Vähivaktsiin - Moderna aktsia pretsedenditu hüpe.

Tegu on tänapäevases ahvikiirusel muutuvas maailmas igivana uudisega. Täpselt nädal aega tagasi 19 augustil avaldas Moderna ametliku info uue vähivaktsiini katsetuse tulemuste kohta. Aktsia hüppas pea 200% ühe päevaga (400% aasta algusest). Teadusuudiste usaldatavuse üheks paremaks indikaatoriks on justnimelt avastustega seotud firmade aktsiahinna liikumine. Kuna tegu on tuntud ja ühe suurema farmaatsiafirmaga tõmbas see hoobilt mu pilgu peale, lisaks muidugi personaalne huvi. Vähivaktsiinidest on ka varem palju räägitud kuid vaatamata paljulubavale teooriale kipuvad katsetuste lõplikud tulemused enamasti pettumust valmistama. Kas on effekt tühine, kõrvalmõjud liiga kahjulikud või puudutab uuring äärmiselt piiratud kontingenti. Seekordne üllatab eelkõige kõrge efektiivsuse ja universaalsusega, põhimõttelist meetodit peaks saama kasutada mitte ainult vähi vaid ka paljude teiste haiguste raviks - teoreetiliselt tegu võimaliku tervisliku eluea pikendamise ideega.

Lihtsalt lahti seletatult on praktiliselt iga vähi puhul tegu inimese enda rakkude mutatsioonidega, mis panevad rakud liiga kiirelt paljunema. Võimalike haiguslike mutatsioonide hulk paraku nii suur, et seni oli seda võimatu täpsemalt katalogiseerida ja seega efektiivseid ravimeid leida. Ehkki vähke liigitatakse tüüpide kaupa on sama tüübi puhul erinevused liiga suured, et oleks võimalik luua efektiivne ja universaalne ravim. Põhiravi seni kirvemeetodil lähenemine, ehk siis üritatakse tappa kõik kiirelt paljunevad rakud kas kiirituse või keemiaraviga. Läbimurde muutis võimalikuks AI, mis suudab läbi töödelda tohutu hulga andmeid ja leida iga patsiendi puhul just tema kasvaja spetsiifilised tunnused. 

Järgmiseks sammuks personaalse vaktsiini loomine, mis õpetab inimese enda immunsüsteemi rakud AINULT vähirakkusid hävitama. Moderna suudab sellise vaktsiini patsiendile luua paari nädalaga (hinnanguliselt maksumus vaid $5000 väljaehitatud labori ja tootmisvõimsuste puhul) ja kuna tegu äärmiselt täpselt sihitud relvaga on ka kõrvalmõjud oluliselt väiksemad seniste meetoditega võrreldes. Lisaks on efektiivsus märkimisväärselt kõrgem võrreldes tavameetoditega. Sisuliselt tegu personaalse meditsiini esimeste sammudega, mis võimalik vaid tänu tehisaru kasutuselevõtule. Pole vaja palju fantaasiat, et mõista: nii on võimalik vaktsiine luua suure hulga haiguste vastu kasutades organismi enda immuunsüsteemi haiguse põhjustega võitlemiseks.

Minu kui inseneri jaoks on haruldaselt põnev teada saada kuidas Moderna vaktsiin funktsioneerib. Lugesin ise mitu artiklit läbi aga kuna pole arstiteaduse spets lasin mugavuse mõttes Geminil järgneva kokkuvõtte teha, mida ise veidi redigeerisin.

Moderna / Mercki vähivaktsiin

Moderna ja Mercki koostöös välja töötatud vähivaktsiini kandidaat mRNA-4157 (intismeran autogeen) on individualiseeritud neoantigeenravi (INT). Erinevalt ennetavatest vaktsiinidest manustatakse seda pärast kasvaja eemaldamise lõikust, et õpetada patsiendi immuunsüsteemi tuvastama ja hävitama organismis säilinud vähirakke.

Moderna vähivaktsiini toimimine

• Geneetiline analüüs: Arstid võtavad proovi patsiendi kasvajast ja tervest koest ning järjestavad nende DNA/RNA, et tuvastada täpselt need mutatsioonid, mis esinevad üksnes selles konkreetses kasvajas.

• Neoantigeenide valik: Algoritmid valivad välja kuni 34 "neoantigeeni" — muteerunud valku, mis esinevad üksnes patsiendi vähirakkudel.

• Personaalse mRNA tootmine: Sünteesitakse mRNA molekul, mis sisaldab nende 34 neoantigeeni tootmisjuhiseid, ning see pakitakse lipiidsetesse nanoosakestesse.

• Immuunsüsteemi treenimine: Vaktsiini süstimise järel loevad patsiendi rakud mRNA juhiseid ja kuvavad neoantigeene oma pinnal. T-rakud õpivad neid märkama, luues pikaajalise immuunmälu.

• Kombineeritud immuunravi: Vaktsiini manustatakse koos immunoteraapia ravimiga Keytruda (pembrolizumab). Keytruda eemaldab "pidurid", mida vähirakud kasutavad immuunsüsteemi eest peitumiseks, võimaldades uutel T-rakkudel vähirakke tõhusalt rünnata.

