Identifitseerimise ohtudest

Järgneb hoiatav jutustus mis juhtub kui elektriinsener ja bioloog üritavad end torulukseppadeks ümber identifitseerida. Kuna tegu täielikult väljaspool minu kvalifikatsiooni asetseva teemaga palun vabandada eestikeelsete kanalisatsiooni puudutavate terminite valesti kasutamist ja mittetundmist, mitte et ma inglise või mõnes muus keeles neid tunneks. Parandused ja korrektuurid teretulnud. 

Nii poolteist nädalat🤭 tagasi pirises õhtul töö juures mobla. Mu kutsungi hääl on erilise sagedusdiapasooniga harmooniliste kompott, et heli võimalikult lühikese maa peale sumbuks. Meenutab hääle kähedaks joonud konna krooksumist. Sõnumid ja teavitused seevastu summutiga püstolilasud (double-tap) koos maha pudenevate kestade klirinaga - muudab tukkuvad kaassõitjad ühistranspordis üllatavalt ärksaks😁 Telefonile helistavad vaid spämmerid või kaasa, needki harva, hea kui kord päevas. Ekraanile pilku peale visates nägin üllatusega tütre nime. Huvitav kas keegi kaval häkker või tõepoolest oma laps, kes muidu vaid tekstsõnumite abil suhtleb. Oligi tema hääl, samas tänapäeva tehnoloogiaga võib hääl ehtne kosta ehkki rääkijaks suvaline tüüp. Kuna raha küsimise asemel hakkas kraanikausist rääkima võis suht kindel olla: tegu ikka oma lapsega.

Köögi valamu olevat alla kukkunud ja selle käigus väljavoolu toru lõhkunud. Uduselt meenus, et mõni aasta tagasi olin toda kaadervärki veidi hädapäraselt putitanud. Lootsin rohkem tütre poiss-sõbra peale - täiskasvanud mees, las tegeleb ise sellega või kutsub spetsialisti. Tüüpilise kanadalasena ta muidugi hakkama ei saanud ja kuna otseselt ei uputanud, ei viitsinud ka rohkem tegeleda. Momendil tütre kaasüüriliseks eestlasest lapsepõlvesõber, kelle isa sõitis kohale ja viskas pilgu peale. Mingi arusaamatu disaini tõttu altpoolt kapi külge liimitud roostevabast terasest kraanikauss oli lahti tulnud. Pole ka imestada, sest hoidsid vaid neli liimitud vineeritükki nurkadest. Müstika, et liim niigi kaua suutis sellist raskust hoida. Vasest väljavoolutoru oli purunenud ja alumiiniumist kopsikut hoidev rõngasmutter murdunud.

Eestlaslikult tegusana sõitis bioloogiharidusega tüüp ehituspoodi, ostis vajalikud jupid valmis ja üritas isegi paigaldama hakata. Paraku selgus peagi, et üksinda pole küll võimatu, kuid äärmiselt tülikas raske kraanikausiga gravitatsiooni vastu võidelda. Mina käisin järgmine päev vaatamas meenutamaks, milline olukord on ja mis tööriistu võiks vaja minna. Kes iganes originaalselt kraanikausi paigaldas polnud kindlasti mitte oma ala spets vaid pigem meie moodi isehakanu ainult et oluliselt madalamate teadmistega elementaarsete füüsika ja mehhaanika seaduste koha pealt. Veetorud ripnesid suvaliselt seina ääres, kapi alumine kahekordne saepurust plaat oli juba varem vett saanud, pehmeks läinud ja keskelt vähemalt 5 sendi jagu nõgusaks vajunud. Viisakama välimuse saavutamiseks tuleb kapi põrand uus panna, lihtsaim lahendus vana plaadi peale uus toetada, sest ääred olid õigel kõrgusel.

Kodus juhtuski olema paraja suurusega pakse vineerplaate - ime küll aga laiuse poolest sobisid millimeetri pealt kaks tükki kokku. Ainult pikkust pidin sutsuke lühemaks võtma ja ukseposti kohale sobiva sälgu lõikama. Lakkisin plaadid mingi keldrist leitud vana lakiga õues ära, et korteris ei haiseks liiga hullult. Pikk nädalavahetus tuli peale, sõber oli sel ajal suvilas, mina sain vaid põrandaplaadid paika panna ja kogu töö käigu läbi mõelda ning tööriistad kohale viia. Esimeseks olulisemaks momendiks saab olema vasest äravoolutoru lahtitinutamine. Omal ajal kasutati majasisese kanalisatsiooni tarbeks mitte plast vaid vasktorusid, ühendused lihtsalt joodeti kinni. Mul vanast ajast propaaniga torujootmis leeklamp, sõbral teine. Paraku on need ette nähtud pisikeste näpujämeduste veetorude mitte viiesendiste kanalisatsiootorude jootmiseks. Loodetavasti pakuvad piisavalt võimsust kui kahte paralleelselt kasutada. 

Teisipäeval läksime suure hurraaga peale. Kui kõik valmis sätitud panime leeklambid vuhisema. Sõber kuumutas kahe leegiga, mina haarasin suurte tangidega torust kinni, valmis seda niipea välja sikutama kui tina sulab ja toru liikuma hakkab. Järsku lõi üks leeklampidest tõrvikuna laialt leegitsema, ilmselgelt lekkis gaas kusagilt ballooni juurest. Veidi rabelemist - kuna leek käis üle regulaatorinupu oli ainsaks lahenduseks kiirelt vannituppa tormata ja tule summutamiseks märg rätik üle leeklambi mähkida. Tuli kustunud keeras mees gaasi kinni. Esimese hooga ei saanud me aru kust täpselt lekkis. Keerasime leegiotsiku tugevamini ballooni külge ja proovisime uuesti - paarkümmend sekundit ning tulevärk kordus. Nii edasi ei saa, laseme end õhku või paneme maja põlema. Kui sõber soovis veel kord katsetada ajasin sõrad vastu näidates AI infi: 2.1%-9.5% propaani õhus on plahvatusohtlik!

Proovisime ainult ühe leeklambiga, sõber kuumutas ja mina ootasin kannatlikult tangidega torust sikutades. Tina hakkas lõpuks sulama ja maha tilkuma ja siis käis väike pauk pritsides sula tina minu suunas. Õnneks olid kaitseprillid ees, kogus väike ja tina siiski jahtub nii kiiresti, et vaid habe ja rinnakarvad veits kärssasid, arme ei saanud küll aga psühholoogilise trauma, elulõpuni jään sulatina kartma😜 Eks torude vahele imbunud vesi oli keema läinud ja kui tina lõpuks sulas prahvatas aurusurve selles suunas välja, kus kõige vähem takistust. Kuumutasime veel mõned minutid, paraku ei jagunud ühe leeklambi võimsusest kogu toruliite ulatuses tina sulana hoidmiseks. 

Ainus lahendus toru katkine osa  maha lõigata ja vahejupiga jatkata. Tänapäeval käsitsi keegi ei nüsi, tõime kodust suure sae, millega omal ajal kogu maja vana malmist veetorustiku seintest välja lõikasin. Ehituspoest saime pika otsimise peale sobiva kummist vahejupi, aega läks palju, enam pole ju poodides spetse juhendamas. Ainult paar neiut silma peal hoidmas kui iseteeninduskassast läbi lähed. Toru saagimine õnnestus kenasti. Kummist vahejupi peale pressimiseks oli libestit vaja, paraku ei leidnud muud kui vedelat seepi aga küll ajab asja ära. Nagu rusikas silmaauku sobiva üle kümne aasta vana päevituskreemi, mida allkorrusel igaks võimalikuks elujuhtumiks säilitasin, oli kaasa suvel salamisi ära visanud. Torustikuosa tundus nagu kokkupanemiseks valmis olevat.

Põhitöö valamu altpoolt kivist laua külge liimimise näol seisis ees. Mul oli sügav kahtlus kuidas liim roostevaba terase külge nakkub. Ehituspoes igatahes müüdi sihukest sodi, mida just sel eesmärgil kasutatakse - väidetavalt liimib praktiliselt kõiki puhastatud pindasid, isegi plastikut - terasest ja kivist rääkimata. Minu pealekäimisel "üleinseneerisime" selle koha pealt. Esiteks panime liimi valamu äärele ja surusime siis kogu kupatuse altpoolt kivist laua vastu, toeks tugevad puupulgad. Natuke sebimist kausi perfektselt sümmeetriliselt lauas oleva augu alla sättimisel. Järgnevalt tugevast puidust lauajupp täispikkuses kõigi nelja ääre alla liimiga kivilaua külge, peaks hulka tugevam olema kui originaalsed neli vineeritükki. Liim pidi nakkuma 20 minutiga ja kivinema 24 tunniga. Õhtu käes, kergema osa torustiku paigalduse näol jätsime järgmiseks päevaks.

