Diislidiil ja eelvaade vahevalimistele

Trump kuulutas suure hurraaga välja diislikütuse ostutehingu venemaaga. Põhjuseks eeldatavasti äärmiselt hapu seis kolm nädalat enne vahevalimisi. Vabaraiiklaste seis avaliku arvamuse küsitluste järgi on nii Kongressi kui Senati kohtade alusel miinuses. Kongressis on demokraatide võiduvõimalus 88% vabariiklaste 12% vastu ja Senatis 72% versus 28%. Trendid on demokraatide jaoks tõusvad. Trumpi enda reiting ühtlases languses kukkudes valimisjärgse +10% pealt -20%'le. Trump kuulutab avalikult kampaaniaüritustel, et valides mõelge minu mitte partei kandidaadi peale. Vabariiklaste ridades on see tekitanud õudu, kuna praktiliselt kusagil pole nende esindaja toetus nii madal kui presidendi oma. Lihtne matemaatika ütleb: rõhudes Trumpi ebapopulaarsuse peale vabariiklasest kandidaadi toetus langeb mitte ei tõuse.

Kongressi võiduvõimalused

Senati võiduvõimalused

Julgen arvata, et kui midagi väga kardinaalset ei juhtu või demokraadid ise pilli lõhki ei puhu on nende võit nii Kongressis kui Senatis enam-vähem kindel. Siin ei aita GOP'i august välja vene netitrollid, populistlik mula ega ühekordsed rahalised preemiad. Kütusehinnad ja üleüldine elukallidus, mis valijale kõige rohkem korda läheb, ei muutu nii lühikese aja jooksul piisavalt. Trumpi pidevalt tehtud sotsiaalmeedia postitused on kaotanud isegi tema tuliste toetajate silmis usutavuse.

Trumpi populaarsus

Diisli tehing käis niikuinii suht tühiste koguste kohta, vene koheselt lubatud 300000 tonni (2.25 mljn barrelit) on vähem kui USA päevane diisli tarbimine 3.85 mljn barrelit, pealegi on kõrge väävlisisaldusega vene diisel USA'le ebasobiv. Ehk siis diisli hinda see suurt ei mõjuta, hinnad sõltuvad rohkem tulevikuperspektiivist nagu vaherahust Ukraina ja vene sõjas või kokkuleppest Iraaniga. 

Olin hirmul, et venkud võtavad Trumpi väljakuulutatud olematu lepingu vastu, sest kolm nädalat oodata rünnakute jätkamisega ja seni rakette ning droone koguda oleks neile igati kasulik. Ukraina jõudis õnneks kiirelt reageerida ning toetades esimesena energiavaherahu pani vene poole ebamugava valiku ette. Kreml on ilmselt liiga kindel endas, pealegi ei taha näidata üles nõrkust USA pakkumisega nõustumisel. Trumpi ähvarduse peale mis kõik juhtuda võib on nüüdseks mõlemad pooled vilistanud.

Kokkulepet Iraaniga on aga Trumpil kole keeruline teha, sest ka Iraan teab, et vahevalimised nende trumpkaart. Eks president kompis avalikku arvamust sõja eskaleerimise koha pealt rääkides võimalikust USA lääneranniku linnade pommitamisest, paraku astus sellega ämbrisse. 

Mina igatahes ei näe ühtki teist realistlikku võimalust kuidas vabariiklased saaks vahevalimisi võita. Ainus oleks Trumpi kui presidendi maha võtmine aga see pole realistlik. Oskate teie midagi välja pakkuda?

Kokkuvõttes oleks Trumpil viimased kaks aastat äärmiselt keeruline seadust järgides valitseda kui ta kaotab nii Kongressi kui Senati toetuse. Võtmesõnaks on seadust järgides! Millised õigused presidendil ja millised kongressil ning senatil, sellest kirjutan kolme nädala pärast kui teema aktuaalseks muutub.

P.S. Olen kindel, et kui vabariiklased kaotavad vahevalimised kuulutab Trump suurimaks süüdlaseks Ukraina ning üritab kättemaksuks kõik teha, et neil talv võimalikult raske tuleks.

Heategu ... või äkki mitte?

Järgnevalt lugu sellest kuidas rahulik jalutuskäik koeraga võib areneda täiesti ootamatuid radasid pidi hõlmates suhtluse politsei ja päästeametiga.

Tänasel Oktoobri kohta haruldaselt ilusal päeval oli plaan koeraga matkama minna. Kaugele metsa ei viitsinud sõita, sest esmaspäeva pärastlõunal ja õhtul ummistavad tänupüha koosviibimistelt saabuvad kodanikud kõik linna poole suunduvad maanteed nagu olen kogenud. Seega suskasin koera autosse, panin kaks külma õltsi, pizzalõigu ja kalevi energiabatoonid seljakotti ning sõitsin otse lõuna suunas Ontario järve ääres asuvasse kolonel Samuel Smithi linnaparki.

Mõnevõrra ootamatult on seal peale suveperioodi parkimine tasuta. Pargis toimuvad ehitustööd mistõttu osa radasid suletud ja mitmed alad aiaga piiratud. Aed teatavasti peab looma mitte inimest, ehk siis ettevõtlikud kodanikud olid siin-seal piirdetarasse augud teinud kust sai kenasti läbi. Jalutasin elevil kutsikuga kaldaäärsesse võssa sissetallatud rada pidi neemiku tippu ja siis tagasi järveäärseid paerahnusid pidi. Seda parki on nüüd aastaid ehitatud, töö kulgeb kole aeglaselt aga peaks päris kena tulema kui ükskord valmis saab.

Tellise ja betoonitükid selges järvevees

Punnispõskne kooporav

Plõksisin mõned pildid ja läksin istusin rannale vaadet nautima, jalga puhkama ning õltsi libistama. Rahuldusega veendusin, et lainetus ja tuul olid natu liiga tugevad mugavaks süstasõiduks. Samas ilmselgelt sobivad lohelauast hüdrofoiliga sõitmiseks - üks tegelane pakkis parasjagu oma riistapuud lahti. Olin just õllega ühele poole saanud kui too lasi lohe tuulde, kõndis järve ja istus vette. Jõudsin mobla välja võtta ning saada stardi ilusti video peale. Igavene äge riistapuu - tüüp uhas vee kohal korraliku kiirusega. Mul pole aimugi kuidas tasakaalu hoitakse - asjatundmatule tundub kõrvalt vaadates lausa nõidusena.

