Nädalavahetusel muru niites ei raatsinud ilusaid siniseid meelespeasid maha lõigata. Meenus Sushi kutsikapõlve pilt kui ta oks hambus kõrvade lipendades sealsamas lilleväljal lidus. Proovisin nüüdki koera meelitada oksa püüdma aga 10 aastaga on loom targemaks ja laisemaks läinud. Vaatas mulle kulmu kergitades otsa: mis mõttes peaks ma mingit oksa jooksma rohu seest ära tooma - ise viskasid, ise tood kui tahad. Togisin ta siis niisama lillede vahele, kus kutsik tülpinud ilmega taguotsa maha toetas.
Sushi ja Koko 10 aasta eest mai keskel Awenda rannas
Mõned kalju äärel kasvavad elupuud olla 800 aastased
Vaatamata kurjakuulutavale nimele "Rattlesnake Point" minu teada neid madusid seal ei leidu. Vähemalt näinud olen vaid tavalisi veemadusid ja kohalikku levinuimat Garter snake - nastikuline. Polegi sel kevadel metsas hulkumas käinud, hea moment ka Eestist külas olev professor kaasa võtta. Kohale jõudes tekkis ootamatu takistus. Tõkkepuuga värava juures valveputkas polnud hingelistki. Juuresolev silt väitis, et sissepääs on võimalik vaid eelregistreerimise teel ehkki veebilehel selge sõnaga kirjas isegi kohapealt ostetava pileti hind. Paar tegelast sõitsid sisse, tõkkepuu läks lahti. Väravas mingit muud juhendit polnud, tegin moblas veebilehe lahti, proovin läbi neti eelregistreerida ja pileti osta.
Taamal lõunas Ontario järv ja järgmine paeklindi neemik
Veidi judimist menüüdes aga tee või tina, minu moblal polnud veebilehel võimalik kusagilt piletiostu võimalust leida. Sõber proovis enda omal ja temal tuli samas menüüs kenasti ette. Ei hakanud aega viitma, lasin tal registreerida ja piletid osta. Erinevalt tavapärasest piletist auto kohta tuli siin maksta iga inimese eest eraldi ja selle asemel, et mingi koodiga värav avada peab masinaga tõkkepuu juurde sõitma, kus siis kaamera numbri loeb ja selle alusel sisse laseb. Mul paraku sihuke värk, et numbril värv maha koorunud, praktiliselt loetamatu, kiiruskaamerate trahve pole tänu sellele kunagi saanud. Ehk siis polnud põhjust numbri välimust renoveerida, pigem vastupidi. Autos oli õnneks marker, värvisin kiirelt numbri üle, et kaamera suudaks tuvastada.
Matkaseltskond
Kas leiate minu pildilt üles?
Kui järgmine päev tööl värava süsteemist rääkisin said kolleegid naerda, et olen ikka loll ja sinisilmne, kas ma siis tõeopoolest ei tea kuidas sellistes kohtades tegutsetakse. Minu mõistmatu ilme peale tegi hindu ette puust ja punaseks: Sõidad terve perega kohale, kamandad kõik lapsed, vanavanemad ja naise välja. Sõidad üksi roolis kaamera ette, tõkkepuu avaneb ja sõidad sisse. Ülejäänud rahvas tuleb jala ümber putka ja istub autosse, nii maksad vaid enda eest, suurema perega hoiad sadakond dollarit kokku. Kaamera nimelt näeb autosse ja loendab inimesed ära, pisemad lapsed võid muidugi lihtsalt põrandale kõhuli kamandada. Mhm ... ma vist juba kanadalaseks muutunud, ei tulnud üldse sihukese asja peale, isegi nagu natu piinlik oleks, varem värske immigrandina poleks kahelnudki. Nagu kolleeg ütles: kõik süsteemid ja lukud on mõeldud lollide nöörimiseks, nutikaid need ei pea, sa ju pole ometi kunagi ametlikult mingit tarkvara programmi ostnud.
Igatahes maksime täie rauaga 25 taala kahe pealt ja võisime rahuliku südamega seadusekuulelike kodanikena matkama minna. Kutsik sai tasuta ... tema eest vist ei pidanud maksma. Rahvast oli vaatamata ilusale ilmale väga vähe, vaid paari inimest ja kahte koolilaste ekskursiooni kohtasime. Esialgu jalutasime klindineemiku äärel vaateid nautides kolm kilti loode suunas, siis läksime läbi jääaja sulavete uhatud pea kilomeetri laiusest kanjonist läbi. Selle põhjas voolas väike jõeke, kus koer sai janu kustutada ja isegi korraks jääkülma vette kõhutada. Edasi ronisime vastaskalda paeklindile ja selle äärt mööda paar kilti vastas ehk kagusuunas tagasi. Siin Google kaardil mingeid ametlikke radasid polnud aga Straval ja Maps Me kaardirakendusel olid ka mitteametlikud peal.
Zoomituna näha paekivikaljud
Okste vahel kanjoni teine kallas
Kanjoni teine kallas tundus otse üle oru vaadates hullult kaugel olevat. Mõne aja pärast laskusime üht rada pidi järsakust alla ja tagasi läbi oru selle kalda poole kust matka alustasime. Poleks koera olnud võinuks rohkem kaljudel ronida ja ka paekalda alust mitteametlikku rada mööda minna aga kutsikaga tüütuvõitu, vaja teist siin-seal aidata. Oleme korra varem samas mõlema koeraga roninud, paras ajakulu. Kaljuseinal turnisid mõned mägironimise harrastajad. Pirakad kalkunikullid (Turkey-voultchers) tiirutasid ja hoidsid lootusrikkalt neil silma peal, kunagi ei tea millal võib vedada ja mõni alla potsatanu tasuta eineks kujuneb. Linnud nii suured, et pisike kutsik hoidis targu meie ligi.
Kokku tuli 10 kildine ring. Muidu linnas laisavõitu jalutamisisuga Sushi lippas õnnelikult kogu tee kaasa ja ei paistnud üldse ära väsivat. Tagasiteel astusime Costcost läbi, ostsime vorstikesi ja esimese nälja peletamiseks paar pizzalõiku. Õhtu veetsime tagaaias grillides, õlut rüübates ja maailma asju arutades. Igati tore esmaspäev.
Pannkoogid ja maasika, mango, vaarika, mustika salat vahtrasiirupi ja kohviga
Lapsed oli emadepäeval terve päeva kodus, küpsetasid pannkooke, mina tegin moosi asemel pealepanemiseks puuviljasalati. Kasutasime võimalust ja tegime ka iga-aastase perepildi koos koduloomadega. Rääkisin enda emaga telefoniga kuid videokõne jaoks talle mobla ekraanipilt liiga pisike - eks teine kord saab lapselastega lobiseda. Lõuna ajal vahtis naispere teleka ees, mina ragistasin aias puu otsas järgmist satsi oksi saagida ja koukisin muru seest võililled välja. Võililli terve pangetäis, matan tomatimaale sügavale mulla alla väetiseks.
