Lennukeid vaatamas

Hommikul kaalusin jupp aega mis päevaga ette võtta. Lõpuks leidsin, et peaks ikka Ontario järve äärde Toronto Air Show'd vaatama minema. Kanada vigurlennu meeskond "Snowbirds" pidi mingil põhjusel pausi tegema ja alles millalgi 5 aasta pärast tagasi tulema kui selleks ajaks enam inimpilootidel lubatakse lennata. Eelmine aasta läksin süstaga järvele, paraku oli täna tuul veidi liiga tugev, kardetavasti lööb laine suurel järvel kõrgeks. Istusin ratta selga, paarikümne mindiga jõudsin kohale, sinnasõit suures osas mäest alla mis aitas muidugi tempole kaasa.

Olin enne tehisarult küsinud kus parimad kohad tasuta vaatamiseks. Kahte teadsin kuid Trillium pargis polnud kunagi käinud. Esialgu viskasin end rannas veepiirile sirakile ja vaatasin show esimese poole ära. Ilm oli igati sobiv 20 soojakraadi päikesepaistega. Meil on eelmisest aastast lubatud avalikes kohtades kärakat võtta ja kanepit suitsetada. Kasutasin pakutud vabaduse ära ... küll ainult kahe õlle konsumeerimise näol. Tegid sada ka paljud teised ja puritaanlaste üllatuseks miskit hullu ei juhtunud, meelemürke tarbiti viisakuse piires meeleolu tõstmise mitte mõistuse kaotamise eesmärgil.

Mul aga oleks võinud õltsi nautimine kalliks maksma minna. Võtsin purgist viimast sõõmu kui tundsin, et keegi suus siputab. Pikemata puristasin lõuatäie liivale, kuhu maandus ka maani täis herilane. Oli teine märkamatult purki roninud ja degusteerimisega liiale läinud. Õnneks nii purjus, et ei suutnud oma enesekaitse mehhanismi koordineeritult kasutada. Putukas vedeles selili ja liigutas mõnda aega loiult jalgu enne kui ringi keeras ja rohuriba poole roomama hakkas. Lasin tal minna, hommikul niigi tüübil hull peavalu ja pohmakas.

Seekordne lennushow tundus kuidagi lahjavõitu, eks üheks põhjuseks mitmete ameeriklaste kõrvalejäämine. Esinejad teatasid vaid paar päeva ette, mistõttu asendajate leidmine keeruline ja ajakava kippus auklikuks jääma. Ei teagi kas anti ülaltpoolt käsk või oli oma initsiatiiv soovist kannuseid teenida.

Vaheajal sõitsin Trillium parki, tee peal kimbutas põiekas. Avalikke pellereid üksikud, nende väheste juures megasabad. Meestel on "vanajumal" õnneks elu lihtsamaks teinud, lihtsalt leia endale veidi vaiksem koht. Võrkaia nurga ääres tegin nagu jälgiks põnevusega teiselpool võsas jooksvaid oravaid. Libistasin püstiseistes londi lühkarite säärest välja, sokutasin aiaaugust läbi ja lasin lõdvaks - milline kergendus sellisest kõrgeid moraalinorme eiravast tegevusest😜

Üheksa lennukit moodustasid lennuki kujundi

Trillium pargis vaatasin suure helikopteri trikke ja paari propellerlennuki tiirutamist. Paras üllatus, et samal ajal maandusid reisilennukid Toronto esise saare lennuväljale, vahepeal tundus, et trikitajad ja tavalennukid olid õige lähedal üksteisele. Lõpuks päeva nael ja Snowbirds grupilend. Peab ikka oskust ja kogemust olema, et 9 lennukiga perfektselt sünkroonis lennata. Koju oli vaja ülesmäge vändata, võtsin rahulikult ja käisin toidupoest läbi - puuvilju vähevõitu, haarasin poolteist kilo viinamarju, arbuus oli ahvatlev kuid poleks seljakotti mahtunud.

Lend Torontosse

Võimalik vaid Eestis - inimtühi lennujaam

Tulles olin sõitnud lennujaamast bussiga Mustamäele. Eelmisel päeval vaatasin kas saaks ka bussiga Mustakalt lennujaama selle asemel, et takso võtta. Kohver mul pisike, bussipeatus üle tee, parem kulutan 20 euri Amsterdamis miski hea peale. Augustikuu esimesest oli Tallinna bussiplaan muutunud, number 13 sõitis küll samas suunas, kuid mitte lennujaama välja. Lähim peatus "Ülemiste linnak" mõnisada meetrit lennujaamast, minusugusele matkasellile muidugi pole probleem. Bussid väljusid 12-20 minuti tagant, kaalusin kas võtta 05:34 või 05:52, igaks juhuks esimene, ühistransport ikkagi. Hommikul sai rahulikult dushi all käia, kohv juua, saiakesed süüa  - kaks croissanti ja vahuveini purk läksid seljakotti lennujaamas konsumeerimiseks.

5:40 bussis Järvevana teel

5:34 Lepistiku peatuses

Bussipeatuses olin paar minti varem, buss tuli täpselt ja sõitis nagu ette nähtud 13 minutiga Ülemiste linnakusse. Mõni minut kulus lennujaama jalutamiseks, seal ootas ees teatav üllatus. Uksed olid kenasti lahti kuid check-in alas polnud ÜHTEGI inimest. Esimene mõte - oot, olen ikka õigel korrusel ... peaks olema, Air Balticu ja Finnairi letid paistsid. Olin küll check-in eelmisel päeval üle neti teinud ja võinuks ise kohvri lipuku välja printida ning kohvri lindi pealt sisse sööta. Kindluse mõttes tahtsin vanamoeliselt inimeselt kinnituse saada, et kõik ikka ok. Läksin leti ette vaadates kas on kusagil kelluke, mida teenindaja kutsumiseks helistada. Paraku astus ametivormis näitsik varjust välja, võttis mu passi, lasi kohvri lindile panna ja trükkis nii kohvri lipiku kui mõlemad pardakaardid - ikka kindlam kui lisaks emailile ja Google Walleti versioonile (mida tavaliselt kasutan) ka paber taskus varuks.

Kohver ära antud jalutasin ringi ja istusin pingile, et vahuvein ja croissandid ära lahendada. Kell oli 06:03 - Mustamäelt bussile astumisest kohvritest lahti saamiseni oli kulunud vähem kui pool tundi, tühjast turvaväravast võinuksin ka hoobilt läbi jalutada. Jook ja söök manustatud sammusingi läbi turva ja vaatasin veidi tollivabas ringi. Ostsin ühe pisikeste kümneeurise Eesti suveniiralkopudelite komplekti tütrele ja GinTonicu endale pardale saamise ootamise aega lühendama. Päris hästi sobis nostalgiliste komeedikommidega. Kaalusin kas peaks võtma ühe joogi veel kui kena neiu ligi astus ja tervitas. Tuttav n'gu, aga esimese hooga ei suutnud paigutada õigesse lahtrisse ... ah jaa, mu ülikooli professorist Toronto sõbra tütar. Selgus, et lendab samade lendudega Torontosse millega minagi. Ikka toredam vesteldes aega veeta kui koguaeg ninapidi moblas vahtida.

