Eestlased on ilusad ja head!

Pärnõielõhn tähendas lapsepõlves suve!

See pole üldse irooniline nagu nii mõnigi ilmselt arvas postituse pealkirjale klikkides. Kui lootsite lugeda järjekordset kurtmist ja halamist on mõttekas see lugu vahele jätta. Aga nüüd asja juurde, nimelt tuli mu üle 90'sele emale teade: ID kaart aegub peagi. Lootsin, et saab lihtsalt üle interneti asi aetud aga kus sa sellega, nii näpujäljed kui allkiri vaja kohapeal teha. Üritasin aega broneerida kuid esimene vaba alles septembris, aegumine augusti algul. Mis siis ikka, sõitsime emaga kohale, mõtlesin, et kui järjekord jube pikk, viin ta vahepeal koju ja seisan ise seni kui hakkab lähemale jõudma. Poole üheteist ajal ukse taga järjekorda polnud, hea enne. Sees saime ametnikult juhendi, et esiteks vaja kabiinis pilt, allkiri ja näpujäljed teha ja siis alles võtta number, et taotlus kohapeal sisse anda. Kabiinisabas umbes 20 inimest, läksin sappa ja panin ema istuma, loodetavasti ei lähe liiga kaua.

Kohe astus üks kena noor naine ligi ja pakkus, et "memm" võib tema ette tulla, tal pole kiiret. Tänasin südamest, natu piinlik oli aga rääkisin emaga ja veensin, et kui teine heast südamest pakub on viisakas vastu võtta. Meie ees oli nüüd vaid 5 inimest, hakkasin vestlema noore daamiga kui järjekorra esimene inimene tuli ja pakkus, et ema võiks kohe minna, keegi just tuli välja. Nagu täitsa lõpp, no ja ema ei näinud nii hädine välja, aga Tammasaare PPA's avaldusid küll eestlaste parimad küljed. Kabiinis tuli kohe ametnik appi, sest millegi pärast ei sobinud pilt esialgu masinale. Saime sellega ühele poole ja läksin võtsin numbri. Mul oli plaanis ka enda ID tellida kuid ei sobinud olukorda kurjalt ära kasutada, tulen ise hiljem uuesti.

Siin oli ennevanasti soo

Veerand tunnikest ootamist ja meid kutsutigi laua juurde, kus ametnik paberid täitis, lasi emal üle vaadata ja soovis head päeva. Kokku läks vaid pool tundi, hinges olin valmistunud vähemalt kahetunniseks maratoniks. Õhtupoole veel käisime vanaema kodukohas Rannamõisas sugulastega kohtumas. Lapsepõlvest meelde jäänud kohast on enam-vähem endine vaid elumaja. Aed ja ümbrus tundmatuseni muutunud, pärijate poolt suuremas osas ilusti korda tehtud, mina ainus, kes pole lillegi liigutanud - maalapil vohab silmini hein, mis seal ikka, nimetagem pärandniiduks.

Imehea marmelaad, olete saanud?

Enda dokumendi jaoks pidin ka kohale minema, sest näpujälgi ja allkirja üle neti ei tee. Järgmisel päeval umbes samal ajal oli isegi lühem saba kabiini. Otsustasin kodus taotluse sisse anda kuid õhtul kui üritasin viskas mingi error koodi ette ehkki tunnistas, et kõik info olemas. Pidin ikka järgmine päev kohale minema. Ametnikult numbrit küsides kurtsin, et ei saanud läpaka peal teha. Too soovitas: proovi praegu mobla peal, vaatame mis veakood tuleb. Toksisin moblal kenasti sisse ja nii kummaline kui see ka polnud, aksepteeris kõik kenasti, polnudki vaja numbrit, et oodata ja laua taga ametnikul lasta seda teha. 

Koju jalutades murdis minu ees üks vanem naine oma kinga kontsa. Mõtlesin kas peaks abi pakkuma, aga olin veidi kalkari moodi riides, äkki ehmatan inimese veel ära Lepistiku metsa vahel ligi astudes. Saja meetri pärast hakkas hing vaevama, pöörasin ringi ja läksin tagasi aga hädalist enam polnud. Ju siis läks paljajalu koju või aitas keegi teine, samas ei kujuta ette mida oleksin tegelikult osanud teha, abi pakkuda samas viisakas ikka. Eks see nii käibki, et kui teised sinu vastu kenad tahad ka teistele kena olla. Ema sai sealjuures juba kaks päeva hiljem teate, et võib ID kaardile järgi tulla.

Tänapäevane

Selgelt mäletan sellist silti

Sama teema alla käib ka Maxima teenindus. Lisaks vähesele toidukraamile ostsin kaks ülikooliaegset lemmikõlu "Saku Hele". Päris sama maitse küll enam ei ole, raske öelda kas lihtsalt ilus nooruse mälestus kuna võrdluseks oli siis vaid Zhiguli või on Euronormid maitse kihva keeranud. Äkki keegi 40 aasta eest Saku Heledat mekkinud vanur oskab kommenteerida, kuidas temale tundub? Ostsin nii nostalgialaksu ihaluses kui ka soodukat nähes - 1.55 pole paha (vahemärkus - 🍺omal ajal 50 kop, vaneminseneri kuupalk 155 rbl - ehk siis õllehinna vaatevinklis on elu kõvasti paremaks läinud😉) arvestades, et seni olin näinud eri poodides vaid 2 eurist hinda. Iseteeninduskassas paraku lõi ette 2.10, kurtsin muret ainsale järelvalve prouale. Too läks vaatas hinnasilti, tuli tagasi 0.33'se Saku Ice pudeliga ja lasi hoopis selle läbi andes mulle 2 euriga kaks Saku Heledat. No kas pole haruldaselt tore teenindus!

Kelle asi

Mis mul saaks selle vastu olla?