Pere elutoas, maalil teleka peegeldus😲
Muru niitsin ka ära sellesama niidukiga mille aasta eest prügipäeval üles korjasin. Sügisel teine jupsis veidi, sama jama mille eest endine omanik oli hoiatanud - vahepeal ei taha käima minna või lülitab poole pealt välja. Jälle ei läinud käima saadanas. Enne kui hakkasin teist lahti võtma panin lükkamise käepidet kokku kui jäi silma miski nublakas selle varre küljes. Kuram, kui vart korralikult klambriga ei fikseeri siis nublakas ei suru ekstra ohutuslülitit ja masin ei lähe käima. Lahendus seega lihtne, ei pidanudki AI käest küsima - muru sai niuhti niidetud.
Õhtusöögiks tellisime sushit kohalikust Jaapani restost. Kõigile meeldib pigem kodus mugavalt head-paremat näksida kui viisakasse söömakohta minna. Ma olen vist ainus, kes vahel eelistaks väljas süüa aga sedagi vaid "all you can eat" kohtades, siis saab just seda võtta ja just nii palju kui isutab (kõhtu mahub). Magustoiduks mingid jaapanipärased mango mousse koogikesed, paraja magususega mitte tüüpilised ameerikapärased suhkrupommid.
Usupühade puhul vabade päevade saamine on Kanadas teatud mõttes küsimust tekitav. Meil nimelt usk ja riik lahus ning lisaks tagatud ka usuvabadus ning uskude võrdsus. Sellega seoses peaks loogiliselt võttes ju kõigi uskude pühad kuulutatama riiklikult vabadeks päevadeks. Isegi mina saan aru, et päris nii ei saa, sest ilmselt ei jääks üldse tööpäevi alles. Aga miks ainult ristiusu ja mitte teiste olulisemate ja laiema kandepinnaga uskude pühad? Riigiasutustes on juba hakatud kõiksugu gruppide ja uskumuste tähtpäevi ära märkima, osadest polnud ma varem kuulnudki. Sealjuures pole oluline mitte grupi suurus vaid valjuhäälsus nagu ikka.
Religiooni tähtsus Euroopas, Eesti ilmselgelt juhib vaid 6%'ga.
Mitteusklikuna olen piisavalt liberaalne, et logelemisega "tähistada" kõigi uskude pühasid. Nii nagu nõuka ajal ei tekitanud süümekaid maipühade või revolutsiooni aastapäeva eest vabade päevade saamine ei häiri ka lihavõtete nelja päevane lisapuhkus. Tegelt võiks teha nii, et iga usklik saaks vaid oma usupühade vabad päevad aga ateistid võiks kõigi uskude pühasid täie rinnaga nautida😜 Ärge nüüd tulge seletama, et ateistid ei tohiks üldse vabu päevi saada, nad niigi ilma jumalateta "kurvas" seisus, las siis jääb vähemalt vaba aja nautimine sel ajal kui teised oma religioosseid toiminguid läbi viivad. Korrektsuse mõttes peaks ära märkima, et usk rahva hulgas mingit sorti jumala olemasolusse on korrelatsioonis ülaltooduga ja ilmselt veidi kõrgemgi.
Samal veebilehel jäi silma ka huvitav kaart noorte üleüldisest eluga rahulolust. Eesti noored on üldiselt eluga vägagi rahul, rahulolevamad kui noored Soomes, Rootsis või Saksamaal. Mõnevõrra üllatavalt kõikse rohkem rahul Rumeenia, Kroaatia, Sloveenia ja Tshehhi noor põlvkond. Iseasi, milles täpsemalt seisneb "rahulolu" või milliste küsimuste või näitajate alusel seda mõõdeti aga ei viitsinud sügavamalt tuhnida.
Täna avastasin, et eile 24'l olin koeraga jalutamas käies puhtjuhuslikult täiesti temaatilise foto teinud, Postitan siis täna näitamaks, et AI agendid kogu tööd ära ei tee vaid veidi viitsin ikka ise ka veel kirjutada. Telekast (arvutist) vaatasin nii meie presidendi kõnet kui hiljem õhtul jupi kaupa kontserti. Presidendi kõne oli asjalik nagu enamasti kõigil presidentidel olnud. Kontserdi arvustamiseks pole ma piisavalt erudeeritud kuid see tantsuline osa jäi mühakliku mõtteviisiga inseneri jaoks väga kaugeks ja arusaamatuks. Peo nael oli muidugi 6 aastane Teodor, igavene lahe tegelane, sai kõhutäis naerda lapse otseste ütlemiste ja vahetu käitumise peale.
Kiisu peojärgsel hommikul ... või peale Trumpi kõnet
Eilse päeva oli mingil minu jaoks varjatud (ei viitsinud uurida) põhjusel oma aastakõne "State of the Union" pidamiseks valinud ka ameeriklaste president. Kuna miskit eriti põrutavat oodata polnud, ei viitsinud ka jälgida. Peale CNN's põhipunktidele pilgu peale viskamist ei lasknud isegi AI'l kokkuvõtet teha. Mis ma ikka energiat "raiskan" dementse ennasttäis lollpea heietuste analüüsi peale, jooksutan veel andmekeskuse serverid kokku kui palun midagi asjalikku kõnest leida.
Vahelduseks ilmajuttu. Mitte, et põnevad uudised otsa oleks saanud, lihtsalt meil oli siin tõepoolest märkimisväärne lumesadu. Väidetavalt üks paksemaid lumehulkasid, mis 24 tunni jooksul Torontos maha sadanud. Lubatud 25 sendi ❄❅❆ asemel tuli 60! Kaost vähendas asjaolu, et aktiivne ilmastikunähtus kestis alates pühapäeva varahommikust kuni hilisõhtuni, ehk siis vabal päeval. Pealegi tegu koheva külmailma lumega, mida suht kerge lükata ja kühveldada. Pühapäeva lõuna ajal võtsin kutsiku ja plaanisin parki jalutama minna, paraku keeldus koer meie tänavaotsast kaugemale liikumast. Ilm oli külm, sadu tihe ja maas juba nii paks lumekiht, et loomal käisid käpad all ringi. Viisin Sushi tagasi tuppa ja otsustasin ise lühikese tiiru teha.
Juba järgmisel tänaval oli tee lahti ajamata, pidin poole sääreni lumes sumpama. Õnneks on mul korralikud Sorel talvesaapad jämeda tallamustri ja sooja sisesussiga nagu mäesuusasaabastel. Välisosa tugev materjal, mis peaks metsamatkal okstele ja jäätükkidele hästi vastu pidama. Juba esimene kilomeeter tänavatel ajas naha kuumaks, veidi kergemaks tegi autoratta rööbastes käimine, kõnniteed lahti ajamata. Parki jõudes oli rada lumes üldisest lumekihist madalama vaona näha, kuid keegi polnud viimase paari tunni jooksul siin küll käinud. Vaatamata viimaste päevade tugevale külmale võis jõel õhukest jääkihti katva paksu lume vahel märgata lahtisi lahvandusi.