Mees kimas kaugemale järvele ja uhas seal edasi tagasi kohati õige efektseid manöövreid tehes. Kiirus andis kaatrile silmad ette nagu võis näha kui ta aluse ümber lõdvalt ringe tegi. Sammusime koeraga kallast mööda edasi, vahepeal oli paras takistusriba pirakatest paerahnudest, mis polnud veel kohale sätitud vaid lihtsalt maha kallatud. Järgmisele rannale jõudes oli koer pingutusest nii kuum, et ronis vette ja lebotas veidi lainetes. Mis ikka, joon teise õlle ja annan kutsikule mäksi enne kui tagasi auto juurde läheme. Istusin kruusale toetades selja piraka ajupuupalgi vastu. Lohelaudur kimas kaugemal järvel kadudes vahepeal silmist neemenuki taha. Tuulevarjus hakkas päikese käes õige palav.

Korkisin õlle ja vaatasin järvele, lohe oli kuidagi kummaliselt kaua ühe koha peal liikudes vaid üles-alla. Küllap tüüp kukkus korraks ja tõmbab end peagi vee peale. Viie minuti pärast seis sama, hakkas veidi kahtlane tunduma, vaevalt ta nii kaua oktoobrikuises vees kümblemist naudib. Kui lohe vette kukkus võtsin mobla ja zoomisin vaatamaks lähemalt mis toimub. Ehkki ei tea hüdrofoiliga sõitmisest midagi kahtlustasin, et vees oleva lohe tuulde saamine sügavas hulpides ei pruugi lihtne olla. Endal vaid algaja kogemus purjelauaga.

Tõmbasin moblal 100X zoomi peale, natukese otsimisega sain lohe pildile kuid mehe leidmine osutus keerulisemaks, sihukese suurendusega ei osanud mobla õigesse kaugusse fokuseerida. Lõpuks nägin miskit musta vastutuules hulpimas, tüüp tundus askeldavat aga ilmselget hädasignaali polnud nagu märgata. Küll teab mis teeb kui nii profilt sõita oskas, no ja kindlasti on tal veekindel mobla hädaolukorraks kaasas, isegi minul ju on kui süstaga vee peal käin. Paistis, et tüüp sikutas lohet enda poole, sest sinine ja aeg-ajalt lainete vahelt paistev must laik lähenesid kuni said kokku. Kümmekonna minuti jooksul miskit muud ei juhtunud. Ainult enne õhku täis lohe oli veepinnaga pea tasa vajunud ja mees ei hakanud ka enam silma. Nii kaugelt muidugi raske aru saada.

Hakkasin mõtlema, et äkki ikkagi peaks hädaabi numbril helistama. Kui tüüp pole 20 mindi jooksul lohet üles saanud vaevalt õnnestub edaspidi ja isegi kalüpsoga võib jahe hakata. Tuul ja lained ajasid neemikust mööda kolm kilti eemal asuva ranna poole. Tavaliselt on sellised tegelased head ujujad ja pool kilti neemeni pole probleem aga äkki tegi kukkudes endale viga või mobla ei tööta. Varem peas olnud oranzhi kiivrit polnud kukkumisest saati näinud. Ühest küljest nagu ei taha ilmaasjata hädaabi kutsuda, teisest küljest tunneks end väga sitasti kui järgmine päev kuuleks uudistest, et lohelaudur uppus järves. Helistasin kaasale saamaks kinnitust, et ma ei dramatiseeri olukorda üle, naine soovitas viivitamata 911 valida, mõtle mis ise tunneksid kaugel järvel ümberläinud süstas.

Kaatri saabudes oli sinine puri õige vette vajunud

Esmalt positsioneerisin end kaardil ja vaatasin mis suunas täpselt lohelaudur asub enne kui helistasin 911. Operaator kuulas ära ja ühendas mu politseiga, kes lubasid kohale sõita. Kuulge teil on vaja paati, mees on kaldast vähemalt pool kilti eemal. Järgmisena pandi mind merepäästega liinile, need olid palju asjalikumad. Kõigepealt ütlesid, et laudurid lähevad pidevalt ümber ja sõidavad siis edasi. Kuuldes, et mees 20 minti vees olnud ja lohe ka muutus toon. Andsin enda koordinaadid ja lohelauduri suuna ning umbkaudse kauguse. Päästekaater pidi kohe välja sõitma, lubasid 10 mindiga kohal olla ja palusid mul olukorda jälgiga ning liinile jääda, et saaksin kaldalt vajadusel juhendada. Politsei jõudis randa, näitasin neile, kus lohelaudur vee peal on, nüüdseks oli sinine puri veepinnal vaevumärgatav. Mehed vaatasid binokliga kuid ei suutnud leida. Üks küsis kas olen ikka kindel - juhendasin veel kord õige suuna eemal asuva purjeka ja horisondist kauguse järgi. Lõpuks politseinik märkas ning näitas teistele, siis vaatas minu poole: kadestamisväärt silmanägemine. Paraku meest nad sinise lohe juures enam ei näinud. 

Merepääste kaatri saabudes suhtlesid ise. Sukelduja ujus purje juurde, meest polnud kusagil. Veidi aja pärast kuulsin politseinike raadiost, et kopterilt märgati ujujat. Kaater sõitis ja õngitses tolle välja, oli jõudnud juba poolele teele kalda suunas. Politsei tänas mind, et helistasin. Takkajärgi tundub, et lohelaudur oleks ilmselt omal jõul kaldale jõudnud aga parem eksida ettevaatuse suunas. Samas ei tea ma kuidas Kanadas sellised asjad toimivad, kas pead hiljem oma päästmise peale kulutatud vahendid kinni maksma nagu kuuldavasti USA's. Isegi kui tegelikult ei vajanud päästmist. Päris kopsakas summa kui kaatri ja kopteri ning päästeametnike tunnitasu arvesse võtta - lohelaud ja puri ilmselt vähem väärt. Seega kokkuvõttes ei teagi kas heategu või hoopiski vaese venna pankrotistamine😕 Loodetavasti ei saadeta mulle arvet valehäire eest😜

On teil tulnud ette olukordi kui vaja politsei või päästeamet kutsuda? Kuidas oleksite minu asemel käitunud?

P.S. Rannas oli vähemalt sadakond inimest vaateväljas, mina ainus kes helistas. Paneb kukalt kratsima: kas minu ülereageerimine, kaaskodanike pohhuism - pole minu asi või inimeste totaalne naiivne asjatundmatus?

Aiandusest suurlinnas

Oktoobri esimene nädal läbi ja ilmad hakkavad jahedamaks minema. Vist peab tasapisi aianduse hooaja lõpetamisele mõtlema. Seni kui öökülmi pole saab endiselt üht-teist noppida ja suhu panna. Enda aias päikese käes kasvanud kraam on ikka üle kõige. Omal ajal maja ostes vaatasime eelkõige krundi mitte niipalju maja suurust ja takkajärgi julgen väita, et õieti tegime. Aiast saab praktiliselt hiliskevadest kuni sügiseni värsket kraami. Esimesed valmivad aedviljad, kui neid nii saab nimetada: rabarberid, kevadel ja suve algul rabarberikook lemmik. Kohe järgnevad maasikad, suuri pole viitsinud enam kasvatada, nosime metsmaasikaid, mis linnud kunagi kohale toonud. Siis tuleb kirsside, sõstarde ja vaarikate aeg - ma saan tavaliselt esimesi maitsta enne kui Jaaniks Eestisse lendan. Mooruspuu kannab meil kõvasti kuid neid marju pole viitsinud tarbida, jäävad oravatele.