Maandumine Amsterdami

Eesti kohal

Air Balticu suunas oskan seekord vaid häid sõnu öelda. Väikese lennuki kohta suht mugavad istmed. Kohe peale õhkutõusu toodi mulle ettetellitud vinnutatud liha ja salat ning jook. Natu harjumatu seda nosida kui enamus inimesi turistiklassis harrastasid kangelaslikult dieeti heites minu hõrgutiste suunas kadestavaid pilke. Ei lasknud end segada, nautisin einet kasutades samal ajal tasuta Starlinki internetiühendust veebis surfamiseks. Liha oli soolasevõitu mistõttu jook kulus marjaks ära. Ilm oli nii pilvine, et paar pilti sain vaid algul õhku tõustes ja hiljem maandudes, muidu lendasime valge "vatikihi" kohal. Tukkusin veidi ja üritasin audioraamatut kuulata millest suurt miskit välja ei tulnud. Amsterdamis viidi meid bussiga terminali, sealt vaatasin kus Toronto lend ja läbisin teel D terminali passikontrolli. Mugavuse mõttes kasutasin Canada passi, automaatkontroll töötas kiirelt ja probleemideta.

Baar: Heinekeni "kodu"

Väljumiseni oli pea 3 tundi aega, jalutasin väravasse aga seal oli alles rahvas eelmisele lennule Johannesburgi minemas. Küsisin tehisarult, kus on lähimad kõige mugavamad tasuta istumiskohad. Teisel korrusel D terminali alguses, pehmed lamamistoolid, kolm minutit jalutada. Saatis mulle kaardi koos märgitud rajaga. Alles siis mõtlesin, et kuidas ta teadis mu täpset asukohta, nojah ju siis lokaliseeris mobla. Kõige soodsama jookidevaliku asjus soovitas tollivabast poest võtta sixpacki Heinekeni, seda olevat ka külmkapis mis asub veidi varjatult nurga taga. Tavapoes üks purk 5,5 eurise hinnaga, baaris 8 aga tollivabas kuus tükki karbis 6:30. Müüja küsis kas kohapeal tarbimiseks või kaasa. Nõks pikaks venis mõttepaus enne kui kinnitasin "kaasa" - ei tahtnud et mind joodikuks peab. Pani ilusti suletud kilekotti (mille sain tasuta, muidu oleks pidanud kilekoti eest eraldi maksma) ja ulatas üle leti.

Mugavusala

Heinekeni hindamas

Läksin osavalt peidetud lamamistoolide alasse, mis pooltühi. Istusin vaatega lennujaamale, võtsin tossud jalast ja asusin janu kustutama - esimene purk läks ilma hingetõmbepausita nagu vesi kerisele. Ei tea miks, aga Heineken Hollandis maitseb hoopis parem. Kõrvale näksisin kaasavõetud küüslauguleibasid ja viimase juustu-singi croissandi. Võtsin ka läpaka välja ja surfasin netis uudisi vaadates ning kokkukuivanud blogimaailmale pilku peale visates. Seoses varase ärkamisega hakkas uni silma tikkuma, panin mobla äratama ja tukastasin. Ega hästi magada saanud, lennu mahamagamise ärevus surises kuklas.

Boeing 787 Dreamliner - sardiinid karbis

Toronto lend väljus õigel ajal. Tuttav preili istus minust vaid rida eespool aga lennuki teises servas. Oleksin istekoha vahetamata jätnud oleksime teineteise taga istunud, nüüd olid naabriks kaks ülekaalus valjuhäälset ja liiga suhtlushimulist inglisekeelset minuvanust meest. Küllaltki tüütu kuni panin kõrvaklapid pähe ja tegin nägu, et vaatan mingit filmi. Valik oli suur kuid vaadata midagi polnud, Odüsseus pole veel lennureisi nimestikku jõudnud. Oma viis-kuus filmi vaatasin kümmekond minutit enne kui katkestasin ja paremat üritasin otsida. Viimases hädas vaatasin paar varem nähtud populaarteaduslikku dokumentaali David Attenborough'iga.

Lend ise oli igav ja vahejuhtumiteta, istevahe vähemalt piisavalt pikk, et sai jalad välja sirutada. Süüa pakuti kolm korda seitsme-poole tunni jooksul, tavaline mittemidagiütlev lennukitoit. Minul on lennukis alati hea isu, vahel võtan teise portsu ka, stjuuardessid jagavad meeleldi nii sööke kui jooke kui ilusti küsida.

Piirivalvest ja tollist sain kiirelt läbi ning tellisin tütre vastu, kes 20 minuti pärast "lahkuvate lendude" korrusele sõitis. Nii lahkumisel kui saabumisel sõidame sinna, sest liiklust palju vähem: inimesed tuuakse lennujaama ja lastakse välja ning sõidetakse pikemalt molutamata minema. Saabujaid üritatakse vaatamata keelum'rkidele ja politsei patrullimisele kohapeal oodata, tekitades hulle ummikuid. Nagu ikka rõõmustas mu saabumise üle kõige rohkem kutsikas. Suvi on Torontos nüüdseks Tallinnast kõvasti ette jõudnud, viinamarjad juba valmis ja avamaa tomateid nii palju, et ei jaksa ära süüa.

Tore on tagasi jõuda oma teise koju, aga ... parasjagu imelik kahestunud isiksusena kahe passi, kahe kodu ja kahe identiteediga maailmas tolgendada. Tasapisi on tekkinud tunne, et kõikse rahuldustpakkuvam penskarina oleks veeta suveperiood Eestis ja talv Kanadas kasutades mõlema piirkonna eeliseid: Eestis jaheda suve ja Kanadas suusatatavalt lumerohke talve näol.

Lend ja Lounge

Pilvede kohal

No nii, istun momendil lennukis ja netiühendust pole, sest olen kitsi, ei raatsi selle eest ekstra maksta ehkki lennukipileti sain tänu tehisarule soodsamalt kui vist kunagi varem. Nõks üle 600 euriga tipphooajal lennata Eestisse ja tagasi – täielik unelm, eriti kui võtta arvesse, et lennuliinid panid seoses kürtusehinna tõusuga üksteise võidu lisatasusid otsa. Nii palju võin avalikustada, et ostsin pileti Air Balticu kaudu ja ausalt öeldes väike mure vahepeal, et firma läheb pankrotti enne kui lennule saan. Lennuk ise Air Canada oma, mis tegelt ainsaks probleemi allikaks. Nimelt ei tunnistanud see firma jälle mu Canada passi. Kui proovisin teha check-in üle neti siis alguses katkestas kohe ära.

Läksin siis Air Baltic veebilehele, toksisin oma broneeringu sisse ja kõik sujus kenasti. Amsterdam – Tallinn lennul valisin soodsa aknaaluse koha ja lõhevõileiva koos värskendava joogipoolisega. Edasi suunati Air Canada lehele, mis ülla ülla nüüd soostus minuga suhtlema. Valisin jälle varjupoolse aknaaluse istekoha ja läbisin kõik sammud edukalt kuni saadeti check-in kinnitus koos pardakaartidega emailile. Seda avades ootas ees ebameeldiv uudis. Toronto-Amsterdam lennu pardakaardist üle paks punane kiri: see pole kehtiv pardakaart, lennujaamas peate läbima täiendava dokumentide kontrolli. Samas Amsterdam-Tallinn pardakaart tipp-topp. Nagu mis mõttes, jälle sama jama mis talvel???

Nõrgema närvikavaga inimese oleks ilmselt murelikuks teinud. Mina vandusin korra ja leidsin küll lennujaamas lahendan olukorra, kõik ju ametlikult ok, lähen lihtsalt veits varem kohale. Uni oli hea, hommikul käisin jooksmas, samm kerge, juunikuu parim trempo. Peale hommikukohvi jalutasime koos kaasaga kutsikat veidi pikemalt, hea jahedam ja päikseline ilm. Pakkima hakkasin pealelõunal, ega suurt miskit pole ju kaasa vedada, veidi nodi ja pudipadi sõpradele, sugulastele, tuttavatele. Muidu poleks üldse vaeva näinud, aga kohver tuli tasuta kaasa, mis eriti kummaline tänapäeval. Sõitsin ostsin potsiku vahtrasiirupit ja võtsin ka „rahvusvahelised load“ CAA'st välja, muidu kipuvad pollarid Eestis kottima kui kinni peavad.

