Lõgismao kaljud

Mõned kalju äärel kasvavad elupuud olla 800 aastased

Vaatamata kurjakuulutavale nimele "Rattlesnake Point" minu teada neid madusid seal ei leidu. Vähemalt näinud olen vaid tavalisi veemadusid ja kohalikku levinuimat Garter snake - nastikuline. Polegi sel kevadel metsas hulkumas käinud, hea moment ka Eestist külas olev professor kaasa võtta. Kohale jõudes tekkis ootamatu takistus. Tõkkepuuga värava juures valveputkas polnud hingelistki. Juuresolev silt väitis, et sissepääs on võimalik vaid eelregistreerimise teel ehkki veebilehel selge sõnaga kirjas isegi kohapealt ostetava pileti hind. Paar tegelast sõitsid sisse, tõkkepuu läks lahti. Väravas mingit muud juhendit polnud, tegin moblas veebilehe lahti, proovin läbi neti eelregistreerida ja pileti osta. 

Taamal lõunas Ontario järv ja järgmine paeklindi neemik

Veidi judimist menüüdes aga tee või tina, minu moblal polnud veebilehel võimalik kusagilt piletiostu võimalust leida. Sõber proovis enda omal ja temal tuli samas menüüs kenasti ette. Ei hakanud aega viitma, lasin tal registreerida ja piletid osta. Erinevalt tavapärasest piletist auto kohta tuli siin maksta iga inimese eest eraldi ja selle asemel, et mingi koodiga värav avada peab masinaga tõkkepuu juurde sõitma, kus siis kaamera numbri loeb ja selle alusel sisse laseb. Mul paraku sihuke värk, et numbril värv maha koorunud, praktiliselt loetamatu, kiiruskaamerate trahve pole tänu sellele kunagi saanud. Ehk siis polnud põhjust numbri välimust renoveerida, pigem vastupidi. Autos oli õnneks marker, värvisin kiirelt numbri üle, et kaamera suudaks tuvastada. 

Matkaseltskond

Kas leiate minu pildilt üles?

Kui järgmine päev tööl värava süsteemist rääkisin said kolleegid naerda, et olen ikka loll ja sinisilmne, kas ma siis tõeopoolest ei tea kuidas sellistes kohtades tegutsetakse. Minu mõistmatu ilme peale tegi hindu ette puust ja punaseks: Sõidad terve perega kohale, kamandad kõik lapsed, vanavanemad ja naise välja. Sõidad üksi roolis kaamera ette, tõkkepuu avaneb ja sõidad sisse. Ülejäänud rahvas tuleb jala ümber putka ja istub autosse, nii maksad vaid enda eest, suurema perega hoiad sadakond dollarit kokku. Kaamera nimelt näeb autosse ja loendab inimesed ära, pisemad lapsed võid muidugi lihtsalt põrandale kõhuli kamandada. Mhm ... ma vist juba kanadalaseks muutunud, ei tulnud üldse sihukese asja peale, isegi nagu natu piinlik oleks, varem värske immigrandina poleks kahelnudki. Nagu kolleeg ütles: kõik süsteemid ja lukud on mõeldud lollide nöörimiseks, nutikaid need ei pea, sa ju pole ometi kunagi ametlikult mingit tarkvara programmi ostnud.

Igatahes maksime täie rauaga 25 taala kahe pealt ja võisime rahuliku südamega seadusekuulelike kodanikena matkama minna. Kutsik sai tasuta ... tema eest vist ei pidanud maksma. Rahvast oli vaatamata ilusale ilmale väga vähe, vaid paari inimest ja kahte koolilaste ekskursiooni kohtasime. Esialgu jalutasime klindineemiku äärel vaateid nautides kolm kilti loode suunas, siis läksime läbi jääaja sulavete uhatud pea kilomeetri laiusest kanjonist läbi. Selle põhjas voolas väike jõeke, kus koer sai janu kustutada ja isegi korraks jääkülma vette kõhutada. Edasi ronisime vastaskalda paeklindile ja selle äärt mööda paar kilti vastas ehk kagusuunas tagasi. Siin Google kaardil mingeid ametlikke radasid polnud aga Straval ja Maps Me kaardirakendusel olid ka mitteametlikud peal.

Zoomituna näha paekivikaljud

Okste vahel kanjoni teine kallas 

Kanjoni teine kallas tundus otse üle oru vaadates hullult kaugel olevat. Mõne aja pärast laskusime üht rada pidi järsakust alla ja tagasi läbi oru selle kalda poole kust matka alustasime. Poleks koera olnud võinuks rohkem kaljudel ronida ja ka paekalda alust mitteametlikku rada mööda minna aga kutsikaga tüütuvõitu, vaja teist siin-seal aidata. Oleme korra varem samas mõlema koeraga roninud, paras ajakulu. Kaljuseinal turnisid mõned mägironimise harrastajad. Pirakad kalkunikullid (Turkey-voultchers) tiirutasid ja hoidsid lootusrikkalt neil silma peal, kunagi ei tea millal võib vedada ja mõni alla potsatanu tasuta eineks kujuneb. Linnud nii suured, et pisike kutsik hoidis targu meie ligi.

