Eksisin kui arvasin, et laupäeva hommikul rattaga Tallinna sõites see aasta enam Vääna ei tule. Vanemad nimelt tahtsid kah ujumas käia, no ega siis oma isale-emale saa ära öelda. Korjasin nad autosse ja tagasi suvilasse. Suve kõige kuumemal nädalavahetusel oli maantee äär täis pargitud ja rahvast hullupööra, randa viivale teele sissesõidu keelumärk pandud. Mis mõttes, ma ju elan siin, ei pööranud telliskivile erilist tähelepanu. Panin vanad rannast sada meetrit eemal maha ning viisin auto ise suvilasse. Rahvahulk rannal oli meeletu, sarnanes mineviku Pärnuranna parematele päevadele. Jooksma ei läinudki, rahva vahel slaalomit teha oleks suht tülikaks kujunenud. Aga vees käisime kõik ära. Hiljem veel sõime musti sõstraid ja vaarikaid ning korjasime pisikese küüslauguleibade pange täis.
Suht vara sai tagasi sõita, suvilas oli lihtsalt kole palav. Pealegi linnas tarvis askeldada ning ka pakkimisele mõtlema hakata. Õhtupoolikuga jõudsin suure osa tööst tehtud ning enamuse pakkimisega lõpule. Korra paigutasin kraami ümber, väikesesse kohvrisse rasked asjad, suurde kerged, nii tuli mõlema kaal alla 23 kg. Enamuse massist moodustas kohv ja kommid ning paar pudelit kangemat. esialgse plaani öö suvilas veeta matsin maha, sest olin lihtsalt liiga väsinud. Pealegi tahtmine hommikul head kohvi nautida, aga seal pole kohvimasinat ning hommikusööki on linnas ikkagi mugavam orgunnida. Kimasin hoopis pühapäeva varahommikul Vääna, rahvast rannal alles vähe, tegin oma 3 kildise jooksutiiru ja käisin ujumas. Vesi oli endiselt külm.
Lillepeenar alumise köögi akna ees
Linnast korjasin vanemad peale, ema oli valmistanud põdraprae kuuseriisika sousti ja aedviljadega. Etteruttavalt võin kinnitada: osutus äärmiselt maitsvaks. Lisaks veel mustsõstra kook, millele enda poolt jäätist ja veits konjakit lisasin. Viimasel õhtul ei saanud kuidagi saunata, ei tea ju millal jälle saan. Viimane öö enne äralendu suht rahutu, ehkki põhjust polnud, sest seekord võtsin pileti lõunasele lennule. Varahommikusele kuue ajal väljuvale on tülikas minna, ärkama peaks juba enne nelja öösel. Hiljem on kogu päev uimane ja aeg mahavisatud.
Neljapäeval selgus, et auto ei lähe ülevaatusest läbi, sest klaasis mõra ja sumba lagunenud. Mainisin fakti, et eelmised 10 aastat sama mõra probleemi ei tekitanud samas ise mõtliku ilmega 50 eurist näppude vahel keerutades. Ülevaatuse mees kostis seepeale kaastundlikult: "Enam ei saa autosid kergemalt läbi lasta, riigi poolt töökotta kaamerad paigutatud". Googeldades leidsin klaasivahetuse koha, uus klaas ja paigaldus alla 130 euri tundus odav lõbu kui Kanadaga võrrelda. Sumbatöö kohta soovitas tuttava tuttav remondimees, kes hoiatas koha väljanägemise eest, aga töö tehtavat soodsalt ja hoobilt kohapeal. Reede hommikul põrutasin töökotta, õllelebraga tüüp lasi mul ise tõstukile sõita. Ise ei tahtvat kuna aurud eelmisest päevast (pigem küll hommikusest peaparandusest) juures😵. Nats mures olin, sain siiski edukalt peale sõidetud. Ei jõudnud veel ust avada kui masin hakkas tõusma😲, lae all jäi õnneks pidama. Lasin akna alla uurimaks milles asi. Mees oli unustanud, et mina sisse jäänud. Ah kükita seal, teen töö ära ja lasen su varsti autoga alla tagasi🙀
Päris äge vaade kõrgelt😀
Eks ma siis istusin töökoja lae all ja surfasin netis, miskit muud polnud teha. Natuke suht häälekat ketaslõikuri ja haamritööd, siis veits keevitamist ja koputaski masina raami vastu: pane mootor käima. Et nagu päriselt???, ok spets teab mis spets teeb, loodetavasti. Kui sajan auto sees kahe meetri kõrguselt alla hullult viga ehk ei saa, aga kes iganes all kannatab kindlasti rohkem. Paarkümmmend sekundit inspekteerimist ja masin lasti alla. Sõitsin maha ning tulin välja uurimaks palju võlgnen. Kakskümpi oli vastus - andsin 25 kiire ja loodetavasti korraliku töö eest. Nissani esinduses küsisid saja ringis, lisaks oleks pidanud kaks nädalat ootama, aga mul lõppes juulis eelmise ülevaatuse kehtivus. Põrutasin otse ülevaatusele ja sain seal naksti ette ning läbi, auto seega hommikupoolikuga tehtud.