Delfis artiklis "Paljastav bikini spas" tõstatati põnev teema, mis ajab minusuguse kiilaka vanamehe elevile😜 Murelik naissoost (millegi pärast arvan, et mehed eriti ei muretse selle teema pärast) lapsevanem kurdab, et avalikus spas on mõned sookaaslased tema arust liiga napis rõivastuses. Minul tekkis seda lugu lugedes vägisi mulje, et kõik toodud põhjendused koondusid ühise nimetuse alla: mulle ei meeldi. Ja kui mulle ei meeldi siis nii ei tohi. Miks ei meeldi on hoopis omaette teema ja kipun arvama, et tegelik põhjus on just see, mida melu põhjustanud Kaisa K ei jätnud Kroonikas nina alla hõõrumata: „Minu juuresolekul tunnevad kindlasti ebamugavust nii lapsevanemad, kui ka need, kellel lapsi pole. Eks igaüks peab ise nüüd enda sisse natuke vaatama, et miks. Lapsevanemad tõesti võiksid tegeleda oma ebakindlusega“ Kaalusin veidi milline pilt mu "albumist" sobiks illustratsiooniks, aga enesealalhoiu instinkt sai võitu - anonüümne blond😉 

Just nimelt ebakindlus mitte naeruväärne vihje hügieenile (nagu märjad "siivsad" bikiinid palju rohkem kaitset pakuks) või laste moraali mängutoomine, mis tänapäeva infoajastul ajab vaid silmi pööritama. Pole mina mingi musklis ilueedi aga samas ei tunneks end üldse halvasti kui taoline spas mu kõrval oleks. Ka mitte nooremast peast, kui võinuks olla põhjust muretseda, et äkki sihukese välimusega tüüp lööb mu pruudi üle. No tegelt ka, õnn kaasa kui pruut selle pärast mu maha jätaks, järelikult olin väga halva valiku teinud, hea et olukord nii lihtsalt ja aega raiskamata lahenes. Seadused keelavad täiesti alasti avalikes kohtades viibimise ja olgu siis nii, ehkki mind see ausalt öeldes eriti ei segaks. No ok vormist väljas kodanikud ehk küll, aga esiteks enamus neist teab seda ise ja riietub vastavalt ning teiseks kui mulle ei meeldi ei pea ju vaatama. 

Rahuloluga võisin veenduda, et valdav enamus Defi lugejatest, kes vastasid, on minuga samal nõul. Ei ole Eesti midagi nii hirmus konservatiivsete vaadetega nagu parteide populaarsustabelit vaadates võiks karta. Minu arust on avalikus kohas seaduste või määrustega riietuse sobivuse otsustamine isikuvabaduste räige riivamine. Suletud asutuses (klubi, restoran, ...) või erialal (politsei, sõjavägi, ...) vormi reeglitele vastavus hoopis teine asi.

Aga mis teie arvate?

Lääst Blääst ja särinal elamine

Nii nimetati Toronto Eesti majaga hüvastijätmise pidu. Rahvast oli murdu (üle 600 pileti müüdud), läksime meiegi terve perega kohale. Aktus, ansamblid, tantsimine, vanade sõpradega kohtumised (mul paraku neid siin suurt pole, aga sellest hiljem), joogid, söögid, ... Käisime hulkusime lastega terve maja ruumid ja igasugu peiduurkad läbi, mille eksistentist varem polnud aimugi.

Laas Leivat puldis - sündinud kõnemees!

Tõele au andes lootsin üritusest enamat, tegelt ei teagi täpselt mida. Sain paari sugulasega kokku, mis oli iseenesest tore, polnud neid aastaid näinud. Niisama tuttavatega vahetasin tervitusi ja arendasin lühikesi vestlusi. Ostsin kahekümne dollari eest kolm joogikupongi, esimese eest õlts, teine läks gin ja tonic alla, kolmas "Rolling Estonian" kokteil. Mahavisatud raha, ilma sõpradeta pole ikka pidu.

Andres Raudsepp ja "Mehhiko bänd"

Kaasaga metroo poole kõmpides tuli paras masendus peale. Mida kuradit ma siin Kanadas teen, viimased paar aastat kulgeb elu üksluiselt ja igavalt nagu vaevu hingitsev küünal - säraküünalt tahab mu iseloom! Ainsad veidigi toredamad momendid on reisud, matkad, suusatamine, rattasõidud, ... Tahaks kellegiga koos möllata, paraku olen viimane aasta enamasti üksi ette võtnud. Lapsed liiga suured, neil palju lõbusam oma sõpradega. Kaasa ei saa jala pärast suusatada ja matkaminegi pole soovitav. Selliseid sõpru siin õieti pole kellega koos käia: kes vanaks jäänud, kes paksuks läinud, kas niisama ei viitsi, ... armukest kah nagu imelik võtta, liiga palju potensiaalset tüli😜

Tütred lasketiiru seina ääres

Nooremana sai siinse kambaga koos aega viidetud, üksteisel külas käidud, grilliõhtuid tehtud, õltsi rüübatud ja lobisetud. Koroonaga tuli auk sisse ja ei paista, et traditsioon taastuks, rahvas enam suurt viitsi. Enne sai vabadel nädalavahetustel aias ja maja juures nokitsetud, nüüd on igasugune entusiasm kadunud - maja läheb tulevikus tütrele, mis ma rabelen, las tema teeb oma tahtmise järgi. Tuju võttis ka ära asjaolu, et mõningaid ümberkorraldusi tehti ilma minuga kooskõlastamata. Tänagi läksin aeda, vaatasin ringi ja istusin lihtsalt lamamistooli lugema. Samas kummaline, et Eestis on mul endiselt entusiasmi õunapuid lõikuda, vaarikaid rohida, puid maha võtta, maja juures askeldada ... juured ikka seal, võõramaa mullas lihtsalt hingitsen.

Melodramaatiliseks minnes on Eesti puhkus veel jäänud, mis elule mõtte annab😁 Sealsed lapsepõlvesõbrad on jäänud endiseks ja valmis ikka saunaõhtuid, pidusid ja igasugu hulle üritusi ette võtma. Siinsed inimesed liiga igavad ja alalhoidlikud, nagu kogu see arenenud riikide sotsiaaltoetuste süsteem. Olen veel liiga "noor" ja jõudu täis niisama alalhoidlikult golfi mängimiseks, keegli veeretamiseks või muudeks penskarite tegevuseks. Küll 80'selt jõuan, praegu kuni kere jaksab tahan mägedes ronida, sukeldumas käia, kiirelt suuskadel kihutada ... - aga mitte üksi. Mingitesse kohalike klubidesse ei viitsi ka minna. 

