Monday, June 26, 2017

Valgerannas ja Haapsalus

Valgerannas suplemas
Pikk uni hommikul, eelmise päeva reisuväsimus veel kontides. Reedel 16'l oli plaanis läänerannikut pidi Tallinna sõita. Pärnus võtsime onu juures kerge hommikueine ja jalutasime koera. Koduaia värskelt korjatud taimedest tehtud tee oli imehea, Kiki sai pundi piparmünti kaasa. Ülejõe Rimist jätsi ja näksi ostes õnnestus 5 minuti jooksul saada parkimishoiatus kuna ma polnud kella armatuurlauale pannud. Hea seegi et vaid hoiatus, Tallinnas sain eelmine aasta trahvi 20 euri. Kõigepealt suundusime Valgeranda, plaanis niisama lesida ja ujumas käia. Kummalisel kombel oli parkimisplats jumala tühi, sain isegi varjulise koha puu all.

Valgeranna vaatetornis
Rannaski polnud vaatamata ilusale ilmale eriti palju rahvast. Lesisime liival, kõmpisin veidi kallast mööda ringi ja käisin ujumas või tegelikult ikka suplemas. Vanast ajast mäletan, et merepõhi oli puhas liiv, vette minnes tundsin talla all päris palju peenikest kiviklibu. Vesi oli supeldav aga mitte eriti soe, palava ilmaga siiski mõnusalt jahutav. Käisin lapsele peale kuid ujuma too ei tulnud ehkki oli valmis mind pritsima. Lõpuks siiski kargas ise ka sisse kui ähvardasin vastu pritsida.

Pealelõunal tahtsin suurde Nätsi-Võlla rabasse Neitsiraba matkarajale hulkuma minna. Koha leidsime kenasti üles aga matkarada kui sellist sisuliselt ei eksisteerinud. Raja algus selgitava plakati juures oli tihedas rohus, jäi mulje, et sel kevadel polnud seal keegi käinud. Näha vaid autode ümberpööramise jälgi heinas. Läksin välja asja lähemalt uurima, paraku peletasid parmud kiirelt autosse tagasi. Tüdrukut poleks ka väevõimuga enam välja saanud, too vaatas õudusega akende taga tiirutavat parmuparve. Eelmisest aastast mäletasin, et sihukestes kohtades sai liikuda vaid oksaga pidevalt vehkides kui just täis sääsekaitse vormis ei olnud.

Karukäpa praad, tummine supp ja sibularõngad
Järgmine sihtpunkt Haapsalu. Kuna põhiteelt olime kõrvale kaldunud sai uusi ja huvitavaid maanteid avastada. Meeldiva üllatusena tuli tõdeda, et isegi enamus väikeseid teid on asfalteeritud ja väga heas korras. Virtsu maanteelt pöörasime esimesel võimalusel Haapsalu poole, jällegi pisemat teed pidi. Liiklus oli harv, vaid mõned üksikud autod ja palgiveo masinad. Asustus siinkandis õige hõre. Haapsallu jõudmise ajaks oli kõht päris tühjaks läinud, parkisime lossiplatsile ja läksime Talupoja kõrtsu. Rahvast oli imekspandavalt vähe, teenindajad seisid tänaval kliente püüdmas.

Mina võtsin rammuleeme ja kalja, tütar karukäpa prae mis kujutas endast mingil seletamatul põhjusel lambaliha kotlette. Kelnerile mainisin kohe, et esialgu praadi ei telli kuna eelmisest aastast mäletan, supiportsu suurust ja tihedust. Hinge jäi mure et äkki nüüd toovad ette lahja lurri, et ma ikka prae ka telliks. Eelroaks küsisime sibularõngaid, ei jõudnud pooltki ära näksida kui toit juba lauale kanti. Suppi kätte saades oli ilmselge, et mu kartused olid osutunud põhjendamatuteks. Pirakas supikausis aukartust äratav kogus ollust, mis meenutas rohkem lihasousti kui suppi, maitse väga hea. Tütar pugis mõnuga oma lambaliha kotlette, vaid marineeritud peedid ja hapukurgid sain endale. Meil peres on lambalihasse suhtumine omapärane, mulle ja Kikile meeldib hullupööra, kaasa ja vanem tütar ei kannata silmaotsastki lamba maitset.


Kõhud täis jalutasime esiteks mere äärde kuursaali juurde, kus kunagi malevas olin. Istusime pingil ja puhkasime jalga. Lossi juurde läksime läbi läänepoolse värava, ronisime veits müüri ääres ning kiikusime plika pealekäimisel laste mänguplatsil. Vallil kasvavate suurte puude all kostis valjut linnulaulu, mõningase otsimise peale leidsime ka süüdlase.