Kokku tuli 10 kildine ring. Muidu linnas laisavõitu jalutamisisuga Sushi lippas õnnelikult kogu tee kaasa ja ei paistnud üldse ära väsivat. Tagasiteel astusime Costcost läbi, ostsime vorstikesi ja esimese nälja peletamiseks paar pizzalõiku. Õhtu veetsime tagaaias grillides, õlut rüübates ja maailma asju arutades. Igati tore esmaspäev.

Hortikulturist

Puude otsas ronimine on mulle lapsepõlvest saati meeldinud. Soliidses eas härrasmehele selline asi ei sobi aga immigrandi eelis seisnebki asjaolus, et võid süüdimatult kummalisi asju teha väites, et kodumaal on see kombeks. Viisakas kanadalane võtab sirge näoga teadmiseks ja teist korda ei küsi miks sa puu otsa ronisid - ju tuli koduigatsus peale😁 Ilmselgelt on lapsed minult selle huvi pärinud, plikadena ronisid vanemate hirmuks Pääskülas ja suvilas koos naabripoistega kõik suuremad puud läbi.

Pühapäeval oli minu kord, tagaaias suure mooruspuu oksad kole pikaks kasvanud. Kaasa üritas keelitada puu otsas kõõlumise mõttest loobuma. Kole kõrge ja ohtlik olevat. Oli kõrge tõepoolest, oma 10 meetrit, aga väga tore, eriti kui tugevamad tuulehood puud kõigutasid. Jõudsin kõik meie aia kohal olevad käsivarrejämedused oksad saetud, teine pool ootab veel ees. Boonuseks kadus nädalake kimbutanud seljavalu, ju venitasin või väänasin mõne liigese või lihase tagasi õigesse paika😁

Lendamisest ja Jaapanist

Suve lõpp kisub meie perele lendamise koha pealt õige hapuks minema. Alles oli minul jama ja nüüd algab Air Canada streik. Mõlemad tütred momendil Jaapanis, tagasilennu pilet neil 15 augustiks. Air Canada on juba alustanud lendude tühistamisega ja kavatseb just 15 augustil lõplikult kõik lennukid maa peale jätta. Momendi seisuga pole küll 100% selge mis kellast täpselt, kuid streik algab laupäeva öösel kell 1 ja plikade lend peaks õhku tõusma 3 tundi hiljem kell neli varahommikul Toronto aja järgi (17:05 Jaapanis).

                          Kapteni lennueelne ohutuskõne ilma ilustamata

Kui lend jääb ära Air Canada süül on lennuliini kohustuseks vaid kasutamata pileti osa tagasi maksta. Nad võivad aidata uue lennu leidmisel kuid isegi oma veebilehel rõhutavad, et taolisele võimalusele ei maksa turismihooajal eriti loota. Ehk siis sisuliselt pea sama olukord mis minul. Vahe vaid selles, et mitte omal süül ja teavad paar päeva ette - aega pikemalt närvitseda😜 Saavad küll veits raha tagasi kuid paaripäevase eelhoiatusega pileti ostmine on alati kuratlikult kallis ja see lisamaksumus tuleb oma taskust kinni taguda. Loodetavasti saavad vähemalt Tokyos mõne karate sõbra juures ööbida kui peaks mitu päeva ootama.

Vanem tütar Mount Fuji tipus

Noorem tütar Karate võistlustel Tokyos

Momendil Air Canada veebilehel veel lend tühistatud pole aga selle peale ei maksa väga loota. Lennufirma soovitab ümber registreerida nädal hiljemale ajale. Normaalsel tööl käivatel inimestel pole taolist vabadust nagu minul, et pikenda lõdvalt oma puhkust nädala võrra. Ega siin miskit suurt teha ole, streik ja lennu võimalik tühistamine sõltuvad palju kõrgematest meie tahtele mitte alluvatest instantsidest nagu stjuuardesside ametiühing ja lennufirma.

Sünnipäevalapsest tütar otse Canada koondise sildi taga

Nostalgialaks ja Nädala tegemisi

Meie TPI ja TRÜ teklid

Peale laulupeo nädalavahetust sõitsin korra suvilasse. Põletasin hunniku vana risu lõkkel ära, käisin ujumas ja korjasin metsa alt hulga maasikaid. Sõin kõhu täis ning emalegi sai jogurtitopsitäis. Metsmaasikad on see aasta suured, ilusad ja magusad ja päris palju. Küllap vihm aidanud kaasa, samas peaks päike magusust tekitama, aga viimast on vähevõitu olnud. Vaarikaid seevastu ei paista veel kusagilt, täitsa toored teised. Mustsõstardel veidi vahetab värvi kuid süüa ei kõlba veel. Küllap jäävad see aasta kõik aiasaadused veidi hiljaks.

