LakePlacid5: Imeline ilm

Varahommikul pilvedest kõrgemal äsja silutud rajal

Hommikul ärgates paistis päike ja lumi sätendas, auto kaetud paraja kihi koheva külma ilma lumega. Seadsime end hommikusöögilauda, enne veel jõudsin masina lumest pühkida ja portsu asju autosse tassida. Traditsiooniline hommikusöök, kahju et veel üheks päevaks ei saanud jääda, õhtul pidi peremees Bavaaria stiilis einet pakkuma lisaks ähvardasid mäeolud terve nädalavahetuse ideaalsed tulema. Välja registreerimise juures surusime kätt nii peremehe kui tema kaasaga, oleme oodatud "korduvkülastajad" järgmiseks aastaks.

Lonks vapruserohtu enne tipust laskumist

Mäe all oli parkla rohkem täis aga gondli saba ei paistnud ikka olevat. Ju vist suudavad liftid suure hulga rahvast sujuvalt teenindada, enne kui olukord umbe läheb. Lumepinna kirjelduseks "packed powder", meie suuskadega sõitmiseks parim võimalik. Järgijäänud õllesid ei julgenud autosse jätta, parklas oleks ära külmunud ja korgid pudelitelt maha visanud või isegi põhja alt löönud. Kus selle kahju ots, lisaks annaks lapse autole raskelt eemaldatava tunnuslõhna. Tassisin kilekotiga üheksa pudelit kaasa ja jätsin meie saabaste juurde. Kui keegi virutabki ära, tühja kah, peaasi, et autot tuksi ei keera. Ühe pullo suskasin taskusse, selle jagu vähem kadu.

Hommikused "rehajäljed" rajal

Sõitsime kohe kõige kõrgemasse tippu, viimasel tooltõstukil olime kahekesi, libistasin õlle kiirelt nahka, pudel taskus oleks ohtlik suusatada. Must rada ei tundunud enam üldse nii hull kui eelmsiel päeval, ei tea kas olime harjunud või aitas tõstukil lonksatud kesvamärjuke. Järgmiseks Lookout mountaini tippu ja alla mööda pikka Wilmingtoni rada. Tütar tahtis metsas sõita. Kahjuks olid kõik metsasisesed kahe musta rombi rajad ametlikult suletud aga meie raja kõrval oli siiski võimalik puude vahel ukerdada. Ise ei hakanud oma GS suuskadega metsa ronima, need mõeldud ikka kõva ja sileda pinna jaoks.

Veidi metsasõitu raja ääres

Järgmisel sõidul läksime Lookout mountaini just avatud musta raja peale. Tuult pea polnud, päike paistis ja õhus sätendasid tillukesed lumehelbed. Ilmselt kondenseerus õhuniiskus tasapisi välja moodustades jääkristalle. Pilt oli imeline, ümberringi valgussähvatused. Proovisin foto peale saada, aga millegi pärast ei õnnestunud. Takkajärgi mõtlen, et ilmselt tegu eredast päikesepaistest tingitud lühikese säriajaga, ei tulnud pähe seda käsitsi pikemaks muuta. Video peal ikka mõni sähvatus jääb silma, samas ei saa lähedalegi ilule, mida oma silmadega võisime kogeda. Lihtsalt seisad ja vaatad ja naudid külmunud metsa vaikust.

Kui teraselt jälgida on mõningaid jääkristallide sähvatusi märgata

Laps läks üheks ringiks sisse sooja, järgmine kord koos Whiteface tippu. Tõstukilt tegin pilte metsast moblaekraani tausta jaoks, sihuke piisavalt ühtlane, tumeda tooniga ja relaxing. Vahepeal pikemate postide vahega pole isegi tõstuki undamist kosta, ainult liigud vaikselt lumekorra alla mattunud metsa kohal nagu muinasjutus.

Tütar uhab uuest mustast rajast alla, nõlv inimtühi.

Mobla ekraani taust

Kohe jõuame Whiteface tippu

Talvine mets (ja üldse mets) on mulle oma vaikuses, salapäras ja mingis kummalises tarretunud sünguses alati meeldinud, ju vist avaldub tavapärasest suurem hulk ürg-eurooplasest küti-korilase geene.

Suusatame erinevaid radasid, rahvast on meeldivalt vähe nagu võite ka fotode põhjal veenduda, tihtipeale oleme ainsad inimesed nõlval. Sellist privaatsust kohtab ilusa ilma puhul väga harva suuremates suusakuurortites, justnagu viibiks privaatklubi mäel. Tütrel vaja miski konventsiooni piletid osta, tulevad kell kaks internetis müügile. Nats enne kihutame alla, mina kasutan momenti, võtan õlle ja istun väljas põleva lõkke äärde. Saranac IPA maitseb oivaline, naudin pisikeste lonksudega lõkke soojas ning päikese käes silmi kissitades. Jällekord tuleb tõdeda, et sihuke elu on ilus ja elamist väärt.

Little Whiteface tipp allpool

Kiirlaskumisrajal, kaitsevõrk kuristiku ees

Järgijäänud pooleteise tunni jooksul sõidame veelkord enamuse radasid läbi. Saan kena tundrapildi metsast ja teise kaugetest lume ja jääga kaetud püramiidjatest mägedest. Tütar uhab slallisuuskadega kiirlaskumisrajal, tulemusena hakkab külm vaatamata paksule vammusele.

