Tehisaru sünteesib viiruseid

Pilt on eksitav, tegelikkuses eristab AI viirust
looduslikust vaid unikaalne genoom.

Pealkirja nähes tekib kindlasti esimene mõte (kui just pole tähelepanelikult teadusuudisi jälginud), et AI'd kasutati arvutiviiruste loomiseks. Selleks ja viirusetõrjeks on muidugi tehisaru kasutatud algusest peale, ehk siis tegu poleks mainimistvääriva uudisega kui just läbimurre maailma alustalasid ei raputaks. Seekord avaldati ajakirjas Science artikkel Generative design of bacteriophages with genome language models kuidas tehisaru Geeni keelemudelite abil sünteesis 16 täiesti uut ja sealjuures elujõulist ning funktsioneerivat viirust.

Varemgi on üritatud uusi eluvorme luua, kuid äärmiselt tugevalt olemasolevate baasil või viiruste rekombineerimise teel, mitte lihtsalt vajalikke omadusi evivat genoomi kokku sobitades. Geenitasemel uue elu sünteesimine nõuab selliste andmehulkade analüüsi milleks inimaju pole võimeline. Ehk siis tegu täiesti uuel tasemel lähenemisega üritades sisuliselt mõista kogu viiruse genoomi toimemehhanismi ja geenide omavahelisi seoseid ning mõjusid. Iseasi muidugi, kas viirust üldse elusaks defineerida, aga see on eraldi teema.

Järgneb Gemini koostatud ja minu redigeeritud lühikokkuvõte:

Teadlased on esmakordselt kasutanud tehisintellekti, et luua täiesti uusi ja toimivaid viirusi. Ajakirjas Science avaldatud uuringus kasutasid Stanfordi ülikooli ja ARC Instituudi teadlased bioloogilist generatiivse tehisintellekti mudelit nimega Evo (täpsemalt Evo 1 ja Evo 2). Tehisintellekt lõi täieliku geneetilise koodi 16'le toimivale sünteetilisele viirusele.

🦠 Millised viirused loodi?

• Bakteriofaagid: Tehisintellektile anti ülesanne disainida "faage". Viiruseid mis ründavad ja hävitavad ainult baktereid. Need on inimestele, loomadele ja taimedele täiesti ohutud.
• Sihtmärk: Sünteetilised viirused loodi spetsiaalselt Escherichia coli (E. coli) bakteri nakatamiseks ja hävitamiseks.
• Täiesti ainulaadsed: Tegemist ei olnud olemasolevate viiruste koopiatega, ega viiruseosade rekombineerimisega. Loodud viirused sisaldasid täiesti uusi eksperimentaalseid mutatsioone ja unikaalseid DNA-järjestusi, mida looduses pole kunagi nähtud.

🧬 Kuidas tehisintellekt seda tegi?

1. Elu keele õppimine: Sarnaselt sellele, kuidas ChatGPT õpib inimkeeli, et ennustada järgmist sõna, õpetati Evo mudelit enam kui kahe miljoni genoomi põhjal. Nii õppis ta mõistma geenide organiseerumist ja toimimist.
2. Genoomide loomine: Teadlased kasutasid baasšabloonina looduslikku faagi. Nad palusid tehisintellektil kirjutada tuhandeid uusi genoomijärjestusi, mis suudaksid E. coli bakterit nakatada.
3. Laboratoorne valik: Turvalises laboris loodi umbes 300 väga lubavat tehisintellekti disainitud genoomi järjestust. Neist 16 ärkasid edukalt ellu, paljunesid ja hävitasid sihtbakterid.

🏥 Paljutõotav arstiteadusele

• Superbakterite seljatamine: Tehisintellekti loodud viirused hävitasid edukalt antibiootikumiresistentseid E. coli tüvesid. Teoreetiliselt annaks see uue võimsa relva surmavate ja ravimitele allumatute bakterite vastu.
• Erakordne kiirus: Traditsiooniline antibiootikumide väljatöötamine võtab aega kuni 10 aastat ja maksab miljardeid. Eksperdid pakuvad, et tulevikus võib tehisintellekt luua patsiendile kohandatud viirusravi vaid kaheksa tunniga.

⚠️ Bioturvalisuse ja ohutuse riskid

Kuigi see läbimurre võib meditsiini revolutsiooniliselt muuta, on ta toonud kaasa tõsiseid hoiatusi sellistelt organisatsioonidelt nagu Johns Hopkinsi Tervisekeskus:

• Kahesuunalise kasutuse risk: Kriitikud kardavad, et sama tehnoloogiat võidakse pahatahtlikult muuta. Nii saab äärmiselt kerge vaevaga disainida üliohtlikke inimesi nakatavaid patogeene või biorelvi.
• Regulatsioonide puudumine: Suutlikkus kirjutada toimivaid viiruse genoome tehisintellekti abil on nüüd reaalsus. Paraku puudub globaalne kontrollimehhanism ja ohutusreeglid. AI võimekuse areng on nii kiire, et pigem varem kui hiljem võime näha selle kasutamist ka bioloogilise relva loomiseks.

Riskide minimeerimiseks jätsid Stanfordi teadlased inimestele ohtlikud viirused tehisintellekti treeningandmetest teadlikult välja. Kogu töö toimus rangelt isoleeritud bioloogilistes laborites.

Minu mõtted:

On selge, et maailmas leidub küllalt valitsusi ja riigijuhte ning ka teadlasi, kes võimaluse avanedes kasutaksid silma pilgutamata AI abi enneolematult võimsate biorelvade loomiseks. Olen üsna kindel, et Kremlis, Põhja-Koreas, Teheranis, ... jne ... kutsuti juba eile kokku kaasolekud teema arutamiseks. Tehisaru "Elu keele mudel" ehk siis geenide toimemehhanismi süvamõistmise kasutuselevõtt muudab tohutult lihtsamaks bioloogia ja geeniteaduse kasutamise nii headel kui halbadel praktilistel eesmärkidel. Nagu ka arvutiteaduses pole oluliste läbimurrete saavutamiseks enam vaja tippspetsialistide armeed. Andmebaasi, teadmised ja süvamõistmise pakub tehisaru, inimene lihtsalt annab juhiseid, mida teha, tehisaru mõtleb välja kuidas teha.