Augustis tagasi tulles on vaarika, põldmarja ja sõstrapõõsad juba tühjad. Avamaa tomati aeg samas alanud, neid jagub nii endale kui sõpradele novembrini. Üks mu lemmiktoite ongi tomatisalat hapukoore, natukese majoneesi ja mädarõika maitsestuse ning pipra ja soolaga - seda võin musta leiva käärude kõrvale kausitäite kaupa süüa. Õunad ja pirnid ka augustis valmis, õunu suurt ei saa, sest ussitavad saadanad aga pirne see-eest ei jaksa nii palju süüa kui neid üks puu jaksab kanda - jagub meile ja oravatele. Õunapuudega tuli üldse mõte kaks vana maha võtta ja kääbusõunapuud asemele istutada. Kole kahju muidugi, sest need puud istutasin esimesel aastal kui maja ostsime - tükike ajalugu. Samas pole neist muud kasu kui varju pakkumine.

Suve lõpus valmivad viinamarjad, nende söömises võistleme pesukarudega, tõprad on viimasel ajal peale jäänud. Enam ei viitsi aias magada, et neid öösel tõrjuda. Kiwid, viigimarjad ja teine raks vaarikaid valmib septembri lõpus, oktoobri alguses. Viimase aja lemmikuteks ongi kujunenud viigimarjad, pean nende hooldamisega rohkem tegelema, et puu talve üle elaks ja saak ikka õigel ajal valmiks. Praegu olen paar kausitäit saanud aga oksad tooreid pilgeni täis, näis kas enne öökülmasid jõuavad küpseda. Ainsad kahjurid kes kallal käivad on sipelgad - oravad, pesukarud, linnud ja opossumid pole veel avastanud. Selline potipõllundus siinmaal. See aasta katsetasin paprikate, rediste ja salatiga. Paprikaid mõned üksikud, redised läksid vähese kastmise nahka, salatit millegi pärast naised ei korjanud - see kasvas sügiseks rabarberi mõõtu ilupõõsaks😛

Kutsa mõõdupuuks salati kõrval

Koduaiaviigimari

Poest ostame võimalikult palju kohalikke puu ja aedvilju hooajal - siis värsked ja maitsvad. Virsikuid ja nektariine sai korvikaupa pugitud augustis, suured magusad veel vihmamärjad maisitõlvikud parkümmend senti tükk, viinamarju ostan poest juurde. Momendil kartuli ja porgandi hooaeg, ilusad ja värsked ülisoodsalt paar dollarit viiekilone kott. Lillkapsas ja broccoli suured ning värsked, neid müüakse tüki mitte kaalu järgi. Ilusaid õunu võtsin just eile portsu poest poolteist dollarit kilo, suurema koguse toome hiljem. Costa Rica pirakas kolmekilone imemagus "orgaaniline ja sustainable" ananass kolm euri, lõikasin kausitäie tükke ja kallasin vahukoorega üle kuna vanillijäätis otsas. Mangosid ei hakanud ostma, üritan end enne ülejäänud puuviljamäest läbi närida. Olen alati igasugu puuviljasid fännanud, siin need õnneks ülihead ja odavad, nii võib veel vitamiini mürgituse saada😜

Aga mida teie kasvatate oma aias, suvilas, maakodus või rõdul. Või mida kasvataksite kui oleks võimalus? Nägin netis artiklit tüübist, kes viigimarju, aprikoose, viinamarju, sidruneid, mandariine, oliive, hurmaasid ja teisigi lõunamaiseid taimi Eestis kasvatab! 

Tuli meelde, et septembri jooksukokkuvõtte postitus veel tegemata:

Septembri kilometraazh 112.9km, keskmise tempoga 4:37 km/min, 15 jooksu. Kiireim tempo rohkem kui 7km distantsil 4:33 km/min. Parim kilomeetri aeg 4:04, parim 5K 22:36 (22:20 8-12km) ja parim 10K 46:08 (45:00 3-12km). Läbitud distants 448km, 564380 sammu, 18813 keskmiselt päevas. Kõndisin 37 km, rattal 41 km ja süstaga sõitsin 33km.

Pulss 40-187, puhkesagedus 58 kuid nagu varem kirjutatud on see ebatäpne, sest niisama istudes langeb tavaliselt 50 ligi. VO2Max numbriks näitab kell 47, kümme võrra madalamana kui eelmised kellad. Kaal kõikus 75.7-77.5 vahel. Keskmine ööuni 7:20 skooriga 79.

Tsirkus

Lapsikumat käitumist raske ette kujutada

Originaalne Türgi vanasõna olevat: "Kui härg läheb paleesse siis ta ei muutu kuningaks, palee muutub laudaks". Viimasel ajal on seda kahjuks liigagi põhjendatult kohandatud ameerika presidendi kohta: "Kui kloun läheb Valgesse Majja ei muutu ta presidendiks, Valge Maja muutub tsirkuseks".

Washingtonist tuleb pea iga päev selliseid uudiseid, mida on raske uskuda. Eriti muidugi tänapäeva libainfo uputuse ja tehisaru genereeritud videote valguses. Trump siiski suudab endiselt oma ülesastumiste ja tegudega üllatada jättes libauudiste tootjad häbisse, isegi tehisaru ei suuda tulla selliste totruste peale.

Ennustusvõistlus lugejatele: millised võiks olla järgnevad enneolematult absurdsed sõnumid või teod Valgest Majast. Tahtsin ise pakkuda, et USA lõpetab Ukraina toetamise kui viimane ei lõpeta vene kütuseterminalide ja tehaste ründamist, paraku jõudis Trump minust ette - uudisteagentuuride väitel olevat see just juhtunud: Financial Times: US warns Kyiv that strikes on Russia jeopardise intelligence-sharing

Mis määrab riigi staatuse

Tehisaru püramiid ehk AI süsteemi kihid

Miks tehisaru on kiirelt muutunud riikliku julgeoleku põhiküsimuseks - sest riigi mõjuvõimu määrab lähemas tulevikus positsioon AI võidujooksus.  Tehisaru kasutamine võimendab kõiki elualasid läbi teaduslike ja tehnoloogiliste läbimurrete. Momendil küll pole veel palju praktilisse kasutusse jõudnud (kui sõjandus välja jätta), kuid keegi ei taha riskida rongilt maha jäämisega. Eelmisel sajandil toimus globaalne võistlus energiakandjate ja eelkõige nafta kaubanduse ja kontrolli pärast kuna ligipääs odavale energiale määras suures osas riigi tööstusliku ja seega sõjalise võimsuse. Sel sajandil on energia endiselt äärmiselt oluline kuid põhjuseks mitte niivõrd tööstus kui AI, mis vajab hulga rohkem energiat kui momendil kättesaadav.

