Meenutades

Täna 10 aastat tagasi pidasime Pääskülas Isa sünnipäeva. Pilte üle vaadates ei suuda kuidagi uskuda, kui kiiresti aeg on kulgenud, tundub nagu oleksime alles seal koos istunud. Postitan tervituseks pildi tema lemmiklilledest pojengidest, mis meie aias Torontos õide puhkenud. Isa mäletas lapsepõlvest, et sünnipäev on tulemas kui pojengid õitsema hakkavad. 

Noored ja Vanad - ilusad

Korjasin Kaamose blogist üles väljakutse postitada vanu fotosid teemal "Noored ja ilusad". Kipun arvama, et mitte ainult noored pole ilusad, või kuidas seda ilu üldse mõõdetakse, aga parem ei hakka arutelu tõstatama - kindlasti leitakse soovi korral mingi aspekt mille kallal norida ja tüli üles kiskuda. Kõrvaloleval fotol lausa kolm põlvkonda ilusaid inimesi: mina onupoegadega, ema, onunaine ja vanavanemad.

Oskab keegi pakkuda kus foto tehtud?

Öised Mõtisklused

Kui ärkad Euroopa pealinnas kell kolm öösel kõrvulukustava linulaulu peale üles saad aru kui õnnistatud paik Eesti on! Tuleb tunnistada, et Pääsküla on küll pigem aedlinn aga siiski, igasugune linnamüra puudub, ainult linnulaul ja kerge tuulekohin puulatvades. Videot vaadates arvasin algul, et hääleseadistused on läpakas paigast ära aga tegelikult kostis kõrvadele vali vaid seetõttu, et võrdluseks pea täielik vaikus - isegi veidi õudne.

Uuesti magama jäämine ei tahtnud kuidagi õnnestuda, uni läinud, akna taga juba ahetas. Raadiost kuulsin, et eile oli aasta lühim öö ja pikim päev 18 tundi ja 40 minutit, momendil 04:03 päike just tõuseb. Natuke nörritas aja kulgemise kiiruse suhtelisuse tajumine - mis mõttes juba 2 nädalat suvepuhkust läinud nagu lehm oleks keelega tõmmanud. Lohutavad ees ootavad 6 nädalat, ehk siis kolmveerand veel - aega lõdvalt võtmisega harjuda. Eelmise nädala tähtsündmuseks oli auto remonti viimine ja samal õhtul tagasi saamine. Selgus, et mõlemad vedrud olid pooleks, teine lihtsalt polnud veel taldrikult maha hüpanud, ülemist otsa toetavad laagrid samuti kutud. 

Kogu nali läks maksma 180 euri, kiire töö eest jätsin ka jootraha, mis Eestis pole vist kombeks. Meistrimeheks osutus 5 aastat hiljem lõpetanud koolivend Tipist, kes vabal ajal sõprade autosid nokitseb. Tal pisike garaazhiboks renditud, kus tõstuk ja kõiksugu vajalikud tööriistad. Saime mõnusalt jutule, lubas teinekordki aidata kui vaja, selline tutvus kuldaväärt, boonuseks asukoht vaid veits üle kilomeetri eemal. Sain ise auto tasakesi ohutulede vilkudes sinna sõita, enne küll lasin ketaslõikuriga vedru vastu kummi käiva jupi maha.

Kolmapäeval niitsin muru ja kakkusin mitu kärukoormat naate vaarikatest ja heki alt. Vana maasikapeenra sõitsin niidukiga üle, maasikataimi seal enam polnud ja lilledki heinas lämbunud. Köögi akna all tüdrukute rajatud pisike uus ja jõukohasem maasikapeenar. Oksarisu põletasin lõkkel.

Nejapäeva hommikul jooksin 11 pool kilti Harku metsas. Pärast korrastasin veidi elamist ja sortisin asju. Kaasa oli talvel kogu magamistoa mööbli ümber tõstnud, esialgu harjumatu. Kui olin paar tooli (eriti mugava liikuva seljatoega lebotooli) oma maitse järgi liigutanud tundus parem kui kümmekond aastat kestnud paigutus. Õhtul käisin emaga Nõmmel pisikeses vabariigi aegses pargis, mille taastamine lõpukorral.

Reedel sõitsin suvilasse, täitsa rannailm oli. Muru niidukiga üle käies õnnestus turi ära küpsetada, jaheda tuulega ei tunne kui päike kõrvetab. Niidukit oli võimalik kasutada tänu Soome sõbrale, kes eelmine aasta murutraktoriga suuremad künkad maha hööveldas. Nii kena pole krunt tükk aega olnud. Vihma on ilmselt palju sadanud, kohati lausa lirtsus talla all. Kaks õunapuud, ploom ja kirss on kuivanud, saabki avarust juurde ja küttepuid või isegi kena pingi õunapuu tüvest. Lõunat sõin verandal kus tuule varjus ja päikese käes hakkas palav. Enne kojusõitu tiir rannas, vesi oli suht soe kuid ujuma ikka veel ei läinud.

Laupäeva hommik 8 kildine jooksuring. Suure osa ülejäänud päevast pühendasin emale, olime nii tema pool ehk minu lapsepõlvekodus kui meil. Sai juttu aetud ja asju korrastatud, leidsin ootamatult karbitäie noorepõlve diapositiive ja suure portsu isa-ema omasid. Need tuleb läbi vaadata, sest tegelikult peab minu omasid veel kusagil olema. Õnneks on mul projektor nõuka ajast kuid samas tahaks diakaid kuidagi digitaliseerida. Kaasa rääkis, et on mingid äpid mobla jaoks. Peaks AI käest küsima aga enne küsin lugejatelt: On keegi diapositiive digitaliseerinud ja kas oskab soovitusi pakkuda?

2024 kirjas ja pildis

Killarney süstamatkal 2024 septembris koos kutsikuga

Päikesevarjutus, virmalised, karu Killarney matkal, auto. Need neli asja meenuvad kõigepealt kui aastale tagasi mõelda. Lisaks veel suusareis Mt Tremblant, traditsiooniline suvepuhkus Eestis, minipuhkus kaasaga metsasuvilas. 

Ülejäänud juhtumisi on kõige kergem meenutada pildialbumit või blogi vaadates - mugavuse ja kiiruse mõttes kasutan pilte. Niisiis, kuu kaupa minnes:

Jaanuar Suurupi rannas

Jaanuar

Esimest korda üle aastakümnete talvel Eestis. Kui enne oli paljude kodanike hirmujuttude tõttu kerge mure kuidas kohanen pimeduse ja külmaga siis sain peagi aru, et mind ei sega pimedus ega külm, pole kunagi seganud. Hoopiski hubane ja mõnus külmal talveõhtul kamina ees istuda, head raamatut lugeda ja oivalist konjakit jätsi või shokolaadiga limpsida. Tihti sai jalutada vähemalt kord 5km Mustaka ja Pässa vahel. Ema juures skännisin moblaga paar albumit hunniku vanu must-valgeid pilte, mis kujunes aegavõtvaks ja selga valusaks tegevaks kuid mälestuste säilitamise mõttes oluliseks protseduuriks. Jube külm oli, pidin soojapuhuri sulatamisega tegelema. Sõpradega käisime pankranniku all mere jää peal matkamas. Kanadasse täpselt kuu peale jõulusid ja kohtusin esimest korda uue UKKO nimelise kiisuga.