Kliiniline tõhusus

3. faasi kliinilistes uuringutes kõrge retsidiiviohuga melanoomiga (staadium IIB–IV) patsientidel saavutati kombinatsioonraviga (intismeran + Keytruda) võrreldes ainult Keytruda standardraviga järgmised tulemused:

Näitaja	Tulemus (kombinatsioon vs. Keytruda üksi)	Kliiniline mõju
Retsidiiv risk	49% väiksem risk vähi tagasitulekuks või surmaks	Pikendab märgatavalt vähivaba aega ja eluiga.
Metastaaside risk	59% väiksem risk kaugmetastaaside tekke või surma suhtes	Takistab vähi levikut teistesse elunditesse.
Läbi murre	Esimeste edukate 3. faasi tulemustega INT-ravi	Esimene mRNA-põhine personaalne vähivaktsiin, mis läbis edukalt 3. faasi uuringud.
Ohutus profiil	Üldiselt hästi talutav	Kõrvaltoimed on enamasti kerged kuni mõõdukad (väsimus, palavik, süstikoha valulikkus).

AI abil teostatud geneetilise analüüsi kõrval on äärmiselt oluline neoantigeenide valik (tavameetoditega haldamatu andmemaht).

Neoantigeenid on valgufragmendid, mis tekivad üksnes vähirakkude DNA mutatsioonide tagajärjel. Kuna neid ei esine tervislikes kudedes, ei teki ohtu, et immuunsüsteem ründaks tervet organismi.

1. Kasvaja sekveneerimine: Tervete kudedega võrdlemisel tuvastatakse tuhandeid kasvajaspetsiifilisi mutatsioone.

2. Tehisintellekti algoritm: Masinõppe mudelid analüüsivad, millised mutatsioonid tekitavad valke, mis on immuunsüsteemile kõige paremini nähtavad.

3. HLA-sobivuse ennustus: Algoritm võtab arvesse patsiendi spetsiifilist HLA-tüüpi (kudede sobivuskompleksi), tagades, et valitud kuni 34 neoantigeeni esitletakse rakupinnal nii, et need käivitavad võimalikult tugeva T-rakkude vastuse.

mRNA-vähivaktsiini erinevus traditsioonilisest keemiaravist:

Tunnus	Traditsiooniline keemiaravi	Personaalsed mRNA-vähivaktsiinid
Täpsus ja siht märk	Ründab valimatult kõiki kiiresti jagunevaid rakke (sh juuksenääpse, soole limaskesta).	Ründab ülimalt täpselt üksnes neid rakke, mis kannavad konkreetset kasvajaspetsiifilist mutatsiooni.
Toime mehha nism	Toksiline ravim, mis takistab rakkude pooldumist või hävitab need otse.	Treeningvahend patsiendi enda immuunsüsteemile, et T-rakud otsiksid ja hävitaksid kasvajarakke.
Immuunmälu	Mõjub vaid ravi manustamise ajal; puudub mäluefekt.	Tekitab pikaajalise immuunmälu, mis kaitseb vähi taastekkimise eest ka aastate pärast.
Kohandatavus	Standardne ravimiskeem kõigile sama vähitüübiga patsientidele.	Valmistatakse eritellimusel igale patsiendile tema enda kasvaja DNA analüüsi põhjal.
Kõrval toimed	Sageli rasked (juuste väljalangemine, tugev iiveldus, immuunsuse üldine langus).	Enamasti kerged immuunreaktsiooni sümptomid (palavik, väsimus, süstekoha turse või valulikkus).

Eelneva põhjal ei maksa muidugi arvata, et tegu imerohuga, mis kõik haigused ravib. Kindlasti tuleb ette hulk komistuskivisid, kuid just tänu AI võimekuse arengule on lootus hakata süvitsi mõistma bioloogiliste süsteemide toimimist ja tänu sellele ka teha kiireid samme ravimeetodite efektiivsemaks muutmisel.

Kui geenide või DNA sekveneerimine (tuvastamine) on elu käsiraamatu lugema õppimine ja CRISPR taolised tehnoloogiad kirjutama õppimine siis AI aitab meil ka elu käsiraamatut süvitsi mõistma hakata.

Uus lemmik

Newark Helles Lager
aialaual Heinekeni klaasis

Mul on uus lemmik ... mitte loom vaid jook, täpsemalt küll õlts. Käisime eelmine nädal kaasaga Costcos toiduvarusid täiendamas. Nüüd kui pere põhiline söödik tagasi, tuleb tihemini hulgilaos toiduvarusid täiendamas käia. Lisaks pooleteisekilosele Gorgonzola juustule jäi silma kahtlaselt soodsa hinnaga õllekast. Hele lager on üldiselt täiesti joodav, ehkki eelistan kargema ja kibedama maitsega kesvamärjukesi. Viskasin lõpuks 24'se kasti korvi rahustades end meenutusega malevas isepruulitud hägusest ollusest, mida mädaks nimetasime. Kui see sai ära joodud ei saa ükski õlu nii halb olla, et raisku läheks.

Toidukäruga Costcos

Nagu elus ikka ei võida kunagi kõigis kaklustes aga ei kaota ka. Keskeltläbi valitseb tasakaal, mida läbimõeldult käitudes on võimalik positiivses suunas kallutada, ehk siis nii et võitude hulk ja tähtsus kaaluks kaotused üles. Nii ka seekord - Gorgonzola läks kaotuste poole peale. Ostsin maitsmise mõttes teise firma toodangut - kodus proovides tuli tunnistada: kuiv ja suht maitsetu. Pakendit lähemalt uurides selgus ka põhjus - valmistatud Kanadas mitte Itaalias nagu eelmine taevalik juustuketas. Kanadas juustu ja piimatooteid ei osata teha. Seega ainus koht, kus toetan ameerikat tollisõjas: võtaks kvoodid maha, las toovad rohkem sisse, küll tarbija maitsemeel määrab võitja. Samas keskmise inimese (loe ameeriklase või kanadalase) maitsemeelele lootma jäämine oleks äärmiselt naiivne.