Pisike lind laulis ilusti ja ennastunustavalt valjult nii et tilluke keha värises. Täis kõhuga suurt ei jaksanud ringi hulkuda, läksime tagasi auto juurde ja startisime Tallinna poole. Et oleks huvitavam sõita keerasime Linnamäelt Padise ja Keila suunas selle asemel, et otse Tallinna maanteed pidi linna kihutada. Tee on vaid kümmekond kilti pikem aga palju kenam sõita, puhkusel olles pole kiiret kuhugi.

Ei saa me läbi Lätita ...


Lätis Jaaniõlut ostmas :)
Neljapäeva 15'da hommikul muidugi ei viitsinud nii vara tõusta kui oli kavas olnud. Kerge hommikusöök, korjasime asjad autosse ja hakkasime liikuma. Pärnu maanteel oli liiklus õige tihe aga samas ka kiire. Lasin paar tüüpi ette, kelle varjus mugav sõita ilma pidevalt spidokat jälgimata. Ei taha ju isa autot kiiruskaamera pildile jäädvustada. Pärnus tegime peatuse Selveris ostes veits süüa ja muidugi jäätist. Üle silla Riia maanteele ja Läti poole edasi. Tee ääres ilusad männimetsad kõrgetel luidetel lausa meelitasid peatust tegema. Paraku ei tahtnud aega viiita, pealegi polnud veel mustikad valmis, kardetavasti ei saagi enne kui lahkun.

Jääb petlik mulje nagu oleks juba maitsnud 
Lõpuks hakkaski Läti piir paistma, võtsin veidi hoogu maha ja kamandasin last mobla valmis panna. Piiriületus toimus praktiliselt märkamatult, sest tegelikult oli vist piirkiiruseks 70 km/h. Plika ikka paar pilti sai, oli veits pettunud, et riigipiiri ületamine pakkus vähem põnevust kui Ontariost Quebecki sõitmine. Piiril oli näha esimene alko müügipunkt ja paar kilti edasi Ainazhis juba suur Super Alko, kuhu kuidagi ei saanud sissepööramata jätta. Vaatamata ennelõunasele ajale käis parklas juba vilgas tegevus, sommide turistibussidesse lohistati alkokaste lausa ehituskärudega. Ega eestlasteski puudus polnud, kes jaanipäeva varusid soetamas.

Pood ise sarnanes kõige rohkem omaaegsetele hulgiladudele ainsa vahega, et kaubaks vaid erineva kangusega kärakas silmi kirjuks tegevas valikus. Esialgu ma käru võtma ei hakanud, ehkki olin vist ainus tüüp, kes korviga ringi käis. Valik oli vägev kuid õlleosakonnas erilist hinnavahet ei täheldanud, eriti kui arvesse võtta Eesti poodides aeg-ajalt ette tulevaid supersoodukaid. Selveris just müüdi A. LeCoq 20 pudelist kasti 11 euriga, mis teeb 55 senti pudeli eest. Siin polnud ükski õlu nii soodsalt pakkumisel. Probleemiks ka fakt, et Eesti õlledest vaid populaarsemad saadaval, minu lemmikutest nagu Saku Hele või Saku Kuld Ale ei olnud lõhnagi. Pole nagu mõtet suvalist tundmatut õlut osta ainuüksi selle pärast, et paarkümmend senti odavam.  Kokkuvõttes ei saanud küll aru, miks eestlased peaks õlle järgi Lätis käima.

Võtsin mõned purgid keskmisest kallimat ja loodetavasti ka paremat Läti kesvamärjukest rohkem professionaalsest huvist. Siidritega pea sama lugu, ei olnud märkimisväärset hinnavahet. Mingi põnev Läti päritolu mustsõstra siider jäi silma, suskasin korvi koos õunamaitselisega. Kangema käraka puhul pole selget ettekujutust Eesti hindadest, võtsin mõne pudeli ägeda disaini tõttu pööramata sisule tähelepanu. Kaasa peale mõeldes rändas paar pudelit Ürdilikööri ja Pirita rohutõmmist korvi. Onule pudel ehtsat Prantsuse  konjakit sugulase poolest. Kokkuvõttes panin kassas tagasihoidlikud 70 euri hakkama.

