Trumpi ja Rutte kolmapäevane kohtumine olla olnud "väga otsekohene ja avatud" mis diplomaatilises keeles suht negatiivse tähendusega: avaldati oma seisukohad kuid polnud vastastikust arusaamist, ammugi mitte mingeid kokkuleppeid. Veidi hiljem postitas Trump: "NATO WASN'T THERE WHEN WE NEEDED THEM, AND THEY WON'T BE THERE IF WE NEED THEM AGAIN." - NATO't polnud kui vajasime neid ja neid pole ka siis kui peaks uuesti vaja olema. Ei saa palju selgemini anda mõista, et kui NATO'l on abi vaja siis USA seda ei paku, sest nemad ei saanud. Taust või NATO lepingu sisu ei puutu tema jaoks asjasse. Trump lihtsalt valmistab ette mugavat põhjendust NATO viienda punkti eiramiseks või NATO'st lahkumiseks.
USA president olla andnud NATO peasekretärile Ruttele ultimaatumi Hormuzi asjus, ootavat vastust paari päeva jooksul. Erinevalt Rutte üritusest mett moka peale määrida pole Suured Euroopa riigid valmis avantüüriga kaasa minema ka USA NATO'st lahkumise ähvardusel. Ilmselt on paljud mõistnud, et käesoleva administratsiooni võimu all olevast USA'st on NATO's rohkem kahju kui kasu. Kaasa tuli välja mõttega, et äkki just selle pärast peaksime rohkem kartma USA kaitseliitu jäämist kui sealt lahkumist. Mingi NATO kriisi puhul (hübriidrünnak, taristu kahjustamine või isegi otsene rünnak) hakkaks USA kas või kiusu pärast pidurdama NATO vastureaktsiooni.
Rutte on oma hilisemates kommentaarides, avaldustes ja kõnedes olnud mitte ainult vaoshoitud vaid lausa imalalt lipitsev (ülalolev video). Trumpile väidetavalt selline käitumine avaldab muljet kuid vaevalt mingit pikaajalist kasu sünnib. Eks Rutte üritab vältida ajalukku sattumist NATO peasekretärina, kelle juhtimise all NATO lagunes. Kaja Kallas ilmselt on takkajärgi äärmiselt tänulik, et ei saanud ise NATO juhiks. Arvatavasti poleks Kaja end lasknud Trumpil niimoodi alandada ja Valgest Majast välja visatud nagu Zelenski esimene kord.
Venelased kasutasid Iraani sõja segaduse momenti ja üritasid Põhjameres kaableid ning torusid saboteerida. Briti kaitseministri avaldus: Britain, Norway and other countries conducted a weekslong operation to deter Russian spy submarines near undersea cables in the North Atlantic, the UK defense chief said Thursday.
New York Timesis avaldati eile artikkel How Trump Took the U.S. to War With Iranselle kohta kuidas Trump Iraani sõda alustas. Tänapäeval üldiselt ei julge massimeedia kohtusse kaebamise hirmus kontrollimatuid fakte trükkida (meenutagem kas või Trumpi poolt BBC kohtusse kaebamist). Kui järgnev on lähedanegi tegelikkusele peaks see tekitama igas inimeses külmavärinaid. Mulle tundub lugu liigagi usutav arvestades seda kuidas sõda algas, kulges ja kuidas vaherahuni (mida Iisrael igati torpedeerida üritab) jõuti. Kes inglist jagab võib artikli nimele klikkida ja ise lugeda, ligipääs on vaba, ülejäänutele vahendan lühikese eestikeelse kokkuvõtte:
New York Timesi Valge Maja juurde akrediteeritud ajakirjanikud Jonathan Swan ja Maggie Haberman paljastavad, kuidas Trump tegi otsuse minna Iraani vastu sõtta.
Siin on faktid.
Netanyahu müüs unistuste sõjakäiku. 11. veebruaril esitas Iisraeli peaminister operatiivjuhtimise keskuses (Situation Room) neljavaatuselise stsenaariumi: tappa kõrgeim juht, hävitada Iraani armee, vallandada rahvarevolutsioon ja seada ametisse uus režiim. Ta näitas isegi monteeritud videot Iraani „tulevastest juhtidest“. Trump vastas: „Mulle sobib.“ Ühe lausega oli president pitseerinud piirkonna saatuse.
Järgmisel päeval teatas CIA, et see on tühi jutt. Netanyahu esitluse 3. ja 4. osa – rahvarevolutsiooni ja režiimivahetust – nimetas isegi Ratcliffe „farsiks“. Rubio tõlkis Trumpile arusaadavaks: „Teisisõnu, see on jamps.“ Kindral Caine lisas: „See on Iisraeli tavapärane protseduur. Nad ilustavad oma plaane mis pole tihtipeale isegi lõpuni läbi töötatud.“
Trump kuulis kuid ütles ikkagi „jah“.
Vance nägi kõike pealt. Asepresident oli ainus ruumis viibija, kes oli otseselt vastu, hoiatades, et sõda võib „hävitada Trumpi poliitilise koalitsiooni“, et Hormuzi väin on tegelik nõrk koht ja et keegi ei suuda ennustada Iraani vastulööki, kui kaalul on režiimi ellujäämine. Ta lisas: „Minu arvates on see halb mõte. Aga kui sa tahad seda teha, siis toetan sind.“
See ei ole poliitiline julgus. See on aupaklik alistumine.
Susie Wiles vaatas pealt. Staabiülem, kellel oli kahtlusi, tundis, et „pole tema roll“ avaldada teiste ees oma arvamust sõjalise otsuse tegemisel. Kuid ise vaikides julgustas ta nõunikke oma seisukohti jagama.
Kindral Caine ei öelnud kunagi „ei“. Ta tõi välja riskid: ammenduvad moonavarud, Hormuzi väin, selge võidustrateegia puudumine. Seejärel aga ütles: „Kui te annate käsu operatsiooniks, siis sõjavägi viib selle täide.“
Trump nagu ikka kuulis vaid seda, mida ta tahtis kuulda.
