Tagasi jooksulainel.

Vanad mugavad tossud veavad sügiseni välja
ehkki varbad kipuvad maailma uudistama.

Nagu ikka nende asjadega on, sunniviisiliselt aetakse vastu aga kui rahule jätta ja idee idanema panna võib isegi tulu tulla. Vanema lapsega sai kevadepoole mõned korrad jooksmas käia, kuid siis vajus ta vaikselt ära ja utsitamisest mingit kasu polnud. Nüüd kui olin loobunud tuli neljapäeva õhtul lambist ennast reedeseks hommikujooksuks kaasa pakkuma. Eks olen ise peale puhkust kuidagi toss olnud, vaid mõned ringid kahe nädala jooksul tehtud saanud. Seega hea võimalusest kinni haarata, et end uuesti jooksulainele suruda. Viskasin pilgu eelmiste kuude statistikale, kui aprillist juunini sai 100 km kuus joostud siis juulis Eestis puhkusel kukkus see 30 peale (no rattasõidud sutsu tasandasid tegelikku olukorda). Augustis oli plaanis uue hooga alustada, paraku plaaniks kippus jäämagi. Igasugu häid põhjusi tuli vahele nagu väsimus ja metsaülikool ja ... jne ... Lõpuks ei viitsinud enam põhjendadagi.

Humalane ja kreftine õlu!
Ostsin eelkõige disaini pärast😏

Igatahes reede hommikul virgalt üles ja enne lapse töölesõitu jooksma. Et tal kohe isu ära ei läheks lasin plikal tempot teha ning distantsi valida, ise sörkisin kõrval. Kiirus polnud oluline, ainus tingimus, et kõndima ei hakkaks. 1.8 km ring sai kahekesi vaikse 6:30 tempoga joostud. Tüdruk tuppa dushi alla, mina lasin kiirema tempoga 2.65km otsa, et oleks põhjust pesema minna. Tempoks tuli 4:43 km peale, pole paha, paistab et jooksmise tunne nii kergelt ära ei kao. Tänaseks oleme neli päeva lippamas käinud, sain ka muuseas teada ühe põhjuse, miks ta ilmselt otsustas uuesti alustada. Nimelt väitis, et ma olevat suht heas vormis kui talvega võrrelda (tunnen end kõrvust tõstetuna, sest vanemalt lapselt kiitvat hinnangut saades võib üsna kindel olla, et nii ta seda ka mõtleb). Paistab, et näitlikust eeskujust on kasu😜 Hommikune kerge sadu ehmatas esimesel pilgul last aga joostes tunnistas, et mul õigus - vihmaga on palju mõnusam joosta. Jõutrenni alustasin rahulikult, et lihaseid mitte ära ehmatada, paari nädalaga loodetavasti jõuan kevadisele tasemele ja siis lisan ka lõuatõmbamise ja rippumise harjutusi ronimisele mõeldes. Kehakaalu koha pealt olen vaatamata puhkuse kergele tõusule ikka veel alla 79kg.

Pühapäeval käisime mõlemile uusi jooksutossusid vaatamas. Minu omad suht lagunenud, ehkki joosta veel kannatab, tütrel samas spets jooksujalatseid polegi. Kahe spordipoe peale sai proovitud õige mitut paari, laps selliseid ei leidnud, mis väga meeldiks. Mina samas sain sooduka pealt alla 30 euri väga mugavad. Möödaminnes ostsin ka süsta Eestisse saatmiseks. 12 jalane Pelican oli supersoodukal, merele sellega lainega minna ei soovitata aga siseveekogudel (Läänemeri ju seda on :P) ja jõgedel mõnus kasutada rahulikuks kulgemiseks. Alla 300 eurise hinna juures oleks kahju mitte võtta, eriti kui sõpradega saab poolmuidu Eestise saata. Kodumaal on sihukesed alused hullult kallimad (paremad ka muidugi), minul kui amatööril pole erilist vahet, peaasi, et vee peal seisab.

P.S. Vanemal lapsel oli sünna, sain igavest head torti, mida ta sõbraga koos tegi. Takkajärgi sünnakingiks plaanis talle mingi aktiivsusmonitor osta. Nooremal homme tähtis päev. Pisike kingitus talle Eestist olemas, asjalikuma sai eile töö poolt 33%'se palgatõusu näol! 

Puhkuse lõppemise sündroom ja filosofeerimine unistuste elukorraldusest.

