Reket, Sadu ja Padukas

SADU!

Laupäeva hommikul üheksa ajal viisin auto Pääskülla, sest maja ees parkimisplatsil teeremont. Kadaka teel, Trummi tänava otsas politsei masinad - kõik puhuvad aktsioon. Ära keerata polnud kuhugi, kerisin juba eelnevalt akna alla. Noor turske politseinik sirutas musta toru: puhume. Ma haarasin jällekord asjatundmatult riistapuu hambusse enne kui tüüp jõudis seda eest ära tõmmata ning puhusin täie kopsuga. Mees sikutas kiirelt piibu tagasi, vaatas näidikut ja konstateeris: kaine kui konn. Mismõttes, ma alati karske nagu tursk - naeris ja viipas mu edasi sõitma.

Parkisin auto ja otsustasin hommikujooksu ette võtta. Nii palju igasugu sündmusi ees ootamas, et ei pruugi muidu oma Juunikuu sadat täis saada. Lippasin ringiga läbi Harku raba Mustamäele, kokku veidi üle 9 kildi tempoga 4:50 kilomeetri peale. Peale dushi all käimist hommikukohv ja hommikukrõbinad. Toitumine vähemalt hommikul õige tervislik, jogurti asemel kasutan kefiiri ja eelmisel aastal korjatud mustsõstraid sügavkülmast, helvestena RIMI enda müsli. Minu lemmikut ICA puuviljade ja pähklitega segu kahjuks enam ei müüda. Kohvi kõrvale paar kolm neli saiakest: kohupiima, kreemi, aprikoosikroissant, mooni või kaneelirull. Mitmeviljakroissant külmsuitsulõhe või hea juustuga väga maitsev.

Kontserdi eelne toitumine

Lebopäev kavas, vedelen niisama ja blogistan veidi. Rimist ostan sixpaki IPA õltse ja kaks Itaalia purgivahuveini. 200 ml purk 10%'st valget ja roosat "sparkling wine". Maksavad vaid 1.29 euri, sellise hinnaga peab ju proovima. Õhtul ootab Sadu kontsert. Ma alati arvasin, et pundi nimi Satu, ehk lugu või muinasjutt soome keeles, selgus et lihtlabane vihm sulaselges eesti keeles. Tegelt oli kahe bandi kombineeritud esinemine: alustas Reket tunni ajase etteastega ja peale 45 mindist vaheaega tuli Sadu peale. Kohale viisid sõbrad, kes võtsid oma autole, täpsemini lapsepõlvesõbra eks. Päev paistis olevat välja valitud politsei hoogtööpäevakuks. Padisele sõites jäi silma oma viis ekipaazhi, tagasitulles veel enam - küll pidasid masinaid kinni, küll kimasid tulede vilkudes ja sireeni huilates, küll kulgesid niisama vaikselt ringi altkulmu teisi liiklejaid kahtlustavalt põrnitsedes.

Reket laval

Alustuseks võtsime sashlõkid, kartulid ja salati ... ja muidugi mõned külmad õlled. Rätik oli meile laotatud kuuendasse ritta soodsale kohale istmele. Kontsert ise päris äge. Reketi laulja mingi julgelt üle kahemeetrine tüüp. Peale esinemist paras järjekord inimesi, et koos pilti saada. Mõnda laulu olen kuulnud varem, mõnda mitte aga see tuleneb mu muusikaalasest võhiklikkusest. Sadu jättis mulje väega naistest, nii laulude sõnad, esinemine kui muusika. Kontsert rahvale meeldis väga, harva kui lavaesine kaasahüppajaid algusest peale ääreni täis. Unustasin vist mainida, et pileti ostis mulle kaasa juba kevadel ... ei tea kas mingi tagamõttega😁 Kui kontsert läbi mekkisime maru maitsvaid kooke ja oligi aeg koju sõita - jõudsin parasjagu jalka alguseks.

Päris hea nädalavahetusel puhkusest puhata, pühapäeva võtsin ka vabalt. Ilm ähvardas vihmane ja palav tulema, seega suvilasse ei viitsinud rattaga sõtkuda. Hommikul aga polnud ei lubatud vihma ega kuumust. Juunikuu sajast jooksukildist paar puudu, otsustasin teha ühe lühema otsa. Temperatuur oli vaid 22 aga õhuniiskus päris kõrge ja ilm lämbe. Jooksin Mustamäe metsas kalda all tiiru haigla juurest hüppetornideni ja tagasi läbi tunneli, kokku veits üle 4 kildi. Hommikueine juba tavaks kujunenud keefir mustsõstarde, banaanilõikude ja müsliga ning kohv saiakestega.

Kuna järgmise päeva paadimatkaks oli vaja asjakohast riietust jalutasin Pääskülla. Puhkusel aega ju on, kuhugi pole vaja kiirustada, milleks siis bussiga minna. Ilm oli veel palavamaks läinud, käisin rahuliku tempoga et end mitte higiseks ajada, 5.5 kilti tunniga. Võtsin ette rattakummi parandamise kuna varukummi enam pole. Alati parem kui vähemalt üks, parem veel kaks kaasas, ei taha ju mingi 50km kodust sellise tühise asja nagu katkise kummi pärast tee peale jääda. Pean uue kummiparandamise komplekti ostma, minu oma vananenud ja lapid otsa saanud.

Vahepeal oli lõpuks hommikuks lubatud sadu kohale jõudnud. Ilmateate põhjal pidi ainult hullemaks minema ja mitu tundi kestma. Mobla igaks juhuks mähkisin kilekotti mis siis et ametlikult veekindel. Ratast garaazhi alt välja veeretades kallas kõvasti, sähvatas välgu läheduses ja müristas valjult kohe takkapihta. Kargasin kiiresti sadulasse ning andsin tuld, esimese saja meetriga läbimärg, äikesevihm teatavasti õige tihe. Proovisin pidureid, need õnneks võtsid ok. Vääna tammile keerates hakkasin täiega uhama, nüüd jõudis pilv kohale, mõlemal pool lõi välku ja müristas, kallas nagu oavarrest. Igavene lahe sõita, külm ei olnud ja sügavale pähe surutud nokamüts hoidis silmad veest puhtad. Kadaka silla all kükitasid mitmed ratturid, rulluisutajad ja muidu jalutajad, kimasin täiega mööda. Astangul Kadaka teele keerates voolas tänavat pidi jõgi, mind suurt ei seganud. Mustaka korterisse sain rekordilise 20 minutiga, distantsiks kujunes 8km, kuna valisin veidi ohutuma ja lihtsamini läbitava trajektoori.

Kinnitus kahtlejaile, et kodumaised joogid lemmikud

Õhtul valmistusin järgmise päeva paadimatkaks, panin riided kokku ja käisin poes, et vajalikke aksessuaare õllekohvri ja konjakipudeli näol osta. Haarasin ka kasti eelmisel päeval maitstud vahuveini purke, hea kui selline jook külmast peast käepärast. Kassas kasti triipkood töötas kuid masin ei tundnud ära, ju siis pood polnud sisestanud sest inimesed kastiga ei osta. Mulle alati kummaline tundunud, et siin tihtipeale vaid pudeli paari haaval isegi õlut ostetakse - palju lihtsam kast korraga võtta, selle asemel, et iga päev poes käia. Pealegi hea kui varu kodus käepärast, kus selle häda ots kui vuti matshi vaadates, aias töötades või arvuti taga mängides jook otsa saab. Üldse ostan toidukraami ja ka muud pidevalt vajaminevat pigem suuremates kogustes. Aga kuidas teil kombeks, pudeli või kastikaupa, pulgajäätise või mitmeliitrise konteineri kaupa, paari pirni õuna või kasti/korvi kaupa?