Tuhnisin veidi enda vanades asjades, mis ema juures nüüdseks juba õige mitu aastakümmet kappides tolmu kogunud. Osa riideid sai ilma pikema jututa kokku rullitud ja äraviskamiseks kotti topitud. No mida sa hing teed keskkooli aegsete Kalevi dresside, flanellpluuside või krempleenpükstega, sama saatus tabas pesu, sokke ja enamust t-särke. Vanu malevasärke ei raatsinud prügisse panna, üllataval kombel läksid need selga ja istusid päris hästi. Leidsin ka enda ja kaasa teklid - need hoian ilusti alles, tuletavad noorusaegu meelde ja äkki isegi saab mõnikord pähe panna - kursuse kokkutulekul või järgmisel laulupeol.

Kolmap'eval [heksandal tuli tahtmine rattaga sõita, niisama lambist seadsin suuna jälle suvilasse. Seekord otsustasin esiteks Türisalu panga all veidi matkata. Ratta lukustasin Vääna-Jõesuu kohviku silla juurde ning hakkasin astuma. Tänu tormile ja tuule suunale oli kaldaesine tavapäraselt mädaadruga täitunud lahesopp pea puhas. Pankrannik nagu ikka, mõned uued lahmakad alla kukkunud ja paar oja voolas hooga kaldast joana alla. Seda pole suvel muidu näinudki, ilusaid pilte sai. Ühe järsema koha peal harjutasid mägironijad köitega, kivim seal pudedavõitu aga eks nad ise teavad paremini. Ma all hoidsin igaks juhuks distantsi.

Suvilasse jõudes oli paras üllatus kui hooga maja ette keerasin ja tiiki sattusin. Jäin pehmesse maasse pidama, hea et jõudsin sutsu kõrgema koha juurde suure lepapuuni. Laiemas plaanis ei aidanud, sest majja sisse saamiseks pidin ikka jalad märjaks tegema. Varem pole suvel sellist asja näinud, et vesi ümber maja lausa lainetab. Naabrilt hiljem kuulsin, et esmaspäeva öösel olla pikalt ja pidevalt kallanud kui oavarrest, teisipäeval võinuks kummipaadiga sõita. Kui miskit muud kasu pole siis ehk tapab teod ära. Linnud nimelt seisid loikudes ja maiustasid uppumishirmus välja ilmunud vihmaussidega.

Neljapäeval käisin Dagö kontserdil. Reede ja laupäev veetsin emaga aidates teda asjatoimetuste juures. Pealelõunal sõitsin sõbra poole Lahemaale, kellega kavas kukeseenele minna. Kukekaid oli päris korralikult, kuid nii nagu sel aastal kombeks, väikesed kippusid teised olema. Mul õnnestus jälle leida üks viisakas kivipuravik. Sousti jagu sain, ei rohkem. Kuulu järgi toovad inimesed Lõuna-Eestis neid lausa ämbritega välja. Mustikaid sõime ise ja koergi mugis mõnuga, marjad ilusad suured aga õige hõredalt, ei viitsinud nende korjamisega vaeva näha. Õhtul tavapärane saun.

Järgmine päev käisime Mandri-Eesti põhjapoolseimas punktis - Purekkari neemel. Teel nägime põnevat infotahvlit, kus üles tähendatud piirkonnas filmitud filmid asukoha järgi. Parklas hulgaliselt välismaalasi, peamiselt sakslasi oma matkabussidega. Neem on tüüpiline pikk kivine merre viiv nina. Ilusaid mustrilisi kive massiliselt, üks sarnanes äravahetamiseni Osmussaare meteoriidikraatri bretshaga, samas raske ette kujutada kuidas ta oleks siia võinud jõuda. 

Mul õnnestus libedal kivil vette kukkuda ja tossud märjaks teha. Ilm oli palav, ujuma läksime mingi vana kalatööstuse juures muuli pealt. Vesi juulikuu kohta õige külm, päikest na vähe olnud, pole jõudnud üles soojendada. Loksa poe juures kohtasime ootamatult malevakaaslast, kes Mohni saarelt kursakokkutulekult naases.

Pühapäeva õhtune koosviibimine lapsepõlvesõbra poja kaitseväkke minemise puhul. Koplis oleva maja katusekorterist avanes äge vaade Tallinna panoraamile, kus uue objektina jäi silma Swedpanga vastne kõrghoone. Pidu ise oli viisakas, vanematega ärasaatmine ei saagi meenutada minu noorusajal peetud selleteemalisi üritusi, millelt meelemõistuse kaotanud kutsealused sõprade poolt vene armee rongile tassiti. Nagu näete, puhkus pole meelakkumine, elu kiirem kui tööl käies😁

Island5 Gulfoss, Blafell

Joa mastaabist annab aimu fakt, et astangu äärel
seisvaid inimesi pea võimatu näha

17:10 hakkan Gulfossi joa poole sõitma. Ehkki sõita vaid 10 kilti olen sunnitud vahepeal paar peatust tegema, vaated lihtsalt on nii vägevad. 