Hommikul krapsti kohal. Kerge värinaga südames avasin ukse, valamu endiselt kohal, ei olnudki alla kukkunud. Sobitasime vasktorud paika, plast tihendid vahele ja keerasime ühendused kinni. Viimaseks operatsiooniks kraanikausi parempoolse väljavoolu kopsiku kinnitamine, mille tihendus rõngasmutter oli purunenud. Kui sõber läks poodi uut ostma, selgus et mutrit eraldi ei müüda - ainult kogu komplekt, mis koosnes roostevabast kausikesest, väljundtorust, kummi ja papitihendist ja mutrist. Ainult neli juppi aga kui mitu võimalust erinevas järjekorras paigutada. Täisvereliste meestena loomulikult usaldasime oma kõhutunnet mitte ei hakanud sihukese lihtlabase asja puhul juhendit lugema. Võimalikud lekkimisekohad kausi ja kopsiku vahel ja toru jätkud. Kummitihendi panime muidugi kopsiku ja kraanikausi vahele - kahtlaselt suur vahe jäi, aga no kuhu mujale panna. Papivõru oleks minema visanud kuid moe pärast suskasime rõngasmutri alla. Kolm torude jätkukohta said plasttihendid. 

Keerasime kõik tihemini kinni ja olime veendunud edukas projekti lõpetamises. Enne tähistamiseks õlle avamist viskasime kildu ja avasime moe pärast enesekindlalt kraanid ... viiest liitest kolm lekkisid! Nagu mis mõttes, tegime ju kõik õieti, kuradi imelik. Järelikult ei keeranud piisavalt kõvasti kinni. Milleks mõelda kui jõudu on: suured tangid kätte ning väänasime nii et silmad punnis. Kes oleks arvanud, et kanalisatsioonitorustikuga tuleb ringi käia nagu naistega (vabandage võrdlust): õrnalt aga kindlalt. Igatahes ühe plasttihendi keerasime laiaks ja kõige tipuks hakkas tänu pikema varrega kruustangide kasutamisele vasakpoolse kausi kopsiku ringmutter keermest üle hüppama. Selleks õhtuks aamen, ei viitsinud uuesti poodi sõita, homme ka päev.

Järgmine hommik magasime sisse ja asusime töö kallale häbelikult kõrvad lontis, eelmiste päevade tagasilöökidest ettevaatlikult. Mulle ei andnud rahu kraanikausi ja kopsiku vaheline suur pragu, kust must kummitihend välja pressis - ei paista normaalne. Võtsin kopsiku karbi kätte - ennäe, külje peal mustvalgel kenas selges kirjas paigaldamisjuhend. See läbi loetud oli selge, et vaja veelkord poodi minna. Esiteks oli paigaldusjärjekord oluliselt erinev: kopsik, torumehe kitt, kraanikauss, kummitihend, papptihend ja lõpuks rõngasmutter. Nojah - takkajärgi kõik targad, päris loogiline ju. Mul kodus oli mingit 20 aastat vana kitti aga kuna kummalgi polnud isu neljandat päeva kohale tulla ostsime uue. Kruttisime mõlemad kopsikud õiges järjekorras paika, keerasime vasktorude tihendid paraja tugevusega kinni. Puruks pressitud tihendi ühenduse kruttisime ilma tihendita pingule - interneti asjatundjate arvamused läksid lahku aga mitmed väitsid, et sihuke ühendus ei vajagi tihendit: vask vase vastu tugevalt keerates piisavalt tihe.

Kõik vist valmis, kontrollisime veel korra üle. Oh kurat, üks kinnitusmutter valepidi. Toru küljes olevaist üks üht, teine teistpidi. Sõber vaatas ja vandus, et nii peabki olema. Mina ajasin oma joru, no pole võimalik, ebasümmeetriline ju. Vedasime isegi pudeli peale kihla. Koos lähemalt uurides ja argumente esitades selgus, et mina eksisin. Tootja oli mingil kummalisel põhjusel samale torule eri otstesse paigutanud kaks peegelpildis mutrit enne kui toruotsad laiaks pressis, ehk siis meie ei saanud kuidagi mutrite poolt vahetada. Enne kraani lahti keeramist tegime lühikese pausi - saabus tõehetk, juba mitmendat korda. Esialgu ei tilkunud kusagilt. Lasime kraanikausid täis ja siis hooga tühjaks voolata, ka nüüd jäi kõik kuivaks. Lõpuks ometi tehtud. Kraanikaussi toetavaid pulki ei julgenud veel ära võtta, las seisavad paar päeva.

Finantsilisest küljest läksid jupid maksma 100 taala aga meie tööaeg ja närvikulu muidugi ületasid seda numbrit mitmekordselt. Seepärast las torumehed teevad torutöid, insenerid projekte ja bioloogid uurigu elukaid. Paraku on siinmaal meistrimehed nii ära hellitatud, et paljalt kohaletulemise eest küsivad soti või kaks enne kui teatavad kas üldse nõus tööd vastu võtma. Teevad muidugi siva kuid parasjagu ülejala kui just pole tuttav või sõbra soovitatud. Kahjuks ei tunne ühtki selle ala spetsi, seega tegime ise. Tänaseks paar päeva möödas ja telefoni ekraanile pole tütre nime ilmunud. Mine tea kas kõik korras või muutis lekkiv kanalisatsioon lapse mobla kasutuskõlbmatuks.

Lennushow Torontos - kaksiktornid ja vargtehnoloogia

9/11 Toronto stiilis

Pika nädalavahetuse (jah siinmaal on inimsõbralikult suvel iga kuu üks pikk (kolmepäevane) nädalavahetus) esmaspäeval Kanada Rahvusliku Laada raames lennushow viimane päev. Algul oli plaanis süstaga järvele minna nagu eelmine aasta kuid ilmateadet vaadates muutsin meelt - lubas tugevat maatuult. Kes see ikka tahaks "tuulest viiduna" ameerikamaale pagulasena sattuda, valisin hoopiski ratta liiklusvahendiks. Õieti tegin, poole tunniga jõudsin kenasti järve äärde kasutades linna poolt rajatud uusi rattaradasid, millest eelmises postituses veits pikemalt juttu. Ei saa salata, et ratturina tunned end tänaval nagu lennukis äriklassis reisides vuhisedes uhkes üksinduses omal rajal ummikus tuututavatest autodest mööda😝

Päris alguseks ei jõudnud kuid esimene vaatepilt meenutas elavalt 23 aasta eest toimunud terrorirünnakut New Yorgis kui lennukid World Trade Centre kaksiktornisid rammisid. Minu vaatenurga alt nähtuna kihutas teise maailmasõja aegne pommitaja B-25 Mitchell saadetuna Avro Lancasterist täiskiirusel järve ääres olevate kaksiktornide suunas. Lendasid madalalt kõrghoonete tagant ja otse kesklinna eest läbi. Propellerlennukid mürisesid nagu elukad. Tundus, et olen veidi kaugel põhiatraktsioonidest, hüppasin ratta selga ja väntasin 3 kilti lähemale. Rattatee on järve ääres hästi märgistatud aga jaluskoperdavaid võhikutest jalakäijaid täis, kes ei viitsi neile ettenähtud teed kasutada. Silma jäid eelkõige Aasiast ja Aafrikast pärit immigrandid oma ülbitsemisega kui mõni rattur märkuse tegi.

Seadsin end istuma pisikese künka nõlvale vaatega järve suunas. Esimesena võisin imetleda Burt Rutani poolt disainitud kaheistmelist revolutsioonilise väljanägemisega lennukit Rutan Long-EZ, mida võimalik juppidena tellida, et ise kodus kokku panna. Lennumasin oli võimeline üllatavalt keerukaid manöövreid sooritama. Ameerikas on päris populaarne hobi tootja poolt pakutavatest tükkidest ise autosid ja lennukeid kokku panna. Tavaliselt hulka odavam kui tehasest valmiskujul ostetud tunnustatud margid, lisaks võimalus ärbelda, et ise tehtud. Entusiastidele igatahes meeldib ja tavakodanikel äge vaadata. Kas ja kuidas kindlustus selliste riistapuude peale vaatab ei oska kommenteerida, kardetavasti õige kallis sertifitseerida maanteel või ametlikult lendamiseks kasutada.

