Thursday, April 18, 2019

Populaarsusküsitlused ja tegelikkus

Avaliku arvamuse küsitlused on tekitanud palju poleemikat. Need on rahul ja ajavad rinna punni, kelle reiting tõuseb. Kelle oma langeb väidavad, et küsitlused on kallutatud, poliitilise agenda tulemus ja üldse ebausaldusväärsed. Kui numbrid pöörduvad muutuvad ka hinnangud, järsku on ebausaldatavad numbrid hoopiski: vaadake kuidas rahvas meid hindab. Populaarsusküsitlused pole loomulikult mingi lõplik tõde, sest enamasti saab suhtumist avaldada umbes 0.1% rahvastikust, mille alusel siis üldistusi tehakse. Samas annavad siiski suht hea ülevaate nii tegelikust olukorrast kui trendidest ehkki seoses metodoloogiaga erinevad numbrid päris palju. Järgnevad Turu uuringute AS ja Kantar-Emori erakondade populaarsuse hinnangud.

Kantar-EMOR'i tabelis pole Aprilli tulemusi:
Reform-32.3%, Kesk-17.0%, EKRE-15.4%, Sots-11.4%, Eesti200-10.3%, Isamaa-8.5%


Täna oli pikem arutelu sel teemal ERR portaalis, kus asjatundjad analüüsisid miks arvamusküsitluste numbrid erinevad. Suure vahe teeb sisse see kuidas küsitlusi läbi viiakse. Turu-Uuringu AS teeb seda näost näkku, Kantar-EMOR üle neti. Selge et viimasel juhul alahinnatakse vanemate ja madalama haridusega inimeste osakaalu, kes käivad küll valimas aga arvutit ei kasuta või ei usalda. Kokkuvõttes on tegelik olukord kusagil kahe vahel, aga selgub lõplikult alles valimistega.

Üldistest trendidest torkab silma Reformi kindel ja tugevnev liidripositsioon (millega paraku pole momendil suurt miskit peale hakata), Eesti200 võimas kuid kasutu tõus, EKRE viimase kuu langus (mis neid suurt ei häiri) ja Keskerakonna dramaatilise kukkumise pidurdumine aprillis, Sotside populaarsus püsinud kõige stabiilsemana.

Väga huvitav on tegelikult erakondade toetus erinevate valijagruppide lõikes. Geograafiliselt on Reform üle Eesti vaieldamatu liider kui välja arvata Tallinn ja Ida-Virumaa (Kesk populaarseim) ja Kesk-Eesti (EKRE populaarseim). Eestlaste hulgas on Reformi toetus 35%, EKRE 19% ja Keskil ainult 14%. Neist numbritest on näha, et kui Kesk kaotab oma venekeelsete valijate usalduse võib Jüri mitte ainult Keskerakonna juhi kohast vaid ilmselt ka liikmestaatusest suu puhtaks pühkida. Samuti on selge, et EKRE valjuhäälne põlisrahvuse huvide esindamine pole vähemalt põlisrahvuse enda hulgas eriti populaarne, eriti olukorras kus leivad venekeelseid esindava parteiga ühte kappi pandud :P

Sunday, April 14, 2019

Rändeprobleem KAPO vaatevinklist.

KAPO AASTARAAMATU rändeosa (lk 31,32) lugemisel võisin rahuldusega veenduda, et asju nimetati nende õigete nimedega ja üritati infot anda võimalikult faktipõhiselt vältides igasugust poliitilist kallutatust. Kui parempoolsed kipuvad olukorda üle dramatiseerima siis vasakpoolsetel ja liberaalidel on kombeks sel teemal võimalikult pehmelt sõna võtta. Mul on kuri kahtlus, et just nagu paljudes teistes riikides, on rahva toetus immigratsioonivastastele parteidele just selle pärast suurenenud, et seni üritatud igatepidi kas asjast mööda vaadata või väita, et probleemi pole. Eestis tõepoolest veel ei ole, aga kui me vaatame Rootsi või isegi Soome poole siis on selge, et koos majandusliku heaoluga suureneb rändesurve oluliselt. Aga nüüd KAPO aastaraamatu juurde:

Sõjapõgenikud, nende integreerumine ja võimalikud ohud. Kuivad arvud väidavad, et Eesti ei võta põgenikke ise meeleldi vastu ega pole populaarne nende hulgas. 2018 aasta lõpu seisuga on 421 inimese puhul Eestisse toomisest keeldutud või nood ise loobunud. 206 põgenikku on siia saabunud kuid pooled neist lahkunud mujale Euroopasse paremale marjamaale. Põhjuseks toonud nii madala sotsiaalabi kui väikese moslemikogukonna. Oma kogemustele toetudes olen KAPO'ga ühel meelel, et nende puhul on ilmselgelt tegu majanduspagulaste mitte sõjapõgenikega. Moslemikogukonna puudumine näitab, et neil polegi kavas sulanduda, tahavad oma komberuumis edasi elada. Euroopa kogemusest (ja endi kogemustest venelaste integreerimisega) näeme, et teatud kriitilise massi puhul tekkivad paratamatult teise kultuuri getod, kus väärtushinnangud on oluliselt erinevad kohalike omadest. Me pole suutnud siiamaani oluliselt sarnasemate arusaamistega venelasi integreerida (viimaste uurimuste alusel eraldumine pigem suureneb), kuidas siis loota, et saame hakkama muslimite, aafriklaste või vietnamlastega.