Juustupettumus

Suureks võiduks osutus Newark nimeline Õlu. Polnud varem sellest kuulnudki, nimi seostus vaid Idaranniku USA kunagise sõjasadama, praeguse konteineriterminaliga. Kodus suskasin paar purki sügavkülma, et võimalikult kiiresti konsumeerimistemperatuur saavutada. Poole tunni pärast võtsin välja, istusin aeda ja korkisin esimese. Ilm selline mõnusalt palav, et iga külm jook oleks maitsenud, õllest rääkimata. Lõhnas oli midagi nostalgiliselt tuttavlikku, esimene aeglaselt libistatud sõõm kinnitas, et tegu hea õllega. Üllatus saabus niinimetatud järelmaitsega - see oli eriliselt nauditav. Haruldaselt hästi tasakaalus humala kibemõrkjas ja maltoosa magusakas. Aju maitsekeskuse mäluosakond andis hoobilt teada, et olen sarnast hõrgutist ka varem kõrist alla lasknud. Paraku pole senini suutnud meenutada kus täpselt ja millal ehkki terve kast mälu värskendamise eesmärgil tarbitud.

Muidugi asusin lähemalt uurima nii teksti purgil kui kastil. Tegu Saksa stiilis laager õllega, mis valmistatud Pilseni maltoosast ja Hallertau humalatest, vesi täiesti kohalik Ontario järvest filtreeritud. Ontario järve Kanada osa lõunakaldal asuv Newark oli 18 sajandi lõpul omaaegse "Upper Canada" praeguse Ontario pealinnaks. Nagu näete on õllelembuse positiivseks kõrvalmõjuks kohapealsest kultuurist ja ajaloost lisateadmiste saamine.

P.S. Järgmine päev sõitsin poodi ja ostsin veel kaks kasti, nii odavalt 26 EUR 24 purgine kast pole meil tavaliselt isegi USA "fucking close to water" (crocodile dundee filmist) tüüpi õlut saada.

P.P.S. Õllekast maksis 39CAD, juustuketas 40CAD ... kumba eelistada ... kõik sõltub maitsest ja kvaliteedist.

KESKfEST ja Atomic Heeringas

Vaatan ühe silmaga oma suviste fotode kogumile ja teisega blogipostitustele ja näen kui palju ülestähendamist väärt lugusid on kirjutamata jäänud, postitamisest rääkimata. Karta on, et see aasta isegi kui mõned postitused kirjutan takkajärgi siis ei jõua järje peale, liiga palju tuleb uut peale. Sestap jagan esmalt viimast kohalikku sündmust, millest isegi Eesti uudised kirjutasid ja mida ka telekapildis võis näha. Nimelt peeti Torontos uue Eesti Rahvusvahelise Keskuse avamise tähistamise pidu - KESKfEST. Rahunege, vaatamata kõlalisele sarnasusele pole tegu kohukeste skandaalile sarnase poliitilise avantüüriga, ehkki külaliste seas võis ka härra Ratast märgata. See absoluutselt ei tähenda, et keskus avati. Hoonega tutvumisel tuli käia kiiver peas, ehitus ikka veel käib, võiks lausa lisada, et endise (tagasihoidliku) hooga. Plaan muidugi oli, et avapidu tähistab ka avamist, paraku venivad ehitustööd nagu laiskloomad nii objektiivsetel kui subjektiivsetel põhjustel. Hea näide, et ka arenenud riigis Kanadas ei toimi kõik plaani järgi, lihtsalt seda ei võeta nii tõsiselt, virisemist vähem kosta. Tegelikku avamise ja esimeste üürnike sissekolimise kuupäeva on nii mitu korda edasi lükatud, et enne ei usu kui päriselt juhtub - loodetavasti millalgi järgmine aasta.

Pidustused algasid juba neljapäeval, enamus üritusi aga ajal mil mul tööaeg ja nii oluliseks ka ei pidanud, et vaba päeva võtta. Neljapäeva õhtul hakkas siiski närima, kuidas ma nii tähtsa sündmuse lihtlabaselt maha magan, ega siin Torontos ju tihti suuri Eesti üritusi toimu. Vaatsin veebilehelt, mis võiks rohkem huvi pakkuda. Reede õhtul oli "Noortemöll" ja üheteistkümnest salakõrts. Ehkki väidetavalt võivat noorteüritusel kõik vanusegrupid esineda ja ise olin täitsa hakkamas tõmbas kaasa mu indu alla: päris imelik kui kiilakas halli habemega tüüp noortemöllule ilmub. Isegi mu väide: ehk peetakse lihtsalt kostüümiks, ei veennud teda. Salakõrtsi piletid olid välja müüdud, nii jäi ka see ära. Ei lasknud end heidutada, vaatasin laupäeva kava ning avastasin kell kaheksa algava rokk-kontserdi, kus laval ka minu akadeemiline isa. Ostsin pileti nii sinna kui ka hilisemasse salakõrtsi, enne kui kaasale julgesin mainida. Kutsusin ka praegu Seattles elava malevakaaslase. Kindlasti näeb hulka tuttavaid, keda muidu niisama ei kohtaks. Võtan õhtul paar tundi töölt vabaks.

