Paistab, et vanakurat ise on tulnud advenditeemalisele blogile kaasa elama. Tänase 4. detsembri ja neljanda advendikalendri (või peaks seda jõulukalendriks nimetama?) aknakese alt vaatas vastu vägagi sobilikult nunnu Kuradike ise, ei mingit teksti, lihtsalt pilt ja tänase õlle nimi: MAUDITE - tõlkes NEETUD (needuse alla pandu) feminiinses vormis. Mis vahe on feminiinselt või maskuliinselt äraneedmisel oskab ehk mõni keelespets selgitada? Purgil küll P'tite Maudite mis peaks tähendama "väike neetu" (väike needuse alla pandu kõlab kole pikk ja kohmakas) - keeruliseks ajavad need prantslased kogu värgi, oskab keegi parema tõlke pakkuda?
Ja veel: sain sõnasabast kinni enne kui hooga jõudsin toksida "neljanda advendi". Eile haris mind (piibli läbi lugenud) kaasa sel teemal ja täna ema takkaotsa: advente olevat nimelt neli ja pühapäeviti. Minu küsimise peale miks siis kalendris tavaliselt 24 aknakest ei osanud nad mingit asjalikku põhjendust tuua. Ilmselt tegu kommertsiaalse mugandusega: 24 shokolaadi või õllepurki müües saab rohkem raha küsida ja vaevalt üks laps või täiskasvanu rahulduks ühe shokolaadi või ühe õllega nädalas😜 Quebecklased ise on õllekasti kaanel ilutseva kalendri peale trükkinud CAISSE de L'AVENT - Advendi Kast. Kummaline, et seni ükski süvaharitud kodanik polnud mu advenditeemalist apsu märganud, alles eilse kommentaariumi lõpus märgiti ära. Anname andeks, ka parimad meist pole perfektsed😉
MAUDITE õlut iseloomustav poeetiline tekst firma veebilehel: Selles punasesse keepi mähitud aromaatses ja rikkalike nüanssidega õlles on tunda vürtside, apelsini ja linnase maitset, millele järgnevad karamellised noodid lõpetab hõõguvate sütena kuum maitseelamus.
Tuletavat meelde Quebeci legendi "La Chasse-galerie" - "Lendav kanuu" - mis räägib meestest, kes on ühe öö naudingu nimel kuradiga lepingut sõlmides valmis kõigega riskima.
Maitse poolest see 4%'ne kesvamärjuke senistest parim
Legend räägib kambast kaugetes metsades töötavatest metsatöölistest. Uusaasta eel tekib neil soov linnas lõbutseda. Teades, et linn on kaugel ja lumise ilma tõttu peaaegu võimatu õigeks ajaks sinna jõuda, teevad nad lepingu kuradiga. Põrguvürst lubab metsamehed kanuuga linna lennutada tingimusel, et nad ei tohi lennu ajal jumala nime mainida ega ühtegi risti puudutada, vastasel juhul lähevad nende hinged kuradile.
Metsatöölised istuvad nõiutud kanuusse, mis lendab öösel üle metsade ja jõgede. Nad peavad ettevaatlikult navigeerima, vältides kirikutorne ja muid takistusi. Ühel hetkel kukuvad mehed kirikutorniga kokkupõrget vältides peaaegu välja, kuid viimasel hetkel õnnestub neil kanuusse tagasi saada.
Legendil on mitu erineva lõpuga versiooni, mõnes jõuavad linna ja pidutsevad öö läbi, teistes lõpeb meeste õnn ning nad kukuvad alla surnuks või viib kurat nad seoses lepingu rikkumisega endaga kaasa.
Päris usutav lugu kostab võttes arvesse milleks võiks valmis olla kuid metsas ilma naisteta viibinud testosteroonist pungil noorte meeste kamp - hing ühe öö naudingu nimel igati hea kaup😁
Eilses kommentaariumis oli ka küsimus miks luban anonüümseid kommentaare. Põhiliseks põhjuseks asjaolu, et paljud kodanikud julgevad vaid anonüümsetena oma tegelikke arvamusi avaldada ja täiega lajatada nagu karistamatuses veendunud koonduslaagri valvurid. Palju põnevam lugeda enesetsensuurita ütlemisi mitte läbi lillede tillu-lillutamist. Pealegi usun, et enamus kirjaoskusega kodanikke teab niikuinii, "anonüümne" kommentaari all ei tähenda anonüümsust, tegeliku autori väljaselgitamine suht lihtne, ei eelda raketiteadust. Anonüümikud, ärge muretsege, mulle tõepoolest ei paku huvi, kes te tegelikult olete. Pigem tänud, et muudate kommentaariumi elavamaks😍
P.S. Näete kui kasulikuks võib õllejoomine osutuda, lisaks ise religioonialaselt valgustatud saamisele tutvustan lugejatele ka Quebecki (Kanada ei julge kirjutada, Quebecklased kindlasti solvuks) folkloori!
Eesmärk pole kõiki solvata, paraku on raske vastu seista tänapäeva moele kõige võimaliku peale solvuda
Esimese advendi jõuluteemaline postitus kutsus esile kommentaaride tulva samas kui teise advendi nunnud kassi ja koeravideod jäid täiesti märkimata. Teada tuntud tõsiasi, et tähelepanu võidavad vastuolulised ja inimeste kirgi kütvad mitte armsad, soojad ja ninnu-nunnutavad lood😜 Õnneks pole ma ei poliitik, kel vaja populaarsust püüda ega suunamudija, kelle sissetulek hiireklõpsudest sõltub. Seega võin endale lubada sõnavabaduse luksust, muidugi seaduse piires. Milline vabadus on pikemalt kaalumata, rahumeeli kirjutada asjadest nii nagu seda oma pilgu läbi näen. Mulle on alati meeldinud vaielda ja esitada väljakutset ühiskonna üldtunnustatud tavadele, eriti rahuldust pakkuv kivistunud veendumustega vähemusgruppide õrritamine. Kui olete nii kindlad oma õiguses siis tõestage loogikat ja fakte kasutades, et maakera on lapik - kui ei suuda, ärge virisege, kui teie veendumuste üle ironiseeritakse või nende arvel nalja visatakse. Igavusest vaidlen vahel ka iseenda tõekspidamiste vastu, üritades näha kui hästi keegi teine suudab neid kaitsta. Põnevust pakub jaht mitte looma kättesaamine, ehk siis protsess mitte niivõrd tulemus.
Kolmanda advendi aknakest avades vaatas vastu nii krüptiline teade, et olin sunnitud googeldama: "Trois, Trois, Trois, ... Trois Pistoles". Isegi minul polnud vaja otsetõlkeks sõnaraamatut kasutada. Aga mida kuradit peaks tähendama: "Kolm, Kolm, Kolm, ... Kolm Püstolit"??? Esimene mõte, kindlasti seotud kuidagi Quebecki ajaloo või folklooriga. Võta näpust - "Trois, Trois, Trois" ei andnud mingit huvitavat vastet. Trois Pistoles on Quebecki provintsis St. Lawrence jõe lõunakaldal oleva linnakese nimi. Legendi järgi olevat linn nime saanud 17 sajandil jõkke kaotatud kolm püstolit väärt olnud hõberaha järgi - hea küsimus tarkade klubile😉
Trois Pistoles nimelisel õllepurgil oleva kirjelduse: "Fougueuse et racée, cette brune brassée avec quatre malts et autant d’épices exotiques libère des notes de cerises noires et de rhum brun. Fière descendante de la légende du Cheval noir de Trois-Pistoles." AI tõlge: "See nelja linnase ja sama paljude eksootiliste vürtsidega pruulitud tuline ja elegantne pruun õlu vabastab mustade kirsside ja tumeda rummi noote. Uhke oma päritolu üle Trois-Pistolesi Musta Hobuse legendist." Mis tõstatas küsimuse legendi koha, AI tuli appi: "Trois-Pistoles kiriku ehitamise ajal aastatel 1882–1887 ilmus legendi järgi välja salapärane must hobune, aitamaks kivide transportimisel. Hobune oli nii tugev ja väsimatu, et inimesed uskusid teda kuradi enda olevat. (Kurat kiriku ehitamisel??? Ju siis rakendati jesuiitide põhimõtet: eesmärk pühitseb abinõu😕) Oli range reegel, et hobuse rakmeid ei tohi kunagi eemaldada, kuid ühel päeval eiras keegi seda hoiatust, misõttu hobune põgenes. Selle tulemusena ei lõpetatud ehitust kunagi ja kiriku müüri ülaosast on endiselt üks kivi puudu."