Sadakond inimest, enamus lastega pered, pole mingi kriteeriumi järgi ohuks eestlusele või Eesti julgeolekule. Samas suureks probleemiks integreerumine, nii keeleõpe kui töö leidmine on osutunud äärmiselt keeruliseks. Raske hinnata kas soovi puudumise, riigi poolt pakutavate tingimuste või kohaliku rahva suhtumise tõttu - ilmselt oma osa mängivad kõik kolm tegurit. Mõned olevat rikkunud õiguskorda, numbreid pole siiski välja toodud. Võimalik, et kardetakse olukorda kus ühe-kahe tüübi koloriitne kuritegu (näiteks vägistamine) heidab automaatselt varju kõigile. On eestlasedki seda kogenud, eriti teravalt meenub 30 aasta tagune juhtum Californias kus kaks nõuka ajal sõjaväest jalga lasknud tüüpi tapsid neile abi pakkunud kaasmaalased. Oi kui kaua vaadati sügava kahtlusega iga eestlast, kes nõuka ajal Eestis oli elanud.

Hoopistükkis erineva probleemiga tegu õpirände puhul. Pidevalt on suurenenud õpiviisade hulk moodustades viimasel aastal lausa kolmandiku kõigist viisadest. Kui iseenesest on tore, et välismaalased tulevad meile õppima siis selgub, et terve hulk kasutab seda lihtsaks viisiks Schengeni viisaruumi sisenemiseks ilmumata kunagi vastavasse õppeasutusse kohale. Numbreid pole toodud aga mainitakse ära sotsiaalmeedia grupid vastava õpetusega kuidas kõige lihtsam läbi eesti õppeasutuste Euroopasse saada. Sarnast meetodit kasutati juba 30 aastat tagasi Rootsis (ja ilmselt mujal Euroopas). Tol ajal korraldati kolmandates riikides kursusi õpetamaks mida vaja rääkida, et põgenikustaatust saavutada, see inf on mul algallikast tuttava iraanlase käest.

Teine probleem olevat üliõpilastega, kes küll lõpetavad koolid aga saades siin alalise elamisloa asuvad lihttööle ja kutsuvad järgi oma sugukonna. Jällegi konkreetseid numbreid pole toodud ilma milleta raske hinnata kui suure probleemiga tegelikult tegu. On selge, et siin põrkuvad ülikoolide ja riigi huvid. Ülikoolid on huvitatud võimalikult suurest õppurite hulgast, Eesti enda noortest ei jagu enam ammu. Riik on huvitatud spetsialistidest, teadlastest, ettevõtjatest aga mitte lihttööle suunduvatest koolilõpetajatest, kes on nõus odavamalt ja rohkem rabama kui kohalikud. Kui õppimisest üldse kõrvalehoidjatega on asi selge, neid rohkem siinkandis ei näe, siis lõpetajate puhul raske noid süüdistada lihttööle minemises. Ma ei kahtle, et sooviksid töötada spetsidena suurema palgaga, paraku millegipärast ei saa. Kas tegu programmidega, mille järgi puudub Eestis nõudlus, teatava diskrimineerimisega, või mingi kolmanda põhjusega, raske hinnata.

Üheks alalise elamisloa saamise võimaluseks on fiktiivsed abielud, mille populaarsuse kasvu olevat viimasel ajal märgata. Ajutiste elamislubadega võõrtöölistest ei hakka praegu kirjutama. Tegu on mitme otsaga küsimusega, mis teine teema. Siin saab oma osavust hakata näitama tulevane siseminister, kelle alluvusse rändega seotud probleemid kuuluvad. Tähtis on objektiivne ja faktipõhine lähenemine, mitte emotsionaalne loosungite pildumine, millega seni mees tegelenud. Oluline, et pesuveega last välja ei visataks ehk siis Eestile vajalikke inimesi ära ei hirmutataks. Iga põgeniku või õppuri juhtumiga tuleks tegeleda individuaalselt rangelt ilma igasuguste rahvuslike, usuliste või rassiliste eelarvamusteta. Paraku kahtlen kas Eestil selleks piisavalt raha ja ametnikel tarkust. Eks aeg annab arutust.

Võhm, trenn ja Karvonen

Avasin viimase poolekilose paki Eestist toodud Presidentti Gold kohvi ja otsustasin seoses vihmase ilmaga natu targutada. Nüüd olen üle kuu aja jooksnud, vahele pole jäänud ainuski päev kui suusatamine välja arvata. Täna oli küll paari plusskraadi juures taevast alla sadava vihma ja jääpuruga seoses korraks mõte hommikuse trenni jooksuosa vahele jätta. Panin siiski tossud jalga ja astusin välja, jooksen kuni vastikult külm või märg hakkab, eks pööran varem tagasi. Hea võimalus uut rada proovida kasutades võimalikult palju kvartalisiseseid väikeseid teid kordagi samal tänaval kaks korda jooksmata. Suurt autoteed pidin vaid korra ületama.