No ja siis kutsuti mind laupäeval neli tundi varem kontorisse ületunde tegema ... mis sobis oivaliselt, õhtupoole mainin, et möödapääsmatu asi tuli ette, pean varem lahkuma. Hommikul sõitsin tööle metrooga ja plaanisin otse töölt kontserdile suunduda. Auto oleks vaid tüliks, esiteks kesklinnas laupäeva õhtul parkimise leidmine ja teiseks koju sõitmine, ei saaks ju eriti jooke libistada. Kuna ilm ähvardas sajune tulema võtsin kile ja vihmavarju kaasa, lisaks viisakamad riided millega sobib rahva sekka ilmuda. Seitsmeks saabus võimas äikesepilv, lõi välku ja kallas nagu oavarrest. Sadakond meetrit bussipeatusse minnes said tossud läbimärjaks.

Keskusesse jõudsin täpselt kohale vaatamata asjaolule, et metroorongi uks just üks peatus enne rikki läks kuna mingi tropp üritas end jooksuga läbi pressida. Nagu oli oodata kohtasin hulka tuttavaid nii Kanadast, Eestist kui ka USA'st. Põhilise aja veetsin malevakaaslasega jutustades. Temaga messangeriga ühendust võttes nägin, et eelmised sõnumid vahetasime aastal 2014 - nojah, aeg lendab tõepoolest. Rokk-kontsert oli äge, klassikaline rokk tuletades noorusaegu meelde, liiga vali nagu nelikümmend aastat tagasi. Atomic Heeringa esinejad minu vanusegrupist kuid publik täitsa läbisegi, nii noori kui vanu. Jook maksis kümps (7 euri) topsi eest, mis tuletas meelde nii inflatsiooni kui asjaolu, et pole õige kaua väljas söömas käies ise jookide eest maksnud.

Peale kontserti suundus suur osa rahvast "Salakõrtsu", mis kohalike noorusaja nostalgiline meenutus. Tegu pole miski salajasega, lihtsalt kunagi pidid noored üritustel alksi metsa all või nurga taga vanemate eest varjatult konsumeerima, sealt ka termin pärit. Baarisabas jäi silma siilisoenguga Ratase nägu tüüp, kes lisaks jookidele ka tasuta kartulikrõpse peoga kahte suurde topsi kühveldas. Küsisin kas talle tihti öeldakse, et näeb ratta Jüri moodi välja. Üldises lärmis läks osa tekstist vist kaduma, sest ta vaatas mind veidi mõistmatult. Enne kui jõudis midagi kosta liikusin koos rahvamassiga edasi. Hiljem selgus, et oligi pesuehtne isamaa fraktsiooni europarlamendi saadik. Kummaline aga päriselus tundus mees palju väiksem tähtsusetum kui teleripildis või uudisteveergudel.

Jutustasin pikalt Ottawas elava sugulasega ja kutsuti ka Rotalia korporatsiooni sauna. Kaalusin päris tõsiselt, lõpuks loobusin, sest hommikul pidime kaasaga pannkoogiüritusele minema. Tahtsin selleks ajaks enam-vähem vormis olla, mis Rotalia saunaõhtu puhul eriti tõenäoline ei oleks. Viimane kord aastaid tagasi sealt tulles jõudsin alles viie ajal hommikul koju ja põdesin terve järgmise päeva. Nüüd õnnestus jõuda parasjagu viimase läänepoole sõitva metroorongi peale, enne kahte astusin koduuksest sisse. Uus Eesti keskus asub ses mõttes jube soodsas kohas, et meist vaid kümmekonna metroopeatuse kaugusel sama liini peal.

Fuwa Fuwa pannkoogid

Hommikul kolmekesi pannkoogiüritusele, kus selgus, et selleks ajaks kui meie saabusime olid kõik pannkoogipiletid otsa saanud. Mina ja kaasa olime juba kohvi joonud ja kerge näksi võtnud kuid tütrele paras pettumus. Sõbrad leevendasid seda oma pannkoogi annetamisega. Istusime samas telgis, kus eelmisel õhtul kontsert toimus, lobisesime ja meenutasime vanu aegu. Kolmekesi ajasime ohtralt insenerijuttu, võisime tõdeda, et ükskõik kus maailma nurgas õppinud, insenerid mõtlevad kõik ühte moodi, ja isegi nende kaasteelised mõistavad :D Malevatuttav hambaarst kahe inseneri ema nagu filoloogist minu kaasagi.

Toronto Bloor Street kohviku aknast

Koduteel läksime Jaapani pannkoogikohvikusse Fuwa Fuwa. Pisike koht ja mitte kõige asjalikum teenindus. Esimese hooga ajasid tellimused segi ja unustasid minu oma ning joogid sootuks. Peale veerandtunnist ootamist küsisime, mille peale nad ärkasid ja tõid meile lisaks eelmisele valele tellimusele ka õiged kohale. Pannkoogid ise suht maitsetud, sarnanesid veidi soojale biskviittaignast tordipõhjale. Joogid ka sellised imelikud. Teist korda ma küll neid ei külastaks, pigem astuks sisse teispool teed asuvasse Ukraina pagariärisse kus ehtsat Ukraina borshi pakutakse.