Tõmbasin neljaks päevaks linnaelust uttu

Loodetavasti pole ma ainus, kellel puhkuse lõppemine kui mitte just enesetapu mõtted siis vähemalt sünge meeleolu esile kutsub. Sellega tundub olevat nagu viina võtmisega: mida pikemalt pidu paned seda ägedam pohmakas järgneb. Mõni ime, et pooleteise kuune puhkus täitsa auti lööb. Neli päeva käisin tööl ja juba esimesel tunnil hakkasin kella vaatama, millal ometi lõunapaus tuleb. Päeva lõppu ei jõudnud kuidagi ära oodata. Ühesõnaga põdesin neli päeva tööl ja langesin tagasi tsüklisse. Peaparanduseks tegin endale neljapäevase lõdvestumise nädalavahetuse reede õhtust teisipäeva õhtuni. Tõmbasin sõna otseses mõttes uttu ehk siis linnast välja ürgmetsa, millest mu eelnev postitus pajatab.

Ekslikult lootsin, et sihuke lühiajaline lõõgastus toob mu sujuvamalt tagasi tavaellu sundides tsivilisatsiooni rütmiga uuesti ära harjuma. Pigem tekitas mõtteid, mille kuradi pärast me üldse elame ühiskonna poolt pealesurutud reeglite järgi selle asemel, et olla nii nagu ise mõnusalt tunneme. Põhiliseks põhjuseks muidugi kartus muutuste ees nagu orjadel või puuriloomadel. Kui ahelad vabad, puuriuks lahti või töölt-kodust-linnast väljas ei oska peale algset joovastust suurt miskit peale hakata. Tihtipeale lähevad orjad tagasi peremehe juurde, loomad puuri ja inimesed linna tööle. Orjus küll ahistab aga pakub kindla ehkki nigela ninaesise samas kui vabaduses pead ise otsuseid vastu võtma ja nende eest ainuisikuliselt vastutama.

Penskaripõlve idüll😁

Juba mõnda aega olen mõelnud, et minu ideaalne penskaripõli (ja miks ka mitte eksistents üldse) kujutaks endast elu kõigi mugavustega metsaonnis. Asukoht peaks olema piisavalt eraldatud tsivilisatsioonist aga mitte liiga kauge lähimast külapoest, sest ainuüksi jahilkäimisest, kalapüügist või metsaandide korjamisest äraelamine mind ei vaimusta. Pealegi on õllepruulimine liiga aeganõudev ning keeruline tegevus😜 Mere lähedus oluline, juba lapsena sai iga ilmaga mererannas jalutamas käidud. Kõigi mugavuste all pean silmas elektrit, internetti, veevärki, kanalisatsiooni, nii puidukaminat kui soojuspumba kütet laiskade päevade tarbeks, sauna, helikopteri maandumisplatsi😵, ... OK, ma parem lõpetan oma unistuste nimekirja enne kui metsaonn hakkab "Neverlandi" villat meenutama.

Eriti tore kui keegi vahel silitaks ka😉

Kõige vastuolulisem on fakt, et tegelt võiksin finantsiliselt kõike seda endale juba praegu lubada aga esiteks pole julgust nii järsku elumuudatust ette võtta ja teiseks on igasugu muid sidemeid, mille lahtiharutamine või katkestamine liiga keeruline. Pealegi ei tahaks ma seal onnis ka täitsa üksi olla, samas kaasa erilist vaimustust üles ei näita ja kust ma leiaksin teise sellise, kes minu kiiksusid välja kannataks ja nii hästi leiba küpsetaks muust toidutegemisest rääkimata. Kokkuvõttes olen seega sunnitud käituma nagu vahva sõdur Shvejk: "Lõuad pidada ja edasi teenida".  Aga vahel salamisi unistada ja sellest blogistada ei saa keegi keelata😜 Ongi aeg lõpetada, et lõunasöögi karp tööle kaasa panna😫

Nagu ülalolevatelt piltidelt näha elab meie kass juba neljakuuselt täiesti kompleksidevabalt minu unistuste elu. Kui ajasin kassi diivanilt maha tema asemel silituste saamiseks sain hoopis õiendada. Kaasa väitis, et nii lihtsalt see ei käi, hellitused vaja välja teenida. No mis see kass siis erilist tegi??? Tema on lihtsalt nii nunnu sain vastuseks. Palun väga, enda arust olen pea sama karvane aga kordagi pole mind selja või kõhu pealt hellitlevalt kammitud - Elu on ebaõiglane!!!😝

Kas kellelgi peale minu kah tekib puhkuse lõppedes soov kogu senine elukorraldus kuradile saata ja paksu metsa või üksikule saarele põgeneda. 