Järgmine peatus Salacgrivas, kus ostsime poest lehmakommi ja pähkli jäätist ning küsisime kohaliku turistiinfo punkti asukoha kohta. Poemüüja ei saanud inglisest ega ka minu punnitatud vene üritusest aru kuid üks noormees aitas välja ja näitas teed. Infopunktis sai väga huvitava murrakuga inglisekeelt kuulda. Lisaks ümbruskonna kaardid ja hoiatus, et jõeäärsetesse koobastesse, kuhu plaanis minna, ei saa sest katki on. Kas sinnaviiv tee või koopad ise jäi selgusetuks. Kaardi põhjal tahtsime mere äärde minna kuid jõudsime vaid sadama territooriumini, kust läbi värava ei hakanud trügima.


Kõht oli juba tühjaks läinud, tegime eine kohalikus sööklas. Toidu tellimine käis näpuga näitamise ja näoilmete vahetamise teel, paistab et inglisekeele oskus pole Läti teenindajate hulgas levinud. Mina võtsin supi, laps prae. Tüüpiline tugev maatoit, mõlemad jäime väga rahule. Portsud nii pirakad, et pidin ise lõpetama tütre lihatükid ja paar kartulit. Enne sõitma asumist ostsime veel kumbki jäätise ja pidasime auto juures aru kas ikka proovida koopaid või põrutada Riiasse. Kummalgi polnud tuju suurlinna minna, seega sõidame koopaid vaatama, kui tee ongi kõlbmatu, keerame tagasi.

Esialgne asfalt muutus peagi kruusateeks, mis 60'ga täiesti sõidetav ehkki hullult tolmutas. Aknad tuli üles keerata kui mõni üksik auto vastu tuli. Peale järjekordset hargnemist muutus tee hullemaks, kiirust tuli vähendada. Just enne koobaste asupaika oli teehöövel üle käinud ning rusikasuuruse killustiku hunnikud laiali lükanud. Siin saime kilomeetri ulatuses parasjagu põrutada, aegajalt lendas kive hullu kolinaga rattakoobastesse.


Jõe ääres oli parkimisplats ja mõned lõkkekohad. Tegu vist rohkem kalastusalaga kuna kaardil olid märgitud erinevad tsoonid koos kalade piltidega. Teispool jõge punasest liivakivist paari kolme meetri kõrgune ja mõnisada meetrit pikk järsak. Ilus vaade aga kole pisike kui Eesti pankadega võrrelda.


Siin hakkasid igasugu putukad tüütama nii, et laps ei tahtnud pikalt vee ääres viibida. Jõgi ei tundunud eriti ahvatlev ujumiskoht, meiepoolne kallas sopane ja ilmselt pehme põhjaga. Korkisime ka mustsõstra siidri, maitses väga hea, ehkki juhina sain vaid lonksu mekkida. Otsustasin tagasiteel seda kastijagu kaasa osta. Lahkudes sõitsin silla juurde lootuses mõnda ägedat pilti saada aga puud varjasid vaate. Laps kuulis lähedases võsas ragistamist ja urinat, mu esimene mõte oli pilti teha aga igaks juhuks istusin autosse. Ei saanudki teada millise elukaga oli tegu.


Otsustasime kusagil Lätis randa minna, ehk saab ikka ujumas käia. Tee viis otse Ainazhisse, seal olevat rand nagu enne infopunktis mainiti. Paraku veepiiril palju haisvaid vetikaid, seega mitte eriti ujuma kutsuv. Ronisime hoopis kohalikku vaatetorni, kust Eestigi läänepool kätte paistis. Mis ikka, läksime tagasi, Lätis käimisega üks eesmärk täidetud nagu tütar mainis. Enne piiri ületamist astusin kiirelt kärakapoest läbi, et mustsõstra siidrit haarata. Palun väga, kõik oli ära ostetud ja pood tundus silmnähtavalt kaubast tühjem. Külmikust siiski sain mõned järgijäänud purgid. Eestisse sissesõites vaatas vastu valgustabloo, mis näitas jooksvalt palju miljoneid Eesti Riik kaotab maksudena seoses piiritaguse alkokaubandusega. Ma ei tea, mis sa ikka ennast piitsutad, ise ju kehtestasid kõrgemad maksud.
Pärnus "Seenel" :D
Kell 8 õhtul on paras aeg päevitamiseks

Pärnu jõudes parkisime auto ja jalutasime randa. Tee peal jäi silma, et Amende villas toimub mingi kontsert, rahvast oli päris uhkelt. Pärnu rand oli ikka selline nagu lapsepõlvest mäletan, suur liivaväli, madal meri, rannahoone "seen" kauguses. Käisin vett katsumas, täiesti ujutav temperatuuri poolest. Laps utsitas vette minema, no lähengi, jalutasin sisse. Kella kaheksa kohta täitsa soe vesi, pakuksin et kusagil 19 kraadi ringis.
Ujuma
Merehädaline üksikul saarel, vaid palm puudub

Üksi oli muidugi igav pikalt vees sulistada, välja tulles igatahes külm ei hakanud. Jalutasime seene juurde, istusime seal veidi ja otsustasime siis midagi hamba alla võtta. Tänavakohvikusse ei viitsinud sisse astuda aga burksiputka tundus ahvatlev. Paraku kulus seal burgeri valmistamiseks nii palju aega, et ei jõudnud ära oodata, piirdusime jäätisega.