Veebruar - kiisu juba kodunenud

Veebruar

Palju pilte 🐈kiisust. Nagu tavaliselt tõi naispere meile uue kodulooma sel ajal kui mina Eestis. Seatakse mind fakti ette ja kogu moos. Samas ses mõttes hea, et mul puudub igasugune vastutus, ei pea liivakasti tühjendama, toitma ega loomaarsti juurde vedama - ainult nunnutan kui viitsin😜 Alles 20'l sain esimest korda suusamäele, nädal hiljem tütrega minisuusapuhkus, paar päeva hotellis Blue Mountainis. Mingi moment tekkis mure, et hooajapilet läheb seoses pika Eesti reisi ja kohalike viletsate suusailmadega vett vedama, kuid lõpuks kogunes rohkem kordi mäel kui keskeltläbi.

Märtsis Mont Tremblantil

Märts

Ka see kuu möödus kassi pildistamise ja suusatamise tähe all. Käisime Toronto sõbraga Quebeckis Mont Tremblantil Idaranniku eestlaste suusapäevadel. Esimese öö veetsime siidritalu pidava eestlase juures, ülejäänud mäel hotellis. Autosõitu kogunes tublisti üle 1000 kildi edasi-tagasi. Quebeckist tõin salakaubana mitu kasti kohalikku käsitööõlut, teoreetiliselt peaks seda "piiril" deklareerima, paraku pole isegi piiripunkti provintside vahel. Märtsis tuli Torontos põhiline lumi, päris korralikult füüsilist aktiivsust selle teisaldamisel sissesõiduteelt hangedesse, et auto ikka liikuma saada.

Aprill 8 täielik päikesevarjutus Ontarios

Aprill

Viimane sõit suusamäele. Päikesevarjutust vaatama koos kaasaga, ilmselt jääb elu ainsamaks korraks täielikku päikesevarjutust näha. Absoluutselt oli väärt sõita paarsada kilti läänepoole, väga omapärane lausa "kosmiline" elamus. Kahju ainult, et ei saanud korralikult kasutada "astrofoto" funktsiooni, sest äsja mahapillatud mobla jupsis, hea et üldse pilte sain. Esimest korda elus mobla parandamine, kujunes ootamatult lihtsaks ja edukaks ja raha säästvaks tänu youtube juhenditele, "vabakaubandusele" ning julgusele asja ette võtta. Kevad, kõik õitseb, koertega jalutuskäigud looduses.

Virmalised 10 Mail

Mai

Õitsemine jätkub, hunnik lille ja õunapuu, pirni, kirsiõite pilte. Võimsad virmalised 10 mai öösel, sõitsime spetsiaalselt pea 100 km linnast välja neid koos kaasa ja tütrega vaatama. Ise ka ei tea miks "astrofoto" funktsiooni ei kasutanud, oleks hulka ägedamad pildid saanud. Kuu lõpupoole käisime tütre ja Sushiga päevasel matkal Torontost nii 100 km kaugusel looduspargis jääaja uuristatud suures uhtorus.

Juuni lõpus kiirkaatriga Soome

Juuni

Aias hakkab looma. Maasikad punased ja valmis suhu pista juba esimesel juunil, sõstrad värvi muutmas, kiwid ja viinamarjad viljad külge võtnud. Kuu lõpu poole pistame põske esimesed vaarikad ja kirsid. Jaanipäevaks lendan Eestisse, põhjalik pidu Rummu karjääris ja jaanituli koos saunaga sõbra pool. Vee peal skuutriga kihutades naksatavad kaks näppu liigesest välja, annavad teised siiani tunda. Mõned päevad suvilas mere ääres, sõbraga Lahemaal rattasõit. Teise sõbra kiirkaatriga igaaastane retk üle lahe Soome, tüüpiliselt kulub kastidekaupa õltsi ja ka kangemat kraami, õnneks võib rahvusvahelistes vetes rahulikult võtta. Juuni lõpus Eestiski maasikad ja vaarikad valmis.

Juulis järeljaanituli emaga suvilas

Juuli

Tegelen igaaastase muruniitmise, aianduse ja küttepuude varumisega. Auto enda nimele ja uued korralikud all-season kummid alla, et saaks vajadusel ka talvel kasutada. Veel kord Lahemaal rattaretk, seekord koos kahe lapsepõlvesõbraga. Pääsküla rabas joostes näen raja kõrval mändide alust kollendavat - korjan portsu kukekaid, jätkub nii mulle kui emale. Mustad sõstrad ja tikrid saavad valmis - minu lemmikmarjad. Mitmed korrad ratta ja autoga suvilasse, vahel ööbin seal ja lihtsalt olen, loen suvalisi 40 aastat riiulis puutumata olnud raamatuid. Jään magama vaikuses ja ärkan linnulaulu peale.

Koko 10 aasta eest lumes möllamas

Rannas käin jooksmas, lisaks mõned matkad ümbruskonnas. Emale järeljaanituli, eks proovin talle võimalikult palju seltsi pakkuda kogu oma Eestis oleku aja jooksul. Soomes elava lapsepõlvesõbraga Roosta rannas. Ema ja sugulastega tema sünnikodus Lääne-Virumaal - tonnide kaupa mälestusi. Paadisõit põhjaranniku saartele ja nende vahel. Käin nii palju kui saan meres ujumas, vesi hullult soe, samas peale hommikujooksu pole vahet, niikuinii hüppaks sisse. Juuli kurvaks sündmuseks kujuneb meie kalli esimese koera Koko parematele jahimaadele siirdumine.

Augustis Peraküla inimtühjas rannas

August

Korjan veel portsu kukekaid samast kohast kust paari nädala eest. Õunu see aasta lademes, kokku riisumine ja komposti vedamine igavene õiendamine. Peaks mahlaks tegema aga lihtsalt pole aega ja kes jaksaks nii palju seda juua. Emaga Pääskülas ja suvilas. Õpetajaneidudega Peraküla rannas ja rabamatkal. Kopenhaageni kaudu tagasi Kanadasse. Sushiga sõidan nädalavahetuseks Awendasse randa. 17 Augustil suur torm, vihm ja üleujutused. Aias kõik valmib, mida on paraku nii pesukarud kui oravad märganud. See aasta eriti näljased, panevad suurema osa pirnidest nahka, isegi tomatid ja kurgid näritud viinamarjadest rääkimata.

