Vananemisest

31 Mai 2026

31 Mai 2019

Eelmine kuu postitasin "Muutuva vormi" teemal, ja lisasin ka võrdlevad pildid endast 2019 ja 2026. Visuaalse vormi võrdlemine viis omakorda mõtted nii tegeliku füüsilise vormi kui vananemise peale. Otsisin üles 2019 postituse, kirjutasin toona põhiliselt kahe poole kuu eest alustatud jooksmise ja ka kaalulangetamise teemal - huvitav lugemine ja hea numbriline võrdlusmaterjal. Muideks selgus ununenud tõsiasi, et just siis kimbutas sama puusaprobleem, nagu hiljuti ja kadus sama kiiresti.

2019 mais jooksin põhiliselt 4km distantse pluss 3 kaheksakildist. Kilometraazh kokku 110km keskmise tempoga 5:29 min/km. 2026 mais jooksin 20 seitsmekildist pluss üks 12 km, kokku 157km keskmise tempoga 4:38 min/km. Objektiivsuse huvides tuleb tunnistada, et seitse aastat tagasi olin alles jooksukarjääri alguses, pealegi on viimastel aastatel maikuu kujunenud aasta suurima kilometraazhiga kuuks, ehk mõjutavad eesootav puhkus ja ilmastikuolud.

Luban endale tunnustavalt seljale patsutada seoses järjepidevusega - ega alustades polnud ju selge kas ja kaua suudan/viitsin jooksmisega tegeleda. See oli ka aeg kui kehakaal kippus tõusma seoses karate trennikordade vähenemisega. Praegu võin rahulolevalt kinnitada, et olen püsinud kõik need aastad enda arvates ideaalse 78kg (±1.5kg) lähedal mis mu 189cm pikkuse juures vastab ka tavastandardile tervislikust kaalust. Aga mis kõige olulisem - sellest ajast saati pole ma seitse aastat haige olnud kui kerged nohud ja köhad välja arvata, varem pidevalt tüüdanud kurguvalud hoopis kadunud. Kas põhjuseks on jooksmine, ports erinevaid koroona vaktsiine või midagi muud, raske öelda. Võtan hea meelega sellise kingituse vastu, ükskõik mis siis põhjuseks.

Samas tee või tina kuid vaatamata suurepärasele sportlikule vormile ja raudsele tervisele hakkab organism tasapisi vanemaks jääma. Vananemist saab edasi lükata kuid mitte ära hoida, või noh vähemalt veel mitte. Tehisaru gurud väidavad tõsimeeli, et kümne aastaga saavutame vananemise "paokiiruse", ehk et edusammud meditsiinis suurendavad eluiga kiiremini kui inimene vananeb. Kui vead välja aastani 2035 saavutad soovi korral surematuse😏 Tore oleks aga see on üks koht, kus kipun skeptiline olema. Matemaatika, füüsika ja insenertehnika probleemide lahendamine on üks asi, bioloogilised süsteemid liiga keerulised. Muidugi võimalik, et kuna pole selle ala spets siis ka ei mõista sisu sügavamalt. No ja "Supertehisaru" peaks suutma juba definitsioonipõhiselt kõik probleemid lahendada, mis põhimõtteliselt lahendatavad on.

Hiljuti kuulasin Delfi taskuhäälingust vananemise teemalist lugu, kus rõhutati, et tegelikult pole tähtis mitte see kui vanaks elame vaid kui kaua tervena elame - sulatõsi. Inglise keeles on terminid "lifespan" ja "healthspan". Võime ju oodata ja loota, et äkki tõepoolest tehisaru või meditsiini võidukäik pikendab oluliselt nii eluiga kui tervelt elatavaid aastaid. Paraku passiivne ootamine ja juhusele lootmine pole minu stiil. Hakkasin uurima, mida saab inimene ise ära teha enda tervise, elukvaliteedi ja ka eluea heaks. Vaevalt järgnevad viis elustiili soovitust kellelegi uudiseks, kuid hea siiski kokku võtta tähtsuse järjekorras. Rõhutatakse, et tähtis on järjepidevus (elustiili muutus), episoodilisus (kuu aega teen trenni või pean dieeti) ei aita nagu paljud omal nahal kogenud.

1. Füüsiline trenn nii jõutreeningu (lihasmassi ja luutiheduse jaoks kaks korda nädalas) kui aeroobilise liikumise (150 minutit keskmise aktiivsusega) näol.

2. Toitumine: tasakaalus dieet kuid vähem rasva, suhkrut, soola ja valmistoitusid ning rohkem taimetoitu ning valkusid. 

3. Korrapärane ja piisav uni, soovitav 7-8 tundi pidevalt magamine ja enne uinumist või öösel ärgates "ekraanide" vältimine.

4. Sotsiaalne suhtlus, eriti oluline vanemas eas kui see kipub paratamatult unarusse jääma.

5. Mentaalne stimulatsioon ehk aju tegevuses hoidmine nii hobide kui muude ajutööd nõudvate tegevuste läbi.

Teadlikult pole seni vananemise vastu "võitlemisega" tegelenud kuid ülalpool kirjeldatut lugedes olen igatahes mõningaid asju lihtsalt meeldimise pärast õieti teinud. Spordi poole pealt ehk kõige enam. Toitumise üle ei saa ka kurta, sest enamasti sööme kodus toorainetest valmistatud kraami. Isegi hommikukrõbinaid ja jogurtit olen viimasel ajal ise tegema hakanud. Paraku mitte niivõrd teadlikult tervislikkusele tähelepanu pöörates vaid pigem maitse pärast. Unega on nii ja naa, koguseliselt saan une täis kuid kipun hilja magama minema. Samas minu jaoks äärmiselt oluline võimalus ilma äratuskellata magada nii kaua kui und on. Sotsiaalse suhtlusega veidi ikaldus kui pere välja jätta, samas väga hullu puudust ei tunneta. Mentaalse stimulatsiooni poolest raske hinnata, ühest küljest meeldib igasugu uut tehnoloogiat näppida ja uusi asju selgeks õppida samas saab praegusel ajal juba nii palju lasta AI'l enda eest ära teha no ja inimene on mugav😉

Kuidas teil on õnnestunud tervislikke eluviise järgida, või kas üldse hoolite neist?

