"Mittetöötamine"

Mäletate veel sellist nostalgilist riistapuud
Küsimus laiale ringile: mis aasta reklaam?

Sai siin ennist kilgatud, et suvilas tegelen puhkamise mitte töötamisega, sest suurt midagi pole teha. Päris nii lihtne see siiski pole. Garaazhi koristamisest juba kirjutasin, aga ei lisanud mida põnevat sealse rämpsu seest leidsin. No näiteks vanade ajalehtede vahelt kukkus välja iidne NOKIA 3310 reklaam, kamina simsi pealt leidsin viikingilaevaga tikutoosi (hind 1 kop), garaazhist Sputniku jalgratta mida saite eelmises postituses imetleda. Laua all ämblikuvõrguga kaetud VEF raadio, laste ja isegi minu mänguasjad kastis, plastiliinist voolitud mehikesed (õhupüssi märklaudadeks kasutasime). Kõik need viisid ammuste mälestuste radadele.

Ei mallanud niisama istuda, suvilas ringi vaadates hakkab nii palju asju silma, mis pole küll esimene prioriteet aga nagu vajaks korrastamist või ärategemist. Aastaid tagasi murdunud kaheharulise kase üks poolik tüvi riivas silma, pealegi olid see aasta ka viimased oksad kuivanud. Tuleb maha võtta. Paraku tegu oma 40 senti jämeda viiemeetrise harudega jurakaga. Kui ei taha, et alla kukkudes liiga palju ümbrust rüüstab, tuleb juppidena võtta. Saagimisel kindlamalt puu otsas püsimiseks lõin naeltega nurkrauad tüve külge, ronisin oma elektrilise kettsaega üles ja asusin jupitama (hea, et kaasa või ema ei näinud😜). Õnneks teine kaldu nii, et polnud muret mis suunas kukub. Läks kenasti aga aega võttis. maas pidin veel jupitama, sest muidu liiga rasked ära vedamiseks.

Teeäärne arooniahekk vajas pügamist, mitu aastat teine lõikamata. Pool päeva kulus kuna hekisaagi mul pole aga tolku poleks suurt olnud, nii jämedaid oksi niikuinii ei võtaks. Neljameetrise kõrguse lõikasin kahemeetriseks, toorest oksarisu tekkis ohtralt. Kirssidel, õunapuudel ja sirelil võtsin kuivanud oksi vähemaks. Kõik vedasin metsa alla lõkkeplatsi juurde, iga aasta tekib uskumatult palju põletamist vajavat risu. Kuna ilmad nii nagu nad on, ehk iga päeva paari tagant tuli kõva vihma, tekitasin kuivematest okstest lõkkeplatsile suure hunniku, natukese kuivaperioodi peale saab tule otsa panna ja eest ära põletada.

Välisukse lukk oli eelmine aasta kinni kiilunud, polnudki päris selge mis viga. Muidu jagu ei saanud kui pidin ühe laua lahti kangutama. Lukukeel töötas aga lingikeel mitte, ehkki link liikus. Kruvikeerajaga sudides sain teise lõpuks lahti. Võtsin luku välja uurimaks mis viga, nojah lingikeel pooleks - müstika kust sihuke jõud saab tulla, ilmselt lihtsalt tüüpiline nõuka aja praak - Vasara lukk. Ajutiseks lahenduseks pidin haagi uksele panema, et irvakile ei vajuks. Teoreetiliselt saanuks ju iga kord võtit keerata aga esiteks töötas vaid südamiku väline pool ja teiseks oskasin võtme maha pillata ning kaotada nagu eelmises postituses mainitud. Pilti otsides avastasin, et tegelt müüakse isegi sihukest tavaari üle neti.

Nagu sellest vähe oleks arvas kaasa, et võiksin ühe toa remontida, muidu äkki hakkab igav. Eriti isu polnud kuid mitmel põhjusel, mida siin ei hakka mainima, tundus see päris vajalik olevat. Seega külastasin paari ehituspoodi ja valisin nii lae kui seinamaterjalid ja ka ukse välja. Õnneks on Eestis materjalide koha pealt palju parem seis kui Kanadas, valik suurem ja mitmekesisem, lisaks langeb rohkem kokku minu maitsega. Teenindajad olid jällegi supertoredad, juhendasid ja aitasid vajalikku valida. Bauhausist sooduka pealt seina ja laekatte materjal, K-rautast uks ja piidad.Transpordi juures aitasid sugulased, parasjagu tassimist kahele mehele. Täna sain esimesed laepaneelid paika!

Juulitorm

Hirmuäratav "lohe" taevas

Pühapäeva õhtul kui jalutasin Vääna poest läbi ilmus taevasse pahaendeline lohe. Mis seal imestada, esmaspäevaks ennustati tormi. Öösel juba hakkas tuul maja kallal sakutama ja ulgus räästas. Hommikul oli ilm siiski täiesti joostav, ehkki esialgu plaanisin seda päeva vahele jätta. Vihma parasjagu ei sadanud erinevalt ennustatust ja pilvitus polnud ka kõige ähvardavam, 14 kraadi temperatuur just paras jooksmiseks. Tegin end toas kätekõverduste ja kõhulihaste trenniga soojaks enne kui astusin rõdule ning tõmbasin tossud jalga. Veidi jahe aga joostes läheb keha paari minutiga soojaks.

Jooksuga merre, vett nii merest kui taevast

Isegi metsa vahel puhus tuul parasjagu, rannale jõudes avanes äge vaade: lained käisid riietuskabiinideni välja, mõned prügitünnid olid juba ümber lükanud. Joosta sai suht kitsal liivaribal pidevalt jälgides, et mõni suurem laine papusid märjaks ei teeks. Liiv oli läbi vettinud ja pehme, mis tegi liikumise raskemaks. Iga samm vajus läbi ja tõukamine andis järgi, energiat kulus tavapärasest hulga rohkem. Tuul oli õnneks poolestsaati küljepealt, ehk täitsa vastutuult jooksma ei pidanud. Pooleteisekildise ranna peale vaid paar inimest, pole ka imestada, sest vahepeal tuli lühike sahmakas vihma.