Ja Trump andis oma heakskiidu Air Force One’i pardal, 22 minutit enne omaenda kindrali seatud tähtaega: „Operatsioon Epic Fury on heaks kiidetud. Katkestamist ei toimu. Edu.“
Nii minnaksegi 21. sajandil sõtta. Mitte läbimõeldud kaalutlemise, Kongressi hääletuse ega väljumisstrateegiaga. Piisab Netanyahu slaidiseansist, lausest „mulle sobib“ ja lennukist saadetud teatest.
Tegelikud otsustajad on need, kes valmistavad ette esitlusi, mida Trump vaatab. Netanyahu mõistis seda paremini kui keegi teine. Ta lavastas operatiivjuhtimise keskuses tunnise visuaalse etenduse, mille taustaks oli Mossad, videod „tulevastest juhtidest“ ja lubadus kiirest ning puhtast võidust.
Ja Trump ütles „jah“. Samal ajal kui Vance, Rubio, Wiles ja Caine vaatasid pealt.
Suurim probleem paistab olevat, et Trumpi lähikonnas ei julge keegi vastuargumente esitades endale kindlaks jääda. Asi on juba nii kaugele läinud, et kohati üritatakse ära arvata Trumpi tuule suunda ja end eelnevalt "õiges suunas" seisma sättida - diktatuuridele tüüpiline. President on vastutuult seisjad ka järjest välja juurinud. Kui sõda algas nii siis oleks huvitav teada kuidas jõuti vaherahuni. Kumbki pool väidab, et teine lausa anus vaherahu - kes oleks võinud arvata, et Iraani jutt tundub usutavam kui ameeriklaste administratsiooni esitatud versioon. Kahtlemata ei räägi kumbki täit tõtt aga võttes arvesse peale vaherahu väljakuulutamist toimunud sündmusi, jääb mulje, et ameeriklastel oli seda vaherahu rohkem vaja.
Iisrael vaherahu asemel intensiivistas rünnakuid Liibanonile ja toimusid ka mõned löögid Iraani pihta. Iraanlased vastasid rünnakutega Iisraeli suunas ja sulgesid Hormuze väina enne kui jõudsid seda õieti avadagi. Ameeriklased pole Iraani rünnanud ja Iraan pole ka Ameeriklaste suunas midagi ette võtnud, ehk siis siinkohal vaherahu peab. Kui uskuda Trumpi versiooni oleks äärmiselt lihtne kuulutada Hormuzi sulgemine tingimuste rikkumiseks ja koheselt "tsivilisatsiooni hävitamisega" jätkata. Paraku jõudis nafta hind kõvasti kukkuda ja börsiindeksid tõusta, täiemahulise sõjategevuse uuesti alustamise puhul põrutavad teises suunas ja kaugemale kui enne. Kahtlustan, et just majanduslikud hoovad ja sellest sõltuv Trumpi populaarsus olid need mis sundisid Ameerikat vaherahule. Ehk veidi ka mõju Paavsti sõnumil, millele Trump olla valulikult reageerinud.
Kaua vaherahu püsib sõltub tegelikult ameeriklastest. Kui nad tõepoolest tahavad seda küll siis Trump helistab Iisraeli peaministrile ja käsib pommitamise lõpetada. Iraan on teatanud, et Hormuze väin jääb suletuks kuni Iisrael jätkab sõjategevusega, mis näitab, et nemad eriti ei muretse sõja taaspuhkemise pärast. USA ei saa Hormuzi blokeerimist lubada, sest siis kaob kogu vaherahu mõte nende jaoks ära.
P.S. Kuulduste järgi oli Trump ärimehena nõustunud Iraani ideega kõiki Hormuzi väina läbivaid laevu maksustada ... kui USA saab poole endale. Isegi pakuti välja Iraaniga koordineeritult laevade eskortimine. Iraanlased võiks Trumpile lihtsalt kullast krooni ja trooni kinkida ning ta ülemshahhiks nimetada ja tüüp kobiks õnnelikult koos oma sõjaväega koju :D
Soovitan soojalt vaadata allpool esitatud Toronto Ülikooli juures asuva The Munk School of Global Affairs & Public Policy mõttekoja analüüsi! Kui vaatate, vaadake kindlasti lõpuni, just lõpu eel õige mõtlemapanevad momendid!
Alles andis Trump järgi maailma survele nõustudes 2 nädalase vaherahuga Iraani sõjas kui juba järgmine kriis silmapiiril. Homme ehk kolmapäeval lendab NATO peasekretär Rutte Washingtoni, et Trumpiga kohtuda. Kardetavasti midagi head sealt loota pole, USA presidendil tuju rikutud, et ei saanud Iraani täna õhtul maatasa teha nagu oli lootnud. NATO'ga seoses on ta teinud hulga halvustavaid avaldusi ja lisanud, et kaalub NATO'st lahkumist. Olen veidi uurinud seaduslikku tagapõhja ja ehkki Kongressi seaduse järgi see poleks nagu lubatud siis väidavad asjatundjad, et president võib siiski otsustada ainuisikuliselt ... las kaebavad kohtusse. Sisulist vahet tegelikult pole, sest vaevalt keegi usub, et USA praeguse seisuga Euroopale laiemalt ja eriti mõnele Euroopa väikeriigile appi tõttaks kui vene kallale tuleks. Nagu ka varem olen maininud, võib USA NATO'sse kuulumine pigem takistada teiste liikmesriikide reageerimist. Eks me homme näe, kas ja mis aga ma väga ei muretseks, nii või teisiti muudab praegu NATO pabertiigriks USA liikmelisus.
Ukraina-vene sõja olukorda, mis puudutab NATO idatiiva riike ja eriti Balti riike, analüüsis hiljuti Taani militaarspets. Põhitähelepanu vene lähema aja võimalikul käitumismustril. Viiendal sõjaaastal pole kremlil eriti häid väljavaateid alles jäänud. Lihtsaim võimalus oleks sõda lõpetada suht soodsail tingimustel praegusel rindejoonel, kuid seoses sisepoliitikaga ei saa kääbikust diktaator seda lubada, ta lihtsalt lintshitaks ära omade poolt: viis aastat sõda, üle miljoni surnu, hävinud rasketehnika ja tulemuseks strateegiline lüüasaamine. Donbassi osaline okupeerimine ei tasakaalusta kuidagi Soome ja Rootsi astumist NATO'sse ning talveunes Lääne sõjalise võimekuse üles äratamist.