Tempo võtsin rahuliku, seestpoolt aurav kuumus ei lasknud välispidiselt sadavat vihma ja lörtsi nahani läbi. Seljas tavaline fleece, sest kileka all läheksin liiga kuumaks ja märjaks. Polnudki midagi hullu, märjaks sain aga jahe ei hakanud kordagi. Koju jõudes avastasin üllatusega, et vaid 20 minti jooksin läbides 3.83km, samas oli vähemalt 300 meetrine jupp teest kaardilt puudu. Eks hiljem jalutan koertega teekonna läbi, mõõdan pikkuse täpsemalt.

Oma senise elu jooksul olen sportlikku tegevust harrastanud just nii kuidas meeldib ja enamasti mugavuspiiridesse jääva koormusega. Eelmine nädal tekkis huvi kas jooksmise ja võhmatrenni juures on ka mingeid soovitusi koormuse ja kestvuse koha pealt internetist leida. Googeldades hüppas üles metsik kogus infi nagu ikka, ole ainult mees ja otsusta, milline usaldusväärne. Maailmavaateliselt usaldan spetse mitte alternatiivseid fakte, seega klikkisin vaid tuntud teaduslike, spordi või tervishoiu organisatsioonidele kuuluvatel veebilehtedel.

Algatuseks tundsin huvi kuidas üldse määratakse füüsilist koormust. Kõige levinumaks ongi pulsi kasutamine. Kui proffide puhul tehakse täpsuse huvides laboratoorsed koormustestid siis tavakodanikul on võimalik vägagi lihtsalt kindlaks teha oma organismi koormustaluvuse näitajad. Üldtunnustatud niinimetatud Karvoneni valem, mille puhul pead eelnevalt määrama oma puhkeasendi ja maksimaalkoormsue pulsi. 
Puhkeasendi oma sain tänu pulsikellale, kõigub 47 ja 51 vahel, lihtsuse mõttes ümardasin 50 peale.
Maksimaalkoormuse arvutasin lihtsalt vanuse alusel: 220-vanus=MaxPulss, minul siis 220-56=164.
Võimsusvaru on 164-50=114.
Viimasest numbrist võetakse protsent, mille alusel leitakse, millisel koormusel mootor (süda) parasjagu töötab. Näiteks mul on 50% koormuse korral pulss 50%x114+50=107 lööki minutis.

Millise koormusega ja kui palju soovitatakse keskmisel kodanikul end hea tervise juures püsimiseks liigutada. Pulsi tiheduse ja südame koormuse tabeleid on mitmeid erinevad, piisavalt lihtne ja samas ka informatiivne pakub välja 5 treeningu intensiivsusest sõltuvat pulsisageduse tsooni. Edaspidi sulgudes minu personaalsed pulsi numbrid.

50%-60% (114-118) Väga kerge koormus (rahulik kõndimine), parandab enesetunnet.
60%-70% (119-130) Kerge koormus (kiire kõnd), parandab vastupidavust ja soodustab rasvade põletamist. Enamus kulutatud energiast tuleb rasvade arvel, sel koormusel oled võimeline pikalt treenima.
70%-80% (131-141) Keskmine ehk aeroobiline koormus (kerge sörk), parandab vastupidavust ja jõudu. Selle koormuse juures hakkad higistama kuid ei kasuta anaeroobilisi energiavarusid. Oluliselt suureneb hapnikutarbimine. Tõstab nii kopsude kui südame jõudlust ja tugevust.
80%-90% (142-153) Raske koormus (jätkusuutlikus tempos jooksmine), tõstab maksimaalseid tulemusi ja vastupidavust. Maksimaalne rasvade põletamine ja osaline süsivesikute kasutamine. Sel tasemel treenimiseks pead olema piisavalt heas vormis.
90%-100% (154-164) Väga raske koormus (kiire jooks, tugev hingeldamine), arendab maksimaalseid tulemusi ja vastupidavust. Kõrgeim kalorite kasutamine kuid väikseim rasva põletamine, enamus energiast tuleb süsivesikutest. Maksimaalse koormusega treenimiseks pead olema supervormis aga ka tippsportlased ei tohi vigastuste ja läbipõlemise vältimiseks liiga palju selles tsoonis treenida.

Eelneva juures peab muidugi silmas pidama, et tegu on universaalse mõõtkavaga. Iga inimene funksib sama tegevuse juures sõltuvalt vormist ja treenituse astmest erineva koormusega. Kui mina olen 5 min kilomeetri kohta joostes lähedal maksimaalsele koormusele siis võistlussportlane tõenäoliselt ei saavuta isegi 50%. Treenituse kasvades sama jooksukiiruse juures aja jooksul pulss langeb tänu südame, kopsude ja lihaste arengule ehk siis organismi efektiivsuse ja jõu kasvule.

