See pole üldse irooniline nagu nii mõnigi ilmselt arvas postituse pealkirjale klikkides. Kui lootsite lugeda järjekordset kurtmist ja halamist on mõttekas see lugu vahele jätta. Aga nüüd asja juurde, nimelt tuli mu üle 90'sele emale teade: ID kaart aegub peagi. Lootsin, et saab lihtsalt üle interneti asi aetud aga kus sa sellega, nii näpujäljed kui allkiri vaja kohapeal teha. Üritasin aega broneerida kuid esimene vaba alles septembris, aegumine augusti algul. Mis siis ikka, sõitsime emaga kohale, mõtlesin, et kui järjekord jube pikk, viin ta vahepeal koju ja seisan ise seni kui hakkab lähemale jõudma. Poole üheteist ajal ukse taga järjekorda polnud, hea enne. Sees saime ametnikult juhendi, et esiteks vaja kabiinis pilt, allkiri ja näpujäljed teha ja siis alles võtta number, et taotlus kohapeal sisse anda. Kabiinisabas umbes 20 inimest, läksin sappa ja panin ema istuma, loodetavasti ei lähe liiga kaua.
Kohe astus üks kena noor naine ligi ja pakkus, et "memm" võib tema ette tulla, tal pole kiiret. Tänasin südamest, natu piinlik oli aga rääkisin emaga ja veensin, et kui teine heast südamest pakub on viisakas vastu võtta. Meie ees oli nüüd vaid 5 inimest, hakkasin vestlema noore daamiga kui järjekorra esimene inimene tuli ja pakkus, et ema võiks kohe minna, keegi just tuli välja. Nagu täitsa lõpp, no ja ema ei näinud nii hädine välja, aga Tammasaare PPA's avaldusid küll eestlaste parimad küljed. Kabiinis tuli kohe ametnik appi, sest millegi pärast ei sobinud pilt esialgu masinale. Saime sellega ühele poole ja läksin võtsin numbri. Mul oli plaanis ka enda ID tellida kuid ei sobinud olukorda kurjalt ära kasutada, tulen ise hiljem uuesti.
Siin oli ennevanasti soo
Veerand tunnikest ootamist ja meid kutsutigi laua juurde, kus ametnik paberid täitis, lasi emal üle vaadata ja soovis head päeva. Kokku läks vaid pool tundi, hinges olin valmistunud vähemalt kahetunniseks maratoniks. Õhtupoole veel käisime vanaema kodukohas Rannamõisas sugulastega kohtumas. Lapsepõlvest meelde jäänud kohast on enam-vähem endine vaid elumaja. Aed ja ümbrus tundmatuseni muutunud, pärijate poolt suuremas osas ilusti korda tehtud, mina ainus, kes pole lillegi liigutanud - maalapil vohab silmini hein, mis seal ikka, nimetagem pärandniiduks.
Imehea marmelaad, olete saanud?
Enda dokumendi jaoks pidin ka kohale minema, sest näpujälgi ja allkirja üle neti ei tee. Järgmisel päeval umbes samal ajal oli isegi lühem saba kabiini. Otsustasin kodus taotluse sisse anda kuid õhtul kui üritasin viskas mingi error koodi ette ehkki tunnistas, et kõik info olemas. Pidin ikka järgmine päev kohale minema. Ametnikult numbrit küsides kurtsin, et ei saanud läpaka peal teha. Too soovitas: proovi praegu mobla peal, vaatame mis veakood tuleb. Toksisin moblal kenasti sisse ja nii kummaline kui see ka polnud, aksepteeris kõik kenasti, polnudki vaja numbrit, et oodata ja laua taga ametnikul lasta seda teha.
Koju jalutades murdis minu ees üks vanem naine oma kinga kontsa. Mõtlesin kas peaks abi pakkuma, aga olin veidi kalkari moodi riides, äkki ehmatan inimese veel ära Lepistiku metsa vahel ligi astudes. Saja meetri pärast hakkas hing vaevama, pöörasin ringi ja läksin tagasi aga hädalist enam polnud. Ju siis läks paljajalu koju või aitas keegi teine, samas ei kujuta ette mida oleksin tegelikult osanud teha, abi pakkuda samas viisakas ikka. Eks see nii käibki, et kui teised sinu vastu kenad tahad ka teistele kena olla. Ema sai sealjuures juba kaks päeva hiljem teate, et võib ID kaardile järgi tulla.
