Sõnaotseses mõttes mürinal, sest öösel käis mitu äikesetormi üle. Tingitud olid need Mehhikost eksporditud sooja ja niiske õhu massidest. Ehmatasid siinset lund ja jääd nii, et taevalaotus hakkas staatilisest elektrist särtsuma. Mõnevõrra üllatas USA piirivalve ja tollikontrolli lohakus, mis õhumassid lausa kahest kindlustatud piiriribast üle lasid. Vabandatav ehk seoses asjaoluga, et põhitähelepanu on neil organisatsioonidel pööratud migrantidele ja narkotsidele, lõunapoolt üle Trumpi kaitsemüüri tulevatele ilmastikunähtustele enam ressursse ei jagu😜
Polnud veel end nooreks uljaks ja soojaks joonud
Mina muidugi võtsin eile talveoludest viimast, sest kardetavasti enne detsembrit lund ja külma ei saa. Suusamäel lund veel oli, ehkki paljaks sulanud muru ja mullalaigud järjest suurenesid. Lõbusalt mulisevad mudavee ojakesed voolasid nõlvasid pidi alla. Siin-seal laugemates kohtades laiutavaid sulavee lompe oli targem vältida, võtavad suusad kinni ja viskavad maoli kui tähelepanelik ei ole. Samas neis kohtades kus sulalund ja jääd jagus, sai mõnusalt sõita. Kokkuvõttes klassikalised kevadised suusatingimused, niinimetatud "Spring Conditions".
Lund hakkab väheks jääma
Hommikupoole mõne soojakraadiga oli jopega paras suusatada kui käiste tuuletusavad pärani lahti teha. Peale õllepausi võtsin fleece alt ära, jätsin vaid õhukese pikkade käistega särgi, jope käised pea lõpuni lahti. Müts kiivri all oli ka liiast aga ilma ei saanud, muidu hakkab kiiver sõidu ajal loksuma. Sõber võttis end särgiväele, mõned uljaspead kimasid lausa ujumisriietes. Pole ka ime, sest pealelõunal tõusis temperatuur 20 kraadi ligi. Suusatamine ise polegi nii hull aga kukkuda ei tohi, jääpuru peal kriibid palja kere hirmsasti ära.
Märg lumi pritsis suuskade alt kiirema sõidu juures lausa näkku. Mäeteenistus ütles, et järgmised paar päeva seoses ilmaoludega mägi suletud, kuid üritavad nädalavahetusel korraldada traditsioonilist "Lihavõtte Plärtsu", kui vähegi võimalik. Seisneb see suure hooga mäest alla tulles vett täis basseinist üle suusatamise ürituses. Paljud muidugi plartsatavad täisvarustuses vette. Ise pole proovinud aga ükskord elus peab iga lollust katsetama😛 Allpool kokkuvõte eelmise aasta "Easter Splash" üritusest Blue Mountainil.
Esmaspäeval oli küll 15 soojakraadi aga nii minul kui kahel eesti soost ülikooli professoril vaba päev. Kutsusin neid kaasa suusatama, mõlemad meeleldi nõus. Välja sõitsime pool kaheksa just päikesetõusu ajal, sain ilusa pildi kui nemad metroopeatuses oma suuski autosse toppisid. Tee peal üritasin tarkadest peadest välja õngitseda põhjuseid miks Trump presidendiks valiti.
Nõlvad meeldivalt tühjad
Paraku tundub, et teooriaid on jalaga segada aga tegelikku juurpõhjust ei oska keegi välja mõelda. Või noh, mis siin pikalt mõelda, põhjus on ju äärmiselt lihtne: valima tulnud ameeriklastest eelistasid enamus Trumpi mitte Harrist. Küsimus on selles miks nad eelistasid😜 Lihtne üldtunnustatud kuid minu jaoks ebapiisav põhjendus: mõtle kui loll on keskmine ameeriklane ja ära unusta, et pooled on veel lollimad. Teema lõpetuseks sai konstateeritud, et peagi (vahevalimised ja presidendivalimised) on ameeriklastel võimalus vigadeparandust tegema hakata või järjekordselt reha peale astuda. Kahjuks on selge, et usaldus USA vastu on jäädavalt kadunud ja vanad ajad ei tule enam kunagi tagasi. Looduslik valik: kes uute oludega ei kohane surevad välja.
Õlts käib asja juurde
Särgiväel mäel, mul veel jope
Mäele jõudes panin mina kohe suusad jalga aga nemad läksid kohvikusse zoomikoosolekut pidama: käib töö ja vile koos nagu ennevanasti oli kombeks öelda. Lumi ja jääpuru pehme ja lödine, lühemate slallisuuskadega sai siiski täitsa hästi sõita. Lõuna ajal läks nii soojaks, et paljud võtsid end särgiväele, paar uljast noorukit uhas üldse palja ülakerega mäest alla. Laua taga päikese käes tuulevarjus istudes soe nagu suvel aga õlleklaasi sai hanges külmana hoida. Kuumalaine kestab kaks päeva, nädala lõpu poole lubab kuni 30 senti lund. Hädasti vaja, sest sihuke temperatuur ja vihmahood sulatavad kiiresti, mõned lõunapoolsed nõlvad olidki juba suletud.
Niagara joal olen käinud mitmeid kordi aga ma ei teagi miks (äkki seepärast et linna sees) pole väga erilist muljet jätnud, ka mitte esimene kord kui seda loodusimet nägin. Seekord siiski paistis talvine jäärüüs kosk tõepoolest võimas ja kaunis. Mõte koske vaatama minna tuli lambist, nii pikalt (üle 2 nädala) järjest miinuskraadid suht harva esinev meie kandis. Seega on lootust, et joa tekitatud pihustatud vesi katnud ümbruse paksu jääkihiga. Reedel käisin mõtte välja, kaasa oli kohe nõus, lapsed kaalusid veidi aga lõpuks ikka ei tulnud. Laupäeval vaatasin kindluse mõttes netist pilte, kas ikka on lund ja jääd - oli küll ja hulganisti. Pühapäeval asusime peale korralikku hommikusööki teele, google-maps ennustas tund ja veerand ajakulu. Kohale jõudes esimene asi parkimist otsida, joa juures alati hull liiklusummik, otsustasime auto linna jätta. Otse peatänava Turismiinfo keskuse juures asuv pooltühi parkla üllatas soodsa 10CAD hinnaga terve päeva eest - Torontos ei saa kusagil nii odavalt.