Paraku võime üritada kõiki soovitusi perfektselt järgida aga ikka võib tõbi kallale tulla. Tänapäeval veel geenide ja halva juhuse vastu ei saa. Tervislikud eluviisid lihtsalt suurendavad tõenäosust kvaliteetset elu kauem nautida mitte ei garanteeri eluaegset tervist.

Mentaalse stimulatsiooni alla käib ehk üles kerkinud küsimus: Miks organismid vananevad ja millised protsessid seda põhjustavad. Kokkuvõtlikult on vananemine bioloogiline protsess, mida iseloomustab organismi füsioloogilise funktsionaalsuse järk-järguline vähenemine. Mitmerakuliste organismide puhul põhjuseks keeruline omavahel seotud mehhanismide võrgustik.

Vananemise tunnuseid võib jagada kolme rühma: Peamised (molekulaarsel ja rakutasandil toimuvad protsessid), Antagonistlikud (algselt kasulikud protsessid, mis aja jooksul muutuvad häirete tõttu kahjulikuks) ja Integratiivsed (eelmise kahe tulemid). Kes tahab täpsemalt teada siis alljärgnev on Gemini lühikokkuvõte, mis peaks olema ka tavakodanikule suht arusaadavas keeles.

1. Peamised tunnused: "Kahjustused"

Need on fundamentaalsed tegurid, mis käivitavad vananemisprotsessi molekulaarsel ja rakutasandil.

• Genoomi ebastabiilsus: Kogu elu vältel kahjustavad DNA-d pidevalt välised tegurid (UV-kiirgus, saasteained) ja sisemised tegurid (hapnikuradikaalid). Aja jooksul need vead kuhjuvad, põhjustades mutatsioone, mis pärsivad raku talitlust.

• Telomeeride lühenemine: Telomeerid on kromosoomide otstes asuvad kaitsvad "korgid". Iga kord, kui rakk jaguneb, muutuvad need lühemaks. Kui need muutuvad liiga lühikeseks, ei suuda rakk enam jaguneda ning kas sureb või muutub "zombiks".

• Epigeneetilised muutused: Kuigi DNA järjestus jääb samaks, muutuvad elu jooksul "lülitid", mis geene sisse või välja lülitavad. Need muutused võivad viia selleni, et valel ajal on aktiivsed valed geenid, häirides kudede talitlust.

• Proteostaasi kadu: Rakud sõltuvad kvaliteedikontrolli süsteemist, mis tagab valkude korrektse voltumise. Vananedes see süsteem ei tööta kogu aeg korrektselt, mis viib valesti volditud või "klompi läinud" valkude kogunemiseni – iseloomulik Alzheimeri ja Parkinsoni tõvele.

2. Antagonistlikud tunnused: "Reaktsioonid"

Need on protsessid, mis on algselt organismile kasulikud või kaitsvad (nagu haavade paranemine või energia reguleerimine), kuid muutuvad kahjulikuks, kui on liiga aktiivsed või kestavad liiga kaua.

• Toitainete taju reguleerimishäired: Rakkudel on süsteemid (nagu mTOR ja insuliini signalisatsioon), mis annavad märku, millal kasvada vastavalt saadaolevale toidule. Vanemas eas muutuvad need süsteemid sageli üliaktiivseks või väheaktiivseks, põhjustades metaboolseid probleeme ja kiirendades vananemist.

• Mitokondrite düsfunktsioon: Mitokondrid on raku "jõujaamad". Vananedes muutuvad need energia tootmisel vähem tõhusaks ja hakkavad lekkima aktiivseid hapnikuühendeid (ROS), mis kahjustavad raku teisi osi veelgi.

• Rakkude senestsents: Kui rakk on liiga kahjustatud, et normaalselt toimida, läheb see "zombi-olekusse" ehk muutub senestsentseks. Ta ei sure, kuid lõpetab jagunemise ja hakkab eritama põletikku soodustavaid signaale, mis kahjustavad naaberrakke.

3. Integratiivsed tunnused: "Tagajärjed"

Need on eelmiste punktide lõpptulemus, mis viivad otseselt vananemisega seotud füüsilise allakäiguni.

• Tüvirakkude kurnatus: Koed, nagu nahk, veri ja soolestik, vajavad pidevaks uuendamiseks tüvirakke. Lõpuks tüvirakkude varud ammenduvad või nad kaotavad jagunemisvõime, mistõttu keha ei suuda end enam tõhusalt parandada.

• Muutunud rakkudevaheline kommunikatsioon: Seda nimetatakse sageli terminiga "inflammaging" (põletikuline vananemine). Kehas tekib krooniline, madala tasemega põletik. See "müra" süsteemis takistab organite ja rakkude omavahelist efektiivset suhtlust, viies süsteemse rikkeni.

• Autofaagia häirumine: Rakud kaotavad võime "süüa" ja taaskasutada omaenda kahjustatud osi (autofaagia), mis viib rakulise "prügi" kuhjumiseni, segades normaalset tööd.

Lepatriinuporr ja sabaküür

                     Birds do it, Bees do it, even educated 🐞 Ladybugs do it🥰

Nojah, kes oleks võinud arvata, et viiesekundilise putukateemalise video eest võib saada 24 tunnise FB banni ... sest see ei vasta kogukonna reeglitele, lahtiseletatult on ebasiivas. Vaevalt tehisaru nii juhm oleks, et sellist videot tsenseeriks, ilmselt ikka keegi valvas moraalijüngrist kodanik kandis ette vastavatesse instantsidesse. Samas Instas ega Thredsis ei tekitanud mingit küsimust. Ma muidugi pole putukateadlane mistõttu pole sugugi kindel, et videol jäädvustatud tegevus hoopistükkis mingit muud eesmärki kui soojätkamist teenis. FB'ga vaielda ei viitsinud, kannatasin selle 24 tundi ära ja ülla-ülla video ilmus iseenesest voogu tagasi. Äkki siis ikka ülekontrollimise käigus selgus, et ei mõjugi ühiskonna moraalile nii hukutavalt😁

Skunksi hoiatuspoos

Sabaküür...imine

Kui juba selline teema üles kerkis postitan ka pildi meie kiisust kes tegeles hügieeniprotseduuridega. Sõrmeküünte eest hoolitsemist nimetatakse maniküüriks, varvaste juures tegu pediküüriga, sama loogika alusel sobiks kassi tegevust sabaküüriks nimetada. Ta nimelt tegeles väga andunult justnimelt saba enda mitte saba aluse piirkonna esinduslikuks sättimisega. Kõrvalpildil täna õhtul naabri maja ees kohatud haisuloom skunks, kes väljendas oma põlgust isehakanud paparazzo vastu ähvardavalt tagumist poolt keerates ja saba tõstes. Ka kõige vapramad otsustavad sellisel juhul taganeda ohutusse kaugusesse. Foto seoses öise aja ja suure zoomiga suht udune.