Rattaga rannas
Loojang
Päev kulus maja juures viimaste asjade nokitsemise ja koristamise peale. Õhtul kargasin ratta selga, et uuesti suvilasse sõita. Ilm isegi õhtul kuradima palav, õnneks tuult suurt polnud, sõita suht kerge. Astusin poest läbi, võtsin veits näksi, paar õlut ja jäätise ning siis otse randa.
Lõkkeplatsil viimast korda see aasta
Rahvast nii hilisel ajal palju polnud, sain isegi istumise ühele oranzhile rannatoolile. Korkisin õlle, jahtusin veidi maha ja käisin vett proovimas. Külmavõitu isegi minule, istusin niisama, nautisin merevaadet ja lobisesin perega Torontos. Vajasin tõepoolest relaksimist, terve nädal oli hull tempo peal. Enne magama minekut einestasin metsa all lõkke ääres, kardetavasti viimast korda sel aastal.
Neljapäev peale klaasivahetust kiirustasin tagasi maja juurde kuhu aknafirma esindaja tuli mõõte võtma. Tüüp oli mõnus tüse kilomeetri peale higi järgi haisev muzhik. Samas paistis, et oma tööd tunneb - mõõtis, uuris, küsis ja pakkus välja omapoolseid lahendusi, mille peale poleks ise tulnudki. Poolteist tundi kulus, aga kõik sai mõõdetud. Akende paigalduse tellisin ka firmalt, siis nende viga kui kusagilt miskit vales suuruses või muidu ei sobi. Eriti tore muidugi, et tänu venitamisele sain uue pakkumise, kus paigaldus tasuta.
Kanepijäätis😲
Õhtul sõitsin Lohusalusse sugulaste kokkusaamisele, onupoeg elab igati lahedas kohas, rannast mõnisada meetrit. Sellise palava ilmaga oli jaheda meretuule käes istumine mõnus aga talvel kardetavasti päris külm ja kõle. Jutu sees mainisin, et käisin kaltsukast kohvrit vaatamas, onupojal olevat mitu tükki üle. Pakkus mulle nii uhke, millist endal polegi. Vabandas veel, et näe lukuotsa ripats tuli ära. Nende juures sain ka elus esimest korda silmu õlis, mõnus hamba all krõmpsuv suutäis. Ainus jama, et roolis olles pidin kuiva seadust järgima, miks ma küll rattaga ei saabunud. Paari nädala eest olin nende majast sisuliselt mööda sõitnud, tookord polnud aimugi, kus sugulane asub.
Loojang Türisalu pangalt
Vaade kividele ja Vääna rannale paremal
Suvila jäi tee peale, ei hakanudki linna sõitma, ööbisin Väänas. Enne käisin poest läbi, et nälga ja janusse ei sureks. Jäätiseletis jäi silma põnev toode: ma ei teadnudki, et Eestis kanep legaalne on😉 Autoroolis ei julgenud seda ampsata, proovisin hoopis teist kummalist kombinatsiooni: Apelsini-Porgandi smuuti. Türisalu pangalt plõksutasin paar pilti, rahvast hulgim päikeseloojakut imetlemas. Õhtul jalutasin randa, käisin ujumas, vesi oli maatuulega õige külm. Õhtul lugesin raamatut kuni uni ootamatult ägedalt ründas. Vaevu jõudsin hambad pesta enne kui sirakile kukkusin, põõnasin hommikuni. Ärgates ei hakanud isegi sööma, põrutasin kohe autoparandusse, millest eelnevalt oli juttu.
Niipea kui rahvusraamatukogu ette jõudsin hiilis hinge kahtlus, et looduse omnibussi asemel olen sattunud vanadekodu väljasõidule. Paar nooremat sekka eksinut olid esialgu sama nõutu ilmega kuni nende Slovakkiareisi buss saabus, kergendatud ohkega ronisid kiirelt uksest sisse. Hoidsin moblal surfates häbelikult suurest summast eemale. Bussi ette jõudes läks ärevaks sebimiseks ja tõuklemiseks, juhtfiguur üritas rahvast rahustada, teine buss tuleb veel. Ootasingi järgmise ära, sisse saades istusin akna äärde, minu kõrvale seadis end üks veits vanem daam. Mingit osavõtumaksu kontrolli polnud, lihtsalt mainiti, et need kes maksnud astugu sisse. Hommikul olin kole vara ärganud, juba Laagris tuli tukk peale, silmad avasin uuesti alles Haapsalust läbi sõites.
