Pühapäeval oli kole külm, jälle 20 kraadi ringis. Jooksma ei tahtnud minna aga niisama toas ei kannatanud ka istuda, mõtlesin veidi läheduses asuvas pargis ringi hulkuda. Kui muidu Toronto on suurlinn mis suurlinn siis õnneks siin päris palju ja kohati suht metsikuid parke. Põhjuseks asjaolu, et asub jääajajärgse moreeni ja savikihi peal, mille sisse liustikuääre esised sulaveejõed sügavad orud uuristasid. Praegu muidugi on ürgorgude põhjas vaid pisikesed ojad ja mõni väike jõgi. Kõrgete kallaste vahelised orgude põhjad aga lamedad, mis kevadise suurvee, suviste paduvihmade ja sügiseste orkaanijäänuste ajal üleujutusi tekitavad. Peale Torontos 81 inimest tapnud 1954 aasta oktoobriorkaani Hazel keelati orgude põhjas ehitustegevus, nüüdseks ongi need muutunud loodusparkideks, kus igatsorti linnastunud metsloomi võib kohata.
Keegi lausa hüpetega kiirustanud
"Lumeinimese" jäljed😁
Mul vaid kilomeeter mööda tänavaid kõmpida, et ühe oruni jõuda. Panin matkasaapad jalga plaanides seekord rohkem jalgradadel käia mitte lumes sumbata. Võimaluse korral hoopis jõejääl, mis peale kolme külmanädalat peaks kenasti kandma. Teatava üllatusena polnud pargis eriti teisi minusuguseid entusiaste käinud. Rajad küll olid aga osaliselt tuisklume alla mattunud ja kohati pidin vaid metsloomarada kasutama. Kõrvaleastumine garanteeris sahmaka lund üle saapaääre, õnneks oli nii külm, et lumi eriti ei sulanud ja jäätas soki saapa külge kinni laskmata rohkem lund saapasse.
Alguses käisingi viis kilti vinkavonkalisi radasid mööda metsavahel, enne oru lõpuni jõudmist (lennuväli nimelt tuleb ette) läksin jõe peale ja keerasin tagasi. Jää polnudki nii tugev ja paks kui olin lootnud. Siin seal võis kiirema vooluga kohtades näha isegi lahtist vett sulisemas. Kohati oli paljas jää, millel julgem käia, kohati lumekate peal, seal ei näinud kas ja kui tugev jää all on. Tegelikult muud ohtu polnud kui jala märjaks saamine, sest jõe sügavus pole kusagil üle meetri. Jõge olid lihtsamaks kulgemiseks kasutanud nii koiotid kui teised loomad. Lumistes kohtades lootsin nende peale ja jälgisin loomarada.
Jäälilled jõel
Lumekiht varjab nõrgemat jääd
Kaks korda vajus jalg jääst läbi kivide lähedal, kus lumi varjas kiiret voolukohta katvat õhukest jääd. Mõlemal korral sai saabas veidi märjaks, vett ei tulnud isegi üle ääre, jõudsin jala enne välja tõmmata. Sile jää oli kohati õige libe aga matkasaabaste muster hoidis hästi. Maanteesillani jõudes otsustasin eravalduse silti ignoreerides selle alt läbi minna, teadsin küll, et teisel pool golfiväljak. Ilmselgelt praegu golfi keegi ei mängi, keda ma ikka segan jõel jalutades. Loomulikult oli ala inimtühi, jõgi vonkles laugete küngaste vahel möödudes klubi peamaja eest. Paar kilti ja jõudsin jälle tuttavatesse kohtadesse, kus ennegi koeraga kaldapealsel hulkunud. Siin suubus teine pisike jõgi ja allavoolu oli jääkattes hulga rohkem auke. Ronisin järsust kaldast üles ning kõmpisin tänavat pidi koju. Linnamatka pikkuseks kujunes 11 kilti, aega kulus pea kolm tundi.