Demonstreeriti ka metsatulekahjude kustutamiseks kasutatavat võimast vesilennukit, mis võib hoo pealt järvedest vee paakidesse koguda ja suht kiirelt uuesti õhku tõusta. Põhitribüünide ees korraldatud vee väljapuistamist ei näinud, küll aga mitu korda vette maandumist ja uuesti õhku tõusmist. Lühikese vaheaja jooksul kaalusin minna haarata putkast jäätise, meeletu saba peletas eemale. Kannatan veidi, küll kodus naudin külmikus ootavat kaheliitrist lemmikut - moka kohvijäätist mõrushokolaaditükkidega. Õnneks oli suht jahe ilm ja polnud ka erilist janu. Istusin murule, et moblas visata pilk värsketele uudistele.

Ootamatult kihutas sõna otseses mõttes kõrvulukustava müra saatel otse üle peade F-22 Raptor. 156 kN kahe reaktiivmootori väljalaskedüüsidest kostab nagu maailmalõpp. Õige keeruline oli lennukist normaalseid pilte või videot saada, kihutas teine sellise kiirusega, et zoomides raske kaamera vaatevälja püüda ja seal hoida.

Fotosid üle vaadates avastasin, et pildile jäänud F-22 Raptori ja sääse "õhuvõitlus"😁

Kuna digitaalne mälu miskit ei maksa kasutasin mobla kaamerat julgelt lootuses mõne hea võtte jäädvustada. Lennuk tiirutas üsna pikalt, enne kui lahkudes demonstreeris esimest korda avalikkusele pea nähtamatuks muutumist ehk niinimetatud "optical diapason cloaking technology". Muljetavaldav igaljuhul - vaadake ise allolevailt piltidelt kuidas lennuk "hajub".

Kuidas "rohelust" simuleerida

Liikluse efektiivsemaks takistamiseks on ehitatud
rattaparklad ja lilleklumbid endisele sõiduteele

Aastaid tagasi arvas valimiste käigus üks kohalik partei põhjendatult, et rohejutt toob hääli ja lubas Toronto teha rattalinnaks lubades hulga kilomeetreid ratatteid juurde ehitada. Tõigi hääli, sai võimule ja mõte iseenesest ju tore. Läks paar aastakest mööda, ei midagi. Rahvas hakkas meelde tuletama, et lubasite aga rattateid nagu pole. Algul üritati eelarvega välja vabandada, aga kui kisakoor liig valjuks läks leidis keegi geenius ideaalse lahenduse: sõiduteedele tõmmati paremasse äärde valge joon ja kõnniteepoolne osa identifitseeriti rattateeks. Kuna esialgu loodeti inimeste kuulekusele ei paigutatud ka mingeid füüsilisi piirdeid eraldamaks ratastele ja autodele ettenähtud ala. Osa autojuhte kas ei märganud, ei saanud aru või lihtsalt identifitseerisid end jalgratturitena - igatahes kaasnes ohtralt ohtlikke olukordi ja hulk õnnetusi.

Kui nii enam edasi ei saanud otsustati vaatamata autojuhtide protestile ehitada ka füüsilised piirded. Kes iganes neid projekteeris polnud ilmselt ise kunagi rattaga sõitnud. Postid ja äärekivid ning järsud käänakud nende vahel eeldasid virtuoosset rattakäsitlemisoskust. Rattatee ääres olevad autode parkimisplatsid kujutavad endast erilisi lõksusid. Rattal pead pidevalt käed pidureil valmis kullipilguga jälgima parkivaid autosid, kunagi ei või teada milline uks nina ees ootamatult avaneb. Teismelistel päris lõbus, kuid tavakasutajad kolisid kõnniteele, mis muidugi tekitas konflikte jalakäijatega.

Bussioote platform autoteele paigaldatud rattateel😁
Iseäranis äge liiklusmärk, kellel on eesõigus, ratturil või jalakäijal???
Reaalsuses arvavad mõlemad, et just neil, bussi ootavad kodanikud
sõimavad rattureid, kes möödasõidul jalakäijatele lõuga annavad👊

Kuna valimised varsti tulemas otsustasid võimud lõpuks oma lubadusi täitma hakata ja asuda tegelikult rattateid ehitama, mitte seda värvijoonte asfaldile vedamisega simuleerida. Takkajärge muidugi oleks parem kui nad poleks midagi teinud. Lahendus oli totraim võimalik tõstes oluliselt saastekoormust ja ummistades liiklust veel rohkem kui enne. Selle asemel et rattateid ehitada oli odavam lihtlabaselt terve sõidurida autodelt konfiskeerida ja rattateeks ümber värvida ning barjääridega piirata. Üks Toronto peatänavaist, millel varem kaks rida kummaski suunas, on nüüd üks rida kesklinna poole ja kaks välja. Kesklinnas paraku uusi autosid juurde tootvat autotehast pole, mis võiks põhjendada sissesõiduga võrreldes kaks korda suuremat autode väljasõitu. Igasuguse toru ja tee läbilaskevõime määrab kitsaim koht, milles võib iga teeremonti kohanu veenduda. Kõige tipuks muidugi pandi rattatee marsruudile, kus rattureid minimaalselt. Nii ma sõidan kord kaks kuus uhkes üksinduses sel ajal kui sõiduteel autod ummikus pasundavad ja minu suunas inimvihkajalikke pilke saadavad. Pildid muideks tehtud tänasel "Labor Day" riigipühal kui autosid minimaalselt ja rattureid maksimaalselt - 5 kildisel lõigul õnnestus täpselt kolme näha ja kaks neist ka pildile püüda.

Minu arusaamine rohelisest eluviisist,
penskarina päris mõnus elada sellises kortermajas😉
(ja mitte mõelda mis selle ehitamine maksma läks)

Kas ütlesin, et Toronto on Põhja-Ameerika kõige ummikuterohkeim linn - 10 km läbimiseks kulub keskmiselt 29 minutit! Mis tähendab, et tipptunni ajal hulga rohkem. Nojah 20 km/h on selline paras rattasõidu kiirus. Paraku on Toronto rattalinnaks muutmisel mitmed objektiivsed takistused isegi kui unustada ära, et enamus elanikke kas ei oska rattaga sõita või pole selleks füüsiliselt võimelised. Talv on siin sama külm kui Eestis, suvi oluliselt kuumem, lisaks kontinentaalsest kliimast tingitud võimsad lume ja äikesetormid. Linna muidu suht tasast maastikku liigestavad jääaegsete jõgede orud, üles-alla sõitmist jagub. Võttes arvesse, et keskmine kodanik Torontos käib 12.3 km kaugusel tööl (25 km päevas) oleks rattaga tööle sõitmine jõukohane üksikutele. Näiteks võin tuua oma firma, kus 20 kohalisest rattahoidlast pooled tühjad aga töötajaid mitusada.

Kokkuvõttes Toronto "roheline" rattainitsiatiiv tõstab saastet ummikute hullemaks muutmisega, raiskab inimeste aega ja linna raha kuid jätab mulje ametnike tegutsemisest.

August läks jooksu arvestuses igati hästi. 16 jooksuga läbisin 121 kilti keskmise tempoga 4:35 min/km. 10 kildi distantsil tuli 11 augustil lausa isiklik rekord 45:36 ja ka viie kildi aeg 22:07 augusti viimasel päeval kõigi aegade teine tulemus. Rekordite löömine teeb tuju heaks, sest vihjab vaatamata vanusele sportlikus vormis ikka veel tasapisi edasiminekule. Kiireim kilomeeter 5+ distantsil 3:58 ja kiireim tempo 4:24 min/km. Sammude hulk nõks üle poole miljoni - 517163. Rattal vaid 36 kilti, käimist 64 km.

Aiaporr ja Probleemid kohaliku faunaga

Kohalik fauna õuedushi all

Eile jõudsin rattaringilt tagasi kui oli juba pimedaks läinud, siin lõunamaal Kanadas juhtub see suht äkki. Kergelt hämaras astud poodi krabamaks külma õltsi rattasõidu janukustutuseks, poest välja tulles juba pime. Aga sellest ei tahtnud ma rääkida, tegelt imelik et vähemalt pooltesse postitustesse oskab kesvamärjuke sisse pugeda. Väidetavalt inimesed mõtlevad ja räägivad asjust millest puudust tunnevad. Alkoga küll meil nii pole, sest suvise uputuse ajal pidi kaasa allkorrust kraamides ka meie aastatega kogunenud kärakariiuli varud üles tassima. Jessas, polnud aimugi kui palju igatsorti häid ja paremaid napsusid kodus. Vanasti sai igalt reisilt lubatud koguse 1.14L kangemaid jooke kaasa võetud, paraku ei jaksanud neid sama tempoga hävitada kui juurde tuli - viimased aastad olengi loobunud tollivaba napsu lennukiga koju tarimisest.