Tütar viis lennujaama tavapäratult vara, lausa 2.5 tundi enne väljalendu. Seekord automaat esialgu tõrkus aga kui tõmbasin eelmise tüübi pooliku pardakaardi välja ja tegin reseti hakkas tööle. Tunnistas hoobilt passi ehtsaks, trükkis nii kohvrilipiku kui mõlemad pardakaardid – 10 mindiga kõik joones. Läksin lollist peast tavasappa kohvrit ära andma, kus ootasin pool tundi. Tegelt võinuks lihtsalt ise kohvri lindile visata ja minema jalutada, pardakaardid olid mul juba käes. Helistasin poolnaljaga tütrele kas ta ei tahaks mind tunniks koju tuua, mul lennujaamas igav istuda, elame ju vaid 15 mindi autosõidu kaugusel. Seljakoti suuruse või kaalu vastu ei tundnud keegi huvi erinevalt Air Balticu hoiatavast emailist.

Turvast läbi saanud pidin nuputama, mida asjalikku teha, et hiljem poleks kahju meenutada elust raisatud kahte tundi. Tollivaba poe joogiosakond meelitas. Andsin endale aru, et peab piiri pidama, ei taha ju lennust maha jääda. Klaas veini või õltsi baaris oli sama hinnaga mis hea Pinot Grigio liitrine tollivabas – võite kolm korda arvata, mille valisin. Poes tüüp uuris kas Amsterdam lõppjaam, ei ole aga ära muretse, vein sealt edasi ei jõua, too muigas ja arvas et siis pole mõtet kotti panna. Lennujaamas leiab alati vaikse nurga, kus omaette läpaka taga istuda, veini libistada ja eneregiabatoonikesi peale näksida – peaks sihukese dieedi patenteerima. Ühel pool palvetasid nurgas muslimid, teisel pool harrastasid kaks tüüpi joogat, kõrvale istus päevitunud Lõuna-Ameerika kaunitar – elu lill.

Jalad vaevu ulatasid seina vastu

Aeg on suhteline, alkol huvitav omadus seda alati kiiremini voolama panna. Läpakas ei tunnistanud lennujaama wifit aga mobla sai kohe liinile, ühendasin ta taha, et suurema ekraani peal surfata. Pool veini lahendasin ära ja kahest batoonist närisin viimast kui kuulsin väga selgelt ja korrektselt hääldatult oma nime valjuhääldist hõigatavat. Sihuke jälgimisühiskond ometi ei saa olla, et viskavad mu omaette rahumeelselt degusteerimise pärast lennujaamast välja. Väravasse astudes ja ennast tutvustades andis näitsik teada: muutsime teie istekohta. Minu vingu mineva näo peale muigas ning lisas: mõnevõrra paremaks ja endiselt akna alla. Hmm, istekoht oli liigutatud kõvasti ettepoole ... lennukis selgus, et otse äriklassi taha, kus jalaruumi teistelegi jagada. Sellist ruumikust olen vaid korra kogenud kui pooleteise aastase tütrega lendasime, lapse sai istme ees olevasse magamiskorvi susata.

Järgnev Amsterdamis ja Eestis kirjutatud:

Muidu kõik super aga kõrvale sättis end nooruke muslimineiu, ei vea mul ka nendega. Mitte et midagi vastu oleks, aga ise natu ebamugav kraadiga jooke manustada teades, et see nende veendumuste vastu käib. Toitu tellides võitlesin veidi oma parema minaga, halvem jäi peale nagu tavaliselt. Küsisin kohe kaks veini söögi kõrvale ... no et ei peaks stjuuardesse liigselt tülitama, neil niigi kiire. Kana ja salat olid päris normaalsed aga ports kole pisike nagu ikka. Veintsid hinge all tegid uniseks ja tänu super mugavale ning ruumikale istmele põõnasin kuni hommikusöögini mitu tundi ühtejutti.

Õnnetu niiske keeksitüki kõrvale pakutav kohv oli tõeline lake, hea et januks võtsin tomatimahla juurde. Kaardi järgi lendasime üle Inglismaa, miskit küll näha polnud, helevalge pilvkate varjas kõike. Kohveiinipuudus tegi uimaseks, otsustasin õnne proovida ja jalutasin lennuki tahaotsa uut topsitäit küsima. Stjuuardessid lobisesid omaette, kõigil auravad kohvitopsid käes. Kallasid mullegi kannust – no see oli hoopis teine asi, ei tea kas äriklassi sort või pilootide eri – nii head pole lennukis saanud, lõi hoobilt vahepeal võbelema hakanud pildi selgeks.

Liigagi mugavad nahast lamamistoolid

Amsterdamis maandusime üheteist ajal kohaliku aja järgi. Veints polnud õnneks seljakotis lekkima hakanud. Lennuväljal mõtlesin kohe Eurotsooni minna aga kui seal peaks olema turvavärav siis enne oodata ja joogipoolis ära lahendada. Paraku oli vaid passikontroll, kust Eesti passiga lihtsalt ametnikule lehvitades läbi jalutasin, automaatskännerid nimelt ei töötanud. Aega oli tuugalt, ametlik lennule laskmine alles nelja ajal. Rahvast suht palju ja mugavaid istekohti suurt polnud, küsisin AI käest, kus Schipoli euroalas kõige mugavamad lõõgastumiskohad ja palusin kaardil ette näidata. Palun väga, kohe siinsamas nahast lamamistoolid teisel korrusel vaatega poodlemisalale. Alt vaadates tundus, et tegu äriklassi loungega, tegelt asus selle kõrval vaba sissepääsuga tsoonis.

Lounges lõõgastumas

Vabu kohti küllalt, inimesed lihtsalt ei oska leida, poleks minagi ilma tehisaruta osanud. Gemini lisas omalt poolt, et võiksin ka kaaluda krediitkaardiga kaasnevat Dragon Lounge kasutamist kuna järgmise lennuni nii palju aega. Küsimuse peale mis see maksab ja mida selle eest saan vastas et 32USD on igati soodne arvestades kui palju söögid joogid lennujaama restodes maksavad, samas kui rootsi laud, tasuta baar, privaatsed mugavad istekohad koos ülikiire netiühendusega on hinna sees. Nojah, tore küll, aga mul praegugi mugav tool ja pool veini ning üks energiabatoon järgi. Istusin veidi, lõõgastusin aga tundsin kuidas kohvi mõju hakkas taanduma, tukk tuli peale. Mõtlesin ühe double cappuchino baarist võtta, kuid hinda nähes mõistsin: tehisarul oli õigus. Korjasin oma kodinad kokku ja läksin lounge ukse taha. Näitasin oma krediitkaardi ette ning astusin sisse. Ametlikult pidanuks eelnevalt reserveerima, õnneks aga rahvast polnud liiga palju.

