Wednesday, February 28, 2024

Lühitalipuhkus

Vaade meie hotellitoa aknast tõstukile ja restole
Pühapäeval suusatama. Selle aasta talv selline nöök olnud, et alles teine kord suuski alla saada. Vältimaks hooajapileti hukka minemist võtsin ka töölt paar vaba päeva, panin hotelli kinni ja meelitasin vanema tütre kaasa. Noorem oleks kah tulnud aga tema samal ajal sõbrannadega Floridas. Neil oli üldse "põnev" reis, sest lennufirma LYNX läks päevapealt pankrotti. Miamis lennujaama minnes selgus, et firma lennud on tühistatud, vaadake ise kuidas hakkama saate. Lõpuks ikka õnnestus tüdrukutel (mõnesaja lisadollariga) järgmiseks päevaks pilet saada, ekstra aja vedelesid rannas ja õhtul baaris nagu noored ikka.

Mõlemal AtomicTitanium SL
Tagasi talvisemate olude juurde. Laupäeva öösel oli pea kakskümmend kraadi külma, tuulega üle selle. Pühapäeval läks veits soojemaks, paar miinuskraadi, suusatamiseks igavesti hea. Samas eelmise nädala sula oli kindlasti oma töö teinud ja nõlvad jäiseks muutnud. Ametlikult sai hotelli neljast, sõitsime varem kohale kuna nädalavahetuse õhtune suusapilet kehtib juba poole neljast. Kodust enamus toitu kaasas, grillkana ja kaasa küpsetatud leib ning sai. Poest võtsime vorsti, juustu ja tütar mingit jaapani nuudlisööki, mis täiesti söödavaks osutus. Õltsi muidugist ka. Meile kummalegi meeldib suusatades palju rohkem ise hotellitoas mitte restos süüa, oluliselt väiksem ajakulu, muidugi eeldusel et hotell otse mäel.

Õhtupilved mäe kohal
Poole kolme ajal vurasime hotelli ette. Kasutasin jälle oma koondisejope trikki. Kohe sisseastudes kutsuti premium check-in laua juurde. Vabandasin, et varem kohal, aga äkki on mõni tuba juba vaba. Aga loomulikult, kas soovite Weider Lodge, mis asub otse tõstuki kõrval. Jaa... muidugi, sobib ideaalselt. Saime oma võtmekaardid ja kahe minutiga tehtud. Autost võtsime asjad ning viisime ühe raksuga tuppa. Meil käru pole vaja kuna oleme suht minimalistid nii riietuse kui muu kraami poolest. Kummalgi seljakott riietega, ühel toidukott teisel õllekarp käe otsa, suusasaapad teise kätte, suusad õlale.

Turistiküla, põhitõstuk, meie hotell
Tuba oli tõesti praktiliselt parim võimalikest, magama mahutas lahedalt neli inimest (täielik overkill), täisvarustusega köök ja eelkõige asukoht - 30 meetrit tõstukist, sama kaugel kui lähim mäerestoran. Aknast võis jälgida kui pikk saba parasjagu on. Ei mingit molutamist, kiirelt suusariided selga ja mäele. Aja kokkuhoiu mõttes olime eelnevalt autos kõhud täis söönud. Lumepind osutus päris kõvaks, kuid lausjääd õnneks polnud. Minu ja tütre Atomicud lõikasid seda krigina ja krudina saatel mõnuga. Lähemal uurimisel avastasin, et meil tegelt täpselt samad suusad, lihtsalt eri pikkusega ja tütrel lisaks jäikust tõstev võistlusplaat sidemete alla keeratud.

Turistiküla hilja õhtul, Weider Lodge hotell
Pühapäeva õhtu kohta oli üllatavalt palju rahvast, kui saba ebamugavalt pikaks läks astusime korraks tuppa ja tegime kiire kuuma kakao, kohvi ning näksi. Saapaidki ei hakanud jalast võtma, ainult klambrid lahti. Poole tunniga tagasi mäel, suusatasime kolmveerand üheksani. Kokku seega 4 tundi 20 minti mäel, läbitud kilomeetreid 64. Pimedas tuleb alati eriliselt hea tunne, saab kiiremini kihutada, sest rahvast sisuliselt pole. Suusad panime õue laenutuse hoidlasse, et ei peaks tuppa vedama, päris hotelli ette ei riski ööseks jätta.

Lõõgastumine

Toas suusavarustus seljast, ujukad jalga, joogid ligi ja kuumavee basseini tshillima. Seal on küll silt, mis keelab jooke ja suitsu tegemast kuid mitmel teiselgi oli õlts, vein või kokteil ligi, peaasi et mitte klaasanumas. Kuumas vees ligunemine peale suusamäge sobiv lõõgastus, paraku oli väljas vaid paar miinuskraadi, mistõttu täielikku efekti polnud. Paarikümne miinusega on teine asi, juuksed (kui neid on) lähevad jäässe samas kui kerel vees palav.

Mangotort - sõime kolm päeva
Hotellitoas võtsime veel kerge eine ning mango tordi magussöögiks kohvi ning kakao kõrvale. Kodus tavaliselt öösiti ei pugi, päris hea vahelduseks. Lebotasime niisama kushetil, kumbki surfas netis. Mina lugesin uudiseid ja vahtisin läpaka ekraanilt videot, tütar oli oma mobla või tableti peal ja suhtles sõpradega. Telekat me tavaliselt hotellis peale ei lülita, aeg kulub huvitavama tegevuse peale ära. Hotellituba meile vaid kohaks, kus saab öösel külje maha panna. Valiku esimene kriteerium on asukoht, muidugi mõistliku hinnaga. Selle toa saime 200 euriga 2 ööks, mis on siinseis oludes väga soodne.

Sunday, February 25, 2024

Kesiku veristamine

Kui arvate, et juttu tuleb keskerakonna praegusest nutusest seisust siis eksite, ehkki äsjase Turu-uuringute põhise 8% populaarsuse juures kostab vägagi sobiva pealkirjana. Eeldatavasti hakkab lähemas tulevikus kesikute toetus kõikuma 10% piirimail, mille juures kaob ainuvõim ja mõjusad korrupstioonihoovad Tallinnas ning sellega seoses ka hämar rahastus ja nii ettevõtjate kui politikute huvi erakonna vastu.