17:30 (10 km, 187) Gulfoss juga. Parklas jätan auto kaugemale serva lootuses, et ehk ei pea siis maksma, suveniiripoe juurde jõudes näen aga silti "Tasuta parkimine". Kuna kose ümbruse maa on kingitud riigile ei võta nad ka parkimistasu, eraisikud võivad oma maale jäävate "imede" eest küsida just seda hinda mis meeldib. Täpselt kell viis näen esimest korda kuulsat Gulfossi juga. Isegi distantsilt on tõepoolest võimas vaatepilt. 

Strokkur-Gulfoss-Blafell 35 10+20km
Vasakul ülal liustik, paremal Blafell mägi

17:37  Gulfossi Kanjon

Gullfoss tähendab „Kuldne juga“. Ta on kaheastmeline: ülemine astang 11 meetrit ja alumine 21 meetrit kõrge. Vooluhulk on suvel keskmiselt 140 m³/s kuid kevadel võib ulatuda isegi kuni 2000 m³/s ... võrdluseks 2400 m³/s Niagara juga. Huvitav Eestiga seostuv info: Keila juga 6m³/s, Jägala juga 13m³/s, aga Narva juga enne hüdroelektrijaama ehitamist lausa 400m³/s!!! Vesi langeb Gulfossis võimsalt sügavasse kanjonisse, mille seinte kõrgus kuni 70 meetrit. Juga avaldab muljet oma toore jõu ja ilu poolest ning päikesepaistelisel päeval võib seal tihti näha vikerkaart. Ehkki Niagara on palju võimsam nii kõrguse kui voolumahu poolest rikub selle Kanada ja USA piiril oleva loodusime muljet sisuliselt linna sees asumine ja majade panoraamid. Vaatemäng metsikus looduses on hoopis teine asi.

17:52  Juga ja kanjon

17:31  Esimene pilk Gulfossile

Hvita jõgi (Selfossis seesama), millel Gulfossi juga asub saab alguse Langjökulli liustikult. Liustikutoitelisena võib tema vooluhulk muutuda väga tugevalt ja kiiresti sõltuvalt ilmastikuoludest. Pinnas koosneb ümbruses suht tugeva basaltlaava ja erosioonile kergelt järgiandva vulkaanilise tuha kihtidest. Kaks tugevamat ja paksemat mõne miljoni aasta vanust basaldikihti moodustavadki joa astangud. Erosiooni algatas ilmselt maavärinatest tekkinud pragude ja jääaja lõpul toimunud võimsate veevoolude koosmõju.

Lisaks looduse ilule on Gullfossil ka ajalooline tähendus – 20. sajandi alguses taheti juga kasutada hüdroenergia tootmiseks, kuid kohalik naine Sigríður Tómasdóttir võitles selle säilitamise eest ja teda peetakse üheks Islandi esimeseks looduskaitsjaks. Joa juurde viivad mitmed eri kõrgusel asuvad rajad, käin kõik neist läbi. Kanjoni põhja joa alla paraku ei saa, vähemalt ametlikke radasid pidi. Nii palju kui ülalt näha siis kahtlane kas kitsa kanjoni põhjas ongi kallast millel käia, tundub et veevool ulatub ühest pea püstloodsest seinast teiseni.

Lumise tipuga vulkaan joa taustal

Kanjonis ilmselt jalgrada pole

Raja ääres on ka skeem horisondi panoraamiga, mis määrab ära kõik näha olevad mäetipud. 

18:20-18:35 Juga vaadatud lähen istun autosse ja söön kiirelt. Lambarulaad, paar pontsikut, banaan ja Islandi vesi, lisaks kotike magusaid mahlakummikomme. Vaatan kella ja mõtlen mida teha, aega veel on, pimedaks ju praegusel ajal läheb siin alles kesköö kanti. Jääliustik ja mingi kõrgem mägi kumavad kutsuvalt kauguses. Maanteed 35 pidi siit keegi edasi ei sõida, aga mingit keelavat märki ka pole. Otsustan sõita 20 kilti või pool tundi või seni kuni edasi enam ei saa - pööran nina liustiku pole ja annan gaasi.

Langjökull liustik mäeaheliku taga

Sõidu ajal ahmin silmadega vaateid, pean end kontrollima, et kogemata tee pealt maha ei sõidaks. Põrutan üle pisikese jõe, tee kulgeb laavaväljadel mööda suht laugeid tõuse ja languseid. Natuke enne seitset lõpeb asfalt: range silt keelab kruusateel tavalistel autodel sõita. 

