Läbi see lõbu :(

Müstiline Ürgmeri Loodusmuuseumis

Täitsa jama aga rohkem kui kuuenädalane puhkus on läinud nagu oleks lehm keelega tõmmanud. Ainus lohutus, et kord kolm kuud järjest puhates oli lõpus täpselt sama tunne. Viimased kaks päeva sai siiski asjalikult veedetud. Esmaspäeval astusime läbi loodusmuuseumist, kus peresõber tutvustas väga põnevat ürgmere ekspositsiooni. Oculuse virtuaalreaalsus prillidega sai kogu värki ka 3d surround videona vaadata. Uus tase, ja kindlasti äärmiselt põnev neile, kes pole varem prille kasutanud. Tavaekspositsiooni juures meeldis loogiline ülespanek ja järjekord, paraku tekst vaid  eestikeelne, kusagil siiski pidada inglisekeelsed lehed olema. Minu kui kivihullu jaoks oli liialt vähe kujutatavatele loomadele ja taimedele vastavaid tegelikke kivistisi. Igatahes soovitan soojalt kõigile, Müstilise Ürgmere näitus on avatud 30 septembrini.

Selle puuduse kõrvaldas aga haruldane võimalus heita pilk kollektsioonidesse, mida tore ja abivalmis töötaja tutvustas. Temagi jaoks olime vist ühed vähesed tõepoolest põnevil kliendid. Igatahes palusin visiitkaarti, et saaks küsida ekspertarvamust enda kogutud fossiilide ja mineraalide kohta. Kodus pildistasin mõningaid laste ja enda korjatud kivistisi, mis üle aegade mererannalt ning kivimurdudest korjatud (sendine münt mastaabiks juures). Kunagi ei tea, vahel sattub ka amatöör mõne harulduse otsa. Mulle endale meeldivad ülekõige kaks pirakat fossiili, üks Osmussaarelt ja teine Vormsi rannast leitud. Lõunasöögi tegime kohe kõrval asuvas teatri kohvikus, kus hinnad vanalinna kohta üllatavalt mõistlikud ja toit hea. Jällegi julgen täiega soovitada. Tagasi Balti jaama jalutasime ringiga läbi vanalinna, lasin lapsel endast kui "turistist" raekoja platsil pildi võtta.

Viimasel päeval käisin kiirelt suvilast läbi. Vaatasime üle katuse kahjustused, mis eriti suurteks ei osutunud. Ajutiselt nihutasin ülemise eterniitplaadi katma purunenud kohta. Teist pisemat auku veranda kohal ei hakanudki lappima, ehk aastaga miskit hullu ei juhtu. Metsa all võtsime ühe kuiviku maha. Tööd veidi rohkem kui oskasime oodata, sest puu kahe teise vahele kiilunud. Lõpuks siiski langes hirmsa raksuga murdudes mitmeks tükiks. Jämmemad palgid said uuteks isteteks lõkkekoha juurde, pisemad garaazhi alla kuivama. Jõudsin isegi rannast läbi joosta ja vette hüpata. Üllatavalt soe või olen lihtsalt harjunud jaheda veega, mine võta kinni sest rahvast oli rannas vähe ja vees üksikud.

Viimaseks õhtusöögiks ema valmistatud ülimaitsev põdrapraad kuuseriisikate kastmes. Lõpuks tegime korraliku sauna, vihelda sai oma kase okstega. Ainus probleem, et pirakad urvad lagunesid vihtlemise käigus, kogu saun urvapuru täis. Kaselõhn leilitamise ajal on üks meeldivamaid mida tean. Jalutasin isaga bussipeatusse, aega oli nii, et kokkuvõttes tegime enne bussi saabumist pika ringi arutades igasugu maailma asju. Koju jõudes vaatasin veits vutti, tegin lennupiletite check-in, mille kohta ei saanud aru kas õnnestus või mitte, sest miskit kinnitust emailile või telefonile ei tulnud ehkki veebilehel oli see olemas. Pole hullu, sellise tühise asja pärast nagu piletite puudumine pole ma kunagi maha jäänud.

Mida edasi seda raskemaks läheb iga kord Eestist lahkumine, ootan pikisilmi aega kui saab rahulikult siia jääda ja ei pea mõtlema, millal lend väljub.