Kaader videost tõestuseks, et mina ka ikka Whitefacel suusatasin 😉

Filmib mind tõstukipostide vahel suusatamas ja otsustab siis sisse minna näppe soendama. Võtan viimast tehes veel neli laskumist, viimasele sõidule saan tõstukitoolile eelviimasena. Ülal juba rajateenistus ootab. Heidan viimase pilgu Whiteface tipule ja uhan alla nautides iga viimast pööret.

Siin on laviinid jälje jätnud

Viimane pilk Whiteface'le, hämardub

Chalet juures kiirelt suusad jalast, saapaid ei malda võtta, sest tahan esmaspäeval kasutamata piletite eest tasuta pääsmed saada. Klienditeenindus on juba suletud, kolistan saabastes administratsiooni ruumidesse, kus mult uksel imestusega küsitakse, mis tahan. Selgituse peale trükitakse ilma pikema jututa kaks piletit järgmiseks hooajaks. Nüüd on põhjust tagasi tulla. Asjad autosse ja minema. Esimene peatus toidupoes, kust võtan kaks kasti õlut ja kasti siidrit, toidukraamist mitu juustu, mis USA's hulga odavam. Kahjuks läheb jogurt meelest. Hiina restosse sõites hüppavad äkki metskitsed auto eest läbi ja jäävad metsa passima. Jõuan isegi paar pilti neist plõksata. Loodetavasti pole metsloomadel kombeks pidevalt pimedal ajal üle maanteede joosta.

Ameerika metskits

Kõhu pugime ääreni täis ja asume veits peale kuut koduteele. Google kaart ajab millegi pärast jama, pole hullu teame kuidas sõita, ikka põhjapoole 😁 Pimedas natu tülikas, sest pole kindel kiirusepiirangutes, loodetavasti siiski 55 miili tunnis, lasen sajaga, seda muidugi kilomeetritesse arvestatult. Bensu võtan Cantoni nimelises linnakeses kui paak pea tühi, kasutan edukalt ära enamuse järgijäänud USA peenraha. Google suunab teise piiriületuspunkti, sobib hästi kuna peale seda vaid kiirtee Torontoni välja.

Siilisoenguga Kanada piirivalvur käratab minu tervituse peale karmilt: "Mis tegite USA's?". Refleksina käratan ühesõnaliselt vastu nagu sõjaväes: "Suusatamas". Vestlus jätkub justkui rivis seeru ja reamehe vahel:

Ametnik: "Kaua olite?"

Tom: "Viis päeva"

Ametnik: "Palju raha eest kaupa toote?"

Tom: "Saja dollari"

Ametnik: "Alkohol, tubakas?"

Tom: "Neli kasti õlut"

Ametnik: "Mida ??????"

Tom: "12-packs, no tobacco"

Killuke ajalugu, 1993 Lake Placidis
Mina kaasaga vasakul

Tüüp ulatas passid tagasi sõnadega "Move on", ei mingit "Welcome back to Canada". Vestluse ajal ehmunult vait olnud laps piiksatas, et see tüüp vajab klienditeeninduse koolitust. Ta olla käitumise põhjal arvanud, et me alles USA'st lahkumas kurja jänki piirivalve küüsis. No näete siis, stereotüüpe ei maksa uskuda, ei kurjade ameeriklaste ega viisakate kanadalaste koha pealt, meil juhtus täpselt vastupidine olukord piiril.

Edasisest polegi miskit põnevat kirjutada. Kuulasin 4 tunnisel koduteel mobla pealt Elisa raamatut läbi auto raadio. Ettelugev tehishääl ei seganud nii palju kuna tegu ulmekaga "Uurimismeeskond". Tütrele tegi nalja tooni monotoonsus ja kummaline kõla, ahvis seda minu kiusamiseks järgi. Korra kohvi ja kakao peatus bensukas, koju jõudsime paar minti peale keskööd. Kokkuvõtteks võib väita, et suures osas õnnestunud suusapuhkus. Oleks vaid ilm algusest peale ilus olnud aga see pole kahjuks inimese teha. Meeldiv üllatus, et Lake Placid ja Idaranniku suurim suusamägi on hästi hooldatud ning Torontole lähemal kui Mont Tremblant või Mt St Anne. Kui järgmine aasta läände Kaljumägedesse suusatama ei lenda siis ilmselt sõidame tagasi.

LakePlacid4: Karud mäel :D

Sini-Must-Valge teema viltu kasvanud metsaga :D

Hommikusöök

Öösel ei tülitanud mina sipelgaid ja sipelgad mind, täiesti harmooniline kooseksisteerimine. Paistab et on teised laisad ja pika unega, hommikul ei märganud ühtegi lae peal jalutamas või seinal ronimas. Söögituppa jõudsime jälle esimestena ja andsime sisse traditsioonilise tellimuse omleti ning peekoni ja vorstikeste peale. Hea kohe paras soe keretäis nahka panna nii, et jagub õhtusöögini välja. Lisaks kahele neiule oli saabunud lisaks üks pere, teismelised plika ja poiss vanematega. Tüdruk ilmselt taimetoitlane, mitte küll radikaalne, sest vaatamata lihast keeldumisele polnud tal muna vastu midagi. Ehk oleks pidanud meelde tuletama: tegu ikkagi eostamata lootega😜 Mäeolude info tõotas hommikupoole ilusat ja hiljem lumesadu ning tõsiselt külma alla -20C, koos tuuleindeksiga -35C. Seekord paneme kõik kaasasolevad soojad riided selga. Teised uurisid murdmaa võimalusi, mille jaoks ümbruskonnas mitmeid radasid.