18:55 (20km, 207) Ronin autost välja, läbilõikavalt külm tuul puhub helevalge jääkupli poolt. Vaatan ringi ja teen pilte. Täiesti Marsi maastik - kiviklibu kõrb, seekord koos külmaga mitte soe nagu Hawaiil. Vasakul 100 ruutkilomeetrine ja 1438m kõrgusele ulatuv Langjökull liustik, paremal 1204m kõrge Blafell mägi. Kaua ei saa autost väljas olla, isegi fleece ja kilega tulevad külmavärinad. Panen google kaardile järgmise nimena Islandlaste kuulsa viikingiaegse kogunemiskoha ehk parlamendi Thingvellir ja keeran otsa ringi, see siin oli kaugeimaks punktiks.

Jaanituli ja "mägimatk".

Mõtlesin juba eile Jaanitulest blogistada aga nii eilne kui tänane päev on kiirelt käest libisenud. Eile kulus taastumise ja mägimatka peale, täna oli vaja veidi helistada ning asju ajada. Siis veel süst homse katsetuse tarvis katusele kinnitada. Lühidalt võin kinnitada, et jaanituli oli äge vaatamata mitte kõige soodsamale ilmale. Lõke nii vägev, et isegi teibaga poleks üle hüpanud. Kohtusin lõkke ääres rattamatkal olevate ameeriklastega ja ajasin paar sõna juttu. Tütar neil Torontos - maailm väike. Õhtut vürtsitas mesilassülemi männi otsast kinni püüdmine, olid teised päeval vehkat teinud ja peremees ei julgenud üle öö vihma kätte jätta.

Biohazard ülikonnas mesilaste kallal

Pidutsesime koos lapsepõlvesõprade, nende laste, laste sõprade ja lastelastega. Vingemad vennad pidasid vastu kella viieni, mina nende hulgas. Tore oli veenduda, et minu maailmavaadet, ehkki suht ebatavalist, kannavad edasi ka mõned noorema põlvkonna esindajad.

Jooke sai hulgaliselt kuid mõistusega tarbitud, öösel küll pidi naispere meid vaigistama kui meremeeste laulud Tallinnani kostma hakkasid. Ärkasin hommikuse katusele plärinal sadava paduvihma peale kümne ajal, olemine värske ja roosa nagu vastsündinul, mine või jooksuringile. Ei hakanud ärplema, suundusin hoopis kööki ja võtsin suure kruusi kanget kohvi. Paari tunni jooksul tilkus rahvast siit-sealt värske kohvi aroomi peale juurde. Kaotused ja vigastused olid minimaalsed, enamik täiesti lahinguvalmis, mis tähendas uute jookida avamist neile, kel polnud rooli vaja istuda. Mina kui pealelõunal koduteele asuja pidasin Värskaga karsket joont, 24'dal pollarid iga nurga peal puhuritega, ei maksa lolli mängida. Viimaseks ürituseks kujunes perekondlik Rummu mägironimine - edukas, kõik jõudsid tippu ja keegi alla ei kukkunud.

Killarney süstamatk 5 - Killarney järv, Threenarrows matk, Karu2 (19Sep)

Kvartsiitkaljud Killarney järve ääres

Uni on looduses ikka täitsa uskumatult sügav, rahulik ja kosutav. Kell kaheksa läheb pimedaks, askeldad veidi ringi ja vahid lõket aga teed mis sa teed üle kümne ei viitsi ülal olla. Kodus harva kui enne poolt ühte voodisse lähen, netis liiga palju huvitavat sisu, millest lausa sõltuvus tekkinud. Täielikku vaikust katkestavad harvad metsloomade või lindude häälitsused aga peale esimest ööd ei pane neid enam tähele. Kui öösel ärkadki korraks jääd kohe uuesti magama. Pole mingeid muresid või probleeme, mille peale mõtlemine võiks une ära ajada. Ärkasin tavaliselt veidi enne päikesetõusu, nii poole kaheksa ajal kui oli juba valgeks läinud. Und seega üheksa tunni ringis, mis tähendas hulgaliselt hommikusi unenägusid. Neist võiks lausa omaette postituse kirjutada - nii palju ja kummalisi sai näha. Üksinda põlismetsas telgis magamine võib tunduda natu hirmutav, sinu ja metsloomade vahel vaid õhuke riie. Tegelt on inimesed kõige ohtlikumad elukad. Siinkandis pole kuulnud ühestki juhtumist, kus telgis magajale oleks loom kallale tulnud kui seal just hästi lõhnavat toitu ei hoitud. Ehk siis kodus oma voodis magamine on hulka ohtlikum kui sügaval metsas telgis põõnamine.