Igatahes koju jõudes vaatamata lebole tempole nahk märg, meil ju augustis tavapärasest tagasihoidlikum soojalaine parasjagu käsil, temperatuurid soojaindeksiga jäävad alla 40 kraadi. Jooksmas kannatab käia vaid varahommikul, tänagi lihtsalt sörkisin 6 kilti, palavaga ei taha pingutada. Aeda olen endale üles pannud välidushi mis kujutab endast garaazhi räästa külge lauajupi ja konksuga kinnitatud aiavoolikut. Igati mõnus ja tõhus meetod hommikul jaheda dushiga trenni higi maha lopumiseks ning kere jahutamiseks. Kasutada saab seni kui öised temperatuurid voolikus vett ära ei jääta, ehk siis siinmail aprilli keskpaigast oktoobri lõpuni julgelt.

Kutsik vannis pesus

Kui toast rätiku krabasin tikkus kutsik õue kaasa. Las tuleb, saab natuke aias ringi tormata sel ajal kui end loputan. Lasin koera väravast sisse, too pani jooksuga marjapõõsaste vahele. Keerasin kraani lahti ja jõudsin vaevalt vee alla kui ninna lõi jälk skunksihais. Ilmselt loom ehmus kas veejoa häälest või aialambi süttimisest. Kaua ei kannatanud selle haisu käes lobistada, äkki meenus - kuram koer aias. Hüüdsin mitu korda, kutsikust kippu ega kõppu, tavaliselt ta tuleb jooksuga kutsumise peale. Vaatan väravad kinni, loom välja ei saa. Aiast kusagilt teist ei leidnud, skunks koera maha ei murra, aga kus ta siis ikkagi on. Leidsin Sushi maja eest trepilt välisukse ees õnnetu ja kahtlaselt vaikse olekuga, ilmselt oli teine end värava alt läbi pressinud.

Ega sa lollike ometi skunksi püüdmas käinud. Kuna haisu pool maailma täis polnud aru saada kas koer lehkab või mitte. Lasin looma tuppa, kodused juba kommenteerisid skunksi haisu kuid eriti erutunud polnud, ikka vahel juhtub. Kui elukas väljas sahmaka laseb tunneb pool kvartalit haisu, ja seda nii väljas kui majades sees mis muidugi tähendab, et hermeetilisusega siinmaal lood hästi ei ole. Loomulikuks ventilatsiooniks kutsutakse :D Olukord muutus kahtlaseks kui toas lehk tasapisi hajumise asemel vaid tugevamaks läks. Suures toas diivanil püherdav ja pead patjadessee hõõruv koer andis vihje, mida ei saanud eirata. Haarasin ta sülle ja kohe oli selge põhiline haisuallikas. Kiirelt loom vanni, soojaveekraan lahti ja elukat kaasaga shampoonitama. Asjatundjad küll väidavad, et skunksi haisu pesuvahendid ära ei võta, ainult aeg aitab kui ei taha looma nülgida.

Reklaam: skunksihaisu eemaldav shampoon

Sushi oli üllatavalt rahulik vannis. Dushitasime teda sooja veega, pesime mitu korda eri pesuvahenditega, ainsaks tulemuseks omapärane lõhnabukett skunksi haisust, märjast koerast ja shampoonide aroomist. Kui sellist saaks purki panna võiks edukalt müüa deodorandina, millega ülekuulatavatelt tunnistusi välja pressida. Pesemise käigus tuli hulk karvatutte vannipõhja, tütar juba muretses, et koer ajab suurest stressist karva maha. Kui muidu polnud väga hull siis otsa eest ikka haises jubedalt. Kaasa pakkus oma tavalist Dove shampooni, ega miskit kaotada pole, kui see ei aita tuleb järgmisena torusiiliga proovida. Lasin koerale pool peotäit pähe, hõõrusin vahutama ja loputasin dushiga tükk aega kuni enam ei vahutanud. Ettevaatlikult nuusutades ei uskunud nina, lehk kadunud. Terve pere, kaasa arvatud kass, käis koera kontrollnuusutamas, tõepoolest see shampoon aitas - tegin pildi jätmaks meelde firma ja margi - taoline info on otseses mõttes kuldaväärt.

Kutsikut õhtusele jalutuskäigule viies tahtsin aiast särgi haarata - koer ajas kõik neli jalga sirgelt vastu ja keeldus aia poole minemast😁 Loodetavasti jääb meelde, et skunksi ei tasu taga ajada. Kolmekildise lonkimise jooksul kuivas loom õhtusoojuses kenasti ära. Koju jõudes ust avades lõi skunksi lehk vastu. Nojah, diivani katteriie ja padjad viskasime 2 tunnise rezhiimiga süvapesusse, õnneks vist vaibal loom ei püherdanud, muidu peaks selle ohtlike jäätmete keskusesse viima. Hais kipub nii nahale kui riietele juurde jääma. Kui ise harjud ära ja ei märka siis teised tunnevad kohe, põnevusega ootan täna töökaaslaste kommentaare. Hommikul jooksmast tulles lõi juba ukselt "aroom" vastu, toas olles lõhnatunne nüristub tasapisi.

Muudest elukatest nägin hommikul aias istudes koolibrit lendamas, esimese ehmatusega pidasin pirakaks parmuks :D Üleeile jooksis rebane maja eest läbi, eile kaks pesukaru ronisid meie viinamarjadega maiustama ja ilmselt orav näris ühe kahest valminud tomatist ära, millest kõrvalolev pilt. Mingi pirakas ritsikas istus mütsi peal. Igav siin ei hakka, fauna lõbustab! 

Droonide sõda ja "Soome" rahu

Ukraina-Vene sõja üheks kõige iseloomulikumaks relvatüübiks on kujunenud droonid. See tehnoloogia on muutnud sõda ja planeerimist nii taktikalisel, operatiivsel kui strateegilisel tasandil. Taktikaliselt jahivad droonid mõlema poole individuaalseid sõdureid, hävitavad kuulipildujapesasid, punkreid ja igat sorti tehnikat alustades mootorratastest ja lõpetades moodsaimate tankide, suurtükkide ning laevadega. Operatiivtasemel lasevad õhku laskemoonaladusid ja juhtimispunkte. Strateegilisel tasemel hävitavad vastase infrastruktuuri (elektrijaamu, kütusehoidlaid, naftatehaseid, ...) ja mis peamine muudavad võimatuks suurte ründegrupeeringute kasutamise. Droonide kasutamise videolõike võib igaüks ise nii X'st, Youtubest kui mujalt avalikust meediast leida, liiga graafilised nõrganärvilistele. 

Mõlemad pooled teavad, et võimatu on luuredroonidele märkamatult koguda kokku vähegi tugevamat löögirusikat. Tankide, soomusmasinate ja mehhaniseeritud jalaväe grupp kujuneks ideaalseks märklauaks vastase kaugsuurtükiväele. Seetõttu toimub viimase aja lahingutegevus väikeste suht hajutatud gruppide vahel muutmaks suurtükiväe tegevust ebaefektiivsemaks. Paraku tähendab see aeglast ja ohvriterikast edenemist, sest kohaliku läbimurde tekkimisel pole võimalik saata suurt grupeeringut edu arendama. Erandiks Kurski operatsioon, kuna vene poolel lihtsalt polnud seal vastavat võimekust, mis vihjab nende tehnikanappusele.

Kui sõja esimesel aastal oli palju sarnast 85 aasta eest toimunud Talvesõjaga siis edaspidi oleks oodanud muutusi. Miks vene peale esimest ehmatust 2022 aasta suvel ei mobiliseerinud ja läinud täisvõimsusega peale. Selleks ajaks polnud Ukraina saanud eriti mingit abi läänelt ja usutavasti oleks vene suutnud suurte ohvrite hinnaga suruda vähemalt Dneprini välja. Ilmselt kartis Kreml oma rahva reaktsiooni sõja kuulutamise ja üldmobilisatsiooni suhtes, otsustati minna aeglasemalt aga kindla peale - oldi veendunud, Ukraina niikuinii kukub. Siis tuli aga sügisene vasturünnak, mille suurt edu venemaa ei oodanud.

2023 kujunes suht staatiliseks, Vene võttis Bahmuti ning Ukraina vasturünnak sisuliselt ebaõnnestus täiega. Ainsaks plusspooleks kujunes vene vägede sidumine nii, et nood ei saanud mujal miskit tõsist ette võtta. 2024 hakkas lõpuks rohkem lääne abi kohale jõudma aga endiselt liiga vähe, liiga hilja ja liiga aeglaselt - vene võttis Avdiivka ja surub momendil Donbassis tõsiselt peale. Ukraina üllatusrünnak Kurskis kujunes ootamatult edukaks. Kas sellest pikemas plaanis kasu sõltub vene poole reaktsioonist. Kui vene ei löö vedelaks, lihtsalt tõkestab Ukraina suurema edenemise ja jätkab ise Donbassis ägedate rünnakutega ning ähvardab läbimurdega, kujuneb sügiseks suht hapu seis. Donbassi kaotamine väikese tüki Kurski oblasti eest oleks vilets vahetus.

