Viron pojat Suomessa

Kusagil Soome lahel täiega uhamas

Sai jällekord pea igasuvine paadiretk Soome ette võetud. Sõbrad kutsusid kaasa, piletirahaks pudel konjakit ja kast õlut, soovitavalt üle 5%'st - võtsin Saku Kulla kohvri ... ja kolm suurt purki "jootrahaks", rohkem seljakotti ei mahtunud. Noblessneri kail kokkusaamine üheksa ajal ja kohe ka väljasõit. Tervituseks lasime paar purki loosi ning avasime konjaki, et tretile õnnistust paludes tilgake Neptunile ohverdada. Sadamast uhasime välja heas tujus, varahommikune konjak mõjus kiirelt, udu hakkas peagi hajuma nii silmist kui merelt. Esmalt vaja Pirita purjespordikeskusest läbi põigata, et paaki sadakond liitrit kütust lasta. See loom neelab teist korralikult, nõks üle poole liitri kildi peale kui kerge lainega 50 rauas.

Moskva OM märk TOP's

Sturmani professionaalsuse näide:
seljaga sõidusuunas, rooli asemel🍺

Tallinna madalikust möödudes hakkas päike udu seest piiluma ja peagi võis nautida täispäikest. Merel siiski hoidsime fleeced ja kileka seljas, õhutemperatuur vee kohal enamasti sama mis veel ehk 18 kraadi, kihutavas kaatris tuule käes hakkaks muidu päris kiiresti külm. Rootsist saabuv Eckerö Line laev pani oma lainetega meie aluse hüppama aga vene varilaevastiku tankeri tagant läbi sõites tuli kiirus alla lasta, korralikud meetrised lainevallid tulid tihedalt üksteise järgi.

Varilaevastiku tanker Seahobu 1 tühjalt teel Ust Luugasse

Kuna kiirus maha võetud tegime joogi ja pissipausi. Tavalainetus nii väike, et hauskarit sai püsti seistes kasutada, kaater pole ju nii peen, et seal vets oleks sisse ehitatud. Kodanikud, kes peavad asjalkäimiseks mugavat istet primaarseks, eksivad rängalt. Oleme näinud kuidas ka kõige suuremad esteedid häda korral isegi suure lainega ilusti hauskarisse lasevad. Häda ei anna häbeneda, merel on kõik võrdsed - nii mehed kui naised kasutavad sama kopsikut ja tühjendavad selle ilusti üle parda üritades ise mitte järgi lennata.

Soome saared

Poole tunni pärast hakkas Soome saarestik paistma. Seal jäi silma kiirelt meie suunas kihutav kahtlane kaater, hakkasime juba dokustaate välja otsima aga alus tuiskas mööda hoogu maha võtmata. Ei olnud rajavartiosto, hoopis puolustusvoimat. Soome merevägi peab ilmselt venkude laevadel veidi teravamalt silma peal, et neil ei tuleks mõtet järjekordset kaablit ankruga lõhki kiskuda. 

Kuna olime kohale jõudnud lääne pool Helsinkit jätkus sõit piki rannikut idasse. Tuleb tunnistada, et kiirusepiirangute ja meresõidu heade kommete saksa täpsusega järgimine ei õnnestunud kõige paremini. Saarte vahel saavutasime korraliku laadungiga viie mehe, pooliku bensupaagi ja paari õllekasti näol kiiruseks 74 km/h. Kaidest pühkisime troppidena mööda enne kui keegi jõudis randa joosta, järgi saadetud soome keelseid needusi ei kuulnud helikiiruse piiratuse tõttu😜

Kalaturg ja Uspenski katedraal

Maabumine kaubahalli ees

Helsinkisse jõudsime veerand kahe ajal. Paadi parkimisega muret pole, teatava üllatusena saab seda teha tasuta südalinnas vana kaubahalli või kalaturu ees. Viskasime mõned õlled seljakotti Helsinki jalutuskäigule kaasa. Esiteks tutvusime kaubahalli vetsuga, viisakas ja lausa humoorikate värssidega dekoreeritud. Kalaturul pakutakse moikkusid hingehinnaga, Viron poikat ikka ostavad, et suu seks teha. Kajakate vastu on ettenägelikult droonivõrgud üles tõmmatud, need tegelased nii ülbed, et ei või sammugi traatide alt välja astuda, kohe ründavad.

Praekilud droonivõrgu varjus

See on Helsinki???

Järgmisena kultuurilis-religioosne ettevõtmine Uspenski katedraali külastuse näol. Mäe otsast avanes Helsinkile vaade, mida poleks küll osanud ära tunda - ehtne Põhja-Ameerika suurlinn. Muideks, kas teadsite, et Helsinkis kasvavad palmid? Jumalakojas võeti peauksest sisseastumise eest piletiraha, samas kui tagauksest võis igaüks niisama sisse jalutada. Me olime korralikud issanda silme all ja käisime papi välja ehkki mina personaalselt sellel mingit mõtet ei näinud, mitu kokteili läks aia taha. Kiriku keldris oli näitus mingite kummaliste jumalakartmatute sümbolitega kaetud lõuenditest. Tekkis vaidlus on need klingoni või muumikeelsed. Ei viitsinud lähemalt uurida tegelikku päritolu ega ka tehisaru käest küsida. Oma loendamatute pattude lunastuseks süütasime isegi küünlad😏

Näitus katedraali keldris

Senaatintori, Alexander II ausammas

Linna peal jalutasime veidi ringi, käisime Senaatintoril ja Muumi poes. Lõpuks vältimatu Stockmanni külastus, sest muid ja odavamaid toidupoode ei suutnud läheduses tuvastada. Kiriku külastamisega seoses olid õllevarud otsakorral, tuli uued tarvikud kalli raha eest soetada. Et te meid päris viikingitest barbariteks ei peaks lisan igaks juhuks: õltsi katedraali sees ei tarbinud, ainult peale mäest üles ronimist ehitise ees energiavarude täiendamise mitte purju jäämise eesmärgil.

Kormoranide poolt dekoreeritud "Satumetsä"

Kaks pool tundi oli Soome pealinna vaatamisväärsustega tutvumiseks piisav aeg. Kobisime võidukalt paati ja asusime teele ida poole väisamaks metsikuid alasid ja levitamaks ka seal jumalakojast tossude taldade alla jäänud tolmu nagu misjonäridel kombeks. Liiklus suhteliselt hõre, mõned pisemad kaatrid ja paar purjekat.