Kiirelt läheb puhkus:(

Teel Pakrile koos vanema lapse ...

... noorema ja nende sõpradega.

Nii kuradi kiire olnud, et pole aega postitada, ehkki mitu korda alustatud. Kõigepealt saabusid lapsed ja tegemist kui palju, siis tuli nende "hoidja" ka veel:) Igatahes oleme iga päev miskit ette võtnud ja õhtuks üsna kutud olnud. Annan siin lühiülevaate, kui viitsin kirjutan hiljem pikemalt, sest nii mõnestki asjast tunnen vajadust muljetada.

Allveelaev Lennusadamas

Laste saabumise päeval hööveldasin veel põrandalaudu parajaks. Järgmine päev astusid sugulased läbi, keda ma polnud sõna otseses mõttes aastakümneid näinud. Õlutki ei saanud võtta, sest õhtul sõitsin bussijaama vastu "vanale" hoidjale-sõbrale-sugulasele. Reedel läksid lapsed omapäi sõbrannaga linna peale, hiljem põrutasime kogu kambaga randa. Juhina pidin jälle karsklasena pooleprotsendilist kalja jooma. Järgmine päev uuesti Vääna randa aga saime ilmaga paraja tünga, tibutas nimelt. Positiivse külje pealt tuleks mainida fakti, et tagasitulles sai sauna, kus võisin rahuliku südamega Pilsi rüübata.

Pühapäeva hommikul põrutasime sõbra paadiga Tilgu rannast Pakri poolsaare klindiastangu alla ja sealt edasi Pakri saartele. Kokku pea 80 km vee peal kimamist ja seda kummipaadiga, laste istumine ning käed olid pärast valusad, ilm õnneks väga hea. Esmaspäeval koos vana sõbra perega Lennusadama külastamine, pisem tüdruk palus "vaba" päeva seekord. Vinge koht ja nigel söökla. Õhtul sättisime arvutid üles, mäng kestis kolmeni öösel.

Roosta rannas

Teisipäev nokitsesin veidi laudade kallal, aga õhtul võtsime ette rattasõidu uhiuut Nõmme - Tabasalu rattateed mööda, harukordselt tore elamus, miks küll minu nooruses taolisi teid polnud! Eelmisest päevast hoogu sattununa uhasime seekord lausa viieni arvutite taga mängida, minu tippsaavutuseks paari sekundi jooksul kaks pussitamist asjalikus serveris:)

Täna tegime Lääne-Eestile tiiru peale. Käisime Roosta rannas ja Põõsaspea neemel. Ilm oli super hea - parasjagu soe ning päikseline. Olen nüüd kadestusväärselt pruuniks parkinud nahaga. Metsa alt leidsime esimesi mustikaid ning Peraküla infopunktis veetsime huvitava pooltunni. Tagasiteel Tallinna jäid mõlemad plikad põõnama. Nüüd lõpuks tekkis moment miskit üles riputada.

Vanalinnas

Eile sattusin esimest korda see aasta vanalinna nii, et oli ka aega veidi ringi vaadata. Ei tea kas muidu olekski jõudnud kui asjatoimetused poleks sundinud. Hommikul tuli lahendada mõned formaalsused saatkonnas ja siis tekkis vaba aeg.

Esiteks nautisime vaateid Toompealt, peale seda jalutasime treppidest alla ja möödusime Gustav Adolfi Gümnaasiumist, minu vanast koolist, kus keskooliaja veetsin. Küsimusele, kas on hirmutav kooli õuele astuda vastasin, et mul pole tollest ajast meelde jäänud eriliselt negatiivseid kogemusi. Hea meelega oleks majja sissegi läinud, aga ajaga oli veidi kitsas käes.