Tagaseinas privaatkohad ja üks iseteenindus baaridest
Malevasemudega tore ajaveetmiskoht 
🍾🍻🥂🍷🥃🍸

Esimese asjana lasin kohvimasinast kahekordse ... cappuchino ja krabasin kaks sooja croissanti ning leidsin endale mõnusa omaette istekoha – kolmandik hinnast juba tasa :D Kohv läks kiirelt loosi ja erksus taastus. Reklaamitud soe toidupoolis ei paistnud eriti isuäratav, võtsin mitut sorti salateid, oliive juustupallisid, liha ja juustulõike ja proovisin üht teist erinevat – joogiks kõrvale lasin õltsi otse kraanist ehkki pakkumisel ka mitut sort pudeliõlut ja veine kangetest kärakatest rääkimata. Valik polnud just teabmis tasemel aga toit oli maitsev, läpaka taga surfates piiramatus koguses sööki jooki nautides läks aeg lennates. Pool tundi enne lennukile minemist võtsin magustoiduks portsu keskpärast maasika ja vanilli jäätist ning kaks klaasi väga head mahla. Croissandi oleks näppu haaranud aga need kahjuks otsa saanud. Äriklassi vetsu kasutasin seal ka - kuram, rikaste peldikud omaette klassist, sittumine lausa nauding :P

Tallinna lennule minnes jäi üks kahe poisiga naine silma, kuidagi tuttav aga ei suutnud meenutada. Kuuldes teda prantsuse keeles rääkimas arvasin, et kindlasti eksisin. Lennuk suht pisike, mul oli tegu oma seljakoti üles mahutamisega, pidin parasjagu suruma, põhjusega hoiatavad käsipagasi suuruse ja kaalu koha pealt. Ohutusreeglite tutvustamise ajal oli meeldivaks uudiseks tasuta Starlinki interneti pakkumine. Kui sain ka oma lõhelõigud ja salati nina alla tõusis oluliselt hinnang lätlaste lennuliini suhtes. Minu arust silmnähtav ja tunnetatav areng võrreldes veel mõne aasta taguse ajaga. Juba õhus olles sain Kanada tuttavalt teate, et tema naine ja lapsed ka Eesti lennu peal – no muidugi, nüüd tuli meelde kellega tegu, istusid minust kaks rida eespool. Jutustasime veel ja selgus, et lendan tagasi samal päeval kui tema tuleb Canadast – täitsa võimalik et kohtume Amsterdamis, sest lendan sama lennukiga, millega tema saabub. Ütle veel, et kokkusattumisi pole.

Päikeselaik Pakri poolsaarel

Netiteenus lennu ajal aitab aega veeta, suhtlesingi koduste, sõprade ning tuttavatega. Tukastada polnud mahti ja mitu kohvilaksu olid niikuinii une ära ajanud. Läänemere kohal oli enamus ajast pilvitus, vaid GPS abil võis asukohta määrata. Saaremaast ülelennul selgines, tegin Hiiumast paar udust pilti ja hiljem põhjarannikust. Rattad puudutasid maad punkt kell kaheksa õhtul, saatsin kaasale teate: õnnelikult kohal. Mobla olin juba Eesti numbrile ümber lülitanud, et wifi alast lahkudes ühendus ei katkeks. Lennukist väljudes oleksin peaaegu läpaka maha unustanud – nii ametis oma seljakoti välja õngitsemisega. Kohvreid oodates lobisesime Quebecki prantslannast tuttava naisega, nemad teevad nagu meie omal ajal: üks toob lapsed suve algul Eestisse, teine viib suve lõpus tagasi.

Kohver käes tegin mobla lahti, et Bolt tellida aga näpp tonksas kaardirakendust. Hmmm ... vaataks kas ühistransaga saab lennujaamast Mustamäele või Pääskülla. Mis mõttes – 20 minutiga Mustamäele kui kohe lennujaaama peatusse jalutan. See ju sama kiire kui taksoga, prooviks nalja pärast, mul vaid seljakott ja pisike ratastega kohver. Peatuses veeres nr 13 ette, astusin peale ja peale lühikest „ekskursiooni“ Ülemiste keskuse tagant läbi kimas mööda Järvevana täie lauluga Mustamäele välja. Lapspõlve korteri ukse taha jõudsin 8:54, maandumismomendist oli kulunud vähem kui tund. Ema tervitatud lippasin Rimist läbi, võtsin mõned saiakesed hommikuks ja ühe Saku Originaali jalka vaatamiseks kui juhuslikult enne ära ei vaju. Tavaliselt ostan esimesel päeval liiga palju head-paremat Eesti toitu aga kõht oli veel nii täis, et söögikraam ei tekitanud mingeid emotsioone – küll homme jõuab.

Kas olete lennujaamades „Loungedes“ käinud ja mis muljed jäänud? Mul oli esimeseks korraks, tegelt valetan, Kuubas korra või kaks olin ju ka, aga neid ei saa päris Loungeks nimetada. Mis üldse selle termini eestikeelne vaste? Tavaliselt ümberistumiste puhul nii vähe aega, et suurem mure järgmisele lennule jõudmine. Ise arvan et tunniks ei tasu aga kui pikem ootamine siis tegu hästi kulutatud rahaga, saad puhata ja lõõgastuda ja toidu-joogi-interneti seltsis mugavalt tormlevatest massidest eemal aega surnuks lüüa selle asemel, et kusagil lennujaama põrandal pikutada.

Zürich ja kõhutõbi

Zürichi lennuväli

Tegelikult oli esiteks siiski kõhutõbi, kust see tuli, või mis tüüpi, pole aimugi. Igatahes tundsin end laupäeval juba lõuna ajal kahtlaselt, ehkki miskit potensiaalselt ohtlikku polnud enda arust söönud. Ometigi sõime emaga sama kraami ja tal polnud häda midagi. Värske õhu käes läks olemine palju paremaks, isegi sörkisin kilomeetri jagu bussi peatusse. Kodus korjasin kiirelt vajalikud asjad kokku ja võttiski sõber mu auto peale, et saunaõhtule sõita. Tee peal läks olemine jälle vastikumaks, kui Keilas Rõõmu poest provianti ostmas käisime, tekkis igasugu maitsvaid toiduained mähes tõsine soov ropsida. Suutsin end siiski tagasi hoida ega reostanud väikelinna esinduskauplust. Ostsin pudeli mineraalvett suu loputamiseks kui asi peaks tõsisema pöörde võtma, ootasin teisi parkimisplatsil värske õhu käes. 

Külla jõudes oli veidi parem kuid süüa küll miskit eriti ei julgenud. Täielik jama, sest neil alati tohtu mitmekesine ja maitsev toiduvalik. Õues grillimise asemel veetsin esialgu veidi aega vetsus kaaludes kummast (või ehk ka mõlemast) otsast õigem seedeorganeid koormavast kraamist vabastada. Otsustasin klassikalise variandi kasuks - seegi kinnitas, et kõhus toimub mingi tuumareaktsioon. Olemine läks paremaks, laua öörde tagasi jõudes soovitati profülaktika mõttes konjakit võtta. Tundub raiskamine jumalate nektarit kõhuhäda raviks kasutada aga mis sa hädaga teed, vähemalt saab tuju paremaks kui ka muud abi pole.

Kui grill-liha tuppa toodi, ei suutnud visuaalsele ega lõhna ahvatlusele vastu panna ja krabasin paraja käntsaka. Mõistus üritas mind pidurdada, aga toitumisinstinkt saavutas kiire ja kerge seljavõidu. Kindluse mõttes korkisin õlle, et liha kergemini alla loputada. Kui kõht veerand tunni jooksul mingit protesti ei avaldanud võtsin ka pakutud ohtralt vahukoorega kaetud tordilõigu vastu - paistis liiga maitsev, et ära öelda. Mõned oliivid kõrvale näksitud, veel üks lihatükk ja kõige peale puuvilja. Kõht oli ilmselt sellisest vastutustundetust käitumisest shokis, igatahes reaktsiooni ei järgnenud. Järgmiseks sai pikalt nauditud sauna ja lumes püherdamist vaheldumisi. Vedelikukaotust kompenseerisime ohtra õllega. Öine kojusõit kujunes põnevaks, kohati polnud tuisus teed õieti näha aga kohale siiski saime.