Kotkajärve

Kotkajärve hommikuse päikesetõusu ajal

Pole ma miski eriline metsaülikooli fänn aga laps avaldas soovi minna. Kuna aeg sealmaal, et järelkasv kipub omi ettevõtmisi eraldi tegema ei raatsinud sihukest võimalust lendu lasta. No ja muidugi on Metsaülikool tore, lihtsalt äsja Eestist saabununa polnud põletavat vajadust kohe jälle rahvuskaaslastega lobiseda. Ilmaennustus soodne, muidugi on võrreldes linnaga toredam olla metsas järve ääres. Võtsin päeva töölt vabaks ja põrutasime varahommikul 250km põhjapoole.

Sama järv lõuna ajal

Laupäevase hommikukohvi ajaks jõudsime kenasti kohale. Telk üles, registreerimine ja karsumdi vette - tume järvevesi täielik supp. Peale lõunasööki korraldasime tütrega lastele karate ja enesekaitse näidisesinemise. Plaan oli järgmine päev täiskasvanutele lühikursus teha, hea laste peal harjutada. Niipea kui karate gi seljast sain kiirustasin võrkpalli platsile. Rannvõrkpalli maailmameistri Kristiina Väljase käe all juhendamisest jäin ilma, aga mängida sain küll. Polegi vist nii palju eestlasi, kes maailmameistrile tõstet teinud😎 Õnneks ei teinud oma marki täis ehkki palli pole mitu aastat puutunud. Lapsed toksisid omavahel üle võrgu sulgpalli.

Enne õhtusööki meeste saun, palavus +110C ei tundunudki väga hull. Kaua muidugi laval ei istunud, peale kahte leili jooksuga paadisillalt vette. Etteruttavalt tuleb kinnitada, et toitlustamine sellisel tasemel, mis viis mu kaalu vabatõusu, või kuidas vabalangemise vastand võiks kõlada. Kahe päevaga jõudsin 80kg'le kurjakuulutavalt lähedale. Seda vaatamata ohjeldamatule saunas higistamisele, matkamisele ja sääskedele-parmudele liitrite viisi vere kaotusele.

Saunamaja teispool järve

Koorijuhtimise ja laulupeo teemaline loeng oli päris äge aga seoses varase ärkamisega vaevas mind hull uni, piinlikkusega tuleb tunnistada, et jäin tukkuma. Peale loengut toimus segasaun, kuhu kõik võisid omal vastutusel minna. Tüdrukud panid ees ajama, mina haarasin õlled ligi aga viskasin momendiks pilgu peamajja, kus filmi esitlus. Esimese vabariigi aegse mehe ümbermaailma purjetamisest ja elust rääkiv "Ahto" osutus nii põnevaks, et vaatasin  lõpuni. Õlled said muidugi soojaks, pidin need külmade vastu välja vahetama. Hea kui oma külmakast autos, kus jäine joogipoolis koguaeg käepärast.

Saun oli endiselt palav, rahvast nii palju, et laval tuli vahetustes istuda. Metsaülikoolis on õnneks säilinud ehteestlaslik segasauna komme, kenad noored neiud laval ja paadisillal silgates hellitvad ilumeelt😜 Kotkajärve on nii kaugel suurematest asustatud punktidest, et valgusreostust minimaalselt. Selili järvel loksudes sai nautida harukordselt selget tähistaevast, linnutee riba üle taeva puhtalt näha. Isegi ere meteoriit vuhises üle tähistaeva. Telki magama jõudsin alles kaheks öösel.

Hommikul läks uni varakult, käisin järves ujumas. Soe vesi auras päikesetõusul nagu põrgukatlas. Kuna hommikusöögini aega küll, hulkusin veits metsas ringi. Mõnusalt jahe aga sääsed ja parmud täitsa ärksad. Kurivaimud pisikesed kuid torkavad kole valusalt, parmudest parem ei räägigi. Peale hommikusööki istusin vestlusringi alkoaktsiisi teemal väitlema. Teemaga kooskõlas korgiti ka vanalinna pudel lahti, et tagasihoidlikel eestlastel jutt jooksma hakkaks.

Meie karate programm jäi lõpuks ära, sest liiga palju üritusi oli sama aja peale plaanitud. Eestist tulnutele ilmselt ehtkanadalaslik kanuuretk põnevam. Ennast polnud kirja pannud, kuid üks paariline jäi puudu, instruktor kutsus mind appi. Tegime tiiru järvel, jõgi nii kinni kasvanud, et isegi madalapõhjalise kanuuga pidime paarisaja meetri pärast ümber pöörama.

Fleming Lake

Aega küll, otsustasin kultuuriprogrammi asemel veel kord metsa hulkuma minna. Igasugustel verdimevatel ja hammustavatel putukatel oli ilmselgelt lõunasöögi aeg. Rada kadus suht kiiresti käest, kohati võis seda vaid põdrajälgede põhjal aimata. Vältimaks eksimist olin moblasse detailse kaardi laadinud, GPS näitas alati momendi asupaika. Lõpuks jõudsin kaugemal asuva Tucker Lake äärde, kus mingi poolmahajäetud suvila asus. Värskendasin külma veega ja otsustasin otse läbi tiheda ürgmetsa teise järve poole murda.