Viis kilti täis viskasin riided seljast ning tormasin lainetesse. Murduvad vahused harjad käisid üle pea juba üsna ranna ääres. Teisest sügavamast osast mere poole ei tikkunud, sest varvas ulatas põhja vaid laine vaos. Voolus oli päris võimas piki randa idapoole seal kus mina vees. Sellise lainega tekivad isegi Väänas ka mere poole voolavad kohad (riptide) mis võivad ohtlikuks osutuda kui ei oska õieti käituda või paanikasse lähed. Möllasin lainetes oma veerand tundi, igati äge suplus - ujumiseks seda nimetada ei saaks. Välja minnes tõmbasin viisakusest vaid jooksupüksid jalga, keha oli nii palav ja märg, et särgi jätsin kätte. Randa mööda tagasi jalutades tulid kaks paksudes jopedes inimest vastu, vaatasid mind kui äraeksinud jääkaru. Kuidas teil, aga mul on alati merest tulles isegi jäise tuule käes päris pikalt soe ehkki vette minek alati kokkuvõtmist nõudev.

Suvilas tegin kuuma kohvi saiakeste kõrvale ja sõin oma tavalise keefiri-moosi-müsli hommikusöögi. Hoovihma sahmakatega ilm välja just ei kutsunud. Blogistasin ja vaatasin läpaka taga videosid ning eelmise päeva vutimatshide kokkuvõtteid. Tukastasin isegi tunnikese. Lõpuks hakkas igav. Kuna tuul oli ilmselt veelgi tõusnud otsustasin randa jalutada mere möllamist vaatama.

Hea otsus, vesi oli tõusnud, lained suuremad ja lohe ning purjelaudurid välja ilmunud. Vaatasin kadedusega nende kihutamist lainetel. Kunagi ammu Kariibis soojas ookeanis õppisin purjelauaga sõitma aga sinna see jäi, ehkki esimese hooga oli plaan ka endale osta. Üks lohelaudur lendas oma 10 meetri kõrgusele ja õige pikalt enne kui tagasi vette maandus. Temast pilti ei saanud küll aga purjelauduri ebaõnnestunud hüppest.

Istun rannatoolil enne merre minemist

Teiste vahtimine ajas endalegi isu peale vette minna. Koorisin riided seljast aga kere oli jaheda võitu. Mis ikka, jooksen mõned kiired sajameetri otsad end soojaks. Püksid olid juba ära võetud, rahvast rannas polnud, sprintisin ihualasti ja mõistsin, et vanakreeka olümpiasportlaste elu polnud lihtne. Palja tilliga jooksmine osutus parajaks väljakutseks. Too tagus hoogsalt vastu kintsusid, eriti kui täiega liduda. Ei oska taolise asja peale mõelda, sest tavaolukorras hoiavad ju alukad või spordipüksid riistvara kenasti omal kohal laskmata liiga vabalt ringi hüpelda. Noh olen nüüd jälle ühe kogemuse võrra rikkam😛 Muideks, avastasin just, et noku emotikoni tavatabelis ei ole.

Lained olid reaalselt veel suuremad kui hommikul. Edukalt sai kõhuli "bodysurfingut" teha. Voolus võimsam kui enne ja muidugi oskasin sattuda mere poole voolavasse kohta kuna polnud rannalt olukorda jälginud. Midagi hullu polnud, lihtsalt ujusin veidi rannaga paralleelselt ja siis hakkasid lained jälle ise ranna poole tagasi kandma. Kaugemal kimas must paar purjelaudurit suht lähedalt mööda, natuke muretsesin, kas nad ikka näevad mind ja oma lauaga otsa ei aja.

Mind on juba lapsepõlvest peale tormiga mere äärde tõmmanud, lainete möllus on midagi nii ägedat ja võimast, võin seda tunde vahtida randa mööda jalutades. Samuti nagu elavat tuld lõkke näol, häda pärast ajas poisikesena isegi lahtine pliidiuks asja ära. Vanaema muretses, et ega laps ometi püromaan ole, vahib teine tuld nii andunult😁 Tuli ja vesi, kaks vastandit pakuvad oma ürgset jõudu esitledes vägagi kaasakiskuvat vaatepilti.

On teil mingeid vaatemänge, mida lummatuna võite pikalt jälgida?

Lennutamas drooni

                           Suvila ja lõkkeplats lumetul detsembrikuul

Kui droon juba kaugelt Kanadast kaasa tassitud tuleb teda ka lennutada. Jõuluõhtu veetsin emaga, järgmise päeva oma asju sorteerides aga reedel lubas Eestimaa detsembri kohta vägagi kena ilma, isegi veidi päikest, mõned plusskraadid ja mitte väga tugevat tuult. Just sobiv drooni katsetada, sest mida külmem seda väiksem patarei mahtuvus ja lühem lennuaeg. Sobivaim koht kusagil lagedal suht inimtühjal kohal ... otse loomulikult tuli esimesena pähe suvila ja Vääna rand. Patareid olid eelmisel päeval igaks juhuks laaditud.

Esialgu oli kavas autoga sõita, sest droon ju kaasas. Samas milleks autot vaja, see tühi ei kaalu ju midagi aga autot pole veel jõudnud katsetada. Kui käima ei lähe või mõni muu jama siis raiskan ilusa päikselise ilma ära mida talvel tihti ei pakuta. Toksisin Vääna ranna google kaardi peale sihtmärgiks ja valisin liiklusvahendiks ühistransa: alla tunni viib kohale vaid ühe ümberistumisega. Pealegi mugav - rooli taga istumise asemel saan istmel lebotada ja moblat rullida. Asi otsustatud.

Lumemarjad maja taga

Suvilasse jõudes tegin mõned pildid enne tuppa astumist ja drooniga tegelema asumist. Meeldetuletuseks vaatasin DJY Fly äpi menüüd üle. Esiteks panin lennuaparaadi lihtsaima follow rezhiimi peale. Jalutasin ringi nii maja taga kui ees ning lõpuks suundusin läbi värava metsaalusele lõkkeplatsile. Droon lendas järgi nagu eriti hästi kuulekuse trenni läbinud koer ning tuli lõpuks kutsumise peale minu juurde ning laskus peopesale.

