Mull või mitte

AI mull või mitte on praegu finants- ja tehnoloogiaringkondades tuliselt vaieldud teema. Küsimus "AI mullist" vastandab tõelise tehnoloogilise ümberkujundamise potentsiaalselt ülehaibitud väärtustustega. Allolev skeem näitab kuidas on AI tarkvara ja riistvara firmad omavahel tiheda finantseerimisvõrgustikuga seotud. Kas firmade meeletu kapitalikontsentratsioon ja omavaheline tihe ning komplitseeritud seotus on süsteemi tugevuseks või nõrkuseks??? Pange tähele, skeem veidi vananenud, viimaseid diile pole kajastatud ja ka finantsasutused ega riik pole pildil esitatud, ehkki mõlemad on tugevalt seotud.

Peamised argumendid AI mulli poolt ja vastu.

---

📈 Argumendid AI mulli poolt

Viitavad sellele, et praegused vääringud on ülespuhutud ja tõenäoliselt jätkusuutmatud, meenutades dot-com mulli.

Argument	Selgitus
Kõrged kapitalikulud vs. Kasum	Ettevõtted (eriti suured tehnoloogiafirmad) kulutavad andmekeskustele ja tipptaseme kiipidele sadu miljardeid (CapEx) ilma selge ja kiire teeta investeeringutasuvuseni (ROI). Paljud suured AI projektid ja idufirmad kaotavad endiselt raha või näitavad madalat kasumimarginaali intensiivsete arvutuskulude tõttu.
Kõrged, kontsentreeritud väärtustused	Väike hulk ettevõtteid (nn "Võrratu Seitsmik," kiibitootjad nagu Nvidia ja suured AI idufirmad nagu OpenAI) moodustavad ebaproportsionaalse osa aktsiaturu kasvust. Nende väärtustamine põhineb täiuslikkuse ja kohese, eksponentsiaalse kasutuselevõtu ootuses, mis on ajalooliselt olnud mulli punane lipp.
Tõestatud laia ROI puudumine	Väljaspool mõnda konkreetset kasutusjuhtumit (nagu progemine või tekstitöötlus) teevad paljud ettevõtted endiselt väikesemahulisi katseid ja pole näinud veel mõõdetavat kasu kulude õigustamiseks. Uuringud näitavad, et paljud esialgsed AI-piloodid ei anna P&L mõju.
Hägustunud finantstehingud	Tehnoloogiahiidude vahel on üha rohkem keerulisi, ringikujulisi ja mitterahalisi tehinguid (nt osalus arvutusteenuste eest, tarnijapoolne rahastamine), mis võivad varjata tegelikku kulu ja kasumlikkust. See käitumine meenutab eelmiste mullide ajastu rahastamistaktikaid.
Talendi ja arvutusvõimsuse nappus	Tipptasemel AI-talendi ja spetsialiseeritud riistvara (GPU-de) maksumus on astronoomiline ja piiratud. Erinevalt traditsioonilisest tarkvarast, millel on madal marginaalkulu, kaasneb AI teenuste skaleerimisega kõrge, pidev, kallis ja suurenev arvutusvajadus, muutes kasumlikkuse saavutamise struktuurselt raskemaks.

---

🚀 Argumendid AI mulli vastu

Need argumendid viitavad sellele, et praegune investeerimisbuum on struktuurne nihe, mida toidab tõeliselt põlvkondlik ja transformatiivne tehnoloogia.

Argument	Selgitus
Põlvkondlik tehnoloogiline nihe	Pooldajad väidavad, et AI ei ole mööduv trend, vaid uus fundamentaalne arvutiplatvorm ja uue tööstusrevolutsiooni algus (nagu internet, elekter või raudteed). Sellised nihked nõuavad massiivseid, pikaajalisi taristuinvesteeringuid.
Tugevad alusnäitajad	Erinevalt dot-com ajastust on paljud juhtivad AI-ettevõtted (Microsoft, Alphabet, Amazon) väga kasumlikud ja neil on tugev bilanss ning väljakujunenud tuluallikad väljaspool AI-d. Nende kõrgeid väärtustusi toetab sageli kindel kasum ja vaba rahavoog. Kasutavad suures osas enda mitte laenukapitali.
Põhjalik, latentne nõudlus	AI-l on universaalne rakendus igas tööstusharus (tervishoid, rahandus, tootmine jne). Massiivne CapEx on panus sellele, et iga ettevõte vajab konkurentsis püsimiseks AI-d, luues turu, mis on palju suurem kui varasemad tehnoloogiatsüklid. Sarnane kunagisele elektrifitseerimisele.
Riistvara ja taristu on reaalne	Raha kulutatakse suures osas käegakatsutavatele varadele – arenenud kiipidele, andmekeskustele ja elektrivõimsusele – mida on keeruline ja kallis ehitada. Kulud kaetakse tõestatud rahastamisega (nt Nvidia kiibimüük ja pilveteenuse pakkujate tulud).
Varane vastuvõtmise etapp	Tehnoloogia on alles lapsekingades. Investorid võivad üle hinnata lühiajalist mõju, kuid ala hinnata pikaajalist mõju (tavaline muster häirivate tehnoloogiate puhul). Praegune CapEx viib tõenäoliselt ülekapasiteedini, mis ajalooliselt vähendab kulusid ja subsideerib massilist kasutuselevõttu järgmise ettevõtete laine jaoks.

---

Praegune konsensus on, et AI tehnoloogia on kindlasti reaalne ja transformeeriv, kuid selge oht, et AI väärtustused teatud kontsentreeritud valdkondades on mullis.

Kõige riskantsemad sektorid (Kõrge mulli oht)

Risk peamiselt seotud konkurentsi, marginaliseerimise ja kasumlikkuse puudumisega.

Sektor	Riskifaktor	Selgitus
AI Rakendustarkvara Idufirmad (AI Applications / SaaS)	Marginaalne risk (Margin Risk) ja Hõlpsasti asendatavus	Paljud idufirmad pakuvad teenuseid, mis on lihtsalt "ümbris" suuremate alusmudelite (nagu OpenAI, Gemini jne) ümber. Suured tehnoloogiahiiglased saavad hõlpsasti need funktsioonid oma olemasolevatesse platvormidesse lisada või tasuta pakkuda, hävitades kiiresti idufirma turuväärtuse. Enamikul neist on madalad marginaalid ja raskused mastaapse pikaajalise ROI tõestamisega.
Põhimudeli Arendajad (Foundation Model Developers)	Tohutud kulud ja Konkurents	Ettevõtted, nagu OpenAI ja Anthropic, on tohutult väärtustatud (nn "Unicorns in Limbo"), kuid seisavad silmitsi eksistentsiaalsete küsimustega. Nende mudelite koolitamise ja käitamise (inference) kulud on astronoomilised. Lisaks pakuvad pilveteenuste pakkujad (Microsoft, Google, Amazon) nüüd oma mudeleid ning odavamad avatud lähtekoodiga mudelid muutuvad kiiresti piisavalt heaks, õõnestades premium-mudeleid.
Spekulatiivsed "AI-teemalised" ettevõtted	AI-haibist sõltuvus	Ettevõtted, mis lihtsalt lisavad AI oma nimele või kirjeldusse ilma selge ja tõelise põhilise AI-põhise ärimudelita. Need aktsiad on AI-haibile kõige tundlikumad ja võivad kõige kiiremini langeda, kui suhtumine muutub.

---

Stabiilsemad, kuid siiski riskantsed sektorid (Suured CapEx riskid)

Need sektorid on reaalsete varade tõttu fundamentaalselt tugevamad, kuid on seotud riskiga, et CapEx (kapitalikulutused) ei too kunagi tagasi oodatud tulu.

Sektor	Riskifaktor	Selgitus
AI Taristu (GPU tootjad, pooljuhid)	Kontsentratsioon ja Tsükliline risk	See kiht (mida domineerib näiteks Nvidia) on seni kogunud AI-st kõige suurema väärtuse. Risk on ülisuures turu kontsentratsioonis ja potentsiaalses üleinvesteerimises. Kui suurtehnoloogia ettevõtted (Meta, Google jne) vähendavad oma CapExi, leiutavad paremaid, odavamaid kiipe (ASIC-e) või toimub ootamatu algoritmiline läbimurre, mis vähendab arvutusvajadust, võib firma väärtus järsult langeda.
Pilveteenuste Pakkujad (Hyperscalers - AWS, Azure, GCP)	Agressiivne CapEx ja Konkurents	Kuigi need ettevõtted (Tier 1) on ülimalt kasumlikud ja saavad endale CapExi lubada, on nad sattunud vangide dilemma stsenaariumisse. Nad kulutavad sadade miljardite eest andmekeskustele, et mitte maha jääda. Kui AI rakenduste väärtus ei vasta taristu maksumusele, vähendab see kasumit ja alandab aktsia väärtust pikas perspektiivis.
Andmekeskused ja Elekter/Energia	Reguleeriv risk ja Geograafiline risk	Ettevõtted, mis tegelevad andmekeskuste ehitamise, elektrivõimsuse ja jahutussüsteemidega, on AI-st palju kasu saanud. Risk seisneb elektrivõimsuse ja regulatiivsete takistuste esile kutsutud pudelikaela efektil.