Niagara joal olen käinud mitmeid kordi aga ma ei teagi miks (äkki seepärast et linna sees) pole väga erilist muljet jätnud, ka mitte esimene kord kui seda loodusimet nägin. Seekord siiski paistis talvine jäärüüs kosk tõepoolest võimas ja kaunis. Mõte koske vaatama minna tuli lambist, nii pikalt (üle 2 nädala) järjest miinuskraadid suht harva esinev meie kandis. Seega on lootust, et joa tekitatud pihustatud vesi katnud ümbruse paksu jääkihiga. Reedel käisin mõtte välja, kaasa oli kohe nõus, lapsed kaalusid veidi aga lõpuks ikka ei tulnud. Laupäeval vaatasin kindluse mõttes netist pilte, kas ikka on lund ja jääd - oli küll ja hulganisti. Pühapäeval asusime peale korralikku hommikusööki teele, google-maps ennustas tund ja veerand ajakulu. Kohale jõudes esimene asi parkimist otsida, joa juures alati hull liiklusummik, otsustasime auto linna jätta. Otse peatänava Turismiinfo keskuse juures asuv pooltühi parkla üllatas soodsa 10CAD hinnaga terve päeva eest - Torontos ei saa kusagil nii odavalt.
Canadapoolne "Hoburaua" juga vikerkaarega. Paremal ülal posti all imetlevate inimsipelgate hord
Kell oli küll 12 läbi aga rahvast suht vähe, eks ilm esialgu külm ja sombune. Jõe äärde jõudes olid pilved kõrgele tõusnud ja isegi päike hakkas siis-seal välja piiluma. Esimesed pildid USA poole joast, all olevad tohutud kivimürakad jää ja lumega kaetud. Joa kõrgusest raske disatntsilt aru saada kuna kohe kõrval pole suurt midagi, mis aitaks mastaapi mõista. Taamal asuv 20-korruseline maja pole pooltki joa kõrgusest ja USA juga on hulka väiksem kui Canada poolne. Numbrihuvilistele teadmiseks, et Niagara joa kõrgus on 57 meetrit ja laius üle kilomeetri (USA 320m pluss Canada 790m). Keskmine vooluhulk 2,400 m3/s mis kevadel ja suvel küünib 3000'ni, maksimaalne registreeritud 6370m3/s. Võrdluseks Jägala juga 8m kõrge, 50m lai ja 13m3/s keskmine vooluhulk.
Vaade esmalt USA joale ja siis kaugemal asuvale Canada omale
Canada "Hoburaua" juga veidi lähemalt
Canada pool on mööda kõrget paekallast umbes pooleteise kildi pikkune jalutuskäik Ameerika joast Canada omani. Siitpoolt vaade ilmselgelt palju parem, sest mõlemaid jugasid saab otse joa suunas ja ka mitme nurga alt imetleda. Rahvast oli ikka veel suht vähe, saime suurema trügimiseta "reelingu" äärest parematelt positsioonidelt pilte teha. Tänapäeva digifotoga on ikka mugav, plõksi palju tahad, samas hiljem kustutamisega tükk tüli kui soov vaid tõeliselt häid kaadreid alles hoida. Meenub, et olen varem talvel kaks korda käinud, kord 89'l aastal kui esimest korda Canadas viibisin ja teine kord kui lapsed tillukesed olid - tookord metallaial nii paks jääkiht, et augud paistsid vaevalt läbi.
Canada joa äärel kus vool langeb sügavikku
Niagara jõgi paarkümmend meetrit enne juga
Jõgi oli suures osas jääga kaetud kuid joale lähem kiire vool vaba vesi, jääsupp uhas üle ääre alla sügavikku. Nüüdseks päike väljas ja ka rahvast palju rohkem. Arutasime, kas minna joa alla platvormile ja selle taha tunnelisse vaatama, noh kui juba siin oleme teeme ära. Kaasa on käinud aga mina ei mäleta, et oleks. 28 raha nina peale maksis liftisõit alla.
