Jaanituled

Jaanituledega alustasin juba aegsalt esmaspäeval, ehk siis korraldasin emale eeljaanitule suvilas nagu meil tavaks olnud aastaid. Grillimiseks valisin 93% lihasisaldusega Vastse-Kuuste "Klassikalised Eesti Vorstid" lambasooles. Osutusid üllatavalt headeks, ostan teinekord ka niisama lõkkel küpsetamiseks.

Esmalt käisime läbi Pääsküla elamise juurest, ema vaatas veidi aias ja majas ringi. Mustamäel kerge eine ja puhkus. Järgmisena kalmistule emapoolse suguvõsa haudadele, vanaema-vanaisa ja paar onu seal, panime küünla. Suvilas jalutasime ringi, näitasin sissesõidutee äärset kaske, mille jämedam haru kuivanud, tuleb maha võtta. Ja oligi aeg eelmisest aastast valmissätitud oksahunnikule tuli otsa panna. Eelnevalt kontrollitud, et keski sinna pesa pole ehitanud. Oksad olid nii niisked, et süttimine võttis nats aega kuid kuid peenikesed kuuseoksad andsid hoogu kuni kõik lõõmas. Tuleohtu see aasta pole, nii metsaalune kui pinnas päris niisked.

Sütehunnik tekkis muljetavaldav, rest lõkkeasemele ja vorstikesed susisema. Ma lasin varakult õlle enne kui kalja peale ümber kvalifitseerusin. Kartulisalat, kurgilõigud ja rukkileib vorstide kõrvale. Saku rukkilinnase kali oli väga hea. Ilmaga vedas, sest ehkki päikseline siis mõnusalt jahe ja kergelt tuuline. Sääski see aasta praktiliselt pole ja isegi kihulasi mitte, parmudest rääkimata. Puuke pidavat hulgakesi luurama aga rohi nüüd madalaks niidetud, neil pole mõnusat kõrt mille otsast pükstele või säärele klammerduda. Naaber olla paar nastikut näinud, eks neil pidu, sest nii konnasid kui tigusid lademes.

Tagasi Mustamäele jõudes hüppasin niisama Magistraali Sõbralt-sõbrale taaskasutuskeskusest läbi ja skoorisin mitu vjalikku eset. Kolm USA-EUR pistikuotsikut, millest alatasa puudus, Rootsi päritolu plokkide ja nööriga jalgrattahoidja (ratta saab eest ära garaazhi lakke tõmmata) ja moblahoidja rattale, kõik kokku vähem kui 10 euri. Jõime kohvi ja sõime paar saiakest enne kui sõitsin rattaga tagasi suvilasse, et ilusaid päikeseloojangu pilte saada. Jõudsin parasjagu kümneks, piisavalt aega ringi jalutada ja niisama plõksutada enne kui 22:38 päike horisonti puudutas.

Suvilas sõin veel head-paremat ja võtsin õltsi samal ajal läpakal netis surfates. Paraku hakkas uni silma tikkuma ja kobisin voodisse. Audioraamatut ei jaksanud kuulata kauem kui mõni minut, mobla pudenes käest. Uni oli suvilas sügav ja pikk, esimest korda peale lendu korralikult vahepeal ärkamata välja maganud.

Hommikul värske olek, läksin jooksma. Suvila juurest randa ja siis piki Vääna randa edasi tagasi kuni 5 kilti täis sai. Rahvast oli vaatamata suht hilisele hommikutunnile (kell 9) ülivähe, sain paljalt merre karata ja veidi ujuda, et higi maha loputada. Tegin kohvi, eelmisest aastast õhukindlas klaaspurgis säilinud purust sai üllatavalt hea kuuma tõmmise. Jogurt, saiakesed maitsesid hästi. Piisavalt aega enne jaanitulele sõitmist, otsustasin drooni lennutada. Saan mõned suvised kaadrid talviste kõrvale.

Lõpuks muidugi läks kiireks, pidin ju poole kaheks Rummu karjääri jõudma. Pool tundi hilinemist polnud väga hull, teisedki alles saabunud, jet just lasti sisse. Nörritav moment, et kraadidega jooki ei saanud manustada, sest hiljem vaja autoga mõne kildi kaugusel asuvasse jaanitulekohta sõita - narr oleks selle lühikese jupi peal vahele jääda. Köie oli omanik igatahes võlli ümbert kätte saanud. Kimasime kõik karjääris, jet võtab 120 km/h sisse kui gaas põhjas paarsada meetrit otse anda. Ma üle 100 ei julgenud, isegi siis raputas kõvasti pisikestel lainetel. Korra sain õhulendu kui enda lainetest üle uhasin. Sukeldujate poidest üritasime viisakat distantsi hoida, süstavennad meie kimamisest just vaimustuses polnud, jet teeb lühikesi teravaid laineid nagu omast käest tean - samas karjäär priilt kõigile kasutamiseks. Pilte ei jõudnudki teha, peate lihtsalt mind uskuma.

Veerand tundi ujusin allveetõukuriga ringi ja sukeldusin. Igavesti tore riist kuid kahjuks ei saa lõunamerre viimiseks lennukisse võtta kuna patarei mahtuvus liiga suur. Eestis tavaliselt meres suht vilets nähtavus muudest veekogudest rääkimata. Rummu karjäär üks väheseid väga selge veega veekogusid.

Kohe kui jõudsime Jaanitule paika korkisime külmad õlled - imehästi mekkis, pikk ootus ja janu. Enne lõket kõva sööma ja grillimine. Kere sai lihakraami liiga tihedalt täis pargitud, aga mis teha, tegu ju eestlaste pikalt tähtsaima pühaga aastas: uusaasta, jõuludest rääkimata, ei saa ligilähedalegi. Kui lõpuks süütama läksime ja lõke hoo sisse sai kerkisid leegid 7-8 meetri kõrgusele. Järgnes pikk saunas istumine, tiigis ujumine ja õlle libistamine - nagu ikka eestlastel kombeks.

Jaaniuss rohus

Oli juba pimedaks läinud või no nii pimedaks kui jaaniööl minna saab kui tiigis ujudes keegi märkas, et kaldal rohus mingi LED lamp hõõgumas. Esimene arvamus, keegi pervo pannud kaamera, lähemal uurimisel selgus hoopis: jaaniuss mis jaaniuss. Sauna poole sammudes nägime tee ääres veel ühte. Võtsin mobla ja tegin tast pildi, pole enam ammu jaaniussi näinud. Magama läksin kahe ajal, pidu väljas käis neljani nagu korra valju laulu peale ärgates sai tõdeda.