Tänapäevane
Selgelt mäletan sellist silti
Sama teema alla käib ka Maxima teenindus. Lisaks vähesele toidukraamile ostsin kaks ülikooliaegset lemmikõlu "Saku Hele". Päris sama maitse küll enam ei ole, raske öelda kas lihtsalt ilus nooruse mälestus kuna võrdluseks oli siis vaid Zhiguli või on Euronormid maitse kihva keeranud. Äkki keegi 40 aasta eest Saku Heledat mekkinud vanur oskab kommenteerida, kuidas temale tundub? Ostsin nii nostalgialaksu ihaluses kui ka soodukat nähes - 1.55 pole paha (vahemärkus - 🍺omal ajal 50 kop, vaneminseneri kuupalk 155 rbl - ehk siis õllehinna vaatevinklis on elu kõvasti paremaks läinud😉) arvestades, et seni olin näinud eri poodides vaid 2 eurist hinda. Iseteeninduskassas paraku lõi ette 2.10, kurtsin muret ainsale järelvalve prouale. Too läks vaatas hinnasilti, tuli tagasi 0.33'se Saku Ice pudeliga ja lasi hoopis selle läbi andes mulle 2 euriga kaks Saku Heledat. No kas pole haruldaselt tore teenindus!
Eile hilisõhtul kutsikut välja lastes tundus aias kuidagi kummaliselt valge nii hilise aja kohta. Ei olnud tegu naabrite laternaga, hoopis täiskuu paistis heledalt ja heitis varjusid. Tänu jahedale ilmale oli õhk selge, sain isegi moblaga päris häid pilte.
Sugulased käisid lausa kolme põlvkonnaga külas: lapselapsed, isa-ema ja vanaema. Lastel on alati kaks põnevat tegevust meie juurde tulles: kutsikuga jalutamine ja mao väntsutamine. Huvitav näha, et just lapsed on need, kes madu üldse ei võõrasta, täiskasvanud pigem ei katsuks või istuks lausa eemal.
Lühike aianduskokkuvõte:
Täna istutasin oma Poola päritolu kolleegilt saadud kuus tomatitaime maha, nüüd on vaba maa täis istutatud ja selle poolest rahu majas. Enne puhkusele minekut tuleb lihtsalt tomatikepid mulla sisse vajutada, naistel see tülikas. Metsmaasikate seest rohisin suurema umbrohu välja, et marjad saaks päikest. Kirsid on juba täitsa viisaka suurusega. Viigipuul esimesed marjad küljes. Pirni ja õunasaaki veel ei oska hinnata, tavaliselt pudeneb kuumade ilmadega hulk pisikesi vilju maha. Kreegil pole vaatamata õitsemisele kahjuks ikka ühtki küljes. Kiwi alles hakkab õitsema. Viinamarjadel päris uhkelt õiekobaraid. Maja esine kääbussirel täisõies, esimesed ajas täna arglikult lahti. Kõik see viiepoolemiljoni linnas Torontos. Korraks viskasin aiatoolile päikese kätte pikutama, silmad kinni tundus nagu oleksin lõunamaa kuurortis.
Õhtul rääkis tütar oma California puhkusest ja näitas suurel ekraanil mõningaid pilte. Igati äge, hea, et minul noorest peast selliseid võimalusi polnud, kardetavasti poleks suutnud piiri pidada. Ainuüksi motikatega kihutamine oli piisavalt ohtlik. Täna veeretas lapsuke oma musta kabrioleti garaazhist välja, võttis kindlustuse peale ja hakkas selle kallal nokitsema.
Tütar Californias Sonoma ringrajal kumme vilistamas
Ja esmaspäev takkapihta. Meil Victoria Day, ehk suve esimene pikk nädalavahetus. Saabus tõeliselt vastiku kuumusega, laupäevast teisipäevani üle 25 soojakraadi. Tegelt oleks vingumine patt, sest seni on meil olnud harukordselt jahe kevad. Loodus enam-vähem sama kaugel kui Eestis, ehkki siinne laiuskraad 45 võrreldes Tallinna 60'ga. Pirnid ja õunapuud on õitsema hakanud, kirsid juba poetasid õielehad maha. Sirelitel ka kohati õiekobadad päikselisemates kohtades lahti. Sirelid seostuvad lapsepõlvest Pärnu maja pumbakaevu ümber olnud kõrgete lausa puudega, mille äraõitsenud rootsusid pidin tihtipeale lõikama - et järgmine suvi rohkem õitseks. Nagu ma seda oodanuks, tüüpiline töö tegemine et saaks rohkem tööd teha. Hilisemad mälestused suvila valgest topeltsirelist väravas ja lillast rõdu ees. Ja muidugi kaasaga seotu, kellele sirelilõhn nagu mullegi hirmsasti meeldib. Tulin kevadtöödest kirjutama aga läks mälestuste heietamiseks nagu oleksin vanainimene😜
Momendil esmaspäeva õhtu kell 9 ja lebotan 25 kraadise temperatuuriga vaid spordipükste väel tagaaias lamamistoolis. Grillile sai hubasuse mõttes eelmise aasta tomatikeppidest väike lõke tehtud. Kohvi nõristasin aialaual masinaga, kõrvale näksin kaasa selle aasta esimest rabarberikooki - nämm!!! Tegelt oli plaanis naisele üllatus valmistada ja ise rabarberikook küppsetada aga kui tuppa läksin kontrollimaks palju hapukoort külmikus alles, leidsin naisukese köögilaual tainast rullimas. Küsimusele, mis plaanis, vastas ta otsekui mõtteid lugedes - rabarberikook, mine too mõned varred. Minu väljavalitud Nami Nami Hõrgu retseptis kasutati 3-4 aga kui nendega tagasi tulin saadeti veel kolme järgi.