Platvormil olime päris joa lähedal, ses suhtes vedas, et tuul puhus eemale ja nii langev veemass kui jääpurikad kõik ilusti selgelt näha. Kui tuul platvormi poole puhub oled nagu autopesus, näha pole suurt miskit ja moblat või kaamerat on mõistlikum veekindlas kilekkotis hoida. Kõvade miinuskraadidega nagu praegu, kattuvad ka riided kiirelt jääkihiga. Tunneli akendest polnud muidugi miskit näha, kõik paksult kinni jäätunud.
Joa all vaateplatvormil sai kõige vahetumalt looduse võimsust tunnetada
Suveniiripoes sulatasime end viis minti üles, loomulikult ei ostnud midagi. Meie pärast võivad suveniirimüüjad üle maailma pankrotti minna, juba viimased paarkümmend aastat oleme tihtipeale mitte midagi reisult kaasa ostnud, vahel korjan vaid rannalt või mäelt ilusa kivikese või siis metsast põneva puujuurika. Kallast mööda tagasi auto poole jalutades oli päike selja tagant, tegime veel portsu pilte. Ainuüksi minu moblaga sai kokku vist üle saja, lisaks kaasa fotokaga ja tema moblaga tehtud. Pärast huvitav võrrelda, kas ja palju paremad päris fotokaga võetud.
Kaasa pildistab
USA pool üle kilomeetri kaugusel
Enne kojusõitu arutasime kas kuhugi sööma minna aga tundus mõlemale liiga tülikas ja aegavõttev ettevõtmine, kodus palju mugavam mõnusalt oma laua taga head-paremat nosida. Astusime kohalikust Costco Business Centrest läbi. Juustu sai jällekord hulgim ostetud, mulle 2 kilone itaalia Gorgonzola, kaasale 3 kilone Hollandi suitsu Gouda, 20 kilone jahu ja 10 kilone Ambrosia õunte kott - mõlemad "Proudly Canadian". Lisaks tumeda shokolaadi ja pähklite batoonikesed, nii maitsvad paistsid pildi pealt ja olid ka tegelikult.
Kõigile kes tahavad seda loodusimet näha saan vaid soovitada oma silmaga pilk peale visata, kellegi teise kirjeldused või isegi pildid ja videod ei anna pooltki personaalsest kogemusest!
Joa mastaabist annab aimu fakt, et astangu äärel seisvaid inimesi pea võimatu näha
17:10 hakkan Gulfossi joa poole sõitma. Ehkki sõita vaid 10 kilti olen sunnitud vahepeal paar peatust tegema, vaated lihtsalt on nii vägevad.
17:30 (10 km, 187) Gulfoss juga. Parklas jätan auto kaugemale serva lootuses, et ehk ei pea siis maksma, suveniiripoe juurde jõudes näen aga silti "Tasuta parkimine". Kuna kose ümbruse maa on kingitud riigile ei võta nad ka parkimistasu, eraisikud võivad oma maale jäävate "imede" eest küsida just seda hinda mis meeldib. Täpselt kell viis näen esimest korda kuulsat Gulfossi juga. Isegi distantsilt on tõepoolest võimas vaatepilt.
Strokkur-Gulfoss-Blafell 35 10+20km Vasakul ülal liustik, paremal Blafell mägi
17:37 Gulfossi Kanjon
Gullfoss tähendab „Kuldne juga“. Ta on kaheastmeline: ülemine astang 11 meetrit ja alumine 21 meetrit kõrge. Vooluhulk on suvel keskmiselt 140 m³/s kuid kevadel võib ulatuda isegi kuni 2000 m³/s ... võrdluseks 2400 m³/s Niagara juga. Huvitav Eestiga seostuv info: Keila juga 6m³/s, Jägala juga 13m³/s, aga Narva juga enne hüdroelektrijaama ehitamist lausa 400m³/s!!! Vesi langeb Gulfossis võimsalt sügavasse kanjonisse, mille seinte kõrgus kuni 70 meetrit. Juga avaldab muljet oma toore jõu ja ilu poolest ning päikesepaistelisel päeval võib seal tihti näha vikerkaart. Ehkki Niagara on palju võimsam nii kõrguse kui voolumahu poolest rikub selle Kanada ja USA piiril oleva loodusime muljet sisuliselt linna sees asumine ja majade panoraamid. Vaatemäng metsikus looduses on hoopis teine asi.