Paarisaja meetri pärast selge, et lihtne olema ei saa, ehkki paarikildine distants suht lühike. Mitu korda oli vaja ronida üle paarikümne meetri kõrguste graniidist seljandike. Päikese järgi suuna hoidmine ei osutunud nii lihtsaks kui lootsin, pidevalt tuli suunast kõrvale kaldudes valida veidigi hõredamat metsa, kust sai end läbi suruda. Siin-seal jäid silma hiiglaslikud seedermännid.

Tucker Lake

Fleming Lake äärde jõudes kuulsin võimast plartsatust, mingi massiivne loom hüppas vette. Kuna enne olin teel karu sitta märganud, otsustasin veits haukuda ja kõva häälega rääkida andmaks metsaelanikele enda kohalolekust märku. Veel mõned looduspildid enne tagasi Kotkajärve poole pööramist. Jõudsin enne õhtusööki kere jahutamiseks ujumas käia.

Fleming Lake

Sääsk mitte kondor lendamas

Lootsin üleöö jääda, kuid tüdrukud pidid hommikul tööle minema. Käisime veelkord saunas ja venitasime keskööni. Varem tagasisõites oleks veetnud tunde pikalt nädalavahetuselt massiliselt tagasipöördujate põhjustatud liiklusummikutes. Kokkuvõttes õige otsus, ehkki pidin poolel teel bensukas veerandtunnise puhke ja värskenduspausi tegema, silm hakkas roolis kinni vajuma. Äge üritus, mis seekord jäi lühikeseks. Suurlinnas elades üritan kasutada iga võimalust loodusesse pääsemiseks.

Ilus oli aga otsa sai :P

Männiku karjäärid, taamal Naissaar

Hommikul pakkisin lõplikult kohvrid, võtsin (mõneks ajaks) viimase söömaaja kodumaa pinnal ja korraldasin veel asjaajamist ning pangandust üle telefoni ning neti. Check-in olin juba eelmisel päeval internetis teinud, meeldiva üllatusena sain tasuta mugavad istmed valida. Kiirelt pilk tubadele, et miskit olulist poleks ununenud. Kolmveerand kolm lahkuvale lennukile jõudmiseks tellisin Bolti takso poole kahe ajal. Viimased pildid maja eest ja vurasingi Ülemiste poole. Venelasest taksojuht rääkis, et kaks asja, mis talle Eestis hullult meeldivad on korruptsiooni vähesus ja e-riik. Mees olevat elanud paljudes Euroopa riikides, siin ikka kõige kindlam ja mugavam - kohe hea oli kuulda.

Saku Hele ja Simple Life,
Kõik mis hing ihaldab😋

Äikesetormis, kahjuks välku pildile ei saanud

Lennujaamas andsin tühja check-in leti ees kohvrid ära. Parasjagu jäi veerand tundi, et seljakotiga kaasas olev Saku Hele ära rüübata sel ajal kui sõpradele hüvastijätu messe moblasse toksisin. Turvad kõnetasid mind inglise keeles, olen ma tõesti nii ameeriklase nägu läinud???😲 Kui Rentsiga kohtudes seda probleemi kurtsin lohutas ta, et äkki jäätisemüüja ei osanud lihtsalt Eesti keelt. Mulle kostis kahtlaselt nagu: "Ei ole su pea kandiline"😦 Igatahes oli isegi aega tollivabast üks hapu lurr kahesajagrammine reispass vein võtta enne kui lennukisse lasti. Varssavi ots kulges rahulikult kuni maandumiseni kui pidime äikesepilvest läbi lendama. Raputas vägevalt ja lõi välku⛈, isegi vikerkaart sai näha. Äge kogemus, mis mind akna külge naelutas😎 kuid sundis osasid kaasreisijaid palvetama🙏

Gröönimaa kohal oli kahjuks pilves

Varssavis võtsin ühe külma Heinekeni ja sõin ema armastusega küpsetatud ja tema poolt kotti surutud kooki peale. Väljalend venis, olin sunnitud kuivavat kurku pudelikese Proseccoga ravima, kaasas olevad Mari kommid sobisid oivaliselt suupisteks. Kaheksatunnise Varssavi-Toronto lennu jooksul vaatasin kaks filmi, sealhulgas täitsa hea jaapanlaste krimka "Huntide veri". Toit paraku viletsaim, mida üle pika aja lennukis saanud, näljaga läks siiski loosi. Canada piirivalve ainus küsimus: "Kust tuled"?, ühesõnaline vastus "Eestist" osutus õigeks, rohkem mingit kontrolli polnud.

