Vananemisest

31 Mai 2026

31 Mai 2019

Eelmine kuu postitasin "Muutuva vormi" teemal, ja lisasin ka võrdlevad pildid endast 2019 ja 2026. Visuaalse vormi võrdlemine viis omakorda mõtted nii tegeliku füüsilise vormi kui vananemise peale. Otsisin üles 2019 postituse, kirjutasin toona põhiliselt kahe poole kuu eest alustatud jooksmise ja ka kaalulangetamise teemal - huvitav lugemine ja hea numbriline võrdlusmaterjal. Muideks selgus ununenud tõsiasi, et just siis kimbutas sama puusaprobleem, nagu hiljuti ja kadus sama kiiresti.

2019 mais jooksin põhiliselt 4km distantse pluss 3 kaheksakildist. Kilometraazh kokku 110km keskmise tempoga 5:29 min/km. 2026 mais jooksin 20 seitsmekildist pluss üks 12 km, kokku 157km keskmise tempoga 4:38 min/km. Objektiivsuse huvides tuleb tunnistada, et seitse aastat tagasi olin alles jooksukarjääri alguses, pealegi on viimastel aastatel maikuu kujunenud aasta suurima kilometraazhiga kuuks, ehk mõjutavad eesootav puhkus ja ilmastikuolud.

Luban endale tunnustavalt seljale patsutada seoses järjepidevusega - ega alustades polnud ju selge kas ja kaua suudan/viitsin jooksmisega tegeleda. See oli ka aeg kui kehakaal kippus tõusma seoses karate trennikordade vähenemisega. Praegu võin rahulolevalt kinnitada, et olen püsinud kõik need aastad enda arvates ideaalse 78kg (±1.5kg) lähedal mis mu 189cm pikkuse juures vastab ka tavastandardile tervislikust kaalust. Aga mis kõige olulisem - sellest ajast saati pole ma seitse aastat haige olnud kui kerged nohud ja köhad välja arvata, varem pidevalt tüüdanud kurguvalud hoopis kadunud. Kas põhjuseks on jooksmine, ports erinevaid koroona vaktsiine või midagi muud, raske öelda. Võtan hea meelega sellise kingituse vastu, ükskõik mis siis põhjuseks.

Samas tee või tina kuid vaatamata suurepärasele sportlikule vormile ja raudsele tervisele hakkab organism tasapisi vanemaks jääma. Vananemist saab edasi lükata kuid mitte ära hoida, või noh vähemalt veel mitte. Tehisaru gurud väidavad tõsimeeli, et kümne aastaga saavutame vananemise "paokiiruse", ehk et edusammud meditsiinis suurendavad eluiga kiiremini kui inimene vananeb. Kui vead välja aastani 2035 saavutad soovi korral surematuse😏 Tore oleks aga see on üks koht, kus kipun skeptiline olema. Matemaatika, füüsika ja insenertehnika probleemide lahendamine on üks asi, bioloogilised süsteemid liiga keerulised. Muidugi võimalik, et kuna pole selle ala spets siis ka ei mõista sisu sügavamalt. No ja "Supertehisaru" peaks suutma juba definitsioonipõhiselt kõik probleemid lahendada, mis põhimõtteliselt lahendatavad on.

Hiljuti kuulasin Delfi taskuhäälingust vananemise teemalist lugu, kus rõhutati, et tegelikult pole tähtis mitte see kui vanaks elame vaid kui kaua tervena elame - sulatõsi. Inglise keeles on terminid "lifespan" ja "healthspan". Võime ju oodata ja loota, et äkki tõepoolest tehisaru või meditsiini võidukäik pikendab oluliselt nii eluiga kui tervelt elatavaid aastaid. Paraku passiivne ootamine ja juhusele lootmine pole minu stiil. Hakkasin uurima, mida saab inimene ise ära teha enda tervise, elukvaliteedi ja ka eluea heaks. Vaevalt järgnevad viis elustiili soovitust kellelegi uudiseks, kuid hea siiski kokku võtta tähtsuse järjekorras. Rõhutatakse, et tähtis on järjepidevus (elustiili muutus), episoodilisus (kuu aega teen trenni või pean dieeti) ei aita nagu paljud omal nahal kogenud.

1. Füüsiline trenn nii jõutreeningu (lihasmassi ja luutiheduse jaoks kaks korda nädalas) kui aeroobilise liikumise (150 minutit keskmise aktiivsusega) näol.

2. Toitumine: tasakaalus dieet kuid vähem rasva, suhkrut, soola ja valmistoitusid ning rohkem taimetoitu ning valkusid. 

3. Korrapärane ja piisav uni, soovitav 7-8 tundi pidevalt magamine ja enne uinumist või öösel ärgates "ekraanide" vältimine.

4. Sotsiaalne suhtlus, eriti oluline vanemas eas kui see kipub paratamatult unarusse jääma.

5. Mentaalne stimulatsioon ehk aju tegevuses hoidmine nii hobide kui muude ajutööd nõudvate tegevuste läbi.

Teadlikult pole seni vananemise vastu "võitlemisega" tegelenud kuid ülalpool kirjeldatut lugedes olen igatahes mõningaid asju lihtsalt meeldimise pärast õieti teinud. Spordi poole pealt ehk kõige enam. Toitumise üle ei saa ka kurta, sest enamasti sööme kodus toorainetest valmistatud kraami. Isegi hommikukrõbinaid ja jogurtit olen viimasel ajal ise tegema hakanud. Paraku mitte niivõrd teadlikult tervislikkusele tähelepanu pöörates vaid pigem maitse pärast. Unega on nii ja naa, koguseliselt saan une täis kuid kipun hilja magama minema. Samas minu jaoks äärmiselt oluline võimalus ilma äratuskellata magada nii kaua kui und on. Sotsiaalse suhtlusega veidi ikaldus kui pere välja jätta, samas väga hullu puudust ei tunneta. Mentaalse stimulatsiooni poolest raske hinnata, ühest küljest meeldib igasugu uut tehnoloogiat näppida ja uusi asju selgeks õppida samas saab praegusel ajal juba nii palju lasta AI'l enda eest ära teha no ja inimene on mugav😉

Kuidas teil on õnnestunud tervislikke eluviise järgida, või kas üldse hoolite neist?

Paraku võime üritada kõiki soovitusi perfektselt järgida aga ikka võib tõbi kallale tulla. Tänapäeval veel geenide ja halva juhuse vastu ei saa. Tervislikud eluviisid lihtsalt suurendavad tõenäosust kvaliteetset elu kauem nautida mitte ei garanteeri eluaegset tervist.

Mentaalse stimulatsiooni alla käib ehk üles kerkinud küsimus: Miks organismid vananevad ja millised protsessid seda põhjustavad. Kokkuvõtlikult on vananemine bioloogiline protsess, mida iseloomustab organismi füsioloogilise funktsionaalsuse järk-järguline vähenemine. Mitmerakuliste organismide puhul põhjuseks keeruline omavahel seotud mehhanismide võrgustik.

Vananemise tunnuseid võib jagada kolme rühma: Peamised (molekulaarsel ja rakutasandil toimuvad protsessid), Antagonistlikud (algselt kasulikud protsessid, mis aja jooksul muutuvad häirete tõttu kahjulikuks) ja Integratiivsed (eelmise kahe tulemid). Kes tahab täpsemalt teada siis alljärgnev on Gemini lühikokkuvõte, mis peaks olema ka tavakodanikule suht arusaadavas keeles.

1. Peamised tunnused: "Kahjustused"

Need on fundamentaalsed tegurid, mis käivitavad vananemisprotsessi molekulaarsel ja rakutasandil.

• Genoomi ebastabiilsus: Kogu elu vältel kahjustavad DNA-d pidevalt välised tegurid (UV-kiirgus, saasteained) ja sisemised tegurid (hapnikuradikaalid). Aja jooksul need vead kuhjuvad, põhjustades mutatsioone, mis pärsivad raku talitlust.

• Telomeeride lühenemine: Telomeerid on kromosoomide otstes asuvad kaitsvad "korgid". Iga kord, kui rakk jaguneb, muutuvad need lühemaks. Kui need muutuvad liiga lühikeseks, ei suuda rakk enam jaguneda ning kas sureb või muutub "zombiks".

• Epigeneetilised muutused: Kuigi DNA järjestus jääb samaks, muutuvad elu jooksul "lülitid", mis geene sisse või välja lülitavad. Need muutused võivad viia selleni, et valel ajal on aktiivsed valed geenid, häirides kudede talitlust.

• Proteostaasi kadu: Rakud sõltuvad kvaliteedikontrolli süsteemist, mis tagab valkude korrektse voltumise. Vananedes see süsteem ei tööta kogu aeg korrektselt, mis viib valesti volditud või "klompi läinud" valkude kogunemiseni – iseloomulik Alzheimeri ja Parkinsoni tõvele.

2. Antagonistlikud tunnused: "Reaktsioonid"

Need on protsessid, mis on algselt organismile kasulikud või kaitsvad (nagu haavade paranemine või energia reguleerimine), kuid muutuvad kahjulikuks, kui on liiga aktiivsed või kestavad liiga kaua.