Igatahes pühapäeva alustasin sportlikult, hommikul kaheksa ajal veel piisavalt jahe, et jooksma minna. Lippasin 12 kildise ringi pargis keskmise tempoga. Nüüd on aiavoolikust tuleva vee all lausa nauding end peale jooksu maha jahutada, karastamiseks seda nimetada enam ei saa. Järgmisena võtsin ette vannitioa kraani külge "muslimi" dushiotsiku lisamise. Kes teab millega tegu see teab, ei hakka siin pikemalt kirjeldama aga selle näol on küll tegu ühe asjaliku aksessuaariga, mis elu hulka lihtsamaks teeb. Oleks vaid pähe tulnud kui lapsed tited olid. Protseduur ise oli super lihtne, lihtsalt keera otsik kraani peale - oluline muidugi õige keere. Esimese pidime Amazoniga tagasi saatma, sest ma olin küll õige keerme valinud kuid isase mitte emase otsa😡 - säh sulle inseneri.
Järgmisena võtsin ette lihtsaima ülesande ja niitsin muru teist korda sel kevadel, akuniiduk on ikka super. Ennetamaks küsimust miks ma robotniidukit ei kasuta on vastus lihtne, see "leiab" kiirelt uue omaniku kui pidevalt silma peal ei hoia - ka meie muidu suht turvalises rajoonis. Kanadas elame väga multikultuurses keskkonnas kui mõistate mida silmas pean.
Üleskaevatud tomatimaa, rabarberid taga nurkades, särk ja püksid nööril varjusid heitmas.
Aiamaa ettevalmistamine tomatite istutamiseks seisneb komposti tassimises ja maa ümber kaevamises. Kõva füüsilist pingutust nõudev tegevus, higistasin nagu loom aga kolme tunniga sai tehtud. Ümbruskonna linnukestele pakkus huvi, sest kompostis vingerdas lugematus koguses igasugu ussikesi, kes neile väga isuäratavad paistsid. Enne hilisele lõunasöögile siirdumist pidin dushi all käima, eks ma haisesin nagu kompost.
Päeva lõpetuseks võtsin ühe kange õlle enne kui tagaaia puu otsa ronisin, et viimast plaanitut ja kõige kõrgemat oksa maha võtta. Sihuke 20 senti jäme aga õige mitmeharuline ülevalt. Lihtsalt alla ei saa lasta kukkuda, sest just sidekaablite kohal. Pidin nii kõrgele ronima, et saetud oksajupid poleks liiga rasked eemale viskamiseks. Puu haruldaselt sitke ja suht turvaline ehkki kõrvalt(alt) vaatajale võiks tunduda hirmus kui tuule käes õõtsun ja ühe käega kinni hoides teisega kaugele küünitades oksa saen. Kokkuvõttes läks õnnelikult, eriti viimase tüvejupiga, mida lahti murdudes osavalt alla suunasin, kuid mis takerdus momendiks ettejäänud oksa vastu ja raksatas alla vaid loetud sentimeetrid sidekaableist mööda.
Vasakpoolsed tüved tuleb naabriga kokku leppida. Mind ei sega ja kukuvad tema aeda kui saagida.
Jupp aega kulus okste kokku korjamisele ja esialgsele laasimisele, lõpliku lühemaks lõikumise jätsin esmaspäevaks. Õhtu lõpetasin lõkke, ja vanilli jäätise ning värske mango magustoiduga, mida maitsestades konjakiga ei koonerdanud. Lebotoolis lõket vahtides ja desserti nautides tuli pähe ketserlik mõte, et miks minna kuhugi soojale maale hotelli kui ka kodus nii lõõgastav olemine. Eks muidugi keskkonna vahetus üheks põhjuseks ja kodus pole ka ookeani vastu varbaid loksumas sel ajal kui lakei kokteili toob. Talvel on kontrast suur, suvel polegi kunagi soojamaa reisu ette võtnud - mulle juba nende talv liiga palav, mis siis suvest rääkida.