---

Kokkuvõte

Rakendustarkvara on investeeringu seisukohalt riskantsem, sest neil on madalad barjäärid sisenemiseks ja neid ohustab asendamine suuremate platvormide poolt.

Taristu on struktuurselt stabiilsem, sest see on seotud käegakatsutavate varadega (kiibid, andmekeskused), kuid selle risk on ülisuurtes väärtustustes ja ootuses, et praegused meeletud kulutused toovad kindlasti kaasa sama meeletu tulu.

Allolevas videos analüüsitakse mulli olemust mitme nurga alt kuid läbivaks jooneks on väide, et käesolev areng põhimõtteliselt erinev eelnevatest murrangulistest perioodidest ja majanduskriisidest. Head sarnasust ajaloost pole võimalik leida mistõttu isegi ilma "mustade luikede" (murrangulised algoritmid või tehnoloogiad, AI teadvuse saavutamine, superintellekt) stsenaariumita tulevikku võimatu usaldusväärselt ette ennustada.

Mina arvan, et AI on möödapääsmatult kõikehõlmavaks tehnoloogiaks tulevikus ja isegi lähitulevikus. Investeerimise koha pealt mõned suured jäävad ja mõned kaovad kuid mitmeid uusi superfirmasid ei tunta või pole isegi loodud veel. Esimest mis saavutab 10 triljonit väärtuse eeldaksin tulevat rakendusAI või robootika mitte arvutustehnika tark või riistvara poole pealt. Kas ja milline saab olema inimese koht uues vapras AI kontrollitud maailmas ... ei tea, aga nii õppimise, töö kui raha olemus muutub kardinaalselt. Sellest muutuste rongist mahajäämine pole mõistlik.

Aga mis teie arvate?

500 miljardiga riskimine 10 triljoni võiduvõimaluse juures on väärt panustada, eriti kui see raha korporatsioonidel tagataskust võtta! Ebaõnnestumise puhul aitab viimases hädas riik välja vältimaks üleüldist majanduskrahhi😜

Tik-Tok?

Kuidas TikTokker peekoniga suhtestub?

Hoiatuseks rõhutan kohe alguses, et tik-tok koha pealt olen täiesti süütu, mul pole kontot ja ainult paar korda olen kaasa moblast poolsunniviisiliselt pidanud mingit videolõiku vaatama. Huvi pole tundnud eelkõige seetõttu, et juba praegu liiga palju sotsiaalmeediat, mida ei viitsi hallata - milleks mulle veel ühte vaja. Mõtlesin, et äkki ongi just seepärast huvitav teha eksperiment ning jagada sekundaarsetest allikatest minuni jõudnud muljet ja küsida lugejailt, kes teemaga tuttavad, kui adekvaatne see paistab???

Põhimõtteliselt ei hakka kusagilt uurima tik-toki tegeliku olemuse, sisu või millegi muu seotu kohta, et oleksin puhas leht nagu vandekohtunik, kel puudub igasugune siseinfo, eelarvamused või kokkupuude süüdistatavaga. Kokkuvõtlikult väga kaugelt vaadates on mulle jäänud mulje, et tegu platvormiga, mis sarnaneb ehk kõige rohkem youtube lühivideotega (shorts). Sisu poolest lollide nägude tegemine peegli ees või niisama igavusest etlemine. Annan endale aru, et seal peab olema ka midagi muud. Raske uskuda, et ainult taoline värk miljoneid inimesi huvitaks. Paari päeva eest oli artikkel Delfis, millest selgus, et ka live võimalus olemas, kus inimesed end täie rauaga lolliks teevad - loen ja kratsin kukalt - nagu päriselt, kas see ongi populaarsuse põhjus???

Emailiga jagatakse ametlikku infi, Facebookiga suheldakse sõprade/sugulastega (no vähemalt vanurid nagu mina), Youtubes saab vaadata nii väga asjalikke harivaid kui meelelahutuslikke videosid, uudisteportaalidest saame uudiseid, ... milleks Tik-Tokki vaja??? Nii et kes kasutab, andke märku ja harige lolli, mis on see võluvesi, mis inimesi sinna meelitab. Kui suudate mind ära veenda, teen endalegi konto😉

Küsimus laiale ringile: Milline peekonit puudutav lause teie arust TikTokile kõige paremini sobiks?

Uudiste usutavusest ja sotsiaalmeediast alaealistele

Täna sattusin olukorra peale kus olin sügavalt häiritud, et juba ERR levitab libauudiseid. Pole ju võimalik, et demokraatlik riik võtab vastu seaduse, mis keelab alla 16 aastastel sotsiaalmeedia kasutamise. Pahuralt urisedes kerisin pikemalt peatumata edasi ja hõikasin kaasale" "Austraalia keelab noortel FB ära". Loomulikult ta ei uskunud kuid erinevalt minust igaks juhuks googeldas, mugistas naerda ja saatis mulle järgneva tiktok video. Mida pekki, no ei ole võimalik, läksin tagasi ERR lehele. Loen artiklit, imestan koos autoriga ja mõtlen, kuidas on võimalik demokraatlikus riigis piirata ükskõik millise elanike grupi ligipääsu sotsiaalmeediale. Igaks juhuks googeldasin lisaks, tõepoolest pole libauudis.

Nagu päriselt, kui alla 16 aastased kõigele vaatamata kriminaalkaristusega keelatud alkot, suitsu ja narkotse manustavad, kuidas te kujutate ette, et nad leplikult sotsiaalmeediale ei ütlevad. Härrad ja prouad parlamendisaadikud, te ilmselt ei loe uudiseid, muidu teaksite, et enamus häkkereid alustab arvutitega tutvumisega enne 10't eluaastat, enne 16't on profid, kelle vastu võitlemisega tegelevad valitsuste turvateenistused. Teismelised palju leidlikumad seadustest mööda hiilimisel kui teie nende kehtestamisel. Inimesed, kes selliseid seadusi vastu võtavad, poleks nagu kunagi reaalse eluga kokku puutunud, kindlasti pole neil olnud normaalseid teismelisi lapsi. Lisaks on harukordselt loll võtta vastu seadust, mida pole võimalik tegelikkuses rakendada. Ühiskond hakkab kõigisse seadustesse suhtuma sarnaselt, kui üht ebamõistlikku keegi ei täida siis langeb ka teistest mõistlikest üleastumise lävend.

Leebem vorm telefonide keelamine koolis. Nalja teete või, kui isegi vanglasse smugeldatakse telefonid sisse kuidas te kujutate ette isikuvabadusi austavas ühiskonnas telefonide keelamist või äravõtmist. Meil töö juures proovitakse iga paari kuu tagant, kui mingi kõrgem pealinna ülemus kohale lendab ja tüübid töökohal bossi märkamata telot rullivad ja netis surfavad. Toimub suur ohutustehnika koosolek, räägitakse koledaid lugusid telefonide kasutamise ohtlikkusest, ähvardatakse igatsugu meetmetega telefoni kasutamise eest, nõutakse allkirja paberile, mis kinnitab koosolekul osalemist ja telode kasutamisest loobumist. Paar päeva kasutatakse nutikaid varjatult, väiksemad ülemused õiendavad vahelejääjatega, nädala lõpuks on kõik ununenud ja telod jälle avalikult väljas.

Nii nagu tuumapommi ja kõigi teiste tehnoloogiliste avastustega: pudelist välja lastud dzhinni ei topi sinna tagasi mitte mingisuguste meetoditega. Mis ei tähenda, et ma eitaks liigse sotsiaalmeediasõltuvuse kahjulikkust. Muidugi pole see hea aga keelamine pole lahendus, olemuslikult mässumeelseid teismelisi pigem ahvatleb kui hoiab eemale. Optimaalne lahendus oleks mu arust üritada noortele vastuvõetaval viisil selgitada, mitte jõuga piirata. Paratamatult tuleb leppida sellega, et kõiki ei õnnestu kunagi "päästa", täpselt samuti nagu alkot, suitsetamist ja narkotse keelavad seadused ei hoia kõiki või tõele näkku vaadates enamust neist proovimast ja kasutamast. Eemal hoiavad kas shokeerivad näited enda lähedasest tutvusringkonnast või vahel harva kui mõistus viimaks ise koju tuleb - seni tuleb lihtsalt ellu jääda. Napsusena autoga sõitmise totrusest sain hea hoiatava kogemuse kui ülikooliajal kaks sõpra järgemööda täispeaga telefonipostid pooleks sõitsid - võtsin teiste vigadest õppust ja kunagi enam ei teinud.

Äkki ma eksin kui arvan, et sotsiaalmeedia keelamine teismelistele pole lahenduseks või üldse võimalik. Huvitav oleks kuulata, mida lugejad sellest arvavad, on kellelgi häid lahendusi?

Isadepäev

Isa viib mind Pärnus merre ...

