Wednesday, February 21, 2024

🧑‍🦽Mis toimub???🤔

Juttu tuleb "tervisehädadest". Ma tükk aega kaalusin kas kasutada jutumärke või mitte, sest võrreldes enamuse inimestega, eriti veel minuvanustega, tundub järgnev kurtmine tühikargamine või näitlemine tähelepanu nimel. Eks te otsustage, ons need hädad jutumärke väärt või mitte.

Igatahes eelmine reede hakkas töö juures täitsa asja eest teist taga põlv tunda andma. Algul niisama natuke valus aga vähehaaval läks hullemaks. Lõpuks lonkasin ja üritasin võimalikult vähe ringi liikuda. Varem on ikka vahel valus olnud kuid mõistlikel põhjustel: karates keegi jalaga põlvekõõlustesse virutanud, suusatades kukkunud ja väänanud, liiga ägedalt painutanud, ... jne ... Ei olnud ka üks või teine kõõlus külje pealt, terve põlv ümbertringi valus nii liigese liikudes kui peale astudes. Vedasin kuidagi päeva lõpuni, kodus ei saanud koeri jalutama minna. Kaasa algul lausa kahtlustas, et simuleerin, mul ju pole kunagi selliseid hädasid. 

Tuleb tunnistada, ehmatas päris ära. Mis muud viga, aga teisipäevaks olin suusatamiseks töölt vaba päeva võtnud, kahest peadsest juba kinnimakstud suusapuhkusest rääkimata. Täitsa pekkis kui just enne invaliidiks muutun. Ainus lootus ühel jalal suusatamine ära õppida, polegi tegelt võimatu - tütar vahel nalja pärast teeb tasakaaluharjutuse mõttes. Magama keerasin tuikava põlvega. Hommikul ärgates liigutasin ettevaatlikult, valu ei olnud. Igaks juhuks panin võimalikult vähe raskust vasakule jalale ja lonkasin vetsu. Tundus täitsa tavaline. Hommiku jooksul olin ikka ettevaatlik aga siis unustasin. Alles mõtte peale: kui kohe jooksma ei lähe ei jõuagi enne tööd, sain aru, et liigun juba mõnda aega normaalselt. Häda polnud miskit. Mudisin näppudega põlve siit ja sealt, ei midagi, nagu oleks unes näinud. Aru mina ei saa millega tegu ja kuidas üle öö paranes, kas põlve vastas põõnanud kutsiku soojus ravis ära???

Ega siis sellega lõppenud, samal päeval hakkas tööl algul kaelal ja siis seljal mingi lihas valu tegema. Samas ei tule ette ühtki tegevust ega isegi liigutust, mis mõne soone või lihase võinuks "ära tõmmata".  On see vihje kõrgemalt poolt, et aeg pensile minna??? Ringi liikudes polnud nii paha aga pikali visates hakkas valutama. Täna öösel hoopiski õlalihas. Kas seda tõbe nimetatigi ennevanasti "jooksvaks" kuna liigub ringi mööda keha. Vähemalt ei sega ärkveloleku ajal, samas magama jäämist takistab täiega.

Viimane probleem on halenaljakas, hambad kukkusid suust välja🙄 Sõin mina kuivatatud aprikoose, mis kohati iirise konsistentsiga. Äkki tajusin, suus kuidagi kummaliselt palju ruumi. Keelega katsudes ühel pool pikalt vaid paar könti tunda. Hea, et ei jõudnud aprikoosi alla neelata, otsi siis pärast oma hambaid järgmine päev noa ja kahvliga junnidele disektsiooni korraldades. Sülitasin nätsutatud aprikoosid pihu peale. Implanti kroon (ehk kolm keraamilist hammast) ilusti ühes tükis vaatasid mulle läbimälutud aprikoosimassist vastu. 

Söödava kraami panin nahka ja jooksin hambad pihus nutuga kaasale kurtma. Olles elu jooksul hullemaidki asju näinud vastas too külma rahuga: mis sa näitad neist, pane suhu tagasi. Esimese hooga pidasin halvaks naljaks, aga tegelt ka, miks mitte. Implantide keraamilised kroonid ongi liimiga titaanpoltide otsa kinnitatud. Igal juhul parem lahendus kui jätta voodilauale, kust kass võiks need pihta panna. Algatuseks loputasin suu ja kroonid korralikult ära.  Proovisin ja paari katsega läksidki ilusti tagasi. Natuke õrnalt surudes klõpsasid paika. Hambaarstile pean vist ikka minema, ehkki võiks ka ise paika panna sellesama epo liimiga, millega suusad parandasin😁

Sihukesed tervisehädad siis kimbutasid mõne viimase päeva jooksul. Ei ole minagi roostevabast terasest ja teemantitest, aeg kipub siit ja sealt kulutama. Kui põlv rohkem tunda ei anna lähen teisipäeval mäele, sõidan natukene ettevaatlikult suu kinni, et hambad lumme ei pudeneks🤪

Thursday, February 15, 2024

Hiina ulmekad

Et mind mingiks kultuurituks mühakaks ei peetaks pean näitama, et minagi oskan lugeda, või noh vähemalt kuulata. Esiteks tänan blogikommentaatorit, kes toda autorit soovitas. Hiina ulmekad on muidugi liialdus, tegelikult ainult ühe autori, Cixin Liu kolme raamatut olen jõudnud kuulata. Fakt, et kolmeni jõudnud ja üht ootan raamatukogu järjekorras räägib iseenda eest. Piisavalt huvitavalt ja kaasahaaravalt kirjutatud, ajaviiteks ja meelelahutuseks lähevad täiega peale. Ulmekate lugemisega on mul alati probleemiks füüsikaseadustest mitte kinni pidamine. Kamraad Liu nägi parasjagu vaeva, et vähemalt paarist üldtunnustatust (valguse kiirus) mitte üle astuda. Samas põnevat ulmekat on praktiliselt võimatu loodusseadusi rikkumata üles ehitada.