Tomatidzhungel ehk aedniku õudusunenägu.

🍅Tomatidzhungel🌴 - 4. august

Hoiatus kõigile hobiaednikele ja potipõllumeestele eriti aga professionaalidele: Edasi lugemine või ainuüksi piltide nägemine võib esile kutsuda psühhodrauma või isegi pöördumatud  tervisekahjustused, krambid, langetõve hoo, rabanduse ... jne ... - olete hoiatatud ja hiirega edasi kerimine omal vastutusel!!! Postitusest põhjustatud terviserikete kulud kannate ise. Aga nüüd teemasse: vaadake kas leiate kõrvalolevalt tomatipeenra(dzhungli) fotolt tomati😜 Kui mitte, lisan zoompildi lõikeheina vahele osavalt peitupugenud viljakehadest.

Kas teadsite, et tomatitele sobivad edukalt kasvuks ka dzhunglitingimused. See aasta nimelt juhtus mitmete asjaolude kokkusattumusel sihuke lugu, et minu kevadel istutatud tomatitaimed pidid kahe kuu jooksul iseseisvalt hakkama saama nii umbrohu, kahjuritetõrje kui püstiseismisega kasvude näppimisest rääkimata. Ainult vett anti aeg ajalt veidi lisaks. Eestist saabudes ja esimest pilku aeda visates jäi küll mulje, et tomatitest saab heal juhul vaid silo teha. Peenralt vaatas vastu Toronto stiilis "pärandniit", kasvas kõik millele koduse kompostiga väetatud muld sobis. Taimestik ulatus kõhuni, tillid olid ainsad, mis uhkelt kõrgustesse pürgisid, ülejäänud biomass lösutas vastu maad. Paraku paistis roherinde eesservast lopsaka taimestiku vahel mõningaid punakaid ja kollakaid laike, lähemal uurimisel selgus, et tegu päris ehtsate tomatitega.

Peale esimest rohimist 10. august

Tomatipeenar peale istutamist 7. juuni

Esimesed paar päeva lihtsalt korjasin mõne tomati söömiseks, olukorra päästmine tundus suht lootusetu. Nädalavahetusel otsustasin siiski veidi puhtamaks rohida, et näha kas miskit ka kaugemal võsas külge jäänud. Töö käigus läksin hoogu, indu andis iga avastatud uus tomatitaim. Paari tunniga jõudsin peenra lõppu, kus mingit umbrohtu välja sikutades sain äkki aru, et tegu mu paprikatega, mis täiesti ununenud. Nood paraku polnud päikesepuudusel suurt miskit tootnud, vaid üks mäda vili vedeles maas.

Peale rohimist hakkas paistma 
päris palju ja ilusaid viljasid.

Tugedeta tomatitaimede mööda maad roomavad varred olid endale juured alla kasvatanud kus iganes maa vastu puutusid, ja lopsakuse põhjal otsustades tundsid end päris hästi. Alustaimestik oli nii tihe, et enamus viljasid vastu mulda ei puutunudki ega polnud ka mädanema hakanud. Isegi kahjurid oli tihe taimkate eemal hoidnud, ükski täie aruga elukas ei lootnud sellisest metsast miskit söödavat leida. Tomatite hulgas oli ka paar kurgi või melonitaime (vilju veel pole ja õite põhjal raske otsustada), mida ei mäleta, et oleks istutanud - ju hakkasid ise kompostis leidunud seemnetest kasvama.

Kokkuvõttes ei saa saagi üle ju kurta😋

Järgmine suurem ettevõtmine oli tomatitaimede "keppimine" (kepistamine?), et saaks nende vahel ilma varsi ja vilju lömaks tallamata liikuda. Selleks sobisid oivaliselt kevadel pügatud mooruspuu oksad. Kõige keerulisem maa peal roomavate omavahel läbipõimunud varte lahtiharutamine nii, et need võimalikult vähe viga saaks. siin-seal otsustasin vastu maad olevad varred nii jätta, sest nood olid juba võimsa juurestiku külge kasvatanud. Lõpptulemus nägi välja nagu poolmetsik pärismaalaste kasvandus kusagil Brasiilia ürgmetsas, vähemalt on lihtsam valminud viljasid kätte saada. Umbrohtu läks kompostihunnikusse neli suurt ämbritäit.

Naispere arvas, et edaspidi võikski nii tomateid kasvatada. Palju vähem tüli ja saaki koguneb ikka rohkem kui ise jõuame ära konsumeerida. Peenra väljanägemine pole esteetiline ainult rikutud maitsega linnavurlele, loodushinge jaoks just selline lokkav naturaalsus paistabki ilus ja normaalne. Aga mis teie arvate, kas on mõtet vaeva näha kui saab ka ilma piisava tulemuse kätte😉

P.S. Kommentaarid teemal: "Kas keegi poleks saanud vahepeal rohida" pole teretulnud.

Tehisaru sünteesib viiruseid

Pilt on eksitav, tegelikkuses eristab AI viirust
looduslikust vaid unikaalne genoom.