Kokkamisest

Minu rabarberikoogitükk kohviga aialaual 

Nüüd olen olnud sunnitud juba terve nädala seoses erinevate asjaolude kokkulengemisega kokkamisega tegelema. Teataval määral välja aidanud varud külmikus ja sügavkülmas, kuhu kaasa üht-teist ettenägelikult valmis tegi. Kohe pean tunnistama, et ei kujutanud ette kui aeganõudev söögitegemine on, eriti algajale kobakäpale. Osavad toiduvalmistajad on ikka kuldaväärt inimesed. Nüüd mõistan selgesti, miks paljud kodanikud rahulduvad poest ostetud valmistoitude või äärmisel juhul poolfabrikaatidega. Kui kokkamine pole hobi siis lihtsalt maitsvuse pärast mina küll ei viitsiks endale ise süüa teha. Eestis üksi olles toitun alati igasugu valmistoitudest, äärmisel juhul praen muna. Algainetest hea söögi tegemisele kulub amatööril ebaproportsionaalselt palju aega ja vaeva. 

Aga momendil pole üksi ja eks ma siis proovisin iseseisvalt natukenegi midagi teha. Mainimisväärsetest roogadest sain esiteks hakkama kalatoiduga, millest pilti küll pole. Ostsin tilapia (ei tea mis eesti keeles on) fileesid, praadisin võiga induktsioonpliidil panni peal, küpsetasin mikrokas väikseid värskeid kartuleid ja segasin hapukoore, majoneesi, mädarõika kaste tilliga. Salatiks kõrvale värsket kurki. Täitsa hea tuli välja, isegi kaasa sõi kõik ära, mis talle ette panin.

Uhke olen aga tolle Nami-Nami hõrgu rabarberikoogi üle, mille retsepti ja kaasa juhendamise abil kokku keerasin. Omal käel oleks üsna kindlalt läbi kukkunud, sest ei kujutanud ette kui täpselt peab järgima retsepti koostisainete koguseid ja valmistamisprotseduuri. Nagu mis mõttes peab või suhkruga vahtu hõõruma, sihuke mass ei saa ju füüsikaseaduste alusel kuidagi vahtu minna. Omal algatusel oleks kahe muna asemel vähemalt neli kasutanud, kuid kaasa hoiatas, et sellisel juhul tuleb magus omlett. Koogi alustaina paljaste kätega pannil laiaks surumise peale tulid mul õudusvärinad - tainast kätega katsuda ... õõõõ, oleks siis veel mootoriõli või isegi kompostimuld, aga rasvane kollane mass, hullem kui päevituskreem, kuidas ma pärast käed puhtaks saan???

Ahjust väljas, ei näe välja kõige
atraktiivsem kuid äärmiselt maitsev!

Võtsin end kokku ja sain tehtud, siis hapukoore suhkru ja muna segust vedelam kiht peale ning kõige lõpuks pool kilo hakitud rabarberivarsi. Retseptis soovitati ilu mõttes punane koor peale jätta aga ma ikka igaks juhuks eemaldasin selle. Ahjus istus lõpuks viis minutit kauem kui ette nähtud, rabarberid tõmbusid pealt veidi tumedaks. Lõhn ja välimus olid ahvatlevad, pettumus suur kui kaasa sunnil pidin tund aega ootama, et kook jahtuks enne kui maitsta sai. Lõpuks saabus suur hetk, istusime koos diivanile ja serveerisin koogi ning joogi. Maitse oivaline😋 ... minu arust, kaasalt küll pidin kiitust välja norima nii, et objektiivset hinnangut ei julge anda, mulle igatahes meeldis. Lõpuks kujunes nii välja nagu ühes vanas laulus: Mamma mamma, see poiss on jälle siin, kes mulle suhkrusaia tõi ja ise ära sõi😜

P.S. Retseptis on üks jäme viga, mida ei tohi märkamata jätta. Kirjeldatud kogusest jagub hädapärast kahele täiskasvanud inimesele mitte kaheksale nagu ekslikult kirjas. Tõsimeeli mainisin kooki ahju pannes kaasale: Hea, et tütar Ameerikas, muidu peaks kahekordse portsu tegema, et kõigile jätkuks. 

Keha ja teadvus

Olen varem kuulnud väidet, et aatomid ja molekulid inimese kehas vahelduvad elu jooksul mitu korda. Lihtsalt võtsin õlgu kehitades teadmiseks aga tänase jooksuringi ajal hakkas mõte peas ringi käima. Kui mitu korda, millised aatomid ja molekulid, milline protsess ... jne ... No ja lõppude lõpuks kui palju ja kas üldse inimene on seesama kes ta oli sündides, lapsena, teismelisena, noore täiskasvanuna, keskealisena, vanurina, ... Õnneks pole vaja tänapäeval raamatukokku tormata, et kõigile neile küsimustele vastuseid saada, piisab läpakal küsimuse sissetoksimisest. Ehk siis hoiatus AI allergiat põdevaile kodanikele, edaspidi on kasutatud Gemini 3.5 Flash käest saadud infot. Enamus küll minu tekst, mõned lõigud otse tehisarult. 