Neljarealine maantee
Isegi metsloomad paistsid sihukese ilmaga eelistavat vaikselt kusagil kuuseokste all või võsas kükitada. Vaid paar jäljerada lumel, üks uudishimulik koiott oli jõe peal hulkunud. Lume paksus kõikus veidi alla põlve kuni pea hargivaheni. Tänu kohevale lumele sai liikuda mitte kõrgete sammudega astudes vaid lihtsalt jalgu lühikeste sammudega läbi lume läbi surudes, sama tunne nagu läbi vee kahlates. Pikapeale kujunes päris väsitavaks, ajas hingeldama aga tekitas vähemalt sooja. Paar korda komistasin mahakukkunud puutüvedele, mida paksu lume all polnud märgata.
Õhtune vaade eesuksest
Pargis kahlasin neli kilti. Tagasi tulekuks valisin suurema tee, lootes et puhtaks aetud ja kergem käia - viga. Kahtepidi kaherealisel teel oli aetud lahti vaid üks sõidurida kummaski suunas ja lumi lükatud kõnniteele. Pidin mitusada meetrit mägironimist harrastama meetrikõrguse lumevalli lumekamakate peal ronides. See oli kõige väsitavam osa, kuna kümmekond senti värsket kohevat lund varjas lumevalli kontuurid. Pidevalt astusin mingisse auku või jäin lumekamaka taha saapaninaga kinni, koperdasin nagu liitri viina hinge alla pannud parm. Koju jõudes olin 2 tunniga 6 kilti läbinud. Andis hea aimu, kui palju raskem paksus lumes talimatk. Mul vähemalt ootas ees soe tuba, fleecest hommikumantel ja kuum kohv mitte märg telk 15 külmakraadiga.
Hommikujalutus ümbruse tänavail
Tütar puhastab autot lumest
Naabrid tegelesid oma sissesõiduteede lahtikaevamisega. Ma korra veidi lükkasin enne tuppa minemist aga jätsin enamuse järgmiseks päevaks. Pole ju kiiret, esmaspäeval tööle ei lähe ja pealegi sadas endiselt juurde, alles hilisõhtul pidi lõppema.
Töö ajab ka -15C'ga naha kuumaks
Kuts maja ees sissekäiguteel
Hommik oli ilus aga külm ja külmaks pidi jääma vähemalt järgmised kaks nädalat. Korra käis peast läbi mõte suusatama sõita, noorem tütar oli nimelt mäele hotelli lisapäeva võtnud kuna ei tahtnud lumetormiga liigelda. Paraku 15 miinuskraadi ja endiselt umbes maanteed kriipsutasid idee läbi. Peale hommikukohvi lükkasime kahepeale tütrega sissesõidutee puhtaks. Mina rohkem ei viitsinud ja läksin kaasa ning koeraga ümbruskonna tänavatele jalutama, plika kühveldas edasi ja puhastas ka autod ära. Maja ette ja taha aeda tekkisid päris kõrged oma 2 meetrised lumemäed. Aias kaevasin kompostihunnikuni tee lahti, kutsikul oli põnev tunnelis joosta aga kui korra üritas kõrvale lumme hüpata kadus silmist. Natuke sebimist ja kiirelt ronis tagasi tee peale. Mul tuli patune mõte kiisu lumme visata, et sellest aktsioonist viraalne TikTok video teha ja odavalt kuulsaks saada. Naised laitsid maha - kes pärast mind ja kassi tohtri juurde sõidutab, üks vajab füüsiliste teine hingeliste haavade ravi.
Talv tuli küll mõnda aega tagasi, aga korralik lumi sadas alles kolmapäeva öösel maha. Tulemuseks muidugi neljapäeval täielik kaos nii maanteedel kui lennuväljal, sest eks lumesadu on linnaametnikele alati täiesti ootamatu, eriti muidugi talvel. Sadas keskmisest veidi rohkem, mis tähendas meie maja juures umbes 25 senti, ida pool 40 ringis ja kaugemal kohati isegi pool meetrit. Lund kühveldasin päeval mina, teised õhtul veel korra. Enamus koole olid suletud ja ka paljud töökohad läksid võimaluse korral distantstöö peale üle. Mina seda lõbu ei saanud lubada. Neljap lõuna ajal tööle sõites tuli tõdeda, et ainult suured maanteed ja kiirteed olid osaliselt lahti lükatud. Paraku jõudsin tööle kiiremini kui tavaliselt, sest liiklus suht hõre ja vasakus reas ei julgenud keegi minu eeskujul sajaga lasta, ehkki kuiv lumi libe polnud.
Õhtul töölt tulles juhtus ristmikul intsident, sest suure 18 rattalise rekka juht otsustas, et temal on ka punasega õigus sõita ja paremale pöörata. Paraku ei mahtunud järsul ristmikul seda tegema ilma vastassuuna vööndisse sõitmata, kus mina plaanisin rohelisega üle sõita. Suurema ja tugevama vastu muidugi ei hakanud oma õigust taga ajama, kuid nüüd tuli karma mängu. Seoses eriti paksu lumega jäin kenasti kinni ega saanud tagurdada nagu veoautojuht ootas. Proovisin mõned korrad nõksutada aga automaatkäigukastiga pole nii lihtne, eriti kui taha ei näe ja masina kõht vastu lund.
Kiisu sel ajal kui meie kutsikuga õues lumes olime
Veomasina juht tuli lõpuks välja õiendama. Ütlesin, et hea meelega tagurdaks eest ära kuid auto rattad käivad ringi, pakkusin viisakalt, et ta võib ju lükata. Kui tüüp erilist entusiasmi üles ei näidanud seletasin ainsaks alternatiiviks: tema tagurdab eest ära ja laseb minu läbi, kuna edaspidi ehk saan hooga ristmikule välja. Mühatas aga muud tal üle ei jäänud, enne pidi veel enda taha kogunenud autode troppi omakorda tagurdama keelitama. Iseenesest muidugi skandaalne, et linn polnud 24 tunniga suutnud isegi ühe korra seda teed puhtamaks lükata.
Meil kodus igati turvaline elu. Tunne nagu mingi suurriigi presidendil, isegi vetsu või vannituppa ei lase turva üksi minna. Tahad ukse kinni panna hakkab paaniliselt kriipima ja häälekalt sisselaskmist nõudma. Algul oli kuidagi imelik dushi all käia või potil istuda kui kiisu tähelepanelikult silma peal hoidis, et sa ootamatu rünnaku ohvriks ei langeks või kogemata hooletusest veega äravoolust alla ei läheks. Kaasa luges, et kassid peavad loomulike hädade toimetamist kõige kaitsetumaks protseduuriks ja näitavad nii oma hoolitsust kui sind selle juures turvamas käivad.
Täna käisin jooksmas pikemal ringil ja koeraga jalutamas. Pärast lasin looma tagaaeda kus too huviga nuuskis ning hakkas siis tõrrepõhjast tuleva häälega urisema. Läksin vaatama milles asi, mingid suured koerlase jäljed ärritasid meie kutsikut. Kuna siinkandis hulkuvaid koeri pole ja omanikud jalutavad oma loomi rihma otsas ning teiste aedadesse ei roni, osutus ainsaks võimaluseks koiott. Need on piisavalt kohastunud linnaeluga tänu asjaolule, et Torontot läbivad mitmed suured metsa ja võsasse kasvanud jõeorud. Toidukraami leiavad nad jäneste ja pisinäriliste näol ning loomulikult ka prügikastidest. Aed-ajalt kaduma läinud kassid või isegi aedadest kaasa haaratud väiksemad koerad võib samuti koiottide kraesse kirjutada. Alles eelmine nädal kaasaga jalutades jooksis meie nina alt üle tee suur koiott, tuli golfiväljakult ja sörkis parki - kahjuks ei jõudnud pilti teha.