Selleks et tehisaru valdkonnas olla esirinnas, seda efektiivselt kasutada ja mitte sõltuda teistest tuleb kindlustada vertikaalne integreeritus ehk võime kontrollida kõiki kihte ülaltoodud illustratsioonil. Suuremal või vähemal määral on selline võimekus olemas ainult kahel riigil maailmas: Hiinal ja USA'l, Euroopa on kaugele maha jäänud ja ülejäänud riigid või riikide liidud isegi ei võistle. Supertehisaruni jõutakse ühes neist kahest, mõlemad pingutavad nii et veri ninast väljas, sest võitja võtab kõik ja määrab maailmakorra reeglid. Huvitava kõrvalepõikena peab mainima, et ka mitmed suurkorporatsioonid (eelkõige Muski xAI-SpaceX-Tesla-Xcorp-Neuralink konglomeraat) on seda mõistnud ja üritavad firmasiseselt saavutada vertikaalset integreeritust minimiseerimaks sõltuvust välisfaktoritest. Triljonifirmad pakuvad riikidele järjest tõsisemat konkurentsi.

Huvitav vaadata milline momendi seis AI eri kihtide juures. Vundamendi ehk energia, ressursside ja tootmisvõimsuste puhul eelis ilmselgelt Hiina käes. Mitmekümne aasta jooksul on tootmisvõimsused kolinud läänest Hiinasse, esialgu odava tööjõu tõttu, hiljem juba oskustööliste, mahtude, kohaliku energianappuse, keskkonna ja isegi poliitilise vastuseisu pärast. Elektrienergiat toodab Hiina rohkem kui kolm järgmist USA, EU ja India kombineeritult ning kiirelt kasvavas tempos erinevalt teistest. Ressursside poolest on seis võrdsem kuid kriitiliste muldmetallide osas on Hiina pea monopoolses seisus.

Järgmise kihi, protsessorite ja mälu disainimise ning tootmise koha pealt olukord täielikult balansist väljas. Pea 90% kõrgtehnoloogilisi protsessoreid toodetakse Taiwanis, 70-80% kiirmälu moodulitest Lõuna Koreas kahe firma Hynix ja Samsung poolt. Hollandi ASML monopol mikroskeeme tootvate masinate (EUV trükk) valmistamise juures. Kuni selline seis kestab ei saa USA lubada, et Hiina kehtestaks kontrolli Taiwani üle või Lõuna Koreas toimuks mingi tõsisem kriis. Ameeriklased üritavad jõuliselt tuua tootmist üle USA pinnale, kuid ilmselt jõuab ASI enne kohale. Eurooplasi on lihtsam "tsiviliseeritult" tollide abil kontrollida. Andmekeskusi saab hinnata hulga ja võimsuse järgi. Numbrite poolest on USA pikalt kõigist üle (pea sama palju kui ülejäänud maailmas kokku) ja isegi Euroopa nimetamisväärsel tasemel ning Hiina kaugel maas. Võimsuse alusel seis hoopis teine, USA endiselt juhib kuid Hiina, kus hulga poolest vaid kümnendik on võimsuse poolest 60% tasemel võrreldes ameeriklastega. Euroopa oma läbikukkunud energiapoliitikaga sörgib sabas.

Võimsaimad suletud või kontrollitud mudelid kõik loodud USA's, avatud mudelid see eest enamus Hiina päritolu, teised riigid või piirkkonnad ei pääse pildile. USA suudab hoida edumaad tänu võimele kontrollida kõige võimsamate protsessorite turgu ning osaliselt ka seoses firmade paksude rahakottidega, mis jaksavad maksta miljoneid tipptalentidele. 

AI rakendamine praktikas on momendil alles algusjärgus, aga just see saab määrama kes tõuseb lõppkokkuvõttes troonile. Paradoksaalselt on siin eelis autoritaarsel süsteemil ehk Hiinal, sest otsuseid on võimalik vastu võtta oluliselt kiiremini kui demokraatiates, mis eeldavad ühiskondlikku toetust ja seetõttu aeganõudvaid läbirääkimisi ning veenmist. AI arengukiiruse juures pole paraku luksust aastaid või kuid asju arutada, olulised muutused toimuvad tihtipeale päevade jooksul. Nii palju kui me tahaksimegi siis seadusandlus ja regulatsioonid ei jõua tänapäevase bürokraatliku asjaajamise juures ajaga kaasas käia. Eelnev muudab võimatuks Euroopa rolli ASI võidujooksus, takistab tõsiselt USA'd ja annab eelise Hiinale.

Tuleks arvestada ka mitmeid lisafaktoreid, mis võivad olukorda kardinaalselt muuta. Eelkõige pean silmas energiakulu ja uusi innovatiivseid tehisaru algoritme. Võttes aluseks inimaju või tegelikult ükskõik millise elusolendi närvidel põhineva "juhtimiskeskuse" on selge, et intelligentsi või juhtimise energiavajadus on tegelikult tühine. Praegune energiatarbimise olukord sarnaneb arvutite alusaegadega kui mitmeid tubasid täitvad lampidel põhinevad raalid suutsid vaid rudimentaarseid ülesandeid lahendada - praeguseks on miljoneid kordi võimsamad protsessorid tavakodaniku moblas. Tehisaru areng toimub suurel määral toore jõu meetodil järjest kasvava arvutusvõimsuse läbi. Põhimõtteliselt uued algoritmid, mille loomiseks kasutatakse praeguseid mudeleid, on ilmselt see mis viib järgmise kvalitatiivse hüppeni.

Alahinnata ei tohi poliitikuid ja ühiskondlikku arvamust. Nagu Euroopa ja Ameerika näitel selge, võib ignoreerimine valusalt kätte maksta. Lääne AI firmadel viimane aeg korralik PR kampania käima tõmmata ja valijad ümber veenda tehisaru kasulikkuses enne kui Sandersi taolised tüübid liiga palju takistusi jõuavad ette veeretada. Hiina muidugi hõõrub käsi ja irvitab pihku vaadates kuidas lääs iseennast käsist jalust siduda üritab. Annaks jumal, et demokraadid USA's ei langeks populismi küüsi asudes AI vastaste leeri. Super tehisaru tuleb niikuinii, ainus küsimus kas see saab läbi eeltreeningu põhinema Hiina või Lääne väärtustel.

Nagu öeldakse: inimkonna põhiprobleemiks on kiviaja tasemel emotsioonid, keskaegsed institutsioonid ja ulmeline tehnoloogia.