Paraku ei saanud selgust kuidas õlu legendiga seotud - võibolla seetõttu, et värvilt tume belgia stiilis ale. Maitse järgi nimetaksin pigem porteriks. Ja äkki lõi kuklas kelluke helisema - Trois, Trois, Trois ... Watson, see on ju elementaarne 3+3+3=9 ja ka 3X3=9 aga kangust on sel õllel 9% alkot!
P.S. Inglisekeelne tõlge purgil pani puusse: "Proud descendant of Trois-Pistoles legendary Black Horse" - Kuna varsale ilmselt ei vihjata oli seda tõlget lugedes ainsaks mu rikutud pähe turgatanud seoseks õlle ja hobuse vahel ... hobusepiss😁
Kes oleks osanud oodata, et õllejoomine aitab mul Kanada ajalooga tutvuda. Viimases olen sama võhiklik ja tume tüüp nagu religiooni puhul kuna kumbki pole kunagi huvi pakkunud. Kodakondsuse eksamil ajaloo kohta küsimusi polnud, küsiti provintside arvu ja kes on kõrgeim riigiametnik. Kuninganna esindaja - kindralkuberner, mitte mingi kohalike poolt valitud peaminister, et te teaksite. Truudust pidime vanduma Inglise kuningannale.
Kolonistide ja põliselanike eriarvamuste lahendamine
Igatahes on teise advendi märklauseks: "Trempette au fromage et aux oignons caramelises a la Don de Dieu" - AI tõlge "Juustudipikaste ja karamelliseeritud sibulaga Don de Dieu moodi." natuke segane. Ma ise pakuks: "Jumala kingitus (õlut pean silmas), mis sobib juustudipikastme ja karamelliseeritud sibulatega. "Don de Dieu" nimelt tõlkes "jumala kingitus". Tegu sõnade mänguga, sest samanimeline oli ka 1608 Quebeckis randunud prantsuse maadeavastaja Samuel de Champlaini laev. Vaevalt kohalikud põliselanikud eurooplaste saabumist jumala kingitusena nägid, pigem tugevama jõule paratamatu alistumisena. Eriti rahumeelsed prantslaste ja indiaanlaste suhted polnud, mida võib aimata ka ainsa Champlainist säilinud originaalpildi põhjal. Õllepurgi reklaamtekst: See pehme ja sametine Ale üllatab oma vürtside ja linnasemaitsega. Iga lonks on meeldejäävaks momendiks nagu päev mil põliselanikud kohtusid Samuel de Champlainiga tema laeva "Don de Dieu" pardal. Omalt poolt lisaks: sarnane eilsega ainult kangem ja magusam, murelikult mõtlen, et kui trend peaks jätkuma siis millise puskariga homme tutvust teen🤔
Et igapäevane õlle reklaamimine liiga ühekülgseks ei läheks lisan ka paar videot meie koduloomadest. Ka kassil oli eile rõõmupäev, loom sai kätte miskit kassinarkotsi (ma pole päris kindel kas tegu palderjaniga) sisaldava kotikese. Kui meie esimene kiisu Liisu palderjani nuusutades asus sellele nagu julgale agaralt prahti peale kaapima siis Ukko läks paljast lõhnast täiesti pöördesse. Kukkus püherdama, koti nurka nätsutama ja tagumiste jalgadega põtkima. Paistab, et kassidega on nagu inimestega, mõnesid jätavad meelemürgid suht külmaks, teised sattuvad esimese kõhvi või lonksu peale sõltuvusse. Kui kutsik läks süütu uudishimuga narkotsikotikest nuusutama andis kiisu talle vastu vahtimist - ära üritagi, see on minu oma!
Olen hea laps olnud, päkapikud tõid maja ette kuuse alla advendikalendri kasti õlle näol🍺
Pean pettumuse valmistama kodanikele, kel tekkis lootus, et ma hakanud religiooni poole vaatama. Advenditervituse kutsus esile kaasa ja tütre kingitud advendikalender, mille esimese aknakese 1. detsembri puhul pidin avama ja vastava joogipoolise manustama nagu ristiinimese kohuseks. Hakkasin mõtlema, mida üldse sõna "advent" tähendab. Lihtsama vastupanu teed minna oleks muidugi küsida AI käest aga proovime seekord kasutada tavaloogikat. Kuna õllepurke 24 nagu siinmaal kombeks ja 24 on jõuluõhtu siis pakuks välja, et kunagi tekkis komme kannatamatult oodata kuupäeva, millal jeesuke risti löödi. Iseküsimus miks sellist sündmust tähistama peaks aga no see selleks, ärgem otsigem loogikat. Ilmselgelt kristliku maailma tähtsaim sündmus jumalapoja mahatapmine eelneva jõhkra piinamisega. Kinnituseks rist kui kõikse püham sümbol, tihtipeale pole isegi laipa viitsitud maha korjata. Ei tule ette, et ühegi teise religiooni esindajad oma jumalapoja korjuse või piinariista kujutist uhkelt kaelas keti otsas kannaks - ehk on psühhiaatritel sellele selgitus.
Tagasi tähtsama teema - adventi tähistava õllekohvri juurde. Nagu juba mainitud on tegu 24 purgiga, mis esindavad 8't eri sorti. Algul tekkis segadus kohvri avamise juures, sest prantslased kurivaimud ei oska arvutada - mõnel real oli 3 kuupäeva, teisel jälle 5 samas kui ritta mahub vaid 4 purki (4X6 mitte 3X8 kast). Ei tahtnud ilusat kasti keskelt pöidla sissesurumisega ära rüüstata, otsisin internetist juhendi kuidas seda konkreetset õllekasti peaks avama. Selgus, et kuupäevade all pole mitte purgid vaid hoopis pisike tekst lühikese sõnumi ja infoga, milline purk karbist võtta. Karbi avasin tavaliselt labaselt külje pealt ja pidin enamuse purke välja sikutama enne kui õige pihku jäi. Esimese advendi sõnumiks: "Beni soit ton mois te decembre" - AI tõlke kohaselt: "Õnnistatud olgu sinu detsembrikuu". Õlle sordiks 7.7%'ne Eau Benite (Püha vesi). Kirjeldus purgil: "Jumalik ja särav, see õlu pakub mee, sidruni ja vürtside buketti. Õlle värske leiva maitse ja õrn soojus võlusid nunna. Ta hüüdis: "see on palju parem kui pühavesi"." Serveerida temperatuuril 8-12C.
Helepruunika häguse väljanägemise ja ka maitse poolest kusagil vanaema koduõlle ja malevas ise vaadis aetu vahepealne. Kui selline pruul nunna võlus tekib mul tõsine kahtlus püha 😇 naise asjatundlikkuses ja lahjade alkohoolsete jookide alases kogemuses. Ainus asi, mis nunna võluda võis oli kangus, sest isegi mina tundsin kuidas tühja kõhu peale vaid üks purk "pühavett" ajurakud lõõgastuma saatis. Samas on patt kritiseerida ühtki jooki, mille koostises alko esineb. Nagu lapsed shokolaadikalendriga ootan põnevusega homset - milline üllatus küll järgmise aknakese taga ootab😋 Minu lapsepõlves shokolaadikalendreid polnud. On kellelgi lugejal nostalgilisi mälestusi advendikalendrist?