Järgmise aasta suvepuhkuseni on veel 8 pikka kuud😒 Aasta lõpus võiks tegelt nooreks penskariks hakata, paraku vastutalve kojujäämine ei tee elu lõbusamaks. Nii palju kui jaksan suusatada saan niikuinii töö juurest vabu päevi võtta ja mis ma ikka niisama istun jalad seinal. Peab mingi hea plaani välja mõtlema, kuidas elu uuesti täie leegiga lõõmama panna! Õnneks terve talv aega plaanida👌

Tänapäeva Tsushima või hoopis Fredericus?

Ukraina SOF peale Izjumi vabastamist

Lihtsalt ei saa postitamata jätta huvitavat kokkusattumust. Üleeile Ukraina vasturünnaku kulgu kaardil vaadates tuli deja vu tunne peale. Äkki mõistsin, et eriti koha aga ka sündmuste arengu poolest teatavad sarnasused 80 aasta taguse 2 maailmasõja lahingutega Izjumi ruumis - operatsioon "Fredericus". Mitte, et ma oleks sõjaajaloo asjatundja, lihtsalt lugenud Eesti lahinguüksuste sõjateest. Pataljon "Narva" nimelt võttis osa ka Izjumi lahingutest paiknedes Andrejevka külas Izjumi külje all. Paraku ajasin aasta segi - eestlased sõdisid siiski mitte 1942 "Fredericus" operatsiooni ajal vaid 1943 "Izjum-Barvenkovo" ränkades kaitselahingutes.

Igatahes postitasin FB's 8. septembril sõjaajaloo veebilehe lingi tollest lahingust. 10 septembril märkasin twitteris Krossi samateemalist postitust koos kaartidega, mis tõepoolest sarnased. Nagu ta tabavalt märkis siis ehkki mõlemal korral võitsid läänesuunal asunud väed siis erinevalt 1942 aastast said seekord natsid lüüa😜 Samal päeval mainis ka Arestovitsh oma netiesinemises toda operatsiooni. Paistab, et venelased käituvad nagu teada-tuntud anekdoodis, astudes ikka ja jälle sama reha peale olgu nad stalinistid või putinistid. Pealkirja juurde tagasi tulles kipun arvama, et venemaa tulevikule vaadates on sel kaotusel rohkem sarnasust Tsushima kui Fredericusega.

Kuidas sattuda Aktuaalsesse Kaamerasse :P

Arhitektuuriline vaade kuidas peaks KESKUS valmides välja nägema

Kõige lihtsam on muidugi purjuspeaga autoga kihutamise või mõne muu mastaapse lolluse eest kinni jäämise pärast uudistesse sattuda. Meie koos kaasaga lihtsalt juhtusime olema õiges kohas õigel ajal. Torontos nimelt pandi nurgakivi uuele Eesti KESKUS'ele, läksime kohale, ikkagi ajalooliselt märgiline sündmus kohaliku eestluse vaatevinklist.

Kindral-kuberner peab kõnet

Ehitusplats

Sündmuse kajastamine Aktuaalses Kaameras tuli üllatusena, laupäevaõhtust saadet järgivaadates märkasimegi end sekundiks kaamerasse jäänuna. Kohalikud eestlased on päris viisakalt Keskuse loomist rahaliselt toetanud, meiegi terve perega oma pisikese panuse lisanud. Kõige tähtsamateks kõnepidajateks olid Canada endine kindral-kuberner ja Eesti suursaadik Ottawast. Alloleval AK ekraanipildil võite oma silmanägemist kontrollida minu ja kaasa leidmisega😉

Cleared to report back to serve the Country and the Queen

Peale lõunat sain ühelt Nicole nimeliselt prantsuse aktsendiga preililt kõne. Uuris teine minu tervisliku seisundi kohta, ja küsis üle karantiini ning haiguse detaile. Lõpuks teatas, et võin homme tööle minna ja saan 100% makstud kogu karantiinis oldud aja ehk ühe nädala eest. Mingeid arstipabereid ega koroonatesti ei nõuta. Seega raporteerin homme ülemusele, et olen jälle valmis teenima riiki ja ülemjuhatajat kuninganna näol. 

Seoses nigela ilmaga istusin toas ja surfasin koroonauudisi. Parafraseeriks mu lemmikpresidendi Lennart Meri tsitaati: "Olukord on sitt aga see on meie tuleviku väetis". Mis mõttes võiks küsida, tegelt ju väga lihtne. Kokkuvõttes võib sitas olukorras õigeid liigutusi tehes pasameres pinnal hulpivat sobivat sõnnikut kokku rookides enda tuleviku vägagi mugavaks väetada. Vaadake korra börsi - nii kiire ja massiivne langus juhtub kord generatsiooni jooksul. Mõni ime kui ennustatakse maailma suurriikide kuni 25%'st kogutoodangu langemist teises kvartalis. Kinnisvara turul peab nats veel ootama enne kui katastroof seda tabab. Visates pilgu ajaloolistele numbritele ja graafikutele võib veenduda, et alati (ka peale suurt depressiooni) on turud tagasi tulnud, vahel lihtsalt võtab rohkem aega. Kui tavaliselt pole võimalik mängida ajastuse peale siis lähema kuu või kahe jooksul on tegu ajaloolise võimalusega.  Muidugi eeldusel, et kogu maailmakord vastu taevast ei lähe, aga siis pole niikuinii mingit vahet😜

Järjest täna tulnud uudised koos linkidega:

IMF presidendi avaldus, majanduslanguse olukord kujuneb vähemalt sama hulluks kui 2008-2009 kriisi ajal.

OECD peasekretär hoiatab, et kriisi graafik on parimal juhul U mitte V kujuline, vaid kardinaalsete abinõude viivitamatu rakendamine võimaldab vältida L kujulist kriisi.