Esmaspäeval sai rohkem logeletud aga palavam oli ka. Rohisin vaarikaid ja sõstrapõõsaste aluseid, jupitasin eelmise päeva oksahunniku paraja pikkusega (4 jalga) haokubudeks, et linn need maja eest ära viiks. Haokubude tegemine paras ettevõtmine sest oksad üsna kõverikud ja paljude raagudega. Lahendusena toppisin neid jäme ots ees ämbrisse nii palju kui mahtus, siis panin koormarihma ümber ja sikutasin täie jõuga raginal kompaktseks pundiks enne kui nöörijupiga kinni sidusin. Plaanitud tomatitaimede istutamine lükkus teisipäeva peale, sest täna aianduspoed kinni.
Mul on poolest saati valmis ka välispoliitiline postitus aga ühest küljest toimuvad sündmused nii kiiresti, et kui kohe ei postita siis järgmine päev on uudis vananenud või hoopistükkis muutunud, sest praeguse ameerika valitsusega pole mingit stabiilsust ega kindlustunnet. No näis kas lähematel päevadel saab NATO, Ukraina, Hiina teemal kirjutada või hüppab Iraan uuesti esiuudiseks või otsustab Trump hoopis Kuubale üks-null teha.
Puude otsas ronimine on mulle lapsepõlvest saati meeldinud. Soliidses eas härrasmehele selline asi ei sobi aga immigrandi eelis seisnebki asjaolus, et võid süüdimatult kummalisi asju teha väites, et kodumaal on see kombeks. Viisakas kanadalane võtab sirge näoga teadmiseks ja teist korda ei küsi miks sa puu otsa ronisid - ju tuli koduigatsus peale😁 Ilmselgelt on lapsed minult selle huvi pärinud, plikadena ronisid vanemate hirmuks Pääskülas ja suvilas koos naabripoistega kõik suuremad puud läbi.
Pühapäeval oli minu kord, tagaaias suure mooruspuu oksad kole pikaks kasvanud. Kaasa üritas keelitada puu otsas kõõlumise mõttest loobuma. Kole kõrge ja ohtlik olevat. Oli kõrge tõepoolest, oma 10 meetrit, aga väga tore, eriti kui tugevamad tuulehood puud kõigutasid. Jõudsin kõik meie aia kohal olevad käsivarrejämedused oksad saetud, teine pool ootab veel ees. Boonuseks kadus nädalake kimbutanud seljavalu, ju venitasin või väänasin mõne liigese või lihase tagasi õigesse paika😁
Tõele au andes oli tegu pigem haleda jäljendamisüritusega, mitte ehtsa 18'da sajandi džentelmani stiilis matkamisega. Mul polnud kusagilt võtta ei teenindavat personali pakikandjate lakeide või orjade näol ega ka vastavat riietust. Kui aga väga tahta ja fantaasial lennata lasta, võib ju retke sellisena ette kujutada😜 Vähemalt proviant, mis koosnes shampanjast, sinihallitusjuustust, croissantidest ja jäätisest andis mõõdu välja.
Autotee puhta lumega kaetud
Aastalõpu torm oli ajendiks, miks soovisin korra suvila juurest läbi käia. Tahtsin kontrollida ega mõni puu pole maha murdunud, varem seda paar korda juhtunud, suur kask kümmekond aastat tagasi isegi katuse najale kukkunud. Olen küll maandanud riski suuremate puude kõrguse ja võrede olulise kärpimisega aga seoses maapinna iseärasusega (meetri sügavusel ülikõva liivakivi aluspõhi) ei saa puud juuri sügavale ajada.
Metsloomarada mere poole
Kui juba minna võtan ka talvise matka ette. Enne aastavahetust sooja ilmaga käisin Vääna rannas ja Türisalu panga all drooni lennutamas, nüüd võiks mingi teise marsruudi võtta. Plaanisin mereäärt pidi Vääna-Jõesuust ida poole Suurupi suunas kõndida. Bussil olles tekkis äkki mõte, miks mitte Murastes maha minna ja sealt otse pankkaldast alla mere äärde marssida. Pealegi on Coop pood siinsamas, saab hoobilt mulliveini ja muudki haarata. Mõeldud-tehtud, vajutasin stopp nuppu ning astusin kargesse kuid päikselisse talveilma. Lumi kriuksus taldade all, temperatuur kümne miinuskraadi juures, täitsa mõnus kuna tuult sisuliselt polnud. Poest võtsin pudeli shampat, kaks banaani ja jäätise - viimase peale kergitas kassatädi kulmu.