Novembrikuu liikumiskokkuvõte: November Ootamatult kujunes november õige aktiivseks (minu mõõdupuu järgi) rattasõidu kuuks jäädes 237 kilomeetriga vaid Eestis veedetud juulile alla. Põhjuseks asjaolu, et käisin 5 korda rattaga tööl, umbes 40km edasi-tagasi. 16 jooksuga kogunes 125 kilti, keskmise tempoga 4:38 min/km. Meeldiva üllatusena tuli kilomeetri rekord 5+ distantsil 3:52, 5 kildi parim aeg 23:14, 10 kilti 47:33, parim 5K+ keskmine tempo 4:30min/km. Käimist 81 km, sammude hulk üle poole miljoni - 538683.
P.S. Nii Saku kui LeCoq võiksid seda ideed rakendada ja Eestis oleks hulk tänulikke ning terve detsembri rõõmsameelseid pereissisid, kes lapsukestega koos hommikul advendikalendrit avavad😉
Vastan W üleskutsele kirjeldada märke millest ise tunnen, et pole enam 18 aastane.
Kõige silmatorkavam on ümbritsevate vananemine, suureks kasvamine või muutumine. Sõbrad, tuttavad, sugulased, vanad pruudid, filminäitlejad kõik puha kummalisel kombel vanaks jäänud, lapsed märkamatult suureks kasvanud. Ennast tunnen täitsa noorena aga peeglist vaatab mingi vanaisa meenutav tüüp vastu😁 Linn, ehitised, liiklus hoopis teistsugused kui noorusajal.
Maailma poliitilist kaarti vaadates mõistan, et olen mitte ainult eelmisest sajandist vaid lausa aastatuhandest. Kes oleks 80'tel või isegi 90'tel arvanud, et 21 sajandi seni Euroopa suurim sõda toimub Ukraina ja vene vahel. Võimsa tuumariigi NL lagunemist ei pidanud tõsiselt võetavad poliitikud veel 80'te lõpus võimalikuks. Olen nii vana, et mäletan selgelt kuidas kadestasime Soomet tema iseseisvuse pärast. Eesti iseseisvus tundus ilus nostalgiline mälestus või mingi utoopiline teoreetiline unelm kauge tuleviku udus. Eestist NATO's või Euroopa Liidus räägiti vaid anekdootides. Kui minule on Eesti iseseisvus ikka veel ime tasemel siis nooremale põlvkonnale iseenesestmõistetav, võibolla liigagi kui praegust olukorda vaadata.
Tehnoloogia koha pealt ehk suurimad muutused. Ei kujutanud ette omal ajal Soome telekast Star Trekki vaadates, et rinna peal patsutatav "communicator" vaid kümmekonna aasta kaugusel ja peagi vestlen videokõnedega oma vanemate või lastega suvalisest paigast maailmas. Tehisintellekt ja robotid tundusid täielik teaduslik fantastika. Vanust tunnetan kui meenuvad sellised omaaegsed igapäevased asjad nagu kettaga telefonid, gaseeritud vee automaadid või kaljavaadid.
Personaalsest vaatevinklist märkasin mõne aja eest, et enam ei viitsi pidudel ja olengutel eriti kärakat visata. Alko ei paku sellist kaifi nagu nooruses, uudsuse võlu on kadunud. Paraku pole vist asi ainult uudsuses, sest ka kanep jätab täiesti külmaks, ei paku midagi erilist. Äkki lihtsalt mõnuainete retseptorid aja jooksul tihedast kasutamisest ära kulunud.
Tegutsemisentusiasm pole endine. Vanasti sai hommikul vara välja mindud, käised üles kääritud ja tööd rabama hakatud. Nüüd enam ei viitsi eriti. Uueks motoks on saanud: "Töö pole jänes, et eest ära jookseb". Mittehädavajalikke ülesandeid lükkan rahumeeli ilma süümekateta edasi.
Aega kulub igasugu ettevõtmistele rohkem kui ennevanasti. Planeerin ikka nagu noor mees aga hämaruse saabudes avastan: vaid pool tehtud, hea kui seegi. Kas see ongi too vanainimeste neetud tunne: "kogu aeg on nii kiire, et ei jõua midagi tehtud".
Silmanägemine pole päris see, ehkki prille ei kanna siis väga peenikest kirja raske lugeda ja poole kildi pealt enam autonumbrit ei seleta nagu vanasti. Selge ja pimeda ilmaga "Sõela" tähtkuju seitset või kuut tähte pingutades näen kuid mitte Jupiteri kuusid.
Juuksed õige hõredaks jäänud aga see algas juba varases keskeas. Ei häiri mind ja õnneks peab kaasa kiilakaid seksikaks😁 Habemekasvu üle see-eest kurta ei saa kuid värv kisub halliks. Füüsiliste muutuste koha pealt tundub nagu oleks jalanumber suuremaks läinud, on keegi teine ka sihukest asja täheldanud?
Füüsiline vorm pole õnneks märgatavalt kannatanud, mõne koha pealt olen isegi elu parimas vormis. Painduvus ehk ainus, millega enam eputada ei saa. Tervis endiselt nagu raudnael, pole kunagi ravimeid võtnud ja ei ole neid ka praegu vaja.
HOIATUS! Ei soovita edasi lugeda kodanikel, kel lähemal ajal toitumine plaanis või muidu nõrganärvilised.
Et kõik ilusti ära rääkida tuleb alustada sellest, et mul oli juba teismelisena kombeks ise punne ja ummistunud rasunäärmeid tühjaks pigistada. Kostab jube nilbe aga kuidagi rahuldust pakkuv oli peegli ees näha kuidas küüntega vajutades punn mäda pritsides lõhkes või musta peaga rasu-ussike nahapoorist välja roomas. MA JU HOIATASIN! Eks noor inimene tahab kaubanduslik välja näha ja selliste protseduuride jaoks kedagi teist tüüdata tundus sobimatu. Pealegi jättis teise inimese näos täis elujõus õidepuhkenud vistrik eriti eemaletõukava mulje - omaette alati mõtlesin, no miks ta küll sellega midagi ette ei võta. Tegelt oli mu naha tervis keskmisest oluliselt parem, eelnimetatud operatsioone polnud just tihti vaja ette võtta.
Hüppame mõnikümmend aastat ajas edasi. Ka praeguses soliidses vanuses tuleb kord kuus ette olukord, kus vaja silmajäänud punn või mustpea likvideerida. Kümmekond aastat tagasi ilmus kaela peale sihuke rasunääre, seoses asukohaga oli äärmiselt tülikas temaga tegeleda. Aeg-ajalt sai pigistatud aga mingi moment ilmselt väljapääsuava ummistus ja pitsitamine enam ei mõjunud. Jätsin teise rahule, ehkki sõrme all oli punnikest tunda. Möödusid aastad ja tasapisi kasvasid punni mõõtmed. Kuna areng oli nii ühtlane harjusin teisega ära, kaela pealt karvu ajades raseerisin ka teda. Kusagil kolm neli aastat tagasi juhtis kaasa moodustisele tähelepanu ja soovitas igaks juhuks arstiga konsulteerida. Mina tüüpilise mehena ei pidanud seda arstivisiidi vääriliseks, tüli ei teinud, ei valutanud, silma (minule) ei hakanud - järelikult pole probleem.