Järgmisena saatsin ta 10 meetri kõrgusele, et saada ülevaatlik videolõik krundist ja majast. Natuke liiga madal, et kogu maatükki kaadrisse jäädvustada kuid suurt kõrgemale ei riskinud, sest tuul suht tugev, puude ladvad õõtsusid. Proovisin Droniet ja Helixit, kõik funksis nagu reklaamivideotel, ainus erinevus filmitavas subjektis, kes välimuse ja graatsilisuse poolest ei saanud lähedalegi.

Suvilakrunt oli end ammendanud, nüüd tahtsin põhieesmärgile randa proovima minna. Pakkisin drooni seljakotti ja hakkasin astuma. Tuul tundus kahtlaselt tugev, mere kohin kostis poole kildi peale metsa vahele - ei paistnud väga lubav. Randa jõudes polnudki nii hull kui kartsin. Võtsin kohe ranna alguses kõrkjate vahel drooni välja ja panin jälgimisrezhiimi. Õhkutõustes lendas korraks vastu kõrkjaid aga aga suutis alla kukkumata ootamatut mõju korrigeerida. Jalutasin rannale hoides silma peal, et tuul pingsalt sumisevat aparaati minema ei kannaks. Paar korda tugevama iiliga kallutas end tuulde ja sõdis edukalt vastu, üllatavalt hästi sai hakkama.

Randa mööda jalutades lennutasin veel mõned korrad, siis läksin metsa vahele. Ka seal polnud probleemi puutüvedest ja madalatest männiokstest eemale hoidmises, ainult üle luitevalli tagasi rannale suundudes ilmselgelt punnitas kõvasti vastutuult. Mis edasi teha? Tahaks Türisalu panga alla minna, kus põnev maastik aga äkki tuul liiga puhanguline. Kell alles veidi 2 läbi, lähen vaatan, aega veel on. Enne panga alla jõudmist jäi silma meres supilaual aerutav ja suurte lainetega võitlev vend. On alles entusiasm - mul tulid paljast vaatamisest külmavärinad peale. Filmisin teda uue mobla 20X zoomiga.

Teatava üllatusega võis paekivi panga alla jõudes tõdeda, et tuul oli siin tegelt hoopiski vaiksem, ehkki puhus otse merelt. Lasin kitsast kivist randa mööda sörkides droonil end jälitada ja hiljem ka vertikaalselt tõustes/laskudes filmida. Jällegi ei julgenud kõrgemale kui 10 meetrit lennutada, äkki tuul viib üle panga ääre minema. Kokkuvõttes igati ägedad kaadrid. Drooni kaasavõtmine osutus tõepoolest heaks otsuseks.

52766 43.18

16 Juuli: üle 50000 sammu ja
pikem kui maratonidistants läbitud

Teisipäeva õhtul otsustasin puhkusel aja maha võtta. Kostab väga vastuoluline aga paraku nii on. Täitsa lõdvalt mittemidagitehes ehk molutades kui Jüssi väljendit kasutada pole saanud õieti olla. Muidugi on tegevus oluliselt vähemaktiivne kui tavaelus kuid pidevalt mingid pisikohustused kuklas, mis vajavad ärategemist nagu näiteks auto ülevaatus - õnneks sain ilma järjekorrata kiirelt asjaga ühele poole. Huvitav fakt, et kõrval testiti sama masinat, mis tütrel: Mazda MX5.

Lõpetasin viimased tegevused ja põrutasin äsja läbiraputatud autoga suvilasse. Temaatiliselt igati sobiv kuna lõpuks ometi on saabunud suvi ka Eestisse. Nädala alguse ilmaennustus ähvardas küll jätkuvate vihmahoogude ja jahedaga kuid teisipäeva hommikul muutis ilmateenistus meelt lubades ilusat nädalat. Kas mulle ainult tundub või on see suvi ilmateade iseäranis ebatäpne???

Udulaam tuleb

Murastest Vääna poole viivale sirgele jõudes avanes kummaline vaatepilt - pilv laskus tee peale: ees olevad autod sõitsid kui vati sisse ja kadusid, päike paistis ähmaselt läbi udu. Lihtsalt pidin kinni pidama, et pilti teha. Üllataval kombel polnud sugugi külm nagu udust võiks eeldada. Muru krundil lirtsus ikka veel kohati, kuid eelmise nädala vihmade tekitatud tiik maja ümbert oli kadunud. Parkisin auto ära ja jalutasin randa. Sinna jõudes oli udu hakanud hajuma pakkudes lummavat loojangupilti. Jalutasin kaldaäärses vees mööda randa ja nautisin täie rinnaga lihtsalt olemist - mobla olin juba vaikerezhiimi lülitanud.

Loojang ja äikesepilv liivalossi taga

Mõnusad on need pikad valged õhtud-ööd, üheteist paiku jõudsin tagasi suvilasse. Tegin kohvi, näksisin õhtuse allahindlusega ostetud saiakesi ja pirukaid kõrvale ning lugesin raamatut. Enne magama minekut viskasin ikka uudistele pilgu peale, midagi põrutavat polnud juhtunud kui välja arvata ameeriklaste naeruväärne "ähvardus" venemaa suunal, midagi tõsist ette võtta kui nood 50 päeva jooksul ei nõustu rahuläbirääkimisi alustama. Moskva börs tõusis kõvasti Trumpi järjekordse järeleandmise ja nõrkuse avalduse peale. Magama keerasin juba keskööl.

Loss mere ääres ...

Uni oli super, suvilas muidugi alati, koht ise mõjub lõõgastavalt. Hommikul lebotasin lihtsalt edasi ja tukastasin mitu korda enne kui lõpuks poole kümne paiku voodist välja ronisin. Istusin veidi verandal värske õhu käes, kaalusin kas kohv peale panna ja edasi molutada või hommikujooksule randa. Parem või siis ärksam mina võitis, tossud jalga ning sörkisin ranna poole. Suvilast randa on täpselt poolteist kilti, veepiiril jooksin jõeni, tagasi kivideni ja uuesti jõe poole kuni viis kilti täis. Viimase aja tavapärast kaheksat ei viitsinud teha, liivas jooksmine väsitavam, kuid samas palju pehmem. Ilm oli päris palavaks läinud, kohe kargasin karastavasse vette. Keha nii kuum, et enne välja tulemist lihtsalt istusin maha jahtumiseks õlgadeni meres.