Esimesena "Keravälk", raamatu tegevus keerleb keravälgu uurimise ümber. Huvitav teema, sest vaatamata hulgale teooriatele pole keravälgu olemust siiamaani suudetud välja nuputada. Ehkki enamus sündmustest leiab aset Hiinas, on toodud sisse ka rahvusvahelist elementi. Algus hiina süvakommunismi ajal ja lõpp lähitulevikus, päädib USA-Hiina sõjaga. Miks küll Ameeriklased peaks Hiinat ründama pole poole sõnaga mainitud. 

Kõige häirivam apsakas oli moment, kus keravälgu plahvatus küpsetas kõik mikroskeemid ja elektroonika mitmesaja kildi ulatuses, kuid tüübid hüppasid rõõmsalt autodesse, et asja uurima sõita, sest moblad ei töötanud. Tänapäeva autodel on nii palju elektroonikat, et ükski ei liiguks. Lugu pani mõtisklema kuidas inimkond elaks üle kogu elektroonika kõrbemise - teoreetiliselt võimalik stsenaarium kui Carringtoni juhtumist suurusastme jagu võimsam päikesetorm maad tabaks.

Teine raamat "Supernoova ajajärk" sisult ehk põnevam aga absurdsuste poolest rikkalikum. Maa lähedane supernoova hävitab oma kiirgusega kõik täiskasvanud (üle 13-14 aasta vanused), põhjenduseks umbluujutt kromosoomidest😁, samas avaldamata mingit mõju noortele🙄. Täiskasvanutel siiski aastake aega noori iseseisvaks eluks ette valmistada enne kui kenasti kampas käsikäes rahulikult päikeseloojakusse sammuvad. Päriselt???

Noorte ühiskonda tabavad mitmed kriisid aga kõigest saadakse nagu muuseas ülikiirelt jagu. Tehnoloogiate ja masinate kasutamise ning kõiksugu oskused omandavad noored supergeeniused aastaga, mis tavaliselt võtaks aastakümneid🙄 Eeee..., mis tunne oleks aasta tudeerinud kirurgi noa alla minna või tuumaelektrijaama juures elada, kus töötavad 14 aastased "spetsialistid"? Paar huvitavat momenti sisse toodud, näiteks esialgne küllus, kuna tarbijaid järsku kordi vähem ja vanemad tootsid ette. Hiinas ja USA's avaldub anarhia erinevalt, samas mu arust väga lihtsameelne ja liiga positiivne teemakäsitlus. Antarktikas peetav "mängusõda" pärisrelvade ja ohvritega täiega üle pingutatud.

Kolmandaks kuulasin triloogia esimese osa "Kolme keha probleem". Puna-Hiina ajalugu ja maavälise tsivilisatsiooniga esmakontakti loomine. 4 valgusaasta kaugusel asuval kolmetähe süsteemis sisuliselt elukõlbmatul planeedil elavate ufolaste võimaliku tegevuse kirjeldamine läbi arvutimängu. Valgusekiirus jäetakse rahule kuid mateeria algosakestega manipuleerib kirjanik minu maitsele liiga loovalt. Ufolased on muidugi pahad ja riukalikud ning tahavad nende jaoks paradiisliku maakera vallutada. Tehnoloogiliselt ülekaaluka tsivilisatsiooni sõjalaevastik on juba startinud maa poole, 400 aastat armuaega. Spioon tehisintellekt saadetud valguskiirusel pinda ette valmistama.

Kõigis raamatutes on ühendavaks üksikute hullult taibukate või üliheade juhtide olemasolu. Neid ulmekaid lugedes on näha idamaa mõtteviisi erinevus, mis rõhutab keskvõimu olulisusele ja autoritaarsusele. Isegi alla kümnesed lapsed helistavad raamatus "Pekingisse" kui häda käes ja küsivad nõu ja abi. Venelastel ilmselt sama suhtumine Moskvasse, samas ei kujuta ette, et eestlasel tuleks pähe Tallinna või veel vähem Brüsselisse helistada. Küsisin hiinlasest töökaaslaselt, kas tsentraalse tugeva juhi ja valitsuse teema on neile olulisem kui demokraatia. Too mõtles natuke ja vastas, et ilmselt enamusele Hiinas sündinutele aga ka paljudele siinsetele esimese põlvkonna immigrantidele. Läänes sündinute vaated liberaalsemad ja demokraatlikumad. Kardinaalne vaadete erinevus olevat tihti ka Hiinast tulnud vanemate ja nende siin sündinud laste vaheliste konfliktide põhjuseks.

Kes tahab vähe teistsugust ulmekat siis täiesti soovitan, kui ei meeldi võib ju iga kell pooleli jätta😜

Liiklusest

Selle tee peal tegid mu tütred sõidueksamid.
Kõige raskem moment olnud täiskiirusel 90 km/h
5 korda järjest siva vasakule ümberreastamine. 