Tagasiteel Amende villast möödudes tundusid lood kahtlaselt tuttavad. Vaatasin kuulutust, pole võimalik "Vennaskond" - minu noorusaja lemmikpunt esineb. Kiirelt koju, võtsime onu koera rihma otsa ja kiirustasime tagasi. Sisse ei hakanud enam minema, kaifisin aia taga silmad pilukil koos mõnekümne teise fänniga. Ikka hullult nostalgiline tunne tuli peale, silmad kinni tundus nagu oleks ajas 40 aastat tagasi liikunud. Võtsin jupikesi paarist lahedamast loost moblaga video peale. Loodetavasti ei hakata kusagil kisama, et rikun autoriõigusi :P

Peale kontserti viisime koera koju ning läksime muuli peale jalutama. Hakkas juba kergelt hämarduma, aga seda põnevam on. Kooliajal käisin sõbraga täispimedas taskulambiga tormise ilmaga muulil. Päris närvekõdistav kogemus oli kilomeeter rannast eemal läbi madalamates kohtades üle kivide käivate lainete jalutada.
Mina ja ...
... Kiki keskööl muuli lõpus.
Praegu oli madal veeseis, kivid terve muuli ulatuses veest väljas ja lainetust polnud ka. Loojuvast päikesest sai paar ägedat pilti, muuli lõppu jõudsime veits enne keskööd. Tore nostalgiline oli tütrega samasid kive mööda kõmpida, kus ise ligi 50 aastat tagasi sai lapsena jooksujalu lipatud.

Sunday, June 25, 2017

Jaanituli Väänas ja Leegil

Nagu juba aastaid välja kujunenud traditsioon tegin hommikupoole väiksemat sorti ja kainema jaanitule Väänas perekondlikus ringis. Veidi ägedam plaanitud õhtul sõpradega koos veeta. Suvilasse saime varakult, rahvas ümberkaudsetes majades hakkas alles ärkama kui meie oma jaanitule süütasime. Lõkke põlemise ajal jõudsin isegi veidi tööd teha ladudes kraavi pervele sillakese toetuseks laiali vedelevad kivid ja vanad kasvuhoone müüri jäänused. Käisime isaga metsasihilt noorte kaskede küljest vihtasid lõikamas, tagasiteel jäi kena valge kvartssoonega kivi silma, tassisin selle suure punnitamisega maja taha. Mul alati olnud kiiks ilusa mustriga kivide vastu.


Sääski õnneks sellisel kellaajal suurt polnud. Tütrel au lõke süüdata, vaatasime tuld ja lobisesime lõkke ümber kuni oli piisavalt madalaks vajunud, et saaks süte peal vorste küpsetada. Lihaga polnud viitsinud

jamama hakata, ka vorstid on Eestis maru maitsvad. Salatit olin ostnud mitut masti, eriti heaks ja lahedaks osutus herne-makra segu, seene ja oasalat oli samuti maitsev. Ega hommikul jaksa palju süüa, hea et ei lasknud emal kooki tegema hakata. Joogiks võtsime tagasihoidlikult ühe õlle ja ja ühe siidri. Mina juhina piirdusin lonksuga kohe algul. Enne kojusõitu viskasin mõned kuivikud rondid autosse, et isal ei tekiks talvel saunapuude puudust. Tee pealt korjasin kaks paeplaati trepi ette panemiseks.

Pinginaabri pool jaanitule veetmisesse tekkis eelmine aasta paus kuna olin sugulaste juures. Kohvri õlut olin varakult varunud, arbuusi ostsin eelmisel päeval ja lihakraami plaanisin tee pealt haarata. Paraku põrutasin suurest poest mööda, sest Maksimarket mille silti ootasin oli oma nime Coop'iks muutnud. Tagasi ei hakanud enam pöörama, olin niigi hiljaks jäänud. Lõpuks on teeremont ja ehitus Narva suunal lõppenud, ning vähemalt Loksa teeotsani saab pidevalt 110 km/h uhada. Ehkki ümbrus veidi muutunud tundsin peale lühikest kõhklust õige koha ära. Seekord kujunes välja nii, et vanu tuttavaid peale ühe koolivenna ei tulnudki. Grill oli juba hakkamas, tegime kerge eine ning sundusime edasi ranniku äärde Leegirada kus pinginaabri tuttavate juurde pidi hulgem rahvast kogunema.