Ah jaa, Kanada võitis eilse vutimatshi Lõuna-Aafrika vastu ilusa lisaaja väravaga, täna kah kompu Brasiilia-Jaapani kohtumise näol. Nüüd läheb veidi huvitavamaks, meeskonnad peavad võidu peale mängima.

Tegus puhkuse esimene nädal

Vääna rannas loojangu ajal

Puhkuse esimene nädal kujunes igati tegusaks, kui järgnevad ka sellised siis olen puhkuse lõpuks täitsa kutu. Kolmapäev esimene "päris" puhkepäev. Öösel uni vaatamata väsimusele muidugi täiega sassis. Kell kaks silmad lahti ja enne nelja magama ei jäänud, siis uuesti kuue ajal ärkamine, paar tundi ülal, uinusin üheksa, ärkasin pool kaksteist – täielik pardakk. Etteruttavalt võin kinnitada, et vahelduva eduga ja mõnevõrra erinevate intervallidega on selline rezhiim kõik need päevad kestnud. Kuram, nooremana oli ajavahest ülesaamine hulka kergem, või on jälle tegu “ilusate” mälestustega?🤔

Igatahes hommikukohv koos emaga joodud läksin Pääskülla elamist üle vaatama ja end sisse sättima. Kõige olulisem hügieenitarbed, kliendikaardid ja mõningane vajaminev riidekraam üles otsida, auto ning ratas sõidukorda saada. Ei suutnud leida hambaharju ega kliendikaarte, ehkki info nende asukoha kohta lausa moblas märkmetes kirjas. Vandusin ja lõin käega, eks ta ole kui ise paned ära aga hiljem asju liigutatud. Pean oma reisuhambaharjaga läbi ajama ja uue higipulga ostma, ehkki igat sorti hügieenitarbeid oli meil terve kapitäis. Häirib kui tead kindlalt kus tavaline igapäevane eluks vajalik kraam ennevanasti oli aga enam ei ole või siis ei suuda leida. Eks pean võtma paar päeva, et teha täielik inventuur oma kraamile, kõik korralikult sorteerima ja sildistatult ära panema, et selline jama ei korduks.

Tõstsin siis auto aku peale ja panin laadima. Ratta sikutasin garaazhipealsest hoiupaigast välja, kulus oma tunnike, sest esmalt oli vaja kaootiliselt ettekuhjatud kraam ümber paigutada. Tagumine kumm oli eelmine suvi viimasel päeval tühjaks läinud, võtsin ta maha ja vaatasin üle. Täis pumbates kostis tasane sisin, pisike auk väljaspool. Tekitas kahtluse, et miski asi võib ikka veel väliskummis olla. Libistasin näpuga ettevaatlikult mööda kummi sisepinda ja tundsingi õige pea teravat otsa. Tilluke veerandkuu kujuline metallilaast väliskummis, üks ots ulatas läbi, see oligi sisekummi sisse augu söönud. Näpitsatega sikutasin metallitüki välja, väliskumm oli ok. Uus kumm sisse ja lõin täis, ratas korras. Auto käivitamise jätsin järgmisele päevale kui aku laaditud.

Helistasin ka sõbrad läbi ja andsin oma saabumisest märku. Sain saunakutse järgmiseks õhtuks, kalaretke reedeks ja teise üleöö saunaõhtu laupäevasel kohvikutepäeval – tõotab kiire aeg tulema. Õhtul vaatasin jalkat, paraku ei tõmba teine enam eriti, samas alles alagrupimängud, mis suht tähtsusetud. Proovisin varem põhku pugeda kuid kasu suurt polnud, uni endiselt sassis – öösel ülal, hommikul magasin mõnuga kaheteistkümneni. Valged ööd segavad, pean ikka silmaklapid muretsema, kardinad pole piisavalt tihedad. Pääskülas olid varem alati magamistoas ööseks kaasa ostetud katted ees, neist vähemalt valgus läbi ei tulnud.

Neljapäeval oli plaan suvilasse niitma sõita kui auto joonde saan. Käima läks teine sutsti nagu oleksin alles eile kasutanud. Selle koha pealt on küll haruldaselt hea masin – seisab üle talve ja esimese võtme pöördega käivitub momentaalselt, isegi sinist suitsu ei tule algul. Paraku oli kell paljuvõitu et niitma sõita, eriti kui võtta arvesse eesootavat saunaõhtut. Otsisin veel oma asju, kuid kliendikaarte ei õnnestunudki leida ehkki karbi tuvastasin, millele isegi "KLIENDIKAARDID" peale kirjutatud. Rahakotti nende kaartidega seal paraku polnud. Need ei oma küll mingit väärtust kellelegi, lihtsalt hullult tüütu kõik talvel uuendatud uuesti ükshaaval teha. Tegelt aeg lõpetada dinosauruse mängimine, tuleb hoopis poodide äpid alla laadida. Varem pole seda teinud vaid põhjusel, et äppe niigi liiga palju. Üritades Rimi oma alla laadida selgus: need regioonipõhised, pidin endale teise kohaliku google konto tegema.

Traditsiooniline saunaõhtu lapsepõlve sõbrast põhikooli pinginaabri juures. Möödus nagu ikka vanu aegu ja tuttavaid meelde tuletades ja maailma asju arutades ning nentides, et aeg kulgeb halastamatult. Kes oleks võinud ette kujutada, et kaks esimeses klassis koolipingis kõrvuti istuvat poisikest 55 aastat hiljem sunapingil pensionile jäämise plaane arutavad. Õnneks oleme mõlemad piisavalt heas füüsilises ja vaimses vormis, et seda aega nautida ja järgijäänud tegusaid aastaid töö rabamise peale mitte raisata. Hilisõhtul pidin korra veel Mustamäelt rattaga läbi hüppama, et paar kalaretkeks vajalikku aksessuaari kaasa krabada. 12 kilti kesköö paiku sõtkuda oli just hea pingutus parema ööune tulekuks.

Österby sadamas

Reede hommikul korjasid sõbrad mu Pässast peale, suurde masinasse mahtusime kenasti kolmekesi koos paadiga. Sõitsime Haapsalu maanteed pidi ja keerasime läbi Linnamäe loode poole üles – Österby sadamasse, kust vee peale läksime. Tavapärane paadi pumpamine ja kokkupanemine ning asjade sisselaadimine koos õlle manustamisega. Igaks juhuks pidin ka ID kaasa võtma, mille vastu mu kalapüügiluba kinnitati. Plaan oli sõita Vormsi ja mandri vahele Seasaare ligi heade haugikohtade peale.