Väidetavalt oli Ukrainal lisaks Donbassi surve vähendamisele, ka muid eesmärke. Esiteks taheti näidata läänele ja venemaale, et vene armee on tegelikult suht nõrk suutmata enda territooriumi kaitsta kuna enamus võitlusvõimelisi vägesid ja tehnikat Donbassi ja Harkivi rinnetele koondanud. Kui juba Ukraina piiri ääres selline seis siis ilmselt muud piirid nagu NATO ja Hiina vastas hoopis hõredad. Järelikult tegelt ei karda vene kummastki suunast rünnakut, seda kahjuks muidugi põhjendatult. Kui poleks tuumarelvi võiks NATO väed nädalaga Moskvasse marssida ja Hiina teispoolt Uraali mägedeni tulla. Venele kuluks ära teise maailmasõja alguse "Poola stsenaarium". Teiseks soovis Ukraina järgmisest "punasest joonest" - vene territooriumi hõivamisest, muigega üle astuda näitlikustamaks läänele vene bluffi.

Sõjavangide näol vahetusfondi täiendamine sellises mahus tuli ka ukrainlastele endile üllatusena, nende logistika olla lausa hädas venkude Ukrainasse vedamisega. Ajateenijatel puudub entusiasm end ohvriks tuua isegi putka uue ukaasi valguses, mis ähvardab vangilangenuid pika vanglakaristusega. Neljas põhjus olla väidetavalt võimalus rahuläbirääkimisteks vahetuskaubana tüki venemaa lauda löömine. See muidugi toimib vaid juhul kui Ukrainlased suudavad Kurski oblastis kanda kinnitada. Viimased kaks punkti viivad pealkirja teise osa - "Soome" rahuni.

Sõja jooksul on erinevate poolte võimalused lausa skisofreeniliselt üles-alla käinud. Põhjuseks muidugi asjaolu, et keegi ei tea milliste riskideni üks või teine pool valmis minema. Seni on lääs olnud väga argliku ja vaoshoitud käitumisega mis loomulikult venet provotseerinud maksimaalset tulemust püüdma. Kremli pidev bluffimine ja tuumarelvaga ähvardamine on järjest rohkem mõju kaotanud. Keegi ei usu enam, et nad seda Ukrainas tegelikult teeks. Lääne abi on küll pidevalt kasvanud aga endiselt ebapiisav isegi rinde hoidmiseks, Ukraina võidust rääkimata. Kõik see tähendab, et surve rahuläbirääkimiste alustamiseks järjest kasvab. Need saavad tegelikult alata alles siis kui kumbki pool ei arva, et sõja jätkamine kasulikum oleks. Ehk siis enne USA valimisi venemaa kindlasti läbirääkimistele ei lähe lootes Trumpi võidule ja sellega seoses Ukraina olulisele nõrgenemisele. Ukraina ei lähe enne tõsistele läbirääkimistele kui pole selge, et sõja jätkumine oleks kindlasti palju halvem variant.

Detailidesse laskumata kujutan kõige realistlikuma stsenaariumina "Soome" rahu nii nagu see juhtus peale Talvesõda ja ka Jätkusõda - Soome andis osa territooriumi venele kuid säilitas iseseisvuse. Vene oli mõlemal korral tehinguga nõus vaid seetõttu, et oli kindel Soome peadses langemises. Kogu Soome vallutamine pandi lihtsalt pausile mugavamat momenti ootama. Ukrainaga rahu sõlmimisel saab kindlasti olema sama loogika.

Pakun välja, et Ukraina on sunnitud loovutama Donetski ja Luhanski saades vastu osa (mitte kõik) praegu vene käes olevaid Hersoni ja Zaporozje alasid. Tõsiseks probleemiks saab olema Krimm ja Ukraina tulevane kuulumine NATO'sse. Ainsa võimaliku kompromissina näen siin Krimmi vahetamist NATO liikmelisuse vastu. Kokkuvõttes saaks vene kolm Ukraina oblastit pluss veel veidi, Ukraina säilitaks iseseisvuse ja saaks NATO garantiid. Venemaa oleks nõus sellise tehinguga lootes, et enne NATO'sse astumist (mis võtab väga palju aega või ei toimu kunagi tänu Türgile, Ungarile, Slovakkiale ja kes teab milliselke teisele riigile tulevikus) teeb ta nii või teisiti Ukrainale 1:0 kas siis riigipöörde või uue sõjalise (seekord palju paremini planeeritud) aktsiooniga. Kardetavasti surub vene läbi ka sanktsioonide olulise nõrgendamise. Ehk siis lääs tõstab kollektiivselt käed üles ja sunnib ka Ukrainat selleks.

Kokkuvõttes oleks tegu tüüpilise "Müncheni tehinguga" kuna lääneriikide suutmatus ja otsusevõimetus sunnib Ukrainat selliseid tingimusi vastu võtma. Ukraina võimalik kuulumine NATO'sse ei pruugi suurt miskit tähendada kui Trumpi juhitud USA lahkuma peaks. Isegi ilma selleta on kunagine sõjaline suurvõim suht hambutu otsest sõjalist aktsiooni ette võtma, sest eeldab kõigi riikide nõusolekut. Esimeses tuhinas tundus, et Eesti julgeolek on oluliselt parem tänu NATO laienemisele, järele mõeldes ei pruugi Soome, Rootsi ja isegi Ukraina liitumine aidata kui NATO jääb jututoa tasemele. Nii jube kui see ka tundub on meie ainsaks lootuseks NATO valmisolek tuumarelva kasutada mitte ainult sõnades vaid ka tegudes ja võime seda usutavalt venele demonstreerida. 

Kui kremli maniakk saab õigusega sellist rahu võiduna esitada (isegi kui vene konstitutsiooni peab muutma osade oblastite tagasiandmisega) siis Ukraina president ilmselt astub ise tagasi. Ukraina sisepoliitika saab olema suureks küsimärgiks, raske ette ennustada, mida sõja sisuliselt kaotanud ja pettunud rahvas ette võtab. Putka probleemiks võib kujuneda hoopiski asjaolu, et ta ei kannata (tahab ajalukku minna Ukraina ja Valgevene liitjana vene võimu alla) oodata ära kogu Ukraina liitmist venega ja ründab ennatlikult uuesti.

Eelkirjeldatust positiivsema stsenaariumi ehk Ukraina võidu (territooriumi tagasisaamine, sõjakurjategijate karistamine, reparatsioonid, NATO liikmelisus) eelduseks oleks kas revolutsioon või totaalne majanduskrahh venemaal või lääne riikide otsene sekkumine sõjategevusse, mis momendil tunduvad õige ebatõenäolised sündmused. Hiina käitumine üht või teist poolt otsustavalt toetades "mustaks luigeks", mis lööks kaardipaki segi.

Positiivse noodiga lõpetades võime ükskõik millise sõja tulemuse korral mõned järgmised aastad suht rahulikult tunda. Vene sõjalise võime taastamine võtab aega ja ei maksa ka unustada, et vaatamata oma suurusele ja tuumapommidele on vene nii majanduse, rahvastiku kui kõrgtehnoloogia koha pealt teisejärguline tegelane maailma areenil. Konventsionaalne sõjavägi pole samuti kuigi võimekas nagu näha, aga sellega mitte tuumarelvadega vallutatakse ja hoitakse uusi alasid.

Kuradi põnev kümne või ka viie aasta pärast vaadata palju ma oma ennustustega mööda panen. Seni nimelt pole sõja käigu ennustused eriti täppi läinud kui sõja alguse kuupäev välja arvata.

P.S. Järgmine sõjapidamist oluliselt muutev samm saab olema droonidele AI paigutamine ja drooniparvede kasutamine. Tõsised tegijad katsetavad juba praegu, tulemused on paljulubavad. Näis millal esimesed "targad" droonid Ukraina sõja tandrile ilmuvad.

Napikas

Pilt õhtul töölt aknast läänesuunas 

Eile hakkas ühe ajal sadama, lääne pool tõusis tohutu must äikesepilv, välgutas ja müristas pidevalt. Hüppasin siva autosse, et enne suuremat vihmavalingut tööle jõuda. Õieti tegin, sest paarkümmend minutit hiljem kui naised koju jõudsid kallas kui oavarrest, raske oli neil auto aknast läbi vihma teed näha. tööl jälgisin murelikult läänekaart, kus paksud pilved. Äike on lokaalse iseloomuga, kesklinnast veits idas saime vaid veidi teed märjaks. Põhiline sadu oli läänes ja põhjas, jõed ajasid üle kallaste. Vahelduva eduga sadas kuni õhtuni aga nii vägevalt enam ei kallanud kui lõuna ajal.