Tegus puhkuse esimene nädal

Vääna rannas loojangu ajal

Puhkuse esimene nädal kujunes igati tegusaks, kui järgnevad ka sellised siis olen puhkuse lõpuks täitsa kutu. Kolmapäev esimene "päris" puhkepäev. Öösel uni vaatamata väsimusele muidugi täiega sassis. Kell kaks silmad lahti ja enne nelja magama ei jäänud, siis uuesti kuue ajal ärkamine, paar tundi ülal, uinusin üheksa, ärkasin pool kaksteist – täielik pardakk. Etteruttavalt võin kinnitada, et vahelduva eduga ja mõnevõrra erinevate intervallidega on selline rezhiim kõik need päevad kestnud. Kuram, nooremana oli ajavahest ülesaamine hulka kergem, või on jälle tegu “ilusate” mälestustega?🤔

Igatahes hommikukohv koos emaga joodud läksin Pääskülla elamist üle vaatama ja end sisse sättima. Kõige olulisem hügieenitarbed, kliendikaardid ja mõningane vajaminev riidekraam üles otsida, auto ning ratas sõidukorda saada. Ei suutnud leida hambaharju ega kliendikaarte, ehkki info nende asukoha kohta lausa moblas märkmetes kirjas. Vandusin ja lõin käega, eks ta ole kui ise paned ära aga hiljem asju liigutatud. Pean oma reisuhambaharjaga läbi ajama ja uue higipulga ostma, ehkki igat sorti hügieenitarbeid oli meil terve kapitäis. Häirib kui tead kindlalt kus tavaline igapäevane eluks vajalik kraam ennevanasti oli aga enam ei ole või siis ei suuda leida. Eks pean võtma paar päeva, et teha täielik inventuur oma kraamile, kõik korralikult sorteerima ja sildistatult ära panema, et selline jama ei korduks.

Tõstsin siis auto aku peale ja panin laadima. Ratta sikutasin garaazhipealsest hoiupaigast välja, kulus oma tunnike, sest esmalt oli vaja kaootiliselt ettekuhjatud kraam ümber paigutada. Tagumine kumm oli eelmine suvi viimasel päeval tühjaks läinud, võtsin ta maha ja vaatasin üle. Täis pumbates kostis tasane sisin, pisike auk väljaspool. Tekitas kahtluse, et miski asi võib ikka veel väliskummis olla. Libistasin näpuga ettevaatlikult mööda kummi sisepinda ja tundsingi õige pea teravat otsa. Tilluke veerandkuu kujuline metallilaast väliskummis, üks ots ulatas läbi, see oligi sisekummi sisse augu söönud. Näpitsatega sikutasin metallitüki välja, väliskumm oli ok. Uus kumm sisse ja lõin täis, ratas korras. Auto käivitamise jätsin järgmisele päevale kui aku laaditud.

Helistasin ka sõbrad läbi ja andsin oma saabumisest märku. Sain saunakutse järgmiseks õhtuks, kalaretke reedeks ja teise üleöö saunaõhtu laupäevasel kohvikutepäeval – tõotab kiire aeg tulema. Õhtul vaatasin jalkat, paraku ei tõmba teine enam eriti, samas alles alagrupimängud, mis suht tähtsusetud. Proovisin varem põhku pugeda kuid kasu suurt polnud, uni endiselt sassis – öösel ülal, hommikul magasin mõnuga kaheteistkümneni. Valged ööd segavad, pean ikka silmaklapid muretsema, kardinad pole piisavalt tihedad. Pääskülas olid varem alati magamistoas ööseks kaasa ostetud katted ees, neist vähemalt valgus läbi ei tulnud.

Neljapäeval oli plaan suvilasse niitma sõita kui auto joonde saan. Käima läks teine sutsti nagu oleksin alles eile kasutanud. Selle koha pealt on küll haruldaselt hea masin – seisab üle talve ja esimese võtme pöördega käivitub momentaalselt, isegi sinist suitsu ei tule algul. Paraku oli kell paljuvõitu et niitma sõita, eriti kui võtta arvesse eesootavat saunaõhtut. Otsisin veel oma asju, kuid kliendikaarte ei õnnestunudki leida ehkki karbi tuvastasin, millele isegi "KLIENDIKAARDID" peale kirjutatud. Rahakotti nende kaartidega seal paraku polnud. Need ei oma küll mingit väärtust kellelegi, lihtsalt hullult tüütu kõik talvel uuendatud uuesti ükshaaval teha. Tegelt aeg lõpetada dinosauruse mängimine, tuleb hoopis poodide äpid alla laadida. Varem pole seda teinud vaid põhjusel, et äppe niigi liiga palju. Üritades Rimi oma alla laadida selgus: need regioonipõhised, pidin endale teise kohaliku google konto tegema.

Traditsiooniline saunaõhtu lapsepõlve sõbrast põhikooli pinginaabri juures. Möödus nagu ikka vanu aegu ja tuttavaid meelde tuletades ja maailma asju arutades ning nentides, et aeg kulgeb halastamatult. Kes oleks võinud ette kujutada, et kaks esimeses klassis koolipingis kõrvuti istuvat poisikest 55 aastat hiljem sunapingil pensionile jäämise plaane arutavad. Õnneks oleme mõlemad piisavalt heas füüsilises ja vaimses vormis, et seda aega nautida ja järgijäänud tegusaid aastaid töö rabamise peale mitte raisata. Hilisõhtul pidin korra veel Mustamäelt rattaga läbi hüppama, et paar kalaretkeks vajalikku aksessuaari kaasa krabada. 12 kilti kesköö paiku sõtkuda oli just hea pingutus parema ööune tulekuks.

Österby sadamas

Reede hommikul korjasid sõbrad mu Pässast peale, suurde masinasse mahtusime kenasti kolmekesi koos paadiga. Sõitsime Haapsalu maanteed pidi ja keerasime läbi Linnamäe loode poole üles – Österby sadamasse, kust vee peale läksime. Tavapärane paadi pumpamine ja kokkupanemine ning asjade sisselaadimine koos õlle manustamisega. Igaks juhuks pidin ka ID kaasa võtma, mille vastu mu kalapüügiluba kinnitati. Plaan oli sõita Vormsi ja mandri vahele Seasaare ligi heade haugikohtade peale.

55 sendine haugipoiss

Ilm oli super hea, kerge tuul ja päike, temperatuur 20 kandis. Poole tunniga olime platsis ja viskasime ankru sisse. Algus oli paljutõotav: mina alles sain instruktsioone kuidas spinnat kasutada kui teine sõber esimese viske tegi ja ilusa 55 sendise haugi landi otsa sai. Viimasest spinnakasutamisest oli mul aastaid möödas, algul läks vähe kobalt ja unustasin õiges järjekorras vajalikke operatsioone teha: keri lant spinna otsa juurde, vajuta näpuga tamiil vastu ritva, lükka spinna lukk lahti, viibuta lant minema hoides mõlema käega käepidemest spinna vänta puutumata, lükka lukk peale, hakka lanti mõõduka kiirusega tagasi kerima. Omaette trikk oli vältida sõprade landi otsa haakimist🤪 Peagi hakkas sujuma, mõned landivisked võrreldava kaugusega teistega.

Loopisime, mis loopisime aga selles kohas tuli otsa vaid üks alamõõduline, piiriks haugi puhul 50 cm. Sõitsime õige mitu korda siia-sinna, vahetasime kohta, loopisime nii ankrus olles kui triivis aga kalu saime õige harva. Päeva lõpuks neli haugi ja üks säinas – kõik ühe mehe püütud, mina ja teine jäime nulli. Eriti ei morjendanud, kalaga poleks ise viitsinud niikuinii tegeleda aga paadiga merel käimine oli täiega tore. Tallinna tagasi jõudsime alles peale kümmet, vaatasin veidi vutti ja keerasin magama.