Samuti nagu praegu ei saa ka edasi minna, sest isegi venel on hakanud nappima mehi ning majandus languses. Lahenduseks ja teiseks võimaluseks oleks üldmobilisatsioon kindlustamaks piisavalt elavjõudu, et edukamalt rünnakutega jätkata. See oleks aga vaatamata pidevale ajupesule äärmiselt ebapopulaarne, eriti suurtes linnades, mis seni sõjast sisuliselt puutumata.
Kolmas võimalus NATO toetuse kõrvaldamine. Osaliselt on juba õnnestunud USA näol, pinnuks silmas ülejäänud Euroopa riigid, kes hoopiski abi tõstnud kompenseerimaks USA kõrvaletõmbumist. Kogemata üle piiri sattuvate droonide või rakettidega hirmutamine, taristu ulatuslik kahjustamine (elektri ja sidekaablid, naftatorud, ... ) või isegi mõne Euroopa väikeriigi otsene ründamine oleks variandid. Vene väldiks otsest sõda kuid sunniks Euroopat igaks juhuks sõjavarustust endale hoidma selle asemel, et Ukrainasse saata. Kardinaalsem variant oleks isegi mingi Euroopa territooriumi kiire okupeerimine kasutamaks seda vahetuskaubana Ukraina vastu. Ehk siis Euroopa vastaste aktsioonide mõte oleks Ukraina mitte Euroalade vallutamine.
Hinnangute järgi on aeg hakanud vene kahjuks töötama, aktiivsed meetmed võetakse võimalusel kasutusele juba suvel. Kõige selle ettevalmistamiseks on riigil vaja saavutada täielik kontroll nii inforuumi kui rahanduse üle, mõlemat on viimasel ajal hoolega testitud. Eduka operatsiooni eelduseks vajalik, et ameeriklased ei sega vahele. Selle kindlustaks USA NATO'st lahkumine ja USA vägede Euroopast aga eelkõige NATO idapiirilt välja viimine. Meil on muretsemiseks ja valmisoleku tõstmiseks põhjust kui ameeriklased Balti riikidest peaks lahkuma. Ei maksa unustada, et Teise Maailmasõja eel kutsuti sakslased Baltimaadest koju kui saksa-vene pakt sõlmitud. Momendil on Eestis ameeriklaste HIMARS meeskonnad ja jalaväe kompaniid lisaks SOF eriüksuslastele, Leedus tankipataljon ja Lätis kopterid, tasub silma peal hoida.
"Kui hulludel on tuumarelvad juhtuvad halvad asjad" ütles Trump 5 märtsil 2026
Trumpi eelmine ähvardus käis tsiviiltaristu nagu elektrijaamade ja sildade hävitamise kohta, sihipärane rünnak kvalifitseerub vaieldamatult sõjakuriteoks. Lisaks oleks ju tegu mõttetu hävitamisega kui pole kavas laiaulatuslikku maismaaoperatsiooni, milleks USA'l momendil vägesid piirkonnas pole. Kannatajaks eelkõige Iraani rahvas, kes ilmselt on küll ajatollade rezhiimi vastu, aga kui tavakodanikke piisavalt kaua pommitada hakkab ameerikalembus kaduma. Trumpi tänane "tsivilisatsiooni hävitamise" ähvardus Truth Socialis on otsene üleskutse genotsiidiks ja vaieldamatuks asitõendiks rahvusvahelises kohtus. Ameeriklaste ainus võimalus natukenegi oma prestiizhi taastada oleks tüüp tagandada, Haagi kohtusse transportida ja ise süüdistus esitada. Eriti toredas alternatiivtulevikus istuvad USA president, kremli maniakk, Põhja-Korea liiderdaja ja Tel Avivi peaminister kõrvuti kongides😜
Rezhiimimuutus on saavutatud ... hävitame selle ja kogu tsivilisatsiooni takkapihta ... tuumarelvaga??? 😇Jumala õnnistus kaasa teel põrgusse😈
Sellest kõverpeeglite maailmast kus momendil elame on järjest raskem aru saada. Nii palju ja nii kiirelt USA'le kahju teha poleks võimalik miskit muud moodi kui seda Trump on saavutanud. Pole võimalik, et tegu lihtsalt sulaselge lollusega. Isegi kui president ja mõned lähemad valitsustegelased idioodid siis kogu administratsioon seda ometigi olla ei saa. Ainus järeldus, et tegu Ameerika vaenlase (vaenlaste) pikalt ja äärmiselt osavalt ette planeeritud operatsiooniga. Vaadates vene ja Hiina avaldusi maailmakorra muutmise kohta ja arvestades, kes USA langusest kõige suuremat kasu saavad, tunduvad nemad kõige loogilisemad niiditõmbajad.
Tänapäevases reaalsuses hulluks minemisest päästab kõige paremini oskus tegelikkust musta huumoriga võtta. Pakun välja kolmanda võimaluse: Trump oma saksa juurtega kujutab endast Füüreri kättemaksu teise maailmasõja kaotuse eest. Äkki keegi oskab mingi veel vaimukama pakkumisega välja tulla. Laske fantaasial lennata, aprillikuu pidada ju naljakuu olema. No ja kui Trump täna õhtul punase nupu ligi lastakse pole kaua jäänud😜 Mis naiivset mind kogu loo juures kõige rohkem hämmastab: kuidas saab ameeriklaste enamus nii vaimupime olla, et Trumpi sugust tola mitte ainult üks vaid kaks korda oma presidendiks valida!!!
Trumpi ähvardused Iraanile seoses Hormuziga:
21. märtsil esitas Trump esimese ähvarduse, öeldes, et USA „tabab ja hävitab“ Iraani elektrijaamad, kui Teheran ei ava Hormuzi väina 48 tunni jooksul uuesti. Järgmisel päeval ütles Iraani esindaja ÜRO merendusagentuuris, et väin on avatud kõigile, välja arvatud Iraani „vaenlastele“.