Nüüd aga põhiteema juurde. Google lõpetas oma vana podcasti äpi ja lasi uue paigaldada. Selle käigus kadusid mu vanade lemmikute lingid, aga nende üles otsimise käigus jäi silma paar uut. Darknet Diaries tundus intrigeeriv, kuulasin esiteks nende viimase osa "Axact", mis rääkis haridusteemalistest petuskeemidest. Järgmise "The Pig Butcher" järgi võtsin oma postituse pealkirja. Viimaste aastate kõige levinumaks ja massiivsemaks olid eelkõige eraisikutele suunatud finants petuskeemid: niinimetatud "Seatapp". Oma nimetuse sai seakasvatuse põhimõtte järgi: siga algul nuumatakse mõnda aega enne kui tapale viiakse. Alles 2022 oli suurimaks BEC ehk Business Email Compromise - ettevõtetele ja riigiasutustele suunatud emailipõhine tünga tegemine. Mahukuselt on jutt rohkem kui TRILJONIST (tuhat miljardit) dollarist, mõne riigi puhul tegu olulise protsendiga nende majanduse koguproduktist.

Tavakodanikele pakuvad ehk rohkem huvi seatapu skeemid, sest on eelkõige nende vastu suunatud. Tegu on väga laialt levinud fenomeniga, kõiki meid üritatakse mitu korda nädalas või isegi päevas selle õngega püüda. Tänapäeval enamasti elektrooniliste vahendite kaudu sotsiaalmeedia kanalitest või emailiga, vanasti tulid paberkandjal petukirjad postkasti. Võiks arvata, et neist petuskeemidest räägitakse nii palju, kuidas ikka inimesed lõksu langevad??? Põhjus peitub inimloomuses: ahnuses, liigses põhjendamatus usalduses, empaatiavõimes, mida kurikaelad osavalt ära kasutavad.

Praktiliselt kõigil petuskeemidel on üks eesmärk: raha teenida. Seega on vaja kodanikelt kas saada kätte nende personaalsed ja finantsinstrumentide numbrid, koodid ja salasõnad või mis veel parem, lasta neil ise vabal tahtel raha üle kanda ja see pihta panna. Info kättesaamiseks häkitakse arvutitesse või mobladesse sisse või lihtlabaselt küsitakse inimeselt, alati leidub naiivseid või asjatundmatuid, kes "pangast" tulnud teefonikõne või emaili peale saadavad "kontrollimiseks" oma salasõnad. Kuldreegel: üle telefoni või emaili ei saada mitte kunagi mitte kellelegi oma koode, ükskõik kes küsib. Finantsasutusega ühenduse võtmiseks helistad neile ise ja loomulikult mitte tagasi samale numbrile, kust kõne tuli. Lugejad loodetavasti ikka teavad, et mobla ekraanil paistvat numbrit või teksti ei saa usaldada.

Kuidas ennast kaitsta petuskeemide ohvriks langemise eest? Kõige lihtsam ja laialt kasutusel olev meetod on nii vaene olla, et sult lihtsalt pole miskit ära võtta😜 Päris veekindel see pole, sest taolisi kodanikke või nende personaalset infi kasutades saab kiirlaenusid ikka välja võtta. Ohvrite ühiseks omaduseks kipub meeleheites (finantsilises, tööalases, suhteliinis) või siis lihtsalt liiga hea ja empaatiline inimene olemine. Kurjategijad oskavad osavalt kaskodanikke läbi nende tunnete manipuleerida.

Samas langevad ohvriteks vahel ka inimesed, kes peaks paremini teadma, nagu finantsmaailma asjatundjad, arvutigeeniused, insenerid, kirikuõpetajad, ... Petuskeemidega tegelevad suured ettevõtted, tegu organiseeritud kuritegevusega. Kõigepealt otsivad andmetöötluse asjatundjad välja potensiaalsed ohvrid, siis üritavad suhtlusspetsid kontakti võtta lõpuks hakkab lootustandva ohvriga tegelema paar kolm eksperti, keda toetab terve psühhoanalüütikute meeskond. Sellisele rünnakule vastu panna on tavakodanikul õige keeruline.

Arvutivõimsus on nii kiiresti kasvanud, et deepfake'i on juba hakatud kasutama ka tavakodanike õnge tõmbamiseks. Üks lihtsamaid ja kiiremaid skeeme uurida välja, kes lähedastest reisima läinud. Eriti sobiv kui sellises riigis, kus telefoni või netiühendus mitte kõige parem. Kodustele saadab "laps", "sõber", ... teate, et mingil moel hätta jäänud (paljaks varastatud, politseis vaja kautsion maksta, hotelliarve tasuda, lennukist maha jäänud, ... ) SAADA RAHA! Seni kasutati tekstsõnumeid, mille autentsust väga raske kontrollida. Juba ka esimesed häälkõned, sest TI võimeline sotsiaalmeediast kokkukorjatud helifailide abil inimese häält ja kõneviisi päris hästi järgi aimama - eriti kui ühendus pole kõige parema kvaliteediga. Järgmiseks sammuks video. Alati rõhutakse kiirusele, et poleks aega järgi mõtlema või kontrollima hakata. Kui tekib kahtlus, kas teksti saatja või kõneleja ehtne, esitage kontrollküsimus - eelnevalt kokkulepitud või selline, mida ainult teie kaks teate, mingi tüüpiline kodulooma nimi ei sobi.

Eestlasi on siiamaani kaitsnud meie keele keerulisus ja kõnelejate väike arv. Majanduslikult lihtsalt palju efektiivsem tegeleda inglisekeelse maailmaga, kus nii inimesi kui raha mõõtmatult rohkem. Paraku leidub ka kohalikke tegutsejaid, kes emakeeles kodus.

Kokkuvõttes kehtib reegel: Kui mingi pakkumine tundub liiga hea, olgu see investeerimine või mees/naine kohtinguäpis siis seda ta 99.9% juhtudest ka on. Mõõtmatult suurem võimalus jääda ilma rahast või saada murtud süda või mõlemad kui äkkrikastuda või elu armastus leida. Inimesed on ilusad ja head võib kehtida tavaelu pisiasjades aga mitte finantsmaailmas või kohtinguäppides, seal kipub kahjuks olema helesiniseks unistuseks, mille peale kurikaelad mängivadki.

P.S. Ei maksa ära unustada, et eksisteerivad ka legaalsed petusüsteemid nagu Loto ja Kasiino, mis põhinevad inimestele petlike lootuste pakkumisel!