Ma ei kujuta realistlikult ette kuidas oleks võimalik luua üldse mingit kontrollimehhanismi, sest avatud AI mudelid jäävad tippmudelitest maha suhteliselt vähe ja neid on asjatundjatel üsna lihtne häälestada tegema just seda mida tahetakse. Avatud mudelite tootjapoolsete piirangute kõrvaldamine pole eriti keeruline. Kui Stanfordi teadlased jätsid teadlikult andmebaasist ja treeningult välja nii kõrgemate organismide genoomi kui neile ohtlike viiruste informatsiooni siis teised uurimisrühmad ei pruugi seda teha või lausa pööravadki põhitähelepanu inimgenoomile ja inimesele ohtlikele viirustele. Superviiruse omamine on rahvusvahelistes suhetes palju hirmuäratavam ja võimsam ning tohutult odavam väljapressimismeetod võrreldes tuumarelvaga.

Tehisaru mudeli abil uute elujõuliste soovitud omadustega viiruste loomine on esimene samm teel uute organismide loomisel - kõik on võimalik mis pole vastuolus füüsika, keemia, bieoloogia fundamentaalsete põhimõtetega.

Lend Torontosse

Võimalik vaid Eestis - inimtühi lennujaam

Tulles olin sõitnud lennujaamast bussiga Mustamäele. Eelmisel päeval vaatasin kas saaks ka bussiga Mustakalt lennujaama selle asemel, et takso võtta. Kohver mul pisike, bussipeatus üle tee, parem kulutan 20 euri Amsterdamis miski hea peale. Augustikuu esimesest oli Tallinna bussiplaan muutunud, number 13 sõitis küll samas suunas, kuid mitte lennujaama välja. Lähim peatus "Ülemiste linnak" mõnisada meetrit lennujaamast, minusugusele matkasellile muidugi pole probleem. Bussid väljusid 12-20 minuti tagant, kaalusin kas võtta 05:34 või 05:52, igaks juhuks esimene, ühistransport ikkagi. Hommikul sai rahulikult dushi all käia, kohv juua, saiakesed süüa  - kaks croissanti ja vahuveini purk läksid seljakotti lennujaamas konsumeerimiseks.

5:40 bussis Järvevana teel

5:34 Lepistiku peatuses

Bussipeatuses olin paar minti varem, buss tuli täpselt ja sõitis nagu ette nähtud 13 minutiga Ülemiste linnakusse. Mõni minut kulus lennujaama jalutamiseks, seal ootas ees teatav üllatus. Uksed olid kenasti lahti kuid check-in alas polnud ÜHTEGI inimest. Esimene mõte - oot, olen ikka õigel korrusel ... peaks olema, Air Balticu ja Finnairi letid paistsid. Olin küll check-in eelmisel päeval üle neti teinud ja võinuks ise kohvri lipuku välja printida ning kohvri lindi pealt sisse sööta. Kindluse mõttes tahtsin vanamoeliselt inimeselt kinnituse saada, et kõik ikka ok. Läksin leti ette vaadates kas on kusagil kelluke, mida teenindaja kutsumiseks helistada. Paraku astus ametivormis näitsik varjust välja, võttis mu passi, lasi kohvri lindile panna ja trükkis nii kohvri lipiku kui mõlemad pardakaardid - ikka kindlam kui lisaks emailile ja Google Walleti versioonile (mida tavaliselt kasutan) ka paber taskus varuks.

Kohver ära antud jalutasin ringi ja istusin pingile, et vahuvein ja croissandid ära lahendada. Kell oli 06:03 - Mustamäelt bussile astumisest kohvritest lahti saamiseni oli kulunud vähem kui pool tundi, tühjast turvaväravast võinuksin ka hoobilt läbi jalutada. Jook ja söök manustatud sammusingi läbi turva ja vaatasin veidi tollivabas ringi. Ostsin ühe pisikeste kümneeurise Eesti suveniiralkopudelite komplekti tütrele ja GinTonicu endale pardale saamise ootamise aega lühendama. Päris hästi sobis nostalgiliste komeedikommidega. Kaalusin kas peaks võtma ühe joogi veel kui kena neiu ligi astus ja tervitas. Tuttav n'gu, aga esimese hooga ei suutnud paigutada õigesse lahtrisse ... ah jaa, mu ülikooli professorist Toronto sõbra tütar. Selgus, et lendab samade lendudega Torontosse millega minagi. Ikka toredam vesteldes aega veeta kui koguaeg ninapidi moblas vahtida.

Maandumine Amsterdami

Eesti kohal

Air Balticu suunas oskan seekord vaid häid sõnu öelda. Väikese lennuki kohta suht mugavad istmed. Kohe peale õhkutõusu toodi mulle ettetellitud vinnutatud liha ja salat ning jook. Natu harjumatu seda nosida kui enamus inimesi turistiklassis harrastasid kangelaslikult dieeti heites minu hõrgutiste suunas kadestavaid pilke. Ei lasknud end segada, nautisin einet kasutades samal ajal tasuta Starlinki internetiühendust veebis surfamiseks. Liha oli soolasevõitu mistõttu jook kulus marjaks ära. Ilm oli nii pilvine, et paar pilti sain vaid algul õhku tõustes ja hiljem maandudes, muidu lendasime valge "vatikihi" kohal. Tukkusin veidi ja üritasin audioraamatut kuulata millest suurt miskit välja ei tulnud. Amsterdamis viidi meid bussiga terminali, sealt vaatasin kus Toronto lend ja läbisin teel D terminali passikontrolli. Mugavuse mõttes kasutasin Canada passi, automaatkontroll töötas kiirelt ja probleemideta.