23. märtsil, vahetult enne Trumpi tähtaja aegumist, ütles president, et USA ja Iraan on pidanud viimase kahe päeva jooksul „produktiivseid vestlusi“ ning ta lükkab rünnakud energiarajatistele viie päeva võrra edasi.
26. märtsil lisas Trump tähtajale veel kümme päeva, öeldes, et Iraan palus lisaaega. See muutis uueks lõpptähtajaks eilse, 6. aprilli.
30. märtsil ütles Trump, et USA lõpetab piirkonnas sõja elektrijaamade ja naftapuurtornide „õhku laskmise ja täieliku hävitamisega“, kui Iraan ei nõustu tehinguga.
1. aprillil väitis Trump, et Teheran on palunud USA-lt vaherahu, lisades, et ta kaalub seda alles pärast seda, kui Iraan on Hormuzi väina uuesti avanud. Seni aga lisas ta: „Me paiskame Iraani unustusse“ ja „tagasi kiviaega!!!“. Iraani välisministeeriumi pressiesindaja lükkas ümber Trumpi väite, nagu oleksid nad vaherahu palunud.
4. aprillil teatas Trump Iraani liidritele, et „aeg on otsakorral“ veetee avamiseks. „Pidage meeles, kui andsin Iraanile kümme päeva TEHINGU TEGEMISEKS või HORMUZI VÄINA AVAMISEKS. Aeg hakkab otsa saama – 48 tundi enne, kui nende peale langeb täielik põrgu,“ kirjutas ta sotsiaalmeedias.
Järgmisel päeval, 5. aprillil, ütles president Iraanile: „Avage see kuradi väin, te hullud tõprad, või te hakkate elama põrgus – LIHTSALT VAADAKE!“. Trump ütles ka, et „teisipäev on Iraanis korraga nii elektrijaamade päev kui ka sildade päev. Midagi sellist pole varem nähtud!!!“.
6. aprillil, ütles Trump, et tal on veelgi „hullemad“ valikud kui tema varasemad ähvardused pommitada Iraani elektrijaamu ja sildu, kui riik tehingut ei tee. Trump ütles ka, et „terve riigi võiks ühe ööga maha pühkida ja see öö võib olla homme õhtu“.
7. aprilli hommikul hoiatas Trump enne oma 20:00 (ET) määratud kokkuleppe tähtaega: „täna õhtul sureb terve tsivilisatsioon, mida ei suudeta enam kunagi taastada“.
Usupühade puhul vabade päevade saamine on Kanadas teatud mõttes küsimust tekitav. Meil nimelt usk ja riik lahus ning lisaks tagatud ka usuvabadus ning uskude võrdsus. Sellega seoses peaks loogiliselt võttes ju kõigi uskude pühad kuulutatama riiklikult vabadeks päevadeks. Isegi mina saan aru, et päris nii ei saa, sest ilmselt ei jääks üldse tööpäevi alles. Aga miks ainult ristiusu ja mitte teiste olulisemate ja laiema kandepinnaga uskude pühad? Riigiasutustes on juba hakatud kõiksugu gruppide ja uskumuste tähtpäevi ära märkima, osadest polnud ma varem kuulnudki. Sealjuures pole oluline mitte grupi suurus vaid valjuhäälsus nagu ikka.
Religiooni tähtsus Euroopas, Eesti ilmselgelt juhib vaid 6%'ga.
Mitteusklikuna olen piisavalt liberaalne, et logelemisega "tähistada" kõigi uskude pühasid. Nii nagu nõuka ajal ei tekitanud süümekaid maipühade või revolutsiooni aastapäeva eest vabade päevade saamine ei häiri ka lihavõtete nelja päevane lisapuhkus. Tegelt võiks teha nii, et iga usklik saaks vaid oma usupühade vabad päevad aga ateistid võiks kõigi uskude pühasid täie rinnaga nautida😜 Ärge nüüd tulge seletama, et ateistid ei tohiks üldse vabu päevi saada, nad niigi ilma jumalateta "kurvas" seisus, las siis jääb vähemalt vaba aja nautimine sel ajal kui teised oma religioosseid toiminguid läbi viivad. Korrektsuse mõttes peaks ära märkima, et usk rahva hulgas mingit sorti jumala olemasolusse on korrelatsioonis ülaltooduga ja ilmselt veidi kõrgemgi.
Samal veebilehel jäi silma ka huvitav kaart noorte üleüldisest eluga rahulolust. Eesti noored on üldiselt eluga vägagi rahul, rahulolevamad kui noored Soomes, Rootsis või Saksamaal. Mõnevõrra üllatavalt kõikse rohkem rahul Rumeenia, Kroaatia, Sloveenia ja Tshehhi noor põlvkond. Iseasi, milles täpsemalt seisneb "rahulolu" või milliste küsimuste või näitajate alusel seda mõõdeti aga ei viitsinud sügavamalt tuhnida.
Uduselt mäletan kui vaatasime perega Tallinna korteri elutoas Soome telekast esimese inimese Kuu peale astumist. Kuuepoole aastasele minule see erilist muljet ei avaldanud, ei saanud aru mida nii väga erilist seal ikka oli, ilmselt läksin peagi oma tuppa mängima. Kaasal seevastu tollest momendist väga eredad mälestused. Kuidas on võimalik, et möödas rohkem kui pool sajandit ja vahepeal pole inimesed Kuul käinud.
Eile igatahes vaatasin töö juures südame põksudes Artemis II starti ja hoidsin pöialt, et kõik hästi läheks. Kes soovib saab jälgida NASA youtube kanaliltreaalajas kogu lennu kulgu. BBC andis huvitava kokkuvõtte astronautide "igapäevaelu" tegevusest. See lend on vaid järgmiseks sammuks ameeriklaste uuesti Kuu pinnale saatmise plaanis. Esialgu teevad paar tiiru ümber Maa, siis suunduvad Kuu poole, lendavad selle tagant läbi ja tulevad tagasi. Mõte on raketi ja moodulite funktsionaalsust põhjalikult testida. Järgnevalt lühiülevaade NASA Kuule naasmise plaanist:
Ameeriklaste plaan Kuule naasmiseks toimub NASA Artemise programmi raames. Programm koosneb üha keerukamatest missioonidest, mille eesmärk on luua pikaajaline inimeste kohalolu Kuu pinnal.