Saarestikus oli põnev kiirpaadiga kimada, kohati läbipääsud nii kitsad, et lausa tuledega pidi reguleerima, kaks kõrvuti poleks mahtunud. Tee peal jäid silma mitmed saarekesd, kus puud kummaliselt valged nagu oleks lumi peale sadanud, okstel kössitasid mustad kogud kui põrgulinnud. Kormoranid muidugi - puud linnusitaga valgeks värvunud ja surnud - üsna õõvastav pilt võõrliigi hävitustööst.

Porvoo rafineerimistehas ja kütusemahutid

Porvoo esisel võimsat rafinerimistehast ja tohutuid kütusemahuteid nähes meenus kaptenile, et bensu peaks veidi paaki lisama, muidu jääme tagasiteel keset Soome lahte toppama. Porvoo linn meenutas mulle ehk kõige rohkem suvitushooaja välist Pärnut. Pärnaallee, vaikne ja rahulik, inimesi polnud suurt näha ja need üksikud, kes silma jäid tundusid liikuvat aegluubis kuhugi kiirustamata. Suurel mänguväljakul paar last purskkaevudes mängimas, kaks parmu sealsamas pingil pudelit kummutamas, üks preili koera jalutamas.

Tõime veidi elu sellesse unisesse linnakesse ja avasime pargipingil enda kiitoidukoha. Laevakokk vehkis kiirelt valmis viisteist võileiba juustude, vorstide ja minu jaoks liiga ohtralt lisatud Eesti sinepiga. Kõrvale rüüpasime õltsi ja magustoiduks hammustasime peale tumedat ja kanget Kalevi shokolaadi, mida maitsestasime suupärasemaks konjaki lonksudega. Kõht täis ja meel hea jalutasime linnakese munakivisillutisega tänavail. Neil oli isegi raekoda, mille platsil silt, et Porvoos asusid kunagi iidsel ajal kuninga ihukaitse kaardiväelased.

Paadiga liikusime tasasel käigul mööda jõge ülespoole nii kaugele kui võimalik. Vee ääres vanad rootsipunased kaubalaod üksteise kõrval, küllap oli linn omal ajal oluliseks kaubateede ristumiskohaks. Kaheksa ajal asusime tagasiteele Tallinna poole. Saarestikus jätkus sõitu hulgaks ajaks enne kui avaveele saime. Plaan keset Soome lahte vette hüpata ja proovida kas varvas ka põhja ulatab. Mõeldud tehtud, mootor lükati kümne ajal vabakäigule kui maad ühestki ilmakaarest näha polnud.

         Maad pole näha kusagil ilmakaares, sobiv koht ujumiseks! Loojang imeline!

Lahe keskosa polegi kõige sügavam kuid 75m on täitsa viisakas, põhjani küll sukelduda ei õnnestu. Veesoojust 17-18 kraadi, kergelt karastav ja täiesti ujutav, laine mõnikümmend senti. Vette hüppasime vöörist ja tagasi paati ronisime ahtrist redelit pidi. Vettehüppe pilte postitada ei saa sündsuse kaalutlustel, sest otse loomulikult polnud kellelgi midagi seljas. Jahedas vees ujumine tekitab alati huvitava fenomeni: välja tulles on isegi tuule käes soe, ju keha külmashokist otsustanud kiires korras lisa energiavarud käiku lasta.

Päike hakkas horisondile liginema, plõksisin paarkümmend loojangupilti, nii imelised värvid ja pilvede kujundid, valguse ning varju mängud. Praegugi raske valida milliseid teiega jagada - liiga paljud mu arust haruldaselt kenad. Poole tunni pärast märkasime Tallinna madala tuletorni silmapiiril. Siit veel tükk maad sõita aga bensu kippus väheks jääma, juba oli vaid kaks ähvardavalt punaseks värvunud kriipsu järgi. Võrreldes autoga on paadi puhul kütuse lõppedes seis vähe nigelam, jääd triivi ja pead abi kutsuma ning lootma, et liiga kalda lähedal pole. Samas on paadi kütusepuudus naljaasi võrreldes lennukiga, viimane lihtsalt potsatab (paremal juhul planeerib) alla.

Tallinna madala tuletorni olid lugematud kormoranid pesitsuspaigaks valinud. Neid lendas sealt parvekaupa, kui mootorimüraga linde häirisime. Nägime ka hüljest meid uudishimulikult piidlemas, vahtis oma minut aega enne kui kadus lainete alla. Viimased pool tundi sõitis kapten ökonoomses rezhiimis 50 km/h ja 0.5L/km. Jälgisime pingsalt bensumõõdikut. Stoppama jäämine on lihtsalt tüütu, mitte katastroofiline probleem, oota jupp aega enne kui merepääste bensu kohale transpordib. Oma kolm-neli kilti oli minna kui mõõdik nulli kukkus, aeg ajalt sähvatas üks punane kriips kui paat suurema lainega loksutas. Pirita sadama akvatooriumi keerates sõitsime ilmselt aurudel aga mis peamine, kohale jõudsime omal jõul.

Bensupaak tühjavõitu😱

Noblessnerisse oli siit veel jupike maad, mida läbides tõmbas paadijuht gaasi peale, oli vaja suure laeva nina eest läbi sõita, et mitte tema lainetesse jääda. Kai äärde saime 23:40, päevaga läbi sõidetud veidi üle 300 kildi. Surusime kiirelt kätt ja kiitsime kaptenit enne kui hakkasin pooltühja seljakotiga bussipeatuse poole sörkima - jõudsin napilt viimase peale, mis kesklinna viis. Vabaduse platsil istusin 24 peale ümber, linnakorteri uksest sisse veidi peale südaööd. Vägev sõit oli, suvepuhkuse üks oodatumaid ettevõtmisi.

Kuidas teil merel enesetunne, kas lainetus häirib või merehaigus pole probleem. Eelistate väiksemat või suuremat alust või pigem lennukit või hoopis jätaks reisimise teiste lõbuks?

P.S. Eelkirjeldatud loos esineb kirjanduslikke liialdusi😉

Reket, Sadu ja Padukas

SADU!