Praam just saabus, astusin kiirelt sadama poest läbi ja võtsin jäätise, õllega ei julgenud kohe hommikul alustada, äkki visatakse bussist välja. Ilm mõnusalt soe, istusin väljas esireas päikese käes ja nautisin vaadet. Vormsile sõit võttis pool tunnikest. Rahvas kamandati kogunema jalgratta laenutuse juures oleva Vormsi kaardi kõrvale, mida paraku polnudki, sest keegi paari päeva eest selle pihta pannud. Lühike sissejuhatus, kobisime tagasi bussi, sõit viis kohalikku keskusesse Hullosse.
Saabumine Humle sadamasse
Kajakapoeg patseerimas
Siin nägime lõpuks ka kaarti ja kuulasime saare ajaloo teemalist loengut. Näidati vabariigi ajal talgukorras ehitatud koolimaja ja viidi käsitöökotta. Mina ja mõned teised nupukamad kasutasime võimalust poest läbi hüpata, et veits söögi/joogipoolist haarata. Kohalikku õlut ei saanud proovimata jätta, igaks juhuks võtsin ka kotikese küüslauguleibu - ettenägelik otsus nagu pärast selgus. Käsitöökojas miskit piisavalt põnevat ei jäänud silma.
Juuksur on SÜNDMUS😁
Vormsi põhiteed kujutavad endast külili kaheksat ehk lõpmatuse märki. Vältimaks pisikeste kohvikute talude totaalset ummistamist sõitsid bussid erinevaid ringe, meie võtsime algul ette vasakpoolse haru. Järgmine peatus Püha Olavi kiriku juures, millel see aasta 800'ne juubel. Paistab, et juba ennemuistsel ajal oli seinaronimine ehk bouldering populaarne, ühele seinte nurgale oli arvestatav rada ehitatud. Surnuaias väidetavalt Läänemere idakalda suurim ringristide kogum. Ristid ise olevat tehtud iga pere poolt ise hästi vastupidavast ja peeneteralisest paekivist, mida saarest kümmekond kilti põhjapoolt merepõhjast madala veeseisuga murdmas käidi. Öösel võiks siin sajandite vanuste haudade vahel õrnahingelistel kuuvalguses päris hirmus olla.
Rahvas hakkas juba näljaselt hädaldama, ei jäänud muud üle kui esimese "talukohviku" sildi juures kinni pidada. Paarsada meetrit metsaäärt pidi, lasin rahvamassi ees minema, korkisin õlle ja noppisin metsmaasikaid. Taluks laastuplaadist hütti nimetada küll ei saanud, samas suvekoduks igati kohane. Õuel pakuti suppi ja leiba ning käsitööd. Riidetükkidest õmmeldud paarikolme eurosed poekotid täitsa hea idee. Supp sai enne otsa kui mina sabalõpus jaole sain, viimase leiva ostsin kohe ära kui olin saanud tükikest proovida. Eestis maitstutest kindlasti parim leib ehkki kaasa omale jääb alla. Selline hästi mõnusa konsistentsiga nätske ja kõva koorikuga. Närisin siis leiba ja rüüpasin kaevust ise pumbatud vett peale.
Otsige kass pildi pealt😏
Järgmine peatus Saxby tuletorni juures. Giid seletas pikemalt geoloogilisest ajaloost ning näitas ka Neugrundi brecchia rahnu, mille ilmselt jää Osmussaare kandist siia toonud. See teema enamusele huvi ei pakkunud, sain ise natuke pikemalt giidiga lobiseda. Loosi läks viimane Vormsi õlu. Niipea kui Vormsi Ennu Pilsneri korkisin ilmusid kohalikud parmud välja. Seda sõnaotseses mõttes, hiiglaslikud mutandid mõõtude poolest lähemal varblasele kui herilasele.
Idapoolsel ringil käisime kohaliku mehe kunstisalongist läbi. Terve pere tegelevat piltide vorpimisega, kõige rohkem avaldasid muljet pliiatsijoonistused. Mulle on alati meeldinud detailsed pildid, vürtsi lisas info, et igal pildil on kuhugi üks kass peidetud. Suurt pilti ei raatsinud osta, tütrele võtsin ühe külmikumagneti miniatuuri.