WHO teatab et pandeemia levik järjest kiireneb.

Ontarios suletakse teisipäeva öösest kõik mitte elutähtsad ettevõtted, inimesed peavad püsima kodudes, tagatakse juurdepääs toidupoodidele ja apteekidele, elekter jäetakse sisse.

Hong-Kongis on saabumas teine laine: niipea kui lõdvendada piiranguid tuleb epideemia tagasi.

Suur-Britannia "suletakse" praktiliselt sama range rezhiimiga kui Itaalia.

Mu Viet-Namlasest tuttav mainis, et Eestlastel ja eriti Soomlastel on praeguses kriisiolukorras suur eelis, sest meile on sotsiaalne distantseerumine sünnipäraselt loomuomane. Kui järgi mõelda on ta jutul tõetera sees. Ei eestlane ega soomlane kipu kallistama, isegi võõraga jutu alustamine on äärmiselt ebamugav ettevõtmine. Liftis kellegi teise kui pere või lähisugulasega viibimine, selline privaatsesse ruumi tungimine, et "normaalne" kodanik ootab kuni lift tagasi alla tuleb või ronib treppi mööda üheksandale korrusele. Introverdid - nüüd on teie võimalus näidata maailmale kuidas peab elama!!!

P.S. Noorem laps on alati lindu endale tahtnud.  Praegu oleks igati sobilik paar kolm tibu muretseda, kes suvel munele hakkaks. Inglismaal nimelt olla munadepuuduse juures inimesed munevatest kanadest breederid tühjaks ostnud. Tuleb kiirelt tegutseda, et hiljaks ei jääks. Kaks lammast kulub ka ära tagaaeda muru niitma😁

Euroopa pärismaalased

Mälestussammas Hawaii'l Kapten Cook'i hukkumise kohas

Vaatasime siin Kapten Cooki merereiside järjekat. Saate tegija liikus kuulsa maadeavastaja jälgedes, suur osa ajast kulus vestlusele kohalikega ja aruteluga teemal kolonistid vs pärismaalased. Kohalike järeltulijad rääkisid omi lugusid. Enamasti kostis läbi kibestumine, et sellesse nigelassse olukorda, kus nad praegu on, viis koloniaalpoliitika. Kahtlemata on neil osaliselt õigus, ilma igasuguse kontaktita välismaailmaga (mis muidugi võimatu) oleks nad ilmselt elanud nagu kakssada aastat tagasi. Esimeste kohtumiste ja sellele järgnenud sündmuste ajalugu kuulates hakkasin järjest enam paralleele eestlastega tõmbama.

Meie esivanemate ja saarte pärismaalaste kohtumises võimsate tsivilisatsioonide esindajatega on nii erinevusi kui sarnasusi. Nemad pole suures osas suutnud uue olukorraga kohaneda ning vähese säilinud kultuuri hoidmine on küsitav. Eestlased hoopiski osutunud üllatavalt edukaks suurrahvaste ja suurriikide varjus. Vaevalt ma eriti originaalne olen eestlasi euroopa pärismaalasteks nimetades. Tegelt on ju hulk või isegi enamus teisi siinpool Uraali mägesid asuvaid rahvaid päris pikka aega omal maal paigal püsinud, aga üksikud nii kaua kui eestlased.

Meie esimene tõsine teadaolev kokkupõrge võimsa võõrvõimuga toimus rohkem kui kaheksasada aastat tagasi. Üldiselt polnud me eriti kõrgemal arengutasemel kui saarerahvad kahesaja aasta eest. Eeliseks, et ristirüütlitel polnud sellist tehnoloogilist ülekaalu kui Cookil lõunamere elanikega võrreldes. Keele ja kultuuri säilimisele aitas kaasa asjaolu, et suht vähearvukas võõramaalastest ülikute kiht hoidis omaette. Austraalias, Uus-Meremaal ületas sisserännanute hulk kiiresti kohalike arvu. Praeguseks on kohalikud marginaalse tähtsusega ehkki poliitilise korrektsuse huvides tehakse nende kaitseks näitlikke kampaaniaid justkui oleks tegu hävimisohus loomaliigiga. Vaatamata mitmetele nappidele pääsemistele on eestlased praeguse seisuga siiski ülekaalus oma riigis 

Viimasel ajal juhitakse tähelepanu Euroopa Liidule kui rahvusriigi võimalikule hävitajale. EL kindlasti piirab teataval määral meie suveräänsust, samas pole lähedaltki võrreldav ühegi teise võõra võimu all olemisega, millega oleme pidanud viimase 800 aasta jooksul leppima, kui lühike kahe sõja vaheline iseseisvusaeg välja jätta. Paraku pole meil valikut: EL ja NATO pakuvad kaitset idapoolse allaneelamise vastu. Oleme nii väikesed ja geograafiliselt haavatavas kohas, et tänapäeva maailmas peab elus püsimise nimel kellegi suurega mesti lööma. Vähemalt seekord saime ise valida, mitte nagu enne teist maailmasõda, kui sakslased meid venemaale maha kauplesid.

Ma usun, et eestlastel on piisavalt taibukust ka EL egiidi all elades varjatult Kaval-Antsuna enda asja ajada nii nagu seda seni palju raskemates tingimustes võõra võimu all sai tehtud. 

Elukallidusest ja pettekujutlustest.

Sattusin mina sihukese huvitava veebilehe nagu Numbeo peale. Nende enda jutu järgi tegu kasutajate käest kokku kogutud maailma suurima andmebaasiga maailma riikide ja linnade elukalliduse ning elukvaliteedi näitajate kohta.  Numbeo is the world’s largest database of user contributed data about cities and countries worldwide. Numbeo provides current and timely information on world living conditions including cost of living, housing indicators, health care, traffic, crime and pollution. Selliste veebilehtede ja statistilise info puhul on alati esimene küsimus kui usaldatavad nad on. Päris õhust võetud need numbrid igatahes pole, kes tunneb huvi metodoloogia vastu võib seda ise lugeda, ei viitsi detailidesse laskuda.