Kodus võtsid mind vastu pööraselt rõõmsad koerad🐕🐕. Koko käis kogu õhtu järgi ega julgenud mind silmist lasta, et uuesti ära ei kaoks. Uus veidi häbelik aga uudishimulik pereliige Mango😸 tuli peagi nuusutama, vahepeal suuremaks kasvanud madu pidin hoidma ning silitama. Kaasa ja lapsed olid oma tunnete näitamises oluliselt reserveeritumad, mustsõstra kook väljendas, et päris ükskõiksed ehk ei olnudki😜

Puhkus kestis küll poolteist kuud aga ikka jäi väheks. Samas tuleb tunnistada, et ei tea kedagi, kes kurdaks liiga pika puhkuse üle. Puhata on mõnus kuid nii kardinaalset varianti ka lähemal ajal ei igatse, et võidaks öelda "puhka rahus"😱🙏👻 Tegelikult läks "puhkuse" viimane nädal nii kuradima kiireks, et hinge sain tõmmata alles lennukil istmesse potsatades. Blogimise peale aja kulutamisest ei saanud juttugi olla. Eks nüüd tööl tagasi tekib jälle aega blogivõla likvideerimiseks.

Mango: "Kas läheme reisima"?

Täna hommikul oli plaanis Augustikuud alustada kena jooksuringiga. Paraku nagu selgus kulgeb puhkusest toibumine oodatust vaevalisemalt, juba hommikune koerte jalutamine võttis võhmale. Suurlinna saasta täis atmosfäär ja palavus teevad hingamise raskeks. Mõni ime kui lugeda kokku kõik need miljonid inimesed ja autod, kes samade hapniku molekulide peale piiratud ruumis konkureerivad. Oi millist kadedust tunnen Eesti ilmaennustust vaadates, seal lihtsalt perfektne jooksuilm.

Trenni koha pealt kiigates langes mu jooksukilometraazh juulikuu jooksul katastroofiliselt: aprill, mai ja juuni jooksin umbes sada km, juulis ainult 30. Samas sai rattaga parasjagu sõidetud ja jala palju ringi käidud nii, et arvestuslik kaloritarbimine vaid veidi vähenes. Viimast asjaolu kinnitab ka kehakaalu muutus, mis kõigele vaatamata kordagi üle 80 ei tõusnud. Viimasel hommikul kohvreid kaaludes oli eriliselt mugavalt 77.0kg, kohvriga koos lubatud maksimaalkaal seega täpselt 100kg😆

Ei saa ilma ranna ja mereta :P

Vääna rand Laupäeval

Eksisin kui arvasin, et laupäeva hommikul rattaga Tallinna sõites see aasta enam Vääna ei tule. Vanemad nimelt tahtsid kah ujumas käia, no ega siis oma isale-emale saa ära öelda. Korjasin nad autosse ja tagasi suvilasse. Suve kõige kuumemal nädalavahetusel oli maantee äär täis pargitud ja rahvast hullupööra, randa viivale teele sissesõidu keelumärk pandud. Mis mõttes, ma ju elan siin, ei pööranud telliskivile erilist tähelepanu. Panin vanad rannast sada meetrit eemal maha ning viisin auto ise suvilasse. Rahvahulk rannal oli meeletu, sarnanes mineviku Pärnuranna parematele päevadele. Jooksma ei läinudki, rahva vahel slaalomit teha oleks suht tülikaks kujunenud. Aga vees käisime kõik ära. Hiljem veel sõime musti sõstraid ja vaarikaid ning korjasime pisikese küüslauguleibade pange täis.

Suht vara sai tagasi sõita, suvilas oli lihtsalt kole palav. Pealegi linnas tarvis askeldada ning ka pakkimisele mõtlema hakata. Õhtupoolikuga jõudsin suure osa tööst tehtud ning enamuse pakkimisega lõpule. Korra paigutasin kraami ümber, väikesesse kohvrisse rasked asjad, suurde kerged, nii tuli mõlema kaal alla 23 kg. Enamuse massist moodustas kohv ja kommid ning paar pudelit kangemat. esialgse plaani öö suvilas veeta matsin maha, sest olin lihtsalt liiga väsinud. Pealegi tahtmine hommikul head kohvi nautida, aga seal pole kohvimasinat ning hommikusööki on linnas ikkagi mugavam orgunnida. Kimasin hoopis pühapäeva varahommikul Vääna, rahvast rannal alles vähe, tegin oma 3 kildise jooksutiiru ja käisin ujumas. Vesi oli endiselt külm.