Hein niidetud

Laupäeval võtsin ette suvilatreti. Kõigepealt oli vaja autole kindlustus peale panna, Eestis on see õnneks paari minuti ettevõtmine, erinevalt paljudest muudest riikidest. Tõstsin muruniitja autosse aga rullil pikendusjuhe oli öö jooksul garaazhist haihtunud. Olin surmkindel, et eile akut peale tõstes liigutasin seda eest ära, hakkasin tõsiselt mälu pärast muretsema - dementsuse esimesed tunnused mälu ja reaalsustaju kaotus. Kergenduseks selgus, et seda oli hommikul sugulane laenanud. Õnneks sain mitmest lühemast jupist piisava pikkusega kokku kombineerida – tülikas kuid ajab asja ära. Hein suvilas üle põlve vaatamata asjaolule, et korra maikuus niidetud. Aia taga täielik võsa. Muruniiduk ägises aga võttis vähehaaval, pidin teist aeg-ajalt jahutama. Kolm tundi kulus, kuid lõpptulemus tuli täiesti viisakas.

Jokkerinäoga kiisu rannaliival

Aega piisavalt randa jalutamiseks. Ilm palav, vesi soe nagu võis veenduda end vees leotavate rahvamasside põhjal. Hüppasin minagi sisse, et higi ja heinatolm seljast maha pesta - esimene suplus see aasta. Vesi suht sogane, vetikaid täis ja rabasid läbivast Vääna jõest pruunikas kuid täiesti ujutav. Padisele sõitsin mere äärt mööda, ilusaid ja kurvilisi teid pidi – tütrele sellised meeldivad, eriti kui ta oma sportautoga saaks siin kihutada.

Sissejuhatuseks pakuti kohvikute päeva menüüst Mehhiko stiilis suppi, täitsa maitsev, eriti koos sibulapirukatega. Saunaõhtu möödus nagu ikka, juttu vestes, suurtes kogustes õltsi juues ja lõpuks telekast Saksa-Elevandiluuranniku vuti matsi vaadates, mis väga põnevaks osutus. Magama minnes unustasin akna lahti teha, ärkasin öösel kolme ajal jubeda palavuse peale. Väljas oli nii soe, et isegi akna avamine suurt ei aidanud, lõpuks siiski tukastasin. Äratas linnulaul ja pannkoogi lõhn – milline idüll.

Ebasihtotstarbeline allveetõukuri kasutamine

Pühapäeval hiline hommikusöök, ja siis jetiga Rummu karjääri kimama. Esimesed sõidud tehti lastele järelveetava täispuhutava aluse peal aga kui valmistusime tõsisemaks kimamiseks juhtus apsakas. Köis sattus jeti alla ja mootor tõmbas selle ümber võlli. Jet veest välja, omanik üritas välja sikutada, aga väga vaevaline protseduur. Lõpuks selgus, et nailonköis lausa võlli peale kinni sulanud. Tuli tuua spets tööriistad, et esiteks ligi pääseda ja teiseks kuidagi hangunud mass lahti toksida. Selleks päevaks jetilõbu läbi.

Paraku oli sõbral kaasas ka DPV (Diver Propulsion Vehicle) ehk eestikeeli "Allveetõukur" - äitähh tehisaru. Viimases hädas sai sellega naljapärast lapsi sõidutada, ehkki ette nähtud akvalangistide ja snorkeldajate vees kulgemist kiirendava abivahendina. Proovisin ka ära - igati äge - kolme kiirusega: 5, 6 ja 7.5 km/h, tõmbab päris jõudsalt. Ilma kalüpsota hakkaks külm, ise ei pea ju suurt liigutama. Karjääris läksin 5 m sügavusele, kus vesi päris kõvasti rõhuma hakkas - eriti tunned peas. Veidi eelnevalt hingeldades saad paar minutit vee all kulgeda, nägin väikeseid kalasid ja isegi ühe ilusa värvilise ahvena - Rummus vesi super selge, ideaalne sukeldumiskeskkond.

Sõitsin suvilasse tagasi ja astusin Selverist läbi, kus sain esimest korda äppi proovida. Rahvast oli vähe, otsustasin kassaneiult igaks juhuks juhendeid küsida, too oli hästi abivalmis ja sõbralik. Toksis näpuga minu mobla menüül ja skännis esimesed paar asja ise, siis lasi minul edasi teha. Kui tahtsin maksma hakata teatas süsteem, et olen valitud välja ostukontrolli jaoks. Neiu pidi uuesti tulema ja kõik mu asjad teist korda üle skännima🙄 Vahepeal kogunes rahvast juurde ja järsku said kõik teate, et on kontrolliks välja valitud. Vaene neiu jooksis hing paelaga kaelas kliente läbi, enamus olid rahulikud aga nagu ikka leidus paar torisejat. Loodetavasti mina ei põhjustanud seda paanikat. Lahkudes igatahes tänasin tüdrukut personaalselt.

100X zoom rannale

Vaade Türisalu pangalt
rannaviirg paremal

Türisalu pangalt tahtsin merevaatest ja Vääna rannast pilti teha, puud aga nii suureks kasvanud ja tihedalt lehes, et head vaadet ei avanenudki. Pidin jupike tagasi jalutama, enne kui klindiäärelt randa paistis. Katsetasin maksimunzoomi, pilt käes hoides siiski eriti hea ei tule, sest süsteem ei suuda käe värisemist täielikult kompenseerida ja 100X digizoom pole niikuinii eriti kvaliteetne vaatamata sisseehitatud AI töötlusele.

Suvilaidüll

Suvilas korrastasin lõkkekoha ümber, et järgmisel päeval oleks emaga lihtne ja sujuv eeljaanituli. Mõtlesin, kas sõita linna või jääda suvilasse, ehkki magamiseasju kaasas polnud otsustasin jääda. Jalutasin randa, hulkusin seal veidi ringi, pildistasin aga ujuma ei läinud, päris jahe oli. Tagasiteel astusin poest läbi, võtsin veidi toidukraami ja paar õltsi. Õhtul näksisin head paremat, lobisesin pikalt kodustega ja lõpuks vaatasin läpaka pealt jalgpalli matshi. Kuna moblal on piiramatu data plaan, võin endale seda lõbu lubada. Kõrvale rüüpasin jääkülma Heinekeni. Täiuslikust õnnest on suvilas puudu vaid külmutuskapp, et ka hommikul oleks külm õlts käepärast ja jäätis iga moment käeulatuses, muu toidukraami säilimisele aitab muidugi ka kaasa.

Lend ja Lounge

Pilvede kohal

No nii, istun momendil lennukis ja netiühendust pole, sest olen kitsi, ei raatsi selle eest ekstra maksta ehkki lennukipileti sain tänu tehisarule soodsamalt kui vist kunagi varem. Nõks üle 600 euriga tipphooajal lennata Eestisse ja tagasi – täielik unelm, eriti kui võtta arvesse, et lennuliinid panid seoses kürtusehinna tõusuga üksteise võidu lisatasusid otsa. Nii palju võin avalikustada, et ostsin pileti Air Balticu kaudu ja ausalt öeldes väike mure vahepeal, et firma läheb pankrotti enne kui lennule saan. Lennuk ise Air Canada oma, mis tegelt ainsaks probleemi allikaks. Nimelt ei tunnistanud see firma jälle mu Canada passi. Kui proovisin teha check-in üle neti siis alguses katkestas kohe ära.