Mina pole piisavalt kvalifitseeritud andmete ja statistika usaldusväärsust hindama, aga vaadates Toronto numbreid tunduvad need üsna hästi tegelikkust peegeldavat. Jõudsin Toronto ja Tallinna võrdluse info postitada FB's küsides, kas alla 10%'ne ostujõu erinevus on piisav finantsiline õigustus Eestist eemal elamiseks. Lisasin, et hea info kodanikele, kel pettekujutlus väljamaa pudrumägedest ja piimajõgedest😋 Reaktsioone hakkas õige kiirelt tulema. Nagu ikka peegeldasid kommentaarid kommentaatorite mõttemaailma, haritust ja suhtumist. Kes viitsis süveneda ja enne puusalt tulistamist veebilehte külastada kommenteeris asjalikult või avaldas üllatust. 

Ilmselt astusin kellegi konnasilmadele (tuleb tunnistada, et eks sutsu provotseeriv see postitus ju oli) kuna mõni kodanik tundis end millegipärast sügavalt isiklikult puudutatuna: kui turvamehe palk on Torontos nii palju kõrgem peab ka elu palju parem olema😏 Local Purchasing Power paraku võtab seda arvesse (Local Purchasing Power shows relative purchasing power in buying goods and services in a given city for the average wage in that city.) Eks ma ise olin ka üllatunud, nii väikest 10%'st vahet nagu ei osanud oodata. Toronto koha pealt kommenteeriks ehk vaid seda, et kui oskad ja viitsid siis siin on ilmselt lihtsamini võimalik kvaliteetset kaupa soodsalt leida.

Hiljuti kerkis ühes kommentaariumis üles Tallinna ja Tartu palkade erinevuse küsimus. Ma pakkusin välja, et äkki põhjuseks linnade elukalliduse erinevus. Numbeo veebilehel võimalik kenasti mõlema linna kõiksugu numbreid võrrelda. Ehkki hinnad Tallinnas kõrgemad on ostujõud praktiliselt sama, seega peavad ka palgad kõrgemad olema, kas õigustatult või mitte sõltub juba vaatenurgast. Äkki oskavad kallid lugejad oma kogemustest kommenteerida kui usaldusväärsed Tallinna ja Tartu numbrid teile tunduvad. Olles viimased paarkümmend aastat vaid suvekuudel Eestit külastanud ei julge sel teemal sõna võtta, aga hea meelega kuulaks teie arvamusi.

Eriti huvitav oleks teada, mis te arvate kas sama töö eest on õige maksta erinevat palka erineva elukallidusega linnades. Ühest küljest on võrdne palk võrdse töö eest õiglane, teisest küljest jälle tähtis ju mitte number vaid see mida palga eest saad!

Hawaii: 3Dec-T Mauna Lani rand, kohtumine kohalike eestlastega

Mauna Lani rand

Eelmise päeva kohta pidin kirjutama lausa kolm postitust, nii palju juhtus, muidu oleks kole pikaks läinud. Ka sellest päevast tuleb kaks postitust, eks näete miks😉 Õhtul rääkisin kohalike eestlastega, keda tervelt kolm saarel elab. Leppisime kokku kohtumise ühes

lääneranniku snorkeldamisranna lähedases ostukeskuses. Lõpuks ometi saame lestade ja maskiga ujuma ja ka randa peesitama, päikesekreem kaasa. Auto poole jalutades läks tütar automaatselt juhiukse juurde: issi ära muretse, ma olen sõbra truckiga sõitnud. Kui mingi jama juhtubki, vahetame kohad, sina ronid rooli taha. Mhm..., eks seda oli arvatagi. Tegelt muidugi on ta suurte kogemustega juht, selle pärast ma ei muretsenud, mitu aastat Toronto liikluses tööl käinud. Päris mõnus kõrvalistmel lõdvestuda, vaateid nautida ja pilte teha.

Maantee läänerannikul laavaväljal

Mauna Lani puhekekeskuse rand

Ranna juurde sõites selgus, et tegu hotelli juurde kuuluva kohaga. Tavakodanikud saavad küll rannale aga auto peaks palju kaugemale parkima. Ütlesin tütrele, sõitku värava juurde, ma räägin turvaga, äkki saame sisse. Nagu ikka, küsida võib ju alati: lasigi sisse, parkimise saime eriti mõnusa puude varju. Rand oli tõepoolest piltilus ehkki väike. Mögistasime end kreemiga kokku, mina panin plaastri kannale esialgseks kaitseks. Lestad ja mask peale ning kartsumdi vette. Ookean mõnusalt soe, 28C vee temperatuur. Kalasid oli kohe ranna ääres näha, kaugemal rifil muidugi rohkem.

Kollaste ja mustade kalade parv

Moray angerjas, suur ja hambuline

Ujusime üle tunni aja ringi, pildistasime ja filmisime. Mobla veekindel kott funksis kenasti. Ainus jama, et niiske soe õhk kondendseerus jahedamas vees koti siseküljel muutes osa pilte õige udusteks. Põnevaimad elukad keda nägin olid pirakas hambuline Moray angerjas ja puna-must-kollase triibuline korallmadu.

Kogemata võetud veealused enekad

Tütre pildid tulid millegipärast palju paremini välja. Põhiline jama oli mobla nuppude käsitlemine pildistamiseks, sest puuteekraani kasutamine sõrmejälje lugejast rääkimata, ei tulnud läbi paksu kile kõne alla. Foto rezhiimi saab moblal peale kiire kahekordse power nupu lülitamisega, foto tegemine hääletugevusnupuga.

Videotega oli parasjagu õiendamist, suure punnimisega sundisin mõned korrad mobla filmima, paraku kvaliteedi üle uhkust tunda pole põhjust. Samas annab veidi aimu, mida võimalik tavalise mobla ja kilekotiga vee all teha. Enne oleks muidugi olnud mõistlik tutvuda veealuste fotode tegemise põhitõdedega, kahjuks tulevad head mõtted tihtipeale liiga hilja😋

Tütar sukeldumas ...