September

Killarney süstamatk Sushiga

Metsasuvilas kaasa ja kutsikuga

Lennushow, lähen seekord rattaga järve randa mitte süstaga järvele. Kaasa ja koeraga haruldaselt lõõgastav mitmepäevane minipuhkus Kotkajärvel sõprade suvilas. Saan lõpuks astrofoto rezhiimi moblal korralikult käima, siin on ka nii metsik piirkond ja vähe valgusreostust, et tulemus vapustav. Parim aeg matkamiseks - Sushiga kahekesi Killarneysse nädalaks süstaga metsikusse loodusesse. Kujuneb aasta tähtsündmuseks - näen karu ... liiga lähedalt ja virmalisi suht ähmaselt.

Oktoober

Lehekuul värvimäng ja kiwide ning viigimarjade valmimise aeg, kui kiwisid ei jõudnud ära süüa siis viimaseid sel aastal ei saanud, vaid pisikesed toored punnid otsas. Tütar ostab endale sportauto mängukanniks, kadestamist väärt. Käime kumme vilistamas ja linnast väljas kurvilistel teedel tuld andmas - vägev!!! Minu esimene auto oli samaealiselt vana loks, kuid armas ikka. Tegelt hea, et endal polnud võimalik sportautot osta, poleks ilmselt piisavalt vastutustundlikult suutnud sellega ringi käia. Kuu lõppeb traditsioonilise Halloweenipeoga sõprade juures.

November

Kulgeb uue masinaga askeldamise käigus kuhu mindki kaasa haaratud. Kuu keskel algab streik, igavene tüütu jura aga mis teha, ametiühingu vastu ei saa. Samas koguneb palju rattasõidu ja käimiskilomeetreid. Kaasaga Rootsi jõululaadal. Täiesti ootamatult puutun kokku kohaliku tervishoiusüsteemi päikeselise poolega: tänu mingile arusaamatusele või lihtsalt hullule õnnele eemaldatakse kirurgiliselt kaelale tekkinud moodustis tasuta ja samal päeval kui seda konsultatsiooni mõttes haiglasse ette näitama lähen. Eeldatavalt pidanuks maksma tonni ringis ja ooteaeg üle poole aasta. Keegi ei mõistnud kuidas võimalik, kaasa arvatud mu perearst ja mitu tuttavat meditsiinitöötajat. 

31 Detsembri õhtul koera jalutamas

Detsember

Õlleadvendikalendri kuu. Streik saab lõpuks enne jõulusid läbi. Kuna tööl ei saa käia, hulgun palju rannas. See aasta lumi maha suht varakult, kolmeteistkümnendal esimene suusatamine. Pere sõidab Eestisse jõuludeks. Kahekümne teisel jooksen 10 külmakraadiga kümne kildi elu tippmargi 45:32. Kahekümne kolmandal suusatama, kõva lumesadu, suusatada hea kuid autoga sutsu tülikas sõita. Viimasel laskumisel sõidab kanepiuimas tropp mulle täie kiirusega sisse, tulemuseks mõned mõranenud ribid, nikastatud küünarnukk ja puukas reiel - suudan ise autoga koju sõita kuid köhida, naerda või keerata on siiani rindkerel valus. Jõuluõhtu omaette kodus kassi koera ja maoga, jõulupäeval sugulaste juures. Aastavahetus samuti üksi kodus, täitsa ok. Selline aasta siis - ei msikit vapustavat, hulgaliselt toredaid elamusi ja mõni kurb moment.

Aasta möödas

Aasta möödunud kui isa lahkus. Võin julgelt kinnitada, et pea iga päev olen tema peale kas või põgusalt mõelnud. Momendil istun hiljaõhtul suures toas, küünal põleb mälestuseks ja pits konjakit nina ees, mida isa üle mõtteid mõlgutades mekin. Pikalt polegi miskit heietada, vähesed kel nii äge ja sündmusterohke ning edukas elu olnud. Jääd igaveseks meelde nii emale, mulle kui lapselastele!

Isadepäev

Isa viib mind Pärnus merre ...

... vist oli vesi veidi jahe😁

Vist varemgi kirjutatud, et siin ülemere on erinevalt Eestist isadepäev suve alguses ja kui Eestiga sidet poleks ununeks üldse ära. Miskit erilist ette ei võtnud, tüüpiline novembri ilm: vihmane, rõske ja külm. Hommikul enne sadu jõudsin jooksmas käia ja esimeste piiskade langedes isegi aiavooliku joa all end karastada. Spordimehest isa kindlasti vaataks heakskiitvalt noogutades pealt. Kaasa küpsetas kringleid, mida kardemoniga maitsestatud kange musta kohviga nautisin. Tänu ilmale kulus aeg koduse koristamise tähe all. Küll on hea, et maja suht väike, suuremat ei jõuaks küll korras hoida, tuleks kas teenija võtta või koristusteenust palgata nagu nii mõnedki siin teevad hilisimmigrantidele tööd pakkudes.

                           Tütar viis issi oma uue autoga lõbusõidule😎

Netist vaatasin youtube videosid lennuõnnetustest: Mentour Pilot on igavesti asjatundlik autor, seletab üksikasjalikult õnnetuste käigu ja põhjused, nii tehnilised kui ka inimloomuga seotud. Mulle ja nagu selgus ka vanemale tütrele inseneridena igavesti põnev näha kuidas tühisena paistvad detailid halbade kokkusattumuste mõjul katastroofini viivad. Päriselus kipub erinevalt filmidest kehtima Murphy seadus: Mis saab halvasti minna see ka läheb. Eelmisel õhtul jäid silma lood matkamas kaduma läinud või õnnetult otsa saanud inimestest. Absoluutne enamus on inimeste enda vead, mida ratsionaalse käitumisega annab minimiseerida. Samas ei saa märkimata jätta lihtsalt õnnetud juhused, mille vastu miski ei aita. Ise olen peale matka vahel mõelnud, kus ja kuidas oleks miskit valesti võinud minna - omaette põnev mõtteharjutus. 

Isadepäeval oma lemmikkohas lõõgastumas

Tõsiselt ohtlikke napikaid pole nagu olnudki, samas täiesti võimalik, et lihtsalt ühte või teist ei märganud või osanud näha, kuid läks õnneks. Mõnda potensiaalselt hullu situatsiooni ei oska kartagi - näiteks tookord kui tütrega Kreekas üle lahe ujusime, kus ka paar kiirpaati lõbusõitu tegid. Ei osanud arvata, et kaatri pardalt vees keset merd ujuvaid inimesi suht raske märgata, mida suvel Tilgu sadamast välja sõites kogesime. Õnn kulub alati marjaks ära, eriti neil kes elus keskmisest rohkem põnevust taga ajavad!

Tervitus teispoole

Aspirantuuris lükatit kasutamas

Julgelt võin kinnitada, et eelmise aasta detsembrist kui isa lahkus pole päevagi möödunud, mil poleks tema peale mõelnud. Üllatavalt tihti ka unes näinud. Täna on tema sünnipäev. Poisslapsele on ikka isa eeskujuks igasugustes tegemistes, nii minulegi. Samas tuleb tunnistada, et ei küüni ma tema spordi ega teaduse tulemuste tasemele, liiga laisk kipun olema. Hea teada, et vähemalt on geneetilist potensiaali, mida sai enda lastele edasi kanda. Eks see geenide edasikandumine järeltulevates põlvedes ongi igavene elu kuniks inimkond püsib. Õnne Sünnipäevaks!!!