Läksin siis Air Baltic veebilehele, toksisin oma broneeringu sisse ja kõik sujus kenasti. Amsterdam – Tallinn lennul valisin soodsa aknaaluse koha ja lõhevõileiva koos värskendava joogipoolisega. Edasi suunati Air Canada lehele, mis ülla ülla nüüd soostus minuga suhtlema. Valisin jälle varjupoolse aknaaluse istekoha ja läbisin kõik sammud edukalt kuni saadeti check-in kinnitus koos pardakaartidega emailile. Seda avades ootas ees ebameeldiv uudis. Toronto-Amsterdam lennu pardakaardist üle paks punane kiri: see pole kehtiv pardakaart, lennujaamas peate läbima täiendava dokumentide kontrolli. Samas Amsterdam-Tallinn pardakaart tipp-topp. Nagu mis mõttes, jälle sama jama mis talvel???

Nõrgema närvikavaga inimese oleks ilmselt murelikuks teinud. Mina vandusin korra ja leidsin küll lennujaamas lahendan olukorra, kõik ju ametlikult ok, lähen lihtsalt veits varem kohale. Uni oli hea, hommikul käisin jooksmas, samm kerge, juunikuu parim trempo. Peale hommikukohvi jalutasime koos kaasaga kutsikat veidi pikemalt, hea jahedam ja päikseline ilm. Pakkima hakkasin pealelõunal, ega suurt miskit pole ju kaasa vedada, veidi nodi ja pudipadi sõpradele, sugulastele, tuttavatele. Muidu poleks üldse vaeva näinud, aga kohver tuli tasuta kaasa, mis eriti kummaline tänapäeval. Sõitsin ostsin potsiku vahtrasiirupit ja võtsin ka „rahvusvahelised load“ CAA'st välja, muidu kipuvad pollarid Eestis kottima kui kinni peavad.

Tütar viis lennujaama tavapäratult vara, lausa 2.5 tundi enne väljalendu. Seekord automaat esialgu tõrkus aga kui tõmbasin eelmise tüübi pooliku pardakaardi välja ja tegin reseti hakkas tööle. Tunnistas hoobilt passi ehtsaks, trükkis nii kohvrilipiku kui mõlemad pardakaardid – 10 mindiga kõik joones. Läksin lollist peast tavasappa kohvrit ära andma, kus ootasin pool tundi. Tegelt võinuks lihtsalt ise kohvri lindile visata ja minema jalutada, pardakaardid olid mul juba käes. Helistasin poolnaljaga tütrele kas ta ei tahaks mind tunniks koju tuua, mul lennujaamas igav istuda, elame ju vaid 15 mindi autosõidu kaugusel. Seljakoti suuruse või kaalu vastu ei tundnud keegi huvi erinevalt Air Balticu hoiatavast emailist.

Turvast läbi saanud pidin nuputama, mida asjalikku teha, et hiljem poleks kahju meenutada elust raisatud kahte tundi. Tollivaba poe joogiosakond meelitas. Andsin endale aru, et peab piiri pidama, ei taha ju lennust maha jääda. Klaas veini või õltsi baaris oli sama hinnaga mis hea Pinot Grigio liitrine tollivabas – võite kolm korda arvata, mille valisin. Poes tüüp uuris kas Amsterdam lõppjaam, ei ole aga ära muretse, vein sealt edasi ei jõua, too muigas ja arvas et siis pole mõtet kotti panna. Lennujaamas leiab alati vaikse nurga, kus omaette läpaka taga istuda, veini libistada ja eneregiabatoonikesi peale näksida – peaks sihukese dieedi patenteerima. Ühel pool palvetasid nurgas muslimid, teisel pool harrastasid kaks tüüpi joogat, kõrvale istus päevitunud Lõuna-Ameerika kaunitar – elu lill.

Jalad vaevu ulatasid seina vastu

Aeg on suhteline, alkol huvitav omadus seda alati kiiremini voolama panna. Läpakas ei tunnistanud lennujaama wifit aga mobla sai kohe liinile, ühendasin ta taha, et suurema ekraani peal surfata. Pool veini lahendasin ära ja kahest batoonist närisin viimast kui kuulsin väga selgelt ja korrektselt hääldatult oma nime valjuhääldist hõigatavat. Sihuke jälgimisühiskond ometi ei saa olla, et viskavad mu omaette rahumeelselt degusteerimise pärast lennujaamast välja. Väravasse astudes ja ennast tutvustades andis näitsik teada: muutsime teie istekohta. Minu vingu mineva näo peale muigas ning lisas: mõnevõrra paremaks ja endiselt akna alla. Hmm, istekoht oli liigutatud kõvasti ettepoole ... lennukis selgus, et otse äriklassi taha, kus jalaruumi teistelegi jagada. Sellist ruumikust olen vaid korra kogenud kui pooleteise aastase tütrega lendasime, lapse sai istme ees olevasse magamiskorvi susata.

Järgnev Amsterdamis ja Eestis kirjutatud:

Muidu kõik super aga kõrvale sättis end nooruke muslimineiu, ei vea mul ka nendega. Mitte et midagi vastu oleks, aga ise natu ebamugav kraadiga jooke manustada teades, et see nende veendumuste vastu käib. Toitu tellides võitlesin veidi oma parema minaga, halvem jäi peale nagu tavaliselt. Küsisin kohe kaks veini söögi kõrvale ... no et ei peaks stjuuardesse liigselt tülitama, neil niigi kiire. Kana ja salat olid päris normaalsed aga ports kole pisike nagu ikka. Veintsid hinge all tegid uniseks ja tänu super mugavale ning ruumikale istmele põõnasin kuni hommikusöögini mitu tundi ühtejutti.

Õnnetu niiske keeksitüki kõrvale pakutav kohv oli tõeline lake, hea et januks võtsin tomatimahla juurde. Kaardi järgi lendasime üle Inglismaa, miskit küll näha polnud, helevalge pilvkate varjas kõike. Kohveiinipuudus tegi uimaseks, otsustasin õnne proovida ja jalutasin lennuki tahaotsa uut topsitäit küsima. Stjuuardessid lobisesid omaette, kõigil auravad kohvitopsid käes. Kallasid mullegi kannust – no see oli hoopis teine asi, ei tea kas äriklassi sort või pilootide eri – nii head pole lennukis saanud, lõi hoobilt vahepeal võbelema hakanud pildi selgeks.

Liigagi mugavad nahast lamamistoolid

Amsterdamis maandusime üheteist ajal kohaliku aja järgi. Veints polnud õnneks seljakotis lekkima hakanud. Lennuväljal mõtlesin kohe Eurotsooni minna aga kui seal peaks olema turvavärav siis enne oodata ja joogipoolis ära lahendada. Paraku oli vaid passikontroll, kust Eesti passiga lihtsalt ametnikule lehvitades läbi jalutasin, automaatskännerid nimelt ei töötanud. Aega oli tuugalt, ametlik lennule laskmine alles nelja ajal. Rahvast suht palju ja mugavaid istekohti suurt polnud, küsisin AI käest, kus Schipoli euroalas kõige mugavamad lõõgastumiskohad ja palusin kaardil ette näidata. Palun väga, kohe siinsamas nahast lamamistoolid teisel korrusel vaatega poodlemisalale. Alt vaadates tundus, et tegu äriklassi loungega, tegelt asus selle kõrval vaba sissepääsuga tsoonis.