Kaks aastat tagasi koroonavaktsiini manustades otsustasin perearstilt küsida, mis ta arvab. Tavaline tsüst, ei miskit ohtlikku, aga kui tahad uurida lasta, võime laboris proovi võtta. Käisin ultrahelis ja jäme nõel torgati sisse koeproovi saamiseks. Tulemustest lubati peagi teatada. Paraku sõitsime järgmisel nädalal Kariibi merele puhkusele ja kogu asi ununes. Kui nad helistasidki siis mu telefoninumbrile mingit teadet ei jäetud. Punn kasvas vahepeal rahumeeli edasi hakates omama austusväärseid mõõtmeid. Üritasin teist ignoreerida aga hiljuti pooleaastaselt puhkuselt naasnud kolleeg küsis tööl kas kasvatan endale teist pead. Kui ise ei näe, siis pole nagu olemas, eriti kui valu ei tee ja muud moodi ei sega. Viimase tilga karikasse kallas pilt, mille tütar tegi kui tema sportauto roolis rallitasin. Kuram, kaamera petab, nii suur see muhk küll olla ei saa.
Otsustasin lõpuks asjaga tõsisemalt tegelema hakata, helistasin perearstile ja läksin kohale. Too kinnitas endiselt, et tavaline tsüst (mis iganes see siis on), teeb su isikupärasemaks😒 aga soovi korral võin opereerida. Uus ultraheli ja peale seda lubas kirurgi konsultatsiooni aja kinni panna. Hoiatas ette, et esiteks on järjekord operatsioonile aasta ringis ja teiseks läheb umbes tonni maksma kuna tegu "kosmeetilise" protseduuriga. Kirurgi juurest helistati eelmine nädal, konsultatsiooni aja kohalikku megahaiglasse sain juba eilseks. Google mapsi peal kulutasin koos kaasaga aega tegemaks kindlaks, kus parkla asub ja kus selle tohutu ehitise peasissepääs: "streetview" on ikka üks tänuväärne leiutis. Arstiabi on meil teoreetiliselt tasuta kuid vähemalt parkimise eest võtavad pappi mõnuga: iga pool tundi $4.
Hommikul sõitsin varakult kohale, parkisin masina, veetsin aega mitmes registratuuris paberimajandusega ja sain koodilindi käele - jah enamuses arenenud riikides on endiselt paber kuningaks. Viimases, kirurgia registratuuris hoiatati, et neil oli mingi hädaolukord mistõttu kõigi ajad edasi lükatud, trükiti veel pakk pabereid, anti minu kätte ning öeldi: järgi "I" tähte. Minu mõistmatu näoilme peale küsis registratuuritöötaja tõrksalt: kas oled esimest korda siin??? As a matter of fact, yes - vastasin. Preili pööritas silmi, tõusis püsti ja näitas põrandale, kus hulk tähestiku tähti maalitud. "Näed see on "I..iiii" osutas suure "I" suunas, mine edasi kuni I'd otsa lõppevad ja pane oma paberipatakas seal ukse juures olevale kandikule ning istu maha ja hakka ootama. Ise ära midagi küsi, kui sinu järjekord kätte jõuab kutsutakse sisse - CAPICHE? Hakkasin astuma pilk kramplikult põrandale naelutatud, et jumala pärast siin labürindis ära ei eksiks.
Ühe ukse ees lõppeski I'de rida, panin paberid kandikule ja istusin vabale kohale koridoris olevas toolidereas. Kiitsin end mõttes täpse ajastuse eest, paar minti enne vastuvõtu aega jõudsin kohale. Paberid korjati kandikult peagi, inimesi läks sisse, tuli välja ja uusi saabus. Möödus tund moblat sirvides ja aeg-ajalt tukastades aga minu nime ei hõigatud ega hõigatud. Tekkis õigustatud mure: äkki nad unustasid mu pataka kuhugi aknalauale või pillasid prügikasti. Kaalusin kas peaks minema küsima, otsustasin end enne kaasale üle FB kurtes maha laadida ja veel veerand tunnikest oodata. No nii, kui järgmisel korral mind ei kutsuta lähen küsin mis pull.
Väike operatsioonituba
Õde astus välja ja hüüdis mingi teise nime, hakkasin end püsti ajama, kuid üks mees jõudis ette ning õiendas õige nõudlikult: ta juba pool tundi oodanud ja peab tööle minema, arstidel polevat tema aja suhtes mingit austust ja nii edasi ... Õde mainis kuivalt: arstidel on väga kiire, viivitus võib kujuneda kuni kahe tunni pikkuseks ning osutas seinale, kus oligi selline hoiatus. Kui talle ei sobi võib registratuuris uue aja kinni panna, teised saavadki kiiremini ette. Mees pomises midagi pahuralt enda ette ja istus uuesti maha. Pekki, olen niikuinii kohal, eks ootan siis veel tunnikese. Sain just silmad kinni lasta kui kuulsin oma nime õige moonutatult hõigatavat, no ei ole nad eesti keelt ikka veel ära õppinud😏
Kabinetis tuli kõigepealt arstitudeng küsitlema üleüldise tervise ja konkreetse probleemi kohta. Üllatuseks selgus, et neil pole ühtset süsteemi nagu Eestis, pole võimalik mingeid andmeid minu kohta välja võtta. No aga mis kasu siis ultrahelist või koeproovist kui te seda infot ei näe imestasin. Ega ei ole küll miskit, aga ära muretse, teeme siin kohapeal uued testid. Mõni ime, et meditsiinisüsteem nii kallis ja ebaefektiivne kui igasugune koordinatsioon puudub. Ootasin veel veidi kuni arst sisse tuli. Küsis paar täpsustavat küsimust, vaatas ja katsus muhku kaelal, ning küsis kas tahan sellest lahti saada. No jaa, selleks siia tulin. Arst vaatas kella: mul enne lõunat veidi aega, kui panen kohe tuimestuse süsti opereerin poole tunni pärast ... sobib? Tudeng segas vahele: ultraheli ja koeproovide tulemust pole. Arst vastas, et kui lahti lõikan küll siis näen millega tegu ning vaatas mulle küsivalt otsa. Täna??? ... küsisin igaks juhuks üle, silmad imestusest suured. Jah täna, sa selline leplik ja vaikne patsient, muigas ja pilgutas silma. Taara tänatud, et ei jõudnud enne uksele mölisema minna. Muidugi olen nõus, ma niikuinii juba siin, äitähh!!! pomisesin.
Arst lasi õel tuimestiga süstlad tuua, suskas mitu korda kaela ja saatis ukse taha sõnadega, et oodaku kuni opi saal valmis pannakse. Paarikümne mindi pärast kutsuti mind tagasi, viidi opisaali, lasti riided vahetada ja haiglahõlst selga panna. Õde läks arsti kutsuma, ma sain momenti kasutada ning moblaga paar pilti plõksata. Arsti saabudes käsutati kõhuli lauale ja hakati tegutsema. Esialgu desinfitseerimine ja raseerimine ja siis läks lõikamiseks. Ega ma miskit suurt tundnud, paar korda nagu oleks nõelatorge olnud. Korra nirises veidi verd lõua kõrvalt põrandale, loodetavasti kägiveen jäi ikka terveks. Arst uuris ega ma mingeid verevedeldajaid kasuta, vastasin et ei aga mul pärilikult keskmisest vedelam veri. Kaelanahka sakutati jõuliselt siia-sinna kuid kuidas või mida lõigati polnud võimalik aru saada.