... vist oli vesi veidi jahe😁

Vist varemgi kirjutatud, et siin ülemere on erinevalt Eestist isadepäev suve alguses ja kui Eestiga sidet poleks ununeks üldse ära. Miskit erilist ette ei võtnud, tüüpiline novembri ilm: vihmane, rõske ja külm. Hommikul enne sadu jõudsin jooksmas käia ja esimeste piiskade langedes isegi aiavooliku joa all end karastada. Spordimehest isa kindlasti vaataks heakskiitvalt noogutades pealt. Kaasa küpsetas kringleid, mida kardemoniga maitsestatud kange musta kohviga nautisin. Tänu ilmale kulus aeg koduse koristamise tähe all. Küll on hea, et maja suht väike, suuremat ei jõuaks küll korras hoida, tuleks kas teenija võtta või koristusteenust palgata nagu nii mõnedki siin teevad hilisimmigrantidele tööd pakkudes.

                           Tütar viis issi oma uue autoga lõbusõidule😎

Netist vaatasin youtube videosid lennuõnnetustest: Mentour Pilot on igavesti asjatundlik autor, seletab üksikasjalikult õnnetuste käigu ja põhjused, nii tehnilised kui ka inimloomuga seotud. Mulle ja nagu selgus ka vanemale tütrele inseneridena igavesti põnev näha kuidas tühisena paistvad detailid halbade kokkusattumuste mõjul katastroofini viivad. Päriselus kipub erinevalt filmidest kehtima Murphy seadus: Mis saab halvasti minna see ka läheb. Eelmisel õhtul jäid silma lood matkamas kaduma läinud või õnnetult otsa saanud inimestest. Absoluutne enamus on inimeste enda vead, mida ratsionaalse käitumisega annab minimiseerida. Samas ei saa märkimata jätta lihtsalt õnnetud juhused, mille vastu miski ei aita. Ise olen peale matka vahel mõelnud, kus ja kuidas oleks miskit valesti võinud minna - omaette põnev mõtteharjutus. 

Isadepäeval oma lemmikkohas lõõgastumas

Tõsiselt ohtlikke napikaid pole nagu olnudki, samas täiesti võimalik, et lihtsalt ühte või teist ei märganud või osanud näha, kuid läks õnneks. Mõnda potensiaalselt hullu situatsiooni ei oska kartagi - näiteks tookord kui tütrega Kreekas üle lahe ujusime, kus ka paar kiirpaati lõbusõitu tegid. Ei osanud arvata, et kaatri pardalt vees keset merd ujuvaid inimesi suht raske märgata, mida suvel Tilgu sadamast välja sõites kogesime. Õnn kulub alati marjaks ära, eriti neil kes elus keskmisest rohkem põnevust taga ajavad!

EelPenskari kaalutlused

Tegelikult võiksin ametlikult jalad seinale (pigem suusad autosse) visata ja penskariks hakata, nii vanust kui staazhi selleks jagub. Tõsi on, et sissetulek väheneks suht drastiliselt, kuid nälga ei jääks ja tegelt võiks endale üht-teist lubada. Siinsetest neljast penskari sissetuleku allikast: Vanaduspension, Riigi tööpension, Firma pension ja omad sissetuleku allikad jääks ära vaid vanaduspension, sest nii vana ma ka veel pole. Samas on vanaduspension suht tühine summa, mille pärast küll tööl edasi ei käiks.

Pühapäeval vahepeal jalutuskäik järve ääres

Häda, et töö kuradima lihtne ja tasu sealjuures liiga helde - pühapäeval ületunde tehes teenisin veits alla tonni, nagu madalama astme narkodiiler, ainult et seaduslikult ja ilma närvikuluta. Ausalt tuleb tunnistada, tegu sulaselge ahnusega, lihtsalt ei raatsi nii mugava koha pealt ära tulla. Pakuti jällekord ülemuse positsiooni, vastasin tänan ei. Ülemusena oleks tasu ainult 10-20% kõrgem aga kolmekuulisest puhkusest võiksid vaid unistada, pealegi pead hakkama tegelema inimestega ja teiste jamade eest vastutama. Mulle sobib stressivaba töö ideaalselt.

Kui töö juures kolleegidega penskariks hakkamise teemal lobisesime oli paljude esimeseks küsimuseks kas sul igav ei hakka, mida sa tegema hakkad? Nagu mis mõttes, ma ei saanud kohe üldse aru ja ladusin kui küllusesarvest igasugu põnevaid tegevusi: Reisimine, matkamine, suusatamine, rattasõit, sukeldumine, arvutimängud, igasugu populaarteaduslikud podcastid ja videod, maja juures umbes saja asja kallal nokitsemine ja mõne uue projekti ette võtmine, ... põnevat tegemist jaguks mul mitme elu jaoks. Samas saan töökaaslastest aru, paljud neist pole piisavas vormis, et kehalisi põnevaid tegevusi harrastada, pole kunagi Kanadast väljas käinud, ei tunne erilist huvi teaduse ega tehnika vastu (Kanada haridussüsteem). Ainus asi mis silmad särama paneb on telekast spordivõistluste või seriaalide ja filmide vaatamine.  Kokkuvõttes käivad paljud tööl edasi nii palga pärast kui igavuse peletamiseks.

Kõige tähtsam on tabada ära moment kui ikka veel jaksad toredaid asju teha, mitte surmani tööl käia. Muidu kaotaks väljateenitud pensioniraha ja puhkuse nautimise aeg igasuguse mõtte. Põhimõtteliselt tegu lahendamist vajava optimeerimisülesandega - olulisemateks sisenditeks eeldatav järgijäänud aktiivne aeg, eluiga, finantside hulk, mida plaanis kulutada hobide harrastamiseks ja elamiskuludeks, kindlate sissetulekute suurus, varude suurus - vaja maksimeerida järgijäänud aktiivne eluaeg. Kindlasti on veel terve hulk pisikesi muutujaid, mida tuleks arvestada rääkimata kõigi väärtuse tõenäosususest.

Järgmiseks projektiks peakski võtma eelkirjeldatud valemi väljatöötamise ja selle lahendamise personaalsete näitajate alusel. Eks siis näeb kas tasub veel viis aastat töötada või oleks pidanud juba paari aasta eest pensile minema. Üheks äärmuseks on tööpostlil lusika nurka viskamine, teine noore penskarina finantsilises kitsikuses vindumine - leida tuleb kuldne kesktee nagu surmapäeval personaalne pankrott, taevasse ega põrgu raha ega võlgu kaasa ei saa😜 Kokkuvõttes annab alati parema tulemuse olukorra ratsionaalne matemaatiline analüüs võrreldes emotsioonide pealt tehtud otsustega. Õnneks teeb ühiskonnas absoluutne enamus otsuseid emotsioonilt, nende arvel võivad vähesed pragmaatikud liugu lasta. 

Ülalkirjeldatuga veidi seotud teema on ekraani vahendusel meelelahutus. Nimelt otsustas kaasa protesti mõttes lõpetada Netflixi tellimise, sest nad sitikad katkestasid paroolijagamise alusel teenuse pakkumise võimaluse (seni sai meie parooliga terve pere eraldi vaadata, pluss sugulased). Eile siis mõtlesime viimast võtta. Tõmbasin kava ette ja klikkisin veerand tundi vasakule-paremale, ülalt-alla, leidmata midagi huvipakkuvat. Lootus scifi peal, kuid kirjeldused ajasid isu ära. Märulid ei paku enam üldse pinget. Dokumentaale ja loodusfilme võin netist niisama lõpmatuseni tõmmata. Seriaale pole ise viitsinud vaadata, vahel harva kaasa kõrvalt. Lõpuks lõin käega, otsustasime koos sommide "Deadwind" lõpuni vaadata. Kiiruse panime 1.25 peale, kummalisel kombel ei seganud see kõne kuulamist. Mis ikka, kui vahel isu põhjamaade krimkasid vaadata siis lihtsalt kas striimime või vpn'ga logime vastavasse riiki.

Koroona semantika

Vaatasin tänast Aktuaalset Kaamerat ja sain aru miks rahva jaoks kogu koroona vaktsiinide teema nii segaseks jääb. Paljudel on tegu protsendi arvutamisega või isegi selle mõistest aru saamisega, mis siis imestada kui mängu tulevad keelelised peensused. Eesti keele med termineid ma ei tea ja ei viitsi ka otsima hakata aga üldsusele mõeldud AK peaks siiski üritama pandeemia teemat võimalikult lihtsalt ja arusaadavalt selgitada. 25 aprilli AK 27:22 minutil algab vaktsiinide efektiivsuse teemaline jutt.

Paraku on kõik segi kui puder ja kapsad, lisaks veel ekslikud väited nagu täitsa alguses: "Uute tüvede vastu võitlemisel jäävad jänni kõik vaktsiinid". Kui see lause panna kokku järgnevate hirmutavalt väikeste protsentidega LAV (12.5%) ja Brasiilia (14%) tüve kohta jääb vähemalt minul võhikuna mulje, et vaktsineeritutest vaid see väike protsent on kaitstud. Veendumaks mis mida tegelikult tähendab surfasin veits netis ja üritasin omal käel praeguse seisu infi kokku panna.

Tegelikult pakub vaktsiin pea täielikku kaitset raske haigestumise vastu. Kuidas siis nii, tekib põhjendatud küsimus. Väga lihtne - terminid, definitsioonid on segi, välja toodud numbrid pole võrreldavad. 