Gondliga üles

Juba mäe all oli tunda, et külma jagub. Moment mis kulus autost paljakäsi suuskade väljatõstmiseks jäätas näpuotsad ära, küll on hea et uued suusakindad tõepoolest soojad ja mugavad. Kui mäe all suurt tuult polnud siis üleval ikka natsa puhus. Jällekord osutus lumepind kõvade suuskade ja teravate rantidega sõitmiseks väga mõnusaks, jäisel kuid hästi hoidval pinnal hea kihutada. Ainus probleem kiire sõiduga näkku puhuv tuul, mis sellise külmaga sundis aeg-ajalt kinni pidama, et nina ja põsenukke üles soendada. Tütar kasutas täismaski, ainult ninaots väljas. Gondlis nägime ühel tüübil igavest ägedat kiivrit, millele käis plastist näo ja lõuakaitse klõpsuga külge. Sisuliselt nagu mootorratturi või kosmonaudi kiiver. Positiivne sealjuures kõva tuulekaitse. Paljas sall näol ei funksi, sest kui sellest läbi hingata tekib natukese ajaga härmatise ja jääkilp riidele. Isegi minu lühike habe ja vuntsid jääravad alla -15C'ga kiirelt ära. Hiljem avastasin, et olingi prillide äärest põsed ära külmetanud, nahk korbatas ja tuli paar päeva hiljem maha.

Ettevaatust! Karude ülekäigurada!

Mõmmid askeldamas 😊

Kohe kui ülemised tõstukid käima pandi suundusime kõrgeimasse tippu. Tõstuki postil oli tore hoiatus karude teeraja asjus, hiljem võis all askeldavaid mõmmisid ohutust kaugusest näha 😃 Tegelt ei saanudki aru, kas tegu naljaga, mis vihjas läheduses mäel oleva "Karupesa" baari peale või on tõsi taga. Talvel muidugi peaks karud magama, aga suvel liigub neid siin küll ringi.

Kõrgeimast tipust tegin panoraampildi aga palju ei tahtnud moblaga jännata, liiga külm hakkas näppudel. Vähemalt mobla patarei pidas kenasti külmale vastu. Laskusime eelmisel päeval nähtud veits hirmutavat pikka järsku musta rada. Alguses olin ettevaatlik, sest siin ei saanud endale kukkumist lubada. Kui tasakaalu kaotad lendad hooga mitusada meetrit alla, enne metsa ei pruugi pidama saada.

Vaade Whiteface tipust

Musta raja algus

Nõlva algul oli silt mis ähvardas pileti konfiskeerida neil ellujäänud suusatajatel, kes oma oskusi üle hinnates nõlvale lähevad 😜 Laps viskas pilgu peale ning kadus üle ääre. Mina ikka kõõlusin veits ja mõtlesin elu üle järgi. Kui plika kippus silmist kaduma võtsin südame rindu ning järgnesin. Tegin lühikesi järske pidurdavaid pöördeid, et kiirust kontrolli all hoida. Randid õnneks hoidsid ehkki paari õige jäise koha peal libisesid kriginal ristipidi paar meetrit enne uuesti haakumist. All ootava lapse juurde jõudes olid reielihased valusad, pidin momendi hinge tõmbama. Tütre soovil sõitsime tõstuki alt kõige järsemast kohast raja lõpuni. Õnneks olen sellises vormis, et lapsel ei hakka minuga liiga igav.

Kõhklemata üle ääre alla

Laps kaugel all tume kübe mäe keskel

Külm oli näpistama hakanud, sõitsime kohvikusse soenema. Tütar kurtis kurguvalu ja nohutas, läksin ostsin talle mingid NyQuil kapslid, mis pidada külmetuse vastu aitama.

Wilmingtoni rada

Kurguvalu leevendas kuum jook ja imemispastillid. Tagasi mäel olles uhasime uuesti kõrgeimasse tippu, teisel korral oli must nõlv kergem, proovisime mitut kõrvalharu. Õnneks on suusatatavat pinda nii palju, et suht vähene rahvas ei jaksa traktoriga tasandatud ja kraabitud pinda päevaga lausjääle kulutada. Mustadel nõlvadel see eelis, et vähesed julgevad neil suusatada. 

Jääskulptuurid raja ääres

Ühe mäemehe käest kuulsin huvitavat infi järskude nõlvade traktoritega hooldadamise kohta. Masinad kinnitatakse trossidega mäetipul olevate metallpostide külge, muidu veereksid nõlva pidi alla. Sõitsime paar tiiru ja läksime siis Lookout Mountaini peale. Selle must nõlv oli kahjuks kinni, maalilise sinise pealt saime hulga pilte ja videot aga kuradi külm hakkas. Filmimise käigus kaotasin kinda, mille järgi tuli jupike mäge mööda üles ronida. Ilma kindata alla sõitmine oli mõeldamatu, samas sain ronimisega keha soojaks. Tütar kohvikusse üles soenema, mina sõitsin edasi.