Baar: Heinekeni "kodu"

Väljumiseni oli pea 3 tundi aega, jalutasin väravasse aga seal oli alles rahvas eelmisele lennule Johannesburgi minemas. Küsisin tehisarult, kus on lähimad kõige mugavamad tasuta istumiskohad. Teisel korrusel D terminali alguses, pehmed lamamistoolid, kolm minutit jalutada. Saatis mulle kaardi koos märgitud rajaga. Alles siis mõtlesin, et kuidas ta teadis mu täpset asukohta, nojah ju siis lokaliseeris mobla. Kõige soodsama jookidevaliku asjus soovitas tollivabast poest võtta sixpacki Heinekeni, seda olevat ka külmkapis mis asub veidi varjatult nurga taga. Tavapoes üks purk 5,5 eurise hinnaga, baaris 8 aga tollivabas kuus tükki karbis 6:30. Müüja küsis kas kohapeal tarbimiseks või kaasa. Nõks pikaks venis mõttepaus enne kui kinnitasin "kaasa" - ei tahtnud et mind joodikuks peab. Pani ilusti suletud kilekotti (mille sain tasuta, muidu oleks pidanud kilekoti eest eraldi maksma) ja ulatas üle leti.

Mugavusala

Heinekeni hindamas

Läksin osavalt peidetud lamamistoolide alasse, mis pooltühi. Istusin vaatega lennujaamale, võtsin tossud jalast ja asusin janu kustutama - esimene purk läks ilma hingetõmbepausita nagu vesi kerisele. Ei tea miks, aga Heineken Hollandis maitseb hoopis parem. Kõrvale näksisin kaasavõetud küüslauguleibasid ja viimase juustu-singi croissandi. Võtsin ka läpaka välja ja surfasin netis uudisi vaadates ning kokkukuivanud blogimaailmale pilku peale visates. Seoses varase ärkamisega hakkas uni silma tikkuma, panin mobla äratama ja tukastasin. Ega hästi magada saanud, lennu mahamagamise ärevus surises kuklas.

Boeing 787 Dreamliner - sardiinid karbis

Toronto lend väljus õigel ajal. Tuttav preili istus minust vaid rida eespool aga lennuki teises servas. Oleksin istekoha vahetamata jätnud oleksime teineteise taga istunud, nüüd olid naabriks kaks ülekaalus valjuhäälset ja liiga suhtlushimulist inglisekeelset minuvanust meest. Küllaltki tüütu kuni panin kõrvaklapid pähe ja tegin nägu, et vaatan mingit filmi. Valik oli suur kuid vaadata midagi polnud, Odüsseus pole veel lennureisi nimestikku jõudnud. Oma viis-kuus filmi vaatasin kümmekond minutit enne kui katkestasin ja paremat üritasin otsida. Viimases hädas vaatasin paar varem nähtud populaarteaduslikku dokumentaali David Attenborough'iga.

Lend ise oli igav ja vahejuhtumiteta, istevahe vähemalt piisavalt pikk, et sai jalad välja sirutada. Süüa pakuti kolm korda seitsme-poole tunni jooksul, tavaline mittemidagiütlev lennukitoit. Minul on lennukis alati hea isu, vahel võtan teise portsu ka, stjuuardessid jagavad meeleldi nii sööke kui jooke kui ilusti küsida.

Piirivalvest ja tollist sain kiirelt läbi ning tellisin tütre vastu, kes 20 minuti pärast "lahkuvate lendude" korrusele sõitis. Nii lahkumisel kui saabumisel sõidame sinna, sest liiklust palju vähem: inimesed tuuakse lennujaama ja lastakse välja ning sõidetakse pikemalt molutamata minema. Saabujaid üritatakse vaatamata keelum'rkidele ja politsei patrullimisele kohapeal oodata, tekitades hulle ummikuid. Nagu ikka rõõmustas mu saabumise üle kõige rohkem kutsikas. Suvi on Torontos nüüdseks Tallinnast kõvasti ette jõudnud, viinamarjad juba valmis ja avamaa tomateid nii palju, et ei jaksa ära süüa.

Tore on tagasi jõuda oma teise koju, aga ... parasjagu imelik kahestunud isiksusena kahe passi, kahe kodu ja kahe identiteediga maailmas tolgendada. Tasapisi on tekkinud tunne, et kõikse rahuldustpakkuvam penskarina oleks veeta suveperiood Eestis ja talv Kanadas kasutades mõlema piirkonna eeliseid: Eestis jaheda suve ja Kanadas suusatatavalt lumerohke talve näol.

Lõbu läbi.

Emaga suvilas

Alati enne puhkust mõtlen, et mida ma küll kõik need 6 - 8 nädalat Eestis teen? Hirm et igav hakkab aga iga viimane kui kord jääb nädalake puudu vajalike ja toredate asjade tegemiseks, mistõttu hulk jääbki tegemata. Üheks põhjuseks muidugi esialgu liialt lebolt võtmine, esimestel nädalatel tundub, et aega jalaga segada, küll jõuab. Viimased kaks nädalat tekib vajadus mitmeks kehastumise järgi, muidu ei jõua kuidagi pooligi ettevõtmisi läbi viia. Nii jäigi käimata Relva, Sõja ja Loodusmuuseumis, ERM'st Tartu reisust rääkimata. Soome pikemale reisule ega Rootsi ühepäevasele ei leidnud aega, isegi Pärnu või Lätti seekord mitte. Nii mitmegi tuttavaga suhtlesin vaid üle telefoni või sotsmeedias, mida võinuks edukalt ka Kanadast teha. Pikemaid (mitmepäevaseid) matku ette ei võtnud, isegi süsta ei tõstnud garaazhi lae alt auto katusele. Rattaga vaid sõitsin rohkem kui eelmine aasta, pikim 75 kildine ots algkooli klassikaaslastega. Sportlikult olin tegelt õige aktiivne, kokkuvõte postituse lõpus, et lugejaid statistikaga mitte tüütada. Kas teil kipub ka puhkus käest libisema või olen mina ainus selline tuulepea?