Semantika oluline ka juuksuril
kui lisaks striptiisi ei soovi😏

Esiteks on esmane number 95% inglise keeles "efficacy",  hoopis midagi muud kui "effectiveness" kuid käesolevas kontekstis võiks ilmselt Eesti keelde tõlkida efektiivsusena. Efficacy väljendab definitsiooni järgi sümptomaatilise nakatumise protsentuaalset vähenemist vaktsineeritud ja vaktsineerimata kontrollgrupi võrdluses ideaalsetes tingimustes teatud ajaperioodi jooksul (kõik sõnad on selle definitsiooni juures tähtsad, nende muutmine või puudumine muudaks sisu oluliselt). 95% efektiivsus ei tähenda, et 5% vaktsineeritutest nakatub, sest piiratud ajaperioodi jooksul ei nakatu 100% ka vaktsineerimata inimestest (praegu nakatub Indias näiteks alla protsendi rahvastikust kuu aja jooksul). Tegelikult on nakatunute arv suurusjärkudes väiksem. The Lancet seletab suht lihtsalt arvutuskäigu lahti, kes viitsib klikata viitel.

Teiseks pole eri tüvede puhul välja toodud protsendid üldse võrreldavad. Kui originaaltüve puhul on 95% tõepoolest efficacy siis järgnevate tüvede puhul ei näita väiksemad protsendid mitte vaktsiini kaitsevõime vähenemist vaid antikehade neutraliseerimisvõime vähenemist. Vaktsineerimise korral on antikehade hulk vajalikust minimaalsest nii palju suurem, et mitmekordne neutraliseerimisvõime vähenemine ei tähenda vaktsiini kaitsevõime vähenemist. Meritsa sõnul: "Kui läbipõdenutel pole sageli piisavalt antikehi, mis LAV-tüve neutraliseeriks, on Pfizer (ja Moderna) vaktsiini saanutel need peaaegu alati ja suurel hulgal olemas"

Kokkuvõttes: Praegusel hinnangul pakuvad Pfizer ja Moderna nii UK, LAV kui Brasiilia tüve vastu tõhusat kaitset, India kohta pole veel piisavalt andmeid, kuid eeldatavalt ei tohiks see palju hullemaks osutuda. Astra-Zeneca kaitsevõime LAV tüve puhul piiripealne. Johnson&Johnson LAV puhul parim kuid puuduvad andmed UK ja Brasiilia tüve kohta. Varem või hiljem (India olukorda vaadates pigem varem) tekib tüvi, mille vastu ei paku praegused vaktsiinid piisavat kaitset. Sellisel juhul tuleb töötada välja uus, mis mRNA vaktsiinide puhul olevat väidetavalt suhteliselt lihtne tänapäeva tehnoloogia juures. Pfizeri CEO juba rääkis võimalikust vajadusest sügisel kolmanda modifitseeritud doosi järgi.

Ebavõrdsusest ja moblast

Google viimane mudel: Pixel 5

Blogimaailmas tekkis arutelu moblade teemal. Nagu ikka on laias laastus kaks leeri: ühed kes omavad nutikaid ja teised kes eelistavad nupukaid (päris telefonita täie mõistuse juures täiskasvanuid nii naljalt enam ei kohta). Muideks nupukas on äge termin: ühest küljest iseloomustades tavamobla põhierinevust ja teisest küljest näidates keelt nutikale. Nupukas ja nutikas tähendavad ju kõnekeeles inimese puhul täpselt sama!

Aga sellest ei tahtnud rääkida. Mul tekkis hoopis mõte (kindlasti pole ma esimene), et ebavõrdsus nii kodaniku kui riigi tasemel väga suures osas kinni tehnoloogiasõbralikkuses. Põhjus on lihtne: tehnoloogia põhieesmärgiks tööd ja elu efektiivsemaks teha. Efektiivsus omakorda võimaldab tootmist suurendada ja valikut laiendada, rohkem ja odavamalt "asju" kodanikele. Rikkad ja/või võimsad riigid on eranditult tehnoloogiasõbralikud. Inimeste puhul nii üks-ühest seost ehk pole kuid haridus ja uue tehnoloogiaga sina peal olemine on kahtlemata elatustasemega tugevas korrelatsioonis.

Elukvaliteedi mõõtmiseks ei saa küll kasutada ainult asjade omamise kriteeriumi kuid see on suht oluline. Asjade eesmärk on suures osas elu mugavamaks muuta, ehkki paljud kodanikud kipuvad neid omama pigem staatusesümbolitena. Tihtipeale kasutatakse ütlust: "Ega rikkus õnnelikuks tee". Ei tee muidugi, aga annab palju laiemad võimalused tegeleda sellega, mis teeb õnnelikuks ja jätta tegelemata tüütute ning ebamugavatega, muidugi eeldusel, et inimene ise suudab vahet teha ja end kontollida.

Möödapääsmatuid vajadusi on inimesel suht vähe: toit, peavari, ... ja ongi kõik, justnagu igal teisel loomal. Alles nende rahuldamisel tekivad muud vajadused, mida võib aga ei pea tingimata rahuldama. Paraku on isegi nende kahe puhul tehnoloogia oluline. Ilma tehnoloogiata poleks piisavalt toitu rohkemale inimhulgale kui iga teise kõigesööja looma puhul. Inimpopulatsiooni võiks võrrelda ahvide või pigem metssigadega. Iseküsimus muidugi milline inimkonna arvukus planeedil maa arukas oleks.

Lõpuks siis nutika mobla juurde. Mis eesmärke ta täidab, vajadusi rahuldab, kas ja kuidas muudab elu mugavamaks. Esiteks muidugi algne kõne funktsioon, mis laienenud üleüldiseks infovahetuseks. Kõne iseenesest pole ju miskit muud kui väga algeline ning madala efektiivsusega info vahetus. Nutimobla võimaldab videokõnet (mida küll väga vähe kasutatakse) aga eelkõige graafiliste failide (pildid, tabelid, ... jne ...) esitamist, mida palja jutuga võimatu selgitada. Tegu väikeseformaadilise ning mobiilse praktiliselt igas asustatud maailma punktis ühendust võimaldava arvutiga.

Mulle personaalselt on järgmiseks oluliseks momendiks mobla foto ja videokaamera, mille kvaliteet tänapäeva tipptelefonide puhul täiega rahuldab. Lisaks äärmine mugavus ja käepärasus.

GPS funktsioon (ei vaja operaatorivõrku ega data roamingut) teeb elu oluliselt lihtsamaks kodanikule, kes liigub ringi ka mujal kui oma kodu ümbruses, kus iga nurgatagune niikuinii tuttav. Korraliku kaardiäpiga koostöös tohutu eelis nii võõrastes riikides ringi reisides kui matkal oma asukoha või raja määramisel.

Netiühendus võimaldab olla pidevalt pea ajalise viiteta kontaktis ülemaailmse inforuumiga. Oma asi kas kasutad seda uudiste lugemiseks, sotsiaalmeedias suhtlemiseks, mängimiseks või tööalaselt.

Võimalus laadida nutikasse meeletu hulk erinevaid äppe, neid muuta või kustutada vastavalt individuaalsetele huvidele ja vajadusele. Huvi pärast vaatasin, et minul on momendil 105 erinevat äppi moblas. Tekib küsimus kas ja kui palju ma neid kasutan. Suur osa tulevad Androidiga (isegi Google telefonil) automaatselt kaasa, pole viitsinud hakata ebavajalikke ka kustutama. Ülejäänud olen ise installinud, osa neist muidugi vaid kord paar kasutanud ja siis niisama vedelema jäänud.

Minu jaoks olulised äpid:

Uudised, ilmateade.

Kaardirakendused, GPS.

Suhtlusvõrgustikud: Gmail, FB, Instagramm, Skype, Whatsapp, Snapchat, Discord.

Aktiivsusmonitorid: Fit, Huawei Health.

Kell, kalender, arvuti, lühitekstid, salasõnad, ...

Pangandus

Keeleabid (hispaania, jaapan) ja taksoteenused (uber, bolt)

Tehnilised abivahendid: Remote desktop, pilveandmed, müramõõtja, koodilugejad, wifi signaali analüüsija, võrgu kiiruse mõõtja, ...

Mida mul moblas pole on mängud. Liiga väike ekraan, pealegi võtan ma mängu tõsiselt, see vajab süvenemist ja õllega arvuti taga istumist😉

Kokkuvõttes võimaldab nutimobla mul läbi äppide kasutamise oma aega oluliselt efektiivsemalt kasutada ja tööl vabadel momentidel ajada asju, mille peale muidu kuluks kodus kallist vaba aega. Palju parem tunne emailidele vastata, uudistega kursis olla, blogisid lugeda, pangandust teha kui sulle samas selle aja eest ka makstakse😜 Seega on nutimobla minu jaoks töövahend, mis aitab hullult aega kokku hoida ja pühenduda rohkem hobidele ning muudele lõbusatele tegevustele. Lisaboonuseks, et nüüd peab mul kodust lahkudes vaid kaks asja kaasas olema: mobla ja autovõtmed. Loodetavasti saan peagi ka autot moblaga käivitada, siis polegi võimalik miskit maha unustada!