Kui eesmärgiks pole mitte tulemused või võistlusteks valmistumine vaid hea enesetunne ja tervis (nagu minul) soovitatakse treenida kas viis päeva nädalas pool tundi kerge koormusega või kolm korda nädalas 20 minti raske koormusega. Kõige parem kui mõlemat kombineerida. Momendil jooksen vähemalt 20 minti päevas pluss käte ja kõhu trenn ning üle tunni koertega jalutamist (kaasa väänas jala, lapsel eksamid, ... jne ... )

Pulsikella näitusid lähemalt uurima hakates selgus nii mõndagi. Mõni ime, et sörkjooks kippus pilti eest kerima kui nädala algul natuke tempot juurde keerasin. Peale soojendust jooksma hakates liikus pulss kiirelt 120 pealt üle 150 ja püsis seal enamuse jooksuajast. Seega uhasin koormuse viimases tsoonis, mis pole ei enesetunde ega trenni mõttes mõistlik. Eks oli tekkinud võistlusmoment kellaga, et saada kilomeetri aeg alla 5 minuti neljakildisel distantsil. Praeguse vormi juures pole mõtet hullu panna, ikka tasa ja targu. Järgmised päevad lasin veidi rahulikumalt, 5:30 km kohta tundus liiga lihtne, tänane 5:20 just paras. Üllatav kui suure vahe teeb suht väike tempomuutus.

Kaalu osas on seis stabiliserunud alla 82 juures, hommikul 81.2kg. Fit'i eesmärgiks toksisin 81kg aga 80 ja 82 vahel pean ise normaalseks, peegli ees pole enam piinlik palja ülakerega hambaid pesta 😏
Toitumisel pööran rohkem tähelepanu lihale, kalale ja munadele. Teraviljakraami eriti ei tarbi aga kaasa rukkileivast paksu võikihiga ei sunniks mind miski maailmas loobuma.

Wednesday, April 10, 2019

Võhikud võimule

No mis ma oskan öelda, aga paistab, et kui see valitsus sünnib siis lööb ta kõik rekordid oma ebakompetentsusega muutes Eesti kogu maailma naerualuseks.

Rahandusminister ei oska oma sõnul 10 piires arvutada, sest näppusid ju rohkem pole.
IT minister väidab, et ta pole mingi IT inimene teatades plaanist kaaluda e-valimiste lõpetamist.
Siseminister seab avalikult enda eeskujuks maailmakuulsa võhikute kroonimata kuninga Donald Trumpi.
Välismajandusministriks saab Järva-Jaani vallavanem, kes Helme sõnul lisaks korralikule elukogemusele pidi olema ka tubli mees😒
... ja nii edasi ...

Hommikul IT ministri uudist lugedes pidin end näpistama veendumaks, et ikka veel und ei näe. ERR intervjuud "Mart Helme jääb Mart Helmeks" lugedes lihtsalt pööritasin silmi nii, et pea hakkas ringi käima. Ei oska seisukohta võtta kas nutta või naerda. Pragmaatilise külje alt vaadates ei tohiks mind suurt häirida, sest personaalselt nende võimalikud lollused suurt ei mõjuta. Kurb ainult, et kui seni sai välismaal alati end uhkusega esitleda "eestlasena" siis varsti võib kujuneda olukord, kus proovid nagu venelane vaikselt küsimusest mööda hiilida. Piinlik oma päritolumaad mainida seoses võimule pääsenud kildkonna ja avalike prohmakatega, mis tulemata ei jää.

Poleks osanud arvata, et demokraatia tingimustes on võimalik valimistulemustega selliselt kombineerida. Võimule saab koalitsioon, mis omab parlamendis nominaalselt enamust ehkki 70% rahvast sellise koalitsiooni vastu. Churchilli tuntud ütlusel: "Demokraatia on kõige halvem valitsemise meetod, välja arvatud kõik ülejäänud" on tõetera sees 😜

Eelnevaga seotud huvitav BBC videolõik, miks võhikud tihtipeale juhtideks saavad.

Monday, April 8, 2019

Toompeal kopitab

Toompealt tuleb naftaliini ja kopituse hõngu kui vanamehed lepinguid sõlmivad.
Täna lipsasid Helme suust mõned huvitavad killud: Koalitsioonilepe sündis tänu Ratase kannatlikkusele. Nojah, nende kõneluste teed minnes oli Jüri sillad põletanud, kokkuleppele pidi igal juhul jõudma, muidu oleks nii temaga personaalselt kui erakonnaga laiemas plaanis kööga. See andis võimaluse EKRE'le ja Isamaale surve avaldamiseks, mida nood küll eriti oskuslikult ära ei kasutanud. Eile avaldatud arvamusartiklit, pealkirjaga EKRE 2, Isamaa 1, Kesk 0 mina küll nii ei näe.

Vaatamata nõrgale positsioonile suutis Kesk läbi suruda osalise lihtsustatud kodakondsuse andmise hallivati(passi)meestele. Eesti keelsele haridusele üleminek lükati edasi kaugesse tulevikku ähmaste lubadustega eesti keele arendamiseks ja parandamiseks. Tasuta transport jäi sisse. Rail Baltica jäi sisse. Ühtse Venemaaga sõlmitud lepingut ei tühistatud, Ratas "jagas selgitusi", mis rahuldasid Helmet??? Leping iseenesest kirjutati kokku nii ebakonkreetselt, et kõik jääksid rahule ja saaksid seda oma valijatele esitada enda võiduna. Nagu Ratas ütles: "Aga lepingusse pole sisse kirjutanud lauseid, mis oleksid kindlas kõneviisis". Kui vaadata palju Keskerakond endale riigikogu komisjonide esimeeste kohti haaras, võib neid tõepoolest senises mängus võitjaks pidada. 