Canadapoolne "Hoburaua" juga vikerkaarega. Paremal ülal posti all imetlevate inimsipelgate hord
Kell oli küll 12 läbi aga rahvast suht vähe, eks ilm esialgu külm ja sombune. Jõe äärde jõudes olid pilved kõrgele tõusnud ja isegi päike hakkas siis-seal välja piiluma. Esimesed pildid USA poole joast, all olevad tohutud kivimürakad jää ja lumega kaetud. Joa kõrgusest raske disatntsilt aru saada kuna kohe kõrval pole suurt midagi, mis aitaks mastaapi mõista. Taamal asuv 20-korruseline maja pole pooltki joa kõrgusest ja USA juga on hulka väiksem kui Canada poolne. Numbrihuvilistele teadmiseks, et Niagara joa kõrgus on 57 meetrit ja laius üle kilomeetri (USA 320m pluss Canada 790m). Keskmine vooluhulk 2,400 m3/s mis kevadel ja suvel küünib 3000'ni, maksimaalne registreeritud 6370m3/s. Võrdluseks Jägala juga 8m kõrge, 50m lai ja 13m3/s keskmine vooluhulk.
Vaade esmalt USA joale ja siis kaugemal asuvale Canada omale
Canada "Hoburaua" juga veidi lähemalt
Canada pool on mööda kõrget paekallast umbes pooleteise kildi pikkune jalutuskäik Ameerika joast Canada omani. Siitpoolt vaade ilmselgelt palju parem, sest mõlemaid jugasid saab otse joa suunas ja ka mitme nurga alt imetleda. Rahvast oli ikka veel suht vähe, saime suurema trügimiseta "reelingu" äärest parematelt positsioonidelt pilte teha. Tänapäeva digifotoga on ikka mugav, plõksi palju tahad, samas hiljem kustutamisega tükk tüli kui soov vaid tõeliselt häid kaadreid alles hoida. Meenub, et olen varem talvel kaks korda käinud, kord 89'l aastal kui esimest korda Canadas viibisin ja teine kord kui lapsed tillukesed olid - tookord metallaial nii paks jääkiht, et augud paistsid vaevalt läbi.
Canada joa äärel kus vool langeb sügavikku
Niagara jõgi paarkümmend meetrit enne juga
Jõgi oli suures osas jääga kaetud kuid joale lähem kiire vool vaba vesi, jääsupp uhas üle ääre alla sügavikku. Nüüdseks päike väljas ja ka rahvast palju rohkem. Arutasime, kas minna joa alla platvormile ja selle taha tunnelisse vaatama, noh kui juba siin oleme teeme ära. Kaasa on käinud aga mina ei mäleta, et oleks. 28 raha nina peale maksis liftisõit alla.
Platvormil olime päris joa lähedal, ses suhtes vedas, et tuul puhus eemale ja nii langev veemass kui jääpurikad kõik ilusti selgelt näha. Kui tuul platvormi poole puhub oled nagu autopesus, näha pole suurt miskit ja moblat või kaamerat on mõistlikum veekindlas kilekkotis hoida. Kõvade miinuskraadidega nagu praegu, kattuvad ka riided kiirelt jääkihiga. Tunneli akendest polnud muidugi miskit näha, kõik paksult kinni jäätunud.
Joa all vaateplatvormil sai kõige vahetumalt looduse võimsust tunnetada
Suveniiripoes sulatasime end viis minti üles, loomulikult ei ostnud midagi. Meie pärast võivad suveniirimüüjad üle maailma pankrotti minna, juba viimased paarkümmend aastat oleme tihtipeale mitte midagi reisult kaasa ostnud, vahel korjan vaid rannalt või mäelt ilusa kivikese või siis metsast põneva puujuurika. Kallast mööda tagasi auto poole jalutades oli päike selja tagant, tegime veel portsu pilte. Ainuüksi minu moblaga sai kokku vist üle saja, lisaks kaasa fotokaga ja tema moblaga tehtud. Pärast huvitav võrrelda, kas ja palju paremad päris fotokaga võetud.
Kaasa pildistab
USA pool üle kilomeetri kaugusel
Enne kojusõitu arutasime kas kuhugi sööma minna aga tundus mõlemale liiga tülikas ja aegavõttev ettevõtmine, kodus palju mugavam mõnusalt oma laua taga head-paremat nosida. Astusime kohalikust Costco Business Centrest läbi. Juustu sai jällekord hulgim ostetud, mulle 2 kilone itaalia Gorgonzola, kaasale 3 kilone Hollandi suitsu Gouda, 20 kilone jahu ja 10 kilone Ambrosia õunte kott - mõlemad "Proudly Canadian". Lisaks tumeda shokolaadi ja pähklite batoonikesed, nii maitsvad paistsid pildi pealt ja olid ka tegelikult.
Kõigile kes tahavad seda loodusimet näha saan vaid soovitada oma silmaga pilk peale visata, kellegi teise kirjeldused või isegi pildid ja videod ei anna pooltki personaalsest kogemusest!
Pühapäeval ei suutnud kiusatusele vastu panna ja põrutasime tütrega suusamäele. Ilm oli küll külmavõitu, 10 miinuskraadi ning vinge põhjatuul, mis tunnetuslikult temperatuuri -20 peale viis aga me oleme palju hullemat suuskadel nautinud. Pealegi eeldatavad lumeolud head, sest viimase kahe nädala jooksul ohtralt seda valget puru taevast alla pudenenud ja sula pole üldse olnud. Hommikul tütar korra unisena kõhkles aga õnneks jäi mind uskuma kui ütlesin, et vaid asjade kokkukorjamise ja autosse istumise momendist vaja üle saada, mina niikuinii sõidan mäele, tema tagasi.
Ilm oli külm nagu lubatud aga hulka lumisem, värsket lund nii palju, et ulatus parklas auto ukse ääreni. Saapad pidime autos jalga sikutama. Hea, et olin enne kodus korra sättinid, nüüd läks sutsu libedamalt. Ei tea kas jalad suuremaks kasvanud või saapad väiksemaks ja jäigemaks läinud aga jala sissesurumine sihuke pingutus, et võttis kuumaks.
