Friday, July 30, 2021

3 päevaga 2 korda Pärnus, kord Kõnnus

Tallinna väravad vallikraavist nähtuna
Nii juhtuski kusjuures mõlemad korrad Pärnus olin vee peal sealjuures nii jõel kui merel. Esimesel lapsepõlve sõbra ja tolle vennaga. Tore nagu alati. Sõitsime jõge mööda nii kaugele kui paadiga lubati, Reiu jõe suudmest sutsu edasi ja ka Reiut ennast mööda raudtee sillani. Kalda ääres hakkasid silma edukate kodanike elamised, mõned vähe labased, mõned vägagi maitsekad. Pilti tegin nii ühtedest kui teistest.

Häärberid Pärnu jõe kaldal
Tagasiteel keerasime Sauga jõele, pikalt seal kulgeda ei saanud, madalaks läks. Samas tasus vaeva põnev lind poegadega, varem pole sihukest näinud. Teadjamad väitsid, et Tait ehk ruiklaste sugukonda kuuluv kureline. Mulle ei ütleks selline kirjeldus miskit, pigem manaks silmi ette äärmiselt väära kujutluspildi. Seega saate vaadata videot, et teiegi edaspidi tunneks ära.

Muulide vahelt üritasime lahele sõita aga laine kerkis meie kummipaadi jaoks sutsu suureks ja järsuks. Kui üks pirakam korralikult märjaks kastis ning samal ajal ka merepääste paat ja skuuter mööda kimasid lahel hättasattunuid abistama, otsustas kapten tagasi pöörata.

Merepääste muulide vahelt välja
Jõel peal täistuuridel

Läksime linna peale õhtust sööma. Kummaline kuid rahvast väga hõredalt, kesklinna toitlustusasutused kas kinni või võõrustasid üksikuid kliente. Postipoisis polnud isegi menüüd uksel ega mingit infi avatuse kohta. Sisse kiigates polnud kedagi istumas näha, tahtsime juba ümber pöörata kui hakkas silma baarmenita baar - iseteenindus vist. Üks neiuke ilmus välja, süüa pidavat siiski saama. Istusime lauda, ligi astus vene stiilis kelner (selgusetu millist ajajärku pidi esindama, ilmselt lihtsalt sommide maitse järgi ehitud). Tellisime toidud, mille saabumine võttis kõvasti aega. Tavakohast õlut ja küüslaugu leibu pidime veerand tundi ootama. Road olid muidu maitsvad, teenindus lihtsalt jube aeglane, eriti kui võtta arvesse asjaolu, et pidin bussile jõudma.

Kõigi mugavustega buss
Selline mulle meeldiks😉

Riia - Pärnu - Tallinna buss mugav nagu lennuk, ruumi tegelt rohkemgi. Filmide valiku üle kurta ei saanud, no eriti kui sõidad vaid mõne korra aastas. Vaatasin ühe ürginimeste loo, päris lahe ajaviide, sõit läks kui lennates. Bussiliiklus on ikka jube odav ja mugav Eestis, pilet vaid 9 euri. Ainsaks tõrvapiisaks meepotis osutus Pääsküla peatuse puudumine, pidin bussijaamast tagasi Pässasse sõitma, mis pani pea tunni otsa. Samas tutvusin mõnusa ühistransa linnaliikluse äpiga, kiireim tee polnud sugugi see, mida omast tarkusest oleks kasutanud.  

... vahepeal ei tekkinud soodsat momenti blogida, mõni päev kiire, mõni päev lihtsalt ei viitsinud ...

Ilus on Eestimaa - Kõnnus

Reedel sõpradega saunas, teist korda sel suvel, mõni ime sihukese palavusega. Ei enda sauna ega kaminat pole sel suvel veel kütnud. Koosistumine malevakaaslaste ja kursavendadega, meenutamiste juures kulus parajalt õltsi ja snäkke kõrvale. Sain kätte Rally Estonia särgi tütre sünnakingiks, nüüd veel vaja teisele tütrele Eesti olümpiakoondise oma hankida. Öö veetsin Kõnnus, hommikul tagasi linna, pidin vanemate juurest läbi hüppama ja Pärnu bussile jõudma - Konna kruis jahisadamas ootamas.

Pileti olin eelmine õhtu interneti kaudu ostnud, seekord vaid 7 euri aga peatus mugavalt Vana-Pääskülas. Buss polnud päris samal tasemel kui eelmine, samas mul polnud vahet, tukkusin enamuse sõiduajast eelmise päeva väsimust välja. Pärnus jäi pool tundi aega, võtsin bussijaama juurest kaks õlut ja lihapirukat, konsumeerisin need läbi linna jalutades. Kaladele peab ju ka mõtlema, loodetavasti pirukas noile mekib. Saku Hele oli muideks sooduka peal ja jääkülm - täielik kaif.

Isuäratav tantsijanna naaberalusel
Jahisadamas vahtisin ringi, kedagi ei näinud, vaid üks neiu seisis sama nõutuna kai ääres ja näppis telefoni. Pikemalt mõtlemata ajasin ligi: "Suundute kah jahisõidule"? Too vaatas mind hindavalt enne kui nentis, et seda küll. Konkreetsemaks minnes sain paraku kahjuks eitava vastuse, tal mitte konna kruis vaid hoopis tüdrukute õhtu väljasõit. Järgmine daam, kellega juttu tegin osutus õigesse kampa kuuluvat. Peagi ilmus isand konn ja teisigi tilkus tasapisi, viimased lausa "akadeemilise" täpsusega.