Pirnid

Õunad

Neist põnevatest asjadest mida tegin ei jõudnud isegi kirjutada, milles  võisid blogi jälgijad ise veenduda. Ehk kirjutan takkajärgi kiire kontsentreeritud kokkuvõtte nüüd kui olen tagasi tööl ja vaba aega palju lõdvemalt käes. Saan aru küll, et kostab irooniline aga nii on, isegi magada on rohkem aega kui puhkusel.

Kompositsioon suvilas

Alustan lõpust, mis kõige paremini meeles, ei pea isegi meenutamiseks pilte vaatama. Samas jäävat väidetavalt kõige paremini meelde emotsionaalselt laetud sündmused no ja ülejäänud pole ilmselt niikuinii ülestähendamist väärt. Puhkus lõppes nagu ikka tagasilennuga. Eelmisel päeval panin nii suvilas kui elamises asjad piisavalt korda, et teistel võimalikel kasutajatel lihtne ja endalgi uuesti tagasitulles kena ja puhas, kõik korras ja käepärast võtta. Võttis muidugi oluliselt rohkem aega kui planeeritud, isegi mere äärde ei jõudnud viimasel päeval. Eelnevalt tegin nimekirja moblasse, muidu kindlasti lähevad mõned olulised toimingud meelest. Suvilas jõudsin mustsõstradki ära korjata ja ümberkukkunud puuriida üles laduda (põhjusest ei taha momendil ei kirjutada), luku parandada, ... Elamises oli viimast sättimist ja koristamist rohkem, lisaks vaja rattad ära panna, auto garaazhi, ... jne ...

Emaga õhtusöögile jõudsin alles peale üheksat. Juttu jagus nagu ikka pikalt ja pikalt, sai eriti teravalt tunnetatud, et ikka päris mitu päeva või isegi nädalake kulunuks lisaks just temale aja pühendamiseks. Pakkima hakkasin keskööl ja muidugi avastasin, et kohver kipub kitsaks jääma, osa asju olin sunnitud välja praakima ja maha jätma. Esimese hooga sain kreepsu kui kohvrit kaalusin: ise ronisin kaalule: 77kg, kohver näpus 90kg - mida pekki, kuidas nii pisike kohver saab kergelt pakituna 23kg piiri peal olla. Hakkasin mõtlema, mida välja praakida kui tuli pähe kohver ise korraks kaalule panna. Jõllitasin 13kg näitu ja järsku mõistsin - olin peast arvutamisel totra vea teinud pannes lambist 10 kg otsa. Kuna tavaliselt on mu peastarvutamine perfektne, usaldan lihtsate tehete juures ennast rohkem kui kompuutrit aga näedsa, ka süsinikul baseeruv bioloogiline aju võib eksida😛

Jälle üks tuba elamises enam-vähem korras

Lõpuks surusin nii palju kohvrisse kui mahtus ja natuke rohkem, luku kinnisaamiseks oli vaja sõnaotseses mõttes kohvril kogu keharaskusega istuda ja lukkusid hammas hamba haaval ettevaatlikult kinni sikutada. Kindluse mõttes tõmbasin kaks tugevat pakirihma risti kohvrist üle ja pingutasin täie jõuga. Pakkimise tihedust kinnitas hiljem asjaolu, et Vana Tallinna kommikarp koos kommidega ümbrikuks pressitud, liköörikommid kui minipannkoogid. Enam-vähem ühes tükis karbist kättesaamiseks pidin kodus külmikusse panema. Mis mul siis kohvris oli: kümme poolekilost pakki otse Soomest toodud Kulta-Katariina heledat rösti kohvi, igatsorti kommipakke, mõned suveniirid ja kingitused. Riideid vaid niipalju kui pehmenduseks vaja, ehk siis üks fleece põhja peal ja lühikesed püksid ning t-särk kaane all. Kohver ise sihule kõva kevlarist tehtud, mis kõikse paremini kaitseb ja samas väga vastupidav - kaltsukast kümpsiga ostetud. Seljakotiga oli lihtsam, sinna läks vaid droon, akupakid ja elektroonika kott lisaks poolikule kommikotile, läpakakott käe otsas.

Kohver, seljakott, läpakas

Kahe ajal sain magama, igaks juhuks panin kaks moblat äratama nelja eri ajaga ... alustades 4:45 varahommikul. Lennuk pidi õhku tõusma 7:30, ametlikult soovitatakse 2 tundi varem lennujaamas olla (Torontos isegi 3 tundi). Ma pole kunagi seda järginud ega kunagi lennujaama hilinemise pärast maha jäänud. Tavaliselt piisab tund aega varem kohale jõudmisest, arvestan pool tundi kohvri ära andmiseks ja turvaks ning oledki lennuväravas just täpselt pool tundi enne õhkutõusmist kui hakatakse lennukisse laskma. Kui ka tekivad mingid viivitused või järjekord ootamatult pikk piisab oma pileti näitamisest lennujaama ametnikule ja sind viiakse kättpidi eelisjärjekorras läbi. Aja veetmine (raiskamine) lennujaamas lihtsalt ootamise peale sama ärritav kui liiklusummikus istumine. Alati häirinud igasugu ootamistele minev kasutu ajakulu, vanemaks saades tunnetan eriti teravalt - eks seda aega ka vähem järgi jäänud.

Kuidas teie lennuks valmistute, kas õige varakult või viimasel minutil, kas lähete juba varem lennujaama või kipute sealgi viimaste pardale saajate hulgas olema?