Mägi oli tõepoolest ideaalses seisus, tütar sai isegi metsa all sõita. Esimese laskumise ajal küll ehmatasin korraks, kuidagi kole koba tunne oli, ega ma ometigi vanaks ole jäänud. Pole võimalik, Lindsey Vonn ju suutis paari päeva eest võita kiirlaskumise maailma karika etapi 41 aastase vanamemmena. Jalad kippusid harjumatust asendist väsima aga õnneks tuli paari laskumisega tuttav tunne tagasi ja saapad ka ei pigistanud kusagilt. Sõitsime siniseid ehk keskmise raskusastme nõlvasid, esimene kord polnud tuju järskudele trügida. Värsket lund nii palju, et suuski pidi suht hoolikalt seadma, pehmed künkad võivad sirakile tõmmata kui küljega sisse libised. Korra käisime kohvikus näksi võtmas aga palju aega ei raisanud, mägi kutsus tagasi. Rahvast pühapäeva kohta üllatavalt hõredalt, mis muidugi igati tore.
Lõpetasime veerand tundi enne tõstuki sulgemist, jalad olid parasjagu väsinud, ikkagi hooaja esimene kord. Auto mootor soenema, pühkisime klaasidelt suurema lume maha ja varustus seljast. Olime parklas üheksa ajal viimased lahkujad, normaalsed inimesed viidavad pühapäeva õhtut veidi hubasemates oludes. Tütar istus rooli ja vaatas millist teed Google soovitab. Laps on ilmselgelt minu geenid pärit, valis kiireima ja jäiseima. Teed kattis kinnisõidetud lumi, mis tänu külmale just kõige libedam polnud. Esimesel paarikümnel kildil kippus pidevalt veojõu kontroll või ABS peale minema, sest rattad käisid all ringi või blokeerusid piduripedaali puudutamise peale. Järsematest mägedest hooga üles saamiseks tuli eelnevalt mäest alla sõites mõnuga gaasi anda. Ristmikel STOPP märkide ees oli eriti libe, eelnevad pidurdajad paaklume jääle hõõrunud, õnneks liiklust sisuliselt polnud. Kokkuvõttes kulus vaid 15 minti tavapärasest 2 tunnist kauem. Igati õnnestunud suusahooaja algus!
Kui millestki muust ei oska kirjutada siis ilmast saab alati midagi välja nuputada. Nädalavahetuse lumesajule järgnes sula nagu võis oodata, ilus lumi enamasti läinud. Puud on esimesest ehmatusest üle saanud ja hakkavad kibekiirelt lehti langetama, Ginkgo lasi ühe raksuga nii marjad kui lehed maha. Vaher ja tamm kangekaelselt keelduvad, aga pirn on paljas. Plaan viigipuu oksad vastu maad painutada ja nagu elmine aasta lehekihi alla matta läks ootamatu lume tõttu vett vedama. Pean ootama kuivemaid ilmasid, et lehed kuivaks, loodetavasti puu ise jäi ikka ellu. Viimased marjad endiselt küljes aga süüa ei kõlba. liiga kõvad ja pisikesed.
Ginkgo lehed ja marjad
Kuts lehehunnikus nuuskimas
Muudest uudistest jäi silma Tänaku otsus rallist paus võtta, kardetavasti tegu karjääri lõpetamisega ehkki otse ta seda välja ei öelnud. Kas veel kunagi eestlasi WRC1 rooli saab, karta on, et mitte lähemal ajal. Ime isegi, et nii väikesel rahval kaks tippmeest lühikese aja jooksul rallimaailma tipus võistelnud. Suusamäel tuli samuti lumi maha aga sugugi mitte pool meetrit nagu lubati, ehk siis suuski pole vaja veel määrima hakata.
Põnevuse hoidmiseks muidugi tagurpidi järjekorras pealkirjaga võrreldes, esiteks ilmast. Suvi ähvardab meil tagasi tulla, terve viimane nädal on õhujahutaja peal olnud ja kui ilmateadet uskuda siis ka see nädal ei anna jääkarude maal hõlpu. Nädalavahetus tuleb Torontos kuum ja niiske nagu suvekuudel.
Viigimarjad
Tavaliselt sihuke palavus meile ei istu kuid see aasta kannatan hea meelega, sest viigipuule mõjub hästi, nimelt olen esimest korda päris korraliku saagi korjanud ja tuleb hooga veelgi. Õnneks sain septembri algul tänu AI juhatusele jaole ja lõikasin vilju kandvcate okste otsad maha, jõud läks kõik marjade kasvamisse.
Muudest aiasaadustest on tomatid hoos, neid pugin iga päev suure kausitäie lapsepõlvest saati nauditud lihtsa salatina: hapukoor, veits majoneesi, pipart, soola ja tilli ning tükkideks lõigatud tomatid, kõrvale ampsan musta leiba. Tomatisortidest on parim kahtlemata mingi kollaserohelise triibuline, mida kaasa seemnetest kasvatas - super mahlane, pehme ja mitte liiga hapu. Kiwid lõpuks ka valmivad kuid neid pole nii palju kui tavaliselt.
Reklaam kalmistu võrkaial
Toronto panoraam keskel üle järvelahe
Tänasel rattaringil jäi silma õige kummaline reklaam. Kalmistu aia peal kuulutati uutest äsja saadavale tulnud vabaõhu kohtadest. Esimese hooga mõtlesin, et tegu mingi kõrghoone korterikuulutustega, no stiil viitas sellele. Lähemal uurimisel sain aru, ikkagi kadunukestele mõeldud majutusteenusest jutt. Mulle veidi võõrastav, et ühes viisakamas rajoonis on surnuaed ümbritsetud traatvõrkaiaga nagu kasutatud autode müügi plats, ainult okastraat aia kohal veel puudub. Seestpoolt samas näevad siinsed kalmistud viisakad välja.
Lõpuks elust. Indigoaalase postituse all mainisin oma hommikusööki, just nagu oleks ette teadnud paar päeva varem jäädvustasin moblaga pildile. Minu hommikuseks rituaaliks on tagaaias vabas õhus söömine kui vähegi ilma. Kui veab alustan märtsis ja lõpetan novembris, õltsi libistan teinekord ka talvekuudel. Ehk siis naha ja karvadega "outdoors" kodanik.
Eile vaatasin esimese hooaja esimese osa Murderbot Diaries, Morgiel oli tõesti õigus, kui nähtu põhjal otsustada siis minu arust väga hästi tehtud. Kavatseme neid ükshaaval kaasaga koos nautida mitte ühe jutiga kõike korraga vaadata. Teine seriaal rootslaste Martin Beck viimane hooaeg, kah head. Imestate, et kuidas ma äkki seriaale vaatama hakanud - lihtne, ametiühing otsustas jälle streikima hakata, vaba aega jalaga segada.