Saurused, osa peidus
Jaht ja kapten tundusid asjalikud, ei mingeid päästeveste ega keeldu masti otsa turnimise asjus. Kohe alguses kostitati parema silmanägemise (mul õnneks ikka veel 20/20) või hea suurendusega moblade omanikke erutava vaatepildiga naaberaluselt, mis hoolimatult meie vööri eest mööda tuhises. Selle pardal oli ilmselt poissmeeste õhtu pidu, tekil lausa postitantu proff puusi hööritamas ja mehepoegi vägagi isuäratava😘 rinnapartiiga õrritamas. Kui ka kohe oleks pidanud tagasi sadamasse sõitma oleksin ikkagi kruisiga rahule jäänud😜

Julgemad jahivööris😄
Tuul suht vaikne 4-5 m/s, laine poolemeetrine, merel ehk sutsu rohkem. Ronisin vööri kus üks osavam ja julgem reisulistest SG oli end koheselt sisse seadnud. Mõnus merd vahtida ja tunda end nagu nii võikski elada: vuhised sooja ja päikesepaistelise ilmaga purjekal läbi lainete, ise ei pea tüürimise pärast muretsema. Kõik "saurusblogijad" olid lahedad aga jahi pardal või hiljem kohvikus istudes saad suhelda vaid vahetus läheduses viibijatega. Vennastumiseks sobiks vist aiapidu rohkem. Eelnev pole mõeldud kriitikana Konnale, temale suured tänud ürituse korraldamise ja kutsumise eest. Rahvast tean vaid bloginime põhjal, enamus ju enekaid ei postita. Äkki oli probleem brändilapikust🍹, millest algul keegi polnud huvitatud ja mille ise hiljem unustasin, keegi ei tuletanud meelde ka😕



Sunday, July 18, 2021

Erinevad saatused.

Täna sai nädal mööda õnnetusest. Paraku pole mingit silmnähtavat muutust ei paremuse ega halvemuse poole. Homme proovime panna aja perearstile saamaks paremat aimu milline võiks olla prognoos ja kas peaks tegema mingeid lisateste või analüüse. Liikumine endiselt ülivaevaline. Homme peaksin saama veel paar abivahendit nagu rulaator, vannitool ja ratastooli istmepadi. Pool päeva kulus täna ema toa ümber-mööbeldamisele, et uus voodi ära mahuks. Mäletan kuidas mõne aja eest targutasin kellegi kapiliigutamise teemal, et see ju tühiasi. Oi te oleks naernud oleks näinud kuidas ma maadlesin ema riidekapiga. Pekki, nõuka ajal vooderdati need vist tuumsõja kartuses seatinaga. Kokkuvõttes pidin kapi täielikult kraamist tühjendama enne kui suutsin nii palju kallutada, et õhuke puupilbas ja kartong mahtusid alla (hõõrdejõu vähendamiseks). Kogu jõudu kokku võttes suutsin nii tunni ajaga kapi ühest seinast teise äärde nõksutada (kangi unustasin maha😜).

Isast on palju abi, sest tema on vaatamata oma kõrgele eale füüsiliselt suht heas vormis ning võimeline emale toetust pakkuma. Enda plaanid on muidugi lootusetult sassis, aga järgi mõeldes pole hulk "Eestis vaja teha" nimekirjast üldse nii oluline, et seda ei saaks edasi lükata. Viimased kaks õhtut ja ööd veetsin suvilas kuna seal samuti vaja asju ajada ja häda korral kuluks vaid 15 mintsi kauem kohale jõudmiseks. Mere ääres õnneks natuke jahedam, vaikust segas vaid metsa ja merekohin ning linnulaul. Üle mitme päeva sain korralikult välja magada. 

Käisin mõlemal hommikul jooksmas ja kohe peale seda karsumdi merre ujuma. Vesi nii soe, et suurt ei jahutanud, oma pool tundi pidi ligunema. Vahused lained loputasid mõnusalt puhtaks. Kohvi rüüpasin verandal, laupäeval sain isegi aega ennelõunal metsas ja rannikut pidi hulkuda. Muidu oli igati lahe aga üks hetk ründas parmuparv. Putukaid nii palju, et iga laksuga lõin mitu tükki maha. Lõpuks ei kannatanud välja, panin jooksu ja hüppasin vette.

Hiiglasliku "teo" kivistis
päiksekad pildi keskel mastaabiks
Liblikas asfaldil

Laupäeval peale jooksu ja ujumist jalutasin enne kümmet Vääna Jõesuu poest läbi. Saiakesi kohvi kõrvale ja külm jook kaasa. Jäts näpu vahel lonkides hakkasid mäe peal silma sinised vilkuvad tuled: kiirabi, tuletõrje ja mitu politsei autot. Mingi õnnetus vist, mu tee pööras enne ära, ei läinud uudistama.

Hiljem rääkis naabrimees, et auto oli motikaga kokku pannud, tükke kõik tee täis. Lõuna ajal linna sõites nägin küünlaid ja kuulsin raadiost: motikamees oli surma saanud, autojuht haiglas. Too mees pidi minust mööda sõitma kui poes käisin - päris kõhe mõelda kui ootamatult võib vahel leek kustuda. Mõned elavad pea saja aastaseks, mõned mõistavad ootamatult viimase sekundi murdosa jooksul, et ongi kõik. Ise eelistaks viimast, aga muidugi eeldusel, et see niipea ei juhtuks.