Ootamatult selgus, et pereemaga olin kohtunud kunagi rohkem kui 30 aastat tagasi tudengite jõulupeol, maailm on ikka väike. Koht oli äge, kena avar maja mere ääres, bassein ja kossuplats maja juures. Parim muidugi enda pisike sadam, kus kaks paati vees loksusid. Sissesõidu kanali ainsaks probleemiks olevat iga-aastane süvendamise vajadus. Kunagi oli siin asunud tüüpiline mereäärne soine lepamets, mille ilusaks ja kultuurseks muutmine ohtralt vaeva ning raha nõudis. Samas on tulemus igati kena ja pingutust väärt. Aknast avaneb vaade otse merele, jaanipäeva paiku langeb päike just meresuunalisse kanalisse.

Peale sissejuhatavat lobisemist kobisime sauna, kus 100 kraadine kuumus täiesti talutavaks osutus. Omaette kummaline, sest kodus tundub juba +75C päris palav. Jahutamas sai käia nii seina taga olevas 8 kraadise veega tünnis, veidi soemas meres kui ka +29C väikeses basseinis, kus isegi ujumist võimaldav voolus sees. Sihukest asja nägin esimest korda, et vaid 10m pikas basseinis on tänu voolule täitsa asjalik ujumistrenn tehtav. Saunaraksusid tegime õige mitu korda enne kui riided siivsasti selga sai aetud ja laua taha õhtusöögile siirdutud.

Toitu oli hullupööra nagu Eestlastel kombeks. Lisaks mitmele erisorti grilllihale palju põnevaid salateid ja määrdeid. Rahvast oli nii palju, et laua taha mahtumisega tekkis probeeme. Härrad andsid viinale jõudumööda pihta, me pinginaabriga jagasime ühte pitsi. Tema ei võta tervise pärast, mulle pole jälle peale konjaki kange käraka maitse kunagi istunud. Eelistan miskit lahjemat nagu õlut või äärmisel juhul siidrit. Toidulauas kulus aeg märkamatult, alles akna taga järjest madalamale vajuv päike andis aimu et peaks hakkama mõtlema jaanitule süütamisele.


Ilm oli täiesti mõnus, jahedavõitu kuid peaasi, et ei sadanud. Põhjakaares muutis taevas seoses õhukeste pilvekihtidega pidevalt värvi. Pildistasin nii, et tekkis juba mure mobla mälumahu pärast. Peale lõkke süütamist organiseeriti rahvalikke mänge, kõigepealt kaks vooru rahvastepalli.


Inimesi nii palju, et liikuma suurt ei pääsenud ja peagi sain palliga jalgadesse, ning võisin rahumeeli merd pildistama minna. Teiseski voorus ei läinud palju paremini, see-eest on mul nüüd ohtralt ilusaid mere, lõkke ja päikeseloojaku fotosid.


Pidu jätkus lõkke ümber õlut ja veini limpsides lõõtspilli saatel lauldes või kuulates sõltuvalt lauluoskusest ja ärajoodud alko hulgast. Rahvas oli nüüd juba parasjagu hoogu läinud. Peremees kukkus palli päästa püüdes kanalisse, paar külalist potsatas lõkkest üle hüpates tulle kõrvetades tagumiku või käed ära.


Mingeid suuremaid vigastusi õnneks ei juhtunud nii, et kiirabi ei pidanud kutsuma. Merel lasti punane hädarakett, ilmselt oli siiski tegu mõne ülemeeliku tüübiga mitte tegeliku hädaolukorraga. Meri oli ju rahulik, tuul praktiliselt vaikinud. Ümberkaudu lahe ääres oli lähemal ja kaugemal näha lõkkeid.


Lõpetuseks läksime uuesti sisse kohvi ja magustoitu nautima. Paraku sattusin ühe tüübiga lobisema, kes kah karated harrastab. Unustasime endid nii, et ei jõudnudki desserdini enne kui aeg oli kodu poole liikuma hakata. Päris hea tunne vahelduseks jaaniööl suht kainena viisakas seltskonnas aega viita, polnud miskit vajadust igaks juhuks vett voodi kõrvale varuda. Enne magamaminekut üritasin lõkkepilte postitada aga levi oli nii nigel, et minust jäid need laadima kui magamiskotti kobisin ja tule ära panin. Seda jaanituld jäävad meenutama vaimustavalt ilusad fotod päikeseloojakust ja lõkkest.