Kes viitsib vaadata siis allolevas videolõigus väga asjalik kokkuvõte autorilt ja AI ettevõtjalt Nina Schickilt:

Süsta ja koeraga Huroni järvel

Inimtühja Beckwith saare rand

Öö möödus rahulikult, uni oli sügav kuni palavus üles ajas. Välja põiekale minnes tundus temperatuur täitsa normaalne aga eks inimene ja koer kütavad väikese telgi soojaks, eriti kui seoses tuulevaikusega minimaalne õhuvahetus. Nii pime ja vaikne, ihualasti ei hakanud vetsu minema, kümmekond sammu telgi taha metsa ja siristasin vastu puutüve, et liigselt ei kostaks – meeste elu ikka lihtne😜 Magasime üheksani, kiiret polnud ju kuhugi. Hommikul lõket ei viitsinud teha, närisime pizzatükke ja leiba vorstiga, kuuma kohvi kõrvale paar croissanti, magustoiduks banaan ja viinamarju. Üllataval kombel eriti isu polnud. Süstasõiduks võtsin kaasa kaks pizzalõiku, energiabatoonid olin koju unustanud. Joogiks haarasin kaks õlut ja plastpudeli vett. Sellest piisab, küll tagasitulles sööme ja vett terve järv täis.

Rannakividel stardiks valmis

Mingit kindlat marsruuti polnud plaaninud aga ilmaennustust vaadates tundus, et tuleb kalda ligi hoida. Lubas algul edelatuult 7 km/h mis pidi pöörduma läände ja siis loodesse ning tõusma 15 km/h, puhanguti 25 km/h. Loodest on 150 kilti vaba vett ja sihuke tuul lööb korraliku laine üles. Vähemalt puhub maa poole, pole muret, et viiks avaveele. Potensiaalset probleemi võiks tekitada kaldaäärsed murdlained, aga eks selle pärast muretsen kui aktuaalseks muutub. Seega otsustasin mitte sõuda esialgu plaanitud Giant's Tomb saarele, kus olen korra aastate eest juba käinud. Kulgen paralleelselt kaldaga lääne poole vastu tuult kuni viitsin ja olud lubavad, siis lihtsam pärast allatuult tagasi tulla.

Kutsiku meelisasend pea süles

Randa sõitsin autoga, parkimisplatsilt tassisin süsta ja vähese kaasavõetava kraami vee äärde. Jalga panin Keeni veekingad, nendega mugav libedatel kividel vee sees astuda. Tossud viskasin süsta pakiruumi juhuks kui kusagil maismaal tuleb tuju pikemalt matkata. Igaks juhuks võtsin kaasa õhukese fleecevesti ja panin särgi peale meenutades oma kogenud mereretkesõprade tarkust: vee peal hakkab alati jahe, ükskõik kui palav ilm maa peal. Asjad ja koer sisse ning 20 minti peale ühteteist lükkasin süsta kaldast lahti. Madalas vees süsta istumiseks avastasin uue ja mugava meetodi, ajasin jalad harki ning tõmbasin süsta tagumise otsa jalge vahelt läbi kuni iste tagumiku all, siis lihtsalt istusin paati ja tõstsin jalad üle ääre sisse.

Esialgu suundusin otse üle lahe neemenukini mille tagant välja sõites läksid nii lainetus kui vastutuul tugevamaks. Paraku täitsa ok, ainult veidi pritsis aeg-ajalt üle otsa sisse. Koer sai mõned pritsmed selga kuid ei lasknud end häirida. Heitis süsta põrandale pikali, pani pea mu sülle ja silmad kinni. Olime üle kolme kildi sõudnud kui tekkis mõte kaugemal otse läänesuunas paistva saare juurde sõita. Aega oli piisavalt, nii tuul kui laine endiselt talutavad ja Beckwithi nimeline 3.2 ruutkilomeetrise inimtühja saareni umbes 6 kilti. Sealt „mandrini“ kolm lõunasuunas ehk risti tuule ja lainega, see ei peaks probleemi tekitama ka veidi tugevama tuulega. Mõeldud tehtud, keerasin nina saare poole.

Kulus veidi enam aega ja jõudu kui eeldasin, lähemale jõudes hakkasin sobivat randumiskohta otsima. Enamasti paistis kallas kivine kuid lõuna pool oli näha suht pikka liivariba. Veidi enne poolt kahte sõitis süstanina sahinal liivale mille peale kutsikas üles ärkas, haigutas ja ilma pikemalt mõtlemata kaldale hüppas. Astusin välja ja sikutasin süsta kõrgemale kuivale. Jalutasime kutsikuga esmalt piki randa põhja poole ronides üle kahe suure mahakukkunud puu.

Rannaliiv paistis täiesti puutumatu, meie jäljed esimesed üle pika aja. Aga siis nägin koera põnevusega nuuskimas endal pepu kas hirmust või ärevusest värisemas – mingid suuremad koerlase jäljed läksid rannalt metsa. Lõunapool lõppes liivarand umbes kildi pärast neemikuga. Tee peal korjasin mõned ilusamad kivid nagu kombeks. Tean küll, et tehniliselt pole "kohalikud", jää need kesteabkust siia kandnud, aga mis sellest. Süsta juures viskasime liivale ja võtsime kiire eine, rüüpasin oma esimese õlle ära.

Kaalusin mõtet saart avastama minna kuid ootamatult ründama asunud valusalt hammustavad kärbsed summutasid selle idee. Kummaline, sest seni polnud neid üldse kohanud ja teoreetiliselt peaks nii hilja sügisel ammu kadunud olema. Putukatõrjet mul kaasas polnud, las seekord jääb aga hea meel, et sai üks uus saar „avastatud“ kuhu teinekord võib eesmärgipäraselt matkama minna. Tõstsin looma paati ja istusin ise sisse ning lükkasin aeruga põhjast lahti. Vahepeal tuul veidi tugevamaks läinud aga ei miskit hullu, võtsin kursi otse vastasasuva kalda suunas. 

Kaardi põhjal otsustades pidi seal olema mingi Mark's Point Park. Ranna ääres eramaad, muulid ja paadisillad, ainult ühes kohas sai teeotsa juures kaldale. Sadakond meetrit metsarada pidi üles ronimist viis niinimetatud pargini mis kujutas endast päevinäinud sildiga parkimisplatsi. Ilmselt kohalik võim lihtsalt lüpsab provintsilt raha olematu "rahvuspargi" korrashoidmise eest. Polnud siin miskit peale parkla rohtukasvanud kruusapinna, tee pealt küll paistis puude vahelt järv ja vastaskallas. Positiivseks momendiks moblalevi, helistasin kaasale andmaks teada, et oleme elus ja hakkame tagasi telgiplatsi poole sõudma.