Neljapäeva öösel vastu reedet (4.juuli) oli kõva torm, tuulehood raputasid tervet maja. Vahepeal hakkasin muretsema, et suurte mändide alla pargitud auto võib murduva tüve alla jääda. Kuidagi ei viitsinud mujale parkimiseks välja minna. No ja lähedal väga suurt valikut polegi, puid igal pool. Rahustas ka mõte: kui 50 aasta jooksul pole puud suuremate tormidega ümber kukkunud siis vaevalt nüüdki. Samas muidugi piisab oksast, et masin lömmi lüüa või aken sisse nagu mul Torontos korra juhtunud. Hommikul oli vähe vaiksemaks jäänud aga ikka õige tuuline.
Vaatasin huvi pärast ilmateenistuse veebilehte ja märkasin üllatusega, et torm Ulla olla Soome lahel viimase 45 aasta suvise lainekõrguse rekordi teinud: oluline lainekõrgus 4.1m ja maksimaalne 8 meetri lähedal, lainepikkus 130 meetrit. Kes kunagi paadiga paarimeetrise lainega sõitnud oskab sellist numbrit hinnata. Kõige tuulisem ja kõrgemad lained Vaindloo juures, ida pool ilmselt veel suuremad kuid vene vetes meil mõõtepoisid pole. Tuul polnudki rekordiline aga tormi kestvus ja suund lõid laine üles. Loomulikult tuli tahtmine neid ise katsuma minna, Vääna rannas on lääne ja loodetuulega võimas pikk laine.
Jõin kiirelt hommikukohvi ja põrutasin suvilasse. Tee peal oli siin seal näha murtud puid ja oksi. Suvila ette keerates olin üllatunud: kase oksad kummaliselt madalal, käivad lausa vastu katust. Välja vaadates panin kiirelt tagurpidi käigu sisse, pirakas kaseoks oli murdunud ja toetus osaliselt lepa okstele - mitte väga kindlalt. Olin autosse õunapuude lõikamiseks kettsae pannud, nüüd kulus marjaks ära. Parasjagu ronimist ja akrobaatikat, saagisin ühe käega samal ajal kui jalgadega tüve ümbert kinni hoidsin. Jätsin viimased kiud lõikamata, ronisin veidi kõrgemale ja põrutasin kannaga, oks murdus teisel katsel ning kukkus mürtsuga alla, katus sai pihta vaid peenikeste tippudega, miskit häda ei sündinud.
Selliste lainetega hullult lahe ujumine
Lasin kiirelt juppideks ja vedasin tee pealt ära, siit saan hulga vihtasid, raadiost rääkis, et sel aastal tuleb vihad teha peale jaanipäeva. Nüüd lõpuks oli aega randa sörkida. Teel veel mõned puud maas ja murdunud oksad. Rannas puhus korralikult, profid lohelaudurid kaifisid täiega. Laine oli päris korralik, sumasin sisse. Nojaa, kohe puusani vees oli tunda hoovust, mis piki randa ida poole vedas. Teadagi mõnes kohas voolab mere poole, eriti tugevasti idapoolse neemiku lähedal. Laine käis üle pea, hüppasin murdlainetega kaasa lastes neil liugu. Mingil momendil avastasin, et jalad ei ulatanud ka laineorus põhja, ehkki eriti kaugel rannast polnud. Ujusin paralleelselt rannaga vooluga kaasa proovides aegajalt sügavust. Kui põhi jälle tunda, oli õige aeg ranna poole pöörata, lained aitasid kenasti kaasa.
Laine oli öösel kõrkjateni käinud
Välja sumades tuli üks noormees vastu, mainisin, et päris hea hoovus. Too ütles olevat esimest korda mere ääres - ju mõni tantsu või laulupeoline, soovitasin ettevaatlik olla. Välja minnes kuivasin ja hoidsin tüübil pilku peal, kedagi teist ujumas polnud ja üksi hätta sattudes võib asi halvasti lõppeda. Kui nägin, et hakkas välja tulema kõmpisin suvilasse. Läksin läbi metsa ja avastasin seal hulga metsmaasikaid, suured ja magusad. Suvilas lõikasin kuivanud õunapuud maha aga oksi ei jõudnud raiuda enne kui tagasi linna põrutasin - küll teinekord jõuab. Hea meel, et sain ujumas käia, selliseid laineid saab Eestimaal harva nautida.
Hommikul äratas mind unest magus musi, esimese hooga ei saanudki aru kas uni jätkub või on see päris. Kaasa soovis head pulma-aastapäeva. Mis mõttes, täna on ju alles 28's. Naine naeris, tahad end välja vabandada, 29 muidugi, eile 28'l olid ju valimised. Ei teagi kuidas olin osanud ühe päeva vahepealt ära kaotada, täitsa piinlik. Tööle sõites kiirustasin poest läbi ja ostsin lillepoti. Ilm oli nii palav, ei teadnud kas julgen seda autosse jätta. Kerisin tagumised aknad alla, et päris ära ei küpsetaks. Peagi teatati telekast selle aasta kuumarekordist: 26 soojakraadi niiskuseindeksiga +31C. Üleeelmise aasta rekordeid üle ei löönud kuid aprilli kohta ikka hullult palav, käisin mitu korda vaatamas kuidas lill autos vastu peab.
Pärastlõunal surus põhjast saabuv külm õhumass kuuma ja niiske kõrgustesse tekitades massiivseid äikesepilvi, paduvihma ja rahet. Viie ajal anti Torontos rahe ja äikesehoiatus läksin kerisin aknad üles. Mainiti tornaadovõimalust kuid seni teadaolevail andmeil siiski ühtki ei täheldatud. Helistasin tütrele, et too auto varju alla viiks, paarisendine rahe peksaks klaasid sisse ja lööks pleki lömmi. Veidi põhajpool möllas juba täiega, sajakilomeetrise tunnikiirusega tuulehood murdsid puid, padukas uputas ja rahe peksis nagu võib allolevalt videolõigult näha. Õnneks on tegu suht lokaalsete nähtusega ja meie pääsesime seekord vaid tavalise äikesevihmaga. Öösel langes temperatuur alla nulli, järgmine hommik üheksa ajal jooksma minnes oli +1C õuekraadiklaasil.