Käesolevat postitust ajendas kirjutama tuttava kurtmine Tallinna liiklusummikute üle. Olen nüüd nii suvel kui talvel Eestis ja eriti Tallinnas liikluses olnud ning julgen väita: kõik on suhteline. Nõuka aja või vabariigi esimeste aastatega võrreldes kui masinaid palju polnud ja ummikuid vähe on praegu tipptunnil paras bardakk. Aga vaadates suurt pilti, ehk võrreldes Tallinna liiklust maailmaga on meil pikk tee minna. Mitte, et tegu näitajaga, mille poolest tahaks esirinnas olla😁

Tänastes uudistes teatati, et Toronto on Põhja-Ameerika kõige ummikurohkem linn, maailmas kolmandal kohal. TomTom navigatsioonifirma määrab seda autoga linnas 10km läbimiseks kuluva aja põhjal, Torontos 29 minutit. Lihtne arvutus annab kiiruseks 20km/h, jalgrattaga paras tempo. Ehkki siin mägesid pole siis rattaga liikumisvõimalused väga piiratud rattateede puudumise ja ilmastikuolude tõttu - palavus suvel, külm talvel. Jalgratturitesse suhtumise üle ei hakka parem kurtma. Toronto autojuht veedab aastas keskmiselt 200 tundi linnaliikluses.

Tekib küsimus, miks mitte kasutada ühistransporti, eriti linnas kus metroo olemas. Kui oled paksult õnnega koos ja nii kodu kui töö asuvad metroopeatuse lähedal on see tõepoolest hea lahendus. Paraku niipea kui vaja lisaks ka bussi või trammi kasutada, unusta ära. Viimased kaks sõidavad neil samadel ummikutes teedel kus autod, kuid peatuste tõttu hulka aeglasemalt. Keskmiselt kulub ühistransat kasutaval torontolasel tööle minekuks 56 minutit ühe keskmise 12,3km otsa peale, ehk kaks tundi päevast maha visatud. Kel veab distantsi, asukoha või tööajaga, sel vähem aga pooltel rohkem!

Mõni ime siis, et paljud tahavad võimalusel kodukontorist töötada isegi väiksema palga ja edutamisvõimaluste puhul. Mul personaalselt vedanud, sest keskmisest kaks korda pikema distantsi peale kulutan kaks korda vähem aega tänu asukohale ja tööajale. Samas vaatamata asjaolule, et valdav enamus distantsist kiirteel, kulub valdav enamus ajast kodu ja töö lähedal paaril kilomeetril linnaliikluses, närvikulu muidugi ka.

Täiesti mõistan, et isegi väike ummik ajab inimese turri. Oma niigi lühikesest ja väärtuslikust ajast sellesinatse maamuna peal ummikus istumine on üks totramaid tegevusi. Tegelt kogu ühest kohast teise liiklemisele kulutatud aeg on kurjast, millal küll leiutatakse kvant teleportatsioon nagu Startrekis. Ma vähemalt kasutan liikluses veedetud aega uudiste ja raamatute kuulamiseks, aeg läheb kiiremini ja natuke kasu ka. Aga kuidas teie autos istumisel aega sisustate? 

Monday, February 12, 2024

Kliimast

Kliimamuutuste teema on kole politiseeritud ja polariseerunud, inimestel on enamasti väga tugevad ja kindlad veendumused ilma igasuguse tagapõhjata. Usutakse inimtekkelisse kliimamuutusesse või mitte kuna keegi endale meeldiv poliitik või prominent nii ütles. Sealjuures pole absoluutsel enamusel neist ütlejatest endil mingit arusaamist kliimast, kliimamuutusest või teaduspõhisest mõtteviisist. Oma vaate (mitte isegi arvamuse) avaldavad asjapulgad sõltuvalt sellest, millise ühiskonna segmendi poole pöörduvad või mis parasjagu populaarne.

Mis seal salata, minugi veendumused on põhinenud mõne (vähemalt populaarteaduslikus ajakirjas) artikli lugemisel ja teadlase kuulamisel ilma sügavamalt sisusse tungimata. Kokku võiks võtta lühidalt järgnevalt: CO2 ja mõne teise kasvuhoonegaasi (veeaur, metaan) kontsentratsioon atmosfääris kasvab, mis põhjustab kliima soojenemist läbi "kasvuhoone efekti". Aga üsna lünklik teadmine kuidas selle järelduseni on jõutud ja miks just inimtekkelisi protsesse peasüüdlasteks peetakse. Appi tuli Saksa füüsik Sabine Hossenfelder kelle tavakodanikule arusaadavaid populaarteaduslikke videoklippe aegajalt vaatan.

Enne lühikokkuvõtet tahaks rõhutada mõningaid eeldusi, mida enamus inimesi tõeseks tunnistab. Kui mitte pole mõtet edasi lugeda:

1. Kliima on muutunud varem ja muutub ka edaspidi.

2. Üheks oluliseks (mitte ainsaks) kliimamuutuse põhjustajaks on kasvuhoonegaaside konsentratsioon atmosfääris.

Kui nendega nõus olla vajab vastust vaid neli põhimõttelist küsimust:

1. Kas kliima soojeneb?
Keskmiste õhu ja merevee temperatuuride, ookeanide veetaseme ja happelisuse kasvu, liustike sulamise ja Arktika jääkatte vähenemise ning ekstreemsete ilmastikuolude kasvu põhjal tundub, et kliima soojeneb. Probleemiks on siin suht lühiajalised (sajandi jagu) usaldusväärsed otsesed mõõtmised. Kliimat vaadatakse tavaliselt palju pikaajalisema (aastatuhanded, või isegi miljonid) protsessina. Samas vihjavad viimasel ajal tehtud uurimused, et kliima ühest tasakaaluasendist teise minek võib ka väga kiire (isegi sajandi suurusjärgus) olla.