Isa lemmiklilled pojengid

Ema Juubel

PALJU ÕNNE KALLIS EMME

🌸🌹🌺🌻🌼🍁🎂

Täna oli emal ümmargune sünnipäev. Ma numbrit parem ei hakka nimetama, piisab kui mainida, et lõpeb nulliga ja minust on ta nõksa vanem😜 Jaanuaris Eestis olles korraldasime väikese eelsünnipäeva nii kodus kahekesi kui onutütre juures, kes tal ikka vajadusel abiks käib ja suhtlusvõimalust pakub. Seega tänane koosviibimine oli emal lausa kolmas tähistamine, oleks vaid minul tema ikka jõudes nii palju erksust ja teravat mõistust. Küllap oli vanaemal kõige rohkem rõõmu lapselaste saadetud õnnitlustest. Moodsal ajal saadab enamus inimesi digitaalse õnnitluse, millede vastuvõtmise ja vaatamisega ema õnneks kenasti hakkama saab. Samas eks vahetu suhtlemine telefoni teel või videolingis ikka asendamatu. 

Iseteenindusmatus

Isa lõdvalt latist üle, nagu
 enamuse ettevõtmistega elus!

Täna on kaks päeva möödas isa ärasaatmisest ja ehkki uni on ikka segi siis hingerahu on tagasi. Tegelikult oli kõige raskem aeg kui isa viibis hooldekodus. Ehkki üks parimaid hooldusi, mida Eestis pakutakse, keerutas pidevalt peas mõte, kas või kuidas saaks miskit veel paremini teha. Mingil momendil kaalusin ka ise Eestisse tulemist, et isa koju tuua ja temaga tegeleda, kuid realism sai võitu. Andsin endale aru, et ei suuda pakkuda lähedaltki seda, mida professionaalid.

Ärasaatmine ise oli täitsa sürr. Jõudsime kohale veerand tundi enne määratud aega. Ootasime veidi, vahtisime ringi, ühtki töötajat ei näinud. Läksin siis siltide järgi kontorisse uurima, ega nad ära unustanud. Leidsin ühe pikajuukselise preili, kes uuris kes ja kus, nime järgi leidis - olete väikeses kabelis. Nojah, aga mis see protseduur on, ma pole väga kaua matustel käinud. Meie ainult pakume kremeerimisteenust allhankena, matuse tellisite Tallinna Matusebüroost. Ehk siis Krematooriumi poolt polnudki kedagi ette nähtud ja matusebüroost lihtsalt polnud kedagi. Nähes mu nõutut nägu, leebus ja ütles: tulge, ma näitan. Viis väikesesse kabelisse: siin on lahkunu kirstus elevaatorplaadi peal, siin on nupp millega saate kirstu alla lasta, siin on nupp millega panete kellad helisema. Eeee..., et nagu ma ise teen seda, olin mõnevõrra kohmetu. Jaa, muidugi, ja ise panete ka kirstu kaane kinni.

Ema enda tehtud foto hooldekodus

Aga mis üldse kombeks, mis toimub, mis järjekorras? Mul tegelt pole aimugi kui jätta kõrvale filmides nähtu. Korraks vist kahtlustas, et teen lolli nalja, aga vastas ikkagi: kõigepealt tulevad matuselised sisse, avaldavad kaastunnet ja viskavad pilgu lahkunule peale. Siis peab tavaliselt keegi kõne, vaatas mulle otsa. Jaa, mina pean kõne, vastasin. Aga me olime muusikat tellinud, kedagi pole nagu näha. Te tellisite Tallinna Matusebüroolt, helistage neile. Ja kas võiksin saada mälestuskaardid? Need peaks olema pingiotsal. No ei olnud, aga polnud aega rohkem jutustada, esimesed matuselised olid leidnud väikese kabeli ja juba tulid uksest sisse.

Nende vahelt tormas kohale üks tädi, kes seadis end ahvikiirusel valmis ning päästis sünteka pealt muusika valla. Hea seegi, ei pidanud hakkama tseremoonia ajal helistama, kus muusik jäänud. Panin kiirelt punase roosi isa rinnale ja võtsime emaga kohad sisse. Kõik sujus nagu filmis nähtud, kaastunde avaldused, lillede asetamine, lahkunu vaatamine. Siinkohal peab mainima, et kes iganes isa kosmeetikaga tegelesid olid oma tööga super hästi hakkama saanud - isa nägi kümme aastat noorem välja, nii ehtne, et tundus nagu magaks rahulikult ning võiks iga hetk ärgata.

Kui matuselised olid istmetele läinud toimus leinaseisak. Tekkis imelik moment, ei teadnud mis teha, alles mõni minut möödunud, kõnega nagu vara alustada. Samas ei jäänud miskit muud üle, võtsin oma väljatrükitud lehed ja läksin pulti. Kurk kuivas, õnneks olin ettenägelikult enne sinna topsi veega viinud. Võtsin lonksu, köhatasin, tänasin kohaletulnuid ja alustasin kõnega. Kodus kaks korda läbi räägituna teadsin, et kestab umbes 10 minutit. Otsustasin käigu pealt veidi pikemaks venitada lisades siin-seal mõningaid fakte juurde ja üritades aeglaselt, pausidega ning selgelt rääkida. Huvitav, et polnud mingit rambipalavikku, kõne läks päris kenasti, venitasin lausa veerand tunni peale. Hiljem sain mitmelt kiita, loodetavasti mitte ainult moe pärast. Kõige tähtsam, et ema jäi rahule.

Kõne lõppedes tekkis väike kimbatus, mis nüüd edasi saab. Kas peaks juba kirstu sulgema ja alla laskma või kuidas. Õnneks aitas ema välja, mulle teatava üllatusena tulid matuselised uuele ringile isast mööda hüvasti jätma. Peale seda minutine leinaseisak ja vaatasime koos lahkunut, ema palus mul rinnal oleva väikese valge liniku näole tõmmata, ise poleks selle peale tulnud. Panin ettevaatlikult kaane kinni, läksin vajutasin lülitit ning kirst hakkas aegamisi alla laskuma. Kella lüliti ei töötanud, ehkki tonksisin seda mitu korda. Nojah, mis teha, hiljem küll sõber mainis, et olla kuulnud kelli.

Isaga augustis Türisalu pangal,
jäigi meie viimaseks kohtumiseks

Kui inimesed hakkasid lahkuma tuli töötaja, nad olid mälestuskaardid üles leidnud. Otsustasime need peielauas välja jagada. Mälestamine toimus Lahe kohvikus, mis osutus igati heaks valikuks. Teenindas küll vaid üks naine aga tegi seda kiiresti ja oskuslikult. Toit oli tõeliselt maitsev, traditsiooniline puljong pirukaga, seapraad ja kringel kohviga. Ema pidas lühikese liigutava sõnavõtu.