Järgmine päev oli veel natu kummaline ja väsinud olemine, söögiisu polnud just kõige parem aga muidu suuremat häda midagi. Niikuinii palju teha ei saanud, pidin lennureisiks valmistudes pakkima. Ses suhtes on ainult seljakotiga reisimine eriti mugav, et pakkimine iseäranis kiire ja lihtne, palju sa ikka kaasa mahutad. Paar kommipakki, mõni ema saadetud pisikingitus lastele ja kaasale, paar riietuseset ja droon ning oligi kõik. Riietuse koha pealt ajasin 3 nädalat läbi 2 t-särgiga, 2 paari sokkidega, 2 paari alukatega, lisaks veel fleece, fleece vest, müts, sall, kindad, tormikile ja talvejope. Viimast ei kasutanud kordagi, fleeced ja tormikile olid super mugav ja paindlik riietus kogu selleks perioodiks nii sula kui krõbeda külmaga.

Pühapäeva hommikul pardakaarti üle neti kinni pannes kasutasin Canada passi. Swissair aksepteeris passi kuid Air Canada ei lasknud jälle istekohta kinni panna, no vähemalt ei andnud error teadet. Takso otsustasin igaks juhuks ette tellida, sõbrad nimelt väitsid, et varasel hommikutunnil ei pruugi Bolti hoobilt saada, ei tahtnud riskida lennuväljale jõudmisega. Pealegi sadas vahepeal oma 20 senti lund, loodetavasti lennuväli ikka toimib. Euroopas mitmes kohas nagu Pariisis ja Frankfurtis totaalne kaos lennuväljadel. Viimase päeva veetsin ema seltsis ja läksin varakult magama, sest äratus juba poole nelja ajal, et poole viieks lennujaama jõuda, planeeritud õhkutõus 06:05.

Ärkasin 5 minti enne mobla äratuskella, panin kohvi peale ja tegin hommikused protseduurid enne kui kiire näksi võtsin. Kõht tühi ja enesetunne vaatamata lühikesele unele täitsa hea, viskasin kiire pilgu külmkappi. Silma jäi pasteet, mis hullult isutas - parim enne - 10 jaanuar, ähh päev üle miskit hullu ei tee. Nuusutasin igaks juhuks, lõhnas hästi. Panin paksult paari saia peale ja sõin kogu topsi tühjaks - kuradi hea. Tühja karpi prügikasti visates vilksatas kuupäev 01.01.26 etiketil - mida??? ... kõhus läks külmaks, olin valesti vaadanud, see pasteet 11 päeva üle aja. Samas maitse oli super, no näis mis saab, lennukis toidumürgituse üleelamine polnud just ahvatlev väljavaade. Võtame seda kui testi ja loodame parimat.

Lennujaama võtsin termostopsiga kohvi kaasa, hea lendu oodates eelmisel õhtul kaasa ostetud saiakesi nosida. Takso saabus minutipealt, juht oli lahe Eesti mees, kelle poeg elab Uus-Meremaal. Lennujaamas rahvast vähe, kutsuti kohe äriklassi leti äärde. Poleks ju vaja olnud, sest pardakaart olemas, aga lootsin et saavad siin ka istekoha kinni panna. Paraku Air Canadale ei õnnestunud ehkki paberid korras ja kohti oli, isegi mu eelnevalt vaadatud 20K endiselt vaba. Pean Zürichi lennujaama Transfer Deski juures seda tegema. Lennujaamas võtsin tollivabast passionfruiti joogi ja vanalinna suveniirpakendi, kassaneiu vaatas otsa arvates, et pole vaja pakendada, küllap kohapeal tarbimiseks. Mullijoogi võite välja jätta aga vanalinnasid ma küll kohapeal jooma ei hakka - need läksid duty-free kotti. Pärast ostsin veel ühe gin-tonicu, 2 euri eest varahommikul lustakas meeleolu on väga odavalt saadud.

Õhkutõus 06:30 Tallinnas, Laagri ... Järve keskus

Lennuväli oli lumine kuid sahkadega puhastatud ja lennud väljusid ilusti õigel ajal, vaid paarikümne minutilise viivitusega. Põhjus selgus kui olime juba pardal, nimelt pesti tiivad ja kaeti antifriisiga vältimaks pindadele jää tekkimist, mis nii mõnegi lennuõnnetuse põhjustanud. Tallinnast õhku tõustes sain paar pilti veel unes tuledesäras varahommikusest linnast, kus võis kenasti linnaplaani ära tunda. Lend ise sujus igavalt, peagi hakkas koitma ja Zürichis maandusime juba valges. Lennujaam osutus ootamatult suureks, terminalide vahetamiseks pidin sõitma elektrirongiga.

Maandumine Zürichis

Piiriületusel otsustasin kohe Eesti passi kasutades minna lihtsama vastupanu teed. Scan, pilt, tervitus puhtas Eesti keeles ja väravad avanesid. Otsisin transfer deski üles ja lõin oma istekohata pardakaardi letti. Noormees küsis, enne vaatamata, kas Air Canada lennule. Ilmselt on selle lennufirmaga pidevalt probleeme, miks muidu. Kui klaviatuuri klõbistama hakkas uurisin ehk võimalik saada aknaalune koht. On ikka, näiteks 32A vaba, aga see on tiiva peal varjab vaadet, samas ekstra jalaruumiga, mille eest tuleb tavaliselt lisa maksta. 46K allapäikest parema vaatega kuid veidi kitsam. Valisin siiski esimese, pikakoivalisena on jalaruum mugavuse (niipalju kui seda lennukis õnnestub saada) mõttes päris oluline.

Vaade lennujaama aknast, suusataja unelm

Aega 4 tundi väljalennuni, otsisin lennujaama wifi üles. Arhailine süsteem saatis wifi putkat otsima, kus pidin oma pardakaardi numbri sisestama, et saada neli tundi kehtiv parool. Ostsin tollivabast kohaliku õlle 5 eurise kõrgmäestikuhinnaga ja konsumeerisin oma kaasavõetud pirukaid. Surfasin netis, jalutasin ringi, imetlesin kauguses kumavate mägede vaateid, no on ikka mõni riik õnnega koos, suusamäed paistavad otse lennujaama aknast. Lõpuks hakati lennule kutsuma, kohe äriklassi taga olevana minu tsoon viimasena. Sisse minnes nägin juba kaugelt, et peakohal pagasiruum võetud. Suskasin enda seljakoti äriklassi vabasse panipaika, ainult drooni ja dokustaadid läpakakotiga võtsin kaasa. Istekoht üsna keset tiiba piiras vaadet aga mis seal ikka, filmi vaatamisel ja põõnamisel ei sega.

Alpide ahelik

Pilvelained Canada kohal

Õhku tõustes sain paar pilti mägedest. Peale seda lendasime pea kogu aeg pilvede kohal, vähemalt iga kord kui aknakatte üles lükkasin laiutas all pimestavvalge pilvelainetus. Ajaviiteks filmide nimekirja sirvides kinnitus üha rohkem veendumus, et filmid on minu jaoks kaotanud oma kunagise külgetõmbe. Sadade võimalike ja sealjuures ka uute hulgast ei jäänud silma ainsamatki, mida kindlasti tahtnuks vaadata. Lõpuks siiski panin peale Jurassic Parki viimase, mida polnud veel vaadanud. Graafiliselt äge aga sisult ikka väga tühi ja mõttetu, enne lõppu panin kinni. Mingi vana ulmekomöödia "Paul" oli päris hea, sihuke klassikaline natuke tobe aga mitte liiga üle piiri - punkte lisas kaasatud religiooni nöökimine. Viimaseks maiuspala dokumentaali näol suurimast pangaröövist kui riiklikult (teadagi kelle poolt) sponsoreeritud häkkerite grupp äärmiselt professionaalselt tegutsedes oleks peaaegu Bangladeshi keskpangalt aastal 2016 miljardi pihta pannud - lugu (mitte kõigi detailidega) avaldati alles 2023.