Pealkirja nähes tekib kindlasti esimene mõte (kui just pole tähelepanelikult teadusuudisi jälginud), et AI'd kasutati arvutiviiruste loomiseks. Selleks ja viirusetõrjeks on muidugi tehisaru kasutatud algusest peale, ehk siis tegu poleks mainimistvääriva uudisega kui just läbimurre maailma alustalasid ei raputaks. Seekord avaldati ajakirjas Science artikkel Generative design of bacteriophages with genome language models kuidas tehisaru Geeni keelemudelite abil sünteesis 16 täiesti uut ja sealjuures elujõulist ning funktsioneerivat viirust.

Varemgi on üritatud uusi eluvorme luua, kuid äärmiselt tugevalt olemasolevate baasil või viiruste rekombineerimise teel, mitte lihtsalt vajalikke omadusi evivat genoomi kokku sobitades. Geenitasemel uue elu sünteesimine nõuab selliste andmehulkade analüüsi milleks inimaju pole võimeline. Ehk siis tegu täiesti uuel tasemel lähenemisega üritades sisuliselt mõista kogu viiruse genoomi toimemehhanismi ja geenide omavahelisi seoseid ning mõjusid. Iseasi muidugi, kas viirust üldse elusaks defineerida, aga see on eraldi teema.

Järgneb Gemini koostatud ja minu redigeeritud lühikokkuvõte:

Teadlased on esmakordselt kasutanud tehisintellekti, et luua täiesti uusi ja toimivaid viirusi. Ajakirjas Science avaldatud uuringus kasutasid Stanfordi ülikooli ja ARC Instituudi teadlased bioloogilist generatiivse tehisintellekti mudelit nimega Evo (täpsemalt Evo 1 ja Evo 2). Tehisintellekt lõi täieliku geneetilise koodi 16'le toimivale sünteetilisele viirusele.

🦠 Millised viirused loodi?

• Bakteriofaagid: Tehisintellektile anti ülesanne disainida "faage". Viiruseid mis ründavad ja hävitavad ainult baktereid. Need on inimestele, loomadele ja taimedele täiesti ohutud.
• Sihtmärk: Sünteetilised viirused loodi spetsiaalselt Escherichia coli (E. coli) bakteri nakatamiseks ja hävitamiseks.
• Täiesti ainulaadsed: Tegemist ei olnud olemasolevate viiruste koopiatega, ega viiruseosade rekombineerimisega. Loodud viirused sisaldasid täiesti uusi eksperimentaalseid mutatsioone ja unikaalseid DNA-järjestusi, mida looduses pole kunagi nähtud.

🧬 Kuidas tehisintellekt seda tegi?

1. Elu keele õppimine: Sarnaselt sellele, kuidas ChatGPT õpib inimkeeli, et ennustada järgmist sõna, õpetati Evo mudelit enam kui kahe miljoni genoomi põhjal. Nii õppis ta mõistma geenide organiseerumist ja toimimist.
2. Genoomide loomine: Teadlased kasutasid baasšabloonina looduslikku faagi. Nad palusid tehisintellektil kirjutada tuhandeid uusi genoomijärjestusi, mis suudaksid E. coli bakterit nakatada.
3. Laboratoorne valik: Turvalises laboris loodi umbes 300 väga lubavat tehisintellekti disainitud genoomi järjestust. Neist 16 ärkasid edukalt ellu, paljunesid ja hävitasid sihtbakterid.

🏥 Paljutõotav arstiteadusele

• Superbakterite seljatamine: Tehisintellekti loodud viirused hävitasid edukalt antibiootikumiresistentseid E. coli tüvesid. Teoreetiliselt annaks see uue võimsa relva surmavate ja ravimitele allumatute bakterite vastu.
• Erakordne kiirus: Traditsiooniline antibiootikumide väljatöötamine võtab aega kuni 10 aastat ja maksab miljardeid. Eksperdid pakuvad, et tulevikus võib tehisintellekt luua patsiendile kohandatud viirusravi vaid kaheksa tunniga.

⚠️ Bioturvalisuse ja ohutuse riskid

Kuigi see läbimurre võib meditsiini revolutsiooniliselt muuta, on ta toonud kaasa tõsiseid hoiatusi sellistelt organisatsioonidelt nagu Johns Hopkinsi Tervisekeskus:

• Kahesuunalise kasutuse risk: Kriitikud kardavad, et sama tehnoloogiat võidakse pahatahtlikult muuta. Nii saab äärmiselt kerge vaevaga disainida üliohtlikke inimesi nakatavaid patogeene või biorelvi.
• Regulatsioonide puudumine: Suutlikkus kirjutada toimivaid viiruse genoome tehisintellekti abil on nüüd reaalsus. Paraku puudub globaalne kontrollimehhanism ja ohutusreeglid. AI võimekuse areng on nii kiire, et pigem varem kui hiljem võime näha selle kasutamist ka bioloogilise relva loomiseks.

Riskide minimeerimiseks jätsid Stanfordi teadlased inimestele ohtlikud viirused tehisintellekti treeningandmetest teadlikult välja. Kogu töö toimus rangelt isoleeritud bioloogilistes laborites.