Ajakava ja missioonide arv
Seisuga aprill 2026 on programm läbinud ühe missiooni ja teine on hetkel käimas. Praeguse lennugraafiku kohaselt kulub esimese mehitatud maandumiseni jõudmiseks kokku neli missiooni.
Missioon
Planeeritud kuupäev
Eesmärk
Artemis I
Lõpetatud (2022)
SLS-raketi ja Orioni kapsli mehitamata katselend.
Artemis II
Käimas (Algus 1. aprill 2026)
Esimene mehitatud möödalend Kuust 50 aasta jooksul.
Artemis III
2027. aasta keskpaik
Mehitatud katselend Maa orbiidil kuumaanduriga põkkumiseks.
Artemis IV
2028. aasta algus
Esimene planeeritud mehitatud maandumine Kuule.
Artemis V
2028. aasta lõpp
Teine mehitatud maandumine ja Kuu baasi ehituse algus.
Plaani peamised üksikasjad
Maandumine (Artemis IV): Kuigi algselt pidi maandumismissioon olema Artemis III, muutis NASA 2026. aasta alguses plaani, et riske vähendada. Artemis IV, mis on kavandatud 2028. aasta algusesse, on nüüd peamine sündmus, mis viib inimesed tagasi Kuu pinnale, täpsemalt Kuu lõunapoolusele.
Maandumissüsteem: NASA teeb laskumiseks koostööd eraettevõtetega. Astronaudid lennutatakse üles Orion kosmoselaevaga, mis põkkub seejärel maandumissõidukiga (näiteks SpaceX Starship HLS või Blue Origin Blue Moon). See viib kaks meeskonnaliiget Kuu pinnale, samal ajal kui ülejäänud kaks jäävad Kuu orbiidile.
Hetkeseis:Artemis II on praegu kosmoses. Olles startinud alles eile (1. aprillil 2026), teostab meeskond — Reid Wiseman, Victor Glover, Christina Koch ja Jeremy Hansen — hetkel süsteemide kontrolli kõrgel Maa orbiidil, enne kui alustatakse neljapäeva pärastlõunal teekonda Kuu suunas.
Pikaajalised eesmärgid: Pärast 2028. aasta maandumist kavatseb NASA saata mehitatud missioone teele ligikaudu iga kuue kuu tagant. Lõppeesmärk on rajada 2030. aastatel püsiv Kuu baas, mis toimiks vahejaamana tulevasteks reisideks Marsile.
Inglise keeles on esimene aprill "Kõigi lollide päev" (All Fools Day). USA poliitikaelu on Trumpi juhtimise all muutnud rohkem kui aasta kestnud lollide päevaks. Täna loetud uudist, et Trump kaalub USA lahkumist NATO'st ei julgenud enne tõsisemalt võtta kui ikka mitmest autoriteetsest allikast olin selle kohta lugenud. Ega praegugi ole päris kindel, ehkki nii tõsisel teemal nalja viskamine oleks isegi ameerika presidendi puhul raskesti usutav. Teisest küljest on ammu aru saadud, et mis iganes Trumpi avaldusi ei saa tõsiselt võtta enne kui tegelikult tegutsemiseks läheb. USA NATO'st lahkumise või vähemalt viienda artikli eiramise suunal on ennegi vihjeid olnud, näis kas seekord tõsi taga või mitte.
Praeguse jauramise põhjust pole raske ära arvata. Trump lihtsalt Iraaniga parasjagu ämbrisse astunud ning pahur ja jonnib nagu väike laps kui teda aitama ei tõtata. Nagu mida sa ootad kui eelnevalt pidevalt liitlasi nöögid. Paistab, et isegi brittidel on lõpuks kõrini saanud, ma ei imestaks kui Inglise kuningas selle jama käigus oma väljakuulutatud külastuse ära jätab.
Iraani koha pealt on asjad hapud. Ameerika väidetavalt räägib kellegagi, aga kellega ei soostu ütlema. Iraanlased ise pööritavad silmi väites, et mingeid läbirääkimisi pole, USA on ainult saatnud oma 15 punktise plaani millele nemad omapoolse 5 punktisega vastasid. Kumbki pool muidugi ei pea teise plaani realistlikuks. Trump väitis, et sõda kestab veel 2-3 nägalat samas kui Iraan teatas olevat valmis pool aastat kestvaks sõjaks. Tundub, et Iraan ei läinud USA presidendi bluffimise õnge ja on hakanud avalikult irvitama ameeriklaste üle.
Hormuzi väina avamisest keeldumise korral lubas Trump tsiviiltaristu maatasa pommitada. Sellega on paraku pisike probleem, kuna rahvusvahelise õiguse alusel peetakse sihipärast tsiviilobjektide pommitamist sõjakuriteoks. USA praegune valitsus küll suurt ei hooli sellest aga siiski lükati pommitamist edasi. Kui Iraan järgi ei andnud kuulutas president viimases hädas, et päriselt ei huvitagi see väin teda. Trumpile on Hormuz tegelikult äärmiselt oluline kütusehinna tõttu mis määrab suures osas tema populaarsuse kodumaal. Lihtsal ameeriklasel savi mis toimub teispool maakera kuid bensuhind tänavanurga tanklas mõjutab presidendi partei toetust oluliselt no ja vahevalimisteni polegi nii palju jäänud.
Toredama uudisena plaanitakse täna lennutada kolm ameeriklast ja kanadalane Artemis 2 raketiga esimest korda Kuust mööda. Tegu järjekordse kosmosevõidujooksuga, seekord USA ja Hiina vahel. Kui kõik läheb plaanipäraselt maanduksid inimesed üle pika aja uuesti kuul 3-4 aasta pärast.