☣👽☣👽☣👽☣
Arst kaks õde ja tudeng samal ajal rääkisid omavahel puhkusereisidest, restodest ja poiss-sõpradest. Mul oli tahtmine meelde tuletada, et hei ega te unustanud, et ma pole üldnarkoosis. Kogu atmosfäär meenutas meditsiiniteemalist teleshowd. Siis sikutati jõulisemalt ja miskit tuli lahti. Veits veel sonkimist ning peagi tundus nagu õmmeldaks haava kokku. Arst ütles: muretsemiseks pole põhjust, tegu mingit sorti tsüstiga mis polevat ohtlik. Pani suure plaastri peale ja küsis kuidas end tunnen - väga hästi, vastasin. Õhtu poole võib kael veidi valulikuks minna, kahe päeva pärast vaheta plaastrit, ära märjaks tee. Kui küsisin sporditegemise kohta soovitas algul mitte väga aktiivselt rabeleda aga kerge sörk pole vastunäidustatud. Tänasin veel kord ja läinud ta oligi. Kogu protseduur võttis hinnanguliselt 15-20 minutit. Õde lasi riidesse panna ning küsis kas tahan näha kaelast välja sikutatud elukat - aga muidugi. ☣Biohazard☣ märgistusega topsis meditsiinilises lahuses oli valkjas veidi verine tomp - meenutas mulle 👽"Alien"👽 filmi. Küsisin kas võin endale saada, õde naeris: seda pole varem talt küsitud, paraku saadetakse "elukas" laborisse täiendavale uurimisele. Igaks juhuks loobusin naljatamast: "Pange ikka korralikud trellid ümber" Kahju ainult, et unustasin opist endast pilti paluda😜
Noaga säuh ja valmis, tänud kirurgile!!!
Kui on mingeid probleeme või küsimusi võite helistada. Siin on kaks plaastrit, esimene vahetage 48 tunni pärast. See on kõik, võite minna. OK, suured tänud, jalutasin opi saalist välja. Kael oli vaid veidi kange, ei miskit muud erilist. Ju siis võin autoga rahumeeli sõita, selle kohta nad midagi ei öelnud. Parkimispileti eest makstes turgatas äkki, raha nad ju ei küsinudki opi eest. Kummaline, sest tavakodanikul ei pruugi sellist summat hoobilt laest võtta olla või kukub lihtsalt hinna üle vaidlema. Tavaliselt ikka enne maksad ja siis saad teenuse. Natu raske uskuda, et mulle lihtsalt ilusa näo ja meeldiva käitumise eest tasuta tehti. Eks me näe kas arve tuleb postiga, postiamet paraku streigib teist nädalat😜
Teatava üllatusena ei valutanud kaelahaav hiljem üldse erinevalt pöidlast kui kunagi sellest suur pind välja lõigati. Täna juba sõitsin rattaga 40 kildise ringi, seda küll suht rahulikult, et liiga higiseks ei läheks. Homme kavas hommikul jooksma minna, siis ehk tuleb plaaster kergemini lahti kui uue vastu vahetada. Kui seni olen kurtnud kohaliku arstiabi üle siis seekord pole muud kui kiidusõnu. Siinse meeletute operatsiooni ootejärjekordade meediahädakisa taustal kipun arvama, et mul lihtsalt hullult jopastas ajastuse ja arstiga ja üldse. Ei tea millise heateoga eelmises elus sellise vedamise ära teeninud?
Sissejuhatuseks rõhutan, et ükski artikkel pole 100% tõde ja kui hoolikalt otsida on alati võimalik leida erinevatele järeldustele jõudnud uurimusi.
Sattusin täna kahe huvitava artikli peale, mis mõlemad puudutasid nii tervislikke eluviise, geneetikat kui ka pikaealisust. Esimene neist rääkis mõõduka (2-5 tassi päevas) kohvi joomise kasulikkusest. Mitte ainult hommikuse käima tõmbamise vaid õige mitme muu külje pealt, mida polnud kuulnudki. Lisaks kofeiinile on kohvis hulk organismile kasulikke kemikaale nagu antioksidandid ja põletikuvastased ained. Uuesti ma seda artiklit üles ei leidnud. Otsustasin AI käest küsimise asemel vahelduseks vanamoodi googeldada. Lugematu arvu vastuste hulgast kasutan kahte (Harvard, Johns Hopkins) esimese kümne hulgast, mille sisu praktiliselt sama kui loetud artiklis ja algallikad ise autoriteetsed.
Kes algallikaid ei viitsi lugeda siis kokkuvõtvalt elavad kohvijoodikud kauem, sest on väiksem tõenäosus surra hulka üldlevinud haigustesse. Pealegi:
1. Kohvi joomine aitab kehal paremini suhkrute metabolismiga toime tulla, väiksem võimalus haigestuda 2 tüüpi diabeeti.
2. Kohv aitab vältida südamerikkeid.
3. Vähendab insuldi tõenäosust.
4. Lükkab edasi ja leevendab Parkinsoni tõbe.
5. Vähendab Alzheimeri tõenäosust ja kahandab dementsuse arenemise riski.
6. Kaitseb maksa ja hoiab ensüümide taseme tervislikuna.
7. Vähendab vähi tõenäosust tänu DNA'd kaitsvale efektile.
8. Leevendab depressiooni nähte.
Kostab nagu imerohi, mis ta loomulikult pole, sest imerohtu pole olemas. Nagu ikka sõltub väga palju doosist. Liiga suur kohvikogus tõstab pulsi sagedust, vererõhku, võib muuta ärevaks ning muidugi ajada une ära. Kohv ei pruugi kõigile isegi maitseda.
Teises artiklis juhiti tähelepanu VO2Max ja üleüldise tervisliku seisu ning pikaealisuse vahelisele sidemele. Üldtuntud tõsiasi, et VO2Max üsna hästi korrelatsioonis inimese üldfüüsilise vormiga ja seega tervisliku seisundiga. Korrelatsioon pikaealisusega vähem teada ehkki järele mõeldes tundub suht loogiline, et heas vormis ja tervise juures kodanik elab kauem.
VO2Max väärtuse määrab keha võime hapnikku lihaste töös kasutada. Kolm olulist komponenti sealjuures: hapniku omastamine (kopsude efektiivsus), palju hapnikku suudab organism lihastesse saata (süda ja veresoonkond), palju suudavad raku tasemel mitokondrid hapnikku kasutada energia tootmisel.
Kopsud pole tavaliselt piiravaks teguriks, enamasti ikka transport ja hapniku töötlemine. Viimased sõltuvad nii vereliblede arvust kui veresoonkonnast. Ehkki mõlemaid annab treeninguga arendada on nad tugevalt sõltuvad geneetilistest eeldustest. Kestvusalades, nagu minu arust ka paljudes teistes, pole võimalik ilma geneetilise eelsoodumuseta tippu jõuda, ükskõik palju treenida.
Lohutuseks tuleb rõhutada, et ehkki kõik tippu ei jõua siis kõigil on võime MÕISTLIKU treenimisega oma füüsilist vormi ja sellega kaasnevat üldist tervislikku seisu parandada ning TERVISLIKKU eluiga tõsta. Väidetavalt on VO2Max parim eeldatava eluea indikaator. Ja see kehtib mitte ainult normaalse tervise juures vaid ka krooniliselt haigete inimeste kohta.
Kõrge VO2Max tasemega elatakse 5 aastat kauem keskmisest, kuid isegi normaalse VO2Max tasemel inimesed elavad 2 aastat kauem kui alla keskmise VO2Max'ga kodanikud. Põhjust pole raske ära arvata: VO2Max tase ja füüsiline vorm määravad üldtervisliku seisundi - hea füüsiline vorm tähendab head südameveresoonkonna seisundit ja korralikult funktsioneerivat metabolismi.
Heaks uudiseks asjaolu, et praktiliselt iga inimene saab suht lihtsalt oma VO2Max taset tõsta ja sellega kaasnevat tervislikku seisundit parandada. Efektiivseimaks intervalltreening kuid ka lihtsalt pidev füüsiline aktiivsus ja vastupidavustreening jooksu või jalutuskäikude näol annab tulemust. Baastasemelt võimalik tõsta VO2Max 10-20%, rohkemaks peab väga tõsiselt vaeva nägema. Põhilise kasu annab juba "heale" tasemele jõudmine 35'st 50'le samas kui 50'st 65'le punnimine raske kuid efekt suht väike. Vanusega VO2Max langeb paratamatult, organism vananeb, mis teha.