2. Kas kasvuhoonegaaside konsentratsiooni kasvu trend on jätkuv ja kui siis mis seda põhjustab?
Kui usaldada mõõtetulemusi (täpseid otseseid viimasel sajandil) võib esimesele küsimusele üsna kindlalt jaatavalt vastata. CO2 süsiniku isotoopide suhte mõõtmine kinnitab, et põhjuseks on fossiilkütuste põletamine, mida loomulikult teevad inimesed. 

3. Kas kliima soojenemise ja CO2 kasvu vahel on põhjuslik seos?
Jällegi vaadates nii viimase sajandi otseseid kui aastatuhandete ja isegi miljonite kaudseid andmeid on korrelatsioon CO2 atmosfääri konsentratsiooni ja keskkonna temperatuuri vahel üsna hea. Samas kui tugev ja kas lineaarne või äkki hoopis tugevam? 

4. Millal, kuidas ja kui oluliselt mõjutab kliima soojenemine inimkonda laiemalt ja meid(mind) arenenud maailmas konkreetselt?
Kliimatundlikkus - ECS koefitsent näitab CO2 ja kliima soojenemise vahelise sõltuvuse tugevust. Seni peeti seda suht nõrgals ja lineaarseks - CO2 kasv kahekordseks võrreldes tööstusrevolutsioonieelse 280ppm'ga (eeldatavalt aastaks 2050) toob kaasa 2.6-3.9C soojenemise. Viimasel ajal aga pakuvad mitmed täiendatud mudelid rohkem kui 5 kraadist soojenemist. 

Võiks arvata, et paar kraadi tühiasi, keera õhujahutajat nõksu rohkem peale. Paraku tähendab see suure hulga lõunapoolsete regioonide kiirelt elamiskõlbmatuks muutumist. Kuna sealsed inimesed ilmselt ei lepi alandlikult mahasuremisega, võib kiirelt tekkida sellisel tasemel rändekriis, millega võrreldes eelnevad olid tühiasi. Lisades juurde põllumajanduseks sobiva maa drastilise vähenemise paistab tulevik tume. Põhjapoolsed riigid on sunnitud rakendama äärmiselt ranget immigratsioonipoliitikat, mis toob kaasa tõsised rahvusvahelised pinged ning laialdase elatustaseme languse ja sotsiaalse käärimise ka arenenud riikides. Alloleva video depressiivne osa: minutid 14 - 19.

Halva stsenaariumi (üle 5C soojenemise) korral jäänud vaid 20 aastat enne majanduslikku ja sotsiaalset kollapsi. Kedagi pole süüdistada ka: "Ise tegi". Jääb vaid loota, et kliimamudelid ekslikud. Tegelikult muidugi on praeguse tehnoloogia ja teadmiste juures tegu siiski vaid ennustamisega, võimatu kõiki tegureid ja nende omavahelist mõju arvesse võtta ja ette näha.

Mõistlik käitumine oleks loota parimat valmistudes halvimaks ja võttes viimast seni kui veel võimalik. Broneerisin hotelli ka teisel suusamäel, kes teab kui tihti lund meie laiuskraadil saab enam nautida. Halvim võimalus, 20 aastat krahhini, mind ei hirmuta. Selleks ajaks liiga vana et hoolida, eriti kui arvesse võtta millist elu saanud siiani elada.  
 
5. Kas inimkonnal on realistlikult võimalik midagi teha kliimasoojenemise ärahoidmiseks?
Lühike vastus: senise käitumise põhjal otsustades mitte. Praktiliselt kõik kogemused on näidanud, et lühiajalise kasu ja pikaajalise planeerimise korral on pea alati võitnud lühiajaline, sest seda saab kohe maitsta. Mõni ime kui valimistsüklid 4-5 aastat, ebapopulaarsete kuid vajalike otsuste korral valitakse järgmine kord populistlikke lubadusi andvad erakonnad. See on demokraatia süstemaatiline probleem, millest ei saa üle ega ümber. Keskmine kodanik on "lühinägelik" aga valitsus valitakse keskmise kodaniku poolt.

Viimane video räägib kliimakatastroofi vältimise plaanidest ja sellest, miks need läbikukkumisele määratud. Ma parem ei hakka teid tõlkimisega rohkem traumeerima, vaadake omal vastutusel.
 
P.S. Ei arva, et Sabine Hossenfelder oleks eksimatu oraakel, kuid minu arust toob ta päris veenvalt esile mitmed olulised punktid ja kliimamuutusega seotud probleemid.

Saturday, February 10, 2024

Ema Juubel

PALJU ÕNNE KALLIS EMME
🌸🌹🌺🌻🌼🍁🎂

Täna oli emal ümmargune sünnipäev. Ma numbrit parem ei hakka nimetama, piisab kui mainida, et lõpeb nulliga ja minust on ta nõksa vanem😜 Jaanuaris Eestis olles korraldasime väikese eelsünnipäeva nii kodus kahekesi kui onutütre juures, kes tal ikka vajadusel abiks käib ja suhtlusvõimalust pakub. Seega tänane koosviibimine oli emal lausa kolmas tähistamine, oleks vaid minul tema ikka jõudes nii palju erksust ja teravat mõistust. Küllap oli vanaemal kõige rohkem rõõmu lapselaste saadetud õnnitlustest. Moodsal ajal saadab enamus inimesi digitaalse õnnitluse, millede vastuvõtmise ja vaatamisega ema õnneks kenasti hakkama saab. Samas eks vahetu suhtlemine telefoni teel või videolingis ikka asendamatu. 