Järgmine peatus Rumpo säärel, anti pool tundi ringi hulkumiseks. Haarasin ujukad ja panin ajama. Peagi risti üle tee elektrikarjus, meetrikõrgusest traadist volksti üle. Kui kümmekond mintsi kadakate vahel praadiva päikese käes kiirkõnnis kõmbitud ja googlel paistis, et alla poole tee läbitud, pöörasin tagasi. Ei tahtnud teisi ootama panna, vette poleks niikuinii jõudnud hüpata. Vähemalt ilusaid pilte sai kadakametsa vahelt ja rannakarjamaast.
Viimane peatus mingis suuremas talu söögikohas, nimi juba ununenud. Paraku olid turistide hordid selle tühjaks õginud, porgandipirukad mind ei kõnetanud, juua polnud miskit suupärast - läksin istusin resigneerunult kivi peale. Bussipinginaabrist tädi andis mulle haledusest omaaia kaasavõetud mustsõstraid, mis tõepoolest maru maitsvad. Kella viiese praamiga tagasi mandrile, õnneks sain sadamast purgi Saku Originaali janukustutuseks ja laevalt endalt jäätise mis mustsõstardega hästi sobis. Bussis tagasiteel lobisesime pinginaabriga maailma asjadest. Selgus et tema kah sama eriala tipikas, minust kümmekond aastat varem lõpetanud. Vana-Pääskülas tehti isegi peatus, et osa läänepoolset rahvast välja lasta.
Kokkuvõtteks on sellised looduse omnibussi reisid päris mugavad. Ise ei pea programmi eest muretsema, piletid ja värgid kõik juba olemas. Saartel ja mõnes kaugemas paigas käimiseks täiesti sobivad. Muidugi eelistaksin nooremat seltskonda, kuidagi harjumatu kamba noorim olla, pealegi seab inimeste vanus ja liikumisvõime piirid kiirusele ning võimalikele ettevõtmistele.
Kuradi karma, tuletas mulle meelde, et pole ikka veel teinud suure suuga lubatud ülekannet lastekoorile juubeli laulupeole tasuta pääsemise eest. Ausalt öeldes unustasin kogu loo mugavalt üldse ära. Karmajuhtum ise oli järgmine: läksin mina Laagris asuvast nodipoest kaasa soovil lastele etno-hoodiet vaatama/tellima. Jalavaeva vähendamiseks sammusin otse üle muruplatsi kui äkki keegi raudse jõuga jalast krabas. Varvastes käis valusööst ja suutmata reageerida käisin täiesti ebagraatsiliselt täispikkuses maoli. Vanatühi hoidis labajalga raudses haardes, tundus lausa naelutatud planeet maa külge. Lähemal uurimisel selgus põhjus, murukamarast väljaulatuv kõver armatuurraua jupp oli puhtalt läbi jooksutossu tunginud, jalatsi nina ja sokk räbalateks. Pergel, oleks siis vähemalt vanad tossud jalas olnud, nüüd polegi viisakas seisus sportlike papude paari.
Tegelt usun ma karmasse sama palju kui päkapikkudesse aga see lugu pani hoopiski mõtlema juhuslikkuse ja paralleeluniversumite peale. Armatuurvarras, mis oli kunagi kusagil nõuka impeeriumi avarustes sepistatud, hiljem ENSV's mingi ehitise betooni sisse valatud, vabariigi ajal lammutatud ja ehitusprügina pinnase tõstmiseks kasutatud. Istus muru sees ja ootas oma ohvrit nagu maamiin. Juhuste jada lõppvaatus, mis meid meie ebamugavalt intiimse kohtumiseni viis, algas soovist miskeid eesti teemalisi kinke lastele muretseda. Kaasa kaevas netiavarustest välja just need hoodied. Oleksin ju võinud üle neti tellida aga koht nii lähedal, et tahtsin ise pilku peale visata. Parkida võinuksin ka hoone ette, paraku keerasin google juhendamisel ringilt valesti ja sõitsin mingist tagahoovist läbi.
Kogu lugu pani lihtsalt mõtlema kui palju õnnetusi on lähedalt või väga lähedalt elu jooksul mööda läinud, kusjuures hullumoodi vedamisest pole tihtipeale aimugi olnud. Teine aspekt on muidugi teadmine, et lollide juhuste ja õnnetuste toimumise tõenäosust on võimalik oma käitumisega oluliselt vähendada - miks ma pidin murulappi ületades mobla vahtima. Mida ma õppisin - ole tähelepanelikum ka siis kui arvad, et ei viibi ohutsoonis. Kauaks see õppetund meelde jääb, kardetavasti ununeb koos kärna kadumisega varvastelt. Sellega seoses ei saa mainimata jätta, et olen jälle kaks päeva järjest jooksmas käinud. Kuna jalatsitega ikka veel hõõrumise tõttu ebamugav lippasin paljajalu Vääna rannas. Väga mõnus ranna ühest otsast teise ja tagasi. Kolm kilti ei pannud kerge tuule käes isegi higistama, lõpuks vette hüppamine kirsiks tordil, täna olid isegi lained.