      Videol olev piirkond meist paar-kolm kilti lääne pool - tõepoolest napikas!

Hakka või uskuma, et kliimamuutus ka siia jõudnud - vähemalt üleujutuste trendi jälgides. Kui meie piirkonnas (Toronto lääleosa) olid eelmised kaks vihmast põhjustatud üleujutust aastatel 1965 ja 2013 siis see suvi lausa kaks korda juhtunud. Eilne läks küll napilt mööda. Paralleelselt Ontario järve suubuvatest jõgedest (tegelt normaalolukorras vaevu põlveni ulatuvatest ojadest) võttis põhikoormuse enda peale kaks kilti lääne pool olev Etobicoke Creek päästes meid kõige hullemast. Aga seal oli see-eest tõsine uputus, vesi suurtel tänavatel voolas nagu mäestikujões, kohalikus kaubamajas kahlasid inimesed pahkluuni. Tänagi ähvardab äikesega, momendil küll ainult vahelduv pilvitus ja jälgilt lämbe ning niiske - jooksma ei läinud.

Meteoriidisadu ... päriselt?

Moblal Skymap äpiga radiandi leidmine:
Joon all horisont, ülal vasakul Põhjanael
Radiandist natu paremal ülal Kassiopeia
P.S. Toronto, 12 Aug 21:30

Ma siin meteoriitide teemal pikemalt lugejat harima ei hakka, tänapäeval võib paari klahviklõpsu või ka tehisintellektilt häälega küsides hoobilt saada igatsorti huvipakkuvat infot. Tähtsateks faktideks, et perseiidid pärinevad Swift-Tuttle komeedilt (eraldunud komeedipuru mis järgib enam-vähem komeedi orbiiti), maakera tabavad kiirusega umbes 214000 km/h (ma ei eksinud nullidega), nähtavad peamiselt põhjapoolkeral seoses orbiidi ja liikumise suunaga, radiant (saabumise suund) on Perseuse tähtkujus heledaimast tähest Mirfak (α Persei) (võtke heaks kui keegi lapsele ilusat ja haruldast nime otsib😉) pea otse põhjas (Põhjanaela suunas). Mis muidugi ei tähenda, et ainult selles suunas meteoriite näha. Pikemad valgusjutid pigem kaugemal kuna meteoriit tabab atmosfääri vaatleja suhtes nurga all mitte otse tema suunas (otsesuuna puhul oleks näha sekundi kahe jooksul süttivat ja kustuvat tulukest mitte pikka jälge tähistaevas). Haripunkt 12 augusti keskööl eeldatavalt rohkem kui 100 meteoriidiga tunnis ehk üle ühe minutis.

Põrutasin kohalikku pimedamasse kohta suurlinnast eemale, kaks tundi autosõitu põhjapoole. Ühendasin meeldiva meeldivaga ehk ujumaskäimise, rannajalutuskäigu ja lühikese matka meteoriidisaju vaatlemisega. Kohe võin kinnitada, et meteoriitide poolest oli tegu täieliku läbikukkumisega, tunni aja jooksul, mil lebotasin mõnusalt selili rannaliival, kutsik kõrval norisemas, nägin kahte keskmise heledusega meteoriiti ja kolme-nelja nõrka, üks otse minu suunas ehk vaevu asukohta muutev süttiv ja kaustuv tuluke. Satelliite see-eest taevas täis, neid võis tõepoolest märgata keskeltläbi ühe minutis. Korra nägin ilmselt orbiidi korrigeerimist, sest satelliidi juures toimus kolm umbkaudu sekundi kestvat järsku heleduse tõusu.

Kui meteoriite ei näinud siis ilusat päikeseloojakut sain pikalt koos kutsikuga nautida ning portsu pilte teha. Kohe saabudes läksime ujuma, vesi oli ülisoe ja kummaliselt mage, mälus ikka veel Läänemere kerge soolasus. Laine suht suur, arvasin et Sushi ehk kardab kuid kus sa sellega. Jooksis hooga vahutavasse ja murduvasse lainesse sisse koos minuga ujuma. Koera jaoks olid lained nii kõrged, et maad või mind nägi vaid laineharjalt. Kalda poole tagasi ujudes liugles pikalt koos lainega. Hakkas vist meeldima, tegi seda mitu korda, filmile ei saanud, sest üksi talle vees ei meeldi olla. Kaldal püherdas pikalt liivas ja raputas end nii, et kõrvad tahtsid pea küljest lennata.

Käisime kivist randa pidi matkamas. Päike pole enam nii kuum, et tumedaid kivisid tuliseks kütaks. Just parasjagu soojad jalgu puhates selili lebotamiseks ja lainete mühina saatel õltsi limpsimiseks. Meteoriitide vaatkemiseks olin kaasa võtnud klapptooli ja paksu toolikatte liival pikutamiseks. Enne kui hämaraks läks sõime kutsikuga kõhud täis. Andsin talle lisaks maiusele veidi lihalõike ja juustucroissanti enda kõrvalt - hea päev elukal😋 Loom jõi järvest, mina lonksasin viimase Hollandist kaasa võetud Heinekeni. 

Poole üheksa ajal loojus päike, tegin viimased fotod. Vedasin ühe ilusa rannas silma hakanud pikliku kivi autosse - just sobilik peenra äärde. Pimedani veel aega, otsustasin rannal tukkuda kuni päris pime. Kerge pikkade käiste ja kapuutsiga pusa ning fleecevest pakkusid piisavalt sooja, kutsik külje ääres nagu soojavee kott. Silmi avades vaatas vastu põhjatu tähistaevas, samas polnud nii selge ja kontrastne nagu vahel augustiööl. Poolkuu ja õrn pilvkate kaugemal ei lasknud taeval päris pimedaks minna. Nagu eespool mainitud nägin oma pettumuseks vähem meteoriite kui tavalisel pimedal ööl. Lõpuks tüdinesin asjatust ootamisest ja satelliitide jõllitamisest ning korjasin kodinad kokku. Sõitsime kaks tundi koju, tee peal kuulasin aja veetmiseks Donna Leoni viimast kriminulli.

Ei ole vist päris normaalne käitumine sõita puhkepäeval 4 tundi et kahte meteoriiti näha, mis kumbki vaevalt sekundiga üle taeva kihutasid. Normaalne inimene oleks lasknud teistel vaeva näha ja vaadanud netist nende videosid hulka ägedamatest meteoriitidest. Samas tundub vahetu kogemus vingem (ei tea kui põhjendatult) nagu spordisündmuse või kontserdi puhul. Mis teha, igaühel omad kiiksud. 

Usalda enesetunnet, või mitte?🤔

Hiljuti vestlesime ühe noorema inimesega sporditegemise teemal laiemalt ja jooksmise teemal kitsamalt. Tema järgib Polari pulsikella etteantud trennikava, mina pole kunagi mingi kava järgi treeninud, aga no mul pole ka mingeid eesmärke olnud. Kui silmi ees väreleks kindel aeg, millega distantsi läbida või koht võistlustel, mida saavutada, oleks kahtlemata mõistlikum spetside poolt koostatud treeningplaani järgida, mitte ise jalgratast leiutada. Mäesuusatamisega läksin iseõppija "lihtsama" vastupanu teed. Lõpptulemusena suudan liuelda täiesti asjalikult, kuid proffidelt tunde võttes oleks 30 aasta asemel selle taseme ühe hooajaga saavutanud. Iseõppides jõuad lõpuks ka kohale aga elu on liiga lühike, et kõiki asju ise teha nagu kolmeaastane.

Mina olen praktiliselt alati jooksnud ja ka muid spordialasid teinud enesetunde järgi. Kui tunnen, et hea päev, lähen trenni, kui mitte või väsimus kallal siis jätan vahele. Kuna viletsat enesetunnet või väsimust suht harva on ka mu füüsiline aktiivsus suht pidev ja trenne või jooksuringe ei jäta väga tihti vahele. Samas ei tekita ma endale stressi, et pean tingimata mingi tulemuse saavutama. Heaks näiteks maratonikavatsus, mida juba 5 aastat edasi lükanud, põhjuseks kas mõni kergem vigastus, sobiva momendi puudus või lihtsalt laiskus. Samas olen algusest saati, üle 5 aasta, suutnud hoida taset aasta jooksul keskmiselt 100 jooksukilti kuus.