... ja pildistamas vee all.

Mina snorkeldamas

Kalad

Vahepeal lesisime rannal päikese käes, ilm oli palav aga puu varjus täitsa mõnus. Niiskust ranna ääres eriti polnud, mis kuumuse muidu väljakannatamatuks teeks. Jäin isegi pooleks tunniks tukkuma kaabu silmil. Uuesti vette minnes avastasin, et plaaster ammu maha tulnud.

Ookeanivesi paistis olevat haava ilusti ära puhastanud, lükkasin lahtise nahatüki tagasi ja ajasin lestad uuesti jalga. Veel poolteist tundi snorkeldamist enne kui oli aeg kohalike eestlastega kohtumisele minekuks kodinad kokku korjata. Tütar tahtis mõningaid haruldasi pojkemone ümbrusest püüda, mina jalutasin niisama ringi ja tegin pilte.

Puhkekeskuse tiigid

Troopilised puuviljad

Ostukeskuse parklas helistasin, teised olidki kohe saabumas. Blondi daami nähes kahtlustasin kohe, et tegu eestlannaga, no muidugi. Malle oli saabunud kahe imearmsa lapsega, kes lippasid ümbruskonnas ringi. Malle elab koos pesuehtsa hawailasega, huvitav oleks olnud kokku saada ja rääkida nii erineva kultuuri esindajaga. Paraku tuleb etteruttavalt silmad maas tunnistada, et ehkki meile pakuti haruldast võimalust, oskasime selle oma ajaplaneerimise apsakaga maha mängida. Teine kohalik eestlane Ilmar, oli tulnud USA idarannikult Hawaile oma pensionipõlve veetma. Meile pakuti kohalikke ülimaitsvaid erinevalt maitsestatud toore kala roogasid, kahjuks ei mäleta toitude nimesid. Spetsiaalselt eestlastele kaasavõetud pisimeened olime muidugi hotelli unustanud😒

Tütar toitis vahepeal linde

Kohalikelt saime igasugu põnevat infot saare olude ja vaatamisväärsuste kohta. Kas või selline väärtuslik teadmine, et üle 5 miili tunnis ei maksa kiirust ületada ja politseiautosid pole seepärast näha, et enamasti ei ole need tähistatud. Vaatasin tütrele otsa: see pole Kanada kus lased maanteel 20km/h üle ja politsei ei tee välja. Ja siis mainis Malle, et täna läheb tema abiline noor Leedu neiu õhtul Manta Raidega (eesti keeles Hiid-sarvikrai) ujuma. See oli meil plaanis, aga turismifirmadega aeg veel kinni panemata. Kui õigel ajal kohale minna võime lihtsalt rannast ookeanile ujuda paatide juurde või sinna kus näeme valgust vees. Normaalselt maksaks paadiga minek üle saja dollari nagu olime juba jõudnud välja uurida. Juba oligi hämaraks läinud, jätsime hüvasti, tänasime võõrustamise ja infi eest ning suundusime randa otsima.

Suur äitähh Malle ja Ilmar, olete alati Torontos teretulnud!

Vanad Võlad

Töökaaslane võlgu sisse nõudmas😱

Ei maksa muretseda, võib rahulikult edasi lugeda😉 Ma ei tee juttu konkreetsetest võlgadest selle klassikalises mõttes, ehk siis mulle võlgu olevatest summadest. Ise pole materiaalsest vaatevinklist kellegi ees võlglane, sest mulle lihtsalt ei meeldi võlgu olla. Kui vahel üliharva juhtub, et momendil sula pole käepärast või mõnel muul moel rahaline võlg tekib lahendan probleemi esimesel võimalusel. Eks see on ka üks põhjus, miks minust pole ärimeest saanud, sest õige ärikas ei riski mitte enda vaid ikka teiste rahadega. Võidu korral koorib paksu koorekihi pealt ja jagab veidi teistelegi, kaotuse korral kaotavad vaid võlausaldajad ja aktsionärid. Kui keegi küsib raha tunnen end pigem ebamugavalt selle pärast, et minu vaadete alusel peab tal ikka olukord väga hull olema. Siinkohal ei pea silmas selliseid tüüpe, kelle elustiili osaks ongi võlgadest elamine või kes kas lollusest või hoolimatusest võimetud rahaga nii ümber käima, et seda hädapärasteks vajadusteks alati jaguks. Minu arust peaks tänapäeval iga vähegi peast terve kooliskäinud ja matemaatikat õppinud inimene suutma finantsiliselt hakkama saada. Eriti kui võrrelda mitte väga kaugete aegadega kui tõepoolest endast sõltumatutel asjaoludel sõnaotseses mõttes lausa näljas oldi (sõjaaeg ja Siber). Huvitav mis vaated lugejatel võlgade koha pealt on?

Halloweeni järelpidu

Aga tegelt tahtsin likvideerida hoopiski siinse elu juhtumuste blogivõlga, mis viimasel ajal kole suureks kasvanud. Vaatasin, et isegi Halloweenist pole postitanud. See nädalalõpp võtsin end lausa kahel korral töölt vabaks, kuna nii halloweenipidu, karate võistlused kui ka Eesti Kooli, Lasteaia ja Püstoliklubi aastapäev vajasid tähistamist. Halloweeni puhul ise ei viitsinud kostümeerimisega vaeva näha, küll aga teised. Töö juures kolleeg nägi päris äge välja. Sõprade juures järelpeol rahvas enamasti vähemalt mingis kamuflaazhis. Ilm kommijooksu ei soosinud: külm, tuuline ja sadas vihma. Quebecki lödipükslastest (ei saa salata, et see termin meeldib mulle) prantslased lausa lükkasid seoses ilmastikuoludega Halloweeni päeva võrra edasi.

Toronto Eesti kooli, Lasteaia ja Püstoliklubi juubeli tähistamine
peagi hingusele mineva Eesti Maja suures saalis.