Lillepeenar alumise köögi akna ees

Linnast korjasin vanemad peale, ema oli valmistanud põdraprae kuuseriisika sousti ja aedviljadega. Etteruttavalt võin kinnitada: osutus äärmiselt maitsvaks. Lisaks veel mustsõstra kook, millele enda poolt jäätist ja veits konjakit lisasin. Viimasel õhtul ei saanud kuidagi saunata, ei tea ju millal jälle saan. Viimane öö enne äralendu suht rahutu, ehkki põhjust polnud, sest seekord võtsin pileti lõunasele lennule. Varahommikusele kuue ajal väljuvale on tülikas minna, ärkama peaks juba enne nelja öösel. Hiljem on kogu päev uimane ja aeg mahavisatud.

Autoremont ja aknavärk.

Auto hakkas lae alla tõusma!

Neljapäeval selgus, et auto ei lähe ülevaatusest läbi, sest klaasis mõra ja sumba lagunenud. Mainisin fakti, et eelmised 10 aastat sama mõra probleemi ei tekitanud samas ise mõtliku ilmega 50 eurist näppude vahel keerutades. Ülevaatuse mees kostis seepeale kaastundlikult: "Enam ei saa autosid kergemalt läbi lasta, riigi poolt töökotta kaamerad paigutatud". Googeldades leidsin klaasivahetuse koha, uus klaas ja paigaldus alla 130 euri tundus odav lõbu kui Kanadaga võrrelda. Sumbatöö kohta soovitas tuttava tuttav remondimees, kes hoiatas koha väljanägemise eest, aga töö tehtavat soodsalt ja hoobilt kohapeal. Reede hommikul põrutasin töökotta, õllelebraga tüüp lasi mul ise tõstukile sõita. Ise ei tahtvat kuna aurud eelmisest päevast (pigem küll hommikusest peaparandusest) juures😵. Nats mures olin, sain siiski edukalt peale sõidetud. Ei jõudnud veel ust avada kui masin hakkas tõusma😲, lae all jäi õnneks pidama. Lasin akna alla uurimaks milles asi. Mees oli unustanud, et mina sisse jäänud. Ah kükita seal, teen töö ära ja lasen su varsti autoga alla tagasi🙀

Päris äge vaade kõrgelt😀

Eks ma siis istusin töökoja lae all ja surfasin netis, miskit muud polnud teha. Natuke suht häälekat ketaslõikuri ja haamritööd, siis veits keevitamist ja koputaski masina raami vastu: pane mootor käima. Et nagu päriselt???, ok spets teab mis spets teeb, loodetavasti. Kui sajan auto sees kahe meetri kõrguselt alla hullult viga ehk ei saa, aga kes iganes all kannatab kindlasti rohkem. Paarkümmmend sekundit inspekteerimist ja masin lasti alla. Sõitsin maha ning tulin välja uurimaks palju võlgnen. Kakskümpi oli vastus - andsin 25 kiire ja loodetavasti korraliku töö eest. Nissani esinduses küsisid saja ringis, lisaks oleks pidanud kaks nädalat ootama, aga mul lõppes juulis eelmise ülevaatuse kehtivus. Põrutasin otse ülevaatusele ja sain seal naksti ette ning läbi, auto seega hommikupoolikuga tehtud.

Rattaga rannas

Loojang

Päev kulus maja juures viimaste asjade nokitsemise ja koristamise peale. Õhtul kargasin ratta selga, et uuesti suvilasse sõita. Ilm isegi õhtul kuradima palav, õnneks tuult suurt polnud, sõita suht kerge. Astusin poest läbi, võtsin veits näksi, paar õlut ja jäätise ning siis otse randa.

Lõkkeplatsil viimast korda see aasta

Rahvast nii hilisel ajal palju polnud, sain isegi istumise ühele oranzhile rannatoolile. Korkisin õlle, jahtusin veidi maha ja käisin vett proovimas. Külmavõitu isegi minule, istusin niisama, nautisin merevaadet ja lobisesin perega Torontos. Vajasin tõepoolest relaksimist, terve nädal oli hull tempo peal. Enne magama minekut einestasin metsa all lõkke ääres, kardetavasti viimast korda sel aastal.

Neljapäev peale klaasivahetust kiirustasin tagasi maja juurde kuhu aknafirma esindaja tuli mõõte võtma. Tüüp oli mõnus tüse kilomeetri peale higi järgi haisev muzhik. Samas paistis, et oma tööd tunneb - mõõtis, uuris, küsis ja pakkus välja omapoolseid lahendusi, mille peale poleks ise tulnudki. Poolteist tundi kulus, aga kõik sai mõõdetud. Akende paigalduse tellisin ka firmalt, siis nende viga kui kusagilt miskit vales suuruses või muidu ei sobi. Eriti tore muidugi, et tänu venitamisele sain uue pakkumise, kus paigaldus tasuta.