Eile kaasaga mängisime veidi Google Gemini sünkroontõlkega. Peab tunnistama, et ei läinud sugugi nii sujuvalt kui alloleval videol aga vähemalt nalja sai palju. Nimelt peab veidi harjutama ja õppima õigel ajal tõlget ja keeli sisse lülitama ja mitte ise vahepeal "vales" keeles lobisema, sest siis üritab AI mõistatada mis inglisekeelseid sõnu ma eesti keeles räägin või vastupidi. Lisaks vestlusele on võimalik kasutada ka loengu kuulamise või keeleõppe rezhiimi. No näiteks saab telekast filmi vaadata ilma subtiitriteta või hoopis võõras keeles ja AI tõlgib sulle jutu otse kõrvaklappidesse. Meil kippus kiire jutu puhul vahepeal aeglaseks jääma ja hästi tõlkimiseks eeldab suht selget kõnet. Samas esimese laiatarbe sünkroontõlke äpi kohta ikka üllatavalt hea, reisimisel igatahes suureks abiks, eriti kui keelt üldse ei oska.
Mina ka !!!
Tahtsin proovida kas ta suudaks ka meie kassi või kutsiku juttu tõlkida, paraku ei olnud rohkem kui 70 valitava keele hulgas ei kassi ega koera keelt. Kiisu igatahes üritas minuga vestelda ja vaatas otsa ning pööritas silmi kui tema "kurrrrrr...näud" hoobilt ei mõistnud. No kuidas sa aru ei saa, et tahan maiust, ometigi näugun nii aeglaselt ja selgelt, et isegi see tohmakas kutsik mõistab. Nii kiisu kui kutsikuga tekib aeg-ajalt olukordi, kus nad ilmselgelt üritavad midagi omas keeles seletada. Tulevad juurde, vaatavad otsa ja näuguvad või mõmisevad ja haugatavad. Enamasti muidugi seotud maiuse lunimise, õue tahtmise, mängu soovi või lihtsalt tähelepanu norimisega. Vahepeal nende pingsat ja keskendunud näoilmet nähes tekib kummaline tunne nagu sooviks loomad sisukamat vestlust arendada elu mõtte või universumi kõiksuse teemadel😁
Olen eesrindlane selles mõttes, et nii oma sünna kui jõulukingid juba kätte saanud ja peale nädalavahetusel nendega mängimist ka väga rahule jäänud nagu oli eeldada. Tegin ju enne valikut korraliku kodutöö praktiliselt ja ratsionaalselt nagu inseneril kombeks.
Kõigepealt tuleb paika panna milliseid omadusi oma mänguasjal soovin, siis otsustada finants, mida nõus kulutama ja lõpuks sõelale jäänud valikute puhul lugeda läbi hulk usaldusväärsete veebilehtede hinnanguid. Otsustamise saab tänapäeval muidugi AI hoolde usaldada, isegi seda, mis soovid oskab ta kurivaim üsna hästi ära arvata su netiajalugu läbi töötades. Soovid siiski mõtlesin ise "käsitsi" läbi ja panin kirja, et hiljem mugav vaadata ja hinnata oma otsuse õigsust.
Drooni valik:
Drooni puhul on eesmärgiks põhiliselt oma hobidest lühivideote tegemine ja niisama mängimine ning tehnoloogiaga tutvumine. Kuna hobide (matkamine, ronimine, süstasõit, jooksmine, rattasõit, ...) puhul tuleb drooni kaasas tassida on esimeseks piiravaks faktoriks suurus ja kaal. Et varem pole droonidega kokku puutunud on oluline kasutajasõbralikkus. Käsitsemise lihtsus tähtsam kui eriti vingete funktsioonide võimalus. Pole mõtet osta võistlussuuski või Ferrarit kui ei oska või ei saa kõiki nende ägedaid omadusi kasutada. Video kvaliteet küll oluline kuid profitaset pole minu oskuste juures mõtet taga ajada, niikuinii väikesed droonid seda ei võimaldaks. Hinnatase sellistel mõnekümnest dollarist kuni mõnetuhandeni, laias laastus nagu ikka maksab hea asi rohkem.
Ei hakka teid tüütama kogu otsinguprotseduuriga, sest nii käsitsi neti läbikammimine kui AI andsid sama tulemuse - DJI NEO2. Rahuldab või pigem ületab kõik mu olulised nõudmised, ainult pidev lennuaeg (18 min) kipub lühike olema, õnneks saab seda kompenseerida lisa patareidega ja tegelikult harva kui üle minutilise videolõigu filmid. Drooni müüakse 4 erineva lisavarustuse pakendiga: Droon ühe patareiga (310CAD, 200EUR), Droon koos lisapatareide ja laadijaga (420CAD, 290EUR), Droonil lisaks eelnevale juhtimispult kaasas (550CAD, 380EUR), Droon koos juhtimispuldi ja virtuaalsete nutiprillidega (760CAD, 500EUR). Võtsin kolmanda variandi: põhjuseks nii hind kui ka võimalus soovi korral alati hiljem prillid juurde osta.
Laupäeval tudeerisin juhendeid ja tegin mõned katselennud toas ja aias. Ühe patarei kulutasin ära seadistuste tundma õppimiseks. Nimelt saab neid ümber sättida ja menüüdes otsida vaid siis kui droon sisse lülitatud ja moblaga ühenduses. Lisaks hulgale automaatrezhiimidele, mida saab ka käsitsi drooni peal sisse lülitada toimub põhiline seadistus telefoni äpi kaudu. Drooni juhtimine häälkäskluste ja käeliigutustega või käsitsi rezhiimis kas mobla või juhtimispultide abil. Laupäeval kasutasin ainult automaatrezhiime, häälkäsklusi, käeliigutusi ja mobla ekraanil olevaid virtuaalseid juhtkange. Juhtpuldiga ei jõudnudki katsetama hakata.
Mis ma oskan öelda, igati äge ja tore mänguasi, ehkki nõuab efektiivsellt kasutamiseks veel jupike õppimist. Selle natukese põhjal julgen kinnitada, et algaja droonipiloodi jaoks on äärmiselt olulised kolm asja: automaatne takistuste vältimine (kasutab nii optilisi kui infrapuna kaameraid ja ette suunatud Lidareid), eri jälitamisrezhiimid (AI) ja propellerikaitsed. Aparaat töötas kõhedusttekitavalt hästi "jälitamisrezhiimis", üritasin eest ära minna, droon tuli järgi ka läbi kitsaste avade vältides osavalt igasugu takistusi. 12 m/s max kiiruse puhul ei jõua isegi 100m rekordimees eest ära liduda. Kui juba laiatarbe droonil selline jälitusoskus, mis siis sõjadroonidest rääkida - kui end inimese peale lukustanud pole pääsu.