Mis viib mind sobivalt põlve ja jooksuteema juurde. Kümne päeva eest vigastatud ja paistes põlv on nüüdseks paranenud, mida kinnitab hommikul läbitud 11 kilti. Natuke ettevaatlik olen ikka ja tempo tavalisest aeglasem aga jalg ei tee sörkides enam pea üldse valu. Suutsin endalegi üllatuseks vahelejäänud päevadele vaatamata kuu jooksunormi täis saada. 14 korraga läbisin 103 jooksukilti keskmise tempoga 4:46 min kilomeetrile. 10K aeg 49:16, kiireim 5K 23:35 ja kilt 4:16, parim keskmine tempo 4:37 min/km. Suusamäel libisesin 215 km kuid väljas käimist registreerisin vaid 20km. Samme päevas keskmiselt 14510. Pulss 40 - 190, keskmine rahuoleku pulss 57 (Fitbiti järgi 50), VO2 Max 57. Kaal kõikus 77.4 - 78.4 vahel.
Tõsisemate teemade vahelduseks ilmajuttu. Sellised äärmiselt vaheldusrikkad kevadilmad meil siin praegu. Öösel oli jäävihm, momendil 0 kraadi ja kohe-kohe ähvardab lumesadu❄️. Õhtul saame äikesevihma⚡⛈️ millele järgneb öösel tavaline vihm🌧️. Homme hommikul udu☁️ ja uduvihm aga lõuna ajal korralik päikesepaisteline🌞suveilm 20 soojakraadiga. Pean oma Borati kostüümi välja otsima, et juhust kasutada ja aias päikese käes lebotades esimeseks juuniks kenasti pruuniks saada😜
Kuna maailma uudised on nii masendavad pistan pea liiva alla nagu jaanalind ja postitan hoopis mõned toredad pildid. Uudisi pole vaja isegi kommenteerida, tegu pole enam mitte elegantse diplomaatilise mänguga vaid jõhkra jõul põhineva lehmakauplemisega. Nagu eelmises postituses mainitud tuli meil lund mitu raksu ja palju. Pargis tee pealt maha sumbates ulatas lagedal üle põlve. Minul isegi spets lumesaabastega raske liikuda, koeral põhimõtteliselt võimatu, minu jälgedeski oli loomal raske.
Rahvas kelgumäel nagu ennevanasti
Vaade aknast aeda
Aias kaevasin lumelabidaga rajad sisse, et saaks biojäätmeid komposti viia, kust jänkud paremad palad nahka pistavad. Kutsikul vaja ka natu ringi liikuda kui temaga tänaval jalutada ei saa. Loomale rajasin lisa teeharu aia äärde ja tasandasin pisikese platsi, mida too edukalt eesmärgikohaselt hunnikuga tähistas. Lumi ulatub tooli poole seljatoeni nagu pildilt näha. Maja ees kahel pool sissesõiduteed vallid pea auto katuseni, kõik käsitsi minu ja kaasa poolt labidaga visatud. Õnneks suht kerge ehkki tihe külma ilma lumi, kannatab ilma kerele liiga tegemata suuri labidatäisi tõsta.
Ma ei mäletanudki mis tunne on tõbine olla, viimasest korrast üle 5 aasta möödas, koroona epideemia algusest saati terve püsinud kui mõni kerge nohu välja arvata. Ega nüüdki polnud mingi raske haigus, lihtsalt kõva nohu, uimane ja väsinud olek. Mu tavakohaselt õrn kurk õnneks ei valuta, see oleks muidu kõige tülikam. Samas kui oled harjunud terve olema tundub kuidagi ülekohtune haigeks jääda, no mis mõttes jumalad mind karistavad. Mõeldes teistele kodanikele või isegi koroonaeelsele ajale kui ikka kord paar aastas kurk valus, nohu ja köha kimbutamas peaks ju tegelt tänulik olema. Lihtsalt vastik on haiglaselt end tunda, isegi jooksmas pole juba 5 päeva käinud. Esmaspäeval suusamäel olin tipp-topp, teisipäeval väsitas jooksmine ära ja õhtul tuli nohu kallale. Kolmandal päeval võtsin mingi külmetusevastase tableti - sellised, mida ühe hommikul ja ühe õhtul. Ega ei ravi aga enesetunde teevad paremaks.
Täna lõpuks hakkab normaalsem tunne tagasi tulema, homme jooksma ei kipu isegi kui tervise poolest suudaks sest meist on mõne päeva jooksul kaks korralikku lumetormi üle käinud. Torontos sadas maha mõlemal juhul pea 40 senti lund. Labidaga käsitsi lumeloopimine paarikümnemeetriselt sissesõiduteelt oleks ka tervele inimesele viisaka füüsilise koormuse taganud. Kaasa õnneks aitas, ehkki ega temagi 100% tervise juures pole. Tööle ja tagasi oli sõna otseses mõttes väga tore sõita - täitsa nagu Rootsi rallil. Kuna paksu lumega kaetud maantee suht tühi sain tuld anda. Masin ujus mõnusalt, esirattaveoga korralike talvekummidega on hoopis teine tunne. Rööpad olid isegi kiirteel nii sügavad, et kohati käis põhi vastu. Aeg-ajalt jalgu jäävatest äpudest lasin paremalt või vasakult mööda, sõltuvalt sellest kus rohkem ruumi, rajajooni polnud paksu lume all niikuinii näha.
Sõbrapäeva veetsin väga ebaromantiliselt öösel diivanil ja mitte selle pärast, et lilled oleks unustanud vaid polnud tahtmist kaasaga nakkusi kokteiliks segada. Kiisule igatahes meeldis, ronis kohe õhtul mu kõhu peale nurruma, ei raatsinud teist maha lükata. Öösel korra ärgates imestasin, et selg nii soe, kass kurivaim tihkelt diivani seljatoe ja minu vahel, oleks võinud ta kogemata laiaks keerata. Täna näppisin looma karvanutsakut rinnalt lahti, kiisule täitsa meeldis, mõnules nagu spas.
Täna öösel oli meil selle aasta rekordkülm, hommikul kutsikut välja lastes näitas -19°C, tuulefaktoriga lausa -28. Loom sibas kiirelt aeda, paraku jäi oma hädade õiendamisega hätta. Lumi nii külm, et kuts tõstis vaheldumisi kõiki jalgu, aga kuda sa pissid kui üle paari sekundi ei saa jalga maas hoida. Lõpuks lahendas poiss probleemi moodsalt ning veidi häbenedes kükitas nagu muidu koerapreilidel kombeks. Number kahega sai tavalise kümneminutise sobiva koha otsimise asemel kümne sekundiga hakkama. Eks eelmisel õhtul kinnihoitu nõudis kibekiiret väljundit, aurav tulemus läks vaarikate väetiseks.