Saturday, February 24, 2024

Tähtpäev

24 veebruar jääb nii Eesti kui Ukraina ajalukku päevana mis ei lähe kunagi meelest. Meile Vabariigi väljakuulutamise, neile suure sõja alguse päevana. Jääb vaid loota, et see päev ei hakka tulevikus omama sama kuulsust, mis 1 september 1939. Ega kolmekümneüheksandal aastal kah teatud, et algas teine maailmasõda, algul oli suhteliselt vähe riike otsese sõjategevusega hõivatud.

Praegu on põletaivamaks küsimuseks millised perspektiivid Ukraina-Vene (praegu veel) sõjal. Kui esimene sõja aasta kulges peale venelaste algset rünnakut Ukrainale suhteliselt soodsalt ja lootusrikkalt siis teine on kahjuks üle kivide ja kändude läinud. Suvine vasturünnak ebaõnnestus ja praegusel momendil on venemaa kõigil rinnetel initsiatiivi üle võtnud ning Ukraina kaitsesse surunud.

Olen suures osas sama meelt ülaloleval videol esineva Taani ohvitseriga: väga palju sõltub liitlaste abist, selle mahust, kvaliteedist ja õigeaegsusest. 2024 ilmselt ei too murrangut ühele ega teisele poolele. Ukraina strateegia see aasta kaitselahingutes vastu pidada (kuna rünnakuks jõudu pole) on võrdlemisi riskantne nii oma sõjaväe väsimise kui eriti võimaliku järgmise aasta USA abi ärakukkumise tõttu kui Trump peaks võimule pääsema. Juba praeguseks on ameeriklased oma koduse kisklemisega abisaadetised blokkerinud ja mainele parandamatut kahju teinud, mis peale Afganistanist jalga laskmist niikuinii suht madal oli. 

Euroopa riikidele on ehmatusega pärale jõudnud, et NATO kindla alustoe USA peale lootma jäämine ei pruugi kõige targem strateegia olla. Tegelikult muidugi hea, et tasapisi on eurooplased hakanud oma relvtööstuse tuure tõstma, tempo lihtsalt kipub liiga aeglane olevat.

Eelmine aasta sel ajal lootsin, et aastaga Ukraina suure osa okupeeritud aladest vabastab või vähemalt Aasovi mere äärde murrab. Praeguse seisuga on hea kui aasta pärast rindejoon enam-vähem samas kohas. Peaasi, et vene pool ei saavutaks mingit suuremat läbimurret, milleks küll jõudu neil momendil pole. Võimalik massiline mobilisatsioon peale presidendivalimisi võib olukorda keerulisemaks muuta kuid tehnikat see juurde ei too ja lihamassiga rünnakute tagajärjed peaks lõpuks ka venemaal tunda andma.

Paljuräägitud F-16 rindele jõudmine tegelt sõjaliselt murrangut ei too, neid liiga vähe ja pealegi tehnilistelt näitajatelt vene uuematega võrreldes jäävad kohati isegi alla. Muidugi aitavad õhuruumi olukorda tasakaalustada ja pakuvad psühholoogilist tuge. Ukrainal oleks tegelt eelkõige vaja mitu miljonit mürsku, suurtükisüsteeme nende välja laskmiseks ja piisavalt tõhusaid keskmaarakette oluliste objektide nagu Kertshi silla hävitamiseks.

Sõja võimalikult kiireks võidukaks lõpetamiseks ja järgneva rahu kindlustamiseks tuleks ukrainlastele võimaldada tuumarelv, muud juttu kreml ei mõista.

Thursday, February 22, 2024

Taaskasutamise musternäidis

Parandatud suusad pidasid kenasti vastu
Mu eelmine aasta koeri jalutades prügipäeval leitud ja koju tassitud suuskadel olid tagumised otsad veidi lahti. Suusatamist veel ei seganud aga kui peaks rohkem minema võib probleem tekkida. Kuna ühe päeva katsesõitude põhjal osutusid väga mõnusateks lühikese pöörde suuskadeks otsustasin tagasi tee äärde panemise asemel üritada ära parandada. Tegelt oli plaanis sügisel suusalaadalt uued samasugused osta, aga kuidagi magasime õige aja maha. Parandamine natuke nagu põnev väljakutse, kas ja kui hästi saan hakkama.

Liimitud ja pitskruvidega kinni
Kihid paari sendi pikkuselt
lahti suuskade tagaotstes.
Muistsel ajal oli kombeks nats rikkis asju parandada mitte kohe ära visata. Tehisintellekt ei osanud miskit paremat soovitada kui veekindlat epoliimi kasutada, seda eeldasin niikuinii. Ostsin 10 euriga tuubi kahest komponendist kokkusegatavat marine-epo möginat, mis reklaami põhjal pidada kõiki materjael liimima, kaasa arvatud plastik, metall ja klaas. Kuna mul skeptikuna mõningane kahtlus kui hästi hoiab, otsustasin kindluse mõttes lisaks kerge alumiiniumplekist kinnituse lisada.
Suusa alt näeb nii välja
Alumiiniumplaat tagaotsal küljeltvaates
Töö juures juhtus prügikastis just sobiva paksuse ja tugevusega duralumiiniumi tükk vedelema. Koukisin välja, lõikasin kaks parajat juppi ja painutasin kruustangide vahel sobiva profiili. Sisemise liimitava pinna käisin hästi jämeda liivapaberiga üle ning saagisin paar kerget soont sisse, et liim paremini hoiaks. Kodus käis töö kahes etapis. Esiteks puhastasin suusa tagumiste otste lahtised pinnad, toppisin õhukese metallnoaga epot vahele ja keerasin pitskruvidega kinni ning jätsin päevaks seisma. Järgmine päev tegin lõpliku alumiiniumpleki tükkide painutuse, nii et need tuli pinge all otste peale lükata. Panin liimi vahele ja jätsin kaheks päevaks seisma. Tulemus tundus peale vaadates täiesti asjalik.

Ega enne ei tea kui mäel ära proovitud, praktika on tõe kriteerium nagu üks tüüp kunagi ütles. Põlv polnud paar päeva märku andnud, ei saanud selle aasta esimest võimalust raisku lasta. Võtsin kaasa nii oma suurslalomi Fisherid kui äsja liimitud slallikad. Kui viimased ei peaks vastu pidama, eks siis sõidan esimestega. Uni läks varahommikul seitsme ajal ära, nii kange tahtmine ometi viimaks mäele saada. Kiire kohv termosesse, eelmisel õhtul tehtud toit, mõned batoonikesed ja kommid kotti, varustus autosse ning ajama. Mäele jõudsin kenasti 2 tunniga, kolmveerand kümme ajasin suusasaapad jalga, alustuseks võtsin Atomicud.