55 sendine haugipoiss

Ilm oli super hea, kerge tuul ja päike, temperatuur 20 kandis. Poole tunniga olime platsis ja viskasime ankru sisse. Algus oli paljutõotav: mina alles sain instruktsioone kuidas spinnat kasutada kui teine sõber esimese viske tegi ja ilusa 55 sendise haugi landi otsa sai. Viimasest spinnakasutamisest oli mul aastaid möödas, algul läks vähe kobalt ja unustasin õiges järjekorras vajalikke operatsioone teha: keri lant spinna otsa juurde, vajuta näpuga tamiil vastu ritva, lükka spinna lukk lahti, viibuta lant minema hoides mõlema käega käepidemest spinna vänta puutumata, lükka lukk peale, hakka lanti mõõduka kiirusega tagasi kerima. Omaette trikk oli vältida sõprade landi otsa haakimist🤪 Peagi hakkas sujuma, mõned landivisked võrreldava kaugusega teistega.

Loopisime, mis loopisime aga selles kohas tuli otsa vaid üks alamõõduline, piiriks haugi puhul 50 cm. Sõitsime õige mitu korda siia-sinna, vahetasime kohta, loopisime nii ankrus olles kui triivis aga kalu saime õige harva. Päeva lõpuks neli haugi ja üks säinas – kõik ühe mehe püütud, mina ja teine jäime nulli. Eriti ei morjendanud, kalaga poleks ise viitsinud niikuinii tegeleda aga paadiga merel käimine oli täiega tore. Tallinna tagasi jõudsime alles peale kümmet, vaatasin veidi vutti ja keerasin magama.

Hein niidetud

Laupäeval võtsin ette suvilatreti. Kõigepealt oli vaja autole kindlustus peale panna, Eestis on see õnneks paari minuti ettevõtmine, erinevalt paljudest muudest riikidest. Tõstsin muruniitja autosse aga rullil pikendusjuhe oli öö jooksul garaazhist haihtunud. Olin surmkindel, et eile akut peale tõstes liigutasin seda eest ära, hakkasin tõsiselt mälu pärast muretsema - dementsuse esimesed tunnused mälu ja reaalsustaju kaotus. Kergenduseks selgus, et seda oli hommikul sugulane laenanud. Õnneks sain mitmest lühemast jupist piisava pikkusega kokku kombineerida – tülikas kuid ajab asja ära. Hein suvilas üle põlve vaatamata asjaolule, et korra maikuus niidetud. Aia taga täielik võsa. Muruniiduk ägises aga võttis vähehaaval, pidin teist aeg-ajalt jahutama. Kolm tundi kulus, kuid lõpptulemus tuli täiesti viisakas.

Jokkerinäoga kiisu rannaliival

Aega piisavalt randa jalutamiseks. Ilm palav, vesi soe nagu võis veenduda end vees leotavate rahvamasside põhjal. Hüppasin minagi sisse, et higi ja heinatolm seljast maha pesta - esimene suplus see aasta. Vesi suht sogane, vetikaid täis ja rabasid läbivast Vääna jõest pruunikas kuid täiesti ujutav. Padisele sõitsin mere äärt mööda, ilusaid ja kurvilisi teid pidi – tütrele sellised meeldivad, eriti kui ta oma sportautoga saaks siin kihutada.

Sissejuhatuseks pakuti kohvikute päeva menüüst Mehhiko stiilis suppi, täitsa maitsev, eriti koos sibulapirukatega. Saunaõhtu möödus nagu ikka, juttu vestes, suurtes kogustes õltsi juues ja lõpuks telekast Saksa-Elevandiluuranniku vuti matsi vaadates, mis väga põnevaks osutus. Magama minnes unustasin akna lahti teha, ärkasin öösel kolme ajal jubeda palavuse peale. Väljas oli nii soe, et isegi akna avamine suurt ei aidanud, lõpuks siiski tukastasin. Äratas linnulaul ja pannkoogi lõhn – milline idüll.

Ebasihtotstarbeline allveetõukuri kasutamine

Pühapäeval hiline hommikusöök, ja siis jetiga Rummu karjääri kimama. Esimesed sõidud tehti lastele järelveetava täispuhutava aluse peal aga kui valmistusime tõsisemaks kimamiseks juhtus apsakas. Köis sattus jeti alla ja mootor tõmbas selle ümber võlli. Jet veest välja, omanik üritas välja sikutada, aga väga vaevaline protseduur. Lõpuks selgus, et nailonköis lausa võlli peale kinni sulanud. Tuli tuua spets tööriistad, et esiteks ligi pääseda ja teiseks kuidagi hangunud mass lahti toksida. Selleks päevaks jetilõbu läbi.

Paraku oli sõbral kaasas ka DPV (Diver Propulsion Vehicle) ehk eestikeeli "Allveetõukur" - äitähh tehisaru. Viimases hädas sai sellega naljapärast lapsi sõidutada, ehkki ette nähtud akvalangistide ja snorkeldajate vees kulgemist kiirendava abivahendina. Proovisin ka ära - igati äge - kolme kiirusega: 5, 6 ja 7.5 km/h, tõmbab päris jõudsalt. Ilma kalüpsota hakkaks külm, ise ei pea ju suurt liigutama. Karjääris läksin 5 m sügavusele, kus vesi päris kõvasti rõhuma hakkas - eriti tunned peas. Veidi eelnevalt hingeldades saad paar minutit vee all kulgeda, nägin väikeseid kalasid ja isegi ühe ilusa värvilise ahvena - Rummus vesi super selge, ideaalne sukeldumiskeskkond.

Sõitsin suvilasse tagasi ja astusin Selverist läbi, kus sain esimest korda äppi proovida. Rahvast oli vähe, otsustasin kassaneiult igaks juhuks juhendeid küsida, too oli hästi abivalmis ja sõbralik. Toksis näpuga minu mobla menüül ja skännis esimesed paar asja ise, siis lasi minul edasi teha. Kui tahtsin maksma hakata teatas süsteem, et olen valitud välja ostukontrolli jaoks. Neiu pidi uuesti tulema ja kõik mu asjad teist korda üle skännima🙄 Vahepeal kogunes rahvast juurde ja järsku said kõik teate, et on kontrolliks välja valitud. Vaene neiu jooksis hing paelaga kaelas kliente läbi, enamus olid rahulikud aga nagu ikka leidus paar torisejat. Loodetavasti mina ei põhjustanud seda paanikat. Lahkudes igatahes tänasin tüdrukut personaalselt.

100X zoom rannale

Vaade Türisalu pangalt
rannaviirg paremal

Türisalu pangalt tahtsin merevaatest ja Vääna rannast pilti teha, puud aga nii suureks kasvanud ja tihedalt lehes, et head vaadet ei avanenudki. Pidin jupike tagasi jalutama, enne kui klindiäärelt randa paistis. Katsetasin maksimunzoomi, pilt käes hoides siiski eriti hea ei tule, sest süsteem ei suuda käe värisemist täielikult kompenseerida ja 100X digizoom pole niikuinii eriti kvaliteetne vaatamata sisseehitatud AI töötlusele.

Suvilaidüll

Suvilas korrastasin lõkkekoha ümber, et järgmisel päeval oleks emaga lihtne ja sujuv eeljaanituli. Mõtlesin, kas sõita linna või jääda suvilasse, ehkki magamiseasju kaasas polnud otsustasin jääda. Jalutasin randa, hulkusin seal veidi ringi, pildistasin aga ujuma ei läinud, päris jahe oli. Tagasiteel astusin poest läbi, võtsin veidi toidukraami ja paar õltsi. Õhtul näksisin head paremat, lobisesin pikalt kodustega ja lõpuks vaatasin läpaka pealt jalgpalli matshi. Kuna moblal on piiramatu data plaan, võin endale seda lõbu lubada. Kõrvale rüüpasin jääkülma Heinekeni. Täiuslikust õnnest on suvilas puudu vaid külmutuskapp, et ka hommikul oleks külm õlts käepärast ja jäätis iga moment käeulatuses, muu toidukraami säilimisele aitab muidugi ka kaasa.