Lühike vastus, mida käsitletakse üldtunnustatud faktina: inimese (ja muidugi iga elusolendi) kehas vahetub aasta jooksul välja 90 - 98% kõigist aatomitest ehk siis füüsiliste algkoostisosakeste poolest olen vaid mõni protsent sellest, kes olin aasta eest. Hoobilt kerkib esile küsimus kuidas sellisel juhul mu teadvus enam-vähem samana säilib. Siinkohal heaks võrdluseks arvuti, rikki läinud juppide välja vahetamine ei muuda arvuti sisulist olemust - töötab ikka sama moodi ja näeb enam-vähem sama välja. Operatsioonisüsteem ja programmid püsimälus on teadvuseks, selles saab teha pidevaid uuendusi samuti nagu inimene õpib. Arvuti välja lülitamine ei kustuta teadvust, analoogia magama minekuga (mitte segi ajada sleep mode'ga), pealelülitamine on "ärkamine". Inimene pole miskit muud kui neuronajuga varustatud bioloogiline robot. Poeetilisem oleks inimkeha võrdlus veekeerisega mille molekulid pidevalt vahetuvad kuid kuju ja olemus jäävad samaks.

Huvitav on aga see, et organismi erinevate osade ja nendes asuvate molekulide ning aatomite väljavahetumine toimub kardinaalselt erineva kiirusega. Kaldume mõtlema oma kehast kui millestki kindlast ja püsivast, kuid mikroskoopilisel tasandil käib seal pidev ehitustöö. Rakud surevad ja asenduvad uutega ning isegi elusate rakkude sees lammutatakse ja ehitatakse keerulisi orgaanilisi molekule lakkamatult ümber, toimub see tavapäraste ainevahetusprotsesside kaudu:

• Sisend: Inimene toob kehasse uusi aatomeid igal sekundil söödava toidu, joodava vee ja sissehingatava õhuna.

• Väljund: Vanadest aatomitest vabanemine toimub väljahingamise, higistamise, naha koorumise ja jääkainete eemaldamise läbi.

Uuenemise ajatelg

Keha eri osad uuendavad oma aatomeid väga erineva kiirusega:

Kehaosa Kude	Ligikaudne uuenemisaeg
Mao limaskest	Iga 2 kuni 9 päeva tagant (kange maohappe tõttu).
Naharakud	Iga 2 kuni 4 nädala tagant.
Punased verelibled	Iga 4 kuu tagant (120 päeva).
Maks	Iga 1 kuni 2 aasta tagant.
Luustik	Umbes 10% luumassist uueneb igal aastal (mis tähendab täielikult uut luustikku umbes iga kümne aasta tagant).

Paraku on ka erandeid, üksikud algupärased osad jäävad inimesega terveks eluks.

• Ajukoore neuronid: Enamik ajukoore neuronitest ei asendu kunagi uutega. Kuigi aatomid nende sees võivad valkude parandamise käigus vahetuda, jäävad rakud ise samaks sünnist surmani. Mis ei tähenda, et neuroneid ei sureks ja uusi ei tekiks juurde aju teistes piirkondades. 

• Silmaläätse tuum: Silmaläätse keskmises osas olevad kristalsed valgud moodustuvad juba looteeas ega vahetu elu jooksul kunagi välja.

• Hambaemail: Jäävhammaste email on surnud kude, mis peale lõikumist ei uuene bioloogiliselt ega vaheta oma elemente - millest on küll kahju.

See bioloogiline paratamatus viib klassikalise filosoofilise mõttemängu juurde, niinimetatud "Theseuse laeva paradoks". Kujutage ette puidust laeva. Kümnendite pikkuste reiside jooksul kõdunevad selle puidust plangud ja need asendatakse ükshaaval uutega. Lõpuks on kõik plangud välja vahetatud. Kas see on ikka veel seesama laev? Veelgi enam: kui keegi korjaks kokku kõik need vanad, äravisatud plangud ja ehitaks neist uue laeva, siis kumb neist on ehtne Theseuse laev?

Kuna inimese aatomid vahetuvad pidevalt, on ta justkui selle paradoksi elav kehastus. Materiaalses mõttes ei ole ma sama füüsiline objekt, mis olin kümme aastat tagasi, aasta tagasi või rangelt võttes isegi enne eelmist hingetõmmet. Paraku ei hoia identiteeti mitte konkreetsed süsiniku-, vesiniku- ja lämmastikuatomid, vaid hoopis nende aatomite omavahelised seosed, paigutus ja info ja sinna kuhugi on ka teadvus peidetud.

Laps sünnib suht puhta lehena kui keha jooksutav operatsioonisüsteem ja instinktiivsed programmid välja jätta. Algul toimub kiire areng läbi õppimisprotsessi. Tegelikult teadvus ja selle seisund muutuvad pidevalt. Nii õppimise, unustamise kui uute mõttemallide ja veendumuste tekkimisega. Erinevas vanuses kinnistuvad erinevad isiksuse jooned ja omadused, omandatakse ning ka unustatakse erinevaid teadmisi ning oskusi. Seega pole teadvus staatiline, ega ilma asjata öelda, et keegi on hoopis teine inimene kui enne.

Üldiselt on tänapäeval füüsilise keha taastamine ja renoveerimine (kirurgia) palju kaugemale arenenud kui teadvuse programmivigade parandamine. Kokkuvõttes saame inimest vaadata vaid läbi kindla ajamomendi prisma ja hinnata selle järgi milline ta just sel momendil on. Varem oli ta nii füüsilises kui vaimses mõttes erinev ja on erinev ka tulevikus. 

Mis on tähtsam või siis mis teeb inimesest inimese, eks ikka teadvus mitte füüsiline keha. Samas oleme vägagi kinni justnimelt füüsilises pooles, üritades eelkõige vingemad ja ilusamad välja näha ... sest kõrvaltvaataja märkab kõigepealt välimust mitte seda kui tore mõttemaailm võib kodanikul olla.

Tulevikus lahendatakse esiteks inimkeha füüsilise vastupidavuse pool ja veidi hiljem ka teadvuse säilimine kui õpitakse viimast bioloogilisest ajust kadudeta välja filtreerima ja vastupidavamal materjalil põhinevasse "tehisajusse" alla laadima (sleep mode koopiaid võib alati igaks juhuks pilves hoida). Eks neid koopiaid peab pidevalt uuendama nagu Mickey 17 ulmekas, et võimalikult vähe viimaseid kogemusi ja mälestusi kaotsi läheks.

Kas te laadiksite võimalusel oma teadvuse pilve ja kui siis millise elumomendi teadvust eelistaksite?

Tomatid ja puusavalu

Tomatitaimede valik, tagaplaanile jäi enda kastmiseks kasutatud öökulli õlts.