Laupäeva hommikul üheksa ajal viisin auto Pääskülla, sest maja ees parkimisplatsil teeremont. Kadaka teel, Trummi tänava otsas politsei masinad - kõik puhuvad aktsioon. Ära keerata polnud kuhugi, kerisin juba eelnevalt akna alla. Noor turske politseinik sirutas musta toru: puhume. Ma haarasin jällekord asjatundmatult riistapuu hambusse enne kui tüüp jõudis seda eest ära tõmmata ning puhusin täie kopsuga. Mees sikutas kiirelt piibu tagasi, vaatas näidikut ja konstateeris: kaine kui konn. Mismõttes, ma alati karske nagu tursk - naeris ja viipas mu edasi sõitma.

Parkisin auto ja otsustasin hommikujooksu ette võtta. Nii palju igasugu sündmusi ees ootamas, et ei pruugi muidu oma Juunikuu sadat täis saada. Lippasin ringiga läbi Harku raba Mustamäele, kokku veidi üle 9 kildi tempoga 4:50 kilomeetri peale. Peale dushi all käimist hommikukohv ja hommikukrõbinad. Toitumine vähemalt hommikul õige tervislik, jogurti asemel kasutan kefiiri ja eelmisel aastal korjatud mustsõstraid sügavkülmast, helvestena RIMI enda müsli. Minu lemmikut ICA puuviljade ja pähklitega segu kahjuks enam ei müüda. Kohvi kõrvale paar kolm neli saiakest: kohupiima, kreemi, aprikoosikroissant, mooni või kaneelirull. Mitmeviljakroissant külmsuitsulõhe või hea juustuga väga maitsev.

Kontserdi eelne toitumine

Lebopäev kavas, vedelen niisama ja blogistan veidi. Rimist ostan sixpaki IPA õltse ja kaks Itaalia purgivahuveini. 200 ml purk 10%'st valget ja roosat "sparkling wine". Maksavad vaid 1.29 euri, sellise hinnaga peab ju proovima. Õhtul ootab Sadu kontsert. Ma alati arvasin, et pundi nimi Satu, ehk lugu või muinasjutt soome keeles, selgus et lihtlabane vihm sulaselges eesti keeles. Tegelt oli kahe bandi kombineeritud esinemine: alustas Reket tunni ajase etteastega ja peale 45 mindist vaheaega tuli Sadu peale. Kohale viisid sõbrad, kes võtsid oma autole, täpsemini lapsepõlvesõbra eks. Päev paistis olevat välja valitud politsei hoogtööpäevakuks. Padisele sõites jäi silma oma viis ekipaazhi, tagasitulles veel enam - küll pidasid masinaid kinni, küll kimasid tulede vilkudes ja sireeni huilates, küll kulgesid niisama vaikselt ringi altkulmu teisi liiklejaid kahtlustavalt põrnitsedes.

Reket laval

Alustuseks võtsime sashlõkid, kartulid ja salati ... ja muidugi mõned külmad õlled. Rätik oli meile laotatud kuuendasse ritta soodsale kohale istmele. Kontsert ise päris äge. Reketi laulja mingi julgelt üle kahemeetrine tüüp. Peale esinemist paras järjekord inimesi, et koos pilti saada. Mõnda laulu olen kuulnud varem, mõnda mitte aga see tuleneb mu muusikaalasest võhiklikkusest. Sadu jättis mulje väega naistest, nii laulude sõnad, esinemine kui muusika. Kontsert rahvale meeldis väga, harva kui lavaesine kaasahüppajaid algusest peale ääreni täis. Unustasin vist mainida, et pileti ostis mulle kaasa juba kevadel ... ei tea kas mingi tagamõttega😁 Kui kontsert läbi mekkisime maru maitsvaid kooke ja oligi aeg koju sõita - jõudsin parasjagu jalka alguseks.

Päris hea nädalavahetusel puhkusest puhata, pühapäeva võtsin ka vabalt. Ilm ähvardas vihmane ja palav tulema, seega suvilasse ei viitsinud rattaga sõtkuda. Hommikul aga polnud ei lubatud vihma ega kuumust. Juunikuu sajast jooksukildist paar puudu, otsustasin teha ühe lühema otsa. Temperatuur oli vaid 22 aga õhuniiskus päris kõrge ja ilm lämbe. Jooksin Mustamäe metsas kalda all tiiru haigla juurest hüppetornideni ja tagasi läbi tunneli, kokku veits üle 4 kildi. Hommikueine juba tavaks kujunenud keefir mustsõstarde, banaanilõikude ja müsliga ning kohv saiakestega.

Kuna järgmise päeva paadimatkaks oli vaja asjakohast riietust jalutasin Pääskülla. Puhkusel aega ju on, kuhugi pole vaja kiirustada, milleks siis bussiga minna. Ilm oli veel palavamaks läinud, käisin rahuliku tempoga et end mitte higiseks ajada, 5.5 kilti tunniga. Võtsin ette rattakummi parandamise kuna varukummi enam pole. Alati parem kui vähemalt üks, parem veel kaks kaasas, ei taha ju mingi 50km kodust sellise tühise asja nagu katkise kummi pärast tee peale jääda. Pean uue kummiparandamise komplekti ostma, minu oma vananenud ja lapid otsa saanud.

Vahepeal oli lõpuks hommikuks lubatud sadu kohale jõudnud. Ilmateate põhjal pidi ainult hullemaks minema ja mitu tundi kestma. Mobla igaks juhuks mähkisin kilekotti mis siis et ametlikult veekindel. Ratast garaazhi alt välja veeretades kallas kõvasti, sähvatas välgu läheduses ja müristas valjult kohe takkapihta. Kargasin kiiresti sadulasse ning andsin tuld, esimese saja meetriga läbimärg, äikesevihm teatavasti õige tihe. Proovisin pidureid, need õnneks võtsid ok. Vääna tammile keerates hakkasin täiega uhama, nüüd jõudis pilv kohale, mõlemal pool lõi välku ja müristas, kallas nagu oavarrest. Igavene lahe sõita, külm ei olnud ja sügavale pähe surutud nokamüts hoidis silmad veest puhtad. Kadaka silla all kükitasid mitmed ratturid, rulluisutajad ja muidu jalutajad, kimasin täiega mööda. Astangul Kadaka teele keerates voolas tänavat pidi jõgi, mind suurt ei seganud. Mustaka korterisse sain rekordilise 20 minutiga, distantsiks kujunes 8km, kuna valisin veidi ohutuma ja lihtsamini läbitava trajektoori.