Thursday, February 8, 2024

Eelpenskarlusest

Sobib sama hästi ka PRE-Retired kohta

Inimesed kurdavad vananemise üle aga mulle on viimasel ajal hakanud täitsa meeldima. Paar päeva tagasi ärkasime kaasaga tööpäeva hommikul üles, nokitsesime veits moblades. Nats aja pärast ohkab naine, et peab end üles ajama. Mis mõttes, isegi kella vaatamata vastasin: ei pea ju. Ta jääb momendiks mõttesse, ei pea jah, ning tõmbab teki lõuani. Lasemegi silma looja, põõname mõnuga tunnikese lisaks. Pole me kumbki veel penskarid, ehkki võiks olla. Samas sihuke ilma eriliste kohustuste ja kiire ajagraafikuta lõdva eelpenskaripõli on täiega nauditav. Kaasa nokitseb veidi kodukontoris läpaka taga ja käib vahepeal hobi korras sugulaste lapsi hoidmas. Mina küll täisajaga tööl, kuid seda tuleb ka sõna-sõnalt võtta - käin tööl, mitte ei tee tööd ;) Kui peaks tegema, ei viitsiks käia aga kui näo näitamist kompenseeritakse viisakalt ei raatsi raha maha vedelema jätta.

Tavaline päev algab üheksa, kümne paiku ärkamisega, just siis kui uni ära läheb. Esmalt koerte jalutus ja jooksuring ning dushi all käimine. Jooksmas käin sõltuvalt tundest ja ilmast, täna näiteks lihtsalt ei viitsinud minna, muideks ei mingeid süümekaid😜. Tavaliselt koguneb 100 jooksukilti kuus ehkki eelmised kaks jäid "objektiivsetel" põhjustel 50 kanti. Veebruaris olen juba 30 lipanud, ilm muidugi on soosinud. Kui jooksmas ei käi teen pikema jalutuskäigu, mulle on erksa enesetunde jaoks ilmast sõltumata oluline vähemalt tunnike õues viibida.

Järgneb hommikukohv kaasa valmistatud pudru või võileibadega läpaka taga surfates. Emaga räägin nüüd iga päev pool tunnikest ja kui enne seda ei jõudnud õues käia lähen hiljem. Peale lõunat sõidan tööle, lisaks hommikuse logelemise võimalusele on sellise ajastuse juures äärmiselt oluline liikluse moment. Toronto teed suht ummikuvabad vaid kümnest kaheni lõuna ajal ja üheksast õhtul kuueni hommikul. Kiire toidushoppamine tööle sõites kord, paar nädalas.

Paraku nii massi kui sotsiaalmeediat jälgides jääb mulje, et paljude elu pole nii mugav ja lihtne. Hakkasin mõtlema, mis on väärikat eelpenskaripõlve (või elu laiemalt) võimaldavad faktorid. Esiteks ilmselt hea tervis, osalt kaasasündinud, osalt enda valikutest sõltuv. Teiseks head inimsuhted, nii lähedastega kui laiemalt. Sõltuvad minu eas suures osas enda tehtud valikutest. Kolmandaks pingevaba majandusseis, ei pea hakkamasaamise pärast muretsema. Finantsolukorra määravad nii "rahatarkus", tegutsemisala kui ka õnn. Viimaks - kõige tähtsam - oskus elu rahulikult ja stressivabalt võtta, see viimane on täiega õpitav kui vaid ise nõus vastava filosoofia järgi elama. Pean silmas eelkõige mõistmist, mis on elus tegelikult tähtis, ajaplaneerimise võimet (maksimaalset vaba aega) ning hobidega tegelemist: tööl käin et elada mitte ei ela et töötada. Just broneerisin hotelli suusamäel😉

Automaatikuna julgen väita, et tegu kontrollitud positiivse tagasisidega. Kõik ülalmainitud faktorid võimendavad üksteist. Samas muidugi ka vastupidi, kui üks paigast ära, hakkab see teisi õõnestama ja kui õigel ajal jaole ei saa võib kogu süsteemi kokku jooksutada. Kogu mugavalt elamise kunst on tervise, suhete, raha, hobide ja stressi haldamine. MOTT, ehk Mida Oligi Tarvis Tõestada nagu mu matemaatikaõpetaja Gustav Adolfis tavatses öelda.

Tahtsin lisada ühest teisest blogist silma jäänut. Nimelt "stardipakud" elus. Need on kahtlemata olulised, kuid lõpptulemuse määrab ikka inimene ise. Viletsa stardiga tuleb lihtsalt rohkem pingutada jõudmaks võidujooksus esimeste hulka, oma valik kas teed seda toore jõu, manipuleerimise, kavaluse või tarkusega või lööd hoopiski käega. Stardipakkudest olulisemad lapsepõlv (kasvatus, suhted) ja haridus mitte jõukus. Samas ei maksa unustada, et "esimeste hulka" tähendusest on igaühel erinev arusaamine. Personaalselt hindan kõige rohkem elu nautimist, aga milles teie näete elu eesmärki?

Friday, February 2, 2024

Mina ka

Kuidagi ei saanud mööda minna Delfi pealkirjast: "Suur uuring: iga kolmas Eesti mees kogeb paarisuhtes vägivalda". Viimaks ometi jõutakse kõigi teiste vähemusgruppide kaitsmise juures ka hiilivat tagakiusamist kannatavate valgete, keskealiste, ilma füüsiliste ja vaimsete puueteta, hetero meesteni. Selgub, et suure hulga meie kallal on "haprad" naised nii vaimset kui ka füüsilist vägivalda tarvitanud. Tervelt 33% meestest vägivalla all kannatanud.

Ilmselgelt on võrdsus kasvanud, naised moodsal ajal julmemaks läinud, noored mehed pidanud vägivalla all kannatama rohkem kui vanemad. Väidetavalt suurim probleem siiski vaimne vägivald, mis seisnevat põhjendamata kahtlustamises, sõimamises ja alavääristamises. Partner piirab tervelt 13% meeste suhtlemist sõpradega, takistab hobidega tegelemast, ning kontrollib kus mehed käivad. Tervelt kümnendikku meist on ehmatatud ja hirmutatud.