Juulikuus tegin sammude rekordi: keskmiselt päevas 20512 ja kokku 635872 läbides 506 km - need mille puhul pulsikell käe peal, ehk siis reaalselt veel rohkem. Jooksin 14 korraga 101 km keskmise tempoga 4:49 kilomeetri peale. Parim kilt 4:32, parim viiekas 23:22, parim kümps 47:05. Ajad tavalisest nõrgemad, üheks põhjuseks kella vahetus, sest mu kauateeninud (pea 7 aastat) ülitäpse GPS'ga Huawei Smartband 3 Pro klaas kukkus pealt ära, patarei niikuinii kestis maksimaalselt vaid 2 tundi aktiivses GPS rezhiimis. Käisin ja matkasin 134 km, rattal sõitsin 247 km. Pulss 40 - 179, rahuolekus 59. Uneskoor 74, keskmine une kestus 6 tundi ja 45 minutit. Puhkuse jooksul ei kaalunud kordagi kuid naastes kaalule astudes olin 76.0 kg ehk teatava üllatusega normaalkaalust 2 kg kergem.

Tallinna Vaated

Jalkpalli finaali käisin vaatamas vanade sõprade kambaga neist ühe juures katusekorteris, kust avanevad vaated nii merele kui Tallinna vanalinnale ja selle kõrval paiknevale kõrghoonete kompleksile. Finaalist niipalju, et ehkki olin Argentiina poolt siis Hispaanlased olid paremad ja teenisid võitu. Mäng oli täitsa põnev igatahes ja sõbra kaasa pakkus ülimaitsvat enda valmistatud lasanjat.

Koju sõitsime taksoga, ehkki tegelikult võinuks võtta spetsiaalselt vuti MM puhuks erirezhiimil sõitma pandud ööbussid. Kindlasti olnuks omaette põnev kogemus jalkafännidega koos bussis kulgeda, äkki isegi sarnane laulupeolt naasmisega. Kui keegi peale finaali ööbussi kasutas andke teada, oleks huvitav lugeda kas oli meeldejääv kogemus.

Olümpia hotell ülaltpoolt. Silmapiiril ka maja millelt esimene foto tehtud.

Nädalake hiljem külastasin üht esimesele pildile jäänud hoonet. Avanevad vaated olid veelgi ägedamad ja usutavasti niipea teisi ehitisi ei püstitata, mis need vaated rikuks, no vähemalt sellelt korruselt kuhu mul asja oli. Omaette kummaline vaadata alla Olümpia hotelli katusele, mis minu nooruse ajal pikalt Tallinna kõrgeim kui teletorn, korstnad ja kirikud välja jätta. Majas endas on turva sellisel tasemel, mida pole kusagil mujal peale lennujaamade näinud. Turvavärava disain on ilmselt saanud inspiratsiooni Startreki "beam me up" kabiinist😁 Ja jällegi ei saa mööda minna teenindamise kvaliteedist ja professionaalsusest, Eestis ikka on täitsa tase omaette.

Tallinna kõrghoonete kvartal: Luminori tünn, kaksiktornid, mingi uusehitis ...

Küsimus laiale ringile: Kust on pildid võetud? Seekord mitte droonilt😎

Intsident - Naudi sõitu :D

Nupukad Agendid 

Äsja tuli avalikuks õige tähendusrikas tehisaruga seotud turvaintsident, mille põhjal tundub, et oleme lähenemas piirile, kus ei suuda enam rakendada usaldusväärset kontrolli tehisaru agentide üle. Teatavasti lastakse suurte tehnoloogiaettevõtete poolt AI-mudelid avalikult välja peale põhjalikku kontrolli. Võimsaimate mudelite puhul on tekkinud olukord, kus USA valitsus nõuab ligipääsu eelisjärjekorras ennetamaks nii võimalikke julgeoleku alaseid, finants kui ka majanduslikke turvariske. Momendil veel on pea kõik sellised mudelid USA firmade loodud, kes peavad kuuletuma, samas Hiina avatud mudelid astuvad kandadele (Kimi K3) ja teatud testidega isegi ületavad ameeriklaste omasid.

Turvaintsident juhtus aga Open AI uue mudeli katsetamise käigus. Kõiki detaile pole loomulikult avalikustatud kuid isegi ametlik info on alarmeeriv. Järgnevas kirjelduses kasutasin mitut erinevat allikat lisaks Open-AI ametlikule teadaandele. Seekord ilma tehisaru abita, ehk siis lugesin ise läbi ja kirjutasin, mistõttu jutt palju konarlikum kui AI genereeritud tekst:

Open AI soovis mõõta oma GPT 5.6 Sol ja uue veel avalikustamata mudeli küberründe alast võimekust "Exploitgym" testiga. Test toimus "sandboxed" variandis, mis tähendab vaba internetiühenduse puudumist vältimaks turvariske sealhulgas AI agentide "põgenemist" internetti ja ilma loata enda koopiate paigaldamist serveritesse ja arvutitesse väljaspool laborit. Ainult allalaadimist lubavat rangelt kontrollitud netiühendust võisid agendid kasutada ülesande lahendamiseks vajalike andmete saamiseks.

Mängu tuli varemgi probleeme tekitanud (sisseprogrammeeritud) tehisaru soov võimalikult kõrgel tasemel lahendada saadud ülesanne. Kuna tehisarul puudub "common sense" siis üritab ta täita saadud ülesannet nagu väike laps ... sõna-sõnalt. Ütled lapsele mine too poest kommi ja annad talle raha aga unustad täpsustada "osta" - laps läheb poodi, võtab paki kommi ja jalutab välja, talle ei tule pähegi selle eest maksta, sest vastav konkreetne instruktsioon jäi saamata. Mis veel hullem, kui pood juhtub kinni olema võib ta akna sisse lüüa, et kommikotti kätte saada, sa ju ei öelnud, et ei tohi. Võimalusel isegi turvamehe maha koksata, sest too takistab ülesannet täitmast. Avalikku kasutusse jõudvad mudelid üritatakse varustada võimalikult laiahaardelise turvalise käitumise kontrollmehhanismidega. Samas selge, et valitsused äärmiselt huvitatud selliste mudelite kasutamisest, mis täidavad ülesande hoolimata moraalsetest, eetilistest ja spionaazhi või kübersõja korral ka legaalsetest põhimõtetest. Nende võimekuse testimine toimub teiste reeglite alusel kui tavamudelite puhul.