Droon maandub kas õhkutõusmise kohta või väljasirutatud käe peale, mina kasutasin põhiliselt viimast võimalust kuna ei tahtnud teda lasta kogemata lumele maanduda. Käsitsijuhtimise puhul tuli kasuks mu arvutimängu kogemus, tegelt väga sarnane "Battlefieldi" helikopteri juhtimisega, ainult laskmisnupp puudub - seda võib küll asendada pildistamisega. Tore, et heli salvestamisel oskab tarkvara suht valju propellerite undamise üllatavalt hästi välja lõigata.
Tähtsamad spetsifikatsioonid: kaal 150g, mõõtmed 15X17X4 cm, max vertikaalne kiirus 3 m/s, horisontaalne 12 m/s, Max lennuaeg 18 min, max lennukaugus 7km, Tolereeritav tuulekiirus 11 m/s, kolme GPS süsteemi sensorid, 12 MP kaamera, 4K video, WiFi, Bluetooth, Digi-raadio (ühendus kuni 10km). Kõigi tehniliste andmetega saab soovi korral DJI veebilehel tutvuda.
Illustreeriv kujutis seotud otse ja rangelt teemaga, ei sisalda vihjet seksuaalvähemuste suunas🏳️🌈🙄
Tahtsin kirjutada Gemini3'st ja USA järjekordsest tehinguüritusest Ukraina maha müümisel aga minu elu on momendil mõjutanud palju rohkem kohaliku tähtsusega proosalised sündmused nagu seedeprobleemid. Üleeile öösel hakkas kutsik kella nelja ajal hommikul innukalt välisust kraapima. Kuna teada, et loom niisama asja-eest teist-taga seda ei tee ajasin end omaette vandudes voodist välja, tõmbasin hommikumantli peale, panin loomale rihma kaela ja astusin uksest välja. Rihm selle pärast et alles paari päeva eest kui mökutasin uksel märkas koer ületee naabri juures skunksi ja kihutas nagu välk lõuates toda peletama, mina röökides järgi. Kõik lõppes õnnelikult, ei tea mis põhjsuel aga skunks puges auto alla ja ei tulistanudki kutsa pihta, no viimane õnneks tuli mu kisa peale kiirelt tagasi ka.
Igatahes sikutas koer end seekord majaesisele muruplatsile, võttis stradiasendi ja tulistas muljetavaldava koguse💩 muru peale, viimane lõpp jube haisev löga. Asjaga ühele poole saanuna leidis, et õige aeg jalutama minna ehkki muidu tal eriti ringiluusimise tuju pole. Ei jäänd miskit üle, lonkisin paari miinsukraadi käes hommikumantli väel paljaste säärtega tänava lõpuni ja tagasi. Nii vara õnneks naabrid kõik põõnasid, aknad igatahes pimedad. Tuppa tulles keerasin diivanile, äkki tekib loomal veel vajadus, suurest toast kiirem minna. Koer jäi kohe põõnama mul võttis tunnike enne kui uni tuli. Segasid altkorruselt kostvad hääled, hiljem selgus, et tütar pidas rahvusvahelist tööalast koosolekut Hiina, India ja Hong-Kongi meeskondadega - Aasias sel ajal ju pärastlõuna. Kaua ei saanud magada, sest kaasa hakkas liikuma seitsme paiku, kobisin magamistuppa. Koer tuli muidugi minu juurde magama, et poole kümne ajal uuesti üles ajada ja välja nõuda. Sihukesest jupitatud unest olin nii kutu, et ei hakanud jooksma minemagi, molutasin järgijäänud hommiku niisama maha.
Eile öösel kordus sama jama ainsa erinevusega, et me ei jõudnud (viitsinud) küllalt kiiresti reageerida koera kraapimise peale, mistõttu loom laotas kaunistuse magamistoa põrandale. Kaasa puhastas põrandat sel ajal kui mina jällekord koera välja viisin, õue saades lasi ta veel ühe vedelama lirtsaka. Polnud koerale miskit erilist süüa andnud, äkki sai kompostihunniku juurest mingi solgi kätte. Diivanile keerates vajusid silmad kiirelt kinni. Olin juba unemaal kui tundsin, et keegi jalutab minu peal. Nojah kass tuli uudistama, lõpuks keeras mu põlveõndlasse kerra ja hakkas valju nurru saatel sääremarju esikäppadega sõtkuma - jäime magama. Kaheksa paiku kobisin varaste ärkajate eest magamistuppa, koer ja kass tulid järgi. Pikalt põõnata ei lastud, kuts jälle ust kratsimas, kiirelt riided selga, loom välja, ikka kõht lahti. Pekki küll, täna annan vähe süüa. Väsimus oli kallal aga väljas tundus suht hea ilm, sundisin end jooksma minema.
Peale seitset kilti täitsa inimese tunne, dushi alt välja tulles väsimus läinud, kere erk, tuju hea kuni märkasin et vahepeal oli kass suutnud koridori põrandale kaks mastaapset okseloiku lasta🤮. Kurat ja põrgu, miks universum mind karistab. Mõlemad loomad kõhuhädas vihjab mingile viirusele, kerge hirmuga mõtlesin kas hakkab ka mulle või ülejäänud pereliikmetele külge. Nüüd õhtu käes ja oleme kõik terved, isegi loomadel paistab kõik korras olevat. Loodetavasti täna öösel saame normaalselt magada.
P.S. Lugejate säästmiseks pilte ei postita, mitte et ma temaatilisi teinud oleks😜
Kui millestki muust ei oska kirjutada siis ilmast saab alati midagi välja nuputada. Nädalavahetuse lumesajule järgnes sula nagu võis oodata, ilus lumi enamasti läinud. Puud on esimesest ehmatusest üle saanud ja hakkavad kibekiirelt lehti langetama, Ginkgo lasi ühe raksuga nii marjad kui lehed maha. Vaher ja tamm kangekaelselt keelduvad, aga pirn on paljas. Plaan viigipuu oksad vastu maad painutada ja nagu elmine aasta lehekihi alla matta läks ootamatu lume tõttu vett vedama. Pean ootama kuivemaid ilmasid, et lehed kuivaks, loodetavasti puu ise jäi ikka ellu. Viimased marjad endiselt küljes aga süüa ei kõlba. liiga kõvad ja pisikesed.
Ginkgo lehed ja marjad
Kuts lehehunnikus nuuskimas
Muudest uudistest jäi silma Tänaku otsus rallist paus võtta, kardetavasti tegu karjääri lõpetamisega ehkki otse ta seda välja ei öelnud. Kas veel kunagi eestlasi WRC1 rooli saab, karta on, et mitte lähemal ajal. Ime isegi, et nii väikesel rahval kaks tippmeest lühikese aja jooksul rallimaailma tipus võistelnud. Suusamäel tuli samuti lumi maha aga sugugi mitte pool meetrit nagu lubati, ehk siis suuski pole vaja veel määrima hakata.