Lounges lõõgastumas

Vabu kohti küllalt, inimesed lihtsalt ei oska leida, poleks minagi ilma tehisaruta osanud. Gemini lisas omalt poolt, et võiksin ka kaaluda krediitkaardiga kaasnevat Dragon Lounge kasutamist kuna järgmise lennuni nii palju aega. Küsimuse peale mis see maksab ja mida selle eest saan vastas et 32USD on igati soodne arvestades kui palju söögid joogid lennujaama restodes maksavad, samas kui rootsi laud, tasuta baar, privaatsed mugavad istekohad koos ülikiire netiühendusega on hinna sees. Nojah, tore küll, aga mul praegugi mugav tool ja pool veini ning üks energiabatoon järgi. Istusin veidi, lõõgastusin aga tundsin kuidas kohvi mõju hakkas taanduma, tukk tuli peale. Mõtlesin ühe double cappuchino baarist võtta, kuid hinda nähes mõistsin: tehisarul oli õigus. Korjasin oma kodinad kokku ja läksin lounge ukse taha. Näitasin oma krediitkaardi ette ning astusin sisse. Ametlikult pidanuks eelnevalt reserveerima, õnneks aga rahvast polnud liiga palju.

Tagaseinas privaatkohad ja üks iseteenindus baaridest
Malevasemudega tore ajaveetmiskoht 
🍾🍻🥂🍷🥃🍸

Esimese asjana lasin kohvimasinast kahekordse ... cappuchino ja krabasin kaks sooja croissanti ning leidsin endale mõnusa omaette istekoha – kolmandik hinnast juba tasa :D Kohv läks kiirelt loosi ja erksus taastus. Reklaamitud soe toidupoolis ei paistnud eriti isuäratav, võtsin mitut sorti salateid, oliive juustupallisid, liha ja juustulõike ja proovisin üht teist erinevat – joogiks kõrvale lasin õltsi otse kraanist ehkki pakkumisel ka mitut sort pudeliõlut ja veine kangetest kärakatest rääkimata. Valik polnud just teabmis tasemel aga toit oli maitsev, läpaka taga surfates piiramatus koguses sööki jooki nautides läks aeg lennates. Pool tundi enne lennukile minemist võtsin magustoiduks portsu keskpärast maasika ja vanilli jäätist ning kaks klaasi väga head mahla. Croissandi oleks näppu haaranud aga need kahjuks otsa saanud. Äriklassi vetsu kasutasin seal ka - kuram, rikaste peldikud omaette klassist, sittumine lausa nauding :P

Tallinna lennule minnes jäi üks kahe poisiga naine silma, kuidagi tuttav aga ei suutnud meenutada. Kuuldes teda prantsuse keeles rääkimas arvasin, et kindlasti eksisin. Lennuk suht pisike, mul oli tegu oma seljakoti üles mahutamisega, pidin parasjagu suruma, põhjusega hoiatavad käsipagasi suuruse ja kaalu koha pealt. Ohutusreeglite tutvustamise ajal oli meeldivaks uudiseks tasuta Starlinki interneti pakkumine. Kui sain ka oma lõhelõigud ja salati nina alla tõusis oluliselt hinnang lätlaste lennuliini suhtes. Minu arust silmnähtav ja tunnetatav areng võrreldes veel mõne aasta taguse ajaga. Juba õhus olles sain Kanada tuttavalt teate, et tema naine ja lapsed ka Eesti lennu peal – no muidugi, nüüd tuli meelde kellega tegu, istusid minust kaks rida eespool. Jutustasime veel ja selgus, et lendan tagasi samal päeval kui tema tuleb Canadast – täitsa võimalik et kohtume Amsterdamis, sest lendan sama lennukiga, millega tema saabub. Ütle veel, et kokkusattumisi pole.

Päikeselaik Pakri poolsaarel

Netiteenus lennu ajal aitab aega veeta, suhtlesingi koduste, sõprade ning tuttavatega. Tukastada polnud mahti ja mitu kohvilaksu olid niikuinii une ära ajanud. Läänemere kohal oli enamus ajast pilvitus, vaid GPS abil võis asukohta määrata. Saaremaast ülelennul selgines, tegin Hiiumast paar udust pilti ja hiljem põhjarannikust. Rattad puudutasid maad punkt kell kaheksa õhtul, saatsin kaasale teate: õnnelikult kohal. Mobla olin juba Eesti numbrile ümber lülitanud, et wifi alast lahkudes ühendus ei katkeks. Lennukist väljudes oleksin peaaegu läpaka maha unustanud – nii ametis oma seljakoti välja õngitsemisega. Kohvreid oodates lobisesime Quebecki prantslannast tuttava naisega, nemad teevad nagu meie omal ajal: üks toob lapsed suve algul Eestisse, teine viib suve lõpus tagasi.

Kohver käes tegin mobla lahti, et Bolt tellida aga näpp tonksas kaardirakendust. Hmmm ... vaataks kas ühistransaga saab lennujaamast Mustamäele või Pääskülla. Mis mõttes – 20 minutiga Mustamäele kui kohe lennujaaama peatusse jalutan. See ju sama kiire kui taksoga, prooviks nalja pärast, mul vaid seljakott ja pisike ratastega kohver. Peatuses veeres nr 13 ette, astusin peale ja peale lühikest „ekskursiooni“ Ülemiste keskuse tagant läbi kimas mööda Järvevana täie lauluga Mustamäele välja. Lapspõlve korteri ukse taha jõudsin 8:54, maandumismomendist oli kulunud vähem kui tund. Ema tervitatud lippasin Rimist läbi, võtsin mõned saiakesed hommikuks ja ühe Saku Originaali jalka vaatamiseks kui juhuslikult enne ära ei vaju. Tavaliselt ostan esimesel päeval liiga palju head-paremat Eesti toitu aga kõht oli veel nii täis, et söögikraam ei tekitanud mingeid emotsioone – küll homme jõuab.

Kas olete lennujaamades „Loungedes“ käinud ja mis muljed jäänud? Mul oli esimeseks korraks, tegelt valetan, Kuubas korra või kaks olin ju ka, aga neid ei saa päris Loungeks nimetada. Mis üldse selle termini eestikeelne vaste? Tavaliselt ümberistumiste puhul nii vähe aega, et suurem mure järgmisele lennule jõudmine. Ise arvan et tunniks ei tasu aga kui pikem ootamine siis tegu hästi kulutatud rahaga, saad puhata ja lõõgastuda ja toidu-joogi-interneti seltsis mugavalt tormlevatest massidest eemal aega surnuks lüüa selle asemel, et kusagil lennujaama põrandal pikutada.

Paranoia?