Peitepilt: Appi kus on laps! 

Tagasi mäele tulles läheme koos uusi radasid avastama. Ühe kaugema juurde jõudes, selgub et sellel vähe lund, kivid ja juurikad väljas. Suuskade hoidmiseks läbi metsa tagasi tuttavale nõlvale, õnneks pole tegu liiga tiheda võsaga. Tüdrukul natuke niru enesetunne, läheb uuesti sisse. Mina sõidan edasi, niikaua kui vähegi tõstukid töötavad. Viimased sõidud peale gondli sulgemist neljase tooliga, millega poolele mäele saab. Kange külmaga lähevad varbad üles sõites kangeks ja tundetuks, alla kimades hakkab veri jälle läbi käima, eks sõidu käigus lihastöö ja jalgade saabastes liikumine paneb vere käima.

Päike läbi kerge lumesaju

Kerge lumesadu on alanud, suusakraam autosse ja tagasi hotelli. Võtan õlle ja puhkehetke, plika kuuma tee ja rohu sisse enne kui õhtustama sõidame. Laps valis välja lähedalasuva netis paljukiidetud Itaalia resto. Kohale jõudes selgub, et restole vastavad vaid hinnad, koht ise sarnaneb nõukaaja sööklaga. Interjööri kasinust kompenseeris kuhjaga lopsakas õige suure dekoltee ja ilma rinnahoidjata nooruke teenindaja. Kui lõpuks silmad tütre etteheitva pilgu peale jõuga menüüle suunan, näen suht asjalikku nimekirja. Paraku osutus see petlikuks, osasid toite pole.

Tellin portsu calamarit suupisteks, põhisöögiks juustuga paetud lihapallivõileib. Tütar võtab grillkana koorepastaga. Toit saabub mõne minutiga, calamarid väga head, "võileib" hiiglaslik, lapse rusika suurused lihapallid kaetud poole kilo sulatatud juustuga. Laps nokib pasta kallal mis olevat hea, lõpuks aga teatab, et ei suuda kusagilt grillkana tükke leida. Kummaline, läheb uurib kas ikka õige toit toodi. Selgub et kokk unustas grillkana ära, et kui ootame veidi hakkab kohe grillima, vastasel juhul saame poole hinnaga oma toidud. Ei viitsi oodata, eks ostame grillkana kunagi hiljem.

Hotellis paneme sauna kohe peale ja naudime pikalt, viimane õhtu ikkagi. Peale meie ei paista keegi kasutavat ei sauna ega välibasseini. Isegi 23 aastase lapse suust pudeneb vahel pärlisid, eriti kui tema Eesti keel sutsu kohmakam. Tütar ohkas saunas, et küll on mõnus aga vitsa tahaks ikka ka, kahju et neil siin ei ole. Kui naerma hakkasin siis täpsustas: no see taim mille oksal on lehed veel küljes 😊 Lähen ligunen väljas sel ajal kui tütar toas privaatses mullivannis mõnuleb. Lund on hakanud sadama nagu ilmaennustus lubas. Vedelen kuumas basseinis silmad poolkinni, lonksan õlut ja lasen helvestel näkku langeda. Alt paistva valguse kumas üles vaadates tekib Startreki tunne: justkui kihutaks kosmoses tähtede vahelt läbi✨ Sihukest täielikku rahulolu ja lõõgastuse tunnet nimetataksegi vist ZEN'iks ujub pähe mõte kui tukastama jään. Ei suuda end enne tundi basseinist välja ronima sundida, pakkimise jätan järgmise hommiku peale. Viskan pilgu internetti, lobisen kaasaga ja poen põhku: elu on ilus 👍🍺🌜✨

LakePlacid3: Lõpuks mäel

Tom tütrega, tagaplaanil Whiteface mountain, ilmastik -20C ja tuuline

Enne seitset ärkamine lootuses viimaks ometi mäele saada. Õhtul oli lisandunud kaks neiut, kellest hommikusöögile napilt ette jõudsime. Toit sama nagu eelmisel päeval aga

Jääkosk langeb karmimates kohtades

ilmaennustus oluliselt parem. Kiiruga lõpetasime söögi ja kimasime mäele, juba autost oli näha et gondel liikus - hurraaaa!!! 8:46 sõitsime üles. Gondliga sai kiirelt vasakpoolsele 1120m kõrgusele Little Whiteface tipule. Tuuline ja külm aga ei miskit erilist. Siit viis hulk ekspertide "black diamond" nõlvasid ja üks "blue" tippude vahele, kust erinevate tooltõstukitega saab kahe kõrgema mäe: 1486 meetrise Whiteface ja 1220 meetrise Lookout mountaini tipule. Tegu on Idaranniku kõrgeima mäe ja suurima, üle kilomeetrise kõrguste vahega suusamäega. Nõlvasid on 86, pikim rada 3.5 km. Raskusastme poolest jagub kõigile maitsetele alates lastekast kuni kahekordse "black diamondini".