Kanepijäätis😲

Õhtul sõitsin Lohusalusse sugulaste kokkusaamisele, onupoeg elab igati lahedas kohas, rannast mõnisada meetrit. Sellise palava ilmaga oli jaheda meretuule käes istumine mõnus aga talvel kardetavasti päris külm ja kõle. Jutu sees mainisin, et käisin kaltsukast kohvrit vaatamas, onupojal olevat mitu tükki üle. Pakkus mulle nii uhke, millist endal polegi. Vabandas veel, et näe lukuotsa ripats tuli ära. Nende juures sain ka elus esimest korda silmu õlis, mõnus hamba all krõmpsuv suutäis. Ainus jama, et roolis olles pidin kuiva seadust järgima, miks ma küll rattaga ei saabunud. Paari nädala eest olin nende majast sisuliselt mööda sõitnud, tookord polnud aimugi, kus sugulane asub.

Loojang Türisalu pangalt

Vaade kividele ja Vääna rannale paremal

Suvila jäi tee peale, ei hakanudki linna sõitma, ööbisin Väänas. Enne käisin poest läbi, et nälga ja janusse ei sureks. Jäätiseletis jäi silma põnev toode: ma ei teadnudki, et Eestis kanep legaalne on😉 Autoroolis ei julgenud seda ampsata, proovisin hoopis teist kummalist kombinatsiooni: Apelsini-Porgandi smuuti. Türisalu pangalt plõksutasin paar pilti, rahvast hulgim päikeseloojakut imetlemas. Õhtul jalutasin randa, käisin ujumas, vesi oli maatuulega õige külm. Õhtul lugesin raamatut kuni uni ootamatult ägedalt ründas. Vaevu jõudsin hambad pesta enne kui sirakile kukkusin, põõnasin hommikuni. Ärgates ei hakanud isegi sööma, põrutasin kohe autoparandusse, millest eelnevalt oli juttu.

Peale loojangut Vääna rannas

Omnibussiga penskarite kokkutulekul Vormsil.

Niipea kui õlle korkisin ...

... ilmusid välja Vormsi parmud

Niipea kui rahvusraamatukogu ette jõudsin hiilis hinge kahtlus, et looduse omnibussi asemel olen sattunud vanadekodu väljasõidule. Paar nooremat sekka eksinut olid esialgu sama nõutu ilmega kuni nende Slovakkiareisi buss saabus, kergendatud ohkega ronisid kiirelt uksest sisse. Hoidsin moblal surfates häbelikult suurest summast eemale. Bussi ette jõudes läks ärevaks sebimiseks ja tõuklemiseks, juhtfiguur üritas rahvast rahustada, teine buss tuleb veel. Ootasingi järgmise ära, sisse saades istusin akna äärde, minu kõrvale seadis end üks veits vanem daam. Mingit osavõtumaksu kontrolli polnud, lihtsalt mainiti, et need kes maksnud astugu sisse. Hommikul olin kole vara ärganud, juba Laagris tuli tukk peale, silmad avasin uuesti alles Haapsalust läbi sõites.

Praam just saabus, astusin kiirelt sadama poest läbi ja võtsin jäätise, õllega ei julgenud kohe hommikul alustada, äkki visatakse bussist välja. Ilm mõnusalt soe, istusin väljas esireas päikese käes ja nautisin vaadet. Vormsile sõit võttis pool tunnikest. Rahvas kamandati kogunema jalgratta laenutuse juures oleva Vormsi kaardi kõrvale, mida paraku polnudki, sest keegi paari päeva eest selle pihta pannud. Lühike sissejuhatus, kobisime tagasi bussi, sõit viis kohalikku keskusesse Hullosse.

Saabumine Humle sadamasse

Kajakapoeg patseerimas

Siin nägime lõpuks ka kaarti ja kuulasime saare ajaloo teemalist loengut. Näidati vabariigi ajal talgukorras ehitatud koolimaja ja viidi käsitöökotta. Mina ja mõned teised nupukamad kasutasime võimalust poest läbi hüpata, et veits söögi/joogipoolist haarata. Kohalikku õlut ei saanud proovimata jätta, igaks juhuks võtsin ka kotikese küüslauguleibu - ettenägelik otsus nagu pärast selgus. Käsitöökojas miskit piisavalt põnevat ei jäänud silma.