17:52 Juga ja kanjon
17:31 Esimene pilk Gulfossile
Hvita jõgi (Selfossis seesama), millel Gulfossi juga asub saab alguse Langjökulli liustikult. Liustikutoitelisena võib tema vooluhulk muutuda väga tugevalt ja kiiresti sõltuvalt ilmastikuoludest. Pinnas koosneb ümbruses suht tugeva basaltlaava ja erosioonile kergelt järgiandva vulkaanilise tuha kihtidest. Kaks tugevamat ja paksemat mõne miljoni aasta vanust basaldikihti moodustavadki joa astangud. Erosiooni algatas ilmselt maavärinatest tekkinud pragude ja jääaja lõpul toimunud võimsate veevoolude koosmõju.
Lisaks looduse ilule on Gullfossil ka ajalooline tähendus – 20. sajandi alguses taheti juga kasutada hüdroenergia tootmiseks, kuid kohalik naine Sigríður Tómasdóttir võitles selle säilitamise eest ja teda peetakse üheks Islandi esimeseks looduskaitsjaks. Joa juurde viivad mitmed eri kõrgusel asuvad rajad, käin kõik neist läbi. Kanjoni põhja joa alla paraku ei saa, vähemalt ametlikke radasid pidi. Nii palju kui ülalt näha siis kahtlane kas kitsa kanjoni põhjas ongi kallast millel käia, tundub et veevool ulatub ühest pea püstloodsest seinast teiseni.
Lumise tipuga vulkaan joa taustal
Kanjonis ilmselt jalgrada pole
Raja ääres on ka skeem horisondi panoraamiga, mis määrab ära kõik näha olevad mäetipud.
18:20-18:35 Juga vaadatud lähen istun autosse ja söön kiirelt. Lambarulaad, paar pontsikut, banaan ja Islandi vesi, lisaks kotike magusaid mahlakummikomme. Vaatan kella ja mõtlen mida teha, aega veel on, pimedaks ju praegusel ajal läheb siin alles kesköö kanti. Jääliustik ja mingi kõrgem mägi kumavad kutsuvalt kauguses. Maanteed 35 pidi siit keegi edasi ei sõida, aga mingit keelavat märki ka pole. Otsustan sõita 20 kilti või pool tundi või seni kuni edasi enam ei saa - pööran nina liustiku pole ja annan gaasi.
Langjökull liustik mäeaheliku taga
Sõidu ajal ahmin silmadega vaateid, pean end kontrollima, et kogemata tee pealt maha ei sõidaks. Põrutan üle pisikese jõe, tee kulgeb laavaväljadel mööda suht laugeid tõuse ja languseid. Natuke enne seitset lõpeb asfalt: range silt keelab kruusateel tavalistel autodel sõita.
18:55 (20km, 207)Ronin autost välja, läbilõikavalt külm tuul puhub helevalge jääkupli poolt. Vaatan ringi ja teen pilte. Täiesti Marsi maastik - kiviklibu kõrb, seekord koos külmaga mitte soe nagu Hawaiil. Vasakul 100 ruutkilomeetrine ja 1438m kõrgusele ulatuv Langjökull liustik, paremal 1204m kõrge Blafell mägi. Kaua ei saa autost väljas olla, isegi fleece ja kilega tulevad külmavärinad. Panen google kaardile järgmise nimena Islandlaste kuulsa viikingiaegse kogunemiskoha ehk parlamendi Thingvellir ja keeran otsa ringi, see siin oli kaugeimaks punktiks.