Eile enne tööle jõudmist poest läbi astudes avastasin, et olen mobla maha unustanud. Mis tähendas, et olin ilma kogu oma identiteedist omamata ligipääsu finantsvahendeile. Hea, et avastasin enne kassasappa jõudmist, polnud jõudnud suurt miskit korvi laduda. Tööl ootas ees eriliselt pikk ja igav päev, ei kujuta enam ette kuidas kunagi ilma moblata oli võimalik elada. Suurest igavusest hakkasin juhendeid ja käsiraamatuid sirvima ning leidsin selle käigus nii mõnelegi pikalt küsimusi tekitanud tehnilisele probleemile lahenduse. Nii palju pole vähemalt 10 aasta jooksul firmas tööasjadele tähelepanu pööranud😜
Kuts isukalt viimast mangot piidlemas.
Mangodest kirjutama õhutas kaamose apelsinimahla postitus. Eks meil ole ka toidukraam kallimaks läinud aga õnneks mitmed minu lemmikud puuviljad ikka aeg-ajalt supersooduka peal. Ilusad suured apelsinid hiljuti letis euro kilo, aga kui kõrval terve kast (12) pirakaid mangosid 5€ eest, krabasin kohe kolm kasti. Valisin nii, et ühes pehmed ja küpsed, teises kõvemad ja kolmandas toorevõitu. Kaks nädalat pugisime mangosid, isegi kutsik sai tükikesi kui "mangokivi" esihammastega puhtaks kaapisin. Õnneks mango nagu banaan, selline puuvili, millest mul isu otsa ei saa. Muideks banaane mingil kummalisel põhjusel inflatsioon puutunud pole, juba aastaid 80 eurosenti kilo.
P.S. Peruust pärit mangod olid plastikust kastides, Brasiilia omad tavapärastes pappkastides.
Täna on 29's ja väljas sajab kasse ja koeri nagu inglisekeelsetes maades kombeks paduvihma kohta öelda, ilmateade hoiatas üleujutuste eest. Küll on hea, et sai normaalse ilmaga ja lumega lausa 2 korda enne jõule suusamäel käidud. Hea pole muidugi see, et vana kere mäe peal rappida sai, aga positiivsest küljest vaadatuna oleks võinud ka palju hullemini minna. Ah jaa, käisin perearsti juures oma vigastusi näitamas. Tulemus enam-vähem nagu arvata oli. Arst vaatas, torkis veidi näpuga ja ütles, et lahtisi murdusid pole, muidu oleksin sellise katsumise peale röökima hakanud. OK, seda teadsin ise, et särk ei jää selga tõmmates läbi naha turritavate ribide otsde taha kinni. Mu küsimuse peale, kas oleks mõtet röntgenipilti teha pidas doktor sihukest ettevõtmist mõttetuks - mõrad ilmselt on aga ega see pilt midagi muuda, niikuinii pole muud ravi kui võtta rahulikult, mitte tõsta raskeid asju ja oodata kuni ise ära paranevad. Oli nagu imelik peale käia, et tahaks katkise rinnakorvi pilti blogisse üles riputada - ehk siis nii jäi.
Vereanalüüsi juures oli häid ja mitte nii häid uudiseid. Mingitsorti kaasasündinud südame ja veresoonkonna haiguse riski määrav marker Lipoprotein A olla nii madal, mida tema oma praktikas varem näinud pole: normaalne alla saja, mul 18. Arst vaatas otsa rõhutades: See ei tähenda, et nüüd võid tähistama hakata ja kahe suupoolega seapekki pugima ning vaadi viisi õlut kaanima - lihtsalt sul on lotoga vedanud, ära mängi võitu maha. Mitte nii hea on LDL kolesterooli taseme tõus eelmise aasta 2.5 pealt piirmäära 3.5'ni. Mis juhtus, oled mingeid toitumisharjumusi muutnud või füüsiline koormus madal?
Esialgu ei tulnud miskit pähe aga siis meenus, et viimase paari kuu jooksul sai hommikuti kaks praemuna peekoniga hinge alla pandud - arst pööritas silmi: see seletab ühe hoobiga su kolesterooli, ega sa piimarasvasid liiga palju tarbi. Vastasin, et ei usu, no kui jäätis välja arvata. Küsimusele palju kulub tunnistasin ausalt: soodukalt ostan kaks-kolm kaheliitrist topsi ja keeran need nädalaga hinge alla. Doktor vaatas otsa: sa mõtlesid kuu ajaga? ... Ei, ei, ikka nädalaga, vahel läheb tops ühe korraga aga mõni päev unustan ja ei söö üldse, vabandasin. Teil Ida-Eurooplastel kombeks ka palju võid süüa? Oh ei, saia leiva peale ei pane enam, samas eks kuklikeste ja kringli sees seda ikka natuke leidub. Arst tõstis pilgu: Ma parem ei küsi palju sa kuklikesi sööd, pigem ime et kolesterool sellise toitumise peale nii madal. Pead tänama oma geneetilist eelsoodumust aga soovitan soojalt munade, jäätise ja võiga hoogu maha võtta.
Teine silma jääv number on B12 vitamiini madalavõitu tase, 216 on nõks madalam normatiivsest 220'st. Nii väikese vahega võid seda parandada dieedile rohkem tähelepanu pöörates, süües B12 pakkuvaid toitusid nagu kalad (sardiinid, tuunikala, lõhe, forell), loomaliha, maks, neerud, merekarbid, pärm, ... või vältides vitamiini omandamist pärssivaid toite nagu alkohol, kohv, tee, täistera jahust pagaritooted, ... Alternatiiviks on B12 vitamiini tablettidena manustada. Tablette ma üldiselt ei viitsi võtta, eelistan pigem toidule rohkem tähelepanu pöörata.
Olen tõepoolest jõudnud lõpuks staadiumi, kus peaks dieedile tähelepanu pöörama??? Siiamaani olen söönud just seda ja just nii palju kui isu on. Kala on alati meeldinud, eks annan kaasale teada. Maks maitseb kuid pole vist kolesterooli seisukohast kõige parem. Loomaliha söön hea meelega, seda erinevalt sealihast kodus eriti tihti ei pakuta. Merekarpe ei taha ja kuulen esimest korda, et keegi pärmi sööks. Alkost, kohvist või kaasa kaneelikuklitest loobumine ei tule kõne alla, kui üldse siis surmanuhtluse ähvardusel😜 Nagu ausalt öeldes ei kujuta ette sellist elu kui pean mõtlema mida ja palju suhu pistan. Isegi ei tea millest loobumine kõige raskem võiks olla. On teil lugejad kogemusi, et äkki olete sunnitud mingit igapäevast toiduartiklit piirama või hoopistükkis loobuma ja kui raske see võiks olla?