Natu läks lappama väide, et kaks kolmandikku mehi on kogenud vaimset vägivalda eelmise ja üks kolmandik praeguse paarilise puhul. Kuidas need numbrid eelneva jutuga kokku jooksevad ei mõista aga noh ei maksa unustada, et tegu Delfiga. Plusspoole peale võiks panna väite, et mehed üldiselt jalutavad vägivaldsest suhtest minema, vaid 1.3 % kannatavad edasi. Füüsilise vägivalla koha pealt pole asi nii hull, alla 10% tunnistab et neid löödud, visatud millegagi, juustest sakutatud või küünistatud.

Tegelikud numbrid võivat olla suuremad, sest mehed eelistavad vaikida sellistest asjadest. Täiesti arusaadav, kes ikka julgeb tunnistada, et sinikad pole pärit mitte trennist vaid koduse peksu põhjustatud. Huvitav moment selgus muude potensiaalselt vägivallaga seotud tegurite uurimisel. Vaid haridustasemel paistis selge korrelatsioon olema, mida madalam seda suurem tõenäosus kere peale saada - hea põhjus emadel poegi ülikooli utsitada😉 Pole imestada, et kärakas ja narkotsid vägivalda soodustavad.

Ma ei tea mis sellest loost arvata. Nagu ikka peale sihukese artikli lugemist üritad ju samastuda - MINA KAAAA... - hakkasin mõtlema enda raskele elule.

Vaimne vägivald - On öeldud, et ära joo nii palju, hakkad lolli juttu ajama. Peolt enne koju sunnitud minema kui tahaks veel edasi jämmida. Kästakse koos olles ühiskondlikke reegleid järgida ehkki ma sellel mingit mõtet ei näe. Välja minnes vaadatakse kriitilise pilguga riietus üle. Tuletatakse meelde mitmesuguseid tegemata jäänud koduseid töid, mis täiesti objektiivsetel põhjustel ununenud, või ei tundu olulistena. Kindlasti on veel ahistamist, kõik ei tule kohe meelde ju.

Füüsilist ja seksuaalset vägivalda ei tule nagu ette. Oh mis ma räägin, ükskord oli kokkupandaval redelil fikseerimisklõps lahti jäetud ja kui mina ronisin õunapuu oksi lõikama, kukkusin paari meetri kõrguselt selili alla. Mõrvakatse ebaõnnestus vaid seetõttu, et maa oli kevadiselt pehme.

Võite imestada kuidas ma sihukest kohtlemist välja kannatan aga naised on ju kavalad nagu porikärbsed, präänikutega hoiavad sind lõa otsas. Mis teha kui oled kõhu ori ja ringi vaadates näed, et enamus valikuid veel hullemad😜

Vabandan siin iroonitsemise pärast kõigi meeste ees, kellel tegelikult lähisuhte vägivallaga probleemid. Samas nagu statistikast näha ei lase enamus neist endale pähe istuda ja jalutavad vägivaldsest suhtest minema. Need 1.3 % kes seda ei tee on kas masohhistid või lihtsalt hädapätakad. Naised võiks siinkohal meestest eeskuju võtta ja rääkimise asemel tegutseda, kõigil kokkuvõttes parem.

Thursday, February 1, 2024

Toss väljas?🫤

Ärge ehmatage, see tüüp simuleerib

Viimased poolteist kuud pole jooksmisega mul just libedalt läinud. Algul arvasin, et stress, "kliimavahetus" või "ajavöönd" kui Eestisse lendasin ja seal lumes lipates tempo kõvasti kukkus ning jõud kahanes. Nüüd olen juba nädal tagasi Torontos olnud aga ikka pole endist kerget sammu tagasi saanud. Ei saa ei tervise ega ilma kaela ajada, enesetunne tipp-topp ja paremat jooksuilma talvel raske loota. Tee või tina aga juba viiekildine ots kipub täiega väsitama. Ainult üleeilne 11K läks suhteliselt sujuvalt, talvise aja kohta täitsa normaalne tempo. Ei taha ka uskuda, et vanus nüüd nii äkitselt pähe lõi, alles detsembri algul sai ju kõigi aegade 10K tippmark joostud.

Jaanuari jooksustatistika: 8 jooksu 52.8km kilometraazh, keskmine tempo 4:52 min/km. Kiireim 5K 23:53, 10K 48:58 ja kilomeeter 4:16, parim keskmine tempo 4:40 min/km. Jalutasin väljas 52.6 kilti. Nii nigelalt pole paar aastat esinenud ja mind ei lohuta kui soovitatakse passist sünniaastat vaadata😜 Pekki, panen suusamäel hotelli kinni, seal vähemalt pole silmnähtavat võrdlust eelmiste aastatega.

Ma ei kahtlegi, et enamus blogikülastusi seotud meie pere uue liikmega. Kiisu on vaid nädalaga hulka vallatumaks läinud ja alustanud täiega uues kodus enda kehtestamisega. Kutsade peal harjutab suurulukite varitsusjahti. Vanaldane Koko ei saa tihti arugi mis juhtus, selle aja peale kui tagumiku naksamise või käppamise peale ümber pöörab pole kedagi näha. Noorem kutsik võtab aeg-ajalt mängukutse vastu ja siis kihutavad mõlemad majas ringi. Inimesed pole seni veel rünnaku ohvriks sattunud.