Lõpuks avalikustas Helme kõige olulisema põhjuse, miks koalitsioon loodi: "Eesmärk hoida Reformierakond võimust eemal". Reformi ja EKRE't ühendab vihkamine Reformi vastu, miks Isamaa kaasa lõi on ikka veel segane. Seega tegu koalitsiooniga, mida ei ühenda mitte maailmavaade vaid kadedus. Eestis on ennegi juhtunud, et kõige populaarsemat erakonda valitsusse ei võeta (keskerakond), aga siis oli ühendavaks jõuks mure riigi julgeoleku pärast.

Kõige rohkem huvitab mind lähemal ajal Kaja Kallase kõne riigikogus. Kas ja kui elegantselt ta suudab panna vähemalt osasid Keski ja Isamaa riigikogu liikmeid punastama kui nood teda maha hääletavad. Koalitsiooni kestvuse osas on avaldatud mitmesuguseid arvamusi. Ühest küljest on kõik osapooled huvitatud selle säilimisest, Kesk ja Isamaa oma toetuse nõrgenemise pärast, EKRE võimuhiilgusest. Paraku on ilmselge, et suurele osale lubadustest pole riigil rahalist katet ka siis kui hakatakse võlgu võtma. 

Esimesed tõsisemad mõrad ilmnevadki kui tuleb hakata valima prioriteetide vahel. Kõige tõenäolisemaks minema jalutajaks on EKRE, sest neil pole suurt miskit kaotada peale valitsusse kuulumise, kus nad ilma skandaalideta niikuinii midagi radikaalset ette võtta ei saa. Üheks olulisemaks näitajaks saab olema Keskerakonna toetuse suurus peale koalitsioonileppe allakirjutamist. Kui Ratas ja Co suudavad venekeelsetele valijatele lepet osavalt müüa võib toetus kerkida endisele tasemele ja siis on nad ilmselged võitjad. Jokkeriks on ja jäävad EKRE esindajate koloriitsed avaldused, mul pole kahtlustki, et neid tuleb ka edaspidi nagu saelaudu Vändrast. 

Kõige rohkem paneb siiski muretsema riigi eelarve ja rahanduse olukord ja tulevik. Purjetajast rahandusminister asendati ajaloolasega. Iseenesest poleks ju hullu (Mart Laar oli ka ajaloolane lausa peaministrina) aga asjatundmatu ja kahtlase taustaga Martin Helme võib hea tahtmise ja jonnakusega palju pahandust teha. Samas on lolli ülemusega alati lihtsam asju ajada nagu omast käest tean. Tollele võid suvalist loba ajada ilma, et mees aru saaks millest jutt. Osavalt söödad ette endale meelepärase otsuse ja lased selle temal välja kuulutada. Rahandusministeeriumi ametnikud peaks kiirkorras psühholoogilise mõjutamise kursuseid võtma.

Lõpetuseks ei saa Martin Helme rahandusalase ekspertiisiga seoses avaldamata jätta viidet Postimehe artiklile "Martin Helme lisas naiste stringid töökuludesse", mida Rentsi blogis nägin. Mehe firma läks pankrotti, raamatupidamine haihtus, aga kuluaruandes esitati muuhulgas ka naisterahvaste ihupesu tshekid. Tüüp ise leidis, et selline "värdjalik" pisidetailides uurimine on poliitiline ärategemine. Mul tekib küsimus: Mis sorti traditsioonilisi väärtusi austavat äriettevõtet Helme kohviku kattevarju all pidas, kus stringid ja rinnahoidjad kuulusid tööriietuse alla 😜

Ülejäänud olulisemate tänaste uudiste kokkuvõte: 
     Prisma hakkab ka Läti õllepurke vastu võtma, takistamaks alumiiniumi kui väärtusliku värvilise metalli väljavedu tagasi Lätti. Seoses lubatud alkoaktsiisi langetamisega on karta, et alumiiniumõllepurkide sissevedu üle lõunapiiri võib oluliselt langeda.
     Õppimine on lausa majanduslikult jätkusuutmatu kuna USA näite varal hilisem kõrgem töötasu ei korva hullu laenukoormat. Oma kogemusele tuginedes leian, et tegelikult kõik kinni majandamise oskuses. Samas on mõtlemisvõime arendamine kahjulik, sest raskendab populistlike parteide võimuletulekut ja püsimist 😛

Saturday, April 6, 2019

Koalitsioonilepe ja grupireis Bruneisse :P

Hommikul läpakat avades vaatas vastu koalitsioonileppe avaldamise uudis. Kuna peavoolu meedia ajakirjanikud polnud seda veel jõudnud läbi seedida olin sunnitud ise täisteksti ette võtma. Pean tunnistama üllatusega, et ülerea lugedes miskit teravalt vastumeelset ei leidnudki, enamasti tegu üldsõnalise pehmode lobaga. Ei saa aru kas Helmete allkirjad leppel on võltsitud või võeti neil Toompea tagatoas munad maha nii, et edaspidi kostab vaid leplikku piiksumist. Isegi kõige suuremaid vaidlusi tekitanud EKRE välisturismi arengut ja homoprobleemi lõplikku lahendust edendav punkt riigipoolse toetuse pakkumisest omasooiharate grupireisidele Brunei sultaniriiki lükati tagasi peale rahandusministeeriumi ametnike vahelesegamist. Nimelt võivat lennufirmad hakata sisse nõudma trahvi kaheotsapiletite ainult ühe otsa kasutamise eest :P

