Thursday, October 14, 2021

Killarney-10 (16 sep), Cave Lake ja kalad

Cave Lake - H6 kaldakalju 2021
Hommikusöögi ajal selgus, et kaasa jalg ilmselt ei võimalda rohkem matkamist ette võtta. Arutasime ja kaalusime, mis oleks kõige mõistlikum tegevuskava. Tütar ütles, et tema on ka kõik ägedamad eesmärgid saavutanud, hea meelega puhkaks veidi kodus mittemidagi tehes. Mina metsinimesena tunnen end just looduses kõige paremini, teen siis midagi või mitte. Pakkusin välja, et miks mitte puhata siin lõkke ääres niisama lebotades, ega ei pea ju iga päev metsas hulkuma. Nad siiski arvasid, et kodus oleks mugavam. Kompromissina leppisime kokku: kui õhtul ikka tunnevad, et ei viitsi jääda, sõidavad ühe autoga koju, mina jään veel mõneks päevaks koertega telgitama.

Cave Lake aastal 2000, mina tütrega
Tütrega plaanisime päevamatka Cave Lake äärde, kus temaga sai käidud kui plika alles neljane oli. Paraja pikkusega keskmise raskusastme ühe päeva matk. Kuna plaanime õhtul Killarney asulasse sööma minna hoiame viisakat tempot, samas mitte liiga kiiret, et kuumaks ei ajaks. Tee on tuttav, ehkki päris nii kaugele sai viimati 11 aastat tagasi minna, seal oli meie nädalase matka esimene laagriplats.

Cave Lake H5 aastal 2021
Cave Lake H5 aastal 2000
Lobiseme maast ja ilmast, elust ja tööst, perest ja koertest. Tore issi-tütre personaalaeg, mida keegi segama ei pääse. Telgiplatsil H5, kus kahekümne ühe aasta eest peatusime, pole kedagi aga vesi ujumiseks liiga vetikane. Liigume edasi H6 juurde. Siin tuttavad siledad graniidiseljandikud, kust hea vette minna. Esialgu pikutame, puhkame ja võtame kerge eine jalad vees ligunemas.

Tütar näeb paari kala, küpsisepuru peale ujub rohkem ligi. Lõpuks oleme nagu jalgupidi akvaariumis. Kalad näksivad varbaid. Jaapanis pakuti raha eest sellist teenust, suskasid jalad vette ja kalad näksisid kõvaks paakunud talla ja kannanahka. Omaette naljakas tunne, nagu söödaks sind elusast peast.

Sushile vette visatud küpsisetükki asusid kalad innukalt ründama. Kutsik oli esialgu segaduses aga läks siis vette järgi ja napsas lõpuks küpsise suhu. Üllatav, et ei lasknud end kalaparvest üldse häirida ehkki muidu kole kartlik.

Tütar üritas mitu korda ja lõpuks püüdiski paljakäsi ühe kala kinni. Tegin vee-elukate sulistamisest hulga pilte ja mitu videot. Kui ujumiseks riideid maha koorima asusin saabusid inimesed platsile ning hakkasid telki püsti ajama. Jätsin minemata sest ujukaid polnud ja ei tahtnud kanadalasi nudismiga shokeerida.

Sushi kuivaks raputamas
Cave Lake

Tagasiteel näitas Sushi taset "takistusrajal" turnimisel, käis kenasti palki mööda nii, et polnud asi. Metsas olid niiskusega seened hoogsalt kasvama läinud, ei viitsinud kaasa korjata, täna ju praadima pole kavas hakata. Kokkuvõttes kulus 20 kildise matka peale nats üle 5 tunni. Naised otsustasid ikkagi koju sõita ja vanema koera kaasa võtta, mul lihtsam ühega. Tütar lubas mu arvuti korda teha, et saaksin peagi välja tulevat BF2042 mängida.

Acid Lake
Sushi kopratammil
Killarneys käisime minu masinaga, võtsime kai äärest iidsest kalonkast bensu. Süsteem oli sihuke, et kõigepealt lasid paaki palju tahtsid ja siis läksid ütlesid poes palju võtsid ning
Killarney "kalarestoran"

maksid. Aumehe mäng, keegi kontrollima ei läinud. Kaubad olid 2-3 kordse juurdehindlusega - mõni ime, sadamas mitu uhket Ameeriklaste jahti. Kohalik kärakapood kella 5'st kinni, õltsiga seega kööga. Sõime kohalikus "kalarestos". Seoses koroonapiirangutega pidime istuma väljas. "Fish & Chips" oli mu arust täiesti tavaline, sügavalt kahtlen, et kohapealt püütud.