Laupäevaõhtuse Eesti kogukonna üritusega seoses olid ootused kõrged, paraku pidin pettuma. Rahvast oli küll palju aga pandi suht suvaliselt laudadesse, meie omas polnud ühtegi tuttavat. Mitte et neil teistel lauanaabritel miskit viga oleks, aga ikka on põnevam vanade tuttavatega lobiseda. Põhitoidul polnud viga kuid tordid olid täielik läbikukkumine. Nagu siinmaal ikka: kus põhitähelepanu pööratakse välimusele. Ilusate piltide ja toiduvärvide ning kreemiga kaunistatud tortide maitse ei kannatanud kriitikat, lisaks minule käisid ka mitmed teised oma torditükki vaikselt prügikasti poetamas. Tavaliselt pakutakse kohaliku Eesti pagari kringlit, seekord olevat kuulduste järgi kokkuhoiu mõttes piirdutud tavaliste poetortidega. Ise vahutavad suure suuga Eesti asjast aga tordi tellivad kokkuhoiu mõttes Costco laopoest😲

Siinsete tortide puhul kipuvad välimus ja maitsvus
pöördvõrdelises korrelatsioonis olema 

Põhitoidu menüü: täitsa hea!

Lödipükslusest, spordist ja elust.

Lugesin mõnda aega tagasi Pahvi "Viimane aeg peatada lödipüksluse pealetung" ja noogutasin kohati (sport, õppe ja töödistsipliin) kaasa. Pool jutust paraku naiivne ja läbimõtlematu, millega ei saa nõustuda. Täna jäi silma Maikalu "Sunduslikust võistlemisest koolis", mis provotseeris arvamust avaldama. Aga enne annan lühida infi ka enda kohta, et ei jääks muljet nagu minu näol oleks tegemist hullu sporditalendiga. Lapsepõlvest mäletan selgelt momenti kui tahtsin hirmsasti Tartus isaga kaasa suusatama minna. Ta väitis, et ei saa, sest viie aastane laps ei jõua kümmet kilti läbi sõita. Minu nõudmise peale läksime Tähtvere parki proovima. Distantsi kohta suurt ei mäleta muud kui asjaolu, et isa oli üllatunud kui pika maa jaksasin hambad ristis läbi sõita. Meeldejäävaim on siiski esimene läbikukkumine spordis. Nimelt oli vaja ületada mingi lai kraav, milleks tuli vallilt liugu alla lasta. Muidugi kukkusin aga ronisin kiirelt tagasi, et uuesti proovida. Ei mäleta mitu korda sai uuesti proovitud, isal igatahes hakkas külm ja pidime koju minema ilma, et oleksin suutnud ainsamat korda püsti jääda. Isa lohutas mõistmata, et tegu oli viha mitte haletsuspisaratega. Suusatama muidugi kaasa ei saanud.

Isa näol tegu Eesti ja isegi NL tasemel sportlasega, kes õige pikalt koondises olnud. Eks lootis järeltulijat, paraku polnud mul viitsimist ega ilmselt piisavat talenti, et kõrgele tõusta. Ega ma kooliski spordis hiilanud, ehkki sai veidike kergejõustiku trennis käia. Esikolmikusse klassis pole kunagi mingil alal tulnud. Meil olid ka tulemused seinal, vaadati ikka esimesi, tagumised kedagi (peale nende endi) ei huvitanud. Piinlikuim moment oli põhikoolis kui rööbaspuudel ei jaksanud end põhiasendis hoida, jällegi vihaga tegin kodus lisaks kuni vähemalt põhiharjutustega hätta ei jäänud. Noorena oli palju muid põnevaid tegevusi, isa kurvastuseks pöörasin spordile vaid nii palju tähelepanu, et päris äpu ei olnud. Kokkuvõttes tuleb tunnistada: eks ma olin paras lödipüks mugavuslane, aga vähemalt hädaolukorras õppisin end kokku võtma. Ebaõnnestumised olid pigem edasiviivaks jõuks.

Peale kooliaega olin aastakümneid tugitoolisportlane. Natuke sai oma lõbuks harrastada matkamist, mäesuusatamist ja ratta või kanuusõite, enamasti tasemel et higiseks ei läheks. Esimest korda läksin uuesti trenni pealt 40'sena koos lastega karatesse. Algus oli raske, aga pooleli ei saanud jätta, sest olin meie kõigi eest aastamaksu tasunud. Paar kuud ikka veremaitse kurgus ja seda mitte lõhkisest mokast vaid hapnikupuudusest, vähehaaval siiski hakkasin harjuma. Aasta lõpus maksin hea meelega järgmise aasta eest. Poleks kunagi uskunud, et higiseks ajav füüsiline pingutus mõnus on. Septembris kandsin klubile üle 15'da aastamaksu nii enda kui nüüd juba täiskasvanud laste eest. Kuna karates saan käia vaid korra nädalas hakkasin kevadest jooksmisega tegelema (millest vasikavaimustuses viimasel ajal iga teine postitus) ja kokkuvõttes tundub, et olen pea elu parimas füüsilises vormis. Kui mitte muidu siis ainuüksi enesetunde ja tervise pärast tasub sporti teha.

Seega vaatamata asjaolule, et kooliajal kuulusin keskmike hulka leian, et spordivõistluste korraldamine ja edetabelite riputamine on olulised. Artikli väitel ei tohi spordipäevade tulemusi tänapäeval nimeliselt avaldada, õiguskantsleri ütluse järgi olevat selline seadus. Mida kuradit, siis ei tohiks ju avaldada nimeliselt ka õppe või laulukonkursside tulemusi või parimaid kunstitöid - äkki teised lapsed saavad psühhotrauma. Minge pekki, nii kasvatame selliste inimeste ühiskonna, mis esimeste raskustega kokku puutudes kokku kukub. Psühholoog räägib, et peaks kasvatama ühistööle keskenduvat ühiskonda. Nõus, kus mujal kui võidu nimel pingutavas spordivõistkonnas on parim kambavaim. Sama võib öelda töökollektiivide ühisprojektide kohta, kus tähtaja nimel pingutatakse. Tüüp, kes on harjunud kergelt läbi vedama ei viitsi pingutada, mõni ime kui edaspidi elus ja tööl raskeks läheb.