Avaveele jõudes valmistas pettumuse pea olematu tuul ja lainetus. Tavaolukorras rõõmustanuks kuid olin lootnud taganttuulega lihtsamat ja kiiremat kulgemist ning lainetel surfamist. Ei saa siin ilmateadet uskuda. Võtsin rahulikult, sest aega küll ja pealegi esimene kord see aasta vee peal, ei tahtnud lihaseid valusaks tõmmata, ehk saab homme veel vee peale. Vahepeal sõitis mööda korralike meresüstadega penskaripaar, lobisesime veidi. Nad ostnud endale maja randa nautides väljateenitud vanaduspõlve looduslikult kaunis kohas. Kinnitasid, et harva kui nii vaikset ilma ja väikest lainet saab nautida. Olid Sushist vaimustatud ja üllatunud, et kutsale süstasõit meeldib. Tagasi jõudes panin spordikella seisma, 5 tunniga 21.5 kilti sõutud, päris asjalik tulemus, loodetavasti pole homme terve kere kange.

Kuts lebotab vees, ilmselgelt soe

Telgiplatsil korkisin külma õlle jääkarbist, süütasin lõkke ja asusin õhtusööki ette valmistama. Põhitoiduks grillvorstid saiaviiludel ja pizzalõigud. Koer sai vorstitükid oma krõbinate peale ja vitsutas kenasti kõik nahka. Tuunikonservi takseerisin aga ei hakanud avama, kartulitega ei viitsinud jamada, kott jäigi avamata. Kõht täis istusin lõkke ääres, kohendasin aeg-ajalt tuld ja lugesin raamatut edasi. Kõrvale rüüpasin õltsi ja näksisin kartulikrõpse nagu ehtne linnavurle. Pimedas vaaritasin heaune kohvi ja sõin banaani ning viinamarju enne magama minekut. Tean küll, et ajab öösel pissile, aga tühja kah.

Hommikusöök lõkkel soenemas

Öösel tõusis päris kõva tuul, kohises puulatvades, kardetavasti jääb homne süstasõit ära. Hommikul ärgates oli ilm jälle vaikne ja endiselt soe. Ilusti välja puhanud ja isegi lihased ei andnud tunda. Sissejuhatuseks korralik kange kohv enne kui lõhkusin viimased halud pilbasteks ja tegin pisikese lõkke kahe viimase pizzalõigu ja vorstide kuumaks ajamiseks. Magustoiduks sõin kohvi kõrvale lõkkel soendatud croissandid. Tavalisest tugevam hommikusöök, enne pole kavas korralikumalt toituda kui õhtul koju jõudes. Telki ei hakanud kotti pakkima, niikuinii pean teise kuivama panema ja korralikult tuulutama. Plaan oli enne koju sõitmist veidi ranna ääres matkata, kahest lubas vihma.

Rannal jalutasime kutsikuga veidi ringi. Üllatas suht vaikne tuul, erinevalt ilmateatest, mis väitus päris tugeva olevat. Kell kaksteist, vihmani kaks tundi, sõidan veel veidi süstaga kui ta niikuinii juba siinsamas autos rannaparklas. Kui hakkabki vee peal vihma sadama ja saame märjaks võib käia campingus kuuma dushi all konte üles soendamas. Kutsiku rõõmuks tõstsin autost süsta välja ja tassisin randa. Võtsime suuna piki randa poolest saati allatuult ida poole. 

Rannaäär rikkurite villasid täis

Eks vaatan kaua, kui tuul tugevamaks läheb pööran tagasi ja kui liiga tugevaks võin iga kell randa minna ning sealt auto juurde matkata. Maatuulega polnud suuri laineid karta, pidi ainult jälgima, et liiga kaugele kaldast ei sõida. Kolmpool kilti sõidetud kui läänekaarest läks taevas järjest tumedamaks ja hakkas müristamist kostma. Aeg tagasi keerata, äikesega pole mõistlik süstaga vee peale jääda. Tuul läks tugevamaks ja vahepeal tuli veidi jõulisemalt aeruga tõmmata, liikusin igaks juhuks veel lähemale kaldale. Nägime luunisid ehk maakeeli kaure suht lähedalt, lindude huilgamine ehmatas Sushi unest üles. Luuni hüüd seostub mul alati Kanada metsikus looduses matkamisega.

Ranna juurde tagasi jõudes oli aga tuul vaiksemaks jäänud ja ka pilv kõrvale kaldunud, otsustasin veel veidi ringi sõuda. Vesi oli selge ja äkki nägin otse enda all mõne meetri sügavuses hulka plankusid paralleelselt põhja peal. Need olidki jäänused laevavrakist, millest infosildil jutt. Tegu 19 sajandi teises pooles tammeplankudest ehitatud kaubalaevaga "Germanic", mis sõitis karile ja põles ning ranna lähedal põhja läks. Aastaid tagasi leidsin kevadel seal rannalt põneva plangujupi, mille tarisin koju - nüüd selgus, et tegu laeva plangu mitte kai tükiga nagu seni olin arvanud. 

Sõitsin paarikildise ringi lahel enne kui tagasi rannale suundusin - kokku kümme pool kilti kahe ja kolmveerand tunniga. Kuna vesi oli soe käisin ka lühikese treti ujumas, kutsikat vette ei tahtnud lasta, vältimaks märja koera lõhna tagasiteel. Hea ajastus oli, süsta autosse viies langesid esimesed piisad ja kui ise sisse istusin hakkas õige tihedalt sadama. Koer keeras kohe põõnama, mina pidin kaks tundi roolis istuma enne kui koju jõudes sain lõdvalt võtta. Huvi pärast valisin tavalisest veidi erineva tee. Natuke pikem aga sutsu teistsugune ümbrus. Torontos tagasi reaalsusse jõudes sain veerand tundi liiklusummikut nautida. 

Suvelõpumatk

Awenda rannarahnul Sushiga 

Augusti teises pooles aga viimasel ajal pigem septembris on mul olnud kombeks mingi veidi pikem mõnepäevane matk ette võtta. Ajastus selline kuna siis olen juba suviselt Eesti puhkuselt tagasi ja ilmastik siinkandis parim võimalik - mitte enam liiga palav ja enamus hammustavaid putukaid tänu eelnenud kuumalainetega hinge heitnud. See aasta paistis, et jääb seoses perekondlike põhjustega vahele - kes teab, see teab aga nii augustis kui septembris oli vaja kodutandril toeks olla. Paraku kosus toevajaja üllatavalt kiirelt nii, et söendasin viimasel minutil hakata kaaluma mõtet kutsikuga päevaks paariks loodusesse minna. Nädalavahetus kujunes meil samuti soodsaks - kolmapäeval põliselanikelt andekspalumise riigipüha. Pühapäev ja esmaspäev mul niikuinii vaba, teisipäeva võtsin lisaks, et tekiks neljapäevane nädalavahetus.