Järgmiseks astusime läbi loodusmuuseumist heitmaks pilgu tiigri ja ninasarviku topistele. Olid päris loomutruud, eriti see kui tiiger silitamise peale urisema hakkas:) Ettehoiatamatu oleks võinud küll päris kõrgele hüpata. Pisike karumõmm hiilis mulle ka selja taha ja võttis päris ähvardava poosi sisse nagu pildilt võib näha:)

Eriliselt sügava mulje jättis fotonäitus. Valgusemäng, võttenurgad, detailid, ... kõik see on mulle põnevam vaadata kui maalikunst, sest tegu on ju tegelikkusega (eeldusel, et photoshopi programme pole kasutatud). Neid pilte vaadates saad aru kui tähtis on kaamera ja objektiivide kvaliteet. Seebikarbiga saab ilusa pildi aga kunstilise foto jäädvustamiseks on vaja lisaks oskusele ka tipptasemel tehnikat.

Muuseumist lahkudes tabas meid ootamatult tihe vihmasadu ja kuna bastionikäikude külastamiseni oli paarkümmend minutit aega, läksime Linnateatri kohvikusse. Vanalinnas meeldivad mulle eriti need pisikesed kohvikud ja restoranid, kus ikka veel keskaja hõngu tunda. Juba ruumide sisearhidektuur massivsete paeseinte ja laetaladega annab miljöö, mis väärt tunduvalt rohkem kui keskmisest sutsu kõrgemad hinnad. Iga selline koht on nagu pisike ajaloo muuseum omaette.

Peagi pidime kohviku kaitsvate ajalooliste võlvide alt astuma paduvihma kätte, et jõuaks kokkulepitud ajaks Kiek in de Kökki. Õnneks päästsid meie olukorra naabrinaise ettenägelikult laenatud vihmavarjud, ehkki olin üritanud keelduda poole tunni eest kui päike taevas säras. Nüüd olid vanalinna tänavad kohati tormlevateks mägiojadeks muutunud, millest ka kõige parema tahtmise juures kuiva jalaga üle polnud võimalik hüpata.

Mõni minut enne täistundi jõudsime kohale, kus oli meil vastas lapsepõlvesõber kaasa ja tütrega. Tema idee see oligi, et minna bastionikäike vaatama. Esiteks näidati ajaloolist ja harivat multifilmi ning peale seda suundusime maa alla. Muidugi oli huvitav aga minu jaoks veidi liiga kommertslikuks kogu asi tehtud. Sünge ja pimeda käigu asemel oli pigem tegu muuseumi eksponaatidega täidetud paekivist ja betoonist tunneliga. Tekib tunne, et üritatakse liialt lääne sarnaseid väljapanekuid järgi ahvida. Teadjamate käest kuulsin, et varem olla käigud palju ehtsamad olnud ning giidid viitsinud tervet ettenähtud teksti ette lugeda.

Väljudes oli vihm järgi jäänud ja kuna buss sõitis nina alt minema astusime aja viitmiseks raamatupoest läbi. Uurisin väljapandud kirjandust ja tõdesin, et kaasa raamat oli endiselt müügis. Ostsin siiski vaid suures formaadis topograafilise Tallinna ja selle lähema ümbruse kaardi. Kassas sain järjekordse üllatuse usaliseks kui kassaneiu minu terele vastas: "That costs five euros and eighty two sents". No mida kuradit, kas tõesti minu tere oli nii kange aktsendiga. Preili üllatuseks laususin muiates hästi selgelt hääldades: "Ma saan üsna hästi eesti keelest aru". Neiuke hakkas ehmunud/häbelikult ülevoolavalt vabandama, rahustasin et pole hullu, seda millegi pärast ennegi juhtunud. Aga miks, no mitte ei saa aru??? Järsku on mul miski lõhn juures:)

Igatahes bussiga sõitsime Nõmmele, kus läksime sõõriku ehk minu jaoks alatiselt pontsiku baari. Sabas olles arutasime palju osta ja leti ette jõudes otsustasime 10 võtta. Aga kui müüja küsis, avaldas kaasas olev naabripoiss arvamust, et kilo ei teeks ka paha. Nii võtsimegi kilo, mis kujutas endast rohkem kui 20 pontsikut, kilekott sai ääreni täis. Laua äärde istudes jätsime vastaslauas olevale neiukesele kustumatu mulje kui küsisin kõva häälega naabripoisilt, mitme minutiga peame need nahka panema, et bussile jõuda. Loomulikult oleks kogu koti sisu sisseajamine võimatu olnud.