Plaan oli sõita ühe hooga Strokkuri geisrist mööda Gulfossi joale ja alles tagasiteel kuuma vett ja auru purskavat loodusimet vaatama minna. Kaardil lõin sisse Gulfoss, Google pakkus lisaks AI soovitatud maantee 35 (72 km, 59 min) ka paralleelselt kagupool kulgevat maantee 30 varianti (78 km, 61min). Kaalusin võimalusi, valisin maantee 35 mille ääres Keridi kraater, äkki tuleb siiski tahtmine seda ka külastada. Selfossist sai mõne minutiga välja, tee kulges õige mitu kilti piki Ingólfsfjalli jalamit.
Selfoss-Strokkur-Gulfoss 1-35, 72 km 59 min
Platoo ülemine osa oli järsk, allpool rusukalle kus vedeles meeletult suuri allaveerenud rahnusid. Tee oli kitsas, pildi tegemiseks seisma ei saanud jääda. Õnneks märkasin viimasel hetkel pisikest parkimisplatsi, mis oli just vaadete imetlemise otstarbel rajatud. Pidurdasin järsult ja sõitsin küll mööda aga kuna kedagi ei tulnud sain kümmekond meetrit tagurdada parklasse. Natuke aega vahtisin niisama ja nautisin avanevat vaadet massiivse platoo kaljuseinale. Tegin hulga pilte aga rahule ei jäänud, no üldse ei andnud edasi seda tunnet mis kõhus tekkis. Edasi kulges tee Hvita jõe orus, kus ilmselt kohalik kliima keskmisest soodsam, igatahes kasvas kleenuke mets, Eesti mõistes pigem küll võsa.
14:49 Lilleuputus tee pervel
15:06 Thorijokull
Teeääri palistas sinakas-lillakatest lilledest (Nootka lõosilm) vaip, kauguses hakkas silma lumise tipuga pirakas 1350 meetri kõrgune Thorijokulli vulkaan. Kummaline oli näha Islandlaste suvilarajooni: paarkümmend pisikest maja umbkaudu sajameetriste vahemaadega, kuid täiesti lagedal laavaväljal. Maad küllaga, inimesi vähe, miks peaksid suvilad teineteise kõrvale ehitama? Äkki oli hoopis turistidele mõeldud majutus. Keridi kraatri juures oli parkla rahvast pungil, ei hakanud peatuma, kaasa mainis, et polnud erilist muljet avaldanud.
15:23 Vaade vulkaanidele ja mäeahelikule maanteel 35
Õnneks oli ilm oluliselt selginenud, pilved kõrgemale tõusnud, mis võimaldas näha kümnete kilomeetrite kaugusel asuvaid mägesid ja ahelikke. Sai ohtralt pildistatud. Paraku on sellisel maastikul väga raske hinnata mägede kaugust ja sellest tulenevalt ka suurust.
15:52 Teel vaatemängule
Stokkuri geisri juures (15:40, 62 km sõidetud) tohutul parkimisplatsil massiliselt autosid ja turistibusse. Esialgu sõitsin edasi kuid märgates, et kümmekond kilti eemal asuva Gulfossi suunas sajab, pöörasin ringi. Parem kasutan ilusa ilma võimaluse ära siin geisri juures, hea kui plaan on paindlik ega pea kellegagi konsulteerima, et kas nood ka rahul - üksireisimise eelis (üks vähestest)
15:55 Massid Strokkuri purset jäädvustamas
Parklas olid suured sildid: "Tasuline parkimine". Mobla äpiga muidugi maksta ei saanud, sest puudus andmeside. Õnneks oli parkimisautomaat, mille juures mitu inimest pusisid. Neid vaadates sai selgeks, mis, kuidas ja millises järjekorras vaja teha. Pileteid oli neli-viis eri kategooriat sõltuvalt liiklusvahendi mahutavusest. Väikse kuni 5 kohaga auto parkimine 8 tunniks (ainus valik) maksis 12 euri.