Tagasi telgiplatsile jõudes pakkisime kõik mittevajaliku Mazdasse ja saatsin naised teele. Kuidagi kummaline ebamugav tunne oli nagu saadaks teised pikale reisile. Sushi vaatas autole järgi ja siis segaduses minu otsa: "Mis toimub?" Jääme kahekesi paariks päevaks, ära muretse, mitu põnevat matka ootab ees.



Magama minekuks liiga vara, võtsin veini ja juustu kaasa ning läksin istusin kaldakaljule lugema ja päikeseloojangut nautima. Kuts sai küpsist, lebotas mu jalge ees ja tukkus matkaväsimust. Pimedas tegin kohvi, põletasin lõket, lugesin veel, lõpuks keerasime põõnama. Voodi oli mul telgis armastuse ja hoolega ette valmistatud, koer millegi pärast arvas et talle ega tahtnud isegi mu nügimise peale kuidagi oma pessa minna. Öö oli soe, magamiskoti tegin lahti, et jalad välja ajada.

Palkadest ja erialadest

Kuidas nähakse tarkvara inseneri tööd

Eile sai mu enesehinnang hävitava löögi: selgus, et ilma mingite mööndusteta olen pere madalaima ametliku palgaga liige kui koerad ja madu välja arvata. Tütar nimelt edutati oma firmas järgmisele tasemele: insenerist arendajaks. Nüüd võib end uhkusega "dev" nimetada. Samas tunnistas, et ega töö vist suurt muutu, igatahes esialgu. Tegelikkuses on muidugi karta, et kõrgema palga eest tuleb ka enda halle ajurakkusid rohkem liigutama hakata. Ta on ikka veel kahevahel kas liikuda edasi spetsialistina või juhtimise rollis. Mõlemal on omad plussid ja miinused, minu kogemuse põhjal kulub juhtidel põhiaeg personali probleemide lahendamisele ja teiste töö eest vastutamisele, spets vastutab enamasti vaid enda töö eest kuid tema seljas istub juht oma tähtaegadega.

Tarkvara arendaja "kadestusväärne" elu 
Tarkvara inseneri tegevus ;)

Kuna tööl oli aega üle surfasin netis ja sattusin nii mõnegi huvitava artikli peale. Näiteks selgus, et Eestis on parimad palgad spetsialistidel ja spetside hulgas tarkvara arendajatel - keskmine umbes 3300 euri kuus. Numbriliselt täiesti võrreldav maailmamastaabis palkadega kui ka maksud arvesse võtta. Vaadates maailma suurlinnade elukallidust tagab Eestis numbriliselt mõnevõrra väiksem palk parema elukvaliteedi. Näiteks Torontos kulub viimastel andmetel ainuüksi kodu omamise kulude katteks 60% pere sissetulekust ja 70% kui tegu on majaga. Majalaenu saamiseks peab pere aasta sissetulek ulatuma 200000 Canada dollarini (125000 eur). Palgavaesuse tase 50000 CAD (33000 eur) aastas.

Kõik tahame oma lapsi aidata. Meie oleme leidnud et parim viis on võimaldada neile teadmiste  ja oskuste omandamine mitte nii palju toetada materiaalsete asjadega. Lisaks muidugi teadvustada vastutustunnet: oma tegude või tegemata jätmiste eest vastutad ise. Jah meie vanematena võime ja saame anda nõu ja toetada aga sinu elu, lõpuks pead ikka ise elama enda tehtud otsustega. Nõu andsin nii palju, et õppida tasub eriala, mis võimaldab mugavalt ära elada, küll hiljem jõuab hobidega tegeleda. Ise oleksin ka peale keskat pigem suusainstruktoriks tahtnud minna aga oli selge, et ehkki tundus hullult tore siis perspektiivikas see karjäär eriti ei olnud. Põhimõtteliselt tundsin, et minu "töö" on tehtud kui lapsed koolid lõpetasid, olime pakkunud võimaluste piires hea stardiplatvormi. Edasine sõltub juba neist endist.