Tagaplaanil Naissaar
Esimene kilt sirgelt mööda lumist autoteed kadakate vahel sirgelt panga äärele. Mõnus ja lihtne oli käia, sest lumi puhas, valge ning kokkupressitud, õnneks ei tunnistata siin soola ega liiva. Pangast alla viis järsk kaldtee, mida mööda inimene polnud paar päeva käinud. Sulaga võiks päris libe olla, praegu polnud probleemi. All metsa vahel läksin algul rada pidi loode poole aga keerasin siis kõhutunde järgi kirdesse mere poole suunduvale rebase jäljerajale. Sadakond meetrit kaldast oli aed ees, eramaa. Hoiatus "Kuri koer" kahe krundi piiril oleval väraval mind ei heidutanud. Värav õnneks lukus polnud, sumpasin läbi lume mere äärde.
Kallas siin suht madal, vaid paar meetrit. Meri polnud üldse jääs nagu olin lootnud, vaid jääsupp loksus ranna ääres poolkülmunud adruvallide ees. Matk kujuneb loodetust palju vaevarikkamaks, jääl jalutamise asemel pean ukerdama lumevaalude alla peitunud jäistel ja libedatel kividel. Aga mis seal ikka, vähemalt ära eksida ei saa ja kell alles veerand kaksteist, aega maa ja ilm enne kui pimedaks läheb. Veetase ainsaks murekohaks, sest kohati ulatub meri järsu kaldani ja selle temperatuuriga ei taha sissekukkumisega riskida. Eks ronin siis kalda peale kui muudmoodi ei saa.
Kümmekond minutit randa mööda jalutades jõudsin paari meetri kõrguse liivakivi paljandini, siin ulatus lahtine jääsuppi täis vesi pea kaljuni välja. Ääres meetri jagu jääd, mis peale ettevaatlikult kobamist tundus piisavalt kindel. Kui edasi ei peaks pääsema annab siin kaldast allamurdunud puud pidi üles ronida. Juba enne oli ohtralt jääpurikaid, ümber nuki keerates terve kaljusein ühtlase valgjääga kaetud. Sama fenomen, mis suvila juures, aluspõhja liivakivi nii tihe, et ei lase vett läbi, vesi voolab kivikihi peal õhukese pinnase all.
Hindasin olukorda, kas saab edasi. Järsku jäi silma tume avavus jääseina moodustavate purikate vahel. Lähemale minnes paistis kena koobas kuhu isegi mina sisse mahuks kui vaid avavusest sisse pääseks. Otseloomulikult pidin proovima, kummargil ja külg ees manööverdades ei pidanud isegi seljakotti ära võtma. Koobas küllalt suur, et sain püsti olla. Jääseinast kumas piisavalt valgust läbi purikatest looduse kunstiteoste nautimiseks.
Perfektne koht einestamiseks aga natuke liiga vara. Pildistasin isu täis ja kobisin tuldud teed välja, sest teiselt poolt polnud võimalik nagu algselt olin lootnud. Ettevaatlikult ümber purikate seina minnes piidlesin kahtlevalt kitsast jääga kaetud pinda - ühel pool loksus jääsupp teisel pool järsk kallas. Tagasi ei viitsinud minna ja pealegi oli see jää hunti või suurt koera kandnud nagu jäljerea põhjal võis järeldada. Algul kõhklevalt ja siis üha julgemalt jalutasin üle jää veidi kindlamale pinnale.
Veerand tundi kividel ja lumes komberdamist ning jõudsin Suurupi merekoopani. Alla vee äärde ei hakanud laskuma, suvel olin käinud ja miskit erilist polnud, pealegi veetase liiga kõrge ja kindlasti jube libe. Too jääkoobas oli kordi ägedam aga suvel paistab ilmselt suht mittemidagiütleva eendialuse liivakivi seinana.
Tund aega ja 5 kilti matkatud jõudsin Suurupi vabadussambani. Nahk soe, madala päikese käes hea lumise pingi peal kiire eine võtta. Korkisin shampa, näsisin croissante, naksisin sinihallitusjuustu ja tundsin end super hästi kalda all ujuvaid ja suklelduvaid luikesid vaadates. Taamal valendasid jää ja lumega kaetud kivid vees, paistis Naissaare rand ja metsaviirg, horisondi kohal õhuke pilvekiht.