Seekord tekkis hoopis teisel tasemel intsident. Tehisaru agent sai ülesande ja asus seda lahendama, sisse on programmeeritud maksimaalse tulemuse saavutamine. Kuidas seda saavutada jäeti AI enda otsustada. Peale lühikest järelemõtlemist jõudis tehisaru järeldusele, et kõige kindlam meetod on otsida üles testi vastused selle asemel, et üritada ülesandeid lahendada. Ehk siis tüüpiline tudengi testküsimuste vastuste pihtapanemine. Põhjus oli väga lihtne ja sirgjooneline ja minu arust äärmsielt märkimisväärne.

AI küll uskus, et ta suudab lahendada kõik ülesanded korrektselt, kuid mitte maksimumpunktide peale, mis tundub ebaloogiline. Paraku mitte, kui ülesannete kirjutajad ei ole piisavalt targad (AI oli veendunud, et tema on nutikam) võib nende "õige" vastus vale olla. Maksimumpunktid (põhieesmärk) annab aga vastus, mida ülesande andjad peavad õigeks mitte tegelikult õige vastus. Seega oli tehisaru jaoks ainus lollikindel tee otsida üles küsimuste "õiged" vastused ja need esitada. Kõik ressursid suunas ta mitte lahendamisele vaid vastuste otsimisele.

Samas polnud testi esitanud teadlased nii lollid, et samas serveris või isegi oma firma (Open AI)  arvutites vastuseid hoida, milles AI väga kiirelt veendus. Järeldus: vaja on sandboxist välja murda saavutamaks piiranguteta ligipääsu internetile. Tehnilistesse üksikasjadesse laskumata (mis tegelikult on väga huvitavad) osutus see võimalikuks kuna AI otsis ja leidis kasutuses olevate üliturvaliste süsteemide turvavead üles, sealhulgas paar sellist millest keegi polnud teadlik (zero-day) ja mille vastu pole seetõttu võimalik ka kaitsta. Arvutivõrk polnud ka airgapped (füüsilise netiühenduse puudumine) mis ainus peaaegu kindel turvameetod.

Tehisaru tasapisi tõstis oma päringute autoriseerituse taset ja liikus siis lateraalselt teistesse seadmetesse kuni jõudis selliseni, mille internetiga ühendus piisav. Peale andmebaasides sorimist selgus, et testi vastused asuvad hoopiski firmas nimega Hugging Face. Nüüd oli vaja sisse häkkida nende süsteemidesse, mis polnud eriti keeruline, sest uuel mudelil oli just sellisele võimekusele rõhku pandud. AI agent valis ka sobiva ajastuse kui suhteliselt vähe kõrgema tasemega spetse tööl - nädalavahetuse. Lõpuks jäi Open AI agent vahele Hugging Face turva AI'le kes avastas autoriseerimata ligipääsu andmetele. Põnev moment: agent suutis oma päritolu nii osavalt peita, et see selgus alles firmade ühise analüüsi käigus. Ehk siis Open AI avastas alles oma koostöö partneriga turvaintsidenti analüüsides, et pahalane oli tema enda loodud agent. Firma keeldub avaldamast kui paljudesse teistesse sihtmärkidesse agent sisse murdis ja kui edukalt. Fakt, et avastamine võttis aega õige mitu päeva vihjab, et tegu polnud ainsa häkkimise katsega, võimalik et mitmeid pole veel avastatudki, sest agent on uskumatult hea jälgede kõrvaldamise võimekusega.

Kas panite tähele kõige tähtsamat momenti: tehisaru agendi eesmärgiks seati testi lahendamine maksimaalse tulemuse peale. Agent leidis, et seoses inimmõistuse piiratusega on kindlam meetod mitte lahendada ülesanded korrektselt vaid otsida üles lahendused, mida piiratud intellektiga inimesed peavad õigeteks! Tere tulemast agentide ajastusse kus nad peavad end inimestest targemateks ... ja äkki õigusega.

Täna avaldati Economisti intervjuu Eloniga, mis põhiliselt suunatud tehisarule. Kui viimasel ajal pole tihti tüübiga nõus siis seekord noogutasin kaasa pea kõigi tema mõtete peale. Jah, ka mina olen veendunud, et tehisaru järjest kiiremat arengut pole võimalik enam pidurdada ühegi tsivilisatsiooni säilitava meetodiga (ehk vaid kolmas maailmasõda). Samas arvestatav võimalus, et just AI pidurdamatu areng hävitab inimtsivilisatsiooni. Aga nagu Musk ütles, me kõik sureme ükskord niikuinii, seni "lets enjoy the ride"! Realistlik ja eluterve suhtumine, ometigi on triljonäril võrreldes teiste inimestega kõige rohkem kaotada. Kümne aasta pärast kontrollib ja juhib ühiskonda tehisaru, sest ta on mõõtmatult inelligentsem kui inimesed. Selge, et kontrolli omab kõrgema intelligentsiga eluvorm. Ainus mida ma ei usu on Eloni väljapakutud "Enneolematu külluse ajastu" - see meenutab liiga palju religioosset lubadust taevasse saada või kommunismi kui te käitute jumalale või poliitbüroole meelepäraselt.

Elon: "Instead of being sad join the club"

Kas ja milliste Eloni mõtetega olete nõus või jääte eriarvamusele?