Vanuse ja soopõhine teoreetiline VO2Max tabel, annab umbes vormist aimu.
Kokkuvõttes võib praktiliselt iga inimene igal ajal alustades mõistliku füüsilise aktiivsusega oma füüsilist vormi, tervist ja mis peamine kvaliteetset eluiga tublisti pikendada - tuleb jalad kõhu alt välja võtta ja vähehaaval liigutama hakata, ja juba täna, mitte homme, järgmine nädal või uuel aastal. Enda näitel võiks motivatsiooni pakkuda - sellest ajast kui koroonakevadel jooksmas hakkasin käima pole haige olnud ja VO2Max on alguse 43 pealt 58'le tõusnud ja seda minu eas. Muideks enamus tänapäeva pulsikelladest omab VO2Max määramise funktsiooni ja harrastajale piisab sellest täpsusest küllaga.
Kui tahad mõnusalt elada vanaks tee trenni ja joo kohvi - nii lihtne see ongi! No ok, päris nii lihtne vist pole aga proovida ju võib😉
Juttu tuleb pool sajandit vanast uurimustööst, milles Tversky ja Kahneman näitasid ilmekalt inimaju puudulikku informatsioonitöötluse oskust. Evolutsioon on tohutult aeglasem kui inimühiskonna ja tehnoloogia areng. Sisuliselt oleme äsja puu otsast alla tulnud kuid meie mõttemaailm on paljuski puu otsa jäänud. Siit tuleneb suur hulk tänapäeva ühiskonna probleeme, kuid selle mõistmine ja oskuslik ärakasutamine annab tohutuid eeliseid nende ees, kes ei taha tunnistada inimaju piiratust.
😱APPI pesuKARU ... oleks pidanud plehku panema!
Inimese mõtlemine jagatakse laias laastus kahte kategooriasse: kiire ja intuitiivne ning aeglane ja ratsionaalne. Esimene ei nõua erilist pingutust kuna seotud kaasasündinud instinktidega, otsuse langetame automaatselt murdosa sekundiga ilma pikemalt mõtlemata. Teine nõuab mentaalset pingutust keeruliste probleemide analüüsil, paratamatult aeglasem.
Inimesed kipuvad valdavalt langetama otsuseid kasutades esimest meetodit, hinnanguliselt lausa 95% juhtudest isegi kui piisavalt aega ratsionaalseks analüüsiks. Mõtlemine on üks tülikas ja aega nõudev tegevus😜
Miks me siis ei viitsi mõelda - evolutsioon on lühike vastus. Koopainimese puhul töötas kiire instinktiivne mõtlemine ideaalselt, aegaviitev analüütiline kuklakratsimine oli ellujäämise puhul pigem takistuseks. Kui arvasid kuulvat koopakaru ragistamist võsas ja nägid silmanurgast midagi suurt ning karvast oli mõistlik plehku panna mitte maha istuda ja mõtlema hakata kas loom ikka on akuutseks ohuks piisavalt lähedal või ise ligi hiilida veendumaks on see üldse karu. Ettevaatlikkuse poole eksimine ei maksnud midagi, uudishimulikkus sai hoobilt karistatud. Sihukesed geenid sõeluti välja, nende kandjad lõpetasid mõmmi kõhus.
Paraku põhjustab instinktiivne ja kiire läbimõtlemata otsuste langetamine tänapäeva ühiskonnas palju probleeme, eriti muidugi inimestele, kes ei oska või taha tunnistada, et nende aju pole sugugi objektiivne. Järgnevalt loetleks mõned tuvastatud kognitiivsed eelarvamused koos lühikeste näidetega:
Ankurdamise efekt: Esmase info ületähtsustamine otsuste tegemisel. Näide: Autokaupmees määrab kõrge esialgse hinna, mis teeb järgnevad madalamad hinnad mõistlikumaks.
Kättesaadavuse heuristika: Ülemäärase tähtsuse omistamine sensatsioonilisele ja kergesti kättesaadavale teabele. Näide: Uudis lennuõnnetusest paneb lennureisi ohtlikkust ülehindama.
Kinnituskalduvus: Kalduvus otsida, ülehinnata, eelistada ja mäletada teavet, mis kinnitab eelarvamusi. Näide: Inimene usub, et vasakukäelised inimesed on loomingulisemad, ja pöörab rohkem tähelepanu juhtumitele, mis seda uskumust toetavad.
Tagantjärele tarkuse eelarvamus: Kalduvus näha juba juhtunud sündmusi etteaimatavamana kui need tegelikult olid. Näide: Pärast spordimängu väidab fänn, et teadis kogu aeg, et tema meeskond võidab.
Liigse enesekindluse eelarvamus: Kui kellegi enesekindlus oma võimete või teadmiste osas on tegelikust suurem. Näide: 90% autojuhtidest on veendunud, et nad on keskmisest paremad autojuhid.
Esitlusheuristika: Sündmuse tõenäosuse hindamine, võrreldes seda olemasoleva prototüübiga mõtteis. Näide: Vaikse, raamatut armastava inimese eeldamine raamatukoguhoidjana, mitte müügiesindajana.
Vastuseis muutustele: Eelistus praeguse olukorra säilitamisele, vastupanu muutusele. Näide: Inimene jääb oma praeguse telefonipaketi juurde, kuigi saadaval on parem variant.
Ekslikkuse eiramine (seotud vastuseisuga muutustele): Jätkamine ebaratsionaalse käitumise või ettevõtmisega varasemate investeeringute (aeg, raha, pingutus) tõttu. Näide: Halva filmi vaatamise jätkamine, sest pileti eest on juba makstud.
Kahju ülehindamine kasuga võrreldes: Kalduvus eelistada kahjude vältimist, mitte samaväärsete kasude saavutamist. Näide: $100 investeeringu puhul häirib võimalus kaotada $50 rohkem kui rõõmustab võimalus $50 võita. Tundub, et kaotad poole kuid võidad vaid kolmandiku kuna võrdled automaatselt erinevate taustadega.
Emotsioonikallutatus: Otsuste tegemine emotsioonide või kõhutunde alusel. Näide: Restorani valimine, sest see tundub hubane ja meeldiv, ilma et otsustaksid menüü või arvustuste põhjal.
Planeerimisoptimism: Pidevalt alahindame aega, mis kulub mingi ülesande sooritamiseks, ei oska ette näha takistusi ja ülehindame enda osavust. Näide: Hommikul tööle minnes läheb lõpus kiirustamiseks, sest üks või teine tegevus võtab ootamatult palju aega.
Taustsüsteemi efekt: Informatsiooni hindamine sõltuvalt taustast milles ja kuidas seda esitatakse. Näide: 90% rasvavaba tundub palju ahvatlevam kui 10% rasvasisaldusega.
Oleviku efekt: Dramaatiliselt ülehindame momendi mõnu ja valu võrreldes tuleviku kasude või kahjudega - üks põhilisi prokrastineerimise põhjuseid. Näide: Trenni tegema või dieeti pidama hakkan homme mitte täna.
Kas tuleb tuttav ette😉 Minule igatahes küll, ja ehkki tean neid on õige keeruline kaasasündinud aju kallutatusele vastu seista. Sest isegi kui tean, et käitun selles või teises olukorras valesti ja ebaratsionaalselt pakub ajuke kohe hulga mugavaid vabandusi: "Ega maailm sellest otsa saa", "Võin endale seda lubada", "Teised teevad ka nii", "Ega see üks pits meest tapa", "Küll pärast lahendan", Homme on ka päev", "Ega töö pole jänes, et eest ära jookseb" ... jne ...
Samas sosistas pisike kuradike kõrva kokkuvõtliku lõpulause: Vaimse tervise huvides on kasulik vahepeal ebaratsionaalne olla, peaasi kui osata pohhuismi ja ratsionaalsuse vahel tasakaalu hoida😛 Või mis teie arvate?