Tõin välja põhjused, miks minule tundub nutikas hädavajalik. Huvitav oleks kuulda teilt, milleks seesamune riist kas siis vajalik või täiesti tarbetu tundub.

Muutused elus viimasel ajal.

Mina piletisappa kiirustamas niipea kui rahvusvaheline reisimine käima läheb😜

Koroonaajastul kipub rohkesti aega üle jääma seoses harilikult ette võetud tegevustega, mida keeruline, ebamõistlik või lausa võimatu teha. Enamus meist on sunnitud oluliselt vähem suhtlema ja väljas ringi liikuma, mis tähendab rohkemat aega kodus nelja seina vahel või oma aias. Ei mingeid nädalavahetuste pidusid ega kokkusaamisi. Hakkasin mõtlema, kuidas ja kui palju on minu elu muutunud.

Pesapalliplatsid jäävad kevadeni tühjaks

Trenni mõttes suht palju: tavalise kahe-kolme  kahetunnise karate trenni asemel nädalas käin nüüd pea iga päev väljas jooksmas. Pool tundi viie kildi peale, koos soojenduse ja muude harjutustega kulub tunnike. Seega füüsilise pingutuse poolest pole olukord suurt muutunud, mis paistab silma ka kaalule astudes - endiselt kõigun 78 ja 79 kg vahel.

Töö asjus pole personaalselt mingit muutust, isegi maski ei pea me ikka veel tööl kandma ehkki soovitav oleks. Tööd sutsu rohkem kui enne, hulk kolleege viilivad kodus. Töölesõit mugavam kuna liiklus hõredam. Toidupoest ei saa koju tulles enam läbi käia, need puha lühendatud graafikul. Igal pool avalikes kohtades suletud ruumides väljaspool kodu maskikandmise kohustus, õige tüütu ehkki vajalik. Mitu korda olen poodi minnes unustanud, tõmban siis lihtsalt särgi üle nina😜

Muutused puhkuse ja reisimisega: sel aastal jääb tavapärane sügistalvine soojamaareis ära. Samas ei peaks eriti kurtma kuna olen lausa kaks korda Eestisse lennanud sel ajal kui enamus kodanikke pole lennujaama ligigi pääsenud. Sügisepoole kasutasin maksimaalselt kohalikke ringiliikumise võimalusi käies nii lühematel päevastel kui ka pikematel matkadel. Tegelt väga mõnus aeg: igasugu vastikud putukad maha surnud või talveunne kobinud, aga ilmad ikka veel suht soojad ja ilusad.

Kaasa ja koertega pühapäevasel jalutuskäigul

Võiks arvata, et nüüd ju hullult aega aia ja maja juures igasugu projekte ellu viia ning renoveerimist ette võtta. Ei tea miks, aga viitsimist pole suurt olnud, mingit mõistlikku vabandust küll ei oska välja mõelda. Köögis siiski vaja lõpuks uus pliit kohale paigutada. Õnneks tegu kaasa initsiatiiviga, kes peab enne minu tegutsema hakkamist välja mõtlema mis ja kuidas täpselt ta paigutust ja materjale soovib.

Olen tavalisest rohkem läpaka taga istunud nagu arvatavasti paljud teisedki. Uudiste, blogide lugemise ja FB'le kulutatud aja kõrval hakanud yuotube videosid vaatama. Leidsin kaks lemmikut: Isaac Arthur ja Arvin Ash, kes mõnusalt tavakodanikule arusaadavas keeles teadusprobleeme ja futuristikat lahkavad. Oleks ainult kooliajal selline võimalus olnud! Lisaks pakuvad huvi ajaloolised videod alates ürgajast kuni teise maailmasõja lahinguteni. Universumi, tehnoloogia, geoloogia ja laiemalt teadusteemalisi klippe jälgin põnevusega. Ralli kokkuvõtteid naudin mis siis, et Otil just kõige paremini ei lähe. Karate viimaste aastate vabavõitluste paremaid matshe olen üle vaadanud. Meelelahutuseks klikin ka igasugu naljakate ebaõnnestumiste või autoavariide videote linkidel.

Kuidas teie elu koroonaaastal muutunud on?

Mida läpakas teete või youtubest vaatate?

Tinderist ja "ideaalsest" partnerist

Hoiatus: järgnev jutt teemal, milles olen absoluutne võhik. Heaks analoogiks religioonist rääkiv kodanik, kes pole ise kirikus käinud; arvutimängu halvustav tüüp, kes ei oska googeldada või pime kunstikriitik😜 Tinderit ja üldse kohtamissaitisid, või mis iganes nende eestikeelne vaste on, pole seni külastanud ja isegi mitte googeldanud. Arvake ära miks😉 Ei-ei, mul on kõik riistad küljes ja funktsioneerivad ettenähtud parameetrite piires😜

Teema kerkis üles tänu eelmises postituses kajastatud noortele (minu vaatevinklist) naistele. Jutuajamise käigus selgus, et nende põlvkonna paarilise leidmise viis on suures osas internetti kolinud. Dinosauruste aegne pidudel, baarides või raamatukogus kaaslase kohtamine olevat äärmiselt haruldane. Teema hakkas mind huvitama, sest natuke kuulates sain aru kui palju see võimalusi avardab, eriti inimestele kes muidu tagasihoidlikumad või introvertsemad ja naljalt seltskonda ei tüki.

 

Samas väitsid nad enda kogemusest, et ehkki pealtnäha lihtne siis tegelt on rahuldava partneri leidmine õige keerukas. Hea leidmine ääretult raske ja ideaalse avastamine praktiliselt võimatu nagu ka perekonnaseis kinnitas. Ja seda mitte üritamise vähesuse pärast. Esiteks peab sobima väljanägemine ja tutvustus enne kui üldse juttu ajama hakatakse. Chattimise käigus selgub mis eesmärgiks ja kas on üldse mõtet kokku saada. Kokkusaamise puhul peaks ilmnema on mingit keemiat või mitte. Kui on, kontrollitakse reaktsiooni toimimist. Lõpusirgele jõudes veedetakse mõnevõrra aega koos. Finish oleks siis kooselu. Nii ma vähemalt aru sain, parandage kui eksin.

Põhiprobleemiks olevat just lõpusirge osa ehk koera sabast üle saamine - siis ilmnevad muidu igati toreda tüübi kiiksud ja vead, mida seni suudetud varjata. Ühe õhtu kaaslase leidmine olevat hoopis lihtne ja selleks kasutatakse ka teisi interneti lehti, millel me pikemalt ei hakanud peatuma. Mulle kui enda arust liberaalsete vaadetega kodanikule oli sihuke lõdvalt muuseas kähkukapartneri leidmise populaarsus mõnevõrra üllatav, ehkki järele mõeldes tänapäeva sugude võrdsuse olukorras üsna loogiline. Hmmm... kadestama paneb lausa😋

Jutuajamine äratas puhtteoreetilise huvi, millist partnerit ise otsiks kui oleks aega ja vajadus tekiks. Millised ja kui erinevad on mu eelistused võrreldes noorusajaga.

Noorukina oli asi lihtne, eriti enne 25 eluaastat kui pikemat ja tõsisemat suhet isegi pähe ei tulnud. Tüdruk pidi olema ilus, sportlik, lahe ja soovitavalt blond. Juba siis oli oluline, et ka järgmine hommik oleks millest juttu ajada, ehk siis arunatukest pidi ikka ka olema.

Millised oleks üliküpses eas minu ideaalse kaaslase omadused kui sattuksin üksikule saarele:

1. Intelligents, umbes samal tasemel, et oleks võimalik rääkida vabalt enamusel teemadel.

2. Üldised vaated ja arusaamised elust sarnased.

3. Sportlik keha.

4. Aktiivne eluviis.

5. Noorem, kuid mitte rohkem kui 20 aastat😋

No ja ongi kõik, on siis raske ainult viit tingimust täita??? Esimesel pilgul mitte, aga tegelt ilmselt üsna keeruline, sest kasutan "AND" loogikat. Ehk siis vastavad populatsioonis olemasoleva tõenäosuse koefitsendid tuleb omavahel läbi korrutada. Teeme lihtsa tehte:

0.01 x 0.1 x 0.1 x 0.25 x 0.4 = 0.00001 = 0.001% ehk üks inimene saja tuhande kohta.

Eesti elanikkonna hulgas oleks neid tervelt 13 ja ometigi seadsin õige laiad piirid😉 Kui lisada asjaolu, et eelistan eestimaist ja naist😉 väheneb number 5-ni isegi kui erinevalt noorusest blond juukseväv välja jätta😛 Tegu oleks mitte ideaalse vaid "ideaalile lähedase" inimesega. Paraku suur võimalus, et need 5 ei otsigi kaaslast kuna on nii ideaalsed et niikuinii ideaalses suhtes😕 Mõni ime kui absoluutne enamus meist ei leia oma ettekujutuste ideaali ja peab tegema kompromisse. Nii nagu poliitika on ka kooselu kompromisside tegemise kunst.

