Kui see tõele vastaks oleks vaid pidanud veidi kannatlikult ootama kuni Ukraina ründab:
Siis oleks hoopis Venemaa praegu kangelase positsioonis, keda kõik riigid tormavad toetama. USA ja Euroopa Liit saadaksid relvi ja finantsabi miljardite dollarite väärtuses. Üle maailma toimuksid demonstratsioonid agressiooni ohvri Venemaa toetuseks vene lippude lehvides. Iga endast lugupidav riigitegelane üritaks Moskvasse suunduda, et sealse riigipeaga kohtuda. Venemaad kutsutaks Euroopa Liitu ja pakutaks ehk isegi NATO liikmelisust. Nii riigipea kui riigi maine fashismivastase ja uue ülla maailmakorra nimel peetava võitluse esirinnas kihutaks kõrgustesse. Rahva ennastsalgav võitlus okupandi vastu oleks muljetavaldav isegi korruptsioonist räsitud armees. Kahepealise kotka tätoveeringud ja sini-puna-valge riigilipu värvikombinatsioonid oleks moes üle maailma. Sõja võiduka lõpu puhul garanteeritud Venemaa positsioon maailmas nii ideoloogilise, majandusliku kui sõjalise külje pealt. Maailma liidrid võitleks Punasel Väljakul võiduparaadi ajal presidendile võimalikult lähedase koha eest. Nimekirja võiks veel pikalt jätkata, mis kõik oleks võinud olla kui vaid Putin oleks jaksanud veidi kannatada kuni Ukraina Venemaale ise kallale tuleb nagu ta väitis. (Eelneva iroonilise arutluskäigu leidis kaasa interneti avarustest ja ma ei saanud seda jagamata jätta).
Aga ei kannatanud, oli vaja teha "preventiivne" erioperatsioon ja Venemaa ning enda tulevik p...sse keerata. Praegusel momendil paistab (Arestovitshi analüüsi põhjal) maksimumprogrammiks kujunevat Donetski, Luhanski ja Hersoni oblastite okupeerimine ning Venemaaga liitmine. Muuks lihtsalt jõudu ei jagu kui just tuumarelva välja ei võeta. Venemaa strateegia ilmselt seisneb lootuses sõlmida selles seisus rahuleping üritades sundida Ukrainat eelnimetatud aladest loobuma. Ukraina muidugi ei saa sellega nõustuda võttes arvesse, et lääne järjest suurenev ja mõjusam abi hakkab armee võimekust märkimisväärselt tõstma. Just tuli uudis, et USA suurendas 33 miljardilist Lend-Lease abi 40 peale ja kongress hääletab presidendi palvele vastates juba homme selle kinnitamise üle. Ka lääneliitlased ei saa nõustuda mingi "Minsk 3" variandiga, kus Venemaa saaks sõja ja sõjakuritegude autasuks territooriumi juurde.
Sõda saab lõppeda rahulepinguga vaid tingimustel, et Venemaa viib oma väed Ukraina territooriumilt välja, maksab reparatsioonid sõjakahjude eest, annab sõjakurjategijad välja Haagi kohtule. Vaid ajutine vaherahu humanitaarsetel kaalutlustel võib leppida veidi kergemate tingimustega. Rezhiimi muutus, demilitariseerimine, ja ideoloogiline puhastustöö Venemaal on äärmiselt soovitavad, kuid seda ei saa väljastpoolt peale sundida ilma Vene territooriumi vallutamata, mida pole aga kellelgi kavas.
Ilma rezhiimi muutuseta ei tohiks sanktsioone eriti leevendada vaid käituda Venemaaga nii nagu Põhja-Koreaga - ülejäänud tsiviliseeritud maailmast isoleerida. Las siis praevad omas mahlas kuni aru pähe võtavad. Kui ei võta langeb riik peagi eelindustriaalsele tasemele - tegu poleks enam isegi tuumapommiga bensiinijaamaga, sest bensu keegi ei osta.
Lõpetuseks huvitav analüüs Taani mereväelaselt, kes üritab põhjendada, miks on kõige tõenäolisemaks stsenaariumiks Venemaa kaotuse tunnistamine (mitte küll kodumaal) ja vägede Ukrainast välja tõmbamine. Putini (Venemaa) kolm eesmärki on tähtsuse järjekorras: võimule jäämine, Venemaa pinnal sõja vältimine ja võit Ukrainas.
Kaotuse tunnistamisega loobuks ta võidust kuid hoiaks ära sõja vene pinnal ja suure tõenäosusega suudaks massiivse julgeolekuaparaadi toel võimule jääda. Üldmobilisatsiooni ja Ukrainale sõja kuulutamisega oleks küll võimalik võit ja sõja eemal hoidmine Venemaast, kuid võimul püsimine kahtlane. Tuumasõja korral jääks kõik kolm eesmärki täitmata: Lääneliitlased on Venemaast mõõtmatult tugevamad, Vene territoorium saaks hävitavalt pihta, Putin mitte ainult kaotaks võimu vaid ka elu.