Parandus: Piinlik tunnistada aga plika ametikoht on hoopiski "Software System Designer", mis arendajast tööst päris palju erinev😏 Minusugusele asjatundmatule tunduvad kõik tarkvaraga seotud asjad samas potis olevat.

Tuesday, October 12, 2021

Agawa->Killarney-9 (15 sep), Orphan Lake ja veel pikem sõit

Kiilaka😲 (Baldhead) jõe suue
Ilmaennustus oli paljutõotav, kahju kohe suurem osa sõidu peale raisata, sest täna peame lahkuma ja Killarneysse tagasi jõudma. Suht varakult ärkame, pakime asjad kokku ja sööme hommikust. Lõkkeplatsile ehitan paarist järgijäänud halust, pilbastest ja kasetohust eeskujuliku pisikese sütituse järgmistele saabujatele kingituseks.

Orphan Lake panoraam, naised ja koerad vasakul ääres
Hommikul kavas Orphan Lake 7 kildine rada läbi käia, paraku on kaasal öösel puus tunda andnud ja käia valusavõitu. Otsustame kohale sõita ning vaadata kuidas ta end tunneb, ehk jaksab vähemalt kaljutipus asuvate maaliliste vaatekohtadeni ronida.

Mina Orphan Lake kaldakaljul
Orphan Lake
Esimese järveäärseni jõuame aga sealt edasi ta minna ei taha. Rada paistab õige raske ronimine, pole mõtet ennast piinata, pärast ei saa veel üldse liikuda. Pööravad tütrega tagasi, mina tõttan kiirel sammul poole kildi kaugusel oleva kõrge rannakalju poole.

... ja põhja suunas
Vaade rannikut pidi lõuna ...
Distants on lühike aga hull ronimine, üles jõudes olen võhmal. Vaated vähemalt tasuvad vaeva ära, teen pilte rannikust nii põhja kui lõuna suunas. Põhjas paistab kauguses liivane jõesuue. 
Ülemjärve fotod tehtud musta punktiirjoone lõpust kaljult
Selle 7 kildi läbimisele oleks meilgi ilmselt oma 3 tundi kulunud nagu raja alguse kaardilt võis lugeda. Kiirelt tagasi auto juurde, et teised ei peaks liiga kaua minu järgi ootama. Kuna tütre soovil ja minu vaikival heakskiidul läheme põhjapoolse ringiga ootab pea 800 kildine sõit ees.

Panoraamvaade Orphan Lake kaldakaljult Ülemjärvele
Esimene sihtmärk ja peatus on Wawa, väikelinn mis tuntud "maailma suurima" Kanada hane kuju poolest. Eks need melanhoolsed väikelinnad peavad millegagi üritama kas või provintsi kaardile ja kodanike teadvusse murda. Võtame bensu aga ainsam Tim Hortoni kohvik vaid "drive-through". Õnneks leiab tütar google kaardi äpiga Subway söögikoha, kus samuti tasuta wifi menüüs.

Kividest siinkandis puudust pole

Ostame kohvi, kakaod ja kuulsaid poole jala pikkusi subway saiu igasugu hea-paremaga lõunasöögiks. Pugime kere täis, sest enne õhtut ja Sudburysse jõudmist pole kavas toitumise eesmärgil peatuda. Netis surfates rõõmustab mind ilmateade, mis lubab järgmiseks 5 päevaks päikest, vahelduvat pilvitust ja sooja. Uudiseid jällegi põhimõtteliselt ei vaata. Nooremale tütrele saadetud küsimusele kas maja peale tornaadot alles, pole vastust. Loodetavasti on uudiste puudumine hea uudis, niikuinii miskit teha ei saaks, naudime siis täiega momenti.

Teeäärsed kaljud

Wawast Timminsini üle 300 km, uhame selle ühe hooga. Maastik on algul veidi mägine aga siis muutub vähem liigendatuks, tüüpiline Põhja-Ontario: mets, järved, jõekesed, rabad ... . Täiesti tühi maa, ei mingit asustust aga vähemalt tee on hea ja liiklust pole. Tütar laseb vahepeal 140'ga, mina ei märkagi, kuid kaasa teeb märkuse. Sõidame üle Põhja-Jäämere veelahkme, siin ojasse sülitatud tatt jõuab Hudsoni lahte kui kalad enne nahka ei pane. Nõks enne Timminsit keerab maantee 144 lõunasse Sudbury poole kuhu veel 300 kilti.