Lõppu ka märtsikuu kehalise aktiivsuse statistika. Jooksin 14 korraga 105.8 km keskmise tempoga 4:49 kilomeetri peale, ikka aeglane ehkki olud paremad kui veebruaris. Jalgades pole väsimust aga hapnikku ei tule nii hästi peale kui harjunud. Kilomeetri, viieka ja kümpsi aegu loodan endiselt kevadel paremad saada. Käisin õues 35,2 km ja suusatasin viie mäelviibimisega rekordilised 599 km. Sammusid keskmiselt 15700 päevas. Pulss 40 - 192, rahuolekus 57 - minu jaoks normaalne. Kaal kõikus 77.0 kuni 78.1kg. Keskmine une pikkus 7:14 ja skoor 77.
Sõnaotseses mõttes mürinal, sest öösel käis mitu äikesetormi üle. Tingitud olid need Mehhikost eksporditud sooja ja niiske õhu massidest. Ehmatasid siinset lund ja jääd nii, et taevalaotus hakkas staatilisest elektrist särtsuma. Mõnevõrra üllatas USA piirivalve ja tollikontrolli lohakus, mis õhumassid lausa kahest kindlustatud piiriribast üle lasid. Vabandatav ehk seoses asjaoluga, et põhitähelepanu on neil organisatsioonidel pööratud migrantidele ja narkotsidele, lõunapoolt üle Trumpi kaitsemüüri tulevatele ilmastikunähtustele enam ressursse ei jagu😜
Polnud veel end nooreks uljaks ja soojaks joonud
Mina muidugi võtsin eile talveoludest viimast, sest kardetavasti enne detsembrit lund ja külma ei saa. Suusamäel lund veel oli, ehkki paljaks sulanud muru ja mullalaigud järjest suurenesid. Lõbusalt mulisevad mudavee ojakesed voolasid nõlvasid pidi alla. Siin-seal laugemates kohtades laiutavaid sulavee lompe oli targem vältida, võtavad suusad kinni ja viskavad maoli kui tähelepanelik ei ole. Samas neis kohtades kus sulalund ja jääd jagus, sai mõnusalt sõita. Kokkuvõttes klassikalised kevadised suusatingimused, niinimetatud "Spring Conditions".
Lund hakkab väheks jääma
Hommikupoole mõne soojakraadiga oli jopega paras suusatada kui käiste tuuletusavad pärani lahti teha. Peale õllepausi võtsin fleece alt ära, jätsin vaid õhukese pikkade käistega särgi, jope käised pea lõpuni lahti. Müts kiivri all oli ka liiast aga ilma ei saanud, muidu hakkab kiiver sõidu ajal loksuma. Sõber võttis end särgiväele, mõned uljaspead kimasid lausa ujumisriietes. Pole ka ime, sest pealelõunal tõusis temperatuur 20 kraadi ligi. Suusatamine ise polegi nii hull aga kukkuda ei tohi, jääpuru peal kriibid palja kere hirmsasti ära.
Märg lumi pritsis suuskade alt kiirema sõidu juures lausa näkku. Mäeteenistus ütles, et järgmised paar päeva seoses ilmaoludega mägi suletud, kuid üritavad nädalavahetusel korraldada traditsioonilist "Lihavõtte Plärtsu", kui vähegi võimalik. Seisneb see suure hooga mäest alla tulles vett täis basseinist üle suusatamise ürituses. Paljud muidugi plartsatavad täisvarustuses vette. Ise pole proovinud aga ükskord elus peab iga lollust katsetama😛 Allpool kokkuvõte eelmise aasta "Easter Splash" üritusest Blue Mountainil.
Meil kaasaga oli veidi aja eest suur ümmargune kohtumise aastapäev. Esialgu ikka plaanisin midagi glamuurset, kuid lõpuks kujunes sellest õhtust olmeromanss. Vedelesime kahekesi diivanil teineteise kaisus head-paremat näksides ja brittide teleseriaali "CAPTURE" tervet hooaega ühte jutti vaadates. Mõnus oli, üldse ei kurda. Kes oleks osanud 86'da kevadel arvata, et neljakümne aasta pärast oleme endiselt kaelakuti oma kuustuhat kilti eemal tollase kohtumise paigast. Kui muidu olen nii mõnegi asjaga alt läinud või läbi kukkunud siis naise valikuga läks kümnesse. Päriselt ei tea kas saangi enda arvele kirjutada, sest väidetavalt pidavat tegelikult naised valima. Vähemalt võin siis kiidelda valituks saamisega, mis demokraatlikus ühiskonnas vägagi märgiline saavutus, kõik poliitikud pürgivad ju selles suunas😜 Takkajärgi tuleb nentida, et ootamatult süllekukkunud õnnel tuleb sabast kinni krabada ja mitte lahti lasta. Ahh jaa, õnne võite ka soovida😉
Nüüd siis põhiteema juurde😎 Viimasel ajal vaatan väga harva suurelt ekraanilt filme või teleseriaale, viimane eelmine aasta rootslaste krimiseeria "Beck". "Capture" peale sattusin täiesti juhuslikult Youtube rullides. Hiirt üle treileri libistades peatusin momendiks. Kuna esimesed paar sekundit olid visuaalselt piisavalt pilkupüüdvad, jäin vaatama ega läinudki edasi enne kui treiler läbi. Tundus huvitav, küsisin teleka taga rohkem istuvalt kaasalt, teab ta sellest midagi. Eitava vastuse peale unustasin kogu loo. Paari päeva pärast mainis naine, et päris hea tundub, peaks ka minule meeldima.
Saadetud videoviide olevat kolmanda hooaja treiler, esimene hooaeg 2019 septembris ja teine 2022 augustis, kolmas just nüüd 2026 märtsis välja tulnud. Kirtsutasin veidi nina kui kaasa tahtis algusest peale vaadata, 2019 tundus kuidagi ürgvana, aga no ok, vaatame. Hea otsus oli, esimesed kaks hooaega tõepoolest väga head. Värskendav vaadata seriaale, mis pole Hollywoody stambi järgi tehtud, kus kogu tegevus liiga etteaimatav, kangelased must-valged ning süzhee hästi lihtlabane et jumala pärast ka poolearuline mõikaks.