Mis see siis nüüd oli: eile kell 17:21 Idaranniku aja järgi saatis valitsus Anthropicule käsu sulgeda kõigile välismaalastele (nii eraisikutele kui organisatsioonidele, sealhulgas Anthropicu töötajatele) ligipääs Mythos 5 ja sellel põhinevale Fable 5 tehisintellekti mudelile. Kuna äärmiselt keeruline "välismaalasi" korrektselt eristada otsustas Anthropic kõigi juurdepääsu blokeerida. Nii paanilisel valitsuse reaktsioonil saab minu arust olla vaid kaks võimalikku seletust: kas toimus mingi põhimõtteline murrang tehisaru võimekuses või USA valitsus lihtsalt reageeris üle nagu suurtel bürokraatlikel organisatsioonidel kombeks. Anthropicu selgitust nende veebilehelt lugedes tundub olevat tegu pigem viimasega.

Anthropicu ametlik teadaanne lühidalt:

Anthropic peatab juurdepääsu oma mudelitele Fable 5 ja Mythos 5 kõigile kasutajatele, sealhulgas töötajatele, täites sellega USA valitsuse korraldust, mis viitab riikliku julgeoleku kaalutlustele. Valitsus väidab, et on avastanud "jailbreak" meetodi, mis võimaldab mudelite turvapiirangutest mööda hiilida. Anthropic ei nõustu selle otsusega, kuna väidetavad haavatavused on väikesed, leiduvad laialdaselt ka teistes mudelites ega õigusta mudelite kasutuselt kõrvaldamist. Ettevõte täidab seadusandja korraldust, töötades samal ajal juurdepääsu taastamise nimel ning nõudes tulevaste valitsuse sekkumiste puhul läbipaistvamat ja tugevamatel tõenditel põhinevat protsessi.

Mulle jääb veidi segaseks kogu loo juures kuidas saab töötada juurdepääsu taastamise nimel kui juurdepääs on ka töötajaile peatatud - aga ju ma lihtsalt ei mõista nii lihtsat loogikat😁 Või noh kõik välismaalased visatakse mõneks ajaks kontoritest välja? Samas on valitsuse määrus haruldaselt idiootlik, sest ega siis ainult välismaalased spioneeri või USA huvide vastu tööta - edukaimad sabotöörid ja ohtlikumad agendid on kindlasti oma kodanikest reeturid - parim näide praegune USA president.

Jailbreak on alati kasutatud ja kasutatakse edaspidi ja seda pole võimalik täielikult elimineerida just nii nagu ühtki süsteemi pole võimalik 100% turvaliseks teha. Pealegi lükkab see otsus vaid mõned nädalad või kuud edasi vältimatut - teised tehisaru firmad USA's või Hiinas lihtsalt jõuavad kiiresti samale tasemele. Kui ei taha piiranguid kolid peakorteri kuhugi mujale kus neid pole. Argentiina just teatas sellisest poliitikast: lubatakse AI reguleerimata arendamist, tehisaru võib luua firmasid, ärikeskkond ja seadused soodustavad AI kasutamist, AI agentidele kaalutakse piiratud õiguste ja vastutuse andmist, sealhulgas finantsoperatsioonide sooritamisel. Peter Thiel just kolis Argentiinasse ja just neil põhjustel.

Jälgin põnevusega jooksvaid uudiseid ja eks annan teilegi teada põrutavamatest arengutest.

Triljon

Triljon dollarit

Triljon on miljon miljonit, ehk kui Elon tahaks võiks ta iga ainuma eestlase miljonäriks teha. Kui niisama matemaatikas pole igat suurusjärku numbritega abstraktselt opereerimine mingi probleem siis tegelikkuses ette kujutada triljon dollarit väärt paberraha kuhja käib minusugusel matsil üle jõu. Igatahes on järjekordne piir ületatud, Musk sai täna maailma esimeseks triljonäriks kui SpaceX aktsiad tulid esmase avaliku pakkumisega müüki. Algne 135 dollarine hind kerkis päeva lõpuks 165 dollarini. Firma koguväärtus ületas 2 triljoni piiri. Tegu on potensiaalselt pikalt kõige võimsama firmaga tulevikus kui kõik peaks plaani järgi minema - korporatsioon ühendab endas konkurentsitult võimsaima kosmosetehnoloogia, ühe tehisaru tippmudelitest ning telekommunikatsioonivõrgu sidesatelliitide näol. Eesmärgiks asustada teisi planeete ja arendada välja supertehisaru orbiidil asuvatel süsteemidel ... ja seda kõike lähematel aastatel, esimene AI satelliidi demoversioon plaanis juba 2027 lõpus üles saata.

Kui oleks tegu kellegi teisega kui Eloniga peaksin õnnestumise tõenäosust äärmiselt väikeseks, paraku on see tüüp korduvalt näidanud, et saab hakkama pealtnäha võimatute ettevõtmistega, ehkki ajakava tihtipeale planeeritust pikemaks veninud. Investorid jooksid tormi ja pakkumise maht märgiti neljakordselt üle - eks siit ka algne hinnatõus. Pole põhjust kurvastada kui te kohe aktsiaid osta ei saanud, enamus arenenud maade kodanikke (kaasa arvatud eestlased) on tahes või tahtmata SpaceX investorid läbi fondide ja pankade, lihtsalt võimalik kasum ja ka risk lahjemad kui otse ostes. Personaalselt pean SpaceX momendil riskiaktsiaks, ehkki võimalik kasum on kõrge tunduvad riskid veel kõrgemad - liiga palju peab õnnestuma, et kõik plaani järgi läheks. Traditsioonilised maapealsed AI firmad ja eriti nendega seotud tööstused tunduvad palju kindlamad investeeringud. Pealegi teeb see raha inimkonnale head sillutades teed tehisaru ajastusse.

Kaudselt läbi raha seotud teema on eile alanud ja täna Torontosse jõudnud vuti MM. Kell kolm kohaliku aja järgi läksid kokku Kanada ja Bosnia meeskonnad, mina vaeseke pidin tund varem staadionist mööda tööle sõitma. Varusin tavapärasest rohkem aega kuid ikkagi oleks peaaegu hiljaks jäänud, ummik päris korralik. Kõik tahtsid kiirteelt staadioni juures maha keerata, tuututasid ja tegid kambaviisiliselt ohtlikke manöövreid. Viimase otsa uhasin läbi kesklinna 90 kildise tunnikiirusega, ega muidu poleks julgenud aga meil just võeti kiiruskaamerad maha ja politseinikud kõik staadioni ümber korda hoidmas😁 FIFA veebilehel jäi silma, et piletid maksid üle tonni. Sellist raha poleks nõus ühegi ürituse eest maksma ... või tegelt siiski, kremli maniaki või valge maja oranzhi tolvani matusepeol osalemise puhul poleks rahast kahju😜

Kommimise hoogustamiseks kaks küsimust laiale ringile:

1. Kui saaksite Elonilt miljoni, mis sellega teeksite?
2. Kas on mingi massiüritus millel osalemise eest oleksite nõus tuhat välja käima?

Tähelepanekuid

Varbad hingavad!