Minu mõtted:

On selge, et maailmas leidub küllalt valitsusi ja riigijuhte ning ka teadlasi, kes võimaluse avanedes kasutaksid silma pilgutamata AI abi enneolematult võimsate biorelvade loomiseks. Olen üsna kindel, et Kremlis, Põhja-Koreas, Teheranis, ... jne ... kutsuti juba eile kokku koosolekud teema arutamiseks. Tehisaru "Elu keele mudel" ehk siis geenide toimemehhanismi süvamõistmise kasutuselevõtt muudab tohutult lihtsamaks bioloogia ja geeniteaduse kasutamise nii headel kui halbadel praktilistel eesmärkidel. Nagu ka arvutiteaduses pole oluliste läbimurrete saavutamiseks enam vaja tippspetsialistide armeed. Andmebaasi, teadmised ja süvamõistmise pakub tehisaru, inimene lihtsalt annab juhiseid, mida teha, tehisaru mõtleb välja kuidas teha.

Ma ei kujuta realistlikult ette kuidas oleks võimalik luua üldse mingit kontrollimehhanismi, sest avatud AI mudelid jäävad tippmudelitest maha suhteliselt vähe ja neid on asjatundjatel üsna lihtne häälestada tegema just seda mida tahetakse. Avatud mudelite tootjapoolsete piirangute kõrvaldamine pole eriti keeruline. Kui Stanfordi teadlased jätsid teadlikult andmebaasist ja treeningult välja nii kõrgemate organismide genoomi kui neile ohtlike viiruste informatsiooni siis teised uurimisrühmad ei pruugi seda teha või lausa pööravadki põhitähelepanu inimgenoomile ja inimesele ohtlikele viirustele. Superviiruse omamine on rahvusvahelistes suhetes palju hirmuäratavam ja võimsam ning tohutult odavam väljapressimismeetod võrreldes tuumarelvaga.

Tehisaru mudeli abil uute elujõuliste soovitud omadustega viiruste loomine on esimene samm teel uute organismide loomisel - kõik on võimalik mis pole vastuolus füüsika, keemia, bieoloogia fundamentaalsete põhimõtetega.

Lend Torontosse

Võimalik vaid Eestis - inimtühi lennujaam

Tulles olin sõitnud lennujaamast bussiga Mustamäele. Eelmisel päeval vaatasin kas saaks ka bussiga Mustakalt lennujaama selle asemel, et takso võtta. Kohver mul pisike, bussipeatus üle tee, parem kulutan 20 euri Amsterdamis miski hea peale. Augustikuu esimesest oli Tallinna bussiplaan muutunud, number 13 sõitis küll samas suunas, kuid mitte lennujaama välja. Lähim peatus "Ülemiste linnak" mõnisada meetrit lennujaamast, minusugusele matkasellile muidugi pole probleem. Bussid väljusid 12-20 minuti tagant, kaalusin kas võtta 05:34 või 05:52, igaks juhuks esimene, ühistransport ikkagi. Hommikul sai rahulikult dushi all käia, kohv juua, saiakesed süüa  - kaks croissanti ja vahuveini purk läksid seljakotti lennujaamas konsumeerimiseks.

5:40 bussis Järvevana teel

5:34 Lepistiku peatuses

Bussipeatuses olin paar minti varem, buss tuli täpselt ja sõitis nagu ette nähtud 13 minutiga Ülemiste linnakusse. Mõni minut kulus lennujaama jalutamiseks, seal ootas ees teatav üllatus. Uksed olid kenasti lahti kuid check-in alas polnud ÜHTEGI inimest. Esimene mõte - oot, olen ikka õigel korrusel ... peaks olema, Air Balticu ja Finnairi letid paistsid. Olin küll check-in eelmisel päeval üle neti teinud ja võinuks ise kohvri lipuku välja printida ning kohvri lindi pealt sisse sööta. Kindluse mõttes tahtsin vanamoeliselt inimeselt kinnituse saada, et kõik ikka ok. Läksin leti ette vaadates kas on kusagil kelluke, mida teenindaja kutsumiseks helistada. Paraku astus ametivormis näitsik varjust välja, võttis mu passi, lasi kohvri lindile panna ja trükkis nii kohvri lipiku kui mõlemad pardakaardid - ikka kindlam kui lisaks emailile ja Google Walleti versioonile (mida tavaliselt kasutan) ka paber taskus varuks.

Kohver ära antud jalutasin ringi ja istusin pingile, et vahuvein ja croissandid ära lahendada. Kell oli 06:03 - Mustamäelt bussile astumisest kohvritest lahti saamiseni oli kulunud vähem kui pool tundi, tühjast turvaväravast võinuksin ka hoobilt läbi jalutada. Jook ja söök manustatud sammusingi läbi turva ja vaatasin veidi tollivabas ringi. Ostsin ühe pisikeste kümneeurise Eesti suveniiralkopudelite komplekti tütrele ja GinTonicu endale pardale saamise ootamise aega lühendama. Päris hästi sobis nostalgiliste komeedikommidega. Kaalusin kas peaks võtma ühe joogi veel kui kena neiu ligi astus ja tervitas. Tuttav n'gu, aga esimese hooga ei suutnud paigutada õigesse lahtrisse ... ah jaa, mu ülikooli professorist Toronto sõbra tütar. Selgus, et lendab samade lendudega Torontosse millega minagi. Ikka toredam vesteldes aega veeta kui koguaeg ninapidi moblas vahtida.