Siledaks "riisutud" hommikune tühi mägi.
Juba esimesel laskumisel mõnus minek, pöörded harjumatult lühikesed, kuid kandid lõikasid sahinal mäepinda. Hommikune "rehitsetud" lumi pole muidugi määraja, sellel sõidab iga suusaga. Aga tunne oli hea, kui tavaliselt võtab hooaja algul harjumine ja mugava tunde sisse saamine pool päeva siis seekord justkui oleks alles eelmine nädal suusatanud. Lihasmälus kõik trikid meeles. Natukese ajaga tekkis igavene pikk saba tõstuki juurde. Omanikud on vist kärpeid teinud, enam pole tõstukimeest, kes rahvast kuuekaupa gruppidesse jagab. Valitses paras anarhia ja trügimine. Pealegi ei oska rahvas ju kuueni lugeda, grupid tahavad tingimata koos toolil olla, tihtipeale istmeil mitu tühja kohta, mis jõudlust oluliselt vähendas.

Trikirada ma enda vanuses ei sõida😉
Mul küll paras eelis tänu "koondise" jopele ja hallikarvalisele habemele, inimesed ise pakuvad lahkelt: "Go ahead" aga ikka tüütas ära. Liikusin põhjapool asuvatele sportlikele nõlvadele, seal rahvast vähem, rajad tavakodanikele liiga rasked ja järsud. Algul pidi tõstukit võistlejatega jagama, aga kui need lõpetasid ja lõunale läksid, sai tihemini sõita. Uhasin järjest üle nelja tunni enne kui auto juurde sööma suundusin. Kalevi marja-pähkli batoon kulus mäe peal "marjaks" (või "pähkliks") ära. Põuetasku plaskust paar lonksu konjakit hoidsid kere sooja. Põlv tundus nagu uus.

Päike hakkab loojuma, pool päeva ⛷️veel ees
Mäe otsa pargitud auto oli päikese käes mõnusalt soojaks läinud. Lükkasin kõrvalistme võimalikult taha, korkisin õlle ja võtsin eelmisel õhtul valmistatud grill-juustuvorstileivad. Oluliselt maitsvamad kui harilikult kaasa tehtud pizzalõigud, miks ma küll varem pole seda teinud. Saaks veelgi vingemad kui veits rohkem vaeva näha ja natuke lisandeid maitseks juurde manustada. Rukkileib on ikka üle kõige, mis paneb mõtlema kuidas võiks maitsta rukkitainast pizza🤔 Äkki turgatas pähe - õltsi jõin viimati Eestis, ehk pea kuu aega tagasi. Tegu pole mingi planeeritud alkost loobumisega. Rohkem laiskuse ja hajameelsuse asi, kodus ei olnud ja poes ei tulnud meelde, ei janutanud ka nagu. Kuram peab googeldama (TI'lt küsima), ega ometi huvikaotus meelemürkide vastu ole vananemise tunnus🤪

"Tudengi" lõunaeine mäel
Tunnikese kaifisin päikese käes, mugisin leibasid, libistasin õltsi ja puhkasin jalga. Mäele tagasi minnes võtsin oma suurslalomi Fisherid proovimaks kui suur vahe Atomicu slallikatega. Vägagi märgatav erinevus, esiteks pöörete sooritamiseks eeldavad hulka suuremat kiirust ja teiseks polnud kandid teritatud, ei kannatanud jäisemate kohtade peal üldse kallutada, kohe tahtsid alt ära minna. Korra panin isegi külje maha kuid sain kenasti hoo pealt püsti. Oleks äkki pidand sirakile jääma, ootama kas mõni kena neiuke appi tuleb😁 Põlv ei teinud ka suurema koormuse ja vibratsiooni juures teist nägugi. Mõistlik oleks end tagasi hoida aga liiga lõbus kihutada - täna elame täie rinnaga, küll homme aega haavu lakkuda.

"Südamepunkte" ja energiakulu
jagas äpp õige lahkelt😁
Kuue paiku tegin veelkord suusavahetuse, jalad hakkasid väsima, slallikatega kergem sõita. Kui lõpuks mäelt ära tulin ja auto juures spordikella kinni lõin näitasid numbrid 20:01. Puhtalt mäe peal veedetud aega kogunes  üheksa tundi kaksteist minutit, mille jooksul läbisin 121km (kolmandik küll tõstukitoolis). Selle aja jooksul võtsin vaid ühe puhkepausi lõunastamiseks. Nädala jagu värskes õhus viibimist tehtud. Kohvi ja saiakesi nakitsesin tagasisõites aja kokkuhoiu mõttes rooli taga.

Teatav üllatus, et jalad ja põlv eriti tunda ei andnud ja olid ka järgmisel päeval ok. Ilmselt aitas nii eelnev pidev jooksukoormus kui tavalisest rahulikumalt võtmine. Ei riskinud kihutada esimesel päeval. Loll oleks enne suusapuhkusi miskit ära murda või põlvele lõplik põnts panna. Mitte, et ma masohhist oleks, aga kitsipunnist ratsionalistina tunnen, et hooaja viimastel päevadel võib luude liigestega veidi rohkem riskida, jõuavad järgmiseks talveks ära paraneda🤪

Wednesday, February 21, 2024

🧑‍🦽Mis toimub???🤔

Juttu tuleb "tervisehädadest". Ma tükk aega kaalusin kas kasutada jutumärke või mitte, sest võrreldes enamuse inimestega, eriti veel minuvanustega, tundub järgnev kurtmine tühikargamine või näitlemine tähelepanu nimel. Eks te otsustage, ons need hädad jutumärke väärt või mitte.

Igatahes eelmine reede hakkas töö juures täitsa asja eest teist taga põlv tunda andma. Algul niisama natuke valus aga vähehaaval läks hullemaks. Lõpuks lonkasin ja üritasin võimalikult vähe ringi liikuda. Varem on ikka vahel valus olnud kuid mõistlikel põhjustel: karates keegi jalaga põlvekõõlustesse virutanud, suusatades kukkunud ja väänanud, liiga ägedalt painutanud, ... jne ... Ei olnud ka üks või teine kõõlus külje pealt, terve põlv ümbertringi valus nii liigese liikudes kui peale astudes. Vedasin kuidagi päeva lõpuni, kodus ei saanud koeri jalutama minna. Kaasa algul lausa kahtlustas, et simuleerin, mul ju pole kunagi selliseid hädasid. 