• Toitainete taju reguleerimishäired: Rakkudel on süsteemid (nagu mTOR ja insuliini signalisatsioon), mis annavad märku, millal kasvada vastavalt saadaolevale toidule. Vanemas eas muutuvad need süsteemid sageli üliaktiivseks või väheaktiivseks, põhjustades metaboolseid probleeme ja kiirendades vananemist.

• Mitokondrite düsfunktsioon: Mitokondrid on raku "jõujaamad". Vananedes muutuvad need energia tootmisel vähem tõhusaks ja hakkavad lekkima aktiivseid hapnikuühendeid (ROS), mis kahjustavad raku teisi osi veelgi.

• Rakkude senestsents: Kui rakk on liiga kahjustatud, et normaalselt toimida, läheb see "zombi-olekusse" ehk muutub senestsentseks. Ta ei sure, kuid lõpetab jagunemise ja hakkab eritama põletikku soodustavaid signaale, mis kahjustavad naaberrakke.

3. Integratiivsed tunnused: "Tagajärjed"

Need on eelmiste punktide lõpptulemus, mis viivad otseselt vananemisega seotud füüsilise allakäiguni.

• Tüvirakkude kurnatus: Koed, nagu nahk, veri ja soolestik, vajavad pidevaks uuendamiseks tüvirakke. Lõpuks tüvirakkude varud ammenduvad või nad kaotavad jagunemisvõime, mistõttu keha ei suuda end enam tõhusalt parandada.

• Muutunud rakkudevaheline kommunikatsioon: Seda nimetatakse sageli terminiga "inflammaging" (põletikuline vananemine). Kehas tekib krooniline, madala tasemega põletik. See "müra" süsteemis takistab organite ja rakkude omavahelist efektiivset suhtlust, viies süsteemse rikkeni.

• Autofaagia häirumine: Rakud kaotavad võime "süüa" ja taaskasutada omaenda kahjustatud osi (autofaagia), mis viib rakulise "prügi" kuhjumiseni, segades normaalset tööd.

Keha ja teadvus

Olen varem kuulnud väidet, et aatomid ja molekulid inimese kehas vahelduvad elu jooksul mitu korda. Lihtsalt võtsin õlgu kehitades teadmiseks aga tänase jooksuringi ajal hakkas mõte peas ringi käima. Kui mitu korda, millised aatomid ja molekulid, milline protsess ... jne ... No ja lõppude lõpuks kui palju ja kas üldse inimene on seesama kes ta oli sündides, lapsena, teismelisena, noore täiskasvanuna, keskealisena, vanurina, ... Õnneks pole vaja tänapäeval raamatukokku tormata, et kõigile neile küsimustele vastuseid saada, piisab läpakal küsimuse sissetoksimisest. Ehk siis hoiatus AI allergiat põdevaile kodanikele, edaspidi on kasutatud Gemini 3.5 Flash käest saadud infot. Enamus küll minu tekst, mõned lõigud otse tehisarult. 

Lühike vastus, mida käsitletakse üldtunnustatud faktina: inimese (ja muidugi iga elusolendi) kehas vahetub aasta jooksul välja 90 - 98% kõigist aatomitest ehk siis füüsiliste algkoostisosakeste poolest olen vaid mõni protsent sellest, kes olin aasta eest. Hoobilt kerkib esile küsimus kuidas sellisel juhul mu teadvus enam-vähem samana säilib. Siinkohal heaks võrdluseks arvuti, rikki läinud juppide välja vahetamine ei muuda arvuti sisulist olemust - töötab ikka sama moodi ja näeb enam-vähem sama välja. Operatsioonisüsteem ja programmid püsimälus on teadvuseks, selles saab teha pidevaid uuendusi samuti nagu inimene õpib. Arvuti välja lülitamine ei kustuta teadvust, analoogia magama minekuga (mitte segi ajada sleep mode'ga), pealelülitamine on "ärkamine". Inimene pole miskit muud kui neuronajuga varustatud bioloogiline robot. Poeetilisem oleks inimkeha võrdlus veekeerisega mille molekulid pidevalt vahetuvad kuid kuju ja olemus jäävad samaks.

Huvitav on aga see, et organismi erinevate osade ja nendes asuvate molekulide ning aatomite väljavahetumine toimub kardinaalselt erineva kiirusega. Kaldume mõtlema oma kehast kui millestki kindlast ja püsivast, kuid mikroskoopilisel tasandil käib seal pidev ehitustöö. Rakud surevad ja asenduvad uutega ning isegi elusate rakkude sees lammutatakse ja ehitatakse keerulisi orgaanilisi molekule lakkamatult ümber, toimub see tavapäraste ainevahetusprotsesside kaudu:

• Sisend: Inimene toob kehasse uusi aatomeid igal sekundil söödava toidu, joodava vee ja sissehingatava õhuna.

• Väljund: Vanadest aatomitest vabanemine toimub väljahingamise, higistamise, naha koorumise ja jääkainete eemaldamise läbi.

Uuenemise ajatelg

Keha eri osad uuendavad oma aatomeid väga erineva kiirusega:

Kehaosa Kude	Ligikaudne uuenemisaeg
Mao limaskest	Iga 2 kuni 9 päeva tagant (kange maohappe tõttu).
Naharakud	Iga 2 kuni 4 nädala tagant.
Punased verelibled	Iga 4 kuu tagant (120 päeva).
Maks	Iga 1 kuni 2 aasta tagant.
Luustik	Umbes 10% luumassist uueneb igal aastal (mis tähendab täielikult uut luustikku umbes iga kümne aasta tagant).

Paraku on ka erandeid, üksikud algupärased osad jäävad inimesega terveks eluks.

• Ajukoore neuronid: Enamik ajukoore neuronitest ei asendu kunagi uutega. Kuigi aatomid nende sees võivad valkude parandamise käigus vahetuda, jäävad rakud ise samaks sünnist surmani. Mis ei tähenda, et neuroneid ei sureks ja uusi ei tekiks juurde aju teistes piirkondades. 

• Silmaläätse tuum: Silmaläätse keskmises osas olevad kristalsed valgud moodustuvad juba looteeas ega vahetu elu jooksul kunagi välja.

• Hambaemail: Jäävhammaste email on surnud kude, mis peale lõikumist ei uuene bioloogiliselt ega vaheta oma elemente - millest on küll kahju.

See bioloogiline paratamatus viib klassikalise filosoofilise mõttemängu juurde, niinimetatud "Theseuse laeva paradoks". Kujutage ette puidust laeva. Kümnendite pikkuste reiside jooksul kõdunevad selle puidust plangud ja need asendatakse ükshaaval uutega. Lõpuks on kõik plangud välja vahetatud. Kas see on ikka veel seesama laev? Veelgi enam: kui keegi korjaks kokku kõik need vanad, äravisatud plangud ja ehitaks neist uue laeva, siis kumb neist on ehtne Theseuse laev?

Kuna inimese aatomid vahetuvad pidevalt, on ta justkui selle paradoksi elav kehastus. Materiaalses mõttes ei ole ma sama füüsiline objekt, mis olin kümme aastat tagasi, aasta tagasi või rangelt võttes isegi enne eelmist hingetõmmet. Paraku ei hoia identiteeti mitte konkreetsed süsiniku-, vesiniku- ja lämmastikuatomid, vaid hoopis nende aatomite omavahelised seosed, paigutus ja info ja sinna kuhugi on ka teadvus peidetud.

Laps sünnib suht puhta lehena kui keha jooksutav operatsioonisüsteem ja instinktiivsed programmid välja jätta. Algul toimub kiire areng läbi õppimisprotsessi. Tegelikult teadvus ja selle seisund muutuvad pidevalt. Nii õppimise, unustamise kui uute mõttemallide ja veendumuste tekkimisega. Erinevas vanuses kinnistuvad erinevad isiksuse jooned ja omadused, omandatakse ning ka unustatakse erinevaid teadmisi ning oskusi. Seega pole teadvus staatiline, ega ilma asjata öelda, et keegi on hoopis teine inimene kui enne.

Üldiselt on tänapäeval füüsilise keha taastamine ja renoveerimine (kirurgia) palju kaugemale arenenud kui teadvuse programmivigade parandamine. Kokkuvõttes saame inimest vaadata vaid läbi kindla ajamomendi prisma ja hinnata selle järgi milline ta just sel momendil on. Varem oli ta nii füüsilises kui vaimses mõttes erinev ja on erinev ka tulevikus. 

Mis on tähtsam või siis mis teeb inimesest inimese, eks ikka teadvus mitte füüsiline keha. Samas oleme vägagi kinni justnimelt füüsilises pooles, üritades eelkõige vingemad ja ilusamad välja näha ... sest kõrvaltvaataja märkab kõigepealt välimust mitte seda kui tore mõttemaailm võib kodanikul olla.

Tulevikus lahendatakse esiteks inimkeha füüsilise vastupidavuse pool ja veidi hiljem ka teadvuse säilimine kui õpitakse viimast bioloogilisest ajust kadudeta välja filtreerima ja vastupidavamal materjalil põhinevasse "tehisajusse" alla laadima (sleep mode koopiaid võib alati igaks juhuks pilves hoida). Eks neid koopiaid peab pidevalt uuendama nagu Mickey 17 ulmekas, et võimalikult vähe viimaseid kogemusi ja mälestusi kaotsi läheks.