Kinnitus kahtlejaile, et kodumaised joogid lemmikud

Õhtul valmistusin järgmise päeva paadimatkaks, panin riided kokku ja käisin poes, et vajalikke aksessuaare õllekohvri ja konjakipudeli näol osta. Haarasin ka kasti eelmisel päeval maitstud vahuveini purke, hea kui selline jook külmast peast käepärast. Kassas kasti triipkood töötas kuid masin ei tundnud ära, ju siis pood polnud sisestanud sest inimesed kastiga ei osta. Mulle alati kummaline tundunud, et siin tihtipeale vaid pudeli paari haaval isegi õlut ostetakse - palju lihtsam kast korraga võtta, selle asemel, et iga päev poes käia. Pealegi hea kui varu kodus käepärast, kus selle häda ots kui vuti matshi vaadates, aias töötades või arvuti taga mängides jook otsa saab. Üldse ostan toidukraami ja ka muud pidevalt vajaminevat pigem suuremates kogustes. Aga kuidas teil kombeks, pudeli või kastikaupa, pulgajäätise või mitmeliitrise konteineri kaupa, paari pirni õuna või kasti/korvi kaupa?

Ah jaa, Kanada võitis eilse vutimatshi Lõuna-Aafrika vastu ilusa lisaaja väravaga, täna kah kompu Brasiilia-Jaapani kohtumise näol. Nüüd läheb veidi huvitavamaks, meeskonnad peavad võidu peale mängima.

Suvila, ratas, külmkapp

Vaade Vanakalt Tallinnale

Jaanipäeva hommik - jällekord hea uni (öösel sadas), ärkan 10 ajal, pea selge, mine või jooksma. Ei teagi kas mu alkotolerants on saavutanud uue taseme või lihtsalt vähem rüüpan kui vanasti, pigem vist ikka viimane. Vedelesin veel niisama kuni altkorruselt tulev pannkoogilõhn vastupandamatuks muutus. Kaks normaalset kohvikruusi musta nektarit, milleks pidi anuma kohvimasina alla panema ja 4 korda kõige suurema tassi pildi peale vajutama. Rahulik aeglane hommikusöögi nautimine, keegi ei kiirusta kuhugi. Magustoiduks sain isegi tüki lastest üle jäänud eelmise päeva kooki.

Kanada värava löömise moment

Keskpäeval oli aeg lahkuda, ei saa ju külalislahkust kurjalt kasutada. Sõitsin läbi Laitse, mõnus tee ja muljetavaldav Laitse loss tee ääres. Kodus korra tukastan, ehkki tean, et see kurjast, võib just paika loksunud unerezhiimi jälle sassi keerata. Otsustan Pässasse jala minna, Rahumäe treppidest üles, üle Vanaka, hüppetornidest mööda. Panin kõrvaklapid pähe ja rääkisin kaasaga juttu, neil hommikune aeg. Pikalt ei saanud lobiseda, naine tõttas poodi. Võtsin ratta ja sõitsin Pääsküla raba kukekate kohast läbi kuna raadios räägiti, et pisikesi olla hulgaliselt, no siin polnud lõhnagi. Rimist ostsin portsu saiakesi ja pirukaid, Grossi poest jäätist ja pasteeti. Grossi tooted sellised nosatlgilised, ehtsa endise(nõuka) aja mekiga. Jäätis maitses täpselt nagu 15 kopikane kakao jäätis, pasteet nagu Mustamäe kulinaariast ostetu, praekapsad justkui kolhoosi sööklast tulnud😁 Õhtul vaatasin telekast Kanada Shveitsi mängu - täitsa tasemel. Kanada sai küll 1-2 pähe aga vahtralehemaa ainsa väga ilusa värava ühest puutest lõi Eestis alles äsja Nõmme Kaljus mänginud mees.

Neljapäeval viisin ema arsti juurde korralisele ülevaatusele, seis ühe üle 90'se jaoks täitsa rahuldav. Naljanumber, et invaliidsuse kohta vaja arstil kontrollküsimustik täita ja siis tuleb komisjon üle vaatama. No ma ei tea, sulaselge riigi raha raiskamine, raske ette kujutada, et üle üheksakümneselt võiks inimese invaliidsus paremaks minna. Kui peakski selline ime juhtuma on 27 euri kuus riigile hulka väiksem kaotus kui asjaajamiseks kulutatavad arstide ja komisjonide palgarahad. Aga eks bürokraatia peab toitma iseennast.

Viimased korrad suvilas olles hakkas nii meeldima, et otsustasin sinna külmiku muretseda, ainus asi mis puudu täiuslikust puhkusepaigast. Esialgu uurisin kasutatuid, aga nende eest küsitakse pea sama hinda mis uute eest, pealegi ei saa kaasa garantiid ja pole ju kindel mis seisus kodumasin üldse on. Lõpuks otsustasin osta K-Rautast alla 100 eurise pisikese minikülmiku koos sügavkülma osaga. Eks järgmine päev ostan ära, ilm liiga ilus, põrutan hoopis rattaga suvilasse. Tee peal astusin läbi mitmest poest, ostsin paar eri sorti Eesti õlut. Prismas jäi silma 1.5 eurine poolekilone kohvipakk. Hind selline, et tekkis kahtlus kas pole mitte tegu jahvatatud traktorikummide puruga nagu 2015 aasta kuulsas tujurikkuja laulus. Pakendil kirjas: 100% Ameerika ja aasia peenjahvatatud kohvioad, pärit Viet Namist. Otsustasin sooritada inimkatsetuse enda peal ja ära proovida - 1.5 euri pole suur kaotus kui nii jube, et peab ära viskama. 

Taamal Suurupi alumine tuletorn

Sõitsin veidi pikema ringiga mere äärt pidi, Suurupi meresidekeskuse juures lõõgastusin veidi aega mere ääres, imetlesin ilusaid munakaid ja libistasin õlle. Sealt suvilasse 5 kilti metsavaheteid pidi. Kohale jõudes kerge eine ja lühike uinak, no küll on ikka mõnus koht, kere ja hing puhkavad. Lõkkeplatsil kuhjasin hunniku uusi oksi virna järgmise tuletegemise ajaks kuivama. Oksad ei saa kunagi otsa, sest krundi juurde kuulub jupp metsa, kust kuivikuid pidevalt juurde tuleb. Lisaks vanade viljapuude oksad. Nüüd jäi veel silma: sissesõiduteeäärse kase jämedam haru kuivanud, vaja maha võtta. Jämedamad halud viin linna kaminapuudeks.