Raba

Sõidame, sõidame, sõidame, ... Mazda 3 vähemalt kulutab vähe kütust, Sudburyni veab lõdvalt välja, veerand paaki jääb veel sisse. Natuke enne linna istun ise rooli, siiani oli tütar pidevalt juhtinud. Ma pean tunnistama, et kõrvalistujal on ikka palju kergem elu. Kui tahab tukub, kui tahab vahib maastikku või pugib saiakesi. Laps oli kaardilugejaks, sõitsin otse läbi kesklinna, mis omaette huvitav.

Vikerkaaremaja Sudburys

Loomulikult liiga hilja muuseumiks, hea et poed veel lahti olid. Õlts, saiakesed, ploomid toidukast, Tim Hortonis korralik õhtueine, et ei peaks pimedas telgiplatsil enam söögiga jamama hakkama. Paak ääreni bensu täis, Killarneysse jääb sõita 100 kilti. Kohale jõuame pimedas. Teen siiski kuuma vett, endale kohvi, naistele tee jaoks. Naabrid astuvad ligi ja mainivad, et pargivahid olid meie pärast väga mures olnud - 5 päeva ei mingit elumärki. Proovisid helistada meie numbritel aga telefoniühendust meil ju polnud ja teateid nad postkasti ei jätnud.

Agawa - Killarney 776km
Saime numbri, kuhu peaksime helistama. Ilmselt oleks ikka pidanud pargi kontoris lahkumisest teada andma ehkki sellist ametlikku kohustust pole. Kui su auto on jäänud päev aega üle lubatud aja siis üritatakse võtta ühendust. Kui kaks ja kellelgi pole aimu, kus oled või mis sust saanud, asutakse otsima. Meil aga telgiplats kaheks nädalaks kinni pandud. Ilmselt arvasid, et läksime sanktsioneerimata ilma lubadeta mitmeks päevaks mägedesse hulkuma ja äkki eksisime ära või pani karu nahka. Kaasa saatis messi, et oleme elus ja terved, tagasi telgiplatsil. Ei hakanud mingit lisainfi jätma, eks tulevad küsivad ise kui tahavad. Sõidust väsinuna keerame varakult magama.

Monday, October 11, 2021

Koertega loomaaias

Nunnu foto enne uinumist vaadata😜
Nagu eelmises postituses kirjas oli täna hullult soe ilm, suusashowle me ei läinud. Kuna koerad said osa eileõhtusest tänupüha söömaajast jäi minu uni episoodiliseks. Kella viie ajal kraapis väiksem tegelane meeleheitlikult välisust, lasin ta maja ette pissile. Kaheksa ajal hakkas suurem magamistoa ukse taga undama, enne kui jõudsin end üles ajada oli suveniiri põrandale poetanud. Õnneks kõvemavõitu ja kööki plaaditud põrandale, kerge koristada. Uni oli läinud, viisin nad jalutama. Tagasitulles nats netis ja siis voodisse, ärkasin alles kolmveerand kaksteist. Päevaplaanid seega pea peale pööratud.

Jooksma siiski läksin, eelmine päev jäi niigi vahele. Hommikusööki oleks võinud pigem hiliseks lõunaooteks nimetada. Üritasin kaaskondseid ilusa ilmaga välja meelitada, aga neil olid sellleks ajaks juba teised plaanid. Võtsin siis koerad kaasa ja kuna aeg hiline sõitsin High Parki, kus pole tükk aega käinud. Kutsad juba saavad aru, et kui lisaks kaelarihmale autovõtmed haaran tuleb auto juurde joosta. Parkimisega on linnas igavene jama aga päevasel ajal saab siiski veel kaugemale tänavale tasuta jätta. 