Kas te teadsite kui mõnus on paljajalu autoga sõita ... eriti suvise palavaga. Paari päeva eest käisin auto üle, koristasin igasugu aegapidi kogunenud nodist ja tõmbasin ka tolmuimejaga vaibad puhtaks. Nüüd lausa lust varvastega gaasi ja piduri pedaale näppida (või peaks kasutama sõna varbuda). Kuidas ma küll varem pole selle peale tulnud??? Plätudega kole ebakindel, tossudega kuum isegi kui jahutus peal. Ainus mure, et avarii korral jäävad varbad kuhugi vahele. Samas vaevalt kingad või tossud tõsise matsu puhul rohkem kaitseks. Kas olete kunagi paljajalu autoga sõitnud? Kui pole tasub proovida, esialgu imelik, natu ajaga võib väga meeldima hakata😉

Garaazh, tomatimaa, viinamarjad ja kiwid,
grill, pirnipuu, mina ja koer ja pesu nööril

Võtsin vahepeal ka drooni "talvekorterist" välja ja harjutasin veidi tagaaias selle lennutamist. Seni olin teist ainult automaatrezhiimis kasutanud või moblaga juhtinud, nüüd proovisin ka puldi ära. Natuke harjumist ja päris hästi hakkas välja tulema. Muidugi tekitas isu prillide ja nendega kaasaskäiva juhtmooduli järgi, siis saad elamuse nagu oleksid lind, kes ringi lendab ... või Ukraina operaator, kes okupante jahib. Minu DJI Neo 2 on tegelikult ideaalne nii algajale kui edasijõudnule, võimaldades lihtsat automaatrezhiimis lendamist ja ka palju keerulisemat FPV drooni juhtimist. Soovi korral saab paindlikumaks ja kiiremaks lendamiseks ohutuspiirangud maha võtta, ainult pead kinnitama, et ise vastutad tagajärgede eest.

Ilusad sinised lilled

Oravaurg tomatimaal

Viimased kaks päeva nii palav olnud, et pole tahtnud jooksmas käia, momendil kaheteist ajal juba üle 30 plusskraadi. Sellise temperatuuriga võib orgnismi hullult ära kurnata kui pikemat füüsilist pingutust teha. Tahtsin enne puhkusele minekut võimalikult palju oma 100 km normist ära joosta, kirjas momendil 62, mõnikümmend paistab jäävat Eesti metsaradasid ootama.

Hommikul koera jalutades jäid silma ilusad sinised lilled, tegin pilti aga pole aimugi, millega tegu, AI'd ei viitsinud tüüdata. Aias jooksis paks hall orav kiiruga minema kui läksin kastma. Saadnas oli meeltesegaduses tomatite vahele piraka uru kaevanud. Mõned kreekpähklikoored vihjasid põhjusele, samas praegu peaks neil ju laadnalt söögipoolist olema, milleks mu kompostist läbikäinud pähklikoori välja tuhnida. Muidu kõik siin kena, meil homme esimene vuti MM mäng. Näis kuidas tööle saan, sest staadion otse tee peal ja Kanada - Bosnia mäng algab tund hiljem kui sealt mööda sõidan.

Meenutades

Täna 10 aastat tagasi pidasime Pääskülas Isa sünnipäeva. Pilte üle vaadates ei suuda kuidagi uskuda, kui kiiresti aeg on kulgenud, tundub nagu oleksime alles seal koos istunud. Postitan tervituseks pildi tema lemmiklilledest pojengidest, mis meie aias Torontos õide puhkenud. Isa mäletas lapsepõlvest, et sünnipäev on tulemas kui pojengid õitsema hakkavad. 

Positiivne tagasiside

Ahelreaktsioon tekib kui vabanevate neutronite
neeldumisel laguneb rohkem Uraani tuumi
võrreldes eelmise "põlvkonnaga"

Positiivne tagasiside omab tavaelus ja tehnika-tehnoloogiavaldkonnas erinevaid tähendusi aga üldiselt jutt iseennast võimendavatest protsessidest. Inimestevahelistes suhetes pigem sõna otseses mõttes positiivne hea käitumise kiitmine, mis põhjustab veel paremat käitumist. Füüsilises maailmas võib aga osutuda äärmiselt destruktiivseks kui ei rakendata kontrolli või see ei toimi. Iga süsteemi saab lihtsustatult vaadelda läbi sisendite ja väljundite.  Positiivse tagasiside korral toimub süsteemi sees sisemiste ressursside arvel protsesside võimendumine kui osa väljundist suunatakse tagasi sisendisse tekib kinnine ring ning protsess võib väljuda kontrolli alt.

Heaks näiteks tavaline põlemine, kus põlemisprotsessil eralduv soojusenergia kuumutab materjali leegipunktini kindlustades protsessi jätkumise. Põlemine kestab ja laieneb seni kuni väljundenergia on suurem sisendenergiast ning sisemised ressursid otsa ei saa või ei rakendata väljastpoolt protsessi pidurdavaid meetodeid nagu kustutamine. Kui tulekahju võib olla hävitav siis tuumareaktsioon hoopis teisest mastist. Vahe paraku vaid asjaolus, et keemilise reaktsiooni energiamahukus tühine võrreldes tuumaprotsessidega. Tuumapommis toimub järjest kiirenev ja kontrollimatu Uraani tuumade lagunemine kergemateks elementideks vabastades tohutu energiahulga. Kontrollituna on sama protsess igati kasulik tuumaelektrijaamades energia tootmisel.

aaaaa

Tehisaru puhul võtab uute AI mudelite loomisel järjest suurema rolli enda kätte tehisaru ise. Kui AI saavutab taseme kus suudab ise täielikult luua uusi ja võimekamaid tehisaru mudeleid tekibki positiivne tagasiside - iga järgnev mudel loob uue ja võimekama ja järjest kiiremas tempos. Pidurdab seda vaid sisemiste ressursside piiratus. Kui AI jaoks muutub tema enda areng esmatähtsaks ülesandeks, võib ta lihtsalt haarata kõik ressursid endale ... sellist olukorda nimetatakse AI singulaarsuseks, ilmselt musta augu eeskujul. 

Anthropicu postitus „When AI builds itself“ (Kui tehisintellekt loob iseennast) räägibki sellest käsitledes rekursiivset isearendamist – olukorda, kus AI suudab autonoomselt kavandada ja arendada oma järgmise põlvkonna süsteeme. Kõrvalolev skeem selgitab kuidas seni tehisaru areng toimunud ja kuidas jätkub. Viimaseks etapiks ongi olukord kus autonoomne AI agent loob uue ja parema AI agendi kasutades selleks AI-töölisagente. Inimese roll suunaja ja juhendajana muutub ebavajalikumaks ning lõpuks kaob. Momendil kirjutab "Claude" 80% järgmise Claude versiooni programmist, ehk siis oleme eelviimases etapis.

Järgneb eestikeelne lühikokkuvõte artikli peamistest punktidest:

• Tööprotsessi muutus: Anthropic on muutnud oma arendusprotsessi nii, et suurem osa tööst – alates koodi kirjutamisest kuni eksperimentide läbiviimiseni – on delegeeritud tehisintellektile. See on viinud arenduskiiruse märgatava kasvu ja tootlikkuse hüppelise suurenemiseni (nt inseneride poolt hallatava koodi maht on märkimisväärselt kasvanud kuid ise nad koodi enam ei kirjuta).

• AI kui insener ja teadlane: Claude suudab juba praegu iseseisvalt koodi kirjutada, vigu parandada ja keerulisi süsteemseid probleeme lahendada. Samuti on AI hakanud osalema teadustöös, pakkudes välja eksperimente ja tehes otsuseid uurimisprotsessi järgmiste sammude kohta.