Muidugi sõltub eelneva võrrandi tulemus kordajate väärtusest, mis igaühele erinev ja mille üle võib lõpmatuseni vaielda. Osa on suht kindlad nagu naiste hulk ühiskonnas 0.5, osa võtsin oma kogemustele toetudes, osa mõjutavad üksteist omades tõenäoliselt suuremat ühisosa (intelligents ja vaated elule, sportlik keha ja aktiivne eluviis). Eesmärk polnud mitte kolmanda komakohani välja arvutada ideaalse partneri esinemise tõenäosust vaid saada umbkaudne ülevaade. Peab tunnistama, prognoosid pole just julgustavad.

Hirmutamisega edasi minnes ei maksa ka unustada, et inimesed ja nende eelistused muutuvad ajas, ning seda mõlema partneri puhul. Kui järele mõelda siis on lahutuste nii väike hulk suur ime, ilmselt inimesed lihtsalt lepivad kas vähe või palju ideaalist erinevaga. Reaalsust vaadates ei jää neil muud üle kui eelistavad kellegagi koos elada. Kokkuvõttes tundub, et kui olete leidnud endale enam-vähem ideaali lähedase kaaslase tasub sellest küünte ja hammastega kinni hoida kuna parema leidmine on äärmiselt ebatõenäoline. Mis muidugi ei tähenda, et vastumeelses suhtes peaks kannatlikult edasi istuma.

Vabalt võite kommenteerida kuidas teil partneri valikuga läinud, palju ja kaua olete katsetanud, kui raskeid kompromisse teinud. Olete leidnud või käega löönud. Ise teate aga ausalt kommenteerides on vist mõistlik seda anonüümsena teha😉

Töll, aiatööd ja koroona müsteerium.

Metsatölli Põhja-Ameerika turnee 2020 virtuaalkontsert 

Et mitte iga postitust alustada viiruse uudistega pajatan esiteks, mis kodurindel toimunud. Reede õhtul käisime kontserdil, sellisel aja ja oludega kaasas käival, kus istud kodus teleka ees ning vaatad kuidas punt tühja lava taustal esineb. Metsatölli selle aasta ameerikaturnee kujunes virtuaalseks, nautisime ikka täiega. Eks päris sama fiilingut ei saa, mis kusagil pubis või laval neid elusast peast vaadates ja kaasa elades. Karglev publik on ju osa showst, eriti nende esitatava zhanri puhul. Saatsime viisakalt ka annetuse teele, mehed on seda väärt, praegune olukord lööb just taolist eluala õige valusasti.

Nädalavahetus oli küll ilus aga jahedavõitu. Reedepäevane +18C soojus kukkus ööseks -8C peale külmutades hommikuks vihmast läbiligunenud maapinna ja jäätades lombid. Positiivse külje pealt tuli päike välja. Laupäeva hommikul käisin koertega jalutamas ja jooksin kolme kildise ringi otsa. Suht rahuliku tempoga mõnus minek, samas seisma jäädes oli jällekord sihuke kummaline tunne nagu jääks hapnikust puudu. Oleme siin kaasaga kahekesi pead murdnud: on meil koroona või ei. Kokkuvõttes mõttetu tegevus, sest ilma testimata pole niikuinii mingit kindlust. Netis leiab küll põhisümptomite kirjelduse ja avaldumise kestuse aga kergemate juhtude puhul võib igasugu kummalisi haigusnähtude kombinatsioone esineda. Seega ei tea.

Ilusa ilmaga otsustasin visata pilgu aiale. Nii vara pole kunagi aiatöid teinud, sest märtsikuu tavaliselt see kõige magusam suusatamise aeg - ilmad ilusad, lumi veel mäel, ole ainult mees ja kihuta! Võtsin kaks purki õlut ligi, et õiget tunnet sisse saada. Aias vedeles lume alt välja sulanud ja päikese käes juba kuivanud sügisesi lehti, mida vihmaussid polnud jaksanud maa alla vedada. Rehitsesin need tomatimaale, lähemal ajal kaevan kompostiga segades väetiseks mulla alla. Kaasa pakkus välja mõtte, äkki paneks see aasta kartuleid, aitab järgmist talve üle elada. Hea ikka, et omal mullaga kaetud maatükk käepärast. Soovi korral saab ise talvevarusid kasvatada😁

Tomatimaalt korjasin kuivanud taimed ja tomatikepid kokku, grilli peal paras ära põletada. Nii mõnus oli lõkke ääres istuda, põlevaid ronte kohendada, õlut rüübata, kevadisi looduse lõhnasid ninna tõmmata - silmad vidukile tõmmates võis end edukalt Väänasse suvilasse kujutleda. Kevadisi looduse lõhnasid - mis mõttes Toronto miljonilinnas??? Aga muidugi, liiklust pole juba mitu päeva ollagi, koertega jalutamas käies hakkas paar üksikut autot silma. Seda neljarealisel teel, kus tavaliselt vaid fooride juures ohutu ületamine võimalik. Ja imeline vaikus, minimaalselt müra, ela nagu maal.

Ülimaitsvad lõõgastavad natu paksukesed pannkoogid😉

Pühapäev - kohtumise aastapäev. Meenus alles hiljem hommikul kui netis surfasin ja tuttav blogistaja mainis, et valmistab pannkooke. Ajas mullegi hullu isu peale, käisin idee kaasale välja, kes pidas samuti heaks mõtteks ja jäi mulle paljutähenduslikult otsa vaatama. Ehh... kobisin voodist välja, tegin nats ettevalmistusi. Kuna soov siiski maitsvaid kooke saada segas kaasa taina kokku. Lapse manipuleerisin küpsetama, ise lõikasin õunatükikesi sisse. Taina koostisosad pean kirja panema, sest tulemus oli üle aegade üks paremaid: Jahu, keefir, kohupiim, munad, suhkur, sool, sooda, vaniliin, kaneeli nats ja minu lõigatud õunatükid. Mõnus tihe tainas, paksud koogid viisid keele alla. Mul sihuke kiiks, et iseäranis meeldivad eriti heledad, keskelt pea tainased. Koogid said nii maitsvad, et moosi ei raatsinud juurde pannagi. Tuletasid meelde mu vanaema valmistatuid, kes küll tavaliselt ka kaerahelbeid lisas. Peaaegu unustasin: veidike sai maitseks ja meeleheaks kanepiseemneid lisatud - meeldivalt lõõgastav hommikusöök😏

Peale lõunauinakut lõikasin õunapuude kasvud ning põletasin vanad vaarika ja põldmarja varred. Korra oli plaanis poodi jalutada aga aeg läks käest. Pealegi tõid tüdrukud autoga olulisema kraami juba hommikul. Teatava üllatusena polnud eriti rahvast shoppamas. Eelmisel päeval ei lastud mind apteeki sisse, pollar käskis ukse taga oodata kuni keegi välja tuleb. Õhtul tänaval jalutades nägi Toronto välja kui kummituslinn, muidu vägagi elaval väikeäride tänaval oli vaid Jaapani sushikoht avatud, sealgi ei hakanud ühtegi kundet silma.

Kas Bioloogiline relv??? - tõlget palun😋
Hiinakast kollegi Hiina uusaasta puhul
jagatud kommid, mis koti põhjast leidsin.

Koroona koha pealt lugesin nii kohalikke kui ülemaailmseid uudiseid. Personaalse nurga alt tekkis mul küsimus 14 karantiinipäeva asjus. Valitsus soovitab rangelt 14 päevaks koju jääda kui oled reisimast tulnud, teisipäeval kukub mul kell. Samas mingid haigusnähud olid laupäeval-pühapäeval, kas peaks kella siis nulli pöörama??? Loogiline nagu oleks, aga selgeid juhendeid kusagil pole. Ühesõnaga vahtralehemaal on epideemia kohta käivate reeglitega kohutav segadus kuna föderaal ja provintsi seadused jooksevad risti rästi üksteisest läbi. Quebeckis näiteks arreteeris politsei naise, kes karantiini ajal tänaval jalutas. Kutsutakse üles inimesi nuhkima naabrite järgi ja politseile teatama kui keegi karantiinialune majast välja astub. Järgmiseks ilmselt peame köhimise kuulmist raporteerima hädaabi telefonil. Netist oli võimatu leida üheselt mõistetavat juhendit, mida täpselt enda-karantiini puhul tohib ja mida ei tohi teha. Igaks juhuks olen vaid koertega jalutamas käinud. Oma aias ehk ikka tohib seaduslikult viibida, ehkki Itaalia uudiste taustal pole kauge see aeg kui totaalselt luku taha võidakse panna ;) 

Sakslased ei luba avalikus kohas rohkem kui kahel inimesel kokku saada. Hispaanlastel pea 400 surnut ühe päevaga, USA saavutas sama koguarvu tänaseks. Kanadas ähvardas kohalik meditsiinipealik arestidega kui valitsuse soovitusi ei järgita. Indias kuulutati välja ühe (1) päevane karantiin??? Venemaal rahustati valitsuse tasemel rahvast: kui ei ole surmatõbi siis saab ikka viinast abi ja saunast ka. Rahvahääletust ja võiduparaadi ei lasta pursuide viirusel segada, eks pärast loeme tibud üle😋 Olümpiamängude edasilükkamist kaalutakse, viimane sõna japside peaministril.