Mägikits
Capibara

Pargis jalutasime niisama, kuni tuli mõte miniloomaaiast läbi astuda, koertel kindlasti põnev, minul muidugi ka. Esimesena nägime capibarasid, kes brasiilia päritolu hamstrile sarnanevad seasuurused uruloomad. Silt tara ees teatas, et elukad juba sisse viidud aga ilmselt lasti nad erandkorras palavaga siiski välja päevitama. Edasi mitu eri sorti kitsesid aga siis sattusime Emu puuri juurde. See tegelane tundis koerte vastu huvi ja tuli neid silmates tara äärde, Koko tahtis läbi võre nuuskida, igaks juhuks hoidsin teda tagasi, äkki lind veel uhab oma võimsa peeneid hambaid täis nokaga.

Vasika issi hoiab silma peal
Tutvust sobitamas

Piisonid peitsid tarandiku kaugemas otsas, neid lähemalt uudistada ei saanud. Shoti mägiveise vasikas seevastu tuli kohe võrkaia äärde nuuskima. Paraja üllatusena vastas Sushi samaga, nii nad aupaklikku kaugust hoides teineteise lõhna hindasid. Laamad olid kaugemal, ega neid liiga ligi ei tahagi, teada-tuntud sülitajad teised. Tagasiteel pildistasin värvikirevaid High Parki lillepeenraid.


Õhtu saatsin mööda kaasaga teleka ees istudes ja sommide netflixi kriminulli Karppi (Deadwind) teise hooaja osasid vaadates. Mõnus soome keeles kuulata, paraku taban end aeg-ajalt vanast harjumusest alt inglisekeelset teksti lugemas. Täitsa meeldis, ehkki häirivaid loogika apsakaid tuli vahepeal sisse. No nagu politsei päästab linnapea napil mõrtsuka käest ära ja laseb tal siis rahumeeli üksi ilma igasuguse kaitseta koju minna mis siis, et kurjategija pani jooksu. See-selleks, vahelduseks ikkagi mõnus ajaviide, arvutimängu beeta versiooni katsetamine lõppes ju ära. Kui teine hooaeg läbi vaatan ka esimese ja kolmas pidi peagi välja tulema, kus ilmselt kõik maskidega😁



Rannailm oktoobris

Pikalt ei viitsi kirjutada, palavaga lihtsalt ei jaksa. Hea et see aasta jätsime Blue Mountaini suusashow vahele. Sealseil suusamägedel lõikuspüha nädalavahetusel lausa küpsetab. Sobivaim olnuks korraldada rannavarustuse või mootorpaatide näitusmüük. Tänane ilm lõi igatahes igasugu rekordid. 11 Oktoobril +33C tunnetatav temperatuur on enneolematu. Poolnaljaga võiks ju väita globaalse soojenemise eitajatele, et näete nüüd oma silmaga tõestust. Tegelt muidugi esimene pääsuke veel kevadet ei too ja üksikud rekordid ei tõesta üldist trendi. Kui neid aga piisavalt palju tuleb, muutuvad trendiks. Ma nüüd külmikusse õltsi järgi ja tagaaeda päevitama, kaasale juba mainisin, et töö tegemiseks liiga palav. Õige piinlik oleks oktoobrikuus sussid nurka visata kuumarabanduse või päikesepiste läbi😜

Agawa-8 (14 sep), Coastal Trail

Vaade kõrgelt Coastal Trail kaljult Ülemjärvele
Öösel sadas ühtlaselt, hommikul vahelduva eduga. Tugev tuul ja ilm selline viieteist kraadine, ehtne Eesti sügis, polnud erilist soovi telgist välja ronida. Mingi moment tuli koerad pissiringile lasta. Kui kord juba väljas siis polnudki nii hull fleece ja kapuutsiga kilekaga. Teistel lasin edasi tukkuda, ise panin vee tulele, kohvi tee ja putrude jaoks kulub ääreni potitäis. Pidin jälle tuulevarju kasutama, et leeki ära ei puhuks. Üheteistkümneks olid kuumad joogid ja nämm valmis, vihm momendiks üle jäänud, soodne võimalus hommikusöögiks.