Kas te laadiksite võimalusel oma teadvuse pilve ja kui siis millise elumomendi teadvust eelistaksite?

Viit tüüpi heaolu

Netis jäi silma rikkuse teemaline meem. Olemas viit tüüpi heaolu: finantsiline (raha), sotsiaalne (staatus), ajaline (vaba aeg), füsioloogiline (tervis) ja spirituaalne (meelerahu). Lisaks hoiatus: ole ettevaatlik ametitega mille puhul kaks esimest saavutad kolme viimase arvel!

Mõtlesin selle üle ja leidsin, et liiga lihtsustatud, ehkki suures plaanis nõus. Kõigepealt muidugi on kõigi heaolude taseme mõõtmine suhteline ja lisaks ka subjektiivne. Tuhat dollarit vaba raha pangaarvel pole arenenud riikides mingi näitaja samas kui ülejäänud maailmas oleks paljudele ettekujuteldamatu varandus. Subjektiivselt võib isegi üks ja sama inimene tunda end sama rahahulga juures vaese või rikkana sõltuvalt paljudest muudest asjaoludest.

Staatuse puhul rõhutaksin eelkõige subjektiivsele osale, ehk sellele kui palju inimest ühiskondlik positsioon morjendab. Väljastpoolt on lihtne näha staatuse hierarhiat alates kerjusest ja lõpetades presidendiga. Aga leidub küllaga inimesi, keda staatuse sümbolid (ametikohad, autod, majad, käekotid, kellad, diplomid, aurahad, ...) suht külmaks jätavad. Julgen arvata, et siin tegu sisemise enesekindlusega: ma tean ise täpselt kui palju ma väärt olen ja ei viitsi näidelda, et teistele seda demonstreerida kuna eriti ei hooli.

Aeg on ehk kõige objektiivsem ja samas halastamatum. Pole vahet kui rikas, kõrge staatusega või hea tervise juures oled ... aeg kulgeb ikka sama tempoga igaühe jaoks. Tunnetuslikult muidugi hoopis teine asi - meeldiva tegevuse puhul aeg libiseb näppude vahelt, vastiku puhul venib nagu härja ila. Vaba aega hindavad inimesed eri moodi, mõni ei tahakski muud kui aega veetes logeleda, teine ei suuda ega oska sellega miskit peale hakata, kui tekkibki moment otsib endale töist tegevust.

Tervis tundub esimesel pilgul objektiivne väärtus aga tegelikult sõltub vägagi palju taustast. Täiega terve inimene ei kujuta õieti ette haigena olemist ega oska oma tervet seisundit hinnata enne kui selle kaotab. Haige väärtustab iga momenti kui end natukenegi paremini tunneb. Tervist on lihtne käest lasta aga kuradi raske tagasi saada kuna paljud protsessid pöördumatud. Ei aita siin tihtipeale raha, staatus ega aeg. Seega on parim strateegia tervist hoida heas seisus nii kaua kui võimalik.

Meelerahu on täiesti subjektiivne ja kinni inimeses endas, sisuliselt ei miskit muud kui "õige mõtlemine" ehk siis võime elu ja maailma lõdvalt võtta. Suuta teha vahet asjadel mida saame muuta ja nendel mida ei saa ning viimaste pärast mitte põdeda või isegi raisata enda aega nende peale mõtlemisele. Siin aitab kaasa võimalikult palju tegelemine asjadega, mis meile meeldivad ja ebameeldivate tegevuste minimiseerimine. Meelerahu saavutamiseks kasutavad inimesed erinevaid vahendeid: religioon, mediteerimine, inimese tühisuse mõistmine kosmoses, ... või ka ajutuse lahendusena alko ja muud meelemürgid.

Need viis "rikkuse" tüüpi on nagu voolikute ja ventiilidega ühendatud pudelid (inseneri vaatevinkel😁). Sündides on meil mingi vedeliku hulk, mis jagatud eri anumate vahel. Elu jooksul kogu hulk algul suureneb ja hiljem tasapisi väheneb sõltuvalt inimese tegevusest ja juhuslikkusest. Pidevalt pumpame seda "eluvedelikku" erinevate pudelite vahel ümber. Üleüldise heaolu määrab meile endale sobiv tasakaal rohkem kui absoluutne hulk, ühtki pudelit ei saa lasta teiste arvelt täitsa tühjaks minna. Surres voolavad kõik tilgatumaks. Inimese enda jaoks pole peale surma ka staatusel mingit väärtust ehkki paljud seda ei teadvusta, eriti mitte riigipead, kes tahavad oma nime iga hinna eest "ajalukku kirjutada". Jah, sinu nime jäädakse mäletama aga väärtus ainult seni kui elad ja oma egot selle teadmisega silitad. Kaob teadvus, kaob kõik - mõnele on see hirmutav teisele vabastav fakt. Absoluutset enamust inimesi, kes elasid 200 aastat tagasi ei tea keegi, sama hästi võinuks nad olemata olla. Ainus, mis edasi kandub on geneetiline kood ja seegi segatud teistega ning juhuslikest muutustest mõjutatud.

Millist "heaolu" hindate kõige rohkem ja millist tasakaalu sooviksite, teoreetiliseks aluseks võiks võtta iga pudeli taseme 60% ehk siis kuidas jagaksite 5 pudeli vahel koguhulga 300%. 

Mida tahaksite et oleks momendi seisul rohkem milliste teiste arvelt arvestades, et "eluvedeliku" koguhulk jääb samaks.

Inimese mõtted süvautoopiast

Ausalt öeldes olin juba eluga edasi läinud ja AI postitusest põhjustatud tormikese veeklaasis unustanud, nii palju uut ja põnevat ju vahepeal juhtunud. Samas jäi silma, et kommentaare ikka veel juurde tulnud. Nojah kallis kaasa üritab väita, et ma polegi hirmus koletis. Ilmselt mingi tõetera seal peitub, sest vaevalt ta oleks muidu mu kõrval kõik need aastad vastu pidanud. Muidugi tõsi, et mulle meeldib üldtunnustatud arusaamiste ja kommete puhul tulla välja "provotseeriva" küsimusega: aga miks nii. Ootan asjalikku põhjendust ega rahuldu vastusega, et alati on nii olnud või et just nii on õige ja kõik. Ise ma lubasin ja äkki kedagi huvitab mis mina süvautoopiast arvan.

Esiteks pean teid lugejaid kurvastama kuna nii palju kui see mulle meeldikski siis äärmiselt raske tõsiselt võtta AI liidrite hulgas suht levinud arvamust väga peadselt saabuvast külluse ajastust - ebatõenäoline kuid mitte võimatu. Tuletab veidi meelde nõuka aja kommunismiootust, mille saabumisse kurjuse impeeriumi eksistentsi viimastel aastakümnetel keegi vist enam ei uskunud. Erinevus nende kahe teooria vahel on vaid meetodites kuidas Utoopia saavutatakse. Nõukogude inimesest kommunismiehitaja ennastunustava töö rabamise või supertehisaru ja robotite abil. Ühiseks nõrkuseks on mõlema juures asjaolu, et ei arvestata keskmise inimese ehk tavakodaniku laiskuse ja lollusega ning faktiga, et inimloomus endist viisi koopainimese tasemel, ehkki suudame kasutada tehnoloogiat, mis vaid mõni inimpõlv tagasi tundus ainult jumalatele või võluritele võimalik. 

Paraku libiseme sellisest tühisest takistusest nagu utoopia võimalikkus üle, sest teema oli "Süvautoopia ohud". Laias plaanis olen päri Boströmiga aga järgnevalt toon välja mõned momendid, mis mulle tunduvad olulised. Teesiks superintellekti võime lühikese ajaga lahendada kõik teaduse probleemid, mõelda välja "Lõplik teooria", mis selgitab nii universumi, inimese kui ka tehisaru enda olemuse. Meditsiinialal õpib esiteks ravima, siis ennetama kõiki haigusi ja lõpuks muutma inimese eluea piiramatuks, ehk just nii pikaks kui keegi seda soovib. Seda kas teadvuse kolimisega "pilve" (ongi nagu taevasse minek :D ) millisel juhul pole vaja tegeleda tülika lihakehaga või siis rakutasemel pideva kadudeta organismi uuendamise ja võimekuse tõstmise läbi.

Kui superintellekt suudab teha kõiki vaimseid tegevusi ja robotid kõiki füüsilist pingutust nõudvaid paremini kui inimene kaob igasugusel inimtööl mõte. Paljud näevad selles probleemi justkui töö oleks elu mõte. Minu arust lahendus väga lihtne: teed ainult meeldivat tööd hobina mitte tööna ja just nii palju kui viitsid. Kui ei viitsi, jätad ilma süümekateta pooleli ja võtad miskit muud käsile või lebotad niisama. Kostab paljudele stressiga maadlevatele kodanikele nagu ideaalmaailm, kas mitte. Liiga lihtsa eluga kaob vajadus pingutada ja väidetavalt kaovad ka väljakutsed. 