Päikesetõus telgiplatsil, taamal süst

Toidupoolise pärast polnud põhjust muresteda, seljakoti söödavaga tõmbasin seekord eriti kõrgele puu otsa, keegi ei ulata ei alt ega ülevalt proviandi kallale. Hommikuujumine seekord veidi raskendatud, madalas vees lahtised ja teravad kivid, läksin veetossudega et jalgadele mitte haiget teha. Hommikusöögiks tegin esimest korda pudru, lisaks näksisin kohvi kõrvale magusaid Keto kookosehelbeid, lõpetuseks paar viilu suitsuvorsti. Kutsik millegipärast korraldas näljastreigi, keeldus oma krõbinatest ja nokkis vaid vorstitükid esihammastega graanulite vahelt välja. No ise tead, kui praegu ei taha siis enne õhtut ei saa. Lõunasööki matkal olles ei viitsi korraldada. Sööme ju ainult hommikul ja õhtul, ega sa ühe päevaga nälga sure. Niikuinii taskus kaasas paar energiabatooni ja kuivikuid närida. Seekord lisasin kaks pisikest kotikest (paarkümmend grammi) marmelaade. Kaasa akupank andis lõpuks otsad, võtsin enda oma kasutusele. Nendega seoses selgus kummaline asjaolu, et moblat laadisid mõlemad aga kellasid minu oma ei laadinud. Õnneks teine kogus end veits, sain ka kellad hommikusöögi ajal laaditud.

Panoraamvaade telgiplatsi 11 eest järvelt

Vaated endiselt sellised, et ei suutnud end tagasi hoida ja muudkui plõksisin fotosid. Hiljem saab alati kustutada ja kunagi ei tea milline võte iseäranis äge juhtub tulema - küll on hea, et mälu miskit ei maksa. Tänane plaan matkata lihtsalt lõbu pärast 8 kildine portaazh mägede vahelt ThreeNarrows järvele edasitagasi. Sinna saamiseks vaja süstaga oma kakspool kilti tagasi sõita. Täna oli esimene ja ainus kord selle matka jooksul kui ei pidanud kraami kokku pakkima ja süsta toppima - teeb ikka elu palju lihtsamaks. Telgi jätsin üles, toidu tõmbasin puu otsa. Saime juba kümne ajal vee peale. 

Meie ees startis paar, kelle telgiplatsilt eelmine õhtu laul kostis. Tervitasin ja tänasin etenduse eest, kolme-neljakümne vahel proua vabandas, et nii väike repertuaar. Ei osanud kommenterida, ei tahtnud oma võhiklikkust demonstreerida aga üle tunni kestnud kordusteta laulmine tundus mulle õige laiade oskustega. Ei hakanud küsima, kellega tegu, piinlik kui mingi hullult kuulus esineja ja ma pole kuulnudki😛

Ooperilaulja oma kaaslasega kanuus

Sõudsin rahulikult ja tegin kaljudest pilte, nemad libisesid ees minema. ThreeNarrows portaazhile lähenedas sain aru, et laulja oma sõbraga sama tee valinud. Nemad aga ilmselgelt liikusid järgmisele järvele, sest mees võttis kanuu selga, naine seljakoti ja astusid metsarajale enne kui randusin. Pool kraamist olid randa jätnud, ühe korraga ei jaksanud nemadki kõike tarida. Kummalisel kombel kuulsin vasakut kätt metsas ragistamist ehkki rada tundus paremale viima. Ju pöörab metsa all, muud ei osanud arvata, no karu ju ometi pole. Seekord nats julgem tunne, nii "karudeodorant" kui pussnuga kaasas, rohkem mõmmi peale ei mõelnud. Lasin kutsiku maha, astusin ise välja, vahetasin veetossud kuivade matkatossude vastu, vedasin süsta võssa ja viskasin veekoti selga. Kui soov villidest hoiduda on kuivad jalatsid obligatoorsed iga natuke pikema matka korral. Metsaretkel võivad villid äärmiselt tülikateks ja valusateks kujuneda, sest nii või teisiti pead edasi liikuma.

Hakkame astuma, karu vasakul võsas

Algul tegin enekapulgaga paar pilti, rada viiski paremale ja keegi ragistas ikka metsas. Mis meil sellest, kuts ei pööranud ka tähelepanu. Algul oli veidi ronimist aga siis läks tasasemaks, kivisid suht vähe, tavaline pinnaserada, kohati isegi märjavõitu kui kulges soo või oja kõrval. Kilomeetri pärast oli pisike sooga piiratud järv kust avanes vaade vastaskalda järskude kvartsiitkaljude peale. Üldse tunduvad mägede läänenõlvad laugemad kui idapoolsed, ju liustike lihvimisest tulenevalt. Jääajad olla need kaljud mitme kildi võrra madalamaks kulutanud, varem olid siin ikka tõsised mäed. Miljardi aasta eest väidetavalt sama kõrged kui Himaalaja praegu - tegu on kunagise kontinentide kokkupõrke alaga - lõunas graniit ja gneiss, põhjas kvartsiit, liivakivid ja kildad.

Kaljud soo taga

Reljeefi mõttes suht lihtne loodusjalutus kaljudevahelist orgu mööda, kahe kildiga tõusume vaid 70m, siis laskusime sama palju. Poolel teel jõudsime ooperilaulja paarile järgi, hoiatasin veidi eemalt et nood ei ehmataks kuuldes kedagi taga sammumas. Üllatavalt kaugele olid jaksanud ühe hooga tulla, aga nende kanuu ka kevlarist - hästi kerge ja tugev. Istusid maha puhkama, otsustasid kanuu ja seljakoti poolele teele jätta ning ülejäänud kraami järgi tuua. Mulle poleks ehk üksi süsta ja varustusega neljakildine ots üle jõu käinud kuid kindlasti väga raske olnud, eelkõige süsta tassimise pärast. Pidanuks ju kolm korda seda maad käima nagu nemadki praegu.