Ronk ettevaatamatut suusatajat ootamas

Esimese laskumise teeme sinist rada mööda tipuliftide juurde. Need veel ei käi, sõidame alla välja. Suurim üllatus on heas olukorras nõlvad, peale pühapäevast vihma olime hirmuga oodanud täielikku jäämäge. Mõni üksik laik siin-seal aga enamasti täiesti korralikult "groomitud" pind. Veebilehel nimetati seda loose granular ja frozen granular, tegelt pigem lume ja jää segu. Värskelt teritatud randid haakisid kindlalt ja raginal. Jää oli libe kuid teravad kandid andsid kindlustunde madalate pöörete võtmiseks, täielik nauding kihutada.

Pilvelõhkuja (Cloudsplitter) Gondel

Järgmise gondlisõiduga põrutasime "Lookout" mäele, et suusatada soovitatud "Wilmingtoni" nimelist pikka sinist rada. Osutus veidi liiga lihtsaks, samas tõepoolest ilusad vaated. Ilm oli kohati pilvine ja udune, palju pilte ei teinud. Lihtsa sõiduga on see häda, et lihased suurt tööd tegema ei pea, külm hakkab, eriti sihukese jäise tuulega. Gondlis sai üles soenetud, kiirelt musta rada pidi alla ja uuesti üles. Nüüd otsustasime kõige kõrgema tipu "vallutada". Igavene pikk tooltõstuk liikus aeglaselt, lonks külmarohtu kulus hädasti ära. Üleval pilte ei hakanud tegema, liiga külm et kätt kindast välja võtta. Otse tõstuki kõrvalt viis alla hirmuäratavalt pikk järsk ekspertide nõlv.

Whiteface Mountain tipuosa

Laskusime sinise raja lõpuni välja, varbad hakkasid külmuma, läksime sisse soendama. Kohvikus närisime kaasavõetud kaerahelbe pulka, niipea kui otsa sai kibelesime mäele tagasi. Sihukese külmaga tuli alati allajõudes saapa klambrid lahti teha, et veri labajalgades ja varvastes pääseks vabalt liikuma. Riietus oli mul just paras: t-särk, pikkade käistega õhuke termo särk, õhuke fleece, paks fleece ja fleece vest. Karboni ilmastikukindel suusajope kõige peal. Jalas pikad termo liibukad ja Fisheri suusapüksid. Jalas õhukesed villase ja nailoni segu "work socks" töösokid, mis mulle sobivad paremini kui spets suusasokid.

Tooltõstukiga Whiteface tippu!

Jõudsime gondliga paar korda ülal käia kui ühel laskumisel tuulepööris oleks mu lagedamas radade ristumiskohas pea metsa visanud. Laps oli õnneks tagapool, nägi tuisupöörist ja pidurdas ootamaks millal võimsam puhang möödub. Tuul tõusis ning järgmisel ülessõidul jäi gondel kümneks minutiks seisma. Astusime korraks kohvikusse aga välja minnes selgus, et liftid ei tööta. Sõitsime bussiga beebimäele, seal kah kõik seisis - üleüldine elektrikatkestus. Ootasime veits restos, timmisin oma konjakit, paraku elektrit see tagasi ei toonud. Peamaja juurde tagasi sõites saime kokku ühe Kasahstanist pärit tüübiga, kellega lobisesin vene keeles.

Lake Placid järv tagaplaanil

Mäeteenistusel polnud jällegi aimu, millal tõstukid tööle hakkavad. Kui poole kolmeks käima ei panda sõidame hotelli. Gondel hakkas liikuma kui suundusime saapaid ära võtma. Padavai välja, suuskadele ja gondlisse. Jõuame veel mõned laskumised võtta enne kui päev lõppenuks kuulutatakse. Ilm oli selgeks läinud, sain hulga ilusaid pilte Little Whiteface tipust. Lõpupoole hakkas kõva jää pikemalt välja tulema, isegi meie kandid ei lõiganud enam korralikult. Puhta jää peal lasime otse üle, hoo maha võtmiseks kasutasime purusemaid ja lumisemaid kohtasid. Enne nelja viimane sõit, suusad autosse ja hotelli. Üle silla auto järgi jalutades tegin paar pilti jääkaane all sulisevast maalilisest jõekesest.

Suusakeskuse eest läbivoolav mägijõeke

Mul alles liharoad ees,
laps juba magusa kallal

Õhtusöögiks hiina restosse, meid juba tunti ja juhatati kohe lauda. Võtsime korraliku kõhutäie nautides täiega igasugu mereande ja liharoogasid. Jällekord soodne õhtusöök: kere head-paremat ääreni täis $30 eest mille hulgas ka viiekas jootraha. Kodus panime sauna peale. Seni kui kuumaks läks lebotasime kamina ees, lehitsesin raamatuid kuna netis surfamine tundus kuidagi kohatu nii hubases kohas. Peremees oli kõrva taha pannud mu eelmise korra kurtmise, et saun na jahedavõitu põhjamaalastele. Seekord saime korralikult kuumaks ilma et oleks pidanud ise termostaati sudima.

Välibasseini ei viitsinud minna, tütar tegi vannitoas tund aega privaat mõnulemist ja veeprotseduure. Lebotasin hommikumantlis voodis, korkisin õlle ja surfasin netis. Sihuke elu on elamist väärt. Mõnus rammestus tuli peale, jäin tukkuma kuni laps mu üles ajas.

