõpetuseks Economisti Euroopa riikide olukorrale pühendatud kaart, mis vägagi kõnekas kui numbreid vaadata. Siin leiab infot nii majanduse olukorra, võlataseme kui ka eelarve situatsiooni kohta.

Tuesday, September 4, 2012

Liisu mälestuseks

Liisu on just meie pere liikmeks saanud.
Meie pere esimene koduloom kass Liisu läks täna parematele jahimaadele. Ta oli üheksa aastane, mis kasside puhul juba paras iga ehkki mitte eriti kõrge. Kiisul olid esimesed tervise probleemid eelmine sügis, kui ajas kõhult karva maha. Talvel kasvas karv tagasi ja loom paistis normis olevat. Viimasel aastal aga hakkas ootamatult palju hellitusi norima ja lausa sülle ronima, mida enne sel isepäisel kassil kombeks polnud. Kuu aja eest paistis, et isu on tal väiksem ja vahepeal oksendas. Üleeelmine nädal võttis olukord tõsisema pöörde, loom ei söönud üldse, ainult jõi vett.

Esmaspäeval viis laps ta loomatohtri juurde, kes peale ülevaatust õige pessimistliku diagnoosi pani. Kassi maksaga on tõsised probleemid. Lahendusi olevat kaks, kas teha täielik laboratoorne analüüside seeria ja kass "haiglasse" tilguti alla panna või loom magama panna. Esimene võimalus maksvat $1000 ringis pluss iga haiglapäeva pealt rohkem kui $100 lisaks, samas see ei garanteeri tervenemist. Kui me arutasime asja kodus läbi jõudsime ühisele arusaamisele, et seni kui kassil valusid pole, las lesib need viimased päevad sügisese päikese käes. Kui aga loom kannatama hakkab, viime tohtri juurde viimasele uinakule suigutamiseks. Kui helistasime loomaarstile leidis too et oleks sama soovitanud.

Kaks kassi postil, Puma peab nüüd üksi hakkama saama:(
Eelmise nädala kassike siis lesiski väljas, tuppa ei tahtnud enam üldse, isegi öösel magas aiatoolil. Söögist keeldus täielikult, ainult veidi piima võttis ja lakkus vett janu kustutamiseks. Muidu väljastpoolt poleks saanud aru, et miskit viga, ainult kõhnaks ja sutsu loiuks oli kass jäänud. Eile tekkisid tal aga kerged koordinatsioonihäired ja täna ei jaksanud enam suurt käia. Isegi vett ei tahtnud enam juua. Peitis end aia tahanurka rontide vahele ja näugus aeg-ajalt haledalt. Kui paar korda krambid tulid otsustasime, et nüüd on aeg kass tohtri juurde viia, milleks lasta loomal kauem kannatada.

Meie voodis meeldis tal lebotada, eriti kui päike aknast sisse paistis.
Aeg selleks muidugi võimalikult ebasobiv, sest riikliku püha tõttu oli lahti vaid loomaarsti kiirabipunkt. Sinna helistades vastati, et nad on meelsasti nõus vastu võtma aga kas meil ikka piisavalt pappi on, et seda endale lubada. Minu imestunud küsimuse peale, et palju siis looma süstimine maksta võiks vastati, et esiteks on vaja teha täielik arstlik ülevaatus koos analüüsidega, mis maksaks nii $350, juhul kui otsus on loom magama panna maksaks see $175 ja kremeerimine veel $150, lõpetuseks lisati, et need on esialgsed kulud ja ärge unustage siis maksusid, mis tuleb juurde liita. Minu infole eelmise nädala loomaarstil ülevaatusel käimise kohta vastati, et seda ei tunnistata. Ilmselgelt hädas olevatelt inimestelt raha koorimise asutus.

Alternatiivseks variandiks oleks ise kassi kannatuste lõpetamine, aga keegi meist polnud selleks päriselt valmis, ehkki loogiliselt võttes oleks kõige õigem lahendus. Mis teha, panime looma papist õunakastiga autosse ja asusin raske südamega teele. Kass algul näugus pidevalt aga jäi üllatavalt kiiresti vait. Mõtlesin veel, et näedsa, tunneb end vist paremini, äkki ei peakski veel arstile viima. Aga kui kurvides kuulsin, et kast libises kuid kass selle peale häält ei teinud otsustasin korra kinni pidada, et vaadata kuidas too end tunneb. Kasti vaadates tundus mõnusalt kerra tõmbunud loom imelikult rahulik. Alles kui nägin, et ei hinga enam sain aru, et ongi kõik.

Ehkki viisin teda surema oli selline lahkumise ootamatu. Koju tagasi sõita ei tahtnud, keerasin järve poole. Läksin kalda kividele ja istusin oma tunnikese laineid vaadates ning kiisust mõtteid mõlgutades. Uskumatu kui tugevasti üks koduloom ikka inimese hinge võib pugeda. Kuna kassi omanikust vanem laps oli otsustanud, et ta ei taha Liisut tagaaeda matta, viisin kassi metsa alla ja panin paari suurema kõdunenud noti vahele viimasele puhkusele. Katteks mõned oksad, jämedam tüvejupp ja paar kamalut eelmise sügise lehti.