Rada oja põhjas kividel

Tee äärne oja langes suht järsult ja oli veerohkem, koer sai kive mööda turnida ning isu täis juua. Veesõiduvahenditega kodanikel viimane ots veidi lihtsam, sest just lõpu eel pisike järv millest nemad saavad üle sõita. Meie pidime kutsikaga üle poole kildi läbi ürgmetsa murdma, samas võrreldes üleeelmise päevaga kukepea. Veel 400 meetrit ja jõudsimegi La Cloche aheliku põhjaküljes asuva ThreeNarrows järve äärde. Veeskamiskohast sadakond meetrit edasi oli mõnus sile kalju vee ääres. Ronisime selle peale, võtsin riided seljast ja kargasime koos koeraga vette. Nii mõnus ja karastav peale sellist matka. Viskasin end kaljule sirakile päikese kätte kuivama, jõin vett ja näksisime kuivikuid, energiabatooni isu polnud - tundus kuidagi liiga toitev.

Kõik mu matkariided

Kutsik liustikust lihvitud kaljul, Threenarrows lake

Pool tunnikest vedelesime enne kui tagasiteele asusime. Nüüd oli rada oma tõusude ja takistustega juba tuttav ning läks kiiremini. Olin üllatunud kui nägin vaid kanuud ja seljakotti aga mitte tuttavat paari, huvitav mis neil nii kaua võtab. Poole kildi pärast tulid siiski tee peal ülejäänud varustust tassides vastu. Nad olid järve ääres eine võtnud ja seal ka karu näinud - nii et see metsas ragistaja oligi mõmmik. Karu otsis ronte lõhkudes metsas tõuke ja pugis tammetõrusid ning polnud neile tähelepanu pööranud. Tüüpidel vedas hullult tuulesuunaga, mis karu poolt puhus. Nad olid nimelt kõik oma toidu järve äärde jätnud - oleks ott toidulõhna tundnud poleks miskit järgi jätnud ja võimalik, et isegi tulnud meilt kõigilt lisa küsima.

Sushi vee kohal palgil istumas

Tagasiteel rääkisin pidevalt Sushiga kõva häälega, et ei satuks mõnes piiratud nähtavusega kohas ootamatult karuga kokku. Kõik meeled olid erksad nagu jahimehel, paraku ei näinud kedagi metsavahel - küllap mu jutuvada peletas kogu fauna eemale. Järve äärde jõudes kuulsin lähedal metsas ragistamist, aga seegi kord otsustasin hoiduda pildistama minemisega end fotokunsti altarile ohvriks toomast. Fototõestust karust ei saa pakkuda, peate mind lihtsalt uskuma. Ja ausalt öeldes ega ma liiga pikalt rannas ei viivitanud, süst vette, koer sisse ja lükkasin mõlaga kaldast lahti. Mine sa tea neid mõmmikuid, äkki tahab mu süstaga tasuta teisele kaldale saada ja ei oska arvestada, et veesõiduk pole tema gabariitidele sertifitseeritud.

Sügisvärvid hakkavad looma

Kuna pool päeva alles ees ja energiat küllaga otsustasin ka teist järve külastada. OSA järve portaazhini 2.5 kilti sõudmist, portaazh ise vähe üle poole kildi. Eelmistest kordadest mäletasin, et sealses rannas eriti ilusad mitmevärvilised kvartsiitkivid. Portaazhil oli rohkem liikumist kui mujal, siit kaudu sai suht väikese tassimise vaevaga edasi järgmistele OSA ja Muriel järvele. Rand mõnus peen kruus, sõitsin hooga süstaga kaldasse, kuts hüppas ise ilma utsitamata maha.

OSA järve rand, kõigepealt joome, siis ujuma

Portaazhirada lihtne, minimaalselt tõusu. OSA järve randa maabus just valjult vaidlev  asiaatidest noorpaar, neiu oli Sushist vaimustuses. Vahetasime paar sõna, nemad tulidki Murieli järvelt ja suundusid Torontosse. Jalutasime koeraga kaldaäärses vees mõnisada meetrit lõunapoole lühikese portaazhini, käisime sealt ka läbi metsa korraks Killarney järvesopi ääres, mis väga kinnikasvanud ja soine. Kanuu ja süstaga saaks läbi kuid ühes kohas vaja kopratamm ületada.