"Mittetöötamine"

Mäletate veel sellist nostalgilist riistapuud
Küsimus laiale ringile: mis aasta reklaam?

Sai siin ennist kilgatud, et suvilas tegelen puhkamise mitte töötamisega, sest suurt midagi pole teha. Päris nii lihtne see siiski pole. Garaazhi koristamisest juba kirjutasin, aga ei lisanud mida põnevat sealse rämpsu seest leidsin. No näiteks vanade ajalehtede vahelt kukkus välja iidne NOKIA 3310 reklaam, kamina simsi pealt leidsin viikingilaevaga tikutoosi (hind 1 kop), garaazhist Sputniku jalgratta mida saite eelmises postituses imetleda. Laua all ämblikuvõrguga kaetud VEF raadio, laste ja isegi minu mänguasjad kastis, plastiliinist voolitud mehikesed (õhupüssi märklaudadeks kasutasime). Kõik need viisid ammuste mälestuste radadele.

Ei mallanud niisama istuda, suvilas ringi vaadates hakkab nii palju asju silma, mis pole küll esimene prioriteet aga nagu vajaks korrastamist või ärategemist. Aastaid tagasi murdunud kaheharulise kase üks poolik tüvi riivas silma, pealegi olid see aasta ka viimased oksad kuivanud. Tuleb maha võtta. Paraku tegu oma 40 senti jämeda viiemeetrise harudega jurakaga. Kui ei taha, et alla kukkudes liiga palju ümbrust rüüstab, tuleb juppidena võtta. Saagimisel kindlamalt puu otsas püsimiseks lõin naeltega nurkrauad tüve külge, ronisin oma elektrilise kettsaega üles ja asusin jupitama (hea, et kaasa või ema ei näinud😜). Õnneks teine kaldu nii, et polnud muret mis suunas kukub. Läks kenasti aga aega võttis. maas pidin veel jupitama, sest muidu liiga rasked ära vedamiseks.

Teeäärne arooniahekk vajas pügamist, mitu aastat teine lõikamata. Pool päeva kulus kuna hekisaagi mul pole aga tolku poleks suurt olnud, nii jämedaid oksi niikuinii ei võtaks. Neljameetrise kõrguse lõikasin kahemeetriseks, toorest oksarisu tekkis ohtralt. Kirssidel, õunapuudel ja sirelil võtsin kuivanud oksi vähemaks. Kõik vedasin metsa alla lõkkeplatsi juurde, iga aasta tekib uskumatult palju põletamist vajavat risu. Kuna ilmad nii nagu nad on, ehk iga päeva paari tagant tuli kõva vihma, tekitasin kuivematest okstest lõkkeplatsile suure hunniku, natukese kuivaperioodi peale saab tule otsa panna ja eest ära põletada.

Välisukse lukk oli eelmine aasta kinni kiilunud, polnudki päris selge mis viga. Muidu jagu ei saanud kui pidin ühe laua lahti kangutama. Lukukeel töötas aga lingikeel mitte, ehkki link liikus. Kruvikeerajaga sudides sain teise lõpuks lahti. Võtsin luku välja uurimaks mis viga, nojah lingikeel pooleks - müstika kust sihuke jõud saab tulla, ilmselt lihtsalt tüüpiline nõuka aja praak - Vasara lukk. Ajutiseks lahenduseks pidin haagi uksele panema, et irvakile ei vajuks. Teoreetiliselt saanuks ju iga kord võtit keerata aga esiteks töötas vaid südamiku väline pool ja teiseks oskasin võtme maha pillata ning kaotada nagu eelmises postituses mainitud. Pilti otsides avastasin, et tegelt müüakse isegi sihukest tavaari üle neti.

Nagu sellest vähe oleks arvas kaasa, et võiksin ühe toa remontida, muidu äkki hakkab igav. Eriti isu polnud kuid mitmel põhjusel, mida siin ei hakka mainima, tundus see päris vajalik olevat. Seega külastasin paari ehituspoodi ja valisin nii lae kui seinamaterjalid ja ka ukse välja. Õnneks on Eestis materjalide koha pealt palju parem seis kui Kanadas, valik suurem ja mitmekesisem, lisaks langeb rohkem kokku minu maitsega. Teenindajad olid jällegi supertoredad, juhendasid ja aitasid vajalikku valida. Bauhausist sooduka pealt seina ja laekatte materjal, K-rautast uks ja piidad.Transpordi juures aitasid sugulased, parasjagu tassimist kahele mehele. Täna sain esimesed laepaneelid paika!

Vennaskond

Käes juba 20's kuupäev, eelmisest postitusest möödunud kümne päeva jooksul polnud kuidagi mahti kirjutada. No tegelt muidugi oleks leidnud aega kui oleks väga tahtnud aga ma olen ju puhkusel ja tahan vahepeal ka mittemidagi teha ning lihtsalt logeleda. Eriti pole muidugi õnnestunud ... nii kuradi palju on saanud ette võtta. Otsustasin kirjutada senisest kõikse vägevamast elamusest ehk Vennaskonna kontserdist. Tegu mu noorusaja kultusbandiga, kui üldiselt muusikast suurt ei hooli siis Propeller ja Vennaskond tuletavad nii tugevalt ilusat noorusaega meelde, et võtab kohe ohkama. Poleks ausalt öeldes uskunud, et selles elus veel Vennaskonna elavale muusikale saan kaasa elada. Tervet kampa muidugi polnud kuid kolmest vanemast härrasmehest Trubetskiga eesotsas piisas ehtsa mulje jätmiseks.