Tuleb tunnistada, ehmatas päris ära. Mis muud viga, aga teisipäevaks olin suusatamiseks töölt vaba päeva võtnud, kahest peadsest juba kinnimakstud suusapuhkusest rääkimata. Täitsa pekkis kui just enne invaliidiks muutun. Ainus lootus ühel jalal suusatamine ära õppida, polegi tegelt võimatu - tütar vahel nalja pärast teeb tasakaaluharjutuse mõttes. Magama keerasin tuikava põlvega. Hommikul ärgates liigutasin ettevaatlikult, valu ei olnud. Igaks juhuks panin võimalikult vähe raskust vasakule jalale ja lonkasin vetsu. Tundus täitsa tavaline. Hommiku jooksul olin ikka ettevaatlik aga siis unustasin. Alles mõtte peale: kui kohe jooksma ei lähe ei jõuagi enne tööd, sain aru, et liigun juba mõnda aega normaalselt. Häda polnud miskit. Mudisin näppudega põlve siit ja sealt, ei midagi, nagu oleks unes näinud. Aru mina ei saa millega tegu ja kuidas üle öö paranes, kas põlve vastas põõnanud kutsiku soojus ravis ära???

Ega siis sellega lõppenud, samal päeval hakkas tööl algul kaelal ja siis seljal mingi lihas valu tegema. Samas ei tule ette ühtki tegevust ega isegi liigutust, mis mõne soone või lihase võinuks "ära tõmmata".  On see vihje kõrgemalt poolt, et aeg pensile minna??? Ringi liikudes polnud nii paha aga pikali visates hakkas valutama. Täna öösel hoopiski õlalihas. Kas seda tõbe nimetatigi ennevanasti "jooksvaks" kuna liigub ringi mööda keha. Vähemalt ei sega ärkveloleku ajal, samas magama jäämist takistab täiega.

Viimane probleem on halenaljakas, hambad kukkusid suust välja🙄 Sõin mina kuivatatud aprikoose, mis kohati iirise konsistentsiga. Äkki tajusin, suus kuidagi kummaliselt palju ruumi. Keelega katsudes ühel pool pikalt vaid paar könti tunda. Hea, et ei jõudnud aprikoosi alla neelata, otsi siis pärast oma hambaid järgmine päev noa ja kahvliga junnidele disektsiooni korraldades. Sülitasin nätsutatud aprikoosid pihu peale. Implanti kroon (ehk kolm keraamilist hammast) ilusti ühes tükis vaatasid mulle läbimälutud aprikoosimassist vastu. 

Söödava kraami panin nahka ja jooksin hambad pihus nutuga kaasale kurtma. Olles elu jooksul hullemaidki asju näinud vastas too külma rahuga: mis sa näitad neist, pane suhu tagasi. Esimese hooga pidasin halvaks naljaks, aga tegelt ka, miks mitte. Implantide keraamilised kroonid ongi liimiga titaanpoltide otsa kinnitatud. Igal juhul parem lahendus kui jätta voodilauale, kust kass võiks need pihta panna. Algatuseks loputasin suu ja kroonid korralikult ära.  Proovisin ja paari katsega läksidki ilusti tagasi. Natuke õrnalt surudes klõpsasid paika. Hambaarstile pean vist ikka minema, ehkki võiks ka ise paika panna sellesama epo liimiga, millega suusad parandasin😁

Sihukesed tervisehädad siis kimbutasid mõne viimase päeva jooksul. Ei ole minagi roostevabast terasest ja teemantitest, aeg kipub siit ja sealt kulutama. Kui põlv rohkem tunda ei anna lähen teisipäeval mäele, sõidan natukene ettevaatlikult suu kinni, et hambad lumme ei pudeneks🤪

Thursday, February 15, 2024

Hiina ulmekad

Et mind mingiks kultuurituks mühakaks ei peetaks pean näitama, et minagi oskan lugeda, või noh vähemalt kuulata. Esiteks tänan blogikommentaatorit, kes toda autorit soovitas. Hiina ulmekad on muidugi liialdus, tegelikult ainult ühe autori, Cixin Liu kolme raamatut olen jõudnud kuulata. Fakt, et kolmeni jõudnud ja üht ootan raamatukogu järjekorras räägib iseenda eest. Piisavalt huvitavalt ja kaasahaaravalt kirjutatud, ajaviiteks ja meelelahutuseks lähevad täiega peale. Ulmekate lugemisega on mul alati probleemiks füüsikaseadustest mitte kinni pidamine. Kamraad Liu nägi parasjagu vaeva, et vähemalt paarist üldtunnustatust (valguse kiirus) mitte üle astuda. Samas põnevat ulmekat on praktiliselt võimatu loodusseadusi rikkumata üles ehitada.

Esimesena "Keravälk", raamatu tegevus keerleb keravälgu uurimise ümber. Huvitav teema, sest vaatamata hulgale teooriatele pole keravälgu olemust siiamaani suudetud välja nuputada. Ehkki enamus sündmustest leiab aset Hiinas, on toodud sisse ka rahvusvahelist elementi. Algus hiina süvakommunismi ajal ja lõpp lähitulevikus, päädib USA-Hiina sõjaga. Miks küll Ameeriklased peaks Hiinat ründama pole poole sõnaga mainitud. 

Kõige häirivam apsakas oli moment, kus keravälgu plahvatus küpsetas kõik mikroskeemid ja elektroonika mitmesaja kildi ulatuses, kuid tüübid hüppasid rõõmsalt autodesse, et asja uurima sõita, sest moblad ei töötanud. Tänapäeva autodel on nii palju elektroonikat, et ükski ei liiguks. Lugu pani mõtisklema kuidas inimkond elaks üle kogu elektroonika kõrbemise - teoreetiliselt võimalik stsenaarium kui Carringtoni juhtumist suurusastme jagu võimsam päikesetorm maad tabaks.

Teine raamat "Supernoova ajajärk" sisult ehk põnevam aga absurdsuste poolest rikkalikum. Maa lähedane supernoova hävitab oma kiirgusega kõik täiskasvanud (üle 13-14 aasta vanused), põhjenduseks umbluujutt kromosoomidest😁, samas avaldamata mingit mõju noortele🙄. Täiskasvanutel siiski aastake aega noori iseseisvaks eluks ette valmistada enne kui kenasti kampas käsikäes rahulikult päikeseloojakusse sammuvad. Päriselt???