Kahe nädalaga olen käinud Padise kandis asuval Kalju laval kahel kontserdil. Eelmine teisipäev esines Estonian Voices. Ei ole ma muusika fänn aga tõepoolest oli lahe kuulata selliste virtuooside esinemist. Eile veelgi ägedam elamus, "Naised Köögis" laulsid paar tundi järjest. Nende puhul meeldib mulle muusika stiil aga eriti muidugi sõnad. Nagu sõber mainis, ilmselgelt on luuletajatel sõnaseadmine geenides. Naljakaim moment juhtus CD ostmise käigus. Kaardilugeja ei suutnud ühendust võtta, soomlasest bändiliige saadeti koos mu krediitkaardiga mäe otsa sputnikule lähemale. Viieminutise peilimise käigus suudeti tuvastada moblamast, mis mu Mastercardilt papi naistele kööki üle kandis. Paslik avaldada tänu oma lapsepõlve sõbrale ja tema naljamehest vennale, kellega kohale sõitsime. Perenaine Kristina ja peremees Hendrik hoolitsesid meie söögi ja joogipoolise eest. Gurmaanidele julgen soovitada kohalikke koogikesi ja kukleid, isegi koos õllega viisid keele alla.
Täna testisin uut üliodavat aiatööde jaoks mõeldud elektrilist kettsaagi. 60 eurise tööriista kohta töötas uskumatult hästi. 35 sendise saekeele pikkusega on võimalik suht jämmeid notte saagida. Pügasin põhjalikult üht poolkuivanud õunapuud, saag nii kerge, et kohati kasutasin vaid ühte kätt kaugemate okste lõikamiseks. Õhtul tegime isaga sauna ja ajasime meestejuttu. Kuramuse lahe on kodumaal puhata, kahjuks hakkab tore aeg varsti otsa saama. Ainus lohutus, et mitmes riigis on aastane puhkus vaid nii pikk kui mul siinolekut veel järgi jäänud. Iga aastaga süveneb üha rohkem arusaamine, et elad vaid üks kord. Miks seda veeta riigis, mis on küll igati ok ja ÜRO statistika andmeil üks parimaid maailmas, kuid siiski mitte kodu.
Skeem on vaid näitlik kuid samas kasulik mäluvärskendus
Nii kuradi aktiivne puhkus on olnud, et pole aega blogistada. Moblas olen teinud nimekirja, mida vaja teha, enne kui tagasi tööle lähen. Mis te arvate kuidas nimekirjaga läheb, nomuidugi iga kustutatud ülesande asemel kipun kirjutama kaks uut. Tänase päeva näiteks veetsin maja elektrikilbis juhtmeid korrastades, ime-ime jäin sealjuures ellu. Kahju et pilti ei teinud, kuidas see enne välja nägi. Ukse vahelt piiluvad varesed igatahes kraaksusid imetlevalt sihukest pesa nähes.
Kui kõigi muude ehituslike aspektide poolest paremat maja ei tea siis ilmselgelt polnud ehitajal elektrialast väljaõpet. Mitte et mul elektriinseneri haridusest palju kasu oleks, omal ajal üle 5 voldise pingega suurt ei tegelenud. Google ja nats talupojamõtlemist tulid appi. Õhtuks olin omadega valmis ja hakkasin südamevärinal kaitsmeid ükshaaval peale lülitama. Igaks juhuks panin päiksekad ette, meil töö juures kevadel näidati paari rõvedat videot, mis juhtub kui kapp plahvatab. Paraku sujus kõik edukalt, isegi külmkapp läks käima. Oma teise sünnipäeva tähistamiseks korkisin õhtul paar Saku Heledat, mida enam kusagil saada pole, viimased viis ostsin Laagri Selverist ära.