Puhkehetk rannas vihmasel hommikul  
Kõht täis uurisin kas keegi tahaks mingit matka teha. Huvilisi polnud, mõni ime, mõlemal pool mägedes paistsid tumedad vihmapilved. Mina mõtlesin, et kui nii kaugele sõidetud ei raatsi päeva raisku lasta. Kavatsesin jupi rannikurada (coastal trail) käia, vaja ainult valida milline

Kokku tegelt üle 15km
järgnevaist: Gargantua - 20km - Orphan Lake - 11km - Katherine Cove - 14km - Sinclair Cove - 10km - Agawa Bay. Matkajuhis öeldi, et tegu äärmiselt raskete radadega, arvestage 2-3 korda pikema ajaga kui tavaliselt kuluks.

Gargantua juures saime maigu suhu, suht kuivaga on küll kõvasti ronimist kuid muidu talutav. Varem olin lugenud kogenud matkaja blogi, kes kinnitas, et märjaga on rada tõepoolest raske ja ohtlik. Jalad eilsest väsinud, ilm vihmane, kell suht palju: otsustasin võtta ette kõige lähedasema 10 kildise, mis Sinclair Cove juurest Agawa lahe äärde viib. Sealt telgitamisplatsini mõned kildid mööda randa. Viivad mu autoga Sinclair Cove, tagasi jõuan kui jõuan, pole mingit stressi, et kindlaks ajaks kuhugi parklasse ilmuda. Kuna matk suht lühike võtsin vaid 3 powerbari ja õlle, vee puudust pole karta, järv käepärast. Igaks juhuks larpisin enne pool liitrit, kõhus ikka lihtsam kaasas kanda kui seljas😉

Tütar laseb mu poole ühe ajal Pictographs parklas autost välja. Jalutan järve poole aga siis hakkab silma metsas paremale kaljule viiv rada. Soov tipust vaadet imetleda sunnib hoopis paremale Sinclair Cove poole pöörama. Pool kilti kõmpimist ja käänabki järsult järve poole üles kaljule. Vaatepilt on siit tõepoolest võimas.

Sinclair Cove liivane lahesopp
Hakkab sadama, jõuan enne mobla kiirelt kilekotti ja taskusse toppimist kiirelt Sinclair lahesopist paar poolpidust pilti teha. Kaljult laskudes eksin korra rajalt aga ega siin kuhugi suurt mööda minna pole. Ilm on märgatavalt soemaks läinud, kilega ajab higistama, topin selle kotti, kerge vihm jahutab mõnusalt keha.
Järv paistab läbi kaljuprao

Vertikaalne pictograafidega kaljusein
Kaljujooniste rada, kus naised enne käisid, viib alla järsu kaldakalju juurde. Praost saan pildi, üle aia ei hakka ronima ehkki ühtki inimest pole. Pictograafide juures on lainetus liiga tugev, teen püstloodsest kaljuseinast eemalt pilti ja lähen tagasi. Kõva tõus enne kui matkarada lõuna poole metsa keerab. Pidevalt kergeid vihmasahmakaid mis üldiselt ei sega. Juurikad ja kivid libedad, peab ettevaatlik olema.

Vaade Pictographs kaljule lõunast
Rada ürgmetsas
Kohe alguses laskub rada uuesti rannale, kus vedeleb Pictograafide juurest lahtipääsenud päästerõngas. Esimesed viis kilti on päris kõvasti üles-alla ronimist. Rada viib risti üle kaljuneeme. Vägevad vaated, tohutud kaljurahnud ja suured koopad, pildistan ohtralt.

Igavesti äge ronimine ja pugemine
Rada viib koopasse
Kuumaks läheb isegi särgiväel, märgadelt puudelt raputan värskenduseks vett kaela ja lehtedelt näo peale.

Kivirahnu alt läbi: vasakult sisse, paremalt välja

Klaustrofoobiavastane profülaktika

Ja nüüd sinna suunas
Ronin läbi majasuuruste kivide vahelt ja nende alla jäävatest pragudest. Äärmiselt liigendatud maastik. Kaljuäärelt alla kukkuvast minijoast rüüpan paar lonksu. Mõnes kohas on kõvasti pugemist, vihma korral head varjualused, aga vihm on järgi jäänud.