Rootsi pohlamoos mekib täiega😋

Päris naljakas vaadata kui patseerib ringi tähtsa näoga saba püsti oma valdusi inspekteerimas. Kassijuhendi alusel pidada püstine saba väljendama rahulolu ja enesekindlust. Sülle kiisu ei tiku aga kui vaikselt istuda tuleb uurima ja nuusutama. Paar korda silitust ning jookseb minema. Viimasel ajal olen hakanud oma asju põrandalt leidma, tüüpiline kasside pättus, laokil kraam vaja käpaga maha lükata. Tänane tõprus seisnes mu kaerahelbe pudru pealt pohlamoosi mekkimises. Ilmselt oleks moosi pintsli pannud kui ma teda minema poleks utsitanud. Keerles nagu kass ümber palava pudru kuni ise lõpetanud olin.

P.S. Uus kohvitegemise meetod on saadanast, oled kord head maitsnud siis tavalist ei taha. Tööl teen tavalise masinaga, varem täitsa hea tundub nüüd igavane lurr🙄

Wednesday, January 31, 2024

Suure sõja võimalikkusest

Seni pole ma suure sõja pärast muretsenud, sest ükskõik mis nurga alt vaadata, venemaa pole NATO'le ligilähedaltki arvestatav vastane sealhulgas ka tuumavõimsuse poolest. Mis siin NATO'st või isegi Poolast rääkida kui kahe aasta jooksul pole venelased Ukrainaski erilist edu saavutanud sõja võitmisest rääkimata ja tegu pole sugugi tahtmise puuduses. Venemaa konventsionaalne võimekus lihtsalt ei suuda rohkemat ja kõik.

Samas on viimasel ajal kostnud hoiatusi, Euroopa peab valmis olema sõjaks. Ja seda mitte suvaliste juutuuberite või minusuguste blogijate käest vaid suurte riikide kaitseministritelt ning kõrgetelt NATO ametnikelt. Võiks ju arvata, et lihtsalt soovivad raha juurde ja oma tähtsust tõsta, aga miks siis varem seda teemat ei tõstatatud, pigem lükati üleoleva muigega kõrvale.

Vaatasin Taani sõjaanalüütiku videot (yuotubest muidugi😁), kus ta NATO-vene konflikti võimalikkust arutas. Tõi esile paar huvitavat nüanssi, millele seni pole eriti tähelepanu pööratud.

Venemaa ei kavatsegi NATO'ga täiemahulisse sõtta astuda, milles tal mingit võimalust poleks. Eesmärgiks on NATO nõrgestamine ja vedamise korral teovõimetuks muutmine. Selle eesmärgi elluviimise parimaks vahendiks vähehaaval hübriidrünnakute eskaleerimine ilma valuläve ületamata. 

Viimase aja infrastruktuuri objektide kahjustused (gaasitorud, sidekaablid, elektrikaabel, ...) sobivad mustrisse, kus tasapisi eskaleeritakse ja samas kombatakse nii süsteemide haavatavust kui NATO reaktsiooni. Esialgu rünnakutega, mille puhul raske vettpidavate tõenditega süüdlasele osutada ehkki kõik teavad kellega tegu. Kui vastust ei järgne või piirdub see diplomaatiliste nootidega pole kahtlustki edaspidises eskaleerimises.

Edasi mitmeid võimalusi: sabotaazhi (mitte otsese relvastatud rünnakuga) elektrijaama või mõne muu olulise energia, transpordi või kommunikatsioonisõlme rivist välja viimine. Kasutada võidaks isegi väikest sisseimbunud erivägede gruppi, vahelejäämise korral saab süüdistada mingi komandöri omapäi tegutsemist.

Rünnak oleks ilmne ja vastaks täiesti 5 artikli ellukutsumise nõuetele, aga kas NATO on valmis näiteks Auvere elektrijaama suuremahulise avarii puhul (milles osalust venelased eitavad) ka selgete tõendite olemasolul sõda kuulutama. Olen kahjuks üsna kindel, et mitte. Venemaa muidugi eskaleeriks edasi järjest räigemate käikudega jättes samas kahtluseruumi. Vahepeal isegi ehk siin-seal taktikaliselt taandudes. Taanlase arvates kujuneks viimaseks käiguks ja kõikide zhetoonide pokkerilauda viskamiseks mingi suht väikese või tühise NATO piirkonna hõivamine. Anders pakub välja näitena jupikese Lapimaast, ma ei välistaks ka üritust sümboolset kildu Läti või Eesti vene piiriäärsest territooriumist. Põhjenduseks ikka mingi tähtsa objekti või venelaste kaitsmine. 

Mõte pole mitte territooriumi haaramine (vähemalt alguses) vaid NATO seadmine olukorda, kus kõigi reeglite põhjal "kaitseme iga tolli NATO territooriumist" ollakse sunnitud artikkel viit rakendama. Nüüd saabub tõehetk: kas USA (Prantsusmaa, Saksamaa, ...) on valmis astuma sõtta, potensiaalselt tuumasõtta jupikese Lapimaa, Narva või Aluksne pärast. Olen veendunud, et sõltumata sellest, kes USA president, pole vastus automaatne ja otsus kiire. Esmalt üritatakse veenda venelast tagasi tõmbama, mida too ilma otsese sõjalise jõu rakendamiseta kindlasti ei tee. NATO astumine läbirääkimistesse, sel ajal kui vene väed tema pinnal, on sisuliselt allaandmine ja igasuguse tõsiseltvõetavuse kaotamine.