Wednesday, June 21, 2017

Argipäevatoimetused

Pilt maja ees taevasse ühel päikselisel momendil
Esmaspäeva hommikul ärgates pidin jubedusega tõdema, et pool Eesti puhkusest läbi. Ma tean, et olen paksult õnnega koos saades tervelt poolteist kuud suvel Eestis veeta aga ikka on vähe. Alati piletit kinni pannes mõtlen, kas liiga pikaks ei lähe Eestis olemine, mis ma seal küll teen. Kohal olles jääb ikka ajast mõni kuu puudu, puhata õieti ei jõuagi :D Ilm terve päev vihmane, käisime tütrega poodides vajalikku söögikraami ja muud muretsemas. Rimis nägin reklaamlehel, et minu lemmikkohv Kulta Katariina tuleb super soodukaga poole hinnaga 16'l müüki. Tegi kohe tuju heaks, juba planeerisin kuhu need kümme pakki mahutada.

Ülejäänud aeg päevast kulus pangas käimisele ja edasisele koristamisele ning sorteerimisele. Sõitsime tütre dokumente ära tooma aga too unustas vana passi maha ning sai seega ainult ID kaardi kätte. Maja ees olev sirel ikka alles õitseb, suvilas mere ääres pooled õied veel puhkemata. Sirelioksad toas levitavad mõnusat aroomi, see üheks lõhnaks, millest mul kunagi küllalt ei saa. Üllatusega nägin internetist, et ka Torontos kaasale kingitud kääbus-sirel alles õitseb, aga too pidigi hilise õitsemisega olema. Seal muidugi seda ilu kauaks ei jagu, sest kuumade ilmadega närtsivad ruttu.

Järgmised kaks päeva libisesid käest nii, et ei märganudki. Blogistasin, panin Mustakal viimased tapeedijupid, poodlesin. Neljapäevaks ja Reedeks lubas ilusat ilma ning tütrel töö juurest anti sellega seoses vabad päevad. Juhendaja otsustas päikeselist ilma, Eesti mõttes harldast nähtust, ära kasutada. Plikal oli soov Lätimaale sõita. Esialgset plaani üle Lõuna-Eesti minna muutsime Pärnu suuna kasuks. Saame seal onu pool ööbida ja randades käia, kui veab siis isegi ujuma minna. Kodus võtsime maakaardi läpakal lahti ja panime marsruudi enam-vähem paika. Plaan hommikul vara startida ning ühe hooga Lätti põrutada, eks näis kaua plaanist kinni jaksame pidada. 

Karta on, et juhtub nagu lahingus kui peale esimest lasku kõik plaanid tuulde lendavad. Esimese vihje andis auto, mis maja ees otsustas mitte käima minna. Veerandtunnise judimise peale lõpuks käivitus aga polnud selge, mis probleemiks osutus. Lahtise akuklemmi keerasin kinni kuid armatuurlaua tabloo viskas ikka segast. Ei teagi kas oli aku, starteri juhe või hoopis süüteluku probleem. Loodetavasti ei jää me autoga kusagil Lätimaal metsavahel lõplikult seisma. Samas ei hakka sellise tühja asja pärast reisu ära küll jätma, laps lubas käima lükata kui muidu ei saa :D

Rannamõisa

Pühapäeva 11'da ilm oli vihmasevõitu, see juuni kipub isegi Eesti mõises jahedavõitu tulema. Viisin ema surnuaiale vanaema hauale küünalt panema. Emapoolsest vanaemast on meeldejäävamateks mälestusteks tema kaerahelvestega tehtud pannkoogid õunamoosiga ja koduõlu, millest kord kooliajal salamisi koos sõpradega põlved õige nõrgaks luristasime. Tookord ei suutnud jupp aega rattal tasakaalu hoida ja olime sunnitud lenksult tuge otsides ratas käekõrval Rannamõisast Tallinna poole komberdama. Teel kalmistule tuli enne Tabasalu, seoses rulluisumaratonile, mingile kruusateele keerata. Autole oli nende 3 km läbimine paras katsumus, sõitsin vaheldumisi esimese ja teise käiguga, ainult korra katsus masina põhi teed. Tee kõrvale oli pae sisse suur kraav tõmmatud, kivilahmakad tee kõrval hunnikus, korjasin kaks trepi ette sobivat paeplaati peale.