Lebotamas voodis

Kamina ees chillimas

Seekord olin sunnitud ise üles narile minema, sest plika oli seal sipelgad avastanud. Ta muidu putukaid ei karda kuid sipelgaid ei salli. Kui uurisin miks, sain selgituse, et ämblikud on aeglased aga sipelgad sihukesed neurootiliselt ringi siblivad, ei lase magada kui näo peal sprindivad. Mul oli saunarammestusest ja kahest õllest tingitult savi, ronisin üles, nipsutasin paar kuklast tekilt maha ja keerasin magama. Enne uinumist jõudsin vaid imestada, mida kurat sipelgad südatalvel majas teevad.

LakePlacid2: Tuisk ja torm

Tütar roolis lumetormis

Ööuni oli eriliselt mõnus. Kuna olime ainsad kliendid siis nii vaikne, et lausa imelik hakkas. Just nagu oleks Eestis suvilas või kusagil maakohas. Ajasime end varakult üles, liftide avamise ajaks vaja esimeste gondlikohtade peale pretendeerida. Enesetunne päris normaalne, profülaktika mõttes neelasin päevase tylenoli tableti. Hommikusöögilauda istusime poole kaheksaks, peremees pakkus kohvi ja uuris millist muna me tahaks. Tütar tellis juustu ja herbidega (maitsetaimedega) omleti, mina kaks praemuna "sunnyside up" ehk siis härjasilma peekoniga. Herr Bert teatas selle peale, et on kohustatud mind informeerima võimalikust salmonella ohust. Pole hullu, lubasin selle riski enda kanda võtta. Mees läks kööki muna praadima, mina tõin kohvi kõrvale jogurti. Järjekordne üllatus: täpselt samas topsis Ameerika Activa jogurt on palju paksem ja sisaldab hulga rohkem puuviljatükke kui Kanadas, seda nii virsiku kui ka maasikajogurti puhul. Igaks juhuks sõime kumbki kaerahelbepudru, et mäel toitumisele aega ei peaks raiskama.

Chalet aknast lumetormi põrnitsemas

Hommikusööki oodates vaatasime netist ilmateadet ja mäeolusid. Sel ajal kui üritasime deshifreerida tingmärke mäe veebilehel saabus peremees väljatrükitud lehe ja nadide uudistega. Seoses metsiku tuulega ei panda käima ühtki ülemist ega osa alumisi lifte. Mäe tipus ületab tuulekiirus 100 km/h, puhanguti lausa 140 km/h. Berti arvates peaks saama alumistel radadel sõita ja kui tuulekiirus langeb tehakse ka ülemised liftid lahti. Munasöök oli igati maitsev, sellega oleks ka raske ämbrisse astuda. Panime end toas valmis, soojalt riidesse, saapad kaenlasse ja autosse. Õues ei tundunud olukord eriti hull, tuul puhus, mingit tormi küll polnud. Mäe alla jõudsime mõne minutiga, siin juba oluliselt tuulisem ja tuisusem. Laadisin suusad ja tütre koos saabastega chalet ees maha ning viisin auto pea tühja parklasse.

Sobiv koht tütrel libedasõidu harjutamiseks:
JÄÄ  järgmised 10 miili

Juba mäe all oli näha, et gondel ei tööta, ainult üks paarisaja meetri pikkune lauge lastenõlva paaristool käis. Läksin uurisin asjameeste käest, mis toimub. Selgus, et kellelgi pole aimugi, pidada sõltuma tuuletugevuse arengust, momendil töötab vaid kaks lastetõstukit. Ajasime saapad jalga, kui juba siin oleme siis ka mäele läheme, sadagu või pussnugasid. Kokku oli mäge põrnitsemas vaid paarkümmend nõutu olemisega suusafänni. Enne kui välja astusime tuli mäeteenistuse tüüp, kes soovitas pooleminutise tasuta bussisõiduga teise nõlva alla sõita, seal pidavat pikem tõstuk töös olema. Otsustasime enne ühe sõidu kohapeal teha, siis bussile minna. Nõlv oli ikka jube igav, ei saanud hoogugi sisse. Mäe pealne tuisk siin madalal ei tundunud eriline, oleme palju hullema tormiga Mt St Anne's suusatanud. Kobisime bussijärjekorda. Plass lugu, pidime kolm korda õiensamas käima ja pool tundi ootama enne kui buss ette sõitis.

Mägi oli pikem ja veidi järsem, lõpuks sai isegi piisava kiiruse, et mõni korralikum pööre teha. Et liiga igav ei hakkaks proovisin tütre õhutusel ühe jalaga ja tagurpidi sõitu. Tagurpidi ukerdades potsatasin tagumikule just selle koha peale, mis kahe nädala eest Blue Mountainil korraliku puuka sai. Ai kurat, sel sinikal oli enne istudagi valus, nüüd sai uue tonksu. Edaspidi olin ettevaatlikum. Paraja üllatusega hakkas mingi moment ühe jala suusatamine sujuma ja isegi tagurpidi liikusin päris kenasti. Omaette tore, sest muidu poleks kunagi viitsinud sihukest asja harjutada, lauge mäe peal pole suurt muud teha. Korra tuli päris korralik pööris mäele, minu raskuses tüüpi lükkas metsa poole aga pisema lapse oleks võinud küll jalust niita. No muidugi, ka viimane tõstuk pandi ohutuskaalutlustel kinni.