Kokkuvõttes sujus kõik üle ootuste hästi. Samas julgen kahtlustada, et see ei pruugi mitte alati nii minna kui lähedastele mingeid juhendeid eelnevalt ei jagata ja ühtki töötajat abistamas pole. Või olen ma ainus tohm maamunal kel pole matusekommetest aimugi??? Takkajärgi targana: oleks pidanud enne tehisintellektilt järgi küsima Eesti traditsiooniliste matusekommete kohta!

Igavene Elu

Olen mõelnud, et üheks põhjustest, miks inimesed jumalasse, taevasse ja põrgusse usuvad on igatsus igavese elu järgi, hirm siit ilmast lahkudes lihtsalt kaduda. See oli ka üheks teemaks, mida isaga saunaõhtutel arutasime ja milles jõudsime ühele meelele.

Jaan ei olnud religioosne tavamõttes - ta oli teaduseusku ja uskus igavesse või peaaegu igavesse ellu, mis seisneb geenide edasikandumises. Inimese keha on vaid ajutiseks anumaks, kus geene mõnda aega teadvusega vürtsitatult hoitakse. Keha kaob ja teadvus kustub aga geenid kanduvad edasi järgmistes põlvkondades, lastes ja lastelastes järjest seguneva ja lahjeneva kokteilina. Inimesest jäävad maha mälestused temast, tema tegemistest ja tema abil loodud füüsilised objektid. Kogu bioloogilise maailma käitumist juhib põhiprintsiibina geenide edasikandumise tung. 

Teadvus on see, mis kaob jäljetult, kuid täiesti võimalik, et millalgi suudetakse ka teadvust säilitada. Kui praegust arengut jälgida siis võibolla mitte nii kauges tulevikus. Tehisintellekti ehk inimloodud riistvarapõhise mõistuse loomine oleks suureks sammuks sellel teel. Järgmiseks ülesandeks mälu maha ja ümberlaadimine inimeste ehitatud mälupankadesse. Kui need kaks ühendada, võibki inimkond murda välja bioloogilise keha vanglast kolides teadvused ümber pilveserveritesse. Kostab ulme, kuid tegelikult pole vastuolus ühegi tuntud füüsikaseadusega, järelikult tegu vaid lahendamist vajava keerulise inseneriülesandega. Traditsiooniline ja moodne tehnoloogiline ettekujutus pilveelust veidi erinevad nagu ülalolevatelt piltidelt võib näha.

Kui rääkisin neist mõtetest tütrega oli temagi samal arvamusel ja väitis, et koliks kõhklemata ümber tülikast ja pidevalt hooldust vajavast füüsiliselt kehast pilves asuvasse mälupanka. Aga muidugi mitte esimeste hulgas, IT spetsina leidis, et enne laseb teistel katsetada ja koodis esinevad vead parandada. Igasugu toredad füüsilised tegevused alates suusatamisest ja ronimisest ning lõpetades maitsva toidu nautimise või romantilise kaaslasega hullamisega on simuleeritavad nii hästi, et teadvus ei tee vahet. 

Tegelikult kogeme ju kogu füüsilist maailma ja ka sellega interaktiivselt suhtlemist vaid ajus tekitatud peegeldusena tegelikkusest. Aga milleks piirduda tegelikkusega, arvutisse kolinud teadvuse ainsaks piiriks oleks fantaasia. Raamatud, filmid, arvutimängud, unenäod, narkotsid on esimesed arglikud sammud, neid nautides astume momendiks välja igavast reaalsusest piiramatu fantaasia maailma. Kas poleks tore kogu aeg otseses ja kaudses mõttes "pilves" elada😉

On mis on, igatahes tore sellistel teemadel arutleda ja mõelda.

Jaan: Elu on ilus

Mälestuskillud Isast:

Küll on elu ikka ilus

Tähtvere mets, näeme rästikut oja juures. Isa tõstab ta oksaga rajalt eemale. Mäletan tunnet et kardan aga olen hirmus põnevil. Samal jalutuskäigul kauguspissimise võistlus, punnisin palju suutsin aga kaotasin "pika puuga".

Tartus Emajõe luhal, suusatame isaga. Sõidan kraavi servast alla ja kukun. Ronin üles et uuesti sõita, ikka kukun. Proovin oma kümme korda enne kui maha istun ja vihast nutma hakkan. Isa lohutab: oled tubli, et nii palju proovisid.

Pärnus esimesed ja ainukesed vitsad - seda sain isegi aru, et asja eest. Meil sõbraga oli enda arust hirmus tore minna naabri kasvuhoonesse ja rakulkadega tema tomatid kõveraid traaditükke täis lasta. Alati kui näen inimesi ääretuid totrusi tegemas mõtlen sellele😒  

Pärnu rannas, kiigume isaga sihukeste asjade peal mille küljes saab kätega rippuda. Pole aimugi mis nende nimed. Isa hoiatab, et ei tohi lahti lasta. Mingi moment ei jõua hoida, lasen isale ootamatult lahti, ta saab raudse kiige relsiga vastu pead, tulemuseks pirakas muhk.

Süstaga Pärnu jõel, sõidame kärestikul, minu arust hirmus põnev. Ema läheb veits paanikasse, isa korra käratab, ehmatan korralikult, sest pole varem kuulnud neid omavahel häält tõstmas. See jääb ka ainsaks korraks.

Suusatamas Vällamäel Teaduste Akadeemia seltskonnaga. Väga paks lumi ja väga külm, isa näitab öösel tähti ja tähtkujusid maru selges taevas. 

Karpaatide reis, käisime isa äsja saadud helebeezhi Lada null ühega. Ronimine Goverla tippu. Viinamarjad, isa ostab: söö nii palju kui jaksad, ehk kuni kõht lahti. Üks öö telgitame Tshernobõli elektrijaama aurava jahutusvee kanali ääres. Isa ei luba ujuma minna ehkki kohalikud küpsetavad soojast veest äsja püütud karpkalu.

Kaukaasia reis, esimest korda teadlikult lennukiga - Jerevani. Isa kaotab rahakoti, ehmatus lühiajaline, oli teise tasku pannud. Tbilisis käime temaga aurusaunas ja kuumades basseinides. Batumis õpetab mind kailt vette hüppama ja sukelduma.

Metsategu Läänemaal, suvila jaoks on vaja palke. Isa õpetab kirvega ringi käimist - kus seista kui puud laasida, kuidas pakkusid raiuda, et poleks ohtu endale kirvega jalga lüüa.

Gustav Adolfisse õppima lähen vastumeelselt isa suht jõulisel taganttõukamisel. Tegelikult ainus kord kui kasutab survet elutee suunamisel - õieti tegi, siiani olen väga tänulik.

Ülikooli ajal viskab pilgu peale kui teen kujutava geomeetria kodutöid. Noogutab heakskiitvalt: oled minu ruumilise mõtlemise pärinud ja toob siis välja enda viimase kursuse joonised - Dooria sambad. Täielik ulme, et miskit sellist võimalik käsitsi teha.