... koos sadama ja muulidega

Suvilas hommikukohv ja kerge näksimine. Lõpetasin seenesousti ning viimased saiakesed, järgi jäi vaid leiba ja vorsti, pean pärast poest läbi astuma, et toiduvarusid täiendada. Ega kaua ei mallanud niisama istuda, mõtlesin paar pisitööd kiirelt ära teha, et õhtupoolik lõdvalt võtta. Veranda eest kiskusin suuremad võililled paeplaatide vahelt välja, sidusin roniroosi üles ja otsustasin ka pikemaid varsi veidi pügada. Nojah, sujuvalt liikusin edasi lumemarjapõõsaste kallale, mis kogu lõunakülge katavad. Hekilõikus võttis paar tundi ja kaks õlut. Kolmanda korkisin pojengipõõsast ümber istutades ja noort tamme välja sikutades. Viimase väljatõmbamisel lendasin selili kivitaimlasse äsja istutatud pojengide vahele. Õnneks ei saanud ei mina ega pojengid viga, ainult püksid ja särk mullaseks.

Liivakiviastang ja koopad

Kell juba neli, istusin, sõin vorsti koos leivakannikaga nahka ja mõtlesin: kurat küll, tulin puhkama aga tee mis tahad, molutada ei saa ega oska. Tüüpiline "poolrikka" inimese probleem, kui nii mitu kohta aga raha pole piisavalt teenrite ja aedniku palkamiseks - pead ise tegema. Vaatasin kella ... läks trumm, mingu pulgad ka. Õhtul pidin sugulastega kohtuma Tilgu kandis, parasjagu aega, et rannikurada pidi sinna matkata. Niikuinii oli plaanis seda üle pika aja läbi käia, viimati rohkem kui viie aasta eest sõitsin rattaga koos sõbraga. Ühendan meeldiva kasulikuga, loodetavasti pole metsa vahel liiga märg.

Juba esimese poole kildiga tuli mitu korda mõte matk pooleli jätta, sääsed ründasid pidevate lainetena, hullemini kui venelaste droonid Ukrainat. Lõpuks lihtsalt harjusin ja kummalisel kombel jätsid ka sääsed rahule kui resigneerunult rapsimise lõpetasin. Rada on tõepoolest ilus, merelt puhus jahe tuul, mis muutis matka igati nauditavaks. Segasid ametliku matkaraja ääres olevad pidevad eramaa sildid - nagu mis mõttes sa ranna poole selle paigutad. Eraranda Eestis pole: 10 meetrit veepiirist (kõrgeima keskmise veetaseme ehk ehituskeelu alusjoonest) on üldkasutatav maa, võiks nagu ükskord ometi aru saada. Mere kaldale on ilmunud hulk häärbereid, siin-seal käis vilgas ehitustegevus. 200m ehituskeelu tsoonist ei paistnud suurt keegi hoolivat. Tõele au andes on lubatud erandeid, kuid raske uskuda, et kõik need olid seadusega rangelt kooskõlas, aga noh vallaametnikud peavad ju ka millestki ära elama😉

Vene sõjaväe lõhatud hiidrahn

Jala polnud rada nii pikalt läbi käinudki. Kui rattaga ei pruugi kõike märgata, sest ei saa ringi vahtida, siis matkates luksus vaateid imetleda. Liivakivikoopaid nägin maa poolt esmakordselt, kunagi varem piidlesin vett pidi möödasõites paadist ja mõtlesin, et tore oleks seal ringi ronida. Ilusad pisikesed liivased ja adrust puhtad rannalapid jäid silma, ilmselt aitab kaasa avatus merele ja teravate neemikute puudumine Suurupi poolsaarel. Muraste rannas käisin ujumas - mõnus madal liivarand, väikeste lastega peredele igati sobiv.

Lind loojangu värvitud maalil

Peale sugulastega aja veetmist otsustasin tagasi minna ülevalt paeklindi pealt. Üles sain lapsepõlvest tuntud vana kivivabriku treppi mööda, otse klindipealsele diskgolfi rajale. Paljastel paeplaatidel jäi silma ohtralt igasugu kivistisi, kahjuks polnud aega lähemalt uurida, teine kord. Otse risti üle välja kergliiklusteele. Jalgsi liikujaid suurt pole, peale seda kui paar ratturit ja tõuksisõitjat olid seljatagant ohtlikult lähedalt möödunud hakkasin vastusuuna vööndis käima. Muraste konsumist krabasin õhtusöögi maksahautise näol, saiakesed hommikusöögiks ja jäätise tee peale nakitsemiseks. Viimased kilomeetrid lobisesin kaasaga üle messangeri. Tagasitee kujunes 3km lühemaks võrreldes rannikurajaga.

Suvilas näksisin veidi ja otsustasin ikka randa ka minna. Jõudsin perfektselt momendiks kui päikese viimane äär mere kohal paistis. Vägevad pildid sain! Rannas oli mingi päikesekummardajate seltskond: ports nooremaid ja keskealisi naisi kes väänlesid ja soigusid omaette. Meres mingi tüüp vehkis tõrvikutega. Esialgse plaani ujuma minna matsin maha kui tundsin kui külmaks vesi läinud, ei tea kas rannatuul või mingi põhjahoovus. Rannas piiksus spordikell, seda vaadates arvasin et näen valesti - nimelt lõi ette 50000 sammu. Ei ole võimalik aga pilk moblale kinnitas nähtud numbrit. Palun väga: mõtled, et tuled lõõgastuma ja molutama aga käid üle 50000 sammu ja rohkem kui maratoni distantsi😏 Ei mäletagi kas olen spordikella kasutades sihukesi numbreid varem näinud, igatahes võite kõik kiita kui tubli ma olen😜 Eks näis mis jalad ja eriti juba pool aastat muret teinud vasak põlv homme ütlevad😏

P.S. Täitsa tipp-topp, jooksin hommikul viieka lihtsalt tavalisest veidi aeglasemalt, muidu täitsa normaalne tunne.