Põhitähelepanu "tõejärgsel" ühiskonnakorraldusel, poliitikutel ja suurel poliitikal, laialdasel riiklikul jälgimisel, rahvusliku julgeoleku ja spionaazhiteenistustel, deepfake võltsimisel ja tehnoloogia viimaste saavutuste kasutamisel kõige selle rakendamisel. Teravalt tõuseb üles küsimus kas või kui moraalne on õilsal eesmärgil võltsimine ja seaduseväänamine. Kui 2019 oli esitletud tehnoloogia veel ulme siis praegu vaadates tundub liigagi tõepärane või vähemalt teoreetiliselt võimalik. Nagu igas filmis on ka siin ebaloogilisi seikasid, õnneks mitte liiga palju ja loo jälgimisel mitte liiga segavad. Meeldiva üllatusena suudetakse põnevust ülal hoida ilma süzheed tuimalt kordamata.
Just praegu lõpetasime kolmanda hooaja esimese osa vaatamise (juba 4 osa olemas). Lõpp läks natuke käest ära ... kole ameerikalikuks. Jõudsin juba pettuda ja kurtsin kaasale, et miks nad küll hea seeria ära rikuvad. Naine kostis selle peale: tundes inglaste stiili ei saa lahendus nii lihtne ja labane olla nagu esimesel pilgul pealt paistab - loodetevasti on tal õigus. Ma jõudsin juba ise põnevama lahenduse järgmiste osade jaoks omas peas välja mõelda, no näis kas arvasin ära või mitte.
Kokkuvõttes soovitan trillerifännidele, vähemalt esimesed kaks hooaega olid üks paremaid poliit-krimi põnevikke mida olen näinud. Vaadata saab BBC One pealt, kuidas peate ise välja nuputama või siis AI käest küsima😉 Allpool kolmanda hooaja treiler.
Lihtsalt pean jagama Prantsuse senaatori Claude Malhuret äärmiselt tabavat ja teravat ülevaadet maailmapoliitilisest olukorrast. Eriti kosutav kuulda kui on villand diplomaatilisest mullist ja tahad, et keegi asjadest räägiks nii, nagu need on. Claude Malhuret kõne on tõerääkimise meistriklass.
Ta ei hoia end Prantsuse Senati ees esinedes tagasi maailmakorda lammutavate "hullumeelsete" osas – materdades Putinit tema lakkamatu ja verise ego-tripi pärast Ukrainas ning pihustades Trumpi uut kabineti-"tsirkust", mis kohtleb välispoliitikat nagu võimalust eraviisiliselt räpast äri ajada. Malhuret lõikab läbi MAGA-mürast ja Kremli valedest terava ja vaimuka selgusega, mida Euroopas praegu meeleheitlikult vajame. See on brutaalne ja see on aus, väärt kuulata.
Järgneb Gemini lihtversiooni inglisekeelse teksti (ma prantsust ei valda, kuid kes oskab naudib ülaltoodud kõnet hulka enam) tõlge eesti keelde, üritades säilitada teksti teravat ja poliitiliselt laetud tooni:
Claude Malhuret’ kõne seoses olukorraga Lähis- ja Kesk-Idas:
"Härra president, härra peaminister, valitsuse liikmed! 2022. aasta veebruaris süütas üks suurushullustuses ohtlik nõdrameelne Ukrainas süütenööri, mis laskis õhku püssirohutünni ja lõi segi maailmakorra. Sõda pidi kestma nädala. Nüüd astub see oma viiendasse aastasse. 2026. aasta veebruaris süütas teine ohtlik hullumeelne Lähi-Idas uue süütenööri, mis ohustab taas rahvusvahelist tasakaalu. Kas ka see sõda pidi kestma nädala? Kuu aega hiljem küsib kogu maailm: 'Mis saama hakkab?' Lihtne, lühike ja täpne vastus on see: üksnes jumal teab.
Aasta tagasi võrdlesin ma siinsamas saalis Trumpi presidentuuri Nero õukonnaga. Ma eksisin; see on 'Imede õukond'. Vaktsiinivastane endine heroiinisõltlane tervishoiuministrina; kliimaskeptik ökonoloogiaministrina; alkohoolikust telesaatejuht kaitseministrina; endine Katari agent peaprokurörina; Putini sõber rahvusliku julgeoleku nõunikuna. Türgi vanasõna ütleb: 'Kui kloun kolib paleesse, ei saa temast kuningat; paleest saab tsirkus.'
See 'tore tiim' otsustas luua ÜRO-le konkurendi. Sellest ajast peale, kui tema Rahunõukogu eksisteerib, on Trump sooritanud rohkem rünnakuid kui Biden kogu oma ametiaja jooksul. Iga kord, kui mõni siseskandaal pinnale ujub, plahvatavad kuskil maailmas tähelepanu kõrvalejuhtimiseks pommid. Pommita rohkem, et teenida rohkem. Pole riiki, kus Trump poleks olukorda ära kasutanud enda rikastamiseks, unustamata kunagi oma perekonda: Katarilt kingituseks saadud eralennuk Boeing, investeeringud kõikidesse laheäärsetesse projektidesse ja mujale, siseinfot kasutav börsimanipulatsioon. Üksainus neist huvide konfliktidest oleks siin toonud kaasa kohese tagandamismenetluse, aga me pole siin – me oleme MAGA-Ameerikas: avalike asjade ajamine erahuvide teenistuses.
Pärast tolle, Gröönimaad, Ukraina hülgamist, liitlaste nöökimist, tulemusetuid tõmblusi Venezuelas ja paljusid teisi, algab uus mõistusvastane seiklus.
Lubage mul olla selge: ma olen viimane, kes kurdaks mulla-režiimi pea maharaiumise üle, ja esimene, kes nõuab Iraani rahvale vabadust. Kuid milline on strateegia selle saavutamiseks? Ja kas kaasnevaid kahjusid, sealhulgas iraanlastele endile, on hinnatud? Vastus on: strateegiat ei ole ja kaasnevad kahjud kirjutatakse korstnasse. Täpselt nagu jaanuaris, kui Trump kutsus iraanlasi tänavatele, et jätta nad seejärel Basiji rühmituste rappida.