Oleme Vääna rannal, isa pealt 50'sena super füüsilises vormis, näitab ette kätel käimist. Pika punnimise peale suudan paar sammu teha, aga pole piisavalt ei tasakaalu ega kätejõudu.

Isa organiseerib mulle tutvuste ja altkäemaksuga välispassi Rootsi sõiduks. Ainult temale mainin Rootsi jäämise plaani, isa vaatab pikalt ja tõsiselt otsa, ei ütle midagi aga noogutab. Mõistame mõlemad, et see võib jääda viimaseks korraks kui näeme teineteist.

Kanadas kui isa külas, kurdan: minu rong karjääri ja töörindel läinud, pea 30'sena olen liiga vana. Isa  julgustab: läksin Moskvasse aspirantuuri üle 30'sena.

Mõned aastad hiljem temaga ja kolmeaastase tütrega kanuumatkal Kanada põhjas. Ilm vilets, sajab, jahe, lapsel hakkab külm. Isa võtab õnnetu lapselapse enda rinnale jope alla sooja, plika rahuneb kohe, hoiab nagu ahvipoeg ümbert kinni ja jääb tukkuma.

Isaga Floridas Kennedy kosmosekeskuses. Oma aja noorena oli tema salaunistuseks alati kosmoseteemaga seotu. Nüüd sai ometi lähedalt oma silmaga USA rakette ja kosmodroomi näha. 

Istume isaga maja projekte tudeerides. Äkki mõistan, see pole ju võimalik, projekti ilus vaadata aga kes ehitaks. Pealt 60'ne isa vastab: loomulikult mina, eks sulle jätan veidi siseviimistlust. Nii läks, siseviimistlusega ainult nadivõitu, pean enne sama vanaks saama, eks siis😉

Sõbra paadiga merel, isa istub kahe lapselapse vahel, vaatab kuldset päikeseloojakut ja ütleb: küll on elu ikka ilus.

Isa ehitatud majas koos saunatamised olid alati oodatud nii minu kui tema poolt. Seal saime omavahel maailma asju selgeks rääkida. Natuke nagu jätkuks lapsepõlve aegsetele jutuajamistele kui oma uudishimu rahuldasin.

Isal oli meeletu töövõime kuid samas oskus puhata. Printsipiaalsus ja sirgjoonelisus nii positiivses kui negatiivses mõttes - paindumatu. Elus olid talle kõige tähtsamad teadus, sport, pere, sugulased ja Eesti käekäik.

Kaks tsitaati isalt: 

Mida üks inimene on suutnud välja mõelda sellest peab teine suutma vähemalt aru saada.

Elu on ilus!!!

Jõuluks koju ehk hiiliv vikatimees

     Video sümboliseerib hästi Alzheimerist tulenevat särava intellekti hääbumist

Tuli pikk blogipaus, vahepeal on ka palju juhtunud. Sõitsin jõuluks koju, mõtlesin olla vanematele sel ajal seltsiks ja koos jõululauas istuda. Plaanis oli isa hooldekodust mõneks päevaks koju tuua hindamaks mis seis on. Paraku võttis see aasta vikatimees jõuluvana rolli üle jõudes napilt ette enne kui isaga jõudsin kohtuda.

Päev enne külastama minekut sain pealelõunal Benitast kõne. Polnud ju tegelikult ootamatu kui isa vanust arvesse võtta aga pigem eeldasin seda kõnet aasta paari mitte päeva paari jooksul tulevat. Nüüd natuke aega möödunud ja kaine mõistus ütleb, et tegelikult konkreetses olukorras ilmselt hea lahendus. Isa oli nimelt mõned päevad enne päris raskelt kukkunud ja kardetavalt olekski voodisse jäänud. Pikk voodis virelemine (mingit muud moodi seda kutsuda ei saa) oleks vaid mõttetu kannatuste pikendamine igaühele, eriti aga muidu aktiivsele inimesele, kes mentaalselt suure osa ajast enam kohal ei viibi. Just surmale eelneval õhtul olin lapsepõlvesõbraga saunas, kus teema tõusis, kuna temagi isa hiljuti lahkunud. Konstateerisime paradoksaalset olukorda: kannatuste lõpetamisel on ühiskond koduloomade puhul inimlikum võrreldes inimestega. Kui seadused ei muutu tuleb ohjad enda kätte võtta kui see aeg saabub, peaasi et ikka ise veel aru saaks. 

Nii kummaline kui ei kosta siis ajastus poleks saanud parem olla. Olin sel ajal juba Eestis ning sain minna isiklikult ema juurde kurba uudist üle andma. Ei taha mõeldagi mis tunne oleks temal telefonikõnet saada või minul kui kuulen sellest teispool ookeani saamata kuidagi toeks olla. Lisaks muidugi asjaolu, et surmaga kaasnab hulk asjaajamist, millega tegelesin kaks järgmist päeva vahetpidamata. Bürokraatiaga maadlemine aitas vähemalt mõtteid eemal hoida aga uni on küll totaalselt sassis. Viimased päevad olen elanud mingis kaksikrezhiimis - magan kaks korda ööpäeva jooksul paar-kolm tundi korraga. Õnneks saan suht pikalt siinmaal viibida korraldamaks muidki möödapääsmatuid asjaajamisi, mis paratamatult üles kerkisid.

Alzheimerit võib õigusega nimetada hiilivaks vikatimeheks. Esimesi tunnuseid on raske ära tunda, sest mälu nõrgenemist ja mitmeid muid vanainimeste veidrusi võetakse loomuliku vavanemise osana. Mõnel jääbki see kergesse vormi, ehk inimene lahkub enne kui mentaalne pool ilmselgelt lagunema hakkab. Mõnel progresseerub haigus aeglaselt teisel üllatava kiirusega. Mõned, eriti intelligensemad, suudavad suht pikalt varjata. Paraku pole Alzheimeril ravi, varajases staadiumis on võimalik haiguse käiku aeglustada kuid mitte peatada või tagasi pöörata. Väidetavalt mõjub laastavamalt lähedastele kui haigele endale, kes muutusi oluliselt vähem tajub. Kõrvaltvaatajal on õudne näha kuidas särav intellekt aegamööda pidurdamatult hääbub.

Isale ja vanaisale mõeldes.

Isaga Pärnu rannas, mina kahepoolene

Siinmaal isadepäev millalgi suve alguses, Eestis aga täna nagu selgus. Isaga on mul igati vedanud. Esimesed mälestused seotud igal pool koos käimistest, küll matkamas, suusatamas ja rannas. Kõrvaloleval rannapildil Pärnus olen kahepoolene ega muidugi mäleta seda. Samas hilisematest Pärnus suvemajas viibistest hulgaliselt mälestusi. Kui mõtlema hakata siis enda arust on isast täiesti esimene selgem mälestus jalutuskäigust Tähtvere metsas. Väidetavalt sööbivad mällu tugeva emotsionaalse laengu andnud momendid. Tollest korrast lausa kaks: nägime rästikut, keda isa näitas ja siis oksaga tee pealt metsa alla rohu sisse juhatas. Teine meie oja ääres kaugus pissimisest, milles ma vaatamata hirmsale pingutamisele oma suureks meelehärmiks kaotajaks jäin😀 Natuke suuremana oli tema käest nii põnev igasugu teadmisi välja pinnida alates sellest miks putukatel palju jalgu kuni kosmost puudutavate teemadeni. Teismelise ajal ei piiratud mind eriti. Isa arusaamine: vabadusega kaasneb vastutus. Seni kui koolis hinded korras ja trennis käin ei sega ta end minu tegemistesse. Lisaks isaks olemisele sai ta ka vanaisarolli harjutada, hoidis mitme kuu jooksul Torontos meie mõlemat last kui need pisikesed olid lisaks muidugi ka igasuvistel Eestikülastustel.