Wednesday, July 14, 2021

Vanade toetusteenused Eestis - esimesed muljed

Pole jupp aega kirjutanud, sest eelmine nädalavahetus kukkus ema õnnetult. Ainsa lapsena olen ootamatult paisatud maailma, millega varem pole kokkupuudet olnud. Kiirabi, EMO, suhtlemine arstide ja õdedega, järsku tekkinud liikumispuudega vanainimese transport, igasugu toetustegevus, ... Paari päevaga võttis päris läbi, nii füüsiliselt kui vaimselt - neetud stressav situatsioon. Kõige häirivam nii mulle kui vanematele teadmatus, millised paranemislootused, mis edasi saab, kuidas nad hakkama saavad edaspidi, millisel tasemel toetusteenust peaks tellima, mida üldse pakutakse, ... Minu lugupidamine hooldustöötajatele, see on ikka hull koormus ja pinge, mida nad iga tööpäev peavad taluma.

Kiirabi tulek võttis esimene kord kümme minti aega, teine kord olid kohal vähem kui 5 minutiga, seega operatiivsuse üle küll kurta ei saa. Kiirabi töötajad tundusid asjalikud ja professionaalsed, jätsid igati hea mulje, rahuliku südamega andsin ema nende hoole alla. Esimesed tagasilöögid tulid seoses ootamisega nii kiirabiautos kui arstide vastuvõtule saamises. Samas kiirem kui Kanadas nii, et tegelt oleks patt siin nuriseda. Õhtul sai ta välja aga järgmine päev pidime sugulasest tohtri soovitusel uuesti EMO'sse saatma. Jalgu ei tahtnud enam alla võtta ja oksendas. Kartsime kas peapõrurust või selgroo vigastust.

Tehti suur hulk uuringuid ja hoiti tilguti all, õhtuks kostis juba päris reibas. Lootsime parimat, hommikul saame ta kenasti koju. Paraku koju küll saime aga öö oli emal olnud äärmiselt kurnav seoses meeletu palavusega. Nimelt polnud haiglas, seal kus teda hoiti, õhujahutust. Koju jõudes minestas uuesti, päris ehmatav kogemus. Otsustasime vaadata kas olukord stabiliseerub, ei julgenud kohe uuesti kiirabi välja kutsuda. Natuke läks paremaks aga kõndimine äärmiselt vaevaline ja valulik. Süüa samuti ei tahtnud, vaevu suutis seda vähestki sees hoida. Arsti soovitusel andsime mineraalvett ja soolast, millest tal analüüside põhjal oli puudus olnud.

Inva-abi vannitarbed
Vahepeal päris mustad mõtted peas. Täna vaatasin, et peab ratastooli hankima, ilma ei saa. Invatarvete laenutuspunktis töötav klienditeenindaja oli super asjatundlik, abivalmis ja sõbralik. Ruumi sisenedes astusin maailma, millega pole kunagi kokku puutunud. Eelnev masendustunne asendus lootusega, et olukord polegi nii hull kui veel poole tunni eest tundus. Pisike bürokraatlik moment arstitõendi näol (tavalisest puude tõendist ei piisanud) lahenes nii, et sõitsin lihtsalt polikliinikusse lootuses kuidagi tõend ilma ema kohale vedamata saada. Mustamäe polikliinik jättis vapustavalt hea mulje: puhas, avar, rahulik ja ennekõike jahe võrreldes väljas valitseva troopikaga. Ustel olid küll sildid keelates ilma registreerimata siseneda kuid esimese lahtise ukse läheduses arglikult sisse kiigates küsis sõbralik naine, mida soovin.

Vastasin, et ema perearst puhkusel, kas keegi arst saaks kirjutada tõendi invatarvete laenutamise tarbeks. Astuge sisse teeme kohe ära, täiesti ennenägematu lahkus võrreldes Kanadaga, kus minu kogemuse alusel meeletud ooteajad, aetakse karmilt bürokraatlikku joont ja patsienti kiputakse suhtuma kui tülikasse klienti. Muidugi ei tohiks üldistada, aga minu väheste kordade põhjal on iga ainumas arstikülastus Eestis andnud silmad ette Kanada kogemusele.

Laenutushinnad kuu kaupa on ulmeliselt odavad: ratastool kakspool euri, spetsvoodi elektrilise juhtimisega seitsepool, paljud vajalikud tarbed kümnendiku hinnaga olgu siis ostmiseks või laenutamiseks. Voodiga tuleb kaasa kojutoomis ja kokkupanemisteenus ning vajaduse lõppemisel ka äraviimine. Selliselt toimiva medsüsteemi puhul olen hea meelega nõus makse maksma! Ratastooli tõin kohe koju, vanni ja tueletitooli jaoks pean kodus vanni üle mõõtma. Voodi peaks järgmine nädal saama, spets istumispadi ratastoolile telliti ka ära. 
Üldkokkuvõttes ootamatult positiivne kogemus vähemalt algatuseks, ees ootab veel koduhoiu vajaduse hindamine ja sobivaima variandi leidmine. Momendil paistab, et kõiki hirmutanud hooldekodu on vähemalt esialgu plaanist maas. Emal õnnestus homseks eriarsti vastuvõtule saada, kes järgmine päev puhkusele läheb.

Viimaseks uudiseks on meeletu hulk küpsenud vaarikaid, värvi muutvad mustsõstrad ja aeda ilmunud sõbralik kass, kes pai nurus, näpust mänglevalt näksis kui enam ei viitsinud ja siis pehme käpaga varbaid püüdma asus.


Thursday, July 8, 2021

Papagoid ja poolfinaalid

Papagoid olid ägedad ja lärmakad, poolfinaalid suht tasemel kuid igavavõitu lõpuga. Vaatasin mõlemaid lapsepõlve sõprade juures. Ilmad on hullult palavad olnud, merevesi samas Väänas külm. Teisipäeval vihma kartuses sõitsin varakult suvilasse heina kokku viskama. Juba kell kaheksa sihuke läpakas, esimese kuhjaga ajas higistama. Kui lõpuks aia taha kuhja veetud oli ka kolm õltsi läbi lastud: suust sisse ja läbi naha välja.