Bussipeatusesse jõudes avastasime, et 10 oli just läinud aga 27 iga hetk saabumas. Meie tunnipiletil oli veel kümmekond minutit järgi. Pileti kasutuse kohta uurides sain nii palju targemaks, et Nõmmel ja Pääskülas pidavat Mupo aktiivsus erakordselt madal olema. Samas polnud mingit soovi sattuda õhtulehe tagakülje uudistesse Kanada turistist jänese kuulsuses. Kokkuvõttes avastasin meie peatuses väljudes ja kella vaadates, et olin siiski poolteist minutit jänest sõitnud, südametunnistus jääb piinama:)

Tõbise Nädalavahetus

Juba samal ööl suusamäelt naastes ei tundnud end enam kõige paremini. Laupäeval jäin koju vedelema kui ülejäänud pere Eesti majja sõitis, kes tööle, kes Gaididesse, kes lasteaeda kasvataja abiks. Kuna õhtul olime kesklinna külla kutsutud otsustasime sealkandis viibimise ära kasutada ja Royal Ontario muuseumis käia kuhu meil tervele perele aastapilet on võetud.

Olemine oli nadi võitu aga peale koeraga jalutamas käimist läks paremaks, värske õhk mõjus hästi. Jõin kohvi ja surfasin veidi netis, see tegi täitsa normaalse tunde sisse. Lootsin, et tegu on ehk vaid kofeiini puudusega. Kolmeks olime leppinud kokku kohtumise ROM`s, metroosse jalutades oli veel enam-vähem aga vagunis istudes tikkus väsimus ja uni peale.

Linnas käimiseks (nii harva kui seda teeme) kasutame enamasti metrood, sest elame nii lähedal metroojaamale ja autoga on kesklinnas liikumine üsna vaevaline ning aeglane, lisaks veel parkimise otsimine ja selle eest maksmine. Ajaliselt tuleb umbes sama aga mugavuse poolest ja rahaliselt on isegi nelja pereliikme puhul Metrool eelis.

Muuseumi juures olevasse St. George ehk Püha Jüri peatusse jõudes käis peast läbi mõte, et sõidaks tagasi. Kõrvalepõikena mainiks meie kommet nalja pärast kohalikke nimesid otse eesti keelde tõlkida, aeg-ajalt tuleb ette igasugu koomilisi sõnaühendeid. Omavahel kasutades harjume nii ära, et ei märkagi enne kui mõni tuttav teeb suured silmad saamata aru millest jutt. Näiteks kohalikku tehnikakaubamaja "Canadian Tire" kutsume Kanada Kummiks, milline nimi võiks asjasse pühendamatul seostuda pigem apteegi või erootikapoega.

Kõigepealt tegime tuuri veeteemalisel eriväljapanekul, kus sai teada hulka huvitavaid fakte. Praegu mõtlema hakates aga ei tule ühtegi meelde:), ju siis aju mälukeskus ei töötanud nii kui vaja. Mäletan vaid seda, et päris põnev oli, ehkki nii väsitav, et peagi suundusin kohvikusse oma valusat kurku ravima jättes ülejäänud eksponaate uurima. Võtsin kuuma kohvi ja topsikese mett kõrvale, kohv oli üllatavalt hea ja mesi võttis kurguvalu. Olen küll lugenud, et ei mett ega muud magusat ei soovitata, sest suhkur on ju mikroorganismide meelistoit aga tunde tegi see vähemalt ajutiselt paremaks.

Siis jalutasime Kaug-Ida osakonnas ja sel ajal kui imetlesin Hiina mütoloogia põrgu piinaja savikuju teatati valjuhääldajast, et muuseum suletakse peagi. Jalutasime veel suveniiri poest läbi, kus oli päris palju huvitavaid vähe teistsuguseid kudinaid, mis sobiks hästi kingituseks. Mulle jäid eriti silma kivististest ja mineraalidest väja lõigatud esemed.

Tuttavate, tegelt sugulase (kes töötab U of Tś) ja tolle sõbranna poole jalutades viis tee Toronto Ülikooli campuse juurest läbi. Olen seal ise aastakese töötanud ja vanem laps sihib toda asutust edasiste õpingute plaaniga. Terve hulk hooneid on mulle väga meeldivas vanas inglise stiilis justkui oleks sattunud Oxfordi või Cambridge. Samas kõrval hulk uuemaid hooneid, millest mõned üsna koledad. Pakkusin võimalust sisse astuda aga lapsed ei viitsinud ja nii suundusime Elm Streetile, kus too korterimaja asub.