Vaade Haukadaluri geotermaalale
Leidsin autole koha ja järgnesin masside palverännakule. Geisri kui põhilise vaatamisväärsuse juurde viisid korralikud ja laiad pinnase kohale ehitatud teed. Siin-seal auras maa ja pinnale tungisid kuumaveeallikad, näha oli ka mullitavaid mudaloike. Kogu piirkond on mineraalidest otsekui värvitud. Haukadaluri geotermaal-alal asuv Strokkur on üks Islandi kuulsamaid geisreid. See purskab regulaarselt iga 5–10 minuti järel, paisates kuuma vee ja auru umbes 15–20 meetri kõrgusele, mõnikord isegi kuni 40 meetrini. Strokkur on väga populaarne turismiobjekt tänu oma sagedastele ja etteaimatavatele pursetele ning asukohale "Kuldse ringi" marsruudi lähedal. Geiser on aktiivne alates 18. sajandist, nimi tähendab islandi keeles "vispel". Sealsamas mõnikümmend meetrit põhjapool asub kuulus "Suur Geysir", mille pursked väga harvad. Sõna "geiser" tuleneb islandikeelsest "geysa" - kiirelt edasi.
Sadakond inimest olid juba kogunenud ja ootasid moblad käes kannatamatult järjekordset purset. Liitusin kambaga, üritades paremat filmimise positsiooni leida. Paari minuti pärast muutus veepind rahutuks ja kuuma auru ning vee juga paiskus mürinal ja kohinal kõrgustesse. Jäin filmimisega veits hiljaks, ootasin ka järgmise purske ära aga ikka ei tulnud hästi välja. Nõks ülalpool asus geisri väiksem vend, millest purskas paari meetri kõrgusele kuid see-eest tihemini.
15:58 Pisike geisrihakatis
Matkarada viis kõrgemale mäe otsa, olen maksnud 8 tunni parkimise eest, miks mitte veidi ringi ronida. Suht järsk kruusatee selekteeris enamuse turistidest välja, mina rühkisin tippu. Sealt kui kohalikust kõrgeimast punktist avanes vaade nii kogu ümbruskonnale, alla geisri suunas kui teisel pool asuvale maalilisele orule, kus mõned majad ja väike looklev jõeke. Vahepeal tibutas veidi kuid ähvardavad pilved ja suurem sadu läksid mööda. Veetsin üle tunni aja geisrite juures vaadates veel mitmeid purskeid.
16:11 Org teispool mäetippu
16:04 Geisrid mäe tipust
Nalja pärast astusin läbi suveniiripoest. Nalja pärast seetõttu, et olen ammu loobunud reisudelt suveniiride kaasa ostmisest, millest enamus tegelt kusagil Hiinas valmistatud. Kogu selline nodi jääb tavaliselt kuhugi kapi nurga peale või riiulisse tolmu koguma. Kui üldse midagi mälestuseks kaasa võtta eelistan personaalselt üleskorjatut, tihtipeale kas kivi, merekarp, puutükike, ... Suveniiripoes tegin erakordselt hea "diili", mis Trumpile silmad ette annaks - sain endale kõik mida nägin kuid ei maksnud sentigi - tegin paar fotot poest ja suveniiridest😁
17:00 Monster Mercedes
16:57 Turistilõks
Poest välja astudes jäi silma pirakas Mercedes, kust neli turisti välja ronis. Selline Monster-Trucki moodi sõiduvahend pirakate kummide ja kõrge põhjaga - võimaldab liikuda veidi raskemal off-road maastikul kui minu Yaris. Istusin autosse ja kaalusin kas võtta kohe kehakinnitust või teha seda kose juures. Ilm paistis olevat selginenud, käin enne seal ära, autos istudes jõuab alati ja iga ilmaga süüa. Suurema nälja kustutamiseks kiskusin ühe Kalevi Marja-Pähkli batoonikese lahti ning andsin gaasi.