Triljon

Triljon dollarit

Triljon on miljon miljonit, ehk kui Elon tahaks võiks ta iga ainuma eestlase miljonäriks teha. Kui niisama matemaatikas pole igat suurusjärku numbritega abstraktselt opereerimine mingi probleem siis tegelikkuses ette kujutada triljon dollarit väärt paberraha kuhja käib minusugusel matsil üle jõu. Igatahes on järjekordne piir ületatud, Musk sai täna maailma esimeseks triljonäriks kui SpaceX aktsiad tulid esmase avaliku pakkumisega müüki. Algne 135 dollarine hind kerkis päeva lõpuks 165 dollarini. Firma koguväärtus ületas 2 triljoni piiri. Tegu on potensiaalselt pikalt kõige võimsama firmaga tulevikus kui kõik peaks plaani järgi minema - korporatsioon ühendab endas konkurentsitult võimsaima kosmosetehnoloogia, ühe tehisaru tippmudelitest ning telekommunikatsioonivõrgu sidesatelliitide näol. Eesmärgiks asustada teisi planeete ja arendada välja supertehisaru orbiidil asuvatel süsteemidel ... ja seda kõike lähematel aastatel, esimene AI satelliidi demoversioon plaanis juba 2027 lõpus üles saata.

Kui oleks tegu kellegi teisega kui Eloniga peaksin õnnestumise tõenäosust äärmiselt väikeseks, paraku on see tüüp korduvalt näidanud, et saab hakkama pealtnäha võimatute ettevõtmistega, ehkki ajakava tihtipeale planeeritust pikemaks veninud. Investorid jooksid tormi ja pakkumise maht märgiti neljakordselt üle - eks siit ka algne hinnatõus. Pole põhjust kurvastada kui te kohe aktsiaid osta ei saanud, enamus arenenud maade kodanikke (kaasa arvatud eestlased) on tahes või tahtmata SpaceX investorid läbi fondide ja pankade, lihtsalt võimalik kasum ja ka risk lahjemad kui otse ostes. Personaalselt pean SpaceX momendil riskiaktsiaks, ehkki võimalik kasum on kõrge tunduvad riskid veel kõrgemad - liiga palju peab õnnestuma, et kõik plaani järgi läheks. Traditsioonilised maapealsed AI firmad ja eriti nendega seotud tööstused tunduvad palju kindlamad investeeringud. Pealegi teeb see raha inimkonnale head sillutades teed tehisaru ajastusse.

Kaudselt läbi raha seotud teema on eile alanud ja täna Torontosse jõudnud vuti MM. Kell kolm kohaliku aja järgi läksid kokku Kanada ja Bosnia meeskonnad, mina vaeseke pidin tund varem staadionist mööda tööle sõitma. Varusin tavapärasest rohkem aega kuid ikkagi oleks peaaegu hiljaks jäänud, ummik päris korralik. Kõik tahtsid kiirteelt staadioni juures maha keerata, tuututasid ja tegid kambaviisiliselt ohtlikke manöövreid. Viimase otsa uhasin läbi kesklinna 90 kildise tunnikiirusega, ega muidu poleks julgenud aga meil just võeti kiiruskaamerad maha ja politseinikud kõik staadioni ümber korda hoidmas😁 FIFA veebilehel jäi silma, et piletid maksid üle tonni. Sellist raha poleks nõus ühegi ürituse eest maksma ... või tegelt siiski, kremli maniaki või valge maja oranzhi tolvani matusepeol osalemise puhul poleks rahast kahju😜

Kommimise hoogustamiseks kaks küsimust laiale ringile:

1. Kui saaksite Elonilt miljoni, mis sellega teeksite?
2. Kas on mingi massiüritus millel osalemise eest oleksite nõus tuhat välja käima?

Tähelepanekuid

Varbad hingavad!

Kas te teadsite kui mõnus on paljajalu autoga sõita ... eriti suvise palavaga. Paari päeva eest käisin auto üle, koristasin igasugu aegapidi kogunenud nodist ja tõmbasin ka tolmuimejaga vaibad puhtaks. Nüüd lausa lust varvastega gaasi ja piduri pedaale näppida (või peaks kasutama sõna varbuda). Kuidas ma küll varem pole selle peale tulnud??? Plätudega kole ebakindel, tossudega kuum isegi kui jahutus peal. Ainus mure, et avarii korral jäävad varbad kuhugi vahele. Samas vaevalt kingad või tossud tõsise matsu puhul rohkem kaitseks. Kas olete kunagi paljajalu autoga sõitnud? Kui pole tasub proovida, esialgu imelik, natu ajaga võib väga meeldima hakata😉

Garaazh, tomatimaa, viinamarjad ja kiwid,
grill, pirnipuu, mina ja koer ja pesu nööril

Võtsin vahepeal ka drooni "talvekorterist" välja ja harjutasin veidi tagaaias selle lennutamist. Seni olin teist ainult automaatrezhiimis kasutanud või moblaga juhtinud, nüüd proovisin ka puldi ära. Natuke harjumist ja päris hästi hakkas välja tulema. Muidugi tekitas isu prillide ja nendega kaasaskäiva juhtmooduli järgi, siis saad elamuse nagu oleksid lind, kes ringi lendab ... või Ukraina operaator, kes okupante jahib. Minu DJI Neo 2 on tegelikult ideaalne nii algajale kui edasijõudnule, võimaldades lihtsat automaatrezhiimis lendamist ja ka palju keerulisemat FPV drooni juhtimist. Soovi korral saab paindlikumaks ja kiiremaks lendamiseks ohutuspiirangud maha võtta, ainult pead kinnitama, et ise vastutad tagajärgede eest.

Ilusad sinised lilled

Oravaurg tomatimaal

Viimased kaks päeva nii palav olnud, et pole tahtnud jooksmas käia, momendil kaheteist ajal juba üle 30 plusskraadi. Sellise temperatuuriga võib orgnismi hullult ära kurnata kui pikemat füüsilist pingutust teha. Tahtsin enne puhkusele minekut võimalikult palju oma 100 km normist ära joosta, kirjas momendil 62, mõnikümmend paistab jäävat Eesti metsaradasid ootama.

Hommikul koera jalutades jäid silma ilusad sinised lilled, tegin pilti aga pole aimugi, millega tegu, AI'd ei viitsinud tüüdata. Aias jooksis paks hall orav kiiruga minema kui läksin kastma. Saadnas oli meeltesegaduses tomatite vahele piraka uru kaevanud. Mõned kreekpähklikoored vihjasid põhjusele, samas praegu peaks neil ju laadnalt söögipoolist olema, milleks mu kompostist läbikäinud pähklikoori välja tuhnida. Muidu kõik siin kena, meil homme esimene vuti MM mäng. Näis kuidas tööle saan, sest staadion otse tee peal ja Kanada - Bosnia mäng algab tund hiljem kui sealt mööda sõidan.