Ühistööd ei kasvatata nii, et varjatakse tulemusi, sisuliselt kõiki võrdseteks kuulutades. Nii kasvatatakse ebaõigluse tunnet ja ükskõiksust, milleks pingutada kui seda ei arvestata. See oli vana NL ideoloogia, lõppkokkuvõttes olid kõik võrdselt vaesed. Reaalses elus on võitjad ja kaotajad, mida varem lapsed õpivad selle faktiga toime tulema, seda lihtsam hiljem elus. Ei maksa unustada, et kaotustest õpid palju rohkem kui kergetest võitudest - keegi ei võida alati! Kõik meie kunagised ja preagused sporditipud on sadu kordi kaotanud enne kui mõni võit tuli. Mäletate kuidas Tänak eelmisel aastal peale katkestamist pikali lamas, praegu võitleb MM tiitli pärast. Olen kindel, et kui ebaõnne (mingi muu asi enam ei saa takistada) pärast ka peaks see aasta ilma jääma proovib järgmisel uuesti ja vihasemalt kui kunagi varem! Eriline tunnustus Hawaii triatloni läbinud Raivo E Tammele, kes näitas, et tahtmise korral suudab inimene pea võimatut saavutada.

Psühholoog peaks teadma, et koolikiusamise põhjus ei ole ühel või teisel alal viimaste hulgas olemine. Sellel probleemil on hoopis laiem taust, mis sealhulgas seotud nii kiusaja kui kiusatava isikuomaduste ja halva õnnega. Küll on neid koolipoisse/tüdrukuid, kes õppimises või spordis viimaste hulgas aga hoopiski ise kiusajad. Oma tütarde näitel julgen väita, et sport aitas mõlemaid, eriti nooremat, kes pisemana väga tagasihoidlik ja tasane oli. Ta ise rääkis hiljem, kuidas karates tundis esimest korda, et pingutamine toob edu. Lisaks arendas sport enda eest seismise oskust ja esinemisjulgust. Ehkki karate puhul tegu äärmiselt individuaalse alaga siis võistkonna kambavaim annab super ühtekuuluvustunde! Enne rääkisin võitjatest ja kaotajatest, olümpiasüsteemis võisteldes on vaid üks võitja, kõik ülejäänud varem või hiljem kaotajad. Kas nad langevad sellest masendusse, sugugi mitte, hoopiski saavad innustust rohkem treenida. Kaotusi analüüsitakse palju rohkem kui võite, oluline on näha oma vigasid, et osata neid edaspidi minimiseerida või vältida.

Kokkuvõttes leian, et igasugune võistlemine nii spordis, õppimises, kunstis kui ka tööl on kasulik ja arendav nii lastele kui täiskasvanutele. Võitude üle tuleb rõõmustada ja kaotustest õppida mitte neid põdeda.

Vinge nädal Eesti spordile

Täitsa lõpp, nii palju ja nii põnevil pole mitu aastat teleka taga istunud, vaevu tekkis momente külmiku juurde õlle järgi joosta. Õnneks olen jooksmisega aktiivselt tegelenud, seega liialt aega ja ägedaid momente kaduma ei läinud😋 Eduka nädala avapaugu pani Uibo kümnevõistluse hõbedaga. Sellel tasemel pole nii kõrget kohta Eestlased Noole ajastust saati saanud. Lisaks veel omapärane tõik, et pool tundi enne tema 1500m jooksu teenis sama karva medali mehe teist tooni Bahamalannast abikaasa 400m jooksus. Maailma meedias leidis juhtum laia kajastust, suures osas ilmselt tänu asjaolule, et osapooled esindasid kahte eri rassi ja mingeid pisikesi riike, kellest enamus pole varem midagi kuulnud. Õiglane tuli kümnevõistluses kuuendaks, mis on samuti igati märkimisväärne tulemus. Igatahes tundub, et Tokyo olümpiale võib Eesti vastu minna päris realistlike medalilootustega.

Viienda vooru saatuslik vise

Kaldkirjas tekst on blogistatud "live" ehk otse sel ajal kui sündmused toimusid.

Kirt just viskas neljanda katse, tundus kulla vääriline lend kuid maandus siiski 85m lähedal kinnitades teist kohta. Kohe virutas Peters võimsalt lisades mõned sendid oma juhtpositsioonile.

Neljapäevast pühapäeva hommikuni elasin kaasa Tänaku sõidule. Ehkki avakatse ebaõnnestus sõitis Ott kõik järgmised päevad äärmiselt targalt, stabiilselt ja kiirelt. Viimasel - punktikatsel ...

Ohh pergel, Kirt vigastas viiendal katsel õlga. Lebab viskejoonel, arste ei tule kusagilt, on ikka asjaajamine seal araabiariigis. Ainult jääkoti said kiirelt peale. Positsioon pole tal momendil paha, suurem mure just Tokyo Olümpia mõttes. Eks peagi kuuleb kui hulluks vigastus kujuneb. Viskel tõmbas oda saba alla, ei teagi kas juba siis tuli vigastus või alles kukkudes, eks hiljem kuuleb. Nüüd pole muud kui oodata, kas jääb medalile või viskavad tagumised mehed viimase vooruga üle. Kettas kurivaim jäi Eesti olümpial kahest medalist kahe viimase katsega ilma.

HÕBE tuli!!!!!, kõige tähtsam info selgub küll hiljem kui saab teada vigastuse tõsidusest.

Ott Walesi rallil läbi värava kimamas

Peale dramaatilist odaviske finaali saan ralliteemal jätkata. Viimasel - punktikatsel kulutas Tänak nii Toyota meeskonna kui lugematu hulga eestlaste närvirakke uhades viimase peal ja natuke üle tuues ära maksimumpunktid poolesekundilise eduga. Maailmameistrivõistluste üldseis on nüüd õige roosiline. Ott võib juba järgmisel rallil Kataloonias tiitli kinni panna, põnevuse hoidmise mõttes võiks muidugi Austraaliani oodata 😉