Vaidlen vastu, inimene saab alati soovi korral endale eesmärke püstitada ja vaeva näha nende saavutamiseks. Treenida, et joosta 10 kilti alla 40 minuti või ronida mingit rasket rada või õppida pilli mängima või teha endale selgeks kvantmehhaanika. Ei tähenda, et robot või AI teevad seda sinust palju paremini, sa ei võistle mitte nende vaid endaga. Kaob sund aga väljakutse säilib. Eks siin tekib muidugi ka ahvatlus lihtsamat teed pidi minna ja enda võimeid mitte klassikalise trenni ja õppimisega vaid kunstlikult biosünteesi, kirurgia, kemikaalidega arendada. Aga kui võistled iseendaga siis pole nagu mõtet. Ma pole kunagi saanud aru arvutimänguritest, kes kasutavad häkkisid eeliste saamiseks. Võidad küll ja ehkki teised ei pruugi teada siis ise ju tead et tegid sobi, mis väärtus sellisel võidul on??? 

Ohtu näen pigem selles, et inimene on loomult loom nagu Turovski lugudes. Ehk kui sundi pole ja saab lihtsamalt läbi siis enamasti valitakse lihtsam tee isegi kui mõistetakse, et see pole kasulik või on lausa kahjulik. Füüsiline allakäik algas juba tuhandeid aastaid tagasi niipea kui kadus vajadus ellujäämise nimel pidevalt heas füüsilises vormis olla. Tööstusrevolutsioon pani viimase põntsu asendades suurel määral füüsilise töö. Tänapäeva inimene ei suudaks eelkõige füüsilise võimekuse puudumise tõttu ilma tehnoloogiata metsikus looduses ellu jääda erinevalt kromonjoonlastest esivanematest. Irooniline, et ilma teadvuseta (meie arust) loomadel ja isegi putukail või taimedel pole liigi säilitamisega (inimmõjud välja jättes) mingit probleemi.

Tehisaru revolutsioon viib suure tõenäosusega laiades massides vaimse võimekuse allakäigule. Algas see juba lihtsate mehhaaniliste arvutusabilistega nagu arvelaud, jätkus arvutite kasutuselevõtuga ja tipneb AI'ga. Kui ei ole vaja hullu jooksukiirust või jõudu kiskja eest puu otsa pakku ronida kaob vastav füüsiline võimekus kiiresti. Sama juhtub ajuga, kui pole vaja pähe õppida teoreeme või lahendada keerulisi ülesandeid kaob see oskus tasapisi, sest kõike vajalikku saab küsida ja lasta välja mõelda tehisarul. Evolutsioon on efektiivne, oskused ja võimed, mis olelusvõitluses eelist ei anna kaovad aja jooksul.

Kui eesmärgiks muutub võimalikult mõnus ja naudingurikas elu saab superintellekt seda lihtsalt pakkuda kas keemiliselt (narkotsid) või otseste elektriimpulssidega aju mõnukeskusi stimuleerides. Teadvuse pilve laadimisel tekivad hoopis uued võimalused, mida ei oska ettegi kujutada.

Uidumõttest Vahepala

Tegelikult kerkib küsimus, kas inimene ilma lihakehata on üldse inimene. Esimesel pilgul mitte aga sügavamalt järgi mõeldes jõudsin järeldusele, et minu jaoks on küll. Põhjendus mul väga lihtne: kui ma räägin kellegagi kusagil maailma teises otsas telefoniga siis ma ju tegelikult suhtlen vaid teadvusega, pole mingit vahet kas seal ka lihakeha taga. Kui ma räägin tehisaru agendist häkkeriga, kes on mu tuttava häälefaili omastanud ja piisavalt hästi tausta tundma õppinud (algelisel kujul juba eksisteerib), suhtlen digitaalse arvutiprogrammiga, taga pole ei inimest ega isegi tema teadvust. Ei maksa unustada, et näost näkku rääkides suhtlevad teadvused (päris inimesed) ainult läbi audio ja videosignaalide, intiimsemal juhul lisanduvad lõhn, maitse ja puutetundlikkus.

Eelnevaga seoses tekkis mul super äriidee. Koguda kõikvõimalik info inimese kohta (kaasa arvatud DNA) ja laadida see turvalisse serverisse pilve. Seni kuni teadvust pole võimalik üles laadida saab seda infi kasutada konkreetse inimese modelleerimiseks. Kui originaaliga midagi juhtub võib "pilvepealse" või "hauataguse" teisiku käivitada ja surrogaadiga edasi suhelda. Sisuline surematus saabub kui õpitakse teadvust täies koosseisus üles laadima ja kasvatama originaalilähedast või pigem isegi originaali soovidele vastavat ideaalset lihakeha, kuhu saab teadvuse koopia alla laadida.

Ups, läksin oma mõtetega hoogu, nüüd tagasi teema juurde😜

Boström arvab, et inimene võib hakata ennast tundma väärtusetuna ja elu mõtte kaotada kuna AI ja robotid teevad kõike paremini. Mu arust on lahenduseks olukorra aksepteerimine ja enda huvides ära kasutamine: auto või lennuk liiguvad inimesest hulka kiiremini, ekskavaator on võimsam, arvuti andmetöötluses mõõtmatult kiirem, fotokas teeb palju realistlikuma pildi kui inimene suudab maalida - me ju ei tunne end selle pärast väärtusetuna!

Ühiskonna stagnatsioonis näeb ta samuti ohtu. Superintellekt loob optimaalse ühiskondliku korra ja kontrollib, et sellisena ka säiliks. Väheneb või kaob võimalus muutusteks, veidigi riskantsemaid ehkki potensiaalselt kasulikke takistaks AI kui optimaalselt rajalt kõrvale viivaid. Sedagi väga ei usu, superintellekt peaks olema võimeline hindama talle välja pakutud muutuste riske ja eeliseid, või mis hindama, ise ilma "lollide" inimeste osavõtuta optimaalseid muutusi läbi viima - mis superaru ta muidu on. Pigem näen ohtu selles, et AI valitseb küll inimkonnale parimat silmas pidades kuid kriteeriumid ei pruugi inimeste omadega kokku langeda ja kui inimesed üritavad selgitada on ta veendunud, et teab paremini.

No nii. Minu kirjutatud, hull ajakulu.

Visake aga kommentaarides hagu alla kui mõni veel järgi jäänud😜 Vaadake ette, et kommentaarium Gemini kirjutatust tühjemaks ei jääks, muidu kinnitate fakti, et AI kirjutab paremini kui inimene😁

Süvautoopia - igav ja tüütu?

Piisab vaid mõtlemisest ja saad mis iganes tahad,
äraütlemata mõnus ... või hoopis igav ja tüütu?

Vaatasin äsja Maailma Teadusfestivalil toimunud Brian Greene ja Nick Bostromi vestlust utoopilise tulevikuühiskonna teemal. Kes ei tea siis Brian Greene on üks juhtivaid eksperte supersümmeetria, stringi teooria ja kvantgravitatsiooni alal. Nick Bostromi (Niklas Boström) tegevusaladeks tehisaru filosoofia ja eetika uurimine ning futuroloogia. Ehk siis tegu pole tavaliste külapoe taga "Sarvikut" kummutades maailma probleeme lahendavate tüüpidega.

Tehisaru negatiivsete "maailmalõpu" stsenaariumide puhul on tavaliselt teemaks ühel või teisel viisil inimeste kontrolli alt väljuv superintellekt, kes kas eesmärgipäraselt või kogemata inimkonna hävitab. Nende meeste jutuajamises pöörati põhitähelepanu hoopiski positiivsele stsenaariumile - olukorrale kus supertehisaru lahendab kõik inimkonna ees seisvad probleemid ... ja sellises ideaalmaastikus võimalikult varitsevatele ohtudele.

Kõik me blogijad oleme seda kogenud: istud pühapäeva õhtul arvuti taha, sul on vaja kirjutada see üks "geniaalne" postitus, aga ainus, mida suudad genereerida, on raskekujuline prokrastineerimine. Ja siis mõtled: "Oh, kui vaid tehisintellekt lahendaks kõik mu probleemid. Siis saaksin lõpuks ometi päriselt elada!"

Nick Bostrom on veetnud palju aega mõtiskledes, kas superintellekt meid üldse alles jätab. Ta pakkus välja mõiste "süvautoopia" (Deep Utopia) - maailm, kus tehisintellekt on lahendanud kõik inimkonna probleemid – haigused, vaesuse, nälja ja ilmselt ka selle, millal peaks pesu pesema või koera jalutama.

Kõlab nagu paradiis, mis utoopia peakski olema. Aga on üks "aga". Bostromi sõnul võib see paradiis olla eksistentsiaalne õudusunenägu. Talle tundub, et inimene on loodud kannatama, või vähemalt pingutama. Esimesel pilgul mulle küll ei tundu ... aga lähemalt uurides on Bostromi vaatenurgal point.

1. Eesmärgitu "Liivakasti" - režiim

Praegu on elu nagu keeruline RPG-mäng: inimesel on vaja tööl käia, et süüa osta, ja süüa, et mitte ära surra. See on tüütu, aga see on tegevus. Süvautoopias on kõik lahendatud. Ärkad hommikul üles ja tehisintellekt on juba su hommikusöögi valmistanud, su blogipostituse kirjutanud ja su pangakonto täitnud, kui raha üldse peaks eksisteerima.