Lõpetaksin lühikokkuvõttega koroonamüsteeriumist, huvitav artikkel Kanada uudiste agentuurilt CBC.  Miks on Itaalia ja Saksamaa epideemiate puhul surevus nelikümmend (40) korda erinev. Keegi kurat ei oska nii suurt erinevust mitte kuidagi seletada. Kõik riigid vaatavad ärevusega nakatuvuse ja surmakõveraid - kas liigume Itaalia või Saksaga ühes rütmis või joonistame mingi enda spetsiifilise joone paberile. 

Jaanuari vihm ja Ufolased.

Postituse pealkiri vihjab õige selgelt, et kodanikul pole ajaga miskit tarka teha olnud kui suure osa pühapäevast maaväliste tsivilisatsioonide teemaliste youtube videote vahtimise peale kulutanud. Õigustuseks ehk asjaolu, et eile oli meil hullem torm, vihma tuli kahe kuu norm, mis uputas mitmel pool ümbruskonnas. Viimased kaks tundi öösel tibutas jääd. Põhjapool olla päris hull olnud, suusamägi pandi varakult kinni, seoses mitmesendise jääkorraga oli liikumine pea võimatu. Meil õnneks vaid aias suur loik pea pirnipuuni, allkorrusel täitsa kuiv. Eelmine öö vihma alates tuletas aknatagune veesorin meelde, et polnud vihmaveerenne sügisel puhastanud. Mis ikka, pool üks ajasin end soojast voodist üles välja vihma kätte - majaomaniku rõõmud. Fleece ja kile selga ning redeliga renne lehesodist puhastama. Õnneks suht soe, Texasest pärit niiske õhumass oli temperatuuri kümne kraadini kergitanud. Kella kaheks rennid puhtad, vesi solises kenasti aiamaale, mitte ei voolanud akna taga maja vundamendi äärde lompi.

Laupäev läks täiega karate tähe all. Kagami Biraki trenni osa algas kümne ajal hommikul, pidu lõppes alles keskööl. Sellest siis pühapäevane uimane olemine. Käisin jooksmas aga lasin ainult lõtva sörki, ei viitsinud organismi tagant sundida.

Aeglaseim 5K kui matkasaabstega jooks välja arvata. Hiljem statistikat vaadates võisin veenduda, et vaatamata tagasihoidlikule tempole oli pulsikella arvates tegu kõva vajutamisega, andis hoiatuse: "Sellisel tasemel (4.9) treenimine on liiga intensiivne, mis võib põhjustada vigastusi. Ole ettevaatlik, ära treeni üle, anna endale piisavalt aega puhkuseks ja taastumiseks", taastumisperiood 85 tundi. Kust ta küll seda võtab: täpselt sama raja jooksin kahe päeva eest 3:40 kiiremini, siis kommenteeris vaid, et sel tasemel (3.4) trenn tõstab su aeroobset võimekust. Ainult keskmine pulss oli kõrgem, kuna ei viitsinud sügavalt hingata, eks siis süda kompenseeris tagades piisava hapniku varustamise kiirema pulsiga.

Vägagi tuttavalt inimlik õigustus :D

Aga nüüd ufolaste teema juurde. Sattusin youtube videosid lehitsedes huvitava Isaac Arthuri nimelise tüübi peale, kes igasugu teaduse ja tulevikuga seotud probleemidest lugusid kokku pannud. Maaväliste tsivilisatsioonide teema koha pealt langevad minu vaated temaga vägagi kokku ja seepärast on täiskasvanuna kuradima raske teatud sorti ulmet lugeda. Lihtsalt autorid teevad liiga palju tavaloogika vigasid kas siis asjatundmatusest või ükskõiksusest. Eks häda ongi selles, et absoluutne enamus väljamõeldud stsenaariumidest pole lihtsalt võimalikud, sest iga natukenegi mõtlemisoskust omav ufolane käituks oma misiganes eesmärkide saavutamiseks teistmoodi. No ja loogika väidab, et kui juba ufolane on võimeline tähtedevaheliseks transpordiks siis ta lihtsalt peab valdama elementaarset loogikat ja mõtlemisvõimet.

Kardan, et vaid kolmas võimalus vähegi realistlik,
mis iseenesest ei muuda maa peal mitte midagi.

Õige hästi on toodud välja erinevate "Esimeste kontaktide" võimalused ja stsenaariumid. Võimalused iseenesest tekitavad terve hulga eeldusi, mis välistavad tüüpilised ulmekate stsenaariumid, valesti mõistmisest või relvakonfliktidest. Kel iganes on piisav tehnoloogia, et meie päikesesüstemi teiste tähtede juurest tulla, on ka piisavalt mõistust, et inimeste kommuniktsiooni lahti deshifreerida. Samuti soovi korral mõistusliku või üldse elu planeedilt pühkida, enne kui me arugi saame mis toimub. Samas jätaks formaalloogiline lähenemine alles vaid äärmiselt igavad võimalikud stsenaariumid, suretades ulmekirjanduse laia valdkonna suisa välja. Selleks, et nautida, tuleb maaväliseid tsivilisatsioone puudutavaid ulmekaid lugeda nagu muinasjutte, mitte nagu lugusid, mis tõepoolest juhtuda võiksid. Tuleb tunnistada, et vahel on ignorantsus õnnistuseks kui tahad lihtsalt lõdvestuda mitte kaasa mõelda :P 

Võhm, trenn ja Karvonen

Avasin viimase poolekilose paki Eestist toodud Presidentti Gold kohvi ja otsustasin seoses vihmase ilmaga natu targutada. Nüüd olen üle kuu aja jooksnud, vahele pole jäänud ainuski päev kui suusatamine välja arvata. Täna oli küll paari plusskraadi juures taevast alla sadava vihma ja jääpuruga seoses korraks mõte hommikuse trenni jooksuosa vahele jätta. Panin siiski tossud jalga ja astusin välja, jooksen kuni vastikult külm või märg hakkab, eks pööran varem tagasi. Hea võimalus uut rada proovida kasutades võimalikult palju kvartalisiseseid väikeseid teid kordagi samal tänaval kaks korda jooksmata. Suurt autoteed pidin vaid korra ületama.

Tempo võtsin rahuliku, seestpoolt aurav kuumus ei lasknud välispidiselt sadavat vihma ja lörtsi nahani läbi. Seljas tavaline fleece, sest kileka all läheksin liiga kuumaks ja märjaks. Polnudki midagi hullu, märjaks sain aga jahe ei hakanud kordagi. Koju jõudes avastasin üllatusega, et vaid 20 minti jooksin läbides 3.83km, samas oli vähemalt 300 meetrine jupp teest kaardilt puudu. Eks hiljem jalutan koertega teekonna läbi, mõõdan pikkuse täpsemalt.

Oma senise elu jooksul olen sportlikku tegevust harrastanud just nii kuidas meeldib ja enamasti mugavuspiiridesse jääva koormusega. Eelmine nädal tekkis huvi kas jooksmise ja võhmatrenni juures on ka mingeid soovitusi koormuse ja kestvuse koha pealt internetist leida. Googeldades hüppas üles metsik kogus infi nagu ikka, ole ainult mees ja otsusta, milline usaldusväärne. Maailmavaateliselt usaldan spetse mitte alternatiivseid fakte, seega klikkisin vaid tuntud teaduslike, spordi või tervishoiu organisatsioonidele kuuluvatel veebilehtedel.

Algatuseks tundsin huvi kuidas üldse määratakse füüsilist koormust. Kõige levinumaks ongi pulsi kasutamine. Kui proffide puhul tehakse täpsuse huvides laboratoorsed koormustestid siis tavakodanikul on võimalik vägagi lihtsalt kindlaks teha oma organismi koormustaluvuse näitajad. Üldtunnustatud niinimetatud Karvoneni valem, mille puhul pead eelnevalt määrama oma puhkeasendi ja maksimaalkoormsue pulsi. 

Puhkeasendi oma sain tänu pulsikellale, kõigub 47 ja 51 vahel, lihtsuse mõttes ümardasin 50 peale.

Maksimaalkoormuse arvutasin lihtsalt vanuse alusel: 220-vanus=MaxPulss, minul siis 220-56=164.

Võimsusvaru on 164-50=114.

Viimasest numbrist võetakse protsent, mille alusel leitakse, millisel koormusel mootor (süda) parasjagu töötab. Näiteks mul on 50% koormuse korral pulss 50%x114+50=107 lööki minutis.

Millise koormusega ja kui palju soovitatakse keskmisel kodanikul end hea tervise juures püsimiseks liigutada. Pulsi tiheduse ja südame koormuse tabeleid on mitmeid erinevad, piisavalt lihtne ja samas ka informatiivne pakub välja 5 treeningu intensiivsusest sõltuvat pulsisageduse tsooni. Edaspidi sulgudes minu personaalsed pulsi numbrid.

50%-60% (114-118) Väga kerge koormus (rahulik kõndimine), parandab enesetunnet.