Hiljem kohtusin sugulastega vanaema-vanaisa endises elukohas, mis momendil ühisomandis. Jällekord võisin veenduda, et ühisomand on nii juriidilises kui ka moraalses mõttes üks suur probleemide allikas - justkui Euroopa Liit ja sotsialism kombineeritult mikrovormis. Kinnistu kuulub kõigile ja samas mitte kellelegi, kui kõigis küsimustes konsensust ei saavutata on võimatu miskit mõistlikku ette võtta. Mida rohkem osalisi seda rohkem võimalusi eriarvamusteks ja vähem ühiste otsuste vastuvõtmiseks. Separatism tundub sellisel juhul ainsa mõistliku lahendusena. Paraku on kõige keerulisem osa just jagamine. Kõik muretsevad, et äkki teine saab parema tüki :P Mina olen end sellest eemal hoidnud, et mitte närve rikkuda. Samas nii need onud, keda nägin kui ka onutütred on igati toredad kui niisama juttu puhuda. 

Sain seal ka paraja ehmatuse osaliseks. Onutütred lastega kutsusid mind massiivsele külakiigele, mis kahjuks või õnneks paari minutiga lagunes. Üks ots murdus suurel hool lahti just sel momendil kui minupoolne osa kõige madalamas punktis ja hoog sisuliselt null. Alus jäi hoobilt pehmesse mulda kinni, meie kahekesi seisime lattidest kinni hoidas äkki maapinnal samas kui teise otsa rahvas jäi ülemisse asendisse ripnema. Lapsed aitasin alla, täiskasvanu sai omal jõul. Hullult õnnelik õnnetus, oleks kiik mingil muul momendil täishool murdunud, võinuks luud ja kondid minna või asi veel hullemini lõppeda. Kiik ise jube massiivne ja suurel hool omab purustavat energiat.

Tagasiteel hakkas vihma kallama, ei hakanud suvilasse minema, ehkki olime poolel teel. Hiljem kodus tegelesin koristamisega, mis võtab aega aga on hilisema aja kokkuhoiu mõttes hädavajalik, tööriistad omal kohal ja rämps välja visatud. Õhtul küttis isa sauna, noorem plika läks esimesena ja nautis pikalt ning mõnuga. Sauna ei jõua küllalt kiita, seda naudin siin Eestis olles igal võimalusel ja täiega, peab ju välismaal aastaga kogunenud mustuse maha küürima :) Saun oli esimene ruum mis maja juures valmis sai ning on juba pea 20 aastat kasutuses olnud.

Monday, June 19, 2017

Sünnipäevad ja segadused raamatukogudega.

TERVISEKS !!!
Isal juubeli ettevalmistustega oli parasjagu segadust. Nad soovisid üritust läbi viia rahvusraamatukogus, kus mõned aastad varem ka ema juubelipidu toimus ja millega väga rahule jäid. Ema tahtis ise kohale minna, et kohta kinni panna. Mina muidugi laitsin mõtte maha, tänapäeval käib kõik üle interneti ja lubasin ise asja joonde ajada. Googeldasin "raamatukogu kohvik" ja esimesena hüppas üles kohvik Maurus. Helistasin neile ning panin aja kinni, menüü asjus pidin peale konsulteerimist üle helistama. Mõni päev hiljem kui hakkasime vanematega menüü üle diskuteerima selgus ootamatult, et "Maurus" on Keskraamatukogu kohvik ja "Poogen" Rahvusraamatukogu kohvik. Segadust lisas veel asjaolu, et eelmise sünnipäeva asukoht rahvusraamatukogu kohvik "Werner" oli sootuks suletud. Mina olin naiivselt arvanud, et kesk ja rahvusraamatukogu sama asi.

Sünnipäevalaud Rahvusraamatukogus
Kohvi ja magustoidu aeg kätte jõudnud
Igatahes helistasin Poognasse uurides, kas neil saab üritust korraldada, alles siis võtsin ühendust Maurusega ja ütlesin ära vabandades totaka põhjendusega, et välismaalasena polnud mul aimugi, et teil Tallinnas kaks raamatukogu on. Peale mõningast telefonirallit ja netipangandust saime ruumi broneeritud ning toidud tellitud. Laupäeva hommikul korjasin 87 aastase onu Pärnu bussi pealt üles ning tõin ta meile isaga vestlema. Veits enne ühte sõitsin raamatukogu ette lastes sünnipäevalised välja, ise suundusin parkimist otsima.
Vanavanemad lapselapsega
Tegin ringi raamatukogule peale ja kui paremat ei leidnud läksin küsisin seest abi. Segus, et maja ees "kesklinna tsoonis" on soodne parkida, 2 tundi 3 Euri, kella kolmest alates laupäeval tasuta.