Juuksur on SÜNDMUS😁

Vormsi põhiteed kujutavad endast külili kaheksat ehk lõpmatuse märki. Vältimaks pisikeste kohvikute talude totaalset ummistamist sõitsid bussid erinevaid ringe, meie võtsime algul ette vasakpoolse haru. Järgmine peatus Püha Olavi kiriku juures, millel see aasta 800'ne juubel.
Paistab, et juba ennemuistsel ajal oli seinaronimine ehk bouldering populaarne, ühele seinte nurgale oli arvestatav rada ehitatud. Surnuaias väidetavalt Läänemere idakalda suurim ringristide kogum. Ristid ise olevat tehtud iga pere poolt ise hästi vastupidavast ja peeneteralisest paekivist, mida saarest kümmekond kilti põhjapoolt merepõhjast madala veeseisuga murdmas käidi. Öösel võiks siin sajandite vanuste haudade vahel õrnahingelistel kuuvalguses päris hirmus olla.

Rahvas hakkas juba näljaselt hädaldama, ei jäänud muud üle kui esimese "talukohviku" sildi juures kinni pidada. Paarsada meetrit metsaäärt pidi, lasin rahvamassi ees minema, korkisin õlle ja noppisin metsmaasikaid.
Taluks laastuplaadist hütti nimetada küll ei saanud, samas suvekoduks igati kohane. Õuel pakuti suppi ja leiba ning käsitööd. Riidetükkidest õmmeldud paarikolme eurosed poekotid täitsa hea idee. Supp sai enne otsa kui mina sabalõpus jaole sain, viimase leiva ostsin kohe ära kui olin saanud tükikest proovida. Eestis maitstutest kindlasti parim leib ehkki kaasa omale jääb alla. Selline hästi mõnusa konsistentsiga nätske ja kõva koorikuga. Närisin siis leiba ja rüüpasin kaevust ise pumbatud vett peale.

Otsige kass pildi pealt😏

Järgmine peatus Saxby tuletorni juures. Giid seletas pikemalt geoloogilisest ajaloost ning näitas ka Neugrundi brecchia rahnu, mille ilmselt jää Osmussaare kandist siia toonud. See teema enamusele huvi ei pakkunud, sain ise natuke pikemalt giidiga lobiseda. Loosi läks viimane Vormsi õlu. Niipea kui Vormsi Ennu Pilsneri korkisin ilmusid kohalikud parmud välja. Seda sõnaotseses mõttes, hiiglaslikud mutandid mõõtude poolest lähemal varblasele kui herilasele.

Idapoolsel ringil käisime kohaliku mehe kunstisalongist läbi. Terve pere tegelevat piltide vorpimisega, kõige rohkem avaldasid muljet pliiatsijoonistused. Mulle on alati meeldinud detailsed pildid, vürtsi lisas info, et igal pildil on kuhugi üks kass peidetud. Suurt pilti ei raatsinud osta, tütrele võtsin ühe külmikumagneti miniatuuri.

Järgmine peatus Rumpo säärel, anti pool tundi ringi hulkumiseks. Haarasin ujukad ja panin ajama. Peagi risti üle tee elektrikarjus, meetrikõrgusest traadist volksti üle. Kui kümmekond mintsi kadakate vahel praadiva päikese käes kiirkõnnis kõmbitud ja googlel paistis, et alla poole tee läbitud, pöörasin tagasi. Ei tahtnud teisi ootama panna, vette poleks niikuinii jõudnud hüpata. Vähemalt ilusaid pilte sai kadakametsa vahelt ja rannakarjamaast.

Viimane peatus mingis suuremas talu söögikohas, nimi juba ununenud. Paraku olid turistide hordid selle tühjaks õginud, porgandipirukad mind ei kõnetanud, juua polnud miskit suupärast - läksin istusin resigneerunult kivi peale. Bussipinginaabrist tädi andis mulle haledusest omaaia kaasavõetud mustsõstraid, mis tõepoolest maru maitsvad. Kella viiese praamiga tagasi mandrile, õnneks sain sadamast purgi Saku Originaali janukustutuseks ja laevalt endalt jäätise mis mustsõstardega hästi sobis. Bussis tagasiteel lobisesime pinginaabriga maailma asjadest. Selgus et tema kah sama eriala tipikas, minust kümmekond aastat varem lõpetanud. Vana-Pääskülas tehti isegi peatus, et osa läänepoolset rahvast välja lasta.

Kokkuvõtteks on sellised looduse omnibussi reisid päris mugavad. Ise ei pea programmi eest muretsema, piletid ja värgid kõik juba olemas. Saartel ja mõnes kaugemas paigas käimiseks täiesti sobivad. Muidugi eelistaksin nooremat seltskonda, kuidagi harjumatu kamba noorim olla, pealegi seab inimeste vanus ja liikumisvõime piirid kiirusele ning võimalikele ettevõtmistele.