Saarekesd OSA järves

Tagasi OSA järve äärde jõudes sattusime sama paariga kokku. Nad olid avastanud, et enne vales portaazhis, tahtsid lühemat tassimist ehkki tammi ületamine lisatakistus. Sel ajal kui lobisesime kadus kutsik ära. Ta vahel pelgab võõraid inimesi kuid tavaliselt ei lase mind silmist. Ei osanud kohe tähelepanu pöörata, alles peale paarikümmet sammu randa mööda märkasin: Sushit pole kuskil. Hüüdsin koera ja vilistasin, kippu ega kõppu. Läksin veits tagasi ja vaatasin ringi, ikka ei leidnud teda, ütlesin asiaatidele, et hüüaksid kui koera märkavad. Kurim teab kuhu loll loom hulkuma läks. Astusin mõned sammud metsa sisse, vilistasin korduvalt ja kutsusin nimepidi. Hakkasin juba muretsema kui lõpuks nägin kutsikut eemal metsas otsivalt ringi vahtimas. Mind nähes tuli kui tuulispask saba taga õnnest vänderdamas.

Äsja ujumast tulnud koer

Käisime ujumas, kuivasime rannas kui üks väikeste lastega ja kahe koeraga pere saabus. Ajasin kiirelt püksid jalga, et kanadalastele mitte traumat tekitada. Hiljem selgus, et nemad olid tulnud kahe supilauaga ja kanuuga. Pereisa ühel laual kolme poisijõmpsikaga, ema teisel tütre ja kahe koeraga ning vanaema-vanaisa kanuuga. Laevastiku jätsid teise järve äärde, siia tulid ujuma. OSA järv asub liivakivi paljandite kohal mistõttu ilus liivane ja madal rand lastele ujumiseks nagu loodud. Jalutasime kutsaga randapidi põhjapoole kuni neemiku otsani, klõpsisin mõned pildid ja pöörasin tagasi. Koer käis mitu raksu vees, las solberdab ja tunneb mõnu, süstas märg kuts ei sega ja kuivab ammu enne ära kui õhtul telki magama läheme. Ainus probleem, et niiskus toob ikka veel kergelt esile rohkem kui kuu aega tagasi skunksilt saadud leha. Ega vist enne kao kui kõik karvad vahetunud.

Kopramaja

Soostunud järvesopp

Kokku sai jalutatud pea kolm kilti, sõudsin kinnikasvanud järvesoppi soosaarte vahele. Eelmine kord korjasin süstast jõhvikaid, see aasta polnud ainsamatki. Kohati nii madal, et nühkisin põhjaga kas veealuse puutüve või lausa muda vastu. Veekasvud olid parajaks takistuseks jäädes pidevalt mõla külge ja takistades edasiliikumist. Koeral tekkis mingi moment idee soosaarele maha hüpata, õnneks sain nattist kinni enne kui elukas lahkuda jõudis. Paras peavalu olnuks teda sealt tagasi süsta meelitada, sest ise polek saanud õõtsikule minna. Kopramaja nägime ära kuid elanik ei andnud elumärki. Paras aeg tagasi keerata, veerand kuueks, just õhtusöögi ettevalmistamise ajaks jõudsime tagasi telgitamisplatsile. 

Veetaime leht

Tavalised toimetused: lõke ja toidutegemine. Viimase õhtu puhul otsustasin veidi pidulikuma eine valmistada. Matkal olles kvalifitseerus pidulikuks ürtidega kartulipuder lõhega. Pudrupulbrit oli nelja portsu jagu, tegin poole ära, paras potitäis. Retsept küll eeldas piima ja võid, mul oli lisada vaid kuuma vett ja kala. Aga kui maitsesin tahtis keele alla viia, poti ümber nuuskiv koer pidas samuti roast lugu - polnud ma kitsi, andsin tallegi - mõned lusikatäied koera krõbinate peale. Sushi igavene tegelane on liiga osavaks läinud, lahmis pudru ja kalatükid nahka ning sülitas suhu sattunud koeratoidu graanulid välja. Pidin need üles korjama, et lõhn ei meelitaks metsloomi ligi. Õhtul enne magamaminekut olin sunnitud lõkkesse viskama kui koer keeldus kõiki lõpetamast.

Istusin lõkke ääres, lonksasin veini ja vahtisin taevasse lootuses jälle virmalisi näha. Koer ei läinudki telki, korra jäi metsa poole vahtima ja hakkas urisema. Näitasin pealambiga metsa poole kuid ei näinud ei kellegi silmi ega kahtlasi varjusid. Polnud ka mingit liikumist kuulda. Oli kes oli, näole ta end igatahes ei andnud. Kuts puges mulle sülle ja jäi viie minutiga norinal magama, ju tundis end mõnusalt ja turvaliselt. Virmalisi seekord ei näinud, kuna kuu ikka väga hele polnud ka tähistaevas märkimisväärne. Vahtisin lõket soe kuts süles norisemas - sihuke inimestest eemal ürgmetsas kohustustevaba lõõgastumine on minu jaoks päris puhkuseks. Lõunamere reisid ja igatsorti muud puhkused natu liiga tegevuse ja inimesterohked, et end täiesti lõdvaks lasta.