Parmudele ja sääskedele pakkus higine tüüp ootamatult kosutavat hommikusööki, oli teine loiuvõitu pealegi, ei viitsinud kõiki maha lüüa. Lõikasin võsa vähemaks ja mõned suuremad risti ees viljapuuoksad maha. Juba praegu on järgmise aasta jaanituleks mehe kõrgune kuhi jalalt võetud pisemaid puid aga õunapuude kallale pole veel asunud. Randa minnes tegin pildi endisest reovee puhastusjaamast, mille keegi ettevõtlik ja tutvustega tüüp on suvilaks ümber ehitamise eesmärgil ära ostnud. Hais juba hajunud, aiamaa saab vennal aastakümnete kõntsast viljakas olema😜

Kolmapäevaõhtusele finaalile plaanisin jalutada, parasjagu kümpsi oleks kirja saanud. Paraku oli nii lämbe, et peale esimest kilti istusin bussile, sõitsin mõne peatusevahe ja lonkisin siis läbi TPI ülikoolilinnaku sõbra poole. Silma jäi omaaegne kolmas ühikas kus endistel aegadel nii mõnelgi sõbrannal sai külas käidud, huvitav mõelda, kes praegu nende akende taga elavad. Vastu veeres teosammul juhita robotbuss. Natuke veel ja jõudsin semu juurde, kust tellisime Bolti, polnud enam jaksu jala veel 5 kilti kõmpida. Trett poest läbi (haarasime lisaks tavalisele õllevalikule ka veidi Põhjala sortimenti) ning katusekorterisse grillima ja vutti vaatama.

Pererahval igavesed ägedad ja lärmakad papagoid. Suure hulga võõraste nägude peale ehmusid vait aga natukese aja pärast häälitsesid seda lärmakamalt edasi. Tegu olevat "lovebird" tüüpi papagoidega, kes igati oma nime õigustasid. Nahistasid ja seletasid pidevalt omavahel, vahepeal isegi sasisid armastavalt teineteise sulestikku. Paaril oli mäne nädala eest kaks poega koorunud, kes kookospähkli sees olevas pesas sulevahetusega tegelesid. Toitmas käisid mõlemad vanemad.

Öösel koju sõitmine osutus keerulisemaks kui oleks osanud oodata. Bolti hinnad seoses nõudlusega lakke karanud, 10 kildise otsa eest taheti 40 euri. Võtsime õltsi ja ootasime pool tunnikest kuni kukkus tagasi normaalsema 15 peale. Ma ei kujuta ette, mis peale finaali sõidukilt maksab, ilmselt pean rattaga minema. Politseid muidugi oli kah linna peal suht palju väljas.

Hommik oodatult uimane, paraku mitte niivõrd eelmisel õhtul ärajoodud õllest kuivõrd lämbest ja niiskest ilmast. Lebotasin niisama oodates millal olukord paremaks läheb, äikesehoog tõi lõpuks sutsu kergendust. Vihma kallas õige pikalt ja vahepeal väga intensiivselt. Rõõmuga võisin kogeda, et eelmisel aastal parandatud katus ja korstnaäär ei lasknud tilkagi läbi. Plaan oli täna Balti Jaama kommipoes käia ja raamatukogust läbi astuda. Näis kas viitsin või keeran uuesti sirakile, puhkus on ikka mõnus, pole kuhugi kiiret.

Monday, July 5, 2021

Kosmeetilised reisupiirangute leevendused.

Tänasest leevendab Canada sissesõidu piiranguid, paraku on tegu suht tühiste muutustega. Inimesed, kes ei tohtinud enne 5. juulit riiki siseneda ei tohi seda ka edaspidi. Ehk siis turism on välistatud kuna riigipiiri tohivad ületada vaid Canada kodanikud ja püsielanikud pluss mõned äärmiselt kitsalt määratletud kodanike grupid. Leevendused puudutavad eelkõige karantiininõuet, mis tühistatakse neile kodanikele, kes suudavad ümberlükkamatult tõestada enda täielikku vaktsineeritust ning esitavad usaldusväärse labori vähem kui 72 tundi vana negatiivse koroonatesti. Momendil olukord veel segane, sest keegi ei tea mis tähendab "ümberlükkamatult tõendada" või "usaldusväärne labor".

Lisaks tuleb enne reisu alustemist täita interneti portaalis ArriveCAN ankeet reisi üksikasjade, isikuandmete, vaktsineerimise ja testi kohta. Pole küll ise veel uurinud (aega on, küllap jõuab vahepel muutuda) aga imselt suht sarnane Eesti piiriületaja ankeedile. Ilma selleta lennule ei lastavat. Esimesed signaalid, et paljude jaoks kole keeruline. Mõni ime kui võtta arvesse, et hulk kodanikke ei valda meil riigikeeli ega ole internetiga sinasõbrad. Eakatest ma ei räägigi. Kas ja kuidas seda arvesse võetakse saab näha, võib-olla lihtsalt ei lasta lennukile, sest riik ju endiselt hoiatab, et hädavajaliku põhjuseta reisimine on keelatud. Nagu enne mainitud, turism on välistatud ja tundub, et valitsus ei taha piire enne sügist avada, ükskõik mis numbrid ütlevad. Nakatumiste numbrid samas langenud märkimisväärselt, eelmise aasta 5. juuli 7 päeva keskmine oli 328 uut naktunut päevas, täna 574. Täielikult on vaktsineeritud 20% elanikkonnast, ühe doosi saanuid 66%.