Pärast ettekäänet 'koheselt loodavast' Iraani tuumapommist – mille lükkas ümber Ameerika luurejuht ise – ja peale režiimimuutuse argumenti, tunnistas Marco Rubio: me läksime sisse, sest järgisime Netanyahut. Teisisõnu, meil puudub oma eesmärk. Trump ignoreeris nende väheste hoiatusi, kellel oli julgust öelda talle seda, mis ilmselgelt juhtuma peab: Hormuzi väina blokeerimine, sõja laienemine kogu Lähi-Idale ja lõpuks globaalsed tagajärjed.
Viimase 'valeuudisena', mille ainus eesmärk on rahustada naftahindu ja langevaid börse, teatas ta, et läbirääkimised käivad. Iraani parlamendi spiiker lükkas selle mõne tunni jooksul ümber. Esimene rahvusvaheline läbirääkimine, kus üks osapooltest saab oma osalusest teada õhtuseid uudiseid vaadates.
Tankerid on lahes blokeeritud, Emiraadid sulgevad oma õhuruumi, Dubai rannas olevad suunamudijad paluvad evakueerimist ning rafineerimistehased ja naftaväljad põlevad.
Pärast maailma võimsaima armee kokkupanemist, suutmatust võita sõda keskmise suurusega riigi vastu, põhjustades nafta- ja gaasihindade plahvatusliku kasvu ning pidades mõttetuid kõnesid, tunnistab 'Mar-a-Lago golfimängija' häbitult, et on Iraani vastusest – mis oli täiesti ennustatav – 'rabatud' ja palub abi liitlastelt, keda ta alles eile solvas. Ja nemad vastavad: 'Te ei konsulteerinud kellegagi, teil pole plaani ja meil pole põhjust teile pimesi udusse järgneda.'
Trumbil, maailma ainukesel elevandil, kes reisib koos oma isikliku portselanipoega, on jäänud vaid kaks valikut, mõlemad võrdselt halvad: tõmbuda haledalt tagasi, väites kedagi veenmata, et ta saavutas oma eesmärgid, või vallandada eskalatsioon, mille tulemused on teada juba Vietnamist, Iraagist või Afganistanist – mülkasse takerdumine ja lõpuks häbiväärne lahkumine, jättes välja vabaks kommunistidele, ISIS-ele või Talibanile.
Euroopa probleem on see, et katastroofi ei saa peatada kaunite fraasidega, paludes Iisraelil ja Hezbollah’l relvad käest panna ja deklareerides, et 'Hormuz ei ole meie sõda'. See on tõsi, kuid see rõhutab vaid meie abitust. Lühiajaliselt on Prantsusmaa positsioon õige: me ei osale rünnakus ilma eesmärgita, ilma strateegiata ja ilma nähtavuseta. Kuid me täidame oma rahvusvahelisi kohustusi, kaitstes oma liitlasi lahe piirkonnas ja Vahemerel ning olles valmis panustama vabasse meresõitu väinas, sest me oleme ainus Euroopa riik, kes on säilitanud operatiivvõimekusega merelennuväe. Seda positsiooni tuleb toetada.
Kuid 27 liikmesriiki peavad hakkama lahendama ka oma kiireid ja tõsiseid probleeme. Sõjad Ukrainas ja Lähis-Idas saadavad meile lihtsa ja selge sõnumi: me saame lootma jääda vaid iseendale. De Gaulle mõistis seda esimesena 60 aastat tagasi; eurooplased on tema sõnumi unustanud ja on viimane aeg seda lõpuks arvesse võtta. Euroopal on kolm suurt väljakutset: tagada oma julgeolek, luua tõhus otsustussüsteem ja ühineda 21. sajandi suure tehnoloogilise, kognitiivse ja finantsrevolutsiooniga. Vastasel juhul on alternatiiv lihtne: liitlaste vasallideks muutumine või alistumine vaenlastele.
Eesmärk: saada 'Euroopa-sõjaliseks jõuks' läbi relvastumise, mis eeldab taasindustrialiseerimist ja massiivseid investeeringuid; saada 'Euroopa-poliitiliseks jõuks', laiendades muu hulgas kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamist, ja lõpuks saada 'Euroopa-majanduslikuks ja kaubanduslikuks jõuks', rakendades Draghi ja Letta raporteid. Kõik teavad seda, kuid midagi peaaegu ei toimu.
2022 öeldi meile, et Euroopa astub 'sõjamajandusse'. Neli aastat hiljem ei vasta tellimuste mahud vajadustele. Suur Euroopa projekt, ühtne turg, on endiselt kaugel oma 1993. aasta eesmärkidest. Mis puutub tehnoloogilisse revolutsiooni, siis oleme valgusaastate kaugusel finantsinstrumentide loomisest, mis on hädavajalikud USA ja Hiina majandustele järele jõudmiseks.
Prantsusmaa on selles küsimuses paradoksaalsel kohal. See on Euroopa riik, mis mõistab olukorda kõige paremini, ainus, mis on säilitanud armee, mis on enamat kui sümbol, ja heidutusjõud.
Kuid täna, pärast 40 aastat demagoogiat ja täitmatuid lubadusi, on ka Prantsusmaa suurtes eelarveraskustes.
John Adams, USA teine president, ütles: 'Rahvust saab orjastada kahel viisil: üks on mõõgaga, teine võlaga.' Hoolimata nendest raskustest, härra peaminister, teatasite te sõjalise planeerimise seaduse eelarvete märkimisväärsest suurendamisest ja selle eesmärkide ajakohastamisest pärast seda, kui olite seda juba kolm aastat tagasi teinud. See on pingutus, mida soovin tunnustada, kuid see on ka väljakutse.
Presidendivalimiste kampaania algab peagi. Kahe äärmuse demagoogia, kes kutsuvad pidevalt üles rahalisele raiskamisele ja selgitavad, et me saame 'nii lammast kui villa', seab mõistlikele kandidaatidele kohutava takistuse. Ometi on hädavajalik tulla toime meie julgeoleku ja avaliku sektori kulutuste taastamise topeltväljakutsega. Otsustav küsimus täna on: kuidas veenda oma kaaskodanikke?
Ma tänan teid."