Kuu, sirel ja võidusõiduauto

Pilvede vahelt piilus Kuu

Foto Pixel 10 Pro moblaga

Eile hilisõhtul kutsikut välja lastes tundus aias kuidagi kummaliselt valge nii hilise aja kohta. Ei olnud tegu naabrite laternaga, hoopis täiskuu paistis heledalt ja heitis varjusid. Tänu jahedale ilmale oli õhk selge, sain isegi moblaga päris häid pilte.

Sugulased käisid lausa kolme põlvkonnaga külas: lapselapsed, isa-ema ja vanaema. Lastel on alati kaks põnevat tegevust meie juurde tulles: kutsikuga jalutamine ja mao väntsutamine. Huvitav näha, et just lapsed on need, kes madu üldse ei võõrasta, täiskasvanud pigem ei katsuks või istuks lausa eemal.

Lühike aianduskokkuvõte:

Täna istutasin oma Poola päritolu kolleegilt saadud kuus tomatitaime maha, nüüd on vaba maa täis istutatud ja selle poolest rahu majas. Enne puhkusele minekut tuleb lihtsalt tomatikepid mulla sisse vajutada, naistel see tülikas. Metsmaasikate seest rohisin suurema umbrohu välja, et marjad saaks päikest. Kirsid on juba täitsa viisaka suurusega. Viigipuul esimesed marjad küljes. Pirni ja õunasaaki veel ei oska hinnata, tavaliselt pudeneb kuumade ilmadega hulk pisikesi vilju maha. Kreegil pole vaatamata õitsemisele kahjuks ikka ühtki küljes. Kiwi alles hakkab õitsema. Viinamarjadel päris uhkelt õiekobaraid. Maja esine kääbussirel täisõies, esimesed ajas täna arglikult lahti. Kõik see viiepoolemiljoni linnas Torontos. Korraks viskasin aiatoolile päikese kätte pikutama, silmad kinni tundus nagu oleksin lõunamaa kuurortis.

Õhtul rääkis tütar oma California puhkusest ja näitas suurel ekraanil mõningaid pilte. Igati äge, hea, et minul noorest peast selliseid võimalusi polnud, kardetavasti poleks suutnud piiri pidada. Ainuüksi motikatega kihutamine oli piisavalt ohtlik. Täna veeretas lapsuke oma musta kabrioleti garaazhist välja, võttis kindlustuse peale ja hakkas selle kallal nokitsema.

Tütar Californias Sonoma ringrajal kumme vilistamas

Lumetorm

Vahelduseks ilmajuttu. Mitte, et põnevad uudised otsa oleks saanud, lihtsalt meil oli siin tõepoolest märkimisväärne lumesadu. Väidetavalt üks paksemaid lumehulkasid, mis 24 tunni jooksul Torontos maha sadanud. Lubatud 25 sendi ❄❅❆ asemel tuli 60! Kaost vähendas asjaolu, et aktiivne ilmastikunähtus kestis alates pühapäeva varahommikust kuni hilisõhtuni, ehk siis vabal päeval. Pealegi tegu koheva külmailma lumega, mida suht kerge lükata ja kühveldada. Pühapäeva lõuna ajal võtsin kutsiku ja plaanisin parki jalutama minna, paraku keeldus koer meie tänavaotsast kaugemale liikumast. Ilm oli külm, sadu tihe ja maas juba nii paks lumekiht, et loomal käisid käpad all ringi. Viisin Sushi tagasi tuppa ja otsustasin ise lühikese tiiru teha.

Juba järgmisel tänaval oli tee lahti ajamata, pidin poole sääreni lumes sumpama. Õnneks on mul korralikud Sorel talvesaapad jämeda tallamustri ja sooja sisesussiga nagu mäesuusasaabastel. Välisosa tugev materjal, mis peaks metsamatkal okstele ja jäätükkidele hästi vastu pidama. Juba esimene kilomeeter tänavatel ajas naha kuumaks, veidi kergemaks tegi autoratta rööbastes käimine, kõnniteed lahti ajamata. Parki jõudes oli rada lumes üldisest lumekihist madalama vaona näha, kuid keegi polnud viimase paari tunni jooksul siin küll käinud. Vaatamata viimaste päevade tugevale külmale võis jõel õhukest jääkihti katva paksu lume vahel märgata lahtisi lahvandusi.

Neljarealine maantee

Isegi metsloomad paistsid sihukese ilmaga eelistavat vaikselt kusagil kuuseokste all või võsas kükitada. Vaid paar jäljerada lumel, üks uudishimulik koiott oli jõe peal hulkunud. Lume paksus kõikus veidi alla põlve kuni pea hargivaheni. Tänu kohevale lumele sai liikuda mitte kõrgete sammudega astudes vaid lihtsalt jalgu lühikeste sammudega läbi lume läbi surudes, sama tunne nagu läbi vee kahlates. Pikapeale kujunes päris väsitavaks, ajas hingeldama aga tekitas vähemalt sooja. Paar korda komistasin mahakukkunud puutüvedele, mida paksu lume all polnud märgata.

Õhtune vaade eesuksest

Pargis kahlasin neli kilti. Tagasi tulekuks valisin suurema tee, lootes et puhtaks aetud ja kergem käia - viga. Kahtepidi kaherealisel teel oli aetud lahti vaid üks sõidurida kummaski suunas ja lumi lükatud kõnniteele. Pidin mitusada meetrit mägironimist harrastama meetrikõrguse lumevalli lumekamakate peal ronides. See oli kõige väsitavam osa, kuna kümmekond senti värsket kohevat lund varjas lumevalli kontuurid. Pidevalt astusin mingisse auku või jäin lumekamaka taha saapaninaga kinni, koperdasin nagu liitri viina hinge alla pannud parm. Koju jõudes olin 2 tunniga 6 kilti läbinud. Andis hea aimu, kui palju raskem paksus lumes talimatk. Mul vähemalt ootas ees soe tuba, fleecest hommikumantel ja kuum kohv mitte märg telk 15 külmakraadiga.

Hommikujalutus ümbruse tänavail

Tütar puhastab autot lumest

Naabrid tegelesid oma sissesõiduteede lahtikaevamisega. Ma korra veidi lükkasin enne tuppa minemist aga jätsin enamuse järgmiseks päevaks. Pole ju kiiret, esmaspäeval tööle ei lähe ja pealegi sadas endiselt juurde, alles hilisõhtul pidi lõppema.

Töö ajab ka -15C'ga naha kuumaks

Kuts maja ees sissekäiguteel

Hommik oli ilus aga külm ja külmaks pidi jääma vähemalt järgmised kaks nädalat. Korra käis peast läbi mõte suusatama sõita, noorem tütar oli nimelt mäele hotelli lisapäeva võtnud kuna ei tahtnud lumetormiga liigelda. Paraku 15 miinuskraadi ja endiselt umbes maanteed kriipsutasid idee läbi. Peale hommikukohvi lükkasime kahepeale tütrega sissesõidutee puhtaks. Mina rohkem ei viitsinud ja läksin kaasa ning koeraga ümbruskonna tänavatele jalutama, plika kühveldas edasi ja puhastas ka autod ära. Maja ette ja taha aeda tekkisid päris kõrged oma 2 meetrised lumemäed. Aias kaevasin kompostihunnikuni tee lahti, kutsikul oli põnev tunnelis joosta aga kui korra üritas kõrvale lumme hüpata kadus silmist. Natuke sebimist ja kiirelt ronis tagasi tee peale. Mul tuli patune mõte kiisu lumme visata, et sellest aktsioonist viraalne TikTok video teha ja odavalt kuulsaks saada. Naised laitsid maha - kes pärast mind ja kassi tohtri juurde sõidutab, üks vajab füüsiliste teine hingeliste haavade ravi.