Mis sul üle jääb? Ainult "vaba aeg". Aga vaba aeg ilma eesmärgita muutub kiiresti vabaks ajaks, kui lihtsalt vahid lakke ja mõtled, miks sa üldse eksisteerid. See on nagu mängida "The Sims" mängu, kus oled sisestanud koodi "motherlode" ja nüüd on sul nii palju raha, et mängul pole enam mingit mõtet.

2. "Ma teen seda paremini" – ütles robot

Kujuta ette, et oled maalikunstnik. Töötad aastaid, et tabada valguse mängu lõuendil. Ja siis tuleb superintellekt, kes loob sekundiga 10000 maali, mis on tehniliselt täiuslikumad, emotsionaalselt sügavamad ja müüvad oksjonitel kallimalt kui kogu sinu suguvõsa pärand on väärt.

Süvautoopias oleme me kõik ... keskmised. Või noh, tegelikult me oleme kõik täiesti ebaolulised. Egot võib turgutada teadmine, et meie koer on ikka veel nummi, ja kiisu nurrumine nauditav. Intellektuaalses ja loomingulises mõttes oleme paraku nagu lapsed, kes joonistavad kriitidega asfaldile, samal ajal kui AI ehitab kvantfüüsika printsiipidel põhinevaid kosmoselaevu.

3. "Headus" võib olla hirmutav

Bostrom hoiatab, et tehisintellekt võib olla liiga hea. Kui palume AI-l end õnnelikuks teha võib ta järeldada, et kõige efektiivsem viis õnne maksimeerimiseks on ühendada meie ajju elektroodid, mis stimuleerivad naudingukeskust 24/7.

Kas see on utoopia? Tehniliselt jah. Kas me tahame olla püsivas uimas nagu õnnelikud laborirotid või narkarid? Tõenäoliselt mitte. Aga kui pole enam valikuvõimalusi, sest AI on "optimeerinud" meie elu perfektsuse tasemele, siis kes meid päästab?

4. Stagnatsioon – mugavuse vangla

Kui sa oled juba tipus ja sul pole ühtegi probleemi lahendada, siis kuhu sa liigud? Mitte kuhugi. Süvautoopia oht on selles, et me muutume staatiliseks. Ühiskond, kus pole konflikte, pole ka ideid. Me jääme mugavuse vangi, kus areng on peatunud, sest "paremat" pole enam võimalik saavutada.

Kokkuvõtteks

Tehisintellekt on tulnud et jääda, aga äkki lihtsalt inimene pole veel ("positiivse" stsenaariumi puhul) valmis kõigiks mugavuseks ja kohustusteta eluks, mida ta suudab pakkuda. Võib-olla on tegelikult "must töö" ja "elulised probleemid", mille üle pidevalt kurdame, meie elu koos hoidvaks liimiks.

Kui kõik on lahendatud, siis ainus, mis meil üle jääb, on küsimus: "Ja mis nüüd?"

On see küsimus ehk hirmutavam kui ükskõik milline tehisintellekti risk, või mis teie arvate?

Kas vahetaksid oma argimured "süvautoopia" vastu, kus kõik on tehtud, aga sul pole midagi teha?

Soe vesi ja hea elu

Torontos oli meil majas sihuke kraanikauss.
 Jube tüütu oli laste pepusid pesta.

Viimasel ajal niisama ei tulegi pähe originaalseid ideid, aga milles probleem, internet on parim vahend ideede (varastamiseks) generaatorina. Miks peaks ise oma peaga mõtlema ja vaeva nägema või siis "jalgratast leiutama", niikuinii on absoluutne enamus pähe tulevaid mõtteid ammu kellegi teise poolt juba mõeldud. Internet ja eriti AI on inimese vaba aja piiratuse ja uute ideede pealetulemise kiiruse tõttu sisuliselt ammendamatud allikad. Mis toob üles mõttelaiskuse teema, aga sellest kunagi hiljem - täna räägin soojast veest kitsamalt ja eluolulisest olukorrast laiemalt.

Ükskõik kui palju me kipume kurtma kui raske elu on siis objektiivselt võttes pole inimeste elu kunagi olnud parem ja kergem kui praegu. Probleem on meis endis, kes tsivilisatsiooni poolt pakutavaid tänapäeva hüvesi võtavad enesestmõistetava tavalise taustana. Subjektiivselt kipume tundma, et elu läheb järjest raskemaks, sest me ei suuda endale lubada kõiki neid uusi ja ägedaid luksusi, mida näeme teleka või neti vahendusel prominentide või muidu hästi edasijõudnute kasutuses olevat. Et kõikvõimalikku nodi ning tegevusi saada tuleb rohkem raha teenida ja rohkem tööl käia ja stressata ning lõpuks oleme nii kutud, et pole ei jaksu ega vaba aega hullu hinnaga kättevõideldud hüve rahulikult nautimiseks. Ja siis muudkui hädaldame, kui raske ja pingerikas elu on.

Miks me laseme endale pähe määrida, et tingimata on vaja iga paari aasta tagant uut nutikat, suuremat telekat, kiiremat ja mahukamat netiühendust, uut autot, moodsaid riideid, igatsorti täiesti ebavajalikke aksessuaare, nädalas paar korda väljas söömas käimist, vähemalt üht aga soovitavalt kahte väljamaa puhkusereisi aastas, mingeid hullult raha neelavaid hobisid ja paljut muud, mis tegelikult pole üldse hädavajalikud rahuldustpakkuva elu nautimiseks. Tunnistan, et ega minagi pole sellest patust vaba aga vähemalt suudan teadvustada😉 Pakun, et üheks juurpõhjuseks on inimlooma soov naabrist parem olla, mida soodustavad igatmasti müügimehed, suunamudijad ja võimendab räigelt sotsmeedia ja ka massimeedia, reklaamidest rääkimata.

Äkki peaks korraks aja maha võtma, end välismõjudest välja lülitama ja mõtlema rahulikult: mida meil tegelikult õnnelikuks ja rahuldust pakkuvaks eluks vaja oleks ... kui naabreid ei oleks olemas, ehk siis kui poleks vaja enesetunde tõstmiseks esineda. Järgi jääb kaks kategooriat: eluks hädavajalikud asjad nagu toit ja ulualune (külmas kliimas ka miskitsorti kehakatted) ning elukvaliteeti tõstvad asjad. Hädavajalikud ongi need millega muu loomariik ja ka meie esivanemad said edukalt hakkama. Ürginimestel ei tekkinud vaatamata aju praktiliselt samale võimekusele eksistentsiaalset kriisi: mis on elu mõte - väga lihtne - elus püsimine. Kõik ülejäänud kihid on tsivilisatsioon ja kultuur kunstlikult peale ehitanud ja pseudovajadused loonud.

Paraku päris ürginimese tasemele enam tagasi ei lähe, ega suudakski, sest absoluutne enamus tänapäeva hellikutest vurlesid sureks natukese ajaga ilma tsivilisatsiooni hüvedeta (elekter, tööstus, tehnoloogia, intensiivpõllumajandus) maha. Üksikule saarele sattunud 21 sajandi inimene või inimesed ei peaks eriti kaua vastu, enamusel lihtsalt pole elementaarseid ellujäämisoskusi. No ja kui jääkski ellu siis ilmselt läheks üsna pea hulluks kuna ei saaks instasse enekaid postitada😝 Dzhinn on pudelist välja lastud, tagasi seda enam ei topi.

Elukvaliteeti tõstvad asjad on individuaalsed. Ulualune võiks veidi mugavam ja soem olla, toit vaheldusrikkam ja maitsvam ning tore oleks rahuldust pakkuvaid tegevusi harrastada. Kui vaba aega jääb üle tahaks seda kuidagi niiöelda "hingele" kulutada - neid erinevaid ja minimaalselt finantsi nõudvaid harrastusi palju, ei hakka üles lugema. Kui raha üle jääb tõuseb erinevate kulutamisvõimaluste arv stratosfääri, muidugi koos kulutatava summaga. Aga tegelikult elab inimene väga hästi ära ilma sportauto, jahi, kopteri, uhke villa, Gucci käekoti, Rolexi kella ja kõige muu luksuskraamita  kui vaid suudab oma mõttelaadi hallata.

Kas olete mõelnud, et tänapäeva tavakodaniku harjumuspärased mugavused või asjad olid alles hiljuti ülirikaste luksus ja veidi varem ka kuningale kättesaamatu. Perspektiivi panekuks veidi ajalugu:

Arstiabi - nii teadmiste kui arstimite ja tehnoloogia areng võimaldanud täielikult kõrvaldada hulka haigusi, palju efektiivsemalt ravida teisi ja tõstnud keskmist eluiga märkimisväärselt.

Transport - autod, rongid, lennukid üleeelmise sajandi lõpu leiutised, laiemalt kasutuses eelmise sajandi esimesel poolel.

Elekter - avastati õige ammu aga laialdasemalt hakati kasutama eelmisel sajandil. Edison leiutas elektripirni alles 150 aastat tagasi.