Noorte ühiskonda tabavad mitmed kriisid aga kõigest saadakse nagu muuseas ülikiirelt jagu. Tehnoloogiate ja masinate kasutamise ning kõiksugu oskused omandavad noored supergeeniused aastaga, mis tavaliselt võtaks aastakümneid🙄 Eeee..., mis tunne oleks aasta tudeerinud kirurgi noa alla minna või tuumaelektrijaama juures elada, kus töötavad 14 aastased "spetsialistid"? Paar huvitavat momenti sisse toodud, näiteks esialgne küllus, kuna tarbijaid järsku kordi vähem ja vanemad tootsid ette. Hiinas ja USA's avaldub anarhia erinevalt, samas mu arust väga lihtsameelne ja liiga positiivne teemakäsitlus. Antarktikas peetav "mängusõda" pärisrelvade ja ohvritega täiega üle pingutatud.

Kolmandaks kuulasin triloogia esimese osa "Kolme keha probleem". Puna-Hiina ajalugu ja maavälise tsivilisatsiooniga esmakontakti loomine. 4 valgusaasta kaugusel asuval kolmetähe süsteemis sisuliselt elukõlbmatul planeedil elavate ufolaste võimaliku tegevuse kirjeldamine läbi arvutimängu. Valgusekiirus jäetakse rahule kuid mateeria algosakestega manipuleerib kirjanik minu maitsele liiga loovalt. Ufolased on muidugi pahad ja riukalikud ning tahavad nende jaoks paradiisliku maakera vallutada. Tehnoloogiliselt ülekaaluka tsivilisatsiooni sõjalaevastik on juba startinud maa poole, 400 aastat armuaega. Spioon tehisintellekt saadetud valguskiirusel pinda ette valmistama.

Kõigis raamatutes on ühendavaks üksikute hullult taibukate või üliheade juhtide olemasolu. Neid ulmekaid lugedes on näha idamaa mõtteviisi erinevus, mis rõhutab keskvõimu olulisusele ja autoritaarsusele. Isegi alla kümnesed lapsed helistavad raamatus "Pekingisse" kui häda käes ja küsivad nõu ja abi. Venelastel ilmselt sama suhtumine Moskvasse, samas ei kujuta ette, et eestlasel tuleks pähe Tallinna või veel vähem Brüsselisse helistada. Küsisin hiinlasest töökaaslaselt, kas tsentraalse tugeva juhi ja valitsuse teema on neile olulisem kui demokraatia. Too mõtles natuke ja vastas, et ilmselt enamusele Hiinas sündinutele aga ka paljudele siinsetele esimese põlvkonna immigrantidele. Läänes sündinute vaated liberaalsemad ja demokraatlikumad. Kardinaalne vaadete erinevus olevat tihti ka Hiinast tulnud vanemate ja nende siin sündinud laste vaheliste konfliktide põhjuseks.

Kes tahab vähe teistsugust ulmekat siis täiesti soovitan, kui ei meeldi võib ju iga kell pooleli jätta😜

Liiklusest

Selle tee peal tegid mu tütred sõidueksamid.
Kõige raskem moment olnud täiskiirusel 90 km/h
5 korda järjest siva vasakule ümberreastamine. 

Käesolevat postitust ajendas kirjutama tuttava kurtmine Tallinna liiklusummikute üle. Olen nüüd nii suvel kui talvel Eestis ja eriti Tallinnas liikluses olnud ning julgen väita: kõik on suhteline. Nõuka aja või vabariigi esimeste aastatega võrreldes kui masinaid palju polnud ja ummikuid vähe on praegu tipptunnil paras bardakk. Aga vaadates suurt pilti, ehk võrreldes Tallinna liiklust maailmaga on meil pikk tee minna. Mitte, et tegu näitajaga, mille poolest tahaks esirinnas olla😁

Tänastes uudistes teatati, et Toronto on Põhja-Ameerika kõige ummikurohkem linn, maailmas kolmandal kohal. TomTom navigatsioonifirma määrab seda autoga linnas 10km läbimiseks kuluva aja põhjal, Torontos 29 minutit. Lihtne arvutus annab kiiruseks 20km/h, jalgrattaga paras tempo. Ehkki siin mägesid pole siis rattaga liikumisvõimalused väga piiratud rattateede puudumise ja ilmastikuolude tõttu - palavus suvel, külm talvel. Jalgratturitesse suhtumise üle ei hakka parem kurtma. Toronto autojuht veedab aastas keskmiselt 200 tundi linnaliikluses.

Tekib küsimus, miks mitte kasutada ühistransporti, eriti linnas kus metroo olemas. Kui oled paksult õnnega koos ja nii kodu kui töö asuvad metroopeatuse lähedal on see tõepoolest hea lahendus. Paraku niipea kui vaja lisaks ka bussi või trammi kasutada, unusta ära. Viimased kaks sõidavad neil samadel ummikutes teedel kus autod, kuid peatuste tõttu hulka aeglasemalt. Keskmiselt kulub ühistransat kasutaval torontolasel tööle minekuks 56 minutit ühe keskmise 12,3km otsa peale, ehk kaks tundi päevast maha visatud. Kel veab distantsi, asukoha või tööajaga, sel vähem aga pooltel rohkem!

Mõni ime siis, et paljud tahavad võimalusel kodukontorist töötada isegi väiksema palga ja edutamisvõimaluste puhul. Mul personaalselt vedanud, sest keskmisest kaks korda pikema distantsi peale kulutan kaks korda vähem aega tänu asukohale ja tööajale. Samas vaatamata asjaolule, et valdav enamus distantsist kiirteel, kulub valdav enamus ajast kodu ja töö lähedal paaril kilomeetril linnaliikluses, närvikulu muidugi ka.

Täiesti mõistan, et isegi väike ummik ajab inimese turri. Oma niigi lühikesest ja väärtuslikust ajast sellesinatse maamuna peal ummikus istumine on üks totramaid tegevusi. Tegelt kogu ühest kohast teise liiklemisele kulutatud aeg on kurjast, millal küll leiutatakse kvant teleportatsioon nagu Startrekis. Ma vähemalt kasutan liikluses veedetud aega uudiste ja raamatute kuulamiseks, aeg läheb kiiremini ja natuke kasu ka. Aga kuidas teie autos istumisel aega sisustate? 