Mul meenub alati Elm Streeti nime kuuldes mingi vana õuduka pealkiri "Elm Street strangler" ehk "Jalaka tänava kägistaja":) Maja on ise super vinges rajoonis, otse kesklinnas, aknast avaneb "miljoni dollarine" vaade CN Towerile ja teistele pilvelõhkujatele. Üle tänava asub kaugliinide bussijaam, mis umbes sama suur kui Tallinna oma andes muljet kui vähe Kanadas ja Ameerikas üldse busse sellisel otstarbel kasutatakse.

Meie vastuvõtjaid vaadates tuleb alati meelde kui ise kahekesi saabusime siia ainult paari kohvriga. Korter oli just sama armsalt tühi nagu meil, olulisemaks mööbliks arvutilaud ja arvuti, jällegi samuti kui meil 20 aastat tagasi. Ainult, et minu arvuti oli tol ajal suht kõvaks sõnaks peetud 286, kui keegi veel mäletab millest jutt. Hea lihtne koristada sellist elamist, ärge ainult rohkem mööblit muretsege soovitasin kui sõime kõik koos kenasti põrandal istudes, traditsioonilise Jaapani toaga võrreldes puudusid vaid roomatid põrandalt.

Kurguvalu vastu võtsin kohvi ja paar õlut, mis ajutiselt igatahes aitas. Olime saabunud just sel päeval kui tähistatakse Earth Hour tulede mahalülitamisega. Päris huvitav vaadata kuidas pilvelõhkujatel ükshaaval ja terve hoone kaupa aknad pimedaks läksid. Lõpuks paistis linn päris hämar aga võrreldes aastatetaguse totaalsest elektrikatkestusest põhjustatud täieliku pimendamisega polnud see midagi nagu juhtumit üle elanud kaasa teadis rääkida. Siis sai Toronto kesklinnas pilvelõhkujate vahel tähti näha!

Öösel ei saanud korralikult magada, sest päris paha oli olemine, kurk valus, nina tatti täis ja pea paks - tüüpiline gripitundemärkidega tõbi. Aga samas leidsin positiivse aspektina, et ajastus oli super hea, suusahooaeg sai just läbi, kahju oleks ju päevakestki ilusast talveilmast kaduma lasta. Hommikul peale kohvi joomist läks olemine nii palju paremaks, et sain õues viinamarja vääte lõigata - töö, mis juba hilja peale jäänud aga vajas hädasti tegemist. Ilm oli ilus aga külm, katusel päikese käes sulav lumevesi jäätus varju jõudes ja oli terve pisikese elupuu maja ees jääga katnud. Emme käis samal ajal pisema lapsega tolle lõpukleiti või kleidiriiet otsimas, lõpuks saidki viimasest poest sellise, mis mõlemale meeldis.

Õhtul veel mängisime suurema lapsega arvuti taga sel ajal kui pisem võttis telekat vaadates viimast. Nimelt otsustasime teleka kaabli lahti ühendada, peale pisema lapse pea keegi enam suurt ei vaata ja temalgi oleks vaja rohkem tähelepanu õppimisele või raamatutele pühendada. Uudised ja mõned rohkem huvi pakkuvad saated saab alati internetist maha tõmmata ja vaadata just siis kui selleks isu ja aega. Telekaga on nii, et lülitad selle peale ja jääd siis lollaka näoga vahtima, enne ei märka ära tulla kui paar tundi ajast raisatud. Interneti ühendus sai igaks juhuks vingemaks keeratud, et kiirusest ja mahtu väheks ei jääks kui mitu arvutit paralleelselt täiega tõmbab.

ROM'i külastus

Käisime järjekordselt lastega Kuninglikus Ontario Muuseumis, mis koondab kokku palju põnevat erinevatelt aladelt alates kultuuriloost ja ajaloost, lõpetades dinosauruste ja astronoomiaga. Kohale sõitsime metrooga nagu ikka - mugav ja suhteliselt soodne - terve päeva perepilet, millega võid sõita nii palju kui tahad erinevate linnatransportidega maksab $10CAD ehk umbes 100EEK. Seekord kulus algul palju aega kohe esimesel korrusel, kus linnutaltsutaja hauka ja öökulliga meeldejäävalt esines. Seda ei hakka kordama kuna kaasa on oma blogis juba pikemalt kirjutatud.