11:20 Keflavik Valisin Google mapi peal Grindaviki linna, toksasin directions ja start, Google põhjal viib tee otse linna mille osa majasid laavavool maha põletas ja kus viimane märkimisväärne aktiivsus alles aprillikuus aset leidis. Praopurse toimus linnast põhjapool Sundhnukur kraatrite real, Grindavik ja Blue Lagoon evakueeriti. Laava on korduvalt tee läbi lõiganud kuid üle värskete voolude rajati peale tardumist ajutised kruusateed. Värske laavavoolu võis eksimatult ära tunda süsimusta värvi järgi, kohe kruusatee alguses oli kiirusepiirang 30 km/h ja hoiatus, et seisma ei tohi jääda. Miks selgus peagi, ootamatult hakkas meeldivalt soe, laavamass polnud jõudnud veel täiesti maha jahtuda, kiirgas soojust. Mitu suurt buldooserit töötas aktiivselt üritades suht ebatasast laavavoolu pinda siledamaks nühkida. Peatuda ei tohtinud kuid madala kiiruse juures õnnestus auto aknast paar pilti teha.
Keflavik-Krýsuvíkurberg 41-43-427, 45 km 47 min
Plaan oli linnast toidupoest veidi näksi osta kuid kaupluse ette keerates ja autost välja ronides selgus: pood evakueeritud ja muidugi suletud. Mis ikka, toksisin Googlesse järgmise sihtmärgi: Krýsuvíkurberg Cliffs, mis kaardil nähtud piltide järgi otsustades tundusid igati külastamist väärt. Tee peal oli ka võimalus vulkaani ja kraatrimatka teha kuid kuna momendil purset ei toimunud ja Hawail olin käinud mitmes massiivses vulkaanikraatris jätsin aja kokkuhoiu mõttes vahele. Tahan lihtsalt sõita ja nautida vaateid, aeg ajalt peatuda, ringi vaadata ja pilte teha.
12:11 Põdrasamblikuga kaetud vanem laava ja rohtunud "tuhamäed".
11:58 Ookean, rannakaljud - auto mastaabiks
Peagi avanesid esimesed vaated ookeanile, tee kulges mööda vanu laavavoolusid, siin-seal väiksemat sorti vulkaanikoonused või erosiooni tulemusel tekkinud järsemad kaljud. Kaldakaljudele keerav pinnastee oli kruusast või tegelikult muidugi pudedast vulkaanilisest kivimist ja tuhast. Tegelt on ju Island üks suur vulkaan - kogu pinnas on vulkaanilist päritolu. Jõudsin napilt enne campervani teele keerata, mis osutus õnnelikuks juhuseks nagu peagi selgus. Nimelt tõstis pudedal tuha ja kruusakihil sõitmine allatuult ehk antud juhul tagumise masina suunas liikuva korraliku tolmupilve. Teel olid kohati suht suured kivid, millest Yarisega tuli kõhtupidi kinni jäämise vältimiseks mööda manööverdada. Kiirus auto säilitamise huvides maksimaalselt 30 aga vahepeal ka 5 km/h.
12:33 Valged kribulad tagumise kalju ees on linnud
12:32 Suuremate vulkaanipursete ladestused tumedamate joontega selgesti eristatavad
12:30 Krýsuvíkurberg Lõpuks jõudsin ookeani kohal kõrguvale kaljuplatoole, mis püstloodis merre laskus. Tuul oli siin tugev, olin juhuslikult parkinud ninaga tuulde tänu millele islandis ähvardav uste eest äralendamise efekt ei ohustanud. Kobisin välja ja läksin kalju äärele uudistama, igaks juhuks hoidsin viisakat distantsi, pinnas ei tundunud just kõige kindlam. Siin ei saanud libastumisega riskida, alt peaks isiku tuvastamiseks kaljult koeproove võtma kui kaljuseina juures tiirlevatest kajakatest ja muudest verejanulistest lindudest miskit üle jääb. Mõlemale poole avanesid ägedad vaated, istusin veits ühe rahnu taga tuulevarjus kuni külm hakkas ja läksin tagasi autosse kehakinnitust võtma. Kanadast kaasatoodud pontsik, juust ja autolaenutusest järgi jäänud kohv maitsesid hästi.