Monday, February 12, 2024

Kliimast

Kliimamuutuste teema on kole politiseeritud ja polariseerunud, inimestel on enamasti väga tugevad ja kindlad veendumused ilma igasuguse tagapõhjata. Usutakse inimtekkelisse kliimamuutusesse või mitte kuna keegi endale meeldiv poliitik või prominent nii ütles. Sealjuures pole absoluutsel enamusel neist ütlejatest endil mingit arusaamist kliimast, kliimamuutusest või teaduspõhisest mõtteviisist. Oma vaate (mitte isegi arvamuse) avaldavad asjapulgad sõltuvalt sellest, millise ühiskonna segmendi poole pöörduvad või mis parasjagu populaarne.

Mis seal salata, minugi veendumused on põhinenud mõne (vähemalt populaarteaduslikus ajakirjas) artikli lugemisel ja teadlase kuulamisel ilma sügavamalt sisusse tungimata. Kokku võiks võtta lühidalt järgnevalt: CO2 ja mõne teise kasvuhoonegaasi (veeaur, metaan) kontsentratsioon atmosfääris kasvab, mis põhjustab kliima soojenemist läbi "kasvuhoone efekti". Aga üsna lünklik teadmine kuidas selle järelduseni on jõutud ja miks just inimtekkelisi protsesse peasüüdlasteks peetakse. Appi tuli Saksa füüsik Sabine Hossenfelder kelle tavakodanikule arusaadavaid populaarteaduslikke videoklippe aegajalt vaatan.

Enne lühikokkuvõtet tahaks rõhutada mõningaid eeldusi, mida enamus inimesi tõeseks tunnistab. Kui mitte pole mõtet edasi lugeda:

1. Kliima on muutunud varem ja muutub ka edaspidi.

2. Üheks oluliseks (mitte ainsaks) kliimamuutuse põhjustajaks on kasvuhoonegaaside konsentratsioon atmosfääris.

Kui nendega nõus olla vajab vastust vaid neli põhimõttelist küsimust:

1. Kas kliima soojeneb?
Keskmiste õhu ja merevee temperatuuride, ookeanide veetaseme ja happelisuse kasvu, liustike sulamise ja Arktika jääkatte vähenemise ning ekstreemsete ilmastikuolude kasvu põhjal tundub, et kliima soojeneb. Probleemiks on siin suht lühiajalised (sajandi jagu) usaldusväärsed otsesed mõõtmised. Kliimat vaadatakse tavaliselt palju pikaajalisema (aastatuhanded, või isegi miljonid) protsessina. Samas vihjavad viimasel ajal tehtud uurimused, et kliima ühest tasakaaluasendist teise minek võib ka väga kiire (isegi sajandi suurusjärgus) olla.

2. Kas kasvuhoonegaaside konsentratsiooni kasvu trend on jätkuv ja kui siis mis seda põhjustab?
Kui usaldada mõõtetulemusi (täpseid otseseid viimasel sajandil) võib esimesele küsimusele üsna kindlalt jaatavalt vastata. CO2 süsiniku isotoopide suhte mõõtmine kinnitab, et põhjuseks on fossiilkütuste põletamine, mida loomulikult teevad inimesed. 

3. Kas kliima soojenemise ja CO2 kasvu vahel on põhjuslik seos?
Jällegi vaadates nii viimase sajandi otseseid kui aastatuhandete ja isegi miljonite kaudseid andmeid on korrelatsioon CO2 atmosfääri konsentratsiooni ja keskkonna temperatuuri vahel üsna hea. Samas kui tugev ja kas lineaarne või äkki hoopis tugevam? 

4. Millal, kuidas ja kui oluliselt mõjutab kliima soojenemine inimkonda laiemalt ja meid(mind) arenenud maailmas konkreetselt?
Kliimatundlikkus - ECS koefitsent näitab CO2 ja kliima soojenemise vahelise sõltuvuse tugevust. Seni peeti seda suht nõrgals ja lineaarseks - CO2 kasv kahekordseks võrreldes tööstusrevolutsioonieelse 280ppm'ga (eeldatavalt aastaks 2050) toob kaasa 2.6-3.9C soojenemise. Viimasel ajal aga pakuvad mitmed täiendatud mudelid rohkem kui 5 kraadist soojenemist. 

Võiks arvata, et paar kraadi tühiasi, keera õhujahutajat nõksu rohkem peale. Paraku tähendab see suure hulga lõunapoolsete regioonide kiirelt elamiskõlbmatuks muutumist. Kuna sealsed inimesed ilmselt ei lepi alandlikult mahasuremisega, võib kiirelt tekkida sellisel tasemel rändekriis, millega võrreldes eelnevad olid tühiasi. Lisades juurde põllumajanduseks sobiva maa drastilise vähenemise paistab tulevik tume. Põhjapoolsed riigid on sunnitud rakendama äärmiselt ranget immigratsioonipoliitikat, mis toob kaasa tõsised rahvusvahelised pinged ning laialdase elatustaseme languse ja sotsiaalse käärimise ka arenenud riikides. Alloleva video depressiivne osa: minutid 14 - 19.

Halva stsenaariumi (üle 5C soojenemise) korral jäänud vaid 20 aastat enne majanduslikku ja sotsiaalset kollapsi. Kedagi pole süüdistada ka: "Ise tegi". Jääb vaid loota, et kliimamudelid ekslikud. Tegelikult muidugi on praeguse tehnoloogia ja teadmiste juures tegu siiski vaid ennustamisega, võimatu kõiki tegureid ja nende omavahelist mõju arvesse võtta ja ette näha.

Mõistlik käitumine oleks loota parimat valmistudes halvimaks ja võttes viimast seni kui veel võimalik. Broneerisin hotelli ka teisel suusamäel, kes teab kui tihti lund meie laiuskraadil saab enam nautida. Halvim võimalus, 20 aastat krahhini, mind ei hirmuta. Selleks ajaks liiga vana et hoolida, eriti kui arvesse võtta millist elu saanud siiani elada.  
 
5. Kas inimkonnal on realistlikult võimalik midagi teha kliimasoojenemise ärahoidmiseks?
Lühike vastus: senise käitumise põhjal otsustades mitte. Praktiliselt kõik kogemused on näidanud, et lühiajalise kasu ja pikaajalise planeerimise korral on pea alati võitnud lühiajaline, sest seda saab kohe maitsta. Mõni ime kui valimistsüklid 4-5 aastat, ebapopulaarsete kuid vajalike otsuste korral valitakse järgmine kord populistlikke lubadusi andvad erakonnad. See on demokraatia süstemaatiline probleem, millest ei saa üle ega ümber. Keskmine kodanik on "lühinägelik" aga valitsus valitakse keskmise kodaniku poolt.