Edasi kiirustasid lapsed teisele korrusele, kus pidi olema uuendatud nahkhiirte koobas. Paraku osutus reklaam suuremaks kui asi väärt ning meie tähelepanu pälvis hoopis rohkem mereloomade kollektsioon. Lapsed vahtisid oma pool tundi akvaariumi juures. Igasugu mereelukaid oli paigutatud nii vitriinidesse kui isegi lakke riputatud kaasa arvatud täismõõdus narvali makett. Mulle isiklikult meeldisid süvaveekalad, keda siiani vaid piltidel näinud. Esimest korda mäletan neid lapsepõlvest vanast "Vokrug Sveta" numbrist imetlenud olevat.

Siis jätsime lapsed mineraalide juurde, kus eelmine kord olime kaua viibinud ja läksime kaasaga Euroopa ning Lähis-Ida ajaloo osakonda. Sealt edasi võltsingute juurde, mis osutus väga huvitavaks väljapanekuks. Vitriinides olid nii rahatähtede, antiigi kui ka moodsa kauba ehtsad ja võltsitud näidised kõrvuti väljas. Juuresolev juhend seletas, millele erinevate esemete juures tähelepanu pöörata, et ehtsuses veenduda. Paljud võltsingud (isegi muuseumi eksponaadid) olid aga nii hästi järele tehtud, et pettus on tulnud ilmsiks alles hiljuti moodsate tehnoloogiate kasutusele võtmisega.

Meie üllatuseks pidasid lapsed seekord kauem vastu kui täiskasvanud nii, et enne lahkumist sai võtta istet moodsatel ja sealjuures üllatavalt mugavail tugitoolidel kui ootasime lapsi, kes muuseumi poes ringi vaatasid. Selles suhtes on Torontos küll hea elada, et leidub maailma tipptasemel muuseume ja igasugu muud huvitavat, igav juba ei hakka.

Vabad päevad

Meil olid pikalt vabad päevad ja nagu ikka miskit asjalikku ei saanudki tehtud. Aga siiski just peale jõulusid ostsin nurga pealt arvuti poest kaks vana videokaarti (vanadele arvutitele pole ju mõtet uusi osta), et alumise korruse "arvutilabori" eluiga veidi pikendada. Noh ühele sain $20 eest ATI X1300 ja teisele $10 eest ATI 9200 Radeoni. Suskasin need sisse ja peale veidikest draiveritega juramist läksid mõlemad käima. Igatahes saab nüüd kolmel masinal võrgus paralleelselt Counterstrike mängida ja ja BF2 jookseb ka kahel korraliku kiirusega. Tuliuusi mänge muidugist need kaardid ei vea.

Aga lastel oli lõbu laialt, tüdrukute sõbrannad istuvad tihti külla tulles kõigepealt arvutite taha ja notivad siis teineteist kõikvõimalike relvadega - kodus vist sellist asja ei lubata:) Ütle siis veel, et plikad nii õrnakesed on. Me oleme alati teleka ja arvutiasjanduses väga liberaalsed olnud, "keelatud" saateid või mänge pole olemas. Pole kunagi aru saanud hirmust, et vägivald või seks filmides paneks järgi tegema. No siis on ikka probleemid mujal kui teleka eeskujul miskit sarnast ette võetakse. Lapsepõlves sai ka igasugu filme vaadata (nii paljukest kui see võimalik oli) ja ei arva, et need mõned nätsutatud Playboy'd, mida algklassides sai lehitsetud mu moraalset palet suutsid hullemaks muuta kui see niikuinii oli:)

Muidugi ei maksa unustada, et mis keelatud see huvitav. Raske öelda miks, aga meie plikadel on (ilmselt siiski kuigipalju meie eeskujul) üheks meeliskanaliks Discovery ja vahel vaadatakse koos minuga History't või siis emmega kokkamise saateid. Lastekate protsent on suhteliselt madalaks langenud ja musa videote peale ei kulutata üldse aega. Nii ongi siginenud mõte, et seoses korraliku netiühendusega ja asjaliku saate valikuga võiks kaabeltelevisioonist loobuda - asjalikke saateid saab netist tõmmata ja just siis vaadata kui selleks aega on. Lisaks muidugi otsesaated igalt maailma maalt, kust vähem kust rohkem. Vabadel päevadel saigi hulk Rootsi ja Eesti saateid vahitud - hommikul ju aega küll.