Viimane pilt paari päeva eest Liisust aias puhkamas, kaamera ei
teravustanud korralikult justkui oleks kassike juba haihtumas igavikku.
Lohutame end sellega, et pakkusime kiisule 9 aasta vältel armastava kodu ja mugava äraelamise, tema oli omakorda vastutasuks eriliselt leplikuks ja kalliks koduloomaks, kõigi lemmikuks. Elu on selline, tuleb leppida tõsiasjaga, et kõik mis elab ka sureb kord. Kallis Liisu, jääme sind alati mäletama !!!

Monday, September 3, 2012

Helikopteri Piloodi Meisterlikkuse Autasu


Kahjuks ei õnnestunud mul seda autasu saada mitte ehtsa sõjaväe kopteriga lendamise oskuse eest, vaid ainult simulaatoril teiste vastu madistades. Tegu on Battlefield 3 mänguga, kus oleme koos vanema lapsega "kõrgemat pilotaazhi" harjutanud. Suve viimane pikk nädalavahetus käes, ning mida muud targemat sellise üle 30 kraadise kuumusega ikka teha kui jahedas keldris istuda ja arvuti taga vastaseid nottida:) Kõik telgitamiskohad ja loodusrajad rahvast nii täis, et Torontos vist vähem inimesi kui metsas. Eks meie läheme järgmine nädal pikemalt kui saab rahulikult omaette olla.

Aga pealkirja teema juurde tagasi tulles tuleb tunnistada, et see arvutimäng on tõepoolest lausa sõltuvust tekitanud. Täiesti saan aru teismelistest, kes päevad ja ööd läbi arvuti taga hiirega vehivad ja klaviatuuri taovad. Õnneks on minu laps mõistlik ja kisub issi arvuti tagant ära kui kell juba liiga palju saab. Samuti tuleb tunnistada, et suur osa minu tulemustest on tänu temale kuna enamasti istub plika helikopteri piloodi kohal ja mina olen relvurina kuulipilduja taga või rakette sihtmärgile suunamas. Aga lendan ka ise päris talutavalt, tema on lihtsalt parem.


Hiljuti saime endale optilise kaabliga juhitava raketi, mille juhtimine on küll keerulisem aga purustusjõud märksa suurem. Igatahes peale mõningast harjutamist saame sellistest maapealsetest sihtmärkidest nagu soomusmasinad ja tankid jagu enamasti ühe ülelennuga. Koostöö on mängus absoluutselt vajalik nii jalamehena kui eriti masinatel, üksi oled vastastele lihtsalt mugavaks märklauaks. Nagu statistikast näha saan enamuse oma punktidest ja "killidest" helikopteri või tankiga. Lennukiga lendamine on minu jaoks millegi pärast oluliselt keerulisem, ei suuda märklaudu küllalt siva leida ja järske pöördeid võtta, et ise teise lennuki eest minema saada.

Käsirelvade osas on mul tulemuslikumateks tavalised automaatrelvad ning auväärsel neljandal kohal nuga. Täna läks eriti hästi, sain neli noakilli kusjuures kolm neist järjest mõne minuti jooksul viimases mängus. Pussitamised, kui kõige suuremat osavust nõudev tapaviis, on eriliselt hinnas mängurite hulgas, lisaks saad veel vastase sõduri "dogtagi" ehk kaelas rippuva registreerimisnumbri. BF3's on noaga oluliselt raskem "tappa" kui nii mõneski teises sõjamängus. Esiteks peab üsna täpselt ja õiges kauguses ning suunas noaga suskama ning teiseks võtab animatsioon rohkem aega, mis tähendab, et niisama noaga vehkimine on kiire viis ise notitud saada. Tulistamine on üldse oluliselt realistlikum, sest umbes lastes, võid ainult õnneliku juhusega pihta saada. Peab sihtima ja pikkadel valangutel pole mõtet (kui just ninapidi koos pole), sest kuulid jooksevad laiali. Püstolit kasutan hädakorral kui põhirelva pide tühjaks saab või kui sattun snaiperina lähivõitlusse, kus pika püssiga raske efektiivselt tegutseda.

Enamasti mängime kahekesi meeskonnas kas helikopteris või tankis aga viimasel ajal oleme ka jalamehena parema koostöö kätte saanud. Asjalikumad tegelased mängivad neljases või kuueses grupis, sellistest on väga raske jagu saada kui kõik omavahel kokku mängivad ja infi vahetavad. Oleme ka veidi snaipripaarina proovinud, üks snaiper ja teine spotter ehk märgi leidja ning julgestaja. Täna õhtuks oleme mõlemad jõudnud 20'le tasemele ehk sõjaväelisele auastmele "Gunnery Sergeant".

Teadmiseks neile, kellele taoline ajaviide meeldib - momendil ja ilmselt veel paar päeva on BF3 eriti soodsalt  Origini poes $19,99'ga saadaval. Lisakaartide pakendeid kahjuks soodsamalt ei pakuta, nende eest pead ikka $50 välja käima. Nojah, miljonid kasutajad on sõltuvusse viidud, nüüd EA Games firmal hea pappi kühvliga taskusse ajada. Ise loodan salamisi, et äkki pakuvad "mustal reedel" seda poole hinnaga, siis küll võtaks ära.