P.S. Arstile muidugi ei hakanud ütlema, et pühade ajal pole mul küll kavas lookas laudade taga suud vesistada ja rasvast nõretavatest praetükkidest, magusatest shokolaadikringli lõikudest, kohvist, konjakist või saunaõllest loobuda. Äkki uuel aastal hakkan uueks inimeseks saamise peale mõtlema, pealegi pole momendil kedagi kodus kontrollimas ja sunnimeetodeid rakendamas😁
Meil siin talv lõpuks täie rauaga kohal. Öösel oli -18C ja ega päevalgi palju soojemaks läinud. Nii kutsik kui kiisu ronisid minu kõrvale voodisse sooja saama ja pakkuma - sümbioos missugune. Sellise külmaga hommikujooksule ei lähe, väidetavalt võivat viieteist külmakraadi juures väga aktiivne füüsiline tegevus kopsusid kahjustada kuna ahmid liiga külma õhku suurtes kogustes ja see ei jõua hingamisteedes eelsoojeneda. Samas murdmaad suusatamas sai omal ajal ka 25 külmakraadiga käia ja täie auruga anda ilma et oleks mingeid komplikatsioone täheldanud. Kui aus olla pole külm miskit muud kui hea vabandus neljandal advendil tugitooli lamaskile visata ja vanajumala auks "LA FIN DU MONDE" õlts avada (lähem kirjeldus 6. dets postituses). Neljanda advendi aknakese humoorikas tekst: "La parente s'en vient bientot - la fin du monde" - "Vanemad tulevad varsti - maailma lõpp". Hmmm..., tuleb tuttav ette - kui kooliajal sai hoogsalt pidutsetud ja kellelgi meenus, et vanemad tulevad varsti oli tõepoolest põhjust karta "Maailma lõppu"😁
Õlts rinnus sõitsin sporditarvete poodi murdmaa jooksutossusid kaema. Kavas pole võistlema minna aga seni olen metsas ja mägedes matkanud kas matka sandaalide või vanade jooksutossudega. Matkasaapaid pole kunagi kandnud, sest need on liiga kuumad ja ajavad jalad higistama, mis tähendab kas tihedaid sokivahetusi või ville. Kui mägedes (räägin siin paari tuhande meetri mitte viie kildi kõrgustest) on nina ja kannakaitsega sandaalid täitsa mugavad siis rägastikus eelistan tugevaid tossusid, oksad võivad muidu valusalt jalga torgata. Nagu teada jalatseid ei saa internetist osta, või tähendab saab aga ainult juhul kui oled täpselt sama mudelit ja numbrit enne jalga proovinud. Isegi siis on riskimoment, sest erinevad paarid pole identsed. Pikk lugu lühidalt: veetsin aega ja proovisin mitmeid erinevaid - numbreid või "laiusi" ei maksa usaldada, oma jalg on kuningas. Kõige paremini sobisid Nike Pegasus Trail 5 ehkki hulk teisi ägedama välimuse ja paremate hinnangutega. Kuna soodukas (95EUR) kestab aasta lõpuni ei võtnud veel ära, äkki leian isegi paremad kuskilt.
Koju tulles tahtsin viia kutsiku jalutuskäigule. Loom leidis, et ilm pikalt liiga külm, ajas resoluutselt sõrad vastu, läksime siis hoopis aeda. Sushi jooksis ringi, nuuskis jänese ja oravajälgi ja tegi oma häda kiirelt ära, sest käpakesed külmetasid. Proovis teine käppasid ükshaaval üleval hoida ja vaatas mulle otsa lootusrikka pilguga, ehk võtan sülle. Tuppa tulles kell alles pool neli, -10C ei tundunud üldse nii paha, lähen teen ikka jooksuringi. Jalga veidi soojemad püksid, selga õhuke fleece ja fleecevest ning tuulevest selle peale, tuult õieti polnud. Hea tunne oli jooksma hakata, külm küll ei tundunud. Viis pool kilti joostud otsustasin kodu poole pööramise asemel veel ühe ringi lipata, jooksen detsembri teise kümpsi. Õhk meeldivalt karge ja värske, -10C ei tekitanud mingit probleemi. Vaheaegasid kuuldes kostis üllatavalt hea tempo.
Koju jõudes vaatasin mobla pealt numbreid: Fiti põhjal uus kõva rekord, paraku ei maksa tõsiselt võtta, näitab alati tegelikkusest ilusamaid numbreid. Pulsikella aega mobla äpil vaatama hakates andis mobla saba, sest patarei pinge langes külmaga alla kriitilist taset. Panin teise laadima ja läksin dushi alla. Pestuna ning värskena avasin Huawei Health äpi vaatamaks kuidas jooks läks - raske uskuda kuid tuleb välja, et jooksin sel sügisel (või tegelt küll talv juba) teist korda oma kõigi aegade 10K rekordi: 45:32 kuus sekundit eelmisest kiirem. Kusjuures viimased 5 kilti 22:11. Kokkuvõttes tuleb teatava üllatusega tõdeda, et mõõdukad miinuskraadid ei paista kestvusala sooritustele halvasti mõjuvat.
Päev läks vähe nihu, sest plaanis oli suusatama minna, ilmateade lubas kuni 40 cm lund põhjapool suusamäel. Eile päeval panin autole talvekummid alla ja võtsin masina pilgeni bensu täis. Õhtul otsisin kogu varustuse, nii suusad kui riided välja ja panin valmis nagu kõrvaloleva pildi pealt võib näha. Isegi magama, või vähemalt voodisse, kobisin eriliselt varakult juba 11 ajal.
Kell neli äratas ulguva tuule käes maja seinte naksumine. Mingi hull torm kostis väljas olevat, ehk läheb hommikuks üle. Seitsme ajal ei paistnud vaibunud olevat. Enne voodist välja ronimist vaatasin ilmateatest järgi, mis seis suusamäel. Nojah täielik "Blizzard" lumetorm 80 km/h tuul ja kõva tuisk.
Enamus põhja poole viivatest maanteedest suletud, uudistes hoiatas teele mineku eest juhul kui just hädaolukord ei ole. Mina klassifitseerin suusamäele mitte saamist hädaolukorraks aga paraku võitis mõistlikkus ja ka soojus teki all. Vist ikka pole mõtet minna, minu autoga hangedest läbi ei sõida. Pealegi oleks õige loll kohale sõita ainult avastamaks, et tõstukid seoses liiga tugeva tuulega ei tööta - seda on enne juhtunud. Südame rahustuseks vaatasin lõuna ajal Blue Mountaini kohalikke uudiseid, oligi suletud, lund lubas lausa kuni 80 cm. Loodetavasti on homme parem ilm!