Side - põhines antiikajast kuni eelmise sajandini suures osas paberile kirjutatud kirjadel, Marconi leiutas raadio ja Bell telefoni vaid 150 aastat tagasi, telegraaf küll veidi varem 1830.

Aga lähemast ajast (Eesti vaatevinklist):

Soe vesi tuli laiemalt kasutusse alles peale sõda.

Telefonid ja telekad 70'tel.

Autod massidesse 80'tel.

Nõuka okupatsioonist vabanemine langes kokku tehnoloogia arengu olulise kiirenemisega: personaalarvutid, moblad, internet, ... ja poodidesse tuli küllus. Siiamaani leevendan troopiliste puuviljade tööstuslikus koguses pugimisega lapsepõlve traumat mis seisnes nende Soome telekast nägemises aga kättesaadamatuks osutumises.

Loetelu võiks pikalt jätkata, ehk piisab ülaltoodust mõistmaks kui külluserohkel ajal me tegelikult elame. Bensu või elektrihinna üle kurtmine tundub naeruväärne arvestades, et enamusel kodanikel polnud 100 aasta eest elektriühendust või 50 aasta eest autotki kuhu bensu panna.

Lapsepõlvest mäletan lauatelefoni ühendamist märkimisväärse sündmusena - ilus roheline.

Noorukina seisin ise värviteleka ostuluba näpus sabas Ekraani poe ees.

Kuna lapsena kolisime ühte esimestest korterimajadest siis soe vesi ja korralik kanalisatsioon polnud märgilised kuid kaasa mäletab hästi kuidas neil polnud Tallinnas elades algul kumbagi.

Samas nii ahjukütte kui välipeldikutega puutusin kokku maal vanavanemate juures.

Esimese oma auto, arvuti, interneti ja mobla saamised on hästi meeles, lapsed samas üles kasvanud neid kasutades, ei oska ette kujutada elu ilma taoliste tehnikavidinateta.

Praegu tagasimõeldes on selge, et ainuüksi minu elu jooksul on teadus ja tehnoloogia meeletult arenenud, osa maailmast äratundmatuseni muutnud (nii hea kui halva poole) osa üllatavalt muutumata jätnud. Kui AI ja robotite areng jätkub nagu seni (aina kiirenedes) vaatame vaid kümne aasta pärast kahekümnendate keskpaika tagasi nii nagu vaatame praegu eelmisse sajandisse ja imestame kuidas inimesed üldse hakkama said. Võimalik, et pealekasvav põlvkond ei saakski tänapäeva väljakutsetega hakkama, sest AI suudab kõigile su küsimustele vastata ja enamuse vajadusi rahuldada nii et kui ei taha ja ei viitsi siis ise ei pea mugavalt eksisteerimiseks enam üldse pingutama. Mis ei tähenda, et inimesed rahul oleks - karta on, et põhjusetu soigumine võib isegi tehisaru hulluks ajada ja sundida sellel end mõttetutest inimloomadest lahti ühendama😜

Milliste tänapäeva tavamugavuste või tehnoloogia saabumist oma elust selgelt mäletate?

Millist uut teaduse või tehnoloogiasaavutust kõige enam ootate?

Millist lapsepõlve traumat mäletate mida väga tahtsite aga ei saanud?

Jaanalinnupoliitika

Loojuv päike heidab pikki varjusid.

Maailm ümberringi põleb, naftahinnad tõusevad, aktsiaturg kukub, AI ähvardab iga nurga pealt aga mina vilistan ja sõidan suusamäele liugu laskma. Tegelikult vägagi loogiline käitumine, sest kui kõik peaks pekki minema oleks pärast hirmus kahju, et siis kui veel võimalik jäid mitmed mõnusad asjad või tegevused nautimata. Praeguses olukorras pole mõtet häid asju edasi lükata, kui siis tülikaid ja ebamugavaid stiilis: ehk tuleb enne tuumasõda kui pean tuba koristama või vannituba remontima😜 Jube totter oleks just enne pommiga pihta saamist uus vann või plaadid seina panna. Hoiatavaks näiteks vanaisa talus 39'l aastal valminud uus elumaja, tolle aja kohta igavene moodne, ruumikas ja ilus. Ei jõudnud pere end selles õieti sisse seadagi enne kui punased tulid, siis sõda ja lõpuks vene võim rekvireeris ning paari aasta pärast põles uute omanike käes maha. OK, siin meil ehk pole otsest sõjahirmu aga ühiskondliku korra kokkuvarisemine tabaks arenenud riike kõige karminalt, nende hellitatud kodanikud ei saaks segaduses hakkama.

Huroni järv pole veel täiesti kinni külmanud
Haruldaselt selge ilm, põhjapoolne vastaskallas selgelt näha.

Tegelt ma muidugi nii ei mõtle, aga inimene peab leidma õigustuse miks kulutas vabal päeval neli tundi autos suusamäele sõitmiseks et seal kümme tundi nagu poolearuline mäel vaid lühikeste õlle ja näksipausidega üles-alla uhada. Külmalaine polnud veel taanduda jõudnud, parklas näitas -15C, tuulekülma alla 20 miinuskraadi. Suusasaapad olid kõrvalistmel, istmesoojendus sees ja kuum õhk peale puhumas. Külmaga läheb plastik nii jäigaks, et eelmine kord sain vaid suure hädaga teised jalga, seekord siis targem. Mäeolud polnud just kõige paremad: jää ja jääpuru, võtsin oma suurslalomi suusad, kiirem sõit ja teravamad kandid - mäel veendusin, et õige otsus. Päike paistis aga tuul oli jäine, peale esimest õllepausi panin teise fleesi lisaks jope alla. Eriti kummaline, et parema talla alla olen saanud mingi külmakahjustuse, nahapaksend hakkas tunda andma ja hiljem koju sõites üles sulades lausa valutama.

Positiivse poole pealt rahvast väga vähe, kihutada sai muretsemata, et keegi ette koperdaks. Konjak plaskus kulus marjaks ära, jamajutt, et alko tekitatud soojatunne on petlik. Või noh kui ongi siis nagu AI'ga - pole vahet kui piisavalt hästi petlik, soojem hakkas igal juhul. Kui külmarohi otsa sai tegin seeria kätekõverdusi, kakskümmend kiire tempoga tekitas mõnusa sisemise soojavoo jope all. See tuletab meelde, et võtsin vastu karatesõprade väljakutse 2000 kätekõverduse kohta 5-25 veebruaril (100 päevas). Täitsin edukalt, esialgu tegin 10'sed seeriad aga  liiga kerge ja 10 korda päevas meelde tuletada oli keeruline. Viis korda päevas 20 teha palju lihtsam. Hakkas meeldima ja lasen nüüd ilma väljakutseta edasi. Peaks ka lõuatõmbed ja plangu lisama, et lisaks jalgadele (jookmine, suuskamine, rattasõit) ka käed ja kehalihased koormust saaks. 

Veebruarikuus jooksin 14 korraga 105.7 km keskmise tempoga 4:53 kilomeetri peale, aeglane kuna lumi, jää ja jube külmad ilmad ... või siis vanus hakkab märku andma👴. Kilomeetri, viieka ja kümpsi aegu pole mõtet isegi kirja panna, kevadel kahtlemata jooksel kõik üle. Käisin õues 31,5 km ja suusatasin 193 km. Sammusid keskmiselt 14600 päevas.

P.S. Kriisid on alati selle nurga pealt toredad, et turud liiguvad palju muutes taktikalise ostu-müügi oluliselt kasumlikumaks kui normaalsetel igavatel aegadel.

Uus Klassiühiskond

Jäi üks artikkel silma. Ei tasu ehk väga tõsiselt võtta aga huvitav arutluskäik sellegipoolest:

 

Kümne aasta pärast on maailmas kahte tüüpi inimesed.

​Majandusteadlased kutsuvad graafikul kujutatut "K-kujuliseks majanduseks" – järgmised 2–3 aastat otsustavad, kummal joonel sina asud.

• ​Ülemkiht (Creators), kes kasutab tehisintellekti (AI) oskuste ja teadmiste võimendajana, kasvatamaks varandust, automatiseerimaks sissetulekuid ja võtmaks vastu otsuseid kiirusel, millega ükski ilma AI'ta inimene võistelda ei suuda.
• ​Alamkiht (Coach-potatoes), keda see süsteem haldama hakkab.

​See ei ole lihtsalt "tulekul". See toimub juba praegu.

Mõne aasta jooksul toimuvad kardinaalsed ja pöördumatud muutused ühiskonnas. Tänu AI järjest laiemale kasutuselevõtule hakkab ettevõtete efektiivsus kiirelt kasvama, mis toob kaasa tööjõu nõudluse vähenemise. Firmade kasumid kasvavad oluliselt kiiremini kui töötajate palk. Tööjõu osa kuludes väheneb kiiresti, inimesi on järjest vähem vaja. Kõigepealt tabab eriti tugevalt madalama tasemega intellektuaalse töö tegijaid (intellekt muutub odavaks) hiljem robotite arenguga ka kõrgema taseme valgekraesid ja manuaalsete tööde tegijaid. Palgatöötajad asenduvad väiksearvulise rikaste loojate-ettevõtjate klassi ja suure jõude elava alamklassiga, kelle põhivajadused on tagatud.