Nostalgialaks ja Nädala tegemisi

Meie TPI ja TRÜ teklid

Peale laulupeo nädalavahetust sõitsin korra suvilasse. Põletasin hunniku vana risu lõkkel ära, käisin ujumas ja korjasin metsa alt hulga maasikaid. Sõin kõhu täis ning emalegi sai jogurtitopsitäis. Metsmaasikad on see aasta suured, ilusad ja magusad ja päris palju. Küllap vihm aidanud kaasa, samas peaks päike magusust tekitama, aga viimast on vähevõitu olnud. Vaarikaid seevastu ei paista veel kusagilt, täitsa toored teised. Mustsõstardel veidi vahetab värvi kuid süüa ei kõlba veel. Küllap jäävad see aasta kõik aiasaadused veidi hiljaks.

Tuhnisin veidi enda vanades asjades, mis ema juures nüüdseks juba õige mitu aastakümmet kappides tolmu kogunud. Osa riideid sai ilma pikema jututa kokku rullitud ja äraviskamiseks kotti topitud. No mida sa hing teed keskkooli aegsete Kalevi dresside, flanellpluuside või krempleenpükstega, sama saatus tabas pesu, sokke ja enamust t-särke. Vanu malevasärke ei raatsinud prügisse panna, üllataval kombel läksid need selga ja istusid päris hästi. Leidsin ka enda ja kaasa teklid - need hoian ilusti alles, tuletavad noorusaegu meelde ja äkki isegi saab mõnikord pähe panna - kursuse kokkutulekul või järgmisel laulupeol.

Kolmap'eval [heksandal tuli tahtmine rattaga sõita, niisama lambist seadsin suuna jälle suvilasse. Seekord otsustasin esiteks Türisalu panga all veidi matkata. Ratta lukustasin Vääna-Jõesuu kohviku silla juurde ning hakkasin astuma. Tänu tormile ja tuule suunale oli kaldaesine tavapäraselt mädaadruga täitunud lahesopp pea puhas. Pankrannik nagu ikka, mõned uued lahmakad alla kukkunud ja paar oja voolas hooga kaldast joana alla. Seda pole suvel muidu näinudki, ilusaid pilte sai. Ühe järsema koha peal harjutasid mägironijad köitega, kivim seal pudedavõitu aga eks nad ise teavad paremini. Ma all hoidsin igaks juhuks distantsi.

Suvilasse jõudes oli paras üllatus kui hooga maja ette keerasin ja tiiki sattusin. Jäin pehmesse maasse pidama, hea et jõudsin sutsu kõrgema koha juurde suure lepapuuni. Laiemas plaanis ei aidanud, sest majja sisse saamiseks pidin ikka jalad märjaks tegema. Varem pole suvel sellist asja näinud, et vesi ümber maja lausa lainetab. Naabrilt hiljem kuulsin, et esmaspäeva öösel olla pikalt ja pidevalt kallanud kui oavarrest, teisipäeval võinuks kummipaadiga sõita. Kui miskit muud kasu pole siis ehk tapab teod ära. Linnud nimelt seisid loikudes ja maiustasid uppumishirmus välja ilmunud vihmaussidega.

Neljapäeval käisin Dagö kontserdil. Reede ja laupäev veetsin emaga aidates teda asjatoimetuste juures. Pealelõunal sõitsin sõbra poole Lahemaale, kellega kavas kukeseenele minna. Kukekaid oli päris korralikult, kuid nii nagu sel aastal kombeks, väikesed kippusid teised olema. Mul õnnestus jälle leida üks viisakas kivipuravik. Sousti jagu sain, ei rohkem. Kuulu järgi toovad inimesed Lõuna-Eestis neid lausa ämbritega välja. Mustikaid sõime ise ja koergi mugis mõnuga, marjad ilusad suured aga õige hõredalt, ei viitsinud nende korjamisega vaeva näha. Õhtul tavapärane saun.

Järgmine päev käisime Mandri-Eesti põhjapoolseimas punktis - Purekkari neemel. Teel nägime põnevat infotahvlit, kus üles tähendatud piirkonnas filmitud filmid asukoha järgi. Parklas hulgaliselt välismaalasi, peamiselt sakslasi oma matkabussidega. Neem on tüüpiline pikk kivine merre viiv nina. Ilusaid mustrilisi kive massiliselt, üks sarnanes äravahetamiseni Osmussaare meteoriidikraatri bretshaga, samas raske ette kujutada kuidas ta oleks siia võinud jõuda. 

Mul õnnestus libedal kivil vette kukkuda ja tossud märjaks teha. Ilm oli palav, ujuma läksime mingi vana kalatööstuse juures muuli pealt. Vesi juulikuu kohta õige külm, päikest na vähe olnud, pole jõudnud üles soojendada. Loksa poe juures kohtasime ootamatult malevakaaslast, kes Mohni saarelt kursakokkutulekult naases.

Pühapäeva õhtune koosviibimine lapsepõlvesõbra poja kaitseväkke minemise puhul. Koplis oleva maja katusekorterist avanes äge vaade Tallinna panoraamile, kus uue objektina jäi silma Swedpanga vastne kõrghoone. Pidu ise oli viisakas, vanematega ärasaatmine ei saagi meenutada minu noorusajal peetud selleteemalisi üritusi, millelt meelemõistuse kaotanud kutsealused sõprade poolt vene armee rongile tassiti. Nagu näete, puhkus pole meelakkumine, elu kiirem kui tööl käies😁

Puuk, siil ja ujumine

Kahe päevaga sain selle aasta esimese puugi, nägin esimese siili ja käisin esimest korda meres ujumas. Puugiga läks ses mõttes õnneks, et sain ta jala pealt kätte enne kui jõudis end mugavalt sisse seada ja maiustama hakata. See puuk kummutas ka minu eksiarvamuse olendi laisiku moodi aeglasest ja unisest liikumisest erinevalt kiirest ämblikust. Puuk vudis hämmastava kiirusega karvast säärt mööda ülespoole, kõdi tõttu ta avastasin. Püüdsin kinni ja viisin vannituppa, kus asetasin kraanikausi juurde valguse kätte tehisarule tuvastamiseks. Küsimusele: Palun määra millise putukaga tegu vastas AI ninatargalt, et tegu pole mitte putuka vaid lülijalgsega! Järgneb täielik vastus:

Pildil olev olend paistab olevat puuk.

Siin on mõned tuvastamise tunnused:

• Väike, ovaalse kujuga keha.

• Kaheksa jalga, mis viitab sellele, et tegu on lülijalgsega (täpsemalt ämblikulaadsega), mitte putukaga.