Tomatid valitud ja istutatud. Kui eelmine aasta kasvatas kaasa ise seemnetest, siis seekord jäime kuidagi hiljaks ja pidin poodidest vaatama. Costcost võtsin kaks lihavat ja suurt "Beefsteake" ja kaks varajast võileiva tomati "Early Girl" taime. Spets aianduspoes oli valik hulka suurem ja hind muidugi kopsakam. Ostsin neli taime: kollane madala happelisusega, mitmevärviline "Vikerkaar", rohelise-kollase triibuline "Sebra" ning tumelilla "Kesköö amps". 

Shveitsi salat

Kuidagi ei suuda välja mõelda mis moodi saab sellel "Vikerkaare" taimel olla erinevaid tomateid. Insenerina näen ainsa lahendusena, et tegu taimedega, mis kasvatatud segi läinud seemnetest. Ehk siis keegi ei tea millised tomatid otsa tulevad aga keegi ärigeenius otsustas nimetada vikerkaareks, ägeda pildi juurde teha ja tootmispraagi müüki paisata. Viljapuudel saab pookida eri oksi eri sortidega samale puule aga tomatitaimel peaks mingit erilist geenitehnoloogiat kasutma, et iga tomat isesugune kasvaks.

Kui keegi teab või oskab lahendust välja pakkuda kommenteerige. Ma tean küll, et võiksin AI käest küsida aga liiga lihtsalt teada saamine võtab põnevusemomendi😜 Varasemast kogemusest meeldivad mulle kõige rohkem Sebra tomatid - hästi mahlased, mahedad ja pehme lihaga. Millised tomatid teie lemmikud ja millised Eestis populaarsemad? Ostsin ka neli taime Shveitsi salatit ja neli tavalist lehtsalatit, hea ju rohelist omast aiast toidu kõrvale noppida, kurb vaadata kui viljakandev maa niisama söötis seisaks😉

Tomatid ja salatid istutatud, ruumi veel järgi 6 taimele.
Paremal hammasratastega dekoreeritud "inseneri" peenar😎

Teine teema on seotud vasaku puusaga. Eile lippasin hommikul 7 kilti lõdvalt, ilma mingi kahtlase tundeta. Sõitsin tööle, astusin autost välja ning pääsla poole jalutades hakkasin tundma kergelt ebamugavat tunnet vasakus puusas. Tööl läks järjest valulikumaks kuni ei saanud enam korralikult liikuda, täiega lonkasin, nii kuradi valus oli. Liikuma aga pidin, ettevaatlikult eri asendeid proovides selgus, et kõige vähem valus oli astuda hästi sirge rühiga vasak jalg veidi sissepoole pööratud. Komberdasin päeva lõpuni, paremaks ei läinud. Samas trepist üles või alla minnes polnud midagi tunda. Koju jõudes oli seis hulka parem, ainult veidi tundlik.

Järgmine hommik kahtlustasin, et kogu lugu nägin unes, puus nagu uus. Otsustasin jooksma minna aga kui peaks andma tunda jätan kohe pooleli. Seitsme kildiga polnud midagi häda. Ju kõik tipp-topp, ei tea mis imelik asi. Paraku tööle jõudes kordus eelmise päeva jama, õnneks küll palju leebemalt - valulik oli aga mitte nii pahasti, et pannuks lonkama. Koju jõudes jälle läinud. Ei tea kas lihtsalt allergia töökoha vastu või töökingade viga, peame seal nimelt spets jalatseid kandma. Samas on need mul juba kaks aastat olnud. Ainus kord varem olen sama valu tundnud kui kunagi ammu suusatades paremale puusale häda tegin, kuid selle paranemine võttis ikka paar nädalat. Kokkuvõttes müstika, hea vähemalt, et nii siva lahenes ... kui lahenes - eks homme näeb.

Tegus pühapäev

Lõke, kohv ja rabarberikook.

Ja esmaspäev takkapihta. Meil Victoria Day, ehk suve esimene pikk nädalavahetus. Saabus tõeliselt vastiku kuumusega, laupäevast teisipäevani üle 25 soojakraadi. Tegelt oleks vingumine patt, sest seni on meil olnud harukordselt jahe kevad. Loodus enam-vähem sama kaugel kui Eestis, ehkki siinne laiuskraad 45 võrreldes Tallinna 60'ga. Pirnid ja õunapuud on õitsema hakanud, kirsid juba poetasid õielehad maha. Sirelitel ka kohati õiekobadad päikselisemates kohtades lahti. Sirelid seostuvad lapsepõlvest Pärnu maja pumbakaevu ümber olnud kõrgete lausa puudega, mille äraõitsenud rootsusid pidin tihtipeale lõikama - et järgmine suvi rohkem õitseks. Nagu ma seda oodanuks, tüüpiline töö tegemine et saaks rohkem tööd teha. Hilisemad mälestused suvila valgest topeltsirelist väravas ja lillast rõdu ees. Ja muidugi kaasaga seotu, kellele sirelilõhn nagu mullegi hirmsasti meeldib. Tulin kevadtöödest kirjutama aga läks mälestuste heietamiseks nagu oleksin vanainimene😜

Momendil esmaspäeva õhtu kell 9 ja lebotan 25 kraadise temperatuuriga vaid spordipükste väel tagaaias lamamistoolis. Grillile sai hubasuse mõttes eelmise aasta tomatikeppidest väike lõke tehtud. Kohvi nõristasin aialaual masinaga, kõrvale näksin kaasa selle aasta esimest rabarberikooki - nämm!!! Tegelt oli plaanis naisele üllatus valmistada ja ise rabarberikook küppsetada aga kui tuppa läksin kontrollimaks palju hapukoort külmikus alles, leidsin naisukese köögilaual tainast rullimas. Küsimusele, mis plaanis, vastas ta otsekui mõtteid lugedes - rabarberikook, mine too mõned varred. Minu väljavalitud Nami Nami Hõrgu retseptis kasutati 3-4 aga kui nendega tagasi tulin saadeti veel kolme järgi.