12:50 Valvas jäär
Matkabussi tüübid paistsid end sättivat siia üleöö parkima. Sisuliselt inimtühi ja ilma parkimismaksuta, ainult kole tuuline koht. Tagasiteel elasin üle zooloogilise episoodi kui kohalikke lambukesi karjatav juhtoinas pani pahaks, et tema hooldatavatest liig lähedalt mööda sõitsin. Jõllitas sihukese näoga, et tee kohe vehkat, muidu maksad end haigeks lömmipuksitud masina eest. Tõmbusin aupaklikult tagasi, Yarisest pole vastast kurjale jäärale.
Krýsuvíkurberg-Eyrabakki-Selfoss 427-34-34, 70 km 58 min
Google kaardile toksisin järgmiseks sihtmärgiks Selfoss, linn kus lootsin kas kusagil kiirsöögikohas ampsata või poest toitu osta. Kronan supermarket asus otse jõe ja loodetavasti kose juures, millele asula nimes olev "foss" vihjas. Tunnine sõit kulges ookeaniäärsetel suht siledatel laavaväljadel mööda maanteed 427.
13:37 551m kõrgune Ingólfsfjallpilvedes
Musta liiva düünid olid maantee 34 ääres vaid pooleteise kildi kaugusel kuid magasin need maha ja kui aru sain ei hakanud tagasi pöörama. Ajaga just laristada polnud, ookeani ja liivadüüne (isegi musti Hawail) olen ennegi näinud, aga geisrit mitte. Põhja poole ookeanist eemale keerates jäi kohe silma võimas Ingólfsfjall mägi kauguses. Kui seni olin kuivalt pääsenud siis sealpool sadas, poolekildise kõrgustevahega massiivne platoomägi udu ja pilvede sees. Mägi on tekkinud ja oma kuju omandanud liustikualuse vulkaanipurske tulemusel. Legendi järgi olevat tema tippu maetud Islandi esimene asunik Ingolfur Arnarson.
14:00 Selfoss linn asub mäe jalamil Hvita jõe lõunakaldal. Vihmapilved olid vahepeal 20 mindiga hajunud! Auto naviekraani ja minu mobla abil navigeerimine oli lapsemäng, linnas lihtsalt pead arvestama mõnesekundilise viitega kaardil oma asukohta vaadates kuid hääljuhendaja aitab pööretest aegsalt ette hoiatades. Toidupoe ette keerates sõitis puupüsti täis parklast just minu eest üks auto välja. Kronan on tavaline suur toidupood, ainult hinnad ebatavaliselt kõrged, vähemalt minu vaatevinklist. Pakike lambarulaadi, kaks banaani, kaks pudelit vett, kabanossivorstide pakk ja jogurt läksid maksma 1433 Islandi krooni, umbes 16CAD (10 EUR). Mobla kaardimakse teatava üllatusena töötas.
14:31 Hvita kärestik, taamal Ingólfsfjall
Poes käidud toksisin sisse järgmiseks sihtkohaks Gulfossi, mis plaanide järgi kaugeimaks punktiks enne kui tagasi Reykjaviki poole keeran. Jõge ületades jäi silma päris kena kärestik kuid ei mingit koske, kaalusin momendi ja otsustasin ümber pöörata, et fotot saada sõitsin poe taha jõeäärsele teele. Koske polnud kusagil ja ka kärestik nägi välja rohkem kui kiirevooluline jõgi, mis ei takistanud mind kiirelt paar fotot klõpsutamast. Autosse ja nüüd juba lõplikult Gulfossi poole teele, piltide põhjal otsustades peaks ikka vägev juga olema.
