Ausalt öeldes olin juba eluga edasi läinud ja AI postitusest põhjustatud tormikese veeklaasis unustanud, nii palju uut ja põnevat ju vahepeal juhtunud. Samas jäi silma, et kommentaare ikka veel juurde tulnud. Nojah kallis kaasa üritab väita, et ma polegi hirmus koletis. Ilmselt mingi tõetera seal peitub, sest vaevalt ta oleks muidu mu kõrval kõik need aastad vastu pidanud. Muidugi tõsi, et mulle meeldib üldtunnustatud arusaamiste ja kommete puhul tulla välja "provotseeriva" küsimusega: aga miks nii. Ootan asjalikku põhjendust ega rahuldu vastusega, et alati on nii olnud või et just nii on õige ja kõik. Ise ma lubasin ja äkki kedagi huvitab mis mina süvautoopiast arvan.
Esiteks pean teid lugejaid kurvastama kuna nii palju kui see mulle meeldikski siis äärmiselt raske tõsiselt võtta AI liidrite hulgas suht levinud arvamust väga peadselt saabuvast külluse ajastust - ebatõenäoline kuid mitte võimatu. Tuletab veidi meelde nõuka aja kommunismiootust, mille saabumisse kurjuse impeeriumi eksistentsi viimastel aastakümnetel keegi vist enam ei uskunud. Erinevus nende kahe teooria vahel on vaid meetodites kuidas Utoopia saavutatakse. Nõukogude inimesest kommunismiehitaja ennastunustava töö rabamise või supertehisaru ja robotite abil. Ühiseks nõrkuseks on mõlema juures asjaolu, et ei arvestata keskmise inimese ehk tavakodaniku laiskuse ja lollusega ning faktiga, et inimloomus endist viisi koopainimese tasemel, ehkki suudame kasutada tehnoloogiat, mis vaid mõni inimpõlv tagasi tundus ainult jumalatele või võluritele võimalik.
Paraku libiseme sellisest tühisest takistusest nagu utoopia võimalikkus üle, sest teema oli "Süvautoopia ohud". Laias plaanis olen päri Boströmiga aga järgnevalt toon välja mõned momendid, mis mulle tunduvad olulised. Teesiks superintellekti võime lühikese ajaga lahendada kõik teaduse probleemid, mõelda välja "Lõplik teooria", mis selgitab nii universumi, inimese kui ka tehisaru enda olemuse. Meditsiinialal õpib esiteks ravima, siis ennetama kõiki haigusi ja lõpuks muutma inimese eluea piiramatuks, ehk just nii pikaks kui keegi seda soovib. Seda kas teadvuse kolimisega "pilve" (ongi nagu taevasse minek :D ) millisel juhul pole vaja tegeleda tülika lihakehaga või siis rakutasemel pideva kadudeta organismi uuendamise ja võimekuse tõstmise läbi.
Kui superintellekt suudab teha kõiki vaimseid tegevusi ja robotid kõiki füüsilist pingutust nõudvaid paremini kui inimene kaob igasugusel inimtööl mõte. Paljud näevad selles probleemi justkui töö oleks elu mõte. Minu arust lahendus väga lihtne: teed ainult meeldivat tööd hobina mitte tööna ja just nii palju kui viitsid. Kui ei viitsi, jätad ilma süümekateta pooleli ja võtad miskit muud käsile või lebotad niisama. Kostab paljudele stressiga maadlevatele kodanikele nagu ideaalmaailm, kas mitte. Liiga lihtsa eluga kaob vajadus pingutada ja väidetavalt kaovad ka väljakutsed.
Vaidlen vastu, inimene saab alati soovi korral endale eesmärke püstitada ja vaeva näha nende saavutamiseks. Treenida, et joosta 10 kilti alla 40 minuti või ronida mingit rasket rada või õppida pilli mängima või teha endale selgeks kvantmehhaanika. Ei tähenda, et robot või AI teevad seda sinust palju paremini, sa ei võistle mitte nende vaid endaga. Kaob sund aga väljakutse säilib. Eks siin tekib muidugi ka ahvatlus lihtsamat teed pidi minna ja enda võimeid mitte klassikalise trenni ja õppimisega vaid kunstlikult biosünteesi, kirurgia, kemikaalidega arendada. Aga kui võistled iseendaga siis pole nagu mõtet. Ma pole kunagi saanud aru arvutimänguritest, kes kasutavad häkkisid eeliste saamiseks. Võidad küll ja ehkki teised ei pruugi teada siis ise ju tead et tegid sobi, mis väärtus sellisel võidul on???
Ohtu näen pigem selles, et inimene on loomult loom nagu Turovski lugudes. Ehk kui sundi pole ja saab lihtsamalt läbi siis enamasti valitakse lihtsam tee isegi kui mõistetakse, et see pole kasulik või on lausa kahjulik. Füüsiline allakäik algas juba tuhandeid aastaid tagasi niipea kui kadus vajadus ellujäämise nimel pidevalt heas füüsilises vormis olla. Tööstusrevolutsioon pani viimase põntsu asendades suurel määral füüsilise töö. Tänapäeva inimene ei suudaks eelkõige füüsilise võimekuse puudumise tõttu ilma tehnoloogiata metsikus looduses ellu jääda erinevalt kromonjoonlastest esivanematest. Irooniline, et ilma teadvuseta (meie arust) loomadel ja isegi putukail või taimedel pole liigi säilitamisega (inimmõjud välja jättes) mingit probleemi.