                                                   Billion Dollar Heist

Jäälill lennuki aknal

Toit lennul oli keskpärane, aega aitasid sujuvamalt veeta lisaks küsitud veinid ja õltsid, mida filme vaadates mõnus limpsida. Kui juba olen sihukese hinna lennupileti eest välja käinud on ainult aus kui mu 9 tundi kestvat sunnitud istumisaega "tasuta" alkoannustega leevendatakse. Torontosse jõudsime isegi veerand tundi varem kui plaanitud, helistasin kohe tütre vastu, mugav vaid veerandtunni kaugusel lennuväljast elada. Piirikontrolli läbisin Canada passiga probleemideta, tollist jalutasin seljakotiga niisama läbi, kohvrit polnud ju vaja oodata. Kümmekond minti ja vuraski punane Mazda ette. Alati laseme end lennujaamas üles korjata lahkumise tsoonist, sest seal palju vähem tunglemist, reisijad lastakse maha ja kõik. Saabumiste korrusel alati hull trügimine ja võitlus üksikute parkimiskohtade pärast.

P.S. Kõhuga kõik korras, järgmisel päeval käisin juba jooksmas kuid paari päevaga kaotasin 3 kilo kaalust.

Seikluslik Jõululend

Lendan siiski

Kaalusin lausa hoiatusmärgi panemist, sest mu viimaste reisupostituste lugemine võib lendamist pelgavad kodanikud hoopis ära hirmutada. Olge hoiatatud, järgnev võib lennukartlikes ärevust tekitada.

Ükski täie mõistusega kodanik ei lenda või reisi jõulude või mõnede teiste suurte pühade ajal kui vähegi võimalik. Paraku tahtsin mitmel erineval põhjusel (tähtsaim jõulude ajal emale seltsiks olemine) jõulude ja aastavahetuse paiku Eestisse tulla ja nii ma siis hakkasin novembri lõpus lennupileteid vaatama. Hinnad sel ajal kirved nagu arvata. Mis ikka, võtsin tehisaru appi ja lasin temal suurema töö ära teha. Ega toogi minu ajaliste (välja ja tagasilennu) parameetritega superdiile leidnud, kui välja arvata mingid viie ümberistumisega või kaks päeva kestvad reisid. Selliste seikluste jaoks olen veidi vana. Sadakond taala siia-sinna võrreldes mu oma kiire pilgu pealeviskamisega. Olin juba leppinud kui mõtlesin nalja pärast veidi lennuaegu paindlikumaks muuta. Täiesti ootamatult kukkus jõulueelse päeva, 23 detsembri lisamisega hind üle pooletuhande, sealjuures väga mugava parajalt lühikese ühe ümberistumisega viisakates lennujaamades otse läbi Lufthansa, kes pakub soliidse garantii. Tööl küll suure surmaga vabad päevad välja pinnitud aga sellise raha eest valmis vabandama ja mõned teened sisse kasseerima, et paar juurde küsida.

Lumine aed äralennu päeval

Lennueelsel päeval üritasin tööl check-in teha. Kummalisel kombel suunas Lufthansa mind lennu numbri sissetoksimisel hoopis Air Canada veebilehe broneerimise süsteemi. Kergitasin kulmu, sest ehkki tihtipeale kasutab mitu eri lennufirmat sama lennukit siis tavaliselt toimub pardakaardi väljastamine müüja firma kaudu, sest tema vastutab. Ju oli seoses kiire jõuluajaga erinevalt mu broneeringust miskit muudetud. Kõik kulges sujuvalt kaasa arvatud istekohtade valik mis ääreni täis lennukis viletsavõitu. Tonksasin: trüki pardakaart välja ja jäin kinnitust ootama. Moblaekraanil keris mõtlik nooleke mitu ringi kuni hangus. No juhtub ikka, proovisin uuesti, sama jama. OK, kiiret ju pole, eks õhtul peale tööd teen läpakal suurel ekraanil ära.

Kodus otsustasin emaili peale tulnud lingi asemel otse Lufthansa süsteemi minna. Tundis mu broneeringu, ütles et check-in lahti, mine tee ära aga saatis ikka Air Canada lehele. Jällegi sujus kuni toksisin oma passiandmed sisse. Nüüd ilmus ootamatult uus nõue, süsteem tahtis mu Eesti viisat. Nagu mis mõttes, minu teada ju Kanadast saab viisavabalt. Ignoreerida ei saanud ja veebileht edasi ei lasknud, sest väljadel juures punase tärniga nõue REQUIRED nii aja kui viisa numbriga. Igaks juhuks vaatasin Eesti Välisministeeriumi lehelt järgi ega ometi mingeid muutusi ole. Ei olnud, kuni 90 päeva viisavaba Kanada kodanikele. Proovisin eri trikke mööda hiilimiseks aga ei aidanud, süsteem teatas ERROR, ei saa pardakaarti väljastada, pöördu lennujaamas ametniku poole. Ajas tusaseks, sest neist vähestestki istekohtadest jäävad vaid kõige nirumad selleks ajaks järgi.

Kuna seekord kavas lennata vaid seljakotiga siis eriti ei muretsenud, küllap saab lennujaamas kiirelt lahendatud, pean ehk veits varem näole andma. Pakkimise jätsin üldse hommikuks. Riietega natu kaalusin, sest Eestis küll enamus olemas aga esialgu pean vaid nendega hakkama saama, mis kaasas või seljas. Suusajope viskasin viimasel momendil turjale, ilmateate järgi üle nulli. Läpakakotti kasutasin hoopiski drooni jaoks, seljakotti veidi kingikraami ja paar sokke ning alukad. Sellise napi varustusega üleookeani lennule. Kaasa viskas kakspool tundi enne väljumist lennujaama. Läksin automaadi juurde, skännisin passi, süsteem mõtles veidi ja teatas jälle "error". No minge pekki, kutsusin ühe töötaja, see proovis ise nii passi skännimise, nime kui broneeringu numbriga. Ei midagi, ikka keeldus masin pardakaarti trükkimast. Ametnik ütles, et ei saa msikit teha, süsteem ei luba, pean järjekorda minema ja viitas nii 50 inimeselisele sabale, kus enamus kodanikke äratuntavalt piirkondadest, kus eeldatavalt dokumentide probleeme.

Vandusin omaette aga mis teha. Saba kuram liikus aeglasemalt kui tigu, selle tempo juures oli karta, et lennule küll ei jõua. Mõtlesin minna häbematult järjekorra väliselt ja mõnel äriklassi ametnikul nööbist kinni haarata, seal ju saba polnud. Vaatasin ringi kust parem nööride vahelt välja saada kui üks töötaja ise ligi astus konkreetselt minu poole pöördudes: sir, what is your problem (mis sa siin teed). Eks ma paistsin sõna otseses mõttes oma selja ja läpakakotiga välja nagu valge vares selles kompsumägede ja lastekarjaga lärmakas mustlaslaagris. Kurtsin oma häda: süsteem ei tunne ära. Proua võttis mu passi, läks masina juurde ... tulemus ikka sama. Ütles mulle, et oodaku ja suundus registreerimislaua juurde. Toksis seal mõnda aega, ei midagi, konsulteeris paari teisega, miimika ja zhestide põhjal otsustades ei tundunud olukord eriti lootusrikas. Tuli tagasi öeldes, et ehkki mu pass tundub igati legaalne siis süsteem keeldub tunnistamast, nemad ei saa miskit teha. Ega mul mingit teist reisudokumenti pole. näitasin Eesti passi ja ID kaarti. Läks nendega uuesti registreerimislaua juurde ... toksisid, helistasid, vangutasid päid. Kurat, mul hakkas närviliseks minema.