Veel aasta paari eest arutasime saunas omavahel maailmaprobleeme aga eelmise sügise koroona pani vanahärrale põntsu. Mõned päevad oli päris kriitilises seisus ja isegi hapniku peal, haiglast lõpuks välja saades tükk maad vanemaks jäänud kui 90 aastase kohta nii saab öelda. Ega muidugi kindlalt tea aga peale koroonat halvenes mälu järsult ja varasem krapsakas kõnnak muutus suht vaevaliseks. Kurb kõrvalt vaadata kuidas nii ärgas mõistus tasapisi hajub. Lohutuseks vaid see, et väidetavalt elavad nad omas maailmas ning seni kui füüsilised vajadused rahuldatud ja hoolitsus tagatud on suht rahul. Minule jääb ta alatiseks meelde selle isana, kes puu otsa aitas, laskma ja malet mängima õpetas, suusatama ja süstasõidule viis, Pärnu ja Vääna vahet sõidutas ning oma meeletu töövõimega nagu muuseas mitu maja ehitas ja remontis.

Teekond

Päevapilt: Pikk teekond seljataga

Mehed ja meri!

Päevapilt: Mehed ja meri, aastaid meil kokku üle 150!

Mere ääres isaga täna. Peale hommikust vihma läks ilm ilusaks. Viisin vanemad suvilasse. Kõigepealt randa. Ei osanud oodata, et ilm nii tuuline ja seoses merelt puhuvate iilidega suht jahe. Ehkki natu soojemad riided seljas peitis ema end tuulevarju seni kui isaga rannale veepiirile jalutasime. Ega meiegi jäänud kauaks lohelaudureid imetlema.

Suvila rõdul vanematega kohvi ja saiakesi nautimas

Suvila metsa vahel tuulevarjus, rõdul hakkas lausa palav. Jõime kohvi, sõime saiakesi ja meenutasime aegu kui suvilat alles ehitada sai. Olin seitsmendas klassis kui metsa maha võtsime, kände juurisime ja alet põletasime. Kaheksanda klassi talvel käisime suvila tarvis Läänemaal kuuski ja mände langetamas, neist sai nii raamistiku tugiprussid kui voodrilauad. Pärast veel jalutasime krundi taga oma metsa all ja vaatasime piirid üle. Isa tundus füüsiliselt suht kobe, küllap aitas suvila pakutav positiivne emotsioon.

P.S. Tulnuka munad olid koorunud mingiteks eriti jälgi välimusega seenteks, mille peal kärbsed õnnelikult hängisid. Pilti ei saa postitada, pannakse veel bann😜

Miks Donosaurused välja surid

Päevapilt: Miks dinosaurused välja surid😁

Täna Epliku kontserdil Kalju laval saime valgustatud miks dinosaurused välja surid. Laulu ajal "Seks vabas õhus" demonstreeris seda näitlikult ja äärmiselt pühendunult pisike alla kahene põngerjas, kes üritas järjepannu kõiki lavaesise piirdenööri poste panna. Rahvas möirgas naerda ja isegi esinejatel kippusid laulusõnad ning pillimäng segi minema. Aplaus loo lõppedes oli võimas üllatades pisipoissi, kes rahvamassi piidlema jäi. Mina sain kahjuks vaid foto, kaasa lausa terve videolõigu siivutust tegevusest koos laulusõnade taustaga.

Ega muud suurt kontserdist meelde jäänud. See punt on tubli keskmik kuid erilist emotsiooni minus ei tõsta. Sõpradega oli tore lobiseda nagu alati.

Eile öösel muidugi oli raske uinuda kuni mõtlesin, et võrreldes Ukraina sõjaga on minu probleemid väikesed. Alati on aidanud teadmine, et kellelgi on veel keerulisem hakkama saada. Külmalt ja realistlikult kaaludes pole hullu miskit. Hommikul jooksin selle kuu kiireima viieka ja keskmise kiiruse, ehk seegi pani hea aluse tegusale päevale. Suur osa ülejäänud päevast kulus erinevate hoolekandeasutuste esindajatega suhtlemisele, mingisugused tulemused on, lisaks sain mõnevõrra targemaks erinevate tegijate hindamisel. Kohtusime ühe äärmiselt pühendunud ja professionaalse  töötajaga silmast-silma, temalt saime hulga vajalikku infot ja ka moraalset tuge. 

Lootuste purunemine

Päevapilt: Naeris, sugulased kinkisid,
midagi positiivset sital päeval.

Eile oli super päev ja kõik paistis ülipositiivne. Seda raskem oli täna kogeda ilusate lootuste purunemist. Võrdluseks võiks tuua miljonivõidu lotopileti omamise avastamise ja seda järgmisel päeval välja lunastama minnes teada saada, et ajalehes oli trükiviga, piletil vaid vanapaberi väärtus. Mis siis juhtus. Sain tänu uskumatult õnnelikule juhusele isale hooldekodu koha Pihlakodusse. Kõik paistis tore, viisime ta eile kohale, vana rahul, hooldajad andsid hinnanguks teise kategooria, isa käitus nagu kukupai. Istusime temaga kaks tundi koos ja lahkusime peale sööki kui kohvi toodi. Isa pidi esialgu mõneks päevaks sinna jääma, et oludega kohaneda, reedel lubasin ta nädalavahetuseks koju tuua. Lõpliku lepingu pidime sõlmima järgmisel päeval. Hommikul sain emaili, et kõik korras, ehkki tahab koju minna aga see olevat tavaline.

Kahe tunni pärast tuli ootamatult kaks kõnet järjest. Isa on asjad kokku pakkinud ja istub koridoris ning tahab minema hakata. Nad üritavad teda seal jutuga kinni hoida aga vana on kindlameelne ja lubab trolli peale jalutada omamata mingit aimu, kus ta on. Lisaks hakkas rääkima, et peab minema kuna vaja mingi porjekt kinnitada. Kuna too hooldekodu on lahtiste uste poliitikaga ei saa nad kedagi füüsiliselt vastu tahtmist kinni hoida. Põhimõtteliselt sellise taseme dementsusega kliendi hooldamiseks puuduvad neil võimalused. Mis mul üle jäi, sõitsin kohale ja võtsin taadi peale. Isal muidugi eilne jutt mälust pühitud. Kange tahtmine hurjutada millise kuldaväärt võimaluse ära solkis, samas ega sellest kasu pole, tal ju niikuinii meelde ei jää. Jama selles, et nüüd olen lõhkise küna ees, pean hakkama googeldama hooldekodusid, kus võetakse dementsusega patsiente vastu. Kuuldavasti kõik puupüsti täis, taseme kohta pole aimugi.