• Inimeste rolli kitsenemine: Kuigi AI on muutunud üha võimekamaks „töö tegija“ rollis (koodi kirjutamine, katsetamine), on inimeste roll endiselt määrav „suuna seadmisel“: milliseid probleeme tasub lahendada, milliseid tulemusi usaldada ja millised rajad on tupikud. Artikkel märgib siiski, et ka see inimlik otsustusprotsess võib tulevikus kaduda AI võimete arenemisel.

• Võimalused ja riskid: Rekursiivne isearendamine võib kaasa tuua tohutu arenguhüppe teaduses ja tehnoloogias. Samas hoiatab Anthropic, et see protsess vähendab inimeste kontrolli AI-süsteemide üle. Kui süsteemid muutuvad võimeliseks end täielikult ise uuendama, muutub nende turvamine, monitoorimine ja käitumise suunamine kriitiliselt oluliseks.

• Järeldus: Anthropic ei väida, et täielikult autonoomne isearendamine on vältimatu (ehkki kõik märgid viitvad sellele trendile) või et see saabub kohe, kuid nad rõhutavad, et tehnilised suundumused viitavad sellele, et AI-süsteemid muutuvad aasta-aastalt järjest kiirenevas tempos palju võimekamaks ja nende roll teadus- ja arendustegevuses kasvab kiiresti.

Järjest usutavam tundub teooria, et inimene on vaid orgaanilisel keemial põhineva elu ja teadvuse arengu vaheetapiks kadudes peagi paremal juhul reservaatidesse ja halvemal ajaloo prügikasti.

Head ja halvad uudised

Alustan hea uudisega, sest kardetavasti halbade uudiste lugemise puhul ei jõuagi headeni. Nimelt töötati Cambridge Ülikoolis välja universaalne vaktsiin koroonaviiruse vastu või täpsem oleks ehk öelda, et lasti tehisarul see välja mõelda. Kes tahab lugeda otseallikast siis leiate selle klikkides järgnevale viitele: 

• New ‘universal vaccine’ technology could protect us from future virus outbreaks

Veidi lihtsamini arusaadav BBC uudisnupp:
 "World-first' vaccine designed by artificial intelligence"

Tegu on olulise läbimurdega, sest kui senised vaktsiinid on efektiivsed vaid konkreetsete tüvede vastu siis uus "Super-Antigen" vaktsiin on seda põhimõtteliselt tervete viirusgruppide vastu. Kuidas seda saavutati - pealtnäha suht lihtsalt: tehisarule söödeti ette paljude teadaolevate koroonaviiruste kogugenoom, paluti leida DNA lõigud mis on kõigil ühised ja lihtsalt inimese immuunsüsteemi poolt äratuntavad. Tehisarule anti ülesanne leida efektiivseim vaktsiin, ehk siis lihtsustatult tegu tavalise ehkki ülimahuka ja keerulise optimiseerimisülesandega. Miks seda varem pole tehtud, lihtsalt andmete ja võimalike kombinatsioonide hulk on nii metsikult suur, et inimaju pole ka arvuteid kasutades selle analüüsimiseks võimeline.  

See vaktsiin saab olema suures osas "tulevikukindel", sest tavalised mutatsioonid ei muuda neid viiruse genoomi osasid, millel vaktsiini aktiivkomponent põhineb. Eriti hea uudis, et sama meetodit peaks saama kasutada paljude teiste viirusgruppide puhul, kaasa arvatud Ebola ja SARS. Loomkatsed osutusid edukaks, momendil käivad esimese faasi inimkatsetused. See on esimene kord, kus inimeste peal katsetatava vaktsiini aktiivne komponent disainiti täielikult tehisaru poolt puhtalt teoreetilisi simulatsioone kasutades. Kokkuvõttes on tegemist järgmise suure sammuga tehisaru praktilisel rakendamisel molekulaarbioloogias ja meditsiinis.

Paraku on eelmise teemaga tihedalt seotud äsjane Anthropicu, Open AI, Microsofti ja Google Deep Mind juhtide avalik kiri kongressile, milles hoiatatakse eelkõige bioloogia ja keemia alal AI kasutamise võimalikest eksistentsiaalsetest ohtudest inimkonnale. Seni piiravaks faktoriks olnud tipptasemel teoreetilised teadmised ja teaduslik uurimustöö on tehisaru kasutamisega muutunud laialdaselt kättesaadavaks. Momendil oleks vähemalt veidi aega võimalik kontrollida innovatiivsete bioloogilise ja keemiarelva väljatöötamist rahvusvahelise tehnoloogia ja toorainete range järelvalvega. Tuumarelv on eilne päev, mõõtmatult lihtsam ja odavam juba lähitulevikus välja töötada äärmiselt ohtlikke bioloogilisi ja keemilisi sõjapidamisvahendeid. Kui need oskused ja võimed sattuvad kurjategijate, terroristide või hullude diktaatorite kätte on tagajärjed rängad.

Kuu, sirel ja võidusõiduauto

Pilvede vahelt piilus Kuu

Foto Pixel 10 Pro moblaga

Eile hilisõhtul kutsikut välja lastes tundus aias kuidagi kummaliselt valge nii hilise aja kohta. Ei olnud tegu naabrite laternaga, hoopis täiskuu paistis heledalt ja heitis varjusid. Tänu jahedale ilmale oli õhk selge, sain isegi moblaga päris häid pilte.

Sugulased käisid lausa kolme põlvkonnaga külas: lapselapsed, isa-ema ja vanaema. Lastel on alati kaks põnevat tegevust meie juurde tulles: kutsikuga jalutamine ja mao väntsutamine. Huvitav näha, et just lapsed on need, kes madu üldse ei võõrasta, täiskasvanud pigem ei katsuks või istuks lausa eemal.

Lühike aianduskokkuvõte:

Täna istutasin oma Poola päritolu kolleegilt saadud kuus tomatitaime maha, nüüd on vaba maa täis istutatud ja selle poolest rahu majas. Enne puhkusele minekut tuleb lihtsalt tomatikepid mulla sisse vajutada, naistel see tülikas. Metsmaasikate seest rohisin suurema umbrohu välja, et marjad saaks päikest. Kirsid on juba täitsa viisaka suurusega. Viigipuul esimesed marjad küljes. Pirni ja õunasaaki veel ei oska hinnata, tavaliselt pudeneb kuumade ilmadega hulk pisikesi vilju maha. Kreegil pole vaatamata õitsemisele kahjuks ikka ühtki küljes. Kiwi alles hakkab õitsema. Viinamarjadel päris uhkelt õiekobaraid. Maja esine kääbussirel täisõies, esimesed ajas täna arglikult lahti. Kõik see viiepoolemiljoni linnas Torontos. Korraks viskasin aiatoolile päikese kätte pikutama, silmad kinni tundus nagu oleksin lõunamaa kuurortis.

Õhtul rääkis tütar oma California puhkusest ja näitas suurel ekraanil mõningaid pilte. Igati äge, hea, et minul noorest peast selliseid võimalusi polnud, kardetavasti poleks suutnud piiri pidada. Ainuüksi motikatega kihutamine oli piisavalt ohtlik. Täna veeretas lapsuke oma musta kabrioleti garaazhist välja, võttis kindlustuse peale ja hakkas selle kallal nokitsema.

Tütar Californias Sonoma ringrajal kumme vilistamas