Sunday, July 4, 2021

Laadal, rannas, saunas, ...

Nädalavahetus sai asjalikult täielikus puhkuse meeleolus veedetud. Varahommikul koolivenna juurde ja sealt edasi Seidla vanakraami laadale. Träni oli meeletus koguses, paraku ei kujuta ette kuidas enamus sellest kellelegi huvi võiks pakkuda. Samas ei maksa unustada, et ühe mehe prügi on teisele varandus. Sellise lootusega oli siiski kõvasti üle pakutud. 

Kõige meeldajäävamaks südantsoojendav poliitiline ebakorrektsus, igasugu diktaatorrezhiimide sümboolikat pakuti alates punase viisnurgaga "täitorn" mütsist kuni surnupealuu sõdurite tseremoniaalse pistodani. Kõige tipuks pirakad metallist valatud jäljendid kurikuulsast sildist "töö teeb vabaks" mis läksid nagu soojad saiad. Viimane krabati minu nina alt mingi noorte seltskonna poolt taluväravasse😝 Saatuse iroonia, et taolise kraamiga kauples peamiselt venekeelne seltskond (kuulsin iseloomulikku lausekatket: "Nado znat gde kopat). Soovi korral võisid hommikukohvi jaoks osta tassi, kus ühel pool sanga Stalin ja teisel pool Hitler otsa jõllamas. Plakateid leidus igale maitsele, silma jäi Helme kategooriline avaldus vene keeles: "Mina pededega koos ei joo". Ei tea kas Narvast virutatud valimiskampaania plakat😁

Muudest tähelepanu äratanud esemetest ei saa mainimata jätta, mitmes kaliibris teise maailmasõja suht hästi säilinud miinipilduja miine, nii moodsaid kui ajaloolisi tankitõrje relvi (enamus ilmselt polnud töökorras vajades putitamiseks asjatundja kätt). Lademetes ajaloolist laskemoona, külm ja tulirelvi, erinevate impeeriumide medaleid ja aurahasid, münte, ehteid, vanu tööriistu ning meeletult sulaselget vanarauda. Eesti politsei vorm pakkus huvi, paraku osutus mulle väikeseks. Toidupoolisest suitsuliha, vorste, juustusid, konserve, jookisid, imerohtusid kõikvõimalike hädade vastu, ... Isiklikult ostsin vaid neli plastikust kohvialust kui Peipsi lihapirukad, Eriti Rammus jäätis ja priske varras sashlõkki välja arvata.

Tagasiteel tahtsime nostalgilisest Aravete sööklast läbi astuda, kus reklaamiti 3 eurost päevapraadi, paraku oli asutus kahjuks suletud. Ettevõtte müügimanageri hull ämber julgeks pakkuda, sest peale meie suundus nii mõnigi masin selle kahekorruselise maja ette ja pidi pettunult tagasi pöörama. Külapoest ostsime jäätised ja grillimaterjali ning muud söögipoolist. Igaks juhuks vaatasime üle Aegviidu kandi metsad, äkki mustikad valmis või piilub kusagilt kukekas. Tühjagi, metsaalune nii kuiv, et põdrasamblik pudeneb talla all pulbriks. Isegi rohelisi mustikaid polnud näha.

Edasi põrutasime Loksa taha randa. Vesi kurim oli jääkülm kuid kuuma ilmaga kannatas paariks minutiks sisse hüpata küll. Koer igatahes oli täiesti pöördes, karvasele loomale leevendus missugune sihukese palavaga. Õhtul grillimine ja saun. Sain üle aastate vihategemisel kätt proovida: esimene tuli pikavõitu aga teine täitsa änks. Magama keerasime juba üheteist ajal, uni super, magasin jutti üle 10 tunni. Hommikukohvi joodud tegime veel ühe rannatreti, seekord Käsmusse.

Ilmateade oli hirmutav: põhjarannikul veetemperatuur alla kümne kraadi, Kakumäel vaid +7C. 

Käsmus tänu pisikese lahe suunale otse vastutuult kirdesse täitsa supp, kindlalt üle kahekümne kraadi. Kel soov soojas vees ujuda tasub igal juhul tuule suunaga arvestada. Pealelõunal kiire näks ja panin pealinna poole ajama, mul ju vaktsineerimine broneeritud. Jõudsin pool tundi enne aega, ei miskit probleemi, kogu operatsioon sujus nii kiiresti, et kaks minutit peale sisse astumist oli sutsakas käsivarres ja mina topeltvaktsineeritud nii Kanada kui Euroopa Liidu silmis.

Õhtul leidsin puugipoisi, kes oli end reie peale maiustama sättimas. Õnneks polnud jõudnud veel menüüdki tellida enne kui ta küünetõmbega eemaldasin ja vetsupotist alla saatsin. Praegu 8 tundi hiljem pole vaktsiin miskit mõju avaldanud, eks näis kuidas homme tunne on, loodetavasti aitab vaktsiin ka puugihammustuse vastu😜

Thursday, July 1, 2021

Karjaimmuunsus, fakt või müüt

Seoses vaktsineerimisega räägitakse järjest rohkem karjaimmuunsusest kui imerohust ja lootusest see saavutada paljudes riikides millalgi sügisel. Tänastes uudistes võis lugeda, et Eestis on Kambja vallas saavutatud karjaimmuunsus. Hakkasin mõtlema termini üle ja järsku tekkis kuri kahtlus, et tegu pole millegi muu kui sisutühja väljendiga, millega lihtne rahvast rahustada ning vaktsineerima meelitada. Iseenesest muidugi üllas eesmärk. Ärge veel klõpsake kinni, ma ei hakka levitama mingit konspiratsiooniteooriat, edaspidine mõttekäik on rangelt formaal-loogiline ning lihtsuse mõttes kasutan ümmarguste arvude algkooli matemaatikat.