32 aastat tagasi, mina olen see blond tüüp lipu taga😜
Ajastus oli perfektne, sest ETV'st tuli malevasaade. Kole nostalgiliseks kiskus: "Noorus ei tule iial tagasi". Palju, palju tuttavaid laule ja tuttavaid tüüpe, nii kodused fotod ja mustvalged filmivõtted. Ei või olla, kas tõepoolest on juba üle kolmekümne aasta möödas sellest ilusast ajast. Ainus kahjurõõmus lohutus, et tänapäeva noored ei saa kunagi seda kogeda😜 Tegelt on õige palju lahedat juhtunud peale laulupidu: Estonian Voices kontsert, järjekordne hull rattamatk läbi võsa, jalgsimatk Türisalu panga all, Võrtsjärve ja Emajõe paadiretk, kardinaalne jooksukinga ja tühine varbavigastus seoses murust väljaturritava armatuurrauaga, uue pereliikme ilmumine ... jne ... Eks ma üritan hiljem kirjutada kui viitsimist ja aega on. Aga seniks olge tublid, ma kerin nüüd tuttu ;)
Tantsupeol sai käidud, lähen teen mõned pildid laulupeo rongkäigust ikka ka. Päris alguseks ei viitsinud end kohale vedada. Pässas rongi peale minnes sattusin hoobilt ülevas meeleolus rahva hulka, laulu lasti kogu tee. Nõmmel tekkis rongi mahutavuse asjus küsimus, paraku olid kõik abivalmid ja heas tujus, üheski peatuses kedagi maha ei jäetud. Julgen arvata, et rong tegi reisijateveo rekordi. Häid lambaid mahub palju ühte vagunisse😁 Paljud väljusid Lillekülas, mina sõitsin Balti jaama välja. Suundusin läbi linna Viru väljakule, rongkäik täies hoos. Jalutasin kaasa ja tegin aegajalt pilte. Enne Pedat keerasin tagasi, et vastuvoolu rohkem näha oleks. Kaarli kirikuni jõudes vaatasin, terve Tallinn veel tulemata. Kohe alguses olin jõudnud veendumusele - lähen lauluväljakule ka. Otsustasin enne kiirelt kodust läbi hüpata. Balti jaamas selgus, rongini jupike aega. Tegin seda parajaks turul Kalevi poest maiuste ostmisega. Paar juustutükki ja kott värskeid kartuleid ladusin kommide peale.
Saaremaa esindus paraadil
Õhtupäike Lauluväljakul
Kodus praadisin kiirelt kaks muna ning sõin korraliku lõuna, kõhutäiest peaks terveks õhtuks jaguma. Tagasi linna jõudes selgus, et trammid käivad. Seda siiski vaid Viru väljakuni, edasi andsin kondimootorile auru. Veits valulik oli see minek, eelmise päeva varbavill andis tunda, plaaster tuli kohe ära. Mis seal ikka, vahel tuleb tuua ohvreid kunsti altarile, eks varbaid parandan hiljem. Tee peal oli naljakas moment kui nägin üht jommis sommi pingil istumas moblal seletamas. Tekst oli umbes järgmine: "Mingi imelik pidu nendel virolaistel. Keegi õlut ei joo, vahivad ainult kuidas teised mööda marsivad ja muudkui hurraatavad kaasa ...". Joomise koha pealt pean siiski väikese paranduse sisse viima. Balti jaamas nägin üht tüüpi trammipeatuses magamas, poolik viin kõrval. Teine oli vähe kaugemal kummuli põõsa all, särk päikesevarjuks üle pea tõmmatud. Politsei sõitis mööda, vaatas aga midagi ette ei võtnud. Mõlemad tüübid olid välimuse järgi otsustades vennasrahvuse esindajad. Samas võin väita, et kogu laulupeo ajal ei näinud ühtki arusaadavalt joomast kodanikku kogu selles massis. Tuleb muidugi tunnistada, et kohaletulnud 15% eestlastest on ilmselt mõnevõrra positiivses suunas kallutatud valim.
Tule süütamine
Pidu täies hoos esimesel päeval
Piletisaba oli pea olematu, kaks inimest kassa ees. Küsimusele kas sellega saab ka homme sisse anti jaatav vastus. Rahvast oli kõvasti, isegi ülemine muruplats suht täis. Tuttavate leidmise eesmärgil panin oma Canada lipuvärvides mütsi pähe, punavalge hakkas valdavalt põhjamaiste toonide seas hästi silma. Natukese ajaga kohtusin mitme Toronto eestlasega. Lisaks nägin mitut tüüpi noorusaegadest, kellega muidu kokku pole puutunud.
Canada mütsiga laulupeol
Saime isaga kokku
Isa leidis peagi mu rahvamassist üles, talle on alati rahvuslikud üritused tähtsad olnud. Laulude koha pealt suurt kommenteerida ei oska. Kõige mõistlikum DVD osta, mis pidi mõne nädala pärast välja tulema. Koju läksime veits enne lõppu kindla veendumusega, et homme tuleme tagasi. Saime isegi bussi peale. Astusin vanemate juurest läbi, et veidi kohvi juua ja emaga muljetada, kes ei saa enam oma seljaga sellistel üritustel pikalt viibida.