Tehisaru revolutsioon viib suure tõenäosusega laiades massides vaimse võimekuse allakäigule. Algas see juba lihtsate mehhaaniliste arvutusabilistega nagu arvelaud, jätkus arvutite kasutuselevõtuga ja tipneb AI'ga. Kui ei ole vaja hullu jooksukiirust või jõudu kiskja eest puu otsa pakku ronida kaob vastav füüsiline võimekus kiiresti. Sama juhtub ajuga, kui pole vaja pähe õppida teoreeme või lahendada keerulisi ülesandeid kaob see oskus tasapisi, sest kõike vajalikku saab küsida ja lasta välja mõelda tehisarul. Evolutsioon on efektiivne, oskused ja võimed, mis olelusvõitluses eelist ei anna kaovad aja jooksul.
Kui eesmärgiks muutub võimalikult mõnus ja naudingurikas elu saab superintellekt seda lihtsalt pakkuda kas keemiliselt (narkotsid) või otseste elektriimpulssidega aju mõnukeskusi stimuleerides. Teadvuse pilve laadimisel tekivad hoopis uued võimalused, mida ei oska ettegi kujutada.
Tegelikult kerkib küsimus, kas inimene ilma lihakehata on üldse inimene. Esimesel pilgul mitte aga sügavamalt järgi mõeldes jõudsin järeldusele, et minu jaoks on küll. Põhjendus mul väga lihtne: kui ma räägin kellegagi kusagil maailma teises otsas telefoniga siis ma ju tegelikult suhtlen vaid teadvusega, pole mingit vahet kas seal ka lihakeha taga. Kui ma räägin tehisaru agendist häkkeriga, kes on mu tuttava häälefaili omastanud ja piisavalt hästi tausta tundma õppinud (algelisel kujul juba eksisteerib), suhtlen digitaalse arvutiprogrammiga, taga pole ei inimest ega isegi tema teadvust. Ei maksa unustada, et näost näkku rääkides suhtlevad teadvused (päris inimesed) ainult läbi audio ja videosignaalide, intiimsemal juhul lisanduvad lõhn, maitse ja puutetundlikkus.
Eelnevaga seoses tekkis mul super äriidee. Koguda kõikvõimalik info inimese kohta (kaasa arvatud DNA) ja laadida see turvalisse serverisse pilve. Seni kuni teadvust pole võimalik üles laadida saab seda infi kasutada konkreetse inimese modelleerimiseks. Kui originaaliga midagi juhtub võib "pilvepealse" või "hauataguse" teisiku käivitada ja surrogaadiga edasi suhelda. Sisuline surematus saabub kui õpitakse teadvust täies koosseisus üles laadima ja kasvatama originaalilähedast või pigem isegi originaali soovidele vastavat ideaalset lihakeha, kuhu saab teadvuse koopia alla laadida.
Ups, läksin oma mõtetega hoogu, nüüd tagasi teema juurde😜
Boström arvab, et inimene võib hakata ennast tundma väärtusetuna ja elu mõtte kaotada kuna AI ja robotid teevad kõike paremini. Mu arust on lahenduseks olukorra aksepteerimine ja enda huvides ära kasutamine: auto või lennuk liiguvad inimesest hulka kiiremini, ekskavaator on võimsam, arvuti andmetöötluses mõõtmatult kiirem, fotokas teeb palju realistlikuma pildi kui inimene suudab maalida - me ju ei tunne end selle pärast väärtusetuna!
Ühiskonna stagnatsioonis näeb ta samuti ohtu. Superintellekt loob optimaalse ühiskondliku korra ja kontrollib, et sellisena ka säiliks. Väheneb või kaob võimalus muutusteks, veidigi riskantsemaid ehkki potensiaalselt kasulikke takistaks AI kui optimaalselt rajalt kõrvale viivaid. Sedagi väga ei usu, superintellekt peaks olema võimeline hindama talle välja pakutud muutuste riske ja eeliseid, või mis hindama, ise ilma "lollide" inimeste osavõtuta optimaalseid muutusi läbi viima - mis superaru ta muidu on. Pigem näen ohtu selles, et AI valitseb küll inimkonnale parimat silmas pidades kuid kriteeriumid ei pruugi inimeste omadega kokku langeda ja kui inimesed üritavad selgitada on ta veendunud, et teab paremini.
No nii. Minu kirjutatud, hull ajakulu.
Visake aga kommentaarides hagu alla kui mõni veel järgi jäänud😜 Vaadake ette, et kommentaarium Gemini kirjutatust tühjemaks ei jääks, muidu kinnitate fakti, et AI kirjutab paremini kui inimene😁