Esimest korda elus "Võluvaibal" mäest üles

Istusime restosse oodates ja lootes, et ehk ikka panevad veel käima. Kella ühe paiku oli selge: täna mingist mõistlikust suusatamisest asja ei saa. Sõitsime lastetunnelis võluvaibal üles ja libisesime metsavahelist rada pidi mäealuse keskuse juurde tagasi. Tekkis idee kontrollida üht pisikest teed, mis google kaardi põhjal otsustades viis teiselt poolt mäe tippu. Hotellist mööda ja peagi keeras tütar vasakule lumekattega väikesele teele. OK sõidame lumega niikaua üles kui rattad veavad, alla saab alati. Kolme nelja kildi pärast läks liiga järsuks, just enne tollitee algust kippusid meie lumekummid ringi käima, siin oleks vist kette vaja. Istusin igaks juhuks tagasiteel ise rooli, jupp teed sisuliselt "suusatasin" libisedes alla, hea et ilm oli külm ja lumepind mitte liiga libe.

Otsustasime hotellis riided vahetada ja Lake Placidi linna peale hulkuma ning sööma minna. Tunnike lebotasime, surfasime netis, valisime söögikoha välja ja libistasin oivalise õlle. Tüdruk sai roolis olles harjutada libedasõitu lumetormis, nähtavus vähenes aeg-ajalt kümmekonna meetri peale. Tütar valis söögikohaks kohaliku pannkoogimaja "Crepes", mida pidasid latinod, õnneks oli seal ka võileibu. Loomaliha lõikude, sinihallitusjuustu ja praesibulatega "Gothic Sandwitch" osutus õnnestunud valikuks nii maitse kui suuruse poolest.

Lake Placidi Olümpia Jäähall

Jalutasime linnapeal ringi. Näitasin lapsele hotelli, kus ammusel ajal (enne teda) kaasaga peatusime. Tegin pildi Olümpiahallist, kus 80'l aastal minu elu meeldejäävaim jäähokimatsh peeti kui Jänkid Venkudele 4:3 pähe tegid ja sellega olümpiakulla endale napsasid. Kui juba linnas olime, astusime ka toidupoest läbi. Kast sama firma õllevalikut: American IPA, Legacy IPA, Gen4 Session IPA ja Adirondock Lager. Olime unustanud seljakoti kaasa võtta, plaanisime mingi suvalise Marshallist osta. Kui olin juba ühe välja valinud, küsis minu praktiline laps: kas meil seda päriselt ikka vaja läheb. Tegelikult ju ei lähe, lisa soojad riided võib riietevahetusruumis ka papude peale jätta. Spordipoes vaatasime tossusid, hinnad enam-vähem samad, valik viletsam kui Toronto suurpoes. Hakkas juba hämarduma, läksime tagasi hotelli.

Sauna ei viitsinud minna, aga otsustasime välibasseini mõnusid nautida. Temperatuur oli kukkunud alla 20 miinuskraadi, paar meetrit uksest välja basseini astusime õige käbedalt. Mõnulesime pikalt, tegime mulli ja joamassaazhi. Täitsa mõnus oleks endal tagaaias sihukest aparaati omada, samas praktilises mõttes eriti tihti ju ei kasutaks, rääkimata vee soojendamiseks kuluva elektri arvetest. Lapsel oli kange isu lumme hüpata, tegi isegi lumeinglit ujukates. Lõpuks meelitas mindki lumme lebotama, pidavat hästi külmetuse vastu aitama, ei lase sel kopsupõletikuks areneda 😜

LakePlacid1: Paduvihmaga suusatama

Suusapuhkuse algus polnud just kõige paljutõotavam. Ennustas vihmast ilma ja ehkki panime ajama pool kaheksa vabariigi aastapäeva hommikul jõudis vihm meile juba ukse ette järgi. Viimased asjad sai kibekiiresti masinasse visatud, et auto ja maja vahel joostes liiga märjaks ei saaks. Toronto piiridest väljudes tabas selline padukas, et ka kõige kiirema klaasipuhastaja vehkimisega suurt miskit näha polnud. Enamus sõidust sadas vähemal või rohkemal määral. Järgmise ägedama lahmaka saime kohe peale USA piiri ületamist. Piirivalvurile suusareisu USA'sse sisenemise põhjuseks tuues olin küll natuke murelik, äkki tüüp mõtleb, te tahame tema arvel sihukese vihmasaju saatel lolli nalja teha. Kõik sujus siiski libedalt, viskas momendiks passidele pilgu ja tõstis tõkkepuu.