Esiteks karjaimmuunsuse definitsioon, et oleks selge millest räägin: "Herd immunity is resistance to the spread of an infectious disease within a population that is based on pre-existing immunity of a high proportion of individuals as a result of previous infection or vaccination. The level of vaccination needed to achieve herd immunity varies by disease."

Eesti keeles: "Karjaimmuunsus on nakkushaiguse levikut tõkestav nähtus populatsioonis mis põhineb suure hulga indiviidide eelneva haigestumise või vaktsineerimise läbi saavutatud immuunsusel. Karjaimmuunsuse saavutamiseks nõutav vaktsineerituse tase on erinev ja sõltub nakkushaigusest."

Alustagem tagant otsast. Covid-19 puhul pakuvad erinevad allikad 60-80% elanikkonna immuunsust karjaimmuunsuse saavutamiseks. Olen konservatiivne ja võtan kasutusele 80%. Seega neli immuunset inimest viiest peaks piisama. Arutleks mis vahet see tegelikult teeb nakkushaiguse puhul, mis levib inimeselt inimesele põhiliselt piisknakkuse teel?

Mõtteeksperiment: Bussis on 50 inimest (suur buss ja tipptund), ilma vaktsineerimata leviks koroona mõne nakatunu puhul paari peatusevahega pea kõigile. Põhjuseks ülikerge nakatavus ja minimaalne indiviidide vaheline distants. Kuidas muutub olukord 80% immuunsuse korral (karjaimmuunsus). Eeldusel, et immuniseeritud on 100% kaitstud, ei kanna nakkust ega nakata teisi (millest ükski pole täiesti tõsi) võime need kodanikud võrrandist elimineerida. Nende väärtuseks on 0 mitte -1, nad ju tegelikult mitte ei vähenda aktiivselt nakatumisohtu vaid lihtsalt ei mõjuta kuidagi. Seega jääb bussi alles 10 vaktsineerimata/läbipõdemata inimest. Ainus kaitsev faktor on suurem eraldatus (sest kaitsevahendeid enam ei kanta), samas ruumis 5X vähem indiviide.

Kui üks neist haige, on ikkagi suht suur tõenäosus, et mõni teine korjab nakkuse üles. Tegelikult on oluline ja määrav vaid inimeste kontaktide arv, mis sõltub suurel määral nende tihedusest ruumiühikus. Sisuliselt pole vahet kas 50 inimest 80% immuniseeritusega või 10 kaitsetut kodanikku. Ma lausa julgeks väita, et vaktsineerimine/läbipõdemine ja distantseeritus on ühe mündi kaks külge - kokkuvõttes töötavad sama moodi. Millest saab omakorda järeldada, et kõrge vaktsineeritusega (karjaimmuunsus) aga normaalset elu jätkates (tihedate kontaktidega) on vaktsineerimata kodanikud samas seisus kui varem rangete piirangute ajal. 

Oluline vahe vaid selles, et ohustatute hulk ja nakatumiste absoluutne tase madalam. Ilma järele uurimata julgen arvata, et koroona laastamistöö on oluliselt suurem tiheda asustusega riikides ja piirkondades: Hong-Kongi karjaimmuunsus pakub vähem kaitset kui Islandi täiesti immuniseerimata jätmine tänu äärmiselt erinevale asustustihedusele. Samas riigis peaks see avalduma linna ja maapiirkondade erinevuses. Samas on suureks ohufaktoriks imporditud nakkus: sa võid küll lokaalselt epideemia kontrolli alla saada aga kui väljastpoolt tulevad uued nakatunud (nagu praegu üle idapiiri imporditud delta variant), jäädki uute kollete ja tuuleveskitega võitlema.

Eelnev stsenaarium käsitles idealiseeritud olukorda. Ajakirja Nature artikkel Five reasons why COVID herd immunity is probably impossible rõhutab et tegelikkuses on viis olulist faktorit, mis vähendavad karjaimmuunsuse kaitsvat mõju: Pole selge kas vaktsiinid hoiavad ära nakkuse edasikandumist, vaktsineerituse tase eri piirkondades kardinaalselt erinev, uued tüved mille vastu vaktsiinide mõju väheneb, vaktsiini mõju kestvus, inimeste käitumine ja kontaktide plahvatuslik kasv. Omalt poolt lisaks ka uute tüvede puhul võimaliku kergema nakatuvuse, delta-versiooni korral kaks korda kõrgem. Nakatuvuse kasv on otseses seoses karjaimmuunsuseks vajaliku kaitstute protsendiga, nõudes sama kaitse jaoks sellevõrra kõrgemat taset. Muideks selle artikli leidsin googeldades alles hiljem kui otsisin infi karjaimmuunsuse kohta.

Kokkuvõttes on Eesti olukord momendil pea sama nagu eelmisel kevadel kui vaktsiine polnud. Kaitstud on napilt alla poole elanikkonnast aga uus viiruse tüvi on kaks korda nakkavam ja põhjustab tõsisemaid haigusnähte. Vahe vaid selles, et seekord määrab ohutaseme vaktsineeritus ja läbipõdemine mitte niivõrd vanus ning kaasuvad tervisehädad. Just nägin, et samal teemal on ka Merits sõna võtnud. Pole jõudnud ise kuulata aga julgen arvata, et räägib eelpool tooduga suht sarnast juttu.