Tagasi ranniku ääres
Kuuendal kildil jõuan uuesti rannakaljule, kus kohtan üksikut suure seljakotiga mitmepäeva matkajat. Vahetame mõned laused aga ta kiirustab edasi, et enne pimedat telgiplatsile jõuda. Nats aja pärast märkan kellegi kaotatud mütsi, liiga ligunenud, ilmselt mitte tema oma, riputan rajale hästi nähtavale kohale. Veidi veel kaljudel turnimist, viimane järsk laskumine ja jõuan liivase ranna äärde. Kolm-neli seninähtud telkimisplatsi on kõik tühjad.

Kauguses rannajoon ja vihm mägedes
Kohati käib laine üle raja
Ehkki rada ranna kõrval metsa all ei saa hoiduda kiusatusest liivale jalutada. Istun esimesele palginotile, võtan saapad jalast ja sammun vee ääres mööda märga liiva. Võimsad lained ulatuvad vahepeal üle varvaste uhuma. Nii uskumatult mõnus paljajalu käia.

Sealtpoolt ma tulin
Lõpuks ometi rannal
Saapad näpus kõmbin oma paar kilti kuni suurem jõgi takistab edasi liikumist. Ranna ääres avastan mahajäetud maja. Piilun sisse, isegi elekter on siin kunagi olnud kuid momendil nii aknad kui uksed eest ära. Matkajad võivad momendiks vihmavarju saada, muuks pole ehitisest asja. Jõest ülesaamiseks tuleb jalutada pool kilti ülesvoolu maanteesillani. 

Mahajäetud maja
Päike tuleb välja!

Jõeharu kuivanud põhi
Sillal muidugi jalakäijate rada pole aga liiklust ka mitte. Mõtlen, et olen kaval ja suundun kohe tagasi jõe äärde. Kuivanud jõepõhjal esialgu hea kulgemine aga siis lõikab mingi delta haru tee läbi, pean vandudes tagasi minema. Hirmutan veel mingi kummalise kure moodi linnu lendu. Peale võsas ragistamist murran nina järgi sõiduteele välja ja pööran sadakond meetrit kaugemal ametlikule matkarajale.

Siin on kahes kohas sild üle delta sopi, pikem paarikümne meetrine. Päris vastik maastik umbkaudu läbimiseks. Päike tuleb välja, päris palavaks läheb. Rannale jõudes tuulega jahutab, saapad kiirelt jalast maha. Lasen sirakile liivale pea vastu puud, näksin kuivikuid ja batooni ning rüüpan kõrvale kaasavõetud õltsi. Päike tuleb välja, silmad vajuvad lainete müha saatel kinni. Tukastan, une ja ärkveloleku piiril ujuvad silme ees igasugu pildid. Ärgates ja kella vaadates selgub, et veerand tundi kadunud.

Lebotan veel veidi silmad pilukil, ajan end lõpuks aegamisi üles ning asun telgiplatsi poole vantsima. Enamasti üritan veepiiril käia, kus lained üle labajalgade uhuvad. Kohati küll veidi ebamugav, sest liiv vaheldub väikeste kivide ja munakatega.

Neli kilti rannaliiva pidi polegi nii lihtne järjest uhada. Telgi juurde jõudes veendun, et jalad pole mul aastaid nii puhtad olnud, isegi tallaalused pehmed ja roosad nagu põrsa kõht. Koerad on momendiks segaduses, kes see randa pidi nende koha poole nii kindla sammuga otse tuleb aga siis tunnevad ära ja jooksevad kilades vastu.

Pulsikell saab veits enne finishit tühjaks, mobla vähemalt kogu matka kenasti registreerinud. Hinnanguliselt läbisin 15 kilti neljapoole tunniga, mis raja raskust arvesse võttes hea tulemus. Kokkuvõttes väga rahul, et telgiplatsil kükitamise asemel matka ette võtsin. Naised olid muretsenud minu pärast, sest neil sadas vahepeal kõvasti.

Ilm endiselt tuuline ja pöörab päikese kadudes jahedamaks. Õhtusöögiks kaasa valmistatud makaronitoit ja minu praetud mais vorstitükkidega. Õhtul teeme pikalt lõket, põletame enamuse puid ära. Meil ikka põlevad, sest hoidsime halud laua all suht kuivad. Naabrid löövad käega, vihma käes vedelenud niigi niiskeid puid ilma bensuta ei süüta. Kui teised telki pugenud toksin viimaste päevade lühikokkuvõtte kiirelt läpakasse, molutada ei saa, patarei annab otsad.