Elonil oli täna palgapäev või vähemalt aktsionärid otsustasid, et omanik on väärt triljoni dollarilist palka. Ega ma imesta kui te nadikaelad seda numbrit ette ei kujuta, ma aitan natuke: triljon on sama palju kui miljon miljonit. Ehk siis Eloni palgaga võiks miljon inimest paugupealt miljonäriks saada. 1000000X1000000=1000000000000
Tegelikult muidugi pole see asi nii lihtne nagu meedia sensatsiooniliste pealkirjade põhjal võiks arvata. Selleks et kogu triljonilist "palka" välja teenida peab Tesla korporatsioon saavutama terve hulga esmapilgul fantastilistena tunduvaid tulemusi (vaata tabelit vasakul). Aktsionäridele on selline pakkumine nagu mesi moka peale: mina teen teist kõigist miljonärid kui te minule triljoni annate, pakkumine millest on võimatu ära öelda, kui seda uskuda.
Minu personaalne pakkumine: Tesla pankroti võimalus on palju suurem kui 8.5 Triljonilise turuväärtuse saavutamine. Aga olen ennegi Muski koha pealt eksinud, meeldejäävaimad kui tüüp avalikult telesaates kanepit tõmbas või Trumpi meeskonna koosseisus kärpekuningaks pürgis jättes oma ärid kus seda ja teist. Tuleb tunnistada, et Muskil on oskus üllatada ja sellistest olukordadest võitjana välja tulla kus kõik teised oleks mutta tallutud. Eks aeg näitab, mina igatahes olen ettevaatlik ehkki öeldakse, et julge hundi rind on rasvane ... alternatiivina ka auklik😜
Belemi kliimakonverents läheb ilmselt ajalukku kui suurim selleteemaline läbikukkumine. Roheliikumise ja kliimasoojenemise vastase võitluse perspektiividest annab parima vihje asjaolu, et maailma 5 kõige saastavama majanduse juhtidest polnud nelja (USA, Hiina, India, venemaa) kohal. USA ei saatnud kedagi, tähtsad ninad olid koos Exxon'i esindajatega hoopiski Kreekas sõlmimas uut laiaulatuslikku maagaasi ekspluateerimise lepingut. USA on kasutanud oma tollipoliitikat Euroopale nii nafta kui gaasi müümiseks, iseenesest pole paha, sest muidu ostaks eurooplased seda venest. Naljanumbrina kostavad 10 miljardilise Brasiilia vihmametsade kaitse fondi loomise katsed, eriti eespool kirjeldatud Eloni palganumbri kõrval. Kui Norra ja Prantsusmaa on valmis panustama siis paljud teised mitte, viidates eelarve kitsikusele - sõnades toetavad aga tegudes hiilivad kõrvale.
Tavakodanik võib saastatuse ja kliimasoojenemise vastu võideldes endal ninast vere välja punnida kärbsesittagi saavutamata ainult endal elu raskemaks tehes sel ajal kui eliit irvitades elu naudib. Enesetunnet ehk veidi tõstab enda "moraalse ja vastutustundliku" progressiivse inimesena tundmine, aga on see väärt kaasnevaid piiranguid??? Prügi ma maha ei viska ja kemikaale valamust alla ei kalla, tegelen isegi komposti ja (mõttetu) prügi sorteerimisega aga bensu või elektrit pole küll kavas maakera päästmise nimel kokku hoidma hakata või banaanidest ja mangodest seepärast loobuda, et neid transporditakse teispoolt maakera või lihasöömist maha jätta. Samas müts maha maailmapäästjate ees, mu arust on mugavustest loobumise puhul tegu hulka suurema tahtejõu pingutusega kui trenni tegemine või toitumise kontrollimine.
Kas ja kui palju teie käitumist mõjutab soov maakera päästa. Kui jah siis miks seda teete?
Positiivse noodiga lõpetades: Sushi leidis, et diivanil on palju mõnusam lebotada kui oma tekil, eriti kui meie pehme fliistekk hammastega endale külje alla lohistada.
Võrdlemine on sügavalt inimloomuses, tahame seda või mitte. Kui keegi väidab, et ta ei võrdle ennast või enda saavutusi teistega siis ta lihtsalt valetab kas teadlikult või seepärast, et ei mõista, millest jutt. Võrdlemine on igati normaalne ja kasulik seni kui ei muutu kinnisideeks stiilis "naabrist parem" või taustsüsteem ebarealistlik (tavakodanikuna ära kasuta võrdluseks Elonit, Dalai laamat või spordialade maailmameistreid).
Grupisisese võrdlemise puhul sõltub palju kuhu soovid ennast grupis paigutada: oled rahul keskmisena, vähemalt parem kui 10% viletsamaid, esimese 10% hulgas või täitsa tipus. Siingi on oluline jääda realistlikesse piiridesse, muidu stressad ennast südarisse hullult pingutades ja põdedes kui kättesaamatut eesmärki ei saavuta. Ambitsioon määrab kui kõrgele soovid pürgida. Kui ei taha läbi põleda oma realistlikke ambitsioone: "homme niidan muru" mitte "talvel ronin Everesti otsa". On üksikuid erandeid, kes suudavad ebarealistlikud plaanid ellu viia aga oma elu ei maksa selle peale üles ehitada. Lisaks muidugi ei saa olla kõiges maailma parim, aga pea igaüks on millestki maailma absoluutsetest tippudest parem.
Minu tagasihoidlik ambitsioon on olnud enamasti keskmisest parem ja alles siis kui selle saavutanud tõstan veidi latti. Alati olen arvanud, et enamusel minu jaoks tähtsatel aladel olengi keskmisest parem ja kui mitte ei viitsi ka ülemäära pingutada, et seda saavutada. Ehk siis üritan elu võtta "chill". Tõeliselt tähtsates (minu jaoks) asjades (pere, eluase, majanduslik olukord, füüsiline vorm, tervis ...) saavutasin rahulolu pakkuva taseme õige varakult, edaspidi piisas selle hoidmisest. Pole kunagi aru saanud kodanikest, kes ühe eesmärgi saavutanuna hakkavad aega maha võtmata järgmist taga ajama joostes pidevalt nagu oravad rattas. Muidugi saaks alati paremini aga tähtis on hinnata kas pingutus ja risk tulemust väärt.
Eile sain paraja shoki, kui selgus, et mu maailmavaate taustsüsteem (kus end enam-vähem keskmikuks paigutan) on ilmselt kõvasti nihkes. Nimelt toimus kohalik sportlik suursündmus "Toronto Maraton", mille käigus hulk põhimaanteid suleti. Joostakse mitte ainult põhidistantsi maratoni vaid ka lühemaid juppe. Lihtsalt huvi pärast viskasin pilgu peale, mis on 5K ajad ning sain tõsise üllatuse osaliseks. Minu samal hommikul 7 kildisel distantsil peale esimest kahte soojenduskilti joostud 5K aeg 21:42 olnuks üldarvestuses 2663 jooksja hulgas korralik 37's ja minu vanusegrupis ... fanfaarid palun tu-tu-tu-tuuuuuuu ... esimene, parim M60-64 oli härra Sergio Arango 21:52. No ja pingutasin vaid viimasel kilomeetril. Esimene reaktsioon, et ei saa olla, mingi konks peab olema siin sees. Raja profiil pigem kergem kui minul. Ainus faktor mida ette kujutan on suures grupis jooksmine: vähemalt algul jäävad teised pidevalt jalgu.