Õlts on ehtne aga kohv ... ???

Krundi taga raiusin vikatiga jämmeid taimi, pool sai tehtud pool jäi järgmiseks korraks, ei tahnud end liiga higiseks ajada. Kerge eine enne kui asjad kokku korjasin, et randa sõita ja ujumas käia. Tagasiteel linna astusin Tabasalu Selverist läbi, seal just pandi sooja toitu karpidesse poole hinnaga ära andmiseks. Krabasin kaks suurt karpi sashlõkki, kilo jagu 5 euri eest. Väga maitsvaks osutus, ka ema nautis täiega. Rimist võtsin veel neli lihapirukat ja neli moonirulli. Päris väsinud õhtul, ei jaksanud rohkem kui esimese poolaja vutist vaadata, siis keerasin magama. 

Reedel hakkasin uurima, mida peab tegema ema ID kaardi taotlemiseks. Ei saa lihtsalt, täismäng koos näpujälgede ja allkirjaga, peame kohale minema. Kui üritasin aega kinni panna selgus, et esimesed ajad broneeritavad septembris, paraku lõpeb augusti algul kaardi kehtivus. Peame ise kohale minema ja sabas ootama, õnneks oleme nii lähedal, et kui saba kole pikk viin ema vahepeal koju. Mingi võimalus, et ehk lastakse vanainimene vahele, aga selle peale ei maksa lootma jääda.

Jalutasin Kalevi kommipoodi lootuses odavaid ja häid maiustusi skoorida. Tuhkagi, kampaania korras odavaid nagu polnudki, viimase paari aastaga on igatsugu magusa kraami hinnad Eestis kõvasti üles läinud, oluliselt rohkem kui õltsi maksumus. Ilmselt uus tervishoiupoliitika: Ära söö magusat, parem võtta õlu või kaks - 175 grammise kommipaki hind sama mis kahel heal või kolmel odavamal pooleliitrisel õllepudelil😦 Igaks juhuks astusin läbi ka uuskasutuskeskusest aga neil külmikuid polnud. Tammsaare K-Rautas polnud mu soovitud külmkappi kohe saadaval, alles 15 juuli tarnitav. Sõitsin Paldiski maanteele, seal sama seis aga teenindaja otsis välja millised võimalikult kohe saadaval. Otsustasin kodus veelkord neti läbi kammida, sest mulle kättesaamise kiirus tähtsam kui hind. Lõpuks läksin uuesti Tammasaare poodi ja otsustasin müügisaalis oleva 150 eurise ära osta.

Klienditeenindajaga asju ajades märkis see, et minu ostetaval pole sügavkülma kambrit, kuram kuidas see kahe silma vahele jäi. Lõpuks leidis isegi soodsama variandi, mille saan mõne päeva pärast kätte. Teenindamise kohta on mul vaid häid sõnu - vene keel "krasavitsal" emakeeleks aga haruldaselt sõbralik ja abivalmis, kutsus veel teise kolleegi appi kas selgitas erinevate markide plusse ja miinuseid. Kanadas küll sellisel tasemel suhtlust suurtes poodides ei pakuta. Kuuldes inimeste kurtmist teeninduskvaliteedi üle ei saa aru milles asi, kas mul mingi hull vedamine või siis eriline anne teenindajates "abistamissündroomi" esile kutsuda. Kaasa arvas, et kuna olen sõbralik ja viskan nalja on ka teenindajad vastusena sõbralikud - kas tõesti nii lihtne see ongi?

Õhtul kiire toiduostlemise tiir, "Conference" pirnid on mu lemmikud, ostsin ka liitrise paki Grossi jäätist, seda hea vuti kõrvale nautida. Õhtusöögiks jalkat vaadetes praekapsad sashlõki ja kartulisalatiga, Õllenaudi HELE keelekasteks kõrvale.

Jaanituled

Jaanituledega alustasin juba aegsalt esmaspäeval, ehk siis korraldasin emale eeljaanitule suvilas nagu meil tavaks olnud aastaid. Grillimiseks valisin 93% lihasisaldusega Vastse-Kuuste "Klassikalised Eesti Vorstid" lambasooles. Osutusid üllatavalt headeks, ostan teinekord ka niisama lõkkel küpsetamiseks.

Esmalt käisime läbi Pääsküla elamise juurest, ema vaatas veidi aias ja majas ringi. Mustamäel kerge eine ja puhkus. Järgmisena kalmistule emapoolse suguvõsa haudadele, vanaema-vanaisa ja paar onu seal, panime küünla. Suvilas jalutasime ringi, näitasin sissesõidutee äärset kaske, mille jämedam haru kuivanud, tuleb maha võtta. Ja oligi aeg eelmisest aastast valmissätitud oksahunnikule tuli otsa panna. Eelnevalt kontrollitud, et keski sinna pesa pole ehitanud. Oksad olid nii niisked, et süttimine võttis nats aega kuid kuid peenikesed kuuseoksad andsid hoogu kuni kõik lõõmas. Tuleohtu see aasta pole, nii metsaalune kui pinnas päris niisked.

Sütehunnik tekkis muljetavaldav, rest lõkkeasemele ja vorstikesed susisema. Ma lasin varakult õlle enne kui kalja peale ümber kvalifitseerusin. Kartulisalat, kurgilõigud ja rukkileib vorstide kõrvale. Saku rukkilinnase kali oli väga hea. Ilmaga vedas, sest ehkki päikseline siis mõnusalt jahe ja kergelt tuuline. Sääski see aasta praktiliselt pole ja isegi kihulasi mitte, parmudest rääkimata. Puuke pidavat hulgakesi luurama aga rohi nüüd madalaks niidetud, neil pole mõnusat kõrt mille otsast pükstele või säärele klammerduda. Naaber olla paar nastikut näinud, eks neil pidu, sest nii konnasid kui tigusid lademes.