Välispoliitikas vähemalt sõnades toetatakse läänemeelset EL ja NATO liini. Siseturvalisust lubatakse suurendada. Riigireformi ja kulude ning tulude revisjoni tahetakse teha (selgitamata mis eesmärgil), ning selgitada suurprojektide vastavust rahva huvidele (ilmselt vihje Rail Baltikale). E-hääletust õnneks kaotada ei plaanita, ehkki selleks on jäetud peidetud võimalus kui "eksperdid" peaks tunnistama ebaturvaliseks. Kodakondsuspoliitikas punaseid tulesid silma ei hakanud.

Kõige segasemaks jäi rahvaalgatuste ja rahvahääletuste koht. Kas punkt: "Kui rahvahääletusele pandud seaduseelnõu ei saa poolthäälte enamust, siis ei too see kaasa Riigikogu erakorralisi valimisi." tähendab, et rahvahääletusele pandud seaduseelnõu toob enamushäälte saamisel automaatselt kaasa erakorralised valimised??? Kui nii siis peaks Reform sellest niipea kui võimalik kinni hakkama ja mingi suvalise eeldatavalt laiapõhjalist toetust omava seaduseelnõu rahvahääletuse korras välja käima. Alko või bensuaktsiisi alandamine saaks kahtlemata enamuse Eesti elanike mitte ainult kodanike toetuse. Pole oluline, et ka kolmikliit vihjas aktsiiside langetamise võimalusele. Ühesõnaga, üks üldsõnaline puder ja kapsad, mida saab õige laiades piirides tõlgendada just nii kuidas isu on.

Iseenesest pole ju otsedemokraatia paha aga kardan, et kirjeldatud kujul võib tekitada olukorra kus enamus aurust läheb tegeliku riigivalitsemise asemel igasugu rahvaalgatuste ja hääletuste organiseerimise peale. Põhiseadus peaks jääma ikka parlamendi mitte rahvahääletuse otsustada. Rohkem ei viitsi kommenteerida, ei taha proffidest leheneegrite (nüüdsest ametlikult lubatud termin) leiba võtta :P

Friday, April 5, 2019

Vormist ja enesetundest

Tänaseks olen kolm nädalat jooksmas käinud, tunne läheb järjest paremaks. Väike mure on vaid aastaaja pärast. Ma olen nimelt külmalemb, lume ja jääga 8 tundi jutti õues pingutada pole probleem, palavaga kipub aga kiirelt keel vestile langema ja jaks kaduma. Mis viga praegu joosta kui hommikul kõigub nulli ümber, suvel kurat kisub siin palavaks. Vahel lausa teatatakse raadiost, et inimestel ei soovitata väljas viibida ja kindlasti tuleks hoiduda aktiivsest füüsilisest tegevusest. Ma ei tea, aga millegi pärast arvan, et nii Sony swr12 SmartBand2 pulsikell kui sellega ühendatav Lifelog aktiivsusmonitooringu programm ja Google Fit aitavad kaasa, tehes muidu igavavõitu jooksmise põnevamaks. On ju huvitav jälgida numbreid ja statistikat, ehkki kõige täpsem see ilmselgelt pole. Üleeilse Fiti päevase südamekoormuse statistika peal ei paista kümne ja üheteist vahel jooksmine välja, Lifelogi järgi pulss kenasti üle saja.

Jooksime vanema tütrega 3.27 km rahulikus tempos, võtsin isegi koerad kaasa. Elukad lippasid algul rõõmsalt ees rihm pingul. Kui selgus, et iga posti juures nuuskimiseks aega ei anta, solvusid ja sörkisid resigneerunult kõrval kaasa. Viimane pool kilti pidin loomi rihma otsas järgi lohistama. Elukad ei suutnud mõista niisama asja eest teist taga jooksmise mõtet kui isegi kive ja põõsaid ei lasta nuuskida ning märgistada. Lasin nad tuppa ning tegin kahekildise kiirema lisaringi, lõpuks on Google Fit hakanud jooksuteekonda üsna täpselt kaardistama kui pilti uskuda. Pulsimonitori töö jätab soovida, sest kipub ikka kõige huvipakkuvamal, ehk siis jooksu ajal, lolliks minema. Kas ei võta üldse näitusid või registreerib üks-kaks kogu jooksu kestel.

Eile ja täna jooksin üksi täpselt sama raja. Seekord suutis Google õige täpselt kaardistada ja isegi teepikkuse täpselt samana mõõta. Jooksu pulsisagedust ei maksa uskuda, 87 ilmselgelt liiga madal. Kohe peale jooksu sain 120 ringis, sama numbrit nägin silmanurgast ka kätekõverdusi tehes. Jooksukiirus tundub tõene, muidugi eeldusel, et distants täpne. Kasutasin stopperit ja sain praktiliselt sama tulemuse. Tänane aeg oli eilsest 16 sekundi võrra nõrgem, korra pidin paelu siduma ja tunne polnud kõige mõnusam. Õhtune veidi tatine ja tõbine olemine oli küll hommikuks läinud aga ju avaldas siiski oma mõju.