Igatahes pühapäeva alustasin sportlikult, hommikul kaheksa ajal veel piisavalt jahe, et jooksma minna. Lippasin 12 kildise ringi pargis keskmise tempoga. Nüüd on aiavoolikust tuleva vee all lausa nauding end peale jooksu maha jahutada, karastamiseks seda nimetada enam ei saa. Järgmisena võtsin ette vannitioa kraani külge "muslimi" dushiotsiku lisamise. Kes teab millega tegu see teab, ei hakka siin pikemalt kirjeldama aga selle näol on küll tegu ühe asjaliku aksessuaariga, mis elu hulka lihtsamaks teeb. Oleks vaid pähe tulnud kui lapsed tited olid. Protseduur ise oli super lihtne, lihtsalt keera otsik kraani peale - oluline muidugi õige keere. Esimese pidime Amazoniga tagasi saatma, sest ma olin küll õige keerme valinud kuid isase mitte emase otsa😡 - säh sulle inseneri.

Järgmisena võtsin ette lihtsaima ülesande ja niitsin muru teist korda sel kevadel, akuniiduk on ikka super. Ennetamaks küsimust miks ma robotniidukit ei kasuta on vastus lihtne, see "leiab" kiirelt uue omaniku kui pidevalt silma peal ei hoia - ka meie muidu suht turvalises rajoonis. Kanadas elame väga multikultuurses keskkonnas kui mõistate mida silmas pean.

Üleskaevatud tomatimaa, rabarberid taga nurkades,
särk ja püksid nööril varjusid heitmas.

Aiamaa ettevalmistamine tomatite istutamiseks seisneb komposti tassimises ja maa ümber kaevamises. Kõva füüsilist pingutust nõudev tegevus, higistasin nagu loom aga kolme tunniga sai tehtud. Ümbruskonna linnukestele pakkus huvi, sest kompostis vingerdas lugematus koguses igasugu ussikesi, kes neile väga isuäratavad paistsid. Enne hilisele lõunasöögile siirdumist pidin dushi all käima, eks ma haisesin nagu kompost.

Päeva lõpetuseks võtsin ühe kange õlle enne kui tagaaia puu otsa ronisin, et viimast plaanitut ja kõige kõrgemat oksa maha võtta. Sihuke 20 senti jäme aga õige mitmeharuline ülevalt. Lihtsalt alla ei saa lasta kukkuda, sest just sidekaablite kohal. Pidin nii kõrgele ronima, et saetud oksajupid poleks liiga rasked eemale viskamiseks. Puu haruldaselt sitke ja suht turvaline ehkki kõrvalt(alt) vaatajale võiks tunduda hirmus kui tuule käes õõtsun ja ühe käega kinni hoides teisega kaugele küünitades oksa saen. Kokkuvõttes läks õnnelikult, eriti viimase tüvejupiga, mida lahti murdudes osavalt alla suunasin, kuid mis takerdus momendiks ettejäänud oksa vastu ja raksatas alla vaid loetud sentimeetrid sidekaableist mööda.

Vasakpoolsed tüved tuleb naabriga kokku leppida.
Mind ei sega ja kukuvad tema aeda kui saagida.

Jupp aega kulus okste kokku korjamisele ja esialgsele laasimisele, lõpliku lühemaks lõikumise jätsin esmaspäevaks. Õhtu lõpetasin lõkke, ja vanilli jäätise ning värske mango magustoiduga, mida maitsestades konjakiga ei koonerdanud. Lebotoolis lõket vahtides ja desserti nautides tuli pähe ketserlik mõte, et miks minna kuhugi soojale maale hotelli kui ka kodus nii lõõgastav olemine. Eks muidugi keskkonna vahetus üheks põhjuseks ja kodus pole ka ookeani vastu varbaid loksumas sel ajal kui lakei kokteili toob. Talvel on kontrast suur, suvel polegi kunagi soojamaa reisu ette võtnud - mulle juba nende talv liiga palav, mis siis suvest rääkida.

Esmaspäeval sai rohkem logeletud aga palavam oli ka. Rohisin vaarikaid ja sõstrapõõsaste aluseid, jupitasin eelmise päeva oksahunniku paraja pikkusega (4 jalga) haokubudeks, et linn need maja eest ära viiks. Haokubude tegemine paras ettevõtmine sest oksad üsna kõverikud ja paljude raagudega. Lahendusena toppisin neid jäme ots ees ämbrisse nii palju kui mahtus, siis panin koormarihma ümber ja sikutasin täie jõuga raginal kompaktseks pundiks enne kui nöörijupiga kinni sidusin. Plaanitud tomatitaimede istutamine lükkus teisipäeva peale, sest täna aianduspoed kinni.

Mul on poolest saati valmis ka välispoliitiline postitus aga ühest küljest toimuvad sündmused nii kiiresti, et kui kohe ei postita siis järgmine päev on uudis vananenud või hoopistükkis muutunud, sest praeguse ameerika valitsusega pole mingit stabiilsust ega kindlustunnet. No näis kas lähematel päevadel saab NATO, Ukraina, Hiina teemal kirjutada või hüppab Iraan uuesti esiuudiseks või otsustab Trump hoopis Kuubale üks-null teha.

Meenutused

Sushi kümme aastat tagasi ...

... ja eelmisel nädalavahetusel

Nädalavahetusel muru niites ei raatsinud ilusaid siniseid meelespeasid maha lõigata. Meenus Sushi kutsikapõlve pilt kui ta oks hambus kõrvade lipendades sealsamas lilleväljal lidus. Proovisin nüüdki koera meelitada oksa püüdma aga 10 aastaga on loom targemaks ja laisemaks läinud. Vaatas mulle kulmu kergitades otsa: mis mõttes peaks ma mingit oksa jooksma rohu seest ära tooma - ise viskasid, ise tood kui tahad. Togisin ta siis niisama lillede vahele, kus kutsik tülpinud ilmega taguotsa maha toetas.

Sushi ja Koko 10 aasta eest mai keskel Awenda rannas

Lõgismao kaljud

Mõned kalju äärel kasvavad elupuud olla 800 aastased

Vaatamata kurjakuulutavale nimele "Rattlesnake Point" minu teada neid madusid seal ei leidu. Vähemalt näinud olen vaid tavalisi veemadusid ja kohalikku levinuimat Garter snake - nastikuline. Polegi sel kevadel metsas hulkumas käinud, hea moment ka Eestist külas olev professor kaasa võtta. Kohale jõudes tekkis ootamatu takistus. Tõkkepuuga värava juures valveputkas polnud hingelistki. Juuresolev silt väitis, et sissepääs on võimalik vaid eelregistreerimise teel ehkki veebilehel selge sõnaga kirjas isegi kohapealt ostetava pileti hind. Paar tegelast sõitsid sisse, tõkkepuu läks lahti. Väravas mingit muud juhendit polnud, tegin moblas veebilehe lahti, proovin läbi neti eelregistreerida ja pileti osta. 