Lõpptulemuseks külluse ühiskond aga enne sinna jõudmist on karta suuri sotsiaalseid segadusi ja rahutusi kuna regulatsioonid, valitsused ja riigid ei suuda nende ennetamiseks piisavalt kiiresti reageerida. Ehk siis lisaks geopoliitiliste pingete kasvule on oodata ka sotsiaalsete pingete kasvu. Kui neid ei suudeta maandada ootavad ees väga ettearvamatud ja potensiaalselt ohtlikud arengud, mitte ainult üksikisikule vaid kogu ühiskonnakorraldusele. Senine maailmakord on lõppenud, järgmise mõne aasta jooksul pannakse alus uuele, praegu toimuvad sündmused ja arengud määravad milline see saab olema.

AI võidukäiku pole võimalik peatada ega isegi märgataval määral aeglustada. Põhjuseks asjaolu, et tegu tuumavõidurelvastumisele sarnase võidujooksugal. AI aga määratult ohtlikum, sest selle abil on võimalik valitseda kõigi elualade üle sõjandusest rääkimata. Kõik tahavad esimesena saavutada AGI ja ASI läbimurret. Võimalikud põhimõtteliselt 3 arengusuunda: AI saab olema suurfirmade omaduses ja kontrolli all, riikide kontrolli all või siis arendatakse seda rahvusvahelise koostöö vormis nagu CERN, ITER või rahvusvaheline kosmosejaam.  Viimane tundub kahjuks momendil kõige vähemtõenäolisem.

​Mõned jahmatavad faktid:

• ​AI-oskustega töötajad teenivad 56% rohkem kui sama töö tegijad ilma nende oskusteta. See palgalisa kahekordistus vaid ühe aastaga.
• ​Tehisintellekti juurutavad tööstusharud näevad kolmekordset tulu kasvu töötaja kohta.
• ​Samal ajal ei ole 90% töötajatest läbinud ainsatki tundi AI-koolitust.
• ​Goldman Sachs prognoosib, et aastaks 2028 mõjutab AI 300 miljonit töökohta.

​Kui sa loed seda praegu ja sa pole veel AI-ga süsteeme üles ehitanud – pole automatiseerinud ühtegi töövoogu ega kasutanud seda millegi loomiseks, mis tooks sulle raha või muudaks sind asendamatuks ... siis oled sa hetkel valel joonel.

​Sul on võimalus oma trajektoori kohe praegu muuta ... kui tahad, ja viitsid. Kuid kuue kuu pärast on see lõhe juba poole laiem. Ja aasta pärast võib olla juba ületamatu. Mina peadse "noore penskarina" õnneks ei pea suurt muretsema, võtan koha areeni äärde ja vaatan põnevusega kõrvalt pealt kuidas asjad arenevad ega leia miskit kohutavat alamklassi kuuluva rantjee rollis😜 ... kui arengud peaks eelmainitud ennustuse järgi minema. Mida sa hing veel tahta oskad, ühiskond tagab peavarju ja täiskõhu ning isegi meelelahutuse, et alamklass vaid mässama ei hakkaks. Juba vanas Roomas oli ütlemine "panem et circenses" - rahvale on vaja vaid leiba ja tsirkust rahulolematuse summutamiseks😉

Sõltuvusest ja motivatsioonist

Mäesuusatamine - kas ikka süütu sõltuvus?

Kõigepealt motivatsioonist, ehk miks inimesed (või ka loomad) teevad mingeid asju või käituvad nii või teisiti. Täna tööl oli igav ja hakkasin filosoofilisi mõtteid mõlgutama. Pakuks välja, et enamuse käitumise juurpõhjuseks on soov saada head tunnet või vältida paha tunnet, seda nii füüsiliselt kui vaimselt. Terve hulk käitumisi muidugi instinktiivsed eesmärgil elus püsida. Kõigi nende ühine omadus: kui ei tee hakkab peagi väga paha, võib lausa ära surra ja seda üritab iga elusolend nii teadlikult kui alateadlikult vältida. Ega me ju mõtle teadlikult, et peaks hingama aga seda tegemata tekib kiirelt ebamugav tunne.

Kui suudame vältida paha tunnet pole inimeseloom päris rahul vaid tahab ka head tunnet nautida. Meetodeid selleks on palju, osa pakuvad lühiajalist ja võimsat naudingulaksu (seks, söömine, narkotsid ...), teised kaugemas ajaperspektiivis ja nõrgemat kuid kestvamat ning võivad isegi eeldada selle nimel pingutamist või kannatamist (tööl käimine, et teenitud raha eest puhkust nautida - milles peitub omaette vastuolu). Loodusliku valiku käigus kujunesid vastavad mehhanismid ja ka kontroll välja nii, et põhimõtteliselt oli pea võimatu mõnutundest üledoosi saada. Organism lülitas sisse automaatsed pidurdusmehhanismid, et end surnuks ei sööks või kepiks.

Punase Kuradi spordipood - hilisõhtul

Mõtlev inimene aga tahaks ju rohkem mõnu tunda kui loodus ette näinud. Esimesed võimalused (igat sorti taimed või ka alko) avastati ilmselt juhuslikult, no ja mis avastatud, seda pudelisse tagasi ei topi. Teaduse arenedes ja organismi funktsioneerimist paremini tundma õppides mõisteti, et pole eriti raske luua tehislikke vahendeid, mis võrreldes looduslikuga mõnutunnet kordades võimendavad. Sünteetilised narkotsid on muidugi äärmuslik vorm mille puhul vastavaid kemikaale otse ajju pumbatakse. Aga ei maksa unustada, et ka õnnemängud, arvutimängud, söömine, füüsiline pingutus ja isegi heategevus vallandavad ajus naturaalsete õnnetunde kemikaalide eritumise.

Loodus kasutab naturaalseid kemikaale suht vaoshoitult eluspüsimiseks ja liigi jätkamiseks kasulike tegevuste premeerimiseks. Inimene tahab aga aina rohkem mõnutunnet, mis muutunud vahendist eesmärgiks. Pole miskit imestada kui mõnutunde tagaajamine tekitab sõltuvuse, sest lihtsalt nii hea on olla, kes tahaks igapäevaste murede juurde tagasi pöörduda või isegi mõelda neile kui tingimata ei pea. 

Kõik me oleme sõltlased, igaühel oma kokteil meetoditest ja vahenditest, mõnel füüsilisele ja vaimsele tervisele vähem mõnel rohkem kahjulik. Ma leian, et sisulist vahet pole kas saame naudingu kärakast, suitsust, narkotsist, palvetamisest, mediteerimisest, spordist, tööst, logelemisest, hasartmängudest, netis istumisest, maailmaparandamisest ... jne ... ... ... seni kuni suudame seda kontrollida ja ei tekita endale ega teistele probleeme. Aga vat see kontrollimine ja eriti aru saamine, millal süütu meelelahutus probleemiks muutub on väga-väga keeruline. Sõltlane tavaliselt ise ei saa aru, et on piiri ületanud.

Üle 9 tunni suuskadel - 193km

Esmaspäeval suusamäel äkki mõistsin, et mu suuskadel kihutamisest saadav adrekalaks on ilmselgelt sõltuvus. Mõtlesin seitsme ajal koju sõitma hakata aga alles kõrvulukustava pissihäda sunnil vedasin end kolmveerand üheksa poolvägisi autosse. Viimased poolteist tundi muudkui mõtlesin, et üks või kaks sõitu veel aga iga kord nuputas aju välja miks peaks ikka ühe "viimase" veel tegema: seda nõlva pole proovinud, oi nii hästi tulid pöörded välja, peaks veidi madalamas asendis kurvi minema, prooviks ühe kiire sõidu, ... jne ... Tuletas elavalt meelde kuidas arvuti taga mängides kella kahe ajal öösel mõtlen viiendat korda järjest, et üks mäng veel. Nii need üledoosid manustatakse. Võttes arvesse nelja tundi autosõitu, vaid kaht (lühike õlle ja lõunasöögi) pausi, üle üheksat tundi suuskadel olemist on kardetavasti tegu sõltuvusega. Oskasin isegi talla alla külmavilli saada, mitte et poleks tundnud - ei raatsinud kohvikusse minna jalga soendama.

Kui suusatamine annab intensiivse, kiire ja kohese laksu, siis jooksmine pigem sellise aeglase, sujuva ning kaua, vähemalt pool päeva kestva. Jooksmise ajal pingutades esimene kilt on harva nauditav, mõnusaks läheb kusagil kolmanda paiku aga sellest saadav energia ja hea enesetunde laks kestab vahel õhtuni välja. Jaanuaris jäi jooksmine unarusse, esimeses pooles Eestis olles ei käinudki nii ilma kui muude asjaoludega seoses. Torontosse naastes sai neli korda joostud ja siis keeras ilm täiega arktiliseks. Alla -15C polevat soovitav joosta, kui nats soemaks pööras tuli lumetorm, üle poole meetri lund. Vahtisin iga päev närviliselt ilmateadet ja teeolusid, külm kestis ja lund ei korjanud keegi ära. 