• Punakaspruun värvus ja kergelt läikiv selg.

• Lame keha, mis on iseloomulik puukidele enne vere imemist.

Puugid on parasiitsed ämblikulaadsed, kes toituvad imetajate, lindude ja mõnikord ka roomajate/amfiibide verest. Nad võivad edasi kanda haigusi nagu borrelioos ja entsefaliit jt.

Kui leidsid selle puugi toas või kellegi (nt lemmiklooma või inimese) pealt, siis:

• Kontrolli, ega teisi puuke pole.

• Puhasta piirkond hoolikalt.

• Jälgi võimalikke hammustusi või nahalööbeid.

• Võta ühendust arstiga, kui kahtlustad puugihammustust.

Kas soovid, et aitaksin täpsemalt kindlaks teha, millise liigi puugiga on tegu (nt metspuuk, koerapuuk vms)?

Muidugi on olemas igasugu elukate määramise äppe moblas, läksin lihtsama vastupanu teed ja küsisin tehisarult. Täpsem inf huvi ei pakkunud. Puugi saatsin vetsupoti kaudu allveelaevnike kursustele "Kurski" meremeestele seltsiks.

Veidi hiljem läksin vaatama, mille peale naabri koer nii hullusti lõugab - suur priske siil minu pool aeda. Koer oli ebaõiglusest pöördes: siil nimelt puges aiaaugu kaudu meile aga pirakas kuts järgi ei saanud. Hea oligi, sest naabri jutu järgi olevat koer vaatamata okastele mitu siili maha murdnud. Siil ei soovinud end eriti presenteerida, kui mobla lähemale sirutasin hakkas popsuma ja tõmbas nina peitu, ju koer oli putuktoidulise ära hirmutanud.

Täna sõitsin esimese suht päikeselise ilma tähistamiseks suvilasse ja jalutasin randa. Tuul oli võrreldes eilsega poole nõrgem, vaid 7 meetrt sekundis aga lained sellele vaatamata päris viisakad. Vesi üllatavalt soe, kargasin sisse ja lasin oma veerand tundi lainetel end ringi loopida. Seoses tuule suunaga voogas tugev hoovus piki randa ida poole, välja tulin merest sadakond meetrit sissemineku kohast eemal. Vääna rannas voolab vesi loodetuulega idapoole ja ranna lõpus merele. Korra olen lastega sellesse hoovusesse sattunud, päris ebamugavaks võib olukorra teha kui ei saa aru mis toimub. Õnneks oskasid kõik korralikult ujuda ja teadsid, et suund tuleb võtta paralleelselt rannaga.

Õhtul läksin Noblessnerisse Põhjala pruulikotta Canada päeva tähistama. Rahvast oli murdu, ürituse juhatas sisse tänavahoki, millest lapsed innukalt osa võtsid. Nägin hulka sõpru ja tuttavaid nii endistest aegadest kui noorte ja rohelistena olime alles Canadasse jõudnud kui ka praegusest Eesti kogukonnast kellega Torontos või muudel Põhja-Ameerika üritustel kokku puutume. Uskumatu, et möödunud on rohkem kui 30 aastat, enamus meist Toronto Eesti Maja neljapäeva õhtu "noorteklubi" liikmetest koputavad pensionärielu uksele. Lobisesime ja tuletasime vanu aegu meelde. Paraku ei tekkinud õiget peotunnet - seltskond keda teadsin oli liiga korralik ja vana minu maitsele. Üheksa ajal lõpetasin oma ainsama õlle ja sammusin Baltasse, et sealt porgandiga koju sõita.

Juunikuus täitsin õige napilt oma jooksunormi: 13 jooksuga 101.5 km keskmise tempoga 4:46 min/km. Eestis olles jooksin tavalisest veidi pikemaid 8K ringe Harku metsas. 10K aeg 48:55, kiireim 5K 23:32 ja kilt 4:14, parim keskmine tempo 4:36 min/km. Rattal 113.5 kilti ja registreeritud väljas käimist 22.5km. Samme päevas keskmiselt 15008 (Fitbit annab lausa 17399). Pulss 40 - 190, keskmine rahuoleku pulss 57 (Fitbiti järgi 50), VO2 Max 59. Kaal kõikus 75.1 - 77.5 vahel, nii madal pole olnud ülikooliajast saati (peale jooksu lausa 74.5). Hakkasin juba muretsema aga kuu lõpus tõusis 77 peale.

Maailm on väike

Teisipäeva õhtul oli nii ilus ilm, ei saanud jätta käimata Vääna rannas ujumas - viimast korda mõneks ajaks. Päike just loojunud aga rahvast rannas paksult. Positiivseks momendiks, mida varem polnud tähele pannud: parkimine kella kaheksast õhtul tasuta, hommikul enne kümmet muideks ka. Vesi oli vaikne ja suppsoe nagu kõik need viimased 6+  nädalat, mis Eesti pinnal viibinud. Õhk parasjagu jahedam kuid õhuniiskus nii kõrge, et pihud niisked.

Koju enne keskööd, viimane aeg elamist sättima ja pakkima hakata, lennuväljale sõiduni vaid 5 tundi jäänud. Auto ajasin garaazhi, ratta tõstsin sisse, tööriistad panin kenasti oma kohale tagasi, et järgmine aasta hea võtta - ei pea otsima. Riided sorteeritult puude peale, tuba korda aga tolmuimejaga ei jõudnud üle käia. Pakkimine läks suht kiiresti, sest kahes kohas elamise eelis: pole vaja riideid edasi tagasi tassida. Kaasa vaid mõned üksikud riidetükid, põhilise kaalu moodustas otse Soomest toodud "Kulta Katariina" ja "Presidentti Gold" kohv ning Kalevi kommid - Maiuspala, Kalev, marmelaadikommi pakid, Pilveke, Tõmmu, Vana Tallinna likööri batoonid. Kuna kohv ja kommid kole rasked toppisin kohvrisse hunniku kilekotte tühimikku täitma, et kraam ei hakkaks liialt ringi liikuma.