Taamal lõunas Ontario järv ja järgmine paeklindi neemik

Veidi judimist menüüdes aga tee või tina, minu moblal polnud veebilehel võimalik kusagilt piletiostu võimalust leida. Sõber proovis enda omal ja temal tuli samas menüüs kenasti ette. Ei hakanud aega viitma, lasin tal registreerida ja piletid osta. Erinevalt tavapärasest piletist auto kohta tuli siin maksta iga inimese eest eraldi ja selle asemel, et mingi koodiga värav avada peab masinaga tõkkepuu juurde sõitma, kus siis kaamera numbri loeb ja selle alusel sisse laseb. Mul paraku sihuke värk, et numbril värv maha koorunud, praktiliselt loetamatu, kiiruskaamerate trahve pole tänu sellele kunagi saanud. Ehk siis polnud põhjust numbri välimust renoveerida, pigem vastupidi. Autos oli õnneks marker, värvisin kiirelt numbri üle, et kaamera suudaks tuvastada. 

Matkaseltskond

Kas leiate minu pildilt üles?

Kui järgmine päev tööl värava süsteemist rääkisin said kolleegid naerda, et olen ikka loll ja sinisilmne, kas ma siis tõeopoolest ei tea kuidas sellistes kohtades tegutsetakse. Minu mõistmatu ilme peale tegi hindu ette puust ja punaseks: Sõidad terve perega kohale, kamandad kõik lapsed, vanavanemad ja naise välja. Sõidad üksi roolis kaamera ette, tõkkepuu avaneb ja sõidad sisse. Ülejäänud rahvas tuleb jala ümber putka ja istub autosse, nii maksad vaid enda eest, suurema perega hoiad sadakond dollarit kokku. Kaamera nimelt näeb autosse ja loendab inimesed ära, pisemad lapsed võid muidugi lihtsalt põrandale kõhuli kamandada. Mhm ... ma vist juba kanadalaseks muutunud, ei tulnud üldse sihukese asja peale, isegi nagu natu piinlik oleks, varem värske immigrandina poleks kahelnudki. Nagu kolleeg ütles: kõik süsteemid ja lukud on mõeldud lollide nöörimiseks, nutikaid need ei pea, sa ju pole ometi kunagi ametlikult mingit tarkvara programmi ostnud.

Igatahes maksime täie rauaga 25 taala kahe pealt ja võisime rahuliku südamega seadusekuulelike kodanikena matkama minna. Kutsik sai tasuta ... tema eest vist ei pidanud maksma. Rahvast oli vaatamata ilusale ilmale väga vähe, vaid paari inimest ja kahte koolilaste ekskursiooni kohtasime. Esialgu jalutasime klindineemiku äärel vaateid nautides kolm kilti loode suunas, siis läksime läbi jääaja sulavete uhatud pea kilomeetri laiusest kanjonist läbi. Selle põhjas voolas väike jõeke, kus koer sai janu kustutada ja isegi korraks jääkülma vette kõhutada. Edasi ronisime vastaskalda paeklindile ja selle äärt mööda paar kilti vastas ehk kagusuunas tagasi. Siin Google kaardil mingeid ametlikke radasid polnud aga Straval ja Maps Me kaardirakendusel olid ka mitteametlikud peal.

Zoomituna näha paekivikaljud

Okste vahel kanjoni teine kallas 

Kanjoni teine kallas tundus otse üle oru vaadates hullult kaugel olevat. Mõne aja pärast laskusime üht rada pidi järsakust alla ja tagasi läbi oru selle kalda poole kust matka alustasime. Poleks koera olnud võinuks rohkem kaljudel ronida ja ka paekalda alust mitteametlikku rada mööda minna aga kutsikaga tüütuvõitu, vaja teist siin-seal aidata. Oleme korra varem samas mõlema koeraga roninud, paras ajakulu. Kaljuseinal turnisid mõned mägironimise harrastajad. Pirakad kalkunikullid (Turkey-voultchers) tiirutasid ja hoidsid lootusrikkalt neil silma peal, kunagi ei tea millal võib vedada ja mõni alla potsatanu tasuta eineks kujuneb. Linnud nii suured, et pisike kutsik hoidis targu meie ligi.

Kokku tuli 10 kildine ring. Muidu linnas laisavõitu jalutamisisuga Sushi lippas õnnelikult kogu tee kaasa ja ei paistnud üldse ära väsivat. Tagasiteel astusime Costcost läbi, ostsime vorstikesi ja esimese nälja peletamiseks paar pizzalõiku. Õhtu veetsime tagaaias grillides, õlut rüübates ja maailma asju arutades. Igati tore esmaspäev.

Emadepäevast takkajärgi

Pannkoogid ja maasika, mango, vaarika,
mustika salat vahtrasiirupi ja kohviga

Lapsed oli emadepäeval terve päeva kodus, küpsetasid pannkooke, mina tegin moosi asemel pealepanemiseks puuviljasalati. Kasutasime võimalust ja tegime ka iga-aastase perepildi koos koduloomadega. Rääkisin enda emaga telefoniga kuid videokõne jaoks talle mobla ekraanipilt liiga pisike - eks teine kord saab lapselastega lobiseda. Lõuna ajal vahtis naispere teleka ees, mina ragistasin aias puu otsas järgmist satsi oksi saagida ja koukisin muru seest võililled välja. Võililli terve pangetäis, matan tomatimaale sügavale mulla alla väetiseks.