Tagasi Mustamäele jõudes hüppasin niisama Magistraali Sõbralt-sõbrale taaskasutuskeskusest läbi ja skoorisin mitu vjalikku eset. Kolm USA-EUR pistikuotsikut, millest alatasa puudus, Rootsi päritolu plokkide ja nööriga jalgrattahoidja (ratta saab eest ära garaazhi lakke tõmmata) ja moblahoidja rattale, kõik kokku vähem kui 10 euri. Jõime kohvi ja sõime paar saiakest enne kui sõitsin rattaga tagasi suvilasse, et ilusaid päikeseloojangu pilte saada. Jõudsin parasjagu kümneks, piisavalt aega ringi jalutada ja niisama plõksutada enne kui 22:38 päike horisonti puudutas.

Suvilas sõin veel head-paremat ja võtsin õltsi samal ajal läpakal netis surfates. Paraku hakkas uni silma tikkuma ja kobisin voodisse. Audioraamatut ei jaksanud kuulata kauem kui mõni minut, mobla pudenes käest. Uni oli suvilas sügav ja pikk, esimest korda peale lendu korralikult vahepeal ärkamata välja maganud.

Hommikul värske olek, läksin jooksma. Suvila juurest randa ja siis piki Vääna randa edasi tagasi kuni 5 kilti täis sai. Rahvast oli vaatamata suht hilisele hommikutunnile (kell 9) ülivähe, sain paljalt merre karata ja veidi ujuda, et higi maha loputada. Tegin kohvi, eelmisest aastast õhukindlas klaaspurgis säilinud purust sai üllatavalt hea kuuma tõmmise. Jogurt, saiakesed maitsesid hästi. Piisavalt aega enne jaanitulele sõitmist, otsustasin drooni lennutada. Saan mõned suvised kaadrid talviste kõrvale.

Lõpuks muidugi läks kiireks, pidin ju poole kaheks Rummu karjääri jõudma. Pool tundi hilinemist polnud väga hull, teisedki alles saabunud, jet just lasti sisse. Nörritav moment, et kraadidega jooki ei saanud manustada, sest hiljem vaja autoga mõne kildi kaugusel asuvasse jaanitulekohta sõita - narr oleks selle lühikese jupi peal vahele jääda. Köie oli omanik igatahes võlli ümbert kätte saanud. Kimasime kõik karjääris, jet võtab 120 km/h sisse kui gaas põhjas paarsada meetrit otse anda. Ma üle 100 ei julgenud, isegi siis raputas kõvasti pisikestel lainetel. Korra sain õhulendu kui enda lainetest üle uhasin. Sukeldujate poidest üritasime viisakat distantsi hoida, süstavennad meie kimamisest just vaimustuses polnud, jet teeb lühikesi teravaid laineid nagu omast käest tean - samas karjäär priilt kõigile kasutamiseks. Pilte ei jõudnudki teha, peate lihtsalt mind uskuma.

Veerand tundi ujusin allveetõukuriga ringi ja sukeldusin. Igavesti tore riist kuid kahjuks ei saa lõunamerre viimiseks lennukisse võtta kuna patarei mahtuvus liiga suur. Eestis tavaliselt meres suht vilets nähtavus muudest veekogudest rääkimata. Rummu karjäär üks väheseid väga selge veega veekogusid.

Kohe kui jõudsime Jaanitule paika korkisime külmad õlled - imehästi mekkis, pikk ootus ja janu. Enne lõket kõva sööma ja grillimine. Kere sai lihakraami liiga tihedalt täis pargitud, aga mis teha, tegu ju eestlaste pikalt tähtsaima pühaga aastas: uusaasta, jõuludest rääkimata, ei saa ligilähedalegi. Kui lõpuks süütama läksime ja lõke hoo sisse sai kerkisid leegid 7-8 meetri kõrgusele. Järgnes pikk saunas istumine, tiigis ujumine ja õlle libistamine - nagu ikka eestlastel kombeks.

Jaaniuss rohus

Oli juba pimedaks läinud või no nii pimedaks kui jaaniööl minna saab kui tiigis ujudes keegi märkas, et kaldal rohus mingi LED lamp hõõgumas. Esimene arvamus, keegi pervo pannud kaamera, lähemal uurimisel selgus hoopis: jaaniuss mis jaaniuss. Sauna poole sammudes nägime tee ääres veel ühte. Võtsin mobla ja tegin tast pildi, pole enam ammu jaaniussi näinud. Magama läksin kahe ajal, pidu väljas käis neljani nagu korra valju laulu peale ärgates sai tõdeda.

Tegus puhkuse esimene nädal

Vääna rannas loojangu ajal

Puhkuse esimene nädal kujunes igati tegusaks, kui järgnevad ka sellised siis olen puhkuse lõpuks täitsa kutu. Kolmapäev esimene "päris" puhkepäev. Öösel uni vaatamata väsimusele muidugi täiega sassis. Kell kaks silmad lahti ja enne nelja magama ei jäänud, siis uuesti kuue ajal ärkamine, paar tundi ülal, uinusin üheksa, ärkasin pool kaksteist – täielik pardakk. Etteruttavalt võin kinnitada, et vahelduva eduga ja mõnevõrra erinevate intervallidega on selline rezhiim kõik need päevad kestnud. Kuram, nooremana oli ajavahest ülesaamine hulka kergem, või on jälle tegu “ilusate” mälestustega?🤔

Igatahes hommikukohv koos emaga joodud läksin Pääskülla elamist üle vaatama ja end sisse sättima. Kõige olulisem hügieenitarbed, kliendikaardid ja mõningane vajaminev riidekraam üles otsida, auto ning ratas sõidukorda saada. Ei suutnud leida hambaharju ega kliendikaarte, ehkki info nende asukoha kohta lausa moblas märkmetes kirjas. Vandusin ja lõin käega, eks ta ole kui ise paned ära aga hiljem asju liigutatud. Pean oma reisuhambaharjaga läbi ajama ja uue higipulga ostma, ehkki igat sorti hügieenitarbeid oli meil terve kapitäis. Häirib kui tead kindlalt kus tavaline igapäevane eluks vajalik kraam ennevanasti oli aga enam ei ole või siis ei suuda leida. Eks pean võtma paar päeva, et teha täielik inventuur oma kraamile, kõik korralikult sorteerima ja sildistatult ära panema, et selline jama ei korduks.