Koha valisin sellise tavapärasest tsiviliseerituma vana tuttava, kus oleme korduvalt ka terve perega käinud. Awenda provintsipargis on moblalevi ja vaid kaks tundi kodust eemal, vajadusel saan kiiresti tagasi sõita. Ilmaennustus lubas ideaalseid olusid - parasjagu sooja nats üle 20, ilma vihmata ja keskpärase tuulega - 5 kuni 15 km/h. Tuuleolud on tähtsad kui soov süst kaasa võtta, Huroni järv piisavalt suur, et veidigi tugevam tuul ajab korraliku laine üles ning vale nurga alt puhudes surub ettevaatamatu uljaspoea avamerele(järvele). Huroni järve Georgian Bay laht on sama lai kui Soome laht kuid poole lühem - ehk siis meresõidu koha pealt arvestatava suurusega veekogu.

Süst ja koer autos stardiks valmis.

Kaasaga rääkisime laupäeva õhtul ja panin kohe ka telgiplatsi üheks ööks kinni. Seoses hooaja lõpuga oli piisavalt valikut - sobivaim tundus "Hundi" telgitamisala plats number 228 - oleme seal varem olnud. Pühapäev pidin veel ootamatult varahommikul tööle minema, ega ei kurtnud, sest kaks lisa vaba päeva kulub alati ära, eriti kui mingit pingutust ei nõua. Lõunast kodus - sain poes käia ja asjad valmis pakkida. Kahekesi koeraga elektripistikuga varustatud laagriplats, kuhu telk auto kõrvale üles pandud, ei vaja suuremat ettevalmistust. 

Telgiplats

Matkaasjad on mul suures plastkarbis, viskasin täiskoosseisus autosse. Telk, magamiskott ja alused minule ning kutsikale. Riideid minimaalselt, sest lubas sooja ja kuiva. Toidu puhul polnud vaja kaalule ega säilitamisele (jääkarp) mõelda. Ega ma sinna sööma lähe, külmkarpi õlled ja pakk vorsti grillimiseks, toidukotti ports saiaviilusid, pizzalõigud, krõpsukott ja kuivatatud viigimarju magusaks ning kohv. Tüüpiline linnainimese telgitamine, ei mingeid pakisuppe ega kaerahelbe putrusid. Kohvimasina ja kuumaveekannu torkasin ka masinasse. Tee peal tuli meelde, et banaanid ununesid maha - võtsin poest banaane, viinamarju, 12 croissanti ja koti kartuleid lõkkes küpsetamiseks.

Kivine rand, taustal Giants Tomb saar

Esmaspäeval ei viitsinud kiirustada, jõin kohvi ja sõin koos kaasaga korraliku hommikusöögi. Välja sõitsime 12 ajal. Olin liiga lõdvalt võtnud, sest peaaegu oleks unustanud aerud ja mobla maha - ilma nendeta ikka õige tülikas. Awendas kenasti kaheks platsis, käisin väravas end sisse möldimas ehkki seda oleks saanud juba eelmisel päeval online teha nagu lennupileti puhul. Küsisin igaks juhuks lisaöö võtmise võimaluse kohta, midagi ikka saavat aga kui tahad sama kohta pead kohe kinni panema.

Mõtlesin momendi ja broneerisin, ära saab öelda õhtuni. Üllatavalt paljudel platsidel olid inimesed, sihuke kampas telkimine muidugi tähendab vähem privaatsust, kuid samas elektri ja dushivõimaluse näol rohkem mugavusi. Praegusel ajal on õnneks enamus inimesi rahulikud penskaritest vanapaarid, kes ei lärma kuid nagu selgus köhivad ja norskavad. Mõned pered nädalasees ka lastega, natu üllatav, sest tegelt peaks nood ju koolis käima - ju on siis teisi meiesuguseid, kes lapsed matkama, suusatama või reisima koolist ära võtavad. 

Telgi sain kiirelt üles, kerge näks pizzalõikude ja õlle näol enne kui kutsaga metsa ja ranna äärde hulkuma läksime. Minnes valisime tavapärasest erineva tee, mitteametliku pankranniku äärt pidi kulgeva raja. Vaateid suurt polnud, sest paks lehestik varjas. Kokkuvõttes oli marsruut pool kilti lühem kuid parasjagu raskem, panga äärel mitmed 10-15 meetrit kõrged moreenikünkad, millest tuli üle ronida. Randa jõudes üritas koer esimese asjana järve tühjaks juua ja viskas end siis kõhuli vette. Täitsa ujutavalt soe kuid esialgu ei viitsinud sisse hüpata. Tuul oli süstaga sõitmiseks tugeva võitu, kui jänes peal ei maksa kaldast kaugele minna. Paar inimest liival, ronisime kividel pool kilti ühele poole, lebotasime suure rahnu otsas ja nautisime vaateid. Randa mööda jalutasime paar kilti liivase ala lõpuni ja oligi aeg tagasi telgiplatsile kõmpida, et pimeda peale ei jääks.

Lõkke süütamiseks haarasin tee pealt veidi kasetohtu kaasa, puid olin siivsalt ametlikult pargivahilt ostnud. Metsast ei tohi võtta, mis on igati arusaadav, sest muidu rüüstataks ümbruskond natukese ajaga puudest lagedaks. Siin nimelt üritatakse hoida looduslikku olukorda, puud kukuvad ümber ja jäävad vedelema pakkudes toitu ja peavarju hulgale teistele taimedele ning loomadele. Parajad suured pakud, õnneks sai matkakirvega suht lihtsalt neist jagu. Lõkkel grillisin vorste ja lasin ka paar pizzalõiku krõbedaks - üllatavalt head selliselt ülessoendatuna - kerge suitsumaitse ja mõnus krõbe põhi. Kutsiku toidu sisse segasin vorstitükke, mis loom ninaga nügides kohe osavalt välja otsis ning pintslisse pani ja lisa nõudma tuli. Nähes, et vorst otsas, ohkas raskelt ning sõi oma krõbinad ilusti ära. Ei tea kas kartusest, et ringilippavad koopaoravad võivad konkurentsi pakkuda.

Ilm piisavalt soe vesti väel lõkke ääres istumiseks. Esialgne plaan läpakaga netis surfata kukkus läbi, sest netiühendus oli väga vilets ja vahelduv. Telefoniside siiski funksis, lobisesin kaasaga. Õnneks olin igaks juhuks haaranud kaasa juhusliku raamatuna Arvo Mägi Taalrimängu. Täitsa lahe üle pika aja rahulikult lugeda ilma, et mingi askeldamise vajadus kuklas näriks. Koer jäi peagi magama, panin ta telki. Veetsin oma kaks tundi lõkke ääres tuld kohendades, lugedes, õltsi lonksates ja kartulikrõpse kõrvale näksides. Mingi moment Sushi ärkas hakates telgi ust kraapima, pidin looma välja laskma ja sülle võtma. Lõpuks läksime pool tundi enne keskööd koos magama, uni tuli kiiresti. Öö oli uskumatult soe, mingil ajal tõmbasin magamiskoti luku lahti ja lebasin palja ülakerega. Öösel korra keegi nuuskis telgi seina taga aga kui koer sellest numbrit ei teinud magasime mõlemad rahulikult edasi.