Esimese tankimise juures ameerikas jäin hätta, sest neetud pump keeldus minuga koostööd tegemast. Esiteks ei tahtnud krediitkaarti aksepteerida ja siis keeldus bensu andmast. Lõpuks läksin sisse õiendama, nojah tegu iidse pumbaga, mille puhul pidi ise püstoli all oleva klõpsaka üles tõstma. Hea veel, et tegu polnud käsipumba või lausa ämbriga. Isegi hind ei olnud märgatavalt soodsam kui Canadas, $2.54 galloni eest teeb umbes 95 Canada senti liitrist, viimati Costcost tankisin sama hinnaga. Teed puhtad, aga ameerika poolel kohati suurte lompidega üle ujutatud ja päris auklikud. Lake Placidisse jõudsime kella kaheks, vaid pool tundi hiljem kui planeeritud.

Esimese peatuse tegime Hannafordi nimelise supermarketi juures. Eelnevalt internetist leitud kohalik kõige kõrgema hinnangu saanud pood oli niikuinii otse meie tee peal. Kuna hotellis vaid hommikusöök hinna sees, tuli õhtuse näksi peale mõeldes veidi provianti varuda. Ostsin kolme sorti juustu, paki suitsuviinereid ja salsa. Krõbeküpsised, puuvilja ja nachod olid Canadast kaasas. Õlleleti ees sai pikalt elu uuritud ja vaadet nauditud. Canada õlled hinnas pole, neid sai 60 senti purk. Import õlled ja paremad kohalikud nats üle dollari pudeli eest. Pika kaalumise peale haarasin 12'se kasti Saranac Pale Ale.

Esimene vaade mäele

Hotelli sõitsime suusamäest mööda, otsustasime, et kaval kohe piletid kaasa haarata siis ei pea järgmine päev sabas trügima. Mäel vihmaga sõitmas nägime vaid paari kolme suusatajat aga vähemalt tõstukid töötasid. Kardetavasti on homseks mägi hullult jääs, hea et kandid teritatud. Willkommenhofi pisikese "bed & breakfast" majutusasutuse juurde jõudsime kolmeks. Ühtegi autot ees polnud aga sisse astudes lõi esimese muljena ninna hubane puusuitsu lõhn. Leti taga istus vanem valgepäine härrasmees, tervitas meid lahkelt ja pakkus välja võimaluse oma elamist eriti soodsalt apgreidida. Mõne lisadollari eest saime suure toa koos mullivanniga, muidugi võtsime.

Meie tuba

Laps ronis õrrele

Koht koosneb kaheksast väljaüüritavast ruumist, mõnusast "raamatukogutoast" ja suurest söögitoast. Ülejäänud atraktsioonidest väärivad äramärkimist saun ja kuumavee bassein õues. Peremees elab naisega ehitise ühes otsas, hommikutoitu valmistavad kahepeale. Õlut võib ise külmikust võtta ja paberilipakale kirja panna, hiljem lisatakse arvele otsa. Kokkuvõttes haruldaselt hubane ja mõnus koht, iga kell eelistaks taolist majutust impersonaalsele hotellitoale.

Raamatukogu ruum kaminaga

Söögituba, meile laud hommikuks kaetud

Kui lisada lähedus mäele ja soodne hind ei saa aru miks see koht pidevalt välja müüdud pole. Tarisime oma asjad tuppa ning viskasime korraks lebotama. Teatava ootamatusena avastas tütar, et lisaks suurele voodile ja kushetile on ka lisamagamisase katuse alla ehitatud, loomulikult hõivas ta selle hoobilt. Mina korkisin õlle, peale esimest lonksu ei uskunud oma maitsemeelt. Nii head kesvamärjukest polnud aastaid mekkinud. Kõik oli perfektne: esimene maitse, temperatuur, järelmaitse, just paraja jumalahulga ja värskusega. Inimesed jätke meelde: Saranac American Pale Ale - super hea! Võib vaid järeldada, et kui ameeriklased väga püüavad siis oskavad isegi nemad õlut pruulida.

Saranac American Pale Ale

Nagu võite arvata ei piirdunud ma ühe pudeliga, linna peale õhtustama sõites oli tütar roolis. Valisime google abil välja "Asian Buffet" nimelise toitlustusasutuse. Jällekord otsetabamus kümnesse, valik parem ja toit maitsvam kui meie lemmik hiinasöögikohas Torontos, pühapäeva õhtusöök vaid 13USD. Pugisime end täis heast paremast kaasa arvatud krevetid ja krabitükid, vaid kohv jättis soovida mida imehea cheescake tükkide kõrvale luristasin. Nii rahul olime, et jootrahaks jätsime lausa viieka. Ilmselgelt oli pooletunnine autosõit ära tasunud, ehkki toitlustusasutusi võis ka lähemalt leida.

Tagasi jõudes andis peremees teada, et soovi korral peame sauna ise peale lülitama, maha läheb taimeriga. Juhust ei saanud kasutamata jätta, pole ju suvest saati seda mõnu saanud nautida. Eriti palavaks saun ei läinud ja ma ei tahtnud ise termostaati timmima hakata. Lebotasime sirakil laval, viskasime leili, käisime dushi all, nillisin veel ühe õlle - poolteist tundi sai kaifitud. Enne tuttu keeramist kasutasime kiire wifi eeliseid, surfasime ja lobisesime kodustega. Magama sai õige varakult, veits peale kümmet. Uinumine natu raske sest nii vaikne, et lausa imelik.

P.S. Enne märtsikuud rohkem postitusi ei tule, suurte failide üleslaadimise kiirused on haigelt aeglased :P