Kaal täpselt sama 82.4kg juba nädal aega. Peale jooksu mõõtes sain 81.4, seega kaotan 3.7 kildi jooksuga liitri vett, üllatavalt palju tundub. Päeva jooksul joon selle muidugi tagasi. Pulsimonitori näitu peaks stopperiga mõõtmisega võrdlema veendumaks, et see täiesti suva numbreid ei näita.

Thursday, April 4, 2019

Igaühel on hind.

Igal inimesel on hind, ja see pole mitte küüniline kibestunud niuksatus vaid fakti konstateerimine. Eelneva väitega pean silmas, et piisava hüve pakkumise või hirmutamisega on inimene nõus oma põhimõtted maha müüma. Hind ei pruugi väljenduda rahas, selleks võib olla nii positsioon, eneseuhkus, hirm midagi kaotada, ... jne ... Osavate läbirääkijate esimene ülesanne on teada saada vastaspoole "hind" erinevates valdkondades ja kokkuleppes rõhuda sellele, mis enda jaoks kõige odavam ära anda. Eelnev kehtib laias laastus ka organisatsioonide kohta.

Koalitsiooniläbirääkimiste käigus on mõnede isikute hinnad juba selgunud, eelkõige Keskerakonna venelaste puhul. Jana hinnaks oli koht europarlamendis, Kõlvartil Tallinna linnapea amet, Jüril peaministri tool - huvitav moment, et kõik need hinnad taob kinni Keskerakond śuure hulga oma põhimõtetest loobumise ja seega toetuse arvelt. Kokkuvõttes on Keskerakond lühiajalise võimule jäämise nimel valmis maksma äärmiselt kõrget hinda pikas perspektiivis. Kõrvaltvaatajale tundub, et tegu tüüpilise Phürrose võiduga, kus taktikalise edu nimel lahingu võitmine viib strateegilises pikaajalises plaanis sõja kaotamisele. Peadse koalitsioonileppe avalikustamisega selgub millist hinda olid teised erakonnad nõus maksma valitsusse pääsemise eest.

Wednesday, April 3, 2019

Õigusnõu uuele valitsusele ;)

Otsisin temaatilise eneka: kaabu stiil ja vorm jätavad
soovida, aga loodetavasti väljendan solidaarsust.
 
Nüüd kui võimule on pääsemas traditsioonilisi väärtusi hindav erakond peaks kaaluma keskaegsete õigusnormide sissetoomist. Mäletatavasti olid omal ajal kasutusel õige radikaalsed ja samas efektiivsed karistused nii valetamise, varastamise kui muude kuritegudega vahelejäänud kodanike suhtes. Valetamise puhul lõigati keel suust, varastamise puhul käsi otsast, võllapuu või timukakirves võeti kasutusele raskemate õigusrikkumiste nagu nõidumise või ketserluse (teisitimõtlemise) puhul. Efektiivsuse ja hinna koha pealt raske paremat lahendust leida: proovi sa veel valetada kui rääkidagi ei saa või varastada kui pole enam kätt, mida võõrasse taskusse ajada. Kuluks oleks vaid ühekordne timuka tükitöö hind, mitte aastaid vanglas kroonu leivaga toitmine valvurite töötasust rääkimata.  Liigselt rutates väljapakutud peade Toompea mäest alla veeretamisega võiks veidi oodata, et mitte Euroopa Liidu halvakspanu ära teenida, kuhu me momendil siiski veel kuulume😉

Kui eelnev tundub tänapäeval ehk kübe liiga radikaalne võiks ju alustada tagasihoidlikumalt. Näiteks esimesel aastal rakendaks seadust vaid parlamendi ja vabariigi valitsuse liikmete puhul, teisel laiendaks omavalitsuste ja linnade juhtkondade peale, kolmandal avaliku sektori töötajatele ja nii edasi kuni kogu elanikkond kaetud saab. Karistused võiks vähemalt esialgu harjumise mõttes ja seni kuni Euroopa mõttemall järgi jõuab, vähe leebemad ja tagasipööratavad olla: keele lõikamise asemel õmbleks tähtajaliselt suu kinni, varastamise (korruptsiooni) puhul paneks sõltuvalt summa suurusest ühe või mõlemad käed kipsi, dopinguga vahelejäämisel sunniks 5 liitrit vett päevas jooma, ... jne ... Innovatiivseid võimalusi on kindlasti hulgi, siin oleks teretulnud rahvaalgatuse teel uute edumeelsete karistuste väljapakkumine ja juurutamine. 