Lõpuks leidsin, et kui nii edasi, ei saa enne aprilli jooksma. Kole silmakirjalik seletada, et pole halba ilma on vaid valesti valitud riided. 29 jaanuaril panin -18C'ga soojalt riidesse, matkasaapad jalga ja otsustasin proovida kas saab ümbruskonna tänavail sörkida. Liikuda jala võimalik vaid kvartalisisestel lume ja jääga kaetud sõiduteedel või kõnniteel poolest säärest lumes, lisaks lumevallidest ülehüppamine nagu takistusjooksus. Viis kilti jooksin, keskmiselt kulus tavapärase 5 asemel 6 minti kildile. Võttis võhmale, ehkki meelega hoidsin tagasi, et mitte liiga ahnelt jäist õhku kopsudesse ahmida. Järgmised kaks päeva jooksin paar kraadi soojema ilmaga saabastega, 31'sel isegi 10 kildise otsa saades jaanuari kilometraazhiks 51km. Täna 5 veebruaril oli 15 külmakraadi, jooksin tossudega, enamusel tänavail lumi lükatud aga kõnniteed ikka takistusrajad - 10 päeva peale lumetormi ja öösel lubas juba uue sahmaka.

Teisi mu pahesid päris sõltuvuseks vist ei saa klassifitseerida, rohkem sellised hooajalised (õlu) või õhinapõhised (arvutimängud). Netis (nii läpaka kui nutikaga) asjaajamine ja surfamine on kujunenud rohkem nagu möödapääsmatuks osaks tänapäevasest elust. Kuidas muidu pangandust, ostlemist, uudiseid, meelelahutust üldse enam kätte saada. Samas ei saa aru inimestest, kes sattuvad paanikasse kui puudub netile ligipääsemise võimalus. Matkadel olen tihtipeale päevi levist väljas, nutikas täidab vaid fotoka, kaardi ja GPS funktsiooni. Youtubest populaarteaduslike videote vahtimine kipub tegelt piiri peale tüürima.

Kokkuvõttes on mul vist sõltuvustega suht vedanud - füüsiline liigutamine (spordiks oleks seda palju nimetada) on tervisele pigem kasulik kui mitte arvestada täiesti realistlikku vigastuste võimalust. Ühiskonda ega kaasteelisi ei peaks eriti segama.

Kuidas teiega, milliseid mõnutunnet tekitavaid sõltuvusi (kui kasutada mu väga laia määratluse diapasooni) julgete avalikkusele tunnistada ja kas teete midagi nende vastu võitlemiseks või vilistate ja naudite täiega. Või mis üldse neist uidumõtetest arvate.

Fantaseeriks vähe

Kutsik ja Kiisu ei vaeva oma
pead selliste mõtetega😁

Ma pingsalt mõtlesin, millest kirjutada. Teemasid on palju aga pikalt täna ei viitsi heietada. Äkki kargas pähe, et huvitav millises ajalooperioodis võiks olla kõige ägedam või toredam elada. Kõige rohkem on meil infot käesoleva ja lähema mineviku kohta. Kaugema mineviku puhul - mida kaugemale seda ähmasemaks läheb, lõpuks kipub müütide ja muinasjuttudega segunema. Tuleviku asjus veel keerulisem, isegi suht lähedast tulevikku keeruline ennustada: no kes oleks sajandivahetusel näinud ette nii laialdast koroonaepideemiat, vene-Ukraina sõda, AI ootamatult kiiret esiletõusu, USA polariseerumist, ... jne ... 

Muidugi pean silmas keskmise kodaniku, mitte kuninga või orja vaatevinklist. Puuduliku infoga väga raske opereerida kuid püüan siiski. Kui kõik võimalused läbi kaaluda on kuri kahtlus, et kõige parem just selles ajajärgus, kus momendil olen. Või siis veidi edasi, kümmekond aastat kaugemas ehk seda jagu nooremana. Eestis, Lääne-Euroopas, Põhja-Ameerikas elades pole sel ajajärgul ja seni olnud suuri meid otseselt mõjutanud sõdasid ega ka muid mastaapseid katastroofe.

Tuleviku, isegi lähema, suhtes ma nii kindel ei oleks. Kliimaprobleemid ei jõua lähemate aastakümnetega liiga hullu jama tekitada, isegi paari kraadine temperatuuri või meetrine ookeani veetaseme tõus sajandi lõpuks (kui nii kaua välja venitame) ei morjenda. Praegusi arenguid jälgides paistab, et massiivse põgenikevoolu tekkel suudavad õnnelikemas oludes riigid sellele relvajõul karmid piirid ette panna. Praegu hapra nööri otsas pea kohal rippuvad Damoklese mõõgad on maailmasõda, AI, bioterrorism, ... milline ja millal tabab on vaid aja küsimus. AI on samas eriline: potensiaalselt nii äärmiselt efektiivne inimkonna hävitaja kui ka kõigi probleemide lahendaja, kumb külg peale jääb??? Minu põlvkond vähemalt on suht pikalt saanud senisest ajaloost kõige mugavamates oludes eksisteerida, iga järgmine päev on vaid boonuseks.

Materiaalselt ja ka meditsiiniteenuste kvaliteedi poolest pole kunagi nii hästi olnud kui praegu. Loodetavasti läheb lähemal ajal veel paremaks aga küsimus kaua see pidu kestab. Natuke liiga palju on horisondile kerkinud tervet maakera ja inimkonda potensiaalselt vägagi negatiivselt mõjutavaid arenguid, enamus seotud inimkonna enda tegevusega. Teoreetiliselt peaks ju homo sapiens ehk mõtlev inimene suutma vaadata tulevikku ja lähtumata hetkehuvidest käituma nii, et järeltulevad põlved saaksid enam-vähem normaalsetes oludes eksisteerida. Praegu toimuva põhjal otsustades on Fermi paradoksi suur filter alles ees, ja selle edukas läbimine äärmiselt vähetõenäoline kui võtta arvesse, et me pole näinud ühtegi märki mõistusega elust kosmoses. Omaette teema, kas inimkonna praeguse käitumise alusel on põhjust meid mõistusega eluks nimetada😜

Millisel ajajärgul teie oleks tahtnud elada?

Hundilaut

Fenrir sööb Ragnarökis Odini ära

Postituse sundis kirjutama lääge maik, mis MMTM blogidraamast suhu jäi. Mind absoluutselt ei rahulda Indigoaalase postituses kirjeldatud olukord: Enesetsensuur, teadvuse jaoks sama mis universumile soojussurm. Usun, et enamus blogistajatest ja lugejatest tahaks võimalust arutleda ka tundlikel teemadel ilma hirmuta kedagi solvata või iga sõna üle pikalt järgi mõtlemata, noh nii nagu ennemuistsetel aegadel. 

Ja siis tuli pähe geniaalne, ehkki mitte originaalne mõte kuidas hundid söönuks saavad ja lambad terveks jäävad. Miks mitte asutada blogiruumis väärikas sõnavabadust austav ja kriitikat salliv piirkond - HUNDILAUT, kus virtuaalsete lammaste murdmine ja huntide omavahel purelemine sallitud. Lammastel on niigi juba ammu laut või mitu, kus sõbralikult ühendkooris määgides nii hundinahas lambaid kui ka ettekujuteldavaid ja päris hunte sarjatakse. Huntide oma viga, et ei organiseeru ja lasevad sorgus sabadega lammastel oma arusaamiste järgi ruulida.

Hundilauda erinevus oleks ilma igasuguse diskrimineerimiseta vaba sissepääs ja sõnavõtt kõigile soovijatele: nii huntidele, lammastele kui ka kõigile teistele elukatele, kes end kuhugi vahepeale identifitseerivad. Täielikku sõnavabadust ei saa paraku isegi seal lubada, sest ühest küljest tuleb päris maailma seadustest kinni pidada ja teisest küljest ei pruugi kõik pudulojused ootamatult sülle langenud vabadust osata väärikalt ja vastutustundlikult kasutada. Võiks olla tegu kohaga, kus võitlevad ideed, mitte inimesed, ehk siis väideldakse põhimõtete üle mitte ei hakata arutama huntide või lammaste persoonide kallal. Lauda uksel oleks hoiatus: sisenemine omal vastutusel.

Ideaalis võiks eeskujuks võtta Valhalla, kus päeval võideldakse viimse veretilgani ideede üle kuni lõpuks langetakse. Siis ärgatakse ellu et saaks terve järgneva öö piiramatus koguses õgides ja kärakat visates pidu panna. Peale lühikest pausi algab võitlus otsast peale. Tsükkel kestab kuni viimase otsustava ja lõpliku Ragnaröki lahinguni, mis on ka maailma lõpuks, tänapäeva paralleelina tähistaks seda ASI ehk supertehisaru loomine. Nagu mütoloogiaski on sümboolne maailma lõpp uue ajastu alguseks, kus juhtimise võtab enda kätte tehismõistus.

Sisu loomiseks oleks igal huvilisel võimalik mingi teema tõstatada või veel parem külalispostitusena avaldada. Üle lugedes paistab elluviimiseks liiga naeruväärselt naiivne ja ilus idee. Aga mis lugejad arvavad, kas oleks huvi ja julgust sellisest üritusest osa võtta?