Pühapäeval võtsin rahulikult arvates, et niikuinii kulub alguses jupp aega asjaosaliste tervitamisele ja autasustamisele. Taktikaline möödalask, tseremoonia toimus minu meelehärmiks hoopis lõpus. Tunnise hilinemisega kohale jõudes selgus, et eelmise päeva pilet siiski ei kehti. Sissesaamise saagast kirjutasin eelmises postituses.
Rahvamass oli meeletu
Kõik elevil ja rõõmsad
Rahvast oli meeletult, päris kindel, et mina pole kunagi nii palju inimesi lauluväljakul näinud. Muruplatside vahelistel asfaltteedel liikumine toimus teosammul, muruplatsid ise olid nii tihedalt inimesi täis, et muru tekkide ja istumisaluste vahelt eriti ei paistnud. Kümmekond meetrit teest eemal viibiva sõbra juurde jalutamiseks võtsin viisakusest tossud jalast, kuidas sa astud teiste riietele mustade jalatsitega.
Seoses rahvastiku tihedusega käisin vaid kord putkast snäkki ja jooki toomas, lihtsalt liiga aeganõudev ettevõtmine, pealegi olid ka söögikohtade sabad pikad. Üritades õlut osta selgus, et vaid alkovaba pakkumisel. Esmapilgul tundus kummaline, sest päris paljudel olid õllepurgid käes. Hiljem meenus - oma joogid olid lubatud. Kõrvalistuval härrasmehel lausa pirakas külmkarp õllelaadungiga nina ees. Samas nagu enne mainitud ei näinud ma ka pühapäeval kogu selles massis mitte ainsamatki purjakil tüüpi. Kes võttiski lonksu tegi seda viisakuse piires - võib uhkusega väita, et eestlased on jõudnud kultuurrahvaste perre.
Lipumeri
Naabrinaisega laulupeol
Olen kuulnud erinevaid arvamusi aga minule igatahes meeldis kogu üritus ja jättis võimsa mulje, eriti muidugi lõpu ühislaulmised. Tekkis lausa tunne, et momendiks on poliitiline kisklemine tahaplaanile jäänud. Ilmaga muidugi vedas hullult kõigil kolmel päeval, mil kohal olin. Meeldivalt jahe vahelduva pilvitusega, ei piiskagi vihma, ehkki seda oli lubatud. Tallinnast kaugemal paistsid pirakad äikesepilved, mis õnneks kunagi lauluväljakuni ei jõudnud.
Viimasel päeval oli vahepeal isegi mere kohal ähvardavalt tume. Lahkusime tunnike peale tule kustumist, meist jäi kõvasti rahvast edasi laulma. Tagasiteel nägime vastu äärekivi sõitnud musta mikrobussi, mille juures neli eriväelast automaatidega. Polnud massinal kuuliauke
keres ega verepritsmeid tuuleklaasil, ju tegu kerge ülereageerimisega, sest meedias ei leidnud sündmusest hiljem mingit kajastust. Russalka juures saime isegi bussile, jalutasime läbi kesklinna, jõudsin veel jooksuga Pässa rongile. Juubelilaulupeol käidud, ägedaid elamusi kogetud, millest lapselastele rääkida 😀
Täispanoraam laulupeo teisel päeval - 110000 inimest väidetavalt
Ei olnud rongkäik, ei olnud ükski laul, ei olnud meeletud massid puruõnnelikke eestlasi, ei olnud isegi kamamaitseline pohlamoosiga Laulu ja Tantsupeo koorejäätis. Minu muljetavaldavaim elamus oli seotud kahe noore neiu ja jõu ning ilu numbritega. Kõik sai alguse nagu Lutsu Kevades: "Kui mina laulupeole jõudsin olid laulud juba alanud." Läksin viiskalt poolekildisesse tihedasse piletisappa, olin vaid mõned minutid seisnud kui politseinik teatas, et enam pileteid ei müüda. Rahvas suhtus võrdlemisi rahulikult ja keeldus isegi siis laiali minemast kui saime ametliku kinnituse. Keegi ei suutnud uskuda, et laulupeole ei mahu rohkem inimesi, küllap tulevad uued piletid või lastakse varsti niisama sisse heietati lootust.