Pere elutoas, maalil teleka peegeldus😲

Muru niitsin ka ära sellesama niidukiga mille aasta eest prügipäeval üles korjasin. Sügisel teine jupsis veidi, sama jama mille eest endine omanik oli hoiatanud - vahepeal ei taha käima minna või lülitab poole pealt välja. Jälle ei läinud käima saadanas. Enne kui hakkasin teist lahti võtma panin lükkamise käepidet kokku kui jäi silma miski nublakas selle varre küljes. Kuram, kui vart korralikult klambriga ei fikseeri siis nublakas ei suru ekstra ohutuslülitit ja masin ei lähe käima. Lahendus seega lihtne, ei pidanudki AI käest küsima - muru sai niuhti niidetud.

Õhtusöögiks tellisime sushit kohalikust Jaapani restost. Kõigile meeldib pigem kodus mugavalt head-paremat näksida kui viisakasse söömakohta minna. Ma olen vist ainus, kes vahel eelistaks väljas süüa aga sedagi vaid "all you can eat" kohtades, siis saab just seda võtta ja just nii palju kui isutab (kõhtu mahub). Magustoiduks mingid jaapanipärased mango mousse koogikesed, paraja magususega mitte tüüpilised ameerikapärased suhkrupommid.

Viit tüüpi heaolu

Netis jäi silma rikkuse teemaline meem. Olemas viit tüüpi heaolu: finantsiline (raha), sotsiaalne (staatus), ajaline (vaba aeg), füsioloogiline (tervis) ja spirituaalne (meelerahu). Lisaks hoiatus: ole ettevaatlik ametitega mille puhul kaks esimest saavutad kolme viimase arvel!

Mõtlesin selle üle ja leidsin, et liiga lihtsustatud, ehkki suures plaanis nõus. Kõigepealt muidugi on kõigi heaolude taseme mõõtmine suhteline ja lisaks ka subjektiivne. Tuhat dollarit vaba raha pangaarvel pole arenenud riikides mingi näitaja samas kui ülejäänud maailmas oleks paljudele ettekujuteldamatu varandus. Subjektiivselt võib isegi üks ja sama inimene tunda end sama rahahulga juures vaese või rikkana sõltuvalt paljudest muudest asjaoludest.

Staatuse puhul rõhutaksin eelkõige subjektiivsele osale, ehk sellele kui palju inimest ühiskondlik positsioon morjendab. Väljastpoolt on lihtne näha staatuse hierarhiat alates kerjusest ja lõpetades presidendiga. Aga leidub küllaga inimesi, keda staatuse sümbolid (ametikohad, autod, majad, käekotid, kellad, diplomid, aurahad, ...) suht külmaks jätavad. Julgen arvata, et siin tegu sisemise enesekindlusega: ma tean ise täpselt kui palju ma väärt olen ja ei viitsi näidelda, et teistele seda demonstreerida kuna eriti ei hooli.

Aeg on ehk kõige objektiivsem ja samas halastamatum. Pole vahet kui rikas, kõrge staatusega või hea tervise juures oled ... aeg kulgeb ikka sama tempoga igaühe jaoks. Tunnetuslikult muidugi hoopis teine asi - meeldiva tegevuse puhul aeg libiseb näppude vahelt, vastiku puhul venib nagu härja ila. Vaba aega hindavad inimesed eri moodi, mõni ei tahakski muud kui aega veetes logeleda, teine ei suuda ega oska sellega miskit peale hakata, kui tekkibki moment otsib endale töist tegevust.

Tervis tundub esimesel pilgul objektiivne väärtus aga tegelikult sõltub vägagi palju taustast. Täiega terve inimene ei kujuta õieti ette haigena olemist ega oska oma tervet seisundit hinnata enne kui selle kaotab. Haige väärtustab iga momenti kui end natukenegi paremini tunneb. Tervist on lihtne käest lasta aga kuradi raske tagasi saada kuna paljud protsessid pöördumatud. Ei aita siin tihtipeale raha, staatus ega aeg. Seega on parim strateegia tervist hoida heas seisus nii kaua kui võimalik.

Meelerahu on täiesti subjektiivne ja kinni inimeses endas, sisuliselt ei miskit muud kui "õige mõtlemine" ehk siis võime elu ja maailma lõdvalt võtta. Suuta teha vahet asjadel mida saame muuta ja nendel mida ei saa ning viimaste pärast mitte põdeda või isegi raisata enda aega nende peale mõtlemisele. Siin aitab kaasa võimalikult palju tegelemine asjadega, mis meile meeldivad ja ebameeldivate tegevuste minimiseerimine. Meelerahu saavutamiseks kasutavad inimesed erinevaid vahendeid: religioon, mediteerimine, inimese tühisuse mõistmine kosmoses, ... või ka ajutuse lahendusena alko ja muud meelemürgid.

Need viis "rikkuse" tüüpi on nagu voolikute ja ventiilidega ühendatud pudelid (inseneri vaatevinkel😁). Sündides on meil mingi vedeliku hulk, mis jagatud eri anumate vahel. Elu jooksul kogu hulk algul suureneb ja hiljem tasapisi väheneb sõltuvalt inimese tegevusest ja juhuslikkusest. Pidevalt pumpame seda "eluvedelikku" erinevate pudelite vahel ümber. Üleüldise heaolu määrab meile endale sobiv tasakaal rohkem kui absoluutne hulk, ühtki pudelit ei saa lasta teiste arvelt täitsa tühjaks minna. Surres voolavad kõik tilgatumaks. Inimese enda jaoks pole peale surma ka staatusel mingit väärtust ehkki paljud seda ei teadvusta, eriti mitte riigipead, kes tahavad oma nime iga hinna eest "ajalukku kirjutada". Jah, sinu nime jäädakse mäletama aga väärtus ainult seni kui elad ja oma egot selle teadmisega silitad. Kaob teadvus, kaob kõik - mõnele on see hirmutav teisele vabastav fakt. Absoluutset enamust inimesi, kes elasid 200 aastat tagasi ei tea keegi, sama hästi võinuks nad olemata olla. Ainus, mis edasi kandub on geneetiline kood ja seegi segatud teistega ning juhuslikest muutustest mõjutatud.

Millist "heaolu" hindate kõige rohkem ja millist tasakaalu sooviksite, teoreetiliseks aluseks võiks võtta iga pudeli taseme 60% ehk siis kuidas jagaksite 5 pudeli vahel koguhulga 300%. 

Mida tahaksite et oleks momendi seisul rohkem milliste teiste arvelt arvestades, et "eluvedeliku" koguhulk jääb samaks.