P.S. Piirangud piiridel peaks igatahes kehtestama kui soovitakse vähendada järgmise laine mõju. Probleemikohaks on muidugi nii vaktsineerimise kui testimise tõendite kontrolli võimalus, kuidas saab Eesti piirivalve teha kindlaks, et need pole võltsitud või lihtsalt ostetud mõnes korrupteerunud riigis. Minu kogemusel momendil piirikontroll sisuliselt puudub.

Wednesday, June 30, 2021

Puhkuseilm

Sellised Juuli alguse temperatuurid Tallinnas



Ja sellised Torontos



Tundub nagu oleks normaalne, et suvi on soe ja päikeseline. Tavaliselt Eestis suvel mõni nädal, no maksimaalselt kuu jagu korralikku ilma ja sedagi jupikaupa mitte järjest.
Ka peale kaheksat lõõskab rannas päike.
Vesi ja õhk mõlemad +25C nagu lõunamaal.
Olen siin olnud juba pea kaks nädalat, kordagi pole kaminasse tuld teinud või saunas käinud. Nüüd saan aru miks soojades maades (üksikute eranditega) saunakultuuri pole, kes kurat tahaks sihukese palavaga lavale ronida. Eelmistel aastatel olen iga ilusama ilmaga suvilasse kippunud, nüüd pole vahet. Vaatasin täna ilmateadet, järgmine nädal nii Torontos kui Tallinnas suht sarnased temperatuurid. Kõikse üllatavam, et lausa järgmised kaks nädalat ähvardab siin jätkata samamoodi, päevagi pole alla 20 soojakraadi. Ma lihtsalt imestan mitte ei kurda. Rannas ja ujumas käies oleks justkui vahemere ääres. Enne pügasin või täpsemalt väljendudes keerasin pikemad oksad omavahel sõlme, neli tundi kulus. Näis mis sellest kunstiteosest sügiseks saab😏


Jalkast, murelitest ja juuni aktiivsuskokkuvõte.

Prantsuse Shveitsi mäng

Viimase kahe päevaga olen pidanud järjekordselt tunnistama tõsiasja, et spordi jälgimine pakub elamust, tekitab sõltuvust ja on räige ajaröövel. Esmaspäeval muidugi sattusin täielike maiuspalade peale: nii Hispaania - Kroaatia kui Prantsuse - Shveitsi mängud olid ütlemata põnevad. Kummaski löödi normaalajal 6 väravat, mõlemalt poolt kolm. Kummaski pööras nõrgem meeskond mängu viimastel minutitel lootusetu kaotusseisu 1:3 viigiks 3:3. Lõpplahendus oli samas nii erinev kui olla sai: Hispaania lõi lisaajal 2 väravat ja võttis oma. Prantslased aga ei suutnud arrogantsusest vabaneda, mäng läks penaltiteni kus kogu mängule nii tüüpilise lahendusena Euroopa kalleim jalgpallur lõi tõrjutava palli. Terve õhtupooliku (raiskamise) ülipõnevalt veedetud aja (raiskamise) asemel võinuksin ju hiljem youtubest põnevamatest momentidest 10 minutilist videokokkuvõtet vaadata😜, aega ja õlut kulunuks kõvasti vähem.

Rootsi - Ukraina, nõrganärvilistel mitte vaadata, ukrainlase vigastus on ikka jube

Teisipäevane Rootsi - Ukraina mäng ses suhtes põnev, et olin mõlema poolt. Kama kaks kumb võidab, ikka hea meel. Olukord just vastupidine Venemaa mängude puhul, kui saab lihtsalt nende vastu olla. Lapsik muidugi, aga eks nad ise ole seda põhjustanud nagu NL'gi kui sportlike saavutustega üritati oma poliitilise süsteemi üleolekut demonstreerida. Iseasi kui tark on lasta end selle poliitikaga kaasa tõmmata. Meenub lapsepõlve nostalgia kui koolis sõpradega õhinal vene koondiste või sportlaste ebaõnnestumisi parastati. Paar vene vanemate võsu hoidsid madalat profiili saades kinnitust veendumusele, et eestlased juba lapsest peale fashistid😱

Kas te teadsite, et maailma kõige maitsvamad kirsid (või murelid nagu kaasa arvas) kasvavad hoopiski Eestis. Kahjuks ei tea ma nende sorti ega nime aga tegu kollaste sõna otseses mõttes mesimagusate marjadega. Kui keegi oskab pakkuda välja millega tegu olen üks suur kõrv, sest tingimata kavatsen paar istikut enda aeda maha panna.

Maasikad aias küpsed!
Juunikuu alguses lippasin keskmisest rohkem kuna seoses puhkusega oli oodata märgatavat ametlikult registreeritud aktiivsuse langust. Sain siiski kenasti kokku napilt alla 110 kildi jooksudistantsi. Plaanis on iga kuu sott joosta, vaevalt see juulis õnnestub. Igatahes olen aasta esimeste kuudega kenakese puhvri loonud nii, et isegi jooksuvaba juuli puhul püsin 100km kuus aasta lõikes graafikus. Kõndisin 30 kilti ja rattal 50km, tegelt muidugi viimased numbrid suuremad, eriti mis puutub kõndimisse.
Vaatamata eesti rammusale ja ülimaitsvale toiduvalikule olen suutnud seni alla 78kg püsida, täna hommikul ei julgenud küll kaalule ronida😜 Juulikuu lõpuks alla 80kg jäämist pean olümpianormi ületamist väärivaks saavutuseks.