Lõdvalt võtmisest

Kohtumine mäetipul

Natuke nagu süütuunne, et mina käin sel ajal suusatamas ja naudin elu kui lõunanaabri president üritab maailmavankrit uppi ajada. Ei taha liiga palju teemasid ühe postituse alla toppida, seega tähtsamast kõigepealt. Tütar sõitis oma poiss-sõbraga nädalavahetusel suusatama. Võtsid hotelli üleöö, et kuuma basseini ja niisama logelemist nautida. Oleks ka tahtnud aga ei sobinud teiste romantilist olemist rikkuma minna. Esmaspäeval lubas häid lume ja ilmaolusid mäel, ehkki hilisõhtul pidi torm tulema - otsustasin vaba esmaspäeva ära kasutada. Varahommikul autosse ja mäe poole ajama. Kohale jõudes selgus, et mäepealne parkla üsna tühi, vaid mõned autod. Suuski alla pannes sain paraja ehmatuse osaliseks, parem tagumine kumm praktiliselt tühi. Kummaline, et ei tundnud sõites, uhasin ju vahepeal 120'ga, päris napikas, et sõidu pealt ribadeks ei lennanud.

Aju asus välgukiirusel probleemi lahendama: Kumm tühi. Kas üldse hoiab õhku või mitte? Teada saan vaid täis pumbates. Pumpa pole autos. Töökotta nii ei julge sõita. Tütre sõber laenutas meie pumpa üleeelmisel hommikul, et oma kumme üle kontrollida, kus pani ei tea. Teoreetiliselt võiks loota, et äkki kellelgi kaassuusatajal on pump ja laenaks. Momendil olen mäel, mis kõige tähtsam. Kõigepealt suusatan, probleemi asun lahendama siis kui sellega tegelemine obligatoorne, enne kojusõitu. Äkki vahepeal algab tuumasõda või kukub meteoriit auto peale, siis oleks kummi pumpamise/parandamise peale kulutatud aeg raisus😜 Kui osutub, et kumm katki, panen varuratta alla (loodetavasti ikka on pagasis). Optimistliku nurga alt vaadates olukord hea, mõtle kui kumm oleks maanteel puruks lennanud - suusapäev raisus ja jama kui palju. Oluline on prioriteedid paigas hoida: enne lõbu siis töö. Ei lase sellisel pisiasjal segada, kuid hoian silmad kõrvad lahti, et mingit ootamatut head lahendust mitte maha magada. Kõik need mõtted käisid läbi pea minutiga.

Tütrele alati kiirus meeldinud

No ja palun väga, tõstuki juurde jõudes hakkas silma tütre draakonijope. Selline juhus suht haruldane, tihtipeale ei näe teineteist mäel terve päeva jooksul. Libisesin tema juurde ja kurtsin muret - tütre sõber ütles, et oli unustanud pumba majja tagasi viia, momendil tema autos. Seda ei saa kuidagi teistmoodi nimetada kui tagurpidi Murphy seaduseks või kui oleksin usklik siis issanda enda vahelesegamiseks. Ainus kord kui nad kogemata pumba autoga kaasa võtsid on seda mul vaja. Kiiret polnud kuhugi, nüüd süda rahul, et pump ja vajadusel ka vedu (sõbral suur GMC truck) olemas. Kõigepealt suusatame, eks enne kojusõitu proovin kas kumm peab ja kui mitte siis vahetan ratta ära.

Suusapäev kulges igati ägedalt. Lumi oli hardpacked powder, ilm -10C, vahepeal isegi päikest lumesaju hoogude vahele. Kole tuuline kuid head suusariided kaitsesid piisavalt, külm ei hakanud kunagi, eks veidi sai ka külmarohtu manustada. Päeva lõpupoole läks tuisk tugevamaks ja kui viimane kord kohvikus koos istusime selgus, et maanteesid on hakatud seoses ilmaoludega sulgema. Otsustasime tavapärasest varem õhtule minna, muidu äkki ei saa enam koju. Veel mõned sõidud (kokku üle 120km) enne kui võtsin seljakoti ja pumba ning läksin auto juurde. Kumm oli täitsa tühi, 3 psi kui pumba külge ühendasin. Pumpasin oma kolm minutit enne kui vajalik rõhk sees. Esialgu igatahes paistis hoidvat, kohe tühjaks ei läinud.

Veel ilus aga tuisk tuleb

Nüüd oli tuisk nii tugev, et kohati nähtavus vaid mõned meetrid, mäe otsast alla sõites üle 30 ei julgenud kiirust tõsta. Mäe all hulka parem, kuid lumevaalud üle tee ja aeg-ajalt muutis tuisk nähtavuse minimaalseks. Kodupoole sõitsime igaks juhuks koos, mina teejuhina ees, nemad taga hoides mu kummil silma peal. Aega kulus pea tund rohkem kui tavaliselt, sest maanteel jäi pidevalt ette mingeid überettevaatlikke tüüpe, kes 80 tsoonis 50-60'ga sõitsid ja liiklust segasid. Teeolud polnud pahad, valge kinnisõidetud lumi polnud liiga libe. Paraku need sissesõitnud, kes kodumaal taolisi olusid ei kohta, ei julge kiiremini sõita. Hädasti peaks juhiloa eksamile lisama ka talveolude testi.

Koju sõites mõtlesin, et igasugu ootamatuste rahulikult võtmine on omadus mis aitab elus palju lihtsamalt hakkama saada. Õnneks suudab loogiline mõtlemine paanitsemise asemel hakata hoobilt lahendusi otsima. Tegu mõnes mõttes põneva väljakutse mitte ahastama ajava jamaga. Noh sest tegelikult on ka halvima lahenduse korral vaid tüütu ja aegaraiskav olukord mitte mingi elumuutev katastroof. Ehk nagu mu sõber igas halvas olukorras ütleb: "Siberi vangilaagris oli hullem"!

Kuidas teil ootamatute jamade korral, kas suudate loogiliseks ja rahulikuks jääda või kipuvad ärevuseuss ja mureputukas võimust võtma.

Talv tuli

Hommikune lumi

Kutsik on rõõmust pöördes

Talv tuli küll mõnda aega tagasi, aga korralik lumi sadas alles kolmapäeva öösel maha. Tulemuseks muidugi neljapäeval täielik kaos nii maanteedel kui lennuväljal, sest eks lumesadu on linnaametnikele alati täiesti ootamatu, eriti muidugi talvel. Sadas keskmisest veidi rohkem, mis tähendas meie maja juures umbes 25 senti, ida pool 40 ringis ja kaugemal kohati isegi pool meetrit. Lund kühveldasin päeval mina, teised õhtul veel korra. Enamus koole olid suletud ja ka paljud töökohad läksid võimaluse korral distantstöö peale üle. Mina seda lõbu ei saanud lubada. Neljap lõuna ajal tööle sõites tuli tõdeda, et ainult suured maanteed ja kiirteed olid osaliselt lahti lükatud. Paraku jõudsin tööle kiiremini kui tavaliselt, sest liiklus suht hõre ja vasakus reas ei julgenud keegi minu eeskujul sajaga lasta, ehkki kuiv lumi libe polnud.