Maandumine Amsterdami

Eesti kohal

Air Balticu suunas oskan seekord vaid häid sõnu öelda. Väikese lennuki kohta suht mugavad istmed. Kohe peale õhkutõusu toodi mulle ettetellitud vinnutatud liha ja salat ning jook. Natu harjumatu seda nosida kui enamus inimesi turistiklassis harrastasid kangelaslikult dieeti heites minu hõrgutiste suunas kadestavaid pilke. Ei lasknud end segada, nautisin einet kasutades samal ajal tasuta Starlinki internetiühendust veebis surfamiseks. Liha oli soolasevõitu mistõttu jook kulus marjaks ära. Ilm oli nii pilvine, et paar pilti sain vaid algul õhku tõustes ja hiljem maandudes, muidu lendasime valge "vatikihi" kohal. Tukkusin veidi ja üritasin audioraamatut kuulata millest suurt miskit välja ei tulnud. Amsterdamis viidi meid bussiga terminali, sealt vaatasin kus Toronto lend ja läbisin teel D terminali passikontrolli. Mugavuse mõttes kasutasin Canada passi, automaatkontroll töötas kiirelt ja probleemideta.

Baar: Heinekeni "kodu"

Väljumiseni oli pea 3 tundi aega, jalutasin väravasse aga seal oli alles rahvas eelmisele lennule Johannesburgi minemas. Küsisin tehisarult, kus on lähimad kõige mugavamad tasuta istumiskohad. Teisel korrusel D terminali alguses, pehmed lamamistoolid, kolm minutit jalutada. Saatis mulle kaardi koos märgitud rajaga. Alles siis mõtlesin, et kuidas ta teadis mu täpset asukohta, nojah ju siis lokaliseeris mobla. Kõige soodsama jookidevaliku asjus soovitas tollivabast poest võtta sixpacki Heinekeni, seda olevat ka külmkapis mis asub veidi varjatult nurga taga. Tavapoes üks purk 5,5 eurise hinnaga, baaris 8 aga tollivabas kuus tükki karbis 6:30. Müüja küsis kas kohapeal tarbimiseks või kaasa. Nõks pikaks venis mõttepaus enne kui kinnitasin "kaasa" - ei tahtnud et mind joodikuks peab. Pani ilusti suletud kilekotti (mille sain tasuta, muidu oleks pidanud kilekoti eest eraldi maksma) ja ulatas üle leti.

Mugavusala

Heinekeni hindamas

Läksin osavalt peidetud lamamistoolide alasse, mis pooltühi. Istusin vaatega lennujaamale, võtsin tossud jalast ja asusin janu kustutama - esimene purk läks ilma hingetõmbepausita nagu vesi kerisele. Ei tea miks, aga Heineken Hollandis maitseb hoopis parem. Kõrvale näksisin kaasavõetud küüslauguleibasid ja viimase juustu-singi croissandi. Võtsin ka läpaka välja ja surfasin netis uudisi vaadates ning kokkukuivanud blogimaailmale pilku peale visates. Seoses varase ärkamisega hakkas uni silma tikkuma, panin mobla äratama ja tukastasin. Ega hästi magada saanud, lennu mahamagamise ärevus surises kuklas.

Boeing 787 Dreamliner - sardiinid karbis

Toronto lend väljus õigel ajal. Tuttav preili istus minust vaid rida eespool aga lennuki teises servas. Oleksin istekoha vahetamata jätnud oleksime teineteise taga istunud, nüüd olid naabriks kaks ülekaalus valjuhäälset ja liiga suhtlushimulist inglisekeelset minuvanust meest. Küllaltki tüütu kuni panin kõrvaklapid pähe ja tegin nägu, et vaatan mingit filmi. Valik oli suur kuid vaadata midagi polnud, Odüsseus pole veel lennureisi nimestikku jõudnud. Oma viis-kuus filmi vaatasin kümmekond minutit enne kui katkestasin ja paremat üritasin otsida. Viimases hädas vaatasin paar varem nähtud populaarteaduslikku dokumentaali David Attenborough'iga.

Lend ise oli igav ja vahejuhtumiteta, istevahe vähemalt piisavalt pikk, et sai jalad välja sirutada. Süüa pakuti kolm korda seitsme-poole tunni jooksul, tavaline mittemidagiütlev lennukitoit. Minul on lennukis alati hea isu, vahel võtan teise portsu ka, stjuuardessid jagavad meeleldi nii sööke kui jooke kui ilusti küsida.

Piirivalvest ja tollist sain kiirelt läbi ning tellisin tütre vastu, kes 20 minuti pärast "lahkuvate lendude" korrusele sõitis. Nii lahkumisel kui saabumisel sõidame sinna, sest liiklust palju vähem: inimesed tuuakse lennujaama ja lastakse välja ning sõidetakse pikemalt molutamata minema. Saabujaid üritatakse vaatamata keelum'rkidele ja politsei patrullimisele kohapeal oodata, tekitades hulle ummikuid. Nagu ikka rõõmustas mu saabumise üle kõige rohkem kutsikas. Suvi on Torontos nüüdseks Tallinnast kõvasti ette jõudnud, viinamarjad juba valmis ja avamaa tomateid nii palju, et ei jaksa ära süüa.

Tore on tagasi jõuda oma teise koju, aga ... parasjagu imelik kahestunud isiksusena kahe passi, kahe kodu ja kahe identiteediga maailmas tolgendada. Tasapisi on tekkinud tunne, et kõikse rahuldustpakkuvam penskarina oleks veeta suveperiood Eestis ja talv Kanadas kasutades mõlema piirkonna eeliseid: Eestis jaheda suve ja Kanadas suusatatavalt lumerohke talve näol.