Lõpuks tuli tagasi: Eesti passiga said nad lõpuks turvatsooni loa trükitud kuna ühel ülemusel võimalik manuaalselt kinnitades süsteemist mööda hiilida. Kuna aga juba nii hilja siis süsteem oli mu istekoha ära andnud, parim mis said teha, anda mulle "STANDBY" pardakaart. Minu küsimuse peale mis see tähendab sain vastuseks: Lennukile lastakse kui mõni istekoht vabaneb, ehk siis keegi õnnetu lennule ei jõua. Küsisin, aga mis siis saab kui kohti ei vabane? Vaatas mulle otsa: "Pray and be early at the gate, there are few more like you ... good luck, I hope not to see you again" (Palveta, ole varakult väravas, sa pole ainus kes istekohata ... õnn kaasa, loodetavasti ei näe ma sind varsti uuesti).

Pole vist vaja kinnitada, et läksin kibekähku turvast läbi, isegi viimase kohvilonksu kallasin allaneelamise asemel tünni. Õnneks mingit muud probleemi polnud kui kahtlustamine narkokaubanduses. Ametnik küsis, kelle kott see on ja näitas mu seljakotile - minu oma kinnitasin. Palun tehke lahti ja astuge eemale. Mida kuradit, seal pole ju küll midagi. Ja siis läks kõhus külmaks - ega ometi keegi miskit kahtlast sisse sokutanud kui ma sabas piletiprobleemi lahendades tähelepanematu olin. Seda nimelt tehtavat vahel keelatud kauba läbiviimisel. Tüüp hiljem jälgib sind ja leiab sobiva momendi, millal kontrabandi kotist tagasi välja võtab. Sinule teadmatult salakauba risk, temale ainult kraami kaotamise risk. Turvamees võttis kulmu kortsutades kotist mingi puru sisaldava purgi ... kaasa ostetud maitseainete potsik, kivi langes südamelt ... või mitte??? Sarvik ainult teab, mis maitseaine selles purgis - geniaalne võimalus mehest mitmeks aastaks lahti saada😁 Ohvitser uuris jupp aega, luges teksti ja hakkas siis naerma - sul vedas, see on vist tõepoolest grilli maitseaine.

Kogu selle kammajjaa peale olin higiseks läinud ehkki ainult särgi väel, suusajope ja fleece kaenlas. Väravasse jõudsin enne kui kedagi seal askeldamas. Paranoiliselt kontrollisin (suvise apsaka hirmus), et ikka mõlemad nii Lufthansa (broneeringul) kui Air Canada (piletil) lennunumbrid ekraanil. Niipea kui esimest vormis inimest nägin laua juurde suundumas läksin oma piletit ette näitama, too vaatas ja ütles, et tuleksin tagasi 5 minutit enne pardale laskmise algust. Siis on süsteem kinnitanud kõik kohad ja kui mõni tühi saab selle mulle anda. Aega üle poole tunni veel, istusin, sõin kaasa kaks kuklit ja kaks pizzalõiku nahka, toidupoolist võib ju rahumeeli turvast läbi viia. Kohe jäi silma mitu teist saatusekaaslast, kes käisid laua juures tülitamas ja piletit näitamas. Valisin endale strateegiliselt parima ja lähima koha invaliidide istmerea otsas, kust avanes hea olukorra ülevaade. 

Lõpuks lennuki pardal kohal 19K

Peagi anti teada, et lend täiesti välja müüdud, ja paluti käsipagas värava juures tasuta ära anda. Ähvardati täpselt kontrollida suurust ja kaalu ja pagasiesemete hulka. Saksa aktsendi, karmuse ja täpsusega: kel sentimeeter või gramm üle see maksab kopsaka lisa. Mitmed kiirustasid oma kohvrikesi ära andma ja minul tuli kaval mõte. Kui seljakott lennukisse viiakse on mu koht garanteeritud, sest pakki ilma reisijata ei tohi lennata aga paki ülesleidmine kõigi teiste hulgast hull tüli ja ajakulu. Läksin pakkuma, võeti kenasti vastu aga kui töötaja mu pileti alusel lipikut tahtis välja trükkida vaatas korra veel, muigas ja andis pileti tagasi sõnadega: "Nice try, you carry-on is ok ... if you get on the plane" (kaval katse, su kott on ok ... kui ikka saad lennule).

Raskeim oli valida õiget momenti, ei taha minna liiga vara, saadetakse tagasi, ja mitte ka viimasena ning ilma jääda. Kümme minti enne pardale laskmist hakkas üks naine end vargsi lähemale liigutama ja selle peale mitu teist oma kodinaid käbedalt kokku korjama. Õige aeg otsustasin, viis minti suudan kulutada lolli mängides ükskõik millise loba peale aga saan esimesena jutule. Astusin pika sammuga registreerimislaua juurde ja näitasin ärevust maha surudes uuesti oma "ootel" pileti ette. Näitsik võttis vastu, vaatas, küsis passi (andsin Eesti oma) ja hakkas arvuti taga klõbistama. Vaatas paarikümne sekundi pärast üles: "Kuidas teile meeldib akna alune pikema jalaruumiga koht?" Nalja teete või, ma võtaks ka seisukoha vastu, aga loomulikult, thank you very much. Veel nats klaviatuurimängu ning ulatas mulle kaks pardakaarti sõnadega: "Trükkisin ka teise lennu välja, läheb Frankfurtis sujuvamalt." Tänasin veelkord, ja läksin kiirelt lennukisse, et neil poleks võimalust ümber mõelda.

Koht 19K oli kohe äriklassi taga ja tõepoolest laheda jalaruumiga, selle eest tavaliselt makstakse eritaksi alusel juurde. Maha istudes kuulsin telefoni piiksuvat: teade Air Canadalt, et 5 tunni!!! pärast algab pardale laskmine. No nende süsteem on ikka täiega segi, tegelikult poole tunni pärast tõuseme õhku. Nats küll kulus kauem, sest lennuk viidi jääeemaldusele, kus kere mingi plögaga üle pritsiti. Nulli lähedane temperatuur ja lörts tekitavad jäätumisohu, mille tõttu nii mõnigi lennuk alla kukkunud. Lõpuks loojangu ajal rattad maandumisrajalt lahti.

Kogu seda segadust selgitas veidi kuid ei õigustanud asjaolu, et Air Canada lennukit juhtis ja teenindas sakslastest Lufthansa meeskond. Toiduks tellisin Teriaki Kana punase veiniga mis osutus üheks parimaks, mida olen lennukis saanud. Lennu jooksul vaatasin filmi 1917 ja pool MEG 2, no sellest haikalast ja lõpuks jaapanlaste filmi üle darkneti aetavast räpasevõitu kuid potensiaalselt ülimalt kasumlikust kaubandusest. Kõrvale rüüpasin paar priilt pakutavat IPA õltsi ja magasin vahepeal veidi. Jope all olnud emale viidav paks fleecevest (mis selajkotti ei mahtunud) osutus ideaalseks ekstra padjaks. Kuna ruumi laialt sain end praktiliselt sirgeks sirutada, seljatugi läks ka tavalisest madalamasse asendisse. 

Piloodi vaade, ees paistab Iirimaa

Frankfurtis maandusime väikese hilinemisega, aga mul savi, kolm tundi aega järgmise lennuni. Buss viis B terminalist A terminali ehkki oleksin võinud ka jalutada. Piirivalve ees oli vaatamata varasele hommikutunnile metsik ja närviline saba. Euroopas seatakse sisse uut automaatset piiriületussüsteemi, kõik peavad oma passe skännima ja kui masin ei tunnista saadetakse inimese juurde nagu ennevanasti. Piirikontrolli inimesi muidugi koondati enne kui vaadati kui hästi uus süsteem töötab. Kuuldavasti põhiline jama just suuremates lennujaamades, inimesed jäävat lendudest seepärast maha, et mitu tundi piirikontrolli sabas. Mina marssisin Eesti passiga EL kodanikele mõeldud väravaist ilma igasuguse ootamiseta läbi nagu "valge inimene" ennemuiste.