Mina olin paraku eelmisest korrast tantsupeol õppinud ning lahkusin peagi. Enne veel soovitasin ühel tüübil panni lakkuda ja kiirelt kaduda enne kui rahvalt kere peale saab, molkus tuli 100 euri eest piletit pakkuma. Helistasin isale, et piletid otsas, ärgu tulgu. Tema juba kohal, lubas ise asja uurima minna. Kohe koju minna nagu veidi narr, teen tiiru ümber väljaku, äkki tuleb mingi hea võimalus. Väravates paraku olid suht tähelepanelikud tüübid, ei hakanud üritama end mööda libistada. Ülemisest sissepääsust möödas jõudsin veidi metsasemasse alasse, kus rahvast palju polnud. Silma jäi kaks miniseelikus neidu, üks ühel pool, teine teisel pool aeda. Väljaspoolne üritas ronida aga ei saanud hakkama. Soovisin muiates jõudu. Vastuseks sain resoluutse: "Mis sa ilgud, tule aita"!
Üle kümne tuhande kodaniku väljaspool raudse eesriide taga
Gentleman nagu ma olen, kaks korda ei lase öelda. Ei saa ju mööda lasta võimalust noort ilusat tütarlast kallistada ja veidi pepust lükata kui too ilusti palub. Kui tüdruk kõrgemale kerkis ja vaatepilt õige põnevaks läks kamandas too "Ära vahi!" Vastumeelselt keerasin pilgu võsa poole. Nõks veel, natu toetust, jalg vupsas üle aia, teine järgi ja oligi plika ilusti sees. "Viska asjad üle ja tule järgi"! Piinlikkusega tuleb tunnistada, üle mikrosekundi mu kõhklus ei kestnud. Lendasidki jope ning kott üle aia tütarlaste käte vahele. Noorte naiste pilkude all forsseeris pealt viiekümnene halli habemega kiilakas kolmemeetrise aia elegantselt nagu kunagi sõjaväelaagris olin õppinud. Tüdrukud laksutasid tunnustavalt keelt ja ulatasid mu asjad tagasi. Lõime patsi ning jalutasime kiirelt rahvamassi sisse. Loodetavasti ei püüdnud mõni luuredroon mind videole, pärast veel kaasa näeb Aktuaalses Kaameras kuidas isamaaliste laulude kuulamise asemel preilidega aia ääres amelen😜
Eks elu ongi selline. Kes alla annab ja käega lööb jääb kindlasti ilma. Kes üritab, sellele võib ootamatus kohas õnn naeratada, ole ainult mees ja haara sabast nagu presidentki kõnes mainis. Sõber, kellele olin enne väljastpoolt helistanud, et piletid otsas, lähen vist koju, polnud üldse üllatunud kui tema kõrvale end seadsin. Ma teadsin, et sina saad kuidagi ikka sisse. Ju tunneb mind paremini kui mina ise, tegelt olen ka lennujaama turvatsooni end edukalt sisse surunud kui ühe koti sinna unustasin. Peagi helistas isa: ta oli end ja mind "sisse rääkinud", tulgu ma mereväravasse. Tänud aga ma juba sees, ju see mitte alla andmine on perekonna viga. Kompensatsiooniks teen annetuse mõnele lastekoorile, muidu kipub karmavõlg kole suureks kasvama😏
Neist oli küll kahju, kes kohale tulnud ja värava taha jäid. Samas saan aru, et isegi laulupeoplatsil on inimeste mahutavus piiratud. Rahvast oli paksult ja kui uskuda korraldajate numbrit 110000 siis tundub ilmvõimatu kunagine väide 300000 inimese osalemisest laulva revolutsiooni ajal.
Reedel sõitsime väljamaa sugulastega isa sünnitalu vaatama. Mind pandi "hullu" eesti liikluse tõttu rendiauto rooli. Päris lahe oli vahelduseks uue autoga tuld anda. Poolteist tundi ja google abil kohal olimegi. Olin ette hoiatanud, et vihma võib sadada, rohi märg ja puugid varitsemas. Kokuvõttes sain
ise märgade tossudega käimisest varbale villi. Renditud põllul kasvas ilus vili, majast polnud järgi muud kui alusmüüride jäänused. Ajahambale oli kõige paremini vastu pidanud kartulikelder, mis minu vana-vanaisa ehitatud. See oli koht kuhu kavatsesin nõuka armee eest peitu minna kui omal ajal poleks õnnestunud läände pageda. Tagasiteel astusime sisse Põltsamaa sööklasse, kust alati toitude maitsvuse ja odavuse pärast olen Tartu teel läbi käinud. Tellisime maksakastet ja lihapalle kartulitega, mina võtsin pool talupoja suppi lisaks. Portsud traditsiooniliselt vägevad! Välismaalased olid vaimustuses, just sellist "päris Eesti sööki" olid tahtnud, Tallinnas seda enam leida pole võimalik.