Tõstsin siis auto aku peale ja panin laadima. Ratta sikutasin garaazhipealsest hoiupaigast välja, kulus oma tunnike, sest esmalt oli vaja kaootiliselt ettekuhjatud kraam ümber paigutada. Tagumine kumm oli eelmine suvi viimasel päeval tühjaks läinud, võtsin ta maha ja vaatasin üle. Täis pumbates kostis tasane sisin, pisike auk väljaspool. Tekitas kahtluse, et miski asi võib ikka veel väliskummis olla. Libistasin näpuga ettevaatlikult mööda kummi sisepinda ja tundsingi õige pea teravat otsa. Tilluke veerandkuu kujuline metallilaast väliskummis, üks ots ulatas läbi, see oligi sisekummi sisse augu söönud. Näpitsatega sikutasin metallitüki välja, väliskumm oli ok. Uus kumm sisse ja lõin täis, ratas korras. Auto käivitamise jätsin järgmisele päevale kui aku laaditud.

Helistasin ka sõbrad läbi ja andsin oma saabumisest märku. Sain saunakutse järgmiseks õhtuks, kalaretke reedeks ja teise üleöö saunaõhtu laupäevasel kohvikutepäeval – tõotab kiire aeg tulema. Õhtul vaatasin jalkat, paraku ei tõmba teine enam eriti, samas alles alagrupimängud, mis suht tähtsusetud. Proovisin varem põhku pugeda kuid kasu suurt polnud, uni endiselt sassis – öösel ülal, hommikul magasin mõnuga kaheteistkümneni. Valged ööd segavad, pean ikka silmaklapid muretsema, kardinad pole piisavalt tihedad. Pääskülas olid varem alati magamistoas ööseks kaasa ostetud katted ees, neist vähemalt valgus läbi ei tulnud.

Neljapäeval oli plaan suvilasse niitma sõita kui auto joonde saan. Käima läks teine sutsti nagu oleksin alles eile kasutanud. Selle koha pealt on küll haruldaselt hea masin – seisab üle talve ja esimese võtme pöördega käivitub momentaalselt, isegi sinist suitsu ei tule algul. Paraku oli kell paljuvõitu et niitma sõita, eriti kui võtta arvesse eesootavat saunaõhtut. Otsisin veel oma asju, kuid kliendikaarte ei õnnestunudki leida ehkki karbi tuvastasin, millele isegi "KLIENDIKAARDID" peale kirjutatud. Rahakotti nende kaartidega seal paraku polnud. Need ei oma küll mingit väärtust kellelegi, lihtsalt hullult tüütu kõik talvel uuendatud uuesti ükshaaval teha. Tegelt aeg lõpetada dinosauruse mängimine, tuleb hoopis poodide äpid alla laadida. Varem pole seda teinud vaid põhjusel, et äppe niigi liiga palju. Üritades Rimi oma alla laadida selgus: need regioonipõhised, pidin endale teise kohaliku google konto tegema.

Traditsiooniline saunaõhtu lapsepõlve sõbrast põhikooli pinginaabri juures. Möödus nagu ikka vanu aegu ja tuttavaid meelde tuletades ja maailma asju arutades ning nentides, et aeg kulgeb halastamatult. Kes oleks võinud ette kujutada, et kaks esimeses klassis koolipingis kõrvuti istuvat poisikest 55 aastat hiljem sunapingil pensionile jäämise plaane arutavad. Õnneks oleme mõlemad piisavalt heas füüsilises ja vaimses vormis, et seda aega nautida ja järgijäänud tegusaid aastaid töö rabamise peale mitte raisata. Hilisõhtul pidin korra veel Mustamäelt rattaga läbi hüppama, et paar kalaretkeks vajalikku aksessuaari kaasa krabada. 12 kilti kesköö paiku sõtkuda oli just hea pingutus parema ööune tulekuks.

Österby sadamas

Reede hommikul korjasid sõbrad mu Pässast peale, suurde masinasse mahtusime kenasti kolmekesi koos paadiga. Sõitsime Haapsalu maanteed pidi ja keerasime läbi Linnamäe loode poole üles – Österby sadamasse, kust vee peale läksime. Tavapärane paadi pumpamine ja kokkupanemine ning asjade sisselaadimine koos õlle manustamisega. Igaks juhuks pidin ka ID kaasa võtma, mille vastu mu kalapüügiluba kinnitati. Plaan oli sõita Vormsi ja mandri vahele Seasaare ligi heade haugikohtade peale.

55 sendine haugipoiss

Ilm oli super hea, kerge tuul ja päike, temperatuur 20 kandis. Poole tunniga olime platsis ja viskasime ankru sisse. Algus oli paljutõotav: mina alles sain instruktsioone kuidas spinnat kasutada kui teine sõber esimese viske tegi ja ilusa 55 sendise haugi landi otsa sai. Viimasest spinnakasutamisest oli mul aastaid möödas, algul läks vähe kobalt ja unustasin õiges järjekorras vajalikke operatsioone teha: keri lant spinna otsa juurde, vajuta näpuga tamiil vastu ritva, lükka spinna lukk lahti, viibuta lant minema hoides mõlema käega käepidemest spinna vänta puutumata, lükka lukk peale, hakka lanti mõõduka kiirusega tagasi kerima. Omaette trikk oli vältida sõprade landi otsa haakimist🤪 Peagi hakkas sujuma, mõned landivisked võrreldava kaugusega teistega.

Loopisime, mis loopisime aga selles kohas tuli otsa vaid üks alamõõduline, piiriks haugi puhul 50 cm. Sõitsime õige mitu korda siia-sinna, vahetasime kohta, loopisime nii ankrus olles kui triivis aga kalu saime õige harva. Päeva lõpuks neli haugi ja üks säinas – kõik ühe mehe püütud, mina ja teine jäime nulli. Eriti ei morjendanud, kalaga poleks ise viitsinud niikuinii tegeleda aga paadiga merel käimine oli täiega tore. Tallinna tagasi jõudsime alles peale kümmet, vaatasin veidi vutti ja keerasin magama.