Kindlasti tundub sobilik pisemate kuritegude eest häbiposti sisseseadmine raekoja platsil. Kaaluda võiks rahvale kohapeal mädamunade müümist, mida saab kasutada karistatavate loopimiseks. Mis võiks linnakodanikele rohkem rahuldust pakkuda kui personaalselt eksiteele kaldunud linna- või valitsuseametniku karistamises osalemine. Ohutuse ja heakorra mõttes tuleks munade arvu päevas piirata. Kui pildumishimuliste kodanike hulk osutub seoses meelelahutuse populaarsusega liiga suureks, võiks korraldada iga hommik mädamunade oksjoni. Kogutud tulu eest saaks pakkuda lähivaldade vaestele tasuta transporti avalike häbistamiste või hukkamiste jälgimiseks, et edumeelsed ideed leviksid linnamüüride vahelt ka kaugematesse kolgastesse. Kodust kaasavõetud toidujäätmetega pildumine oleks hügieenilistel põhjustel rangelt keelatud. Kaaluda võiks ka turistidelt vaatemängu eest väikese piletitasu küsimist, linnakodanike puhul oleks ebamoraalne paljalt õiglase karistamise jälgimist maksustada.

Seega pakuks välja, et enne kui valitsus igapäevase tööga alustab peaks parlamendis uued seadused kinnitama ja pealinna timuka konkursi välja kuulutama. Too saakski esialgu häbiposti ahelatega harjutada enne kui kirve või võllapuu operaatoriks edutatakse.

Radikaal-Liberaal

Hakkasin mõtlema kuidas oleks kõige sobivam enda poliitilisi veendumusi liigitada. Ma ei kuulu ühegi tuntud grupi alla, ehkki erinevatel teemadel on ühist selle või teisega. Kõige rohkem on ehk sarnasust liberaalidega, aga ka nendega õnnestub raksu minna kuna olen liialt “liberaalne”. On äärmus parempoolsed ja äärmus vasakpoolsed aga äärmusliberaalidest pole ma veel kuulnud. Hmmm… äkki ongi sobivaimaks definitsiooniks radikaal-liberaal, lühendatult lihtsalt radliber. Teises järjekorras ei sobi hästi, poliitiline liikumine nimega “libe radikas”😁 jääks kohe naljameestele hambusse.

Radiliberitele on kõige olulisem vabadus, nagu juba nimest võib välja lugeda. Siin lähenevad vaated anarhistidele, vahe vaid selles, et päris ilma riigi, valitsuse ja võimuorganiteta hakkama ei saa. Igaljuhul peaks olema riigi sekkumine kodaniku tegevusse minimaalne. Sõnavabadus peaks olema samuti maksimaalne ainsa erandiga, et üksikisiku või grupi vastasele vägivallale üleskutsumine on keelatud. Erinevalt praegusest korrast lubaks asju nimetada just nii nagu meeldib ilma muretsemata, et see võiks kedagi solvata. Samuti ei peaks vajalikuks varjata statistikat, mis heidab varju ühele või teisele grupile. Inimestel on õigus saada objektiivset infot. Ei pea ka õigeks valjuhäälsete vähemuste riiklikult soosivat poliitikat.

Majanduslikust vaatevinklist pean õiglust kõige olulisemaks. Ainult proportsionaalne tulumaks on õiglane, kõigil sama protsent sõltumata sissetulekust. Kes teenib rohkem, maksab rohkem ja saab proportsionaalselt puhtalt pihku rohkem. Teoreetiliselt oleks muidugi kõige õiglasem võrdne tulumaks (poes on ju kaupadel kõigile võrdne hind), paraku tegelikkuses see läbi ei läheks. Palga määrab nõudmise ja pakkumise suhe, mitte mingi riiklik direktiiv. Üksikisik vastutab oma valikute eest nii eriala kui palga osas. Riigieelarve tasakaal tagab kindluse ja stabiilsuse sama moodi nagu üksikisiku eelarve puhul. Laenu võib võtta vaid projektide rahastamiseks, mis toovad sisse rohkem kui on laenu protsent ja tagasimakse.

Haridus tasuta ainult Eesti kodanikele kuni ülikooli lõpuni välja, ülejäänud maksavad täie rauaga (paljudes riikides on välisõppurid finantsiliselt "diskrimineeritud", sest haridussüsteemi toetavad kohalike maksud). Arstiabi laias laastus nagu praegu, tasuta põhivajadusi rahuldav üldrahvalik eksisteerib kõrvuti tasulisega. Igasugu töötuse ja sotsiaaltoetused vaid "ellujäämise" tasemel ergutamaks kodanikku tööd otsima ja leidma, mitte toetuste najal vegeteerima.

Välispoliitikas läänesuund rõhuga NATO'le ja Euroopa Liidule kusjuures Eesti huvid on alati esikohal. Eesti huvid tähendavad ka seda, et aeg-ajalt vaja osa võtta missioonidest või projektidest, mis otseselt meid ei puuduta aga annavad alust hiljem vajadusel ise abi küsida ja saada. Keegi ei taha teha tegemist tüübiga, kes ainult võtab aga ise ei panusta. Põhimõtete eest seismine sealjuures realistlikuks jäädes. On selge, et esimese vabariigi aegsete piiride taastamise nõudmine on mitte ainult ebarealistlik vaid ressursside ebaefektiivne kasutamine, rääkimata äärmiselt ebarealistlikust ja ohtlikust võimalusest, et saamegi need alad Trooja Hobusena tagasi.

Ma rohkem ei viitsi jahuda, ilmselgelt tegu naiivse ja teostamatu platvormiga, aga huvipakkuv mõtteeksperiment sellegipoolest.