Näide prokrastineerimise ja ratsionaalsuse tasakaalust:
Nüüd kümne ajal õhtupimedas koeraga jalutama, ehkki kuidagi ei viitsi kui juba soe hommikumantel seljas. Paraku ratsionaalne mõtlemine kinnitab, et loomaga novembrikuu uduvihmas lonkimine lihtsam võrreldes öösel ärkamise või hiljem loigu ning julga koristamisega.
P.S. Kui keegi erialase haridusega või muidu tark siis vabandan vaba tõlke ja ise väljapakutud terminite pärast - ei viitsinud vaeva näha, leidmaks korrektseid eestikeelseid vasteid.
Varastasin Solzhenitseni tuntud raamatu pealkirja, teismelise eas jättis sügava mulje. Aga see selleks, minu mõtted ajale ja selle kasutamisele viisid nii Ritsiku krimkade teemaline postitus kui äsja vaadatud youtube lõik aja objektiivsusest füüsilises maailmas ja subjektiivsusest tunnetuslikul tasemel.
Elades 80 aastaseks on inimesel õnn või õnnetus ligi 30000't päeva ja ööd veeta. Ühest küljest tundub number suur aga vaadates kuidas sellelt "pangaarvelt" iga päev üks raha vähemaks jääb ja kunagi ühtki juurde ei tule tekib kõhe tunne. Jõuad arusaamisele, et ühel päeval kukub arve nulli ning elu krediitkaart jookseb kinni. Paraku ei tea me keegi palju tegelikult sel arvel raha on, ainult aimame umbes, sedagi juhul kui mingeid ootamatuid väljaminekuid haiguste näol või finantskatastroofe õnnetustena ette ei tule. Huvitav kuidas muudaks inimese suhtumist ja käitumist oma elu lõppemise kuupäeva teadmine. Teades mitu päeva jäänud üritaks ilmselt nendesse palju rohkem igasugu toredat mahutada. Isegi kui päevi palju, hindaks neid vist hulga kõrgemalt, või mis teie arvate?
Tagasi pealkirja juurde. Tahtsin kirjutada kuidas üks mu tavaline päev kulgeb ja mõelda, mida teeks teisiti kui teaks palju alles jäänud.
Mugavuse mõttes alustan ööst. Tänu pulsikella pidevale kandmisele on olemas pikaajaline statistika, selle aasta keskmine ööune pikkus 7:57 ja une "kvaliteet", mis iganes see siis tähendab 75 punkti sajast. Tavaliselt kobin voodisse kesköö ja kahe vahel, ärkan 8 ja 10 vahel kui uni ise ära läheb. Suht harva ärkan korraks öösel, kuid enamasti jään kiirelt uuesti magama. Kui uni ei taha tulla mõtlen mingite mineviku toredate elamuste või tuleviku eesootavate sündmuste peale. Hommikuuni õnneks nii sügav, et ei ärka teiste sahmerdamise ega isegi koera voodit vedrutava kratsimise peale. Jah koer magab meil jalutsis, on paha komme, aga siiani pole meid maha tapnud ega isegi haigeks teinud.
Ärgates lebotan veidi poolunes ja vaatan silmad kinni unenäo lõpuni, eriti kui juhtub tore olema. Kui kutsik märkab, et enam ei maga, tuleb mind tervitama ja kratsimist või silitusi norima. Esimeseks toimetuseks vannitoa külastamine koos kõigi toimingutega, millel siin pikemalt ei peatuks. Statistilise järjepidevuse mõttes kaalun end hommikuti enne jooksu ja sööki. Järgmiseks kas koera jalutamine või jooksma minek - sõltuvalt kellaajast. Varasema tõusmise korral on aega koos kaasaga kutsikuga paarikildine ring teha.
Kui kell kipub kümnele liginema teen soenduseks paar seeriat kätekõverdusi ja kõhulihaste trenni. Siis ajan jooksuriided selga ning sörgin oma tavalise seitsmekildise lõigu ümbritseva aedlinna tänavatel või pargis, pikem üle 10'ne jooks alati jõeorus pargis. Aastas tuleb tavaliselt veidi üle 200 jooksukorra. Suht harva kui ilma pärast jooksmata jätan, ainult paduvihma, äärmise kuumuse (+30C) või külma (-15C) korral. Suurem osa põhjustest seotud liig pikalt sisse magamise või laiskusekuradiga. Kuna haige pole olnud sellest ajast alates kui regulaarselt jooksmas hakkasin käima siis tervis pole kunagi põhjuseks olnud. Ebamugav enesetunne saab jooksuga vaid paremaks minna.
Koju jõudes lähen kohe dushi alla, sel aastal avastasin aias kastmisvee vooliku all külma veega eel-loputamise mõnu. Õnneks on ilmad seni harukordselt soojad, enamasti plussis, tänagi sai aias end veega üle lasta. Hommikusöögiks panen ise kohvivee peale, sest keegi teine meie peres kohvi ei joo. Vahel teeb kaasa putru või praemune peekoniga, vahel võtan kapist müsli, lõikan suure banaani juppideks peale ja kallan selle poole klaasi piimaga üle. Selline ongi mu lihtne hommikusöök, mida naudin läpaka taga viimaseid uudisi või blogipostitusi lugedes.
Üheteist ajal räägin emaga pool tunnikest. Temale oluline suhtlemine ja võimalus kuulda kuidas lastelastel läheb ning milliseid tempe koduloomad teinud. Minule südamerahustuseks, et sealpool asjad korras. Vahel paneme video peale, jalutan siis moblaga ringi ja näitan mis ilm õues, kuis aiandus areneb, mida kutsik teeb. Täna näiteks magasin nii pikalt sisse, et kell 11 jalutasin alles koera kui tänaval lonkides klapid peas emaga lobisesin. Jutud räägitud istun veel veits läpaka taga ja panen toidukraami tööle kaasa, sealset sööklat pole praktiliselt kunagi kasutanud. Kui aega üle siis sõltuvalt ilmast nokitsen toas või aias, palava ilmaga libistan päikese käes lebotades õltsi. Siinse ilmastiku suureks plussiks asjaolu, et umbes pooled päevad aastas on õues mõnus.
Autosse sätin end veearnd kahe paiku, siis jõuan tööle sõites toidupoest läbi hüpata või suurema ummiku korral vähemalt ei jää hiljaks. Niinimetatud tööst ei hakka siin pikemalt kirjutama, piisab kui mainida, et enamus blogipostitusi kirjutan tööl. Aja veetmiseks kuulan kõrvaklappidega audioraamatuid või surfan netis. Kuna olen õige efektiivne piisab firma jaoks vajalikule tegevusele paarist tunnist. Kümne ajal kodu poole liikuma hakates on suuremad ummikud taandunud, tavaliselt jõuan poole tunniga maja ette.
Korraks koer välja sirtsutama, et ei ajaks meid öösel üles. Vaatame kaasaga mõne saate Eesti TV'st, järjeka või video suurelt ekraanilt. Enne keskööd kaob tema magamistuppa, mina tavaliselt tiksun mõnda aega kas läpaka taga või mängin veidi arvutil. Nüüd ka hea võimalus "salamisi" paar võileiba nahka keerata või kausitäis või kaks jäätist külmkapist haarata. Kaasa nimelt ei pea hilisõhtust söömist heaks tooniks, no ei taha teda ärritada, söön siis hoopis varaöösel😁
Ja ongi minu, täiskasvanud lastega penskarieeliku tavaline tööpäev kirjas. Nädalavahetusel see erinevus, et käime kusagil looduses või mingil seltskondlikul üritusel, saame sõpradega kokku, grillime vahel, teeme veidi rohkem koduseid töid aias ja maja juures ja muidugi logeleme niisama. Puhkused on omaette ooper, siis pigem tavaolelemisest aktiivsem tegutsemine. Reisidel käies on esmaseks võimalus matkata, ookeanis ujuda, mägedes ronida, nõlvadel suusatada ning loomulikult elumõnusid maksimaalselt nautida külluslikult süües ja juues ning ennast ümmardada lastes. Mitmemiljonilinna elanikuna hoian linnadest ja inimestest eemale nii palju kui võimalik, iga kell eelistan loodust.