Hmmm..., aga 10K ja poolmaraton? Kümne kildi puhul annaks minu vanusegrupis mu tavaaeg 47min 2-3 koha (2. aeg 46:50) ja poolmaratoni puhul, mida küll see aasta pole jooksnud, kusagil 15-20. Ilmselgelt on poolmaraton ja maraton populaarsemad ja ka kõvema konkurentsiga. Ehk siis: keskmaa jooksmises, millega alustasin alles 6 aastat tagasi, oleksin päris tipu lähedal harrastus-sportlaste seas, tavakodanikest rääkimata. Sealjuures pole ma kunagi teadlikult treeninud eesmärgiga oma aegasid parandada, olen lihtsalt jooksnud mugavas tempos. Äsja jäi silma artikkel, mida kõike peaks jooksutempo tõstmiseks tegema - jessas, täielik teadus, tohutu pühendumus ja distsipliin, et järgida. Ma kunagi ei viitsiks mingi minuti jagu parema aja saavutamiseks, selline asi rööviks jooksumõnu. Täitsa tekkis idee, peaks uurima kas mingeid autasusid pakutakse parematele, paneks õige Eesti lipu viisakas positsioonis pildile😁
Parim kaasa parima kutsikuga
See pani mõtlema ka ülejäänud näitajate peale. Kaasa on kindlasti konkurentsitult üks maailma paremaid, selle eest tuleb küll pigem õnne kui oma oskusi või sarmi tänada. Lapsed on ka päris hästi välja kukkunud, eriti kui teiste samaealistega võrrelda. Eluaseme üle ei saa kurta. Muidugi võiks olla paremad ja ilmselt paljud peaks liiga väikeseks või vanamoodsaks aga mina olen piisavalt rahul ega näe põhjust rohkem pingutada kui mõningad vajalikud remonditööd välja arvata. Maailma mastaabis ilmselt paari protsendi paremate hulgas, kohalikult ehk keskmine. Majandusliku olukorraga suht sama maailma mastaabis, kohalikus võrdluses üle keskmise. Alati võib ju parem olla aga seni ok kuni rahuldab mu põhivajadused ilma, et peaks mõtlema õlle, toidu, bensu või tarbeesemete hinnatõusu peale. Füüsiline vorm ja ka tervis minu vanuses kindlasti top 10% hulgas. Isegi Battlefield6 arvutimängus K/D 1.7'ga üle keskmise😝
Kokkuvõttes tuleb tunnistada teatavat priviligeeritust võrreldes keskmise maailma kodanikuga. Samas on lisaks kübekesele õnnele kõik see oma valikute, otsuste ja pingutuse tulemus mitte lotovõidud või rikka onu pärandus. Tervis ehk ainus, kus geenid mõningal määral mängu tulevad. Kui pärilikud haigused välja jätta sõltub ka see palju sinust enesest: mida ja palju sööd, palju liigutad, millist tööd teed, milline ellusuhtumine (optimist, realist, pessimist, ... do'nt worry, be happy😊)
Kuidas, kellega, millega te end võrdlete ... või on see liiga isiklik küsimus.
Viimase öö uni kujunes kõige pikemaks ja paremaks. Hommikused unenäod ja rohkelt on minul korraliku väljapuhkamise tunnuseks. Igatahes telgist sai alles pool üheksa välja ronitud. Esimese asjana mobla laadima viidud, siin julgesin rahulikult jätta seina najale, sajatuhandeste jahtide omanikud vaevalt moblasid varastavad. Toitu tooma minnes nägin tee peal midagi tumedat liikumas, pisike kilpkonnapoeg roomas üle tee järve poole. Pole aimugi kas hiline kooruja või ongi see neil õige aeg, tagasitulles nägin teistki. Ahhaa, seda need metskalkunid siin askeldasid, ju maiustasid vastkoorunud kilpkonnadega.
Enne lahkumist - kõik see mahub lõdvalt süsta
Hommikusöögiks plaanisin nii palju ära süüa kui jaksan, siis vähem tagasi vedada. Paraku jäi pea kõike järgi, vaid pizzataskud ja kringlitükid lõpetasin viimseni ära. Valmis segatud kaerahelbeputru enam ei jõudnud ja ka koer keeldus seda söömast. Veinipaki jõin tühjaks, küpsistepaki lõpetasin ära, pakendid põletasin lõkkes. Prügikasti polnudki muud viia kui mõned õllepurgid ja veinipakis olnud õhuke alumiiniumkiht, mille lõkkest välja korjasin ja kokku nätsutasin.
Ilmselgelt tegu keskmisest jõukamate inimeste laagriplatsiga
Telgi kokkupanemise ja asjade pakkimisega kiiret polnud, võtsin rahulikult, niikuinii tahtsin oodata, et lõke korralikult kustunud. Kraam paati tassitud vaatasin telgiplatsi üle, et miskit maha ei ununeks. Ilusti puhas ja korras, nagu poleks siin keegi olnudki kui soe tuhk lõkkekohal välja arvata. Viimaks krabasin koera sülle, et tal ei tuleks hommikusupluse mõtet pähe. Süsta lükkasin kaldast lahti kell 12 heites viimase pilgu meie laagriplatsile.
Tänane plaan oli ainus käimata saare kirdetipu "Cambrian" matkarada läbi kõmpida, kusagil ilusas kohas süüa, juua, ujumas käia ja lõdvalt võtta. Sellise ilmaga pole mingit kiiret linna tagasi. Chimney Bay lahe laagriplatsile, kust hea Cambrian rajale saada, umbes kuus kilti sõudmist. Rahulikult liikudes kerges vastutuules ja vahepeal pildistades võttis tund ja 10 minti. Mõningase üllatusena polnud eilsest sõudmisest käelihased valusad ega selg kange, ju olen õppinud suht ökonoomselt ja väikese pingutusega sõudma, mis muud.
Süsta tõmbasin kaldale, õlle panin vette külma ja läksime koeraga enne matkale asumist ujuma. Liivane madala põhjaga laht, vesi 20 plusskraadi ringis, just paras, natuke karastav. Kuivasime päikese käes enne kui tossud jalga, särk selga ja kaljust rada pidi mäest üles Cambrian ringile. Seljakotti veepudel ja batoon, mobla kõhukotiga pildistamiseks kaasa. Läksin ujukatega, nii veidi jahedam. Kuna neil rihma pole jäid ka karupipragaas ja sõjaväe puss maha. Ei viitsinud seljakotti panna, sest kui hoobilt käepärast pole võib sama hästi üldse mitte kaasas olla. Seni pole karu näinud, vaevalt siis viimaselgi päeval.
Rada viis kohe kõrgele graniitkaljule, mille päike õige palavaks kütnud, natukese ajaga läks endalgi olemine kuumaks. Küll oli hea, et niisked ujukad jahutasid. Paar korda kuulsin kahtlast kõristamist, just sellist mida lõgismaod teevad. Ühtki ei näinud ja kadakapõõsaste vahele otsima ei läinud, aga kutsiku panin igaks juhuks rihma otsa. Rada märkisid kas kivikuhjad või postid. Kaljudelt avanesid ilusad vaated, pildistasin ja vahtisin, nautisin niisama. Otse raja ääres jäid silma ilusa mustriga eriliselt siledalt ja tasapinnaliselt lahtimurdunud õhukesed graniiditükid, kahjuks suveniiriks liiga suured.