Viimane video räägib kliimakatastroofi vältimise plaanidest ja sellest, miks need läbikukkumisele määratud. Ma parem ei hakka teid tõlkimisega rohkem traumeerima, vaadake omal vastutusel.
 
P.S. Ei arva, et Sabine Hossenfelder oleks eksimatu oraakel, kuid minu arust toob ta päris veenvalt esile mitmed olulised punktid ja kliimamuutusega seotud probleemid.

Saturday, February 10, 2024

Ema Juubel

PALJU ÕNNE KALLIS EMME
🌸🌹🌺🌻🌼🍁🎂

Täna oli emal ümmargune sünnipäev. Ma numbrit parem ei hakka nimetama, piisab kui mainida, et lõpeb nulliga ja minust on ta nõksa vanem😜 Jaanuaris Eestis olles korraldasime väikese eelsünnipäeva nii kodus kahekesi kui onutütre juures, kes tal ikka vajadusel abiks käib ja suhtlusvõimalust pakub. Seega tänane koosviibimine oli emal lausa kolmas tähistamine, oleks vaid minul tema ikka jõudes nii palju erksust ja teravat mõistust. Küllap oli vanaemal kõige rohkem rõõmu lapselaste saadetud õnnitlustest. Moodsal ajal saadab enamus inimesi digitaalse õnnitluse, millede vastuvõtmise ja vaatamisega ema õnneks kenasti hakkama saab. Samas eks vahetu suhtlemine telefoni teel või videolingis ikka asendamatu. 


Thursday, February 8, 2024

Eelpenskarlusest

Sobib sama hästi ka PRE-Retired kohta

Inimesed kurdavad vananemise üle aga mulle on viimasel ajal hakanud täitsa meeldima. Paar päeva tagasi ärkasime kaasaga tööpäeva hommikul üles, nokitsesime veits moblades. Nats aja pärast ohkab naine, et peab end üles ajama. Mis mõttes, isegi kella vaatamata vastasin: ei pea ju. Ta jääb momendiks mõttesse, ei pea jah, ning tõmbab teki lõuani. Lasemegi silma looja, põõname mõnuga tunnikese lisaks. Pole me kumbki veel penskarid, ehkki võiks olla. Samas sihuke ilma eriliste kohustuste ja kiire ajagraafikuta lõdva eelpenskaripõli on täiega nauditav. Kaasa nokitseb veidi kodukontoris läpaka taga ja käib vahepeal hobi korras sugulaste lapsi hoidmas. Mina küll täisajaga tööl, kuid seda tuleb ka sõna-sõnalt võtta - käin tööl, mitte ei tee tööd ;) Kui peaks tegema, ei viitsiks käia aga kui näo näitamist kompenseeritakse viisakalt ei raatsi raha maha vedelema jätta.

Tavaline päev algab üheksa, kümne paiku ärkamisega, just siis kui uni ära läheb. Esmalt koerte jalutus ja jooksuring ning dushi all käimine. Jooksmas käin sõltuvalt tundest ja ilmast, täna näiteks lihtsalt ei viitsinud minna, muideks ei mingeid süümekaid😜. Tavaliselt koguneb 100 jooksukilti kuus ehkki eelmised kaks jäid "objektiivsetel" põhjustel 50 kanti. Veebruaris olen juba 30 lipanud, ilm muidugi on soosinud. Kui jooksmas ei käi teen pikema jalutuskäigu, mulle on erksa enesetunde jaoks ilmast sõltumata oluline vähemalt tunnike õues viibida.

Järgneb hommikukohv kaasa valmistatud pudru või võileibadega läpaka taga surfates. Emaga räägin nüüd iga päev pool tunnikest ja kui enne seda ei jõudnud õues käia lähen hiljem. Peale lõunat sõidan tööle, lisaks hommikuse logelemise võimalusele on sellise ajastuse juures äärmiselt oluline liikluse moment. Toronto teed suht ummikuvabad vaid kümnest kaheni lõuna ajal ja üheksast õhtul kuueni hommikul. Kiire toidushoppamine tööle sõites kord, paar nädalas.

Paraku nii massi kui sotsiaalmeediat jälgides jääb mulje, et paljude elu pole nii mugav ja lihtne. Hakkasin mõtlema, mis on väärikat eelpenskaripõlve (või elu laiemalt) võimaldavad faktorid. Esiteks ilmselt hea tervis, osalt kaasasündinud, osalt enda valikutest sõltuv. Teiseks head inimsuhted, nii lähedastega kui laiemalt. Sõltuvad minu eas suures osas enda tehtud valikutest. Kolmandaks pingevaba majandusseis, ei pea hakkamasaamise pärast muretsema. Finantsolukorra määravad nii "rahatarkus", tegutsemisala kui ka õnn. Viimaks - kõige tähtsam - oskus elu rahulikult ja stressivabalt võtta, see viimane on täiega õpitav kui vaid ise nõus vastava filosoofia järgi elama. Pean silmas eelkõige mõistmist, mis on elus tegelikult tähtis, ajaplaneerimise võimet (maksimaalset vaba aega) ning hobidega tegelemist: tööl käin et elada mitte ei ela et töötada. Just broneerisin hotelli suusamäel😉

Automaatikuna julgen väita, et tegu kontrollitud positiivse tagasisidega. Kõik ülalmainitud faktorid võimendavad üksteist. Samas muidugi ka vastupidi, kui üks paigast ära, hakkab see teisi õõnestama ja kui õigel ajal jaole ei saa võib kogu süsteemi kokku jooksutada. Kogu mugavalt elamise kunst on tervise, suhete, raha, hobide ja stressi haldamine. MOTT, ehk Mida Oligi Tarvis Tõestada nagu mu matemaatikaõpetaja Gustav Adolfis tavatses öelda.

Tahtsin lisada ühest teisest blogist silma jäänut. Nimelt "stardipakud" elus. Need on kahtlemata olulised, kuid lõpptulemuse määrab ikka inimene ise. Viletsa stardiga tuleb lihtsalt rohkem pingutada jõudmaks võidujooksus esimeste hulka, oma valik kas teed seda toore jõu, manipuleerimise, kavaluse või tarkusega või lööd hoopiski käega. Stardipakkudest olulisemad lapsepõlv (kasvatus, suhted) ja haridus mitte jõukus. Samas ei maksa unustada, et "esimeste hulka" tähendusest on igaühel erinev arusaamine. Personaalselt hindan kõige rohkem elu nautimist, aga milles teie näete elu eesmärki?