Nagu eelnevast kirjeldusest näha siis maailma parandamisega ma aega ei viida ja selle pärast ka südant ei valuta. Inimkonnale selline eluviis kasu ei too aga üksikisikuna on päris mõnus, mida kinnitab kõnekalt mu pulsikella "stressi indikaator" - sajapalli süsteemis kõigub 80 ja 90 vahel - stressivaba elu.
Tuleme nüüd põhipunkti juurde: kui vaatan oma päevale otsa siis näeb see välja nagu rannapall, mida mängeldes veeretan. Ühest küljest lihtne elu, teisest küljest ei paista kusagilt otsast märkimisväärseid saavutusi või isegi pürgimist nende suunas. Põhjuseks on vist eelkõige asjaolu, et mu saavutus ja tunnustusvajadus on väga madalad, ma lihtsalt ei hooli, mis inimesed või ühiskond mõtlevad. Kuni endal, lähedastel, sugulastel, tuttavatel ja Eestil läheb hästi on kõik hästi. Vabandage väga kuid Aafrika, Aasia vaeste ega isegi naaberlinnaosa kodutute või narkarite probleemid und ei sega. Tuumasõjast või kliimakatastroofist rääkimata, neid pole minu võimuses mõjutada.
Ühest küljest võib vaadata, et minu päevad on lihtsama vastupanu teed minek. Teisest küljest kui neid vaid 10000 ringis järgi jäänud, miks peaks raskustega maadlemisele kulutama kui saab ka ilma. Tegelikult miks peaks üldse algusest peale oma elupäevi vabatahtlikult raskete, ebameeldivate, pealesunnitud tegevustega veetma? Öeldakse, et raskuste võitmine on iseloomu kasvatamine. Seda küll aga kasu on vaid siis kui see iseloom hiljem aitab mugavamalt läbi saada mitte ei muutu kinniseks ringiks ja eesmärgiks omaette. Minu arust on põhieesmärk lihtsate, toredate ja rõõmu pakkuvate päevade maksimiseerimine ning viletsate, kannatusi ja muret pakkuvate minimiseerimine. Iga hästi veedetud päev on hästi elatud päev! Kõik mis pakub naudingut - nagu krimkade lugemine😉, on hästi veedetud aeg.
Mulle on öeldud küll mida kõike sa võinuks oma ajudega saavutada. Võibolla, võibolla mitte, kas oleks pingutused ja püüdlused, kuulsus ja tuntus väärt aja ja närvikulu, arvan et mitte. Võibolla tüüpilised hapud viinamarjad, aga kui saaks oma elu uuesti elada oleks vähe ja suht tühised valikud, mida teisiti teeks, isegi takkajärgi tarkusega.
Kas elada jäänud päevade numbri teadmine (enda surelikkuse teadvustamine) muudaks teie vaateid, prioriteete ja elukombeid?
Kommentaaridesse ilmselt raske mahutada aga äkki blogistajatest lugejad leiavad teema intrigeeriva ja postitaks oma ühe tavalise päeva, või tundub liiga isiklik või liiga igav või kõik päevad liiga erinevad?
P.S. Lugesin üle - võib tunduda kole morbiidne postitus, rahustuseks või pettumuseks: ei ole plaanis kõrvu pea alla panna😜
Allolevas videos huvitavad mõtted, mitte et ma kõigega samal arvamusel oleks
See postitus haakub päris hästi eelnevaga. Youtube algoritm muidugi jälgib mida vaatan ja söödab ette sarnaseid: eesmärgiks maksimiseerida mu aega ekraani ees kuna siis olen sunnitud ka reklaame vaatama (kui pole tasulist versiooni ostnud), mis toob Youtubele tulu. Tuntud AI ja robootika asjatundjad vestlevad Emily Changi videos teemal: "Mis juhtub kui robotitel pole meid enam vaja". Ühendades inimtasemel AI ja võimeka roboti loome uue liigi. Arvamused lahknevad kuid mu arust võib tühipaljas arvutimälus paiknev AI olla küll teoreetiliselt üliintelligentne kuid kui tal puudub sensoorne tegeliku maailma tunnetus on hulka raskem saavutada ja ületada inimvõimeid laial tasemel ja sisuliselt aru saada maailmast kus eksisteerib. Ehk siis mälupangal ja programmil peab olema ka füüsiline "keha", mis ei pruugi sugugi sarnaneda inimesega.
Kindlasti on palju efektiivsemaid füüsilisi vorme, optimaalsete väljanuputamise võib AI hooleks jätta. Samuti on inimene suht piiratud sensoorsete võimetega, robotile võib lisada terve hulga, mille jaoks inimene spets andureid kasutab. Võimalik, et tuleviku tark robot saab koosnema kokkupandavatest moodulitest nagu Lego, sest erinevate ülesannete jaoks on vaja erinevaid füüsilisi võimeid ja kehakuju. Kaevur, sõjarobot, seksbot, lapsehoidja või vanurite talitaja saavad igaüks täiesti erineva välimuse ja oskused. Kui robotid võtavad võimu üle kaob vajadus inimestele suunatud teenuste jaoks ja esmatähtsaks ülesandeks tõuseb robotite vajaduste rahuldamine. Loodetavasti paistavad inimesed neile piisavalt nunnud, et koduloomadena hoida või äärmisel juhul kusagil reservatsioonis pidada😜
Päris pikalt näidatakse robotite inimnägude treenimist, inimesega suhtlemisel see väga oluline. Sõjarobotite juures toodi välja huvitav fakt, et juhtivad AI ja robotite arendamisega tegelevad riigid keelduvad seadmast piiranguid, eriti neid mis puudutavad robotite võimesse inimesele viga teha. See ju on sõjaroboti põhieesmärgiks, kuidas saakski piirata, eriti olukorras kus konkureeriv riik ei keela. Keeruliste autonoomsete (inimjuhtimiseta) sõjarobotite arendamine lõppjärgus, esimesi võib peagi ilmselt Ukrainas näha. Ma ei näe mingit moraalset dilemmat, sest inimesed on aegade algusest kasutanud roboteid sõjapidamiseks. Mida muud on maamiin või isegi ürginimese kaevatud mammutilõks kui ootele seatud rudimentaarne sõjarobot, mis teeb oma töö ilma inimese otsese osalemiseta. Üheks probleemiks olevat väidetavalt asjaolu, et tapmise muutumine automaatseks ja impersonaalseks vähendab oluliselt moraalset tõkendit vägivallale. Nii on, aga sellises maailmas me elame. Kui soov ellu jääda tasub valmistuda ja kohaneda mitte raisata aega vingumise või tuuleveskitega võitlemise (loe tehnoloogiavastasuse ja relvapiirangute) peale - kohanemisvõime on intelligentsi kriitiline osa.
Omalt poolt lisaks juurde, et areng tundub kulgevat järjest kiiremini ehkki tsükliliselt nagu ikka. Aeglasemad lineaarsed samal tehnoloogial põhinevad perioodid vahelduvad uutel innovatiivsetel tehnoloogiatel põhinevate kvalitatiivsete hüpetega. Tänapäeva noored ja isegi keskealised peavad olema valmis tohtuteks ettekujuteldamatuteks muudatusteks ja kui AI ning robootika tõepoolest nii kiirelt arenevad kui enamus futuriste ennustab ei jää ka penskarid puutumata.