Õhtul töölt tulles juhtus ristmikul intsident, sest suure 18 rattalise rekka juht otsustas, et temal on ka punasega õigus sõita ja paremale pöörata. Paraku ei mahtunud järsul ristmikul seda tegema ilma vastassuuna vööndisse sõitmata, kus mina plaanisin rohelisega üle sõita. Suurema ja tugevama vastu muidugi ei hakanud oma õigust taga ajama, kuid nüüd tuli karma mängu. Seoses eriti paksu lumega jäin kenasti kinni ega saanud tagurdada nagu veoautojuht ootas. Proovisin mõned korrad nõksutada aga automaatkäigukastiga pole nii lihtne, eriti kui taha ei näe ja masina kõht vastu lund. 

Kiisu sel ajal kui meie kutsikuga õues lumes olime

Veomasina juht tuli lõpuks välja õiendama. Ütlesin, et hea meelega tagurdaks eest ära kuid auto rattad käivad ringi, pakkusin viisakalt, et ta võib ju lükata. Kui tüüp erilist entusiasmi üles ei näidanud seletasin ainsaks alternatiiviks: tema tagurdab eest ära ja laseb minu läbi, kuna edaspidi ehk saan hooga ristmikule välja. Mühatas aga muud tal üle ei jäänud, enne pidi veel enda taha kogunenud autode troppi omakorda tagurdama keelitama. Iseenesest muidugi skandaalne, et linn polnud 24 tunniga suutnud isegi ühe korra seda teed puhtamaks lükata.

Hooaeg alustatud

Jõudsime mäele parklasse

Pühapäeval ei suutnud kiusatusele vastu panna ja põrutasime tütrega suusamäele. Ilm oli küll külmavõitu, 10 miinuskraadi ning vinge põhjatuul, mis tunnetuslikult temperatuuri -20 peale viis aga me oleme palju hullemat suuskadel nautinud. Pealegi eeldatavad lumeolud head, sest viimase kahe nädala jooksul ohtralt seda valget puru taevast alla pudenenud ja sula pole üldse olnud. Hommikul tütar korra unisena kõhkles aga õnneks jäi mind uskuma kui ütlesin, et vaid asjade kokkukorjamise ja autosse istumise momendist vaja üle saada, mina niikuinii sõidan mäele, tema tagasi.

Ilm oli külm nagu lubatud aga hulka lumisem, värsket lund nii palju, et ulatus parklas auto ukse ääreni. Saapad pidime autos jalga sikutama. Hea, et olin enne kodus korra sättinid, nüüd läks sutsu libedamalt. Ei tea kas jalad suuremaks kasvanud või saapad väiksemaks ja jäigemaks läinud aga jala sissesurumine sihuke pingutus, et võttis kuumaks.

Mägi oli tõepoolest ideaalses seisus, tütar sai isegi metsa all sõita. Esimese laskumise ajal küll ehmatasin korraks, kuidagi kole koba tunne oli, ega ma ometigi vanaks ole jäänud. Pole võimalik, Lindsey Vonn ju suutis paari päeva eest võita kiirlaskumise maailma karika etapi 41 aastase vanamemmena. Jalad kippusid harjumatust asendist väsima aga õnneks tuli paari laskumisega tuttav tunne tagasi ja saapad ka ei pigistanud kusagilt. Sõitsime siniseid ehk keskmise raskusastme nõlvasid, esimene kord polnud tuju järskudele trügida. Värsket lund nii palju, et suuski pidi suht hoolikalt seadma, pehmed künkad võivad sirakile tõmmata kui küljega sisse libised. Korra käisime kohvikus näksi võtmas aga palju aega ei raisanud, mägi kutsus tagasi. Rahvast pühapäeva kohta üllatavalt hõredalt, mis muidugi igati tore.

Lõpetasime veerand tundi enne tõstuki sulgemist, jalad olid parasjagu väsinud, ikkagi hooaja esimene kord. Auto mootor soenema, pühkisime klaasidelt suurema lume maha ja varustus seljast. Olime parklas üheksa ajal viimased lahkujad, normaalsed inimesed viidavad pühapäeva õhtut veidi hubasemates oludes. Tütar istus rooli ja vaatas millist teed Google soovitab. Laps on ilmselgelt minu geenid pärit, valis kiireima ja jäiseima. Teed kattis kinnisõidetud lumi, mis tänu külmale just kõige libedam polnud. Esimesel paarikümnel kildil kippus pidevalt veojõu kontroll või ABS peale minema, sest rattad käisid all ringi või blokeerusid piduripedaali puudutamise peale. Järsematest mägedest hooga üles saamiseks tuli eelnevalt mäest alla sõites mõnuga gaasi anda. Ristmikel STOPP märkide ees oli eriti libe, eelnevad pidurdajad paaklume jääle hõõrunud, õnneks liiklust sisuliselt polnud. Kokkuvõttes kulus vaid 15 minti tavapärasest 2 tunnist kauem. Igati õnnestunud suusahooaja algus!

Sula

Novembri lumi

Viigimarjad

Kui millestki muust ei oska kirjutada siis ilmast saab alati midagi välja nuputada. Nädalavahetuse lumesajule järgnes sula nagu võis oodata, ilus lumi enamasti läinud. Puud on esimesest ehmatusest üle saanud ja hakkavad kibekiirelt lehti langetama, Ginkgo lasi ühe raksuga nii marjad kui lehed maha. Vaher ja tamm kangekaelselt keelduvad, aga pirn on paljas. Plaan viigipuu oksad vastu maad painutada ja nagu elmine aasta lehekihi alla matta läks ootamatu lume tõttu vett vedama. Pean ootama kuivemaid ilmasid, et lehed kuivaks, loodetavasti puu ise jäi ikka ellu. Viimased marjad endiselt küljes aga süüa ei kõlba. liiga kõvad ja pisikesed.

Ginkgo lehed ja marjad

Kuts lehehunnikus nuuskimas

Muudest uudistest jäi silma Tänaku otsus rallist paus võtta, kardetavasti tegu karjääri lõpetamisega ehkki otse ta seda välja ei öelnud. Kas veel kunagi eestlasi WRC1 rooli saab, karta on, et mitte lähemal ajal. Ime isegi, et nii väikesel rahval kaks tippmeest lühikese aja jooksul rallimaailma tipus võistelnud. Suusamäel tuli samuti lumi maha aga sugugi mitte pool meetrit nagu lubati, ehk siis suuski pole vaja veel määrima hakata.

Sügisvärvid ja napikas

Halloweeni kaunistused juba ammu väljas

Meil siin oli tavatult pikalt soe, kohalikud nimetavad indiaani suveks sihukest olukorda. Vahepeal kiskus oktoobrikuus lausa 30 soojakraadi ligi, mis lõunamaistele viljadele igati meeldib. Viigimarju saime esimest korda päris viisakalt oma eelmise suht sooja talve edukalt üleelanud viigipuult. Kevadel paistsid paljud oksad surnud olevat kuid juunikuus hakkasid mõned lehti ajama ja augustis tulid viljad külge. Septembris ja oktoobris oleme neid iga päev mitu tükki korjanud - minu uued lemmikud. 