Paarilisejaht tavatu vaatenurga alt

Privileegipimedus😎
Kui tüdruk meeldib, kutsu kohtamisele.
Mul küll alati läheb õnneks.

Kas on mul jäänud petlik mulje aga enamasti suhteteemalised arutlused naiste kirjutatud ja naiste pilgu läbi. Delfis päris huvitav artikkel sel teemal „Kas ma üldse lähen kellelegi peale?“ Armastust otsivad noored mehed on vanade kohtingureeglite lõksus meeste pilgu läbi, ehkki kokku pannud naine - Kertu-Riin Tera. Lugesin, kohati noogutasin, kohati imestasin. Minu noorusajaga (kui sai aktiivselt suhtlusrindel tegutsetud) muidugi nii arusaamised kui keskkond sootuks erinevad tehnoloogilistest võimalustest ja sellega kaasnevast valimi suurusest rääkimata. Samas on nii mõndagi samaks jäänud, eelkõige jäi silma meeste mainitud suhteteemadel mitte rääkimine, ka mitte parimate sõpradega. Ühest küljest ilmselt enamus mehi lihtsalt eelistavad omas peas asjad selgeks mõelda ja vastavalt tegutseda - mees teeb mitte ei räägi tühja juttu. Teisalt mehed ei tunnegi vajadust suhteprobleeme jagada. Samas autodest, arvutitest, spordist räägitakse, jagatakse meelsasti nõuandeid ja ka võetakse kuulda. Naiste teemal ainult ehk lõõpimisi üheöö suhetest praktiliselt mitte kunagi tõsisematest.

Mis mind üllatas kõigi kolme kirjeldatud mehe puhul oli nii noorest peast pea meeleheitlik soov kaaslast leida. Ei teagi kas põhjuseks imepisike (3) valim, kardinaalselt muutunud arusaamised või artikli autori kallutatus valida sellised juhtumid kus mehed otsivad püsisuhet. Julgen väita, et minu ajal enamus noormehi enne 25't eluaastat ei otsinud tõsist püsisuhet, sest see oleks totaalselt vabadust piiranud - no vähemalt minu tutvusringkonnas nii Tallinna kui Tartu tudengite hulgas. Mis ei tähenda, et seda poleks võinud juhtuda kui "õige" kaaslane ette sattus, aga pigem ikka erand. Ülikooli lõpetades oli meie grupis kaks abielumeest, needki paar aastat vanemad. Lisaks paar tükki (mina nende hulgas) tõsisemas suhtes, millest hiljem kujunes kooselu.

Paraku põhikooli lõpust kuni sisuliselt ülikooli lõpuni oli vastassooga läbikäimine pigem meelelahutuslikku laadi. Armumise dopamiinilaksud😍 käisid asja juurde aga kordagi ei tulnud pähe mõtet pika ja ametliku kooselu kohta. Eks tüdrukud vahel hakkasid vihjama, aga see oli selge ohumärk mis tõi hoobilt maa peale tagasi. Noori mehi hirmutas abielu nagu vanglakaristus kui sul käed ja jalad (kõik kolm😛) raudu pannakse ning ihad kitsasse kongi surutakse. Tütarlastel arvatavasti tähelepanu palju varem püsikaaslase otsingule suunatud. Sugude erineva käitumise põhjused ilmselt nii looduslikud kui ühiskondlikud. Samas rõhutan üle, et kasutan sõna enamus, mis ei välista vähemuse teistsugust käitumist ja arusaamu. Pealegi räägin ju ainult oma tutvusringkonna kogemuse põhjal.

Artikli lugudest kajab läbi pingutamine paarilise leidmise nimel. Kõrvaltvaatajana tekib mõte, et justnimelt liiga püüdlik käitumine võib muuta inimese ebahuvitavaks. Ega ka kinnismõte pidevalt skoorimisest kaasa aita. Tänapäeval paneb kindlasti suure pressi peale sotsiaalmeedia. Samas on tutvumisvõimalused nii palju avaramad, samade huvide ja sobiva mõtteviisiga kaaslase leidmine peaks olema ju palju lihtsam ainuüksi tohutult suurema valimi tõttu. Vanasti tuli loota paljugi juhusele ja heale õnnele.

Korvi saamise kartusest saan aru, eks seda raskem mida noorem oled. Seetõttu oligi lihtsam võõraste tüdrukutega koolipidudel suhelda või isegi tänaval ligi astuda. Tallinna suuruses linnas hea võimalus mitte kunagi enam näha kui ei näkka. 

Ideaalse kandidaadi asjus on selge, et seda kas pole olemas või kui ongi siis kas ei satu kunagi kokku või pole too sinust huvitatud. Seega on parima võimaliku kaaslase leidmine tegelikult suhteliselt lihtne matemaatiline optimiseerimisülesanne, sisuliselt sarnane kuulutuste alusel korteri valimisele või auto ostmisele. "Järjestikulise valiku teooria" ehk 37% seadus. Esimese 37% puhul ainult vaatle ja hinda ÄRA langeta otsust, peale seda võta esimene, mis parim kui kõik eelmised. Matemaatiliselt annab selline taktika suurima tõenäosuse teha parim valik - 37% ehk 1/e kordadest saavutad parima võimaliku tulemuse. Eelnev teooria praktikas veidi raske rakendada kuna eeldab, et esiteks tead ette valiku suurust (millal saabub 37%) ja valikut teed järjestikku ehk üks korraga. Kui sul korraga mitu rauda tules läheb asi keerulisemaks (kes oleks osanud arvata😁). Tuleb rakendada multifaktoriaalse valiku teooriat ja sellega kaasnevat maatriksarvutust, millega ei hakka lugejaid kiusama. 

Moraal eelnevast: matemaatikast on kasu isegi elukaaslase leidmisel mitte ainult õnnemängu mõttetuse mõistmisel, investeerimisotsuste tegemisel või ostukorvi kokkurehkendamisel. No ja kui ei taha maatriksitega tegemist teha ei maksa ka paralleelselt mitmes suhtes olles elukaaslast otsida😜

P.S. Ise aktiivselt ei otsinud ega kasutanud ka matemaatikat abiks, parima võimaliku kaasa leidsin lihtsalt tänu juhuste kokkusattumisele, heale õnnele ja õige momendi äratabamisele!