Hein niidetud

Laupäeval võtsin ette suvilatreti. Kõigepealt oli vaja autole kindlustus peale panna, Eestis on see õnneks paari minuti ettevõtmine, erinevalt paljudest muudest riikidest. Tõstsin muruniitja autosse aga rullil pikendusjuhe oli öö jooksul garaazhist haihtunud. Olin surmkindel, et eile akut peale tõstes liigutasin seda eest ära, hakkasin tõsiselt mälu pärast muretsema - dementsuse esimesed tunnused mälu ja reaalsustaju kaotus. Kergenduseks selgus, et seda oli hommikul sugulane laenanud. Õnneks sain mitmest lühemast jupist piisava pikkusega kokku kombineerida – tülikas kuid ajab asja ära. Hein suvilas üle põlve vaatamata asjaolule, et korra maikuus niidetud. Aia taga täielik võsa. Muruniiduk ägises aga võttis vähehaaval, pidin teist aeg-ajalt jahutama. Kolm tundi kulus, kuid lõpptulemus tuli täiesti viisakas.

Jokkerinäoga kiisu rannaliival

Aega piisavalt randa jalutamiseks. Ilm palav, vesi soe nagu võis veenduda end vees leotavate rahvamasside põhjal. Hüppasin minagi sisse, et higi ja heinatolm seljast maha pesta - esimene suplus see aasta. Vesi suht sogane, vetikaid täis ja rabasid läbivast Vääna jõest pruunikas kuid täiesti ujutav. Padisele sõitsin mere äärt mööda, ilusaid ja kurvilisi teid pidi – tütrele sellised meeldivad, eriti kui ta oma sportautoga saaks siin kihutada.

Sissejuhatuseks pakuti kohvikute päeva menüüst Mehhiko stiilis suppi, täitsa maitsev, eriti koos sibulapirukatega. Saunaõhtu möödus nagu ikka, juttu vestes, suurtes kogustes õltsi juues ja lõpuks telekast Saksa-Elevandiluuranniku vuti matsi vaadates, mis väga põnevaks osutus. Magama minnes unustasin akna lahti teha, ärkasin öösel kolme ajal jubeda palavuse peale. Väljas oli nii soe, et isegi akna avamine suurt ei aidanud, lõpuks siiski tukastasin. Äratas linnulaul ja pannkoogi lõhn – milline idüll.

Ebasihtotstarbeline allveetõukuri kasutamine

Pühapäeval hiline hommikusöök, ja siis jetiga Rummu karjääri kimama. Esimesed sõidud tehti lastele järelveetava täispuhutava aluse peal aga kui valmistusime tõsisemaks kimamiseks juhtus apsakas. Köis sattus jeti alla ja mootor tõmbas selle ümber võlli. Jet veest välja, omanik üritas välja sikutada, aga väga vaevaline protseduur. Lõpuks selgus, et nailonköis lausa võlli peale kinni sulanud. Tuli tuua spets tööriistad, et esiteks ligi pääseda ja teiseks kuidagi hangunud mass lahti toksida. Selleks päevaks jetilõbu läbi.

Paraku oli sõbral kaasas ka DPV (Diver Propulsion Vehicle) ehk eestikeeli "Allveetõukur" - äitähh tehisaru. Viimases hädas sai sellega naljapärast lapsi sõidutada, ehkki ette nähtud akvalangistide ja snorkeldajate vees kulgemist kiirendava abivahendina. Proovisin ka ära - igati äge - kolme kiirusega: 5, 6 ja 7.5 km/h, tõmbab päris jõudsalt. Ilma kalüpsota hakkaks külm, ise ei pea ju suurt liigutama. Karjääris läksin 5 m sügavusele, kus vesi päris kõvasti rõhuma hakkas - eriti tunned peas. Veidi eelnevalt hingeldades saad paar minutit vee all kulgeda, nägin väikeseid kalasid ja isegi ühe ilusa värvilise ahvena - Rummus vesi super selge, ideaalne sukeldumiskeskkond.

Sõitsin suvilasse tagasi ja astusin Selverist läbi, kus sain esimest korda äppi proovida. Rahvast oli vähe, otsustasin kassaneiult igaks juhuks juhendeid küsida, too oli hästi abivalmis ja sõbralik. Toksis näpuga minu mobla menüül ja skännis esimesed paar asja ise, siis lasi minul edasi teha. Kui tahtsin maksma hakata teatas süsteem, et olen valitud välja ostukontrolli jaoks. Neiu pidi uuesti tulema ja kõik mu asjad teist korda üle skännima🙄 Vahepeal kogunes rahvast juurde ja järsku said kõik teate, et on kontrolliks välja valitud. Vaene neiu jooksis hing paelaga kaelas kliente läbi, enamus olid rahulikud aga nagu ikka leidus paar torisejat. Loodetavasti mina ei põhjustanud seda paanikat. Lahkudes igatahes tänasin tüdrukut personaalselt.

100X zoom rannale

Vaade Türisalu pangalt
rannaviirg paremal

Türisalu pangalt tahtsin merevaatest ja Vääna rannast pilti teha, puud aga nii suureks kasvanud ja tihedalt lehes, et head vaadet ei avanenudki. Pidin jupike tagasi jalutama, enne kui klindiäärelt randa paistis. Katsetasin maksimunzoomi, pilt käes hoides siiski eriti hea ei tule, sest süsteem ei suuda käe värisemist täielikult kompenseerida ja 100X digizoom pole niikuinii eriti kvaliteetne vaatamata sisseehitatud AI töötlusele.

Suvilaidüll

Suvilas korrastasin lõkkekoha ümber, et järgmisel päeval oleks emaga lihtne ja sujuv eeljaanituli. Mõtlesin, kas sõita linna või jääda suvilasse, ehkki magamiseasju kaasas polnud otsustasin jääda. Jalutasin randa, hulkusin seal veidi ringi, pildistasin aga ujuma ei läinud, päris jahe oli. Tagasiteel astusin poest läbi, võtsin veidi toidukraami ja paar õltsi. Õhtul näksisin head paremat, lobisesin pikalt kodustega ja lõpuks vaatasin läpaka pealt jalgpalli matshi. Kuna moblal on piiramatu data plaan, võin endale seda lõbu lubada. Kõrvale rüüpasin jääkülma Heinekeni. Täiuslikust õnnest on suvilas puudu vaid külmutuskapp, et ka hommikul oleks külm õlts käepärast ja jäätis iga moment käeulatuses, muu toidukraami säilimisele aitab muidugi ka kaasa.