Ainus adekvaatne sõda ära hoidev käik on kohene ja resoluutne reageerimine, NATO pinnale astunud venelased hävitatakse viimseni ja sealjuures ei hoita tagasi invasiooniga seotud vene territooriumil asuvate sihtmärkide pommitamisest. Kiirelt ja efektiivselt saab seda teha vaid lennuvägi, raketilöök ja kaugsuurtükid. Tuumavõimekus tuleb koheselt kõige kõrgemasse häireolukorda viia saates venelastele signaali, et me ei naljata.

Kas venemaa tegelikult üritab, sõltub mitmest tegurist, eelkõige Ukraina sõja käigust ja USA presidendivalimistest. Praegune vabariiklaste käitumine ainult julgustab idanaabrit. Irooniliselt on Trump Valges Majas suuremaks ohuks maailma rahule kui putin kremlis, sest meelitab viimast avantüristlikule käitumisele. Arvan, et kreml ootab ära USA valimiste tulemused enne kui lõpliku otsuse langetab, ehk siis aastake on armuaega. Venemaad ahvatleb bluffima teadmine, et vastane on ratsionaalne ja üritab iga hinna eest sõda ära hoida samas kui vene esitab ennast kui ohtlikku tuumarelvadega hullu, kellele peaks katastroofi ärahoidmiseks järeleandmisi tegema. Nagu viimased kaks aastat on näidanud pole kremli maniakil ka läbikukkumise korral ajupestud rahvalt midagi karta.

Trumpi võidu korral võiks vene ja USA riigijuhid korraldada tippkohtumise Ukraina kriisi lahendamiseks mille käigus mõlemad õnnelikult oma otsa leiavad. Nii poleks ka põhjust kummalgi teineteisele tuumatervitust saata :P

Tujutõstjaks panen lõppu videomontaazhi venelaste õhusõidukite hävitamisest Ukrainas:
https://twitter.com/i/status/1752089479135838661

Tuesday, January 30, 2024

Kesikute kollaps, oli ka aeg!

Täna pudenes Ratase näol viimane tõsiseltvõetav eestikeelne kaart kesikute pihust. Sisuliselt mõne kuuga on Savisaare partei teinud poliitilise enesetapu. Ukraina sõja algusest saati käärinud sisevastuolud päädisid esimehe vahetusega kui Kõlvart napilt Kiigele, Ratasele ja nende meeskonnale ära tegi. Muidu suht osav poliitik pani aga siin raskelt mööda. Lootus et keskerakonna poolt hääletanud eestlased teda omaks võtavad ei saanudki täituda võttes arvesse suhtumist nii eestikeelsesse haridusse kui Ukraina sõtta. Aga võibolla antigi moskvast käsk muutuda vene parteiks? Kesk jääb pildile Tallinnas, kuid kaob suures osas mujalt Eestist, Ida-Virumaal võib aga putinistide käepikendusena palju jama korraldada.

Tulemuseks on tõeliselt kontinentaalsed muutused Eesti poliitilisel maastikul. Samas olen päris kindel, et riigikogu tasemel midagi pöördelist ei juhtu enne järjekordseid korralisi valimisi 2027 kevadel. Koalitsioonierakondadel oleks ennetähtaegsetest valimistest vaid kaotada kui sotsiaaldemokraadid välja jätta. SD ongi ainus partei, mis võiks teoreetiliselt valitsuse kukutada. Samas pragmaatiliselt tuleks kõne alla vaid juhul kui avaliku arvamuse küsitlused annaks neile üle 20%, parem veel 25% toetust, paraku poleks neil mugavat partnerit. Mis puutub peaministrisse, siis nii palju kui ka Kaja mulle meeldib, on tema aeg ilmselt läbi saamas. Reform ise vahetab mainekahju pärast muretsedes välja. Olen Ratasega ühel nõul, et järgmine peaminister on Michal. Praegu on täiesti ennustamatu, milline seis võib olla 2027 RK valimiste eel.

Samas kohalike valimistega on seis õige põnevaks muutunud. Teised piirkonnad suurt ei tähenda, Tallinn on see meepott, mida kõik tahavad. Kui sotsidel vähegi aru peas peaks nad kohe ükskõik mis hinnaga (ka EKRE koalitsiooniga) kesikud välja puksima, andmata neile aega end koguda. Tallinnas laguneb kogu senine kesikute korruptsioonil ja ringkäendusel põhinev toiduahel, mis oli samas ka suureks häältemagnetiks erakonnale. Tohutu hulk munitsipaalametnikke ei pruukinud küll meelelaadilt keski toetada kuid seni kuni erakond neile töökoha tagas võis ta ka nende häälele kindel olla.

Suures plaanis arvan, et pildile jääb neli suurt: Reform, Isamaa, EKRE ja Sotsid, kõigi nende reitingud kõiguvad enamasti 15-25% vahepeal, kes mitmes sõltub hetkeolukorrast. Venelaste häältega kindlal viiendal kohal vahel harva eelmise nelja kõige viletsamaga neljanda pärast konkureerides Kesk, kes maksimaalselt 15%'ni võiks küündida. Eesti 200 kaob pildilt, parim mis saaks teha, liituda sotsidega neile jõudu juurde andes. Parempoolsed vaevalt valimiskünnist ületavad, potensiaalselt nende vaateid toetavad valijad annavad pigem hääle Isamaale või EKRE'le. Rohelised pole kunagi Eestis tegijad olnud ja jäävad ka edaspidi varju.

Mis arvate:

Kas koalitsioon püsib järgmiste korraliste valimisteni?

Kas kesikute Tallinna linnavõim kukub enne KOV valimisi?

Ennustusvõistlus: milline on põhierakondade populaarsuse järjekord (toetusprotsent) 2024 lõpus? 2027 RK valimistel?