Tänane õlts pisike needus "p'tite MAUDITE" (vaata 4.dets postitus), tekst aknakeses: "Biere brune festive Aux aromes de malt caramel. Qui suis-je" - "Pidulik pruun õlu karamell-linnaste aroomidega. Kes ma olen?"
Blue Mountain suletud, tuul kuni 80 km/h ja lund 80cm.
Pühapäevase päeva ja ilusa ilma puhul käisin rannas. Päris mitte tavalises mõttes päevitamas ja ujumas, sest nii õhu kui vee temperatuur 5 plusskraadi ringis, mis riideid maha heitma just ei meelita. Sellel konkreetsel plaazhil olen vaid paar korda varem käinud kuna päris suvel liiga rahvastatud ehkki meie elukohast sama lähedal kui Vääna rand Tallinnast. Ontario järve vesi on isegi palaval suvepäeval suht külm, külmem kui Eesti rannikuvetes. AI ei osanud muud selgitust anda kui tavaline: järv sügav, suure mahuga, tuultega tõuseb külm põhjavesi pinnale, ... no Läänemeri on nii sügavam kui mahukam Ontario järvest ja sealjuures 15 laiuskraadi põhjapool. Ehk siis ei tea ja ei viitsi ka rohkem otsida põhjusi.
Woodbine beach ise on igavene pirakas - laiuselt madala veeseisuga kolmsada meetrit lääneotsas, pikkuselt 3 kilti, laias osas lugematu hulk rannavõrkpalli väljakuid. Momendil muidugi vaid postid püsti. Silma jäi toiduputka, kus ikka veel pakutava toidukraami hinnad üleval - kodumaal ehk huvitav võrrelda (arvestage, et 1 EUR = 1.5CAD)
Tänase 8. kuupäeva ja 2. advendi õlle avamiseni jõudsin alles õhtul kodus. Aknakese alt vaatas vastu tekst: "C'est l'heure du brunch - Mimosa" - "On bronchi aeg". Selgituseks - brunch kombineeritud sõnadest breakfast ja lunch, Eesti mõistes ehk lõunaoode? Mida Mimosa seal tähendab ei suutnud välja nuputada, google väitel Mimosa näol tegu kas lille või jahutatud apelsinimahlaga shampanjakokteiliga - no äkki lihtsalt sarnaneb väljanägemiselt kokteiliga ja õllel on väidetavalt ka tsitruse mekki ligi.
Purgil olev reklaamtekst:
Rafraîchissante et veloutée, cette bière de blé jaune paille, à la mousse riche, se distingue par son bouquet subtil d’épices et ses notes d’agrumes.
Värskendav ja sametine paksu vahuga õlgkollane nisuõlu, mis paistab silma oma peene vürtsika aroomi ja tsitrusenootide poolest.
Cette blanche maintes fois récompensée à l’international rend hommage au fort Chambly, le puissant emblème de la ville où sont brassées nos bières.
See korduvalt rahvusvahelisi auhindasid saanud hele nisuõlu on saanud oma nime Fort Chambly nimeliselt linnalt, kus Unibroue firma õlled pruulitakse.
Minu hinnang: Täiesti joodav maheda maitsega 5%'ne õlu, sihuke pärmimaitsega hägune nagu kõik senised, vürtsi ja tsitrust ei suutnud ka kõige parema tahtmise juures ette kujutada.
Keegi pole viimasel ajal mind otseselt metsa saatnud nii et otsustasin ennetavalt ise minna. Homme, pühap varahommikul panen ajama, süst juba autosse topitud ja enamus asju hommikul pakitud kuna täna veel töötan kümneni õhtul. Esialgu oli kavas 5 päevaks minna aga kui ilmaennustust nägin võtsin terve nädala vabaks. Septembri teises pooles pea nädal aega päevatemperatuur +22C, öösel 16-17, ei tilkagi vihma - paremat ei oska tahta. Näis muidugi kas ennustus paika peab, igaks juhuks kaasas vihmakiled nii endale kui koerale, soojadest riietest vaid fleece ja vest. Erinevalt eelmisest nädalast on nüüd "hardcore" matk tsivilisatsioonist välja - levi seal pole ja satitelefoni ma ei oma. Kaasale jätan elukindlustuspoliisina marsruudi info.
Varustuse ja pakkimisega oli seekord õige lihtne tänu eelmise aasta temaatilisele detailsele postitusele. Enam polnud vaja jalgratast leiutada. Kui jalgsi või kanuumatka mitmepäeva varustuse panen tänu kogemusele silmad kinni kokku siis süstaga alles teine kord. Eripära eelkõige pakkide kuju, veepidavusnõue ja väike mahutavus. Toidukraami natu rohkem kui eelmine kord, riideid isegi vähem.
Viiest ööbimisest kaks viimast samas kohas. Vee peal distants isegi lühem kui eelmine aasta ja vaid pisemate (mõne km pikkade, kuni kilt laiade) järvede peal, jõge pole. Seega lainetus, tuul ja vool probleemi ei tekita. Samas portaazhe (süsta ja varustuse vedu üle mägise maismaa) tükk maad rohkem ja pikemad. Plaanis nagu tavaliselt päevatee algul läbida, telk üles panna ja siis ringi vaadata. Ühel päeval tahaks ka kohaliku kõrgeima tipu vallutada - kui tuju ja kutsik jaksab.
Suvilakäigust hulk pilte ja toredaid lugusid, eks postitan kui metsast tagasi jõuan kui 🐻karu nahka ei pane😜 Karu vastu võtsin pipragaasi, pean kodus igaks juhuks kasutusjuhendit enne lugema, muidu võib kole kiireks minna kui päriselt vaja. Suur saksa sõjaväe puss rohkem moepärast kaasas, Jaapani täägi jätsin koju ja rahumeelse inimesena ei viitsi tulirelvi kah kaasa tarida.
Karu jutt on muidugi niisama loba, statistikapõhiselt murdsid karud Canadas alates 2000 ainult 27 inimest (1 aastas), Ontarios 4 ehk vähem kui ühe 5 aasta jooksul. Välgust surmasaamise võimalus 2-3 korda suurem autoõnnetustest rääkimata. Seda statistikat kasutan kui inimesed küsivad kas ma metsas karu ei karda ja kas pole hirmus ohtlik.