60%-70% (119-130) Kerge koormus (kiire kõnd), parandab vastupidavust ja soodustab rasvade põletamist. Enamus kulutatud energiast tuleb rasvade arvel, sel koormusel oled võimeline pikalt treenima.

70%-80% (131-141) Keskmine ehk aeroobiline koormus (kerge sörk), parandab vastupidavust ja jõudu. Selle koormuse juures hakkad higistama kuid ei kasuta anaeroobilisi energiavarusid. Oluliselt suureneb hapnikutarbimine. Tõstab nii kopsude kui südame jõudlust ja tugevust.

80%-90% (142-153) Raske koormus (jätkusuutlikus tempos jooksmine), tõstab maksimaalseid tulemusi ja vastupidavust. Maksimaalne rasvade põletamine ja osaline süsivesikute kasutamine. Sel tasemel treenimiseks pead olema piisavalt heas vormis.

90%-100% (154-164) Väga raske koormus (kiire jooks, tugev hingeldamine), arendab maksimaalseid tulemusi ja vastupidavust. Kõrgeim kalorite kasutamine kuid väikseim rasva põletamine, enamus energiast tuleb süsivesikutest. Maksimaalse koormusega treenimiseks pead olema supervormis aga ka tippsportlased ei tohi vigastuste ja läbipõlemise vältimiseks liiga palju selles tsoonis treenida.

Eelneva juures peab muidugi silmas pidama, et tegu on universaalse mõõtkavaga. Iga inimene funksib sama tegevuse juures sõltuvalt vormist ja treenituse astmest erineva koormusega. Kui mina olen 5 min kilomeetri kohta joostes lähedal maksimaalsele koormusele siis võistlussportlane tõenäoliselt ei saavuta isegi 50%. Treenituse kasvades sama jooksukiiruse juures aja jooksul pulss langeb tänu südame, kopsude ja lihaste arengule ehk siis organismi efektiivsuse ja jõu kasvule.

Kui eesmärgiks pole mitte tulemused või võistlusteks valmistumine vaid hea enesetunne ja tervis (nagu minul) soovitatakse treenida kas viis päeva nädalas pool tundi kerge koormusega või kolm korda nädalas 20 minti raske koormusega. Kõige parem kui mõlemat kombineerida. Momendil jooksen vähemalt 20 minti päevas pluss käte ja kõhu trenn ning üle tunni koertega jalutamist (kaasa väänas jala, lapsel eksamid, ... jne ... )

Pulsikella näitusid lähemalt uurima hakates selgus nii mõndagi. Mõni ime, et sörkjooks kippus pilti eest kerima kui nädala algul natuke tempot juurde keerasin. Peale soojendust jooksma hakates liikus pulss kiirelt 120 pealt üle 150 ja püsis seal enamuse jooksuajast. Seega uhasin koormuse viimases tsoonis, mis pole ei enesetunde ega trenni mõttes mõistlik. Eks oli tekkinud võistlusmoment kellaga, et saada kilomeetri aeg alla 5 minuti neljakildisel distantsil. Praeguse vormi juures pole mõtet hullu panna, ikka tasa ja targu. Järgmised päevad lasin veidi rahulikumalt, 5:30 km kohta tundus liiga lihtne, tänane 5:20 just paras. Üllatav kui suure vahe teeb suht väike tempomuutus.

Kaalu osas on seis stabiliserunud alla 82 juures, hommikul 81.2kg. Fit'i eesmärgiks toksisin 81kg aga 80 ja 82 vahel pean ise normaalseks, peegli ees pole enam piinlik palja ülakerega hambaid pesta 😏

Toitumisel pööran rohkem tähelepanu lihale, kalale ja munadele. Teraviljakraami eriti ei tarbi aga kaasa rukkileivast paksu võikihiga ei sunniks mind miski maailmas loobuma.

Kaalust ja Rahvuslikest eripäradest

Enne Eestisse puhkusele siirdumist andsin teada, et vastupidiselt tavakohasele rannahooajaks paastumisele otsustasin puhkuse ajal lõdvaks lasta ja nii palju sealolles pugida kui vats ihaldab. Oleks ju arulage enesepiitsutamine puhkuse ajal kodumaiste hõrgutiste keskel üritada kaalu jälgida, selline masohhist ma ka pole.

Kõigele krooniks sai üsna alguses minna Eestist nädalaks Kreekasse (mille reisupostitused ikka veel kusagil kõvakettal pesitsevad) ja muidugi "kõik hinnas" hotell valitud. Nagu minusugusele ahnepäitsile kohane ei hoidnud end tagasi hõrkude Vahemere roogadega maiustamisel. Tütar (ja ilmselt ka kokad) imestas kuidas ma jaksan alati mitu taldrikutäit nahka panna. Rootsi lauast sai valitud võimalikult maitsvaid liha sisaldavaid ja seega toitvaid roogasid. Magustoidud mulle eriti ei istunud, kuid kompenseerimiseks pugisin söömaaja lõpetuseks kohvi kõrvale koormate kaupa saiakesi ja pirukaid.

Valitsuse poliitika ajab vägisi jooma

Õllest ja veinist, mis pidada samuti kaloreid sisaldama, parem pikemalt ei kirjuta. Kreekas poleks ma ka liberaalsete Kanada seaduste kohaselt kogu selle nädala jooksul tohtinud rooli taha istuda, sest vere tase soontes voolavas alkolahuses osutus normist madalamaks. Eestis suutsid mu neerud ja maks (andku jumal neile jõudu ja pikka iga) kogu Lätist toodud varu läbi filtreerida. Siinkohal pean lisama tänusõnad seda rasket koormat kanda aidanud sõpradele😉Lõpuks jäi puudugi, viimasel nädalal olin sunnitud Eesti riiki aktsiisiga toetama.

Täna hommikul saabus tõehetk, mida olin juba kuu aega üritanud vaikselt edasi lükata. Esialgne plaan oli kohe puhkuselt saabudes kaalule ronida, et peale esialgset shokki pöörduda tagasi tervisliku toitumise juurde. Mitmetel põhjustel nagu kohapealne jaanituli, kevadest järgi jäänud õllevarud keldris, kaasa kokandus ja mugavalt lihtsalt unustamine lükkasid seda momenti sujuvalt edasi. Eile õhtul tegin sellise saatusliku vea, et seoses palavusega harjutasin allkorruse dojos ilma giita karate katasid. Peeglist vaatas vastu mingi tundmatu punnkõhuga kiilakas Buddha, kes vatsa vappudes üritas hüpeldes blokke ja lööke sooritada. Tuli tõdeda, et peeglid on kuradist aga samas äärmiselt hea abivahend kaalulangetamiseks kui teil vaid julgust neisse pilku heita.

Aeglaselt tugevneva ootusäreva trummipõrina (ettekujuteldava) saatel käisin vetsus, hingasin mitu korda sisse-välja, et ärevushoost võitu saada ja astusin kaalule. Digitaalne tabloo lõi helendama, numbrid hakkasid jooksma. Pidin tahtejõu kokku võtma, et silmi mitte ära pöörata. Aga kui saabus tasakaalumoment ja numbrid stabiliseerusid olin tõsiselt üllatunud. 83.9KG pole üldse halb tulemus, vaid kaks kilo enda seatud normist üle ja seda ilma igasuguse toitumise kontrollita. Tegelt paistab kaalunumber roosilisem kui tegelikkus, sest seoses minimaalse trenniga on ilmselt osa musklimassist rasvaga asendunud. Mugav oleks nüüd nentida, et kuna asi polegi nii hull võib rahulikult suve lõpuni vanaviisi edasi lasta. Siiski hakkasin end juba ise punnis kõhuga veits ebamugavalt tundma, tuleb minna tagasi tervislike eluviiside juurde piirates õhtust pugimist ja jahutoodete ning magusa piiramatut tarbimist. Õnneks suvehooajal palju puuvilju, mida võib kaalutõusu kartmata kere täis parkida.

Teine teema millest tahtsin kirjutada oli BBC veebilehel nähtud küsitlus: "Mis on sinu varjatud rahvus". Mõte oli selles, et kõigil rahvustel domineerivad teatud iseloomujooned. Tavaliselt ei viitsi ma kunagi sedasorti küsitlusi täita, sest tegu ju üldistamisega, mille alusel indiviidi määramine mingisse gruppi täiesti suvaline. Aga kuna vihma sadas ja millegi muuga ei viitsinud parasjagu tegeleda sai asi ette võetud. Üritasin nii ausalt vastata kui oskasin. Selgus, et kõige rohkem sarnanen ma Kongo elanikuga ja kõige erinevamad on jaapanlased. Ise eeldaks risti vastupidist aga ei taha hakata akadeemikutega vaidlema, võin veel lolliks jääda. Nojah, nagu öeldakse, inimest ei maksa hinnata ainult tema välimuse järgi, hingelt olen neeger mis neeger 😁

Kes soovib teada, millise rahvusega tema iseloom kõige paremini kokku sobib võib järgnevale viitele klikkida: "What's your secret nationality". Tulemusi ei maksa muidugi väga tõsiselt võtta ja kaebuste esitamiseks ärge jätke siia vihaseid kommentaare vaid pöörduge otse BBC poole 😜