Eile käisime ka järjekordselt ROM'i muuseumis aga sellest olen juba varem blogitanud. Meil on nimelt muretsetud aastapääsmed, mis võimaldavad külastada nii tihti kui isu on. Eilne osutus paraku sügisel esimeseks korraks, ehk käime talvel ja kevadel tihemini. Muuseum on nii suur, et seal ei hakka kunagi igav, lihtsalt väsitavaks muutub kui üle viie tunni olla. Õnneks aga saame metrooga poole tunniga kohale.

Ah jaa - minu jõulukingitus oli väga vahva - SOKKMÜTS! Esimese ehmatusega arvasin, et tegu on kogemata kokkukootud sokkidega, otsisin juba mõttes palavikuliselt lahendust kuidas viisakalt "praagi" kingi üle rõõmu avaldada:) Ja uskuge või mitte, see on mõnus ja soe müts ja lisaks veel originaalne (seni kui ma tänaval iga teist sellisega nägema ei hakka:)

Ajaloo ja Meremuuseum

Pühapäeval oli meil kultuurile pühendatud päev. Põhjuseks muidugi see, et tänu eurovalimistele oli linna ühistranspordi kasutamine tasuta:) Esialgses kavas oli lausa kolme muuseumi külastamine aga lõppkokkuvõttes jõudsime oma visiidiga austada:) Ajaloo ja Mere muuseumi.

Orlovi loss, kus asub ajaloo muuseum

Stiilne nõuka aegne banketisaal, siin oleks vinge mõni retro maleva pidu maha pidada:)

Kastaniõisik lossi ees

Vaade Paksu Margareta katuselt

Teine vaade Paksu Margareta katuselt

Oma vana koolimaja ees, kus veetsin kesk-kooli aastad.
Saime isegi sisse piiluda sest ühes klassis asus valimisjaoskond.

Linnaekskursioon Rotermanni ja Loodusmuuseumi

Laupäeval tegid naabrid mulle lahkelt linnaekskursiooni. Käisime Rotermanni kvartalis, kus vanad laohooned ja viljaveskid on juba osaliselt uuema aja vajadustele (kaubanduskeskused) kohandatud. Peab tunnistama, et tulemus paistab palju parem kui oleks võinud oodata. Arhidektuurilised lahendused on kohati vägagi üllatavad ja pakuvad igale maitsele midagi.

Rotermanni kvartali skeem

Roosteblokk

Uus ja vana sujuvalt kokku sobitatud

Hoonete vaheline keskväljak kus paraku rahvast väga palju veel ei liigu

Mulle kui uudishimulikule "väljamaa" turistile on lubatud ka plangu taha piilumine, kus avastasime lausa militaartehnika lao. Ei tea kas keskerakond valmistub siin riigipöördeks:) Enamus masinaist paistis sõidukorras olevat (vähemalt vene sõjaväe määrustiku järgi). Pildistamise ajal tekkis pisike mure ajusopis, et äkki astub nurga tagant praporshik välja ja viidates sõjasaladusele konfiskeerib mu fotoka:) Igaks juhuks andsin juhendi sellise juhtumi korral vaid inglise keeles vestelda ja lolli mängida. Igatahes oli just see plangutagune üheks meeldejäävamaks osaks. Pärast veel mõtlesin, et nii oleks võinud head raha teha ja plangu augu juures pileteid müüa:)

Mingit sorti soomustransportöör.

Sõjaväe veoauto

Jeepid

Jeepid majade vahel

Kasutasin võimalust ja astusin ka kiirelt loodus muuseumi putukate kollektsiooni toast läbi.

Liblikad

Hiigla SUUR sitikas (tüüpiline asjatundmatu isiku määratlus)