Uuesti astuma hakates oli valida, kas minna mööda teed või edasi randa pidi. Esimene oleks kiire, lihtne kuid igav, teine kindlasti nii pikem kui raskem. Kell alles pool üks, kiiret pole kuhugi, ei juhtu tihti selline ilm ja võimalus nii kenas looduses ajapiiranguteta uidata - muidugi lähen kallast mööda edasi. Nagu oli oodata osutus liikumine hulka vaevalisemaks, kalda alla suht palju lund kogunenud. Saapad pole mul mõeldud talvematkaks, ülalt ääre vahelt tuleb lumi sisse ja sulab muutes sokid märjaks. Üllataval kombel aitas külm ilm, sest sokid jäätasid saabaste külge kinni ja rohkem lund sisse ei pudenenud. Kuiv külm lumi ei sulanud jättes matkasaapad vähemalt väljastpoolt kuivaks. Tallad osutusid super headeks, haakusid hästi nii lumel kui jääl, needsamad mis mind tulikuumade Hawaii vulkaanide laavaväljadel edukalt teenisid.
Jäämäed, silmapiiril oranzh torn
Mis ja kus see on???
Järgmise neemiku juures jäi silma "ehtne" jäämägede ahelik. Kui zoomisin pildistamiseks märkasin mingit imelikku oranzhikat kõrget objekti silmapiiril. Zoomisin maksimumi peale, ei olnud purjekas - kas "tundmatu" tuletorn või mingi laeva pardaehitis. Pigem ikka tuletorn, aga kus jääb mõistatuseks - äkki keegi teist oskab pakkuda, Naissaarest vasakul umbes loodesuunas - ega ometi mõni Soome oma valguskiirte murdumisega kätte paistnud?
Järgmisena ilmus nähtavale Ninamaa neem koos viltuvajunud vana tuletorniga, seal asub sireenijaam. Olen seal kurduvalt käinud ja otsustasin seekord kaldast üles ronides otse lõigata, lumes sumpamine väsitav ning aeganõudev. Kalda peal matkarajal kulgemine hulka lihtsam ehkki ükski inimene polnud siin liikunud. Mitmesuguseid loomajälgi hulgim alates hiirtest ja lõpetades huntidega. Põnevaim jäljerida kuulus ilmselt saagi kätte saanud hundile. Nimelt läks risti üle raja kummaline lumevagu, lähemal uurimisel oli näha veretilku ja harkis jäljerea põhjal võis otsustada, et saaki oli kõhu all lumel lohistanud õige pirakas isend. Tee suundus võssa, kümmekond meetrit läksin uudishimust järgi aga kaugemale ei viitsinud, liiga raske läbitavus.
Kaks tundi ja seitse pool kilti kõnnitud jõudsin järjekordsesse pisikesse Suurupi "salaranda", mis asub mereside keskusest veisi edasi kohe neemenuki taga. Päike oli enam-vähem maksimaalses kõrguses, avanesid lummavad vaated. Kallas lumega kaetud, valgete jäämütsidega kivid sätendasid mustas vees, taustaks madalad pilved kauguses ja sinine taevas pea kohal.
Kibuvitsad ja kõrrelised kargest külmast härmas, siin sain enda arust mitmed üle aegade ilusamad pildid. Lonksuke shampat libistasin hinge alla, et ikka täielikku naudingut tunda. Edasine matkarada pidi kulgev tee suht tuttav, suvel kordi siin käinud, ainult hullult parme ja sääski seoses niiske ning soise kõrkjastikuga.
Lagendikul polnud matkateel isegi ükski loom käinud, täielik karge ja säravvalge tühjus. Läbi tuhkja lume sammudes kostis vaid sahinat ja kriuksumist talla all. Suurupi ranna vaevalt oma uhket nime välja teenivast hiidrahnust läksin maa poolt mööda, Merejääle ei julgenud roostikus ronida.
Suvilaühistu paatide sisselaskmiskanalini jõudes tegin viimase pausi. Pildistasin, rüüpasin shampat ja nautisin vaateid. Mingi must lind köötsutas suled puhevil oksal ja piidles mind kahtlustavalt. Aega oli kulunud ainult kakspool tundi 10.5 kildi peale, mis rajaolusid arvestades üllatavalt kiire tempo.
Siit keerasin suvila poole, kõmpisin läbi lume kanali kõrval kuni sõiduteeni. Otsustasin teed lühemaks lõigata ja sammusin metsaveeres eramaa sildi alt läbi. Suvel siit ei lähe aga praegu millegi pärast tundsin, et ei riiva sellise käitumisega liiga jõhkralt kellegi privaatsust või omandiõigust.