Rihm peale tõmmatud mõõtsin kaaluks 22.1kg, veidi alla lubatud 23 kilo, mis Air Canadaga üleookeani ja jätkulennul Euroopas tasuta. Käsipakiks seljakott kuhu läks elektroonika ja mõned kingitused ning toitu, mille toppisin kotti alles hommikul enne lahkumist. Hulk saiakesi ja singijuustu stritsel mõeldud lennujaamas konsumeerimiseks. Joogi ostan kohapealt ehkki praegu saab veel Tallinna lennujaamast vedelikke liitrijagu kaasa võtta. Kell oli öösel kaks läbi kui kõik pakitud, korkisin lõdvestuseks õlle enne magamaminemist. Lisafunktsiooniks ärkamise kindlustamine, et pissihäda üles ajaks kui kella viieks pandud mobla äratust ei peaks kuulma. Voodisse kobisin veidi enne kolme, eriti hästi ei maganud.

Hommikul Järvevana teel sõit lennuväljale

Teatava üllatusena tegin iseenesest silmad lahti kaks minutit enne viit. Hästi läks, sest mobla olin automaatselt ööseks hääletule rezhiimile pannud, sel läks ainult ekraan viie ajal heledaks aga piuksugi ei kostnud - oleks võinud rahuliku südamega sisse magada. Kiirelt kohvimasin peale, toidukraam seljakotti ja olingi valmis. Naisesugulane (konkreetne termin liiga keeruline) sõidutas mu heast südamest lennujaama. Kümme minti enne kuut astusin Lennart Meri terminali ees maha. 

Check-in saba päris korralik. Veidi seisin inertsist koos tavakodanikega kuni meenus, et olles ise üle neti registreerinud võin ka ise kohvri sisse anda ja lihtsalt lennujaama turvatsooni jalutada. Self check-in nelja koha juures oli vaid paar kolm inimest. Teoreetiliselt väga lihtne: skännid moblast enda pileti, vastad paarile küsimusele ja masin trükib sulle kohvriklepsu, mille pead ise sanga külge kleepima. Lisaks paar pisikest kohvri peale ja tshekk endale juhuks kui pagas kaduma läheb. Praktiliselt muidugi võimalik igal sammul miskit valesti teha alates klepsu lahtisikutamisest kuni õige sihtkoha defineerimiseni. Viimane asi juhtus minul, sest tagusin ekraanil kiirelt "edasi", vaevumata instruktsioone lugema. Just nagu kooliajal mate ülesannet tehes kuna nii lihtne. Muidugi juhtus, mis juhtuma pidi - hooletusviga nagu kooliski. 

Kohvri peale läks Amsterdami kleps, mitte Toronto oma. Kui asjast aru sain oli hilja, kohver juba kadus linti mööda lennujaama põhjatusse kõhtu. Kaalusin lindile järgiviskumist kuid loobusin kui silmi ette tuli stseen Chaplini filmist kus ta hammasrataste vahel seikleb. Minu hädakisa peale ilmus üks kena neiu, kellele äpardust kurtsin. Too rahustas: pole hullu, trükime uue klepsu ja ma lähen otsin kohvri üles ning vahetan pagasihoidlas lipikud ära. Helistas kiirelt alla küsides milline mu kohver - must muidugi, nagu 90% pagasist😔 Õnneks käepidemel värviline kleeplint, selle järgi leiti kiiresti ja aeti asi joonde. Tänasin ülevoolavalt, järgmine kord olen targem.

Viking Line lahkub Tallinna sadamast samal ajal

Lend veits hilines a mul savi, Amsterdamis 2 pool tundi vaja laiaks lüüa. Väikeses lennukis kipuvad istmed ka väikesed olema, tukkuda suht ebamugav ehkki üritasin. Piloot oskas üllataval kombel pooletunnise hilinemise pea tasa teha. Schipoli lennuväljal orienteerusin terminalide tähtede järgi, G'sse saamiseks tuli EU piir ületada. Läksin automaatkontrollist läbi ja näitasin Canada passi ette. Viga, suunati ametniku jutule. Too üritas edutult mu sisenemise templit leida kuni teatasin, et pole mõtet, sest tulles kasutasin EU passi. Ok, minge edasi, lasi mu ilma passi küsimata EU'st välja.

Aega ikka veel hullult järgi, astusin Duty Free'sse, miskit keelekastet muretsema. Hollandlastel äärmiselt meeldiv komme vastavaid jooke külmas hoida, sealhulgas ka õltsi. Kui kahe purgi eest küsiti 8 euri siis 6-pack Heinekeni vaid €12 eest. Võite 3 korda arvata millise valiku tegin. Kassaneiu küsis kas panna turvakotti, mekin paar kohe ära vastasin. Hoiatas veel: Ameerikas võetakse ära kui pole kotis, aga minu ilmet nähes arvas: ega need sinna jõua. Ei viitsinud seletada, et kui jõuavadki siis keegi ei hakka paari õltsi konfiskeerima. Otsisin endale mõnusat kohta, kus singijuustu stritslit rahulikult õltsiga alla loputada. Harilikud istmed olid ebamugavad ja kõvad, päris maha ei tahtnud ka istuda. Silma jäi üks äge karakter, kellest ei saanud pilti tegemata jätta.

Kaks nahast massaazhitooli olid väravast veidi eemale paigutatud. Polnud kavas sihtotstarbeliselt kasutada, isegi lühiajaline seanss liiga kallis minusugusele koonrile. Koukisin saia välja ja olin just Heinekeni korkinud kui tool piiksuma pistis. Muidugimõista ei protestinud mitte õlle vastu vaid soovitas tungivalt massaazhiteenust kasutada või uttu tõmmata. Enamuse probleemide parima lahenduse leiad kasutades innovatiivse mõtlemise (thinking outside the box) meetodit. Panin mürasummutavad kõrvaklapid pähe ja mind enam ei seganud. Kedagi teist vist ka mitte, igatahes ei tulnud keegi tropiks sõimama. Oleks tulnud soovitanuks tal mündid sisestada kui häirib, küll tool siis vait jääb. Peale stritsli manustamist ja kolme jääkülma õltsi tuli vaatamata vaiksele piiksumisele tukk peale. Äratas mind koristaja, kes tooli ümbert tolmu võttis. Perfektne ajastus, just kuulutati välja minu tsooni lennukisse sisenemine.