Ma polnud ainuke unine

Aega oli mul ohtralt, värava esised pingid puha tühjad. Viskasin pikali, panin jope padjaks pea alla ja Financial Time varjuks silmadele. Mõlemad moblad igaks juhuks pooleteise tunni pärast äratama, no ei taha lendu sisse magada. Tegelt ärkasin veidi enne äratuse piiksumist, lehe silmadelt lükates võisin tõdeda, et rahvast kõvasti juurde tulnud. Keegi polnud mind torkima tulnud, istekohti piisavalt. Ka seekord olid lennunumbrid ja firmad erinevad, broneeritud Air Balticu asemel Lufthansa lennuk ja meeskond.

Istekoht pisikeses lennukis jälle äriklassi taga, suurt vahet ei teinud aga ruumi ikka rohkem. Akna all istus üks aasia päritolu daam, kes oma aega palvetamisega sisustas, seda nii õhkutõusu, lennu kui maandumise ajal. Naljakaks tegi asjaolu, et jumalaga suhtlemisel kasutas moblat, mina kujutasin elavalt vaimusilmas ette taevast telefoni terminali, kus kari paljaid ingleid pilve äärel kampas mobladega palvetajatega tegelevad nagu mõnes Pakistani telekliendi infoteeninduses.

Tallinna maandusime sujuvalt, ajasin jope selga, seljakjoti õlale, läpakakaoti drooniga näppu ja sammusin esimesena läbi turvatsooni väravate. Tellisin Bolti ette, õnneks meenus eelmise korra jama pangakaardiga kui ei saanud tasuda ja pidin ülekande tegema. Võtsin igaks juhuks automaadist sula. Ukrainlasest juht viis kohale aga arvele 10.40 polnud viiekümnesest muud sobivat tagasi anda kui 40. Andsin talle suveniiriks Canada 5 dollarilise. Niisiis jõuluõhtuks kenasti kodus ja ka kõhu sain täis emaga koos head ja paremat jõulutoitu pugides. Hõrk shnitsel, hapukapsad, ahjukartulid, saku Hele, ... teispool ookeani kaasa ja lastega videovestlus ... mis sa hing veel oskad tahta.

Loo moraal: Ärge lennake kõige kiiremal ja populaarsemal ajal kui te just närvikõdi või adrekalaksu ei otsi! Kokkuvõttes läks kõik õnnelikult, kaotasin ainult ühe kinda ja mõned närvirakud😜

Lennushow järvel

Ontario järvel lennushowd vaatamas

Esimene september on meil siinmaal vaba päev ja mitte koolimineku tähistamiseks vaid hoopis "Labor Day". Miskit nagu maipühade moodi vanasti vene ajal. Ei viitsi isegi täpselt uurida mida pühitsetakse, mul tegelt savi, peaasi, et antakse vaba päev, mille eest täiega palka makstakse. Terve nädalavahetus on olnud lennushow, täna otsustasin minna järvele vaatama. Seekord üksi, sest tütar tegeles oma mängukanniga, suvel ringrajal üles öelnud pidurisüsteemile annab viimast lihvi. Tal tahtmine paar kuud lahtise masinaga juuksed tuules lendlemas ringi kimada enne kui talvekorterisse paneb. 

                           F-35 kütab Toronto panoraami taustal

Pisike probleem oli süsta järve äärde saada, sest mu vanal Hyundail on automaatkäigukast hakanud jupsima. Pöörded lähevad üles enne kui vahetab ja üldse kuidagi vilets on see jõuülekanne. Küsisin AI käest nõu, too soovitas esiteks vedeliku taset ja kvaliteeti kontrollida, ning vahetada kui asi kahtlane. Hyundai käsiraamat muidugi käskis kohe teenindusse pöörduda. Hüdraurilise vedeliku tase polnud paha külmast peast. Riskisin ja sõitsin need 6 kilti järve äärde, sest Hyundai mul ainus masin kuhu süst mugavalt sisse läheb.

Snowbirds

Õnneks oli üks parkimiskoht sealsamas üleval jõekaldal vaba. Süsta tassisin turjal sadakond meetrit jõe äärde, teise raksuga tõin mõlad, ja joogid. Ilm päikseline ja 25 soojakraadi, järvel paras särgiväel ja lühkaritega. Tuul minimaalne kuid lainet siiski oli, Ontario sugusel suurel järvel väga harva kui lainet pole, kusagil ikka tuul puhub ja lained kanduvad laiali. Järvel üllatavalt palju mootorpaate ja jahte, olin igaks juhuks tähelepanelik, et mõni uljaspea otsa ei aja, süst ju väike ja madal. Õnneks kollast värvi on vee peal kerge märgata. Tavapäratult palju jetski sõitjaid tuuritas ringi, nende lained teravad ja lühikesed kui täie vaardiga uhavad. Politseipaadid üritasid korda pidada kuid ega nad palju jõudnud.

CP-140 Aurora CN Toweri ees

Lennushow ise viletsam kui eelmistel aastatel, enamus USA lennukeist eemale jäänud. Ei teagi kas poliitilistel või majanduslikel põhjustel, lõpu eel siiski üks USAF F-35A trikitas ja pakkus vaatajatele närvikõdi. Canada õhuväe CF-18 olid kohe alguses, siis suur sõjaväe vaatlus ja patrulllennuk CP-140 Aurora. Kõige viimaks Canada Õhujõudude akrobaatikaüksus: "Snowbirds" - üheksa CT-114 Tutors treeninglennukit lendasid grupis ja tegid trikke. Kõige muljetavaldavam oli muidugi F-35 kiiruse, manööverdusvõime ja müraga kui madalalt peade kohalt üle lendas.

4 X 450'se mootoriga võiks õhku tõusta😜

Süstaga sõitsin veidi edasi tagasi otsides paremat vaatekohta, kokku kogunes kolme poole tunniga 12.5 km veel sõudmist, osa küll puhtalt lainete ja tuule poolt kulgemine. Sadamasse tagasi jõudes tarisin süsta autosse ja gaasi vajutades lootsin, et masin ikka kohalt läheb. Polnudki hullu kuid kiirendus väga nigel. Koju jõudes vaatasin käigukasti vedeliku taset kuumast peast, kuram mõõdiku ots ei ulatunud selleni. Esimene asi vaja vedelik vahetada mitte lihtsalt juurde kallata. Imelik kuhu see kadunud, sest auto all mingeid tilkumise jälgi küll pole. Seega veedan homse vaba päeva autot töökorda seades. Kodus avastasin, et septembrikuu päike on meil karm, õlad ja käsivarred mitu tooni tumedamaks kärsanud.

Naistel tekkis idee, osta uus masin aga alles sai mu kallile Elantrale (i30 Eutoopas) uued kummid alla pandud, ise vahetasin pidurikettad ja klotsid. Kuidagi loll oleks maha müüa kui niipalju raha just sisse pandud. Aga eks me vaata kui käigukastil mingi suurem jama kui vedelikupuudus siis võib remont kallimaks minna kui auto ise väärt. Mulle lihtsalt meeldib selle äärmiselt efektiivne ja kasutajasõbralik kuju ning mahutavus. Samas ei maksa unustada, et igal asjal on oma eluiga, üle selle punnides läheb hoidmine kallimaks kui uue muretsemine. Autoga õnneks pole sellist emotsionaalset sidet nagu elusolendiga, keda pikemalt mõtlemata putitame pikalt üle efektiivse ekspluatatsiooniaja.