Kõik puud meie krundil olid kenasti elus ja terved aga naabril kaks pirakat leppa täis pikkuses ümber kukkunud nii et juurepuhmad püsti. Mõlemad puud poolest saati minu krundil, ega ma pahanda, kui nii jäävad saan suvel hulga küttepuid. Astusin korra sisse, et shampa ära lõpetada ja viimane croissant nahka panna. Korra tuli isu kohvi teha, busside sõiduplaani vaadates tundus hea mõte hoopiski astuma hakata, parasjagu jõuan aga järgmine tuleb alles tunni aja pärast. Peatusse jõudes lõin kella kinni, talimatk kujunes 13.44 km pikkuseks kestvusega kolm ja kolmveerand tundi. Bussis linna poole sõites vaatasin oma fotod üle, et kohe viletsamad kustutada. Paraku hakkas tukk kimbutama ehkki jalgades küll mingit väsimust ei tundnud. Käisin veel Selverist läbi, ja võtsin kartulisalatit ning mingid seakamara snäkid, mis vaatamata ahvatlevale nimele ja välimusele tegelt süüa ei kõlvanud.
Kokkuvõttes julgen väita, et see matk kujunes mu Eestis viibimise kõrgpunktiks!
Kaasa eelmine aasta käis vanalinnas ja raekojaplatsil lastega ringi, suur jõulukuusk ja kunstlik mets pisikestest olla kõige sügavama mulje jätnud. Otsustasin minna üle kontrollida. Oligi parem peale jõulusid, nüüd ka lumi maha tulnud ja loodetavasti näeb veel ilusam välja kui lumevaba jõuluturu ajal. Käisin emaga väljas jalutamas ja sõitsin siis bussiga linna. Kõigepealt tegin pilte Tammsaare pargis, ligi ajava mustlase saatsin sulaselges maarjamaa keeles ... ... välismaalasi otsima. Too kobises midagi aga tegi kiirelt vehkat. Nojah, milline kohalik ikka Tammsaare pargis või Viru väravate ees pildistaks😁
Eriti tihti ei ole Viru tänav valge lumega kaetud, enamasti ka talvel paljas või soolalögane. Pildistamiseks igatahes sobis suurepäraselt. Natuke pidin ootama sobivat momenti, et tolgendav lahtiste hõlmadega paljapäine parm kaadrit ei rikuks. Igaks juhuks pidasin ka ümbrust silmas, ei tea ju kui levinud Eestis turistidelt moblade käest näppamine. Edasi jalutasin Raekoja platsile, seal olid jõululaada putkad ammu koristatud aga uhke kuusk koos noorendikuga laiutas kenasti keset platsi.
Tõepoolest kena talvemeeleolukas vaatepilt. Pildistasin mitme nurga alt ja filmisin lühikese lõigu jalutades väikeste kuuskede vahel. Balti jaama poole minnes põikasin läbi ka oma vana kooli Gustav Adolfi Gümnaasiumi juurest. Ajad on muutunud aga nii müür, väravad kui koolimaja endised. Kunagi oleks põnev ka sees käia ja ringi vaadata ning võimalusel isegi vanade klassikaaslastega kokku saada. Paraku kipuvad vilistlastepäevad olema augusti lõpupoole kui mind tavaliselt Eestis pole. Tegelikult pole peale ülikooli isegi teaduskonna automaatikute päevadel käinud, mis võiks potensiaalselt veelgi põnevam olla. EÜE kokkutulekust pole mõtet rääkidagi, kadunud noorust meenutades tuleb pisar palgele nagu tolles laulus😜
Balta turul polnud miskit märkimisväärset, haarasin ainult selverist stritsli sõbra juurde saunaõhtule kaasa. Tagasi Pässasse ülimugava porgandiga. Kuram, asukoht on mul ikka hea, vaikne viisakas aedlinn kust ülimugav ühistransa rongi näol viib 20 mindiga kesklinna - ei kujuta sellist luksust ette ühestki teises suuremas linnas. Koduteel astusin kaks peatust varem Hiiul rongilt maha, ilm liiga mõnus ja karge, et niisama otse koju minna. Jalutasin lumesajus inimtühja Vääna tammi mööda nagu muinasjutus. Õhtul samas tänavas elava sõbra juurde sauna, mis sa hing elult veel tahad?
Tehniliselt korrektne oleks küll öelda pärast tormi, sest põhiline möll oli ju öösel. Eelmine päev kole kiire. Seadsin 5 kuud garaazhis seisnud auto sõidukorda: kui panin aku peale, lõin kummid täis ja keerasin võtit - läks vurr käima. Paraku oli lisaks esitulele (mille pirn sai vahetatud) ka armatuurlaua tuli läbi põlenud. Valges ei sega kuid pimedas ei näe muhvigi, sõida umbes teiste järgi. Muidu masin tipp-topp, nii palju kui 23 aastat vana auto saab olla. Seega sõidutas sugulane mind koos emaga enda poole järeljõulule ja tagasi. Tore oli tervet nende peret näha, lapsed juhtusid ka kodus olema. Kummaline, et kui varem suurt ei mõelnud sellele siis mida vanemaks saad seda toredam on sugulastega läbikäimine. Oskasin oma mobla maha jätta, mis juhtub umbes kord aastas. Samal õhtul saabus mu Soomes elav lapsepõlvesõber ja läksime otse samas tänavas elava teise lapsepõlvesõbra, esimese klassi pinginaabri poole sauna.