"Väikese koera" väin
Poole tunniga jõudsime Väikese Koera "Little Dog" nimelise kahe saare vahelise kanalini. Siin oli mõnus ujumiskoht, laskusime alla vee äärde ja Sushi, kes muidu ootab minu ära, kargas ise hooga sisse, küllap oli loomal kole palav hakanud. Istusime veidi, lasin tal fotografeerimiseks temaatilise sildi juures poseerida. Kui hakkasime edasi minema tuli üks paat kanalist välja, juht hüüdis, et oleksime ettevaatlikud, sada meetrit edasi on kanali (ja matkaraja) ääres karu. Tüüpiline muidugi, see üks kord kui pipragaasi ja pussi kaasas pole. Rajast kolmandik käidud, tagasi ka minema ei hakka. Ratsionaalselt ju vahet pole, kui karu meid tahaks kätte saada ei tee 100 meetrit sellel maastikul mingit vahet.
Sushi karu junne nuuskimas
Mina "karupeletamis kaikaga"
Sushi panin uuesti rihma otsa ja endale võtsin raja kõrvalt paraja tammeoksast malaka. Mitte, et oleksin seda teab mis tõhusaks kaitsevahendiks pidanud aga ikka parem kui mitte midagi. Dilemma kas proovida mõmmist vaikselt mööda hiilida või loota, et läheb meid kuuldes ise minema, lahendasin kõva häälega rääkimise ja möödaminnes kaikaga vastu puutüvesid kolkimisega. Las kuuleb, et me tuleme niikuinii oma rada ja teda ei karda. Tekst mida rääkisin teemal: "Ott, me tuleme siin rahumeelsete kavatsustega, tõmba heaga uttu, muidu koer hammustab, ... vahepeale ka mõni salm malevalaule, mis minu lauluoskuse ja viisipidamise juures hirmutaks ka kõige hirmsamad koletised minema.
Tunne muidugi nii kindel polnud nagu jutust võiks paista, edasi liikudes vahtisin tähelepanelikult ringi ja eelmise aasta kogemusele toetudes kontrollisin aeg-ajalt ka seljatagust. Paar korda võttis kõhust õõnsaks kui oravad puu otsas kädistama pistsid või uskumatult valju raksuga tammetõru alla pillasid. Kilomeetri jagu olin tähelepanelik, siis rahunesin maha, kutsat siiski kohe rihma otsast lahti ei lasknud. Kokkuvõttes ei näinud karu ega isegi kuulnud mingi suurema looma ragistamist võsas. Ka koer ei andnud urisemisega märku et keegi läheduses. Ainult mõmmi poolt lõhutud kõdunenud notte ja värsked karu junnid raja ääres jäid silma.
Kaardi ja GPS rajad eriti ei kattu
Midagi muud märkimisväärset ei juhtunud, tunni ja 20 minutiga olime tagasi Chimney Bay telgiplatsil. Kõigepealt käisime ujumas, mõlemad olime kuumad. Süstast tõin seljakoti ja kõrvalt veest viimase õlle ning istusime piknikulaua taha. Eriti külm õlts polnud aga janu kustutamiseks läks kui vesi (või peaks ütlema õlu) kerisele. Avasin teise küpsisepaki, saime sealt mõlemad piisavalt kehakinnitust. Kell oli liiga vähe, et tagasi sõudma hakata. Lasin koera rihma otsast lahti ja ronisime veidi kohalikke kaljusid pidi ringi.
Kaks eelpenskarit sügispäikeses konte soendamas
Telgiplatse oli siin neli tükki, üks ilusamas kohas kui teine. Juuresolevad sildid andsid teada, et neid ei saa broneerida: kehtib esmasaabuja õigus. Hüppasime veel kord vette ja otsisime siis eriti mõnusa kaldega sileda kalju kus pikali visata, vaadet nautida ja silm looja lasta. Olime mõnda aega tukastanud kui äkki kostis venekeelset muusikat, mida perset. Täitsa uskumatu, mingid idanaabrid olid oma mootorpaadiga saabunud ja keerasid musa peale. Ei saa aru inimestest, kes tulevad loodusesse krapikastiga. Õnneks läks peagi keegi lähemaist paadiomanikest neid informeerima, et see siin ei ole piknik Lasnamäe nõlval ja müra vaikis.
Kultuurierinevused😕
Imelise vaatega telgiplats
Paraku olid nii uni kui mõnus tunne läinud, molutasime veel veidi kutsaga ja läksime istusime süsta. Kell oli pool viis, natuke vara aga mis seal ikka, sõuan tasapisi need 5-6 kilti mis sadamani jäänud. Tagasitee läbi Roberts saare kanali, samast kust tulles. Lasin paar mootorpaati mööda et vaadetest pilte teha.
Kõik kraam süstas ja ruumi jääb ülegi😁
Poole kuue ajal Honey Harbour sadamas, tõmbasin süsta liivale, koer randa, sirutasin selga ja asusin tasapisi asju välja tõstma. Kutsik muidugi läks jälle ujuma ja liivas püherdama, tühja kah, ehk kuivab selleks ajaks kui kõik asjad autosse tassin. Kraam kaldal ilusti valmis laotud võtsin looma rihma otsa, et auto parklast ära tuua. Tagasi sõites ootas üllatus ees. Pargi ametnikud olid sadamaparkla sissesõidu väravad kinni pannud, no mis mõttes???
Hooga viimasest väinast läbi
Tagasi sadamasse
Ma polnud ainus kes pika ninaga jäi, samas hea et autot alla ei jõudnud enne sõita, muidu pidanuks seal hommikuni ootama. Koera panin auto juurde posti külge kinni ja hakkasin varustust mäest üles vedama. Polnud miskit hullu, käkitegu võrreldes nende portaazhidega, kus muidu vaja süsta üle kaljude tassida. Lihtsalt tüütu kui oled hinges valmis, et tõstad otse kailt autosse. Tagasisõit kujunes üle ootuste kiireks, kui sõitma hakates olid Toronto ümbruses suured ummikud siis kohale jõudes tipptund läbi. Süsta ja muu matkakraami vedasin aeda, küll hommikul jõuab korralikult ära panna. Kuts kukkus toas külili ja jäi nii sügavalt magama, et isegi kiisu ei suutnud oma näksimisega teist äratada.
Rikaste ja ilusate uhked järveäärsed suvilad
Lõpuks kodus peale väsitavat matka
Kokkuvõttes tore saar ja õnnestunud matk, võib teinekordki minna. Samas plaaniks ka mujal kui põhilaagris telgitamist, ilusaid platse jagub. Seda postitust kirjutades vaatasin ka eelmise 2011 aasta matka lugu ja veendusin, et tasub kirja panna. Lugedes ja pilte vaadates meenub nagu oleks eile juhtunud, ilma kirjelduseta paljalt piltidena ei mäletaks paljut kuid nüüd kargasid ootamatult ette mälupildid, mis kusagil aju kolikambris 14 aastat tolmukihi all peidus istunud, ka need mida kirjas polnudki. Kellele mu reisi ja matkakirjeldused mõeldud, enamasti iseendale, no ja äkki kunagi lapsed tunnevad huvi meenutamaks mis väikesest peast tegid.