Pihlakodust sain tänu juhatajale soovituse Benitasse. Enne kui edasi lähen tahan rõhutada, et absoluutselt kõik Pihlakodu töötajad, kellega kokku puutusin, olid äärmiselt meeldivad ja professionaalsed, asutus ise väga soliidne, hinnad taskukohased! Benitaga kontakteerudes selgus muidugi, et isegi selles kuningliku hinnakirjaga (millega võivad asjast huvitatud nende veebilehel tutvuda) asutuses on kõik dementsete toad praktiliselt täis, isegi kui jaksaks maksta. Igaks juhuks läheme homme ikka vaatama ja ilmselt paneme järjekorda, mille pikkus võib eeldatavalt aastane olla. Vahepeal on mul vaja leida mingi lahendus sest 89 aastane ema pole võimeline olema täiskohaga hooldajaks dementsele vanurile.

Kui kellelgi on mingeid mõtteid või soovitusi olen üks hirmus tänulik suur kõrv! Privaatse meili võib saata aadressil: ttimm ät email.com

P.S. Ühe eelmise postituse all soovitatud KSle saatsin FB kaudu teate ehk saab sealtkaudu natuke tarkust juurde.

P.P.S. Annan endale aru, et igal juhul oli parem kohe pang külma vett kaela saada, mitte kuu aja pärast kui juba kodumaalt lahkunud olen.

Emadepäeva eri, boulderdamine, steak

Õige tegus emadepäev. Kaasale tõin eile lilled valmis, hommikul ootasid köögi laual. Videolingi vaheldusel kutsusime ka Eestis asuvad vanemad hommikusöögile külalisteks. Vanem tütar küpsetas pannkooke, mina tegin moosi asemel puuviljasalati värsketest maasikatest, mustikatest ja mangost. 

Ausalt öeldes palju parem kui moos, sest suhkrut ei pea üldse lisama, vahukoor tõstab maitset - kokkuvõttes teeb selline hommikusöök restole pikalt silmad ette. 

Palju ei julgenud pugida, sest sel ajal kui kaasa nooremaga shoppama suundus läksime vanemaga boulderdama. Ma natuke ajasin vastu kuna koroona ajast pole seinal käinud. Ei aidanud ka väide, et ronisussid väikeseks jäänud - pidavadki number väiksemad olema. Samas tekkis huvi, kas üldse veel miskit suudan, kätele pole jupp aega trenni teinud.

Ei ole fotomontaazh, vastavalt
relatiivsusteooriale sõltub
fenomen vaatajast😜

Ei teagi kas rõõmustada või kurvastada aga piletimüüja neiu tegi mulle penskari allahindluse. Sussid olid ikka hullult kitsad aga ega need maratonijooksuks ole mõeldud nagu tütar teatas, vahepeal võid maha võtta ja jalgu puhata. Sissejuhatuseks ronisin ühe V0, veendumaks et ikka seinal püsin ja nukkidest kinni jaksan hoida. V1'sid sai õige mitu proovitud. Sutsu raskemad aga kõik esimese korraga ronitud.

Just siis kui tahtsin V2 proovida tuli kari lapsi juhendajaga seina juurde. Mis ikka võtsin vahepeal jalatsid ära ja ootasin kuni lapsed järgmist seina avastama läksid. Esimesel katsel hooga peale minnes ronisin end mõtlematult lolli asendisse, kust ei osanud edasi saada. Teisel lasin tütrel filmida, sain peaaegu üles välja aga viimast nukki stabiilselt ei puutunud, ehkki pildilt võib petlik mulje jääda nagu oleks hakkama saanud. Tütart vaadates tundus muidugi hullult lihtne.

Sellisesse asendisse
ronides potsatad peagi😏

Proovisin veel paari aga probleemiks hakkas muutuma käte väsimus. Täitsa uskumatu, ei jaksa enam eriti kätega rippuda, pean hakkama uuesti lõuatõmbamist harrastama. Ronisin veel mõned V1'd ja lõpuks üritasin üht märgistamata kollast mis seekord ei alistunud. Põhiprobleemiks mul muidugi totaalselt ununenud tehnika ja raja vaatamise kanapimedus. Võtsin ka hulga rahulikumalt, ei tahtnud saada sihukesi käevarre kõõluste venitusi ja lihaste rebendeid nagu esimesel korral. 

Tütre jätsin seinale, ise vahetasin jalatsid jooksutossude vastu ja sörkisin koju. Otsetee oleks 4.5 kilti, tegin väikese kaare, et 6K täis saada. Kodus instagrammi avades hüppas nagu nöökimiseks ette blogituttava (tervitused Rents) boulderdamine - ei saa mina aru kuidas teistel see nii kergelt ja graatsiliselt käib. Lohutan end asjaoluga, et enamus minu vanuses kodanikke seina poole ei julge vaadatagi, alla hüppamisest rääkimata. On mis on, aga kuna aeg liigub halastamatu kiirusega, kavatsen võtta viimast ja igasugu hulle noorte inimeste harrastusi teha kuni vähegi jaksan.

Õhtusöögiks tegi vanem plika loomaliha steaki. Meie peres pole see kunagi kombeks olnud, tüüpiliste eestlastena oleme ikka sealiha puginud. Tütrel tuli eelmine nädal kange isu, no tee kui tahad. Temaga on sihuke värk, et teebki. Nagu tänapäeval kombeks, omades minimaalset kokandusealast kogemust (pannkoogi küpsetamise või muna praadimise näol) tegi youtube lahti ja vaatas paar videot ning teatas siis, et steaki küpsetamine on naljaasi. Läks poodi, ostis lihatükid (kallid kuram) ja hakkas peale. Mul erilist lootust õhtusööki saada polnud, salamisi närisin paar leivakääru Kalle kaaviariga õlle kõrvale aias tööd tehes.

Kuue paiku kutsus laps meid sisse, õhtusöök valmis. Mis ma oskan kosta, loomaliha steigid olid tõepoolest maitsvad ehkki sutsu liiga soolased. Liha pehme ja seest veel punane - medium rare nagu ma teada sain kui uurisin miks loom taldrikul veel tõmbleb. Ahjukartulid olid super ja tomatikurgi salat neutraliseeris edukalt liha soolasuse. Tütar väitis, et oli täpselt retsepti järgi teinud, järgmine kord lubas vähem soola panna, alati saab ju lisada kui vähe. Magustoiduks emmele ja lastele mango jäätis, mulle Lähisida tüüpi kardemoni ja safraniga maitsestatud mandlijäätis. Tuleb tunnistada, mango vastab paremini mu maitsele.

P.S. Parima ülevaate steigi küpsetamisest annab Ene postitus.