Päeval olin astunud Kivimäe Maximast läbi, et paar õlut osta. Ostsin kõik Praha Zlatad ära, sest mu lemmikõlle hind 99 senti purk ja purke riiulil vaid 24. Sihuke laadung võttis kaaslasi murelikult kulmu kergitama, ega ma ometi joodikuks ole hakanud. Rahustasin - neist peab ka uueks aastaks jaguma. Leilitasime ja tiksusime poole kaheni. Juttu jagus ohtralt, meenutades aastat 83 kui olime koos EÜE's. Lapsed kõigil suured, elavad oma elu, pole enam endised ajad kui talu, maja, maa, ... jäid lastele. Uuel põlvkonnal sootuks erinev elustiil ja prioriteedid. Kohanema peame meie mitte nemad, aga see mõttemalli muutmine saab olema raske. Koju jalutasime võimsate tuuleiilide saatel, siin-seal olid oksad tänavale murdunud.
Öösel tormas nii hullult, et korralikult magada ei saanud. Mõlemil läks kuue ajal hommikul uni lõplikult ära, minul ikka veel jetlag aga sõbral niisama unetus. Mis ikka, hommikusöök ning panime pimedas ajama. Loksal võtsime kohvi ja paar saiakest enne suvilasse minekut. Torm oli siin suure kuuse maha murdnud, isegi vedas, sest kukkus kolme kase vahele ja jäi pidama enne kui oleks murutraktori lömastanud. Lennutasime veidi drooni, millest eelmises postituses juttu ja suundusime siis mere äärde. Seal tuul veidi raugenud, kuid lained endiselt kõrged. Üle Eru lahe Käsmu poolsaare ranna lähedal oli näha rannavalve laeva, kasutasin mobla zoomi pildi saamiseks. Huvi pärast sõitsime ka Pärispeale, sealne rand avamere lainete meelevallas. Poolsaare tipus vägev lainetemöll.
Kuidagi harjumatu, et päike terve päev nii madalal, juba enne kahte hakkas metsa vahele peitma. Tagasiteel loojang kolme ajal, vahepeal paistis madal päike nii eredalt silma et teed raske näha, oota või loojang ära. Viru raba parklas oli üllatavalt palju autosid, rahvas vabadel päevadel loodust nautimas. Tore ja asjalikult veedetud päev, samas nii väsitav. Pea uimane, uni tikkus silmi, koju jõudes viskasin sirakile ja jäin pooleks tunniks magama - ikka see neetud ajavahe.
Täna hommikul koeraga jalutades jäid silma majade ette kogutud suurte "lehekottide" read. Mina olen lehtede koha pealt (mõningate naabrite meelehärmiks) täiesti rohelise loodusliku suhtumisega. Lehed on lõppude lõpuks puude elutsükli normaalne ja orgaaniline osa, miks peaks neid nii hoolikalt kokku koguma ja prügiautodega kuhugi linna taha vedama. Natuke saan aru, sest teede peale kokkurehitsetud hunnikud hakkavad liiklust segama, aga pole ju vaja kokku rehitseda. Oma maja juures olen alati lähtunud arusaamisest: mis iganes siin kasvab võib ka siia jääda.
... kõik kottidesse topitud
Kollane lehevaip ...
Kui lapsed väikesed olid sai lihtsalt lõbu pärast lehehunnikuid tekitada kus plikad möllasid. Eks koertelegi meeldis lehehunnikust läbi joosta või seal põnevaid lõhnu nuuskida. Lehed lähevad meil täiega taaskasutusse, osa õhulisemaid nagu vahtralehed rehitsen kokku ja kasutan peenramaa, viigimarja või viinamarjade talveks külma eest katmiseks. Ülejäänutest sõidan muruniitjaga kuiva ilmaga paar korda üle ja pihustan pudiks. Eriti õnnelikud on vihmaussid, kes lehetükid maa alla sikutavad. Paari nädalaga pole murul lehtedest jälgegi. Osa kasutan ka komposti katmiseks, siis talvel igasugu tegelastel hea seal orgaanika lagundamisega tegeleda.
Mis teil või teie kandis kombeks lehtedega ette võtta?