Pealkirja juurde tagasi tulles oli eile kummaline väsimus kallal. Osaliselt kindlasti seletatav 7-tunnisest ajavahest ülesaamisega. Ärkasin, tuiasin ringi, mõtlesin jooksma minna aga hoopis viskasin diivanile sirakile, sihuke lörtsakas olemine. Vedelesin pool tunnikest kuni koer tuli ninaga nügima: vaja välja pissile minna. Kui ei õnnestunud looma ümber veenda pissihäda mõttetuses ajasin end ohates püsti, panin lühkarid jalga, särgi selga ja koerale rihma peale ning läksime. Lootus, et kildine jalutusring loomaga mind ärksamaks teeb ei täitunud. Ilma süüks ei saanud kuidagi ajada, ideaalne hommikune jahedus ja päikesepaiste. Tagasitulles viskasin uuesti diivanile ja jõllitasin lakke, ihu väsimust täis. Ehmatasin pea selgeks kui äkki lõi pähe kaasblogija kirjeldatud mure lausa paar kuud kestnud totaalsest väsimusest. Ega kurat ometi mul kah esimesed sümptomid. Hirm motiveerib: ajasin pingutusega jooksuriided selga ja istusin trepile, nii kergem tossusid jalga panna sest kummargil ei jaksanud. Mõtlesin, et jooksen veidi ja kui ikka üldse ei jõua, eks jalutan koju tagasi.

Mis seal salata, esimene pool kilti oli ikka täielik üle keha kangete lihaste ja liikmetega tuigerdamine. Paar korda käis peast läbi katkestamise mõte, punnin kildi ära ja kui paremaks ei lähe kõmbin koju ja hoopis avan õltsi tundus oivaline idee. Aga läks paremaks, tempot küll polnud kuid lihaste kangus ja valulikkus andis järgi. Teise kildi lõpus hingeldasin aga muidu oli juba päris normaalne tunne. Kolmas kilt veits allamäge läks ludinal, hingamise jätsin tavapärasest tihedamaks. 7 kildise distantsi teine pool oli juba igati harilik lippamine. Pulsikella kinni lüües võisin üllatusega tõdeda: 4:28 kilomeetri peale on selle suve rekordtempo! Vat sulle säh - tuleb välja, et enesetunnet ei maksa alati usaldada. Algne väsimus, kangus ja valulikkus kaob sportides esimese 10 mindiga ja peale seda oled jälle kraps nagu enne - isegi minu vanuses. Seda muidugi juhul kui tegu puhtalt enesetunde või tuju aga mitte mingi tegeliku tõsisema probleemiga.

Mobla Fit'i 10K aeg 44:48

Täna läksin rajale mõttega lühem viiekildine ring joosta, et eilsest pingutusest puhata. Samas tundusid jalad normaalses konditsioonis olevat, kellade patareid kah laetud, poolel teel keerasin 10K ringile. Normaalne rütm ja tempo kuni moblalt seitsme kildi vaheaega kuuldes mõistsin - mitte lihtsalt normaalne vaid lausa väga hea. Kui lõpus veidi suruda tuleks kümps alla 46 mindi. Andsin endale aru, et kerge ei saa olema, sest lisaks paarile pisemale tõusule on üks päris korralik viimasel kilomeetril. Mobla ütleb mulle vaheaegu kuid pulsikellad mõõdavad tavaliselt täpsemalt ja kahjuks ka lühema läbitud distantsi. Üheksandaks kildiks selge, et mäel tempot hoides peaks väga hea aeg tulema. Lisasin sügavama hingamisega hapnikuvoolu ning andsin tuld. 10K aega kuuldes rahulolu hinges: saingi napilt alla 46 mindi ... 44:48 ... oot, mis, hoopiski unelmate piir 45 alistatud!!! Paraku mobla registreeritud aega ma ei arvesta "ametlikku" statistikasse, sest pulsikellade numbrid täpsemad. Samas põhjendatud lootus, et ka pulsikella number peaks rekordilähedane olema. 45:36 oligi uus 10K rekord, eelmine 45:45. Lisaks viimane viiekas 22:27.

Aa... mis ma tahtsin öelda: tegelikult vist ikka ei saa enesetunnet usaldada, see võib petlikult halb tunduda kui tegelt pole häda midagi ja hoopiski elu vorm uimasuse varjus peidus.

Maailm on väike

Teisipäeva õhtul oli nii ilus ilm, ei saanud jätta käimata Vääna rannas ujumas - viimast korda mõneks ajaks. Päike just loojunud aga rahvast rannas paksult. Positiivseks momendiks, mida varem polnud tähele pannud: parkimine kella kaheksast õhtul tasuta, hommikul enne kümmet muideks ka. Vesi oli vaikne ja suppsoe nagu kõik need viimased 6+  nädalat, mis Eesti pinnal viibinud. Õhk parasjagu jahedam kuid õhuniiskus nii kõrge, et pihud niisked.

Koju enne keskööd, viimane aeg elamist sättima ja pakkima hakata, lennuväljale sõiduni vaid 5 tundi jäänud. Auto ajasin garaazhi, ratta tõstsin sisse, tööriistad panin kenasti oma kohale tagasi, et järgmine aasta hea võtta - ei pea otsima. Riided sorteeritult puude peale, tuba korda aga tolmuimejaga ei jõudnud üle käia. Pakkimine läks suht kiiresti, sest kahes kohas elamise eelis: pole vaja riideid edasi tagasi tassida. Kaasa vaid mõned üksikud riidetükid, põhilise kaalu moodustas otse Soomest toodud "Kulta Katariina" ja "Presidentti Gold" kohv ning Kalevi kommid - Maiuspala, Kalev, marmelaadikommi pakid, Pilveke, Tõmmu, Vana Tallinna likööri batoonid. Kuna kohv ja kommid kole rasked toppisin kohvrisse hunniku kilekotte tühimikku täitma, et kraam ei hakkaks liialt ringi liikuma.

Rihm peale tõmmatud mõõtsin kaaluks 22.1kg, veidi alla lubatud 23 kilo, mis Air Canadaga üleookeani ja jätkulennul Euroopas tasuta. Käsipakiks seljakott kuhu läks elektroonika ja mõned kingitused ning toitu, mille toppisin kotti alles hommikul enne lahkumist. Hulk saiakesi ja singijuustu stritsel mõeldud lennujaamas konsumeerimiseks. Joogi ostan kohapealt ehkki praegu saab veel Tallinna lennujaamast vedelikke liitrijagu kaasa võtta. Kell oli öösel kaks läbi kui kõik pakitud, korkisin lõdvestuseks õlle enne magamaminemist. Lisafunktsiooniks ärkamise kindlustamine, et pissihäda üles ajaks kui kella viieks pandud mobla äratust ei peaks kuulma. Voodisse kobisin veidi enne kolme, eriti hästi ei maganud.

Hommikul Järvevana teel sõit lennuväljale

Teatava üllatusena tegin iseenesest silmad lahti kaks minutit enne viit. Hästi läks, sest mobla olin automaatselt ööseks hääletule rezhiimile pannud, sel läks ainult ekraan viie ajal heledaks aga piuksugi ei kostnud - oleks võinud rahuliku südamega sisse magada. Kiirelt kohvimasin peale, toidukraam seljakotti ja olingi valmis. Naisesugulane (konkreetne termin liiga keeruline) sõidutas mu heast südamest lennujaama. Kümme minti enne kuut astusin Lennart Meri terminali ees maha. 

Check-in saba päris korralik. Veidi seisin inertsist koos tavakodanikega kuni meenus, et olles ise üle neti registreerinud võin ka ise kohvri sisse anda ja lihtsalt lennujaama turvatsooni jalutada. Self check-in nelja koha juures oli vaid paar kolm inimest. Teoreetiliselt väga lihtne: skännid moblast enda pileti, vastad paarile küsimusele ja masin trükib sulle kohvriklepsu, mille pead ise sanga külge kleepima. Lisaks paar pisikest kohvri peale ja tshekk endale juhuks kui pagas kaduma läheb. Praktiliselt muidugi võimalik igal sammul miskit valesti teha alates klepsu lahtisikutamisest kuni õige sihtkoha defineerimiseni. Viimane asi juhtus minul, sest tagusin ekraanil kiirelt "edasi", vaevumata instruktsioone lugema. Just nagu kooliajal mate ülesannet tehes kuna nii lihtne. Muidugi juhtus, mis juhtuma pidi - hooletusviga nagu kooliski. 

Kohvri peale läks Amsterdami kleps, mitte Toronto oma. Kui asjast aru sain oli hilja, kohver juba kadus linti mööda lennujaama põhjatusse kõhtu. Kaalusin lindile järgiviskumist kuid loobusin kui silmi ette tuli stseen Chaplini filmist kus ta hammasrataste vahel seikleb. Minu hädakisa peale ilmus üks kena neiu, kellele äpardust kurtsin. Too rahustas: pole hullu, trükime uue klepsu ja ma lähen otsin kohvri üles ning vahetan pagasihoidlas lipikud ära. Helistas kiirelt alla küsides milline mu kohver - must muidugi, nagu 90% pagasist😔 Õnneks käepidemel värviline kleeplint, selle järgi leiti kiiresti ja aeti asi joonde. Tänasin ülevoolavalt, järgmine kord olen targem.

