Pole õige pikalt postitanud. Kuidagi viitsimist vähe ja aeg kulub sõjauudiste jälgimisele, millest huvipakkuvaimad Arestovitshiga tehtud jutusaated ja Nevzorov. Pea igapäevaselt vaatan Feigini-Arestovitshi päeva kokkuvõtet, lisaks siit sealt noppeid. Eile väitis Arestovitsh Latõnina jutusaates, et sõja kasuks otsustas Putin juba eelmise aasta algul kui tema valitud Medvetshuki võimuleupitamise katse vett vedama läks. Lõpliku kinnituse sai otsus seoses lääneliitlaste hävinguga Afganistanis, mis jättis mulje täiesti otsusevõimetutest riikidest. Putin oli veendunud, et nood ei tule piisavalt jõuliselt Ukrainale appi.
Tal oli õigus, esimestel päevadel olevat Ukrainlastega räägitud toonil: mis mõtet teile abi saata, niikuinii kaotate paari päeva või nädalaga. Pakuti põgenemisvõimalusi mitte sõjalist abi, mida kinnitas ka Zelenski kuulus pöördumine sõja teisel päeval: "Meil on vaja relvi mitte taksot"!!! Arestovitsh ütles välja huvitava mõtte, mida olen isegi mõlgutanud: "Ukraina ei langenud seepärast, et polnud veel euroreforme vastu võtnud ehk siis polnud veel jõudnud muutuda euroopalikuks pehmost heaoluriigiks". Vene rünnak oli hästi planeeritud kuid ei võtnud arvesse Ukraina võitlustahet. Nii mitmedki teised paremini relvastatud Euroopa riigid oleks ilmselt langenud. Minu poolt näiteks teises maailmasõjas nii Holland kui Prantsusmaa, mis ei suutnud või ei pidanud mõistlikuks pikalt võidelda, Taanist ja Norrast rääkimata.
Päris alguses oli kõvasti tegu endiste ukraina eriüksuslastega, kes äärmiselt hästi ette valmistatud, oskasid keelt ja tundsid kohalikke olusid üksikasjalikult. Mitmed tegutsenud riikliku tähtsusega objektide valves või kaitsemeeskondades. Jagu saadi neist tänu Ukraina luure infole, osa diversioonigruppe võeti juba enne sõda kinni, osa sõja esimestel päevadel, osa pääses põgenema ja osa ilmselt seni peidus. Sõja algus oli teada kas 22 või 24 veebruari öösel, jällegi luureandmeil põhinev, teada polnud kui mastaapselt ette võetakse mistõttu ka vene esialgne kiire edu nii Kiievi kui Lõunasuunal.
Sõja edaspidine käik sõltub lääne relvaabi tüübist, kiirusest ja mahust. Seoses molutamisega on Ukraina sunnitud pidama taandumislahinguid kuni raskerelvastus lõpuks rindele jõuab. Sellel teemal avaldas Arestovitsh suht teravalt, eht slaaviliku kõnepruugiga sealjuures vägagi mõjuvalt (nagu hiljem selgus) oma arvamust. Algselt pöördepunktiks loodetud mai lõpp käes aga vaid minimaalselt raskerelvastust rindele saadud. Praeguse seisuga saab kõige hullem olema juuni kui peavad vene massiivse raskerelvastuse ülekaalu all taanduma. Ajaliselt väga keeruline sõja kulgu ennustada, kuna pole selge millal lääne lubadused realiseeruvad. Samas nii pea kui raskerelvastus kohale jõuab kaob vene poole ründevõimekus ja Ukraina saab asuda vastupealetungile. Ise loodavad, et juulikuuks saavad venemaa seisma.
Üks märkimist vääriv kuupäev on 11 september (kuupäeva valik Ameerikale tähenduslik nagu ka 9 mai Lendleasi allakirjutamine Bideni poolt) kui venemaa plaanib üheaegseid referendumeid Ukraina vallutatud piirkondades, Valgevenes ja ilmselt ka Kaukaasia okupeeritud aladel - küsimuseks ilmselt venemaaga ühinemine. Ukraina ülesandeks selleks ajaks vähemalt mõnedel suundadel, eelistatavalt Hersoni kandis venemaa taanduma sundida.
Arestovitshi sõnul on osade Euroopa suur-riikide probleemiks asjaolu, et nad ei kujuta ette tulevikku Ukraina võidu korral. Kardavad kaotada mõjuvõimu, sest Euroopa jõukeskus liigub ida poole, kus määravateks saavad Ukraina ja Poola. Vene võidu korral asi nende arust lihtne: "business as usual". Ei mõisteta, et tegu enesepettusega, peale 24 veebruari ei saa maailm pöörduda tagasi endise olukorra juurde. Maailmakorraldus on pöörduamtult muutunud ja praegu on võimalus liberaalsel demokraatial, kas seda suudetakse kasutada on iseküsimus. Kui nihu läheb ei maksa Lääne-Euroopas ja ka USA's hiljem kedagi teist kui ennast süüdistada.