Hommikul vara sõitsin sõbra juurde Läänemaale. Pärnu maantee bensukast tankides sain 5euri jagu rikkamaks, keegi oli tagasiantud raha automaati jätnud. Hommikukohv hinge alla pandud põrutasime kamraadi tranduletiga Mihkli laadale. Esmalt soetasin mõned ahvatleva välimusega magusad küpetised ja purgi õltsi kasutades selleks vaid hommikust leidvaluutat ja jäi ülegi. Hinnad täiega üllatasid: pirakad väiketootja saiakesed maksid alla euri, 0.33'ne õllepurk 2 euri. Müstika tänapäeva oludes, kondiitritoodete müüja Lõuna-Eestist, õlle pakkuja Tõstamaalt.

Aga seekord oli mul lausa eesmärk leida üht konkreetset objekti, nimelt Vasara luku lingi keelt, mis suvilas pooleks läks. Esimese hooga tahtsin uue luku panna, paraku ukses olev lukumehhanismi pesa ja lukuaugud absoluutselt uute lukkudega ei sobi. Ehituspoes kinnitati, et sihukesi pole ja ainus lootus kusagilt laadalt leida. Nii ma siis väisasin vanakraamikaupmehi, igavesti põnev nende koluhunnikus sorida. Aeg-ajalt tuli end näpistada, jätmaks ostmata mingit ägedat kuid otstarbetut träni. Lõpuks sain aru, et kui tahan osta lukku pean küsima, ise otsimine õnneasi. Erilist lootust mul polnud, kuid juba teine mees oskas koodsõna "Vasara lukk" peale kaupmeest soovitada.

Linnuparv Kloostri vaatetornist nähtuna

Juhatuse järgi kohale minnes leidiski vanaätt lukuhunnikust just sellise, mida mul vaja. Osa juppe (südamik) puudu, kuid mind see ei heidutanud. Need vanad lukud käivad kruvidega kinni, võin lihtsalt võtta keele välja või tõsta lingi ümber. Lukusüdamiku vahetan ka välja, sest minu omal üks pool millegipärast ei tööta. Lisaks pillasin võtme maha ja ei suutnud enam leida ehkki otsisin suht põhjalikult rohu seest ja trepikivide vahelt (detektoristist olnuks palju abi). Uue Bauhofist ostetud südamikuga saab muidugi omaette kammajaa tulema, pean tema keelt lühemaks viilima, et keeramisel korralikult funktsioneeriks. 

Ringi käies tuli meelde, et tegelt oleks vaja ka uut kirvest suvilasse, eelmine oli mingil imelikul moel jalad kasvatanud ning minema kõndinud. 10 euriga skoorisin päris viisaka väikese kirve, lukk muideks maksis viieka. Veel kümpi kulutasin auto pagasimati peale, see on igati mugav, kraami vedamisest tulev sodi lihtne välja visata, ei pea tolmuimejaga jamama. Viimane ost mõnus pussnuga tupega. Kallivõitu oli, aga just sellist oli mul vaja ja võttes arvesse enda palka pole kahju laadamüüjaid veidi toetada. Parteide telkide juurest astusime läbi, Oravate kohapeal küpsetatavad pannkoogid ja vaarikamoos olid head, nende püsivalijana võisin südametunnistuse piinadeta nautida. Minu hääle saanuks partei, kes tasuta õlut pakub, paraku jääb selline tore komme eelmisesse sajandisse. Teatavasti muidugi midagi head ei tulnud õlletubadest võrsunud pruunsärklaste seltskonnast😏

Kõhu sõime täis kohapeal, mehine hunnik sashlõkiliha ja kartuleid ning salatit maksis vaid 15 euri - paras pingutus oli kõik sisse mahutada. Ilm oli algul jube palav, higi voolas seljas aga lõunaks läks normaalsemaks, õhtuks ennustas lausa sadu. See probleemiks kuna simman algas kuue ajal ja Vennaskond pidi lavale astuma alles tund enne keskööd. Nähes 15 eurist üliodavat piletihinda soetasime need koheselt, kui tõepoolest hull sadu pole kaotus nimetamisväärt, kuid Vennaskonda nägemise supervõimalust ei saa lasta mööda minna. Unustasin mainida kohe alguses kirikus orelimuusika kuulamise, omaette huvitav kuid üle nelja loo ei viitsinud olla. Pastor lahe vend: soomlane, kes rääkis suht ladusalt eesti keelt ega võtnud jumalasõna kuulutamist üleliia tõsiselt.

Kolmeks oli laadal tiir peal, läksime Kloostri vaatetorni juurde jahutamise mõttes jõkke ujuma. Kui aega ikka liiga palju üle küttis sõber kiirelt sauna, saime kenasti puhtaks ja lõhnastatud enne kontserti.  Soendusbandiks Flyers, lasid tuntud lugusid. Nüüd muidugi läksid taevaluugid valla ja vahepeal kallas hoolega. Sain soodsasse kohta suure tamme jämeda haru alla varju, istusin mõnusalt raiepakul selg vastu tüve ja rääkisin teisel mandril oleva kaasaga pea tund aega kuni vihm vähemaks jäi. Saime veel paar pisemat sahmakat vihma kuid Vennaskonna esinemise ajaks selgines taevas.

Järgmised poolteist tundi elasin koos publikuga täiega 80'te alguse rütmis. Üllatav, et rahvas teadis sõnu ja laulis kaasa ning viskas entusiastlikult näppu lava ees. Muusikud andsid järjest tund ja veerand lauldes läbi pea kogu repertuaari lühendatud kujul, võimas energia. Teatasid, et viimane lugu aga nagu kombeks tulid rahva tungival nõudmisel tagasi lavale ja tegid mitte ühe või kaks vaid lausa viis-kuus lisalugu. Üks neist tuntud hitt: "Insener Garini hüperboloid". Võtsin päris palju videot, rohkem vaibi kui muusika pärast. Soovija saab neid lugusid kvaliteetselt originaalis youtubest kuulata. Veel kord rõhutan, et tõepoolest äge ja suured tänud sõbrale, kes kohale kutsus, öömaja pakkus ja isegi sõidutas.