Viking Line lahkub Tallinna sadamast samal ajal

Lend veits hilines a mul savi, Amsterdamis 2 pool tundi vaja laiaks lüüa. Väikeses lennukis kipuvad istmed ka väikesed olema, tukkuda suht ebamugav ehkki üritasin. Piloot oskas üllataval kombel pooletunnise hilinemise pea tasa teha. Schipoli lennuväljal orienteerusin terminalide tähtede järgi, G'sse saamiseks tuli EU piir ületada. Läksin automaatkontrollist läbi ja näitasin Canada passi ette. Viga, suunati ametniku jutule. Too üritas edutult mu sisenemise templit leida kuni teatasin, et pole mõtet, sest tulles kasutasin EU passi. Ok, minge edasi, lasi mu ilma passi küsimata EU'st välja.

Aega ikka veel hullult järgi, astusin Duty Free'sse, miskit keelekastet muretsema. Hollandlastel äärmiselt meeldiv komme vastavaid jooke külmas hoida, sealhulgas ka õltsi. Kui kahe purgi eest küsiti 8 euri siis 6-pack Heinekeni vaid €12 eest. Võite 3 korda arvata millise valiku tegin. Kassaneiu küsis kas panna turvakotti, mekin paar kohe ära vastasin. Hoiatas veel: Ameerikas võetakse ära kui pole kotis, aga minu ilmet nähes arvas: ega need sinna jõua. Ei viitsinud seletada, et kui jõuavadki siis keegi ei hakka paari õltsi konfiskeerima. Otsisin endale mõnusat kohta, kus singijuustu stritslit rahulikult õltsiga alla loputada. Harilikud istmed olid ebamugavad ja kõvad, päris maha ei tahtnud ka istuda. Silma jäi üks äge karakter, kellest ei saanud pilti tegemata jätta.

Kaks nahast massaazhitooli olid väravast veidi eemale paigutatud. Polnud kavas sihtotstarbeliselt kasutada, isegi lühiajaline seanss liiga kallis minusugusele koonrile. Koukisin saia välja ja olin just Heinekeni korkinud kui tool piiksuma pistis. Muidugimõista ei protestinud mitte õlle vastu vaid soovitas tungivalt massaazhiteenust kasutada või uttu tõmmata. Enamuse probleemide parima lahenduse leiad kasutades innovatiivse mõtlemise (thinking outside the box) meetodit. Panin mürasummutavad kõrvaklapid pähe ja mind enam ei seganud. Kedagi teist vist ka mitte, igatahes ei tulnud keegi tropiks sõimama. Oleks tulnud soovitanuks tal mündid sisestada kui häirib, küll tool siis vait jääb. Peale stritsli manustamist ja kolme jääkülma õltsi tuli vaatamata vaiksele piiksumisele tukk peale. Äratas mind koristaja, kes tooli ümbert tolmu võttis. Perfektne ajastus, just kuulutati välja minu tsooni lennukisse sisenemine.

Üleookeani lennuk suurem ja mugavam nagu tavaliselt, seekord marki ei vaadanud aga äärtes kahesed istmed ja keskel neljane ehk kaheksa kohta reas. CheckIni tehes õnnestus mul end puupüsti täis lennukis keskelt vetsu lähedasest positsioonist ainsale vabale aknakohale ümber sättida. Naabriks sain toreda vaikse filipiinlasest naise. Ei viitsinud suhelda ja tema luges kah omaette raamatut. 

Lend möödus nagu ikka: toitudes, filme vaadates ja magada üritades. Aknakoht meeldib mulle kahel põhjusel: esiteks muidugi võimalik välja vaadata ja ägedatest vaadetest pilti teha aga teiseks saab magades mugavalt pead toetada. Vaateid seekord suurt polnud, enamus ajast ühtlane valge pilvitus, seda ka Gröönimaa kohal. Alles Labradoris esimesed augud pilvedes, enne Torontot läks selgemaks, sain isegi kesklinnast mõned viisakad fotod. Kõrvaloleval pildil võimalik isegi teletornist (CN Tower) kohalik vaatamisväärsus tuvastada. Kolmeteist tunniga Tallinnast Torontos - Maailm on väike!

Õnnelik Sushi suigatab oma uue mänguasjaga

Maandusime õigel ajal, juba lennukist saatsin sõnumi, et olen kohal. Piirikontroll automaatskänneriga kiire ja efektiivne. Tollitüüp viipas mu lihtsalt läbi ainsatki küsimust esitamata, küllap paistan piisavalt usaldusväärne. Kaasa küll arvas, et halli habemega kiilakas vanamees lihtsalt ei lange välimuse poolest tüüpilise narkomuula kategooriasse. Kodus võttis mind vastu õnnest pöörane kutsik, kellele mängupalli kingituseks tõin. Kass lendas ligi nuusutama, kuid ei näidanud üles erilist jällenägemisrõõmu. Sushi urises kiisu peale kui too palliga mängida tahtis, krabas lelu kiirelt hambusse ning viis diivanile pesasse. Miskit oli nagu puudu - Koko muidugi. Kes teab kas olekski enam ära tundnud, aga ikkagi tühi koht akna all õhuaugu kõrval, kus ta viimasel ajal lebotas. Ei jõudnudki viimast korda koos randa - üks ajajärk otsa saanud. 

Kukeseenelkäik nr2

Pilt jooksurajalt, mu ratast metsa all näha
kuid seeni ei suuda leida isegi teades kus need on 

Eilse jooksuringi ajal märkasin silmanurgast midagi tuttavlikult kollast metsavahel vilksatamas. Kuna sealsamas lähedal olin paari nädala eest kukeseeni korjanud jätsin koha meelde. Koju jõudes käisin dushi all, jõin kiirelt hommikukohvi saiakeste ja jogurtiga ning kihutasin rattaga tagasi metsa. Tagant kiirustas hirm, et vahepeal läheb keegi teine "minu" kukekate kallale. Õiges kohas ratta seljast maha, juba tee pealt vaadates polnud kahtlust, et kahekümne meetri kaugusel pisikesed kukekad metsa all. Jaa sõbrad - terav nägemine tuleb ka seenelisele kasuks. Tegin moblaga tee pealt pildi, selle pealt paraku ilma zoomimata pea võimatu kukekaid leida isegi teades, et need seal on.

20X zoom

Seekord suht noored ja pisikesed, see-eest palju ja tihedalt. Kokku leidsin umbes neljast kohast väikeste kollaste seente pesakondi. Sealjuures mitte kõigist eelmisel korral meeldejäänud paikadest. Jackpoti otsa sattusin otse maastikurattaraja kõrval, kümmekonna ruutmeetri suurune kaskede varju jääv ala paksult suuri lehterkukekaid lausa täis. Mõned juba vanad ja hallitama läinud. Kuidas keegi polnud enne mind näinud, ainus seletus tavapäratu kasvukoht - kaskede all??? Seekord märkasin ka trendi, et kukeseentele meeldib kasvada metsaradade peal või vahetus läheduses. Pealeastumine ei paista neid eriti segavat, paari elujõulise seene kübaral võis tallamustrit näha.

Puhastamine on see tüütu osa

Lisaks seentele on see aasta ohtralt pohlasid, Tavaliselt ühed tüütumad marjad korjata, kuid Harku metsas on suured ja tihedad kobarad. Toppisin peotäite kaupa suhu, vahele ka mustikaid. Viimased üllatavalt suured ja magusad, ilmselt juba üleküpsenud. Paistab, et viimaste nädalate hoovihmad ja tugev päike ning soe ilm marjade arengu turborezhiimi lükanud. Oleks neid isegi korjanud aga ajaga kippus kitsaks minema ja kukekad meeldivad mulle kõvasti rohkem. Pealegi saab maitsvaid mustsõstraid ja vaarikaid suurema vaevata oma aiast suhu toppida. Kas teadsite, et valge klaar on juba täiesti valmis ka Tallinnas - esimesed suured pehmed ja mahlast läbiimbunud klaarid õunad tuletavad nii maitse kui välimusega elavalt lapsepõlve meelde!  

Eelmise kuu jooksuinfo olen võlgu: Juulis lippasin 16 korraga 118 kilti keskmise tempoga 4:48 kildi peale. Viie, kümne ega ka kilomeetri distantsil märkimisväärseid aegasid pole ette näidata. Käisin 60 kilti ja sõitsin rattaga 250 km. Samme keskmiselt 16427 päevas, läbitud distants nõks alla 20 km päevas. Puhkuse kohta polegi nii paha ehkki eelmine aasta olin samal ajal tublim.