Puu otsast korjatud viigimari on ikka hoopis teine asi kui poest ostetud kuivanud magus nätsakas. Kiwid on samuti lõpuks valminud, neid nii mõnus hommikukohvi kõrvale pea kohalt noppida. Kaasa küpsetas eile oma aia tikritega kohupiimakoogi - keele viib alla. Tomateid olen puginud tööstuslikes kogustes - iga päev suur kausitäis hapukoore, soola, pipra ja koduaia tilliga tomatisalatit nahka pannud musta seemneleiba kõrvale haugates. Kummalisel kombel pole see aasta vaarikad teist saaki andnud, tavaliselt võib juba septembri teisel poolel neid noppida.

Viimased paar päeva on külmaks läinud, hommikul kohviga õues istumine pole enam mugav. Ähvardas isegi öökülmaga kuid meil ilmselt siiski polnud, sest tomatitaimed ikka elus ja viigipuul lehed küljes. Kogemusest võin kinnitada: miinuskraadid tapavad tomatid hoobilt ja viigimarjal kukuvad lehed maha. Ülejäänud lehtpuud on samuti viimaks aru saanud, et aeg värvi vahetama hakata ja lehti maha puistata. Igasorti vahtrad on populaarsed linnapuud, annavad tõepoolest natukeseks ajaks ilusa värvikirevuse. Koeraga tänaval jalutades jäävad aeg-ajalt silma kirkad vaated, mida moblaga jäädvustamata ei saa jätta.

Kass sai endale uue posti, üks töökaaslane muretses enda kassile teistsuguse, sest tollele ei meeldinud, pakkus mulle. Tõin koju ja meie Ukko tunnistas kohe omaks. Ajastus oli perfektne, sest tüüp oli vanale pisikesele kratsimispostile üks-null teinud, nii et viimase sisikond vahplast graanulite näol vaibale pudenes. Jämeda takuse ümbermässitud köie oli katki närinud ja tagumiste jalgadega kratsides riistapuule viimase põntsu pannud. Uue posti teise korruse all ripub mingi pisike valge armas hiire ja linnu hübriidi meenutav elukas. Kiisule pakub selle käppadega lahmimine, närimine ja püüdmine palju rõõmu. Posti otsa ronimisega on ta meil veidi koba, pole noorest peast harjutada saanud, sest minu kodukootud eelmiste kiisude post sai peale nende lahkumist maha võetud kuna mõnda aega kasse polnud. Ukko nüüd treenib aktiivselt oma unarusse jäänud ronimislihaseid.

Mina pole kunagi viitsind autot pesta,
milleks siis vihm on😜

Reedel toimus tütrel autoga seotud intsident. Ootas rohelise tulega meie lähedasel ristmikul oma äsja mehhaaniku juurest tuunimiselt tulnud musta sportautoga vastusõitjat läbi lastes vasakpöörde sooritamist. Järsku põrutas hirmsa mürtsuga vasakult punasega täiskiirusel masin vastusõitja paremasse tagatiiba. Punasest läbikihutanud auto lendas peale kokkupõrget juppe puistates tütre masina nina eest läbi jäädes lõpuks pidama teiselpool ristmikku ohutussaarel. Teine masin tegi täispoogna kummide tossates möödudes napilt vasakult ja jäädes õnneks pidama oma suunavööndisse. Plika auto nina alla lendas teiste tükke. Kuna vasakpööret oodates oli ta ristmikul väljas, sõitis veidi edasi, jäi seisma ja kiskus masina all kaasalohisenud teiste keredetailid välja. Kokkuvõttes vedas, sest oleks punasest läbisõitnu tulnud sekundi murdosa varem põrganuks nad ninadega kokku ning mõlemad võinuks tütre Mazdale hooga sisse põrutada just juhipoolse külje pealt.

Miski põnev rohttaim mja seina ääres

Tuleb tõdeda, elame ohtlikus maailmas kus ümberringi ohud valitsevad. Tavaliselt selle peale ei mõtle aga taolised sündmused tuletavad meelde: ela iga päeva nagu oleks viimane - naudi ja ära põe tühiste asjade pärast. Ei aita, et ise kõik õieti teed, kuningas juhus võib ikka ootamatu kärna keerata. Oleks ma usklik noomiksin jumalat, miks ta sihukestel situatsioonidel juhtuda laseb mitte ei tänaks, et hästi läks. Issand tegutse proaktiivselt jamasid ära hoides mitte ära rabista viimasel hetkel midagi päästa üritades - ju on taevataadil kah ärevushäire nagu moodsal ajal kombeks, rabeleb ja proovib tuhat asja korraga teha aga nii ei saa millegagi korralikult hakkama.

Kokkusattumistest

Süstaga järvel streikimas😁

Küllap imestate, et olen viimasel ajal õige produktiivne postituste kirjutamisel. Põhjus on väga lihtne, meil jälle tööseisak, mis tähendab, et vaba aega jääb kõvasti üle. Mis sa hing ikka teed, kui ei viitsi miskit asjalikku ette võtta. Tahtsin hakata aeda talvevalmis seadma aga kui temperatuurid kisuvad 30 kraadi ligi tundub natuke vara. Garaazhi peaks koristama ja hulga rämpsu ära viskama. Kui sellise mõttega ukse lahti tegin jäi pilk lae all rippuva süsta peale. Ega töö pole jänes, et eest ära jookseb erinevalt soojadest ilmadest, mida isegi kliima soojenemise juures kauaks ei jätku. Parem kasutan võimalust seni kui on, lähen teen järvel väikese tiiru. Pärast võib ka natuke streikimas käia, et nimi kirja saada. 

"Kariibimere puhkus"😜

Firma pakkus muu hulgas penskarieelikutele "väljaostmis pakendi", kuni pooleteise aasta palga kui lahkute omal soovil. Paneb päris mõtlema, samas ametiühing lükkas pakkumise tagasi kui ebapiisava. No ja süsteem töötab nii, et ega töötajate arvamust küsita, võrdsemad otsustavad, töötajate asi on ametiühingu maksu maksta ja mokk maas pidada. Tuletab vägagi meelde nõuka aega. Jama selles, et AÜ bossid on oma nägemuses endiselt 80'tes kui oli jõudu ja võimalus kaubelda. Praegu peaks lihttöölised olema õnnelikud, et neil on mingigi töö. Liiga palju pigistades tapad kuldmune muneva Kanada postihane maha ja pärast oled hoopis tühjade kätega. Mind õnneks ei morjenda, soovi korral võin hommepäev uttu tõmmata. Samas oleks loll pappi mitte vastu võtta kui seda pakutakse.

Ahhsoo, pealkirja teemal nüüd ka ikka. Täna sõitsin poodi piima ja juustu ostma ning ühe hooga taarat ära viima. Taara eest sain kenakese taskuraha ja juustu ostsin neli kilo - meie meelisjuust ehtne Hollandist imporditud Gouda vaid 8EUR kilo. Kolm kaheliitrist cappuchino jäätist toppisin ka autosse ja kiirustasin tagasi koju, et jäts selle palavuse käes enne külmikusse jõudmist ära ei sulaks. Ristmikul foori ees hoogu maha võttes vaatan, et kena must kabriolet kõrval ja veel kenamad kaks blondi sees. Andsin signaali, tüdrukud vaatasid minu poole ja lehvitasid naeratades - täitsa minu oma tütred. Viie-poole miljoni linnas on tipptunni liikluses selline kokkusattumine ikka väga madala tõenäosusega juhus, mitte palju suurem kui lotovõit.