Üleookeani lennuk suurem ja mugavam nagu tavaliselt, seekord marki ei vaadanud aga äärtes kahesed istmed ja keskel neljane ehk kaheksa kohta reas. CheckIni tehes õnnestus mul end puupüsti täis lennukis keskelt vetsu lähedasest positsioonist ainsale vabale aknakohale ümber sättida. Naabriks sain toreda vaikse filipiinlasest naise. Ei viitsinud suhelda ja tema luges kah omaette raamatut. 

Lend möödus nagu ikka: toitudes, filme vaadates ja magada üritades. Aknakoht meeldib mulle kahel põhjusel: esiteks muidugi võimalik välja vaadata ja ägedatest vaadetest pilti teha aga teiseks saab magades mugavalt pead toetada. Vaateid seekord suurt polnud, enamus ajast ühtlane valge pilvitus, seda ka Gröönimaa kohal. Alles Labradoris esimesed augud pilvedes, enne Torontot läks selgemaks, sain isegi kesklinnast mõned viisakad fotod. Kõrvaloleval pildil võimalik isegi teletornist (CN Tower) kohalik vaatamisväärsus tuvastada. Kolmeteist tunniga Tallinnast Torontos - Maailm on väike!

Õnnelik Sushi suigatab oma uue mänguasjaga

Maandusime õigel ajal, juba lennukist saatsin sõnumi, et olen kohal. Piirikontroll automaatskänneriga kiire ja efektiivne. Tollitüüp viipas mu lihtsalt läbi ainsatki küsimust esitamata, küllap paistan piisavalt usaldusväärne. Kaasa küll arvas, et halli habemega kiilakas vanamees lihtsalt ei lange välimuse poolest tüüpilise narkomuula kategooriasse. Kodus võttis mind vastu õnnest pöörane kutsik, kellele mängupalli kingituseks tõin. Kass lendas ligi nuusutama, kuid ei näidanud üles erilist jällenägemisrõõmu. Sushi urises kiisu peale kui too palliga mängida tahtis, krabas lelu kiirelt hambusse ning viis diivanile pesasse. Miskit oli nagu puudu - Koko muidugi. Kes teab kas olekski enam ära tundnud, aga ikkagi tühi koht akna all õhuaugu kõrval, kus ta viimasel ajal lebotas. Ei jõudnudki viimast korda koos randa - üks ajajärk otsa saanud. 

Suverõõmud

Mida üks normaalne inimene teeb selliste imeliste suveilmadega, mida meile viimase paari nädala jooksul pakutud. Esimese asjana tuleb meelde kompostihunniku korrastamine, aga sellest ei viitsinud pilti teha. Seevastu suvilas veedan tihtipeale aega. Pole ka imestada kui merevee temperatuurid praktiliselt kogu Läänemeres üle 20 kraadi, ilmateenistuse kaardil Taani väinadest Botnia tipuni meri eri karva oranzh või lausa punane. Ei viitsi googeldada kuid kahtlustan, et seda juhtub õige harva. Kokkuvõttes võib ka külmakartlik kodanik ujumas käia, vees on ikka soe. Tavapärast külmatunnet vette astudes peaaegu ei tunne, eriti mõnus ujuda suurte lainetega. Õnneks pole ilm ka tuulega kitsi olnud, lainet jagunud kogu põhjarannikul.

Suvila on selle poolest mõnus koht, et peale küttepuudeks paari kuiviku mahavõtmist ja sõbra abil traktoriga heina nitmist pole seal vaja midagi teha - ehk siis tegelik puhkus. Lähen sinna, hulgun metsas, jalutan rannal, käin ujumas, nosin mustsõstraid ja vaarikaid, teen lõket, loen ennemuistsest ajast jäänud raamatuid, lihtsalt olen. Üleeile näiteks polnud üldse plaanis suvilasse sõita, vihma sadas. Aga siis mõtlesin, mis annaks Torontos selle võimaluse eest. Kurat, sõit sama pikk kui igapäevane töölesõit, seda nii kilomeetrite kui aja poolest. Loomulikult hüppasin autosse ja põrutasin poole tunniga kohale.   

Mõistatage, mis raamat mul ees😏

Vihm oli järgi jäänud, jalutasin randa ujuma. Palavusest uimane olemine oli peale suplust pühitud. Tagasi linna sõitmise asemel astusin kohalikust poest läbi, võtsin kartulisalati, paki suitsutatud seakeelt, pool teraleiba ja nostalgiast joogiks kõrvale pudeli Sovetskoje shampat. Suvilas otsisin kapist klaasi, korkisin mullijoogi ja lasin korgi pauguga lakke. Shampa oli soojavõitu kuid januga ajas asja ära, häda ajab härja kaevu nagu öeldakse. Selle asemel, et salatit lusikaga karbist ja suitsukeelt näppudega pakist näost alla ajada talitasin snoobilikult paigutades kõik kenasti taldrikule. Võtsin raamatu ette ja seadsin end mõnusalt suures toas akna all sisse. Poissmehe õhtusöök missugune. Tervet pudelit ei konsumeerinud toidu kõrvale, veidi jäi hea une limpsimiseks voodis raamatu lugemise kõrvale. Kui tule ära panin jäin vastu katust tasaselt rabiseva vihma saatel mõne minutiga magama. Magasin üle kümne tunni ühtejutti nähes mitmeid põnevaid ja siivutuid unenägusid.

Ärgates sadas kergelt, jooksma ei viitsinud minna ehkki selline vihm ei segaks, pigem pakuks kuumale kerele jahutust. Jalutasin ümber maja ja otsustasin hommikukohvi kah siin võtta, kiiret pole ju kuhugi. Ei väsi kordamast, et see aasta hullult palju sääski, rõdul pesitsevad tegelased paistsid alles magavat. Panin kohvi peale ja tarisin lamamistooli rõdule. Ilm oli ikka soe, milline lõõgastus särgi ja lühkarite väel hommikukohvi nautida ning teloga samal ajal internetis surfata. Mis siin salata, puhkus on igati tore kui inimese moodi veeta, mitte arutult tööd rabades nagu seda varem liiga tihti ette tulnud. See aasta olen üritanud "tuleb teha" asju võimalikult palju minimiseerida. Töid hea rahulik edasi lükata kui mõelda, et äkki tuleb sõda, mis kogu pingutuse raisku ajaks. Tegelt muidugi tegu laisa inimese vabandusega mitte, et päriselt nii mõtleks😜