Maja oli täiesti tühi, suures kohvikus istus vaid paar inimest. Saime endale eraldi ruumi raamaturiiulite vahel. Mulle meeldis disain, arhidektuur ja koht põhimõtteliselt, kus mujal saaksid sa sünnipäeva pidada rahvusraamatukogus. Alko olime ise kaasa võtnud nagu soovitati, shampad kallas tore teenindaja noormees välja ja pani jää-ämbrisse seisma. Külluslik külmlaud ootas peale tooste ja tervisenapsu võtmist. Mina kui autojuht sain vaid veidi maitsta aga eks keegi peab ju ohvreid tooma :D Külaliste hulk on ajaga kokku kuivanud, sest enamus isa sõpru siitilmast lahkunud. Pole ka imestada kui vanusele mõelda. Toostides sooviti tervist ja pikka iga, eks tervis ole ju kõige tähtsam igas vanuses. Kolm tundi möödus kiiresti. Kõike muidugi ei jaksanud ära süüa, pakuti et ülejäägid pakivad meile kaasa - muidugi miks mitte, milleks lasta neil raisku minna. Kokkuvõttes julgen Rahvusraamatukogu Poogen kohvikut soojalt soovitada just selliste veidi pidulikumate ürituste jaoks, ei saa mainimata jätta, et ka hind oli nii viisaka koha kohta vägagi soodne. 

Elutöö paistab hiiglaslik mitte just väikest kasvu autoriga võrreldes
Kodus istusime veel veidi pereringis isa elutööd nautides. Keegi ei usu, et mees sisuliselt üksi suutis maja püsti panna, pealegi veel sellise kvaliteediga ehituse. Konstruktsioonid ja paigutus on pisidetailideni läbi mõeldud ning kõik toimib nii nagu ette nähtud. Uni on mul siin alati sügav, hommikul täielikult välja puhanud tunne. Siinne elamine ongi üks põhilisi asju millest väljamaal puudust tunnen. Tee mis tahad, koduna tunnetan seda maja mitte toda Toronto oma, mis küll koos kaasaga oma rahaga ostetud ja kus oleme varsti juba üle 20 aasta elanud. Siin nokitsedes tunnen, et kõik mida teen jääb mulle, töö ja vaev läheb asja ette. Seal tean, et varem või hiljem kui kunagi maja müün tõmmatakse see lihtsalt maha ja arendaja paneb krundile suure lossi, kõik mu töö ja vaev lendab tuulde. Eks Isagi tunneb uhkust, millega ta hakkama saanud. Tänu temale on meil Eestis koht mille järgi igatseme ja mis meid kindalt siia seob.

Eelmisel õhtul oli mu naabrinaise sünna, kuhu jõudsime kenasti kokkulepitud ajal ehk siis kell 10 õhtul. Omaette pisike ja õdus koosviibimine, kus vaid nende pere  ja üleaedsed naabrid meie näol. Sellele vaatamata voolas mitut sorti vahuveini ojadena ja isegi minu tavaliselt vaikne laps muutus õige jutukaks.  Naabrimees ise saabus sidemes pea ja viltuste päikeseprillidega, mille ülesanne sinist silma varjata. Tüüp nägi välja nagu oleks pargis parmudega peedika pärast kakelnud, ehkki tegu ülikooli õppejõuga. Ma naljatades küsisin, ega see side pole ometi tulemus lahkarvamusest eksamihinnete üle mõne tulise idamaise tudengiga.

Teglik põhjus oli hoopis proosalisem. Abivalmis nagu ta alati on olnud ei öelnud hommikul tööle minnes ära majanaabrile kui too palus aidata motikat käima lükata. Tema lükkas tagant, omanik kõrvalt lenksu hoides. Ei läinud käima esimene kord, ei läinud teine ega kolmaski kord. Suht resigneerunult proovisid korra veel poole jõuga kui motika mootor ootamatult tööle prahvatas ja ajama pani. Mu sõber lendas otsmikuga vastu asfalti jõudmata isegi motorratta pakiraamile toetunud käsi ette panna. Pea lõhki kui kaalikas, verd kõik kohad täis, vedeles ülikonnas siraki asfaldil kui terrorismiohver. Kiirabi jõudis siva kohale, arsti juures leidsid kinnitust faktid, et otsaesine on pea kõige tugevam osa ja et peahaavast tuleb rohkesti verd. Ajupõrutust polnud, kolleeg korjas ta kiirabist üles ning sõidutas tööle, tudengitel kardetavasti värisesid eksamit andes põlved tavalisest rohkem :D Nagu mees mainis lõpetuseks: Ükski heategu ei jää tasuta, aga samas ei kahtleks ta teinekordki appi minna kui keegi palub.