Sunday, June 27, 2021

Rattasõit ja niitmine

Kuna laupäevaks ennustas kuumalaine taandumist plaanisin rattaga suvilasse sõita, et seal niitmine lõpuni viia. Hommikusöök, kile igaks juhuks kotti ja ratta selga. Toitu ei hakanud kaasa võtmagi, küll seal poest ostan kui isu tuleb. Niitmise ajal kulub niikuinii ainult õlut, mida olin aegsalt kohapeale varunud. Huvi pärast vaatasin, mis marsruuti Google soovitab. Üllatusega tuli tunnistada, et pea sama mis ma ise oleks sõitnud, paraku ühes kohas oskas veel otsem lõigata. Proovime ära, see piirkond piisavalt tuttav nii, et isegi sutsu mööda pannes pole eksimist karta, no ja kaardirakendusega mobla ju koguaeg käepärast. 

Kerge vastutuul ei seganud, ainult Vatsla teel tuli natuke suruda. Veits üle kilomeetri Vatsla ja Vääna Tammi tee kokkujooksmise kohast soovitas Google paremale metsa Kõrgendiku teele keerata. Umbes 5 kildise (kaks kahepoolest kolmnurga külge asendaks ühe kahekildisega) maanteejupi asemel 2 kilti läbi metsa, kolm kilti võitu. No muidugi oli teeotsas eratee silt, millest ma suurt välja ei teinud. Seadus vist väidab, et kui pole kehtestatud otsest keeldu võib teed kasutada jala ja rattaga. Ma Eestis väga ei muretseks, erinevalt ameerikast loodetavasti kohe kuuli kerre ei saa. Kui omanik tuleb õiendama ja ilusti palumise peale läbi ei lase eks keeran tagasi.

Läbitavuse koha pealt oli muidugi tegu apsakaga, hea et mul kahetolliste kummidega universaal mitte maanteeratas. Kildi jagu tuli liivas sõuda, vaid teeääred sutsu kandvamad. Metsa vahel probleemi polnud, ühes kohas oli küll torm puu pea kõrguselt risti üle tee murdnud, sain sadulas aupaklikult kummargile lastes selle alt läbi. Ainus problemaatiline moment tekkis kui hoonete kõrvalt möödudes koer end sappa haakis. Omanik korra moe pärast kutsus tagasi. Pisike krants jooksis ratta kõrval ja lõugas, hammustama siiski ei tükkinud. Eks erateel sõites pead sellega arvestama, et kurjalt koeralt pureda saad. Kellele pärast õigus jääb pole nii oluline kui säärest tükk välja kistud. Hundikas või Dobermann teeks minulgi kõhutunde õõnsaks.

Edasi oli juba lepase reega mööda asfalti Vitile välja. Kõigepealt õlts avatud ja vikat luisatud, hädaga õppisin sellegi ameti ära, aega võttis aga asja sai. Neli tundi niitmist lühikese metsa alt kuivanud puuokste korjamise pausiga, ainult kaks purki jooki kulus. Ilm oli pilves ja mitte eriti palav, kuid sellele vaatamata sirises kogu kesvamärjuke läbi naha välja, püksid läbimärjad nagu oleks ujumas käinud. Vähemalt sai päikesepõletust kartmata mütsi ja särgita rabada. Suur töö tehtud korkisin Heinekeni, jalutasin krundil ringi ja hindasin olukorda: mis veel vaja edaspidi teha. Nahk kuivanud viskasin momendiks pikali, suvila on ikka mõnus, jäin korraks tukkuma.

No kas ei aja isutama😋

Mobla ping äratas: kaasa postitas imelise koogi pildi mulle imetleda ja kadestada. Lobisesime vähe enne kui sõitsin rattaga poodi. Väänas nüüd uus kauplus, ostsin jäätise, pähkli pralinee komme, külma õlle ja sibulaleibu randa kaasa. Tuul oli päris äge, kõva jänes või lausa lammas merel. Ratas püsti toetatud tegin lühikese soendusjooksu ja merre. Vesi nii soe, et soendus asjatu. Kaifisin päris pikalt lainetes, voogav liivasegune vesi ja vahutavad lained pesid kere higist ning tolmust puhtaks. Rannal lebades ja kuivades puhus tuul peenikese liivaga üle, kodus hiljem pidin ikka dushi all käima.

Istusin vabale oranzhile plastiktoolile, nautisin merevaadet, libistasin õltsi ja näksisin sibulaleibu kõrvale. Kommid ei osutunud eriti maitsvateks, kuldne paber ei õigustanud lootusi. Panin laudtee lõpus ranna ääres GPS käima ja hakkasin väntama. Otsustasin tagasiteel maantee äärse kergliiklustee kasuks. Edelatuul ideaalselt tagant esimesel poolel, siis keeras külje peale alles paar kilti enne Vatsla teeristi jõudmist kergelt vastu.

Harku mõisa juures mõtlesin lõigata ja oskasin tiigitaguse ärapööramise maha magada. Sattusin metsavahelisele mägirattateele, puujuurikad raputasid kahes kohas pidin ratta üle palkide tõstma. Nina järgi jõudsin paraja kaarega läbi Laagri lõpuks koju. Värava ees kella kinni lüües selgus, et kodusõit kujunes 4 km pikemaks, keskmine kiirus kõigele vaatamata üle 20 km/h. Kogenud velosipedistidele kostab aeglane, kuid rattaga pole mulle kunagi meeldinud suruda, sõtkun rahulikult ja vahin ringi. Ka pulsimonitor kinnitas, et erilist koormust polnud, viie punkti süsteemis hindas pingutuse 1.5 vääriliseks väites, et sellisel tasemel treening on algajaile ega tõsta aeroobilist võimekust. Hommikune sõit lausa 1.1